JEESUS KRISTUS – UUE TESTAMENDI ÜLEMPREESTER JA OHVRITALL

OHVRI  MÕISTEST  JA  TÄHTSUSEST. 

RELIGIOONIAJALOO  KOKKUVÕTE.

 

Isa Ivo Õunpuu

Püha Missaohver

 

 

 SISSEJUHATUS

 

 

Jumalale austamiseks, ülistamiseks ja tänamiseks, Jumalalt millegi palumiseks või oma süütegude lepitamiseks toodav ohver ning seda ohvrit toov eriline isik, preester kui vahendaja inimeste ja Jumala vahel, on olnud omane enamusele maailma religioonidest. Ka šamaanid ja ravitsejad, ehkki nad pole preestrid tavalises mõttes ja ohverdamine pole nende põhitegevus, tõid “jumalatele” ja vaimudele ohvreid. Mõnes religioonis on ohver mänginud keskset, mõnes kõrvalisemat rolli, kuid kindlalt võib väita, et Jumalale (või “jumalatele”) inimeste poolt ja nende eest toodav ohver ning selle ohvri tooja, preester kui vahendaja inimeste ja Jumala vahel, kuulub sama loomulikult ja enesestmõistetavalt inimese loomuliku religioossuse juurde kui näiteks palve. Veel enam, ohver on igasuguse religioossuse ja religiooni kõrgeim ning selgeim väljendus.

Selle väitele võib kohe esitada vastuväite: judaism, islam ning kõik protestantismi harud ja sektid ei tunnista ju mingit ohvrit ning preestri institutsiooni. See on tõsi. Kuid tasub uurida ja järele mõelda, miks need kolm religiooni ohvri ja ohvripreestri institutsiooni ei tunnista. Põhjus, miks nad seda enam ei tee (judaism ja protestantism) või pole algusest peale teinud (islam), on kõigi kolme puhul seotud otsese või kaudse vastuseisuga ühele konkreetsele ohvrile – Jeesus Kristuse ristiohvrile, mis on universaalne ja ainus lunastus- ning lepitusohver terve inimkonna eest.

Kaasaegses judaismis pole enam ohvrit alljärgnevatel põhjustel:

  1. Ohvrit tohtis Vana Testamendi aegadel tuua ainult Jeruusalemma templis, mida aga ei eksisteeri enam pärast selle roomlaste poolt hävitamist aastal 70 pKr, mistõttu ortodokssed juudid, soovides jääda truuks oma religioossetele traditsioonidele, ei saa enne Jeruusalemma templi taastamist taastada ka ohvrikultust.
  2. Jeruusalemma templis oli tõeline Jumal ohvri sisse seadnud Vana Testamendi rahvale mõeldud ohvrina, mis oli tulevase Uue Testamendi universaalse, ainsa ja lõpliku ohvri eelkäija, ettekuulutus ning võrdkuju (tüüp). Kui juudid Jeesus Kristuse risti lüüa lasid ja ka pärast seda Tema ohvri tagasi lükkasid, järgnes Jumala loogilise ja õiglase sammuna, et Ta likvideeris Jeruusalemma templi, tehes lõpu ka sellele ohvrile, mis oligi algusest peale ainult tulevase Kristuse ohvri kui ainsa tõelise lepitusohvri ettekuulutus ning tüüp, mitte iseseisev ning Jumala silmis iseenesest tähendust omav ohver.1

Islamis pole ohvrit sellepärast, et islam tekkis, nagu kaasaegsed religiooniajaloolised uurimused näitavad, juudakristlaste hereetiliste voolude baasil ning Kristuse järgse judaismi mõjul eituse ja vastuseisuna Jeesus Kristuse lunastavale Ristiohvrile, mis kujutas endast araablastele nagu ka juutidele skandaali, pahandust ja komistuskivi.

Protestantismis pole aga ohvrit sellepärast, et tunnistades küll Kristuse Ristiohvrit inimkonna ainsa Lunastusohvrina ning Jeesus Kristust ainsa Ülempreestrina, eitavad protestandid selle ohvri päästvate viljade siin ja praegu nähtavalt kohalolevaks tegemise ja laiali jagamise võimalikkust pühas Missaohvris Kristuse kui Ülempreestri jõul tegutseva inimliku preestriameti vahendusel. Missaohvri asemel on Kristuse Viimse Õhtusöömaaja mälestamispüha, kusjuures ka Viimse Õhtusöömaja seos Ristiohvriga on moonutatud.

Seega keerleb kõik Jeesus Kristuse Ristiohvri kui religiooniajaloo keskme ja täitumise ümber – selle poole suunduvad kõik loomulike religioonide ohvriteenistused, ning sellest eemalduvad hereesiad, mis selles ohvris skandaali nähes tema tähendust kas täielikult või osaliselt eitavad.

Kuid peale judaismi, islami ja protestantismi on ju olemas ka palju teisi ohvrikultuslikke religioone ning enamik neist on tekkinud ammu enne kristlust või kokkupuudet kristlusega.

Õigustatud on seetõttu püstitada küsimus: Milline on Jumala silmis mittekristlike religioonide kunagiste ja praeguste ohvrikultuste tähendus ning mõju? Kas neil pole Jumala silmis mingit tähendust, kuna Jumal pole neid ise ei sisse seadnud ega tahtnud; või on need talle ebajumalakultuse väljendusena selgelt vastumeelsed, põhjustades ainsa tõelise Jumala viha langemist neis kultustes osalejate peale; või võivad need ohvrid siiski teatud tingimustel olla Jumalale ka meelepärased?

Selle küsimuse juurde tuleme tagasi, kui oleme vaadelnud esmalt ohvri mõtet ja eesmärki ning seejärel ohvritalituste arengut pühas õndsusloos ehk tõelise Jumala poolt juhitud ja kujundatud ning Vana ja Uue Testamendi raamatutes kajastuvas Jumala päästva tegevuse ajaloos.

 

 

II

PREESTER NING OHVRIKULTUS ÜLDISELT

 

 

Esimest korda mainitakse ohvrit Vanas Testamendis seoses Kaini ja Aabeliga, Aadama ja Eeva poegadega – seega pärast pärispattu!

Sellest tulenevalt võib nn. spekulatiivse teoloogia raames esitada küsimuse:

Kas paradiisiseisundis oleval inimesel oli vaja Jumalale ohvrit tuua?

Esmapilgul tundub, et ilmselt ei olnud vaja; või kui, siis ainult kiitus- ja tänuohvrit, kindlasti mitte lepitus- ja hüvitusohvrit.2

Tundub, et ohver on pärispatu seisundis viibiva inimsoo religioossuse väljendus, mille eesmärgiks on taastada pattude läbi katkenud side Jumalaga – tuua ohver esmalt lepituseks ja hüvituseks enda ja teiste ohvriteenistusse kaasatud inimeste pattude eest ning seejärel Jumala austuseks ja kiituseks, tänuks Tema tehtud heategude eest ning Temalt uute heategude palumiseks.

Paradiisi ehk nn. esmase õigluse seisundis olev inimene aga elas täiuslikus harmoonias Jumalaga, ümbritseva maailmaga ja iseendaga.

Pärispatt kujutas endast inimese ja Jumala vahelise usalduse lõhkumist, mässu Jumala poolt seatud universaalse maailmakorra vastu. Selle tagajärjel kaotas inimene Jumala erilise ja kõige väärtuslikuma kingi – pühitseva armu ning sattus Tema viha alla. Tekkis disharmoonia Jumalaga, maailmaga ja iseendaga.

Sellest pärispatu järgsest disharmoonia seisundist tuleneb vajadus taastada kaotatud harmoonia ja inimese side Jumalaga ehk inimene Jumalaga lepitada. See peab olema pärispatuse inimese ja tema poolt toimetatava ohvrikultuse esmane ülesanne ning peamine eesmärk. Teised ohvrieesmärgid nagu Jumala ülistamine, kiitmine ja tänamine, on olemuse poolest küll ülevamad, kuid saavad pärispatujärgses seisukorras teostuda alles peale lepitusliku eesmärgi saavutamist ja sellest sõltuvalt.

 

II.1. Inimese kui loodu seisund Jumala ees ja religioosne ohver

 

Esmalt arutleme sel teemal üldiselt ainult loodu ja Looja suhte alusel,  inimese pärispatujärgset ega Kristuse Ristiohvri järgset lunastatu tegelikku seisundit arvestamata.

  • Jumal on inimese loonud, inimene on Ta omand – oma loomuse poolest on inimene Jumala teener ehk ori, mitte aga Tema laps!3 Jumala lapseks – ehkki küll kõigest adoptiivlapseks! – saab inimene alles ja ainult pühitseva armu läbi! Ka Aadam ja Eeva olid adoptiivlapsed pühitseva armu läbi, mille nad said loomise hetkel, nn esialgse (Paradiisi) õigluse seisundis, ja mis oleks kuulekuse katse läbimisel saanud kõigi Aadama ja Eeva järglaste sünnipärandiks, kuid mille nad pattu langedes nii ise kui ka oma järglaste jaoks kaotasid!

(Inimloomuse ja armu vahelistest suhetest lühidalt allpool, III.1.)

  • Kõik on Jumala kink inimesele: 1) olemasolu (eksistents); 2) loomus; 3) inimese konkreetsed omadused; 4) tema omandus, materiaalsed annid jne – kogu ümbritsev maailm; 5) inimese elushoidmine ja tema eest hoolitsemine – jumalik Ettehooldus; 6) inimesele seatud üleloomulik eesmärk ja selle saavutamiseks antavad üleloomulikud annid (pühitsev arm – uus võimalus pärast pärispattu!), aktuaalsed armud jne.

Seepärast ON ÕIGLANE:

  • Jumalat selle kõige eest ülistada ja kiita;
  • Teda andide eest tänada ja neid ande õigesti hinnata ja hoolikalt hoida;
  • Temalt kõiki vajalikke ande ja arme paluda – sest iga päev, iga hetk oleme me Temast sõltuvad!

– Need on inimese kui loodud olendi kolm absoluutse moraalse kehtivusega religioosset kohustust ja vajadust – ja ka Paradiisi esmase õigluse seisundis olid need täidetavad ainult suhtelise õigluse alusel!

Seega võime väita, et OHVER on inimese Jumalast absoluutse sõltuvuse vabatahtlik tunnistamine ja väljendus:

  • ülistus- ja kiitusohvrina;
  • tänuohvrina.

Jumal on absoluutne Isand kõige loodu üle, me väljendame ja tunnistame seda sõltuvust Talle toodud ohvri kaudu. Tegelikuks ja peamiseks ohvrianniks pole mitte ohverdatav ese või olend (ohvriloom) ise (see kuulub niikuinii Jumalale), vaid selle fundamentaalse sõltuvusseisundi tegelikkuse tunnistamine tões ja vaimus, enese asetamine selle tõe seisundisse ning selle täielik aktsepteerimine.

See tähendab, et tegelik ja peamine ohvriand, mida väljendatakse väliste materiaalsete ohvriandide kaudu ja nende abil, on ohvrit toova (või kelle eest ohvrit tuuakse) inimese sisemine hingeseisund. Ainult inimese täielik eneseohverdus, vaimne (südame) ohver: mõistuse ja tahte, kõigi vaimsete võimete, hinge ja keha, terve omanduse, ja kui vaja, siis ka elu ohver – ainult see teeb inimese toodud ohvri Jumalale meelepäraseks, annab talle mõtte, eesmärgi ning mõjususe.

Sellest tulenevalt näeme, et olulisem kui toodud ohvriand on Jumalale ohverdaja ehk PREESTRI isik. Ideaaljuhul tähendab see OHVRIANNI JA OHVERDAJA – OHVRIPREESTRI – SAMASUST täielikus ja täiuslikus eneseohverduse aktis.

Inimene on loomu poolest ühiskondlik olend. Tema ühiskondlikku loomusesse kuulub ka ühiskonnaliikmete omavaheline tegevusvaldkondade jaotus ning sellega seotud representatsiooni (esindamise) idee. Iga inimene pole füüsiliselt ega vaimselt suuteline kõiki elus vajalikke toiminguid vahetult teostama ega isegi neis osalema, paljusid toiminguid peab ta laskma enda nimel teha teistel, selleks spetsiaalselt volitatud inimestel. Sellest tuleneb ka Jumalale toodava OHVRI ÜHISKONDLIK ISELOOM ning OHVRIPREESTRI olemasolu mõttekus ja vajadus, kes toob väliste rituaalidega ühiskondliku ohvrikultuse käigus inimeste nimel, nende esindajana ja nende eest nähtava ohvri Jumalale.

Ohvri toomine on küll enamikus religioonides ohvrikultuseks volitatud preestri ainuõigus, kuid et Jumal ohvri vastu võtaks, peavad selle toomises ehtsa ja täiusliku ohverdusintentsiooniga osalema ka need, kelle eest ohver tuuakse (kes ohvri lasevad tuua).

Jumal tahab inimeselt pojalikku armastust ja kuulekust, mitte aga härgasid, lambaid, tuvisid, puu-, juur- ja teravilju ning muid inimesest reaalselt erinevaid elusaid ja elutuid ohvriande. Need kuuluvad niigi Jumalale, neid ohvriks tuues ei saa me osutada Jumalale mingit teenet, sest iseendas täiuslikult ja muutumatult õnnelikuna ning iseenesele piisavana ei vaja Ta midagi väljastpoolt. Pealegi on nende ohvriandide väärtus mõõtmatult väiksem neid ohverdava inimese väärtusest – need ei saagi olla Jumala silmis muud kui väljendused inimese eneseohverdusest ning välised vahendid selle teostamiseks.

Seepärast kõige õigem ja täielikum Jumalat vääriv ohvriand, mida inimene omal jõul saab tuua ja loogiliselt võttes peaks tooma, on inimene ise:

  • mitte füüsiline ohver teisest inimesest (see on liialdus ja seega ohvrikultusele loomuvastane);
  • mitte füüsiline ohver iseendast, s.t Jumala auks sooritatud enesetapp (see on mõttetus, sest elus inimene on täiuslikum ja toob Jumalale rohkem au kui surnud inimene – vt Ps 113,25–26 [Ps 115,17–18]);
  • vaid ohver iseendast vaimse ohvri mõttes, oma keha ja hinge, mõtete, tegude ning omanduse – iseenda tervikuna Jumalale pühendamine ja ohverdamine.

(Üheks eneseohverduse vormiks on ka Jumalale antud tõotused, pühendumine ja pühitsused.)

Eelnevast näeme selgelt, millised on valed arusaamad ohvrist ja ohvrikultusest:

  • väline ohvriand ja -rituaal ilma seesmise osaluseta, vaimse ohvrita, justkui saaks Jumalat härgade ja muude ohvriandidega ära osta, Talle teenet osutada, Teda lepitada (juudi templiohvrid variserliku legalistliku religioossuse alusel). Sellise ohvrikultuse üheks väljenduseks on ka inimohvrid, kuid ohvriks ei toodud mitte iseennast, vaid lahingus vangivõetuid, orje või kaitsetuid ja nõrku lapsi (Kaanani elanike ohvrid Moolokile);
  • ohvriand maagilise rituaali objekti ja vahendina, mille kaudu loodetakse “jumalat” või vaimusid kohustada, mõjutada või sundida (primitiivsete rahvaste degenereerunud religioonide ohvrikultus – nt animistlikud kultused, voodoo).

Ning näeme ka, milline on õige arusaam religioossest ohvrist:

Jumalale toodud väline ohvriand on ainult sisemise, vaimse eneseohverduse väljendus ja esindamine. Selleks sisemiseks ohvriks on tegelikult Jumala absoluutset ülemvõimu alandlikult tunnistav ning ennast, oma võimeid, omandust, mõtteid ja tegusid ning tervet oma elu Jumalale ohverdav (õieti: vabatahtlikult tagasiandev) inimene ise. Jumalale meelepäraseks ohvriks on Jumala tahte kohane elu kõigi kannatuste ja katsumuste kiuste, mida see endaga kaasa toob. Piirisituatsioonis väljendub selline ohver inimese poolt vabatahtlikult vastuvõetud kannatuses ja surmas, kui seda nõuab truuks jäämine Jumala seadustele ning Jumala absoluutsete valitsejaõiguste tunnistamine.

KUID:

Jumal on lõpmatult täiuslik, püha ja armastusväärne. Selle määratu disproportsiooni tõttu, mis on inimese kui eimillestki loodud olendi ja Jumala kui Looja ning Iseenesliku Olemise vahel, pole ka kõige täiuslikum, püham ja veatum inimene iseendast võimeline Jumalale tooma ligilähedaseltki seda ohvrit, seda tänu, au ja kiitust, mida Jumal tõeliselt väärib. Seda pole võimeline tooma ka terve inimkond ja maailm koos inglitega tervikuna. Samuti mitte püha Neitsi Maarja ainsa täiusliku ja patuvaba inimolendina, sest temagi on vaid inimene, Jumala loodud olend. Loodul on võimalik tuua Jumalale meelepärane ja Teda rahuldav ohver ainult suhtelise õigluse alusel, mitte kuidagi aga ei saa loodu iseenesest tuua Jumalale tasaväärtusliku õigluse alusel  Jumalat rahuldavat ohvrit.4

Siit tuleb teha ohvriteoloogia jaoks ainuvõimalik JÄRELDUS:

Jumala jaoks tõeliselt tasaväärtuslik ohver peab olema Jumalaga võrdne ja see saab olla ainult JUMAL ISE.

 

Siiani oli see üldine ohvriteoloogia, nüüd läheme veidi konkreetsemaks.

 

II.2. Religioosne ohver inimsoo praeguse pärispatu seisundi ja selle tagajärgede taustal

 

Siiani käsitlesime ohvrit ja ohvrikultust inimsoo praegust tegelikku seisundit, s.o pärispatu seisundit ning selle tagajärgi arvesse võtmata.

Inimsoo praeguseks REAALSUSEKS on PÄRISPATU TAGA-JÄRGEDE all kannatav seisund, mis AVALDAB MÕJU TERVELE INIMLOOMUSELE:

  • Jumala poolt kõigi andidega (KÕIK on kingitud!) ülekülvatud lapsed osutusid tänamatuteks ja Isale kuuletumatuteks – olles teadlikud tagajärgedest (vt 1 M 2,17 ja 3,3)! Nad on tänamatud, kuuletumatud, mässulised lapsed!
  • Tagajärjeks oli pühitseva armu kaotamine, sündimine patu orjana, disharmoonia Jumalaga, maailmaga ja iseendaga – kalduvus kurjale, moraalne ja intellektuaalne nõrkus, võimetus Jumalale meelepäraseks pühaks eluks, sattumine Jumala viha alla, lõpuks surm ja igavene hukkamõistmine (lahutatus Jumalast).
  • Peale selle on pärispatu tagajärgede all kannatav inimene intellektuaalselt pime, laisk, juhm, tuim, lühinägelik ja tänamatu – ta pole suuteline Jumalat vajalikul määral kiitma ega ülistama, Teda andide eest tänama, Temalt kõiki vajalikke ande paluma. Ta isegi ei suuda endale neid vajadusi ja kohustusi teadvustada, rääkimata oma moraalsete kohustuste täitmisest. Ta on sageli isegi nii juhm, et eitab Jumala olemasolu või ei mõtle sellele kunagi.
  • Sellest tulenevalt lisandub kolmele eelpoolmainitud religioossele kohustusele ja vajadusele pärispatu seisundis veel neljas – patusüü hüvituse ja lepituse vajadus. Selle saavutamiseta pole mõtet rääkida ei Jumala kiitmisest, Tema tänamisest ega palumisest.
  • Jumalaga lepitust saavutamata ning pühitsevat armu tagasi võitmata on inimene määratud igavesele karistusele, mis seisneb:

1) Jumala nägemise võimaluse kaotamises (karistusena pärispatu eest);

2) füüsilistes ja psüühilistes karistustes (põrgupiinades) iga teadliku ja vastutusvõimelise inimese isiklike pattude eest.

Me võiksime loodud olendi seisundist tulenevalt väita: olgugi et inimeste Jumala kiitmine ja ülistus, tänu ja palumine on armetu – mis sellest, Jumal arvestab nõrgukese nõrkusega (suhteline õiglus)! Kuid selles seisnebki terve inimsoo praeguse seisundi reaalsus, et me pole mitte ainult nõrgukesed, vaid midagi märksa hullemat. Patus – Jumala vastu toime pandud kuriteos, kuuletumatuses ja mässus – peituv süü on võrreldamatult tõsisem takistus meie ja Jumala vahel kui seda oleks olnud ainult meie loomuse nõrkus.

Seega tuleneb pärispatu kui inimsoo ja Jumala vahelise vaenu seisundist igasuguse edasise religiooni ja religioosse ohvrikultuse esmase vundamendina lepitus- ja hüvitusohvri hädavajalikkus pärispatu ja isiklikke pattude eest:

  • range ehk tasaväärtustava õigluse alusel (hüvituse väärtus on võrdne süü suurusega);

või:

  • kui Jumal sellega rahuldub, siis kasvõi suhtelise õigluse, s.t hüvituse toomiseks rakendatud jõupingutuse ja sellele lisanduva ning süüd tasandava Jumala suuremeelsuse ja halastuse alusel.

Vaatame aga tegelikkusele:

  • inimene pole suuteline tooma oma süü suurust range (tasaväärtustava) õigluse alusel hüvitavat ohvrit isegi mitte oma elu ohvriks tuues (Jumala lõpmatu majesteet ja pühadus);
  • ta toob suhtelise õigluse alusel Jumalat lepitava ohvri, varsti aga teeb järjekordse patu, mis nõuab uut ohvrit jne jne;
  • paljud inimesed ei mõtle üldse Jumalale toodava lepituse ja hüvituse vajadusele, vaid vihkavad Jumalat kui takistust nende piiramatule omavolile. Nad armastavad pattu ja Jumala teotamist ning toovad ohvreid pigem Saatanale (seda ka teadlikult – nt “mustad Missad”, enese Saatanale pühitsemine jne).

See tähendab, et inimene vajab eksistentsiaalselt küll Jumalaga lepitust, kuid iseenesest pole ta suuteline Jumalale oma süüd tasandava väärtusega ohvrit tooma ning ka suhtelise õigluse alusel toodavaks lepitusohvriks pole tal sageli moraalset jõudu ja isegi arusaamist lepitusohvri hädavajalikkusest.

Millised oleksid võimalikud lahendused:

  • inimese suhtes väline ohver? Kuid terve maailm on Jumala loodud ning niikuinii Jumala omand – see ei saa olla piisav ohvriand;
  • iseennast ohvriks tuua (see teostaks ohvrianni ja ohverdaja ehk preestri samasuse)? Kuid ka puhtvälise eneseohverdusakti teostamise puhul jääb püsima ohvrianni sisemine rikutus ja vääritus.

Kust aga tuleneks pärispatu universaalsuse kaudu rikutud inimloomuse ohverdusakti sisemine intensiivsus ja moraalne täiuslikkus (kujutlegem endale ette parun Münchhausenit, kes pidevalt sohu vajub ja ennast sealt uuesti juukseidpidi välja tõstab!)? Ja ka siis, kui inimene oleks suuteline – kas Jumala üleloomuliku armu abiga või ilma – täielikuks eneseohverduseks Jumalale, ka siis oleks sellisel ohvril ainult suhteliselt lepitav väärtus.

Sellest tuleb teha JÄRELDUSED:

  1. Terve loodud maailm ei suudaks pakkuda püha Jumala lõpmatule majesteedile range õigluse alusel võrdväärset lepitust kasvõi ühesainsas surmapatus seisneva süü eest.
  2. Maailma suudaks endaga lepitada ainult Jumal ise, seda enam, et täiusliku lepituse tegusaks eesmärgiks ei saa olla mitte ainult süü andestamine ja hüvitamine, vaid ka süüdlase tegelik moraalne muutumine paremuse suunas. Ideaalne lepitusohver peaks suutma mitte ainult Jumalat lepitada ja Temalt andeks saada, vaid ka vahendada ohverdavale inimesele eksimatult mõjusat jõudu pahedest ja pattudest pöördumiseks, moraalseks täiustumiseks ning Jumala tahtega täielikus kooskõlas oleva hingeseisundi saavutamiseks.

Sellise ohvri sisseseadmine on ainult Jumala enese võimuses.

Üldise ohvriteooria teema lõpetuseks oletame sellise täiusliku ohvri tegelikku olemasolu ja andmist inimeste käsutusse, mis pärineks otse Jumalalt endalt, millel oleks täiuslik lepitav, süüd hüvitav ning peale selle ka Jumalat ülistav, kiitev, tänav ja paluv toime ja ka reaalne jõud saavutada kõigi selle ohvri viljadest osa saavate inimeste moraalne ümbersünd, vabanemine pattudest ja pahedest, täieliku eneseohverduse hingeseisund ning kasv voorustes.

Kui selline täiuslik ohver tõepoolest eksisteerib ning on Jumala poolt meie käsutusse antud, siis on selge, et selline ohver saab tõelise Jumala täiuslikkusest tulenevalt olla üksainus ning selle ohvri ees muutuvad relatiivseks ja sõltuvaks, kaotavad tähtsuse või peavad taanduma ning end täiusliku ohvri tegelikkusele allutama kõik puhtinimliku päritoluga ohvrikultused ja religioonid – rääkimata Jumalale vastumeelsetest ohvritest, s.t ilma tõelise vaimse eneseohverduseta tehtud või siis ebajumalatele toodud ohvritest.

 

 

III

OHVRIKULTUS RELIGIOONIAJALOOS

 

 

III.1. Erinevus loomuliku ja üleloomuliku (armu) korra vahel

 

Inimkonna religiooniajaloo õigeks mõistmiseks on hädavajalik õigesti mõista Jumala üleloomuliku Ilmutuse olemust ning olemuslikku erinevust loomuliku ja üleloomuliku (armu) korra vahel. Sellest erinevusest tuleneb ka olemuslik erinevus katoliku religiooni ja kõigi ülejäänud religioonide vahel. Selle ettekande eesmärgiks ei ole loomuse ja armu vaheliste suhete põhjalik käsitlemine, kuid probleemi olemuse selge väljatoomine on järgneva õigeks mõistmiseks hädavajalik.

Ehkki nii loomuliku kui ka üleloomuliku korra autor on üks ja seesama Jumal, erinevad need korrad teineteisest nii põhjuste, olemis- ja toimimisviisi kui ka eesmärkide poolest.

 

III.1.1. Loomulik kord

 

Loomulik kord on määratletud Jumal-Looja poolt kõigile loodud asjadele ja elusolenditele nende endi loomuse alusel seatud omaduste, võimete ja eesmärkidega, mille täitmiseks ei vaja need asjad või olendid Jumalalt mingit muud abi kui see on kindlustatud Jumala tavalise ja üleüldise kogu loodu olemises hoidmise ning nende loomupärasele toimimisele algimpulsi andmisega. Kõik elutud asjad ning loomad eksisteerivad (elavad) ja toimivad (tegutsevad) ainult loomuliku korra raames, Jumal pole tahtnud neile seada ühtegi nende loomuse piire ületavat eesmärki. Loomulik kord on see, mis igale asjale või olendile tema võõrandamatu omandina kuulub ja millele sel on, kui Jumala suhtes nii võib väljendada, teatud määral lausa õigus – vastasel juhul poleks enam tegemist sama asja või olendiga, vaid teisega.

Ka inimese elul on oma loomulik eesmärk. See on Jumala tunnetamine, Jumala poolt inimloomusesse seatud loomuseaduse (lex naturale) kohane elu ning oma ratsionaalse loomuse täiusele viimine maise elu raames ja selle kaudu. Selle eesmärgi täiuslikumaks väljenduseks on (hellenistliku) antiikkultuuri humanistlik, askeetlik-filosoofiline eluideaal (kr k kalokagathia), millele sarnanevad Idamaade kultuuride askeedi, eraku ja munga ideaalid ning paljudes primitiivkultuurides esinev “targa” ideaal. Peamised vahendid selle eesmärgi saavutamiseks on Jumal pannud inimese loomusesse tema mõistuse, tahte, mälu, fantaasia, meelte ja kõigi võimete ning oskuste näol. Ta aitab inimest selle eesmärgi teostamisel oma üldise Ettehoolduse määruste ja korralduste läbi ehk loodud maailma olemises ja harmoonias hoidmise ning oma loomulikele eesmärkidele suunamise läbi. Pärispatujärgses seisundis on aga selliste ideaalide teostamine inimesele väga raske ning lõpeb ka nende teostumise korral paratamatult surmaga, mis näib ühtmoodi võrdsustavalt lõpetavat ja hävitavat nii stoilise filosoofi-askeedi kui ka maanteeröövli püüdlused. Kui inimese elul poleks veel kõrgemat ja ülevamat eesmärki, siis ei oleks askeetlik-filosoofiline ideaal oluliselt mõttekam kui maanteeröövli, võimuhullu türanni või kasvõi seksuaalmaniaki oma.

 

III.1.2. Üleloomulik ehk armu kord

 

Üleloomulik (armu) kord seevastu kehtib ainult kõigi mõistuslike elusolendite (s.t inimese ja mateeriavabade vaimude ehk tavakeeles inglite) puhul ja seisneb neile Jumala poolt nende loomust ületava lõppeesmärgi seadmises ning selle eesmärgi saavutamiseks hädavajalike eriliste abivahendite andmises. Inimesele on selleks üleloomulikuks eesmärgiks oma loomuse täiustamine ja pühitsemine (jumalikustamine) pühitseva armu läbi, igavene ühendumine Jumalaga ja osalemine Jumala lõpmatult täiuslikus elus nn õnnistava visiooni läbi. Üleloomulikeks abivahenditeks aga on Jumala Ilmutus ja sellel põhinev Jumala rajatud katoliku religioon, pühitsev arm, seda armu eksimatult vahendavad sakramendid ning lõpuks neid abivahendeid haldav, vahendav ja inimestele jagav institutsioon – katoliku Kirik. Need abivahendid võimaldavad inimestele sellise eksimatu ja sügava jumalatunnetuse, sellise läheduse Jumalaga, samuti sellisel määral moraalselt täiusliku elu, milleks inimene oma enese loomulike võimete alusel pole iial võimeline, millele tal pole ka mingit õigust, seda eriti pärast pärispattu, ja mille võimalikkust ta poleks võimeline endale isegi ette kujutama, kui Jumal talle seda poleks avaldanud. Arm, mis teeb meid osaliseks Jumala loomuses ja igavene elu ühenduses Jumalaga on Jumala lõpmatu helduse, suuremeelsuse ja armastuse kink inimestele (ja inglitele), seda ei saa loomus kuidagi ise enesele välja teenida, see ei tulene mitte kuidagi loomusest enesest, ehkki toimib loomuses ja täiustab seda.5

Jumala üleloomulik Ilmutus avab inimesele ainsa tõelise Jumala siseelu (mis inimmõistuse loomulikele võimetele on absoluutselt kättesaamatu) ning ilmutab, et ainus tõeline Jumal oleleb üht ja sama jumalikku loomust jagavas kolmes erinevas isikus (Isa, Poeg ja Püha Vaim) ning et üks neist isikuist, Poeg, võttis enesele ka inimliku loomuse, et neid inimesi, kes seda soovivad, teha igavesti osalisteks oma jumalikus elus. See on meie loomust määratult ületav eesmärk, mõeldav ja võimalik ainuüksi Jumala erilisest heldusest ning Tema erilise abiga pühitseva armu näol. Pühitsev arm, mis tuleneb Jeesus Kristuse täiusliku inimliku loomuse ühendusest jumaliku loomusega Jumala Poja isikus, täiustab meis loomulikke vaimseid võimeid ja tõstab need meie kaastööl kvalitatiivselt uuele ja täiuslikumale, meile enestele kättesaamatule tasemele, nimelt osalema Jumala, kõige olemise, tõe, headuse, ilu ja vooruste allika enese pühimas elus. Erilise praktilise tähtsusega on inimese tahte tugevdamine armu jõul, sest pärispatu reaalsuseks on tahtenõrkus ja suutmatus teostada moraalset hüve, mida küll tuntakse, kuid ei tehta (Rm 7,15).

Nagu aga juba eelpool öelud, pole Jumal kunagi tahtnud inimest jätta ainult tema enese loomusega seatud eesmärkide hooleks ning on talle loomise algusest peale seadnud tema loomust ületava eesmärgi ja andnud selle saavutamiseks hädavajalikud abivahendid. Ta pole loobunud üleloomuliku armu kaudu inimese pääsemise eest hoolitsemast ka siis, kui inimene viibis eksliku ja vale ebajumalakultuse kütkeis.

Loomulike religioonide autoriks on inimene ise, tema loomulikud võimed. See on inimese nõrk ja jõuetu püüdlus otsida Jumalat ja tõde Tema kohta ning Teda teenida, püüdlus, mis sageli suundub eksiõpetustesse ja ebajumalateenimisse.

Üleloomuliku religiooni autoriks on Jumal ise, see on Jumala tegutsemine meis ja meiega, Tema eriline hoolitsus meie kui Kristuses adopteeritud laste eest, et me võiksime igavesti olla Tema laiendatud perekonna liikmed Tema Poja igaveses kuningriigis. Jumala ees on vahe loomulike religioonide ja üleloomuliku religiooni vahel märksa suurem kui suurtalu peremehe silmis vahe tema perekonnaliikmete ning tema põldudel hooajatööd tegevate tööliste vahel. Selliseks üleloomulikuks religiooniks oli enne Kristust Vana Testamendi religioon, pärast Kristuse ärapõlgamist juutide poolt on selleks aga ainult ja ainuüksi Uue Testamendi religioon, usaldatud Kristuse rajatud katoliku Kirikule.

Nii nagu inimese üleloomulik eesmärk – ühendumine Jumalaga – ületab võrreldamatult tema loomulikku eesmärki, nii on ka nende eesmärkide saavutamiseks vajalike vahenditega. Jumalaga ühendumist pole võimalik saavutada ühegi inimlikust loomusest tuleneva vahendiga, need vahendid peavad tulenema hädavajalikult jumalikust loomusest, tõstes inimese jumalikus loomuses osalemise kaudu võrreldamatult täiuslikumasse, iseenesest kättesaamatusse  seisundisse. Loomulik religioon pole võimeline saavutama üleloomulikku eesmärki, liha ja veri ei või pärida Jumala kuningriiki, vaid ainult see, kes on ümber sündinud Pühast Vaimust.

Kui me seda olemuslikku erinevust loomuliku ja üleloomuliku korra vahel ei mõista, ei mõista me ei Jumalat ega Tema tegutsemist ajaloos, ei inimkonna religiooniajalugu ega olemuslikku vahet ristiusu ja mittekristlike religioonide vahel, ei vahet katoliku usu ja Kiriku ega katoliiklikust ühtsusest eraldunud skismaatiliste ja hereetiliste kirikute ning sektide vahel, ja kui me Jumala armu väljavalituse tõttu satume olema katoliiklased, ei mõista me selle vahe mõistmiseta ka omaenda usu ja Kiriku olemust ning eemärki.

 

III.2. Loomuliku religioossuse tähtsus ja piirid

 

Arvestame eelpool (II alapeatükis) esitatud üldisi põhimõtteid:

  1. Jumalale meelepärane religioosne ohver: ohverdaja vaimne eneseohverdus ohvrianni kaudu, ühenduses ohvrikultusega (või ka ilma selleta).

2. Jumalale vastumeelne, kasutu ning inimest uue süüga koormav ohver:

a) ohverdaja poolest: väline ohvriakt ilma ohverdaja sisemise osaluseta (vaimse ohvrita – variserid!);

b) ohvrianni poolest: defektne, ebaväärikas, väärtusetu või keelatud ja amoraalne (nt inimohvrid, templiprostitutsioon);

c) ohvri toomise viisi poolest: maagiline ohvrikultus, templiprostitutsioon, orgiastiline kultus;

d) vale, jumalateotusliku ettekujutuse omamise tõttu Jumalast kui ohvri adressaadist: ebajumalatele ehk valedele, imaginaarsetele, tegelikkuses mitteeksisteerivatele “jumalatele”, praktikas sageli deemonitele osutatav ohvrikultus.6

  1. Ideaalne religioosne ohver seisneb eneseohverduse akti täiuslikkuses, mis teostub ohvrianni ja ohvripreestri samasuse läbi;

Kohaldame need põhimõtted nüüd III.1. ja III.2. käsitletud loomuliku ja üleloomuliku korra olemusliku erinevuse kontekstis inimkonna religiooniajaloo suhtes.

Kui inimese loomuliku religioossuse võimed ja püüdlused oleksid Jumala silmis absoluutselt tähtsusetud, või veel enam, ainuüksi karistusväärsed (ebajumalateenistus), täiesti võimetud tõelise Jumala tunnetamiseks ja teenimiseks, siis poleks inimene võimeline usus vastu võtma ei Jumala Ilmutust ega tegema Tema armu jõul häid tegusid, mille läbi me pälvime igavese elu, sest Jumala armul, usul ja armastusel puuduks siis täielikult korrumpeerunud inimloomuses igasugune pidepunkt ja vundament. Kui aga loomulik religioossus ja askeetlikult treenitud inimloomuse loomulik vooruslikkus oleksid iseeneses täiuslikud ja Jumala tasu pälvimiseks piisavad, poleks Jumala Ilmutust ja armu vajagi. Täis tõde selles suhtes on katoliiklik ja arvestab kõiki aspekte ning osatõdesid.

Olles täiel määral teadlikud sellest, et Jumala tunnetamine, mis on saanud meile osaks Jumala üleloomuliku Ilmutuse läbi, on võrratult kõrgem, täiuslikum ja tõesem (kuna iseeneses ilmeksimatu) kui seda oleks ka kõige täiuslikum loomupärane jumalatunnetus (näiteks pühima Neitsi Maarja puhtloomulik jumalatunnetus), ei tohi me kalduda ratsionalismi, naturalismi, antisupranaturalismi7 ja modernismi hereesiatega võideldes teise äärmusesse, nimelt fideismi hereesiasse. Fideism väidab ülepingutatult, et tõde Jumala kohta on saavutatav ainuüksi usus vastuvõetava Jumala üleloomuliku Ilmutuse läbi, mõistus aga pole iseenesest millekski suuteline ning kõik mittekristlikud religioonid on seega täielikult valed ja saavad olla ainult Saatana teenimine. Inimlikul loomulikul religioossusel ja selle väljenduseks olevatel religioonidel ja ohvrikultustel on kahtlemata oma tähtsus religiooniajaloos.

Jumal on loonud küll inimese loomuse, millest tuleneb tema loomupärane religioossus ning selle väljendusena erinevad religioonid ja kultused, kuid peame meeles, et sellel loomulikul religioossusel on samasugused puudused, ebapiisavus ja kalduvus eksitustesse nagu on ka pärispatu poolt haavatud ja nõrgestatud inimloomusel.8 Jumal aga pole tegelikkuses kunagi tahtnud inimloomust tema enese pärast ja tema enese piirides, vaid on inimese elule algusest peale seadnud üleloomuliku eesmärgi –  igavese elu ja ühendumise Jumalaga Tema õndsakstegevas visioonis. Ta on andnud inimesele algusest peale ka selle inimloomuse piire ületava eesmärgi saavutamiseks vajalikud üleloomulikud vahendid – esmajoones pühitseva armu, kinkides selle talle taas kohe, kui inimesed selle omal süül (Aadama ja Eeva patt) olid kaotanud, kuid pattu kahetsesid ja sellest pöördusid. Kes aga iganes loomuliku religiooni tunnistajana ja selle ohvritalitustes osalejana oli ja on Jumalale meelepärane, see ei ole seda mitte oma religiooni ja ohvritalituste jõul, vaid temas nähtamatult tegutseva, kuid olemuslikult hoopis teise ja kõrgemasse, Jumala poolt loodud religiooni kuuluva pühitseva armu tõttu.

Religiooni eesmärk pole mitte inimese nn religioossete vajaduste väljendamine ja rahuldamine, vaid pärispatu läbi katkenud sideme loomine (taastamine) tõelise Jumalaga, seejärel ka osalus jumalikus elus kuni Temaga ühendumiseni igavese elu õndsuses. Seda saab tegusalt saavutada ainult siis, kui (tõelist) Jumalat austatakse, teenitakse ja palveletakse nii, nagu Tema seda tahab, mitte nii, nagu inimesed ise seda oma religioosse feeling’u saavutamiseks või subjektiivse elumõtte leidmiseks heaks arvavad. See tähendab, et kriteeriumid selle kohta, milline religioon on õige ja Talle meelepärane, inimese katkenud sidet Jumalaga tegusalt taastav ning inimest jumaliku loomusega ühendav, pühitsev ja jumalikustav, kuuluvad ainuüksi Jumalale endale. Kui Jumal on tahtnud anda inimesele üleloomuliku elueesmärgi ja seada selle saavutamiseks sisse ainsa õige ja Talle meelepärase religiooni, siis sõltumatult inimeste arvamustest ja tahtmistest see nii ka on, ning kõik inimesed, kes ei taha saada Jumala poolt hukka mõistetud, on kohustatud seda religiooni vastuvaidlematult aktsepteerima ning oma religioossust Jumala tahtele kohandama.

 

Nende põhimõtete alusel tulebki hinnata tervet inimkonna religiooniajalugu.

 

III.3. Vana ja Uus Testament religiooniajaloo tähistena

 

Vana Testament oli Jumala juhitud ja suunatud inimkonna loomuliku religiooniloo järk-järguline ülekasvamine ja kujunemine üleloomulikuks. See oli Uue Testamendi ettekuulutus ja ettevalmistus loomuliku religioossuse alusel.

Uus Testament  on Jumala poolt inimestele antud, ehkki loomuliku religioossuse alusele rajatud, kuid seda olemuslikult ületav ja hoopis uuele, inimesele iseenesest kättesaamatule tasemele tõstev religioon. See on ainus tõeliselt üleloomulik ja seega ainus tõeline Jumalale meelepärane religioon!

Selle suhtes kehtib II.2. lõpus öeldu :

  • inimeste loomulik religioossus peab alluma üleloomulikule religioonile, s.t ainult inimliku päritoluga, poolikud ja ebatäiuslikud ning üleloomulikeks viljadeks, Jumalaga lepituse saavutamiseks ja igaveseks pääsemiseks iseenesest võimetud religioonid ja kultused peavad end allutama Jumala ilmutatud ja asutatud religioonile ning selles endale koha leidma;

või:

  • valed ja moraalselt kurjad religioossed tavad, uskumused ja praktikad selle ees tingimusteta taanduma ja kaduma.

See tähendab, et loomulikud religioonid kui religioonid peavad taanduma ja koha loovutama Jumala ilmutatud ning inimestele antud ainsale õigele, katoliku religioonile; katoliku religiooniga kohandatuna, sellele allutatuna ning selles ümberkujundatuna võivad säilida ainult moraalselt terved rituaalsed ja kultuurilised tavad ning traditsioonid. Nii on see terveid traditsioone ja rahvalikke tavasid austavas ja hindavas katoliku Kirikus reeglina ka alati olnud – sellest Kiriku arukast ja mõõdutundelisest kohandumisest kohalike kultuuride ja traditsioonidega tulenevad näiteks ka erinevad liturgilised riitused.

Vana Testamendi raames on erilise religiooniloolise tähtsusega Esimene Moosese raamat. See pole mitte ainult Jumala üleloomuliku Ilmutuse ürgajalugu, vaid on ka Jumala tahtega kooskõlas oleva loomuliku religiooni ja ohvrikultuse ajalugu teiste, Jumala tahtega vastuolus olevate ebajumalakultuste taustal.

On kaks ülitähtsat universaalset põhimõtet (kehtivad nii loomuliku kui ka üleloomuliku korra raames) Jumala tegutsemise kohta inimkonna päästmise ajaloos:

  1. Nihil sine preparatione magni – see tähendab, et pole midagi suurt ja tähtsat, mis ei toimuks (pikaajalise ja põhjaliku) ettevalmistuseta.

See põhimõte kehtib erilisel määral inimajaloo senise suurima ja olulisima sündmuse, Jumala Poja inimeseks saamise, ja selle eesmärgi, inimsugu patust ja igavesest hukatusest lunastava Ristiohvri kohta. Seda üleloomulikku Ilmutust valmistas Jumal ette tuhandeid aastaid ajaloos loomuliku religioossuse alusel toimuva jumaliku pedagoogika kaudu, tulevase Päästja ettekuulutuste ja arhetüüpide kaudu, terve religiooniajaloolise arengu kaudu;

  1. Universaalne eesmärk või vahend, mille teostumise poole terve ajaloo areng on suunatud, toimib ja mõjub juba enne selle täielikku teostumist.9

Täiuslikul kombel toimib see põhimõte igavese ning ajalisest järgnevusest sõltumatu Jumala juhitavas inimajaloos, milles kõik algusest peale on allutatud ja suunatud selle üleloomulikule lõppeesmärgile, Kristuse Kuningriigi saabumisele ning Tema üleüldisele triumfile. See tähendab, et:

  1. Tulevase ainsa Lunastaja ja Päästja, Jeesus Kristuse arm tegutses, puhastas patust ja pühitses inimesi ka ammu enne Lunastaja ja Päästja inimeseks saamist (üleloomulik arm Aadama ja Eeva pöördumiseks pärast esimest pattu oli samuti tulevasest Kristuse kannatusest ja ristisurmast tulenev arm);
  1. Pääsemiseks hädavajaliku üleloomuliku usu (Heebr 11, 6) voorus toimis inimestes Püha Vaimu mõjul ammu enne Jumala üleloomulikku Ilmutust Vana Testamendi prohvetite kaudu ja selle Ilmutuse lõpuleviimist Jeesus Kristuses.

Pääsemiseks hädavajalik üleloomulik usk Jumalasse on võib voorusena olemas olla ka seal, kus iseenesest üleloomulikud usutõed on napid või peaaegu olematud,10 kus Jeesus Kristusest veel midagi ei teata ja kus on vaid tingimusteta kuulekus ja andumus Jumalale ning valmisolek vastu võtta ja täita kõik, mida Jumal inimestelt nende päästmiseks nõuab ja käsib. See viimane aga on juba üleloomuliku usu ja üleloomuliku armuelu olemus, mis võib esineda ka ürgmetsas elava indiaanlase puhul, kes Kristusest ja ristiusust midagi ei tea ning kummardab ainult Suurt Vaimu, maailma ja inimeste Loojat.11

Kuid selles suhtes ei tohi olla ka liialt kergemeelsed ja kergekäelised, tehes modernistide ja kaasaegsete sünkretistide-oikumenistide eeskujul kõiki mittekristlasi vägisi ja vastu nende tahtmist anonüümseteks (alateadvuslikeks) kristlasteks ja kuulutades iga loomuliku religiooni automaatselt ristiusu ettekuulutajaks ja ettevalmistajaks. Mainitud põhimõtted kehtivad ainult seal, kus nähtamatu armu tegutsemine on tõepoolest suunatud tõelisele Jumalale tingimusteta kuulekuse ja andumise kaudu tulevasele Päästjale.12 On ilmselge, et ükskord selle oodatud ja igatsetud Päästja autentselt ja truult hoitud ning vahendatud õpetusega, Kirikuga ja armuvahenditega korralikult ja põhjalikult kokku puutudes võtab inimene need rõõmuga vastu, tundes neis ära oma lootuste, igatsuste ja püüdluste täitumise ning loobub oma ebatäiuslikest ja puudulikest religioossetest veendumustest ning kultustest millegi hoopis täiuslikuma ja kõrgema kasuks. Ta oskab vaadata ka seda õpetust vahendavate ning seda Päästjat teenivate inimeste puuduste ja nõrkuste taha, nähes puudustest hoolimata nende vääritute ja nõrkade teenrite kaudu tegutsemas Kristust ennast, Tema õpetust ja armuvahendeid.13

Loomupäraste religioonide olemuse ja rolli üle juurdlemisel on oluline arvesse võtta ka Aadamale ja Eevale Paradiisis osaks saanud ürgilmutuse elementide edasikestmist – vähemal või rohkemal määral, vähem või rohkem selgelt ja tõetruult – enamikus inimliku päritoluga religioonides. Kuid isegi olemuse poolest üleloomuliku ürgilmutuse tõelised jäljed ei muuda ühtki inimliku päritoluga loomulikku religiooni kasvõi osaliselt üleloomulikuks.

 

III.4. Vana Testamendi ohvrid

 

III.4.1. Loomuliku religioossuse väljendusena inimeste algatusel toodud Jumalale meelepärased ohvrid

 

  1. Aadama ja Eeva pojad Kain ning Aabel: ohver Jumalale (1 Ms 4,2–8):
  • Kaini ohver polnud Jumalale meelepärane vajaliku sisemise hoiaku (vaimne eneseohverdus) puudumise tõttu (venna kadetsemine, mis tähendab, et Kaini süda polnud puhas, tema mõtted ja tahe polnud suunatud mitte Jumalale, vaid iseenesele ja oma reputatsioonile inimeste silmis);
  • Põlluandidest ja kariloomadest esmase saagi ja esmasündinute ohverdamine on tunnistus Jumala piiramatust omandiõigusest kõigi põlluviljade ja loomade üle, sellest, et nende saagikus ja viljakus sõltub esmaselt Jumalast.
  • Aabeli ohver oli Jumalale meelepärane ja Ta võttis selle vastu Aabeli südames vaimse ohvri (eneseohverduse) olemasolu tõttu – ja ainuüksi selle tõttu.

– ohvriand ja ohvrirituaal olid iseenesest ainult neutraalsed vahendid eneseohverduse nähtavaks väljendamiseks!

(Põlluande ohverdada pole iseenesest sugugi halvem kui loomi ohverdada – vt Melkisedeki ohvrit leivast ja veinist!)

  • Kain tunnistas Jumala õigust ainult temale kuuluva omandi ja asjade (põlluviljade), mitte aga tema enese elu üle (ei mingit eneseohverdust! – minu elu, minu mõtted, tahe, keha ja hing on minu omad ja ei puutu Jumalasse, mina ise olen enese Issand ja Jumalaga on mul ainult praktilis-asjalikud suhted); Aabel ohverdas Jumalale tingimusteta esmalt iseennast.
  • Juba pärispatuse inimkonna esimest ohvrit näeme religioosse ohvri ja tõelise Jumala teenimise tipu ja täiuse, Kristuse tulevase Ristiohvri prototüübi ning ettekuulutusena: inimese eneseohverdus Jumalale, teiste inimeste poolt ebaõiglaselt põhjustatud kannatus ja surm.

 

  1. Noa ja veeuputusest pääsenud (1 Ms 8,20–22):
  • Noa ehitas altari ja … ohverdas altaril põletusohvreid – tänuohvrina kõigist veeuputusest pääsenud puhtaist loomadest. 
  • Issand tundis meeldivat lõhna… – igatahes polnud Talle meeldiv mitte põletatud loomade kärsahais, vaid palved ja tänupalved Jumalale tões ja vaimus toodava südame ohvri magusa lõhnana (UT, ap. Paulus).

 

  1. Aabrami ohvrid (1Ms 12):
  • Jumal ilmutas end Aabramile vastuseks tema siira ja puhta südamega toodud ohvritele (väliselt riituselt kindlasti mingi tolleaegse loomuliku [paganliku] religiooni vormis). Aabramil oli üleloomuliku usu voorus – s. t ta oli nii mõistuse kui tahtega tingimusteta kuulekas talle ilmutatud Jumala tahtele (konkreetsele tahtele, mis tähendab konkreetsete usutõdede ja moraalsete nõuete omaks võtmist – mitte aga vormita ja objektita “südameusk”!). Üleloomulik usk on terve üleloomuliku elu alus, ilma milleta ei saa olla Jumalale meelepärane ja pääseda (1Ms 12,1–4.7a; 15,1–6). Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks (1Ms 15,6) – see on üleloomuliku usu kui vooruse olemus.
  • Aabrami vastus end talle ilmutanud Jumalale:

Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli ennast temale ilmutanud (1Ms  12,7).

Ja ta ehitas sinna altari Issandale ja hüüdis appi Issanda nime (1Ms  12,8).

 

  1. Aabram ohverdab Iisaki (1Ms 22) – Jeesus Kristuse ohvri prototüüp:
  • Jumal ei nõua reaalselt inimohvreid, kuid olles absoluutne Isand inimese keha ja hinge, tema elu ja surma üle, on Tal õigus nõuda elavalt inimeselt terve tema elu ohvrit – eneseohverdust, mis teatud Jumala poolt seatud olukordades võib väljenduda ka vabatahtlikus surma minemises.
  • Õige isa või ema armastab oma lapsi rohkem kui iseennast (eriti ainsat pärijat) – Iisaki ohverdamine oli samaväärne ja suuremgi kui oleks olnud Aabrami eneseohverdus. Seepärast polnud see ohver olemuslikult mitte Iisaki ohverdamine, vaid Aabrami eneseohverdus oma isaarmastuse ja isaõiguste Jumalale loovutamise kaudu. Kui Jumal oli Aabramilt saanud tegusa valmisoleku oma poja Iisaki ohverdamiseks, piisas Talle sellest, sest Aabram oli Talle sellega toonud suurima ohvri, mida inimene võib üldse tuua (1Ms 22, 12.16–17).
  • Ohverdustahe – tõeline! – on juba olemuslikult täielik ja täisväärtuslik ohver Jumalale, ohvri välise täide- ja lõpuleviimise tingimused aga on jumaliku Ettehoolduse teha! Aabrami vastus Iisakule: Küll Jumal vaatab enesele ohvritalle, mu poeg! (1Ms 22,8) – see tähendab, et täiusliku ohvri reaalne sisseseadmine, tõeline ohvritall tuleb Jumalalt eneselt (kelleks on Jeesus Kristus).
  • See, et Aabraham isana ohverdab oma poja, on Jumal Isa oma Poja ohvriks toomise prototüüp.

 

  1. Melkisedeki ohver – Jumala poolt seatud preester, Euharistia prototüüp (1Ms 14,17–24 – vt Ps 110, 4; Hb 7,1 jj ):
  • See oli puhas prototüüp, sest kirikuisade tõlgenduse kohaselt ei olnud Melkisedeki puhul tegemist mitte inimese, vaid ingliga – Hb 7,1 jj!, s.t Jumala poolt otseselt volitatud saadikuga. Ingel aga ei saa olla preester, s.t Jumala ja inimese vahendaja, sest tal puudub inimlik loomus. Melkisedeki taevalik või vähemalt saladuslik päritolu viitab Jeesus Kristuse taevalikule päritolule.
  • Melkisedek oli Saalemi (Jeruusalemma) kuningas. Jeruusalemm on Vana Testamendi püha linn – see on Kiriku kui “uue Jeruusalemma” prototüüp.
  • Melkisedek, Jeruusalemma preesterkuningas, on Jeesus Kristuse kui Ülempreestri ja Kuninga prototüüp.
  • Melkisedek avaldab Aabramile, kõigi usklike isale ja arhetüübile14 (kes oli Iisaki ohverdamisega juba toonud kõige kõrgema ja täiuslikuma ohvri, mis inimesele võimalik), Jumala enese poolt tulevikus sisseseatava täiusliku ohvri (Euharistia, püha Missaohvri) välise kuju ehk mateeria – s.o leiva ja veini Seega avaldub Melkisedeki toodud ohvris ka Uue Testamendi ohvri (Missaohvri) prototüüp.

 

III.4.2. Loomuliku religioossuse väljendusena toodud Jumalale vastuvõetamatud ja vastumeelsed ohvrid

 

  1. Kaini ohvrit, mis välise riituse poolest ei erinenud millegagi Aabeli ohvrist, sai juba mainitud. See polnud Jumalale vastuvõetav ainult seetõttu, et Kainil polnud puhast südant ja siirast eneseohverdustahet.

 

  1. Ohvrid Moolokile, Baalile jt ebajumalatele (1Kn 18,17–40; 3Ms 18,21; Ho 13,1–3):
  • Need olid Jumalale vastuvõetamatud, moraalselt kurjad ja Jumala karistust väärivad, sest:

1)  nad olid toodud ebajumalatele, seotud valega Jumala kohta – seega jumalateotus!;

2) seotud moraalselt kurjade praktikatega (orgiad, templiprostitutsioon, inimohvrid);

3) toodud pahelise, amoraalse sisemise hoiakuga (eeldades, et Jumal tahab moraalset pahelisust, orgiat jms).

Jumala ühemõtteline ja selge tahe nende kultuste suhtes oli:

– keelata ebajumalakultus, ebajumalakujud ja purustada templid, tappa ebajumalapreestrid (vt Eelias ja Baali prohvetid-preestrid – 1K 18,17–40), allumatuse korral hävitada kogu loomuvastaste praktikate kaudu ebajumalaid austav rahvas (kuna loomuvastane ebajumalateenimine on suurim ebaõiglus, mida võib teha nii Jumala kui ka inimeste suhtes).15

 

III.4.3. Jumal a poolt Uue Testamendi täiusliku ohvri prototüüpidena sisse seatud Vana Testamendi ohvrid

 

Need ohvrid on üleloomulikud küll tänu autorile, s.t Jumalale, kuid need pole üleloomulikud olemuslikult – s.t nad ei toimi olemuslikult üleloomulikul, sakramentaalsete märkide kaudu eksimatult Jumala armu teostaval ja vahendaval viisil. Need on vaid tulevase üleloomuliku sakramentaalse korra puhasteks sümboliteks ja ettekuulutuseks. See kehtib terve juutide Vana Testamendi ohvriteenistuse kohta – need olid iseenesest loomuliku religiooni korda kuuluvad, kuid  Jumala poolt seatud prototüübina tulevase, täielikult üleloomuliku religiooni sakramentaalsele (väliste riituste kaudu eksimatult üleloomulikku armu teostavale ja vahendavale) ohvriteenistusele viitavad riitused.16

 

  1. Aabrami poolt Iisaki ohverdamist sai juba mainitud: see on protüübiks Uue Testmendi ohvrile, milles Jumal Isa ohverdab oma Poja.

 

  1. Mooses ja Aaron – Paasatall (2Ms 12,1–3.12–13):
  • Neid, kes on paasatalle ohvrist söömaaja läbi osa saanud, ei taba Jumala nuhtlus – Paasatalle ohvrist osasaamine on justkui lunastuseks Jumala karistavast kohtust, mis tabab egiptlasi;
  • selles väljendub Kristuse Ristiohvri, sellega lahutamatult seotud pühima Missaohvri ning püha Missa ohvrisöömingu – püha Kommuniooni prototüüp;
  • neid, kes on Kristuse Ristiohvri viljade osalised pühima Missaohvri ja püha Kommuniooni kaudu, ei taba igavese hukatuse karistav nuhtlus ning ka maistest ja ajalistest nuhtlustest tuleb nende hing õnnelikult välja.
  • Esmalt tuli Paasatall templis rituaalselt ohverdada, tappa – s.t esmalt pidi toimuma verine ohver, et sellele järgneks selle ohvri viljades osalemine ohvrisöömaja läbi:

– sarnaselt toimub see Uues Testamendis, Kristuse Ristiohvri ja selle ohvri viljade kohaldamisega pühimas Missaohvris kui ohvrisöömaajas.

 

  1. Mooses ja Aaron – Vana Testamendi põletusohvrid (2Ms 29,18; 3Ms 1,3.9.13 jne):
  • Härjad, lambad jm ohvriloomad tapetakse ja põletatakse altaril – ohvrisuits tõuseb Jumala poole:

– Vana Testamendi põletusohver on Kristuse Ristiohvri ja selles osaleva kristlase täiusliku vaimse ohvri, jäägitu eneseohverduse, jumala- ja ligimesearmastuse tules teostatud vaimse põletusohvri  prototüüp ja sümbol (2Ms 3,2).

 

III.4.4. Üldistavad tähelepanekud Vana Testamendi ohvrite kohta

 

  1. Nii Aabeli, Noa ja Heenoki ohvrid kui ka enamik Aabrami ohvritest, samuti Kaini, Baali ning Mooloki jt ebajumalakummardajate ohvrid on toodud inimese enese algatusel tema loomuliku religioossuse väljendusena, mitte aga Jumala otsesel käsul ja sisseseadmisel (kuskil pole Jumal neile öelnud: “Mine ehita altar, too selline ja selline ohver sel ja tol viisil!”). Aabeli, Noa ja Aabrami ohvrite väärtus ei seisnenud Jumala silmis mitte nendes ohvrites enestes, vaid:

a) ohverdava inimese vaimses ohvris, eneseohverduses, mis on üleloomuliku armu mõju! Üleloomulik arm tuleneb alati Kristuse Ristiohvrist selle vilja ja mõjuna – nagu Päike, mis pole veel tõusnud, heidab oma kiiri, soojendab ja valgustab juba enne horisondile ilmumist;

b) selle ohvri toomises õigele Jumalale, see tähendab, et ohverdajal on õige, ehkki ebatäiuslik jumalakujutlus.

Ning vastupidi, ebajumalakummardajate ohvri vastuvõetamatus seisnes nõutava sisemise seisundi puudumises ning selles, et neid ohvreid toodi amoraalsetel kultusaktidel valede ja tõelise Jumala pühadust teotavate  jumalakujutluste (ebajumalate) auks.

 

  1. Inimeste toodav ohver pärispatuse inimese loomuliku religioossuse väljendusena on seotud kõigi inimese puuduste ja nõrkustega (moraalne kurjus, pahelisus, ebajumalakultus, inimohvrid, orgiad jne) ning iseeneses pole tal Jumala silmis mingit väärtust. Tema väärtus või väärtusetus tuleneb ainult osaluse kaudu Kristuse Ristiohvris pühitseva armu mõju läbi (millest tuleneb vaimne eneseohverdus Jumalale tões ja vaimus) või siis vastavalt selle osaluse ja eneseohverduse puudumise kaudu.

 

  1. Inimlikuna, ebatäiuslikuna, jumalikule alluvana ja iseseisvat tähendust mitteomavana peavad loomuliku religioossuse väljenduseks olevad ohvrid saama allutatud Jumala tahtele, Tema seatud ohvriteenistusele ja Tema ilmutatud religioonile, niipea kui see südametunnistuses ära tuntakse. Selliseks ainsaks täiuslikuks Ohvriks ning ainsaks tõeliseks ja universaalseks religiooniks on Kristuse Ristiohver ja katoliku religioon.

 

III.4.5. Vana Testamendi ohvritest kokkuvõtvalt

 

Inimeste ohvrid erinevate loomuliku ehk inimliku päritoluga ohvrikultuste raames on inimeste  loomupäraseks püüdeks Jumalat austada, Teda teenida, Teda lepitada. Nad on selle ülesande täitmiseks iseenesest ebatäiuslikud, Jumala piisavaks austamiseks ja Tema lepituseks võimetud. See võimetus süveneb kuni jumalateotuseni pärispatu tagajärjel inimloomuses oleva kalduvuse tõttu eksitusele ja kurjale. Ning ehkki Jumal on paljusid inimlikke püüdlusi aidanud ja toetanud ning teinud enesele meeldivaks ja vastuvõetavaks Kristuse ohvrist tuleneva pühitseva armu jõul, ei piisanud sellest ei Jumalale ega inimesele. Sellepärast on Jumal andnud inimestele Tema poolt rajatud religiooni ja selle raames inimesi Temaga täielikult lepitava ja siduva täiusliku, iseeneses ilmeksimatult viljaka ning tegusa ohvri – Kristuse Ristiohvri ja sellega lahutamatult seotud püha Missaohvri ning kõik Uue Testamendi sakramendid.

 

 

IV

KRISTUSE RISTIOHVER ON INIMKONNA

AINUS LUNASTUS- JA LEPITUSOHVER

JA RELIGIOONIAJALOO TÄITUMINE

 

 

IV.1. Kiri heebrealastele – kokkuvõte ohvri ja preestri institutsiooni olemusest ning Jeesuse Kristuse ülempreestriametist 

 

Seepärast Kristus ütleb maailma tulles: “Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud. Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased. Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen – rullraamatusse on minust kirjutatud – tegema sinu tahtmist, oh Jumal!” (Hb 10,5–7)

Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal! (Hb 4,14–16)

 

IV.2. Jeesus Kristuse kui täiusliku Ülempreestri ja Ohvritalle ettekuulutus Vanas Testamendis.

 

Vanas Testamendis eksisteeris nii ohvrikultuse kui ka muust rahvast erinevate ja ohvriteenistuse ainuõigust omavate preestrite institutsioon, seda pealegi sisseseatuna Jumala käsu ja ettekirjutuste alusel (2Ms 28–30). Kuid see Vana Testamendi ohvri- ja preestriinstitutsioon oli iseseisva tähenduse ja jõuta, see oli vaid tulevase täiusliku ohvri ning täiusliku preestriinstitutsiooni prototüüp (vt selgitust eespool). Vana Testamendi preesterlusest olemuslikult erineva ja sõltumatu preestriinstitutsiooni kui tulevase täiusliku Ülempreestri ja tema poolt toodava täiusliku ohvri ettekuulutus tehakse juba Aabramile (kes ka ise Jumalale ohvreid tõi), kui ta kohtus Saalemi (Jeruusalemma) preesterkuningas Melkisedekiga, kes ohverdas Jumalale leiba ja veini ning õnnistas Aabramit (1Ms 14,18–20). Jumal tõotab Taaveti soost pärinevale tulevasele Messiaskuningale: Issand on vandunud ja Tema ei kahetse seda: “Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!(Ps 110,4)  – s.t Jumala Poeg Jeesus Kristus seatakse Jumal Isa poolt igaveseks Ülempreestriks Vana Testamendi preestriinstitutsioonist sõltumatu, veini ja leiba (see on pühimas Missaohvris Kristuse Pühima Ihu ja Vere sakramendi mateeria) ohvriks toova preestriinstitutsiooni alusel. 

Suur enamik Kristuse tulekut ettekuulutavaid Vana Testamendi tekste käsitlevad Kristust kui Messiaskuningat. Teda kui Ülempreestrit käsitlevad peale psalmi (110,4) selge ettekuulutuse ka need Vana Testamendi kirjakohad, kus Kristust käsitletakse inimeste pattude eest lepituslikult ja lunastuslikult kannatavana. Sellisteks tekstideks on eeskätt prohvet Jesaja nn Jumala Sulase laulud (Js 42,1–7; 49,1–7; 50,4–11; 52,13–15; 53,1–12), eriti neist viimane, mis kujutab selgelt Kristust inimeste pattude lunastuseks teadlikult ja vabatahtlikult iseennast ohverdava ohvrina (ohvritallena – vt Js 53, 7!) – s.t nii ohvrina kui ka ohvripreestrina ühes isikus. Neile juutidele, kes tähelepanelikult ja vagalt lugesid Vana Testamendi prohvetlikke kirju ja mõtisklesid neis sisalduvate ettekuulutuste üle (kelle hulka kindlasti kuulusid nii Sakarja, Anna, Siimeon, püha Joosep, püha Ristija Johannes, Joosep Arimatiast, Nikodeemus ning veel paljud meile tundmatud vagad juudid), pidi olema selge, et tulevane Messiaskuningas ei ole mitte mingi kõikvõimas sõdalane ja väejuht, Iisraeli vabastaja võõrast ikkest ja poliitiline liider, vaid ta peab olema eelkõige Iisraeli ja kõigi inimeste vabastaja patu ikkest oma ohvrisurma läbi. Selline Jumala kavatsus aga oli tunnetamatu ja haaramatu variseridele ja kirjatundjatele, kes otsisid eneseõigustust ainult välises käsutäitmises, olid orienteeritud välisele rituaalsusele ja poliitilisele kombineerimisele ning ei tundnud tõelist vagadust ega vaimse elu sügavusi.

 

 

IV.3. Jeesus Kristuse Ristiohvri olemus

 

Kristuse Ristiohvri olemus seisneb jumalaarmastusest tulenevas kuulekuses, oma elu ohverdamises ja kannatusrikka surma vabatahtlikus enese peale võtmises inimeste pattude eest Jumalale toodava hüvitusena ja lepitusena, patu läbi rikutud Jumala au ja kiituse taastamisena ning kangelaslikust inimarmastusest tuleneva lunastushinnana nende hingede päästmiseks patust ja Põrgust.17

Vaatame ja selgitame nüüd seda olemust lähemalt ja üksikasjalikumalt:

1. Kannatusrikka surma täielikult teadlik ja vabatahtlik enese peale võtmine, täiuslik eneseohverdus:

Kristusel oli täielik voli oma kannatust ja ristisurma vältida, kuid Ta ei tahtnud seda. Ka oli inimeste lunastamist võimalik saavutada teistmoodi ja väiksema hinnaga, selles pole mingit kahtlust, kuid Jumal Isa tahtis just niimoodi ja Poeg nõustus Isa tahtega. Kannatuse ja Ristisurma Lunastusohver oli Jumala Poja Inimesekssaamise ja terve Tema maise elu eesmärk ja tipp. Selleks valmistus Ta palvete, pidevate eneseohverduste ja enese Isa tahtele allutamise teel teadlikult terve elu, koos oma Valurikka Neitsiliku Emaga, kes oli oma pühima Poja elueesmärgist samuti täiesti teadlik, Tema missiooniga nõustudes ennast Tema intentsioonidega ühendas ning Teda ja koos Temaga end palvetes pidevalt Jumalale ohverdas. Niiviisi ohverdasid Jeesus Kristus ja püha Neitsi Maarja kolmkümmend aastat ennast pidevalt ja teadlikult ettevalmistuseks hüvituslikuks ja lunastuslikuks kannatuseks ning ristisurmaks!18

2. Jumalaarmastusest tulenev kuulekus:

Aadama ja Eeva esimene patt seisnes vormilisest küljest kuuletumatuses Jumala tahtele (mis tulenes pojaliku jumalaarmastuse ja usalduse puudumisest või nõrkusest ning uhkuse ja enesearmastuse patust). Pärispatu tagajärjel inimloomuses ilmnevad defektid (pärispatu haavad) ilmnevad ka nüüd usaldamatuses Jumala vastu ja Talle kuuletumatuses, kuna inimene arvab, et Jumal tahab temalt vabadust röövida (nagu see vabadus võiks tulla üldse kusagilt mujalt kui Jumalalt, kõige Loojalt, olemises Hoidjalt ja kõige täiuse esmaallikalt, kes on inimesele andnud ka tema tahtevabaduse!), tema õigusi piirata ja teda türannilikult valitseda. Kuuletumata Jumala tahtele ja valitsusele ning elades ainult omaenda tahte kohaselt, muutub inimene tegelikult oma pahede orjaks ning satub seeläbi paratamatult Saatana orjusesse, kes tema kiusatuste ja nõrkustega manipuleerides teda ohjes hoiab. Vastandina Jumala tahtele kuuletumatusele, mis ongi  pärispatu ning iga isikliku patu sügavaimaks olemuseks, toob Jeesus Kristus Jumal Isale hüvitusliku ja lepitusliku ohvrina ning meie kuuletumatuse haiguse ravivahendina täiusliku kuulekuse oma Isa tahtele, kuulekuse kuni surmani:

Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud Ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud Talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumal Isa auhiilgususeks.  (Fl 2, 8–10)

3. Hüvitus ja lepitus inimeste pattude eest ning Jumala au taastamine:

Kuuletumatus Jumalale ja Tema seatud moraalse korra seadustele, selles kuuletumatuses sisalduv Jumala õiglase ja isalikult armastava absoluutse valitsuse eitamine ning Jumala pühaduse teotamine pattude läbi kujutab endast lõpmata suurt kuritegu Jumala lõpmatu majesteedi ja pühaduse, Jumala nn välise (s.t jumalaväliselt, loodud maailmas ilmneva) au vastu. Seda süüd ei suuda tasaväärtustavalt hüvitada ükski inimene. Ainult jumalikku ja inimlikku topeltloomust omav Jeesus Kristus suutis seda ning Ta tõi tõepoolest oma Isale täiusliku ohvri, mis mitte ainult ei tasaväärtusta kõigi inimeste patusüüs sisalduvat Jumala solvangut ja teotust, vaid mis neid ülevoolaval määral hüvitab ning Jumal Isa inimestega lepitab. See tähendas meie patukaristuse enese peale võtmist ja selle ärakandmist ristiteekonna ja ristisurma kannatustes – jumaliku õigluse rahuldamist meie eest.

4. Kangelaslikust inimarmastusest tulenev lunastushind inimeste patuorjusest ja Põrgust vabastamiseks:

Lunastust kui Jeesus Kristuse Ristiohvri eesmärki  ja vilja tuleb mõista õigesti – sügavalt ja kõikehaaravalt. Kristuse Ristiohvri tulemused jääksid poolikuks ja ebatäielikuks, kui selle tulemuseks oleks ainult Jumalale tehtud ülekohtu hüvitamine ning Tema lepitamine. Või siis protestantliku “ainult usust” õigeksmõistmise teooria kohaselt Kristuse pühaduse ja õigluse arvestamine usklikele inimestele ainult puhtväliseks õigluseks, nende inimeste sisemise moraalse muutuseta, pattudest ja pahedest vabastamiseta ning tõeliselt vooruslikule ja pühale elule juhtimise ja aitamiseta. Sellisel juhul jätkaksid inimesed tegelikkuses samamoodi Jumala pattudega teotamist nagu enne “usu läbi õigeksmõistmist”, jääksid samasugusteks kurjategijateks, võimetuteks isegi tõeliseks patukahetsuseks. Jumal mõistaks nad Kristuse õigluse ja pühaduse läbi puhtformaalselt õigeks, andestaks neile kõik patud, ilma et nad tõeliselt kahetseksid ja pöörduksid. Kas tõesti saaks Kristuse Ristiohvri selline armetu tulemus olla kooskõlas Jumala kõikvõimsuse, õigluse, halastuse ning pühadusega?  Kindlasti mitte.  Seega peab Ristiohvri tulemuseks olema ka Lunastusohvri viljadest osa saavates inimestes tõeline moraalne muutus, nimelt patuorjusest vabanemine ja järkjärguline pühadusse kasvamine. Ning tõepoolest, Kristuse Ristiohvril on selline lunastuslik tulemus: see tähendab Kristuse õigluse, vooruslikkuse ja pühaduse tõelist ülekandmist inimestesse ning inimeste tõelist osalemist Jumala pühas ja täiuslikus elus neis elava Püha Vaimu ja neid tõeliselt Jumala loomuse osalisteks muutva pühitseva armu läbi.19

Kristuse Ristiohvri täiuslikkus ja selle universaalselt pühitsev iseloom tuleneb ja saab tuleneda ainuüksi Tema kui Jumala Poja isikusse ühendatud jumalikust ja inimlikust topeltloomusest. Mõlemad loomused on täielikud ja täiuslikud, ainult et isik – seega mõlema loomuse omaja ja kandja, kes algatab ning juhib talle loomuomaseid tegevusi – pole mitte inimisik, vaid üks Kolmainujumala isikutest, nimelt Poeg. Seda maailmas ainulaadset, erinevate ning oma ühenduses täielikkuse säilitanud loomuste ühendust ühes isikus nimetatakse hüpostaatiliseks uniooniks.20 Seeläbi saavad Jeesus Kristuse inimlikult täiuslikud, kuid tema inimliku loomuse tõttu ikkagi lõplikud mõtted, otsused ja teod kuulumisega ühele Jumala isikutest erakorralise kõrgenduse ja pühitsuse, lõpmatu väärtuse ning Jumala kõikvõimsusega ühendatud väe.

 

IV.3. Jeesuse Kristuse Ristiohvri eesmärk, viljad ja mõju

 

Kristuse Ristiohver vastab täielikult ohvri definitsioonile, sest see on:

  • vabatahtlikult ja selgelt väljendatud eesmärkidel;
  • Jumalale inimeste nimel, nende eest ja nende asemel toodud
  • hinnaline and, mille läbi
  • tunnistatakse Jumala absoluutset ülemvõimu
  • ja mis tuuakse Tema auks ja kiituseks.

Ka Kristuse isik vastab täielikult ja täiuslikult preestri kui inimeste ja Jumala vahendaja mõistele, seda täiuslikumalt kui ükski ainult inimlikku loomust omav preester, sest:

  • Jumal-inimesena on Ta inimeste ja Jumala vahendaja omaenda isikus;
  • Ta on oma isikus nii ohvri tooja (ja ka ohver ise!) kui ka ohvri vastuvõtja;
  • Ta ei too ohvrit mitte iseenda eest, vaid ainuüksi teiste, s.t kõigi ülejäänud inimeste eest (Hb 7,27–28) ja seetõttu tuleneb Tema ohver ainult puhtast omakasupüüdmatust armastusest inimeste vastu.

Ka Ristiohvri väline rituaalne külg vastab ohvrirituaalile – see oli avalik, inimeste ees, nende nimel, nende eest ning ka teatud hulga inimeste seast pärit kaasohverdajate, Tema ohvri esimeste viljade (püha Neitsi Maarja, püha Johannes, Maarja Magdaleena, Kloopase naine Maarja ja nn püha röövel Dismas) kohalolekul toimuv ohvritalitus, mille rituaal oli küll napp, kuid äärmiselt sisutihe, ülev ja mõjus.

Kristuse Ristiohvril – niisamuti nagu lahutamatult sellega seotud pühal Missaohvril – on täiuslikul määral kõik neli ohvrile omast eesmärki. See on täiuslik:

  1. kiitus- ja ülistusohver;
  2. tänuohver;
  3. palumisohver; 
  4. hüvitus- ja lepitusohver.

Vaatame ja selgitame lähemalt neid Ristiohvri nelja eesmärki:

  • Inimeste nimel, nende eest ja nende jaoks, kes sageli isegi ei mõtle Jumala peale, rääkimata Tema lõpmatu pühaduse, tarkuse, headuse, armastuse ja teiste lõpmatute täiuste omakasupüüdmatust kiitmisest ja ülistamisest ainult nende ülistusväärsuse enese pärast, tõi Jeesus Kristus Isale ristisurma läbi täiusliku ülistuse ja kiituse ohvri.
  • Arvutute Jumala heategude ja kinkide suhtes pimedate ja tänamatute inimeste eest, nende nimel ja nende jaoks tõi Jeesus Kristus Isale sügavaima, siiraima ja meelepäraseima tänuohvri kõigi Jumala loomulike ja üleloomulike andide ning heategude eest.
  • Inimeste eest, nende nimel ja nende jaoks, kes sageli ei mõtlegi Jumalalt paluda neid üleloomulikke, kuid ka loomulikke ande ja heategusid, mida nad hädasti vajavad ning mida Jumal neile tahab palavalt anda (kuid mitte ilma palumata), palus Jeesus Kristus Isalt terve eluaja ning kannatuse ja ristisurma ajal kõiki inimeste tõeliseks õnneks vajalikke loomulikke ja üleloomulikke ande ning heategusid, ja seda nii, et loomulikud hüved ja eesmärgid oleksid täiuslikult allutatud üleloomulike eesmärkide, nimelt Jumala teenimise ja igavese elu pälvimise teenistusse.
  • Ning lõpuks tõi Jeesus Kristus inimeste nimel, nende eest ja nende jaoks Jumal Isale Tema tahte kuulekas täitmises seisneva täiusliku hüvituse ja lepituse inimeste kuuletumatuse, pattude ja pahede, Jumala universaalse valitsemise vastu suunatud mässumeele, ebajumalateenimiste, hereesiate, liberalismi, sekularismi, teoreetilise ja praktilise ateismi ning teoreetilise ja praktilise satanismi eest. Just nimelt sellest pojalikust jumalaarmastusest tulenevas täiuslikult kuulekuses Jumal Isale seisneb Tema püha ja täiusliku inimliku elu lunastuslik hind ja päästev jõud meie jaoks, millest me pühitseva armu, usu ja armastuse läbi osa saame.

Paneme tähele: Jeesus Kristuse Ristiohver on kõigis oma neljas eesmärgis suunatud esmalt Jumalale ja alles siis inimestele. Või veelgi täpsemalt: just nimelt seeläbi, et Jeesus Kristus oma kannatuse ja ristisurma ohvris otsis ja taotles esmaselt ja tingimusteta Jumala au ja kiitust, on sellel ka jõud ja vägi lunastada, vabastada ja päästa inimest kõigi tema pattude ja pahedega seonduvast ning neis väljenduvast enesekesksuse, omakasupüüdlikkuse, väikluse ja enesearmastuse orjusest ning suunata teda Jumala omakasupüüdmatule, inimesele tõelist vabadust, täiuslikkust, õnne ja rahu toovale teenimisele.

Nii nagu kuuletumatus Jumalale on seotud Jumala tahtest ja Tema aust sõltumatu ja sellele vastanduva iseenda tahte täitmise ning omaenese au ja kuulsuse otsimisega, nii saab ravim sellele olla ainult kõiges omakasupüüdmatu Jumala tahte teenimine ja Jumala au otsimine, mis ainsana toob inimesele kõrvaltulemusena ka tema enese tõelise au, kasu ja õnne. Omakasupüüdlikkus ja egoism või siis Jumala teenimine palgasulasena ainult sellest tuleneva kasu pärast, nii nagu see vagaduse sildi all vähemal või rohkemal määral sageli esineb ka religioossete inimeste puhul, on pärispatu tagajärg ja sümptom, mis teeb võimatuks tõelise vaimse kasu ja õnne leidmise. Tõelise kasu ja õnne leiame pealekauba, kui me selle poole ei püüdle, vaid omakasupüüdmatult kõiges ainult Jumala au otsime: Mt 6,33 ja Mt 10,38–39; 16, 24–26; Jh 12,25. Jeesus Kristus tuli meid enda omakasupüüdmatu elu ja Ristiohvriga vabastama meie omakasupüüdlikust oma “mina” orjamisest, mis muudab inimese kõigeks suureks ja ülevaks võimetuks. Ta õpetas meile jäägitus enese Jumalale ohverdamises sisalduvat tõelist õnne, ülevat vabadust, võitmatut meelekindlust ja häirimatut sisemist rahu ning andis meile – samuti kõrvaltulemusena! – tõelise vaimse kasu vooruslikkuse ning enesevalitsemise kujul. Seda kõike tegi ja teeb Ta mitte ainult eeskujuga õpetades, vaid tehes meid oma armu jõul selle kõrge eeskuju järgimiseks ka võimeliseks, meid kasvatades inimeses pidevalt toimiva armu jumaliku väe läbi.

Kui Jeesus Kristus oleks olnud ainult inimene, ehkki täiuslik ja püha, kuid ikkagi ainult inimene, oleks Ta elul ja tegudel ning Ristiohvril olnud meile ainult ülevat eeskuju andev õpetuslik-moraalne iseloom. Ükski inimene ega ükski loodud vaimne olend ei suuda teisele otseselt ja vahetult jagada oma voorusi, mõtteid, tahteakte, hoiakuid ja veendumusi. Inimese mõistusele ja tahtele ning teistele võimetele võib otseselt ja vahetult mõjuda, nimelt nende akte muuta, täiustada ja ülendada, ainult kõikvõimas Jumal ise, kogu loodu Looja, olemises hoidja ja absoluutne valitseja, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme (Ap 17,28). Kõikvõimsa Jumalana ning Isandana terve olemise üle on Jeesus Kristuse elul, tegudel ning Ristiohvril ontoloogiliselt (s.t olemist ja loomust puudutav) efektiivne iseloom, mis esimesena põhjustab meie tõelise moraalse muutumise. Jeesus Kristus jagab inimestele oma pühima inimloomuse täiusi, voorusi, mõtteid, hoiakuid, tarkust, enesevalitsemist, tulist jumala- ja ligimesearmastust Püha Vaimu läbi, meis toimiva ja tegutseva, meid jumalanäoliseks muutva pühitseva armu läbi ning meid headeks tegudeks ja õigete otsuste vastuvõtmiseks aitavate aktuaalsete armude läbi.

Jeesus Kristuse pühimal elul, kannatusel ja Ristiohvril on lõpmatu hüvituslik ja lunastuslik väärtus, mis küllaga ja ülevoolavalt hüvitab kõigi inimeste kõigi pattude läbi Jumalale tehtud ülekohtu ning on üleküllaseks lunahinnaks kõigi inimeste vabastamiseks kõigist pattudest ning inimeste pühitsemiseks.

Vastuväide:

Kui nii, miks siis Jumal kõiki ei päästa ja miks Ta laseb maailmas nii rikkalikult vohada kurjusel? võib mõni väitleja kohe vastu argumenteerida.

Vastus on lihtne: Jumal ei päästa kedagi vastu tema enda tahtmist, ta ei päästa kedagi ega tee kedagi õnnelikuks, kui inimene seda ise ei taha – seda nimelt sellesama tahtevabaduse ja valikuvabaduse austamise pärast, mille üle liberaalid ja humanistid on nii uhked, seda kõrgeimaks vabaduseks pidades (mida see muidugi pole, sest see on ainult võimalus ja tingimus vabaduseks). Kui inimene tahab, on tal (valiku)vabadus igavesti hukka mõistetud saada ning Taeva ja igavese elu pälvimise asemel Põrgusse minna. Täpsemini on see alternatiivide paar (igavene pääsemine või hukatus) tulemuseks eelnevale valikule: kas elada maailmas Jumalat teenides ja Tema tahtele kuuletudes või elada siin maailmas nii, nagu inimene oleks iseenese Jumal ja isand. Inimesel on valikuvabadus kahe (ainult kahe!) Jumala antud võimaluse vahel, kuid tal pole õigust hukka minna, sest jumalatu ja enesekeskse elu valikuga on ta paratamatult rikkunud Jumala universaalset valitsejaõigust ning jätnud täitmata Tema poolt seatud elueesmärgi, mille eest ootab inimest karistus.

Lunastuse ja pääsemise mõisteline ja reaalne erinevus tuleneb inimese vabast tahtest ja sõltub sellest. Kristuse Ristiohvri lunastushind on objektiivselt piisav ja üliküllane kõigi inimeste patuorjusest väljaostmiseks, kuid selle lunastushinna subjektiivne kohaldamine sõltub sellest, kas  inimene  täidab eelpoolmainitud tingimusi. See tingib, et paljude suhtes ei saa nende endi süül seda lunastushinda tegusalt kohaldada – seega paljud lunastatud ei saa päästetud. Lunastatud on kõik, kuid mitte kõik ei saa päästetud.

Paljude müstikute, ususaladuste üle sügavalt mõtisklevate ning Jumalaga eriliselt lähedastes ja usalduslikes suhetes elavate inimeste tunnetuse ja õpetuse kohaselt oli just see määratu kuristik, mis oli Kristuse Ristiohvri üliküllase lunastusjõu ning sellest niivõrd napi kasutamise ja osasaamise vahel – inimeste ükskõiksuse, pimeduse, tuimuse ja põikpäisuse tõttu – põhjuseks, miks Jeesus Kristus enne oma kinnivõtmist, kannatust ja ristisurma Ketsemani aias palvetas, et mingu see karikas Temast mööda, kuid kui teisiti ei saa, sündigu Isa tahtmine. Müstikute arusaamise järgi, mille nad olid saanud palves ja usalduslikus vestluses Issandaga, seisnes see karikas kibedas teadlikkuses sellest, et Tema ülisuur ligimesearmastus ning tahe kõigi inimeste hingi päästa ning õnnelikuks teha, mis väljendus ristisurma kannatuste vabatahtlikus enese peale võtmises, leiab tulevikus nii vähe mõistmist ja hindamist, kuid nii palju ükskõiksust, lausa põlgamist ja kurjalt ärakasutamist – seda mitte ainult uskmatute ja mittekristlaste poolt, vaid massiliselt ka halbade ja kahepalgeliste kristlaste ning isegi Juudas Iskarioti järgijate, truudusetute vaimulike poolt, kes teostavad ja jagavad päästmise armuvahendeid, pühimaid sakramente. See oli see kibe karikas, mille joomisest Ta tahtis pääseda, soovides piirata oma Ristiohvri lunastuslikku mõju ainult jumaliku Ettenägelikkuse ja Ettehoolduse poolt väljavalitutega ning lülitades sellest välja kõik hukkamõistetud. Kuid Jumal Isa tahe oli, et Ristiohvri lunastuslik mõju oleks üliküllaldane ja laieneks Jeesus Kristuse intentsiooni alusel eranditult kõigile inimestele. Jeesus Kristus allus Isa tahtele, palvetades ristil ka oma timukate eest (ning nt Maria de Agreda ja õndsa Anna Katariina Emmerichi järgi ka Juudas Iskarioti eest – ehkki küll tulemuseta). Teadlikkus arvukatest ristitud, katekismuseõpetust ning kristlikku kasvatust saanud, kuid oma ristimisarmu arvukate pahede, sageli ka uskmatuse ja hereesiatega teotavatest või siis usu ja Jumala suhtes täielikult ükskõiksetest, igasugusest religioossest elust või vähemalt sakramentide kasutamisest loobunud kristlastest, või veel hullem, kõigi armudega ülekülvatud, kuid oma Issanda reetnud, Tema asemel Saatanat teenivate ning sageli “mustadel missadel” Kristuse pühima Ihu ja Vere sakramenti teotavatest preestritest, piiskoppidest ja kardinalidest – see oli kindlasti kõige hullem piin, mida Jeesus Kristusel tuli oma kannatuse ja ristisurma ajal taluda. Praktilised järeldused ja moraalsed kohustused meie endi suhtes on ilmsed.

 

IV.4. Jeesus Kristuse Ristiohvri ainulaadsus ja universaalsus

 

IV.4.1. Jeesus Kristus kui inimkonna ainus Lunastaja ja Päästja

 

Jeesus Kristuse Ristiohver on universaalne, ainus, täiuslik, täielikult piisav, lõplik ja teisi välistav Lunastusohver inimkonna pattude eest. See on ainus ohver, mis on Jumalale meelepärane ja vastuvõetav selles ohvris eneses sisalduva väärtuse pärast ning see ohver on Jumala ees ning inimeste suhtes üleloomulikult tegus selle enese sisemise väe läbi.

See ainulaadsus tuleneb otseselt sellest, et :

1. Jumalal on üksainus Poeg, kõik on loodud Tema läbi ja Tema poole ning kõik püsib koos Temas… Tema on… esmasündinu surnuist ja Jumalal on olnud hea meel lasta kogu täiusel Temas elada ja lepitada Tema läbi enesega kõik (Kl 1,16–20);

2. Kõik Jumala tehtud tööd on täiuslikud ning ei vaja kordamist, täiendamist ja täiustamist ei Jumala ega, veelgi vähem, inimeste poolt. Nii on ka Jeesus Kristuse kaudu inimestele vahendatud ja Kirikule usaldatud Jumala Ilmutus ning Tema Lunastusohver täiuslik, piisav ja lõpetatud ning ei vaja täiendamist ei Jumala ega inimeste poolt;

3. Jumala täiuslikkus ja ühtsus ei saa lubada enesele vasturääkivust, teineteist välistavaid või teineteise suhtes mingis korrastamata seoses seisvaid tõdesid ning põhimõtteid. Jumala poolt maailma seatud kord ning selle tunnetamine tões välistab igasugused segadused, vasturääkivused ning erinevate põhimõtete samaaegse kehtivuse. Jumal ei tunnista hegeliaanlikku dialektilist “loogikat”, milles eilne vale võib dialektiliselt muutuda tänaseks tõeks ja eilne tõde tänaseks valeks, Ta ei tunnista ka “subjektiivsete tõdede” pluralismi, milles “tõde” on see, mis kellelegi parajasti sobib ja tema jaoks toimib. Jumala jaoks ja tegelikkuses on tõde ainult see, mille Jumal maailma Looja ja Valitsejana on ainsa tegeliku ja teisi välistava maailmakorrana kehtestanud. Seetõttu ei saa Ta ka ennast ilmutada ja end teenida lasta erinevates teineteisele vasturääkivates religioonides.21

Igasugustel religioonidel, nende õpetustel, rituaalidel ja päästjatel või neis kehtivatel “päästvatel printsiipidel” on ainult üksainus realistlik tegususpõhimõte:

Kas sel “päästjal” või “printsiibil” on reaalset jõudu ja väge mind patust  ja pahedest  ning, mis objektiivsemalt veelgi raskem, surmast vabastada ja päästa? Kas sel “päästjal” või “päästval printsiibil” on ainult niipalju väge, et ta suudab intellektuaalselt särava ja huvitava õpetuse, kaasakiskuvate rituaalide, teatud ülevate emotsionaalsete seisundite, eufooria ja ühtekuuluvustunde tekitamise või muu sellise läbi minu eluajal või suuremal osal sellest mulle anda teatud kindluse ja rahulolu ning elu mõtte täitumustunde? Või suudab see religioon ja tema “päästja” või “päästev printsiip” mind hoida  ja kanda ka siis, kui minu elus väliselt kõik õnnetult läheb, kui mind tabavad ainult õnnetused, kannatused ja haigused – kas ma siis saan tunnistada, et sellest kõigest hoolimata ja selle kiuste minu religiooni “päästja” või “päästev printsiip” kasvatab mind vaimselt, annab mulle enesevalitsust ja sügavat rahu? Ning kui need küsimused selget ja ühest vastust ei anna, siis esitagem kõige olulisem ja selgem küsimus: millise religiooni milline “päästja” või “päästev printsiip” on inimese päästnud surmast, nimelt seeläbi, et on ise surnuist üles tõusnud ja tõotab ka kõiki talle kuuluvaid surnuist üles äratada?

See päästja, kes on seda viimast ise omal jõul teinud, suudab seda teha ka kõigi teistega ning see on tõeline päästja, kõik teised on aga ainult inimeste jõuetutes mõtetes eksisteerivad, tegelikkuses olematud ja mitte millekski võimelised ebajumalad, mille uskumine ja religioosne teenimine on suurim mõttetus ning enesepetmine. Ainus selline päästja, kes oli võimeline Surnuist Ülestõusmiseks ja tõotab ka kõiki temale kuuluvaid surnuist üles äratada, on maailmaajaloos olnud siiani ainult Jeesus Kristus. See aga pole mitte ainult usuküsimus, vaid ka konkreetne ajalooline fakt.

 

IV.4.2. Jeesus Kristus on ka mittekristlaste ainus tegelik Päästja

 

Eelpool sai juba põgusalt mainitud Jeesus Kristuse Ristiohvri, Tema rajatud religiooni ja Tema jagatud pühitseva armu keerulist suhet teiste, loomuliku religioosse kultuse valda kuuluvate ohvritega, loomulikku ehk puhtinimlikku päritolu olevate religioonidega ja neid religioone tunnistavate inimeste päästmisega. See kehtib eriti nende puhul, kes pole Jeesus Kristusest kunagi kuulnudki, kes Temast terve elu jooksul tõenäoliselt kunagi ei kuule ning kellel puuduvad ka igasugused tavapärase maailmakorra valda kuuluvad võimalused Temast kuulmiseks, Temasse uskumiseks ning Tema poolt inimestele pakutava päästmise teadlikuks vastuvõtmiseks.22 Samas oleks aga selliste inimeste hukkamõistmine vastuolus nii Jumala universaalse päästmistahtega (1 Tm 2,4), Tema halastusega kui ka õiglusega, mis peab kellegi õiglaseks hukkamõistmiseks andma talle ka reaalse võimaluse pääsemiseks.

Selle teema kohta kehtivad lisaks eelpool (ptk III) toodutele veel järgmised põhimõtted:

  1. Kõigi inimeste ainus, universaalne ja esmapõhjuslikult ainsana tegus Lunastaja ning Päästja on Jeesus Kristus. Ainult Temalt saab tulla inimest patust vabastav, Teda Jumalaga ühendav ning inimest “Jumala viha eesmärgist” “Jumala armastatud lapseks” muutev pühitsev arm.
  1. Seesama pühitsev arm teeb Jumalale meelepäraseks ka iga tõeliselt ja siiralt Jumalat austava inimese ohvri, andes talle jäägitu ja tingimusteta eneseohverduse hingeseisundi, kui selle ohvri toomise tingimused ainult ei riku Jumala au ja väärikust ning moraalset korda.
  1. Pääsemiseks on hädavajalik üleloomuliku usu voorus (Hb 11,6) ning vähemalt üleloomulikult motiveeritud jumala- ja ligimesearmastuse alged. Üleloomulik usk voorusena on võimalik ka seal, kus selge objektiivselt tunnetatav ning avalik Jumala Ilmutus (see tähendab, ilmutatud usutõed usu objektina) puudub või see ilmutus on antud inimesele ainult privaatilmutuse või sisemise valgustuse kujul. Sarnaselt toimus see ka Jumala ilmumise puhul “kõigi usklike isale” Aabramile, kes enne tõeliselt Jumalalt ilmutuse saamist kuulus väliselt mingisse Mesopotaamia loomulikku (paganlikku, võib-olla isegi polüteistlikku) religiooni ja selle ohvrikultuse teostajate hulka, austas üht kõrgeimat Jumalat ja Issandat, kellest tal oli (vähemalt alguses) üsna ähmane ja piiratud ettekujutus. Väliselt puhtinimlikku päritolu natuurreligiooni ehk paganlikku religiooni kuuluvana uskus ta üht tõelist Jumalat ning olles sisemise eneseohverduse seisundis, austas Teda Talle meelepäraseid ohvreid tuues.
  1. Kõik mittekatoliiklased “saavad päästetud küll omas religioonis ja kultuses, kuid mitte selle religiooni läbi”, vaid ainult Jeesus Kristuse, Tema rajatud katoliku religiooni kui ainsa tõelise religiooni ja Tema rajatud katoliku Kiriku läbi – ning sageli oma religiooni kiuste. Nii kõlab lühidalt katoliku õpetuse vastus küsimusele kõigi mittekatoliiklaste pääsemisest. Nende vale religioon on pääsemisele objektiivseks takistuseks ja piduriks, kuid niikaua, kuni nad teadlikult ja vabatahtlikult ei sea takistust Jeesus Kristuselt tulenevale Tõe sisemisele valgustusele ja nende tahte liigutamisele aktuaalsete armude läbi, mis kutsuvad esile üleloomuliku Jumala- ja ligimesearmastuse akte, õigeid otsuseid ja vooruslikke tegusid, siis ei saa vales religioonis, viljatus ohvrikultuses ja isegi osaliselt valedes jumalakujutlustes seisnevad takistused teha nende pääsemist võimatuks, sest need ei kujuta endast ei surmapattu usu ja jumalaarmastuse vastu ega ka Püha Vaimu ehk selgelt äratuntud tõe vastu, mis välistab igasuguse järgneva üleloomuliku armu andmise. Selline inimene võib viibida pääsemiseks hädavajaliku pühitseva armu ehk Jumala adoptiivlapse seisundis. Kui aga seni pühitseva armu seisundis oma südametunnistusega ning Jumalaga kooskõlas elanud mittekatoliiklane tunnetab selgelt ära Jeesus Kristuse, Tema poolt rajatud religiooni ja Kiriku universaalsuse ning pääsemiseks hädavajalikkuse, kuid keeldub selle vastuvõtmisest, siis teeb ta surmapattu Püha Vaimu, usu ja jumalaarmastuse vastu ning kaotab kõik, mis tal eelnevalt oli ning teda Jumalaga ühendas.

Seega kehtib põhimõte Jeesus Kristusest kui ainsast Lunastajast ja Päästjast ning katoliku religioonist ja Kirikust kui ainsaist pääsemise vahendeist muutumatult ja rikkumatult, hoolimata sellest, et seesama Jeesus Kristus võib päästa ja päästab inimesi ka väljaspool kahte viimast vahendit (katoliku religiooni ja Kirikut) ning isegi väljaspool teadlikku usku sellesse, et inimeste Päästja kannab just Jeesus Kristuse ning mitte mingit teist nime. Sageli lepib Jumala päästev tahe ainult implitsiitse usuga inimesi armastavasse ja päästvasse Jumalasse ning kõigisse Tema poolt inimestele pääsemiseks seatud nõuetesse.23 Kuid see on erakorraline tee pääsemiseks, hoolimata takistustest ja inimesepoolse koostöö nõrkusest, mille erakorralisus just nimelt rõhutab ja kinnitab eksplitsiitse ehk teadliku usu, katoliku religiooni ja katoliku Kiriku universaalset ja teisi välistavat rolli pääsemise normaalse ja korralise teena.

Teised religioonid ja kultused pole Jumalale isegi mitte teisejärgulised päästmise abivahendid, nagu väidab kaasaegne modernistlik, oikumeeniline ja hereetiline pseudoteoloogia, vaid on päästmisele pigem takistuseks ja piduriks. Jumal ei kasuta neid inimeste päästmiseks, vaid päästab inimesi neist hoolimata ja nende kiuste. Erandiks on vahest ainult ainsale kõrgeimale Jumalale väärika ning moraalse korraga kooskõlas oleva riituse käigus toodav ohver. Selline ohver on iseenesest neutraalne akt ja selle teeb, nagu öeldud, Jumalale vastuvõetavaks ja meeldivaks ohvritooja siira ja tingimatu eneseohverduse seisund, mida teostav moraalne jõud pärineb jällegi pühitseva ning aktuaalse armu läbi ainult ja ainuüksi Kristuse Ristiohvri lunastavast ning pühitsevast väest. Kuid tegelikkuses on enamik loomulike religioonide raamesse kuuluvaid ohvririitusi rohkemal või vähemal määral lahutamatult seotud ekslike jumalakujutlustega.

 

 

IV.5. Jeesus Kristuse Ristiohvri lahutamatu side püha Missaohvriga ja teiste sakramentidega

 

IV.5.1. Pideva ohvrikultuse hädavajalikkus inimloomusele

 

Katoliku õpetuse kohaselt on Kristuse Ristiohver ainus ja kõikehõlmav inimesi pattudest ja surmast lunastav ning Jumalaga lepitav ohver. Kuid sama õpetuse kohaselt on ka püha Missaohver, mida iga päev tuhandeid ja kümneid tuhandeid kordi kirikute ohvrialtaritel üle terve maailma teostatakse, tõeline lunastus ja lepitusohver. – Kas selles on vastuolu? Kindlasti mitte, kui katoliku Kirik seda sajandite jooksul on õpetanud ja selle õpetuse alusel Jumalat ja inimesi teeninud.

Kristuse ainus ja ühekordne Ristiohver ja lugematult korratav püha Missaohver on omavahel lahutamatult seotud, nii et tegelikult on mõtet rääkida ühestainsast ohvrist, mis on ainult teostatud kahel erineval viisil.

Kristuse Ristiohver toimus üks kord ja lõplikult kindlal ajaloolisel ajal, piiratud arvu inimeste juuresolekul (inimlik, aja ja ruumiga piiratud külg). Kuid see ohver teostati Jumal-inimese poolt. Jumal aga on igavikuline, Issand kogu aja ja ruumi üle. Ka Kristuse Ristiohvri eesmärk, mõjujõud ja tulemused laienesid Jeesus Kristuse lunastusliku intentsiooni ning jumaliku kõikvõimsuse ühenduse läbi üle terve aja ja ruumi, kõigi ajastute ja kõigi kontinentide kõigi inimesteni, haarates kõiki lunastatuid nii minevikus, olevikus kui tulevikus.

Ülimal määral sobiv ja vajalik ning Jumala kõikvõimsusele täiesti võimalik oli leida viis ja vahend selle Ristiohvri päästvate viljade viimiseks edaspidi kõigi inimesteni ka neile vahetult nähtaval, kogetaval ning nende vahetut osalemist võimaldaval viisil. Ning selleks Jumal “leiutaski” ja Jeesus Kristus seadis enne oma Ristiohvri teostamist sisse püha Missaohvri kui vahendi verise Ristiohvri lunastusliku tähtsusega sündmuse veretuks kohalolevaks tegemiseks ning selle Ohvri päästvate viljade otseseks vahendamiseks inimestele. Samuti selleks, et kõik kristlased saaksid pärast Kristuse Ristiohvri ajaloolist teostumist vahetult osaleda täiusliku ja iseeneses eksimatult mõjusa iseloomuga ohvri toomisel Jumalale, ühendades oma eneseohverduse Kristuse püha Missaohvri ja selle kaudu Tema Ristiohvriga.

Inimesed vajavad sügava ja innuka religioosse elu ülalhoidmiseks ja arendamiseks konkreetset, täiuslikku ning mõjusat ohvrit siin ja praegu, mitte ainult kuskil aegade hämaruses toimunud ohvriakti meenutamist. Ainuüksi inimlike jõududega loomuliku religioossuse väljendusena toodavad ohvrid on jõuetud, ebatäiuslikud ja ebapiisavad isegi sügava eneseohverduse intentsiooni olemasolul. Oma ohvrite ebatäiuslikkust ja piisamatust ning täiusliku ohvri vajadust tunnetavad kõige paremini sellised inimesed ise. Seepärast oli moraalselt hädavajalik, et inimeste käsutusse antaks pidevalt korratav, kuid iseenesest täiuslik ohver, mida tuues ning mille täiuslike intentsioonide ja väega ühendudes võiks inimene kindel olla selle eksimatus mõjus nii Jumalale kui ka talle endale.

 

IV.5.2. Tridenti Kirikukogu eksimatu dogmaatiline õpetus püha Missaohvri ja Ristiohvri suhetest24

 

Püha Missaohver on Kristuse verise Ristiohvri eesmärkide ja mõju kohalolevaks tegemine (ld re-praesentatio)25 ning vahendamine veretul ja sakramentaalsel kujul Kristuse isikus tegutseva pühitsetud preestri läbi.

  • Püha Missaohver on:

a) olemuslikult (substantsiaalselt) samane Ristiohvriga;

b) aktsidentaalselt26 Ristiohvrist erinev.

  • Püha Missaohver on:

– suhteline, mitte absoluutne;

– (Ristiohvrist) sõltuv, mitte iseseisev;

– (Ristiohvri) tulemusi kohaldav, mitte ise teostav;

– kuid sellegipoolest tõeline

… ohver

  • Ristiohvri ja püha Missaohvri olemuslik samasus:

Nii ohver (Jeesus Kristus) kui ka ohvripreester (Jeesus Kristus) on Ristiohvri ja püha Missaohvri puhul samased. Konsekratsiooni ehk ohverdusakti teostab Jeesus Kristus Ülempreestrina altari ees oleva preestri kui ratsionaalse instrumendi, tema sõnade ja tegude läbi – preester ei ütle mitte: See on Kristuse ihu, vaid: See on minu ihu.

  • Ristiohvri ja Missaohvri aktsidentaalne erinevus:

– pühal Missal toimub veretu, mitte verine ohverdus;

– pühal Missal toimub sakramentaalne (armu tähendavate, sümboliseerivate ja NB! – eksimatult teostatavate! – märkide kaudu toimiv), mitte konkreetsel ja ühemõttelisel kujul nähtav ohverdus;

– Ristiohvris tegutses ja ohverdas Jeesus Kristus end vahetult, pühas Missaohvris aga teeb Ta seda inimesest preestri kaudu.

  • Ka pühal Missaohvril nagu Ristiohvrilgi on neli eesmärki

1) see on tõeline lunastusohver pattudest vabastamiseks ja hüvitusohver pattude eest Jumalale;

2) au-, kiitus- ja ülistusohver Jumalale;

3) tänuohver;

4) palumise ja eestpalumise ohver (deprekatiivne ohver).

Seega pühal Missaohvril osaledes võivad inimesed, ühendades ennast ning oma nõrku ja ebatäiuslikke Jumala lepitamise, austamise, kiitmise ja palumise intentsioone Jeesus Kristuse Ohvri lõpmatult täiuslike intentsioonidega, anda neile määratult kõrgem väärtus kui see oleks neil iseeneses ning täiuslik ja eksimatu suund otse Jumal Isale.

Ka kõik teised Uue Testamendi sakramendid tulenevad otseselt või kaudselt Jeesus Kristuse pühima Ristiohvri lunastavatest viljadest ja ammutavad sellest oma lunastusliku ning pühitseva väe (nt püha Katariina Sienast nimetas pihisakramenti Kristuse pühima Vere sakramendiks) ning on samuti kaudselt seotud püha Missaohvriga, mille pühitsemise raames neid sageli teostatakse (ristimine, konfirmatsioon, abielu ja preestripühitsuse sakrament).

 

IV.6. Jeesus Kristuse Ristiohvri ja Missaohvri tähtsus meie religioossele ja vaimsele elule

 

Püha Missaohver nagu Ristiohvergi on iseeneses eksimatult ja täiuslikult mõjuv ohver, nii et tegelikult piisaks kõigi maailma inimeste osalemisest ühelainsal pühal Missal, et neid pühitseda ja kõigi nende palvete täitmist kindlustada. Kuid inimeste vastuvõtuvõime ning pühas Missaohvris peituvate aarete rikkuse vahe on nii suur, et paljudele ei aita ka kümnete aastate pikkune Missal käimine ja kommunitseerimine, et vabaneda sõltuvuse rasketest pahedest. Eks ikka omaenda süül – Jumal ei ravi kedagi, kes ei taha lasta ennast ravida, kes arsti nõudeid ignoreerib ning pärast ravimi vastuvõtmist kohe uue innuga nakatuskoldesse tormab.

Sumunt boni, sumunt mali,/ sorte tamen inaequali, / vitae vel interitus / 

Mors est malis, vita bonis, /vide paris sumptionis /quam sit dispar exitus.

Söövad head, söövad kurjad, / saatuse poolest aga erinevad: / elu või hukatus/

Surmaks kurjadele, eluks headele – / vaata, sarnasel söömisel / niivõrd erinev tulemus.

(Rooma-katoliku traditsioonilisest Missaliturgiast: Sequentia in festum Sacratissimi Corpus Christi).

Meenutagem Aabeli ja Kaini ohvrit ning seda, miks Kaini ohver polnud Jumalale meelepärane, Aabeli oma aga oli – just nimelt eneseohverduse intentsiooni olemasolu või selle puudumise tõttu.

Püha Missaohvri andmisel meie käsutusse on meie pühitsemise, üleloomuliku armuelu ülalhoidmise, tugevdamise, kasvatamise ja süvendamise eesmärk, et me Kristuse Ihu ja Vere sakramendist osa saades saaksime pühitseva armu läbi osa ka Kristuse täiuslikust inimloomusest, Tema pühast vaimsest elust, Tema kuulekast ja pojalikult armastavast eneseohverdusest Jumalale ning palavast jumala- ja ligimesearmastusest, enesevalitsemisest ja rahust, kõigist Tema voorustest. Kristuse pühima Ihu ja Vere sakrament teostab kõige otsesemalt ja reaalsemalt seda, mis on meie üleloomuliku armuelu eesmärk ja täitumine: inimese kui loodud olendi ühendumine Jumalaga mõistuse ja tahte ühtsuse läbi. Seda teostab meis Kristusest kui esmaallikast tulenev arm, muutes meie ebatäiusliku ning pealegi pärispatu, pahede ja pattude läbi haavatud ja nõrgestatud loomuse üha rohkem ja rohkem Kristuse sarnaseks, ilma et me oma isikupära kaotaksime. Kristusega sügavamalt ja täiuslikumalt ühendudes me pigem võidame isikupäras kui kaotame, sest Jumalalt kui kõige Loojalt, olemises Hoidjalt ja Valitsejalt pärineb niikuinii kogu meie olemine ja meie individuaalsed annid ja jooned. Ainult et erilise kingina tahab Jumal viia meie isikupära meie endi tahtel ja kaasabil oma lõpmatult täiuslikku ellu suunduva ja selles osaleva täiuslikkuseni ja täitumiseni. Selle Jumala poolt inimeses koos inimesega tehtava inimisiksuse täiustamise ja lõpuleviimise töö üks kõige olulisemaid vahendeid ongi püha Missaohver ja regulaarne osasaamine Ristiohvri ning püha Missaohvri viljadest püha Kommuniooni kaudu.

Seetõttu, et püha Missa on eelkõige Ristiohvrit kohalolevaks tegev ohver, peab ka sellel osaleja püüdlema samasuguse tingimusteta ja täieliku eneseohverduse seisundi poole nagu see on ennast Ristil ja pühal Missal ohverdaval Jeesus Kristusel. Teisalt ei ole see eneseohverduse seisund olemuslikult ja peamiselt saavutatav mitte inimese enese jõupingutuste ja punnitamistega, vaid Ristiohvri ning püha Missaohvri lunastusliku ja pühitseva viljana, mida me peame pühal Missal osaledes igatsema ning Jumalalt paluma. Armu töö meis ja vaimse elu kasv on inimese ja Jumala pidev koostöö, milles inimene peab omalt poolt tegema kõik, mis tema võimuses ja ootama tulemust Jumalalt (teades, et ka juba tema igatsus armu järele, tema siiras tahe ning otsus armuelus kasvada on Jumala armu tegutsemise tulemus). Sellest eneseohverduse seisundist tulenevad ning on tingitud kõik teised armud ja üleloomulikud ning loomulikud annid ja heateod, mida Jumal meile püha Missa vahendusel tahab anda.

Ühendagem ennast Kristuse Ohvri intentsioonidega, palugem Temalt armu nendega üha rohkem ja täiuslikumal määral ühenduda – ja me kasvame pühaduses hiigelsammudega.

Kuid mõistkem ja pidagem meeles, et püha Missaohvri kui täiusliku ohvrikultuse nelja eesmärgi puhul valitseb loomulik hierarhia ja järjekord. Samasugust eesmärkide hierarhiat ja järjekorda peab silmas pidama ka palve puhul.

Loomulikult on järjekorras esimene patuse inimese lepitus Jumalaga ja hüvitus oma pattude eest, eriti kui raske patt on meilt pühitseva armu röövinud ja meid Jumalast lahutanud (sellisel juhul tuleb muidugi enne kommunitseerimist pihile minna,  muidu teeme jumalateotuse läbi teise surmapatu lisaks). Kuid see on teatud määral omakasupüüdlik eesmärk. Tõeliselt sügava ja täiusliku vaimse elu jaoks on äärmiselt tähtis Jumalat kiita ja ülistada Tema enese pärast, Tema lõpmatu täiuse, pühaduse, armastuse, headuse, tarkuse, õigluse ja halastuse pärast. Seejärel tuleb Teda kõige eest tänada, ka selle eest, mis on olnud vastumeelne ja kannatusrohke, tänada Teda karistuste, valurikaste ja alandavate õppetundide eest, ilma milleta jäljendaksime võib-olla uhkeid ja iseenese silmis õiglasi varisere või isegi kedagi veel hullemat. Alles seejärel võime Jumalalt midagi ka endale paluda, alati ja ainult: 1) Jumala auks ja kiituseks ning 2) meie endi tõeliseks hingeõnnistuseks.

 

IV.7. Jeesus Kristuse Ristiohver ja meie eneseohverdus

 

Sagedane mõtisklemine Jeesus Kristuse kannatuse ja ristisurma tähenduse ja selles sisalduva eeskuju ning päästva ja pühitseva väe üle ning sage ja õige intentsiooniga osalemine pühal Missaohvril kui Ristiohvri viljade kohaldamisel annab meile järgmist:

  1. Jumala tahtega kooskõlas oleme me valmis kõigeks, mida jumalik Ettenägelikkus meie ellu toob ja meie ette seab ning mitte ükski kannatus, õnnetus või katsumus ei saa meid rivist välja lüüa, vaid me võtame selle vastu kui jumaliku Ettehoolduse antud võimaluse enese pühitsemiseks ühenduses Jeesus Kristuse kannatuse ja Ristiga.
  1. Mõistes kõiki neid kannatusi ja katsumusi ristidena, meile pakutud šansina osaleda oma risti kandmise kaudu Kristuse Ristiohvris, muudame me selle kannatuse (mis sageli on meist sõltumatu ja mida meil tuleb nii või naa kanda) mõttekaks, eesmärgipäraseks, meile Jumala ees teeneid toovaks, hinge päästvaks ja meile igavest õnne kindlustavaks sündmuseks või teoks.

Kiriku doktori püha Siena Katariina õpetuse alusel (Dialoog) saab iga kannatus ja vaev, mida inimesel enamasti tuleb niikuinii taluda, oma mõtte ja eesmärgi inimese sisemisest hoiakust. Üht ja sedasama risti võib kanda sunniviisiliselt, vastumeelselt, masendunult ja meeleheitel – see on siis nn Saatana rist, vaevaks ja meeleheiteks siinses elus ning hukatuseks pärast surma; sedasama risti võib aga seesama inimene ristikandva Kristuse järgijana vabatahtlikult enese peale võtta ja nii muuta see täiustumist, üsna peagi ka sisemist rõõmu ja rahu toovaks ning igavest pääsemist kindlustavaks Kristuse ristiks.

  1. Kannatava Kristusega armus ühinedes ei saa mitte ükski katsumus, mitte ükski õnnetus meist võitu. Äärmisel juhul võib see hävitada meie keha, meid tappa, kuid mõistust ja tahet, mis usus ja armastuses ning kuulekuses on ühendunud Jumalaga, ei saa siis võita ükski väline jõud. Kristuse ja Teda jäljendanud arvutute märtrite eeskujul pääseme me sellise ohvrisurmaga (märtrisurmaga) puhastustulest ning läheme otse igavesse ellu.
  1. Püsiv enese Jumalale ohverdamise seisund annab meile ka ohvrimeelset ligimesearmastust. Me suudame üle olla meie ligimeste puudustest, väiklusest, suudame säilitada rahu ja kannatlikkuse konfliktides. Suudame anda ligimestele innustavat eeskuju, kindlustada perekonnas harmoonia, rahu ja armastuse, aitame igavesse ellu oma abikaasa ning kasvatame oma lapsed täiuslikeks ja igavest elu pälvivateks kristlasteks.

Seda kõike suudame me endis teostada ja kasvatada (Jumalal kasvatada lasta) Kristuse Ristiohvri ja püha Missaohvri eeskujul ning jõul.

 

 

IV.8. Traditsioonilise püha Missa ohvriiseloom ja uue Missa mälestussöömaaja-iseloom. Uue Missariituse mõju katoliiklaste religioossele elule 

 

IV.8.1. Uue ja traditsioonilise Missa võrdlus

 

Võrdluse

alus

Traditsiooniline

Missa

Uus Missa
Nimetus Peamiselt püha Missaohver, harva ka Euharistia Euharistia (st tänupalve),  euharistiline mälestussöömaaeg,

paasamüsteerium jne.

Liturgilise

pühitsemise

suunatus

Toodud Jumalale kivist reliikviatega kõrgaltaril Jumalale (ohver) Toodud altariks nimetatud lauakesel, näoga inimeste poole (mälestussöömaaeg)
Riitus Ohverduslikud nii žestides kui palvetes Peamiselt mälestav palvekoosolek nii riituse, žestide kui palvete poolest
Teoloogia P. Missa on Jeesus Kristuse Ristiohvri lunastusliku mõju ja viljade kohalolevaks

Tegemine (lepitus-, ülistus-, tänu-, ja palveohver)

Sageli p. Missa (ja ka Ristiohvri) lepitusliku iseloomu eitamine (see olevat ainult tänu- ja ülistusohver) või siis ohvri eitamine üleüldse – Missa olevat palvekoosolek ja mälestussöömaaeg
Vaimsus Keskendunud, palvelev, adoreeriv, üleloomulikult ratsionaalne. Nõuab inimeselt mõistuse ja tahte pingutusena väljenduvat enese kaasohverdamist. Olemuslik on distants inimese ja pühima Jumala vahel, kes oma halastusest laskub inimeseni Emotsionaalselt eksalteeritud, pealispinnaline ja kollektivistlik aktivism. Suunatus inimesele, ohvri ja askeetilise pingutuse unustamine ja asendamine pseudokarismaatiliste rõõmu ja usalduse tunnete tekitamisega. Distants inimeste ja  inimeste keskel viibiva Jumala (Jeesuse) vahel on likvideeritud semuliku  usaldusõhkkonna tekitamisega

 

– Järeldus

Uus Missa rõhutab pühima Jumala austamise, ülistamise, ohverduse ja inimese eneseohverduse asemel rõhutatud ja ülepingutatult emotsionaalset ning semulikku pseudolähedast Jumalaga (“meie venna Jeesusega”) suhtlemist, Jumala headust ja helduse andide muretut ning pingutusvaba konsumeerimist pidulikul mälestus-söömaajal, paasabanketil või Jesus-party’l. Paralleel kaasaaja enesekeskselt, muretult ja pingutamatult elunautiva konsumistliku tsivilisatsiooni tüüpilise eluhoiakuga on ilmne. Sellisel “Missal” pole kaasaja inimesele anda ega öelda midagi uut ja erinevat – pole ime, et seda üha vähem vajatakse ning et modernistlikud preestrid on sunnitud välja mõtlema üha uusi ja ekstravagantsemaid kunsttükke (“tsirkust”), et igavlevat ning leiba ja tsirkust nõudvat “pööblit” nn euharistilisele pühale meelitada. Paljud preestrid teevad seda ka meeleldi, sest uue missariituse suhteliselt vabad ettekirjutused ja suunatus inimestele annab laiad võimalused preestri enese-kehtestamise ja manipulatsiooni taotlustele nii riituse enese (ja seega selle tegeliku adressaadi – Jumala) kui ka Missal osalevate inimeste suhtes.

 

IV.8.2. Uue Missa praktilised tulemused ja tagajärjed seal osalevate katoliiklaste religioossele elule

 

Sajad ja tuhanded Jesus-party’d, jazz– ja heavy-missad, klouni- ja karnevalimissad, indiaanimissad, õllemissad, karismaatilised missad või ka lihtsalt arvutud tavalised igavad ja banaalsed kogudusemissad sektantlike laulukeste ning odava humanistlik-poliitilise või sentimentaalse armastuse-teemalise moraliseerimisega jutlustel ei saa jätta andmata järgmisi tulemusi:

  • austuse ja aukartuse nõrgenemine või selle täielik puudumine Jumala ees;
  • jumalaarmastuse nõrgenemine või puudumine, ükskõiksus ja leigus Jumala, hinge saatuse  ja elu üleloomulike eesmärkide suhtes;
  • patuteadvuse nõrgenemine, raskete pattude ja pahede pidamine elu tavareaalsuseks, võimetus üleloomulikuks kahetsuseks, pattudest ning pahedest pöördumiseks;
  • võimetus ohvrimeelseks, suuremeelseks ning sügavaks jumala- ja ligimesearmastuseks;
  • võimetus usumärterluseks, sest Jumala, usu ja tõe küsimuste vastu on inimene ükskõikne, need on parimal juhul isiklike veendumuste asi;
  • inimestevahelised suhted jahenevad, muutuvad pealispinnaliseks ja külmaks. Inimesed muutuvad väiklaseks, araks, konformistlikeks, oportunistlikeks, iseseisvuseteks, avalikust arvamusest, massiteabevahendite stampidest ja kaaskodanike hinnangutest orjalikult sõltuvateks, võimetuteks suurteks tegudeks ja ohvriteks.

Uus Missa ja selle ümber keerlev ning ülesehituv ja ehitatav, end kaasaja inimesele vajadustele kohandanud katoliikluseks nimetav veendumuste, uskumuste, hoiakute ja tseremooniate hulk on usulise leiguse viimastes staadiumides ja religioosse sünkretismi (oikumenismi) mõju all viibivate mugavate, väikekodanlike, konnatiigis istuvate eneseimetlejate kultus ja religioon. Seepärast pole ime, et paljud vagad katoliiklased pole sellega rahul ja seal osaledes piinlevad või, leidnud terve ja täisväärtusliku vaimuliku toiduna traditsioonilise katoliikluse koos traditsioonilise katoliku Missaohvriga, väldivad sellistel tseremooniatel osalemist ja tahavad tõelist ohvriteenistust, milleks on püha Missaohver traditsioonilise rooma-katoliku missariituse kohaselt.

.

 

 

Ettekanne on peetud 17.–18. jaanuaril 2003 Tallinnas Matkamajas ning 19.–20. jaanuaril 2003 Tartus Tampere Majas. Lühendatud kujul sai ettekanne peetud ka 19. märtsil 2003 Tallinnas Salme Kultuurikeskuses (Päikesetuule seminaride raames).

 

 

 

MÄRKUSED:

 

1 – Täpsuse mõttes tuleb lisada, et Jeruusalemma tempel muutus ohvriteenistuseks kõlbmatuks mitte alles 70. a. pKr, vaid kohe pärast Kristuse ristisurma ja sellega seonduvaid sündmusi, millest ei anna tunnistust mitte ainult Evangeeliumid, vaid põgusalt, kuid piisava selgusega ka mõned juutide eneste ajaloolised ürikud. Esiteks kärises kohe pärast Jeesus Kristuse surma ülalt alla lõhki eesriie, mis eraldas templis nn pühimatest pühimat paika (millesse sisenemine oli lubatud ainult ülempreestrile ja sedagi ainult kord aastas) üldiseks ohvriteenistuseks ja rahvale mõeldud ruumist; teiseks toimus Jeesus Kristuse surmatunnil Jeruusalemma ümbruses maavärisemine, paljudest haudadest tõusid üles surnud ning mõned neist ilmusid isegi templisse (Mt 27,51–53), muutes selle niiviisi juutide religioossete arusaamade kohaselt ohvritalitusteks ja igasugusteks religioosseteks tseremooniateks ebapuhtaks (“rituaalne ebapuhtus”). Ehkki juudid taastasid hiljem eesriide ning toimetasid templi taaspuhastamise rituaali, tegi Jumal Vana Testamendi templile ning ohvritalitusele definitiivse lõpu aastal 70 ning juutidel ei õnnestu hoolimata kaasajal Iisraelis tehtavatest plaanidest ja ettevalmistusest taastada ei templit ega selles toimetatavat Vana Testamendi ohvritalitust, sest Vana Testament ei kehti enam. Juutide ainus võimalus saada taas tõeliseks Jumala rahvaks on vastu võtta Jeesus Kristus Messiaskuningana ja Tema Ristiohver ainsa inimest Jumalaga lepitava ohvrina.

2 – Dominiiklasest teoloog Marie-Dominique Philippe on näiteks arvamusel, et Paradiisis ehk esmase õigluse seisundis viibinud Aadama ja Eeva ohvriks oli kinnipidamine Jumala käsust mitte süüa hea ja kurja tundmise puust – seega puhtvaimne, mõistuse ja tahte ohver.

3 – Seepärast on täiesti vale ja alusetu väita, et kõik inimesed on juba oma loomuse poolest Jumala kui oma Isa lapsed, nagu seda kaasaegne modernistlik teoloogia püüab kinnitada.

4Suhteline ja tasaväärtuslik õiglus on autori leitud (esialgu) kõige sobivamad eestikeelsed vasted ladinakeelsetele juriidilistele ja teoloogilistele mõistetele iustitia (või: meritum) de congruo ja iustitia (meritum) de condigno. Võimalik, et eesti juristid teavad täpsemaid ja paremaid vasteid.

5 – See ei tähenda inimese pääsemisel vaba tahte ja selle alusel Jumala ees kogutavate teenete, igavese elu ja pühaduse kirkuse teenimise võimalikkuse ja hädavajalikkuse eitamist. Katoliku usk kinnitab inimese teenete ja armuga kaasatöötamise võimalust vaba tahte alusel, protestantism aga eitab seda. Kuid katoliku õpetus inimese koostööst armuga ja teenetest pole mingi palgatöödoktriin (“mina sulle, sina mulle”). Vahendid tõeliste üleloomulike teenete kogumiseks on samuti üleloomulikud ja tulevad Jumalalt Tema vaba kingina – need on pühitsev arm, üleloomulikud teoloogilised (usk, lootus, armastus) ja moraalsed voorused, Püha Vaimu annid ning lõpuks aktuaalsed armud. Jumal tasub üleloomuliku tasuga – igavese eluga – ainult seda tööd, mida Tema ise on inimeses oma armu läbi teinud. Ainuüksi omaenese loomusel põhineva palgatööga (“Mina olen hoolikalt pidanud Sinu kümmet käsku, anna Sina mulle nüüd igavene elu!”) ei saaks inimene igavest elu kuidagi välja teenida – selle väärtus on inimeste suurimategi ja parimategi puhtloomulike teenete ees ebaproportsionaalselt suur. Jumal peab ise oma armu läbi tegema inimese igavese elu vääriliseks. Inimese teha on hoolitseda selle eest, et ta armu tööle takistusi ei teeks, armu sisendused ära tunneks ja nendega innukalt kaasa töötaks.

6 – Isegi kui mõne natuurreligiooni vale ohvrikultuse otseseks või kaudseks adressaadiks poleks deemonid, vaid lihtsalt vale ja ekslik ettekujutlus Jumalast, kujutab vale jumalakujutlus ja selle alusel religioossete aktide teostamine endast objektiivset pahet ja eksimust ainsa, täiusliku, püha, täiusliku vaimse olemusega Jumala olemasolu puudutava tõe vastu – tõe vastu, mis on tunnetatav ka ilma usu valguseta, s.t loomuliku mõistuse jõul. Siin tuleb muidugi eristada loomuliku mõistuse abil saavutatava jumalatunnetuse ebatäiuslikkust ja puudulikkust moraalse süüga seotud vigadest ja eksikujutlustest, mille põhjuseks pole mitte pärispatujärgse inimmõistuse nõrkus ja ekslikkus, vaid inimese vaadete, ettekujutluste ja veendumuste sõltuvus tema pahedest, egoistlikest huvidest, kirgedest, konformismist ja oportunismist (enamuse veendumusega kohanemisest) ning muudest negatiivsetest moraalsetest teguritest.

7Antisupranaturalism – hereesia, mis põhimõtteliselt eitab Jumala üleloomuliku sekkumise võimalikkust või mõttekust maailma asjade loomupärasesse kulgu – ta eitab seega Jumala Ilmutust, pühitsevat armu ning enamasti ka inimesele Jumala seatud üleloomuliku eesmärgi, igavese elu õndsust. See hereesia on tihedalt seotud ratsionalismi (ei mingit tunnetust väljaspool inimese meelte ja mõistuse piire!) ja naturalismi (piisab inimloomusest iseeneses!) hereesiatega.

8 –  Seoses kaasaegse liba-oikumenismi jm modernistlike eksihoiakutega on väga oluline mõista, et religioossed eksitused, hereesiad ja uskmatus on peamiselt inimmõistuse nõrkuse ja ekslikkuse tulemused pärispatu tagajärjel, mistõttu Jumala ja oma religioossete kohuste tunnetamine omaenese mõistuse jõul ei ole inimesele muutunud küll mitte võimatuks, kuid väga raskesti teostatavaks, vaeva- ja aeganõudvaks. Religioonide erinevus (pluralism) reaalses maailmas on seega inimese mõistuse (loomuliku jumalatunnetuse) pärispatujärgse nõrkuse ja ekslikkuse tulemus, mitte aga inimese loomuliku religioossuse väljendus iseeneses, veel vähem on see Jumala tahe. Kui inimene poleks pärispattu teinud (ning oletades, et Jumal poleks ennast inimestele veel üleloomulikul viisil ilmutanud), siis oleks inimese mõistus oma loomulike jõududega olnud võimeline märksa täiuslikumaks jumalatunnetuseks ning loomuliku religioossuse väljendus poleks tõenäoliselt olnud mitte religioonide pluralism nagu praegu, vaid ainult riituste ja õpetuslike koolkondade pluralism üheainsa tõepärase, ehkki ebatäiusliku loomuliku religiooni raames. See pluralism oleks sarnanenud selle õigustatud pluralismiga, mis valitseb katoliku Kirikus ühtse ainuõige, Jumala ilmutatud katoliku usu raames eksisteeriva riituste, teoloogiliste koolkondade ja rahvuslik-religioossete traditsioonide paljususes. See, et iseenesest loomulik ja õigustatud pluralism ületab oma õiguspärased piirid, väljendudes hereesiate ning teineteisele vasturääkivate väärreligioonide paljususes, on seletatav ainult inimese mõistuse võimete olulise nõrgenemisega pärispatu tulemusel, nende kalduvusega eksitusele ja kurjale.

9 – Klassikalise (esmajoones Aristotelese ja püha Aquino Thomase) filosoofia kohaselt on iga loodud asja või olendi toimimine ja areng määratletud temale Looja poolt seatud lõppeesmärk-põhjusega (ld k causa finalis). Ehkki teostumises viimane, on too põhjus kogu loodud maailma liikuma ja arenema panev jõud, mis tõmbab kõiki asju ja olendeid nende loomuse ja neile seatud lõppeesmärgi täitmise poole sarnaselt nagu magnet tõmbab enese poole kõiki raudesemeid.

10 – Jumala olemasolu, Tema isikuline olemus, see et Ta on terve maailma Looja ja mõned muud monoteistlikud põhitõed (ainu-) Jumala kohta pole iseenesest usutõed, vaid on tunnetatavad ainuüksi mõistuse jõul iga kaine mõistusega ja mõtisklema harjunud inimese poolt. Religioon vaid kinnitab ühiskondliku autoriteediga seda terve mõistuse postulaati ning tugevdab kindlust Jumala olemasolus ka nendes lihtsates inimestes, kel pole piisavalt aega või võimeid selliste mõtiskluste ettevõtmiseks.

11 – “Kui aga saavad päästetud need, kellele (Jumala üleloomulik) ilmutus pole osaks saanud, ei saa nad sellegipoolest päästetud ilma usuta Vahendajasse. Ning ehkki nad ei oma eksplitsiitset usku, omavad nad implitsiitset usku jumalikku Ettehooldusesse, uskudes Jumala olevat inimeste vabastaja Talle endale sobival viisil ning selle kohaselt, mida Ta mõnedele tõde tundvatele ise on (eraviisiliselt) ilmutanud” (St Aquino Thomas, Summa Theologica IIa–IIae, q. 2 a. 8). Mõistete eksplitsiitne ja implitsiitne seletuseks vt märkust 23.

12 – Kui aga juba Messiat oodanud juudid Tema tõelise ilmumise puhul Ta rahvana kollektiivselt tagasi lükkasid, kui alati ka suur hulk kristlasi on elanud Kristuse õpetusele risti vastupidist elu ning kui kaasajal püüab suur hulk Juudas Iskarioti järgijaid teadlikult või oportunismist lähtuvalt Kirikut hävitada ning Kristuse õpetust võltsida, siis seda napimalt on pühitseva armu seisundis viibivaid, Jumalale meelepärast elu elavaid ja igavest pääsemist leidvaid inimesi mittekristlaste hulgas. Loomulikult teab inimese südametunnistuse saladusi ja pühitseva armu seisundit ainult Jumal ise, kuid inimene ei peaks liialt kergelt tegema iseendale ja teistele erandeid, leides ning leiutades kõigest hoolimata ikkagi sihile viivaid ümbernurgateid eksistentsiaalselt niivõrd olulises küsimuses nagu seda on inimkonna ainus Lunastaja ja Päästja ning Tema poolt sisseseatud ainus tõeline religioon. Kui väidetav “siiralt Jumalat ja Tõde otsiv anonüümne kristlane” usutruude preestrite autentse ja autoritaarse usukuulutuse kaudu põhjalikult Jeesus Kristuse ja Tema õpetusega tutvudes need tagasi lükkab, on raske väita, et tema puhul oli üldse algusest peale tegemist “siiralt Jumalat ja tõde otsiva anonüümse kristlasega”, rääkimata sellest, et teda ei saa selleks enam lugeda pärast Tõe ja Kristuse tagasilükkamist. Pigem on selline inimene kogu aeg otsinud enesekeskselt ainult iseennast ja oma “religioossete vajaduste” täitumist, on otsinud oma kujutlust Tõest ja Päästjast, mitte aga Tõde ja Päästjat ennast.

13 – Loomulikult ei pea usklike hingekarjane olema mitte ainult kompetentne ja tõetruu õpetaja ning sakramentide vahendaja, vaid ta peab usklikele olema ka laitmatu moraalne eeskuju. Kuid Kirikus on kuni viimase, tõe ja vale suhtes ükskõikse ajastuni oldud teadlikud põhimõttest, et ühe traditsioonilist katoliku õpetust truult hoidva, järgiva ja õpetava paavsti, piiskopi või preestri kasvõi kümme moraalset pahet pole usklikele niivõrd hullude tagajärgedega kui seda on ühe askeetliku, sõbraliku, väliselt laitmatut, lausa pühaku väärilisena paistvat elu elava hereetiku tegevus, õpetus ja eeskuju. Tegemist on ühelt poolt objektiivse ja universaalse Tõe ning ex opere operato (iseenese seesmisel jõul teostatav kultustoiming) eksimatult toimivate armuvahendite (sakramentide) ning teiselt poolt konkreetse vaimuliku partikulaarse ja subjektiivse isikliku eeskuju vahel oleva suure disproportsiooniga. Seepärast on Una Voce International presidendil Michael Daviesel paradoksaalsel viisil õigus, kui ta ütleb, et kunagine mereröövel Francesco Borgia, skandaalse kuulsusega ja amoraalset elu elanud, kuid laitmatuid õpetuslikke ja kirikuõiguslikke otsuseid teinud paavst Aleksander VI, oli küll halb kristlane, kuid hea paavst, seevastu Johannes Paulus II võib olla küll hea kristlane, kuid on halb ja lausa katastroofiline paavst.

14 – Erinevus arhetüübi ja prototüübi vahel: prototüüp on mingi tulevase reaalsuse puhas sümbol, varikuju ja ettekuulutus ning tal ei ole tema poolt ettekuulutatu ja sümboliseeritavaga sama olemust; arhetüüp seevastu on esimene mingist tulevikus täiuseni arenevast nähtusest ning ta on kõigi samasse liiki kuuluvate nähtustega olemusühtne.

15 – Selles valguses tuleb realistlikult ja õiglaselt hinnata ka Fernando Cortesi ja Pizarro konkistadooride käitumist asteekide ja inkade puhul. Nad hävitasid inkade ja asteekide riike vallutades – õiglaselt! – ainult ajaloo ühe verisema, massiliste inimohvritega (ühe suure religioosse püha ja ohvritoimingu käigus toodi kuni 30 tuhat inimohvrit vangidest!) ebajumalakultuse templid, preestrid ja nende aktiivsed toetajad, vabastades inkad ja asteegid ning nende poolt allutatud rahvad olemuslikult satanistlikust kultusest ja türanniast. Seevastu ei toimunud mingit genotsiidi ning katoliku usku ei sunnitud vägivaldselt peale kellelegi. Indiaanlaste juures tolereeriti isegi neid paganlikke uskumusi ja praktikaid, mis ei rikkunud loomuõigust, niikaua kuni nad polnud katoliku usku ise vabatahtlikult omaks võtnud. – Milliste põhimõtete alusel räägitakse tänapäeval rahvusvahelise üldsuse õigusest sekkuda genotsiidi ja massilist inimõiguste rikkumist toimepanevate riikide siseasjadesse kuni nende režiimide vägivaldse kukutamiseni, ja mis alusel taunitakse sarnaseid tegusid katoliiklike konkistadooride puhul? (See, et konkistadoorid ei tegutsenud muidugi mitte ainult õilsa ja omakasupüüdliku katoliikliku misjoni alusel, vaid neid ajendasid ka üsna maised huvid, on selge ning seda ei eita ka katoliiklikud kirikuajaloo kirjutajad. Kas tänapäeval ka Kosovo konflikti lahendajad ja Iraagi ründajad vabadust, demokraatiat ja inimõigusi eesrindlikest maadest tegutsesid täielikult omakasupüüdmatutel ajenditel?)

16 – Aabeli, Aabra(ha)mi ja Melkisedeki kui Jeesus Kristuse täiusliku Uue Testamendi ohvri ettekuulutusi ja prototüüpe mainib ka traditsioonilise rooma-katoliku riituse püha Missa kord püha Missakaanoni teises palves pärast Jeesus Kristuse pühima Ihu ja Vere konsekratsiooni.

17 – Bernhard Bartmann, Grundriss der Dogmatik, Herder Freiburg im Breisgau, 1923, lk 230.

18 – Kuivõrd primitiivsed, rumalad, mõttetud ning ka Kristuse enese selgete tunnistustega (Mt 16,2; 17,22–23; 20,17–19 ja parall.; J 18,8–11 ja 19,11) vastuolus olevad on modernistlike (ka väliselt katoliku Kirikusse kuuluvate) “teoloogide” teooriad, mis eitavad Kristuse kannatuse ja ristisurma hüvituslikku ja lunastuslikku ohvri-iseloomu, väites, et Jeesus Kristus polnud oma elu ja tegevuse sellisest lõpust üldse teadlik ning et see tuli talle üllatusena või vähemalt soovimatuna, veel vähem aga lunastusohvri eesmärgil ettekavatsetuna. Nad tahavad Temast teha ei midagi muud kui kõigi poliitiliste märtrite ja revolutsionääride, sotsiaalse õigluse, rassilise ja soolise võrdõiguslikkuse ning muu säärase sotsiaalse ja poliitilise utoopia eest võitlejate eeskuju, arhetüüpi ja “pühaku” – oma enese õõnsate ja õliste loosungite eeskujul.

19 – “Kui keegi väidab, et inimesed saavad õigeks mõistetud kas ainuüksi neile Kristuse õigluse omaksarvamise läbi või ainult pattude andestamise läbi ilma armu ja armastuseta, mille Püha Vaim valab nende südameisse ja mis neisse jääb; või veel, et meie õigeksmõistmise arm on ainult Jumala heasoovlikkus, see olgu neetud” (Tridenti Kirikukogu, VI istung, kaanon 11).

20 – Kreekakeelse sõna hyposthasis üheks vasteks on “isik” ja ladinakeelseks vasteks persona.

21VEIDI POLEEMIKAT. Igasuguseid vastuväiteid katoliku usu tõdedele või kahtlusi nende mõistlikkuses on mõttekas relvitustada vastupidiste või alternatiivsete võimaluste ettekujutamise teel. Kujutlegem nüüd järjekindlalt ja kõigi sellest tulevate järeldustega (nagu tahab väita kaasaegne modernistlik ja oikumenistlik hereetiline teoloogia), et erinevad religioonid sisaldavad Jumala Ilmutust ning pääseda saab erinevate religioonide ja nende religioonide “päästjate” või “päästvate põhimõtete” kaudu. Üks väljendab jumalikku rohkem ja täiuslikumalt, teine  veidi vähem ja ebatäiuslikumalt, kuid seda väljendavad ikkagi kõik religioonid (kui nii, siis järjekindlalt mõeldes: miks mitte ka voodoo, kannibalism ja satanism?). Üks tõeline, kuid tunnetamatu Jumal räägiks siis enese, inimeste ja maailma kohta kümneid erinevaid ja üksteisele vasturääkivaid jutte, ilmneks kord ainujumalana, teisal jälle üheaegselt kümnete erinevate jumalatena, päästaks inimesi nii Jeesus Kristuse kui ka Allahi ja Muhamedi õpetuse läbi, nii alles saabumata juutide Messiaskuningana ja kristlaste juba saabunud Messias-Kuningana, nii isikulise Jumalana kui ka ebaisikulise karma-printsiibi läbi. Inimese hinge päästmine seisneks üheaegselt nii isikulise Jumalaga ühendumises ning isikulise olemise, elu ja õnne täiuslikus intensiivsuses seisnevas igaveses elus kui ka nirvaanas, mis seisneb kõigi soovide lakkamises ja täielikult ebaisikulisena kõiksusesse sulandumises. Kuna selline eklektiline arusaamine Jumala, maailma ja religiooni olemusest ning inimhinge päästmisest on absurdne, mõistusevastane, tõelise Jumala täiuslikkusega ning meid ümbritseva maailma tegelikkusega täielikult sobimatu ja seetõttu vastuvõetamatu, siis ei saa inimest, kes nii mõtleb, millegagi aidata ja millestki päästa, sest ta on kaotanud terve mõistuse.

22 – Püha Aquino Thomase arvamust, et Jumal avaldas ja avaldab ingli privaatilmutuse kaudu kõigile pühitseva armu seisundis olevatele ja päästetavatele mittekristlikele “õiglastele”, juhul kui need ei puutu kokku katoliku misjonäriga, Jeesus Kristuse kui nende tõelise Päästja nime ning katoliku usu põhisaladused, ei saa mitmel põhjusel tõsiselt toetada.  Jumal võib seda kindlasti teha mõnede puhul, kuid kindlasti mitte kõigi puhul.

23Implicite – ld k “kaasa arvatud” tähendab antud kontekstis tingimusteta usku koos kõigi nende tõdede ja nõuetega millest uskumise hetkel ei olda teadlikud, ning usukuulekust Jumalale. Isegi iga usklik katoliiklane usub paljusid usutõdesid ainult implitsiitselt, sest talle pole neid veel õpetatud ja ta ei tunne neid veel – kuid tingimusteta usukuulekuse tõttu Jumalale on ta valmis neid kohe uskuma, kui Kirik talle neid ilmutatud usutõdedena õpetab. Siis muutub tema implitsiitne usk sellesse tõesse eksplitsiitseks ehk konkreetseks ning teadvustatuks.

24 – Tridenti Kirikukogu, XX istungi dekreet ja kaanonid.

25 – Rooma Katekismus ehk nn Tridenti Kirikukogu Katekismus kasutab püha Missaohvri kohta ka väljendit instauratio ehk Ristiohvri “uuendamine”, mida aga on mitmetähenduslikkuse tõttu võimalik valesti mõista.

26 – Aktsidentsiaalne ja aktsidents – lisanduv juhuslik, ebaoluline, ajutine omadus, vastandina substantsile ja subtsantsiaalsele ehk olemuslikule, mingile asjale tema olemuslikku identsust andvale.

Lisa kommentaar