Üliinimene ja elajas

Andrei Tkatšov, Objektiiv 

Igavest elu ei ole. Südametunnistus on fiktsioon ja pole mingeid Jumala antud reegleid. Inimesel on vaid instinktid ja vajadused, ta on juhuse poeg ja ahvi lapselaps, viitab vaimulik Andrei Tkatšov ateistliku positivismi filosoofiale ning tõdeb, et tegelikult on teooria ja praktika, mõtted ja teod väga tugevalt teineteisega seotud.

“Kas on õiglane puua 19-aastast poissi selle eest, et ta tegi praktilised järeldused sellest filosoofiast, mida te õpetate talle ülikoolis?” Umbes selliste sõnadega päästis ammusel 1924. aastal advokaat Darrow surmanuhtlusest kaks noort mõrtsukat – Nathan Freudenthal Leopoldi ja Richard Albert Loebi. Need kaks, olles läbi imbunud jumalatu “üliinimese” ideest, lahendasid eksperimentaalselt Raskolnikovi küsimuse: “Kas ma olen (Jumala) ees värisev sünnitis või on mul ka mingid õigused?” Nähes end tõesti kõrgema rassi esindajatena, tapsid nad “katsetuseks” ja teooria kinnituseks 14-aastase poisi, kes oli ühe mõrtsuka kauge sugulane.

Nathan Leopold rääkis 15 keelt, näitas häid tulemusi loodusteaduslikes distsipliinides. Nad mõlemad olid pärit rikastest Chicago peredest. Miks mitte hellitada end mõttega, et oled teistest kõrgemal ja sulle on rohkem lubatud?

Kuritegu planeeriti ideaalse mõrvana, seega igaveseks lahendamatuna. Kõik sai selleks ka tehtud, ent väga räpaselt. “Üliinimesed” jätsid endast maha palju tõestusmaterjali ja nad tabati peagi. Ühiskonna reaktsioon oli ootuspärane ning isegi Al Capone pakkus kuriteo uurimisfaasis politseile oma abi. Advokaati oli äärmiselt raske leida. Kõmulisel kohtuprotsessil kõlaski eelpool mainitud fraas, mis asendas mõrtsukate surmanuhtluse eluaegse vanglakaristusega. Selle sündmuse motiividel väntas hiljem Hitchcock filmi “Köis” ehk “Rope“, kus tõstatub küsimus teoreetikute vastutusest nn praktikute tegude pärast. Tegelikult – see küsimus huvitab meidki.

IGAVEST ELU EI OLE. SÜDAMETUNNISTUS ON FIKTSIOON. INIMESEL ON VAJADUSED JA FUNKTSIOONID… SEDA TEOORIAT TAOTAKSE PÄHE MILJONITELE.

Igavest elu ei ole. Südametunnistus on fiktsioon. Religioon on vaimse ekspluateerimise vahend. Sul on instinktid, tahe ja vajadused. Ülejäänu on prügi. Kasvata endale kihvad, sarved ja sõrad ja võitle endale kätte koht päikese all. Kuidas seda saavutada? See ei huvita kedagi.

Selline on ateistliku positivismi filosoofia ning seda jutlustatakse tuhandetes kõrgemates õppeasutustes ja miljonites koolides. Bioloogia uurib inimest elusolendina, füüsika kui nähtava, tajutava maailma objektina, sotsioloogia käsitleb meid tilgakestena paljude inimeste meres ja nii edasi. Religioosset antropoloogiat praktiliselt ei eksisteeri. Seal, kus seda õpetatakse, on vähe kuulajaid. Kohtades, kus ta puudub, on samas miljoneid õppureid.

Sa oled juhuse poeg ja ahvi lapselaps. Sa oled keerulise koostisega füüsiline keha ja usside homne toit. Sa oled eneseteadlik põrm ja juhuslik viga. Sa oled kellegi eksperiment või lihtsalt surelik fantaseerija. Ja ongi kõik.

Laule sellistele värssidele lauldakse erinevatel viisidel juba sajandeid. Need tungivad kõrvu ja ajudesse. Ja on aeg uuesti üle korrata advokaadi sõnad: “Kas on õiglane puua 19-aastast poissi selle eest, et ta tegi praktilised järeldused sellest filosoofiast, mida te õpetate talle ülikoolis?” Sest eksisteerib ju olelusvõitlus, ellu jääb tugevaim, tugeva inimese omadused avalduvad parimais parimatest ning nii saab parimast teistest ülim, seega… Miks ei võiks siis olla ülimuslikum tappa alamat olendit, kui tahtmine peale tuleb? Või kui keegi on mahajäänud ja ma tahan ta koristada ära üldise progressi teelt? Rassi-, klassi- ja muud küsimused võiva kenasti illustreerida seda ideede topist nagu ehted ehivad kuuske. Tõepoolest jääb selgusetuks, keda rangemalt karistada: seda, kes üldise teoretiseerimise keskel näitas näpuga surmamõistetuile, või seda, kes viis kohtuotsuse täide.

Inimene, kes on seda meelt, et Jumalat ei ole, eeldab sedagi, et ei ole olemas ka Jumala poolt seatud reegleid eluks. Nagu ei ole ka igavikulist vastutust oma tegude eest. On vaid inimlikud väljamõeldised ja reeglistik, mida võib vastavalt soovile liigutada sinna, kuhu hetkel vaja. Selliselt mõtlev inimene ihub ise kuriteoriistaks kõlblikku nuga, valmistades endale tulevasteks kuritegudeks ette õigeks mõistva teoreetilise baasi.

Oli kord selline ajaloolane nagu Kostomarov. Tema ema oli sunnismaine, isa aga aadlik. Tulevane ajaloolane oli siis väljaspool abielu sündinu. Aadlikust papale ei meeldinud mitte ainult talutüdrukutele hellust ja tähelepanu kinkida. Ta armastas ka voltäärlikku filosoofiat. Tema kiindumus mõistusega hoomatavasse tõusis vahel vaimustuseni ning innustunult pidas ta talupoegadele loenguid sellest, et papid mõtlesid Jumala välja, et igavest elu ei ole ja et inimene sarnaneb taimedele ja muud sellist.

Ühel päeval ta tapeti. Olevat sõitnud raha panka viima. Ta tapeti ning rööviti paljaks.

Politsei otsis mõrtsukaid, ent ei suutnud neid leida. Mõne aja pärast ilmusid mõrvarid ise välja koos puhtsüdamliku ülestunnistusega. Need olid kadunukese pärisorjadest talupojad: kutsar ja veel keegi. Küsimusel, miks nad end üles annavad, vastasid nad järgmist: “Südametunnistus hakkas piinama. Peremees, näed sa, selgitas meile nii ja naa, et ei ole igavesi piinu, ja südametunnistust ei ole, ja Jumalat ei ole. Ütles, et tee mis tahad. Noh, nii me ta maha lõimegi. Aga Jumal, tuleb välja, on olemas. Ja südametunnistus on olemas – piinab meid koledasti. Ja põrgu on olemas – oleme selles praegu. Ja selleks, et igavestest põrgupiinadest pääseda, otsustasime end üles anda.”

Kes siis kelle tappis? Alustuseks tappis peremees inimestes usu. Õigemini – esiteks tappis usu endas, hiljem suure kuraasiga ka teistes. Seejärel tapsid tema inimesed ta enese – külma südamega, tema oma jutluste tulemusena. Ent südametunnistust inimestes sellel peremehel mõrvata ei õnnestunud ja süümepiinad tõid mõrtsukad oma patu äratundmisele ja tunnistamisele. Kas ei ole siis see “jutlustaja” ja erinevate ebatõdede kuulutajad süüdi verevalamises? Seal, kus praegu voolab süütu veri, kuuldusid eelnevalt professorite, ajakirjanike, poliitiliste oraatorite, ekspertide ja teiste üleskutsed. Ilma nende sõnadesse pandud inimsusevastase ideoloogiata ei möödu meie infoajastul ükski kuritegu.

TEOORIA JA PRAKTIKA, MÕTETE JA TEGUDE OMAVAHELINE SEOS ON TUGEVAM KUI MEILE NÄIB.

Oma mõtetega peab ümber käima tähelepanelikumalt ja ettevaatlikumalt. Teooriate ja õpetustega samamoodi. Kohtupäev ei saa olema mitte üksnes hirmus, vaid ka üllatav. Teoreetikud, kes ei ole teinud liiga kärbselegi, osutuvad veel enam süüdi teooriate ellu viijatest, kes kasutavad selleks erinevaid relvi. Ja esimesed saavad põrgupõhja, teised keskele. Kuidas iganes see teoks saabki, naljast on asi igatahes kaugel.

Teooria ja praktika, mõtete ja tegude sõltuvus üksteisest on väga tugev. Tähelepanematus nende seoste suhtes on kuritahtlik ja ohtlik ning näiteid tagajärgedest on rohkem kui vaja. Lugeja saab ise jätkata otsinguid, et veenduda selles ilmselges tõsiasjas.

Veebiportaalile Objektiiv tõlkinud Roland Tõnisson

Artikkel on ilmunud veebilehel www.pravoslavie.ru.

Lisa kommentaar