APOSTELLIK ÜLESKUTSE ON PÖÖRDEPUNKT KATOLIKU ÕPETUSES

Rorate Caeli Blogspot, 4. september 2016

Antonio Socci

 Papst-Franziskus-und-die-Ehenichtigkeit

 

Surmapatt on asendatud sotsiaalse patuga ning lahutatud ja taasabiellunute jaoks on avatud uks Armulauale: tõeline patt seevastu seisneb vaeste ignoreerimises

Antonio Socci

‘Libero’

 April 9, 2016

Kas kardinal Kasperil oli õigus, kui ta kuu aja eest kuulutas “suurt revolutsiooni”?

Kas apostelliku üleskutsega Amoris laetitia pöörab Bergoglio ümber Katoliku Õpetusameti, tõstes seeläbi ennast üle Kristuse sõnade ja Jumala käskude?

Tema enda sõnul ei muuda ta õpetust. Kuid faktidega on ta täna avanud midagi sellist, mis kuni tänaseni oli keelatud Pühakirja sõnade ja Kiriku seadustega.

“Topelt-tõe” sisseseadmise operatsioon on peidetud ähmaste ja eksitavate deklaratsioonide mitmetähenduslikkuse taha. Miks? Kas see on “revolutsiooni” maskeering, mis lähtub teadlikkusest, et Jumala seadust ei saa Kirikus ümber lükata?

Jah, see on see. Kuid enamasti tehakse seda ettevaatliku reformimisega: Kiriku peal rakendatakse “konna keetmise” strateegiat. Keeva veega potti pistetud konn hüppaks sellest viivitamatult välja. Kuid kui ta pista leige veega potti, mida hakatakse järk-järgult soojendama, siis lõpetab ta selles keedetuna, ilma et ta seda märkaks.

Nii võime nüüd kuust-kuusse näha väikeste sammude kaupa toimuvat katoliku õpetuse järjepidevat lõhkumist. Igal päeval uus löök. Lõpuks sunnitakse Kirik sulanduma, Greenpeace’i ja Cgili (Itaalia ametiühingute liit) mõjudega mingit laadi Ühinenud Religioonide Liiduks.

Ma kordan – see oli kardinal Kasper, kes rääkis “esimesest sammust” “revolutsiooni” teel, ning tema oli ka see, keda kasutas Bergoglio 2014. a. veebruaris toimunud konsistooriumil, kes pidi Kirikusse viskama lahutatud taasabiellunutele mõeldud armulauaosaduse “pommi”.

Seda “revolutsiooni” viia läbi “surmapatu” mõiste likvideerimise läbi. Kardinal Müller on õieti hoiatanud:

„Suurim skandaal, mida Kirik võib põhjustada pole mitte see, et tema seas on patustajad, vaid see on see, et ta lakkab nimetamast vahet hea ja kurja vahel, tehes nad relatiivseks, see tähendab, kui ta lakkab seletamast, mis on patt või taotleb selle õigustamist ettekäändel, et nii on ta lähemal patusele ja osutab tema suhtes üles suuremat halastust.ˮ

Johannes Paulus II on selgitanud, et Kiriku suurim emalik armastus seisneb just nimelt selles, et ta tõstab häält hoiatamiseks patu ja igavese hukatuse ohu eest.

See peab olema paavsti põhiline missioon: Jeesus Kristus käskis Peetrusel „kinnitada oma vendi ususˮ, mitte aga neid segadusse ajada, ebakindlaks teha ja eksitusse juhtida. Kuid see ongi Bergoglio ajastu. Kardinal Müller, usuvaramu valvur, andes kolme kuu eest intervjuu Die Zeit ajakirjanikule, ütles, et ta ei usu, et Bergoglio oleks hereetik, kuid ta lisas:

„[See on] midagi täiesti erinevat, kui avalikult esitatud Kiriku õpetust väljendatakse vahest ehk ebaõnnestunud, eksitusse juhtival või ähmasel viisil.ˮ

Mõeldes järele kardinal Mülleri rolli üle, tunduvad need sõnad määratite rahnudena. “Eksitusse juhtima” tähendab õigelt teelt kõrvale juhtimist. Ning kas paavsti puhult on eksitusse juhtimine lubatav?

Enamgi veel, see üleskutse näitab, et eksitusse juhtiv mitmetähenduslikkus pole mitte tahtmatu juhus, vaid täpne strateegia. Seda sel määral, et eilsest on puhkenud kuum vaidlus üleskutse tõlgendamise üle, mis on saanud võimalikuks tänu selle teksti ähmasusele ja selles peituvatele ilmsetele vasturääkivustele.

Niiviisi on see segadus lõkkele õhutatud paavsti enda poolt, kes, vastavalt Evangeeliumile, on kohustatud rääkima täieliku selgusega. Iga teie “jah” olgu “jah” ja iga “ei” olgu “ei”, aga mis üle selle, see on kurjast, käskis Jeesus (Mt 5:37).

Kontrastis sellega on tänaseks topelt-rada ja topelt-tõde saanud ilmsiks, kuna me näeme, et Bergoglio partei püüab “kodusel rindel” uuesti kinnitada ustavaid, sisendades neile, et mitte midagi pole muudetud (kui nii, siis miks oli vaja kahe aasta vältel Kirik sedaviisi üles raputada ja valmistada nüüd 260-leheküljeline dokument? ), samas kui väljapool  [Kirikut] kuulutavad nad fanfaare mängides “ajaloolise pöördepunkti” saabumist.

Tõepoolest, kõik ilmalikud ultra-bergoljaanlikud uudistelehed pühitsevad võitu selliste pealkirjadega nagu “Sinod, paavst Franciscuse avamine: Armulaud lahutud ja taasabiellunutele on võimalik” (Repubblica.it); “Paavst avatud taasabiellunutele sakramentide võimaldamise suhtes” (Corriere.it).

Miks ei käsi paavst Bergoglio isa Lombardit ümber lükata nende ajalehtede tõlgendusi, samas kui me näeme, et ta saatis teda kiiresti ümber lükkama kulunud kuulujutte tema füüsilise tervise kohta? Kas tervisega seonduvate juttude ümberlükkamisest märksa tähtsam pole mitte kaitsta usku võimalike valetõlgenduste eest?

Täiuslik näide sellest peenest mitmetähenduslikkusest oli üleskutse esitlemiseks kokku kutsutud piinlik kardinal Schönborni juhitud pressikonverents, millel too püüdis kahe tunni jooksul kaitsta tõestamatut seisukohta.

See on topelt-tõde, mis valitseb tänapäeval Vatikanis. Siin on selle kohta ilmselge näide üleskutse tekstis. Eesmärgiga väita – sõnades –, et midagi pole muudetud õpetuses, on Bergoglio meile teatud viisil meelde tuletanud Kiriku poolt seni üles seatud tingimust lahutatud ja taasabiellunute Armulauale lubamiseks: tingimust, et nad elaksid „nagu vend ja õdeˮ. See oli võtmesõnaks Johannes Paulus II üleskutses Familiaris consortio, mis oleks pidanud keskne olema ka Bergoglio üleskutses, et see oleks seisnud järjepidevuses igikestva Õpetusametiga. Nüüd aga Bergoglio isegi ei maini seda juhtnööri oma tekstis, vaid pagendab selle joonealusesse märkuses ((nr. 329) ning vahetult peale seda hävitab selle, öeldes, et ilma teatud laadi “intiimsuse väljendusteta” seataks “truudus” kahtluse alla.

Sellest võime järeldada, et Bergoglio jaoks pole siin enam mingit vahet perekondade ja irregulaarsete paaride vahel; vastupidi, pole enam olemas mingeid irregulaarseid olukordi ning pole enam võimalik öelda, et neid peetakse iseeneses surmapatuks. See on otsustav küsimus. Tõepoolest, isegi kui pole selgesõnaliselt öeldud, et sellist paari võib lubada sakramentaalsele Armulauale, mõistetakse seda nii, et seda käsitletakse iga juhtumi puhul eraldi.

De facto, see üleskutse seisab oma kirjatähe ja vaimu poolest vastuolus Trento Kirikukogu õigeksmõistmise õpetusega, Vatikani II Kirikukogu dogmaatilise konstitutsiooniga Lumen gentium ja Johannes Paulus II moraaliringkirjaga Veritatis splendor.

Tegelikkuses ei käsitle see enam püsimist pühitseva armu seisundis ja hinge päästmist (mis on Kiriku kõrgeim seadus[1]) absoluutse hüvena, vaid asendab selle pigem sotsiaalsete, sotsioloogiliste ja sentimentaalsete kaalutlustega, seeläbi raskelt pettes ja eksitades ustavaid nende hinge seisukorra kohta Jumala ees ja seades tulemusena nende õndsusele jõudmise raske ohu alla.

Bergoglio väldib rääkimist “moraaliseadusest”, mille Kirik on sajandite jooksul kondenseerinud dogmadesse ja kanoonilistesse korraldustesse, või ta kirjeldab  seda põlglikult millegi “abstraktsetena”, mida ei saa rakendada “konkreetsete” olukordade suhtes. Seda tehes, satub ta vastu väitlema Jeesuse enesega Tema kokkupõrkes variseridega lahutuse küsimuses (Mt 19:3-12). Tõepoolest,  Bergoglio kinnitab, et „kaugelt liiga abstraktset ja peaaegu kunstlikku  teoloogilist ideaali abielust, mis on kaugel reaalsete perekondade konkreetsetest ja praktilistest võimalustestˮ (AL, nr. 36) ei tohi esitada. See oleks „liialdav idealiseerimineˮ. Hullemgi veel: „pole mingit vajadust heita kahe piiratud isiku peale hirmuäratav koorem, mida tähendaks Kristuse ja Kiriku vahel eksisteeriva liidu täiuslik jäljendamine” (AL, nr. 122).

Kompensatsiooniks toob Bergoglio sisse uued rasked patud. Need on nii-nimetatud “rigoristid”, kes on süüdi Jumala seaduste meenutamises, kuid eelkõige need [isikud], kes ei jaga tema poliitilisi ideesid sotsiaalsetes küsimustes.

AL nr. 186 all Bergoglio lõpuks meenutab püha Pauluse lõiku, mis kutsub üles vastu võtma Kristuse Ihu väärikal viisil, vastasel juhul see sööb ja joob enesele nuhtlust (1 Kr 11:29). Nüüd aga, selgitades, mida tähendab “väärikal viisil”, ei ütle ta “pühitseva armu seisundis” nagu Kirik seda alati on õpetanud. Ta ei kuuluta hoiatust surmapatu seisundis viibivatele paaridele, vaid hoopis perekondadele, kes on sulgunud omaenda mugavusse, … „kes on ükskõiksed, kui nad satuvad vastamisi vaeste ja puudust kannatavate perekondade hädadega.ˮ

Moraalsed patud on seeläbi mitte millekski taandatud. Bergoglio seevastu toob sisse sotsiaalsed (või sotsialistlikud) patud.

Nüüd näib, et need, kes ei jaga tema ideesid immigratsiooni kohta, peavad kahtlema, kas nad üldse tohivad vastu võtta Euharistiat.

[Tõlge inglise keelde: Francesca Romana]

Blogist Rorate Caeli inglise keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu

MÄRKUSED

[1] „… pidades silmas hingede päästmise eesmärki, mis peab Kirikus alati olema kõrgeimaks seaduseks.ˮ (Kanoonilise Õiguse Koodeks, kaanon 1752).