PARLAMENTAARSEST DEMOKRAATIAST KATOLIKU SOTSIAALDOKTRIINI VALGUSES

 Isa Ivo Õunpuu

Artikkel ilmus 24. veebruaril 2011 portaalis De Civitate
(praegu Objektiivi arhiivis)

Eesti Vabariigi Riigikogu

Eesti Vabariigi Riigikogu istung

6. märtsil toimuvad Eesti Vabariigis järjekordsed Riigikogu valimised. Ehkki Vabariigil on peagi vähem reaalset riiklust kui nõukogude liiduvabariigil ja valitava Riigikogu peamiseks tegevuseks saab olema eurodirektiivide ja –normatiivide kohandamine kohalikesse oludesse, lähevad veel suhteliselt paljud inimesed valimistele patriootlikust kohusetundest (näiteks et mitte anda võimu riigis Keskerakonna viiendale kolonnile)ja ootustega, et nende häälest midagi sõltub, ning et võibolla toimub isegi mingi oluline muutus stagneerunud parteipoliitilises süsteemis. Parteipoliitikas ning parteibüroode poolt Eestile kujundatud läppunud eliidis põhjalikult pettunutel on valida ka üle aegade kõige esinduslikuma nimekirja sõltumatute üksikkandidaatide vahel, kes tõotavad segi raputada parteipoliitilise konnatiigi.

Riigikogu valimised koos esimese internetiportaali avamisega Eestis, mis kavatseb pakkuda kristlikelt ja klassikalise filosoofilise tarkuse alustelt lähtuvat sügavuti minevat analüüsi ühiskondlik-poliitilistel teemadel, annavad sobiva põhjuse formuleerida eesti keeles nimetatud tarkuse allikatest lähtuvad põhimõtted poliitiliste süsteemide ja riigivõimu teostamise kohta, mis võimaldavad veidi laiemas perspektiivis kui see viimasel ajal Eestis tavaks on olnud, näha ka neid ja tulevasi valimisi parlamentaarse demokraatia raames. Katoliku Kirikul erinevalt Eesti rahva ja riigi õhukesest, lühikesest ja ühekülgsest poliitilise tarkuse kogemusest on seljataga kaks aastatuhandet kogemusi elust ja tegevusest kõikvõimalike poliitiliste süsteemide raames koos nende kogemuste mõtestamisega terviklikuks, üle iga ajastu kehtivaks poliitiliseks filosoofiaks. Peale selle on Katoliku Kirik veelgi kaugemale ulatuva antiikaja poliitilise filosoofia pärija. Juba sel ajastul – Vana-Kreeka linnriikides ja Rooma impeeriumis on poliitikas toiminud ja teoreetiliselt läbimõtestatud põhimõtteliselt kõik, mis poliitika vallas iial võib juhtuda – nii monarhia, aristokraatia kui demokraatia kui ka türannia, oligarhia ja massidemokraatia koos oma mandumiste ja üleminekutega ühelt teisele. Sellelt vaateplatvormilt võib rahulikult väita, et demokraatia ei Eestis, Euroopa Liidus ega Ameerika Ühendriikides pole igavesed ega ka miski, mis pärast seda võib tulla, ei too midagi uut, enneolematut ega igikestvalt täiuslikku. Kui üks süsteem mandudes ja ennast hävitades ammendub, siis on aktuaalseks küsimuseks mitte see, milline partei või ideoloogia pääseb järgmisena võimule, vaid pigem see, mis süsteem tuleb ühiskondlik-poliitiliste protsesside sisemiste seaduspärasuste alusel järgmisena ning kus antud ajaloolisel hetkel asuvad poliitika valdkonnas võimalikkuse ja paratamatuse piirid.

I

Kas ja kuivõrd poliitika valdkond kuulub Kiriku Õpetusameti õpetusliku autoriteedi alla

Kiriku Õpetusametile – paavstile ja üleüldisele kirikukogule – on Kiriku jumaliku Asutaja poolt antud voli ja autoriteet defineerida eksimatult jumalikus Ilmutuses sisalduvaid usu- ja moraalitõdesid, neid kuulutada, õpetada ja selgitada ning nõuda usklikelt neile tõdedele usku ja kuulekust. Viidates Jeesuse Kristuse sõnadele Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma (Mt 22:21) ja toetudes Lääne-Euroopa kristlikus tsivilisatsioonis väljakujunenud ilmaliku ja vaimuliku võimu lahususe põhimõttele (mis pole ei olemuse poolest ega ajaloolises praktikas üldsegi mitte sama, mis kaasaegne Kiriku ja riigi lahutatuse põhimõte!), püüavad ka paljud Kiriku ja religiooni tähtsat ühiskondlikku rolli tunnistavate jõudude (nt kristlike demokraatide ja kristlik-konservatiivsete rahvaparteide) esindajad väita, et poliitika vallas ei ole ega saagi olla dogmasid ja seega Kirik ei tohi poliitikasse konkreetsete suuniste ja hinnangutega sekkuda.

Kas see ikka tegelikult on nii, et poliitika vallas pole dogmasid?

Täie kindlusega võib väita, et poliitika vallas kehtib igal ajastul, igale rahvale ja igale riigivõimule siduvatena vähemalt kaks selget, otseselt jumalikul Ilmutusel põhinevat dogmat.

Esimese dogma võib formuleerida järgmiselt: Igasugune võim ja autoriteet lähtub Jumalast, olles inimese osalemine Jumala üleüldises valitsemises.

Vahetu järeldus sellest dogmast on, et igal võimukandjal, kes ei tunnista oma võimu esmaallikana Jumalat ega soovi teostada oma võimu kooskõlas Jumala üleüldise tahtega, puudub igasugune legitiimsuse vundament.

Selles, et see dogma on jumalikult ilmutatud, pole mingit kahtlust. Jeesus Kristus ütles oma lahkumissõnades enne Taevasseminekut oma jüngritele: Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal (Mt 28:18). Püha apostel Paulus selgitab: ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud (Rm 13:1). Korduvalt on seda tõde kinnitanud ka paavstid:

„Õiguspärane võim pärineb Jumalalt ning kes sellele võimule vastupanu osutab, astub vastu Jumala korraldusele (Rm 13,2).“[i]

„… avalik võim ei saa pärineda mujalt, kui Jumalalt. Jumal üksi on tõeline ja suveräänne asjade Valitseja; kõik olev peab temale alluma ja kuuletuma; seda nii, et kõik, kel on õigust käske jagada, ei tugine muule, kui Jumala, kõikide ülemvalitseja õigusele. Ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest (Rm 13:1)“[ii]

„Mis puutub riigivõimu kui niisugusesse, siis õpetab Kirik õigusega, et see lähtub Jumalast, sest selle õpetuse leiab ta Pühakirjas ja muinasaja kristlikes tunnistustes selgelt tõendatuna. Peale selle ei anna leida ühtegi õpetust, mis oleks mõistlikum või mis vastaks paremini nii valitsejate kui rahvaste hüvele“[iii]

„Arvukalt kaasaegseid sammub ennast möödunud sajandil filosoofideks nimetanud inimeste poolt kujundatud radadel ja deklareerib et kogu võim kuulub rahvale. Selle tulemusena ühiskonna võimukandjad ei teosta enam tõelist võimutäiust, vaid võimu, mis on neile delegeeritud rahva poolt tingimustel, et seda saab neilt võtta, kui rahvas nii otsustab. Täiesti vastupidisel seisukohal on katoliiklased, kes kinnitavad, et õigus valitseda tuleneb Jumalalt kui võimu loomulikult ja hädavajalikult esmaallikalt.“[iv]

Kaasajal on seda õpetust korranud Johannes XXIII:

„„Kuna Jumal nimelt lõi inimesed oma loomuse poolest ühiskondlike olenditena (…) peab poliitiline ühiskond omama võimu, mis valitseb tema üle. Seepärast pärineb see võim, niisamuti nagu ka ühiskond, oma loomuse poolest Jumalalt-Loojalt endalt“[v].

Selle õpetuse leiab Katoliku Kiriku Katekismusest[vi] ja Kiriku Sotsiaaldoktriini Kompendiumist[vii].

Hukka mõistetud on ka sellele dogmale vastanduv eksiõpetus võimu lähtumisest rahvalt.

„Ja nüüd, seal kus religioon on tsiviiliühiskonnast eemaldatud ning jumaliku Ilmutuse õpetus ja autoriteet hüljatud, on tuhmunud ja kadunud ka õige arusaam õiglusest ja inimese kohustustest ning tõelise õigluse ja legitiimsete seaduste aset täidab materiaalne jõud. Seetõttu võib aru saada, miks leidub inimesi, kes terve mõistuse ilmselged põhimõtted hülgavad ja neid põlgavad, väites jultunult et “rahva tahe, mis avaldub avaliku arvamusena või mõnel muul viisil, kujutab endast ülimat seadust, mis on vaba nii jumalikust kui ka inimlikust kontrollist ning et poliitilises valdkonnas toime pandud tegudel on seaduse jõud pelgalt seeläbi, et nad on toime pandud“[viii]

„Riigil kui kõikide õiguste algpõhjusel ja allikal on piiramatud õigused.“ (hukka mõistetud tees)[ix]

„Kui ükskord on kinnistunud eelarvamus, et inimesel pole mingit kõrgemat autoriteeti, siis sellest järeldub, et side, mis inimesi ühiskonnaks ühendab, pole seatud mitte väljaspool ja ülalpool inimkonda seisva põhimõtte poolt, vaid seda tuleb otsida ainult üksikisikute endi vabast tahtest. Sel juhul asetseb riigivõimu esmane allikas rahvamassis. Ning nagu üksikisiku mõistus on inimese eraelu ainsaks juhiks ja tegevusnormiks, nii on kollektiivne mõistus ainsaks juhiks ja normiks avalike asjade puhul. Sellest lähtuvalt on kogu võim enamuse käes – rahva enamus on kõigi õiguste ja kohustuste esmaautoriks. Eelnevalt öeldust saab selgeks, et see on terve mõistusega vastuolus.“[x]

Paavst püha Pius X mõistab ekslikuna hukka ka prantsuse ilmikkatoliiklaste liikumise Sillon seisukoha, mis formaalselt küll tunnistas autoriteedi päritolu Jumalast, kuid asetas selle vahetult rahvasse:

Sillon asetab avaliku autoriteedi allika esmaselt rahvasse, kellelt võim läheb üle valitsusele, kuid sel viisil, et see jääb rahvas edasi püsima. Leo XIII on sellise õpetuse varem selgelt hukka mõistnud oma ringkirjas Diuturnum illud, mis käsitleb poliitilise võimu põhimõtteid.“[xi]

Kirik on eelkõige Pius XI õpetuse läbi (ringkirjades Quas primas ja Ubi arcano Dei) selgitanud, et eelpoolnimetatud Jumala kõrgeima ja üleüldise autoriteedi teostamine igasuguse inimliku võimu üle kuulub konkreetselt Jeesusele Kristusele kui kõiksuse Kuningale. Kirik nimetab seda Kristus-Kuninga ühiskondliku valitsemise põhimõtteks (principle of social Kingship of Christ) ja peab seda oma sotsiaaldoktriini mõtteliseks keskmeks.

Vatikani II Kirikukogu järgse teoloogilise ja identiteedikriisi tagajärjel on paljud katoliku sotsiaaldoktriinile keskenduvad teoloogid ja isegi mõned üsna autoriteetsed sotsiaaldoktriini tutvustavad kogumikud püüdnud Kristus-Kuninga ühiskondliku valitsemise probleemi kui ebamugavat ja konfliktset teemat vältida või marginaliseerida. Kuid loobudes sotsiaaldoktriini ehitamisest Kristus-Kuninga ühiskondliku valitsemise kui mõttelise keskme ümber kaotab katoliku sotsiaaldoktriin oma olemuse ja muutub mingiks kristlikult inspireeritud humanistlikuks ühiskonnafilosoofiaks. Kriis võib olla ja ongi katoliku sotsiaaldoktriinis, mis aga puutub Kiriku sotsiaaldoktriini, siis siin on autoriteetsed ainult Õpetusameti dokumendid ja selles nagu terves Kiriku õpetuses, omavad eelmistest sajanditest pärit õpetuslikud dokumendid sama kaalu kui kaasaegsed.

Seega esimese „poliitilise“ dogma täpsustuseks võib lisada: igasugune inimlik autoriteet lähtub Kristus-Kuninga absoluutsest võimust terve loodu üle ja seda teostatakse legitiimsel viisil ainult vastavuses Tema tahtega.

Selgitame lühidalt küsimust mittekristlike ühiskondade mittekristlike valitsejate osalusest Kristus-Kuninga autoriteedis. Kuna ilmaliku autoriteedi esmaseks orientiiriks on loomuseadus, see aga on loomise läbi „kirjutatud“ kõikide inimeste südamesse, on loomuseaduse tunnetamine ja järgimine võimalik ja kohustuslik kõikidele inimestele ainuüksi nende loomuse jõul, ilma jumaliku Ilmutuse ja armu abita. Kiriku doktor p. Thomas Aquinost tunnistab lubatuks, et kristlaste üle valitseks mittekristlasest või hereetikust valitseja ja kinnitab, et kristlaste kohus on alluda tema seadustele, kui need on kooskõlas loomuseadusega ning ta peab kuuletumatust õiglase hereetikust valitsejale suuremaks patuks kui seda on selle valitseja hereesia patt.[xii] Kindel on see, et muhameedlasest presidendi Mahmoud Ahmadinejadi valitsemine Iraanis seisab reaalselt märksa rohkem vastavuses Kristus-Kuninga ühiskondliku valitsemisega kui Angela Merkeli ja kristlike demokraatide valitsemine Saksamaal.

Teise poliitika vallas üleüldiselt siduva dogma võib formuleerida järgmiselt: Igasugune inimlik positiivne seadus peab kehtivuseks olema kooskõlas loomuseaduse ja igavese (jumaliku) seadusega.

„Pigem peab inimlike seaduste tõeline jõud ja olemus seisnema selles, et nende pärinemine igavesest seadusest oleks selgelt mõistetav ning et nende kaudu ei kästaks midagi, mis ei sisalduks igaveses seaduses kui kogu seaduslikkuse allikas. Ülimalt targalt ütleb Augustinus: “Ma usun, et sa saad kohe aru, et selles ajalikus (seaduses) pole midagi õiglast ja seaduslikku (legitimum), mida inimesed ei tuletaks igavesest (seadusest)”“[xiii]

Sellest dogmast võib vahetult järeldada: igal seadusel, mis on selges vastuolus loomuseaduse või jumaliku seadusega, puudub legitiimsus ja autoriteet ning see pole üldse seadus vaid seaduse kujul esinev omavoli ja vägivald.

„Seega kui ükskõik millal ükskõik milline inimlik võim kehtestaks seadusena midagi, mis on terve mõistusega vastuolus ning kahjulik ühisele hüvele, ei oleks sellel mingit seaduslikku jõudu, sest see ei toimiks õigluse reeglina ning juhiks inimesed eemale ühiskonnale kasulikust hüvest.“[xiv]

Kuna Eesti lugeja pole kursis aristotelistliku ja tomistliku õigusfilosoofia mõistetega, siis tuleb lisada paar sõna selgituseks. Õigluse ja seaduslikkuse allikaks on jumalik (igavene) seadus (ld lex divina/aeterna), mis kujutab endast Jumala tegusaid otsuseid maailma valitsemisel. See aga pole inimesele otseselt teada. Jumaliku seaduse väljenduseks inimeste seas on loomuseadus (ld lex naturalis), mis kujutab endast mõistuse häält tegude ja nende tagajärgede kurjuse või headuse kohta. Kuna inimese mõistus ja loomuseaduse lugemise võime on pärispatu tagajärjel nõrgenenud, on Jumal andnud loomuseaduse toetuseks oma Ilmutuse kaudu positiivse jumaliku seaduse (ld lex divina positiva), mis kinnitab ja täiendab loomuseadust. Dekaloog ehk 10 käsku kinnitab ja täpsustab loomuseaduse põhimõtteid, millest teadlikkus võib pärispatu tagajärjel inimestes tuhmuda. Loomuseaduse ja jumaliku positiivse seaduse alusel, selle täpsustamiseks,  annavad vastavad autoriteedid välja inimlikud positiivsed seadused (ld lex positiva humana).

Ebaõiglane seadus ei kohusta kedagi kuulekuseks, otsese kahjulikkuse korral isikute või terve ühiskonna hüvele see lausa kohustab kuuletumatuseks.

„Kus aga puudub voli käskimiseks või kus kästakse midagi, mis on vastuolus mõistusega, igavese seadusega ning Jumala käskudega, seal on õige mitte kuuletuda, nimelt mitte kuuletuda inimestele, selleks et kuuletuda Jumalale. Sel viisil saab uks suletud türanniale ning tsiviilvõim ei saa kogu võimu endale haarata.“[xv]

Praktiliseks järelduseks sellest dogmast on, et riigivõimu eesmärgiks peab olema selliste seaduste vastuvõtmine ja selliste tegevuste riiklik toetamine, mis on kooskõlas vähemalt loomuseaduse põhimõtetega (kümne käsuga), mis soodustavad inimeste moraalset ja vaimset täiustumist ja inimelu lõppeesmärgi, hinge igavese päästmise ja igavese õnne saavutamist ning mis takistavad kõike kahjulikku, loomuseadusele ja nimetatud eesmärkide saavutamisele vastupidist.

Näeme, et neistki kahest dogmast jätkub iga ajastu poliitilisele võimule küllalt tegemist, et neid riigikorra konstitutiivsete põhimõtetena tunnistada, järgida ja erinevates valitsemise valdkondades ellu viia. Või siis, vastupidiselt, nagu rõhuvale enamusele kaasaja demokraatiatest, et neid kõikvõimalike hermeneutiliste trikkidega aegunuks  tõlgendada või otseselt tühiseks kuulutada, nende kehtivuse vastu võidelda ja kujundada nendele dogmadele ja Kristus-Kuninga valitsemisele vastanduvat, autoriteedi ja legitiimsuse usurpatsioonil, seadustatud omavolil ja manipulatsioonil rajanevat anti-reaalsust.

II 

Klassikaline poliitiline filosoofia ja katoliiklik sotsiaaldoktriin 

erinevatest riigikorra vormidest 

Et igasugune võim lähtub Jumalast ja et iga seadus peab loomuseaduse kaudu osalema igavikulises jumalikus seaduses, pole inimestele, rahvastele, riikidele ja võimukandjatele antud vabalt valida, vaid aktsepteerida ja kuuletuda. Kui alluda Kristus-Kuninga universaalsele valitsemisele on igasuguse maise riigivõimu paratamatu kohustus, siis see, millises vormis konkreetse rahva seas ja konkreetses riigis võimu teostatakse, on selle rahva vaba valiku küsimus ja sõltub selle rahva kultuurilistest, sotsiaalsetest ja sotsiaalpsühholoogilistest iseärasustest ja traditsioonidest. Riigivormide küsimuses pole Kirik, hoolimata pikaajalisest monarhia praktilisest eelistamisest, kunagi formuleerinud mingit dogmaatilist õpetust ainsast ideaalsest riigikorrast, sest see on muutuvate ja suhteliste vormide, mitte igaveste põhimõtete valdkond. Küsimus riigikorra vormidest jääb katoliku sotsiaaldoktriinis mõistusel baseeruva sotsiaalfilosoofia, mitte aga Ilmutusest lähtuva teoloogia valda.

Katoliku sotsiaaldoktriin on eelkõige p. Aquino Thomase kaudu üle võtnud ja teatud muudatustega kohandanud antiikfilosoofias Platonilt ja Aristoteleselt pärit õpetuse kolmest positiivsest (monarhia, aristokraatia ja politeia ehk osalusdemokraatia) ja kolmest negatiivsest (türannia, oligarhia või ohlokraatia[xvi] ja demokraatia ehk massidemokraatia[xvii]) riigivormist. Positiivsetes riigivormides juhindub riigivõim oma tegevuses ühise hüve põhimõttest, negatiivsetes riigivormides aga era- või grupihuvidest. P. Thomas pidas parimaks vormiks monarhiat ja halvimaks türanniat. Nii Aristoteles kui p. Thomas käsitlevad ka olukordi ja põhjuseid, kus üks riigivorm muutub ühiskondlike muutuste tagajärjel teiseks või siis revolutsiooni või riigipöörde tagajärjel toimub kategooria muutus: positiivsest riigivormist saab negatiivne riigivorm. P. Thomas on Aristotelese poliitilist filosoofiat edasi arendades väitnud, et kõige täiuslikum ja kestvam riigivorm on kõigi kolme positiivse vormi – monarhia, aristokraatia ja osalusdemokraatia – süntees eri valitsemistasanditel: demokraatia kohalike omavalitsuste tasandil, aristokraatia maakondlikul tasandil ja monarhia üldriiklikul tasandil.

Paavst Leo XIII on ringkirjas Immortale Dei kõige selgemalt käsitlenud katoliku Kiriku õpetust riigikorraldusest, kuid ta ei käsitle ega võrdle seal omavahel erinevaid riigivorme, vaid kinnitab lühidalt, et kui riigivõim tunnustab, et tema autoriteet lähtub Jumalast ja võimu tuleb teostada kooskõlas Jumala seadustega, siis tema „suveräänne õigus käske jagada ei pea iseenesest olema hädavajalikul viisil seotud mingi kindla poliitilise vormiga; riigivõim võib võtta kasutusele ühe või teise vormi, peaasi, et see oleks hõlpsasti rakendatav ning teeniks tegusalt kogukonna ühiseid huve. Hoolimata sellest, milline on valitsemisvorm, peaksid kõik riigipead tingimata suunama oma pilgu Jumalale, maailma suveräänsele juhile ning võtma ta oma volituste täitmisel eeskujuks ja mõõdupuuks“[xviii]. Teises ringkirjas kinnitab Leo XIII „… pole mingit põhjust, miks Kirik ei peaks heaks kiitma kas üheainsa või mitme inimese valitsemist, kui see ainult õiglane on ja ühise hüve eest hoolt kannab. Kui ainult järgitakse õiglust, on rahvastel õigus valida selline riigivorm, mis nende kalduvustele või nende esivanemate institutsioonidele ja tavadele kõige paremini vastab“[xix].

Ringkirjas Graves de communi re (18. I 1901), mille teemaks on kristlik demokraatia, ei seo Leo XIII nimetatud nähtust vähimalgi määral demokraatliku valitsemisvormiga. „Kristlik demokraatia“ tähendab Leo XIII jaoks mitte poliitilist voolu, vaid hoopis kristlikest põhimõtetest juhinduvat sotsiaalset ja poliitilist tegevust terve rahva, eriti selle vaesemate kihtide huvides. Kaasaja parlamentaarse demokraatia tingimustes tegutsevate kristlik-demokraatlike parteidega ja nende ideoloogiaga, mis tunnistab parlamentaarse demokraatia ülimust kõigi teiste riigivormide suhtes, on Leo XIII ringkirjal vähe ühist. Ehkki paavst Paulus VI-t ja eriti Johannes Paulus II-t püütakse seostada demokraatia kui riigivormi tingimusteta aktsepteerimisega Kiriku poolt, pole sel väitel vähemalt nende paavstide ametlikus õpetuses mingit alust. Enamgi veel, Johannes Paulus II on korduvalt kritiseerinud kaasaja demokraatia ideeliseks aluseks olevat tunnetuslikku agnostitsismi ja eetilist relativismi ning hoolimata demokraatia positiivsete joonte rõhutamisest on ta näiteks ringkirjas Centesimus annus rõhutanud, et agnostitsismi ja relativismi tõttu võib ka demokraatia kergesti muutuda totalitarismi pehmeks vormiks:

„Olukorras, milles ei eksisteeri mingit lõplikku tõde, mis oleks poliitilisele tegevusele juhiks ja eesmärginäitajaks, on kerge instrumentaliseerida ideid ja vaateid nende eesmärkide heaks, mis seab endale võim. Ajalugu näitab, et demokraatia ilma väärtusteta muutub kergesti ilmseks või maskeeritud totalitarismiks.“[xx]

Usudoktriini Kongregatsioon andis 24. novembril 2002 (praeguse paavsti allkirjaga) õpetusliku meelespea (it nota dottrinale) katoliiklaste osalemisest poliitilises elus, kuid peale väidet, et „Kirik tunnistab, et demokraatia on parim võimalus kodanike vahetuks osalemiseks poliitilistes valikutes“ järgneb sellele kohe „… kuid sel saab olema edu ainult sel määral, mil määral see põhineb õigel käsitlusel inimisikust“. Ka edasises on meelespea täis meeldetuletusi ja hoiatusi kaasaegse demokraatia relativismi ja muude negatiivsete joonte ja puuduste kahjulike mõjude eest, mida mõne positiivse riigivormi puhul üksikasjalikult üles ei loetletaks.

Mõned XIX-XXI katoliiklikud ühiskonnafilosoofid on väitnud, et ehkki (massi)demokraatia on kahtlemata negatiivne ehk mandunud ja edasi manduv riigivorm, tuleb seda käsitleda konkreetsetele ühiskondadele konkreetsel ajalooetapil kui mitte optimaalsete (halbadest kõige vähem halvema) siis vähemalt paratamatu riigivormina, mis tuleneb otsese tagajärjena kõigis ühiskonnaelu valdkonnas toimunud mandumisprotsessidest ja on nendega lahutamatult seotud. Nende mõtlejate hulgas mainiksin ma eelkõige hiilgavat katoliiklikku poliitilist mõtlejat ja riigitegelast, põhimõttelist monarhisti Juan Donoso Cortesi, kes käsitleb demokraatia, oligarhia ja türannia kujunemist just nimelt progresseeruva religioosse leiguse, hereesiate võidukäigu, usustaganemise ja moraalse dekadentsi erinevate etappide loogiliste tulemustena, Jumala nuhtlustena (näiteks oma kõnedes Hispaania parlamendis Cortesis: diktatuurist 4. jaan 1849 ja üleüldisest olukorrast Euroopas, 30. jaan. 1850). Viimases parlamendikõnes ütleb ta: „Vabariik on paratamatu valitsemisvorm neile rahvastele, keda ei saa enam valitseda. Rahvaste puhul, kes ei lase ennast valitseda, võtab valitsus paratamatul viisil vabariiklikud vormid“[xxi]. Jagan seda seisukohta koos argumentatsiooniga täielikult. Seepärast mingi positiivse riigivormi sisseviimine religioosselt ja moraalselt mandunud ühiskonda, kui see ka formaalselt õnnestuks, ei toimiks tegelikkuses positiivselt, vaid see korrumpeeruks oma väärvormiks ja diskrediteeriks oma kuritarvituste või võimetusega rahva silmis sajanditeks ka konkreetse positiivse riigivormi – näiteks monarhia, mis teostuks tegelikkuses hoopis mingis türannia vormis.

Juan Donoso Cortes arutles oma parlamendikõnes diktatuurist, kas katoliikliku diktatuuri läbi saab riiki ja rahvast päästa progresseeruvatest ühiskondlikest hädadest ja permanentsest revolutsioonist – demokraatiast, liberalismist, moraalsest dekadentsist, religioossest modernismist, ateismist, sotsialismist ja kommunismist. Donoso Cortes jõudis järeldusele, et kui rahvas pole massiliselt valmis religioosseks ja moraalseks pöördumiseks ja uuestisünniks, vaid jääb passiivseks või tunneb isegi sümpaatiat revolutsioonilistele ideede suhtes, siis ei aita mingi ülaltpoolt riigi vahendusel teostatav kurja ärahoidmine või ümberpööramine, sest esiteks puuduvad kontrevolutsiooni õnnestumiseks hädavajalikud vaimsed eeldused, ja teiseks, mis veelgi tähtsam, see pole siis kooskõlas Jumala tahtega, kes tahab rahvast tema südame paheliste ja antud juhul parandamatute soovide pärast karistada: Aga kelle süda käib nende põlastusväärsuste ja nende jäleduste meele järgi, nende eluviisid panen ma nende oma pea peale, ütleb Issand Jumal. (Hs 11:21). Kui vaid antaks võimalus sunni alt vabaks pääseda ja teha pattu ilma karistuse kartuseta, pöörduks rahvas patu ja seda õigustava eksiõpetuse juurde tagasi. Juan Donoso Cortesi tähelepanekute õigsust kinnitas XX sajandi Hispaania ja Portugali ajalugu: kui revolutsiooni takistav ja hüvele juhtiv sund Franco ja Salazari diktatuurides kadus, siis pöördus formaalselt katoliiklik, kuid sügavate religioossete ja moraalsete veendumusteta ning enesedistsipliinita rahvamass demagoogiliste loosungite ja jõuluvanalike lubaduste mõjul kahekordse innukusega tagasi revolutsiooniliste eksituste ja moraalituse juurde, valides järjekindlalt sotsiaaldemokraate, sotsialiste ja kommuniste: Nendele on tulnud kätte see, mida tõeline vanasõna ütleb: «Koer pöördub tagasi oma okse juurde» ja «Pestud emis läheb porisse püherdama» (2 Pe 2:22).

See koos järgnevate kaalutlustega olid ka põhjuseks, miks näiteks Poolas intellektuaalselt väga tugev ja poliitiliselt mõjuvõimas katoliiklik-konservatiivne monarhistlik liikumine (koondunud eeskätt Klub Zachowawczo-Monarchistyczny ja ajakirja Pro Fide, Rege et Lege ümber) loobus 1990-ndatel aastatel teadlikult taotlemast monarhia restaureerimist lähima paari põlvkonna jooksul ja otsustas pikaajalise programmina keskenduda tõelise katoliikliku monarhia alusbaasina hädavajaliku haritud ja sügavalt religioosse vaimuaristokraatia kujundamisele, kes peab reaalse võimu ja mõju saavutama parlamentaarse demokraatia raames ning kujundama selles vajalikud eeldused monarhia taastamiseks. Hoolimata igat masti liberaaldemokraatide ägedast lammutamistööst Poola riikluse, ühiskonna, religioossuse ja kultuuri kallal, on neil olnud selles vallas märkimisväärseid edusamme ja praeguseks on katoliiklik konservatiivne monarhism kujunenud arvestatavaks parteiüleseks vaimseks opositsiooniks igat laadi demoliberaalsele euroideoloogiale, andes Poolale eri perioodidel nii Seimi marssali, Varssavi linnapea kui mitmeid ministreid, eurosaadikuid, parlamendiliikmetest ja poliitilistest nõunikest rääkimata.

Peale laitmatult funktsioneeriva valitsemiskorralduse ja selle õiguslike raamide kui puht-tehniliste aspektide vajab iga riigivorm oma laitmatuks toimimiseks hädavajalikul viisil ka vastavaid religioosseid, moraalseid, sotsiostrukturaalseid, sotsiaalpsühholoogilisi, kultuurilisi ja majanduslikke eeldusi. Oma tingimused – peamiselt negatiivse iseloomuga – on ka massidemokraatia toimimiseks. Vajalikke tingimusi monarhia või aristokraatliku riigi ega isegi politeia toimimiseks massidemokraatia ajajärku jõudnud ühiskonnas enam pole, sest eesotsas autoriteediaustuse, pühadusetunnetusega, eluläheda religioossusega ning oma kirgede üle valitsemise võimega on need hävitatud – need tuleb esmalt põlvkondade ja vahest isegi sajandite jooksul taastada, alles siis võib hakata rääkima tõelisest monarhiast. Teisisõnu, monarhia või aristokraatia või politeia tuleb raske ja pika ühiskondliku ehitustööga luua ja välja teenida, seevastu türannia, oligarhia või demokraatia või äärmuslikul juhul anarhia saadakse usustaganemise ja moraalse mandumise vältimatu tagajärjena ehk siis õiglase karistusena: Mu rahva sundijaks on laps ja teda valitsevad naised. Mu rahvas! Su juhid on eksitajad, nad muudavad valeks su radade suuna (Js 3:15).

Jälle jõuame selleni, et riigivalitsemise ja riigivormide küsimusel on kahtlemata teoloogilised aspektid ja üks neist seondub Jumala õigluse ja karistuste küsimusega, nimelt sellega, kuivõrd negatiivsed riigivormid on karistuseks jumalatuse ja moraalse dekadentsi eest. Jumaliku maailmavalitsemise vastu mässata ja absurdse omavoli või perverssused seaduseks kuulutada ju võib, kuid sellel on vältimatud tagajärjed. Kõigepealt on igal religioossel ja moraalsel mandumisel ja sellega seotud õiguskorra hukul on paratamatud negatiivsed sotsiaalsed, demograafilised, kultuurilis-intellektuaalsed ja kaugemas perspektiivis ka majanduslikud tagajärjed. Jumal inimajaloo juhina ei pea mässulisi rahvaid tingimata karistama näljahädade, epideemiate, maavärinate, sõdadega või muude erakorraliste nuhtlustega – enamasti piisab sellestki, kui nad oma pattude ühiskondlikke tagajärgi kuhjates iseennast hävitavad, hääbuvad või päris välja surevad: Igaüht nuheldakse sellesamaga, millega ta patustab (Tark 11:16); Tema sünnitatud vaev tuleb tagasi ta oma pea peale, ja ta vägivald langeb ta pealaele (Ps 7:17); Aga kelle süda käib nende põlastusväärsuste ja nende jäleduste meele järgi, nende eluviisid panen ma nende oma pea peale, ütleb Issand Jumal (Hs 11:21); Seepärast ma valan oma sajatuse nende peale, teen oma vihatulega neile lõpu ja laon nende eluviisid neile pea peale, ütleb Issand Jumal. (Hs 22:31). Kui aga oma pattude tagajärjed ei õpeta, saadab Jumal karistusena ka erakorralisi laia ühiskondliku ulatusega nuhtlusi. Kui aga seegi ei aita ja too kaasa pöördumist, siis teostub definitiivne kohtuotsus: rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks (Js 60:12).

Ajaloo ja poliitika õige mõistmine teoloogia valguses nõuab hädavajalikult ajaloos tegutseva, ajalugu juhtiva ja riike ja rahvaid valitseva ning selle käigus ka karistava Jumala tunnistamist. Miski pole veendunud demokraadile vastumeelsem ja tema maailmapilti segilöövam kui ajaloos suveräänselt tegutsev ja rahvaid karistav Jumal. Kes kahtleb selles, et sõjad, näljahädad, maavärinad, tsunamid jms. katastroofilised sündmused võivad olla Jumala poolt tervetele rahvastele saadetud karistused, või väidab, et kujutlus karistavast Jumalast oli omane ainult Vana Testamendi ebatäiuslikule jumalakujutlusele, see lugegu kasvõi Johannese Ilmutusraamatu 6., 8. ja 9. peatükki. Kaasaegsed sulgpehmed ja roosaprillilised modernistlikud „teoloogid“ Lääne-Euroopas võivad küll kuulutada, et arusaamine katastroofidega karistavast Jumalast on iganenud arusaam, mis pole kooskõlas kujutlusega heast ja halastavast Jumalast. Nende moeteoloogide kujutlused Jumalast, kes kunagi kuidagi ei karista (või kui, siis ainult sedaviisi, et laseb patu tagajärgedel karistada) ja kel vastu tema tahtmist muudkui juhtub maailmas maavärinaid, epideemiaid ja muid katastroofe, tähendavad seda, et selline jumal peab olema heatahtlik, kuid reaalseks maailmavalitsemiseks saamatu olend, kel pole ei looduse ega üksikinimeste ja rahvaste saatuse üle mingit reaalset mõju – ühesõnaga keegi, kellest pole muud kasu kui olla „oopium rahvale“.

Väited, et Jumal ajaliselt ei karista, on muidugi otseses vastuolus Pühakirja arvukate ilmselgete tunnistustega (vt. 5 Ms 32:41; Hs 14:13; Jr 36:31; 44:13 jne.) ja traditsioonilise teoloogiaga, mille kohaselt Jumal pole mitte ainult õnnetuste, kannatuste ja surmaga lõppevate sündmuste kaudne põhjus (lastes neil toimuda), vaid sageli ka nende otsene aktiivne põhjus, samamoodi nagu Ta teeb ka iga elusolendi elupäevi rahulikult lõpetades (Ps. 103:29). Kannatus, nälg, sõda, surm jms on iseeneses ainult füüsiline kurjus (saksa keeles on selle tähistamiseks isegi teine sõna, das Übel). Just nimelt seda põhjustab Jumal suurema ja olulisema, moraalse hüve saavutamiseks mitte ainult selle lubamise läbi, vaid sageli ka aktiivsel ja otsesel viisil. Tõeline ja tingimusteta kurjus on ainult moraalne kurjus (mis füüsilise kurjuse inimlike põhjustega enamasti kaasneb – näiteks kui keegi ebaõiglaselt tapab või piinab – kuid mis esimesega ei samastu). Moraalse kurjuse põhjuseks Jumal tõesti kunagi ei ole – ei otseselt ega kaudselt. Fatima ilmutuses (1917), mis on nimelt kaasajale mõeldud hoiatuseks, kuulutab Jumalaema sõnaselgelt Jumala nimel: kui inimesed (rahvad) üleskutsetest ja manitsustest hoolimata ei pöördu, saadab Jumal eelmistest karistustest (I Maailmasõda, vahetult peale seda toimuv kommunistlik revolutsioon Venemaal) veelgi hullemad karistused (nimelt uus ja hullem maailmasõda, Venemaa eksituste võidukäik kogu maailmas, tagakiusamised). Seega on absoluutselt kindel: kui inimeste isiklike pattude tagajärgedest ei piisa, saadab Jumal otseselt ka massiliselt mõjuvaid karistusi, Ta on seda kogu aeg teinud ja teeb seda ka tulevikus. See võib mitte meeldida ja põhjustada endi silmis „heade“ inimeste ägedaid proteste, kuid ainus mõistlik ja positiivne reaktsioon sellele on selle kui loodusseadusega leppida ja teha sellest Jumala tahte kohased positiivsed järeldused isikliku patust pöördumise läbi. Kui kellelegi annavad need väited põhjuse süüdistada Jumalat julmuses ning katoliku teoloogiat inimvihkajalike vaadete levitamises või tema kristliku usu hävitamises, siis ei tule tal põhjust otsida ei mujalt kui tema enda nõrgast ja elukaugest mõtlemisvõimest ja nõrgast ning lapsikust usust. Kas lapsevanem, kes oma last füüsiliselt või muudmoodi kannatusega karistab, peab karistades teda ilmtingimata vihkama või on karistus (enamasti) tegusa vanemaarmastuse väljenduseks, mille eesmärgiks on saavutada ajutise füüsilise kannatuse abil kõrgemat moraalset hüve – lapse pahest võõrutamist? Nii on ka Jumala saadetud massiliste erakorraliste karistuste eesmärgiks ikkagi veel saavutada patuste pöördumist. Alles põrgukaristus on puhtalt vindikatiivse õigluse teostamise vahend.

Ilmselt on massidemokraatia (koos talle enamasti järgnevate oligarhia e. ohlokraatia ja türanniaga) siiski esimest liiki karistuseks – selliseks, milles rahva pattude tagajärjed langevad nende endi kaela. Teisisõnu: iga rahvas väärib oma tegude ja hoiakutega oma valitsust (ja valitsusvormi). Kui see aga on Jumala karistus või patu õiglane tagajärg, siis on kasutu selle eest kõrvale põigelda ja tahta seda, antud juhul riigivormi, muuta. Asemele võib saada kas uue ja veelgi hullema või siis võib ära rikkuda ja häbistada mõne positiivse riigivormi.

III 

Kaasaja parlamentaarne demokraatia on oma põhimõtetelt 

selges vastuolus Jumalast seatud korraga 

Demokraatiast rääkides tuleb silmas pidada mitte mingit abstraktset ideaaldemokraatiat, vaid just sellist praktikas funktsioneerivat korda nagu see toimib kaasajal enamuses parlamendi (ja presidendi) vabade valimistega ja nende poolt nimetatud valitsusega ning võimude lahususega riikides. Mis puutub sellisesse konkreetsesse demokraatiasse, siis enamuse kaasaja demokraatlike riikide kohta kehtib selgelt Johannes Paulus II tõdemus, et „demokraatlikele poliitika vormidele vastavaks filosoofiaks ja hoiakuks on agnostitsism ja skeptiline relativism,“ millest lähtuvalt „tõe üle otsustab enamus“ või „et tõde muutub sõltuvalt poliitiliste vahekordade muutusest“[xxii]. Seetõttu võib kinnitada, et tegelikkuseks on saanud või üha enam saamas Johannes Paulus II hoiatus demokraatia muutumisest totalitarismi pehmeks vormiks[xxiii].

Kõigepealt põhineb enamus Lääne tsivilisatsiooni ringi kuuluvaid demokraatiaid oma konstitutsioonilistes alustes esimesele „poliitilisele“ dogmale otseselt vastanduval revolutsioonilisel ja hereetilisel põhimõttel, et kogu võim lähtub rahvast. Ka neis riikides, kus põhiseaduses esineb invocatio või nominatio Dei, tõlgendatakse seda hereetiliste käsitluste, kas deismi või sillonismi kohaselt.

Juan Donoso Cortesi analüüsi kohaselt (kiri kardinal Fornarile Kaasaja põhieksimused allika ja põhjuste poolest, 19. VI 1852) on deism tüüpiline konstitutsioonilise monarhiaga ja parlamentaarse demokraatiaga kaasaskäiv hereesia. Deismi kohaselt Jumal on küll olemas ja on loonud maailma ja andnud sellele ka seadused, kuid peale loomist ei sekku ta kuidagi maailmaajaloo ja inimsaatuste käiku (Jumala kui kellameistri kontseptsioon), mis võivad praktiliselt toimida nii nagu Jumalat polekski. Rakendusena poliitikasse tähendab see seda, et Jumal on küll absoluutse täiuslikkuse idee, millele kogu poliitiline süsteem orienteerub, kuid Jumalal pole mingit vahetut mõju poliitilisele tegevusele, mis juhindub omaenda immanentsetest seaduspärasustest: Jumal on küll võimul, kuid ei valitse.

Näiteks Iiri Vabariigi konstitutsioon algab küll ilusti kooskõlas katoliikliku õpetusega: In the Name of the Most Holy Trinity, from Whom is all authority and to Whom, as our final end, all actions both of men and States must be referred,“ kuid selle 6. artiklist võime juba lugeda sillonistliku hereesia mõttes: „All powers of government, legislative, executive and judicial, derive, under God, from the people“. Sillon nimelt õpetas võimu päritolu kohta, et see lähtub küll Jumalast, kuid rahva kaudu ja puhkab rahvas ka peale esindusorganite valimist, rahvast kunagi lahkumata. Selle käsitluse on, nagu eespool näidatud, p. Pius X ringkirjas Notre charge apostolique ekslikuna hukka mõistnud.

Kus mõnede Euroopa riikide põhiseadustes viide Jumalale ka esineb, pole sel artiklil mingit reaalset mõju riigivõimu praktilisele teostamisele, eriti aga teise „poliitilise“ dogma järgimisele, st seaduste kooskõlla viimisele jumaliku seadusega.

Ainus demokraatlike riikide seadusandlikus ja kohtupraktikas seni reaalset kaalu omanud viide Jumalale peale islamiriikide leidub Argentiina põhiseaduses, mis nimetab Jumalat „kõige mõistuspärase ja õigluse allikaks“ (hisp fuente de toda razón y justicia) ning Iirimaa põhiseaduses. Euroopa Liidu liikmesriikidest leidub invocatio või nominatio Dei ainult Iirimaa, Poola, Kreeka ja Saksamaa põhiseadustes.

Diskussioonid Jumala nimetamise üle (Prantsuse ja Hollandi referendumitel läbikukkunud ja seetõttu mittejõustunud) Euroopa Liidu konstitutsioonilepingus ning hilisemalt Lissaboni lepingus, lõppesid eriti sekulaarse Prantsusmaa jäiga vastuseisu tõttu sellega, et läbi ei läinud mitte ainult et kõige üldsõnalisemgi invocatio Dei, vaid kukkus läbi ka ettepanek viidata judeo-kristliku traditsiooni olulisele tähendusele Euroopa kultuuris ja ajaloos. See tähendab, et nii nagu enamus Euroopa Liidu liikmesmaid, on nüüd ka terve Euroopa Liit otsustanud rajada oma riigikorralduse nagu Jumalat ei olekski, väites et kogu võim lähtub rahvast ja seaduslikkus tema esindajate tahtest.

Kõigis neljas senises Eesti Vabariigi põhiseadustes alates 1920. a. omast puudub vähimgi viide Jumalale. Su üle Jumal valvaku sentimentaalne laulmine Eesti hümnis ei asenda selgeid õiguslikke aluspõhimõtteid, millega Eesti riik ja rahvas tunnistaks Jumala ülimuslikkust ja võtaks sellest tulenevalt endale konkreetsed kohustused (ning sellega ka seaduste õigluspärasuse garantii).

Kui mõne demokraatliku riigi põhiseaduses säilinud invocatio Dei tähendas veel vähemalt formaalset tõe tunnistamist, et igasugune autoriteet lähtub Jumalast, siis seadusandluse kooskõlaga jumaliku seadusega on asi hullem. Vähemalt Euroopas pole alles jäänud ühtegi demokraatlikku riiki, mille seadusandlus oleks täielikus kooskõlas loomuõigusega ja kõik kaugenevad sellest üha enam.  Abordi, eutanaasia ja homoabielude keelud Iirimaal ja Maltas ei tee neist riikidest veel täielikult loomuseadusega kooskõlas oleva seadusandlusega riike.

Kuna kaasaegsed demokraatiad eitavad „poliitilisi“ dogmasid Jumalast võimu algallikana ja seaduslikkuse hädavajalikust osalusest jumalikus seaduses, siis on taandunud marginaalseks ka ühise hüve põhimõte ja see on asendunud ühiskondlikke huvigruppide pretensioone ja suvalist inimlikku omavoli seaduseks tõstvate tendentside ees. Õigusfilosoofias nimetatakse (pole vahet kas see lähtub demokraatliku enamuse või diktaatorliku vähemuse tahteväljendusest) inimesest kõrgemate seaduslikkuse printsiipide eitamist ja inimliku omavoli pidamist seaduseks õiguslikuks positivismiks. See on kaasaja demokraatiate, eelkõige Euroopa Liidu riikide, seadusandluses ja kohtupraktikas pea konkurentsitult valitsev paradigma.

Kirjeldatud tendentside valguses pole ime, et kaasaegse riigikorralduse ja riikidevaheliste suhete korraldamisega seoses on suure maailmapoliitika liidrite seas juba aastakümneid käibel olnud kaks kõnekat mõistet: 1. Uus Maailmakord (New World Order), mis vastandub vanale, st Jumalast seatud maailmakorrale ning peab selle asendama; ning 2. laiale avalikkusele märksa vähem tuntud, kuid ühiskondlikus plaanis mõjus väljend Inimese Linn (City of Man), mis vastandub p. Augustinuse fundamentaalses ajalooteoloogilises teoses De Civitate Dei Jumalariigi maapealse teostuse tähistamiseks kasutatud mõistele Civitas Dei (Jumala linn) ja mis peab viimase samuti asendama. Jumaliku maailmakorra asemele uus inimlik maailmakord, Jumala linna asemele Inimese linn – küll siis ilmneb, et mõned inimesed on rohkem inimesed kui teised ja Inimese palge tagant hakkab paistma teistsuguse olendi tume vari.

Kaasaegsed liberaal-sekulaarsed demokraatiad pole mitte lihtsas episoodilises vastuolus inimese ja tema ühiskondliku olemuse Looja poolt rahvastele ja riikidele seatud muutumatute põhimõtetega. Nad on astunud nende põhimõtete ja Jumala, konkreetselt Kristus-Kuninga ühiskondliku valitsemisõiguse suhtes leppimatusse mässulisse opositsiooni, mille nimeks on permanentne antikristlik kultuuri- ja meelsusrevolutsioon. Leo XIII nimetab liberaale, kes „vabaduse sildi all taotlevad täielikku ja absurdset omavoli“, Luciferi jumalateotusliku mässu järgijateks[xxiv]. Seetõttu tuleb ka kõigil kristlastel, kes tahavad olla oma nime ja oma Kuninga väärilised, astuda põhimõttelisse, leppimatusse ja aktiivsesse opositsiooni mitte ainult antikristliku revolutsiooni üksikute ilmingutega nagu aborti, eutanaasiat, homoabielusid jms ebaõiglust või perverssust legaliseerivad seadused, vaid tingimata ka nende ilmingute algallikatega: liberaalse demokraatia antidogmadega nagu võim lähtuks rahvast ja nagu seaduslikkuse ainsaks allikaks oleks rahvasaadikute enamuse tahe. Tegemist on ideede vaimse võitlusega ja seepärast tuleb nimetatud antidogmade vastu võidelda nende absurdsuse ja valelikkuse paljastamisega ning neile vastanduvate tõeliste dogmade tunnistamise ja kuulutamisega: et Kristus-Kuningal on täielik õigus valitseda ka Eestis ja selle Kuninga ülimuslikkuse tunnustamine on Eesti ainus võimalus pääseda vältimatult ähvardavast hävingust! Peale ideede võitluse on see ka võitlus praktiliste hoiakute, eluviiside ja tegude vallas ja siin on vaenlase põhirelvaks hoiakute ja käitumise muutmine seaduste abil. Kui kristlased ei saa tunnistada põhimõttena õigeks õiguslikku positivismi, ei tohi nad tunnistada ka õigusliku positivismi vilju – illegitiimseid seaduseid, mille eesmärgiks pole mitte hüve kaitsmine ja edendamine, vaid selle hävitamine ja takistamine. Leo XIII tõdemusest, et „kui ükskõik millal ükskõik milline inimlik võim kehtestaks seadusena midagi, mis on terve mõistusega vastuolus ning kahjulik ühisele hüvele, ei oleks sellel mingit seaduslikku jõudu, sest see ei toimiks õigluse reeglina ning juhiks inimesed eemale ühiskonnale kasulikust hüvest“ tuleneb loogiliselt, et „kus puudub voli käskimiseks või kus kästakse midagi, mis on vastuolus mõistusega, igavese seadusega ning Jumala käskudega, seal on õige mitte kuuletuda, nimelt mitte kuuletuda inimestele, selleks et kuuletuda Jumalale.“[xxv] Tõsi küll, kuuletuma peab ka ebaõiglase ja isegi ebaseaduslikult võimule tulnud valitseja õiglastele ja mõistlikele seadustele ja seda just nimelt ühise hüve huvides. Kuid praegu euroseadusandluses valitsevate tendentside edenedes ja Eestisse jõudes võime jõuda peagi olukorrani, mil õiglastest ja mõistlikest seadustest jäävad praktiliselt alles vaid liikluseeskirjad. Kus on aga need kristlased, kel jätkuks julgust avalikult kuulutada, et aborte või homoabielusid legaliseeriv seadus pole üldse seadus, vaid seadusetus ja vägivald, mis on tühine, kehtimatu ega kedagi ei kohusta?

IV 

Liberaalse ja sekulaarse demokraatia allakäik ja tulevik 

Demokraatiast, mis on ilmselt olnud massidele alati kõige atraktiivsem riigivorm, on palju kriitiliselt kirjutatud ja toodud välja hulgaliselt selle negatiivseid aspekte ja kahjulikke tulemusi ühiskonnale, selle moraalile, kultuurile ja isegi intellektuaalsele tasemele. Minu arvates võiks enamuse demokraatia negatiivseid aspekte võtta kokku tõdemusse: demokraatia on vähem kui keskpäraste inimeste võim keskpäraste inimeste üle, kes peavad oma pühaks põhiõiguseks olla ja jäädagi keskpärasteks, ning mis seetõttu toodab terves ühiskonnas kõigil elualadel progresseeruvat allakäiku.

Tõsi küll, ka monarhid ja monarhiad on mandumisvõimelised, kuid demokraatia (mõtlen siinkohal massidemokraatiat, mitte politeiat ehk vastutustundlike iseseisvate isikute osalusdemokraatiat) on oma pika ajaloo jooksul korduvalt ja paljudes kohtades tõendanud oma eriomast võimet toota ja süvendada mandumist, taseme nivelleerimist ja allakäiku pea kõigil elualadel. Muidugi on raske konkreetselt hinnata, mis selle juures on põhjuseks ja mis tagajärjeks, mis aga lihtsalt kaasnevaks nähtuseks – sest demokraatia mitte ainult ei põhjusta allakäiku, vaid ka kaasneb allakäigule ja on ka selle tagajärjeks.

Kaasaja ühiskondlikule ja poliitilisele olukorrale Euroopas ja Eestis võib leida hulgaliselt paralleele olukorraga hilises vabariiklikus ja esimeste keisrite Rooma impeeriumis. Tõsi küll, seal langes nende allakäigu sümptomite areng märksa pikemale ajajärgule ja polnud kahtlemata ka nii sügav kui kaasajal, samuti ei ilmnenud need tendentsid niivõrd lühikese aja jooksul koos nagu praegu. Kuid kõik, mis meie leiame kaasaja Euroopas ja Ameerikas, oli olemas juba Caesari-eelses vabariigis ja süvenes hiljem:  rahvale ühiste religioossete uskumuste ja praktikate allakäik ning asendumine ebausuga ja isiklikul valikul ning kokkusegamisel põhinevate sünkretistlike uskumuste ja kultustega (teisisõnu religiooni subjektiviseerumine ja privatiseerumine), moraalne allakäik (orgiad, homoseksuaalsus ka eliidi hulgas), perekondade lagunemine, linnastumine (Rooma, Aleksandria, Milano, Bütsants), maapiirkondade tühjaksjäämine ja põllumajanduse allakäik, sündimuse vähenemine ja egoistlik-naudiskleva eluviisi levik, masside uimastamine ja poliitiline äraostmine „leiva ja tsirkuse“ või vastavate lubaduste pakkumisega, korruptsioon ja demagoogia poliitikas, masside huvi langemine poliitika ja valimiste vastu, raha domineerimine poliitikas, ühise hüve põhimõtte kadumine poliitilisest praktikast ja asendamine partikulaarsete huvidega, aristokraatia mandumine ja rahakate tõusikute või pööbli hulgast pärit demagoogide ja avantüristide võimulepääs (demokraatia muutumine oligarhiaks või ohlokraatiaks). Demokraatia mandumine ja poliitiline võimetus viis esmalt keisrivõimu sisseseadmiseni koos demokraatlike institutsioonide formaalse säilimisega, Augustus Caesari suhteliselt õiglaselt ja loomuõigusega kooskõlas teostatud keisrivõim muutus aga kiiresti (juba I sajandil Nero ja Caligula isikutes teostunud) türanniaks. Järgnes mitu sajandit pikaldast agooniat, anarhiat ja seejärel lahustumist uute hõimude ja rahvaste keskel. Kristluse fermenteeriv mõju suutis impeeriumi agooniat ainult pikendada ja leevendada, mitte aga seda ära hoida või tervenemise poole pöörata ja alles peale sajanditepikkuse barbaarsuse ja anarhia ajajärku tärkas  ja arenes kristluse külvatud seemneist uus Euroopa tsivilisatsioon, mille viimseid riismeid antikristlikud jõud demoliberaalse demokraatia vahendusel on praegu lammutamas ja hävitamas.

Kõike kirjeldatut teeb märksa intensiivsemalt ja kiiremini läbi Euroopa ja Põhja-Ameerika tsivilisatsioon. Eesti parlamentaarne demokraatia on asunud jõudsalt oligarhiseerumise ja ohlokratiseerumise teele ja selles puudub tõeline poliitiline opositsioon, rääkimata vaimsest opositsioonist. Euroopa Liidu reaalses võimus on nii Euroopa Parlamendil ainult dekoratiivne väärtus ja Euroopa Komisjonil ainult täidesaatev roll, samas kui tegelikku võimu teostab juba ammu Bilderbergi Grupi ja muude sarnaste raha ja ideede establishmendi liikmete mõttekodade tasemel regulaarselt kohtuv rahvusvaheline oligarhia, keda keegi pole valinud (kui keegi, siis välja selekteerinud) ja kes maskeerib oma võimu vähem kui keskpäraste fassaadifiguuride nagu Barroso, van Rompuy ja Ashton nihutamisega endi ette. Keda parlamentaarses demokraatias valitakse, need on parteidelt endile kasulikku poliitikat tellivad suure raha liigutajad ja seesmiselt loožidest juhitud parteijuhtkonnad juba enne parlamendivalimisi eelvalinud.

Tsiteerime Uut Maailmakorda käsitlevast uurimusest lõike peatükist, mis käsitleb massidemokraatia mandumist plutokraatiaks ja ohlokraatiaks.

„Parteidel põhinev massidemokraatia viib järk-järgult elukutselistest poliitikutest parteilise ladviku valitsemiseni ehk partokraatiani. Parteid vajavad aga valimiskampaaniateks ja propagandatööks raha. Tööstus- ja pangandusmonopolide osanikud ja omanikud omakorda vajavad oma huvide teostamiseks poliitika abil poliitikuid ja parteisid…

Tänapäeva massidemokraatia juhtidee on: “Kes suudab oma huvide eest maksta, see tellib ka endale sobiva poliitika, et edaspidi veelgi rohkem teenida ja veelgi paremat poliitikat tellida”. Maksmine toimub sealjuures tavaliselt märksa peenemal viisil kui lihtlabane altkäemaks või muud laadi korruptsioon. Aktsionäriks ja panganõukogu liikmeks võib lojaalse teenistuse eest saada ka variisikute kaudu või pärast poliitilise karjääri lõppu; pealegi on isikuid, keda rahuldab ka paljas võim (võimu näivus)…

Elukutseliste parteipoliitikute oligarhia pole reeglina midagi muud kui suurtöösturite, suurpankurite ning (eriti tänapäeval) rahvusvaheliste kontsernide majanduspoliitiliste huvide esindajad, kes oma hea ja ustava töö korral võivad loota avansile plutokraatliku eliidi hulka (…). Väljakujunevas demokraatias (nt Eestis) on tendents kahe rolli, poliitilise ja majandusliku ladviku ühendamisele, samas kui stabiilse ja pika ajalooga demokraatia puhul (nt Ameerika Ühendriigid) pole selleks vajadust, sest finantsoligarhia ja poliitilise oligarhia vahelised suhted on ammu stabiliseerunud ning finantsoligarhia võib oma huve kaitsta ja plaane ellu viia ilma isiklikult poliitikasse sekkumata, nimelt oma poliitiliste esindajate ja käsutäitjate kaudu. Teine ja märksa olulisem põhjus, miks Eesti poliitiline eliit, majanduslik eliit ning salaühingute juhtkond isikuliselt suures osas kattub, on see, et Eesti on tegelikult muutumas uuskolonialiseeritud riigiks, milles majanduslik ja seega tegelik võim libiseb riigist välja, nimelt rahvusvahelistele kontsernidele ja suurpankadele, kohalik eliit aga on muudetud ainult tegelike valitsejate ja omanike majanduslikeks ning poliitilisteks asjaajajateks. Nii pole väljakujunenud parteiline massidemokraatia tegelikkuses midagi muud kui plutokraatia ehk kõige rahakamate võim, raha võim selle sõna otseses mõttes. Juba Platon ja Aristoteles kirjutasid poliitiliste vormide arengutsükleid käsitledes, et demokraatia mandub oma kandepinda laiendades massidemokraatiaks, massidemokraatia mandub rahakate või äraostetavate demagoogide juhtimisel plutokraatiaks, plutokraatia aga kõige moraalitumate ja põhimõttelagedamate, selle sõna sügavaimas mõttes kõige halvema ja amoraalsema massi valitsuseks ehk ohlokraatiaks. Ohlokraatlik oligarhia püüab aga oma valitsevat seisundit põlistada loomuliku ühiskondliku hierarhia suhtes pahupidise, kuritegeliku ja amoraalse (pealegi veel salajase) hierarhia ülesehitamise ja kinnistamise kaudu, takistades kõigi vahenditega tõelise vaimse eliidi kujunemist ja võimulepääsu ühiskonnas või korrumpeerides sellise eliidi äraostmise, oma loožidesse värbamise ning indoktrinatsiooni kaudu.“[xxvi]

Peale demokraatiat on ka elu: valmisolek alternatiivideks 

Järjekordsete Riigikogu valimiste eel võib lõpptulemuse suhtes jääda üsna kindlaks ja rahulikuks: mingit olemuslikku muutust ei toimu, igatahes mitte paremuse poole. Need üksikud, kes  valimisvõitluses või uues Riigikogus pakuvad üksikuid terve mõistuse sähvatusi, summutatakse peagi või hääbuvad nad peagi ise, sest religioosselt ja moraalselt pankrotis Eestis pole neil kuskilt elujõudu ammutada, atomiseerunud ühiskond aga pole omaenda jõul enam võimeline ühiste huvide kaitseks toimuvaks iseorganiseerumiseks, tõelise vaimse ja poliitilise opositsiooni kujundamiseks.

Kas valitav Riigikogu on viimane või eelviimane parlament, kas peale seda valitseb Eestit mingi kuberner või oligarhiline jõuk või pikaajalist anarhiat ja tuimakstehtud rahva poliitilist ükskõiksust ärakasutav diktaator või järjekordselt okupatsiooniline võõrvõim, see pole Eesti tuleviku jaoks kuigi oluline. See tuleb, kui tulema peab. Kas Eestil on üldse tulevikku või muutub see peagi üksnes geograafiliseks nimetuseks, selle määrab ära eelkõige tõelise vaimse eliidi olemasolu või puudumine.[xxvii] Selle eliidi viimased esindajad on juba ammu Riigikogust kadunud ning demoliberaalne parteipoliitiline süsteem teeb kõik, et nad sinna isegi nõunikena ei pääseks.

Autoril on vahetult enne ja peale iseseisvuse taastamist olnud võimalus suhteliselt lähedalt jälgida tõelise intellektuaalse ja moraalse eliidi (vaimueliidi) taandumist ja väljasöömist nii „rahvuslik-aatelisest“ kui ka mõnedest teistest poliitilistest vooludest ning ka kunagi vähemalt aatelisuse ja moraalse selgrooga varustatud poliitikute kadumist, õieti väljaselekteerimist parteide juhtkonnast ja Riigikogust. Piisas paarist Riigikogu koosseisus istumisest, et kunagisest aatemehest sai reaalpoliitik, küüniline pragmaatik,  oportunist, tuulelipp või siis „vendade plaanidesse pühendatu“ – kui ei, siis järgmisesse Riigikogusse parteibüroo teda ei lasknud. Polnud vaja põlvkondagi, kui vaimne eliit oli Eesti tegevpoliitikast kadunud või välja tõrjutud ja asendatud ametnikuhingede, tõusikute, matside, poliitprostituutide ja muude ohlokraatiat kujundavate tüüpidega või äärmisel juhul keskpäraste enesest heal arvamusel olevate „korralike inimestega“, kes on liialt arad selleks, et teha nii suuri sigadusi kui kangelastegusid. Ükskõik, mida viimasel ajal ka ei kirjutataks poliitilise eliidi vahetuse vajadusest või isegi vaimueliidi hädavajadusest, Riigikokku see eliit ei jõua.

Märksa olulisem sellest, mis toimub Riigikogus (mis niikuinii ainult eurostandardeid eesti keelde kohaldades üha vähem otsustab), on see, mis lähiaastatel ja aastakümnetel toimub väljaspool ametlikke struktuure Eesti ühiskonnas, mis on ikka veel vähemalt potentsiaalselt olemas, hoolimata selle kaugeleulatunud atomiseerumisest praktiliseks rahvuslikuks ideoloogiaks muutunud egoismi ja individualismi tagajärjel. Kas selles tekivad ja arenevad initsiatiivid, mis mõtete, tegude, hoiakute ja eluviisidega või isegi sõltumatute institutsioonidena valmistavad seemneid uue ajastu jaoks, taotledes, et taas tunnistataks Jumala ülimuslikku võimu kogu loodu, iga üksiksiku, ühiskonna ja riigi ning selle seaduste üle, ning sellest tulenevalt saaks au sisse seatud au ja väärikus, vooruslikkus ja inimisiksuse areng ning teised tõelisele ühiskondlikule progressile innustavad maise elu suhtes ülimuslikud eesmärgid. Kas selles hoitakse elus tõelist kristlikku usku koos kõigi selle tegusate ühiskondlike järeldustega, või harrastatakse ainult ajastu ideoloogiatele ja selle maailma vägevate vajadustele kohandatud ja täielikult sekulariseerunud usu näivust. Kas peale demoliberaalse ideoloogia ja institutsioonide lõplikku pankrotti ning kapitalistliku majandus- ja rahandussüsteemi kokkukukkumist jääb alles mingeid inimesi ja inimrühmi, kes tunnistavad, et Kristusel ja Kirikul on alati tegus ja kaasajalgi aktuaalne programm ühiskonna püsivaks uuendamiseks ja ülesehitamiseks koos vajaliku väega selle realiseerimiseks ning kes keset kaost ja ühiskondlike institutsioonide varemeid suudaksid tegusalt võtta võimu, et selle programmi alusel kaitsta ja võidelda, otsustada ja üles ehitada. See, kas need inimesed ja inimrühmad peatsel murrangumomendil olemas on, sõltub sellest, kas nad praegu mõttetult poliitikasse sukeldumise asemel oskavad ja tahavad keskenduda sellele, et poliitikat ja ühiskondlikke protsesse jälgida ja mõtestada, uurida tõelist klassikalist ühiskonnaõpetust (mille aluste hulka kuulub hädavajalikult ka teoloogia), ning mis veelgi tähtsam, palvetada ja harjutada (askeesi läbi) oma vaimu, tahet ja ihu Jumalast seatud missiooni täitmiseks.

Ma ei arva, et peaks boikoteerima Riigikogu valimisi kui mõttetut tegevust – ka kurjuse minimeerimine ja halbadest kõige vähem halvema kasuks otsustamine on ka mõttekas tegevus. Ma ei arva, et protestist valitseva läbinisti mäda süsteemi vastu peaks hääletama mingite „moraalselt puhaste“ opositsiooniparteide poolt, kel pole mingeid realistlikke ideelisi aluseid ega tegevusprogrammi ja mis ei meenuta mingeid parteisid vaid pigem sekte; ega samasugusest protestist peaks hääletama üksikkandidaatide poolt, kes ei suudaks Eesti poliitika läppunud konnatiiki tuua mingit muud kui verbaalset vaheldust (ehkki paari prohvetit või vähemalt terava keelega narri oleks Riigikogusse muidugi hädasti vaja). Riigikogu ainus positiivne väärtus seisneb selles, kui tal õnnestuks võimalikult vähe segada uute ideede küpsemist ja uue eliidi kujunemist väljaspool eksisteerivat poliitilist süsteemi demoliberalismi pankroti järgse ajastu jaoks.

Juan Donoso Cortes oma parlamendikõnedes kinnitab, et ainsaks realistlikuks ja pikas perspektiivis efektiivseks vastulahenduseks revolutsioonile on kutsuda esile positiivseid muutusi kõigis ühiskonnaelu valdkondades – et toimuks tõeline religioosne, moraalne jne uuestisünd, mis looks hädavajalikud eeldused uue ja positiivse riigivormi toimimisele. Sellist uuestisündi nimetatakse teoloogias pöördumiseks ja ma ei usu, et mingi tõeline ja püsiva tulemusega rahvuslik uuestisünd saaks toimuda lahus teoloogilisest aspektist – meeleparandusest ja pöördumisest. Iseennast juukseidpidi soost välja tõmmata suutis ainult parun Münchhausen ja ehkki ta elas Eestist lähimas naabruses, on ta praeguseks surnud. Tervet rahvast vaimsest ja moraalsest surmast ja füüsilisest väljasuremisest päästa saab ainult rahva suhtes väline jõud – nimelt üleloomulik arm, mida kingib ajaloos rahvaste saatuseid juhtiv Jumal. Meeleparanduse ja pöördumise kaudu lootust omavasse tulevikku suunduvale rahvale kingib Jumal oma Ettehoolduses ka tõelised juhid ja tõelise eliidi – vaimuaristokraatia.

MÄRKUSED

_____________________

[i] Leo XIII, ringkiri Libertas praestantissimum (20. VI 1888), nr. 13.

[ii] Leo XIII, ringkiri Immortale Dei (1. XI 1885), nr. 3.

[iii] Leo XIII, ringkiri Diuturnum illud  (29. VI 1881), nr. 8.

[iv] sealsamas, nr. 5.

[v] Johannes XXIII, ringkiri Pacem in terris (11. IV 1963), nr. 46.

[vi] Katoliku Kiriku Katekismus, nr. 1899, 1918 ja 2235.

[vii] Nr. 393. Tegemist on Paavstliku Nõukogu Iustitia et Pax 2004. a. väljaantud Kiriku sotsiaaldoktriini kogumikuga (originaali tiitel: Compendio della dottrina sociale della Chiesa, v.a. Libreria Editrice Vaticana).

[viii] Pius IX, apostellik ringkiri Quanta cura (8. XII 1864), nr. 4.

[ix] Pius IX, Syllabus errorum (8. XII 1864), ekslikuna hukka mõistetud väide nr. 39.

[x] Leo XIII, ringkiri Libertas, praestantissimum, nr. 15.

[xi] P. Pius X, ringkiri Notre charge apostolique (15. VIII 1910), nr.  21.

[xii] The Political Theories of St. Thomas Aquinas, by Chris Bopp: http://www.associatedcontent.com/article/5573120/the_political_theories_of_st_thomas.html?cat=34

[xiii] Leo XIII, ringkiri Libertas, praestantissimum, nr. 10.

[xiv] sealsamas.

[xv] Leo XIII, ringkiri Libertas, praestantissimum, nr. 13.

[xvi] Ohlokraatia – halvimate (jõugu, kliki, maffia) valitsus.

[xvii] Nimetatud ka demagoogiliseks demokraatiaks ja moblokraatiaks (ingl sõnast mob – pööbel, rahvajõuk)

[xviii] Leo XIII, ringkiri Immortale Dei (1. XI 1885), nr. 4.

[xix] Leo XIII, ringkiri Diuturnum illud (29. VI 1881), nr.

[xx] Johannes Paulus II, ringkiri Centesimus annus (1. V 1991), nr. 46.

[xxi] Tõlgitud: Donoso Cortes, Abfall vom Abendland (väljaandja ja aastaarvuta), lk. 67, alusel.

[xxii] Johannes Paulus II, ringkiri Centesimus annus, nr. 46.

[xxiii] Sealsamas: tsiteeritud eespool.

[xxiv] Leo XIII, ringkiri Libertas, praestantissimum, nr. 14.

[xxv] Sealsamas, nr. 10 ja nr. 13.

[xxvi] Uus Maailmakord – kelle kasuks ja kelle juhtimisel? (autor: Eesti-Poola uurimisgrupp Kontrrevolutsiooniline Vastuluure, omakirjastuslik ja internetimaterjal), tsiteeritud alapeatükist IX.2.

[xxvii] Mõtlen tõelist vaimset, intellektuaalset ja moraalset eliiti, mitte sotsioloogiliste meetoditega määratletavat võimu- ja rahaeliiti.

Lisa kommentaar