SÜNNIÕIGUS

Michael Davies*

Pontifikaalmissa St. Louis'is

 

Prantsuse Una Voce organiseeris 29.-31. maini 1996 Strasbourg’i Ülikoolis kollokviumi “Õigus ilule”. Järgnev kaastöö väljapaistvalt katoliku publitsistilt, Rahvusvahelise Una Voce Föderatsiooni kunagiselt presidendilt Michael Davies’elt (RIP) esitab radikaalse, aluspõhimõtetest lähtuva uurimuse õiguse loomusest Katoliku Kirikus. Kas liturgilistes küsimustes eksisteerib ainult üks õigus, paavsti õigus lubada usklikel teenida Jumalat vaid taolisel viisil, mida Ta peab neile sobivaks? Teisisõnu, mis peaks omama eesõigust – kas seaduseandja tahe või nende heaolu, kelle jaoks ta seadusi välja annab?

 

Joonealustes märkustes allikate suhtes kasutatud lühendid:

 

ESR: F. Clark, Eucharistic Sacrifice and the Reformation (Devon, 1980).

RIE: P. Hughes, The Reformation in England, 3 köites (London, 1950).

RRL: K. Gamber, The Reform of the Roman Liturgy (Harrison, 1993).

RS: J. Hitchcock, The Recovery of the Sacred (New York, 1974).

ST: P. Aquino Thomase Summa theologica.

TM: A.Fortescue, The Mass: A Studyof the Roman Liturgy (London, 1917).

 

 

Sel aastal[1] avaldatakse minu raamatu “Cranmeri jumalik kord”[2] prantsuskeelne tõlge. See raamat uurib liturgilisi muudatusi, mis 16. sajandil sunniti inglise rahvale peale protestantlike reformistide poolt. Raamat teeb selgeks tõsiasja, et katoliku usk Inglismaal hävitati kristluse ajaloos enneolematu liturgilise revolutsiooni poolt. Me peame lühidalt vaatlema nimetatud revolutsiooni, seejärel aga katoliku Kiriku vastust sellele – püha Pius V reformi. Siis uurime me katoliiklikku õigluse ning õiglase seadusandluse kontseptsiooni ning lõpuks printsiipe, mis võiksid õigustada kaua püsinud seaduse või tava muutmist. See võimaldab meil otsustada, kas traditsioonilise Missa keelustamine on ebaõiglane või mitte ning kas Ladina Kiriku usklikud omavad alust nõuda seda oma sünniõigusena.

Erinevate protestantlike sektide asutajad olid pigem revolutsionäärid kui reformaatorid. Nende mureks polnud mitte reformeerida eksisteerivat korda, vaid juurutada uut. Msgr. Philippe Hughes märgib oma klassikalises uuringus “Reformatsioon Inglismaal”, et kõik revolutsionäärid on motiveeritud ühise vaimsuse poolt:

“Maania kinnitada, et kogu tulevane ajalugu peaks algama algse hiilgeaja (nagu nemad seda ette kujutasid) taastamisest, iseloomustas neid revolutsionääre nii nagu see on iseloomustanud ka kõiki teisi – nii sotsiaal-poliitilisi kui ka religioosseid mässulisi… Nad olid otsustanud hävitada kõik, mis jäi nende endi ja primitiivse kristluse – sellise nagu nemad arvasid selle olevat olnud – taastamise vahele.”[3]

Anglikaani liturgia põhiautor oli Thomas Cranmer, apostaatiline Canterbury peapiiskop. Tema esimene armulauateenistus, mis sisaldus 1549. aasta ühispalvete raamatus “Issanda Õhtusöömaaeg ehk Püha Armulaud, tavaliselt nimetatud missaks”[4] oli olemuselt ebaselge. Seda ebaselgust on rõhutanud dr. Francis Clark kõige autoriteetsemas protestantlike reformeerijate euharistlikke õpetusi käsitlevas uuringus, mis siiani kirjutatud:

“Edward VI esimest palveraamatut ei saa süüdistada avalikus hereesias, sest see oli leidlikult koostatud ja ei sisaldanud reformatsioonieelse doktriini selgesõnalist eitamist. See oli, nii nagu üks anglikaani õpetlane ütleb, “oma ebaselguses leidlik essee”, tahtlikult sõnastatud sellisel viisil, et konservatiivsemad võisid rajada sellele oma ideestiku ning kooskõlastada selle kasutamise oma südametunnistusega, samas kui reformeerijad võisid seda interpreteerida oma arusaamise järgi ning käsitleda seda vahendina jõudmaks religioosse revolutsiooni järgmisele tasandile.”[5]

Dr. Clark seletab ühtlasi:

“Varasemal ja kriitilisel perioodil nägid Cranmer ja tema sõbrad, et kõige targem on juurutada reformatsiooni astmete kaupa, inimeste meeli üha radikaalsemate muutuste tulekuks järk-järgult ette valmistades. Aeg-ajalt oli opositsiooni mahasurumiseks tarvis kasutada sundust või hirmutamist, aga nende põhipoliitikaks oli konservatiivne inimmass esmalt neutraliseerida, eraldada nad nende katoliiklikult meelestatud juhtidest ja neid seejärel järk-järgult uue religioosse süsteemiga harjutada.”[6]

Usklike hulgas oli entusiasm muudatuste suhtes vähene; vahel esines ägedat opositsiooni. Kommenteerides Cranmer’i esimese palveraamatu (1549) sissejuhatust, möönab Bristoli anglikaanist toomhärra Douglas Harrison:

“Pole imestada, et see (palveraamat – tõlk.) ei kohanud kuskil entusiastlikku vastuvõttu ja maapiirkondades Ida-Inglismaal ning Devon’is ja Cornwall’is esines vägivaldset opositsiooni, mis väljendus selles, et “tuhanded tugevad ja vaprad mehed” marssisid Exeteri peale, nõudes oma vanu ladinakeelseid teenistusi.”[7]

Dr. Adrian Fortescue, inglise suur missaajaloolane, märgib:

“Protestantlikud reformeerijad kavatsesid loomulikult vana liturgia purustada. Vana liturgia väljendas  Reaalpresentsi, Euharistilist Ohvrit ja teisi algideid, mille nad hülgasid. Nii asendasid nad selle uute armulauariitustega, mis küll väljendasid nende (reformaatorite – tõlk.) põhimõtteid, ent iseenesestmõistetavalt lõid igasugusest ajaloolisest liturgilisest arengust sootuks lahku.”[8]

Oleks võimatu üle tähtsustada Isa Fortescue poolt rõhutatut, et luues uusi riitusi, protestantlikud reformeerijad “lõid igasugusest ajaloolisest liturgilisest arengust sootuks lahku”. Viidates Cranmeri reformile, rõhutasid Westminsteri provintsi katoliku piiskopid 1898. aastal bulla Apostolicae Curae kaitsel, et kohalikud kirikud ei oma õigust uute riituste väljamõtlemiseks:

“Nad ei tohi neis vormides, mille iidne traditsioon on meile pärandanud, midagi ära jätta ega reformida. Sest taoline iidne tava, vaatamata sellele, on see aegade jooksul endaga liitnud liigseid lisandusi või mitte, peab nende hinnanguil, kes usuvad jumalikult juhitud nähtavat Kirikut, säilitama vähemalt selle, mis hädavajalik: nii, et jäigalt kinni pidades meile pärandatud riitusest, võime me alati tunda end kindlalt. Samas, kui me jätame välja või reformeerime midagi, võime me võib-olla hüljata just selle elemendi, mis on oluline. /…/ Et neil oli lubatud maha kanda vanas kasutuses olnud palveid ja tseremooniaid ning isegi kõige drastilisemal viisil ümber kujundada eksisteerivaid riitusi, on plaan, millel me ei tea olevat mingit ajaloolist algupära ning mis meile näib absoluutselt uskumatuna.”[9]

Mis puutub liturgilisse kultusteenistusse, siis on üldaktsepteeritud põhimõtteks, et kristliku kogukonna doktrinaalne seisukoht peab peegelduma tema usuriituses. Liturgilised toimingud peavad väljendama seda, mida usk sisaldab. Katoliiklikust seisukohast lähtudes pole riitusel tarvis olla usule avalikult vasturääkiv, et muutuda kahtlaseks; juba nende palvete mahavaikimine, mis olid riituse taga seisva doktriini liturgiliseks väljendiks, on enam kui piisav põhjus muretsemiseks.

See printsiip väljendub fraasis legem credendi lex statuat supplicandi (“palve seadus kinnistagu usu seadust”) – teisisõnu, et Kiriku liturgia on kindel juht tema õpetuse juurde. See on tavaliselt esitatud lühendatud vormis lex orandi, lex credendi, mida võib vabalt tõlgendada nii, et tava, mille vahendusel Kirik Jumalat teenib (lex orandi) peab peegeldama seda, mida Kirik usub (lex credendi).

Msgr. Hughes toonitab, et 1549. aasta palveraamat väljendab uue religiooni pealesundimist:

“See 1549. aasta palveraamat oli selge märk sellest, et inimene võib ihaldada doktrinaalse revolutsiooni kavandamist ning sellest, et see oli tõepoolest juba arengujärgus. Kui näiteks need uued sakramentaalsed riitused oleks muutunud kord inglise rahvale omaseks, siis oleks doktrinaalse reformatsiooni olemus, mis on praegu võidukas Põhja-Euroopas, muutnud ka Inglismaa. Uskumused, mis kajastusid vanades ja nüüd kasutamata riitustes ning mida need riitused hoidsid inimeste meeltes ja kiindumustes elavana, oleks järk-järgult, aastate möödudes iseenesest kadunud ja seda ilma igasuguse vajaduseta süstemaatiliste missioneerimiskatsete järele nende (uskumuste – tõlk.) ümberjutlustamiseks.”[10]

Teisisõnu, kui usklikud oleks sunnitud aastakümneid Jumalat teenima nagu protestandid, oleks neist saanud protestandid. Nende usk oleks hävitatud liturgilise reformi läbi.

Bossuet kirjutab:

“Me ei halvusta iial oma isade usku, vaid anname seda edasi täpselt nii nagu vastu võtsime. Jumal tahtis, et tõde jõuaks meieni õpetajalt õpetajale, käest kätte, ilma silmnähtavate uuendusteta. See toimib viisil, et me tunnistame seda, mida on alati usutud ja mida peab järelikult alati uskuma. Sellest sõnast alati omandavad tõde ja lubadus oma mõjuvõimu; mõjuvõimu, mis kaoks täielikult momendil, kui kuskil avastataks katkestus.”[11]

Professor James Hitchcock kajastab Bossuet’ arvamusi järgmise printsiibi formuleerimisel:

“Katolitsism, kuigi alati avatud muutumisele, ilmutab otsusekindlat kiindumust stabiilsusesse ja möödunu säilitamisse. Seda seepärast, et üks katolitsismi põhiülesandeid maailmas on tunnistada igaviku reaalsust; järelikult kultiveerib ta seda, mis on ajatu, pidades vastu ja olles järjekindel teenima meid igaviku tähisena.”[12]

Rooma vastust protestantlikule liturgilisele revolutsioonile on selgitanud Isa Fortescue: “Tridenti Kirikukogu (1545 – 1563), seistes vastu nende uute teenistuste anarhiale, soovis, et Rooma Missat pühitsetaks ühtsel viisil kõikjal.”[13] Oma kaheksateistkümnendal istungil nimetas Kirikukogu komisjoni, mille ülesandeks oli uurida Missaali, seda revideerida ja ennistada see “vastavalt Pühade Isade tavale ja riitusele”, kasutades sellel eesmärgil parimaid käsikirju ja teisi dokumente. “Nad tulid oma ülesandega väga hästi toime,” kommenteerib Isa Fortescue. “14. juulil 1570 avaldas paavst reformitud Missaali oma bullaga Quo Primum. Selle pealkiri oli: Missale Romanum ex decreto ss. Concilii Tridentini restitutum (“Rooma Missaal, taastatud püha Tridenti Kirikukogu dekreediga”).[14] Püha Pius on Kiriku poolt austatud kui Jumala valitud tööriist ad conterrendos Ecclesiae hostes et divinum cultum reparandum (“hirmutamaks Kiriku vaenlasi ning taastamaks jumalakultust”).”[15]

Kuni püha Pius V ajani oli Rooma riituse ajalugu olnud ühene loomuliku ja järk-järgulise arenguga. Seda ei reguleeritud mitte kirjutatud seadusandluse, vaid tavakasutuse poolt. Isa David Knowles, Inglismaa kõige väljapaistvam katoliku õpetlane kuni oma surmani 1974, seletas:

“1570. aasta Missaal oli tõesti Tridenti Kirikukogul antud juhendite tulemus, aga see oli tegelikult, mis puudutab Ordinaariumit, Kaanonit ja Propriumit, ajakohane ja veelgi enam, 1474. aasta Rooma Missaali reproduktsioon, mis kordas kõigis põhitõdedes Innocentius III aegse Rooma Kiriku praktikat ning mis omakorda pärines Gregorius Suure ja tema järglaste käsitlusviisist 7. sajandist. Lühidalt, 1570. aasta Missaal oli keskaegse Euroopa liturgia põhisuuna käsitlusviis, mis hõlmas ka Inglismaa ja sealsed riitused.”[16]

Alates Pius V reformist on toimunud revideerimisi, aga nagu Isa Fortescue seletab, kuni tema ajani (1917) on otsustatud hoida Missaali muutumatuna 1570. aasta reformi Missaaliga. Clemens VIII ajaks (1592 – 1605) olid trükkalid rikkunud teksti mitmel moel. Clemens VIII nimetatud komisjoni tööks “oli ainult korrigeerida neid rikkumisi. Nad ei muutnud mingil viisil Missat… Benedictus XIV (1740 – 1758), kes tegi väga palju liturgiareformi jaoks, ei revideerinud Missaali.”[17] Isa Fortescue tegeleb detailselt kõigi järgnevate läbivaatustega kuni oma ajani ja võtab kokku:

“Alates Tridendi Kirikukogust on Missa ajalugu kõike muud kui uute Missade loomine ja heakskiitmine. Skeem ja põhilised osad jäävad samaks. Keegi pole mõelnudki puutuda auväärset Rooma Missaliturgiat, välja arvatud sellele uute Propriumiosade lisamine.”[18]

Pius XII reformid läksid sellest kaugemale, märkimisväärselt Püha Nädala teenistuste puhul. Kuid tema reformide igasugune objektiivne uurimine leiaks, et need on seadustatud “vastavalt Pühade Isade tavale ja riitusele,” ja kantud sügavast respektist traditsiooni vastu. Tsiteerin jällegi Isa Fortescue’d:

“Pius V Missaal on olulisel määral Gregoriuse Sakramentaarium; see omakorda on kujunenud Gelaasiuse raamatust, mis on sõltuvuses Leoniini (s.t. paavst P. Leo Suure) kogust. Me leiame oma kaanoni palved traktaadist De Sacramentis[19] ja vihjed sellele neljandast sajandist. Nii ulatub meie Missa ilma olulise muutuseta tagasi aega, mil see arenes välja kõigi aegade vanimast liturgiast. Selles on veel tunda tolle aja liturgia hõngu, mil Caesar[20] valitses maailma ja arvas et ta suudab kustutada Kristuse Usku; kui meie isad said kokku enne koitu ja laulsid hümni Kristusele kui Jumalale. Meie uuringu lõplik tulemus on see, et hoolimata lahendamata probleemidest ja hilisematest muudatustest, ei ole kristluses teist nii auväärset riitust kui meie oma.”[21]

Ning taas:

“Pius V Missaal on seesama, mida me ikka veel kasutame. Hilisemad revideerimised on vähese tähtsusega. Kahtlemata võib keegi leida igas reformis midagi, mida ta ei eelistaks muuta. Siiski, lihtne ja arukas kriitika möönab, et Pius V ennistus oli tervikuna silmapaistvalt rahuldav. Komisjoni standardiks oli vana aeg. Nad muutsid hiljem ära ornaadi tunnused ning tegid need lihtsamaks, ometi hävitamata kõiki neid koloriitseid elemente, mis lisavad poeetilist ilu tõsisele Rooma Missale. Nad kaotasid hulga pikki sekventse, mis koormasid jätkuvalt Missat, ent jätsid alles need, mis on kahtluseta viis parimat; nad vähendasid protsessioone ja viimistlesid tseremoniaale, ent jätsid siiski alles tõeliselt kaalukad tseremooniad, küünlad, tuha, palmid ja ilusad Püha Nädala talitused. Kindlasti peame me Läänes olema väga rõõmsad, et meil on Rooma riitus Pius V Missaali vormis… On ees veel palju päevi, mil me pühitseme Missat, mida on pühitsetud sajandeid, kuni Gelaasiuse ja Leoniini raamatuteni välja. Ning kui ka uued missad tõesti tulevad, siis puudutavad need ainult Propriumit. Meie Kaanon on puutumatu, ja seda on ka kogu Missa ülesehitus. Meie Missaal on endiselt Pius V Missaal. Me peaks olema väga tänulikud, et tema Komisjon oli niivõrd korrektne säilitamaks või ennistamaks vana Rooma traditsiooni.”[22]

Rooma Missa antiiksus on punkt, mida tuleb rõhutada. Isa Fortescue kirjeldab “eelarvamust, mis kujutab ette, et kõik idapoolne peab olema vana.” See on viga ja pole olemas jätkuva kasutuslooga idaliturgiat, mis ulatuks tagasi nii kaugele kui Rooma Missa.[23]

On vaevalt võimalik liialdada Rooma Missaali tähtsusega igalt seisukohalt. A. Baumstark, võib-olla selle sajandi suurim liturgiateadlane, väljendas seda hästi, kui ta kirjutas, et iga austaja, võttes osa liturgiast, “tunneb end olevat punktis, mis viitab neile, kes enne teda, alates kristluse varaseimast päevadest, on Jumalale toonud palveid ja ohvreid koos nendega, kes tuleval ajal toovad samu palveid ja ohvrit veel kaua peale seda, kui tema surelike säilmete viimne fragment on pudenenud tolmuks”.[24]

On loomulik, et Kirik, nende pühade müsteeriumite valitseja, peaks riietama neid võimalikkuse piires kõige pidulikemate ja ilusamate riitustega ning tseremooniatega. On samavõrra loomulik, et raamatule mis sisaldab neid riitusi, peaks kuuluma osa imestusest ja austusest, mis on esile kutsutud müsteeriumite endi poolt. Ei saa olla kahtlust, et selle sajandi autentse liturgilise liikumise liidrid käsitlesid püha Pius V Missaali suure austusega. Seda austust Missaali vastu on hästi väljendanud Dom Cabrol:

“Missaal, olles seotud otseselt Missa ja pühadest sakramentidest ülima, Püha Euharistiaga, omab kõige enam õigust meie austusele ning koos sellega ka Pontifikaal ja Rituaal, sest need kolm, nagu me oleme Sakramentaariumist rääkides näinud, moodustasid varases Kirikus ühe kogumi. Kirik ise tundub õpetavat meile oma tegevusega aukartust, millega Missaali tuleks suhtuda. Kõrgmissal kannab seda diakon pidulikus protsessioonis, lugemaks sellest päeva Evangeeliumit. Ta intsenseerib seda austuse märgiks ja seda suudeldakse preestri poolt, kuna see sisaldab Jumala enda tõelist sõna.

Keskajal oli see ohtrasti kaunistatud igasuguse kunsti läbi. See oli ilustatud õrnade miniatuuride, kõige ilusama kirjaviisi ja tähekujudega ning seotud elevandiluust või isegi hõbedast ja kullast lehtede vahele ning oli üle külvatud juveelidega sarnaselt hinnalisele reliikviale.

Missaal on jõudnud oma eksistentsini järk-järgult läbi sajandite, olles alati hoolikalt valvatud Kiriku poolt, et sellesse ei sattuks ükski viga. See on Kiriku autentse õpetuse kokkuvõte, see ilmutab Missal teostuva müsteeriumi ja Kiriku poolt  kasutatavate palvete tõelist tähtsust.”[25]

Dom Cabrol pöörab tähelepanu ka Missaali võrreldamatule ilule kirjanduslikust ja esteetilisest vaatepunktist. Ta rõhutab, et tegu pole küsimusega kunstist kunsti pärast:

“Me teame, et tõde ei saa eksisteerida ilma iluta /…/ Palve ilu sisaldub tõelises ja ausas sügava tunde väljenduses. Kirik pole iialgi põlanud vormi ilu, mis järgneb tõele selle tagajärjena; suured katedraalid, mille Kirik külvas möödunud aegadel üle kunsti imedega, seisavad selle tunnistajatena.”[26]

Rooma Missaliturgiat, nii üldiselt tunnustatut ja imetletut, kirjeldas Isa Faber kui “kõige ilusamat asja siinpool Taevast.” Ta jätkab:

“See tuli esile Kiriku suurest vaimust, tõstis meid üles maast ning meist endist, mässis meid müstilise magususe ning enam kui ingelliku liturgia pilve, puhastades meid peaaegu ilma meie endi osavõtuta ja võlus meid taevaliku sarmiga, nii et meie tõelised tunded näisid leidvat ülevama nägemise, kuulmise, lõhna, maitse ja puudutuse, kui maine elu seda anda võib.”[27]

Kardinal Gasquet märgib õieti:

“Katoliiklane, kes näeb Rooma Kiriku elavas liturgias olulisi vorme, mis on jäänud samaks nagu need olid 1400 aastat tagasi, ei saa tunda muud kui isiklikku armastust nende pühade talituste vastu, kui need tulevad ta juurde kogu sajandite autoriteetsusega. Nende vormide igasugune jäme käsitlemine peab põhjustama sügavat valu neis, kes neid tunnevad ja kasutavad, sest nad tulevad tema juurde Jumalalt, läbi Kristuse ja läbi Kiriku. Aga neil ei oleks sellist külgetõmmet, kui need poleks pühitsetud nii mitmete sugupõlvede vagaduse poolt, kes on palvetanud samade sõnadega ja leidnud neist kindlust rõõmus ning lohutust mures.”[28]

Liturgilised seadused, kuigi need kuuluvad kirikuõiguse kategooriasse, peavad olema juhitud samadest põhimõtetest, mille alusel võib hinnata kõiki inimseadusi. Missapalved ja rubriigid, mis mõjutavad selle pühitsemist, on harilikult tava alusel kujunenud tegutsemisviisi kodifikatsiooniks. “Liturgiad pole tehtud, nad arenevad sajandite pühendumises,” märgib professor Owen Chadwick oma reformatsiooni ajaloos.[29] Kuni Vatikani II Kirikukogu järgse liturgilise revolutsioonini olid ainult hereetikud üritanud radikaalset liturgiareformi ja ei saa eitada, et paavst Paulus VI reform “kaldus täielikult kõrvale kogu ajaloolisest liturgilisest arengust.” Msgr. Klaus Gamber rõhutab oma kontsiilijärgset reformi käsitlevas raamatus, mille on heaks kiitnud kolm kardinali, järgmist:

“Palju radikaalsem kui ükski Lutheri poolt läbi viidud liturgilistest muudatustest, vähemalt selles osas, mis puudutas riitust, oli  meie oma liturgia ümberkorraldamine – eelkõige need fundamentaalsed muudatused, mis tehti Missaliturgias. See ilmutas ühtlasi palju vähem arusaamist usklike emotsionaalsetest sidemetest, mis neil olid traditsioonilise riitusega.”[30]

Ning edasi:

“Liturgiline reform, mida paljude preestrite ja samuti ilmikute poolt tervitati nii rohke idealismi ja lootusega, on osutunud liturgia alusproportsioonide hävinguks – katastroofiks, mis halveneb iga aastaga. Kiriku ja katoliikliku elu loodetud uuendamise asemel oleme me nüüd tunnistamas traditsiooniliste väärtuste ja meie usu tugisambaks oleva vagaduse lammutamist. Liturgia viljaka uuendamise asemel näeme me paljude sajandite kestel orgaaniliselt arenenud Missa vormide hävingut.”[31]

See juhib meid lõpuks küsimuseni õigusest ilule. Kas meil on täielik õigus traditsioonilisele Missale – “kõige ilusamale asjale siinpool Taevast”? Kas traditsiooniline Missa on iga Rooma riitusest katoliiklase sünniõigus või on meil õigus ainult sellele, mida paavst peab vajalikuks meile anda – reformile, mis msgr. Gamberi kohaselt “ei varustanud inimesi mitte leiva, vaid kividega”?[32]

Selle sajandi kestel on reaktsioonina modernismile paljude kõige lojaalsemate ja ortodokssemate katoliiklaste hulgas kujunenud välja täielikult ebatraditsiooniline ja mittekatoliiklik paavstluse kontseptsioon, milles paavsti on igas suhtes ette kujutatud diktaatorina, kellele seadus on tühiseks kapriisiks ja kelle alamad võivad omada tõelist õigust vaid sellele, mida ta arvab heaks neile lubada.

Vastupidiselt, kus on küsimus õigustes, seal on pigem alluva kui seadusandja õigused need, mis peavad saama eesõiguse. Püha Thomas võtab omaks klassikalise õigluse definitsiooni, kui ta osutab igaühele, mis on tema õigus või kohustus ja seletab, et inimest peetakse õiglaseks seetõttu, et ta austab teiste õigust.[33] Igal seaduseandjal Kirikus ja riigis on absoluutne kohustus valitseda õiglaselt ja see kohustus ei seo paavsti lihtsalt niisama, vaid on selge, et tema kompetentsuses Jeesuse Kristuse, kõige õigluse allika, maapealse esindajana ja vikaarina, seob see kohustus paavsti enam kui ühtegi teist valitsejat. Tema on ülemkarjane juhtimas oma karja Taevasse ja kui temapoolse karmi või ebaõiglase kohtlemise läbi isegi üks peaks karjatarast eemalduma, kannaks ta rasket vastutust. Tal on ülesanne jäljendada oma jumalikku isandat ja juhtida oma kari haljastele aasadele ja selgete värskendavate vete juurde (psalm 22). Mis ilmneb, on see, et paavsti näivalt piiramatu juriidiline võim on piiratud moraalsete kitsenduste poolt. Mis on seaduslikult kehtiv, pole ilmtingimata moraalselt lubatav. Ilmne näide seaduslikult kehtivast, ent moraalselt lubamatust paavstlikust seadusest oli sagedane nepotismi kasutamine, mille puhul hingede päästmiseks loodud ametikohti kasutati paavstide poolt ei enamaks kui sissetuleku-allikateks nende sugulastele. Karl Rahner, kes polnud kindlasti traditsiooniline katoliiklane, kirjutas 1965 huvitava uuringu seaduslikult kehtiva, kuid moraalselt lubamatu paavstliku seadusandluse kohta ja kasutas oma teesi illustreerimiseks näidet liturgiast. Paavst, seletas ta, on küll seaduslikult volitatud Rooma riituse pealesundimiseks idariitustele (idariituste uniaatlikele kirikutele), aga nii teha oleks täielikult ebamoraalne akt, mis viiks vältimatu tulemusena skismani, milles paavst oleks vastutav.[34]

Oma raamatus L’Eglise du Verbe Incarné, tsiteerib kardinal Journet kardinal Cajetanust järgnevalt:

“Kogu see võim on antud paavstile vaid Kiriku teenimiseks. Kirik on suurem kui tema, mitte autoriteedis, vaid väärtuses ja õilsuses. Paavstlus on Kiriku jaoks, mitte Kirik paavstluse jaoks: lõpptulemus on alati õilsam asi kui vahendid. Järelikult – paavst kutsub end “Jumala teenrite teenriks” ja nii tehes seisab ta tões, et sic est in veritate.”[35]

Igasuguse inimseaduse vormi – üldseaduse, liturgilise seaduse, mängureeglite või grammatikareeglite – uurimine teeb selgeks, et neil endil ei ole sisemist väärtust, vaid nad on lihtsalt vahendid lõpptulemusele – ja resultaat on nende üldine heaolu, kellele seadused on ette kirjutatud. Tee vasakul või paremal poolel sõitmisel ei ole seesmist väärtust, aga on selgelt kõigi sõidukijuhtide ühine huvi, et mingil kindlal maal sõidaksid nad kõik samal poolel. Püha Thomas defineerib seadust kui “mõistuspärast korraldust üldiseks heaoluks, mis on tehtud ja ametlikult välja kuulutatud selle poolt, kes seisab kogukonna heaolu eest”.[36]

Katoliiklike autoriteetide konsensus nõustub püha Thomase seletusega inimseaduse olemusest, nimelt, et see, olgu tsiviil- või kiriklik õigus, on avaliku võimu akt, mis omab õigust nõuda kuulekust, kuid see iseenesest peab vastama mõistuse nõuetele ja (vähemalt näima) omama mõju, mis on ühtaegu hea ja kasuks neile, kellele see on mõeldud. Püha Thomas, järgituna teiste autorite poolt, hoiatab, et igasugune muutus eksisteerivas seadusandluses peab olema läbi viidud ainult äärmise ettevaatusega, iseäranis seal, kus see võib kaasa tuua muutusi mingites kauapüsinud tavades. Selle küsimuse toetuseks tsiteerib ta Decretalia’id[37]: “On absurdne ja põlastavalt häbiväärne, et me peame taluma nende traditsioonide muutmist, mille me oleme saanud oma esiisadelt”.[38] Ta lisab, et seaduse muutmise akt iseenesest, ka kõige parem, “on üldisele hüvele iseenesest kahjulik, sest tava on tugevalt kasuks seaduskuulekusele, näidates, et seda, mida tehakse vastupidiselt üldisele tavale isegi väikestes asjades, käsitletakse kaalukana”.[39]

Professor Hitchcock väidab:

“Traditsioonilise rituaali hülgamine asetab indiviidi oma kogukonnast väljapoole ja on järelikult võõrandavaks kogemuseks; see ei kaldu mitte õnne või tähenduse suurendamise, vaid vastupidise poole.”[40]

Arutades seaduste muutumise küsimust, paneb püha Thomas paika eellause, et on olemas kaks kaugemat põhjust, mis võivad viia õiglase muutuseni seaduses. Esimene peitub inimese loomuses, kes olles mõistuslik olend, on oma mõistuse poolt järk-järgult juhitud vähem täiuslikult rohkem täiuslikule.[41] Teise põhjuse võib leida seadusregulatsioonile allutatud tegudest, mis võivad muutuda vastavalt erinevatele asjaoludele, milles inimesed leiavad end olevat ja milles nad peavad töötama. Iga muutus seaduses peab olema määratletud üldise hüve ilmselge vajaduse poolt, kuna seadus on õiglaselt muudetud vaid sedavõrd, kuivõrd see muutus aitab ilmselgelt kaasa kogukonna heaolule.[42] See põhimõte kajastus Vatikani II Kirikukogu liturgia konstitutsioonis, mis käskis, et “ei tohi olla uuendusi, välja arvatud kui Kiriku heaolu neid kindlasti ja ehtsalt vajab” (artikkel 23).

“On hästi teada,” kirjutab Louis Salleron, “et äraproovitud ja katsetatud revolutsiooniline tehnika arenenud ühiskondade kukutamiseks on kutse tagasipöördumiseks oma algupärade juurde. See pole enam puude kärpimise küsimus, et need kannaks paremat vilja; seda tuleb näha kõige fundamentaalsemal tasemel esitatud ettekäändena juurte taaselustamiseks”.[43] Pascal märgib, et tava on võrdsuse terviklikkus, mis on taandatav ainuüksi põhjusele, et seda aktsepteeritakse ning et igaüks, kes üritab seda jälitada selle algprintsiipideni, hävitab selle:

“Opositsiooni ja mässu kunst seisneb loodud tavade õõnestamises, jälitades neid tagasi nende algupärani, paljastamaks nende autoriteetsuse ning õigluse puudumist. “Me peame, ” öeldakse, “minema tagasi riigi algupäraste ja fundamentaalsete seadusteni, mis on muudetud ebaõige tava poolt.” See on kindlaim tee kõige kaotamiseks; mitte miski ei paista olevat õige, kui see allutatakse taolist laadi katsetele.”[44]

Isegi seal, kus muutus seaduses kannab ilmset tulu, saadab seda mõningane kahju ühisele hüvele, kuna igasugune muutus seaduses hülgab tava ja tava on alati suureks abiks ning toetuseks seaduskuulekusele. Iga muutus individuaalõiguses vähendab seaduse jõudu ja austust selle vastu, sest tava võetakse ära. Tõime juba viite eksisteerivate tavade säilitamise tähtsusele, mida kinnitas püha Thomas Aquino’st, juhul kui nende muutmist ei nõua mingi tungiv vajadus. Põhjaliku psühholoogilise pilguheiduga lisab ta, et see on tõsi isegi siis, kui tavale vastanduvad muudatused on väikesed, sest kuigi olles väikesed iseeneses, võivad nad osutuda olulisteks üldhinnangus. Siit jõuab ta üldise järelduseni: seadust ei tohi kunagi muuta kui ei olda kindel, et ühine hüve leiab muutuses vähemalt võrdse kompensatsiooni tava kahanemise poolt tekitatud kahjule.[45] Professor Hitchcock’i formuleeritud põhimõte on selline: “Traditsiooni tähenduse eiramine Kirikus nõrgendab tõsiselt mitte ainult Kiriku järjepidevust möödunud aegadega, aga ka selle seotust kaasajaga”.[46]

Professor Johannes Wagner, Trieri Liturgilise Instituudi direktor, jõudis samale järeldusele, kui ta nentis:

“Ajalugu on tõestanud tuhat korda, et religiooni jaoks ei ole midagi ohtlikumat ja miski ei põhjusta tõenäolisemalt rahulolematust, ebakindlust, jagunemist ja apostaasiat kui vahelesegamine liturgiasse ning selle kaudu inimeste religioossesse tundlikusse.”[47]

Suarez, teine suur autoriteet, rõhutab, et seaduse arukaks käsitlemiseks peaks seadusandja mitte ainult et hoiduma nõudmast oma alluvatelt midagi, mida on võimatu ellu viia, vaid seadus ei tohiks isegi, arvestades inimese nõrkust, olla liig raske, ängistav või ebameeldiv,. Mitte mingil juhul ei tohiks see vastuolus olla ühegi aruka tavaga, sest tava on teatud viisil “teine loomus” ja mille see leiab olevat vastunäidustatud, “tuleb lugeda moraalselt võimatuks.” Ta paneb suurt rõhku ka vajadusele, et seadused oleksid püsivad – mitte selles mõttes, et neid ei võiks kunagi parandada, vaid et see toimuks ainult siis, kui muutuvad olud teevad selgeks, et need ei ole enam õiglased. Kui seadusandlus töötab ühishuvi heaks, peab see olema suunatud stabiilsusele ja ühtsusele kogukonna sees.[48]

Kus on vähimgi kahtlus, et seaduse muutustest tulenev heaolu ei kaalu tõenäoliselt üles tava muutmisest tulenevat arvestatavat kahju, seal on parem säilitada pigem olemasolev seadusandlus kui et seda muuta. Olles aktsepteeritud tegutsemisviis, on taval nii-öelda “omandiõigus” (ius possessionis) ja kahtluse korral on just omandiõigus see, mis on tugevam. Teine professor Hitchcock’i poolt esitatud printsiip on see:

“Manipulatsioon pühade sümbolitega, andmaks suuremat tähendust liturgiale, kandub selle asemel tolle tähenduse hävitamisele ning osavõtjate võõrandamisele kiriklikust kultusest.”[49]

Oma apostellikus konstitutsioonis Auctorem Fidei (28. august 1794) taunis Paavst Pius VI Pistoia pseudo-sinodit selle soovi pärast pöörduda tagasi nende poolt nõutavate algupärasemate aluste juurde, lihtsustades liturgiat kohaliku rahvakeele kasutamisega ning terve Missa kuuldaval häälel pühitsemisega. Paavst pani erilist rõhku tõsiasjale, et Sinod tekitas konflikti põhimõtete, mis peavad juhtima liturgia pühitsemist, ning hetkel kasutusel oleva, Kiriku poolt omaks võetud ja heaks kiidetud korra vahel. Ta taunis soovitatud muutusi kui “valesid, müsteeriumite ettekirjutatud pühitsemist häirivaid ja hõlpsasti palju kurja tekitavaid”.

Erinevate kristlike liikumiste ajalugu on täidetud lõhenemisjuhtumite ja isegi skismadega, mis puudutavad muutusi juurdunud tavades; muutusi, mida paljud modernistlikud kommentaatorid võiksid lugeda triviaalseteks küsimusteks. Vanausuliste (raskolnikute) lahkumine vene õigeusu kirikust on tüüpiliseks näiteks. Taolised juhtumid tõestavad püha Thomase nägemuse õigsust status quo muutmise kahjulikest mõjudest ülekaalukate põhjuste puudumisel sellise muutuse elluviimiseks.

“Pühasid rituaale,” märgib professor Hitchcock, “ei saa oluliselt reformeerida ilma tõsise korratuseta ühiskonnas, mille sümboliteks need on”.[50] Ta väljendab hästi katoliku liturgia igasuguse radikaalse reformi vasturääkivust Kiriku eetose ja traditsioonidega:

“Rituaali radikaalne ja ettekavatsetud muutmine viib kahtlematult ühtlasi uskumuse radikaalse muutmiseni. See radikaalne muutus põhjustab silmapilkse kontaktikaotuse kogukonna elava minevikuga, mis muutub selle asemel hingematvaks koormaks. Iha langetada minevikukoormat on ühildamatu katolitsismiga, mis aktsepteerib ajalugu kui ajaloolistest juurtest algust võtvat orgaanilist arengut ja väljendab seda heakskiitu sügavas austuses Traditsiooni vastu.”[51]

Salus animarum suprema lex – “Hingede heaolu on kõrgeim seadus”.[52] See on seadus, mis seob kõiki kristlasi ja eelkõige Püha Isa, kes, nagu me võime kindlad olla, soovib olla selle poolt seotud. Kas ta ei deklareerinud oma apostellikus konstitutsioonis Ecclesia Dei, et tema apostelliku autoriteedi alusel “tuleb kõikjal osutada austust kõigi nende tunnete suhtes, kes on seotud ladina liturgilise traditsiooniga”? Meil on õigus sellele, mis on oluline meie hingede heaoluks. Meil on õigus ilule ja seetõttu õigus Rooma riituse traditsioonilisele Missale, “kõige ilusamale asjale siinpool Taevast”.

 

 

Originaalallikas: Michael Davies, Birthright, ajakirjas The Latin Mass, No. 3/1996.

 

Inglise keelest tõlkinud ja toimetanud: Toomas Schvak

 

Artikli eestikeelne tõlge on esmakordselt ilmunud: Eesti Una Voce almanahh nr. 2, 2000.

 

MÄRKUSED:

* – Michael Davies on Walesi katoliiklik publitsist, arvukate katoliku usku ja Traditsiooni kaitsvate kirjutiste autor, kes suri 25. septembril 2004.

 

[1] – artikkel on kirjutatud 1996. aastal.

[2] – originaalpealkiri: Cranmer’s Godly Order by Michael Davies.

[3]RIE, II köide, lk. 158.

[4] – originaalpealkiri: The Lord’s Supper or Holy Communion, commonly called the Mass by Thomas Cranmer.

[5]ESR, lk. 182.

[6]ESR, lk. 194.

[7] – D. Harrison, The First and Second Prayer Book of Edward VI (London, 1968), lk. xii.

[8]TM, lk. 205-206.

[9] – The Cardinal Archbishop and Bishops of the Province Westminster, A Vindication of the Bull “Apostolicae Curae”(London, 1898), lk. 42.

[10]RIE, II köide, lk. 111.

[11]Lettre pastorale aux nouveaux Catholiques de son Diocèse (Ed. Lebel, Versailles, 1817, köide XXV, lk. 9).

[12]RS, lk. 70.

[13] –  TM, lk. 206.

[14]TM, lk. 206-207.

[15] – lõik päevapalvusest p. Pius V-le pühendatud liturgilisel pühal.

[16]The Tablet, July 24, 1971, lk. 724.

[17]TM, lk. 208-209.

[18]TM, lk. 211.

[19] –  P. Ambrosiusele (surn. 397) omistatud teos.

[20]Caesar: antud kontekstis mitte isikuna, vaid kui Rooma imperaatori tiitel.

[21]TM, lk. 213.

[22]TM, lk. 208, 213.

[23]TM, lk. 213 jj.

[24] –  tsiteeritud: T. Klauser, A Shorter History of the Western Liturgy, lk. 18.

[25] – Sissejuhatus Dom Cabroli poolt väljaantud rahvakeelsele missaraamatule.

[26]sealsamas.

[27] – tsiteeritud: N. Gihr, The Holy Sacrifice of the Mass (St. Louis, 1908), lk. 337.

[28] – F. Gasquet, Edward VI and the Book of Common Prayer (London, 1890), lk. 183.

[29] – O. Chadwick, The Reformation (London, 1972), lk. 119.

[30]RRL, lk. 43.

[31]RRL, lk. 9.

[32]RRL, lk. 109.

[33]ST II-II, q. 58, a. 1.

[34] – K. Rahner, Studies in Modern Theology (Herder, 1965), lk. 394-395.

[35] – Ch. Journet, The Church of the Word Incarnate (London, 1955), lk. 423-424.

[36]ST I-I, q. 90, a. 4.

[37]Decretalia –  paavst Gregorius IX käsul 1234 koostatud kirikuõiguslike aktide kogu, sisaldab peamiselt paavstide poolt väljaantud seadusi.

[38]ST I-II, q. 97, a. 2.

[39]sealsamas.

[40]RS, lk. 86.

[41]ST I-II, q. 97, a. 1.

[42]sealsamas, a. 2.

[43] – L. Salleron, La Nouvelle Messe (Paris, 1972), lk. 40.

[44]Pensée 108.

[45]ST I-II, q. 97, a. 2.

[46]RS, lk. 75.

[47]Reformation aus Rom (Munich, 1967), lk. 42.

[48]De legibus, titulus V et VI.

[49]RS, lk. 132.

[50]RS, lk. 59.

[51]RS, lk. …

[52] – vt. kaan. 1752 uues (1983) Kirikuõiguse Koodeksis.

Lisa kommentaar