ÜLEVAADE KATOLIKU KIRIKU SOTSIAALDOKTRIINIST

Isa Ivo Õunpuu

 

 

Kirik on kristliku ühiskonna allikas ja mudel

 

 

 

 

SISSEJUHATUSEKS

 

 

 

Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriin on Kiriku Õpetusameti juhtimisel kujundatav teoloogiline distsipliin, täpsemalt moraaliteoloogia põhiliselt rakendusliku  iseloomuga allharu, mis tegeleb ühiskondliku elu probleemide selgitamisega jumaliku Ilmutuse valguses ja mille eesmärgiks on anda moraalseid juhiseid kristlase ühiskondlikule tegevusele.[1] Paljud sotsiaaldoktriini põhimõtted ja fundamentaaltõed kujutavad endast otseseid järeldusi ja rakendusi usudogmadest, nagu näiteks järeldused Kristuse universaalsest kuninglikust valitsemisest. Seoses sellega kerkib küsimus Kiriku sotsiaaldoktriini autoriteedist ja siduvusest katoliiklase südametunnistusele..

 

Kiriku Õpetusameti õpetuslik eksimatus Püha Vaimu toel hõlmab teatavasti universaalse iseloomuga usu- ja moraalitõdesid, kuid ei laiene konkreetsete faktide, sündmuste, isikute ja asjaoludega seotud üksiklahendustele, -otsustele ja hinnangutele. Kiriku sotsiaaldoktriini universaalse iseloomuga põhimõtted ja tõed on garanteeritud Kiriku Õpetusameti autoriteediga tavalistel tingimustel. Need võivad olla defineeritud eksimatute katedraalotsustena, võivad olla eksimatud korralise Õpetusameti traditsioonilise õpetuse järjepidevuse jõul või olla kindlad ja kuulekuses siduvad Kiriku autoriteedi alusel. Suur osa Kiriku sotsiaaldoktriinist kujutab endast siiski muutumatute universaalpõhimõtete praktilist rakendamist muutuvas ja mitmepalgelises ajaloolis-kultuurilises olukorras. Sellised partikulaarlahendused võivad alluda inimlike hinnangute piiratusest ja ekslikkusest tulenevatele mõjudele; nad võivad ka muutuda, sõltuvalt konkreetsetest ajaloolistest, kultuurilistest ja poliitilistest oludest, mis ei võimalda põhimõtteid täies ulatuses rakendada, neid samas tühistamata. Juhinduda viimast laadi õpetusest on küll ülimalt mõistlik Kiriku sajanditepikkuse kogemuse ja autoriteedi tõttu, kuid see pole patu ähvardusel kohustuslik.

 

Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriin pole seega mitte Kiriku arvamus või soovitus, vaid tõeline Kiriku õpetus, mis nõuab usklike poolt usukuulekuses vastuvõtmist, järgimist ja teostamist, muidugi vastavalt selle autoritatiivsuse iseloomule.

 

Autoritatiivsuse ja ametlikkuse astme ning selle taga seisva allika poolest tuleb katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini eristada katoliiklikust sotsiaaldoktriinist. Viimane koosneb katoliiklike mõtlejate kirjutistest ühiskonnaelu teemadel, mis on kiriklike autoriteetide poolt ka vähem või rohkem positiivset tähelepanu, toetust ja soovitust leidnud, igatahes mitte hereetilisi teese sisaldavatena hukka mõistetud või osaliseltki mittekatoliiklikku mõttelaadi väljendavatena kõrvale heidetud. Katoliikliku sotsiaaldoktriini üksikute väljapaistvate autorite teesid ja mõtted leiavad pikemaajalise kaalumise ja analüüsi tulemusena Kiriku Õpetusameti täieliku heakskiidu ja tee Kiriku sotsiaaldoktriini. Kirik sotsiaaldoktriin seevastu kujutab endast juba Kiriku Õpetusameti poolt heakskiidetud ja tema ametliku autoritatiivse  õpetuse tasemel ühiskonnaelu lahenduste ja ideaalide tasemel väljapakutud teese, mõtteid ja ettepanekuid või siis eksisteerivate ühiskondlike nähtuste ja tendentside kriitikat, nii et Kiriku sotsiaaldoktriini autor on Kiriku Õpetusamet. See on teoks saanud enamasti paavstlike ringkirjade kujul, Pius XII puhul ka tema avalike kõnede ja sihtgruppidele adresseeritud pöördumiste kujul.

 

Kiriku sotsiaaldoktriin kui Kiriku Õpetusameti autoriteetsetel dokumentidel põhinev iseseisev teoloogia valdkond on võrdlemisi noor nähtus, mis hakkas välja kujunema alles XIX sajandi lõpus paavst Leo XIII ringkirjade alusel. Enne seda eksisteeris mitte Kiriku, vaid katoliiklik sotsiaaldoktriin, mis hõlmas ühiskonna- ja riigiteoreetiliste küsimuste või moraali ühiskondlike aspektide fragmentaarseid käsitlusi kirikuisade kirjutistes (nt. p. Augustinuse De Civitate Dei), skolastiliste teoloogide, eelkõige p. Aquino Thomase kommentaare Aristotelese Poliitikale, moraali ühiskondlikke aspekte käsitlevaid küsimusi teoloogilistes summades (neid kirjutasid peale püha Aquino Thomase veel paljud skolastilised teoloogid) ning mõningaid tervikuna ühiskondlikke probleeme või riigivalitsemist käsitlevaid traktaate, mille hulgast võiks mainida p. Aquino Thomase traktaati Küprose kuningale De regimine ja dominikaanlase Francesco De Vitoria De potestate civili. See kõik oli küll katoliiklike teoloogide, mitte Kiriku Õpetusameti õpetus. Eelkõige eksisteeris aga Kiriku sotsiaaldoktriin sajandite vältel katoliku religiooni innustusel ja Kiriku juhtimisel ning kasvatamisel rajatud katoliiklike ühiskondade ja riikide elukorraldust reguleerivates põhimõtetes, tavades ja seadustes praktilisel ja tegusal viisil – seda pigem elati, mitte ei formuleeritud ega õpetatud. Kiriku sotsiaaldoktriini hakati formuleerima alles siis, kui selle kehtivus ja toimimine praktilises elus seati metoodiliste kahtluste ja rünnakute alla, st alates XIX sajandist, kui sotsiaalsed revolutsionäärid ja utopistid jõudsid kristliku ühiskonnakorra Europa Christiana hävitamisel niikaugele, et see nõudis Kiriku Õpetusameti sekkumist sotsiaaldoktriini süstemaatilise autoritatiivse esitamise läbi.

 

Järgnevas ülevaates tuginen põhiliselt Patrick de Laubier’ ülevaatele Kiriku sotsiaaldoktriini arengust Leo XIII kuni Johannes Paulus II-ni, võttes appi veel kaks fundamentaalset teost: E. Cahilli SJ The Framework Of Christian State ja Paavstliku Nõukogu Iustitia et Pax koostatud Kiriku sotsiaaldoktriini kompendiumi.

 

 

 

I

LEO XIII – KIRIKU SOTSIAALDOKTRIINI

ESIMENE AUTORITEET JA SÜSTEMATISEERIJA

 

 

 

Ülevaadet Kiriku sotsiaaldoktriinist võiks küll alustada näiteks Gregorius XVI ringkirjast Mirari vos ja Pius IX autoriteediga hukkamõistetud väidete kogumikust Syllabus errorum, või isegi aastast 1745, nimelt Benedictus XIV Vix pervenit, mis oli pühendatud liigkasuvõtmise ja teiste ebaõiglaste kasumiallikate teemale. Kuid alustan ikkagi Leo XIII-st, kes oma pika valitsusaja (1878-1903) jooksul väljaantud arvukates ringkirjades formuleeris aluspõhimõtted Kiriku sotsiaaldoktriinile kõigis selle tähtsaimates valdkondades. Väljapaistev katoliku sotsiaaldoktriini propageerija Patrick de Laubier võrdleb Leo XII fundamentaalset tähtsust Kiriku sotsiaaldoktriinile Karl Marxi tähtsusega marksistliku sotsiaalfilosoofia koolkonnale[2].

 

 

I.1. Ringkiri Quod apostolici muneris (28. XII 1878) sotsialistide, kommunistide ja nihilistide sektist

 

Oma järjekorras teise apostelliku ringkirja pühendas Leo XIII sotsialismi ja kommunismi kriitikale. Ta loetleb selles esmalt üles sotsialismi ja kommunismi põhivead inimese ja ühiskonnaelu käsitluses ja destruktiivsed püüdlused ühiskonnaelu ümberkorraldamiseks ja väidab, et nende allikaks on ateism ja materialism. Kuritarvitades inimese loomulikke püüdlusi maise heaolu, õnne ja õigluse järele õhutavad sotsialistid ja kommunistid vaeste ja tööliste seas kadedust ja muid madalaid kirgi ning ebareaalsete ja täitumatute utoopiatega kõikide inimeste ühiskondlikust võrdsusest ja üleüldisest maisest heaolust meelitavad neid mässule ja ühiskonna loomuliku korra segipööramisele. Paavst kinnitab, et ehkki inimesed on võrdsed oma loomuse ja jumaliku kutsumuse poolest igavesele elule, pole nad võrdsed ei oma isiklike võimete ega ühiskondliku positsiooni, võimu ja varandusliku seisundi poolest ega saagi selles vallas võrdsed olema, sest selline ebavõrdsus on tahetud Jumala kui inimese individuaalse ja ühiskondliku loomuse Looja poolt. Paavst mõistab hukka väite, et võim pärineb rahvalt, mitte Jumalalt; ta kaitseb inimese õigust eraomandusele ning kutsub üles klasside koostööle ühise hüve heaks. Ta märgib, et vaeste viha ühiskondliku ebaõigluse ja ebavõrdsuse pärast, nagu ka rikaste kirge rikkuste ja kasumi järele ning võimuvaldajate võimuiha saab kammitseda ainult Evangeeliumi valgus ja jumaliku armu jõud Kiriku kasvataval juhtimisel.

 

Sotsialismi ja kommunismi väärõpetusi käsitleb Leo XIII veel põhjalikult ringkirjas: Rerum novarum ning põgusalt massoneeriale pühendatud ringkirjas Humanum genus.

 

 

I.2. Ringkirjad Diuturnum illud (29. I 1881) ja Immortale Dei (1. XI 1885) Kiriku ja riigi vahelistest suhetest, riigivõimu ja autoriteedi päritolust ning õiglasest riigikorraldusest.

 

Diuturnum illud käsitleb peamiselt riigivõimu ja igasuguse ühiskondliku autoriteedi päritolu Jumalalt (Rm 13:1 jj)  kui inimese individuaalse ja ühiskondliku olemuse Loojalt ja moraaliseaduse andjalt. Võimu autoriteet ja seaduslikkus pärineb Jumalalt, selle teostamise vorm aga võib olla inimeste poolt vabalt valitud. Ringkiri mõistab hukka „ühiskondliku lepingu” ja võimudelegeerimise teooriad kui fiktsioonid. Leo XIII näitab et nii valitsejate despootia kui alluvate mässulisus pärinevad ühest ja samast allikast: nimelt keeldumisest tunnistada Jumalat igasuguse autoriteedi esmaallikana, mistõttu riik ja ühiskond, mis heidab kõrvale Jumala autoriteedi ja Kiriku õpetava ja kasvatava juhtimise, kaotab üksmeele ja ühtsuse ja seda saab edasi koos hoida ainult vägivalla ja manipulatsiooniga. Ainult Kirik suudab õpetada kõiki inimesi kohusetundlikult ja jumalakartlikult teenima ühist hüve: sisendada valitsejatele, et nad teeniksid oma rahvast ning valitsetavatele, et nad alluksid valitsejatele.

 

Ringkirjas Immortale Dei käsitletakse süstemaatiliselt kristlikku õpetust riigist, kristlikust riigikorraldusest ning riigivõimu suhetest Kirikuga. Riigivõim ja avalik autoriteet on ühiskonna toimimiseks hädavajalikud, need pärinevad Jumalalt, kuid pole seotud mingi kindla riigivormiga, mis võib olla valitud inimeste poolt. Riigivõim peab hoolitsema ühise hüve eest ja järgima jumalikku seadust kui igasuguse seaduslikkuse esmaallikat. Kuna Jumal on nii üksikinimeste kui ka ühiskonna Looja ja Valitseja, alluvad ka riigivõimu kandjad oma ametiülesannete täitmisel Jumalale.  Riigivõim peab austama Jumalat avaliku religioosse kultusega Temale meelepärases vormis katoliku religiooni kui ainsa tõelise religiooni läbi, ta peab seda religiooni toetama ja kaitsma. Riigikodanikud alluvad meelsasti võimule, kes tunnistab oma päritolu Jumalast, sest kes paneb vastu võimule, paneb vastu Jumalale (Rm 13:2). Religioon ja Kirik on seaduslikkuse ja riigivõimu autoriteedi kindlaimaks moraalseks toeks.

 

Jumala poolt asutatud Kirik on riigi kõrval teine täiuslik ühiskond (societas perfecta), st ühiskond, mis juhindub omaenda sisemistest põhimõtetest ja seadustest ja millel on iseendas kõik talle eriomaste ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid. Oma eesmärkide täitmisel ning enda juhtimisel on Kirik sõltumatu riigist, mis kannab hoolt loomuliku ja ajaliku ühise hüve eest, samas kui Kirik kannab hoolt inimeste üleloomuliku ja igavese hüve eest. Kuna Kiriku ja riigi tegutsemisobjektiks on ühed ja needsamad inimesed, peavad nad tegema omavahel koostööd. Üksikisikute, perekondade ja kogu ühiskonna ühist hüve edendavalt ning riigivõimu autoriteeti toetavalt teostub see koostöö kristlikus ühiskonnakorras, mis kindlustab ühiskonnas üksmeele, armastuse, rahu ja heaolu.

 

Immortale Dei teises osas analüüsitakse uusaja riigikäsitlusega seotud põhimõtteid: esmalt väidet, et rahvas on igasuguse võimu ja seaduslikkuse esmaallikas, edasi religiooni-, südametunnistuse-, mõtte- ja sõnavabadust. Praktilisteks järeldusteks neist põhimõtetest on: religioosne indifferentism, tõelise religiooni tunnistamisest ja avaliku jumalakultuse kohustusest keeldumine riigivõimu poolt, Kiriku ja riigi lahutamine, edasi võitlus Kirikuga ja selle õiguste ja tegevuse piiramine. Leo XIII mõistab kõik need põhimõtted hukka kui Jumala-, mõistuse- ja loomuvastased, ekslikud ja kahjulikud – kahjulikud mitte ainult Kirikule, vaid ühiskonnale tervikuna. Leo XIII näitab, et nende põhimõtete allikaks on väär käsitlus vabadusest, mis lahutab vabaduse tema sisu määratlevast jumalikust ja loomuseadusest ning asendab need piiramatu inimliku omavoliga. Nende põhimõtete hukkamõistus toetub Leo XIII Õpetusameti varasematele eksimatutele õpetuslikele otsustele, nimelt Gregorius XVI ringkirjale Mirari vos ja Pius IX Syllabusele, kinnitades ja uuendades nende õpetuslikud otsused. See osa Immortale Dei’st on klassikaline näide sellest, kuidas iseenesest korralise Õpetusameti dokument, mis ei sisalda dogmaatilisi definitsioone ega anateeme, on eksimatu seeläbi, et kordab ja kinnitab uues olukorras Kiriku poolt juba eelnevalt eksimatult defineeritud õpetust. Peale selle on Immortale Dei oluline ka seepärast, et annab tunnistust Leo XIII selgest arusaamast, et nii Gregorius XVI Mirari vos kui ka Pius IX Syllabus kuuluvad Õpetusameti eksimatu dogmaatilise õpetuse kategooriasse. Paljud kaasaegsed modernistlikud teoloogid püüavad seda eitada, deklassifitseerides need dokumendid oma ajastu ajaloolistest ja poliitilistest oludest tulenenud ja kaasajaks juba aegunud kirikupoliitilisteks seisukohavõttudeks. Peale ekslike põhimõtete hukkamõistu kordab paavst samadele dokumentidele toetudes õige õpetuse põhimõtted riigivõimu ja kirikliku võimu ning nende omavaheliste suhete kohta. Lõpuks manitseb ta katoliiklasi kuuletuma selle ringkirja õpetusele ning neid ühiskondlikus elus järgima ja ellu viima. Leo XIII väidab samas ka, et ehkki uusaegse riigikorralduse põhimõtted on iseeneses väärad ja kahjulikud, võib neid teatud tingimustes tolereerida kui väiksemat pahet võrreldes avaliku antikristliku türanniaga.

 

Neis kahes ringkirjas käsitletud seisukohti kordab Leo XIII mitmetes ringkirjades, mis käsitlevad Kiriku ja riigi vaheliste suhete olukorda erinevates Euroopa riikides ja selles olukorras tegutsemise juhiseid ning on läkitatud nende konkreetsete maade piiskoppidele.

 

 

I.3. Ringkiri Libertas praestantissimum (20. VI 1988) vabaduse tõelisest olemusest ja selle kuritarvitamisest liberalismi poolt.

 

Libertas on sotsiaaldoktriini jaoks oluline ringkiri seepärast, et käsitleb vabadust selle hädavajalikus seoses seadusega, seaduslikkuse esmaallikaga jumalikus seaduses ja loomuseaduses ning vabaduse teostamise ühiskondliku kontekstiga, ning seetõttu, et selles sisaldub uusaegse kõikeläbiva eksiõpetuse ja väära hoiaku, nimelt liberalismi kriitika.

 

Kõigepealt kinnitab Leo XIII, et tahtevabadus on inimloomusele Looja poolt antud kõrgeim hüve, mis annab inimesele tema väärikuse ja võime olla oma tegude valitseja. Edasi selgitab ta, et tahtevabadus on lahutamatult seotud mõistusega ja mõistuse poolt tunnetatud tõega moraalse hüve või kurjuse kohta. Moraalse tõe allikaks pole mitte inimmõistus, vaid Jumal kui Looja ja loomuseaduse andja. Inimmõistusel on võime objektiivset moraaliseadust ära tunnetada, kuid ta võib selles ka eksida, tahtel aga on võime tunnetatut – olgu siis tõde või eksiarvamust –, järgida või järgimisest keelduda. Nii eksitus kui keeldumine tunnetatud tõe järgimisest on ebatäiuslikkus, mis kujutab endast tahte loomuvastast kuritarvitamist, patu tegemist. Võime pattu teha pole mitte vabadus, vaid orjus, sest selle läbi inimene kaotab võime olla mõistusest juhitud, olla teadlik oma tegude tagajärgedest ja seega oma tegude isand.

 

Vabaduse kaitsjaks ja piiritlejaks on seadus. Igasuguse seaduslikkuse esmaallikaks on jumalik või igavene seadus (lex divina või lex aeterna). See jaguneb jumalikuks positiivseks seaduseks e. ilmutatud moraaliseaduseks ja kirjutamata loomuseaduseks (lex naturalis), mis tunnetatakse ära südametunnistuses kui praktilise mõistuse otsuses tegude väärtuse ja tagajärgede kohta. Volitatud autoriteedi poolt seatakse ühiskonna ühist hüve tagav inimlik positiivne seadus (lex positiva). Iga inimlik seadus peab olema loomuseaduse tuletis ja täpsustus ning olema kooskõlas igavese jumaliku seadusega, millest tuleneb iga seaduse kohustav jõud, sest Jumal on ülim seadusandja. Valgustuseks mõistusele ja tahte tugevdamiseks ning seeläbi toeks seaduse järgimisele annab Jumal inimestele erilised abivahendid üleloomuliku armu näol, mida Ta teeb inimese tahtevabadusega kooskõlas oleval sisemisel moel. Leo XIII kinnitab põhimõtet, et igasugune õiguspärane võim pärineb Jumalalt ja et kuulekus õiglastele seadustele tähendab kuulekust Jumalale kui kõrgeimale autoriteedile. Samas seab see põhimõte piirid inimlikele seadustele, nii et inimliku omavoli rakendamise puhul seaduse nime all hakkab kehtima subordinatsiooni põhimõte: „Kui aga puudub voli käskimiseks, või kus kästakse midagi, mis on vastuolus mõistusega, igavese seadusega ning Jumala käskudega, seal on õige mitte kuuletuda, nimelt mitte kuuletuda inimestele, selleks, et kuuletuda Jumalale. Sel viisil saab türanniale uks suletud ning tsiviilvõim ei saa kogu võimu endale haarata. … Kui ükskõik milline inimlik võim kehtestab seadusena midagi, mis on terve mõistusega vastuolus ning kahjulik ühisele hüvele, ei ole sel mingit seaduslikku jõudu.”

 

Ringkirja Libertas teises osas käsitleb Leo XIII kriitiliselt liberalismi kui tõelise vabaduse vaenlase ekslikke põhimõtteid. Liberalistlik mõtteviis mõistab vabadust vääralt ainuüksi sunni puudumisena: see seisnevat mitte ainult vaba valiku võimes, vaid võimes valida ükskõik mida, ka mõistusevastast ja kurja. Seetõttu käsitletakse iga seadust sunniviisilise piiranguna vabadusele. Nii oma radikaalses kui ka mõõdukas vormis kujutab liberalism endast Jumala ülemvalitsuse eitamist ja mässu selle vastu. Liberaalid tunnistavad küll, et ühiskondlik elu ilma seaduseta on praktiliselt võimatu, kuid nad lahutavad inimliku seaduse selle loomupärastest allikatest jumalikus seaduses (igasugune liberalism) või ka loomuseaduses (radikaalne liberalism) ning väidavad, et igasuguse seaduse ainsaks allikaks on rahva enamuse tahe. Leo XIII kinnitab, et see väide on mõistusevastane, ekslik ja kahjulik ning põhjustab lõpptagajärjena igasuguse autoriteedi ja seaduslikkuse kadumise ning selle asendamise südametunnistuse vastase türanniaga. Edasi mõistab Leo XIII hukka kaasaegsed liberalistlikud vabadused: religiooni-, kõne- ja sõnavabaduse, õpetamisvabaduse ja südametunnistuse vabaduse. Religiooni- ja südametunnistuse vabaduse asemel on õige rakendada tolerantsi, mis kujutab endast vabadusest olemuslikult erinevat suhtumist. Seejärel käsitleb paavst liberalismi erinevaid vorme ja selle praktilisi tagajärgi kristlaste südametunnistusele ning Kiriku ja riigi suhetele ning näitab, et praktikas viib liberalism enamuse tahtega põhjendatava amoraalsuse ja omavoli türanniani ning Kiriku allutamiseni riigivõimule. Lõpuks keelab Leo XIII katoliiklastel propageerida, nõuda, toetada ja kaitsta eelpoolnimetatud liberaalseid vabadusi kui inimese loomupäraseid õiguseid ja väidab, et neid võib katoliiklane teatud tingimustel ainult tolereerida. Leo XIII kinnitab ka, et Kirik ei toeta ühtegi konkreetset riigivormi, nõuab vaid, et riigikorraldus toetuks vabaduse ja seaduslikkuse õigele mõistmisele. Kui riik seda ei tee, on moraalsete vahenditega lubatud püüelda õiglasema riigivormi poole, milles on võimalik kindlustada tõelist vabadust ja seaduslikkust.

 

 

I.4. Ringkiri Rerum novarum (15. V 1891) sotsiaalsetest probleemidest ja tööliste olukorrast

 

Ringkirja Rerum novarum peetakse sageli esimeseks katoliku sotsiaaldoktriini kajastavaks entsüklikaks. Et see pole nii, võime järeldada kasvõi sellest, mis me kuulsime ringkirjade Immortale Dei ja Libertas kohta. Sellistes hinnangutes kajastub ilmselt marksismi mõju katoliiklaste mõttemaailmale, mis peab ainsateks tõeliseks tähelepanu väärivateks sotsiaalseteks probleemideks sotsiaalset ebaõiglust, töö- ja omandisuhteid ja klassivõitlust.

 

Rerum novarum käsitleb neid klassivõitluse, eraomandi ja töösuhetega seonduvaid ühiskondlikke probleeme, mis XIX sajandil muutusid aktuaalseks kapitalismi arengule vastukaaluks tekkinud sotsialistliku revolutsioonilise liikumise tõttu. Esimeses osas mõistab Leo XIII ekslike, kahjulike ning inimese individuaalset ja ühiskondlikku loomust mittearvestavatena hukka sotsialismi pakutavad lahendused neile probleemidele, nimelt klasside antagonismi ja klassivõitluse postuleerimise, taotluse likvideerida eraomand ja seada sisse tootmisvahendite ühisomand. Leo XIII väidab prohvetlikult, et sotsialism teostub kõikide võrdsustamisena orjuses. Paavsti hukkamõistust pääse ka kapitalistlik majandussüsteem, kuid selle probleeme seostab paavst põhiliselt moraalset laadi põhjusega, nimelt piiramatu kasumiahnusega, liigkasuvõtmisega ning püüdega kujundada majandussuhteid sõltumatult moraalinormidest.

 

Teises osas esitab ta kristlikud lahendused, mis rajanevad Jumaliku Ilmutuse valgusele toetuval realistlikul inimese- ja ühiskonnakäsitlusel. Lähtepunktiks on inimeste individuaalse ja ühiskondliku olukorra tunnistamine sellisena nagu see on: 1. et täielik võrdsus inimeste vahel on võimatu, sest inimesed pole võrdsed nii individuaalsetelt võimetelt kui ühiskondliku positsiooni ja ülesannete poolest; 2. et inimeste isiklikku käitumist ja ühiskondlikku olusid mõjutavad pärispatu tagajärjed, mistõttu ühiskonnas esineb paratamatult ebaõiglust, rõhumist, vaesust, nälga jm. maist heaolu ja õnne piiravaid nähtusi, mida võib ja peab küll leevendama, kuid ei suudeta kunagi täielikult likvideerida. Nende probleemide suhteliseks lahenduseks pole mitte klassivõitlus, vaid klasside üksmeel, solidaarsus ja koostöö ühise hüve heaks. See teostub oma kohustuste täitmises nii tööandjate kui töövõtjate poolt, rikkuste mõõdukas kasutamises, klassipiire ületavas kaasinimesearmastuses, heategevuses ja oma eesmärkide sidumises mitte ainult maise heaolu ja õnnega, vaid igavese elu ja õndsusega. Siin kordab Leo XIII kristlikku põhitõde, et kõik üksikinimese tegevused peavad olema kooskõlas tema lõppeesmärgi igavese elu saavutamisega ja õiglane ning inimese kutsumuse vääriline ühiskonnaelu peab olema organiseeritud nii, et kõik toetaks selle eesmärgi saavutamist ja kõrvaldaks selle teelt takistused. Sellise ühiskonnakorralduse toimimiseks on inimestele hädavajalik vooruslikkus, esmajoones üleloomulik usk, lootus ja tegus kaasinimesearmastus, mida õpetab ja kasvatab kristlik religioon Kiriku juhtimisel. Õiglase ühiskonnakorra keskseks põhimõtteks (peale iseenesestmõistetavat ühiskondliku elu allutamist jumalikule seadusele) on kõigi solidaarne hool ühise hüve kui terve ühiskonnaelu juhtpõhimõtte eest. Sellest tulenevad edasi: distributiivse e. väljajagava õigluse järgimine, sõltuvate ühiskondade, eelkõige perekondade ja omaalgatuslike ühenduste autonoomia tagamine ja nende tegevuse toetamine, eraomandiõiguse kaitse, töötaja tervist ja töötingimusi tagavate õiguste kaitse, õiglase töötasu kindlustamine, perekonna ning naiste ja laste huvide ja õiguste kaitse. Kaasaegne ühiskond ei arvesta enam oma lõppeesmärgina Jumalat ja igavest elu, seetõttu on ta kaotanud ka kõik muud harmoonilise ühiskonnakorralduse põhimõtted. Kõrvalekaldumine eesmärgist, milleks ühiskond loodi, on mandumine, ning tervenemine saab teostuda ainult tagasipöördumise läbi sellele eesmärgile.

 

Lõpuks õhutab paavst töölisi koonduma oma huvide kaitseks ja vastastikuseks abiks vabatahtlikesse ühendustesse, kuid mitte klassivõitluse, vaid klasside solidaarsuse ja koostöö ehk korporatsionismi põhimõtte vaimus, milles seab eeskujuks kristlikul keskajal nii tööandjaid kui töövõtjaid ühendavad ametiühendused ehk gildid. Omaalgatuslike ühenduste kontekstis mainib Leo XIII ka Kiriku sotsiaaldoktriinis väga olulist subsidiaarsuse põhimõtet.

 

 

I.5. Ringkiri Graves de communi (18. I 1901) kristlikest põhimõtetest demokraatlikus ühiskonnakorralduses.

 

Mõiste „kristlik demokraatia” kujunes välja XIX sajandil katoliiklikes poliitilistes ringkondades vastukaaluna sotsialistlikule töölisliikumisele ja sotsiaaldemokraatiale ning kujutas endast kristlikest põhimõtetest lähtuvat igakülgset tegevust lihtrahva olukorra ja heaolu parandamiseks. Leo XIII käsitleb seda mõistet ja näitab, et tegusa ja tõeliselt kristliku alternatiivina toimimiseks ei tohi „kristlik demokraatia” käsitleda ennast ainult poliitilise liikumisena, vaid liikumisena sotsiaalsete suhete igakülgseks inspireerimiseks ja ümberkujundamiseks kristliku eetika alusel. Paavst rõhutab, et sotsiaalseid probleeme ei tohi käsitleda majanduskesksetena ja nende lahendus ei seisne ainult üleüldise heaolu taseme tõstmises ja rikkuste võrdsemas jagamises, vaid need on eelkõige kõlbelised ja religioossed probleemid ja nende lahendus sõltub otseselt sellest, millised väärtused ja kõlblusnormid juhivad ühiskonna enamuse mõtlemist ja tegutsemist. Kristlik demokraatia Leo XIII mõistes pole seotud ei poliitilise demokraatia ega ühegi konkreetse riigikorralduse vormiga ega isegi majandussüsteemi või ühiskondliku korraldusega, vaid see tähendab olemuslikult vaimsete, religioossete ja moraalsete väärtuste esmatähtsusel, kaasinimesearmastusel, solidaarsusel, klasside koostööl ja ühise hüve teenimisel põhinevat sotsiaalset aktsiooni, tegutsemist ühiskondlikus sfääris.

 

 

I.6. Muud ühiskondlikke küsimusi käsitlevad teemad Leo XIII õpetuses. 

 

Mitmes konkreetsete maade piiskoppidele läkitatud ringkirjas (Au milieu, 16. II 1892; Dall’ alto, 15.X 1890) käsitles Leo XIII probleemi, kuidas peavad katoliiklased suhtuma katoliiklikust seisukohast mittelegaalsesse või türanlikusse riigivõimu. Ta formuleeris põhimõtte, et kõiges mis puutub avaliku korra hoidmist tagavaid ja moraalselt lubatud korraldusi, peavad kristlased sellisele riigivõimule alluma, seevastu keelduma allumisest kõiges, mis on otseses vastuolus Jumala seadusega või viib kristliku usu ja moraali moonutamise või põlgamiseni. Juhiseks toob ta Peetruse ütluse Sanhedrini ees Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna (Ap. 5:29) ja eeskujuks esimeste sajandite kristlastest märtrid, kes palvetasid küll keisri eest ja kuuletusid tema õiglastele seadustele, kuid keeldusid osutamast talle jumalikku austust ja isegi sõduritena täitmast tema amoraalseid käske.

 

Mainida tuleb veel ringkirja Sapientiae christianae (10. I 1890) kristlaste kohustustest Kiriku ja riigi ees, kus Leo XIII esitab kristlaste ühiskondlikud kohustused avalikus elus ja riigi ees, mis haaravad kodumaa-armastust ja kuulekust kõigile legitiimsetele autoriteetidele ja seadustele, kuid samuti kuuletumatust ja vastupanu jumalavastastele ja ebaõiglastele seadustele. Paavst kinnitab, et religiooni ja kõlbluse vallas on kristlased kohustatud kuuletuma Kiriku õpetusele nii isikliku kui ühiskondliku elu sfääris.

 

Erilise tähtsusega teemadeks Leo XIII õpetuses on Kiriku ja riigi vaheliste suhete küsimused. Leo XIII võrdleb Kiriku ja riigi vahelist seost ühiskonnas ihu ja hinge vahelise seosega inimese puhul ja näitab, et nii nagu nende kooskõla on inimesele kasulik ja lausa hädavajalik, lahutamine aga hukutav, nii ka Kiriku ja riigi lahutamine on kahjulik nii riigile, Kirikule kui ühiskonnale tervikuna, seevastu loomulik ja kasulik on nende vastastikune koostöö ja teineteise toetamine. Leo XIII rõhutab mitmel pool, et riik ei tohi olla ateistlik ega religioosselt neutraalne ja tunnistada kõiki religioone õiguste poolest võrdseks, vaid peab tunnistama ja kaitsma tõelist religiooni ja austama Jumalat avaliku kultuse läbi selle religiooni kohaselt. Valede religioonide ja kultuste suhtes saab rakendada mitte vabaduse, vaid ainult tolerantsi poliitikat. Leo XIII juhtideeks Kiriku ja riigi vaheliste suhete ja ühiskonnaprobleemide käsitlemisel on hädavajalikkus ühiskonna ja riigi enese hea käikäigu huvides tunnistada ilmutatud tõe ja jumaliku seaduse eesõigusi ühiskonnaelu kõikides sfäärides, teiste sõnadega: Kristuse eesõigusi ühiskondlikule valitsemisele.

 

 

 

II

PIUS X, PIUS XI JA PIUS XII

 

 

II.1. P. Pius X sotsiaaldoktriin

 

II.1.1. Pius X ja kristliku tsivilisatsiooni idee (ringkiri E supremi Apostolatus, 4. X 1903)

 

Oma esimeses ja programmilises ringkirjas E supremi apostolatus esitab Pius X terve ühiskondliku elu uuendamise idee Kristuses (instaurare omnia in Christo) ja selle kaudu kristliku tsivilisatsiooni uuendamise ja taasülesehitamise eesmärgi. Ta kinnitab, et Kirik on alati olnud tõelise tsivilisatsiooni hoidja, juht ja kasvataja ja seepärast pole Kiriku läbi ühiskonna vaimne, religioosne ja moraalne uuendamine seotud ainult igaveste hüvedega, vaid „avaliku heaolu maised huvid kogevad seda samuti õnneliku pöördena.”

 

II.1.2. Pius X ja Katoliiklik Aktsioon (kiri Fin dalla prima Nostra Enciclica, 18. XII 1903)

 

Formuleerides kirjas Itaalia piiskoppidele Katoliku Aktsiooni tegevuspõhimõtted ja –eesmärgid kordab Pius X oma esimese programmilise ringkirja mõtteid kristlikust tsivilisatsioonist: „Selline on nimelt Jeesuse Kristuse kuulutatud tõe ja kõlbluse mõjujõud, et isegi üksikisikute, perekondade ja inimühiskonna materiaalne heaolu leiab neis jumaliku ettenägelikkuse kohaselt oma aluse ja toe. Kirik, kuulutades ristilöödud Kristust, kes on maailmale pahanduseks ja meeletuseks, sai tsivilisatsiooni põhjuseks ja inspireerijaks. See tsivilisatsioon laienes kõikjale, kus jutlustasid tema apostlid, kes hoidsid ja täiustasid antiiksete paganlike tsivilisatsioonide häid elemente, rebides seevastu välja barbaarsusest ja tõstes tsiviliseeritud ühiskonna tasemele uusi rahvaid… Maailma tsivilisatsioon on kristlik tsivilisatsioon: see on seda tõesem, mida vanem; seda rikkam heade viljade poolest, mida rohkem kristlik; seda enam aga koos määratute kahjudega ühiskonnale mandumisse langev, mida enam see kaugeneb kristlikest ideaalidest.”

 

II.1.3. Pius X ning riigi ja Kiriku lahutamine (ringkirjad Vehementer nos, 11. II 1906 ja Iamdudum, 24. V 1911)

 

Vastavalt Prantsusmaa ja Portugali piiskoppidele adresseeritud ringkirjades võtab Pius X seisukoha nendes maades vastuvõetud Kirikut ja riiki lahutavate seaduste suhtes. Ta kinnitab, et Kiriku lahutamine riigist kujutab endast: 1. Jumala teotamist, 2. inimese igavese kutsumuse ja üleloomuliku armu korra eitamist, 3. Jumala poolt ühiskonnaelule seatud korra segipööramist; 4. ühiskonna ühise hüve ja riigi enese heaolu ja püsivuse kahjustamist. Peale selle rikuvad need seadused Kiriku jumalikku põhikorraldust ja omandiõigust ning piiravad Kiriku vabadust ennast juhtida. Seepärast kuulutab paavst need seadused õigustühiseks ning kutsub katoliiklasi üles neid mitte täitma ja kasutama kõiki lubatud vahendeid vastupanuks.

 

II.1.4. Pius X ja Silloni liikumine (ringkiri Notre charge apostolique, 25. VIII 1910)

 

Selles Prantsusmaa piiskoppidele adresseeritud ringkirjas analüüsib Pius X ideid, mis juhivad prantsuse ilmikkatoliiklase Marc Sangnieri asutatud Silloni nimelise liikumise tegevust. Sillon propageerib liberaalse humanismi, demokratismi[3], liberalismi ja isegi sotsialismi põhimõtete sünteesi katoliiklusega selle kaasajastamiseks ning katoliiklaste koostööd kõigi kristlaste ja mittekristlastega, jättes kõrvale kõik religioossed erimeelsused ja keskendudes sellele, mis ühendab kõiki hea tahtega inimesi, et ehitada üles uus, vabadusel, võrdsusel ja vennalikkusel põhinev õiglane demokraatlik ühiskond. Silloni põhimõtted kujutavad endast katset saavutada katoliiklaste toetus Prantsuse Revolutsiooni ideaalidele ja sotsialistlikele ideedele, mis on vastuolus Kiriku sotsiaaldoktriini ja terve mõistusega, on utoopilised ja revolutsioonilised. Silloni käsitlused Jeesusest Kristusest, evangeelsetest ideedest ja Kirikust on poolikud ja usku moonutavad. Tegelikkuses kujundab Sillon uut demokraatlikku ja humanistlikku religiooni, mis pretendeerib olema universaalsem katoliku Kirikust ja selles on näha vabamüürluse ideede otsest mõju nimetatud liikumisele. Pius X mõistab hukka Silloni idee rahvast kui võimu ja autoriteedi esmaallikast ja selle kõrgeimast kandjast, liberaalsed ettekujutused vabadusest, autoriteedist ja kuulekusest, Prantsuse Revolutsiooni vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideaalidel põhinevad kujutlused inimeste võrdsusest, inimväärikusest ja inimõigustest ning arusaamise religioonist kui privaatsfääri kuuluvast veendumusest, mis ei tohi segada religioonide piire ületavat humanismi, kõikide inimeste vennalikkuse tunnet. Vastukaaluks Silloni sotsialistlikele ideedele esitab Pius X lühidalt ka katoliikliku õpetuse inimeste loomupärasest ebavõrdsusest, ühiskonnast kui diferentseeritud ja hierarhiliselt korraldatud tervikust, poliitilisest võimust, autoriteedist ja kuulekusest, inimväärikuse ja vendluse kristlikust käsitlusest ning kinnitab, et õiglane riigi- ja ühiskonnakorraldus ei samastu sugugi ainult demokraatiaga. Lõpuks kutsub Pius X kõiki katoliiklastest Silloni liikmeid lahti ütlema oma eksitustest, niivõrd kui need puudutavad Kiriku autoriteedi alla kuuluvaid küsimusi ning allutama oma vaated ja tegevuse Kiriku õpetuse ja piiskoppide juhtimisele. Piiskoppe aga kohustab ta vajaduse korral sanktsioone rakendades valvama Silloni kuuluvate katoliiklaste vaadete ja tegevuse üle.

 

II.1.5. Pius X religioosselt segatud ametiühingutest (ringkiri Singulari quadam, 24. IX 1912)

 

Selles ringkirjas võtab Pius X seisukoha selles suhtes, kas katoliiklastest töölised võivad kuuluda  religioosse kuuluvuse poolest segatud ametiühingutesse. Ta soovitab katoliiklastel tungivalt (seal, kus võimalik) astuda ainult katoliiklikesse ametiühingutesse ja vältida segatud ametiühinguid. Ta põhjendab seda: 1. hoolega tööliste usu puhtuse eest; 2. katoliiklaste kohustusega juhinduda nii isiklikus kui avalikus elus Kiriku poolt õpetatavast kristlikust tõest; 3. asjaoluga, et sotsiaalsed küsimused on esmajoones religioossed ja kõlbelised küsimused, mis alluvad kõlblusseaduse põhimõtetele ja seega Kiriku juhtimisele.

 

 

II.2. Pius XI sotsiaaldoktriin

 

II.2.1. Pius XI rahu tingimustest ühiskonnas ja rahvaste vahel (Ubi arcano, 22. XII 1922)

 

Oma esimeses ringkirjas keskendub Pius XI rahu tingimustele Esimese maailmasõja, Vene revolutsiooni ja sotsiaalsete rahutuste poolt räsitud maailmas. Ta kinnitab, et Kristuse ühiskondlik valitsemine võimaldab teistsugust, sügavamat ja püsivamat rahu nii ühiskonnasiseselt, riigis kui riikide vahel kui seda on pelgalt sõja ärahoidmine jõu ähvardusel. Kristuse valitsemine pole mitte maailmas valitseva rahu tagajärg, vaid vastupidi, Kristuse ühiskondlik valitsemine on vältimatu eeltingimus igasugusele rahule, mis on oma nime väärt. Pius XI demonstreerib lahutamatut seost massilise usust ja kristlikest põhimõtetest taganemise ning ühiskondlike lahkhelide, ebaõigluse ja selle lõpptagajärjeks oleva vägivalla ja sõdade vahel, sest need on ainult väliseks tagajärjeks rahu ja korra puudumisest ning korrastamata ihade mässust inimeste südameis. Ta tsiteerib p. Thomast Aquinost: „rahu on õigluse teoks kaudselt, nimelt seeläbi, et kõrvaldab takistused selle teelt; kuid on armastuse teoks vahetult, sest armastus toob rahu omaenese olemusest tulenevalt”.[4] Armastus on aga tahete ühtsus ühise ihaldatava eesmärgi nimel. Selle ühtsuse kindlustas keskaja kristlikus Euroopas kristlik usk. Nii on üksmeele ning sellega kaasnevate viljade rahu ja ajalise heaolu saavutamine ühiskonnas taas võimalik tagasipöördumise läbi kristliku usu ja armastuse juurde. Kui Kristus valitseb üksikinimeste üle ja perekondades, valitseb ta ka ühiskonnas ja riigis ja toob endaga kaasa rahu ja üksmeele.

 

II.2.2. Pius XI Kristus-Kuninga ühiskondlikust valitsemisest (Quas primas, 11. XII 1925)

 

Ringkirjas, millega Pius XI seadis sisse oktoobri viimasel pühapäeval pühitsetava Kristus-Kuninga suurpüha, arendab Pius XI oma programmilise ringkirja Ubi arcano Dei juhtteemat ja esitab süstemaatilise käsitluse Kristuse ühiskondliku valitsemise aluspõhjustest ja selle õnnistavatest tagajärgedest ühiskonnale.

 

Esimeses osas esitab Pius XI Kristuse Kuningana austamise tõendid Pühakirja, Pärimuse ja liturgia alusel, seejärel Tema universaalse kuningliku valitsemise dogmaatilised põhjendused, mis tulenevad: 1. hüpostaatilisest unioonist e. Jeesuse Kristuse kahe, jumaliku ja inimliku loomuse ühendusest Tema jumalikus isikus ja 2. Tema maise elu ajal kannatuse ja ristisurma läbi väljateenitud universaalsetest Lunastaja õigustest. Mõlemad aluspõhjused on tagasiviidavad igavikulisele jumalikule ettemääratusele (Ps. 110), need tulenevad seega Kristuse loomusest ja on võõrandamatud, mitte ei tulene ülekantud õigusest, mida võib kaotada, nagu see on inimlike kuningate puhul. Kristuse kuningavõimu mittetunnistamine inimeste poolt toob kaasa mitte selle kaotamise, vaid ainult selle teostamise teisel viisil – nimelt karistuste ja mitte õnnistuste läbi.

 

Quas primas teises osas käsitleb paavst Kristuse kuningliku valitsemise olemust ja ulatust. See on tõeline jagamatu valitsemine, mis: 1. hõlmab seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu; 2. on oma olemuselt vaimne valitsemine, kuid piiramatute õigustega kõikides ajalikes asjades; 3. on kõikvõimas ja kõikehaarav, haarates nii kõiki üksikinimesi kui ka ühiskondi ja riike. Tema ühiskondliku valitsemise tunnistamine toob kaasa: 1. õigluse ja vabaduse nii inimliku autoriteedi pühitsemisega osalemise läbi Kristus-Kuninga universaalses autoriteedis kui ka alluvate osutatud kuulekuse õilistamise läbi, 2. harmoonia ja korra riigis, 3. üksmeele ja rahu ühiskonnas ning 4. üleüldise ajalise heaolu. „Kui inimesed eraelus ja avalikus elus tunnistaksid Kristuse kõrgeimat kuninglikku võimu, õnnistaksid tsiviilühiskonda vältimatult sõnulseletamatud hüved: tõeline vabadus, kord ja tasakaal, üksmeel ja rahu. Kui nimelt meie Issanda kuninglik väärikus annab vürstide ja riigipeade inimlikule autoriteedile religioosse pühitsuse, õilistab ta seeläbi ka kodanike kohustusi ja nende kuulekust. … Kui ka kodanik leiab, et kuningad ja ülejäänud riigijuhid on neile endile sarnased inimesed või mingitel põhjustel vääritud või hukkamõistu väärivad, ei keeldu ta neile sellepärast ometigi kuuletumast, niikaua kuni ta näeb neis Jumal-inimese Kristuse kujutist ja autoriteeti.”

 

Ringkirja kolmas osa käsitleb Kristus-Kuninga suurpüha sisseviimist universaalsesse liturgilisse kalendrisse ja selle otsuse põhjendusi.

 

II.2.3. Pius XI õiglasest ühiskonnakorraldusest (Quadragesimo anno, 15. V 1931)

 

Suure majanduskriisi ajal avaldatud ringkirjas Quadragesimo anno, mille pealkiri viitab 40 aasta möödumisele sotsiaalentsüklika Rerum novarum avaldamisest, andis Pius XI kristlikust vaatepunktist lähtuva hinnangu nii sotsialistlikule kui kapitalistlikule majandus- ja ühiskonnasüsteemile ja visandas õiglase kristliku ühiskonnakorralduse põhijooned, mis läheb praktiliste lahenduste esitamisel Leo XIII ringkirjast märksa kaugemale..

 

Peale ringkirja Rerum novarum positiivsete mõjude ja viljade kirjeldamist esimeses osas täiendab Pius XI teises osas oma eelkäija ühiskonna- ja majandusõpetust. Sotsialism on selles ringkirjas tingimusteta ja täielikult hukka mõistetud. Ehkki turumajandust pole hukka mõistetud, saab ränga kriitika osaliseks ka kapitalistlik süsteem. Selle põhiliseks puuduseks on majanduselu juhtiva eetilis-sotsiaalse juhtidee puudumine. Ainuüksi õigluse põhimõtete tagamine riigi poolt seaduste reguleeriva rolli ja riiklike sotsiaalsete institutsioonide ei taga sellise majandusvälise juhtidee puudumisel ühiskonnas üksmeelt ja heaolu. Õigluse tagamisele peab lisanduma ühiskondlikus sfääris tegus kaasinimesearmastus, mille all ei mõisteta ainult karitatiivset tegevust, vaid üleüldist püüdlust kaasinimeste kui isikute huvide ja vajaduste tagamisele. See kaasinimesearmastus, mis on võimatu ilma Jumala armastuseta, peab olema juhtideeks ühiskondliku elu kõikide valdkondades ja justkui kristliku ühiskonnakorralduse hingeks. Ka loomulik juhtidee – püüdlus ühise hüve tagamisele – saab kristliku kaasinimesearmastuse läbi oma õige määratluse ja jõu selle teostamiseks.

 

Paavst kaitseb inimese loomupärast õigust eraomandile, sh. ka tootmisvahendite eraomandile, kuid piiritleb p. Aquino Thomase õpetuse alusel selle õiguse piirid eraomandi kasutamisega ühise hüve heaks. Ta käsitleb töösuhteid ning mainib, et nii tööandjad kui ka töövõtjad omavad õiguseid ja kohustusi, mida nad võivad oma pretensioonikuses ületada ning et kõik nendevahelised lahkhelid tuleb lahendada rahuliku kokkuleppe ja kooskõla vaimus. Ta käsitleb proletariseerumise ja pauperiseerumise probleemi ning pakub selle lahenduseks soodsate tingimuste tagamist väikeomandi tekke võimaldamist laiade rahvahulkade seas. Ta esitab konkreetsed tingimused õiglasele töötasule, mis arvestab nii tööandja huve kui töövõtja ja tema perekonna vajadusi ning ühist hüve. Ta esitab õiglast ühiskonnakorda juhtivad põhimõtted, millest tähtsamatena tuleb mainida: 1. kõiges juhindumine ühise hüvest, 2. subsidiaarsuse põhimõtte arvestamine, mis võimaldab välja kujuneda isiksuste identiteeti ja iseseisvust tagaval ja toetaval laialdaselt struktureeritud ühiskonnavõrgul (kaasaegne lähedane, kuid mitte samane mõiste sellele oleks „kodanikuühiskonnal”), 3. majanduslikus ja poliitilises tegevuses ning seadusandluses allumine jumalikule ja loomuseadusele ning inimese igavese lõppeesmärgi silmaspidamine.

 

Riigil ja majandussüsteemil on neile omased eesmärgid, kuid need ei kujuta endast ei üksikisikute ega ühiskonna lõppeesmärki, vaid teenivad vahendina selle lõppeesmärgi saavutamisele, mis asetseb väljaspool riikide võimuvaldkonda ja üldse maist elu. Selleks lõppeesmärgiks on Jumal kui kõige inimliku tegevuse algpõhjus ja lõppeesmärk ning inimese suhtes Jumalaga igavese õndsuse saavutamine. Kõik loomulikud ja materiaalsed hüved on head ainult sedavõrd, kuivõrd suudavad selleni viia ja teenida vahendina selle eesmärgi saavutamisel.

 

Kolmandas osas analüüsib paavst kapitalistlikku ja sotsialistlikku majandus- ja ühiskonnasüsteemi ja annab neile hinnangu. Kapitalistliku süsteemi põhipaheks nimetab Pius XI jumalikust seadusest ja õiglusest lahutatud piiramatut kasumitaotlust ning majanduse kuritarvitamist absoluutse võimu saavutamise vahendina. Sotsialismi analüüsis märgib paavst, et see on jagunenud küll kaheks vaenulikuks leeriks: kommunistlikuks ja sotsialistlikuks (sotsiaaldemokraatlikuks), kuid mõlemad on otseses vastuolus kristlike põhimõtetega nii klassivõitluse kui omandi- ja töösuhete küsimustes kui ka inimloomuse kui ka ühiskonnaelu loomuse käsitlemisel, kasvatusküsimustes ja inimelu eesmärgi mõistmisel. Seda vastuolu sotsialismi ja kommunismiga saab lahendada ainult täieliku loobumisega nende eksiõpetustest ja eesmärkidest ning kristliku religiooni inimese- ja ühiskonnakäsitluse vastuvõtmise läbi.

 

Ringkirja lõpetuseks kustub Pius XI kõiki inimesi vabanema maiste materialistlike eesmärkide ja huvide  orjusest oma püüdluste ja lootuse suunamise läbi Jumala ja igavese õnne poole ning hoiatab, et inimkonda ootab kohutav katastroof, kui ta laseb võimust võtta sellisel ühiskonnakorraldusel, mis kaotab silmast Jumala kui inimelu lõppeesmärgi ning eitab ja rikub nii loomuõigust kui jumalikku õigust.

 

III.2.4. Ülejäänud Pius XI sotsiaalseid probleeme käsitlevad ringkirjad ja sotsiaalsed teemad

 

Pius XI poolt ringkirjas Quadragesima anno väljendatud süüdistused ja hoiatused aga said tõeks üsna pea ja seda kahel erineval viisil. Ühelt poolt inimese täieliku instrumentaliseerimise, alandamise, inimväärikuse röövimise ja orjastamise läbi kommunistlikus riigis – NSV Liidus, mida paavst käsitles sotsialismi ja kommunismi kriitikale pühendatud ringkirjas Divini Redemptoris (19. III 1937); teiselt poolt inimese allutamise läbi uuspaganlikule riigile, kes röövib ta väärikusest ja kõikidest õigustest ja muudab totalitaarse riigi ja rahvuse tööriistaks nagu see toimus natsionaalsotsialistlikul Saksamaal, mille kriitika sisaldus ringkirjas Mit brennender Sorge (14. III 1937). Ringkirjas Non abbiamo bisogno (29. VI 1931) lükkas Pius XI tagasi Mussolini fašistliku riigi totalitaarsete pretensioonid ja Kiriku instrumentaliseerimise ja riigile allutamise taotlused ning määratles riigivõimu autoriteedi õiged piirid. Ringkiri Caritate Christi compulsi (3. V 1932) käsitleb ühiskondliku ja moraalse allakäigu ähvardavaid märke tolleaegses ühiskonnas ning näitab nende põhjustena ususttaganemist, materialismi, kasumiiha, egoismi, ateismi ning võimuiha, mis leiab oma väljenduse salaühingute kasutamisel võimu kontsentreerimiseks. Lõpuks käsitlevad olulisi ühiskondliku tähtsusega probleeme ka kristlikule kasvatusele pühendatud ringkiri Divini illius magistri (31. XII 1929) ja kristlikule abielule ja perekonnaelule pühendatud ringkiri Casti connubii (31. XII 1930). Kuid nende ringkirjade temaatika kuulub põhiosas juba teiste teoloogiliste distsipliinide, nimelt kristliku pedagoogika, moraaliteoloogia ja askeetika ning sakramentoloogia alla.

 

II.3. Pius XII sotsiaaldoktriin

 

Pius XII kasutas katoliku õpetuse väljendamiseks oma eelkäijatest erinevaid vahendeid, nimelt temaatilisi kõnesid (ld allocutiones), mis toimusid  kas raadio vahendusel või olid suunatud konkreetsetele sihtgruppidele mitmesugustel üritustel, kongressidel, audientsidel või muudel kohtumistel. Peale Pius XII surma said need kõned süstematiseeritud ja kogutud mitmetesse kogumikesse (nt. saksa keeles kaheköiteline, ligi 2000-leheküljeline Soziale Summa Pius XII). Ehkki need kõned olid enamasti eelnevalt põhjalikult ette valmistatud, on selge, et sedalaadi õpetuse autoriteet pole võrreldav kuid ja sageli aastaid valminud, allikakriitiliselt põhjalikult läbitöötatud apostelliku ringkirja autoriteediga, vaid läheneb pigem jutlusele või homiiliale.

 

II.3.1. Ringkiri Summi Pontificatus (20. IX 1939) inimkonna religioossest allakäigust ja uuendamisest

 

Pius XII avaldas oma esimese ringkirja Kristus-Kuninga suurpühal ja kinnitas sellega oma soovi, et selline austusavaldus Kristus-Kuningale saagu justkui tema pontifikaadi astmepalveks. Ka Pius XII esimene programmiline ringkiri oli pühendatud valdavalt ühiskondliku iseloomuga probleemidele. Kõigepealt tuvastas ta oma ajastu vaimse olukorra üleüldise religioosse ja kõlbelise allakäiguna, mis väljendub ususttaganemises, religioosse ignorantsuse, uskmatuse ja ning teadliku Jumala eitamise levikus ning sellest tulenevas kõlbelises mandumises, sest eitades Jumalat igasuguse moraaliseaduse ja seaduslikkuse allikana kaotab moraal oma objektiivsed alused ja langeb subjektiivsuse ja relativismi ohvriks. Kõlbelise allakäigu vahetuks tagajärjeks on üksmeele ja kooskõla kadumine ühiskonnas. Kaob koostöötahe erinevate ühiskonnagruppide ja klasside vahel ja kaasinimesearmastus, loobutakse arvestamast ühise hüvega kui poliitika, majanduse ja igasuguse muu ühiskondliku tegevuse juhtpõhimõttega ja see asendatakse grupi- ja isiklike huvide võitlusega ning egoismiga, mis lammutab ühiskonda ja põhjustab kõikide sõda kõikide vastu. Vastukaaluks sellele anarhilisele olukorrale Pius XII toob välja inimkonna, rahvaste ja kõikide inimeste ühtsuse loomulikud ja üleloomulikud alused ja esitab kutsumuse üleüldises kaasinimesearmastuses ja koostöös teostuvaks ühtsuseks Kristuses.

 

Religioosse ja moraalse allakäigu tagajärjeks on ka riigivõimu ja seadusandluse autoriteedi sõltumatus Jumalast, loomuseaduse põlgamine ja türanlik omavoli, mis on viinud riigivõimu autoriteedi kadumiseni. Pius XII mõistab need riigivõimu ja seadusandlust puudutavad ekslikud seisukohad hukka ja kinnitab, et Jumal on andnud valitsejatele võimu valitsetavate üle, kuid on seadnud nende valitsemisele ka õiguspärased piirid loomuseaduses, mis pole muud kui igavese ja muutumatu jumaliku seaduse kajastus mõistuslike olendite loomuses. Loomuseadus määratleb nii üksikisiku kui ka perekonna loomupärased ja võõrandamatud eesõigused, mida riik rikkuda ei tohi. Nende eesõiguste seast ta mainib perekonna eesõigust laste kasvatamisele vastavalt oma veendumustele ning üksikisiku üleloomulikku õigust tundma õppida religioosset tõde ja praktiseerida tõelist religiooni. Pius XII kinnitab, et on olemas ka loomuseadusest tulenev rahvastevaheline seadus, mille järgimine on vajalik rahvastevahelise usalduse, koostöö ja rahu säilitamiseks. Lõpetuseks kutsub paavst piiskoppe, preestreid ja kõiki katoliiklasi üles religioosse-kõlbelise kasvatuse uuendamiseks endi seas ja terve inimkonna suhtes, annab selleks juhised ja suunad. Ta kinnitab, et Kirik ei soovi valitseda, vaid teenida inimest ja ühiskonda, toetada riigi autoriteeti, õilistada ja ülendada inimese võimeid, toetada tõelist progressi ja kindlustada üleüldist rahu.

 

II.3.2. Loomuõigus kui ühiskondlike suhete, seadusandluse ja poliitika aluspõhimõte

 

Loomuõiguse olemuse ja põhimõtete selgitamine ning seoses igasuguse seaduslikkuse tagasiviimine tema esmaallikale jumalikule seadusele oli Pius XII sotsiaaldoktriinis üks sagedamini käsitletud teemasid. Pius XII oli veendunud, et loomuseaduse rehabiliteerimine ja sügav mõistmine on kaasaegses pluralistlikus ühiskonnas hädavajalik igasuguse seaduslikkuse, inimväärikuse, kõlbelise korra ja rahu vältimatu alusena. See on oluline ka Kirikule ja tema hingede päästmise missioonile, sest loomuseaduse tunnistamine ja järgimine on eelduseks üleloomuliku usu ja armu vastuvõtmisele ja tegusale toimimisele. See on hädavajalik ka inimväärikuse ja tema vabaduse kaitsmiseks riigivõimu totalitaarsete pretensioonide eest, sest loomuseadus ja jumalik seadus peavad olema ülimad inimlike seaduste suhtes. Loomuseaduse ja selle esmaallika jumaliku seaduse eitamine viib paratamatult riigivõimu türanniani riigi vahenditeks ja manipulatsiooniobjektideks muudetud kodanike üle. Selleni olemegi jõudnud peaaegu terves maailmas, vähemalt selle Lääne tsivilisatsiooniks nimetatud osas.

 

II.3.3. Õiglased majandussuhted

 

Pius XII õpetab p. Aquino Thomase jälgedes, et kuigi materiaalsete hüvede ja vahendite eraomandus on kooskõlas inimese loomusega, tema isiku arenguks ja majanduse toimimiseks hädavajalik, on kõikide hüvede kasutamise lõppeesmärk määratud terve ühiskonna huvidest tulevate nõuetega ja selle kasutamine ühise hüve vastu on raske patt, mis peab olema keelatud ka seadustega. Eraomandus pole eesmärk, vaid vahend isiku arenguks ja terve ühiskonna vajaduste rahuldamiseks. Eraomandusõiguse allutamine kõrgematele eesmärkidele ja väärtustele seondub nii ühiskondliku õigluse järgimisega, näiteks õiglase töötasu tagamisega kui ka kaasinimesearmastuse ja halastustegudega, piirab kasumiahnust, ühiskondlikku ebaõiglust ja ülemäärast keskendumist materiaalsetele väärtustele, mis on alati religioossuse ja moraali ning hinge päästmise vaenlaseks Õiglase majanduskorralduse küsimustele ringkirja Rerum novarum teemade edasiarendusena pühendas Pius XII näiteks tervenisti oma 1. VI 1941 peetud raadiokõne La solennità.

 

II. 3.4. Kristlik tsivilisatsioon ja rahu ühiskonnas ja rahvaste vahel   

 

Teine Maailmasõda, selle käivitanud põhjused ja selle õppetunnid ajendasid Pius XII korduvalt käsitlema ühiskonnasisese ja rahvastevahelise üksmeele ja rahu tingimusi. Lähtudes Evangeeliumist ja kristliku Traditsiooni kahetundeaastasest kogemuste ja elutarkuse pagasist kinnitab Pius XII, et see üksmeel ja rahu pole ei huvide ja vaadete pragmaatiliste kooskõlastamise, kõikide huve rahuldavate seaduste ega ka rahu tagavate tehniliste protseduuride ja struktuuride küsimus, vaid see on eelkõige küsimus rahu valitsemisest või selle puudumisest hulga üksikisikute südameis, millest ta peab algama, millele toetuma ja ilma milleta on ta tühine ja illusoorne. Rahu üksikisiku südames aga seondub vahetult rahuga tema südametunnistuses, rahuga inimese ja Jumala ning inimese ja kaasinimeste vahel, samuti sellega, kas inimene järgib tõelist ja püsivat õnne kindlustavat lõppeesmärki, või hoopis illusoorset ja kunagi täitumatuid eesmärke, mis tekitavad temas ainult rahutust, egoismi ning kadedust ja vaenu kaasinimeste vastu. Kui tõelise religiooni ja selle innuka praktiseerimise läbi kindlustatakse südames rahu Jumala ja kaasinimestega võimalikult paljudele inimestele, on ülejäänud küsimused selle suhtes teisejärgulised ja tehnilised.

 

II. 3.5. Kirik ja demokraatia. Loomupärane ja õiglane kristlik ühiskonnakord

 

25. XII 1944, seega jõuludel peetud raadiokõnes Benignitas käsitleb Pius XII süstemaatiliselt tõelise, st ühist hüve ja üleüldist heaolu tagava ning isiksuste arengut soodustava demokraatia hädavajalikke tingimusi ja nõudeid, mis tuleb täita nii valitsejate kui ka valitsetavate poolt. See on üks neist kõnedest, milles Pius XII kirjeldab kriitiliselt massiühiskonda ja nimetab sellist passiivset, manipuleeritavat ja alati ainult väljastpoolt tulevate impulsside ajel tegutsevat rahvamassi tõelise rahva vastandiks ning suurimaks ohuks ja takistuseks demokraatiale. Tõeline demokraatia Pius XII ja terve katoliikliku sotsiaaldoktriini traditsiooni mõistes tähendab hästistruktureeritud ühiskonna isevalitsemist ja –tegutsemist, nii et igale üksikisikule ja perekonnale on tagatud vähemalt nende põhiõiguste ja –huvide järgimine, igal ühiskonnagrupil ja ühendusel, omavalitsusel ja lõpuks riigi keskvõimul on subsidiaarsuspõhimõtet järgides omaenda ülesanded ja eesmärgid ning nad ei usurpeeri teiste õiguseid ja ülesandeid ning kõik tegutsevad üksmeelselt ja teadlikult terve ühiskonna hüveks, sest tunnetavad, et see kattub võimalikult suurel määral kõigi isikliku hüvega, ning toetavad kristlikust kaasinimesearmastusest lähtuvalt solidaarselt nõrgemaid ja abivajajaid. Seda laadi demokraatia ei samastu poliitilise demokraatiaga, vaid see võib teostuda ka teist laadi poliitilise korralduse, kasvõi monarhia raames.

 

Nende küsimuste juurde tuleb Pius XII mitmetes kõnedes ja pöördumistes korduvalt tagasi. Näiteks 1942. aasta jõuluraadiokõnes Con sempre, mis käsitleb inimväärikuse ja isiksuse arengu teemat ühiskonnas, ühiskonna hierarhilist liigendatud ülesehitust ning kõigi nende loomulike põhimõtete moondumist totalitaarse riigivõimu läbi orjastatud ja inimesi depersonaliseerivas massiühiskonnas. Sarnase temaatikaga kõnede seas on ka näiteks iga-aastaselt peetud kõned Rooma aadelkonnale, milles paavst käsitleb aadli kui ühiskonna sünnipärase ja kutsumuse poolest ka vaimse eliidi rolli kaasaja ühiskonnas. Eliidi olulisele ja asendamatule rollile ja ülesannetele loomukohaselt toimivas ühiskonnas on Pius XII pühendanud mitmeid teisi kõnesid ja lõike neis. Mõni põhimõtteline demokraat ja egalitarist, seda eriti maal nagu Eesti, kus on puudunud oma rahvusest aadel, võib Rooma aadli seast pärit Pius XII-t pidada pöördumatult minevikku kadunud keskaja kristlikku tsivilisatsiooni ja selles kehtinud sinivereliste privileege nostalgiliselt taganutvaks melanhoolikuks või mingiks eluvõõraks õpetlaseks. Kuid just nimelt loomukohasele kristlikule ühiskonnakorrale ja selle vastandi, nimelt massiühiskonna kriitikale pühendatud kõnesid soovitaks Eesti katoliiklasel eriti lugeda, sest see avab silmad Euroopa kristliku tsivilisatsiooni loonud genuiinselt ja katoliiklikult tervikliku ühiskonnaperspektiivi suhtes, mis kaasaja Eesti poolbarbaarsele ja dekulturiseerunud elanikule on oma põhiolemuses juba võõras ja mõistmatu, kuid mille pärandist ta veel siiamaani hingitseb. Ilma sellise laiema perspektiivita võib katoliiklase huvi sotsiaaldoktriini teatud partikulaarküsimuste vastu nagu seda on loomuõigus, ühiskondlik ja rahvastevaheline rahu, omandiõigus jne, olla ainult flirt end katoliiklikuks maskeerunud liberaalse ja sekulaarse humanismi ja demokratismi või isegi sotsialismiga.

 

Pius XII poolt käsitletud sotsiaaldoktriini teemasid ja allikaid, milles see sisaldub, on võimatu sellise ülevaate raames üles loetleda. Ehkki Pius XII ei avaldanud ühtegi spetsiaalselt sotsiaaldoktriini valdkonda kuuluvat ringkirja või ei defineerinud selles vallas midagi kõrgeima õpetusliku autoriteediga, oli tema panus Kiriku sotsiaaldoktriini arengusse võrreldamatu. Ta oli Leo XIII õpetuse süstematiseerija ja üksikasjalik edasiarendaja kõigis valdkondades. Soovitan põhjalikku tähelepanu pöörata mitmesugustele Pius XII sotsiaaldoktriini kogumikele, saksa keeles näiteks Soziale Summa Pius XII.

 

 

 

III

JOHANNES XXIII, PAULUS VI,

VATIKANI II KIRIKUKOGU JA JOHANNES PAULUS II

 

 

Minu isikliku arvamuse kohaselt sai nii paavstlike ringkirjade kui korralise Õpetusameti teostamise vormi kõrghetk kui ka Kiriku sotsiaaldoktriini kõrghetk, mis algas Leo XIII-ga, läbi peale Pius XII valitsemisaega. Hilisematel paavstlikel ringkirjadel on vähemalt kaks olulist puudust: 1. nad on katoliiklastele tõsiseks uurimiseks ja nende seas laialdasi praktilisi tagajärgi omava õpetuse vahendamiseks enamasti liiga pikad, 2. nad on kirjutatud mitte-autoritatiivses vormis, mis meenutab pigem üldtunnustatud teoloogi ettekannet kui Kiriku juhi ja Kristuse asemiku universaalset ja tervele Kirikule järgimiseks ja juhindumiseks määratud õpetust. Nimetatud puudused on ka õpetusel sotsiaaldoktriini valdkonnas, milles paavstid küll käsitlevad tabavalt kaasaja ühiskonna ebakohti ja nende põhjuseid (nt. Johannes Paulus II Centesimus annus), kuid aggiornamento nimel hoiduvad ekslike põhimõtete selgetest hukkamõistudest ja katoliiklastele autoritatiivsel viisil ühiskondlikku elu puutuvate kohustuste esitamisest. Selliseid ringkirju on küll huvitav ja inspiratiivne lugeda, kuid nad ei hoiata katoliiklast millegi eest ega kohusta teda millekski ning lõppkokkuvõttes ei põhjusta tema mõtlemises ja käitumises mingeid kardinaalseid muutuseid.

 

III.1. Johannes XXIII ringkiri Mater et magistra (15. V 1961)

 

Johannes XXII esimene sotsiaalentsüklika on pühendatud Leo XIII Rerum novarum teemade edasiarendamisele Pius XI ja Pius XIII õpetuse alusel paavsti kaasaja sotsiaalsete probleemide kontekstis. Johannes XXIII märgib, et kaasaega iseloomustab üha süvenev ja laienev sotsialiseerimiseks nimetatud protsess, mis seisneb selles, et „kodanike üha kasvav sõltuvus üksteisest toob nende ellu palju uusi ühiskondliku kooselu vorme, mida üldjuhul tunnistatakse era- või avaliku õigusega reguleeritud institutsioonidena”. Sotsialisatsiooni põhjusteks on nii teaduslik-tehniline progress kui ka hädavajadus inimeste laiemaks koostööks majanduses. Samas peidab sotsialisatsioon endas ka ohtu: see on põhjuseks riigivõimu üha suuremale ja laialdasemale sekkumisele inimestevahelistesse suhetesse nende korraldamiseks ja reguleerimiseks. Kuid riigivõimult ei nõuta konkreetsete institutsioonide loomist, vaid äratundmist, mis on ühise hüve jaoks vajalik ning selle hoidmist ja kaitsmist, et võimaldada kõigile inimestele nende isikliku täiuslikkuse kergemat ja kiiremat saavutamist. See pole aga võimalik ilma inimeste iseseisvuse, vabaduse ja õiguste tagamiseta ning vahepealsete ühiskondlike kehade, millest tähtsaim on perekond, loomupäraste õiguste ja neile riigivõimu suhtes omase autonoomia respekteerimiseta. Kuid kaasajal kaldub riik teaduslik-tehnilise progressi huvides ning kodanike väidetavaks hüveks üha rohkem kitsendama isikute, perekonna ja vahepealsete ühenduste õiguseid ja iseseisvust, rajades riiklike institutsioone ja reguleerides üksikasjalikult nii laste ja noorte õpetamises ja kasvatuses, tervishoius ja paljudes muudes valdades toimuvat. Seoses sellega kutsub paavst üles subsidiaarsusprintsiibi kui inimväärika ja õiglase ühiskonnakorralduse jaoks hädavajaliku põhimõtte järgimisele riigivõimu poolt. Edasises käsitleb ringkiri ka õiglase töötasu ja eraomandi probleeme.

 

Ringkirja kolmandas osas süveneb paavst põllumajanduse ja demograafilise kasvuga seonduvatesse probleemidesse arengumaade ja tööstuslikult arenenud maade vahelistes suhetes, mis maailmamajandussüsteemi juhtivate ebaõiglaste põhimõtete tõttu takistavad arengumaadel saavutamast terve ühiskonna harmoonilist arengut. Nii ühiskondlikku elu juhtivad põhimõtted üksikutes riikides kui ka riikidevahelised suhted on sageli allutatud ideoloogiatele,  mis ei rajane terviklikul kontseptsioonil inimesest ja ei arvesta tema loomuse kõrgemate vaimsete elementidega.  Kaasaja maailma põhipaheks nii liberaalse kapitalismi kui sotsialismi puhul on keskendumine majandusele kui valdkonnale, millega inimese isikliku ja ühiskondliku elu probleemid algavad ja lõppevad ning mis peab tagama üleüldise majandusliku heaolu ja rikkuse ning lahendab seeläbi kõik ühiskondlikud probleemid. Sellise materialistliku majanduskeskse mõtteviisiga kaasneb Jumala ja vaimsete väärtuste väljatõrjumine avalikust arvamusest ja ühiskondliku elu sfääridest. Kuid majanduslik heaolu ja rikkus pole toonud rahu ühiskondadesse ja rahvaste vahele ning on osutunud hoopis dehumaniseerimise teguriks: „Jumalast lahutatud inimene on muutunud hirmuäratavaks ja ohtlikuks iseendale ja teistele”. Tekkinud on „töö ja rikkuse religioon”, selle asemel, et religioon pühitseks tööd ning suunaks ja õilistaks rikkuste kasutamist.

 

Ringkirja viimases osas visandab Johannes XXIII lühidalt ka Kiriku sotsiaaldoktriini teooria, selle olemuse ja eesmärgid. Ta kinnitab, et Kiriku sotsiaaldoktriini eesmärgiks pole pakkuda konkreetseid lahendusi ega visandada ideaalset ühiskonnakorraldust, vaid esitada loomuõigusest ja jumalikust Ilmutusest tulenevad põhimõtted, mille täitmine on hädavajalik igasuguses inimväärikust, isiksuse arengut ja õiglust tagavas ühiskonnakorras, milliseid võib olla mitmeid erinevaid.

 

III.2. Johannes XXIII ringkiri Pacem in terris (11. IV 1963) rahust rahvaste vahel

 

Ringkirjas Pacem in terris käsitletud teemadeks on: 1. jumalik igavene õigus ja loomuõigus ning sellest tulenevad inimese õigused ja kohustused, 2. riigivõimu olemus ja eesmärgid, 3. ühine hüve poliitilise tegevuse juhtprintsiibina, seda eriti rahvusvahelisel tasemel.

 

Analüüsi lähtepunktiks võtab Johannes XXIII Jumala poolt loodud ja seatud asjade korra, mille hoidmisel ja teostamisel on Jumal valinud kaastööliseks inimese. Jumalik seadus väljendub inimese jaoks loomuseaduses, mis määratleb inimese väärikuse isikuna ning tema õigused ja kohustused, mis Jumal on kinnitanud ja õilistanud Kristuse poolt ristisurmas teostatud Lunastuse läbi. „Inimeste igasugune kooselu, kui me tahame, et see oleks hästi korraldatud ja areneks edukalt, peab põhinema sellel aluspõhimõttel, et iga inimene on isik, see tähendab mõistuse ja vaba tahtega varustatud olend, millest tulenevalt on tal vahetult tema enda loomusest tulenevad õigused ja kohustused. Kuna need on üleüldised ja rikkumatud, ei saa neist mingil moel lahti öelda ega neid võõrandada. Kui me aga vaatleme inimese väärikusele Jumala poolt ilmutatud tõdede alusel, peame me neid kahtlusteta hindama märksa kõrgemalt. Inimesed lunastati nimelt Jeesuse Kristuse vere hinnaga, said jumaliku armu jõul Jumala lasteks ja sõpradeks ning seati igavese auhiilguse pärijateks.”

 

Kui loomuõigus lahutada selle algallikast Jumalikus seaduses, milleks on Jumala muutumatu tahe, viib see loomuõiguse likvideerimiseni. Inimõiguste lahutamisega loomuõigusest muutuvad nad aga pelgaks inimlikuks väljamõeldiseks, kaotavad oma universaalse, rikkumatu ja võõrandamatu iseloomu ning allutatakse suvalistele manipulatsioonidele. Johannes XXIII kordab ringkirjas veel kord Leo XIII õpetust igasuguse seaduslikkuse algallikast Jumalas, mistõttu kõik inimlikud seadused, mis on vastuolus jumaliku ja loomuseadusega, on igasuguse seadusliku jõuta vägivald.

 

Lõpuks näitab paavst, et loomuseaduse ja inimõiguste austamine on vahetul ja hädavajalikul viisil tingimusteks kooskõla ja rahu tagamisele ühiskondades ning riikide vahel. Ringkirja Pacem in terris üheks originaalseks aspektiks on idee, et ka rahvusvaheline üldsus vajab institutsiooni, mis hoiaks ja kaitseks inimõiguste austamisel ja õigluse järgimisel põhinevat ühist hüve riikidevahelistes suhetes. Selliseks institutsiooniks võiks Johannes XXIII arvates olla ÜRO.

 

III.3. Vatikani II Kirikukogu pastoraalne konstitutsioon Kirikust kaasaja maailmas Gaudium et spes

 

Vatikani II Kirikukogu pastoraalkonstitutsioon Gaudium et spes kannab mitmel põhjusel erilisel viisil oma aja spetsiifiliste olude märki ja on suures osas oma sisust lootusetult aegunud. Praeguse paavsti Benedictus XVI sõnadega raamatust Theologische Prinzipienlehre, sellest ajast, kui ta oli veel Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt, kajastas pastoraalkonstitutsioon Gaudium et spes väga sügavalt oma ajastu ülioptimistliikku, teaduse ja tehnika progressi ja inimlike võimete piiramatusse arengusse uskuvat mõttelaadi, millel pole Evangeeliumiga midagi ühist ja mis tänaseks on pöördumatult minevikku vajunud koos paljude sellisel progressi-optimismil baseeruvate hinnangute ja ettepanekutega pastoraalkonstitutsioonis. Veel enam, teatud lõike Gaudium et spes on praegune paavst kritiseerinud ka teoloogiliste puuduste pärast, väites näiteks, et lõigus nr. 17, mis käsitleb inimese vaba tahet, kasutab see „lausa pelagianistlikku terminoloogiat”. Ta märgib, et pastoraalkonstitutsioonis kajastuv naiivoptimistlik inimesekäsitlus tuleneb „Pühakirja ahistoristlikust lugemisest ning samuti ahistoristlikust ja seepärast mitterealistlikust vaatest inimesele”.

 

Loomulikult võib selles dokumendis leida ka midagi positiivset. Kuid selles pole mitte midagi olulist, mida Kiriku sotsiaaldoktriinis varasemalt palju põhjalikumalt poleks käsitletud. Seepärast pole Gaudium et spes kindlasti see dokument, mis jääks püsiva väärtusega dokumendina Kiriku sotsiaaldoktriini varamusse.

 

III.3. Paulus VI

 

Oma valitsemisaja 15 aasta jooksul kirjutas Paulus VI ainult 6 ringkirja. Enamus tema sotsiaaldoktriinist seisneb pöördumistes ja ettekannetes piiskoppidele või mitmesuguste temaatiliste või muude spetsiifiliste kogunemiste ees. Üks tema ringkirjadest, Populorum progressio on pühendatud sotsiaalsetele teemadele.

 

  • Paulus VI ringkiri Populorum progressio (26. III 1967)

 

Ringkiri Populorum progressio on jagatud kaheks osaks. Esimene on pühendatud üksikisiku arengu tingimustele ja põhimõtetele, teine aga tegudele, mida tuleks ette võtta, et saavutada „inimühiskonna üldist progressi”.

 

Esimeses osas nimetab paavst peamise inimese arengut kaasajal mõjutava sotsiaalse kontekstina seda, et tööstuslik ühiskond hõlmab kaasajal praktiliselt tervet maailma ning seoses oma eelkäija poolt mainitud tähelepanu ühekülgse keskendamisega majandusele ja materiaalsele heaolule on see toonud kaasa vaimsete ja moraalsete väärtuste languse. Väärtuste hierarhia alusel tuleb eristada kasvu ja arengut. Kasv on kvantitatiivne nagu näiteks majanduskasv, areng aga kvalitatiivne ning nad ei pruugi esineda koos, sageli esinevad lausa omavahelises vastuolus. Majandust, rikkusi, materiaalset heaolu ei tohi käsitleda muudmoodi kui vahendina inimsiku moraalse ja vaimse arengu võimaldamiseks – „olla” tuleb asetada väärtuse ja eesmärgina üle selle, et „omada”. Vastasel juhul kaasneb rikkusega moraalne vaesumine: „Nii isikud kui rahvas, kes on nakatunud ahnusest, ilmutavad kõige selgemalt oma moraalset arengupeetust”. Paulus VI kordab ringkirjas ka Kiriku õpetust materiaalsete hüvede üldisest ettemääratusest ühiseks hüveks eraomandiõigusest hoolimata.

 

Ringkirja teises osas esitab paavst konkreetsed tegevusmeetodid ja ettepanekud, et saavutada huvide suurem kooskõla ja hüvede õiglasem jaotus rahvaste vahel ning sellised rahvusvahelised suhted, mis tagavad inimõiguste kaitset, toetavad inimisiku igakülgset arengut ning kindlustavad rahu maailmas. Ta nimetab sellist ühiskonnakorraldust „armastuse tsivilisatsiooniks”.

 

Muudest Paulus VI-lt pärinevatest sotsiaaldoktriini jaoks olulistest õpetuslikest dokumentidest võib Patrick de Laubier alusel tähelepanu pöörata tema läkitusele Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile (4. X 1965) ja kirjale Octogesima adveniens (14. V 1971) ringkirja Rerum novarum 80. aastapäeva puhul. Seoses marksismi levikuga üle maailma ja selle ühiskondlike tagajärgedega pühendas Paulus VI palju tähelepanu nii marksismi kui ka muude poliitiliste ideoloogiate kahepalgelisusele, mis võitlevad religiooni kui võõrandumise allikaga, teisalt aga kujunevad ise teatud laadi „ilmalikuks religiooniks”. Peale selle käsitles Paulus VI arvukates pöördumistes ja ettekannetes peale loomuõiguse ja inimõiguste ka ühise hüve teemat, ilmaliku ja kristliku humanismi erinevust suhtumises inimsikusse ning arendas „armastuse tsivilisatsiooni” põhimõtteid.

 

III.4. Johannes Paulus II


Sotsiaalentsüklikad on moraaliteemaliste entsüklikate järel kahtlemata Johannes Paulus II õpetusliku pärandi olulisim ja kaalukaim, loodetavasti igikestvaim osa, ehkki kannatavad erilisel kombel eelpoolmainitud kahe puuduse, liigse pikkuse ja mitte-autoritatiivse iseloomu ja isikliku lähenemise all.

 

Sostiaaldoktriiniga seonduvad momendid – hool inimisiksuse ja tema väärikuse eest, tema elu ühiskondlikus kontekstis ning inimõigused – sisaldusid ka Johannes Paulus II esimeses programmilises ringkirjas Redemptor hominis, kuid põhiliselt on see kristoloogiline ja antropoloogiline ringkiri.

 

III.4.1.  Ettekanne Ladina-ameerika maade piiskoppide konverentsi avamisel Mehhikos 28. I 1979

 

Suure osa sellest ettekandest pühendas Johannes Paulus II Ladina-Ameerikas levinud marksistliku „vabastusteoloogia” kriitikale, kritiseerides „lõvikoopas” mitte niivõrd selle poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid eksitusi ja tagajärgi eraldi, kuivõrd eksituse algallikat, nimelt marksismi ja vabastusteoloogia puudulikku ja ühekülgset inimese – ja ühiskonnakäsitlust ning näitas „vabastusteoloogia” tegelikku vastuolu Kristuse poolt kuulutatud Jumala- ja kaasinimesearmastuse käsuga. Ta visandab selles ettekandes ka kristliku käsitluse eraomandist, seab klassivõitluse asemele üleüldise kristliku solidaarsuse ja koostöö nõude ning esitab lühidalt Kiriku sotsiaaldoktriini eesmärgid ja moraalse kohustuslikkuse.

 

III.4.2.  Ringkiri Laborem exercens (14. IX 1981)

 

See ringkiri kirjutati Rerum novarum 90. aastapäevaks. Selle oma esimese sotsiaalentsüklika pühendab Johannes Paulus II tööle, selle eesmärgile, seosele inimisiku arenguga ja ühiskondliku progressiga ning inimväärikatele töötingimustele – samuti kõigile asjaoludele, mis inimväärikat tööd takistab ja töö iseloomu ja eesmärki, inimisikut ja ühiskondlikke suhteid kahjustavalt moonutab. Töösuhete keskmesse tuleb Johannes Paulus II veendumuse kohaselt asetada inimisik, tema areng ja vajadused, ühiskondlikus plaanis aga on juhtpõhimõtteks ühine hüve. Klassivõitluse asemel tuleb taotleda tööliste ja tööandjate solidaarset koostööd, mida peavad soodustama töökeskkond ja töösuhted, milles tööline tunneb ennast tööprotsessi subjektina. Ringkiri on väga pikk ja põhjalik, kuid selle sõnum kaob minu meelest pikkades arutlustes ning mitte-autoritatiivses käsitluses.

 

III.4.3. Ringkiri Sollicitudo rei socialis (30. IX 1987)

 

Peale sotsiaalringkirjades tavalist viidet Leo XIII ringkirjale Rerum novarum ja tema ametijärglastele, kes selle õpetust edasi arendasid, võtab Johannes Paulus II vaatluse alla hoopis Paulus VI ringkirja Populorum progressio, mille avaldamise 20. aastapäevale too ringkiri pühendatud on. Paavst väidab, et Populorum progressio oli Vatikani II Kirikukogu õpetuse süntees ja eriti tema pastoraalkonstitutsiooni Gaudium et spes edasiarendus. Johannes Paulus II toob välja oma eelkäija ringkirja kolm põhiteemat: tõelise ühiskondliku arengu (progressi), sotsiaalse küsimuse moraalsete aluspõhjuste ja ühiskondliku rahu püsivuse ja kindlustamise kui progressi mõõdupuu. Oma ringkirja teises osas kõrvutab Johannes Paulus II Populorum progressio õpetust neil kolmel teemal maailma olukorraga ja leiab, et see on veelgi halvenenud. Paavst mainib, et Kirik hoiab kriitilist positsiooni nii liberaalse kapitalismi kui marksistliku kollektivismi suhtes. Ta mõistab ekslikuna hukka kaasaja maailmas valdava piiratud, materialistliku ja areligioosse käsitluse inimkonna progressist, mis rõhub „olemise” asemel pigem „omamisele”. Ta mainib, et selle reaalseks tagajärjeks on inimväärikuse kadu (dehumaniseerimine), tervete rahvagruppide, rahvaste ja riikide vaesumine, nende arengu pidurdamine ja sisuline orjastamine. Üheks põhjuseks selles olukorras nimetab Johannes Paulus II nn. „patu struktuure” kaasaja maailmas, mis kujutavad endast korduvate pattude ja paheliste kinnistumist majanduses, poliitikas ja muudes ühiskondliku ja rahvusvahelise elu valdkondades. Lõpuks kutsub paavst üles kristlikule solidaarsusele ja esitab lühidalt inimväärikust kaitsvad ja ühiskondlikku õiglust tagavad põhimõtted.

 

III.4.4. Ringkiri Centesimus annus (1. V 1991)

 

See Rerum novarum 100. aastapäevale pühendatud ringkiri on meeldivalt lühike ja konkreetne, samas ka sisutihe. Esimeses osas refereeritakse Kiriku õpetuslikud seisukohad ringkirjas Rerum novarum käsitletud töö-, omandi- ning klassisuhetest ja näidatakse teemakohase õpetuse arengut kuni kaasajani. Teises osas pealkirjaga „Meie ajastu uute asjade juurde” käsitletakse kaasaegseid pakilisi sotsiaalprobleeme esmalt sotsialistliku ühiskonnakorraldusega maades, näidates, et nende hädade esmapõhjuseks on väär materialistlik inimesekäsitlus ning ateism, millest tulenevad kõik muud vead seaduslikkuse, omandiõiguse, töösuhete jm. vallas. Sotsialismi käsitleb paavst juba sotsialistliku leeri kokkuvarisemise kontekstis, kuid väidab, et see ei tähenda sugugi kapitalistliku ühiskonna ja demokraatia käsitlemist ainsa ja ainuvõimaliku hea alternatiivina. Johannes Paulus II analüüsib heaoluühiskonna ja demokraatiaga seotud probleeme: konsumptsionismi ja sellest tulenevat vaimset- ja moraalset vaesumist ning demokraatiaga seotud relativismi diktatuuri. Edasi käsitleb ta eraomandi ja materiaalsete hüvede kasutamise määratust üldiseks hüveks ning moraalseid põhimõtteid, mis peavad seadma õiged eesmärgid ja piirid kapitalistlikule majandusssüsteemile. Üks osa ringkirjast on pühendatud Kiriku hinnangule demokraatia kui poliitilise süsteemi kohta. Ehkki see hinnang on positiivne, pole see tingimatu, absolutiseeriv ja demokraatiat eksklusiivselt positiivseks kuulutav. Paavst pöörab tähelepanu ka demokraatia ohtudele moraalse relativismi, õigusliku positivismi  ja enamuse diktatuuri näol ning kinnitab traditsioonilist õpetust igasuguse võimu ja seaduslikkuse päritolu kohta Jumalalt.

 

III.4.4. Muud teemad Johannes Paulus II sotsiaaldoktriinis

 

Üks olulisemaid teemasid Johannes Paulus II sotsiaaldoktriinis on inimõiguste ja sellega seotud loomuõiguse teema. Tõsi küll, Johannes Paulus II kasutas mõistet loomuõigus harvemini kui inimõigused, ilmselt poliitilistel ja üldarusaadavatel põhjustel. Kuid inimõigused kiriku sotsiaaldoktriinis on olemuslikult midagi muud kui ÜRO Inimõiguste Deklaratsioonis või nende õiguste kaasaegsete laiendajate käsitluses homoseksuaalidele, lapsetapjatele või inimahvidele. Erinevus seisneb selles, et tõelised ja konkreetsed inimõigused tulenevad inimese mõistuslikust loomusest ehk loomuõigusest, mis on muutumatu, inimloomuse Looja aga on Jumal. Lahus neist allikatest muutuvad nad tühipaljaks subjektiivseks deklaratsiooniks, edaspidi aga alusmaterjaliks kõikvõimalikele vastandlikele suvalistele tõlgendustele ja absurdsete huvide pretensioonidele.

 

Teiseks Johannes Pauluse poolt sageli ja sügavalt käsitletud teemaks on perekonna kui ühiskonna alusmudeli ja vundamendi ning perekonna loomukohaste võõrandamatute õiguste teema. Sellele temale on pühendatud peale arvukate pöördumiste ja ettekannete mitu eraldi õpetuslikku dokumenti: adhortatsioon Familiaris consortio (22. XI 1981) perekonnast kaasaja maailmas, mis on pikem, sügavam ja rohkem väärt kui dokumendi formaalne nimetus (adhortatio = üleskutse) sisendab. Peale positiivse õpetuse kristlikust perekonnaelust kaitseb see dokument perekonna õiguseid kaasaja riigi pretensioonika sekkumise vastu perekonna eesõigustesse, eeskätt kasvatusõigustesse ja nõuab ühiskonna ja riigi edasise kestmise huvides perekonna huve ja arengut keskseks ühiskondlik-poliitiliseks huviks seadvat poliitikat valitsustelt.

 

 

 

IV

KATOLIKU SOTSIAALDOKTRIINI PÕHITEEMAD JA JUHTIV IDEE

 

 

Katoliku sotsiaaldoktriini kui Kiriku Õpetusameti autoritatiivse õpetuse vundamendiks on kahtlemata Kristus-Kuninga sotsiaalse valitsemise põhimõte, millest tulenevad ja millel põhinevad kõik teised selle doktriini põhimõtted ja tõed. Katoliku sotsiaaldoktriini võib muidugi käsitleda ka spetsiifilise kristlikult inspireeritud sotsiaaleetilise süsteemina, mis annab ideesid ja juhtnööre ühiskondlik-poliitilisele tegevusele “inimväärsema”, rahu ja heaolu kindlustava ühiskonna ehitamisel. Ideede ja põhimõtete süsteemi on lihtne vastu võtta ja järgida – seda võib teha ka osaliselt, ideede seas valides, ühtesid võttes, teisi jättes, kolmandaid tõlgendades ja kohandades. Ideed ja põhimõtted ei kohusta enamust inimestest millekski eriliseks. Kohustab seevastu usk elavasse isikusse, Taeva ja maa ja kõikide inimühiskondade Kuningasse Jeesusesse Kristusesse ning armastus Tema vastu. See kohustab usukuulekuses truult järgima kõiki Tema tahteavaldusi ja seadusi, mida Ta esitab järgimiseks ja täitmiseks oma Müstilise Ihu, Kiriku, Õpetusameti kaudu. Neile ei saa osutada osalist, valivat ja suvaliselt tõlgendavat kuulekust, siin kehtib põhimõte: kas kõik või mitte midagi, sest me ei käsitle neid mitte ideedena, vaid meie Kuninga ja juhi Jeesuse Kristuse tervikliku valitsemisena Tema kuningriigis.

 

Paljud inimesed tunnevad sümpaatiat katoliku sotsiaaldoktriini vastu, nõustuvad enamuse selle põhimõtetega ja isegi juhinduvad neist. Kuid vähesed suhtuvad sellesse kui Kristus-Kuninga autoritatiivsesse õpetusse ja Tema valitsejalikku tahtesse, mida vastu võttes või tagasi lükates võetakse vastu või lükatakse tagasi Kristus-Kuningas. Tulemuseks on “kristlik humanism” ilma Kristuseta, sotsiaalse õigluse, rahu ja inimestevahelise vendluse taotlemine kristliku eetika põhimõtete alusel ilma üleloomuliku usuta. Katoliku sotsiaaldoktriinist nopitakse “ajastu vaimule” vastuvõetavaid  ning enese maailmavaatele ja suundumustele kohaseid ideid (populaarse väljendusega „kristlikke väärtusi”). Näiteks sellisest suhtumisest pole sugugi mitte ainult nn “vabastusteoloogia”, vaid Lääne laisaks ja lodevaks muutunud katoliikluses domineeriv humanitaarne katolitsism, milles pearõhk asetatakse sotsiaalsele ja humanitaarsele aktsioonile kõiki ühendavate üldsõnaliste loosungite saatel, seevastu kõik see, mis nõuab kuulekust ja truudust Kristus-Kuninga konkreetselt väljendatud tahtele, jäetakse kui  lahutav kõrvale.[5] Kui Jumala rahuriik maa peal tuleneks ainuüksi inimlikest püüdlustest rahu, õigluse ja vendluse järele, mille lõpuks tuleks ja õnnistaks Kristus nende püüdluste tulemusi ning võtaks üle talle pakutud aupresidendi rolli, siis oleks Kristus asjata öelnud: “Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.” (Jh 14, 17), “Mina olen tee ja tõde ja elu” (Jh 14, 6) ja “Minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15, 5). Kristliku sotsiaaldoktriini teostamine pole ainult kristlaste pingutuste vili, vaid esmajoones Kirikus ja terves inimühiskonnas tegutseva Kristuse Vaimu vili ja teostub ainult Kristus-Kuninga sotsiaalse valitsemise tervikliku ja teadliku vastuvõtmisena nii üksikisikute kui rahvaste ja tema valitsejate poolt. Vastasel juhul ei teostu see üldse ehk siis pinnapealselt ja liivale rajatuna.

 

Oma ringkirjas Ubi arcano Dei kirjutab Pius XI kogu katoliku sotsiaaldoktriini olemust kokku võttes:

 

“Rahu selle sõna tõelises mõttes, Kristuse rahu, nii väga soovitud, ei saa mingil määral valitseda, kui Kristuse õpetused, Tema käsud ja eeskuju ei saa järgitud kõikide poolt nii avalikus kui ka isiklikus elus: alles siis, peale ühiskonna korraldamist võib Kirik täita talle Jumala poolt antud ülesannet ja seista jumaliku seaduse kaitsel nii üksikisikute kui ka riikide suhtes.

 

Selles nimelt seisnebki Kristuse Kuningriik. Jeesus Kristus nimelt valitseb üksikisikute mõistuses oma õpetuse läbi, valitseb nende hingedes armastuse läbi, valitseb terves Tema seadusi hoidva ja Tema eeskuju järgiva inimese elus. Issand Kristus valitseb perekondades, kui sakramendile toetuv abielu eksisteerib püha ja lahutamatu ühendusena ja milles vanemlik võim viitab Jumala isadusele, millest saab oma alguse ja nime (Eef 3, 15), milles lapsed võtavad eeskuju Jeesuslapse kuulekusest ja terve elukorraldus õhkub Naatsareti Perekonna pühadusest. Issand Kristus valitseb lõpuks riigis, kui ülimat au antakse Jumalale, Jumalast aga tuletatakse võimu päritolu ja kõik tema õigused, et seetõttu poleks ei selle kuritarvitust valitsejate poolt ega mõistuspärase kuulekuse puudumist alluvate poolt ning et Kirik saaks rõõmustada selles rollis, mille Päästja ise talle seadis, see tähendab, et oleks tunnistatud sõltumatu organisatsioonina, riikide ja rahvaste õpetaja ja juhina, mitte selleks, et ta vähendaks riigi võimu – kuna riik omab oma valdkonnas võimutäiust –, vaid selleks, et ta seda täiustaks, nii nagu arm täiustab inimese loomust. Nii saavad riigid inimestele tõhusaks abiks kõrgeima eesmärgi saavutamisel, milleks on igavene õndsus, samas kindlustavad ka püsiva aluse maisele heaolule.

Sellest kõigest järeldub, et pole Kristuse rahu väljaspool Kristuse Kuningriiki ning seepärast ei saa me tulemuslikumalt töötada Kristuse rahu kindlustamisel kui nimelt Kristuse Kuningriiki ehitades ja uuendades.”

 

Põhiküsimuseks Katoliku Kiriku ning kaasaja ühiskonna ja riikide vahelistes suhetes pole mitte vaidlus ühe või teise punkti vastuvõtmise üle katoliku õpetusest. Põhiküsimuseks on hoopis Kristus-Kuninga vastuvõtmine inimeste südamete ja seeläbi ka katoliiklike ühiskondade ja riikide valitsejana või hoopis Tema tagasilükkamine. “Vaata, teie kuningas!”, ütleb Kirik – ja vastuseks on: “Meil ei ole kuningat, vaid on keiser” (Jh 19, 14-15); “«Meie ei taha, et tema meie üle kuningana valitseks.” (Lk 19, 14). Kui Jeesus Kristus valitseb, saab ta valitseda ainult oma loomuse kohaselt, st absoluutse monarhina iga ühiskonnaelu valdkonna üle, Tema valitsemise alla peavad end heitma nii üksikisikud kui riigid, vastu tuleb võtta iga Tema seadus ja Tema õpetus tervikuna. Kui mitte ühiskondlikku rahu ja harmooniat kindlustava vabatahtlikult vastuvõetud Kristus-Kuninga seaduslikkuse kaudu, siis katastroofe, sõdasid, vaesumist, revolutsioone ja tervete rahvaste ja riikide mandumist ja hävimist kaasa toovate karistuste kaudu.

 

 

Käesolev ettekanne peeti 2009. a. Vanalinna Hariduskolleegiumis toimunud katoliikliku meesteklubi Respublica Christiana korralisel kohtumisel.

 

MÄRKUSED:

[1] – Katoliku sotsiaaldoktriini olemusest ja autoriteedist: Papieska Rada „Iustitia et Pax”, Kompendium Nauki Społecznej Kościoła (edaspidi lühendatult: KNSK), Jedność, Kielce, 2005, nr. 73, 79, 80. See katoliku sotsiaaldoktriini kompendium on ilmunud kõikides tähtsamates Euroopa keeltes.

[2] Patrick de Laubier, Myśl społeczna Kościoła katolickiego od Leona XIII do Jana Pawła II, Michalineum, Warszawa/Kraków, 1988, lk. 11.

[3] Demokratismi all mõistetakse siin demokraatia absolutiseerimist ainsa eesrindliku, inimväärika ja universaalse poliitilise ja ühiskondliku korralduse vormina koos selle aluseks oleva ideega, mille kohaselt kogu võim pärineb rahvalt, mitte Jumalalt.

[4] Summa Theologica, IIa, q. 29, a. 3 ad 3.

Lisa kommentaar