VATIKANI II KIRIKUKOGU TÕLGENDAMISE PROBLEEM


Dr.  Paweł Milcarek

Dr. Paweł Milcarek 2013. a. Tallinnas TriaLogose teadussessioonil.

 

Vatikani II Kirikukogu plenaaristung

 

Isa Ivo Õunpuu sissejuhatav märkus. 

Hoolimata sellest, et selle 2013. a. TriaLogose teadussessiooni raames peetud ettekande avaldamine Katoliku Õpetuse Andmebaasis võib paljude traditsiooniliste katoliiklaste, eelkõige P. Pius X Vennaskonnaga seotud ustavate hämmeldust ja isegi protesti esile kutsuda, pean seda vajalikuks ja otsustasin seda teha. Esiteks sellepärast, et erinevalt lahkarvamusi mittevõimaldava defineeritud katoliku usudogma valdkonnast tegemist on iseenesest mitmeid tõlgendusi ja põhjendatud arvamusi lubava diskussioonile avatud teemaga ja teiseks sellepärast, et tegemist on ühe Vatikani II Kirikukogu dokumentide autoriteedi ja tõlgenduse osas võimaliku,  progressistlikest tõlgendustest erineval viisil intentsionaalselt usutruu hoiaku väljendusega, nimelt paavst Benedictus XVI-le toetuva nn. “järjepidevuse hermeneutika” ühe juhtiva teoreetiku seisukohtade kokkuvõttega. Kõikide selles ettekandes väljendatud seisukohtadega selle ettekande tõlk ja veebilehel avaldaja küll ei pruugi nõustuda, kuid ometi peab ta seda äärmiselt õpetlikuks, tutvumist ja seetõttu avaldamist väärivaks, ühe häälena loodetavasti üsna pea järgnevate käsitluste seas Vatikani II Kirikukogu, selle mõjude ja autoriteedi teemal.

* * *   * * *   * * *

 

Viiskümmend aastat tagasi, 11. oktoobril 1962. kuulutati avatuks Vatikani II Kirikukogu. Ta kestis ligi kolm aastat, seega veidi kauem kui eelmine, poliitiliste sündmuste tõttu katkestatud Vatikani I Kirikukogu (1869-1870), kuid mitu korda lühemalt kui üle-eelmine, nimelt Tridenti Kirikukogu (1545-1563). Kutsutud kokku Johannes XXII kavatsuse alusel, viis ta praktiliselt läbi ja lõpule tema ametijärglane Paulus VI.

Nii nagu iga varasem kirikukogu või vähemalt iga reaalset tähtsust omanud kirikukogu, tõi ka Vatikani II Kirikukogu kaasa samaaegselt nii korra kui ka segaduse. Korra, kuna peale tormilisi diskussioone võeti vastu teatud kõikidele kohustuslikud kiriklikud otsustused küsimustes, mis juba ammu ootasid autoritatiivset ja samas ka ühist lahendamist. Segaduse, kuna iga selline „hüpe” Traditsioonis ajab veidi segadusse ning annab ajendi ilmsiks saada patustel kalduvustel, konservatiivide kitsarinnalisusel ning reformaatorite uhkusel. Seega, nii nagu peale iga tähtsat kirikukogu, segunesid Kirikus entusiasm üllatuse ja kibeduse tunnetega ning lootus uuendamisele ja uuele jõule kartusega, kas Kirikukogu põhjustatud „šokk” ei pahanda usklikke masse, keda mitte eriti sügavalt ei pühendatud Kirikukogu eesmärkidesse ja taotlustesse.

Kirikukogu rikkaliku loomingu seast vaid väike osa põhjustas lõppematuid vastuolusid nagu teatud sõnastused liturgiakonstitutsioonis, õpetus piiskoppide kollegiaalsusest, uued rõhuasetused õpetuses Kirikust, „oikumenismi katoliiklikud põhimõtted”, dialoogiks avatud suhtumine mittekristlikesse religioonidesse ning eelkõige teoloogiliste ja õiguslike raskustega seotud õpetus religioonivabadusest. Vastuoluline oli ka Kirikukogu vaikimine kommunismi suhtes (mis seevastu rahuldas väga nõukogude „vaatlejaid”) samas kui laialdaselt vaieldi igasuguste probleemide üle, alates tuumarelvast ja lõpetades puhkuse kultuuriga.

Kõikide Kirikukogu dokumentide all seisid niivõrd vastandlike isikute nagu Ottaviani ja Bea, Lefebvre’i ja Suenensi, „konservatiivide” ja „liberaalide” liidrite allkirjad. Nad andsid oma allkirjad erinevas meeleolus. Nagu alati sellistel sündmustel, ei saanud keegi Kirikukogult koju sõita täie rahulolutundega selle üle, et kõik tema isiklikud hoiakud ja seisukohad, mida ta nagu tavaliselt pidas täie siirusega parimateks Kirikule või isegi ainuõigeteks, olid täieliku „võidu saavutanud”. Kuid nagu alati, sõitsid ühed koju tundega, et „kõigest hoolimata oli see üks samm edasi”, teised aga rahutukstegeva eelaimdusega, et „oleks võinud juhtuda katastroof, kuid meil õnnestus see ikkagi ära hoida”. Sealjuures oli enamus nii esimestest kui teistest suuteline tunnistama, et sellest ajast peab Kirikukogu olema kõikidele ühine mõõdupuu ning et seeläbi peab lõppema köievedamine muutuste partei ja korra partei vahel, ning mis kõige tähtsam: et Kirikukogu tööde lõpptulemusena saab isegi alguses uudsena tunduvates sõnastustes lõpuks ilmseks ühe ja sama katoliku Traditsiooni elujõulisus.

Kirikukogude ülesanne pole ainult erinevate sõnadega korrata ühtesid ja samu formuleeringuid. Kirikukogud võivad viia arenguni õpetuses: muutmata seda, „mida on alati usutud”, selgitavad nad üksikasjalikumalt seda, mida seni polnud vaja selgitada, või valgustavad seda, mis seni oli mingil põhjusel jäänud „erinevate seisukohtade” hämarusse. Selline ülesanne seisis ka Vatikani II Kirikukogu ees: muutmata usupärandi olemuslikku sisu, asus ta selgitama ja valgustama neid küsimusi, millele juba paavst Leo XIII ajast (1878-1903) näis lahenduste leidmine üha vajalikumana ning vastuseisus totalitaarsete ideoloogiatega näisid nad hingehoiulisest  pastoraalsest vaatepunktist lausa hädavajalikena. Hoolimata kohati puudulikust teostusest, ei teinud Kirikukogu midagi muud kui tugevdas paavstide Leo XIII, Pius X, Pius XI ja Pius XII poolt liturgias, teoloogias ja sotsiaaldoktriinis seatud suundumusi. Kuid nende suundumuste seadmine ei pruugi tähendada volituste andmist jätkata neid lõpmatuseni, kuni kaelamurdmiseni.

Kirikukogul toimunud hääletuste statistika andis ühemõttelise signaali, et umbes kahesaja (nn konservatiivsesse tiiba kuuluva) kontsiiliisa puhul on võimalused kaugeleulatuvate muutuste taotlemiseks ammendatud – et see, mis leidus ametlikes dokumentides, on sellele Kiriku osale vastuvõtuläve maksimum. Asi ei seisne mitte arvudes: see „konservatiivne opositsioon” hääletati lihtsalt üle, ehkki debati käigus oli ta võimeline esitama väga asjalikke parandusi ja reservatsioone. On kahju, et selle tugeva hääle kohalolu Kirikukogul ei käsitletud Kirikukogu otsuste elluviimisel tõsiselt Püha Vaimu toetuse ühe elemendina.

Kirikukogule järgnenud „Kirikukogu elluviimine” on Vatikani II Kirikukogu küsimusest endast  põhimõtteliselt erinev teema. Mida raskes töös ja vaidlustes sündinud Kirikukogu dokumentides oli kirjeldatud Kiriku ühise teena, seda käsitleti sageli praktiliste volitustena märksa sügavamale minevateks muutusteks, millest kontsiiliisad undki polnud näinud. Murti teatud laadi kirjutamata lojaalsuselepet, ehkki teistelt nõuti pidevalt lojaalsust. Sõltumata sinodaalsete konsultatsioonide süsteemi käimalükkamisest, kasutati Apostelliku Tooli võimu täiesti „kirikukogueelses” stiilis – raudse käega kahtluseid ja vastuväiteid murdes ning samaaegselt valgustatud absolutismi auras märksa enam „ekspertide” seisukohtadega kui Traditsiooni pärandiga arvestades. Uhkeldades oma väidetava vastumeelsusega „juridismi” suhtes, esitati Vatikanum II dokumente „esseedena, mitte dokumentidena” (kardinal Garrone), kuid ometigi ümbritseti nendesamade tekstide fragmente suurema austusega kui dogmasid. Kirikus võttis võimust tavapärase isikliku või institutsionaalse vastutuse alt väljavõetud struktuuride – mitmesuguste sekretariaatide, erakorraliste komisjonide, töögruppide jms nõukogude – erakordne võim.

Paulus VI ja Johannes Paulus II pontifikaatide ajal omandasid kuju need tähtsad instrumendid, milles ja mille vahendusel nende paavstide käe all tõlgendati praktikas Vatikani II Kirikukogu õpetusi ja otsuseid: täiesti uute liturgiliste raamatute kogumik eesotsas liturgilise kalendri (1969), missaraamatu (1970) ja „breviaariga” (1971); uus Kirikuõiguse Koodeks (1983) ning lõpuks (1992) uus Katekismus. Hakkasid toimima struktuurid ja mehhanismid, mille algust nähti, suurema või väiksema õigusega, „Kirikukogu tahtes”. Paavstide õpetuses domineerisid tsitaadid Vatikani II Kirikukogust ülekaaluka enamusega kõikide viidete üle tervele Kiriku varasemale õpetusele. Tuleb seevastu tunnistada, et korduvalt päästsid paavstide isiklikud sekkumised reformid nende täielikust katkestamisest nii Kirikukoguga kui varasema Traditsiooniga.

See, mis Rooma keskvalitsuses oli omandanud radikaalse ümberkujunduse vormi, leidis kohalikes kirikutes erineva vastukaja. Saksamaalt, Prantsusmaalt ja USA-st pärit liidrid seadsid valitsevaks suundumuseks veelgi radikaalsema ümberkujunduse, mille taotluseks oli uue „postkontsiliaarse Kiriku” loomine (mida vastandati teravalt „kontsiilieelsele Kirikule”). Kuid juhtus ka seda, et erinevates diötseesides või maades nagu näiteks Genua diötseesis kardinal Siri või Poolas primas kardinal Wyszyński juhtimise all viidi „Kirikukogu korraldused” ellu lojaalselt, ehkki selge mõõdukusega. Seevastu otsustavad keeldumised „Kirikukogu elluviimisest” piirdusid kõige selle kõrvaleheitmisega, mida hinnati Vaticanum II tahtest üleastumiseks (nagu keeldumine uue missakorra kasutamisest Brasiilias Campose diötseesis) või brutaalselt kõrvale tõrjutud „peapiiskop Lefebvre’i liikumise” tervikliku opositsiooniga Vaticanum II-le, arvestamata veelgi kaugemale minevaid väikesearvulisi rühmasid, kes just nimelt selle Kirikukogu tõttu seadsid põhimõttelise kahtluse alla „kirikukogujärgsete” paavstide õiguspärasuse.

Samal ajal muutus Vatikani II Kirikukogu tingimusteta heakskiidu suundumus „Jumala rahva” seas aastate möödudes omalaadseks seguks, milles dokumentide kainet lugemist oli sageli raske eristada  teadvustamata soovist teha Kirikukogust omalaadset „uut algust” koos mitmeteistkümne sajandi vanuse Kiriku Traditsiooni avaliku eitamisega. Selles suundumuses tahtis igaüks ennast ühistes seisukohtades kinnitada, kuid mitte igaühel polnud julgust isiklikult tõde eksitusest eristada.

Kõik mis toimus edasi, oli liialt loomupärane tagajärg. Mitmekümne aasta vältel olime tunnistajateks mitte ainult lakkamatule Kirikukogu dokumentidele viitamisele, vaid sageli lausa piinlikele katsetele ülistada see Kirikukogu mingiks erakordseks ja kordumatuks sündmuseks, tähtsaimaks kõigist teistest kirikukogudest, mis seab mõõdupuud dogmadele või paneb aluse lausa „uuele ajastule”. Järjekordsed pidulikud aastapäevad andsid võimaluse esitada Vatikani II Kirikukogu sündmusena, mida pole seni veel piisaval määral kiidetud ning samas ka jämeda malakana igaühele, kes teda „veel mitte piisaval” määral polnud kiitnud. Selles võidupakkumises võis panuseid tõsta lõpmatuseni – kooskõlas mõnedes mõjuvõimsates ringkondades valitseva veendumusega, et Kirikukogu ainult „avas uksed” uuele mõtteviisile, millele ta seejärel ei tohi enam piiranguid seada. Seepärast juhtus korduvalt, et „Kirikukogu eitajateks” nimetati isegi neid, kes siiras usus tsiteerisid Kirikukogu dokumente tema kreatiivsete tõlgendajate vastu. See, mis juhtus deklaratsiooniga Dominus Jesus demonstreeris, et kooskõlas sellise loogikaga ei saanud ennast süüdistustest puutumatuna tunda mitte ainult kardinal Ratzinger, vaid isegi Johannes Paulus II ise. Mitte alati ei jõudnud Kirikukogu sammu pidada „Kirikukogu vaimuga”.

Lisame, et Kirikukogu tegelike või väidetavate vastaste, tõeliste või kujutletud „lefebristide“ olukord oli ja on võrreldamatult halvem võrreldes nende olukorraga, keda „kirikukogujärgsel ajastul” tabas kiriklik tagakiusamine mingisuguste usuga vastuolus seisvate vaadete tõttu: nemad kannatasid Kirikus, kuid võisid alati kasutada mittekiriklike „edumeelsete ringkondade” viisakat toetust ja kaastunnet; samamoodi võis pärast Kirikukogu iga progressistlik teolog või preester, kes kritiseeris Kirikut tema konservatiivsuse pärast, arvestada massiteabevahendite toetuse ja võimendusega. Seevastu nende suhtes, kes „eitasid Kirikukogu”, oli ekskommunikatsioon totaalne, selle viis täide nii kiriklik establishment kui ka „Kiriku reformi” toetav „maailm”.

Ilma raskusteta võib tuua näiteid, mis tõendavad, et kõik eelpoolkirjeldatu toimib teatud määral tänaseni, ehkki (Benedictus XVI pontifikaadi läbi võimendatud) „Ratzingeri efekt” ühenduses uute massimeediavahendite pakutud võimalustega on „avatud Kiriku” eest võitlevate ringkondade praktiseeritud väljalülitamismeetodite halastamatut iseloomu olulisel määral pehmendanud.

Kuid meie elame juba teisel ajastul ja teistsuguses õhkkonnas. „Kirikukogu vaimust” inspireeritud impressionism ei ole enam tolereeritud stiil. Meie silme alanud muutus Vatikani II Kirikukogu käsitlemises ei põhine tavalisel mehaanilisel meeleolude kaldumisel mujale. See pole ka mingi Benedictus XVI kriitilisest mõtlemisest mõjustatud „Vatikani uue poliitika” automaatne ja pimedalt kuulekas kohandamine.

Pool sajandit pärast Kirikukogu sündmust libiseb ajalugu selle inimlike kujundajate omandusest välja. Järk-järgult me lakkame vaatamast sellele sündmusele pilguga, mida on sellele suunanud tolle ajastu liidrid ning me hakkame (või vähemalt on meil võimalus hakata) sellele vaatama iseseisvalt, justkui väljapoolt – isegi kui see sündmus jääb edasi „meie asjaks” meie kuuluvuse tõttu Kirikusse, kelle jaoks Kirikukogu jääb alati eriliseks sündmuseks.

Just nimelt praegu toimub see muutus ja selle muutuse dikteerib juba kalender ise.

On tõsiasi, et peale Kirikukogu avamist ja lõpetamist on maailm muutunud vähemalt kaks korda: kõigepealt 1968. aastal ja seejärel 1989. aastal. Mõlemad need murrangud kujutasid endast tugevat väljakutset Vatikani II Kirikukogu pastoraalsele aktuaalsusele.

Tingimused, millistes Kirikukogu formuleeris oma pastoraalsed juhised, muutusid juba 1968. aasta mässuga sügavalt ajakohatuks. Muutuste kiirus põhjustas, et kavatsused, mis tuginesid ühele kindlale andmete kogumile, realiseeriti juba selle kataklüsmi sees, mis muutis suurema osa neist andmetest tolmuks. Jumalik Ettehooldus pani seeläbi toime justkui teatud pilke sotsioloogia üleliigse usaldamise üle, mille teooriad pühaduse läbielamise valdkonnas pöördusid koheselt pärast Kirikukogu saja kaheksakümne kraadi võrra, seda sõltumatult vasakpoolsest mässust. Seevastu veelgi sügavam muutus toimus enam kui kakskümmend aastat peale Vatikani Kirikukogu lõpetamist, umbes 1989. aasta paiku – ehkki võib kaitsta väidet, et Nõukogu Liidu kokkuvarisemine muutis Kirikukogusse suhtumise puhul vähe, kuna tema dokumentides oli Nõukogude režiimi olemasolu mahavaikitud teema.

Kuid need sügavad muutused ümbritsevas maailmas, ehkki nad mõjutasid Kirikukogu otsuste elluviimist (1968. aasta mässu mõju ei saa siin alahinnata), ei põhjustanud mingit arukat ümberhindamist Vatikani II Kirikukogu puhtalt praktilis-kirjeldusliku kihi suhtes. Vastupidi, ümberväärtustamisele allutati teoloogiliste liidrite ringkondades meeleldi varasemad dogmad, kuid Kirikukogu „pastoraalsed suundumused” jäid rikkumatuks justkui vahetult taevast pärit annid.

Kui meil poleks lootust selle peale, et Kirik kasutab ajastult ajastule üleminekutel üleloomuliku väe abi, tuleks see kirjeldus kokku võtta tõdemusega, et kõik see on nii ülimalt loomulik kui ka väga raske vältida. Kuid usu vaimus Kirikusse tuleb öelda pigem seda, et need on sellisel loomulikkuse ja möödapääsmatuse tasemel olevad nähtused, millest Kirik on võimeline võitu saama, ehkki sageli alles aastakümnete jooksul.

Vatikani II Kirikukogu sündmust vaatleme me täna poolesajandilise vahemaa tagant ja see peaks kergendama tema sellist praktilist hinnanguut, mis varem oli märksa raskem isegi pühadele inimestele.

Olgugi et „Kirikukogu nimel” on Kiriku institutsioonides reformeeritud peaaegu kõik, pole me veel kogenud tõelist reformi, vaid viibime praegu alles esimesest šokist väljumise seisundis, mida põhjustasid erinevad uued ideed ja muutuste võimalikkus. Liturgilise reformi näitel võib juba täna väita, et paljude esmaste reformaatorlike initsiatiivide ja institutsioonide kahtluse alla seadmine ei tähenda veel ilmtingimata „Kirikukogu eitamist” ning et tee sügavamale mineva reformi suunas võib viia ka läbi näilise „tagasipöördumise” Vaticanum II eelse pärandi, näiteks „vanemas vormis” pühitsetava liturgia juurde.

Tundub, et Vatikani II Kirikukogu tekstide mõistmine jääb ka edasi suureks väljakutseks. Me leiame neis nii asju, mis kujutavad endast tervele Kirikule seatud norme ja põhimõtteid kui ka asju, mida on väga raske sellistena käsitleda, kuna nad näivad olevat vaid tunnistus oma ajastu valdavatest veendumustest. Selles valdkonnas segunevad inimlikud kired, huvid ja ambitsioonid Püha Vaimu toetuse ja üldjuhtimisega. Arvan, et eelmistel aastakümnetel ei püüdnud me neid  piisavalt selgelt üksteisest eristada.

Võtmena selle mõistmiseks, mida kujutas endast Kirikukogu, tuleb alati kasutada seda kavatsust, mida väljendas Johannes XXIII oma Kirikukogu avavas kõnes Gaudet Mater Ecclesia. Paavst ütles, et kuna Kiriku kasutuses on kirikukogudel väljendatud õpetuse selge pärandvaramu, siis Vatikani II Kirikukogu ei pea tingimata keskenduma selle täpsustamisele. Seepärast polnud Kirikukogu eesmärgiks teha õpetuslikke läbimurdeid, vaid pigem valgustada neid küsimusi, mis on muutunud eriliselt aktuaalseteks pastoraalsest vaatepunktist. Seetõttu moodustab Vatikani II Kirikukogu õpetuses paksu kihi see, mida isa Bernard Lucien paneb ette nimetada pedagoogiliseks õpetusametiks ehk Kiriku õpetuse kõige vähem autoriteetsemaks vormiks. Kuid peale selle leiame Kirikukogu dokumentides ka Õpetusameti teostamise kõrgemaid astmeid, millele võib omistada erineva kaaluga õpetusliku siduvuse. Kirikukogu pastoraalne iseloom ei välista tema õpetuslikku tähendust, vaid kirjeldab Kirikukogu töö eesmärki.

Vaticanum II pastoraalse iseloomu mõistmine on tähtis ka seetõttu, et praegu toimuvas vaidluses kasutatakse mõlemal poolel sageli tühje ja ebaõigeid väljendeid, mis muudavad selle vaidluse sisutühjaks ja mõttetuks.

Kõik nõustuvad selle väljendiga, et Kirikukogu oli pastoraalne ja seejärel teevad sellest valed järeldused. Öeldakse näiteks, et kuna tegemist oli pastoraalse kirikukoguga, ei jätnud ta endast maha mingit õpetust, ning kui nii, siis oli see sündmus, millest katoliiklased ei peaks tegema usu valdkonnas mingeid järeldusi. Selline on väga sageli konservatiivse poole seletus: tema pastoraalse iseloomu tõttu võib Kirikukogu jätta kõrvale.

Teisest küljest on vaidluse vastaspoolel populaarne selline mõttemudel, mille kohaselt Kirikukogu seadis üles loosungi, mis lubab jätta õpetuse kõrvale ja juhinduda sellest, „mida nõuab meie ajastu”; seoses sellega ei tule Kirikukogu õpetust käsitleda üleliia tõsiselt, kuna Kirikukogu – see on eelkõige vabadus läbi viia järgmisi eksperimente.

Benedictus XVI pontifikaat oli aeg, mil Kiriku institutsioonides said suuremal määral sõnaõigust ka need inimesed, kes oma kiriklikku karjääri pole saavutanud peamiselt tänu Kirikukogu targale või mitte targale heaks- ja tagakiitmisele. Hoogu sai mitmesuguste kiriklike ametite usaldamine ka neile isikutele, kelle jaoks isegi Kirikukogu polnud välja jäetud ebajumalakummardamise keelu alt.

Vatikani II Kirikukogu sündmus näib alles nüüd hakkavat eralduma oma spetsiifilisest inimlikust kultuurist, mille keskel ta sündis. Nimelt siis, kui Kirikukogu sõnaosavus teda ümbritseva tsivilisatsiooni kõrgelennuliste kirjeldustega on lakanud inimesi eksitamast ja kui kaob tema roll rajamismüüdina paljudele kiriklikele karjääridele, tekib šanss, et sellest segadusest võiksid tõusta pinnale Kirikukogu olemuslikud ja seesmist väärtust omavad tõed.

Kirikukogu, mis on eraldatud oma kaasaegsest (nii välisest kui kiriklikust) kultuurist, kaotab palju üleliigseid kilogramme. On tõsi, et selle tulemusena jätab ta märksa vähem efektse, vähem „ümmarguse” mulje. Hoolimata tema tervikuna ilustavatest taotlustest saab ilmseks, et see ülimalt ilukõneline Kirikukogu on tegelikkuses tugevalt sõltuv struktuur, mis nõuab täiendamist ja lugemist seoses varasema õpetusega. Sarnaselt nagu kõik eelmised kirikukogud, pole ta mingi Kiriku õpetuse imeline ja homogeenne summa, vaid on väljendus Kiriku õpetuse arengust teatud küsimustes, mida me suudame õigesti mõista alles Kiriku teiste seisukohavõttude taustal.

Ilma jäetud oma isoleerivast kestast, tema tekstidesse väljapoolt surutud väidetavalt iseenesest mõistetavatest mõttelühenditest, saab võimalikuks Kirikukogu üha tugevamalt ja vahetumalt vastandada Kirikukogu ajast tugevalt ebasõbralikumaks muutunud kaasaja ideoloogilise atmosfääriga. See pole enam Lääne sõjajärgne liberalism ega Maritaini unenägudest pärit  Ameerika demokraatia ega isegi Centesimus annus’es visandatud üha inimlikum vabaduse maailm. See on maailm, milles on väga raske leida ühist mõistmist isegi „inimisiku põhiliste õiguste” ja „inimväärikuse” põhimõtete ühise aktsepteerimise tasemel, kuna nende mõistmisel on vahepeal jõutud põhimõttelise lõhenemiseni. See on maailm, mille jaoks Kirikukogu kontseptsioon „religioonivabadusest” pole enam ahvatlev, kuna dogmaks on saanud relativism ja moraalne neutraalsus. Selles maailmas ei käsitleta Kirikut ei õpetaja ega partnerina, vaid äärmiselt juhul organisatsioonina, mis omaenda mõistetega kirjeldab seda, mida poliitiline korrektsus on eelnevalt formuleerinud. Just nimelt sellisena käsitleb Vatikani II Kirikukogu ilmalik establishment.

Selles kohtumises joonistub ilma pehmendava ja tuimestava vahendamiseta teravalt välja kogu alternatiiv: Kirikukogu ilmneb meile kas õieti kui üks uusimatest omal kohal asuvatest Traditsiooni amalgaami elementidest, või – üldsegi mitte omal kohal – kui üks postkristliku amalgaami katoliiklusesarnastest elementidest.

Vatikani II Kirikukogu vastuvõtus saab see olema otsustav hetk valiku „kas see või teine” vahel. Samas Kirikukogu ja (varasema) Traditsiooni vaheline side pole esimesel pilgul, vähemalt kohati, sugugi ilmselge. Ning seda mitte sellepärast, nagu oleks tõepoolest toimunud mingi katkestus, vastuolu doktrinaalselt olulisel tasandil. Pigem seisneb probleem selles, et Kirikukogu õpetuse blokk kui tervik, mis sisaldab erineva tasemega seisukohavõtte, „ei ühildu” (ingl. k. does notsquare”) kohati Kiriku varasema analoogilise õpetuse bloki kui tervikuga, mis kujunes välja Kiriku vastuseisus Revolutsiooni ja liberalismiga. See, mida ei anna „ühildada”, seisneb peamiselt selles, mida on järeldatud või eeldatud kommentaaride, selgituste, argumentide ja praktiliste ettepanekute kihis. Ilmselge tõsiasjana näib, et mõlemaid blokke ei saa samaaegselt kehtivaks pidada. Sellest tuleneb ka vältimatu ja lahendamatuna näiv konflikt mõlema bloki tunnistajate, antiliberaalsete ringkirjade „integristide” ja Vatikani II Kirikukogu „integristide” vahel.

Kuid Traditsioon ja tema olemusliku õpetuse järjepidevus seisneb milleski muus. Selles vallas kehtib alati katoliiklik põhimõte, et Vatikani II Kirikukogu õpetuse autoritatiivne osa ei ole vastuolus varasema Õpetusameti autoritatiivse õpetusega. Mitte ainult et kunagiste sõnastuste kordamised, vaid ka Kirikukogu dokumentides esitatud täpselt mõistetud õpetus Kirikust, kollegiaalsusest, oikumenismist, religioonivabadusest ning suhtumisest mittekristlikesse religioonidesse kujutavad endast Kiriku õpetuse õigustatud ja isegi soovitud arengu elemente.

See põhimõte tõestab ennast isegi sellise dokumendi puhul nagu seda on Kirikukogu deklaratsioon religioonivabadusest, mis oma õpetuses on täiesti ortodoksne, kuid mis on olnud allutatud ka laialdasele võltsimisele, mida on raske seletada ja tõlgendada ning mida on praktikas sageli loetud väga ühekülgselt, kuna vastuolus Kiriku varasema õpetusega Kristuse ühiskondlikust valitsemisest.

Traditsiooniline õpetus üksikinimeste ja ühiskondade moraalsest kohustusest ainsa tõelise religiooni suhtes ning Kirikukogu arendatud õpetus inimsiku õigusest religioossele vabadusele on deklaratsiooni Dignitatis humanae doktrinaalsetes teesides sõnastatud samasugusel autoriteedi tasemel. Nüüd aga, need doktrinaalsed teesid ei räägi millestki muust kui ainult kohustusest ja vabadusest. Seda ei saa mõista mingis muus kui ainult selles mõttes, et Kirik aktsepteerib ainult nimetatud kohustuse sellist käsitlust, milles jääb ruumi nimetatud vabaduse realiseerimiseks ning ainult nimetatud vabaduse sellist definitsiooni, mis ei tühista kohustust.

Harmoonia katoliku religiooni suhtes osutatava moraalse kohustuse ning religioonivabaduse õiguse vaheline on seega deklaratsioonis Dignitatis humanae esitatud õpetuse kõige kõrgemal tasemel esitatud eeldus. See on ka põhiline eeldus „religioonivabadust” käsitleva dokumendi hermeneutikale.

Taolise juhtiva tõlgendusliku kriteeriumi esitamine ei pruugi tingimata tähendada, et selles eeldatud harmoonia on reaalselt väljendatud selle deklaratsiooni arutluskäigu kõikidel etappidel – seda enam, kui see küsimus jäeti teadlikult edasise uurimise objektiks. Seevastu tuleb tunnistada, et selle deklaratsiooni kitsalt mõistetud doktrinaalse osa (st kahe esimese paragrahvi) raames on rõhutatud, et nimetatud konkreetne harmoonia vabaduse ja kohustuse vahel ei puuduta niivõrd üksikuid mõisteid ja abstraktseid teese, kuivõrd Kiriku õpetuse teatud „blokke”, mis on leidnud oma väljenduse Õpetusameti konkreetsetes aktides.

Deklaratsioon nimetab – ikka veel oma doktrinaalses osas – kolm sellist „blokki”. Esimene ja vanim neist on „traditsiooniline katoliku õpetus inimeste ja ühiskondade moraalsest kohustusest tõelise religiooni ja ainsa Kristuse Kiriku suhtes”. Me teame, et selle all mõeldakse Õpetusameti õpetust kuni Leo XIII ajani. Teisena nimetatakse „viimaste paavstide õpetust inimisiku rikkumatutest õigustest” ning „ühiskonna õiguspärasest korraldusest” – ning me teame, et selle all peetakse silmas Paulus VI, Johannes XXIII, Pius XII, Pius X ja Leo XIII õpetust. Ning kolmas blokk on nimelt Dignitatis humanae õpetus „religioonivabadusest”.

Nimetatud kolm blokki erinevad üksteisest mitte ainult oma ajaloolise konteksti, vaid ka oma objekti poolest – need pole seega, vähemalt mitte põhimõtteliselt, kolm üksteisele ajaliselt järgnevat erinevat versiooni ühe ja sama küsimuse käsitlemisel. Teoreetiliselt võib nendevaheline vastuolu juhtuda vaid aktsidentaalselt (per accidens), ilma „frontaalkokkupõrke” võimaluseta.

Kuid praktikas pole selline põhimõtteline kokkupõrge välistatud, kuna isegi objekti poolest erinevad doktrinaalsed blokid võivad sisaldada elemente, mis võivad olla vastuolus teise bloki elementidega. Seda enam, et eelpool nimetatud kolme bloki objektid – moraalne kohustus tõelise religiooni suhtes, isiku rikkumatud õigused, ühiskonna õiguslik kord ning religioosne „vabadus sunnist tsiviilühiskonnas” haakuvad vahetult või isegi põimuvad üksteisega.

Dignitatis humanae õpetuslikus tuumikosas kinnitatakse, et Kirikukogu välja kuulutatud õpetus religioonivabadusest jätab ühelt poolt rikkumatuks varasema õpetuse religioossest kohustusest ja teiselt poolt arendab uut õpetust isiku õigustest ja ühiskonna korrast. Harmoonia põhimõte, mis ilmnes õpetuslikes teesides väljendatud põhimõtete tasemel, jääb sel moel kehtima ka Õpetusameti ajalooliste õpetuslike blokkide omavahelistes suhetes.

See harmoonia aga peab hõlmama mitte ainult dokumendi õpetuslikku tuuma – milles ta on lõpuks ju ainult deklareeritud, mitte aga selgitatud. Et see harmoonia oleks reaalne, peab olema võimalik seda välja lugeda ka Kirikukogu dokumendi õpetuslikus osas üksteisele järgnevate erinevate teeside vahelt.

Ning siin me komistame mitte väikese raskuse otsa: nimelt ei anna deklaratsioon religioonivabadusest oma doktrinaalses osas isegi lühiülevaadet selles nimetatud „traditsioonilisest katoliku õpetusest” ega anna selle kohta mingeid viiteid ka järgnevates seletustes. Võib öelda, et Dignitatis humanaes on see rikkumatu „traditsiooniline õpetus” pärast tema lühikest meenutamist DH 1-s edaspidi kohalolev pea eranditult implitsiitselt, nimelt DH tekstis ilmuvate piirangute, klauslite või hüpoteeside väljendamata jäänud põhjusena. Kahtlemata raskendab see asjaolu väga selle dokumendi korrektset lugemist – seda enam seetõttu, et kirikukogujärgses katoliikluses toimunud teatud laadi „kultuurirevolutsiooni” tõttu loeme meie seda deklaratsiooni ning ülejäänud Vatikani II Kirikukogu dokumente ilma tolle teadlikkuse ja mäluta, mida omasid neid heakskiitnud kontsiiliisad, kes tundsid kindlasti meist paremini sellistes dokumentides nagu Pius IX Quanta cura ja Syllabuse, Leo XIII Immortale Dei või Pius XI Quas primas väljendatud katoliku õpetust.

DH 1-s väljakuulutatud harmoonia pole niisiis mitte niivõrd järeldus, kuivõrd edasise lugemise kriteerium. Ning selle lugemise tulemusena selguse saavutamiseks tuleb omavahel vastavusse seada ühelt poolt Dignitatis humanae edasised väiksemat autoritatiivsuse taset omavad selgitused religioonivabadusest ning teiselt poolt väljapool seda deklaratsiooni leiduvad traditsioonilise katoliku õpetuse selgitused inimeste ja ühiskondade moraalsetest kohustustest.

Siinkohal tuleb teha veel üks klausel. Harmoonia otsimine Õpetusameti kahe ajaloolise teemaderingi vahel ei tähenda rünnakut neist kummagi positsioonile ja tähtsusele – pigem vastupidi, harmoonia saab saavutada ainult seeläbi, et igaühe puhul tunnistatakse nimelt seda kohta ja tähtsust, mis neile kuulub. See ei pruugi loomulikult sageli üldse tähendada samasugust õpetuslikku kaalu – millele tabavalt pööras tähelepanu Kirikukogu oma õpetuses õpetuste hierarhiast.

Välistada põhimõttelise järjepidevuse puudumine ehk katkestamine ei tähenda kahe doktrinaalse kihi täieliku samasuse või nendevahelise valmis harmoonia väljakuulutamist. See harmoonia peab eksisteerima õpetuslike seisukohavõttude „tugevas“ kihis, kuid mitte ilmtingimata nende  õpetuslike või distsiplinaarsete täienduste „pehmes“ kihis. Selles teises kihis jääb „tugeva“ õpetuse kihis juba eksisteeriva harmoonia saavutamine edasiseks ülesandeks hermeneutilisele tööle. See harmoonia saab ilmseks seeläbi, et „pehme“ õpetuse valdkonda kuuluvate lõikude suhtes toimuva hoolika eristamistöö läbi tuuakse päevavalgele need elemendid, mis pole vastuolus juba kooskõlastatud õpetuslike põhimõtetega ning mida nõuab neist vähemalt ühe täitmine.

Sedalaadi mõistetult, ei tähenda reformi hermeneutika igasuguse uuenduse eitamist seeläbi, et teatud katoliku õpetuse selgitus seatakse kunstlikult igaveseks kaanoniks. See ei tähenda ka luba põhimõtteliselt uute konstruktsioonide ehitamiseks ainsa tingimusega, et nad ainult üldisel viisil vastavad kristluse abstraktselt mõistetud olemusele. Reformi hermeneutika jääb ustavaks jumaliku Ilmutuse pärandi substantsile, mille puhul järjepidevus ja kasv on mõlemad ühe ja sama elu kaks funktsiooni. Järjepidevuse põhimõte juhib meid reaalse usupärandi terviklikule vastuvõtmisele ja selle suhtes konkreetse hoiaku võtmiseni. Kasvu põhimõte seab eesmärgiks saavutada kord vastuvõetud tõe väljendamisel samasugused proportsioonid, selle asemel et püüda mahutada teda väljendamisel identsetesse mõõtudesse.

Ehkki järjepidevuse puudumine ja katkestused isegi õpetuse pealispinnalistes kihtides võivad põhjustada skandaali, ei tohi siinjuures laskuda kõikide detailide väiklaselt täpse kooskõlastamise nõudmiseni pika ajaloo jooksul. Loomulikult tuleb esile tuua iga “uuendusliku õpetuse” sügavama juurdumise või esilekerkimise moment lähemas või kaugemas Traditsioonis. Kuid teisest küljest ei tasu hellitada illusioone, et minevikus on igas kohas ja igal ajal Kiriku nimel õpetatud materiaalselt ja literaalselt ühte ja sedasama.  Ka katoliiklikult mõistetud ortodokssuses leidub koht muutuste jaoks: “tugeva” õpetuse valdkonnas võib see muutus seisneda selle õpetuse selgemas väljaarendamises, n.ö. „lahtipakkimises” (désenveloppement) , mis siiamaani oli vähemalt kaudselt tunnustatud; seevastu “pehme” õpetuse valdkonnas võib areng peale selle seisneda ka täpsustamistes ja isegi parandustes.

Kõrgeimaks kriteeriumiks selles töös pole loomulikult mitte jõudmine õpetuste sunnitud kooskõlani, vaid pigem kõikjal kooskõla saavutamine ilmutatud usutõega. 1967. aastal kirjutas üks väljapaistvamatest „kontsiiliteoloogidest” isa Yves Congar OP, et Kirikukogu dokumentidest tähtsaimad on kaks dogmaatilist konstitutsiooni: „Jumalikust Ilmutusest” ja „Kirikust” – seda just nimelt seepärast, et need toovad kõige tugevamalt esile seda, „mis on edasi pärandatud” Ilmutuses ja mitte seda, „mis (mulle) näib kaasajal kõige hädavajalikumana”. Seega „uuendus” võib Traditsioonis õpetuslike seisukohavõttude ja pastoraalsete aluspõhimõtete  valdkonnas ilmneda vaid seal, kus sõnastatakse midagi sellist, mis oli juba Kirikus kohalolev, kuid siiamaani veel sõnastamata reaalsusena.

Kuid tegelik pöördumine Vatikani II Kirikukogu tõelise õpetuse juurde nõuab hädavajalikuna omalaadset südametunnistuse juurdlust kõige selle kohta, mida ebaõiget on juhtunud Kirikukogu järgsetel aastatel. Praktiliselt võimatu on näha „tõelist Kirikukogu” ilma loobumiseta sellest, mis on tulenenud tema väärast mõistmisest.

Kõige selgemini võib seda näha liturgia näitel. See, et Benedictus XVI esitas õige teena rooma riituse kahe, vanema ja noorema vormi kooseksisteerimise, on samas ka viide sellele, et liturgiareformi elluviimise käigus läks kaotsi midagi tähtsat, mida nüüd „vanema vormi” praktika võib ja peab Kiriku elule tagasi andma. Kirikukogu järgne liturgia võib sellest kooseksisteerimisest vanemaga palju kasu saada, sest sellest küljest võib tagasi tulla sügavam liturgia ja tema sakraalsuse tunnetus.

Seesama, ehkki veidi teistmoodi, kehtib ka ekklesioloogia kohta. Liiga palju oli Kirikukogu järgsel ajas rääkimist selle üle, et Kirikukogu pani toime katkestuse senise õpetusega Kiriku kohta. Väidetava katkestuse rõhutamine eraldas meid mitte ainult Pius XII erakordselt rikkast ekklesioloogiast tema ringkirjas Mystici Corporis, vaid ka selle teoloogiaga seotud „Kristuses juurdumise” vaimsusest, näiteks kunagi väga hinnatud isa Columba Marmioni OSB õpetuse alusel. Kuid enne Kirikukogu unistati just nimelt sellest, et selline vaimsus saaks katoliiklaste igapäevaseks leivaks. Praeguseks on see kõik kuhugi kadunud. Selle asemel keskendutakse efektsetele kuid pealiskaudsetele vastandamistele. Näiteks kui Kirikukogu konstitutsioonis Lumen gentium selle asemel, et öelda otse, et Kristuse Kirik „on” Katoliku Kirik, väljenduti, et Kristuse Kirik subsistit in, see tähendab, „püsib” Katoliku Kirikus, siis nähti selles väljendis katkestust senise õpetusega. Seeläbi aga väljendas Kirikukogu veendumust, et ainus maapealne inimeste ühendus, mis esindab täielikult ja terviklikult Kristuse Kirikut, on Katoliku Kirik, ehkki ka väljapool tema piire leidub palju tõe ja pühitsuse elemente, mis kõik suunduvad katoliikliku ühtsuse suunas. Siin pole mingit katkestust, vaid teatud areng.

Ka Vatikani II Kirikukogu õpetuse valguses eksisteerib täielik identsus Kristuse Kiriku ja Katoliku Kiriku kui õndsusvahendite täiust säilitava subjekti vahel. Kuid – ja selles seisneb tõepoolest edasiarendus – see identsus ei välista kiriklike elementide esinemist väljapool Katoliku Kirikut, ehkki seal nad esinevad ilma katoliikliku täielikkuseta. Õpetusameti varasem õpetus ei välistanud ega ka kinnitanud seda – seevastu kalduti veendumusele, et väljapool Katoliku Kiriku nähtavaid piire võib viibida palju faktilisi katoliiklasi. Kuid Kirikukogu õpetab, et selline faktiline katoliiklus hõlmab mitte ainult üksikuid isikuid, vaid ka terveid eraldunud kirikutes ja ühendustes eksisteerivaid pühitsuse struktuure.

Selliseid tähtsaid vaidlusaluseid väljendeid või lauseid on Kirikukogu dokumentides palju rohkem. Nende möödunud aastate jooksul oleks tasunud nendega sügavamalt tutvuda.

Viimase Kirikukogu „uuenduste” tõelise tähenduse leidmine ei tähenda seega mingil viisil traditsioonilise õpetuse substantsi tühistamist. Seevastu võtab see neilt „uuendustelt” nende väidetavalt revolutsioonilise iseloomu – iseloomu, mis on revolutsiooniline Traditsiooni suhtes, kuid allaheitlikult teenijalik „relativismi diktatuuri” suhtes. Teisest küljest võib see anda ka mitmesuguseid väärtuslikke täiendusi juba ammu aktsepteeritud traditsioonilise õpetuse mõistmisele.

Vatikani II Kirikukogu dokumentide tõelist tähendust vajab Kirik üha rohkem – mitte selleks, et tõsta endal tuju või et leida endale seeläbi sobivat kohta selle maailma establishmendi gruppide seas, vaid selleks, milleks alati: et paremini mõista omaenda erakordset ja hädavajalikku läkitust maailma jaoks.

2012.  aasta oktoobris väljakuulutatud Usu Aasta alguses kutsus paavst Benedictus XVI usklikke üles tagasi pöörduma Kirikukogu dokumentide juurde, „vabastades nad hulgast publikatsioonidest, mis selle asemel, et teha nad ligipääsetavaks, on neid sageli pigem varjanud”. Nagu näha, võib Vatikani II Kirikukogu tõeliste kavatsuste mõistmine olla tänapäeval raskem kui pool sajandit tagasi. Kuid sellest hoolimata on ainult tõde see, mis vabastab.

Seepärast on nüüd ülim aeg Vatikani II Kirikukogu teistsuguseks lugemiseks, väljapool tema täiesti reaalseid ja mitte alati õnnelikke sõltuvusi seda kujundanud olukordadest, isikutest ja ringkondadest ning väljapool mõjukate teoloogide isiklikke ideid tema kohta. Nüüd tuleb teda lugeda varasema Õpetusameti õpetuse ning Kirikukogu aulas ametlikult antud tõlgenduslike motiivide ja võtmeteemade valguses.

Vatikani II Kirikukogu pastoraalne iseloom ei võta talt õpetuslikku tähendust. Ehkki Kirikukogu ei kasutanud võimalust välja kuulutada pidulikke dogmaatilisi defnitsioone, otsustas ta paljudes kohtades esitada usku ja moraali puudutavat õpetust ning nende lõikude seas on ka selliseid, mis pole üksnes varasema Õpetusameti sõnastuste kordamine, vaid nende dogmaatiline edasiarendamine.

Konkreetsed ajaloolised asjaolud, millistes said oma kuju Kirikukogu dokumendid, võisid avaldada mõju sellele, et mitte alati ei esitatud õpetuse uusi elemente vajaliku distantsiga sellal maailmas valitseva “ajastu vaimu” suhtes. Selline distants, teeks kergemaks nende elementide õige mõtte mõistmise, mis on Traditsiooni läbi usuvaramus juurdunud.

Juba Kirikukogu vältel, veel enam aga peale tema lõppu avaldas tema dokumentide “katkestuse hermeneutika” stiilis toimuv tõlgendamine tugevat mõju tema mõistmisele ja tema otsuste elluviimisele. Kuna see oli võimeline esile kutsuma Kirikukogu eksliku ja erakondliku vastuvõtu isegi nende lõikude puhul, mille suhtes taoline suhtumine sai tähendada ainult tema dokumentide selgete sõnastuste alahindamist (mida õigustati “Kirikukogu vaimu” seadmisega tema kirjatähe üle), siis seda tugevam ja katastroofilisemate tagajärgedega oli selle eksliku tõlgenduse mõju Kirikukogu õpetuslike edasiarenduste mõistmisele. Seetõttu lõigud, mis polnud piisavalt kaitstud ekslike tõlgenduste pealesurumise eest, allusid moonutamisele. “Katkestuse hermeneutika” kohaselt toimuv tõlgendamine sai ka paljude kirikutegelaste aluspõhimõtteks.

Paarikümne aasta jooksul peale Kirikukogu lõppu olid igasugused viited Kirikukogule nakatatud kahemõttelisusest, mis seisnes selles, et kui viidati Kirikukogule või tsiteeriti tema valitud seisukohavõtte, siis harilikult sõnumi vastuvõtja (ja sageli ka selle saatja) luges ja mõistis seda mitte kooskõlas Kirikukogu algupärase mõttega, vaid läbi “katkestuse hermeneutika” prisma. Sedamoodi korraldatud suhtluse puhul oli Kirikukogu õpetuslike saavutuste integreerimine Kiriku varasemasse õpetusse võimalik väga harva. Vastupidi, märksa kergem oli nii neid saavutusi kui ka Kirikukogu tervikuna lugeda opositsioonis kogu varasema õpetusega, mis teostus sageli nende allutamises privaatsetele teoloogilistele ideedele.

Sellistes tingimustes omandasid ka õndsa Johannes Paulus II pidevalt korratud viited Vatikani II Kirikukogu õpetusele väga sageli kavatsetust märksa erineva tähenduse. Kui paavst kutsus tervet Kirikut üles “lugema Vatikani II Kirikukogu Traditsiooni valguses”, siis ühed mõistsid seda Kirikukogult tema õpetuslike edasiarenduste röövimisena, teised aga Kirikukogu eelsest “eelajaloost” pärit viidete mehhaanilise lisamisena neile edasiarendustele. Sel viisil muutus Kirikukogu “muutumatu õpetuse” ja “uute Nelipühade” vahel pendeldavat dialektikat kasutava meelelaadi pantvangiks.

Viidates oma Katoliku Kiriku Katekismuse ülevaatajaks olnud eelkäija paljudele sammudele, meenutas Benedictus XVI kohe oma pontifikaadi alguses meile kõigile hädavajadust austada “reformi hermeneutikat, mis seisneb üheainsa subjekti järjepidevust säilitava Kiriku uuendamises”. See pole mitte mingi kompromiss-ettepanek, mis püüab saavutada tasakaalu konservatismi ja progressivismi vahel, vaid on algusest peale ainuõige seisukoht igasuguse uue sõnastuse lugemisel Traditsiooni kontekstis ning täielikult sõltumatu rindejoone nihkumistest nende kahe seisukoha vahelises võitluses.

Võib öelda, et see “reformi hermeneutika” – tuntud ka järjepidevuse hermeneutikana – rahuldab kõigepealt teatud “nälga Traditsiooni järele”.  Demonstreerides Tõe ajaloolist ilmnemist ka Vatikani II Kirikukogu eelses Traditsioonis, toob ta katoliiklaste massidele tagasi Tões juurdumise tunde. Seda tunnet oli “katkestamise hermeneutika” rängalt kahjustanud, kuna abstrakse “algallikateni” tagasipöördumise või modernistliku “ajastu vaimu” ülistamise nimel kriipsutati kogu eelnev ajalugu põhimõtteliselt läbi või hinnati see väärtusetuks.

Kuid tervikuna ei kujuta Benedictus XVI “reformi hermeneutika” mitte ainult viimaste aastakümnete tegematajätmiste tõttu talumatuks muutunud “näljatunde” rahuldamist, vaid vähemalt samasugusel määral on see ka üleskutse siseneda sellesse muresse ja hoolitsusse, mille tõttu Vatikani II Kirikukogu tahtis olla pastoraalne: “On vaja [ … ], et sedasama õpetust õpitaks laiemalt tundma ja sügavamalt mõistma ja et see kujundaks sügavamalt ümber inimeste moraalset elu. On vaja, et seda kindlat ja muutumatut õpetust, millele me võlgneme ustava kuulekuse, uuritaks ja esitataks meetodi kohaselt, mida nõuavad kaasaegsed olud[1].  Nimelt “Rõõmsas ja rahulikus truuksjäämises Kiriku õpetusele ning uuendatud kinnipidamises sellest kogu tema täiuses ja täpsuses, nagu see püsivalt särab kirikukogude dokumentides Tridenti Kirikukogust kuni Vatikani I Kirikukoguni, ootab kristlik, katoliiklik ja apostellik vaim terves maailmas selget edenemist õpetuse süvendamise ning südametunnistuse elavama kujundamise suunas, täielikus ustavuses autentsele õpetusele[2].

Sellisena mõistetult on “reformi hermeneutika” eesmärgiks mitte niivõrd püüdlus taandada terve Kirikukogu varasemast Tradistioonist tuntud sõnastustele, vaid pigem oskus leida Kirikukogu poolt tehtud õpetuslikes edasiarendustes katoliiklikke vastuseid kaasaja maailma probleemidega seotud tõelistele raskustele.

Ehkki me võime ja peame kontsiiliisadega jagama sedasama pastoraalset kavatsust, on olukord, milles meie koos selle Kiriku kavatsusega kaasajal viibime, Kirikukogu aegsest olukorrast oluliselt erinev. Juba aastakümnete möödumine ise on põhjuseks, miks Kirikukogu sõnaohtrates dokumentides sisalduvad mõned lõigud, mida väga tugevalt mõjutas tolle ammumöödunud ajastu sageli liialt ühekülgselt haaratud meelsus, ei saa meid tänapäeval enam aidata ja võivad meid Kiriku õpetuse mõistmisel isegi segada.

Peale selle, meie kogemus “katkestamise hermeneutikaga” peab meid muutma tundlikuks, ehkki mitte allergiliseks, Kirikukogu dokumentide sõnastustes väljenduvate inimlike nõrkuste suhtes. Samas peame me olema valvsad ka omaenda inimlike nõrkuste suhtes nende dokumentide mõistmisel ja tõlgendamisel. Nii esimesed kui teised  kujundavad süsteemi, mis raskendab Kiriku mõtte mõistmist.

Lõpuks: seesama kogemus “katkestamise hermeneutikaga” on põhjustanud, et pärast neid aastakümneid, mil Vatikani II Kirikukogu seisukohavõtte on käsitletud vääralt katoliku õpetuse kõikehaarava “piiblina”, ei saa Kirikukogu kaasaegne lugemine enam mingil moel arvestada Õpetusameti varasema õpetusega tekkivate spontaansete ja loomulike assotsiatsioonide kapitaliga, mis on sageli hädavajalik ka Kirikukogu õpetuslike edasiarenduste õigeks mõistmiseks. Tuleb meeles pidada, et need õpetuslikud allikaviited, millele vahel väga üldisel või lühendatul viisil viitavad Vatikani II Kirikukogu dokumendid, on tänapäeval üldjuhul täiesti tundmatud isegi neile isikutele, kes on kohustatud kasutama “Kirikukogu õpetust” hingehoiu valdkonnas. See tähendab mitte ainult ühekülgset nägemust katoliku õpetuse problemaatikast, vaid ka disharmooniat nende õpetuslike küsimuste mõistmisel, mida käsitleb Vatikani II Kirikukogu.

Seepärast tuleb Vatikani II Kirikukogu lugeda mitte enam “Traditsiooni valguses”, mis võib sisendada ekslikku mõtet, et Traditsioon ja Kirikukogu on kaks erinevat maailma, vaid seda tuleb lugeda Traditsiooni sees.

Kas Kirikus on kaasajal ruumi sedalaadi vaateviisi jaoks Vatikani II Kirikukogule? Kindlasti, kuid siis pigem väljapool professionaalsete Kirikukogu kaitsjate ja Kirikukogu vastaste vahelisi võitlusi. Mõlemad elavad juba ammusest ajast paradoksaalses sümbioosis. Nii ühed kui teised on juba ammu leppinud sellega, et Kirikukogu ja Traditsioon on lepitamatud – ühed väidavad seda Traditsiooni vastu, teised Kirikukogu vastu. Nüüdseks aga on nii ühed kui teised kaotanud tegeliku huvi Kirikukogu enda vastu – ühtedele pole see ammu ületatud etapina enam huvipakkuv; teised aga ootavad päeva, mil Kirik ükskord selle “röövlikontsiili” tühistab. Ei ühtede ega teiste abiga ei saa me kuidagi teada, mis Kirikukogu tekstides tõepoolest sisaldub ja mida Kirik nende läbi õpetab.

Kirik säilitab oma mälus kogu Vatikani II Kirikukogu töö pärandit – nii nagu tema mälus peaksid täies aus olema säilitatud ka kõik varasema õpetuse hulka kuuluvad dokumendid. Kuid ainult mõned erilise meelevallaga sõnastatud õpetuslikud dokumendid, peatükid ja õpetuslaused ületavad koos Credo’ga oma sünniaja piirid ning jäävad neile eriomase säraga Kiriku poolt säilitatute ja kaitstutena püsima nende sõnastamise aja emotsioonidest ja huvidest eraldatud igaveste tõdedena. Selles seisneb Traditsiooni müsteerium.

Lõpetuseks teeksin lühikese märkuse pro domo mea. Seoses viiekümne aasta möödumisega Vatikani II Kirikukogu algusest kutsus paavst Benedictus XVI üles, et me pöörduksime tagasi selle Kirikukogu dokumentide juurde, vabastades nad suurest hulgast publikatsioonidest, mis selle asemel, et teha nad kättesaadavaks, on neid sageli varjanud[3].  Usu Aasta puhul ning vastates Benedictus XVI ja Johannes Paulus II üleskutsetele (Novo millennio ineunte) otsustasime Christianitase toimetuses vaadata, mis tegelikult sisaldub Vatikani II Kirikukogu dokumentides ja kas sel teemal on juba kõik ära öeldud. Avastasime imestusega, et Poolas pole kunagi avaldatud Kirikukogu dokumente kogumikus, mis oleks sisaldanud kõiki märkusi, viiteid jms kriitilise aparatuuri kõiki elemente, mille abil oleks võimalik jälgida konkreetsete tekstide evolutsiooni. Me ei tea niisiis siiamaani, kuidas kujunesid kontsiiliisade mõttekäigud näiteks deklaratsioonis religioonivabadusest, konstitutsioonides Gaudium et spes ja Lumen gentium. Me ei tea, kuidas arenes diskussioon aulas, millises suuunas liikusid Kirikukogu komisjonide tõlgendused jne. Need kõik on väga olulised asjad, sest paarikümne aasta jooksul on olnud väga palju lärmi, seda „katkestamise hermeneutikat”, mis luges Kirikukogu vastuolus varasema Traditsiooniga ning sageli lihtsalt konformismi vaimus maailmaga ja murdest truudust Evangeeliumile. Seepärast otsustasime igas Christianitase numbris avaldada kriitilise väljaande ühest Kirikukogu dokumendist. Soovime sel moel anda oma panuse selle tegematajätmise parandamiseks, et poole sajandi jooksul pole Kirikukogu tekstid meie maal näinud veel algallikaid sisaldavat kriitilist väljaannet. Loodame, et need tööd võimaldavad meil väljuda seniste viljatute vaidluste piiridest, mis on siiamaani sageli toetunud ülalnimetatud suurele hulgale privaatsete autorite publikatsioonidele, kuid ilma toetumiseta sellele, mida Kirikukogu meile tõepoolest õpetada tahtis. Aeg on küps, et lugeda Kirikukogu dokumente koos nende kontekstiga ja nende kontekstis – mitte aga Kirikukogu-teemalist aegunud publitsistikat.

 

Poola ja inglise keelest tõlkis Ivo Õunpuu

 

MÄRKUSED:

[1] Johannes XXIII, Gaudet Mater Ecclesia, kõne Vatikani II Kirikukogu avamisel 11. oktoobril 1962.  

[2] Johannes XXIII, vastus Kardinalide Kollegiumi õnnitlustele, 23. detsembril 1962.

[3] Benedictus XVI kõne üldaudientsil 10. oktoobril 2012.

Lisa kommentaar