Dr. Peter Kwasniewski

Kardinal Raymond Burke Fontgombault’ traditsioonilises benediktiini kloostris

Püha Pius X 100. surma-aastapäeva auks, kellele traditionalistid “olid inimeste tõelised sõbrad”

Sageli võib kuulda vastuväiteid mõiste “traditsiooniline” või “traditionalist” kasutamisele kui viisile määratleda ennast katoliiklasena. Kuigi ma olen sellest siin Rorates kirjutanud ka varem, on see teema, mis väärib seda, et sellele rohkem tähelepanu pöörata.

Keegi võib tuua järgmise vastuväite. Ehkki traditsioon on muidugi suur osa katoliku elust ja selle traditsiooni edasiandmine ja vastuvõtmine on Kiriku peamine ülesanne, on see siiski ainult üks paljudest sellistest komponentidest. Miks tõstetakse just seda esile esmasena, mida tehakse  ju vältimatult juhul, kui keegi kasutab seda mõistet enese identifitseerimiseks? Traditsioon on mitte niivõrd tõe kriteerium iseeneses, kuivõrd vahend  tõe teadasaamiseks ja mingil määral ka tõdede garantii. Me võtame vastu ja hoiame seda, mis on meile põlvest põlve antud Kristuselt, sest me teame, et need on tõesed — tõesed seepärast, et nad on pärit lihakssaanud Jumala Sõnalt, mitte aga sellepärast, et nad on meile edasi antud. Kindlasti on see nii, et traditsiooni hädavajadust ja väärtust eitatakse eriti täna. Aga see ei tundu olevat piisav põhjus valida see mõiste enese identifitseerimiseks. Kui see, mis ma eespool ütlesin on õige ja traditsioon kui selline ei ole usu põhikriteerium, siis on viga identifitseerida iseennast sellle alusel lihtsalt seepärast, et seda tänapäeval nii tihti eitatakse. Me ei tohiks üle rõhutada tõde, mida keegi teine ​​eitab; pigem peaksime andma sellele tema õige koha meie mõtlemises.

Ning meile vastuväitja jätkab: kas sa ei ole tuttav Benedictus XV kriitikaga selle kohta, kui pannakse täpsustavaid määratlusi mõiste “katoliku” või “katoliiklik” ette, tema esimeses ringkirjas Ad Beatissimi Apostolorum aastal 1914? See oli vahetult pärast modernismi kriisi, mida ohjas püha paavst Pius X kindlameelne tegevus, ning seepärast nii sellal nagu ka täna, kartsid inimesed oma katoliikluse eristamist teiste inimeste omast. Benedictus XV kirjutas:

“See on meie tahe, et katoliiklased peaksid hoiduma teatud nimetuste kasutamisest, mis on hiljuti kasutusele võetud, eristamaks üht rühma katoliiklasi teisest. Neid tuleb vältida mitte ainult kui “profaanseid sõnalisi uuendusi”, mis pole kooskõlas ei tõe ega õiglusega, vaid ka seetõttu, et nad tekitavad suuri probleeme ja segadust katoliiklaste seas. Selline on katoliikluse iseloom, et ta ei luba ei enama ega vähema tunnistamist, vaid seda tuleb tervikuna tõeks tunnistada või see tervikuna tagasi lükata: “See on katoliku usk. Kes iganes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud” (Athanasiuse usutunnistus). Ei ole vaja lisada mingeid määratlevaid mõisteid katoliikluse tunnistamisele: see on täiesti piisav, kui igaüks kuulutab “Kristlane on minu nimi ja katoliiklane on minu perekonnanimi”, laske tal siis ta püüda tegelikult olla see, kelleks ta ennast kutsub.”

Mida võib öelda sellise argumentatsiooni käigu kohta?

Esiteks, Benedictus XV-l on kindlasti õigus selles, et segadust tekitavaid või kohatuid täpsustusi tuleks vältida — eelkõige subjektiivsete kategooriate kasutamist nagu progressiivne, modernne, kaasaegne, liberaalne või konservatiivne, mis ajavad segamini ilmaliku poliitika, sotsioloogia ja religiooni. Näiteks ei saa olemas olla “liberaalset katoliiklast”; see on vastuolu iseeneses (contradictio in termine). Nimetus “kaasaegne katoliiklane” on kas tautoloogia (kuna kõik, mis elab nüüd, on iseenesest kaasaegne) või enese määratlemine vastasseisus mineviku katoliiklusega, mis tähendaks lihtsalt enese väljaarvamist suurest osadusest kõikide ajastute Kirikuga. Samuti ei pole mõistel “konservatiivne katoliiklane” palju tähendust, sest see jätab täiesti selgusetuks, mida tahetakse säilitada ja miks. (Igal juhul, nagu ma olen näidanud, on konservatiivsus vaid liberalism aegluubis.) Igal juhul on olemas terve hulk selliseid täpsustusi, mis toovad endaga kaasa kas kontseptuaalse vastuolu või ei lisa täpsustusega midagi olulist ega asjakohast.

Küll aga on olemas piisavalt selge ja põhjendatud viis, kuidas keegi võib nimetada ennast traditsiooniliseks katoliiklaseks või isegi traditionalistiks ja kanda seda nime kui aumärki.

Vastupidiselt vastuväitja argumentatsiooni suunale, katoliku usk mitte ainult et lihtsalt ei ole Traditsiooniga lahutamatult seotud, vaid ta tegelikult eksisteeribki Traditsiooni kujul – see on millegi kujul, mis on edasi antud ja see on ainus viis, kuidas ta elab ja toimib ja on olemas. Nii nagu Kõikvõimas Jumal päästis meid mitte mingi abstraktse metafüüsilise süsteemi vahendusel, vaid räpase ja pika ajaloo läbi, nii Ta ka asutas Katoliku Kiriku, tema õpetuse ja elu kui reaalsuse, mis usaldati apostlitele ja mis edastati nende poolt järeltulevatele põlvedele. Kuigi kellelgi võib olla katekismus, mida ta võib lugeda kui taevast langenud raamatut selle objektiivse ja ajatu sisuga (ja see on katekismuse jaoks kahtlemata väga sobiv stiil), on usk siiski elav reaalsus, mis on tallele pandud teatud valitud inimeste kätesse ja nende poolt üle antud meile, kes nüüd seda usuvad. Laias mõttes on kogu Ilmutus – sealhulgas ka Pühakiri – osa Traditsioonist. Pühakiri sai samuti jäetud Kirikule ja tema poolt meile üle antud.

See üleandmine on terviklik (integraalne), täielik, moonutamata ja olemuslikult muutumatu, nagu seda näeb püha Vincentius Leiriast. Õnnis John Henry Newman näitab meile range arutluskäiguga, kuidas ajaloo vältel toimunud õiguspärased arengud pole puudutanud mitte usutõe korpust, vaid justkui selle riideid või teisiti väljendades, mitte sõnalist tõde, vaid selle verbaalse väljendamise täiuslikkust. Ehkki modernismi kriisi võib mõista mitmeti, tundub mulle, et asja tuum on hegeliaanliku (kuigi sama hästi võiks öelda ka darvinistliku või marksistliku) arusaama vastuvõtmises õpetuse arengust: see, mida me usume nüüd ja kuidas me usku praktiseerime ja palvetame, on erinev sellest, mida tehti varem, lihtsalt sellepärast, et meie ajastu on erinev – meie kogemused, tunded, mentaliteet ja teadus on erinevad. Traditsiooniline katoliiklane lükkab otsustavalt tagasi selle hegeliaanliku pettuse ja kinnitab Vincentiuse ja Newmani aja jooksul edasi antud Ilmutuse ühtsust Püha Vaimu juhendamisel, kes juhib Kiriku tõe täiusesse.

Kui tunnistatakse, et on olemas üks terviklik tõde, mida  sajandite jooksul on üle antud ja mis on arenenud orgaaniliselt, siis peab olema võimalik ka hälbimine sellest ja selle korruptsioon kristlaste pattude, eriti aga isemeelsete karjaste tõttu.

Hereesia on alati võimalik; väärarusaamad, moonutamine, ületähtsustamine, alatähtsustamine, sekulariseerumine, kõik need asjad võivad juhtuda ja kui nad juhtuvad, siis hakkavad nad õõnestama “kord pühadele üle antud usku” nende isikute hinges, kes ei ole tugevad oma usulistes teadmistes ja usulises praktikas – kaasa arvatud Kiriku hierarhia liikmed. Seda loomulikult võis kõige selgemalt näha reformatsiooni ajal Inglismaal, kui kõik piiskopid, välja arvatud püha John Fisher, läksid kaasa kuningas Henry VIII on mahhinatsioonidega. Me näeme seda ka tänapäeval selges lõhes nende piiskoppide, kes nõustuvad autentse katoliku doktriiniga abielu ja perekonna kohta ja õpetavad seda, ning nende vahel, kes seda ei tee, või (kui võtta juhusliku näite) nende piiskoppide, kes teavad ja selgelt kinnitavad, Katoliku Kirik on üks tõeline Kristuse Kirik, millesse kõik protestandid on Jumala poolt kutsutud tagasi pöörduma ja nende vahel, kes soovitavad inimestele kas ajutiselt või püsivalt jääda oma objektiivselt ketserlike või skismaatiliste seisukohtade juurde.

Sel hetkel kerkib siin esile punkt, mis eristab traditsionaliste teistest katoliiklastest. Traditsionalist võib öelda, et on võimalik – ja see on tõepoolest ka tegelikult juhtunud – et paavst või kirikukogu võib sisse viia keele või liturgia, mis läheb oma orgaanilises arengus lahku apostelliku traditsiooni järjepidevusest, terviklikkusest ja puhtusest, mitte sel viisil, et on vastuolus dogmaga või et kirjutab ette pattu, kuid sellise viisil, et dogmad aetakse segadusse, kiidetakse heaks eksitusi, ning levitada kõrvalekaldeid. Kui selline asi on toimunud, on lahenduseks mitte visata üle parda seda, mis on iidne, auväärne, ja järjepidev, vaid hinnata ebaadekvaatseks ja ohtlikuks seda, mis sellest lahkneb ja kinni hoida sellest, mis on läbi proovitud ja tõene.

Tulgem tagasi Benedictus XV seisukoha juurde. Täpsustus “traditsiooniline”, mis on lisatud “katoliiklasele” on samavõrd kooskõlaline ja tähendusrikas nagu meile tuttav täpsustus “rooma” – ning isegi palju enam, sest täpsustust “rooma” võib vähem haritud inimene tõlgendada väitena, et kõik katoliiklased kuuluvad ladina riitusesse, mis on üsna vale. Seevastu täpsustus “traditsiooniline” rõhutab, et meie usk on meieni jõudnud ainulaadsel viisil kui depositum fidei (usuvaramu), mille Issand Kristus on edasi andnud oma apostlitele ja need oma ametijärglastele, ilma et usu ja komme olemuslikus sisus kunagi midagi muutuks ning ka nende vahetud kajad nagu liturgia, munklus ja katoliku sotsiaaldoktriin, on hoolikalt hoitud, valvatud, rikastatud ja edasi antud.

Lühidalt öeldes, kui kõik oleks hästi Taani riigis, oleks mõiste “traditsiooniline katoliiklane” liigne, kuna poleks mingit muud liiki katoliiklasi, kellest rääkida; kuid kuna maailmas, kus me võime leida mittetraditsioonilisi või anti-traditsioonilisi inimesi, kes peavad end katoliiklasteks, on vaja selgitavat nimetust, mis eristaks (formaalset või materiaalset) modernisti  anti-modernistist. Suureneva pimeduse ajastul, on selline selgus väga vajalik ja seda oskavad väga hinnata need, kes otsivad fundamentaalseid, mitte pealiskaudseid lahendusi.

Me võime niisiis rõõmuga nimetada end traditsioonilisteks katoliiklasteks (või traditsionalistideks), mis ei juhi meid eemale, vaid pigem väljendab ja resoluutselt kaitseb meie kristliku eesnime ja katoliikliku perekonnanime au. Ning pole mitte vähem tõsi, et Benedictus XV manitsus võib olla suunatud ka igaühele meist: “Ainult siis ta püüab olla tegelikult see, kelleks ta  ennast nimetab.”

Rorate Caeli blogspotist inglise keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu