Isa Ivo Õunpuu

 

 NOVERIM TE, UT NOVERIM ME!

ÕPIN MÕISTMA SIND, ET VÕIKSIN MÕISTA ENNAST!

(Püha Augustinus)

 

 Ettekanne X festivali TriaLogos teadussessioonil 2007. aastal Tallinnas Katariina kirikus. 2008. aastal

  2008. aastal trükis avaldamiseks parandatud ja täiendatud.

 

  

SISSEJUHATUS

 

Oma identiteedi otsimisest, leidmisest või kaotamisest võib rääkida ainult seoses inimeste ja inimkooslustega, sest ainult inimene suudab esitada endale küsimusi oma identiteedi kohta: kes ta on, kes ta peab olema, kas ja kuidas vastab ta oma olemusele, kust on ta pärit ja mis on tema eesmärk. Ta võib ennast tundma õppides oma olemust jaatada ning seda arendades oma identiteeti kinnitada ja süvendada, või siis vastupidi, oma loomuse seaduste ja piirangute vastu mässu tõsta,  püüda identiteeti täielikult uueks luua ning loojamängimise illusioonides selle purustada ja kaotada. Küsimus inimese identiteedist on esmalt küsimus inimese olemusest. Kes on inimene? – Lihtsaim vastus kõlaks, et inimene on ainus elusolend, kes on võimeline esitama endale küsimust iseenda olemusest, küsimusele vastama ja vastust teostama, kuid ka selle teostamisest keelduma ja oma olemusele radikaalselt vastu astuma. See viitab tõsiasjale, et inimloomus põhineb mõistusel ja vabal tahtel kui kahel olemuslikul komponendil.

Inimese mõistus ja tahe pole ainsad, millest sõltub tema identiteet. Tegelikult on inimese võimuses ainult oma identiteedi jaatamine ja teostamine või selle eitamine ja kaotamine. Identiteet ise aga pole muud kui lähtealus koos ülesande ja eesmärgiga, mille on inimesele tema loomuse alusel teostamiseks seadnud Looja, keda kõik rahvad nimetavad Jumalaks:

„Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. (1 Ms 1:27) Jumal ju lõi inimese surematuks, tehes ta sarnaseks omaenese olemusega (Trk 2:23). Tema lõi alguses inimese ja jättis sellele vaba tahte: kui tahad, siis pead käske, ja jääd ustavaks, kui meeldib. (Srk 15:14). Ta andis neile vaba tahte, keele ja silmad ja kõrvad ning südame järelemõtlemiseks. Ta täitis nad arukuse ja tarkusega ning näitas neile head ja kurja…. Ta andis neile tarkust ja pärandiks eluseaduse (Srk 17:6-8.11).”

See on ainult väike osa Jumala konstitutiivsetest ja definitiivsetest ütlustest inimesele tema identiteedi kohta.

Inimese identiteedi käsitlemisel tuleb analüüsida esiteks inimese suhet tema olemasolu ja loomuse algpõhjuse Jumalaga (kust inimene on pärit?), seejärel tema suhet Jumala seatud kutsumuse ja lõppeesmärgiga (mis on inimese elu eesmärk?), lõpuks tema individuaalses ja ühiskondlikus loomuses väljenduvaid kalduvusi ja seaduspärasusi (kes on inimene?). Analüüs lähtub kahest allikast: esmalt sellest, mida ütleb inimese kohta antiikses filosoofias ja mittekristlikus religioosses pärimuses kajastuv terve mõistus, seejärel sellest, mida inimesele tema olemuse ja eesmärkide kohta on ilmutanud Jumal. Need kaks allikat on omavahel põhijoontes kooskõlas. Mõlemad seevastu on põhimõttelises vastuolus kõige sellega, mida kaasajal inimese kohta valdavalt kuulutatakse ja usutakse.

I

MITTEKRISTLIKU FILOSOOFILISE TARKUSE             JA RELIGIOOSSE PÄRIMUSE              KONSENSUSVÄITED INIMLOOMUSE KOHTA

 

Kõigepealt toome välja need põhilised inimese identiteeti määratlevad tõdemused, mille osas valitses laialdane üksmeel nii antiikse Kreeka ja Rooma filosoofias kui ka suure enamuse mittekristlike rahvaste religioosse põhjaga pärimustes ja elukorralduses väljenduvate inimesekäsitluste vahel. Neid rahvaid nimetan ma traditsioonilisteks rahvasteks, et eristada neid kaasajal üle terve planeedi levivast traditsioonideta, rahvuseta ja identiteedita massiühiskonnast.

1. Inimesel on dualistlik, füüsiline ja vaimne loomus. Filosoofilist mõistet kasutades on inimene liitsubstants. Ta koosneb materiaalsest kehast ja vaimsest hingest, mis elustab keha elavaks ihuks ja juhib seda. Hing on inimese eluprintsiip, tema eneseteadvuse ja isiksuse keskus, mis kasutab oma ihu tunnetuse, eneseväljenduse ja tegevuse instrumendina.

2. Liitsubstantsina on inimene osadeks lahutatav, ta allub kannatustele, haigustele ja surmale. Surm on hinge ja ihu ühenduse lahutamine, mille tagajärjel keha laguneb, hing aga jääb eksisteerima iseseisva vaimse substantsina. Veendumust, et inimhing on surematu ja jääb elama ka pärast inimese kui psühhofüüsilise terviku hävinemist surma läbi, jagab enamus antiikfilosoofe ja selles on üksmeelsed kõikide maailma traditsiooniliste rahvaste uskumused.

3. Inimhingel kui surematul vaimsel lihtsubstantsil on kaks puhtvaimset põhivõimet: mõistus, mille läbi inimene tunnetab iseennast ja maailma ning vaba tahe, mille läbi ta valitseb enda üle, määratleb ise oma tegusid ja nende eesmärke, juhib end oma tegevuses ja vastutab selle eest. Mõistuse loomusekohaseks objektiks on tõde, tahtel aga hüve. Tahtevabaduse võib inimene säilitada põhimõtteliselt igas olukorras, ka moraalse surve või füüsilise vägivalla kiuste. Tahe ei otsusta pimesi, vaid mõistus valgustab tahet otsuse langetamiseks. Ainult mõistuslikult läbikaalutud otsus ja sellele järgnev tegu on tõeliselt vabatahtlikud ja vastutustundlikud. Mõistus ja tahe inimloomuse konstitutiivsete elementidena eristavad inimest teistest loodutest, mistõttu inimest võib defineerida: animal rationalis in suiipsius iudicio constitutus – „mõistuslik loom, kes on seatud omaenda arukate otsuste juhtimise alla”. Mõistuslikkuse, vaba tahte ja sellel põhineva vastutusvõime dogmadele rajaneb igasugune moraal ja seaduskorraldus.

4. Inimhing on eneseteadliku, end ise määratleva ja valitseva isiksuse Isiksus vajab tingimusi moraalseks enesemääratluseks ja arenguks, eelkõige mõistuslikkuse ja tahtevabadusega lahutamatult seotud inimväärikuse austamist, enese käsitlemist teadliku ja vastutusvõimelise subjektina, mitte sunni ja manipulatsiooni objektina. Kuid traditsioonilised arusaamad inimisiksusest, inimväärikusest, inimõigustest ja vabadusest seonduvad kaasajast põhjalikult erineva käsitlusega mõistuse tunnetuslikust rollist ning tõe ja sellest tulenevalt tahtevabaduse olemusest. Kuni uusajal toimunud antropotsentristlik-subjektivistliku paradigmapöördeni on mõistust käsitletud võimena tunnetada tõetruult iseennast ja ümbritsevat maailma kui objektiivset tegelikkust. Tõde on seega tunnetatu vastavus tegelikkusele, mis kindlustab tahtele adekvaatse informeerituse otsuste ja tegude olemuse ja nende tagajärgede kohta. Parafraseerides tuntud marksistlikku fraasi, on kõikide traditsiooniliste rahvaste ja ajastute elutarkus alati järginud põhimõtet, et vabadus seisneb ülaltpoolt seatud paratamatu maailmakorra tõetruus äratunnetamises, enese allutamises sellele ja selle rõõmuga järgimises. Kaasaja inimesele on see üdini võõras vaateviis.

5. Inimese ihu ja hinge ning inimhinge erinevate võimete seas valitseb kindel hierarhiline alluvuskord ja tööjaotus. Hing elustab ihu, valitseb selle üle ja kasutab seda enesearendamiseks. Mõistus valgustab tahet valikuteks ja otsusteks; tahe otsustab, käsib või keelab, valitseb ja juhib arukalt kujutlusvõimet, kirgi, tundeid, meeli ja ihu – kõiki meeli ja võimeid, et viia ellu mõistuse poolt dikteeritu. Klassikaline ja traditsiooniline kasvatus lähtus veendumusest, et kinnistada kasvatuse ja pidevas askeetlikus pingutuses ja enesedistsipliinis teostuva enesekasvatuse läbi inimloomusele vastav hingevõimete hierarhia ja saavutada selle toel laitmatult toimiv mõistuslik-tahteline enesevalitsemine on eluülesandeks igale inimesele ja et selle ideaali laialdane teostamine on ühiskonna õitsengu põhitingimuseks. Fantaasia-lendudele, kirgede ja tunnete puhangutele ja meelelistele ihadele alluva püsimatu tahtega inimene on kõikide rahvaste seas olnud põlguse all.

6. Kreeka ja Rooma filosoofia kujundas välja ja pärandas järglastele õpetuse voorustest koos kasvatusliku ideaaliga igakülgselt – kehaliselt, intellektuaalselt ja moraalselt arenenud inimesest. Teadmiste omandamine õpetamise ja isiksuse moraalne kujundamine kasvatuse läbi olid selles ideaalis lahutamatult seotud. Eelkõige põhines see ideaal vooruste omandamisel tahtekasvatuse ning heade tegude harjutamise läbi. Voorused kujutavad endast püsivaid võimeid teha head kiiresti, kergesti ja meeleldi. Sarnased voorustepõhised kasvatuslikud põhimõtted toimisid praktiliselt kõikides püsivamates traditsioonilistes kultuurides Hiinast kuni Põhja-Ameerika indiaanlasteni, kus oldi teadlikud sellest, et inimlast kui kultuurtaime tuleb kasvatada ja harida ülima ja pideva hoolega, mis aga ise kasvab, on umbrohi või paheline inimene.  

7. Religioonitud on identiteedi kaotanud, selle vastu mässavad või seda mitte kunagi omanud üksiksikud, kuid pole ühtegi rahvast ilma religioonita. Igas religioonis kajastub mingil viisil rahvaste elutarkuse põhiveendumus, et terve maailm ja inimene selle osana on kas loodud või kujundatud Jumala või jumalike jõudude poolt ning neist kõiges sõltuv. Erinevates mittekristlikes religioossetes pärimustes leiab kajastust ka tõdemus, et Jumal on inimkonna universaalne seadusandja, valitseja ja kohtumõistja, samuti uskumus inimhinge surmajärgsesse ellu ja vastutusse Jumala või jumaliku printsiibi ees.

8. Et käituda arukalt, auväärselt ja vooruslikult, peab inimene juhinduma oma südametunnistusest. Südametunnistus, mis on praktilise mõistuse hääl, on jumalikku päritolu ja asetatud inimloomusesse tema Looja poolt. Seetõttu tunnetab inimene südametunnistuse otsuse ära objektiivse moraalse kohustusena, mis on sageli vastuolus nii ühiskonna ootuste ja survega kui ka tema enda mittemõistlike soovidega. Seda praktilise mõistuse häält nimetatakse loomuseaduseks, mille teooria arendati välja Antiik-Kreeka ja Rooma filosoofias ja see sai aluseks Rooma õigusele ja hilisemale kristlikule tsivilisatsioonile. Selle kohaselt peab iga inimlik seadus olema kooskõlas loomuseadusega, sest ainult siis on see kooskõlas kõige seaduslikkuse esmaallika jumaliku seadusega. Loomuseadust võib kurjast tahtest mitte järgida või moonutada, kuid seda ei saa iseeneses muuta ja seda ei saa rikkuda reaalse kahjuta inimlikkusele üksikisikus ja ühiskonnas, kuna see on Jumala poolt muutumatuna loodud mõistusliku inimloomuse väljendus. Sisuliselt kattub loomuseadus Dekaloogiga.

9. Pea kõikide rahvaste religioossetes pärimustes kajastub erineval viisil mingi inimkonna ajaloo koidikul toimunud ürgkatastroof, mis põhjalikult ja püsivalt kahjustas inimeste ja Jumala (või jumalate) vahelisi esialgselt sõbralikke suhteid, tõi inimestele kaasa püsiva süü Jumala ees ja Jumala viha nende üle, kahjustas ja nõrgestas mingil viisil inimloomust, mille tagajärjeks on kalduvus kurjale, kahjustas ka terve maailma seisundit ja sidet Jumalaga, tuues kaasa kosmilise kurja. See ürgajaloolist tegelikkust kajastav pärimus, mis sisaldab vastuseid küsimustele kust inimene on pärit; miks ta on selline nagu ta on, rumal, nõrk ja kuri; kust pärineb kurjus, kannatus ja surm, on inimese identiteedi ülioluline ja hädavajalik alus.

10. Iga traditsioonilise rahva elutarkus oli teadlik inimloomuse moraalsest nõrkusest ja kalduvusest kurjale ning sellest, et ilma distsipliinita ja pideva kõikide võimete treenimiseta tahte sunni all ning pideva eneseületuseta võitluses iseendaga pole inimene võimeline millekski heaks ei füüsiliselt, intellektuaalselt ega moraalselt. Selline pingutus ehk askees, eriti tahtekasvatuse ja vooruste arendamise valdkonnas, on hädavajalik nii üksikisiku arenguks kui ka terve ühiskonna õitsenguks. See inimloomuse raudne seadus juhib kõikide üksikinimeste, rahvaste ja tsivilisatsioonide arengut, nende tõuse ja langusi.

11. Inimene sünnib ja areneb täisväärtuslikuks ainult ühiskonnas. Sündides saab inimene ühiskonna arhetüübi perekonna liikmeks, seejärel järk-järgult sugukonna ja hõimu liikmeks, siis võib-olla rahva liikmeks. Riik kui kaasaja inimkonna totaalsete pretensioonidega valitseja on enamuse maailmaajaloo jooksul elanud inimeste puhul olnud täiesti tähtsuseta või mänginud teisejärgulist rolli. Perekond ja nimelt erisooline perekond, oli ja on inimisiksuse intellektuaalse ja moraalse arengu, kultuurilise ja rahvusliku identiteedi esmaallikaks ja ühiskonna alustalaks ja jääb selleks ka edaspidi. Ebateaduslike tendentslike tellimustöödena kukuvad üksteise järel kokku kõik Margaret Meadi ja teiste laialt reklaamitud pseudoantropoloogide teooriad püsivate monogaamsete perekonnasidemete puudumise, seksuaalse promiskuiteedi ja laste ühiskasvatuse kohta traditsioonilise hõimuühiskonna suurperekonnas.

12. Kuna inimene on oma arengus täielikult sõltuv ühiskonnast, peab ka tema andma võimetekohase panuse ühiskonna püsimisse ja arengusse, mis toimub konkreetse rahvuse ja rahvuskultuuri raames. Individualism, püüdlus omakasule, pretensioon ainult saada ja mitte anda, ajaloolis-kultuuriline pidetus, traditsioonipõlgus, kodumaa-armastuse puudumine ja muud asotsiaalsed hoiakud on põlastusväärsed olnud alati ja igal pool. Ühiskondliku käitumise moraalseks imperatiiviks on olnud valmisolek teenida ohvrimeelselt ühiskonda – perekonda, rahvast ja isamaad, vajaduse korral kuni oma elu ohverdamiseni nende eest, mis kehtis kodanikuvooruse ülima väljenduse ja eeskujuna. Antiik-Kreeka ja Rooma poliitilises mõttes ja praktikas väljendus see ühishüve (bonum commune) teostamise ja isiklikust hüvest kõrgemaks seadmise juhtpõhimõttes.

13. Kõik traditsioonilised rahvad on olnud veendunud, et Jumalast sõltub mitte ainult üksikisikute, vaid ka terve ühiskonna saatus: selle heaolu ja õitseng, rahu ja kord, püsimine või allakäik ja häving, mistõttu religioon ei kuulunud mitte isiklike vaadete ja eraelu valdkonda, vaid oli eelkõige ühiskondliku mõõtmega voorus ja avalik kohustus. Jumalat pidid avaliku religioosse kultuse läbi teenima mitte ainult üksikisikud, vaid terve ühiskond, eriti riigivalitsejad. Religioosne kultus oligi peamiselt ühiskondlik avalik teenistus, sügavama isikliku mõõtme tõi sellele alles Jumalik Ilmutus.

Need eelpooltoodud on ajaloo vältel loomuliku mõistusega haaratud ja praegugi haaratavad põhidogmad, mis on üksikisikute ja ühiskondade identiteedi aluseks. Neist ainult mõne eitamine on toonud kaasa katastroofilised tagajärjed suurtele inimhulkadele, viinud rahvaste hääbumise ja väljasuremiseni, riikide lagunemise ja hävinguni ning tsivilisatsioonide hukkumiseni ja teeb seda ka edaspidi, sest neid seaduspärasusi pole seadnud inimene ise ega saa ta neid muuta, need on talle seatud Jumala poolt äratundmiseks, järgimiseks ja teostamiseks, nende vastu mässamise korral aga paratamatute tagajärgede kandmiseks.

Iga rahva ja tema kultuuri õitseng ja püsimine on põhinenud ainult inimliku täiuslikkuse ja vooruslikkuse ideaalidele, mida pideva pingutuse ja nõudlikkusega enda suhtes on teostanud vaimne ja moraalne eliit, kes oma eeskujuga on innustanud ka ülejäänuid. Kuid kõikide mittekristlike traditsiooniliste rahvaste ja kõrgtsivilisatsioonide inimideaalide puhul on autentse vooruslikkuse üllad põhimõtted kehtinud kõrvuti ja segunenud mitmete metsikute, ebaõiglaste, julmade ja loomuvastaste kalduvuste sallimisega (näiteks pederastia ja pedofiilia Antiik-Kreekas, „õilsate indiaanlaste” rafineeritud julmus vaenlaste suhtes, hoolimatus üksikinimesest subtiilses Hiina tsivilisatsioonis jne.). Teisalt puudusid ka filosoofiliste askeetide nagu Seneca ja Marcus Aureliuse voorusliku ja auväärse elu õpetuses keskne innustav juhtidee ja laiu hulki veenvad motiivid selle eeskuju järgimiseks. Puudus selge vastus küsimustele, miks on vooruslik elu parem kui eesmärgitult elu laineharjal triivimine ja kuidas tasutakse see püüdlus peale surma, mis kõikide askeetide pingutused vooruste teostamiseks näib võrdsustavat kõikide liiderdajate praktikaga kõikides pahedes. Eelkõige puudus seal selge vastus kõige olulisemale küsimusele inimelu lõppeesmärgist. Vana-Kreeka ja Rooma tsivilisatsiooni õitsenguajal valitsesid selle südames juba allakäigu märgid, tema loomulike inimideaalide eesmärgipuudusest, jõuetusest ja ebapiisavusest tulenev rahuldamatus, mis väljendus eliidi ohjeldamatus andumuses äärmuslikke ja sageli perversseid vorme omandanud vaatemängudele ja lõbustustele.

Paganlikud filosoofid ja askeedid, kes on seadnud oma eesmärgiks küll ülevad inimliku täiuslikkuse ideaalid, kuid ei suuda neid omal jõul teostada, langedes oma loomuse nõrkuse all pahede orjusesse, seda orjust samas vihates, kogevad sügavalt inimloomuse haavatust ja loomusele toetuva täiuslikkusepüüdluse piiratust, jõuetust ja ebapiisavust. Oma traagilise seisukorra võivad nad ära tunda Jumalast inspireeritud autori sõnades: „…Ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen, mida vihkan. (…) Ma tean ju, et minus – see tähendab minu loomuses – ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja. Sisemise inimese poolest ma rõõmustan Jumala Seaduse üle, oma liikmetes näen aga teist seadust, mis sõdib vastu minu mõistuse seadusele ja aheldab mind patu seadusega, mis on mu liikmetes.” (Rm 7:15.18-23). Abituna oma orjuse sügavuses igatsevad ja hüüavad nad päästja järele: „Oh mind õnnetut inimest! Kes ostab mu lahti sellest surma ihust?”  (Rm 7:24).

II 

JUMALIK ILMUTUS INIMESE KOHTA

 

Jumalik Ilmutus VT prohvetite ja Jeesuse Kristuse kaudu ei toonud inimese olemuse ja eesmärgi avamise osas palju uut. Kuid kõik see uus, mida ta tõi, oli inimesele hädavajalik ning uuendas ja kujundas tema enesemõistmise fundamentaalselt ümber ka seal, kus ta vormiliselt kinnitas vanu tõdesid – eeskätt loomuseadust ja eelpoolloetletud loomuliku mõistuse põhitõdesid.

1. Kõigepealt kinnitas Jumala ilmutus kõik eelpoolloetletud „loomuliku mõistuse põhidogmad”, täpsustas ja puhastas eksitustest, mida polnud mitte vähe. Jumal kinnitas monoteistliku käsitluse ainujumalast ja Loojast kes maailmast radikaalselt erineb, selitas erinevad ürgkatastroofi-pärimused Aadama ja Eeva poolt Paradiisis toimepandud ürgpatu ja selle tagajärgede põlvkonnalt põlvkonnale pärispatus edasikandumise õpetuses, kordas ja täpsustas loomuseaduse põhimõtted inimesele positiivse seaduse, nimelt kümne käsu ehk Dekaloogi andmisega, et panna Jumaliku autoriteediga tõke inimlikele moonutustele ja eksitustele.

2. Jumal ilmutas inimesele selged vastused küsimustele tema eksistentsi algpõhjuse ja elu lõppeesmärgi kohta. Inimese on loonud Jumal, tema ihu vanemate vahendusel, hinge aga vahetu loomisakti läbi. Inimelu eesmärgiks maa peal pole mitte heaolu, rikkus, rahu, tervis, kuulsus, tarkus ega muu puhtloomulik hüve või täiuslikkus, vaid selleks on Jumala tundmaõppimine ja armastamine ning Tema austamine üleloomuliku armu väel teostuva täiusliku ja püha elu läbi. Selle kaudu saavutab inimene oma elu lõppeesmärgi – igavese õndsuse, mis seisneb Jumala vaatlemises ja osalemises Tema lõpmatult täiuslikus elus.[1]

3. Jeesus Kristus tõi inimestele uue ja täiusliku voorusliku elu õpetuse, mis ületas kõik senised inimliku päritoluga täiuslikkuseideaalid ning elas oma õpetuse ise eeskujuks. Pärispatu tagajärjel oma loomuse seesmise nõrkuse all kannatav inimene ei suuda omal jõul järgida isegi loomulikke vooruseideaale, rääkimata Jumala poolt seatud eeskujudest. Seepärast andis Jeesus Kristus kõigile, kes Temasse usuvad ja loodavad Tema abile, jumalikule kõikvõimsusele toetuva väe inimloomuse nõrkuste ületamiseks ja Tema seatud kõrgete ideaalide teostamiseks, nimelt üleloomuliku armu. See jaguneb pühitsevaks armuks, mis teostab inimhinges püsivat jumalanäolisuse kvaliteeti ja Jumala lapse seisundit ning aktuaalseteks ehk tegusateks armudeks, mis teevad inimese võimeliseks Jumala ees üleloomulikku tasu, igavest õndsust teenivateks täiuslikeks tegudeks. Kogu inimliku täiuslikkuse sünteesiks seadis Jeesus armastuse käsu, nimelt Jumalaarmastuse ja isegi vaenlasi haarava kaasinimesearmastuse käsu. Et Jeesuse Kristuse õpetatud ja etteelatud ideaali teostamine on Jumala armu läbi võimalik kõigile, isegi tagasihoidlike loomulike eeldustega inimestele, on alates apostlitest tõestanud ajaloo jooksul sajad ja tuhanded pühakud.

4. Inimloomusele põhineva loomuliku korra üle seadis Jeesus Kristus sisse olemuslikult kõrgema ja täiuslikuma üleloomuliku korra, mis toetub Tema kannatuse ja ristisurma läbi terve inimkonna jaoks teenitud üleloomulikule armule. Arm täiustab inimloomust ja ülendab selle „Jumala vihaaluste seisundist”, milles pärispatu tagajärjel oma loomuse alusel viibib iga inimene, „Jumala laste seisundisse”. Üleloomulikus korras peab inimene armuga koostööd tegema, kuid selles on ta täielikult sõltuv Jeesusest Kristusest kui ainsast kõikehõlmavast inimeste ja Jumala vahendajast, nii et iseendast ei suuda ta ei armu ära teenida ega armuta midagi üleloomulikku saavutada, Jumalale meelepäraseks saada ega igavest õndsust pälvida. Jumala kuningriiki ei päri liha ega veri, vaid ainult see, kes on sündinud Jumalast.

5. Oma õpetuse ja elu läbi seadis Jeesus Kristus sisse paradoksaalse vaimuliku elu kuldreegli: tõeliseks eneseleidmiseks tuleb ennast täielikult ja tingimusteta kaotada: Kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle (Mt 10:39). Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks (Jh 12:25). Inimene saab oma elu tõelise mõtte ja eesmärgi leida ainult Jumalas – Jeesuses Kristuses, kes on Tõde ja Tee ja Elu. P. Augustinus ütles peale oma nooruspõlve arvukaid sügavaid eksirännakuid, kui oli katoliku religioonis jõudnud Kristuseni: Noverim te, ut noverim me – „Õpin tundma sind, (Jumal), et õpiksin tundma ennast”.

III

INIMESE IDENTITEEDI TEOSTAMINE       KRISTLIKUS ÜHISKONNAS

 

Kristus on kõikide inimeste, rahvaste ja kultuuride universaalne Valitseja ja Päästja. Inimesel pole teist lõplikku kutsumust kui Kristuses ja tema maisel elul pole iseseisvat ja lõplikku eesmärki iseendas, vaid selle eesmärgiks on olla ettevalmistuseks ja prooviks igavese elu jaoks. Sellest tulenevalt täiuslik ühiskond on Kirikus ja Kiriku läbi teostuv kristlik ühiskond, milles seadusandluse, avaliku korra, heaolu, kultuuri ja hariduse, majanduse ja kõigi maise elu valdkondade korraldamisega kristlike põhimõtete alusel luuakse igale inimesele soodsaimad võimalused vooruslikuks ja pühaks eluks ja seeläbi üleloomuliku lõppeesmärgi, igavese elu saavutamiseks. Samas aitab kristlike põhimõtete teostamine ühiskonnal paremini saavutada ka oma loomulikke maiseid eesmärke ja üleüldist heaolu: otsige esmalt Jumala riiki ja kõik muu antakse teile pealekauba.

Kristlik ühiskond on kui mitte alati otseselt pühakute poolt juhitud, siis vähemalt alati pühakutele juhinduv ühiskond. See pole mitte tühi idealistlik sõnakõlks, vaid sajandite kaupa Euroopa kristlikus tsivilisatsioonis teostunud tegelikkus.

IV

RÜNNAK INIMESE IDENTITEEDILE  ANTIKRISTLIKUS ÜHISKONNAS

 

Meie siin Eestis, ja valdav osa sellest maailmast, mida nimetatakse kristlikuks või õigemini postkristlikuks tsivilisatsiooniks, elame mitte ainult religioosse ja üleüldise identiteedikriisi olukorras, vaid kõikehõlmava religiooni- ja kultuurisõja, ehk permanentse Revolutsiooni olukorras, mille eesmärgiks ongi selle identiteedikriisi esilekutsumine ja süvendamine, kristliku identiteedi hävitamine ning asendamine kunstlike surrogaatidega. Mõni võib arvata, et tegemist on iseenesliku mandumis- ja lagunemisprotsessiga. Võttes tõsiselt Kristuse sõnu vaimulikust võitlusest Evangeeliumites ja Ilmutusraamatus, mina seda arvamust ei jaga.

Revolutsiooni esimene etapp, mille juhatas sisse Reformatsioon ehk nn usupuhastus 1517, mis sai hoo sisse nn „Valgustusajastu” ratsionalismis ja mille Kirikusse ulatuvaks järellaineks on seal siiamaani möllav modernism, keskendus Jumaliku Ilmutuse ja üleloomuliku korra eitamisele ja kristliku religiooni taandamisele üheks inimliku päritoluga religiooniks teiste samasuguste seas, puhtaks inimmõistuse ja tema nn. „religioossete vajaduste” produktiks, mille kohaselt ka Jumal polevat ei muud kui inimese idee.

Teine etapp, mis algas Euroopa „valgustatud absoluutsete monarhiatega” ja lõppes nendesamade valgustatud monarhide kukutamisega Prantsuse Revolutsioonist kuni Veebruari-revolutsioonini ning nn. „religioosselt neutraalsete” vabariikide sisseseadmisega, lahutas Kiriku ja riigi, sekulariseeris ühiskonnaelu, puhastas selle põhjalikult kristluse ja religiooni mõjust ja pagendas religiooni kirikutesse ja privaatsetesse palvekambritesse.

Ning alates XX sajandi II poolest elame me kõikehaarava kultuuri- ja moraalirevolutsiooni intensiivistumise ajastul, mis väljendub kõigi tervemõistuslike tõdede ja loomuõiguse põhimõtete eitamises ja ümberpööramises, inimloomuse perverteerimises ning lõpeb inimühiskonna ja isegi inimloomuse radikaalse „ümberehitamise” kavadega „valgustatud ühiskonnainseneride” suva alusel. Francis Fukuyama sõnade kohaselt tähendab see: „inimloomuse muutmist”, „hüvastijätmist inimliigiga nagu me teda täna tunneme” ja astumist „postinimese” ajajärku.[2]

Mis on sellise nii eliite kui masse haarava hävitusiha motiivideks, mis ei lasknud Euroopa Ühendriikide konstitutsiooniprojekti sisse viia isegi puhtajaloolist viidet Euroopa kultuuri kristlikele juurtele, rääkimata preambula invokatsioonist Jumala kui kõrgeima seadusandja autoriteedile, mis on olnud traditsiooniliselt kõikide rahvaste seadusandluse ja õiguskorra aluseks?

Motiivideks on:

1. mitte ainult inimliku päritoluga viha kristluse ja Kristuse vastu ning Jumala vastu üleüldse,
2. libido dominandi ehk võimuiha, mis ajendab selle maailma vägevaid röövima inimesi religioossest, kultuurilisest ja rahvuslikust identiteedist kui nende vaimse eneseteadvuse, inimväärikuse ja iseseisvuse alustest, et massiteabevahendite, meelelahutustööstuse ja tarbimishulluse vahendusel pakutava surrogaatidentiteedi ja manipulatsiooni abil hoida neid pidevas sõltuvuses, vaimu ja tahte orjuses.
3. enese pattude ja pahede õigustamine. Kui loomuvastane pahe on seatud seadusega kaitstud inimõiguseks, ei paista selle taustal omaenda ebanormaalsus enam silma. Antidiskriminatsiooni- ja tolerantsiseadused on samas ka suurepärased vahendid ideelis-moraalse opositsiooni nullimiseks ja absoluutse ideoloogilise ülemvõimu kindlustamiseks.

Me oleme olukorras, kus traditsiooniks on saanud kõikide traditsioonide ärapõlgamine ja ümberpööramine, filosoofideks nimetatud eksitajate ja vaimuprostituutide ainsaks tegevuseks on tervemõistuslike tõdede eitamine sofistliku sõnaakrobaatika abil ja inimliku uhkuse lõppeesmärgiks on inimühiskonna ja inimloomuse suvaline ümberkujundamine. Inimese tehislik tootmine kunstviljastamise ja kloonimise läbi, tema „parandamine” ja „täiustamine” arvuti komponentide lisamisega pole selles vallas viimased ideed. Selle kõigega eitab kaasaegne postkristlik ühiskond mitte ainult Kristust ja Jumala suveräänset võimu, vaid eitab ka tervemõistuslike aksioomidena kõikide rahvaste loomuliku tarkuse varasalve kuulunud põhitõdesid, tervet mõistust ja inimloomust kui oma eneseteostuslikule uhkusele seatud piirangut. See on metoodiline kollektiivne hullus, mis viib kollektiivsele enesetapule.

1. Enam kui pool kaasaegsetest eurooplastest eitab materialistidena inimhinge surematust ja kui seda ka tunnistatakse, siis enamasti ebamäärasel spiritistlikul tasemel ilma hädavajalike praktiliste järeldusteta.

2. Mitte vähesed tunnustatud teadlased ja ülikoolide õppejõud eitavad avalikes diskussioonides tahtevabadust ja tegelikult ka mõistust, taandades kõik mõtted, valikud ja otsused keemiliste protsesside ja mitmesuguste väliste mõjutuste determinismile. Kui see tundub praktiliste tagajärgedeta akadeemilise diskussioonina, uurige põhjendusi Inglismaa või Hollandi kohtuprotsessidel kurjategijaid õigeksmõistvatele või neile naeruväärseid karistusi määravatele otsustele, millega kogu süü kuriteos asetatakse sotsiaalsele päritolule ja miljööle, kasvatusele, kodusele olukorrale ja muudele välistele asjaoludele ning süüdlane praktiliselt vabastatakse vastutusvõimest ja vabast tahtest.

3. Kaasaja ühiskondliku diskussiooni aluseks on väide, et tõde on suhteline ja objektiivne tõetunnetus on võimatu, mida dogmana kordavad ja kiivalt kaitsevad filosoofid, haritlased ja ajakirjanikud, kes lükkavad selle väite päev-päevalt ümber mitte ainult omaenda praktilises elus, mis objektiivse tõetunnetuseta on võimatu, vaid juba siis kui kategoorilisel viisil esitavad eelpoolnimetatud väite oma tõefundamentalistlike oponentide diskvalifitseerimiseks.

4. Kunagi varem kui sel inimõigustest, inimväärikusest, inimisiksusest ja vabadusest rääkival ajastul pole olnud nii palju inimõigusi piiravaid, inimväärikust alandavaid ja inimisiksuse vaba arengut takistavaid seadusi ja hoiakuid. Tõelised isiksused on massinimeste hordide jalge all surnuks trambitud, inimväärikus on pattudega ekshibitsioneerimise mõjul Love Parade’il ja avangardseks kunstiks nimetatavates perverssustes jäljetult haihtunud, inimõigusteks nimetatakse õigusi kõigele kurjale ja inimest hävitavale, vabaduseks aga nimetatakse puhast absoluutset suva.

5. Kaasaja inimese väärtuste ja hingevõimete hierarhia on pea peale pööratud, sest mõistust ja tahet käsitletakse meeleliste ihade ja kirgede, füüsiliste ja materiaalsete vajaduste rahuldamise teenritena. Kaasaja inimese mõistus juhindub ihadest, tunnetest ja pähetaotud käibetõdedest ning kui puutub kokku võõra ja tema käibetõdesid ohustava hoiaku või seisukohaga, lülitub see instinktiivselt välja ja satub afektiseisundisse, paisates enese-kaitseks välja rea emotsionaalselt laetud negatiivse sisuga käibefraase. Tüüpiline kaasaja inimene on nii traditsioonilise, antiikse kui kristliku inimideaali täielik vastand, pööbel selle sõna kõige vulgaarsemas mõttes või kasutades kaasaegset mõistet, massiinimene, ükskõik kui kõrgele eliiti ta sotsiaalses mõttes ka ei kuuluks. Nii New Yorgi räppar kui Harvardi üliõpilane, nii Lasnamäe allilmategelane kui Tartu Ülikooli ajakirjandustudeng juhinduvad samadest läbinisti pööbellikest põhimõtetest, viimased kasutavad ainult rafineeritumaid vorme.

6. Kui kaasaja ühiskonnas on mingit kohta askeesile, siis ainult madalaimate eluvaldkondade, nimelt füüsise ja praktilise või teoreetilise intellekti treenimisel: näiteks tippsportlaste, ärimeeste ja teadlaste puhul. Vooruse mõiste on põlguse all ka aja vaimust nakatatud kristlaste seas, välja arvatud sentimentaalse tundena käsitletud armastus, mille alla painutatakse ja millega õigustatakse kõike. Jumalikku tõde kontempleerides intellekti hariv ning armu ja järjekindla tahtekasvatuse läbi harmoonilist vooruslikkust kujundav vaimuaristokraatia on praktiliselt välja surnud, üksikute järele-jäänute pingutused ühiskonnas vaimse korra säilimiseks põrkavad pööbli põlguse ja vihkamise müüri vastu. Ainult tehnokraatide, bürokraatide, teadlaste ja bisnesmenide pingutustest aga ei piisa, et hoida tsivilisatsiooni olemasolevalgi tasemel – see vajub kokku tsiviliseeritust ennast õõnestava „barbarite sisemise invasiooni all”. Nii ennustas pool sajandit tagasi oma „Masside mässus” ajastu vaimset olukorda analüüsides ette Jose Ortega y Gasset.[3]

7. Massikultuuris ja massiteabes tehakse kõik, et summutada küsimused Jumalast, inimese surmajärgsest saatusest ja vältimatust vastutusest Jumala ees või juhatada need ummikteele. kergemeelsete loosungitega „kõike tingimusteta andestavast Jumalast” või newage’like kujutlustega hinge sulandumisest panteistlik-jumalikku maailmakõiksusesse. Rõhuv enamus neidki, kes usuvad hinge surematusesse, on unustanud, et ka neil on see olemas, rääkimata selle saatuse üle mõtlemisest.

8. Inimloomus on kaasaja kõnepruugis muutunud tühjaks sõnakõlksuks, millega tähistakse suvalist suvalises inimeses peituvat. Kõik mis on inimeses, on loomulik, hea ja arendamist vääriv, inimloomus ise aga on ajaloo käigus arenev, muutuv ja muudetav. Inimloomuse mõiste tühjendamisega muutumatust konkreetsest sisust on muudetud tühjaks loomuõiguse mõiste ja südametunnistuselt on võetud objektiivne toetuspunkt. Seejärel püütakse südametunnistust tõerelativismi, situatsioonieetika ja muude subjektivistlike teooriatega igatpidi neutraliseerida.

9. Kaasaja fundamentaalsemaid eksitusi on pärispatu dogma eitamine. Selle tagajärjeks on võimetus adekvaatseks enesetunnetuseks ja enesekriitikaks ning naiivne optimism inimest ja ühiskonda puudutavates küsimustes, seda eriti humanitaarintelligentsi puhul. Kõik inimese loomulikud kalduvused olevat head, midagi loomulikku ei tohi alla suruda, egoism aga olevat isegi progressi mootor, nagu sisendavad ka Eesti koolides kasututavad neomarksistlikku, materialistlikku ja sotsiaaldarvinistlikku maailmavaadet ning seksuaalvabadust propageerivad ühiskonna- ja inimese-õpetuse materjalid. Kuna kaasaja inimene ei suuda ega taha end adekvaatselt tundma õppida oma lähtepunktis või vundamendis, milleks on pärispatu läbi haavatud loomus, on kõik edasine, mida ta ehitab, rajatud liivale.

10. Askeetlik püüdlemine voorusliku inimese ideaali poole on kaasajal asendunud meelelahutuse ja tarbimise läbi lustiprintsiipi rahuldava pingutusvaba eluviisiga, mida propageerib massikultuur oma „pseudopühakute” (filmitähed, sportlased, seltskonnakroonika tegelased) eeskujudega. Meelelahutuslik eluhoiak on haaranud ka kristlasi, sest mis muud kui emotsioone ja hetkelisi religioosseid elamusi ülesküttev kristlik meelelahutus on kaasajal kristlaste seas populaarne karismaatiline vaimsus.

11. Inimloomus on seatud mitmekülgse rünnaku alla, mille raskuspunkt langeb soorollide ja seksuaalkäitumise destabiliseerimisele ja muutmisele. Perverssed hoiakud kuulutatakse loomulikuks ja normaalseks, seejärel juba priviligeerituteks. Nn. gender-ideoloogia esineb absurdsete väidetega, et ka sooroll ja sugu ise olevat puhtpsühholoogiline nähtus – valik, mis on õpitav, omandatav ja muudetav. Selle jätkuks on niigi identiteedikriisis olevate inimeste füüsiline ja psühholoogiline sandistamine soovahetusoperatsioonide läbi. Rünnaku läbi üksikinimeste identiteedile rünnatakse erisoolist püsiperekonda, mis kuulutatakse iganenud kooselumudeliks. Perekonna võõrandamatud õigused lapse kasvatamisele usurpeeritakse ideologiseeritud riikliku koolisüsteemi poolt.

12. Patriotism on Euroopas muudetud natsionalismi ja fašismiga seotud sõimusõnaks. Ühishüve mõiste on poliitika ja ühiskondliku tegevuse põhimõtete seast kadunud ja asendatud arvamusega, et kõikide egoistlike era- ja grupihuvide huvide rahuldamine võrdub automaatselt terve ühiskonna huvide rahuldamisega. See individualismi ja praktilise egoismi apoteoos viib vaimse ühtsuse kadumiseni ühiskonnas, misjärel amorfse massiühiskonna ühtsust tuleb hakata hoidma puhtväliste, administratiivsete ja manipulatiivsete vahenditega. Lõppfaasis on anarhia, kõikide sõda kõikide vastu ja ühiskonna lagunemine.

13. Kaasaegsed põhidogmad religiooni valdkonnas on, et religioon on eraasi, et ühiskonnas peab kehtima religioosne neutraliteet, religioonide võrdsus ja religioonivabadus, et pole ainsat tõelist religiooni ning et riik ei pea ega tohigi avaliku kultuse läbi austada Jumalat. Jumala definitiivne otsus: Surmavalda taandugu riivatud, kõik paganarahvad, kes unustavad Jumala! (Ps 9:18) selle kohta teostub postkristliku Euroopa rahvaste üle juba praegu – konkreetselt demograafilise olukorra ja selle sotsiaal-majanduslike tagajärgede kaudu.

Milliseid vastuseid ärapõlatud traditsiooniliste asemele pakub siis postkristlik tsivilisatsioon inimese identiteedi jaoks keskseima tähtsusega küsimustele kust olen ma pärit ja mis on minu elu eesmärk?

Esmalt tehakse kõik, et meelelahutuskarusellil ja tarbimishulluses segiaetud inimesel poleks üldse aega neid küsimusi esitada ja neile vastust otsida. Vastused aga on sellised, et neid on häbi otse esitada: et inimese algpõhjuseks olevat juhuslik Suur Pauk ja juhuslikkuste kuhjumine evolutsioonis, tema ürgesivanemateks amööbid ja esiisadeks ahvid; et tema elul polegi lõppeesmärki või on selleks maksimaalselt kvaliteetne elu ise. Niisiis, kui te eduka õhumüüja, kombinaatori ja seltskonnamagnetina kaheksakümneaastaseks saanult pärandate oma Hummeri-nimelise tanki ja auto ristsugutise ning neljakorruselise villa ainsale pojale, kel pole lapsi, kuna elab poiss-sõbraga ning kui ta notariaalselt kinnitatud leppe alusel pehme eutanaasia kaudu aitab teil vaikselt ja märkamatult siit ilmast lahkuda, oletegi saavutanud oma elu lõppeesmärgi.

Meie identiteet ja ütleks lausa, terve mõistus, pole mingil muretul jalutuskäigul katkisest püksitaskust juhuslikult välja kukkunud. See on meilt röövitud pikaajalise vaimse sõja tagajärjel. Selle sõja tulemuseks pole mitte ainult see, et meie ise mõttetult elame ja mõttetult sureme või et üks või teine rahvas välja sureb või hävitatakse. Määratult tähtsam on see, et siit maisest elust lahkuvad inimhinged langevad nagu paduvihm põrgusse, nii nagu seda 1917 nägid Fatima lapsed Jumalaema ilmutatud põrguvisioonis, mis illustreeris XX sajandil toimuvat. Seepärast on katoliiklike haritlaste üleskutsed keskenduda TriaLogosel mitte niivõrd negatiivsele kuivõrd positiivsele, ning eesti vasakliberaalse intelligentsi tehtud hoiatused TriaLogosele kogunenud välismaiste religioossete ekstremistide ja fanaatikute eest võrreldavad inimese hoiakuga, kes üleni leekides elumaja ees seistes manitseb kustutajaid: „Mis te sebite ja karjute siin! Vaadake parem kui ilusti põleb ja kui mõnusalt soe siin seista on! Ja neil seal majas pole ka häda midagi! Keskenduge negatiivse asemel pigem neile positiivsetele elamustele, mis inimesi tulega ühendavad!”

V 

                        EI OLE TEIST VUNDAMENTI                         EGA PÄÄSTET TEISES NIMES

Peale Kristust pole põhimõtteliselt teist valikut kui Tema poolt või Tema vastu, teist religiooni kui kristlus või antikristlus. Postkristliku ühiskonna ning selles modernismist ja kohandumis-maaniast haaratud Kiriku raske olukorra taustal otsivad mõned elu mõtet ja oma identiteedile vundamenti mõne elujõulise traditsioonilise religiooni nagu islami lihtsates põhimõtetes. Nad võivad selle sealt subjektiivselt ka leida, kuid see on illusoorne lahendus, sest sama valiku ees seisavad varem või hiljem ka muhameedlased ja teised mittekristlased. Peale üksikisiku surma lõppevad illusioonid ja paljastub tegelikkus, kus ootab Kristus ainsa Kohtunikuna kristlase ja muhameedlase, juudi, maausulise, ateisti, satanisti või kelle üle iganes. Ning illusioonid lõpevad maises ajaloos üsna pea ka postkristlikule ühiskonnale.

Valikuid poolt või vastu teevad üksikisikud, kuid üksikisikute valikud pööravad teise suunda terveid rahvaid. Postkristliku Euroopa surevad rahvad, objektiivselt ususttaganenud ja just seetõttu surevad rahvad, seisavad oma liikmete valikute läbi samuti ainsa valiku ees: kas taassünd Kristuse läbi Kirikus ja kristlikus tsivilisatsioonis uuesti juurduva rahvana, või mandumine, hääbumine ja väljasuremine. Väljasurnutest tühjaksjäetud koha võtavad sisse loomulike põhimõtete poolest tervemad, elujõulisemad ja arenguvõimelisemad paganarahvad, kelle Jumal oma Ettenägelikkuses seatud ajal ja viisil toob oma Kirikusse ja heidab Kristuse universaalse valitsemise alla. Maarjamaa võib jääda Maarjamaaks ka hiinlastele, kui meie ei leia end taassünnis uuesti kristliku Euroopa rahvana.

MÄRKUSED

_______________________________

[1] P. Pius X Katoliku Õpetuse Kompendiumi Väike Katekismus (Tallinn, 2003, kirjastus Fidelitas, www.fsspx.ee).

[2] “Pole välistatud, et XX sajandi ühiskonnainseneride vahendid – psühhoanalüüsist ja laste kollektiivsest kasvatamisest (sotsialisatsioonist) alates ning agitatsiooni, propaganda ja koonduslaagritega lõpetades – olid lihtsalt liialt primitiivsed, et muuta inimliku käitumise loomulikku alust. Biotehnoloogias ja bioloogilistes teadustes toimuv revolutsioon on avatud iseloomuga – see võib anda meile vahendid saavutamaks seda, mis ei õnnestunud mineviku ühiskonnainseneridel, nimelt inimloomuse muutmist. Siis lõpeb inimkonna ajalugu definitiivselt, sest me jätame siis hüvasti sellise inimliigiga, nagu me teda täna tunneme. Siis algab uus ajalugu, post-inimese ajalugu.” (Francis Fukuyama vestluses Nathan Gardelsiga, Poola suurimas päevalehes Gazeta Wyborcza, 20.-21. V 2001; sama tekst ilmus tervikuna ka 1999. aasta juunis Los Angeles Times’is)

[3] Vt. Jose Ortega y Gasset, Masside mäss (Vagabund, Tallinn, 2002).