Mõiste käsitlus The Catholic Encyclopedia järgi[1]

Inkvisitsioon – (tuleneb ld sõnast inquirere – uurima, juurdlema).

Selle mõistega tähistatakse tavaliselt spetsiaalset kiriklikku institutsiooni, mis võitleb hereesia vastu või surub selle maha. Tema iseloomulikuks tunnuseks on spetsiaalne kohtumõistmine usuasjade üle kõrgeima kirikliku võimu tasemel universaalse ja pideva ametina ning mitte ilmalike või eraisikuid puudutavate juhtumite puhul. Nüüdisaja inimestel on raskusi selle institutsiooni mõistmisel, sest nad on silmist kaotanud kaks tõsiasja.

Ühelt poolt ei pea nad enam religioosset usku millekski objektiivseks, Jumala anniks ja seetõttu väljaspool vaba isiklikku otsustamist olevaks valdkonnaks. Teisalt ei näe nad enam Kirikus täiuslikku ja suveräänset ühiskonda, mis rajaneb olemuslikult puhtal ja autentsel Ilmutusel, mille esimene tähtsaim kohustus peab loomulikult olema selle usupärandi puutumatuse säilitamine. Enne 16. sajandi usurevolutsiooni olid need vaated veel kõigile kristlastele ühised; see, et ortodokslus peab iga hinna eest alles jääma, näis iseenesest mõistetav.

Kui hereesia otsene mahasurumine kristlikus ühiskonnas kirikliku ja tsiviilvõimu poolt on sama vana kui Kirik, siis inkvisitsioon kui eriline kiriklik kohus on palju hilisemat päritolu. Ajalooliselt on see kirikliku seadusandluse arenemisfaas, mille eristavaid jooni võib täielikult mõista ainult uurides hoolikalt neid olusid, mille keskel ta sündis. Seepärast on meie ainest otstarbekohane käsitleda järgnevalt:

I – Hereesia mahasurumine esimesel kaheteistkümnel kristlikul sajandil;

II – Hereesia mahasurumine inkvisitsioonina tuntud institutsiooni poolt selle mitmetes vormides:

a) keskaja inkvisitsioon

b) Hispaania inkvisitsioon

c) Püha Amet Roomas

I

Hereesia mahasurumine

esimesel kaheteistkümnel kristlikul sajandil

(1) Kuigi apostlid olid sügavalt veendunud, et nad peavad usupärandit tulevastele põlvedele rikkumatult edasi kandma ja et iga nende omaga vastuolus olev õpetus, isegi kui seda on kuulutanud Taeva ingel, on karistusväärne kuritegu, ei pöördunud püha Paulus hereetikute Alexandri ja Hymeneuse juhtumil siiski tagasi Vana Lepingu surmamõistmise või piitsutamise karistuste juurde (5 Ms 13:6 jj.; 17:1 jj.), vaid pidas piisavaks Kirikust väljaarvamist (1 Tm 1, 20; Tt 3, 10). Õigupoolest oleks esimese kolme sajandi kristlastele vaevalt pähe tulnud usuasjades eksinutesse teisiti suhtuda. Tertullianus (Ad. Scapulam, cap. II) kehtestab reegli:

Humani iuris et naturalis potestatis, unicuique quod putaverit colere, nec alii obest aut prodest alterius religio. Sed nec religionis est religionem colere, quae sponte suscipi debeat, non vi („Inimliku õiguse ja loomuse jõul on see, kuidas [Jumalat] teenida, igaühe enda otsustada, ja teisel pole kahju või kasu teise religioonist. Kuid pole ka religiooni asi religiooni praktiseerida, mis tuleb vastu võtta vabast tahtest, mitte jõu sunnil“).

Teisisõnu ütleb ta, et loomuseadus pani inimest religiooni praktiseerimisel järgima ainult isikliku südametunnistuse häält, kuna usu vastuvõtmine oli vaba tahte, mitte sunni küsimus. Vastates Celsuse Vanal Testamendil põhinevatele süüdistustele, et kristlased mõistsid teisitimõtlejad surma, põletamisele ja piinamisele, rahuldub Origenes (Contra Celsum,, VII, 26) seletusega, et peab tegema vahet seaduste vahel, mille juudid said Mooseselt ja mille Jeesus andis kristlastele – esimene oli siduv juutidele, teine kristlastele. Juudakristlased, kui nad olid siirad, ei saanud enam toimida kooskõlas kõigi Moosese seadustega, neil polnud enam vabadust tappa vaenlasi või põletada ja kividega surnuks visata kristliku Seaduse kallal vägivalla tarvitajaid.

Kartaago Püha Cyprianus, ümbritsetud lugematust hulgast skismaatikutest ja kohusetundetutest kristlastest, heitis samuti kõrvale Vana Testamendi materiaalse sanktsiooni, mis karistas preestrite ja kohtunike vastast mässu surmaga. Nunc autem, quia circumcisio spiritalis esse apud fideles servos Dei coepit, spiritali gladio superbi et contumaces necantur, dum de Ecclesia ejiciuntur – „Nüüd aga, kuna ümberlõikamine Jumala ustavate teenrite puhul on saanud vaimseks, tapetagu ka uhked ja kangekaelsed vaimse mõõgaga, kui nad Kirikust välja heidetakse“ (Ep. LXXII, ad Pomponem, nr. 4) – nüüdsest vaimse religiooni sanktsioonid on sama iseloomuga ja ekskommunikatsioon asendab ihulikku surma. Ometi kannatas Lactantius verise tagakiusamise all, kui ta A. D. 308 kirjutas oma Divinae Institutiones. Loomulikult seisis ta sellepärast kõige täielikuma usuvabaduse eest. Ta kirjutab:

„Religiooni, mis on tahteküsimus, ei saa kellelegi peale suruda, neis asjus on parem kasutada pigem sõnu kui hoope [verbis melius quam verberibus res agenda est]. Mis kasu on julmusest? Mis on piinapingil tegemist vagadusega? Kindlasti ei ole seost tõe ja vägivalla vahel, õigluse ja halastamatuse vahel… On tõsi, et miski pole nii tähtis kui religioon ja seda peab kaitsma iga hinna eest [Summa VI] … On tõsi, et seda peab kaitsma, kuid selle eest surres, mitte teisi tappes; kaua kannatades, mitte vägivalla teel; usuga, mitte kuriteoga. Kui sa püüad religiooni kaitsta verevalamise ja piinamisega, siis see, mida sa teed, ei ole kaitsmine, vaid pühaduseteotus ja solvang. Sest miski pole niivõrd sisemiselt vaba tahte asi kui religioon“ (Divinae Institutiones, V, 20).

Kolme esimese sajandi kristlikud õpetajad nõudsid täielikku usuvabadust, mis oli nende jaoks loomulik. Pealegi ei rõhutanud nad ainult põhimõtet, et usku ei tohi teistele peale sundida – põhimõte, millest Kirik on suhtlemises mitteristitutega alati ustavalt kinni pidanud – , vaid õpetasid ka, et kui võrrelda Moosese Seadusi ja kristlikku religiooni, siis rahuldus viimane hereetikute vaimse karistamisega (s.t ekskommunikatsiooniga), samal ajal kui judaism algatas teisitimõtlejate üle tingimata kohtuprotsessi, neid piinates ja surma saates.

(2) Ometi hakkasid Constantinuse keiserlikud järeltulijad varsti endas nägema Jumalast määratud „väliste asjade piiskoppe“, s.t Kiriku ajaliste ja materiaalsete olude isandaid. Samal ajal säilitasid nad Pontifex Maximuse traditsioonilise võimu ja sel viisil ka tsiviilvõimu, olles tihti liidus ariaanlike prelaatidega, et taga kiusata ortodoksseid piiskoppe, neid vangistada ja välja saata. Kuid viimased, eriti Poitiers’i Püha Hilarius (Liber contra Auxentium, cap. IV), protesteerisid tugevalt igasuguse jõukasutamise vastu usu vallas, kas siis kristluse levitamise või usu säilitamise pärast. Nad rõhutasid korduvalt, et selles suhtes tühistavad Kristuse leebed seadused Vana Testamendi karmid dekreedid. Siiski olid Constantinuse järglased veendunud, et keisrivõimu (Theodosius II, Novellae, tit. III, A. D. 438) esimene mure on usu kaitsmine ja nii andsid nad regulaarselt välja palju hereetikute vastaseid karistusseadlusi. Nii anti viiekümne seitsme aasta jooksul välja kuuskümmend kaheksa seadusesätet. See seadusandlus puudutas kõiki hereetikuid ja seda mitmel viisil – neid ähvardas väljasaatmine, varanduse konfiskeerimine või surmamõistmine. 407. aasta seadus, mis oli suunatud reeturlike donatistide[2] vastu, väitis esimest korda, et need hereetikud peaks asetama ühele tasandile patustajatega imperaatori püha majesteetlikkuse vastu –  käsitlus, millele hilisematel aegadel omistati väga tähtis roll. Surmanuhtlust rakendati siiski ainult teatud liiki hereesia puhul, hereetikute tagakiusamisel jäid kristlastest keisrid kaugele maha Diocletianuse julmusest, kes 287. aastal määras kohtuotsusega tuleriidale manilaste[3] juhid, mõistis osa nende järglasi surma pea maharaiumise läbi ja osa neist saatis sunnitööle kaevandustesse.

Siiani oleme käsitlenud kristliku riigi seadusandlust. Kiriku esindajate suhtumine sellesse seadusandlusesse oli mõneti kõhklev. 4. sajandi lõpul ja 5. sajandil olid manihheism, donatism ja pristsillianism[4] kõige levinumad hereesiad. Olles pagendatud Roomast ja Milanost, otsis manihheism varjupaika Aafrikas. Ehkki Kirik leidis, et manilased on süüdi põlastusväärsetes õpetustes ja väärtegudes (Püha Augustinus, De haeresibus, nr. 46), keeldus ta nende vastu tsiviilvõimult abi palumast. Tõepoolest, suur Hippo piiskop heitis jõu kasutamise kindlalt kõrvale, ta püüdis neid avalikult ja isiklikult allutades tagasi tuua ja näis, et ta pingutusi saatis edu. Me kuuleme tema käest, et donatistid ise pöördusid tsiviilvõimu poole, et leida kaitset Kiriku eest. Ometi läks neil nagu Taanieli süüdistajatel: lõvid pöördusid nende vastu. Kui riigi sekkumine ei vastanud nende ootustele ja kui tsirkumtsellioonide[5] vägivaldne ohjeldamatus sai vääriliselt karistatud, siis kaebasid donatistid kibedasti valitsuse julmuse üle. Mileve[6] Püha Optatus kaitses tsiviilvõimu (De Schismate Donntistarum, III, cap. 6-7) järgnevalt:

„ … just nagu polnud lubatud ette astuda nagu Jumala eest kättemaksjad ja kuulutada surmaotsust! … Kuid, ütled sina, riik ei saa karistada Jumala nimel. Kas polnud see samuti Jumala nimel, et Mooses ja Piinehas  mõistsid surma kuldvasika kummardajad ja need, kes põlgasid õiget usku?“

See oli esimene kord, kui katoliku piiskop võitles usuküsimustes kindla koostöö eest riigiga ja õiguse eest hereetikud surma mõista. Esimest korda pöörduti ka Vana Testamendi poole, ehkki kristlikud õpetajad olid sellised pöördumised varem kõrvale heitnud.

Püha Augustinus oli aga ikka veel jõu kasutamise vastu ja püüdis eksijaid juhendamisega tagasi tuua, äärmisel juhul möönis ta tõrksate isikute karistamist mõõduka rahatrahviga. Lõpuks muutis ta siiski meelt, kas siis mõjutatuna tsirkumtsellioonide uskumatutest liialdustest või jõu kasutamise headest tulemustest või siis teiste piiskoppide keelitustest kasutada jõudu. Tema ilmse järjekindlusetuse tõttu oleks hea hoolikalt tähele panna, kelle poole ta pöördub. Näib, et ühtmoodi räägib ta valitsusametnikega, kes tahtsid kehtivaid seadusi rakendada täies ulatuses, ja teisiti donatistidega, kes eitasid riigi igasugust õigust teisitimõtlejaid karistada. Kirjavahetuses riigiametnikega tugineb ta kristlikule ligimesearmastusele ja sallivusele ning kujutab hereetikuid eksinud lammastena, keda peab üles otsima ja võib-olla nagu tõrkujaid vitsaga nuhtlema ja hirmutama karmimate ähvardustega, kuid mitte neid piinapingi ja mõõgaga karjast eemale ajama. Teisalt kaitseb ta kirjutistes donatistide vastu riigi õigusi – ta ütleb, et mõnikord on tervendav karmus eksinute endi huvides ja samuti õigete uskujate ning laiemalt koguduse kaitseks (Vacandard , 1. cap., pp. 17-26).

Mis puutub pristsillianismi, siis jäävad mitmed asjad veel segaseks, vaatamata hiljutistele väärtuslikele uuringutele. Näib aga kindel olevat, et Priscillianust, Avila piiskoppi Hispaanias, süüdistati hereesias ja nõiduses ning mitmed kirikukogud leidsid ta süüdi olevat. Näib, et Püha Ambrosius Milanos ja Püha Damascus Roomas keeldusid teda jutule võtmast. Lõpuks pöördus ta Trieris keiser Maximuse poole, kuid enda kahjuks, sest ta mõisteti seal surma. Priscillianus ise – pole kahtlust, et kindlas veendumuses enda süütusest – oli varem üles kutsunud manilasi mõõgaga maha suruma. Kuid tähtsaimad kristlikud õpetajad ei jaganud neid tundeid ja tema enda hukkamine andis neile võimaluse pühalikuks protestiks julma kohtlemise vastu, mida keiserlik valitsus talle osutas. Püha Martinus Tours’ist püüdis Trieris panna kirikuvõimud süüdistusest loobuma ja mõjutada keisrit lubama, et ta mingil juhul ei vala Priscillianuse verd, kuna tema kirikuametist kõrvaldamine oleks küllaldane karistus ning verevalamine käiks jumaliku Seaduse vastu (Sulpicius Severus, Chron., II, in P. L., XX, 155 sqq.; et ibid., Dialogi, III. col. 217). Pärast hukkamist süüdistas ta rängalt nii süüdistajaid kui ka keisrit ja keeldus pikka aega läbi käimast selliste piiskoppidega, kes olid mingilgi viisil vastutavad Priscillianuse surma eest. Suur Milano piiskop Püha Ambrosius kirjeldas seda hukkamist kui kuritegu.

Pristsillianism aga ei kadunud oma rajaja surmaga, vastupidi – see levis erakordse kiirusega ja muutus manihheismi avaliku omaksvõtuga selle poolt suuremaks avalikuks nuhtluseks kui kunagi varem. Nii sai mõistetavaks Püha Augustinuse ja Püha Hieronymuse karm hukkamõist pristsillianismile. 447. aastal oli Leo Suurel pristsillianistidele ette heita pühade abielusidemete lõdvendamist, mis tallas jalge alla kogu sündsuse ja pilkas nii inimlikku kui ka jumalikku seadust. Talle näis loomulik, et ajalikud valitsejad karistaksid sellist pühadust teotavat hullust ning mõistaksid surma sekti rajaja ja mõned tema järgijad. Ta jätkab, öeldes, et see tuli Kirikule kasuks: quae etsi sacerdotali contenta iudicio, cruentas refugit ultiones, severis tamen christianorum principum constitutionibus adiuratur, dum ad spiritale recurrunt remedium, qui timent corporale supplicium – „… kuigi Kirik oli rahul oma piiskoppide vaimuliku karistusega ja seisis vastu verevalamisele, siis ometi keiserlik karmus aitas teda, sest hirm kehalise karistuse ees viis süüdlase otsima vaimulikku rohtu“ (Ep. XV ad Turribium; P. L., LIV, 679 sq.).

Esimese viie sajandi kiriklikud seisukohad võib võtta kokku järgmiselt:

• Kirik ei tohiks mingilgi juhul valada verd (P. Augustinus, P. Ambrosius, P. Leo I jt);
• teised õpetajad aga nagu Optatus Milevest ja Priscillianus arvasid, et riik peaks kuulutama hereetikutele surmaotsuse, kui avalik heaolu seda nõuab;
• enamik arvas, et hereesia karistamine surmanuhtlusega, kui see ainult pole ühiskonna vastu kuritegelik, on lepitamatu kristluse vaimuga.

Püha Augustinus (Ep. c, n. 1) ütleb peaaegu Läänekiriku nimel: Corrigi eos volumus, non necari, nec disciplinam circa eos negligi volumus, nec suppliciis quibus digni sunt exerceri – „… me soovime, et neid karistataks, mitte ei mõistetaks surma; me ihaldame (kirikliku) karistuse võitu, mitte surmanuhtlust, mida nad väärivad.“ Püha Johannes Chrysostomos ütleb Idakiriku nimel sisuliselt sama (Hom. XLVI, cap. I): „Mõista hereetik surma on heastamatu süütegu“; ja järgmises peatükis ütleb ta, et Jumal keelab nende hukkamise. Kuid isegi kui Ta keelab raiheina välja juurida, ei keela Ta neid tõrjuda, takistada neil vabalt kõneleda või keelata nende kogunemisi. Seepärast ei saa „ilmalike relvade“ abi täiesti tagasi lükata, vastupidi, nii tihti kui kristlik heaolu seda nõuab, peaksid kristlikud valitsejad püüdma sobivate vahenditega kurja tõkestada. 7. sajandi lõpul väljendab Püha Isidorus Sevillast samu tundeid (Sententiarum, III, IV, nn. 4-6).

Kui vähe me ka usaldame Ameerika inkvisitsiooniajaloolase Henry Charles Lea paljukiidetud erapooletust, võime siin seda illustreerida näite abil. Teoses „Inkvisitsiooni ajalugu keskajal“ (History of the Inquisition in the Middle Ages, New York, 1888, I, 215) lõpetab ta selle perioodi käsitlemise nende sõnadega:

„Priscillianuse ja tema järgijate tapmine oli tekitanud nii palju õudust, et kui kuuskümmend kaks aastat hiljem, 447. aastal, hereesia näis ellu ärkavat, siis Leo I mitte ainult ei õigustanud seda tegu, vaid kuulutas, et kui niivõrd hukkamõistu väärt hereesia järgijatel elada lubatakse, siis oleks see inimliku ja jumaliku seaduse lõpp. Viimane samm oli tehtud ja Kirik oli lõplikult tõotanud iga hinna eest hereesia maha suruda. On võimatu jätta omistamata Kiriku mõjule neid üksteisele järgnevaid edikte, mille alusel Theodosius Suure ajast peale hereesias püsimist surmaga karistati.“

Nende ridadega on Lea keisri sõnad paavstile üle kandnud. Pealegi, kui kinnitada, et keiserlikud ediktid, millega hereesia eest surmaga karistati, võlgneti kiriklikele võimudele, siis on see lihtsalt otseses vastuolus ajaloolise tõega, kuna me oleme näidanud, et sel perioodil kuulutasid mõjukamad kirikuvõimud, et hereetikute surmanuhtlus on vastuolus Evangeeliumi vaimuga ja astusid ise hukkamiste vastu välja. Selline oli kiriklik suhtumine sajandeid, nii teoorias kui ka praktikas. Nii hukati tsiviilõigusest kinni pidades 556. aastal Ravennas mõned manilased. Teisalt mõistsid kirikukogud süüdi predestinatsionismi vastase adoptsionismi[7] juhid Toledo Elipanduse ja Urgeli Felixi, kuid jäeti sellest hoolimata füüsilise karistuseta. Võime aga märkida, et pärast seda, kui oli hukka mõistetud munk Gottschalcki valeõpetus, et Kristus ei surnud kogu inimkonna eest,  määrati talle 848. aastal Mainzi ja 849. aastal Quiercy sinodil ihunuhtlus ja vangistus – kuid sellised karistused olid sellal kloostrites reeglite rikkumise eest tavalised.

(3) 1000. aasta paiku levisid Bulgaaria manilased erinevate nimede all üle kogu Lääne-Euroopa. Neid oli arvukalt Itaalias, Hispaanias, Gallias ja Saksamaal. Avalik kristlik arvamus ilmutas peatselt vastuseisu neile ohtlike sektidele ja asi lõppes juhuslike kohalike hukkamistega, loomulikult ajastu vaimule omastes vormides. 1022. aastal mõistis kuningas Robert Vaga[8] (regis iussu et universae plebis consensu), „kuna ta kartis kuningriigi julgeoleku ja hingede pääsemise pärast“, kolmteist nimekat kodanikku, vaimulikud ja ilmikud, Orléans’is elusalt põletamisele. Sarnased juhtumid leidsid rahva plahvatustlikele väljaastumiste tõttu aset ka mujal. Mõned aastad hiljem täheldas Chalons’i piiskop, et tema diötseesis levib see sekt ja küsis Liège’i piiskopilt Wazolt nõu jõu kasutamiseks: An terrenae potestatis gladio in eos sit animadvertendum necne – „Kas maise võimu mõõka võib nende vastu karistavalt kasutada või mitte“ (Vita Wazonis, cc. XXV, XXVI, in P. L., CXLII, 752; Wazo ad Roger. II, episc. Catalaunens ja Anselmi Gesta episc. Leod. in Mon. Germ. SS, VII, 227 seq.). Wazo vastas, et see on vastuolus Kiriku vaimuga ja selle Asutaja sõnadega, kes käskis, et umbrohul peab laskma kasvada koos nisuga kuni lõikuspäevani, muidu juuritakse koos umbrohuga välja ka nisu – need, kes täna on umbrohi, võivad homme pöörduda ja nisuks muutuda, seepärast laskem neil elada ja rahuldugem ainult ekskommunikatsiooniga. Püha Johannes Chrysostomos, nagu me oleme näinud, on kuulutanud sarnast õpetust. Seda põhimõtet ei saa alati järgida. Nii poodi 1051. ja 1052. aasta jõuluajal Goslaris mitmed hereetikud, sest keiser Heinrich III tahtis ära hoida „hereesia pidalitõve“ edasist levikut. Mõned aastad hiljem, 1076 ja 1077, mõistis Cambrai piiskop ja tema kapiitel ühe katari tulesurma. Teistele kataritele andisid Milano kohtunikud vaatamata peapiiskopi sekkumisele valida, kas vanduda Ristile truudust või minna tuleriidale. Kaugelt suurem osa valis viimase. 1114. aastal pidas Soissons’i piiskop mitmeid hereetikuid oma piiskopilinnas vangis. Kui ta läks Beauvaisse sinna sinodiks kokku kogunenud piiskoppidelt nõu küsima, siis „usklik rahvas, kartes tavalist vaimulike heasüdamlikkust (clericalem verens mollitiem), tungis tormijooksuga vanglasse, viis süüdimõistetud linnast välja ja põletas nad“.

Inimestele ei meeldinud vaimulike äärmine venitamine hereetikute jälitamisel. 1144. aastal lootis Liège’i Adalerbo II enda ette tuua mõned vangistatud katarid, et Jumala armu läbi neid õige õpetuse juurde tuua, kuid rahvas, kes ei olnud nii salliv, tungis õnnetutele olenditele kallale ja ainult suure vaevaga õnnestus piiskopil mõni neist tulesurmast päästa. Sarnane draama toimus umbes samal ajal Kölnis, kus peapiiskop ja preestrid püüdsid eksiteele juhituid tõsimeelselt Kirikusse tagasi tuua, kuid märatsev rahvahulk (a populis nimio zelo abreptis) võttis viimased vägivaldselt vaimulike hoole alt ja põletas tuleriidal. Selle aja kõige tuntumad heresiarhe Peter de Bruysi ja Arnoldo di Bresciat tabas samasugune saatus – esimest rahva raevu ohvrina tuleriidal ja viimast ohvrina tema poliitiliste vastaste kannupoiste kirve all. Lühidalt, neil jõhkratel aegadel ei saa Kirikut tema käitumises hereesia suhtes milleski süüdistada. Selle perioodi kõigi piiskoppide hulgas, nii kaugele kui võib kindlaks teha, pöördus ainult Liège’i Theodwin, eelpool mainitud Wazo järglane ja Adalerbo II eelkäija, hereetikute karistamiseks tsiviilvõimu poole ja isegi tema ei nõudnud surmanuhtlust, mille lükkasid kõrvale kõik piiskopid. Kes olid 12. sajandil kõrgemini austatud kui Petrus Cantor (Pierre le Chancelier), selle aja kõige õpetatum inimene, ja püha Bernard Clairvaux’st? Esimene ütles: (Verbum abbreviatum, cap. LXXVIII, in P. L., CCV, 231):

„Kui neid oma eksituses veenda või kui nad vabatahtlikult oma süüd tunnistavad, siis ei tohi katareid surma mõista, vähemalt mitte siis, kui nad hoiduvad Kiriku vastastest relvastatud rünnakutest.“ Sest kui apostel ütles, et inimest, kes on pärast kolmandat manitsust ikka veel hereetik, väldi, ei öelnud ta kindlasti, et ta tuleb tappa. „Pane ta vangi, kui sa tahad, kuid ära mõista teda surma“ (vrdl. Georch von Reichersberg, De investigatione Antichristi, III, 42.).“

Kuna Püha Bernard ei nõustunud kölnlaste meetoditega, siis püstitas ta aksioomi: Fides suadenda, non imponenda („Inimesi tuleb usu juurde tuua veenmise, mitte vägivallaga.“) Kui ta mõistab hukka vürstide hoolimatuse, kes olid süüdi selles, et väikesed rebased laastasid viinapuuaeda, lisab ta siiski, et viimaseid ei tohi vangistada mitte jõu, vaid argumentidega (capiantur non armis, sed argumentis); kangekaelsed tuleb ekskommunitseerida ja vajaduse korral hoida teiste julgeoleku pärast vangis (aut corrigendi sunt ne pereant, aut, ne perimant, coercendi – „Nad tuleb kas korrale kutsuda, et nad hukka ei läheks, või, et nad ei hävitaks, kinni hoida“) (vt Vacandard, 1. cap., 53 sqq.). Selle perioodi sinodid kasutavad sisuliselt samu termineid, näiteks 1048. aasta Reimsi Sinod Leo IX ajal, Toulouse’i oma 1119. aastal, kus eesistujaks oli Callistus II, ja lõpuks Lateraani II Kirikukogu 1139. aastal.

Sellest ajast peale tuleb hereetikute juhuslikud hukkamised osaliselt kirjutada üksikute valitsejate meelevaldse tegutsemise arvele, osaliselt üliagara lihtrahva fanaatiliste pursete arvele, aga mitte mingil juhul kirikuseaduste või kiriklike võimude arvele. Kuigi on tõsi, et juba siis leidus kanoonikuid, kes omistasid Kirikule õiguse hereetikuid surma mõista, käsitleti seda küsimust siiski kui puhtalt akadeemilist ja sel teoorial polnud tegelikult reaalsele elule mingit mõju. Ekskommunikatsiooni, pagendust, vangistamist jne kasutati tõepoolest, kuid need olid mõeldud pigem süüteo heastamiseks, mitte tõeliseks karistamiseks, ja mitte kunagi ei kasutatud surmanuhtlust. Ikka veel peeti ustavalt kinni Petrus Cantori käitumisreeglist: „Katareid, isegi kui nad on jumalakohtus süüdi mõistetud, ei tohi karistada surmanuhtlusega.“

XII sajandi teisel poolel levis aga katarluse hereesia tõeliselt ärevust tekitavalt ja see ei ähvardanud mitte ainult Kirikut, vaid õõnestas kristliku ühiskonna enda alusmüüri. Vastuseks hereetilisele propagandale ilmusid teatud ettekirjutused – Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias –, mis mõistsid hereesia eest tulesurma. Inglismaa jäi tervikuna hereesiast puutumatuks. Kui sinna 1166. aastal umbes kolmkümmend sektanti jõudis, käskis Henry II nende otsaesist tulikuuma rauaga kõrvetada, neid avalikul väljakul keppidega nuhelda ja seejärel minema kihutada. Peale selle keelas ta kõigil neile peavarju anda või neid mõnel teisel moel aidata, nii et osaliselt surid nad nälja ja osaliselt talvekülma kätte. Flandria hertsog Philippe, keda aitas Reimsi peapiiskop William Valgekäsi[9], oli hereetikute vastu eriti karm. Nad mõistsid oma valduste paljud elanikud – aadlikud ja lihtkodanikud, vaimulikud, rüütlid, talupojad, vallalised naised, lesed – elusalt põletamisele, nende varandus konfiskeeriti. See juhtus 1183. aastal. 1183. ja 1206. aasta vahel käitus Auxerre’i piiskop Hugo sarnaselt neomanilastega. Mõnede varanduse ta konfiskeeris, teised saatis kas maalt välja või tuleriidale. Prantsuse kuningas Philippe II Auguste põletas 1200. aastal Troyes’ kaheksa katarit, 1201. aastal ühe Nevers’is, 1204. aastal Braisne-sur-Vesle’is mitmed neist ja paljud Pariisis – „sekti kuuluvad preestrid, vaimulikud, ilmikud ja naised“. Toulouse’i Raymond V (1148-1194) kuulutas välja seaduse, mis karistas surmanuhtlusega sekti järgijaid ja nende poolehoidjaid. Simon de Monfort’i relvastatud mehed uskusid end 1211. aastal seda seadust ellu viivat, kui nad kiitlesid, et on paljusid elusalt põletanud ja et nad tahavad nii jätkata (unde multos combussimus et adhuc cum invenimus idem facere non cessamus). 1197. aastal andis Aragoonia kuningas ja Barcelona krahv Pedro II välja määruse, mille järgi valdeslased[10] ja kõik teised skismaatikud saadeti maalt välja; keda iganes sellest sektist pärast järgmise aasta Palmipuudepüha tema kuningriigist või krahvkonnast võis veel leida, see pidi minema tulesurma, samuti konfiskeeriti ta vara.

Kiriku seadusandlus oli sellisest karmusest kaugel. Alexander III uuendas 1179. aasta Lateraani Kirikukogul juba varem tehtud Lõuna-Prantsusmaa skismaatikuid puudutavad otsused ja palus ilmalikke valitsejaid neid avaliku korra rikkujaid vaigistada, kui vajalik, siis jõuga, et võtta vabadus süüdlastelt ja nad allutada (servituti subicere, subdere) ning võtta ära nende omand. Vastavalt Lucius III ja keiser Friedrich Barbarossa Verona kokkuleppele (1148) tuli iga koguduse hereetikud välja nuhkida, tuua piiskopliku kohtu ette, ekskommunitseerida ja anda tsiviilvõimu kätte, et neid kohasel viisil karistataks (debita animadversione puniendus). Kohane karistus (debita animadversio, ultio) ei tähendanud veel surmanuhtlust, vaid  põlustava vande alla panemist (bannus proscriptivus), mis tõsi, tõi kaasa pagendamise, varanduse konfiskeerimise, süüaluse elamu hävitamise, häbistamise, avalikust ametist kõrvaldamise ja muud sarnast. Continuatio Zwellensis altera, ad annum 1184 (Mon. Germ. Hist.: SS., IX, 542) kirjeldab täpselt tolle aja hereetikute seisundit, öeldes, et paavst ekskommunitseeris nad ja keiser määras neile tsiviilkaristuse, konfiskeerides nende vara (papa eos excomunicavit imperator vero tam res quam personas ipsorum imperiali banno subiecit). Innocentius III ajal ei tehtud olemasolevate hereesia vastaste seaduste ja määruste tõhustamiseks või neile lisamiseks midagi, kuigi see paavst laiendas oma legaatide tegevuse ja Lateraani IV Kirikukogu (1215) kaudu nende seaduste kasutamisulatust. Kuid see akt oli hereetikutele isegi teene osutamine, sest sellega tarvitusele võetud regulaarne kanooniline protseduur aitas oluliselt kaasa Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa tsiviilkohtute omavoli, kire ja ebaõigluse likvideerimisele. Kus need määrused jõusse jäid, ei toimunud kiireid massilisi süüdimõistmisi ja hukkamisi, ei püstitatud ka tuleriitu ega piinapinke, ja kui ühel juhtumil oma pontifikaadi esimesel aastal toetus Innocentius III konfiskeerimise õigustamiseks Rooma Õigusele ja selles ettenähtud karistustele suveräänse võimu vastu tehtud kuritegude eest, ei jõudnud ta ometigi äärmusliku järelduseni, et hereetikud väärivad tulesurma. Tema valitsemisaeg pakub palju näiteid sellest, kui palju ta praktikas kehtivalt kriminaalkoodeksilt jõudu ära võttis.

II

Hereesia mahasurumine

Inkvisitsioonina tuntud institutsiooni poolt

 

 A. Keskaja inkvisitsioon

  

(1) Päritolu

XIII sajandi esimesel kolmel kümnendil Inkvisitsiooni kui institutsiooni ei eksisteerinud. Kuid lõpuks oli kristlik Euroopa hereesia poolt niivõrd ohustatud ja katarlust puudutav karistusseadusandlus nii kaugele arenenud, et Inkvisitsioon näis olevat poliitiline vajadus. Et sektid kristlikku ühiskonda ähvardavad, mõistsid juba Bütsantsi valitsejad. 10. sajandil oli keisrinna Theodora mõistnud surma hulga paulitsiaane[11] ja 1118. aastal kohtles keiser Alexius Comnenus bogomiile[12] samasuguse karmusega, kuid see ei takistanud neil valgumast üle terve Lääne-Euroopa. Pealegi olid need sektid ülimal määral agressiivsed, vaenulikud kristluse enda, Missa, sakramentide, kirikliku hierarhia ja organisatsiooni vastu, vaenulikud ka feodaalvalitsuse vastu oma suhtumisega vannetesse, mille nad kuulutasid lubamatuks kõigis oludes. Nende vaated polnud vähem fataalsed ka inimühiskonna jätkumise suhtes – ühelt poolt keelasid nad abielu ja inimsoo paljunemise ning teiselt poolt püstitasid nad Endura[13] institutsiooni kaudu suitsiidikohustuse. On öeldud, et rohkem katareid hukkus Endura (katarite suitsiidikoodeks) kui Inkvisitsiooni käe läbi. Seepärast oli repressiivsete meetmete kasutamine selliste revolutsiooniliste õpetuste vastu Euroopas eksisteeriva korra ja eriti kristliku religiooni kaitsjate poolt küllalt loomulik.

Prantsusmaal dekreteeris Louis VIII 1226. aastal, et diötsesiaalpiiskopi või tema delegaadi poolt ekskommunitseeritud isikud peavad saama „kohase karistuse“ (debita animadversio). 1249. aastal käskis Louis IX parunitel hereetikuid kohelda vastavalt kohustuslikele ettekirjutustele (de ipsis faciant quod debebant – „tehku nendega, nagu tuleb teha“). Toulouse’i Kirikukogu (1229) dekreet võimaldas, et Prantsusmaal käsitleti surma tuleriidal juba kui sammupidamist eelpoolnimetatud debita animadversioga. Seetõttu on asjatu püüda leida keisri või paavsti käskude mõju, sest hereetikute põletamisse tuli juba suhtuda kui ettekirjutusse. Etablissements de St. Louis et coutumes de Beauvaisis, ch. CXIII (Ordonannces des Roys de France, I, 211) ütleb: Quand le juge [ecclésiastique] laurait examiné [le suspect] se il trouvait, quil feust bougres, si le devrait faire envoier à la justice laie, et la justice laie le dolt fere ardoir. („Kui [kiriklik] kohtunik on teda  [kahtlusalust] küsitlenud ja kui ta leiab, et ta on kelm, siis tuleb ta saata ilmaliku kohtu ette ja ilmalik kohus peab laskma ta põletada.“) Coutumes de Beauvaisis vastab umbes 1235. aasta paiku koostatud saksa Sachsenspiegelile ehk „Saksi seadustepeeglile“, mis kujutab endast samuti uskmatute tuleriidal põletamise tava alusel kinnitatud seadust (sal man uf der hurt burnen). Itaalias andis keiser Friedrich II 22. novembril 1220 (Monumenata Germanica, II, 243) välja hereetikute vastase reskripti, mis oli sõnastatud küllaltki Innocentius III vaimus ja paavst Honorius III lähetas oma legaadid jälgima Itaalia linnades kinnipidamist mõlemast – 1215. aasta kanoonilisest dekreedist ja keisri 1220. aasta seadusandlusest.  Eelneva põhjal pole kahtlust, et kuni 1224. aastani polnud ühtegi legaalset hereetikute põletamise keiserlikku käsku või selle eeldust. Lombardia 1224. aasta reskript (Mon. Germ., II, 252; cf. ibid., 288) on järelikult esimene seadus, kus käsitletakse tulesurma (cf. Ficker, op. cit., 196). Ei saa väita, et Honorius III oleks selle seaduse projekti väljatöötamisest olnud tingimata huvitatud. Tõepoolest, keiser ei tundnud paavstlikust inspiratsioonist vähimatki puudust, kuna Saksamaal polnud hereetikute põletamine enam haruldane, pealegi oleksid keisri juristid võinud tema tähelepanu pöörata vanale Rooma Õigusele, mis karistas riigireetmist surmaga ja manilasi just nimelt tuleriidaga. 1220. ja 1224. aasta keiserlikud reskriptid võeti 1231. aastal üle kiriklikku kriminaalseadustikku ja neid rakendati peatselt Roomas. Sellega sai alguse keskaja Inkvisitsioon.

Mis oli selle otseseks ajendiks? Kaasaja allikad ei anna sellele kindlat vastust. Piiskop Douais, kes võib-olla rohkem kui keegi teine valdab originaalset tolleaegset materjali, on oma viimases töös (L’Inquisition. Ses Origines. Sa Procedure, Paris, 1906) püüdnud selle ilmumist seletada Gregorius IX oletatava murega ennetada Friedrich II sissetungimist rangelt kirikliku doktriini valdkonda. Sel eesmärgil näis paavstile ehk vajalik rajada eraldiolev ja spetsiifiline kiriklik kohus.  Sellest vaatenurgast – ehkki hüpoteese ei saa täielikult tõestada – on mõistetav paljugi, mis muidu segaseks jääb. Sellist keiserlikku sissetungi oli kaheldamatu põhjus karta ajastul, mis oli täidetud vihase võitlusega Imperiumi ja Sacerdotiumi vahel. Tuleb ainult meenutada keisri kavalust ja tema väidetavat innukust seista usupuhtuse eest, tema üha karmimat hereetikute vastast seadusandlust, isiklike rivaalide arvukaid hukkamisi hereesia ettekäändel, Hochenstaufenite[14] pärilikku kirge ülimalt kontrollida Kirikut ja riiki, väites, et neile on Jumalast antud võim mõlema üle, vastutus mõlema valla eest Jumala ja ainult Jumala ees jne. Mis oli siis loomulikum, kui et Kirik pidi oma valdkonda rangelt endale hoidma, püüdes samal ajal vältida keisri solvamist? Puhtalt vaimulik ehk paavstlik religioosne kohus kindlustaks kiriklikku vabadust ja autoriteeti, sest selle kohtu saaks usaldada ekspertide ja laitmatu reputatsiooniga ning eelkõige sõltumatute inimeste kätte, kelle otsust antud õpetuse ortodoksia või heterodoksia kohta võiks Kirik kindlalt usaldada. Teisalt, kui tulla keisrite soovidele vastu nii kaugele, kui on lubatav, peaks üle võtma impeeriumi kriminaalkoodeksi sellisena nagu see kasutusel oli (cf. Audray, Regist. de Grégoire IX, n. 535).

(2) Uus kohus

 a) Selle iseloomustavad tunnused

 Paavst ei asutanud Inkvisitsiooni eristatud ja eraldiseisva kohtuna. Ta määras ainult spetsiaalsed püsivad kohtunikud, kes viisid oma õpetuslikku funktsiooni ellu paavsti nimel. Kus nad tegutsesid, seal oligi ka Inkvisitsioon. Peab hoolikalt tähele panema, et Inkvisitsiooni iseloomulikuks tunnuseks polnud talle eriomane toimimisviis ega ka tunnistajate salajane ülekuulamine ja sellest tulenev ametlik süüdistus – see protseduur oli alates Innocentius III ajast kõigil kohtutel ühine. Selleks polnud ka hereetikute jälitamine kõigis paigus – see oli olnud reegel alates Lucius III ja Friedrich II Barbarossa ajal peetud Verona keiserlikust sinodist. Polnud selleks ka piinamine, mis polnud ettekirjutatud ega isegi lubatud aastakümneid peale Inkvisitsiooni algust. Lõpuks polnud selleks ka erinevad sanktsioonid, vangistamised, konfiskeerimine, tuleriit jne, millised karistused olid tavalised juba ammu enne Inkvisitsiooni. Täpselt öeldes oli inkvisiitor eriline, kuid pidev kohtunik, kes tegutses paavsti nimel ja oli tema poolt rüütatud õiguse ja kohustusega legaalselt uurida usuvastaseid kuritegusid. Ta pidi aga ustavalt kinni pidama kanoonilise protseduuri kehtestatud reeglitest ja kuulutama välja tavapärase karistuse.

Paljud on pidanud seda ettenägevuseks, et just sel ajal kerkis esile kaks uut ordut – dominiiklased ja frantsiskaanid, kelle liikmed näisid oma kõrgetasemelise teoloogilise õpetatuse ja teiste näitajate poolest olevat ülimalt sobivad täie eduga täitma Inkvisitisooni ülesannet. Võis julgesti eeldada, et nad polnud varustatud mitte ainult vajalike teadmistega, vaid et nad ka küllaltki omakasupüüdmatult ja ilmalikest motiividest mõjutamatult teevad ainult seda, mis näis olevat nende kohus teha Kiriku hüvanguks. Lisaks oli nende suure populaarsuse pärast põhjust loota, et nad ei põrka kokku liiga paljude vastastega. Seepärast näis loomulik, et paavstid valisid inkvisiitorid eelistatatult neist ordudest, eriti dominikaani ordust. Tuleb aga märkida, et inkvisiitoreid ei valitud üksnes kerjusordudest, ehkki Rooma senaator kahtlemata just seda mõtles, kui ta oma ametivandes (1231) rääkis „Kiriku poolt antud uurijatest” (inquisitores datos ab ecclesia). Oma 1232. aasta dekreedis nimetab Friedrich II neid „Püha Tooli poolt antud uurijateks” (inquisitores ab apostolica sede datos). Dominikaan Alberic käis 1232. aasta novembris läbi Lombardia kui „hereetiliste kuritegude uurija” (inquisitor haereticae pravitatis). Friesbachi dominikaanide priorile ja subpriorile anti samasugune volitus juba 27. novembril 1231; 2. detsembril 1232 sai volituse Strasburgi konvent ja veidi hiljem ka Würzburgi, Regensburgi ja Bremeni konvent. 1233. aastal saadeti Gregorius IX reskript korraga nii Lõuna-Prantsusmaa piiskoppidele kui ka dominikaani ordu prioritele. Me teame, et 1232. aastal saadeti dominiiklasi inkvisiitoriteks Saksamaale Reini äärde, Hispaaniasse Tarragona diötseesi ja Lombardiasse; 1233. aastal Prantsusmaale Auxerre’i departemangu, Bourges’i kirikuprovintsi, Bordeaux’sse, Narbonne’i ja Auchi ning Burgundiasse; 1235. aastal Sensi kirikuprovintsi. Kokkuvõttes, umbes 1255. aastal leiame Inkvisitsiooni täies tegevuses kõigis Kesk- ja Lääne-Euroopa maades –  Toulouse’i krahvkonnas, Sitsiilias, Aragoonias, Lombardias, Prantsusmaal, Burgundias, Brabantis ja Saksamaal (cf. Douais, op. cit., p. 36; Fredericq. Corpus documentorum inquisitionis haereticae pravitatis Neerlandicae, 1025-1520, 2 vols., Ghent, 1884-96).

Väide, et Gregorius IX dominiiklaste ja frantsiskaanide inkvisiitoriks määramisega kõrvaldas hereesia mahasurumise kohalike kohtute poolt (s. o piiskoppide poolt), on etteheide, mida nii üldises vormis ei saa teha. Piiskopivõimu kõrvaletõrjumisele ta ei mõelnud, otse vastupidi – ta hoolitses otseselt selle eest, et ükski inkvisitsioonikohus ei saaks kusagil tegutseda ilma diötseesipiiskopiga koostööd tegemata. Ja kui inkvisiitorid näitasid paavsti jurisdiktsioonile toetudes juhuslikult üles liiga suurt kalduvust tegutseda piiskopivõimust sõltumatult, siis just nimelt paavstid hoidsid neid õigetel rööbastel. 1254. aastal keelas Innocentius IV uuesti eluaegse vangistuse määramise või tuleriidale saatmise ilma piiskopi nõusolekuta. Samasuguseid korraldusi andsid Urbanus IV 1262. aastal, Clemens IV  1265. aastal ja Gregorius X 1273. aastal, kuni lõpuks Bonifacius VIII ja Clemens V kuulutasid pidulikult kehtetuks kõik usuküsimustes langetatud kohtuotsused, kui need ei olnud langetatud koostöös kohalike piiskoppidega ja nende heakskiiduga. Paavstid toetasid alati tõsimeelselt piiskopivõimu ja püüdsid inkvisitsioonikohtutel keelata igasuguse omavoli ja tujukuse.

See oli suur ja tavalisele surelikule peaaegu liiga raske vastutuskoorem, mis langes inkvisiitori õlgadele, kel oli kohustus, vähemalt kaudselt, otsustada elu ja surma üle. Kirikul oli kohustus nõuda, et inkvisiitoril peavad olema silmapaistavalt hea kohtuniku omadused; et ta oleks hingestatud lõõmava innukusega seista usu, hingede pääsemise ja hereesia väljajuurimise eest; et keset kõiki raskusi ja hädaohtu ta mitte kunagi ei annaks järele vihale või kirele; et ta astuks kartmatult vastu vaenulikkusele ja ei püüaks meeldida; et ta ei alluks ühelegi peibutusele või ähvardusele ja poleks samas südametu; et kui asjaolud võimaldavad, näitaks ta karistust määrates üles halastust; et ta kuulaks teiste nõu ja ei usaldaks liiga palju omaenda arvamust või näilisust, kuna tihti see, mida oletatakse, on ebatõene ja see, mis on ebatõenäoline, on tõde. Umbes nii kirjeldavad ideaalset inkvisiitorit Bernard Gui (ehk Guldonis) ja Eymeric, kes mõlemad on olnud aastaid inkvisiitorid. Sellisest inkvisiitorist mõtles kahtlemata ka Gregorius IX, kui ta rõhutas Marburgi Conradile: ut puniatur sic temeritas perversorum quod innocentiae puritas non laedatur („nurjatute meeletus saagu karistatud nõnda, et süütuse puhtus ei saaks kahjustatud“). Ajalugu näitab, kui palju inkvisiitorid sellele ideaalile vastasid. Kaugel sellest, et olla ebainimlikud, olid nad reeglina laitmatu iseloomuga inimesed, mõnikord tõeliselt imetlusväärse pühadusega, ja mitte vähesed neist on Kiriku poolt kanoniseerinud. Keskaja inkvisiitoreid pole vähimatki vajadust näha kaasaja kohtunikest intellektuaalselt ja moraalselt allpool seisvatena. Keegi ei saa eitada, et tänapäeva kohtunikud, vaatamata juhuti tehtud karmidele otsustele ja vigadele, peavad kõrgelt austatud ametit. Samamoodi peab otsustama tervikuna ka keskaja inkvisiitorite üle. Pealegi ei kinnita ajalugu hüpoteesi, et keskaja hereetikud olid vooruslikkuse eeskujud, kes juba ette väärivad meie kaastunnet.

b) Protseduur

See algas tavaliselt kuudepikkuse „armuajaga”, mille kuulutas välja hereesiast ohustatud maakonda tulnud inkvisiitor. Elanikud võisid vabalt tulla inkvisiitori juurde. Neile, kes tunnistasid end ise (hereesias) süüdi, määrati kohane karistus (nt. palverännak), kuid mitte kunagi raske karistus nagu vangistus või ilmalikele võimudele loovutamine. Need kontaktid kohalike elanikega varustasid inkvisiitorit sageli tähtsate andmetega, näitasid talle kätte uurimiseks õige piirkonna ning vahetevahel saadi tähtsaid tunnistusi üksikisikute vastu. Need toodi seejärel kohtunike ette – tavaliselt kogudusepreestri poolt, kuigi vahetevahel ka ilmalike võimude poolt – ning algas uurimine. Kui süüdistatu tunnistas kohe täielikult ja vabast tahtest üles, lõpetati asi kiiresti ning mitte süüdistatu kahjuks. Kuid kui süüdistatu eitas süüd ka peale vannutamist Evangeeliumi peal ning see eitamine oli kangekaelne vastavalt tõendite tõsidusele, loeti seda kuritegelikuks. David Augsburgist (cf. Preger, Der Traktat des David von Augshurg uber die Waldenser, Munich, 1878 pp. 43 sqq.) tõi välja neli meetodit, mille abil inkvisiitor saavutas avaliku ülestunnistuse:

• Hirm surma ees – kui süüdistatavale anti mõista, et kui ta ei võta süüd omaks, ootab teda tuleriit;
• raskemate või kergemate tingimustega vangistus, mida rõhutati toidu piiramisega;
• koolitatud meeste kõlastused, kes proovisid sõbraliku veenmise läbi saavutada vaba ülestunnistust;
• piinamine, mida käsitletakse tagapool.

c) Tunnistajad

Kui hereesia vabatahtlikku ülestunnistust ei toimunud, esitati tõendid. Seaduse alusel pidi olema vähemalt kaks tunnistajat, ehkki kohusetundlikud kohtunikud piirdusid harva selle numbriga. Seniajani oli Kirik kinni pidanud põhimõttest, et hereetiku, ekskommunitseeritu, valevanduja, ühesõnaga ühe „häbitu“ tunnistus ei maksnud kohtu ees midagi. Kuid oma suhtumises uskmatutesse oli Kiriku järgmiseks sammuks selle pikaajalise praktika tühistamine ja usuasjade kohtuprotsessidel hereetiku tunnistuse peaaegu täisväärtuslikuks tunnistamine. See ilmnes juba 12. sajandil Decretum Gratianis. Kui Friedrich II selle uue algatusega nõus oli, näisid inkvisiitorid algul kahtlevat „häbitu“ inimese tunnistuse väärtuses. Alles 1261. aastal, pärast seda, kui Alexander IV oli nende kahtlused hajutanud, võeti uus põhimõte üldiselt nii teoorias kui ka praktikas vastu. Näis, et seda tähtsat muudatust kaitsti põhjendusega, et hereetilised koosolekud toimusid salaja ja olid kaetud suure saladuskattega, nii et usaldatavat informatsiooni ei saanud kelleltki muult kui ainult neilt endilt. Isegi enne Inkvisitsiooni asutamist olid tunnistajate nimed mõnikord süüdistatava eest varjatud, ja selle kombe legaliseerisid Gregorius IX, Innocentius IV ja Alexander IV. Bonifacius VIII aga heitis selle oma bullas Ut commissi vobis officii (Sext. Decret., 1. V, tit. II) kõrvale ja käskis, et kõigil kohtuprotsessidel, isegi Inkvisitsiooni omadel, tuleb tunnistajate nimed süüalusele teada anda. Tunnistajate isiklikku vastandamist ei toimunud ega viidud läbi ka ühtegi ristküsitlust. Tunnistajad süüaluse kaitseks vaevalt kunagi välja ilmusid, kuna neid oleks võinud peaaegu eksimatult kahtlustada hereesias või hereesia soosimises. Samal põhjusel said süüdistatavad harva endale ametlikke nõuandjaid ja pidid seepärast süüdistuse peamistele punktidele isiklikult vastama. Aga ka see polnud midagi uut, sest 1205. aastal keelas Innocentius III bullaga Si adversus vos hereetikutele igasuguse ametliku abi: „Me keelame teil rangelt, kohtunikud ja notarid, mingilgi viisil aitamast, nõuande või toetusega, kõiki hereetikuid ja neid, kes neisse usuvad, nendega liituvad, osutavad neile mingit abi või neil mingil viisil kaitsevad.“ Kuid see karmus leevendus peagi ja juba Eymerici päevil näis olevat üleüldiseks kombeks anda hereetikutele ametlik nõuandja, kes aga pidi olema igati kahtlusest vaba, „õiglane, kaheldamatu lojaalsusega, osav tsiviil- ja kanoonilises õiguses ning innukas usu eest seisja“.

Isegi neil rangetel aegadel leiti, et selline ametlik karmus on liialdatud ja tehti katset seda mitmel viisil mahendada, et kaitsta süüaluse loomupäraseid õigusi. Esiteks võis süüalune kohtunikule teada anda oma vaenlaste nimed: kui süüdistused tulid neilt, siis tühistati need ilma pikemate sekeldusteta. Pealegi tuli süüalusele kahtlemata kasuks asjaolu, et valetunnistajaid karistati halastamatult. Eelpoolmainitud inkvisiitor Bernard Gui räägib juhtumi isast, kes süüdistas ebaõiglaselt oma poega hereesias. Poja süütus tuli kiiresti päevavalgele, valesüüdistaja vahistati ja määrati eluks ajaks vanglasse, „jättes talle  halastusest alles ainult elu” (solam vitam ei ex misericordia relinquentes). Lisaks pandi ta viieks järjestikuseks pühapäevaks teenistuse ajaks kiriku ette häbiposti katmata pea ja seotud kätega. Valevannet loeti neil päevil suureks kuriteoks, eriti siis, kui valetunnistaja andis selle kohtus. Süüalusel oli märkimisväärne kasu ka tõsiasjast, et inkvisiitor pidi kohtuprotsessi juhtima koos diötsesiaalpiiskopi või tema esindajatega, kellele tuli kõik kohtuprotsessiga seotud dokumendid üle anda. Inkvisiitor ja piiskop pidid ka koos valima rea õiglasi ja kogenud mehi (boni viri), nendega nõu pidama ja tegema otsuse, mis on kooskõlas nende otsusega. Innocentius IV (11. juuli 1254), Alexander IV (15. aprill 1255 ja 27. aprill 1260) ning Urbanus IV (2. august 1264) kirjutasid rangelt ette boni viri institutsiooni – s.t raskete juhtumite puhul nõupidamise kogenud meestega, kes on kodus teoloogias ja kanoonilises õiguses ning igati laitmatud. Ka kohtudokumendid anti neile tervikuna üle või vähemalt varustati nad notari koostatud kokkuvõttega. Neile tehti teatavaks ka tunnistajate nimed ja nende esimene kohus oli otsustada, kas tunnistajad on usaldusväärsed.

Neid boni viri kutsuti kohtusse sagedasti. Kolmkümmend, viiskümmend, kaheksakümmend või enam inimest – ilmikud ja preestrid, ilmikvaimulikud ja ordupreestrid – kutsuti kokku, kõik kõrgelt austatud ja vabad mehed, kes ükshaaval andsid vande teha otsus käesoleva juhtumi kohta oma parimate teadmiste ja uskumise kohaselt. Sisuliselt kutsuti neid alati otsustama kahe küsimuse üle: kas ja millist süüd omistada ja millist karistust rakendada. Et neid ei mõjutaks mingi isiklik asjaolu, esitati juhtum neile abstraktselt, s.t süüdistava nime neile teada ei antud. Siiski omasid boni viri ainult nõuandvat häält, lõppotsus oli tavaliselt kooskõlas nende vaadetega ja kui boni viri otsus oli läbi vaadatud, siis oli see alati leebuse suunaline. Otsuste pehmendamist tuli tõepoolest sageli ette. Kohtunikke abistas ka consilium permanens ehk alaline nõukogu, mis koosnes vandekohtunikest. Sellises korralduses peitus kindlasti inkvisitsioonikohtute objektiivsuse, erapooletuse ja õiglase tegutsemise kõige kindlam garantii. Iseenda kaitsmise kõrval oli süüdistataval veel teisi ametlikke vahendeid, et oma õigusi kaitsta: ta võis keelduda kohtunikust, kes oli välja näidanud eelarvamusi, ja kohtuprotsessi igal astmel võis ta edasi kaevata Rooma. Eymeric tähendas, et Aragoonias polnud edasikaebused Pühale Toolile haruldased. Temal endal tuli inkvisiitorina ühel juhtumil minna Rooma isiklikult oma seisukohti kaitsma, kuid teistel inkvisiitoritel soovitas ta seda sammu mitte teha, sest see tähendas lihtsalt rohket aja ja raha kaotust. Ta ütles, et targem on püüda kohtuasja ajada sel viisil, et vigu ei leita. Edasikaebamise korral saadeti juhtumi dokumendid Rooma kinnipitseeritult ja Rooma mitte ainult ei uurinud neid, vaid tegi ka lõpliku otsuse. Nähtavasti olid edasikaebused Rooma suures soosingus – loodeti leebemat kohtuotsust või vähemalt võideti nii aega.

d) Karistused

Käesoleva käsitluse kirjutaja ei leia midagi tõendamaks oletusi, et süüaluseid hoiti ülekuulamise ajal vangis. Kindlasti oli tavapäraseks tagada süüdistatavale isikule vabadus kuni sermo generaliseni, isegi kui teda oli rängalt süüdistatud tunnistajate poolt või iseenda ülestunnistuse alusel; teda ei oldud veel süüdi tunnistatud, ehkki teda sunniti vande all tõotama, et ta on alati valmis inkvisiitori ette ilmuma ja lõpuks heatahtlikult vastu võtma kohtuotsuse, milline see ka ei oleks. Vanne oli keskaja kohtuniku käes kindlasti kohutav relv. Kui süüdistatav isik seda hoidis, siis oli kohtunik tema suhtes hästi meelestatud; kui süüalune seda murdis, muutus ta olukord halvemaks. Oli teada, et paljud sektid ütlesid põhimõtteliselt vannetest lahti, seepärast andis vande murdmine põhjust süüalust kergemini hereesias kahtlustada. Vande kõrval võis inkvisiitor end kindlustada ka sel viisil, et palus käendusraha või usaldusväärsetel võlakohustuste tagajatel olla süüaluse käendajaks. Juhtus ka, et käendajad võtsid vande enda peale, lubades toimetada süüaluse kohale „elava või surnuna“. Võib-olla oli ebameeldiv elada sellise koorma all, kuid igatahes oli see talutavam kui oodata karmis arestis lõppotsust kuid või kauem.

Huvitaval kombel ei peetud piinamist karistusviisiks, vaid puhtalt tõe väljaselgitamise vahendiks. See ei olnud kiriklikku päritolu ja oli kirikukohtutes kaua aega keelatud. Samuti polnud see algupäraselt tähtis tegur Inkvisitsiooni protseduuris, olles lubamatu Inkvisitsiooni esimese kahe aastakümne jooksul. Esimesena lubas seda Innocentius IV oma bullaga Ad extirpanda  15. maist 1252, mille kinnitasid Alexander IV 30. novembril 1259 ja Clemens IV 3. novemberil 1265. Piir, mis piinamisele pandi, oli citra membri diminutionem et mortis periculum – see tohtinud põhjustada elu või jäseme kaotust ja seada elu ohtu. Piinamist tohtis kasutada vaid üks kord, ja mitte siis, kui süüalune oli oma seisukohtades ebakindel ning näis paljude ja kaalukate tõendite tõttu juba samahästi kui süüdi mõistetud olevat. Üldiselt tuli sellist vägivaldset tunnistust (quaestio) edasi lükata nii kaua kui võimalik ja sellest abi otsimine oli lubatud ainult siis, kui kõik teised abinõud olid ammendatud. Kohusetruud ja tundlikud kohtunikud ei osutanud suurt tähtsust ülestunnistustele, mis pigistati välja piinamise teel. Pärast pikaajalist kogemust inkvisiitorina kuulutas Eymeric: Quaestiones sunt fallaces et inefficaces –  „piinamine on petlik ja kasutu”.

Kui see paavstlik seadusandlus oleks olnud kooskõlas praktikaga, siis oleks inkvisitsiooniajaloolastel olnud lahendada vähem raskusi. Alguses peeti piinamist nii talumatuks, et vaimulikel keelati irregulaarsuse[15] ähvardusel selle juures viibimine. Mõnikord tuli piinamine katkestada, et võimaldada inkvisiitoril küsitlemist jätkata, millega muidugi kaasnesid mitmed ebamugavused. Seepärast lubas Alexander IV 27. aprillil 1260 inkvisiitoritel üksteist sellest irregulaarsusest vabastada. 2. augustil 1262 uuendas selle loa Urbanus IV ja varsti tõlgendati seda kui formaalset luba jätkata küsitlemist piinakambris. Selle kasutamine on ustavalt üles tähendatud ja kinnitatud inkvisiitorite käsiraamatutes. Üldise reegli järgi tohtis piinamist kasutada ainult üks kord. Kuid mõnikord hiiliti sellest mööda – esiteks eeldades, et iga uue tõendi saamiseks tuleb piinapinki uuesti kasutada, ja teiseks, põhjustades vaesele ohvrile uusi piinu (tihti erinevatel päevadel) mitte neid korrates, vaid jätkates (non ad modum iterationis sed continuationis), nagu seda kaitses Eymeric: quia, iterari non debent [tormenta], nisi novis supervenitibus indiciis, continuari non prohibentur („sest neid (piinu) ei tohi korrata, välja arvatud juurdetulevate uute tõendite puhul; kuid neid jätkata pole keelatud“).

Kuid mida teha siis, kui piinapingilt vabastatud süüalune eitas seda, mida ta äsja oli üles tunnistanud? Mõned koos Eymericiga arvasid, et süüalune tuleb vabastada, teised aga nagu Sacro Arsenale autor arvasid, et piinamist peab jätkama, sest süüalune oli end eelmise ülestunnistusega liiga tõsiselt süüdistanud. Kui Clemens V formuleeris piinamise kasutamise juhised, ei kujutanud ta kunagi ette, et lõpuks pannakse isegi tunnistajad piinapingile, ehkki küsimus ei olnud mitte nende endi, vaid süüaluse süüs. Paavstide vaikimisest järeldati, et inkvisiitori äranägemisel võib tunnistaja piinapingile panna. Pealegi kui süüalune oli tunnistajate abil süüdi mõistetud või oli ta end süüdi tunnistanud, võis piinamist ikkagi kasutada, et sundida teda tunnistama oma sõprade ja kaassüüdlaste vastu. See oleks kogu jumaliku ja inimliku õiguse vastane – nii võib lugeda raamatust Sacro Arsenale, ovvero Pratica dell’ Officio della Santa Inquisizione (Bologna, 1665) – kui kasutatakse piinamist, ilma et kohtunik oleks isiklikult veendunud süüdistatava süüs.

Kuid üks protseduuri vastuväiteid on see, miks kasutati piinamist tõe teada saamise vahendina. Ühelt poolt jätkati piinamist, kuni süüalune tunnistas üles või andis mõista, et ta tahtis üles tunnistada. Teisalt ei tahetud – kuna see polnud tegelikult võimalik – pidada piinamisega väljapigistatud ülestunnistust vabatahtlikult tehtuks.

On ilmne, kui vähe võib usaldada kannatuse ajal väidetut, confessionem esse veram, non factam vi tormentorum (et ülestunnistus oli õige ja vabatahtlik ja mitte piina jõul tehtud), isegi kui eelnevatelt lehekülgedelt võis mitte harva lugeda, et pärast piinapingilt mahavõtmist (postquam depositus fuit de tormento) tunnistas ta vabatahtlikult üles seda või teist. Siinjuures pole eriti tähtis, et piinamist on inkvisitsioonikohtute protokollides harva mainitud – ainult üks kord 636 süüdimõistmise kohta 1309. ja 1323. aasta vahel. See ei tõesta nagu oleks piinamist kasutatud harva. Kuna algselt teostati piinamist ilmalike ametnike poolt väljaspool kohtusaali ning kuna kohtunike jaoks luges ainult vabatahtlik ülestunnistus, polnud mingit põhjust mainida kohtuprotokollides piinamise fakti. Teisest küljest on ajalooliselt õige, et paavstid mitte ainult et ei tunnistanud alati, et piinamine ei tohi ohtu seada elu, vaid nad püüdsid ka välja juurida eriti kohutavaid kuritarvitusi, kui sellised said neile teatavaks. Nii näiteks Clemens V seadis sisse korra, et inkvisiitorid ei tohtinud kohaldada piinamist ilma diötsesiaalpiiskopi nõusolekuta. 13. sajandi keskpaigast alates ei eitanud nad piinamise põhimõtet ennast ning kuna piiranguid selle kasutamisele mitte alati ei järgitud, oli selle karmus mõningatel juhtudel äärmuslik.

Carcassonne’i linna raehärrad esitasid 1286 paavstile, Prantsuse kuningale ning kohaliku piiskopi vikaaridele kaebuse kohaliku inkvisiitori Jean Garland’i vastu, keda nad süüdistasid piinamise rakendamises täiesti ebainimlikul viisil, ja see süüdistus polnud mitte üksikjuhtumiks. Ka Savonarola juhtum pole siiamaani sellest aspektist täiesti selgitatud. Ametlik aruanne teatab, et ta kannatas kolm ja pool tratti da fune (üks strappado[16] variante). Kui paavst Alexander VI näitas üles rahulolematust protsessi venimisega, vabandas Florenzia valitsus end välja seletusega, et Savonarola oli erakordse paindumatuse ja vastupidavusega mees ning et teda on püüdlikult piinatud mitme päeva jooksul (assidua quaestione multis diebus) – paavstlik protonotar Burchard ütleb, et seitse korda), kuid nõrga tulemusega. Olgu mainitud, et piinamist kasutati kõige julmemal viisil seal, kus inkvisiitorid olid kõige enam seatud ilmaliku autoriteedi surve alla. Friedrich II, ehkki kiitles alati oma innukusega usu puhtuse hoidmisel, kuritarvitas nii piinapinki kui ka Inkvisitsiooni, et kõrvaldada teelt oma isiklikke vaenlasi. Templirüütlite ordu traagiline lõpp tuleb kirjutada piinamise kuritarvitamisele Philippe IV Ilusa ja tema käsutäitjate poolt. Pariisis näiteks surid 36 ja Sens’is 25 templirüütlit piinamiste tagajärjel. Õndsat Jeanne d’Arci poleks saadetud tuleriidale kui kangekaelset hereetikut, kui tema kohtunikud poleks olnud Inglismaa poliitika tööriistadeks. Ning Hispaania inkvisitsiooni kuritarvitused tulenevad suurel määral tõsiasjast, et selle tegutsemisel varjutasid ilmaliku võimu huvid ja eesmärgid kirikliku võimu omad. Iga jesuiidipaater Friedrich von Spee teose Cautio criminalis lugeja teab, kelle arvele tuleb asetada peasüü nõiaprotsesside õudustes. Suurem osa neist karistustest, mis olid Inkvisitsioonile algupäraselt omased, pole üldsegi ebainimlikud ei oma loomuse ega ka nende määramise viisi poolest. Kõige sagedamini määrati karistustena teatud heategude tegemine: kiriku ehitamine, kiriku külastamine, väiksema või suurema ulatusega palverännak, küünalde või karika ohverdamine, osalemine ristisõjas või muud sarnast. Teised tööd võtsid rohkem reaalsete ja teatud määral alandavate karistuste iseloomu, näiteks: trahvid, millega karistatud määrati avalikele töödele nagu näiteks kiriku või teede ehitamine või muudele ühiskonnale kasulikele töödele; avalik enesepiitsutamine jumalateenistuse ajal; häbiposti seadmine, värviliste ristide kandmine riietel jne.

Rangeimateks karistusteks olid vangistus selle erinevates raskusastmetes, Kiriku osadusühtsusest väljaarvamine (ekskommunikatsioon) ning harilikult sellega kaasnev loovutamine tsiviilvõimule. Tavaline väljend selle kohta kõlas: „Kuna Kirikul pole enam midagi, mida ta võiks talle teha tema süütegude eest, anname sellesamuse üle ilmalikule võimule ja kohtule“ (Cum ecclesia ultra non habeat quod faciat pro suis demeritis contra ipsum, idcirco, eundum reliquimus brachio et iudicio saeculari).

Karistus on alati karm ja valuline otsus, ükskõik kas määratud ilmaliku või kirikliku kohtuvõimu poolt. Tsiviilõigusliku ja kirikliku karistuse vahel on aga alati olemuslik erinevus. Kui ilmaliku võimu peamiseks eesmärgiks on karistada seaduserikkumise eest, siis Kirik püüab esmalt süüdlast korrale kutsuda ja parandada. Tõepoolest, tema vaimset tervist peetakse tihti niivõrd tähtsaks, et karistuse element kaob peaaegu tervikuna silmist. Käsud pühapäeviti ja pühadel osaleda pühal Missal, külastada sageli liturgilisi teenistusi, hoiduda füüsilisest tööst, võtta vastu püha Kommuniooni aasta suurimatel pühadel, hoiduda ennustustest ja liigkasuvõtmisest jne võivad olla tõhusaks abiks kristlike kohustuste täitmisel. Pealegi polnud inkvisiitori kohuseks silmas pidada mitte ainult välist sanktsiooni, vaid ka süüaluse sisemist südamemuutust, tema karistus kaotas poolmehaanilise paindumatuse, mis oli nii sageli omane tsiviilkohtu karistusele. Pealegi karistusi tihti kustutati, pehmendati või muudeti. Inkvisitsiooni kohtuprotokollidest loeme väga sageli, et määratud karistust vähendati kõrge ea, haiguse või perekonna vaesuse tõttu tänu inkvisiitori kaastundele või hea katoliiklase palvele. Eluaegne vangistus asendati trahviga ja see almuste andmisega; osalemine ristisõjas muudeti palverännakuks, kuni kaugest ja kulukast palverännakust sai naabruses asuva pühamu või kiriku külastamine ja nii edasi.  Kui aga inkvisiitorite leebust kuritarvitati, siis oli tal volitus algne karistus täies mahus taastada. Kõike seda arvestades oli Inkvisitsioon inimlikult juhitav. Nii loeme, et poeg saavutas isa vabastamise, seda ainult paludes, esitamata mingeid erilisi põhjuseid. Luba lahkuda kolmeks nädalaks, mis kasvas kolme kuuni või määramata ajani, kuni haiged vanemad paranevad või surevad, ei olnud harv juhus. Rooma ise noomis inkvisiitoreid või kõrvaldas neid ametist, kuna nad olid liiga julmad, kuid mitte kunagi sellepärast, et nad olid liiga halastavad.

Vangistamist ei peetud alati karistuseks selle tõelises tähenduses, sellele vaadati pigem kui võimalusele parandada meelt, ennetada tagasilangemist või teiste nakatamist. Seda nimetati müüride vahele vangistamiseks (ld immuratio sõnast murus – sein) või kartserisse saatmiseks ja see määrati teatud ajaks või terveks eluks. Vangistamine terveks eluks määrati paljudele neist, kes ei kasutanud eelpoolnimetatud armuaega, kes olid hereesiast lahti öelnud ainult surmahirmu tõttu või olid juba kord varem hereesiast lahti öelnud, kuid tagasi langenud. Murus strictus seu arctus või carcer strictissimus tähendas kinnist ja üksildast vangistust, mis oli puhuti raskendatud paastumise või ahelatega. Praktikas aga ei täidetud neid eeskirju alati sõna-sõnalt. Me loeme, et vangistatud võtsid üsna vabalt vastu külalisi, mängisid mänge või lõunastasid koos vangivalvuritega. Teisalt peeti üksildast vangistust mõnikord ebapiisavaks ja siis pandi vangistatud jalaraudadesse või aheldati vanglaseina külge. Kui ordude liikmed olid eluks ajaks vangi mõistetud, suleti nad nende kloostri müüride vahele ja neil ei olnud lubatud kellegagi oma vennaskonnast isegi rääkida. Vangikoda või – kongi nimetati eufemistlikult In Pace’ks – oli tõepoolest elusalt maetud inimese haud., Kui Prantsuse kuningas lubas 1330. aastal Toulouse’i peapiiskopi eestseismisel teatud ordu prelaati kaks korda kuus In Pacet külastada ja oma vangistatud vendi lohutada, siis vaadati sellele kui märkimisväärsele soodustusele, mille vastu dominiiklased Clemens VI-le viljatu protesti esitasid.  Kuigi vangikonge tuli hoida sellises korras, et see ei ohustaks kinnipeetavate elu ega tervist, oli nende tegelik seisukord mõnikord haletsusväärne, nagu me loeme J. B. Vidali poolt avaldatud dokumendist (Annales de St. Louis des Français, 1905, p. 362):

„Mõnedes kongides olid õnnetud pandud jalapakkudesse või ahelatesse, nii et nad ei saanud liikuda ja olid sunnitud magama põrandal. … Puhtusele pöörati vähe tähelepanu. Mõnel juhtumil polnud valgust ega ventilatsiooni ja toit oli kasin ja väga vilets.“

Mõnikord pidi paavstid oma legaatide kaudu sellistele jubedatele tingimustele lõpu tegema. Pärast Carcassonne’i ja Albi vanglate inspekteerimist 1306. aastal lasid paavsti legaadid Pierre de la Chapelle ja Béranger de Frédol lahti vangivalvurid, vabastasid kinnipeetavad ahelatest ja päästsid mõned maa-alustest vangikongidest. Kohalik piiskop pidi muretsema vangide konfiskeeritud omandi eest toitu. Neil, kes olid määratud kinnisesse vangistusse, oli toitu küllalt vähe, vaevalt rohkem kui leib ja vesi. Ei läinud aga kaua aega, kui vangidele anti veel teisi toiduaineid ning ka veini ja raha väljapoolt vanglat ja varsti oli see üldiselt lubatud.

Ametlikult polnud see Kirik, kes mõistis kahetsematud hereetikud surma, seda enam tuleriidale. Rooma Kiriku legaadina tegutsedes ei läinud isegi hilisem Gregorius IV kunagi kaugemale, kui Innocentius III karistusmäärused lubasid ega rakendanud kunagi karmimat karistust kui ekskommunikatsioon. Mitte varem kui neli aastat peale oma pontifikaadi algust tunnistas ta õigusteadlaste seas valitsevat arvamust, et hereesia eest tuleb karistada surmaga, nähes, et see pole ilmselt kergem süütegu kui riigireetmine. Sellest hoolimata rõhus ta jätkuvalt Kiriku ainuõigusele otsustada autentsel viisil hereesia üle, samal ajal ei olnud Kiriku ülesandeks kuulutada välja surmaotsuseid. Sellest ajast alates heitis Kirik kahetsematu hereetiku oma rüpest välja (st ekskommunitseeris ta), mispeale riik võttis üle tema ajaliku karistamise kohustuse. Friedrich II oli sama meelt. Oma 1224. aasta konstitutsioonis ütleb ta, et kirikliku kohtu poolt süüdi mõistetud hereetikud peavad keisrivõimu tahtel mõistetama tulesurma (auctoritate nostra ignis iudicio concremandos), ja sarnaselt 1233. aastal: praesentis nostrae legis edicto damnatos mortem pati decernimus („meie käesoleva seaduse sättega otsustame hukkamõistetutele määrata surmanuhtluse”). Nii võib öelda, et Gregorius IX-l polnud ei otseselt ega kaudselt osa süüdimõistetud hereetikute surmas.

Vastupidised olid lood järgnevate paavstide puhul. Bullas Ad exstirpanda (1252) ütleb Innocentius IV:

„Kui piiskop või tema esindaja või Inkvisitsioon on hereesias süüdimõistetud üle andnud tsiviilvõimudele, siis peab podestà ehk linna kõrgem võimukandja nad kohe vastu võtma ja kõige rohkem viie päeva jooksul vastavate seaduste alusel nad hukkama.“

Peale selle määrab paavst, et see bulla ja Friedrich II vastavad korraldused kantaks igas linnas munitsipaalstatuutidesse ekskommunikatsiooni ähvardusel, mida rakendatakse nende puhul, kes ei viinud täide paavstlikke ja keiserlikke dekreete. Ei saanud jääda mingit kahtlust, mille jaoks tsiviilmäärused olid mõeldud, sest lõigud, kus kästi kahetsematud hereetikud põletada, olid paavsti dekretaalidesse võetud keiserlikest konstitutsioonidest Commissis nobis ja Inconsutibilem tunicam. Eelpoolmainitud bullast Ad exstirpandam sai sellest ajast peale Inkvisitsiooni põhidokument, mida uuendasid või kindlustasid paljud paavstid – Alexander IV (1254-61), Clemens IV (1265-68), Nicolaus IV (1288-02), Bonifacius VIII (1294-1303) ja teised. Seepärast tegid paavstid ekskommunikatsiooni ähvardusel tsiviilvõimudele kohustuslikuks täide viia legaalsed kohtuotsused, mis määrasid kahetsematud hereetikud tuleriidale. Tuleb märkida, et ekskommunikatsioon polnud tühiasi, sest kui ekskommunitseeritud isik ei muretsenud aasta jooksul vabastust ekskommunikatsioonist, siis peeti teda selle aja seadusandluse järgi edaspidi hereetikuks ja talle said osaks kõik hereesia suhtes kohaldatavad karistused.

e) Ohvrite arv

Kui palju ohvreid tsiviilvõimudele üle anti, ei saa öelda isegi ligilähedase täpsusega. Siiski on meil pisut väärtuslikku informatsiooni mõne üksiku inkvisitsioonikohtu kohta ja nende statistika on igati huvipakkuv. Pamiers’ mõisteti aastatel 1318-1324 süüdi kakskümmend neli isikut, kuid viis anti üle tsiviilvõimudele, ja Toulouse’is aastatel 1308-1323 kannavad 930-st süüdimõistetust ainult nelikümmend kaks kurjakuulutavat märkust relictus curiae saeculari. Nii näib, et Palmiers’ põletati hereesia pärast üks kolmeteistkümne ja Toulouse’is üks neljakümne kahe süüdimõistetu kohta, ehkki need paigad olid hereesia taimelavad ja seega Inkvisitsiooni peamised keskused. Me võime ka lisada, et see oli tolle institutsiooni kõige aktiivsem periood. Need andmed ja teised sarnased kinnitavad väidet, et Inkvisitsioon tähistab olulist edasiminekut kaasaja õigusemõistmise teostamisel ja seepärast ka inimkonna tsivilisatsioonis üldiselt. Hereetikut oleks oodanud  märksa hirmsam saatus, kui tema üle oleks otsustanud ilmalik kohus. 1249. aastal käskis Toulouse’i krahv Raymond VII kaheksakümmend hereesias süüdistatut enda juuresolekul põletada, lubamata neil oma seisukohtadest lahti öelda. On võimatu kujutleda ühtegi sellist lahendust inkvisitsioonikohtus. Põletamiste suur arv, mis erinevates lugudes on üksikasjalikult esitatud, on täiesti ebaautentne ja on kas pamfletistide sihilik leiutis või põhineb materjalidel, mis sobivad hilisemate aegade Hispaania inkvisitsioonile või siis Saksa nõidade kohtuprotsessidele (Vacandard, op. cit., 237 sqq.).

Kui juba hereesia juhtumit käsitleti Rooma Õiguse crimen laesae majestatis (majesteedi auhaavamise kuriteo) alusel, siis oli ainult loomulik, et kuninglik või keiserlik varaamet jäljendas Rooma fiscust ja ilmikkonna pretensioonid süüdimõistetud isikute varale olid edukad. Oli palju õnne, kui järjekindlusetu ja kindlasti mitte range õigusemõistmise tulemusena ei puudutanud konfiskeerimine kõiki süüdimõistetud isikuid, vaid ainult neid, kellele oli määratud tuleriit või eluaegne vangistus. See asjaolu lisas karistusele palju, eriti selles suhtes, mis puudutab süütuid inimesi – peamised kannatajad olid süüdimõistetu naine ja lapsed. Konfiskeerimisele kuulus ka surnute vara ja selliseid kohtuotsuseid tehti suhteliselt palju. Inkvisiitor Bernard Gui ette jõudnud 636-st juhtumist puudutasid 88 surnud inimesi.

f) Lõppotsus

Lõppotsus kuulutati tavaliselt välja pidulikul tseremoonial sermo generalisega – ehk auto de fega (hisp. „usu akt”), nagu seda hiljem nimetati. Üks või kaks päeva enne sermot oli igal asjaosalisel ülesanne süüdimõistetule see uuesti lühidalt ette lugeda ja seda rahvakeeles. Päeva eelõhtul öeldi talle, kuhu ja millal ilmuda kohtuotsust kuulama. Sermo, lühike jutlus või manitsus, algas väga vara hommikul, seejärel vannutati ametisse ilmikametnikud, kes pidid tõotama inkvisiitorile kuulekust kõigis hereesia hävitamist puudutavates asjades. Siis järgnesid tavaliselt nii-nimetatud halastuse avaldused (s. o karistuse vähendamine, mahendamine ja varem määratud karistuste kustutamine) ning lõpuks, kui süüdlase patuteod olid veelkord üles loetud, määrati süüdlasele kohane karistus. See teadaanne algas kergemate karistustega ja lõppes kõige karmimaga, see tähendab eluaegse vangistuse või surmaotsusega. Seejärel anti süüdlane üle tsiviilvõimudele ja selle aktiga sai sermo generalis läbi ning inkvisitsioonikohtu protsess lõpetati.

(3) Inkvisitsiooni tegutsemise piirkond

Inkvisitsiooni tegutsemise peamine piirkond oli Kesk- ja Lõuna-Euroopa. Skandinaaviamaad pääsesid sellest kõik. Inglismaal tegutses ta ainult Templirüütlite protsessil, samuti ei tuntud seda Kastiilias ja Portugalis kuni Fernando ja Isabeli troonile astumiseni. Koos Hispaania ülemvõimuga jõudis see Madalmaadesse, samal ajal kui Põhja-Prantsusmaal oli ta suhteliselt vähe tuntud. Teisalt oli tal suur roll – kas siis seal valitseva eriliselt ohtliku sektantluse või kiriklike ja ilmalike valitsejate suurema karmuse pärast – Itaalias (eriti Lombardias), Lõuna-Prantsusmaal (eriti Toulouse’i ja Languedoci piirkonnas) ja lõpuks Aragoni kuningriigis ja Saksamaal. Honorius IV (1285-87) viis selle Sardiiniasse ja 15. sajandil näitas ta üles suurt innukust Flandrias ja Boheemias. Inkvisiitorid olid reeglina laitmatud, mitte ainult isiklikus käitumises, vaid ka oma ametikohustuste täitmisel. Mõned aga, nagu Robert le Bougre, kes oli bulgaarlasest (katarlasest) konvertiit ja sai hiljem dominiiklaseks, näisid olevat andunud pimedale fanatismile ja viisid ettekavatsetult läbi massilisi hukkamisi. 29. mail 1239 Montwimeris Champagne’is saatis Robert leekidesse üheaegselt 180 inimest, kelle kohtuprotsess oli alanud ja lõppenud ühe nädala jooksul. Hiljem, kui Rooma leidis, et tema vastased kaebused olid õigustatud, võeti ta kõigepealt ametist maha ja pandi seejärel eluks ajaks vangi.

(4) Hinnang Inkvisitsioonile oma ajastu taustal

Kuidas seletada Inkvisitsiooni oma ajastu valguses? Ajaloolase õige amet ei ole kaitsta või hukka mõista fakte ja olusid, vaid neid uurida ja mõista nende loomulikus käigus ja seotuses. On vaieldamatu, et minevikus vaevalt ükski kogukond või rahvas tavatses täielikult taluda neid, kes püstitasid tavalisest erineva kreedo. Mingi raudne seadus näis inimkonda kallutavat religioosse sallimatuse poole. Juba ammu enne seda, kui Rooma riik püüdis vägivallaga kontrollida kristluse sissetungi, oli Platon oma ideaalriigis kuulutanud valitsuse üheks peamiseks kohustuseks näidata üles sallimatust jumalatute vastu – see tähendab nende vastu, kes eitasid riigiusku – isegi siis, kui nad olid nõus elama rahulikult ja oma usule poolehoidjaid püüdmata; juba nende eeskuju olla ohtlik. Neid tuli järelvalve all hoida „paigas, kus saadi targemaks“ (sophronisterion), nagu kinnipidamiskohta eufemistlikult kutsuti; nad tuli sinna saata viieks aastaks ja selle aja jooksul pidid nad iga päev saama religioosset õpetust. Enam aktiivsed ja teisi pööravad riigiusu vastased tuli eluks ajaks saata hirmuäratavatesse vangikongidesse ja pärast surma pidi nad ilma jääma matustest. Seega on selge, kui vähe on õigustatud, et sallimatus on keskaja sünnitis. Minevikus uskusid inimesed  igal pool ja alati, et miski ei häiri ühist hüve ja avalikku korda nii palju kui religioossed lahkarvamused ja konfliktid ja teisalt oli ühtne riigiusk riigi stabiilsuse ja õitsengu kindlaimaks garantiiks. Mida sügavamalt oli religioon saanud rahva elu osaks ja mida tugevamaks muutus üldine veendumus selle pühaduse ja jumaliku päritolu kohta, seda rohkem pidasid inimesed iga selle vastast rünnakut talumatuks kuriteoks jumaluse vastu ja avaliku korra ülimalt ohtlikuks ohustajaks. Esimesed kristlastest keisrid uskusid, et impeeriumi valitseja üks peamisi kohustusi oli anda oma mõõk Kiriku ja ortodoksia teenistusse, eriti kui nende tiitlid Pontifex Maximus ja Väliste Asjade Piiskop (Episcopus Exteriorum) näisid kinnitavat, et nad on Jumalast määratud Taeva esindajad.

Sellele vaatamata hoidusid Kiriku peamised õpetajad sajandeid tagasi aktsepteerimast ilmalike valitsejate praktikat neis asjus. Eriti põrkusid nad tagasi karmide karistusmeetmete rakendamisest hereesia vastu, mida nad ei pidanud kokkusobivaks kristluse vaimuga. Kuid keskajal hakkas ainsana valitsema katoliku usk ja ühise hüve hea käekäik sai tihedalt seotuks usuühtsusega. Aragoni kuningas Pedro ütles välja üldise veendumuse, kui ta sõnas: „Kristuse Risti vaenlased ja kristliku seaduse vägistajad on nii meie vaenlased kui ka meie kuningriigi vaenlased ja seepärast peab neid sellistena kohtlema.“ Keiser Friedrich II rõhutas seda seisukohta jõulisemalt kui ükski teine valitseja ja viis selle sisse oma hereetikute vastastesse drakoonilistesse seadustesse. Kiriku esindajad olid samuti oma aja lapsed ja konfliktis hereesiaga võtsid nad vastu abi, mida nende ajastu neile heldekäeliselt pakkus ja sageli ka peale surus. Teoloogid ja kanoonikud, kõrgeimad ja pühimad, seisid oma aja õigusteadvuse valguses ning püüdsid seda seletada ja õigustada. Õpetatud ja püha Raymond de Pennafort, keda Gregorius IX kõrgelt hindas, oli rahul karistustega, mis pärinesid Innocentius III ajast, nagu: riigivande alla panemine, vara konfiskeerimine, vanglasse heitmine jne. Kuid enne sajandi lõppu Püha Aquino Thomas (Summa Theologiae IIa-IIae:11:3 ja IIa-IIae:11:4) juba kaitses surmanuhtlust hereesia eest, kuigi ei saa öelda, et tema argumendid oleksid veenvad. Ingellik Doktor räägib surmanuhtlusest siiski ainult üldiselt ja ei kirjelda lähemalt selle rakendamise viisi. Seda tegid juristid kehtivate seaduste kohaselt positiivsel viisil, mis oli tõeliselt kohutav. Kuulus Segusia (Susa) Henricus (surn 1271), keda kutsuti tema Ostia piiskopitooli järgi Hostiensiseks, ja mitte vähem kuulus Joannes Andreae  (srn 1345) tõlgendavad Lucius III dekreeti Ad abolendam (1184) niimoodi, et samastavad debita animadversio (väärilise karistuse) ignis crematioga (tulesurmaga) kui esimese sünonüümiga – mis kindlasti ei ühtinud selle väljendi algse tähendusega 1184. aastal. Teoloogid ja juristid tuginesid oma hoiakus teatud ulatuses hereesia ja riigireetmise (crimen laesae maiestatis – majesteedi auhaavamise) sarnasusele – selle soovituse võlgnesid nad Vana-Rooma õigusele. Pealegi väitsid nad, et kui surmanuhtlust õigusega rakendatakse varaste ja võltsijate puhul, kes röövivad meilt üksnes maised hüved, kui palju õiglasem siis on see nende puhul, kes jätavad meid ilma üleloomulikest hüvedest – usust, sakramentidest ja hinge elust. Vana Testamendi karmidest seadustest (5. Moosese Raamat 13, 6-9; 17, 1-6) leiavad nad teise argumendi.  Et keegi ei saaks toonitada, et kristlus need käsud tühistas, meenutatakse Kristuse sõnu: „Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma“ (Mt 5, 17). Ta ütleb ka Johannese 15, 6: „Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad põlevad ära“ (in ignem mittent, et ardet).

On hästi teada, et usk hereesia eest surmanuhtlusega karistamise õiglusesse oli nii tavaline 16. sajandi reformaatoritele – Lutherile, Zwinglile, Calvinile ja nende poolehoidjatele –, et me võime öelda, et nende sallivus algas seal, kus nende võim lõppes. Reformeeritud teoloog Hieronymus Zanchi kuulutas Heidelbergi Ülikoolis peetud loengus: „Me ei küsi, kas võimud võivad määrata hereetikutele surmaotsuse – selles ei ole kahtlust ja kõik õpetatud ning õigemeelsed inimesed tunnistavad seda. Ainuke küsimus on, kas võimud peavad seda kohust täitma.“ Ja Zanchi vastab teisele küsimusele jaatavalt, tuginedes eriti „kõigile vagadele ja õpetatud meestele, kes on sel teemal meie päevil kirjutanud“ [Historisch-politische Blätter, CXL, (1907), p. 364]. Võib olla küll, et nüüdisajal otsustavad inimesed teiste vaadete üle leebemalt, kuid kas sellepärast on nende arvamus objektiivselt õigem kui nende eelkäijate oma? Kas enam pole mingit tagakiusamisohtu? 1871. aastal kirjutas professor Friedberg Holtzendorffi kogumikus Jahrbuch für Gesetzebung: „Kui täna peaks rajatama uus religioosne ühiskond selliste põhimõtetega nagu need, mida Vatikani I Kirikukogu järgi usuasjades kuulutab katoliku Kirik, siis peaksime kaheldamatult riigi kohuseks hereesiat jõuga maha suruda, hävitada ja välja juurida“ (Kölnische Volkszeitung, n. 782, 15. Sept. 1909). Kas sellised arvamused viitavad võimele hinnata eelnevate sajandite institutsioone ja arvamusi õiglaselt, st mitte moodsate tunnete, vaid tolle ajastu standardite järgi?

Kujundades hinnangut Inkvisitsioonile, on vajalik selgelt eristada ühelt poolt põhimõtteid ja ajaloolisi fakte ning teiselt poolt liialdusi ja retoorilisi kirjeldusi, mis ilmutavad pigem silmnähtavat otsust kahjustada katoliiklust, kui julgustavad sallivusvaimu ja soodustada selle toimimist. Samuti on tähtis märkida, et Inkvisitsioon oma ülesehituses ja menetluses ei kuulu mitte usu, vaid distsipliini valdkonda. Kiriku dogmaatiline õpetus ei ole mingil juhul mõjutatud küsimusest, kas Inkvisitsioon oli oma tegevusvaldkonnas õigustatud või oli oma meetodites tark või oma praktikas äärmuslik. Kristuse rajatud Kirik kui täiuslik ühiskond (societas perfecta)[17] on volitatud tegema seadusi ja määrama karistusi nendest üleastumise eest. Hereesia ei astu mitte ainult üle Kiriku seadustest, vaid annab hoobi tema elule endale, usuühtsusele, ja algusest peale on hereetik enda peale tõmmanud kõik kirikukohtu karistused. Kui kristlus sai impeeriumi religiooniks, ja veelgi enam, kui Põhja-Euroopa rahvad said kristlasteks, tegi tihe liit Kiriku ja riigi vahel usuühtsuse olemuslikuks mitte ainult kiriklikule organisatsioonile, vaid ka tervele tsiviilühiskonnale. Järelikult oli hereesia kuritegu, mida ilmalikel valitsejatel oli kohustus karistada. Sellesse suhtuti sama halvasti kui igasse teisesse kuritöösse, veel enam, nagu riigireetmisse. Neil aegadel oli hereesia ühiskonnale see, mida meie nimetame anarhiaks. Sellest tuleneb ka karmus, millega ilmalik võim kohtles hereetikuid ammu enne Inkvisitsiooni rajamist.

Mis puutub karistuste iseloomu, siis peab silmas pidama, et see polnud mitte ainult seadusandliku võimu loomulik väljendus, vaid tulenes ka üldisest hereesia vastasest vihast ajastul, mis kohtles jõuliselt ja karmilt igat sorti kurjategijaid. Ühesõnaga, hereetik oli lihtsalt õigusteta isik, kelle kuritegu rahva arvamuse järgi vääris ja mõnikord ka sai karistuse nagu see, mida meie päevil raevunud rahvamassid sageli spontaanselt jagavad õigusega vihkamisväärsete kuritegude autoritele. Et selline sallimatus ei olnud eriomane ainult katoliiklusele, vaid oli sügava religioosse veendumuse loomulik kaaslane ka nende puhul, kes Kiriku hülgasid, selgub meetmetest, mida mõned reformaatorid rakendasid nende vastu, kes neist usuasjus erinesid. Nagu õpetatud dr. Schaff oma raamatus History of the Christian Church (vol. V, New York, 1907, p. 524) ütleb:

„Protestantliku kiriku suureks häbiks jätkusid religioosne sallimatus ja isegi vaenamine kuni surmani veel tükk aega pärast reformatsiooni. Genfis rakendasid nii kirik kui riik Calvini heakskiidul hävitusteooriat praktikasse, isegi kuni piinamisteni, ja laste tunnistuste vastuvõtmiseni vanemate vastu. Bullinger ütles teises Helveetsia Tunnistuses (Confessio Helvetiana) välja põhimõtte, et hereesia eest tuleb karistada nagu mõrva või reetmise eest.”

Pealegi võib tõestuseks tsiteerida Inglismaa ja Iirimaa katoliiklaste vastaste kriminaalseaduste kogu ajalugu ja 17.-18. sajandil paljudes Ameerika kolooniates valitsevat sallimatuse vaimu katoliikluse vastu. Teha selle eest vastutavaks protestantism kui selline oleks ilmselgelt absurdne. Kui olles kehtestanud isikliku veendumuse põhimõtte, mis loogiliselt rakendatuna tegi hereesia võimatuks, hakkasid varajased reformaatorid dissidente kohtlema samamoodi nagu oli koheldud keskaja hereetikuid. Öelda, et see oli vastuoluline, on triviaalne. Sügavamal vaatlusel näitab see aga sallivust, mis on sageli ainult teoreetiline ja katab selle sallimatuse allikat, mida inimesed õigusega tunnevad eksimuse suhtes ja mida nad loomupäraselt, ehkki mitte õigesti, kannavad üle eksijale.“

 B. Hispaania inkvisitsioon

 

(1) Ajaloolised faktid

Lõuna-Prantsusmaale sarnased religioossed olud põhjustasid inkvisitsiooni asutamise naabruses asuvas Aragoni kuningriigis. 1226. aastal keelas kuningas Santiago I oma kuningriigis katarite tegevuse ja 1228. aastal kuulutas lindpriiks nii nemad kui ka nende sõbrad. Pisut hiljem palus ta oma pihiisa Raymond de Pennafort’i nõuandel Gregorius IX rajada Aragoni inkvisitsioon. Bullaga Declinante jam mundi 26. maist 1237 kästi peapiiskop Esparragol ja tema suffraganpiiskoppidel otsida dominiiklasi ja teisi võimekaid kaastöölisi, uurida välja hereetikud oma diötseesides ja karistada neid vääriliselt. Lérida sinodil 1237. aastal usaldati inkvisitsioon formaalselt dominiiklaste ja frantsiskaanlaste juhtida. 1242. aastal Tarragona sinodil defineeris Raymond de Pennafort terminid haereticus, receptor, fautor, defensor jne ning visandas kasutatavad karistused. Kuigi rakendati ka Innocentius IV, Urbanus IV ja Clemens VI käske ja viidi need täide dominiiklaste ordu täpsusega, ei järgnenud sellele märkimisväärset edu. Inkvisiitor Fray Pence de Planes mürgitati ja Bernardo Travasser teenis hereetikutelt märtrikrooni. Aragoni enimtuntud inkvisiitor on dominiiklane Nicolas Eymeric (Quétif-Echard, Scriptores Ord. Pr., I, 709 sqq.). Tema Directorium Inquisitionis (kirjutatud Aragonis 1376, trükitud Roomas 1587, Veneetsias 1595 ja 1607), põhinedes neljakümne nelja aasta pikkusel kogemusel, on kõrgeima ajaloolise väärtusega dokument ja Inkvisitsiooni uurimise algallikas.

Tõeliselt algab aga Hispaania inkvisitsioon Fernando Katoliiklase ja Isabeli valitsemisega. Katoliku usku ähvardasid siis judaistlikud (marranos) ja muhhameedlikud (moriscos) pseudokonvertiidid. 1. novembril 1478 volitas Sixtus IV Hispaania katoliiklikke valitsejaid asutama inkvisitsiooni. Kohtunikud pidi olema vähemalt nelikümmend aastat vanad, laitmatu reputatsiooniga, silma paistma vooruse ja tarkuse poolest, magistrid teoloogia alal või doktorid või litsentsiaadid kanoonilises õiguses ja nad pidi järgima tavalisi kiriklikke reegleid ja määrusi. 17. septembril 1480 nimetas katoliiklik majesteet Sevillas inkvisiitoriteks kaks dominiiklast, Miguel de Morillo ja Juan de San Martini, koos kahe ilmikvaimulikust abilisega. Peagi jõudsid Rooma kaebused ränkadest kuritarvitustest, mis oli vägagi põhjendatud. Sixtus IV breves 29. jaanuarist 1482 süüdistati inkvisiitoreid selles, et paavstlike brevede autoriteedi väidetava katte all on nad vangistanud ebaõiglaselt palju inimesi, määranud neile julmi piinamisi, kuulutanud nad väärusulisteks ja konfiskeerinud hukatute vara. Esiteks manitseti neid tegutsema ainult ühenduses piiskoppidega ja ähvardati lõpuks ametist kõrvaldamisega. Seda oleks ka tõepoolest tehtud, kui mitte majesteedid poleks nende eest kostnud. Fray Tomás Torquemada (s. 1420. a. Valladolidis, surn 16. septembril 1498 Avilas) oli Hispaania inkvisitsiooni tõeline organiseerija. Hispaania majesteetide tungiva palve peale (Paramo, II, tit. II, cap III, n. 9) andis Sixtus IV Torquemadale suurinkvisiitori ameti, institutsiooni, mis märkis kaheldamatut arengut Hispaania inkvisitsiooni arengus. Innocentius VIII kinnitas oma eelkäija akti, ning 11. veebruaril 1486 ja 6. veebruaril 1487 anti Torquemadale suurinkvisiitori tiitel Kastiilia, Leoni, Aragoni, Valencia jt kuningriikides. Institutsioon jõudis kiiresti Sevillast Cordobasse, Jaeni, Villareali ja Toledosse. 1538. aasta paiku tegutses üheksateist kohut, millega hiljem liideti kolm kohut Hispaania Ameerikas (Mexicos, Limas ja Cartagenas). Katsed seda Itaaliasse viia kukkusid läbi ja pingutused rajada see Madalmaades tõid emamaa jaoks kaasa hukatuslikud tagajärjed. Hispaanias aga tegutses inkvisitsioon kuni 19. sajandini. Loodud algselt salajudaismi ja salaislami vastu võitlemiseks, kasutati seda 16. sajandil protestantismi  tagasitõrjumiseks, kuid 18. sajandi Prantsuse ratsionalismi ja moraalituse vastu võitlemisel oli ta võimetu. Kuningas Joseph Bonaparte keelas inkvisitsiooni tegevuse 1808. aastal, kuid Fernando VII taastas selle 1814. aastal ja Pius VII kiitis selle heaks teatud tingimustel, mille hulgas oli piinamise ärakaotamine. Lõplikult keelas inkvisitisooni 1820. aasta revolutsioon.

(2) Organisatsioon

Püha Ametina tuntud Hispaania inkvisitsiooni eesotsas seisis suurinkvisiitor, kelle nimetas kuningas ja kinnitas paavst. Paavstlike volituste põhjal oli tal voli delegeerida oma võimu teistele sobivatele isikutele ja võtta vastu kõigi Hispaania kohtute abipalveid. Teda abistas Ülemnõukogu (Consejo Supremo), mis koosnes viiest liikmest, niinimetatud apostellikest inkvisiitoritest – kaks sekretäri, kaks referenti, üks finantsnõunik – ja mitu nõunikku ning hindajat. Ülemkohtu ametnikud nimetas suurinkvisiitor pärast konsulteerimist kuningaga. Suurinkvisiitor võis vabalt ametisse nimetada, üle viia, tagasi kutsuda, visiteerida ja inspekteerida või kutsuda aru andma kõiki madalamate kohtute inkvisiitoreid ja ametnikke. 16. detsembril 1618 andis Felipe III dominiiklastele privileegi, et üks liige nende ordust saab alati olla Consejo Supremo liige. Ülemnõukogusse oli tegelikult koondatud kogu Hispaania inkvisitsiooni võim. See otsustas tähtsaid või vaieldavaid küsimusi ja võttis vastu abipalveid, ilma tema loata ei saadud vangistada ühtegi preestrit, rüütlit või aadlikku ja korraldada ühtegi autodafeed; talle esitati aastaaruanne ja kord kuus finantsaruanne, mis puudutas tervet inkvisitsiooni. Talle allusid kõik, arvamata välja preestreid, piiskoppe või isegi valitsejat ennast. Hispaania inkvisitsioon erines keskaja inkvisitsioonist oma monarhistliku ülesehituse ja suurema tsentraliseerituse poolest ning ka pideva ja seadustega ettenähtud mõju poolest troonile kõigis ametnike määramistes ja kohtuprotsesside kulgemises.

(3) Protseduur

Hispaania inkvisitsiooni protseduur oli olemuslikult sama kui see, mida juba kirjeldati. Ka siin anti alati kolme- või neljakümnepäevane „armuaeg“, mida tihti pikendati. Vangistati ainult siis, kui selle vajaduses jõuti üksmeelele või kui süü oli tõestatud. Süüaluse küsitlemine sai toimuda ainult kahe erapooletu preestri juuresolekul, kelle kohus oli talitseda iga meelevaldset akti, nende juuresolekul pidi süüalusele kaks korda protokolli ette lugema. Kaitse oli alati advokaadi asi. Tunnistajad, ehkki süüalusele tundmatud, andsid vande ja valetunnistajaid ootas väga karm karistus, isegi surm (cf. Leo X breve 14. detsembrist 1518). Ainult piinamist kasutati liiga sageli ja liiga julmalt, kuid kindlasti mitte julmemalt kui Karl V kohtuliku piinamise süsteemis Saksamaal.

(4) Ajalooline analüüs

Hispaania inkvisitsioon ei vääri ei liialdatud kiitust ega samavõrra liialdatud halvustamist, mida sellele sageli on omistatud. Ohvrite tõeline arv ei ole teada isegi ligilähedase täpsusega. Paljukirutud autodafeed olid tegelikult ainult religioosne tseremoonia (actus fidei); San Benitol (Püha Benedictus) oli sarnastes rõivastes vaste paljudes kohtades mujalgi. Püha Petrus Arbuesi, kellele ei saa kindlalt omistada ühtegi surmaotsuse langetamist, väidetav julmus kuulub väljamõeldiste valda. Institutsiooni predomineerivas kiriklikus iseloomus saab vaevalt kahtlust olla. Püha Tool kinnitas selle institutsiooni, määras kanooniliselt ametisse suurinkvisiitori ja andis koos sellega talle kohtuliku võimu usuasjades, suurinkvisiitorilt läks jurisdiktsioon edasi abikohtutele, mis seisid tema kontrolli all. Alles Joseph de Maistre viis sisse teesi, et Hispaania inkvisitsioon oli enamasti tsiviilkohus; varem ei seadnud teoloogid selle kiriklikku iseloomu kunagi kahtluse alla. Tõepoolest ainult nii võib seletada, kuidas paavstid alati tunnustasid apellatsioone Hispaania inkvisitsioonilt Pühale Toolile, võtsid enda peale terveid kohtuprotsesse menetluse igal astmel, vabastasid terveid usklike rühmi selle jurisdiktsiooni alt, sekkusid selle seadusandlusesse, kõrvaldasid ametist suurinkvisiitoreid ja nii edasi. (Vt. (in Cath. Enc.) Tomás de Torquemada).

C. Rooma Püha Amet

 

XVI sajandi suur ususttaganemine, hereesia imbumine katoliiklikesse maadesse ja kõikjal leviv valeõpetuste edu ajendas Paulus III konstitutsiooniga Licet ab initio 21. juulist 1542 asutama Sacra Congregatio Romanae et universalis Inquisitionis seu sancti officii. See inkvisitsioonikohus, mis koosnes kuuest kardinalist, pidi olema korraga nii usku puudutavate kohtuprotsesside lõppastme kohtuks kui ka paavstile reserveeritud juhtumite esimese astme kohtuks. Eelnevad paavstid, eriti Pius IV (konstitutsioonidega Pastoralis Oficii 14. oktoobrist 1562, Romanus Pontifex 7. aprillist 1563, Cum nos per 1564. aastast ja Cum inter crimina 27. augustist 1562) ja Pius V (1566. aasta dekreediga, konstitutsiooniga Inter multiplices 21. detsembrist 1566 ja Cum felicis record 1566. aastast) hoolitsesid selle kohtu protseduuri ja kompetentsuse eest. Konstitutsiooniga Immensa aeterni 23. jaanuarist 1587 sai Sixtus V selle kongregatsiooni tõeliseks organiseerijaks või pigem ümberorganiseerijaks.

Püha Amet on Rooma kongregatsioonide seas tähtsuselt esimene.[18] Tema koosseisus on kohtunikud, ametnikud, nõunikud ja hindajad. Tegelikud kohtunikud on paavsti nimetatud kardinalid. Pius IV tõstis nende arvu algselt kuuelt kaheksale ja Sixtus V kolmeteistkümnele. Nende tegelik arv sõltub valitsevast paavstist (Benedictus XIV, Const. Sollicita et Provida, 1733). See kongregatsioon erineb teistest, kuna sel ei ole kardinal-prefekti: kui tuleb välja kuulutada ülitähtsaid otsuseid, teeb seda alati paavst isiklikult coram Sanctissimo – „Kõigepühima ees“. Neljapäevasele pidulikule istungile eelneb alati kolmapäevane kardinalide istung Santa Maria sopra Minerva kirikus ja esmaspäevane nõunike istung Püha Ameti palees. Kõrgeim ametnik on commissarius sancti oficii, Lombardia provintsi dominikaan, kellele on samast ordust antud kaks koadjuutorit. Tema on terve juhtumi peakohtunik kuni eksklusiivse plenaaristungini, juhatades seda otsuse tegemiseni. Plenaarinstungitel presideerib assessor sancti officii – alati üks ilmikvaimulikest. Promotor fiscalis on korraga prokurör ja finantsesindaja, samal ajal kui advocatus reorum on süüaluse kaitsja. Nõunike kohuseks on anda kardinalidele asjatundlikku nõu. Nad võivad olla ilmikvaimulikud või orduvaimulikud, kuid dominiiklaste kindral, magister sacri palatii ja sama ordu kolmas liige on alati ex-officio nõunikud (consultores nati). Hindajad nimetatakse kogu eluks, kuid nad avaldavad oma arvamust ainult siis, kui nende poole pöördutakse. Pühal Ametil on kohtumõistmisõigus kõigi kristlaste üle ja Pius IV järgi isegi kardinalide üle. Praktikas on viimased siiski hoitud sellest vabad. Võimu kohta vaata eelpoolnimetatud Sixtus V konstitutsiooni Immensa aeterni.

  

Tõlkisid: Aive Haljand ja isa Ivo Õunpuu

MÄRKUSED

[1] Internetis: <http://newadvent.org/cathen/08026a.htm>

[2] Donatism – 311. a. tekkinud sekt, mis nõudis Aafrika kiriku sõltumatust Roomast ja sallimatust apostaasia suhtes ning ülistas märterlust. Nime saanud Kartaago piiskopi Donatus Magnuse järgi.

[3] Manihheism – 242. a. Iraanis Mani rajatud gnostitsistlik ja sünkretistlik usund.

[4] Pristsillianism – 4. saj.-l hispaania hereetiku Priscillianuse manihheismi mõjul rajatud dualistlik õpetus.

[5] Tsirkumtsellioonid – ld tegusõnast circumcellere – “ringi r’ndama”, “hulkuma” – donatistide salgad, kes lõhkusid ja rüüstasid katoliiklaste kirikuid ja proovisid sundida katoliiklasi astuma donatistide sekti, kasutades sageli vägivalda.

[6] Mileve – muistne linn Põhja-Aafrikas Numiidias, tänapäeval Mila.

[7] Adoptsionism – anti-trinitaarne kristlik hereesia, mille kohaselt Jeesus Kristus on saadud küll Pühast Vaimust ja sündidnud Neitsist Maarjast, kuid loomuse poolest ikkagi ainult inimene, kelle Jumal siis, kui ta Ristija Johannese poolt Jordanis ristiti, „Jumala Pojaks“ adopteeris.

[8] Robert Vaga – Prantsuse kuningas Robert II le Pieux (972-1031).

[9] William Valgekäsi – Reimsi peapiiskop Guillaume de Blois (1176-1202), hüüdnimega Guillaume aux Blanches Mains.

[10] Valdeslased – nn. rikka Kiriku vastased sektandid 12. saj. Lyonis. Rajajaks kaupmees P. Valdus, kes kuulutas asketismi ja abielutust ning nõudis Kiriku põhjalikku reformimist ja pöördumist algkristliku lihtsuse juurde.

[11] Paulitsiaanid – aastatel 650-872 Anatoolias levinud gnostikute sekt.

[12] Bogomiilid – 10.-14. s. feodalismi ja Kiriku vastased sektandid Bütsantsis, Bulgaarias, Serbias ja Bosnias. Preester Bogomili algatatud õpetusele oli omane dualism ja asketism.

[13] Endura – katarite (albilaste) rituaalne suitsiid enda surnuksnäljutamise teel.

[14] Hochenstaufenid – Saksamaa valitsejate suguvõsa aastatel 1138-1437.

[15] Irregulaarsus – õigusvastane seisund, milles oli lubamatu täita tavapäraseid vaimulikukohustusi – pühitseda Missat, võtta vastu pihti jne.

[16] Strappado – piinamisviis, mille puhul piinatul seoti käed selja taha ja ta tõmmati õhku rippuma.

[17] Täiuslik ühiskond (societas perfecta) on sotsiaalfilosoofiline mõiste,  mis tähendab ühiskonda, millel on oma tegutsemiseks ja talle omaste eesmärkide saavutamiseks kõik vajalikud vahendid iseendas ja mis juhindub enese poolt määratletud põhimõtetest, nii et ta ei vaja oma eesmärkide saavutamiseks ühegi teise ühiskonna toetust. Selliseid ühiskondi on ainult kaks – riik ja Kirik.

[18] Nii oli see kuni 1968. aastani, mil toimunud reorganiseerimised Rooma kuurias seadsid tähtsuselt ja mõjuvõimult esimeseks Riigisekretariaadi ehk (kiriku)poliitilise ametkonna. Püha Ameti asemel on nüüd Usudoktriini Kongregatsioon, millel puuduvad karistuslikud volitused või mis pigem ei soovi talle Kirikuõiguse Koodeksi alusel kuuluvaid karistavaid volitusi usu vastaste eksimuste (hereesia) eest praktikas täies ulatuses rakendada. – tõlk. märk.