INKVISITSIOONI APOLOOGIA

Isa Ivo Õunpuu

Eelmärkus:

Ehkki autor juhindub kõiges taotlusest seista kooskõlas Katoliku Kiriku õpetuse ja põhimõtetega, väljendab järgnev käsitlus tema isiklikke veendumusi, mida ei saa samastada Katoliku Kiriku ametlike seisukohtadega, veel vähem Kiriku eksimatu õpetusega, mille alla käesolev teema oma olemuse poolest üldse ei lange.

SISSEJUHATUS

Seoses kristlusega ja eriti katoliiklusega eksisteerib palju teemasid, mille kohta enamusel eestlastest on pikaajalise protestantliku, hiljem rahvusromantilise ja kommunistliku antikristliku propaganda ning kaasajal lihtlabase kultuurilise ja ajaloolise harimatuse tulemusena terve hulk eelarvamusi ja stereotüüpe, etteheiteid ja süüdistusi kristlusele ja Kirikule. Enamus neist mitte ainult et ei vasta tõele, vaid on tõele risti vastupidised. Tüüpilisemateks sellistest teemadest ajaloo vallas on Inkvisitsioon, ristisõjad ja nn. mõõgamisjon. On hädavajalik seletada neid teemasid objektiivselt, kainelt ja asjalikult, toetudes usaldusväärsetele ajaloolistele allikatele ja tolle ajastu kultuurikontekstile.

Käsitlen järgnevas Inkvisitsiooni teemat kõigis selle olulistes aspektides, toetudes oma kriitiliste küsimuste käsitluses peamiselt üldtunnustatud, objektiivsetele ja eelistatavalt mittekatoliiklaste sulest pärit uurimustele Inkvisitsiooni kohta. Need uurimused põhinevad Inkvisitsiooniga seotud ajalooliste allikate, eeskätt inkvisitsioonikohtute ülekuulamisprotokollide ja kohtuotsuste, ajalookroonikate, Inkvisitsiooni tegevust reguleerinud seadusandluse ning inkvisiitorite käsiraamatute analüüsil.

I

Inkvisitsiooni mõiste.

Kaasaja inimese raskused Inkvisitsiooni mõistmisel

Mõistega Inkvisitsioon tähistatakse spetsiaalset kiriklikku institutsiooni, mis võitleb hereesia ehk autentsest Kristuse õpetusest lahkneva valeõpetuse vastu, surub selle maha ja karistab selle levitajaid. Ta kujutab endast kõrgeima kirikliku võimu tasemel universaalse ja pideva ametina tegutsevat spetsiaalset kohtumõistmist usuasjades.

Kaasaja inimestel on suuri raskusi selle institutsiooni mõistmisel, sest nad ei mõista või ei soovi tunnistada kahte vankumatut tõsiasja.

Esiteks ei pea nad enam religioosset usku Jumala enese poolt oma Ilmutuse kaudu inimestele antud ja seetõttu objektiivsete faktide valdkonda kuuluvaks nähtuseks, millega vaba tahe saab ainult nõustuda või mitte nõustuda, mitte aga seda inimliku äranägemise kohaselt muuta. Kui aga Jeesuses Kristuses on Jumal ise inimeseks saanud, inimesi nende elu eesmärgi ja kohuste kohta õpetanud ja asutanud pääsemiseks hädavajaliku Kiriku, siis tähendab see, et: 1. on olemas üksainus Jumala enese asutatud tõeline ja Jumalale meelepärane religioon, mille vastuvõtmiseks on kõik inimesed moraalselt kohustatud ning see on katoliku usk; ning 2. on olemas üksainus Jumala asutatud religioosne institutsioon mille liikmeks astuma on kõik moraalselt kohustatud ja selleks on katoliku Kirik. Rõhutame sealjuures, et: a) selle moraalse kohustuse täitmine saab toimuda ainult vaba tahte alusel ja b) olla süüdi selle moraalse kohustuse täitmata jätmise vastu saab olla ainult teadlikult.

Teiseks ei käsitle inimesed enam Kirikut täiusliku ühiskonnana ehk ühiskonnana, mis omab iseendas kõiki oma toimimiseks hädavajalikke vahendeid ja juhindub suveräänselt ainuüksi omaenda (õieti oma Asutaja) seadustest. Kirik ongi nimelt üks kahest täiuslikust ühiskonnast ja teiseks selliseks on riik. Kiriku Asutaja Jeesus Kristus ise on andnud apostlitele igasugusest riigivõimust sõltumatu käsu: Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! (Mt 28:18-20). Ta on andnud neile ka suveräänsele võimule vastavad volitused: Tõesti, ma ütlen teile, mis te iganes kinni seote maa peal, on seotud ka taevas, ja mis te iganes lahti päästate maa peal, on lahti päästetud ka taevas. (Mt 18:18) ja Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja (Lk 10:16). Sellest tulenevalt on Kiriku juhtidel suveräänne õigus otsustada, milliseid nõudeid peab iga Kiriku kui usklike ühiskonna liige täitma, et ta saaks olla Kiriku liige. See puudutab esmajoones nende tingimuste määratlemist, mil puhul inimene omab usku kui Kiriku liikmeksoleku põhitingimust. Kirikul on õigus otsustada, kes on usklik ja seega Kiriku liige ja kes seda ei ole ning tal õigus kaitsta Kirikut ja tema liikmeid usu ründajate ja võltsijate vastu.

Inkvisitsiooni teema teoloogilises kontekstis tuleb rõhutada:

  1. Katoliku Kiriku väga selge igiammuse õpetuse ja praktika kohaselt saab usk olla ainult teadlik ja vastutustundlik vaba tahte akt ja mingit füüsilist ega otsest moraalset sundi usu vastuvõtmiseks ei tohi olla. Seetõttu puuduvad Eestis populaarsetel antikristlikel väidetel usule sundimisest, vägivaldsest mõõgamisjonist ja katoliku Kiriku meelsusterrorist igasugused objektiivsed alused katoliku Kiriku õpetuses. Kus seda on kohati juhtunud, on tegemist olnud kas vaimulike harvade kuritarvitustega või siis, nagu enamasti, kahe olemuslikult täiesti erineva valdkonna, nimelt katoliiklastest sõjameeste ja maadevallutajate rakendatud sõjaliste, poliitiliste ja seadusandlike sunnimeetmete ning Kiriku teostatud misjonitegevuse segiajamisega. Katoliiklastest vallutajad piirasid sageli paganlikku religiooni püsimajäänud vallutatute õiguseid ja andsid ristitutele seaduste alusel soodustusi, kuid see oli ikkagi riiklik religioosne diskrimineerimispoliitika. Kirik seevastu ristis inimesi ja võttis neid oma liikmeks vastu ainult usu vabatahtliku tunnistamise alusel, ilma igasuguse sunnita.
  1. Kes aga oli katoliku usu juba korra vastu võtnud, see pidi kandma ka täit moraalset ja õiguslikku vastutust nii Kiriku kui ka riigi ees, sest keskaja inimese õigusteadvus oli väga range ja seda juhtis veendumus, et Jumalale antud lubadusi tuli iga hinna eest täita. Sel ajal eeldati ka automaatselt, et lapsed järgivad religioosse kasvatuse läbi oma kristlastest vanemate eeskuju, sest inimest käsitleti keskajal ainult konkreetse religioosse, kultuurilise ja etnilise kogukonna liikmena, mingit individualismi keskajal üldse ei tunnistatud. Oluline on mõista ka seda, et Inkvisitsioon tegeles ainult nende inimestega, kes olid formaalselt tema jurisdiktsiooni all, see tähendab nendega, kes olid katoliku usu vastu võtnud või mida olid teinud nende eest nende vanemad, ning keda seetõttu võis lugeda eksiõpetusse langemise või täieliku ususttaganemise puhul süüdlasteks sõnamurdmises ja taganemises kord antud ristimis-tõotustest. Traditsiooniliselt mittekatoliiklike religioonide tunnistajate üle, nagu juudid üle terve Euroopa ja muhameedlased Hispaanias, Inkvisitsiooni võim ei laienenud, nende suhtes kehtis religioosse tolerantsi (rõhutame: mitte ”religioonivabaduse”!) põhimõte ja kui neid aeg-ajalt ka jälitati, siis peamiselt poliitilistel ja majanduslikel põhjustel. Ehkki probleemi rangelt käsitledes on selge, et süüdivus hereesias ei saa laieneda üle mitme põlvkonna ja seetõttu tuleks mitmenda põlvkonna katareid lugeda samuti „traditsioonilisteks“ mittekristlasteks ja seega Kiriku jurisdiktsiooni alla mittekuuluvateks, tuleb katarluse ja Inkvisitsiooni suhteid uurides arvestada sellega, et peale Lääne-Euroopasse ilmumist Bulgaariast ja Kagu-Euroopa aladelt värbasid katarid sektile uusi liikmeid ikkagi usustlangenud katoliikliku elanikkonna seast, kes seega formaalselt kuulusid Kiriku jurisdiktsiooni alla.

II

Võitlus hereesiatega

kuni Inkvisitsiooni asutamiseni kõrgkeskajal

Võitlus hereesiatega ulatub kahtlemata apostlite kaudu Jeesuse Kristuse endani, kes andis apostlitele täied volitused usu puhtuse ja usuühtsuse tagamiseks ja kindlustamiseks (Mt 28:20a; 18:15-18). Apostlid heitsid eksiõpetuste tunnistajaid enesestmõistetavalt usklike osadusühtsusest välja ja keelasid usklikel nendega isegi lävimise (2 Jh 9-11; Rm 16:17). Suhtumises hereetikutesse aga eristasid katoliiklased end teadlikult Vana Testamendi aegsest korrast, mil religioonivastaste kuritegude eest oli reeglina määratud surmanuhtlus. Kuni keskajani valitses alates kristlikest kirjanikest kuni piiskoppide ja paavstide ja kirikukogudeni, üksikud erandid välja arvatud, üldine veendumus, et ainsaks õigustatult Kiriku poolt määratavaks karistuseks eksiõpetuse või ususttaganemise eest oli ekskommunikatsioon ehk kiriklikust osadusühtsusest väljaarvamine.[1]

Kui Bütsantsi kristlikud keisrid soovisid usul põhineva ühiskondliku ühtsuse kindlustamiseks karistada eksiõpetuste avalikke kuulutajaid surmanuhtlusega, protesteerisid paavstid ja piiskopid selle peale ägedalt ja panid selliste otsuste tegijad kohati isegi kirikuvande alla. Püha Martinus Tours’ist ja püha Ambroosius Milaanost mõistsid hukka hereetik Priscillianuse surmamõistmise keiserliku kohtu poolt Trieris, nimetasid seda kuriteoks ja keeldusid lävimast nii selle otsuse tegijate kui kaitsjatega kuni keisrini välja.

Kirikujuhid, kes olid hereetikute riikliku represseerimise ja neile surmanuhtluse määramise vastu, põhjendasid oma seisukohta religiooni ja usu akti hädavajalikult vaimse ja vabatahtliku iseloomuga. Seda ei muutnud põhimõtteliselt ka asjaolu, et hereetikud kasutasid oma vastaste vastu ise üsna sageli  füüsilist vägivalda.[2]

Näiteks püha Augustinus, kes pidevalt rõhutab usu vabatahtlikku iseloomu, mõistab pikka aega hukka manilastest[3] hereetikute vägivaldse represseerimise ja surmamõistmise katoliiklike võimukandjate poolt. Kuid rohkearvulise ja agressiivse donatistide[4] sekti süstemaatilised vägivallaaktid[5], mis toimusid sekti juhtide initsiatiivil tema piiskopilinnas katoliiklaste vastu, sundisid teda varsti meelt muutma ja toetama sekti vägivaldset mahasurumist Rooma võimude poolt. Kuid isegi kui püha Augustinus õigustas sealtmaalt seaduslikke repressiivmeetodeid ja isegi surmanuhtlust donatistide sekti väljajuurimiseks, põhjendas ta seda ainuüksi õigustatud vastusega sektantide poolt esimesena teostatud vägivallale ning avaliku korra ja julgeoleku tagamise hädavajadusega, mitte aga vajadusega kasutada sunnimeetodeid ja surmanuhtlust selle sekti hukatusliku õpetuse kui niisuguse väljajuurimiseks. Isegi kaasajal ei protesteeri keegi religioonivabaduse piiramisele viidates vägivaldse ideoloogia ja praktikaga ususektide represseerimise vastu. Eristus puhtreligioosse ning religioossetest veendumustest motiveeritud ühiskonnavastase kuriteo vahel on oluline järgneva ajastu mõtlemisviisi mõistmisel, mil inkvisitsioonikohtute tegevuse tulemusena langetati hereetikutele surmaotsuseid juba puhtalt religioossetel põhjustel.

Sunnimeetmete, sealhulgas surmanuhtluse rakendamine katoliku religiooni vastu suunatud kuritegude eest on ühemõtteliselt taandatav ilmalike võimude initsiatiivile, ja seda Kiriku sajanditepikkuse vastuseisu ja protestide taustal. Katoliku religiooni riigiusuks kuulutanud Rooma impeeriumi 407. aasta seaduses, mis oli suunatud reeturlike donatistide vastu, väideti esimest korda, et need hereetikud peaks asetatama ühele tasandile kurjategijatega imperaatori püha majesteetlikkuse vastu. See väide, mis hilisematel aegadel omandas hereetikute vastu määrava kaalu, toetub Rooma õigusele ja selle rakendamist said veel hiljuti ise tunda ka kristlased, kui nad keeldusid osutamast keisrile nõutud religioosset kultust. Uue momendina toetusid keiserlikud seadused ka Vana Testamendi religioosselt põhjendatud seaduste eeskujule ning leidus ka piiskoppe, kes seda teoloogiliselt õigustasid, ehkki nad olid I aastatuhandel vähemuses.[6]

Esimese viie sajandi kiriklikud seisukohad hereesia karistamise suhtes võib võtta kokku järgmiselt:

* Kirik ei tohi mingil juhul valada verd (seda veendumust esindasid p. Augustinus, p. Ambroosius, püha paavst Leo Suur);

* teised õpetajad aga nagu Optatus Milevest ja ise lõpuks hereeti-kuna surmamõistetud Priscillianus arvasid, et riik peaks kuulu-tama hereetikutele surmaotsuse, kui avalik heaolu seda nõuab;

* enamus arvas, et hereesia karistamine surmanuhtlusega, v. a. juhul kui see on olemuselt vägivaldne, on lepitamatu kristluse vaimuga.

Seal, kus kristlikus ühiskonnas rakendati hereesia eest peale puhtkiriklike ka ilmalikke karistusi, toimus see kuni Inkvisitsiooni asutamiseni ainuüksi Rooma õigusele ja Vanale Testamendile toetuva tsiviilõiguse, mitte kunagi aga kirikuõiguse alusel. Kirikukogud mõistsid süüdi küll paljusid hereetikuid, kuid jätsid nad alati füüsilise karistuseta ning rakendasid kõrgeima karistusena ekskommunikatsiooni, mis tühistati koheselt pärast eksiõpetusest lahtiütlemist ja usutunnistuse avalikku ettelugemist süüdlase poolt. Kui mõisteti hukka munk Gottschalcki eksiõpetus, et Kristus ei surnud kogu inimkonna, vaid ainult väljavalitute eest, määrati talle 848. aastal Mainzi ja 849. aastal Quiercy sinodil karistuseks küll ihunuhtlus ja vangistus, kuid taolised karistused olid sellal kloostrites munkadele reeglite rikkumise eest tavalised.

III

Katarlus – ühiskonnaohtlik hereesia

1200. aasta paiku levisid erinevate nimede all esinevad Bulgaaria uusmanilased üle kogu Lääne-Euroopa. Avalik kristlik arvamus ilmutas peatselt vastuseisu neile ohtlike sektidele ja asi lõppes juhuslike kohalike hukkamistega, loomulikult ajastu vaimule omastes drastilistes vormides. 1022. aastal mõistis kuningas Robert Vaga (regis iussu et universae plebis consensu), „kuna ta kartis kuningriigi julgeoleku ja hingede pääsemise pärast“, kolmteist nimekat kodanikku, vaimulikud ja ilmikud, Orléans’is elusalt põletamisele. Sarnased juhtumid leidsid rahva plahvatustlike väljaastumiste tõttu aset ka mujal. Milaanos seadsid kohtunikud vaatamata peapiiskopi sekkumisele hereetikud valiku ette, kas vanduda Ristile truudust või minna tuleriidale. Kaugelt suurem osa neist valis viimase võimaluse. 1114. aastal pidas Soissons’i piiskop mitmeid hereetikuid oma piiskopilinnas vangis. Kui ta läks Beauvais’se sinodiks kokku kogunenud piiskoppidelt nõu küsima, mida hereetikutega teha, siis „usklik rahvas, kartes tavalist vaimulike heasüdamlikkust (clericalem verens mollitiem), tungis tormijooksuga vanglasse, viis süüdimõistetud linnast välja ja põletas nad“. Aastatest 1000 kuni 1200 leiame ilmalikest ja kiriklikest kroonikatest palju tunnistusi rahvahulkade omakohtust või rahva moraalse surve all tegutsenud tsiviilvõimu langetatud kohtuotsustest hereetikute üle, kes mõisteti enamasti tulesurma. Kirikuvõimud seevastu püüdsid hereetikuid rahva omakohtust ja surmanuhtlusest päästa, püüdes neid argumentidega pöördumisele veenda. Kaks XII sajandi suurimat vaimset autoriteeti, Petrus Cantor (Pierre Le Chancelier) ja ristisõdade idee algataja p. Bernard Clervaux’st, olid mõlemad hereetikute suhtes surmanuhtluse kasutamise vastu. Petrus Cantor kirjutas:

„Kui neid oma eksituses veenda või kui nad vabatahtlikult oma süüd tunnistavad, siis ei tohi katareid surma mõista, vähemalt mitte siis, kui nad hoiduvad Kiriku vastastest relvastatud rünnakutest. Sest kui apostel ütles, et väldi inimest, kes on pärast kolmandat manitsust ikka veel hereetik, ei öelnud ta kindlasti, et ta tuleb tappa. Pane ta vangi, kui sa tahad, kuid ära mõista teda surma.“[7]

Kiriku doktor[8] püha Bernard Clervaux’st oli hereetikute suhtes samasugusel seisukohal. Fides suadenda, non imponenda („Usu juurde tuleb tuua veenmise, mitte sunniga“), ütles ta ja lisas, et kangekaelsed hereetikud tuleb ekskommunitseerida ja vajaduse korral hoida teiste julgeoleku pärast vangis (Aut corrigendi sunt ne pereant, aut, ne perimant, coercendi – „Nad tuleb kas korrale kutsuda, et nad hukka ei läheks, või, et nad ei kahjustaks, tuleb neid kinni hoida“). Oli ka piiskoppe, kes toetasid ja õigustasid kuningate ja vürstide karmust hereetikute suhtes, kuid enne XIII sajandit olid nad vähemuses.

XII sajandi teisel poolel aga levis katarluse hereesia niivõrd laialdaselt, et hakkas laialdastes piirkondades ähvardama mitte ainult Kiriku ühtsust ja eksistentsi, vaid õõnestama tõsiselt ka kristliku ühiskonna ja igasuguse normaalse ühiskondliku elu alusmüüri. See oht lähtus otseselt katarite antisotsiaalsest õpetusest ja eluviisist. Katarlus oma head vaimset ja kurja füüsilist maailma dualistlikult vastandava õpetusega pidas näiteks abielu kurja Demiurgi sisseseatud ja kataritele keelatud institutsiooniks ja laste sünnitamist kannatuse juurdetootmiseks kurja maailma, mistõttu praktiseeriti aborte ja isegi vastsündinute tapmist. Seevastu lastetut konkubinaati ei pidanud paljud katarid patuks, põhjendades seda sellega, et katareid kui valgustatud ja täiuslikult vaimseid inimesi ei saa mingi madal lihalikkus kuidagi rüvetada, kui seeläbi ainult kannatust ehk elu juurde ei toodeta). „Täiuslikud“ katarid praktiseerisid enese või sektikaaslaste kurjast maailmast vabastamist endura ehk surnuksnäljutamise teel – milles võime samuti näha paralleele kaasaegse eutanaasiaga[9] .

Katarid ei tunnistanud ka mingeid ilmalikke ega kiriklikke autoriteete ega kohustusi peale omaenda sekti siseste autoriteetide ja kohustuste, nad ei tunnistanud ka keskaja feodaalühiskonnas üliolulist rolli täitvaid vandeid. Lisaks olid nad äärmiselt sallimatud ja seal, kus nad olid arvukad, ka süstemaatiliselt vägivaldsed kõigi mittekatarite suhtes, võttes ette röövretki mittekatarite vastu, põletades ja purustades kirikuid ja kloostreid ning tappes vaimulikke. Katarite fanatism, kehtivate autoriteetide põlgus, äärmuslikult apokalüptiline maailmanägemine ja moraalsete piirangute puudumine (katarite õpetuses ei esine vastutuse elementi oma maiste tegude eest Jumala ees, pääsemiseks oli vajalik ainult saada „valgustatuks“ ainuõiges õpetuses) – kõik see tõmbas ligi esmalt ühiskonna marginaalseid kihte, hereesia kasvades aga meelitas ligi ka suurt hulka amoraalseid ülikuid võimalusega saada sõltumatuks kiriklikest autoriteetidest ja oma senjööridest ja andis nende moraalsele ja füüsilisele omavolile õigustuse ja karistamatusetunde. Lõuna-Prantsusmaal hakkas katarlus kujunema eksisteerivat ühiskonda ähvardavaks ja sellega sõjajalal olevaks paralleelühiskonnaks. On selge, et ükski ühiskond, mis on huvitatud oma edasikestmisest ja korrast oma keskel, ei saa ega tohi sellise permanentse anarhia kestmist enda keskel edasi lubada, seda kasvõi seetõttu, et katarite paralleelühiskond ei andnud praktiliselt midagi juurde rahva juurdekasvule, küll aga värbas oma liikmeid ühiskonna seni tervest osast, toimides nii tõelise parasiitliku vähkkasvajana. Millise oma väidetavate õiguste eest võitleva ühiskondliku vähemusgrupiga kaasajal võib selles osas sarnasust leida?

Katarluse ühiskonnaohtlikkuse tõttu hakkasid alates XII sajandi keskpaigast ka ilmalikud võimud hereetikute vastu energilisemalt ja karmimalt võitlema. Varade konfiskeerimine, maalt väljasaatmine ja häbimärgistamine muutusid sekti lihtliikmete puhul karistustena reegliks, sektijuhtidele mõisteti reeglina surmanuhtlus kas poomise või tuleriida läbi. Touluse’i krahv Raymond V (1134-1194) käskis tabatud katarid saata ilma mingi kohtuta otse tuleriidale. Aragoonia kuningas Pedro II (1174-1213) käskis kõigil kataritel viivitamatult lahkuda oma kuningriigist, käsu mittetäitjad saadeti otse tuleriidale. Ka üha rohkem piiskoppe hakkas olukorra tõsidust arvestades ilmaliku võimu karmi tegevust toetama ja mõned piiskopid, kes teostasid oma piiskopkonna laiades valdustes ka ilmalikku võimu, määrasid sektijuhtidele karistuseks ka surmanuhtluse.[10]

Sellest hoolimata on vaieldamatu tõsiasi, et kuni XIII sajandi kolmanda kümnendini tuleb hereetikute hukkamised kirjutada kas ilmalike valitsejate karmuse või mitte harva ka üliagara lihtrahva omakohtu, mitte aga kiriklike seaduste või kiriklike võimude legaalse autoriteedi kui niisuguse arvele. Surmamõistetud hereetikute arvu enne Inkvisitsiooni asutamist 1230-ndatel aastatel mõõdetakse suurtes hereesia keskustes Prantsusmaal suuremate hereetikutevastaste, peamiselt sõjaliste aktsioonide käigus kümnete tuhandetega, pikemat aega kestnud süstemaatiliste jälitamiste käigus sadade kuni paari tuhande hukatuga. Kuid ikkagi ületasid need arvud vähemalt suurusjärgu võrra hiljem inkvisitsioonikohtute tegevuse kõrgajal surmamõistetute suhtarvud. Siinkohal jätame küll arvestusest välja Lõuna-Prantsusmaal katarite vastu väljakuulutatud ristisõja ohvrite arvu, sest see ristisõda oli Inkvisitsiooni ja ilmalike võimude tavapäraste jõupingutuste mittepiisavusest tulenev hädalahendus ja kuulub ristisõdade, mitte Inkvisitsiooni probleemi alla. Enamus hereetikute kohtuprotsessidest (kui sellised üldse toimusid) viidi enne Inkvisitsiooni asutamist läbi ilmalikes kohtutes, mis kasutasid mõõdutundetult piinamist ja suurem osa neist kohtutest mõistsid karistuseks hereesia eest karistuseks pea eranditult surmanuhtluse. Võmalust pääseda karistusest hereesiast lahtiütlemise, kahetsuse ja patukaristuse täitmise läbi anti harva või piirati seda tunduvalt. Ilmaliku kohtu ees luges vaid hereetikuks olemise fakt ja kehtis tingimusteta vastutus selle süüteo eest.

IV

Inkvisitsiooni kui püsiva

kirikliku institutsiooni asutamine

IV.1. Inkvisitsiooni asutamise põhjused

Alates XII sajandi teisest poolest hakkab ka Kirik piiskoppide sinoditel ja kirikukogudel tähelepanu pöörama hereetikute karistamise õiguslikule reglementeerimisele. Esialgu jäädakse senikasutatud karistuste, see tähendab, ekskommunikatsiooni ja teiste kiriklike karistuste juurde, millele võis raske süü korral lisada varade konfiskeerimise, häbimärgistamise, maalt väljasaatmise või vangistuse.

„Vastavalt paavst Lucius III ja keiser Friedrich Barbarossa vahelisele Verona kokkuleppele (1148) tuli iga koguduse hereetikud välja nuhkida, tuua piiskopliku kohtu ette, ekskommunitseerida ja anda tsiviilvõimu kätte, et neid kohasel viisil karistataks (debita animadversione puniendus). „Kohane karistusviis“ ei tähendanud veel, nagu reeglina hiljem, surmanuhtlust, vaid süüdlase põlustava vande (bannus proscriptivus) alla panemist, mis tõsi, tõi kaasa pagendamise, varanduse konfiskeerimise, süüdlase elamu hävitamise, avaliku häbistamise, avalikust ametist kõrvaldamise ja muud sarnast. (…) Paavst Innocentius III (1198-1216) ajal ei tehtud olemasolevate hereesia vastaste seaduste ja määruste tõhustamiseks või neile lisamiseks midagi, kuigi see paavst laiendas oma legaatide tegevuse ja Lateraani IV Kirikukogu (1215) kaudu nende kasutamisulatust. Kuid see akt oli hereetikutele isegi teene osutamine, sest sellega tarvitusele võetud regulaarne kanooniline protseduur aitas oluliselt kaasa Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa tsiviilkohtute omavoli, kire ja ebaõigluse likvideerimisele. Niikaua kui need määrused jõusse jäid, ei toimunud kiireid massilisi süüdimõistmisi ja hukkamisi, ei püstitatud ka tuleriitu ega piinapinke.”[11]

Seega: kirikliku kohtu poolt hereesias süüdimõistetutele ja ekskommunitseeritutele mõistetud „kohasel viisil karistamine“ ei tähendanud veel kuni 1220-ndate aastateni surmanuhtlust. Kuid juba Toulouse’i Kirikukogu (1229) dekreet võimaldas, et Prantsusmaal käsitleti surma tuleriidal juba kui vastamist „kohasel viisil karistamise“ nõudele.

Hereetikute üle kohtupidamise puhul ilmneb kompetentsi ja volituste konflikti probleem. Selle määratlemine, mis on hereesia, kes on hereetik ja millal keegi on hereesias süüdi, kuulub kirikliku võimu kompetentsi. Seevastu hereesia ühiskonnaohtlikud tagajärjed nagu vägivalla kasutamine, abielu institutsiooni ja riigivõimu autoriteedi eitamine, kuuluvad kahtlemata ilmaliku võimu kompetentsi. Seal, kus ühiskonnaohtlik käitumine tuleneb ekslikest religioossetest veendumustest, on neid küsimusi muidugi raske lahutada. Kuid tsiviil- ja kirikukohtu kompetentsid tuli määratleda, et vältida kohtunike ebakomptetentsusest tulenevaid kuritarvitusi; hereesia ühiskonnaohtlikkuse tõttu tuli tingimata teha ka koostööd kirikliku ja ilmaliku võimu vahel. Kuna Prantsuse kuningad ja Saksa Rahva Püha Rooma Keisririigi keiser Friedrich II (1194-1250) tungisid võitluses hereetikutega üha enam Kiriku doktri-naalse võimu valdkonda, kuritarvitades samas hereesia ettekäänet võitluses oma poliitiliste vastastega ning eriti Saksa keisrid püüdsid allutada Kirikut üha rohkem oma võimule, käsitledes seda kui oma ideoloogiaministeeriumit, siis oli mõistetav, et Kirik pidi asutama spetsiifilise kirikliku kohtu hereesiatega võitlemiseks ja hereetikute karistamiseks.

III.2. Inkvisitsiooni olemus ja tema tegevuse iseloom
III.2.1. Inkvisitsioonikohtu olemus

Paavst ei asutanud Inkvisitsiooni püsiva kindlas paigas tegutseva kirikukohtuna. Ta määras ainult püsivad kohtunikud, kes teostasid oma õpetavat ja kohutmõistvat funktsiooni paavsti nimel. Kus nad tegutsesid, seal oli ka Inkvisitsioon. Täpselt öeldes oli inkvisiitor paavsti poolt pidevasse ametisse määratud ja tema nimel tegutsev kohtunik, kes omas õigust ja kohustust tegeleda usuvastaste kuritegude uurimisega. Ta pidi sealjuures ustavalt kinni pidama kanoonilise protseduuri kehtestatud reeglitest ja kuulutama välja tavapärase karistuse.

Inkvisiitorid pidid siduvate eeskirjade alusel toimima koostöös kohalike piiskoppidega, kuid mitte nende otseses alluvuses. Otsesõltuvus paavstist andis neile laialdase sõltumatuse nii kohalikust piiskopist kui ilmalikust võimust ja tagas nende erapooletuse. Et aga inkvisiitorid oma volitusi ei kuritarvitaks, kuulutasid paavstid kehtetuteks kõik usuküsimustes langetatud kohtuotsused, mis polnud langetatud koostöös kohaliku piiskopiga ega tema heakskiidul.

III.2.2. Inkvisitsiooniprotsess

Inkvisiitori töö mingis hereesiast ohustatud piirkonnas algas õige katoliku õpetuse kuulutamisega ja hereesia piiritlemise ja hukkamõistuga rändjutlustajate poolt ümbruskonna kirikutes ning vähemalt ühe kuu pikkuse, sageli veelgi pikema armuaja väljakuulutamisega kõikidele ümbruskonna hereetikutele. Selle aja jooksul pidi iga avalikult tuntud hereetik pöörduma inkvisitsioonikohtu poole, oma hereesia üles tunnistama, kahetsema, sellest lahti ütlema, lugema inkvisiitori ees katoliku usutunnistuse (ususümboli)[12], saama ja täitma kirikliku patuka-ristuse[13]. Kes seda tegi, see loeti hereesiast puhastatuna ja õigeks-mõistetuna vabaks igasugustest muudest karistustest ja järgnevatest süüdistustest.

Kui armuaeg lõppes, võis iga katoliiklane esitada süüdistuse ümbruskonnas leiduva hereetiku peale, kusjuures tema enda huvides tagati talle tema isikuandmete kaitse (anonüümsus) nii enne kohtuprotsessi kui ka selle ajal. Kuid peagi see anonüümsuse põhimõte muudeti ja tunnistajate nimed tuli süüdistavatele teatavaks teha, ehkki vastandamisi ja ristküsitlusi ei tehtud. Iga süüdistatu, kes selleks ajaks polnud inkvisitsioonikohtu ees end ise puhastanud, muutus sellise süüdistuse alusel kohtualuseks. Süüdistatu kohtu ette toomisel anti kohtualusele kõigepealt võimalus kohtule nimepidi teatada oma vaenlased, kes võisid olla huvitatud tema peale kaebamisest. Kui vaenlase isik kattus kaebajaga, langes see isik tunnistajate nimekirjast automaatselt välja. Tuleb märkida, et valesüüdistajaid karistati valesüüdistuse tõendamise korral karmilt, vahel isegi surmanuhtlusega. Kohtuprotsessi alustamiseks pidi olema vähemalt kaks usaldusväärset tunnistajat, ehkki harilikult piirdusid inkvisiitorid harva sellise arvuga. Ehkki hereetiku kaitsmist peeti algul hereetiku enda asjaks, muutus see põhimõte peagi ja XIV saj. keskel näis olevat üleüldiseks kombeks anda hereetikutele õiguslikes küsimustes kompetentne ametlik nõuandja. Erapooletut ja õiglast kohtumõistmist tagas nii protsessis ettekirjutatud boni viri („heade meeste“) institutsioon, mis kujutas endast ümbruskonnas lugupeetud ja laitmatu kuulsusega meeste hulgast valitud nõuandva häälega kogu, kellele iga juhtum esitati anonüümselt hindamiseks, kui ka kohtuotsuse tegemisel osalev vandekohtunike nõukogu. Kohtualusel oli oma õiguste kaitsmisel ka õigus keelduda kohtunikust, kes tundus olevat erapoolik ning nõuda selle väljavahetamist, samuti oli tal õigus kaevata kohtuotsus edasi Rooma. Viimast võimalust rakendati raskemate kohtuotsuste puhul sageli ja nagu dokumendid tunnistavad, otsustas Rooma enamasti karistuste leevendamise suunas.

Üheks suurimaks kaasaegseks etteheiteks Inkvisitsioonile on piinamise kasutamine süütunnistuste väljapressimiseks süütutelt. Tõsi on selles süüdistuses niipalju, et piinamist tõepoolest kasutati, kuid sedagi mitte terve Inkvisitsiooni tegevusaja vältel, Itaalias näiteks ainult kuni XV sajandi lõpuni. Piinamine tunnistuste saamiseks pole kiriklikku päritolu vahend. Kirikuõigus seda kunagi ei tunnistanud, vaid see tuli inkvisitsiooniprotsessi sisse ilmalikust kohtupraktikast, kus see oli üleüldiselt levinud Rooma impeeriumi ajast nii Läänes kui ka Idas ja nii kristlikus kui ka mittekristlikus maailmas. Inkvisitsiooni tegutsemise kahel esimesel aastakümnel seda üldse ei kasutatud, seejärel leidis see alates 1228. aastast järk-järgult tee uurimisprotsessi, kuid oli allutatud rangetele piirangutele. Näiteks tohtis seda kasutada mitte pelgalt kahtlusaluse, vaid ainult süüdistatava peal, kes ennast tõsistest tõenditest hoolimata süüdi ei tunnistanud ning sedagi ainult üks kord protsessi jooksul. Piinamiste käigus tehtud ülestunnistust tuli korrata hiljem ööpäeva jooksul vabatahtlikult ja sunnita, vastasel juhul loeti see kehtetuks. Kogenud kohtunikud omistasid vähe kaalu piinamiste tulemusena saavutatud ülestunnistustele. Pärast pikaajalist kogemust inkvisiitorina kuulutas Eymeric: Quaestiones sunt fallaces et inefficaces („piinamine on petlik ja kasutu“). Pole teada, kui sageli kasutati inkvisitsioonikohtutes piinamist kasutati, kuid ülestähendused sellest on harvad. Tervel Lõuna-Prantsusmaal, mis kahe sajandi vältel oli katarluse hereesia keskuseks, on teada ainult kolm piinamise kasutamise juhtu.

Inkvisiitoreid kujutatakse inkvisitsioonivastastes paskvillides enamasti fanaatiliste sadistidena, kelle ainsaks huviks oli võimalikult paljude kahtlusaluste süüdimõistmine, et näha verd voolamas ja liha kärssamas, kes ei andnud mingit võimalust kahetsemiseks ja karistusest pääsemisest ja taotlesid üleüldise meelsusterrori ja hirmuhüsteeria valitsemist ühiskonnas. Sellised Umberto Eco Roosi nimest tuntud karikatuursed inkvisiitorikujud on kaugel tegelikkusest isegi kõige kurikuulsamate inkvisiitorite puhul, kelleks on Konrad Marburgist ning Jakob Sprenger ja Heinrich Kramer, kurikuulsa Nõiahaamri (ld Malleus maleficatorum) autorid, millist tööd peeti enamuse inkvisiitorite pool küündimatuks ja tendentslikuks, Jean Garland ja Robert le Bougre, katarlasest konvertiit, kes ei kaotanud katoliiklaseks, mungaks ja inkvisiitoriks saamisel oma sektantlikku fanatismi[14]. Nende fanatismi ja karmust õigusega hukka mõistes jätavad Inkvisitsiooni erapoolikud kriitikud mainimata, et nende puhul oli tegemist kuritarvitustega inkvisitsiooniprotsessi reeglite ja kirikliku seadusandluse vastu ning et Robert le Bougre ja Jean Garland kõrvaldati inkvisiitori ametist ja mõisteti kuritarvitustes süüdi. Inkvisiitorite ajutisi ja püsivaid ametist tagandamisi juhtus üsna tihti. Paavst Gregoorius IX peatas 1237 isegi kõikide Touluse’i inkvisiitorite volitused.

Enamusele inkvisiitoritest ei saa midagi ette heita ei protsesside läbiviimise õigluse ja objektiivsuse ega hoolitsuse poolest mitte ainult kahtlusaluse igavese, vaid ka tema maise hüve suhtes. Ka kurikuulus Juan de Torquemada oli paljude Hispaania inkvisitsiooni dokumente uurinud mittekatoliiklastest ajaloolaste hinnangute alusel laitmatu, õiglane ja pigem leebusele kalduv kohtunik ja ainus mis talle võis ette heita, oli teatud parteilisus Hispaania krooni huvide teenimisel.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Inkvisitsioon kujutas endast kahtlematut edasiminekut keskaja seadusandluses ja kriminaal-protsessis, sest tänu inkvisitsioonikohtutele said tuhanded kahtlus- ja süüalused märksa erapooletuma, leebema ja kompetentsema kohtlemise osaliseks kui nad oleksid saanud omaaegses tsiviilkohtus. Nii väidavad mitte ainult katoliiklikud ajaloouurijad, vaid ka paljud protestantlikud ja ateistlikud ajaloolased (nt H. Ch. Lea ja B. P. Levack), kes on võtnud vaevaks teha tõsist uurimistööd esmaallikatega.

III.2.3. Karistused

Inkvisitsiooni ette toodu võis loota objektiivsele ja uurimisele õiglasele otsusele. Inkvisiitorite esmaseks absoluutset prioriteeti omavaks huviks oli mitte süüdimõistmine ja karistamine, vaid kahtlusaluste juhtimine pöördumisele, kahetsusele ja vabatahtlikule ülestunnistusele kas enne protsessi ja uurimise algust (selleks anti minimaalselt 1-kuuline „armuaeg“) või enne lõpliku süüdistuse esitamist ja kohtuotsuse langetamist. Sel juhul võisid hereetikud pääseda ainult kergete kiriklike patukaristustega. Sarnane võimalus puudus ja siiamaani puudub ilmalikus kohtu- ja karistuspraktikas. Väide, et iseennast ülesandnud hereetikuid karistati karmilt, on üks absurdseid antikatoliiklikke laimavaid väiteid, omataoliste seas kahjuks mitte kõige hullem ja absurdsem.

Rõhuv enamus inkvisitsioonikohtute poolt mõistetud karistusi kujutas endast puhtkiriklikke patukahetsuslikke karistusi, alates patukahetsuspsalmide või palvete retsiteerimisest ja lõpetades avaliku patukaristusliku teoga nagu pühapäevase Missa ajal patukahetsejarüüs kiriku ees seismisega või pikema palverännakuga. Sealjuures tuleb arvestada, et keskajal käsitleti avalikku patukahetsust positiivselt kui alandlikkuse, julguse ja vagaduse väljendust ja hereetiku poolt vabatahtlikus süü ülestunnistamises ja kahetsemises nähti Jumala armu triumfi selle inimese hinge päästmiseks.

Ilmalikust karistusseadustikust ülevõetud karistused nagu häbimärgi põletamine kehale, varanduse konfiskeerimine, pagendamine ja lõpuks surmanuhtlus (enamasti tuleriidal) mõisteti kangekaelsetele hereetikutele, kes keeldusid kahetsemast veenvate tõendite esitamiseni või kohtuotsuse väljakuulutamiseni. Neid karistusi langetasid peale inkvisitsioonikohtu poolt süüdimõistetu loovutamist ilmalikud kohtud. Surmanuhtlust määrati harva, ühel juhtumil saja või sadade protsesside kohta (vt. V. alapeatükk, väide 4).

Inkvisitsiooni vanglad olid reeglina võrreldamatult paremate tingimustega kui ilmalikus kohtu- ja karistussüsteemis. Uurimisalusele ja sageli  isegi vanglakaristuse kandjale, kuulusid ilmalikus karistussüsteemis kujuteldamatud õigused ja vabadused nagu korralik toit, võimalus lugeda raamatuid, tasuta arstiabi, külastajate vastuvõtmise õigus jne.

Mis puutub surmanuhtluse määramisse inkvisitsioonikohtute poolt, ei kasuta ma kergema vastupanu teed, viidates sellele, et formaalselt ei määranud kangekaelses hereesias süüdimõistetu-tele surmanuhtlust mitte inkvisitsioonikohus, vaid ilmalik kohus. Inkvisitsioon ainult tuvastas kangekaelse ja kahetsematu hereesias püsimise süüteo ja andis kangekaelse hereetiku formuleeringuga „süüdi hereesias, karistatagu sobiva karistusega“ üle ilmalikule võimule. Kui hereesia eest „sobivaks karistuseks“ oli välja kujunenud surmanuhtlus ja nimelt tuleriidal, oli inkvisiitoritele ette aimata, mis karistuseks nad süüdimõistetu loovutasid, isegi kui nad seda otsust formaalselt ise ei langetanud.

Loobun järgnevas igasugusest isiklikust apoloogiast ja seisukohavõtust nii surmanuhtluse kui ka hereetikute tuleriidal põletamise suhtes. Viitan järgmistele keskaja kristlikus kultuuriruumis üldkehtinud tõsiasjadele ja teoloogilistele põhjendustele:

  1. Surmanuhtlus ja muud karmid karistusviisid olid nii keskajal kui ka eelnevatel ajastutel tavalised ja sagedased nii Läänes kui Idas, nii kristlikus kui mittekristlikes kultuurides. Surmanuhtluse põhimõtteline eitamine pole ei kristlik ega katoliiklik. Surmanuhtluse eitamine on mõistetav ja loogiline ainult kaasaegses teispoolset elu eitavas kultuuris, mis tõstab inimelu maise perioodi ainsaks ja kõrgeimaks väärtuseks. Paradoksaalselt keelatakse sellessamas „siinpoolsuse“ kultuuris seda väärtust neile, kel pole võimalust enda õigusi ise kaitsta või kelle elu on otsustajate arvates vähemväärtuslik kui nende oma.
  1. Majesteedi solvamise ja teotamise eest oli Rooma impeeriumis ette nähtud surmanuhtlus elusalt põletamise läbi. See seadus, mis käsitles esmalt imperaatorivastaseid kuritegusid, omas ka religioosset aspekti, nimelt kristlaste suhtes, kes keeldusid keisri religioossest austamisest. Hiljem võtsid selle seaduse üle kristlikud ilmalikud võimud, rakendades seda hereetikute vastu ja põhjendades seda igati loogiliselt, et kui raske kuritegu on juba maise majesteedi solvamine, siis seda raskem ja raskemat karistust vääriv on jumaliku majesteedi teotamine.
  1. Keskajal oli religioossus üleüldiseks mõttelaadiks ja eluviisiks, olgu siis ortodokssel või heterodoksaalsel ehk hereetilisel kujul. Ateismi praktiliselt ei esinenud. Küsimuseks ei olnud see, kas Jumal on olemas ja kas ta oli inimelu keskseks reaalsuseks või ei, vaid ainult see, milline on tõde Jumala kohta ja kuidas Jumal tahab, et teda teenitaks. Kui Jumal on olemas, siis on Tal ka absoluutne võim kõige loodu ja kõigi inimeste üle, ja kõigil inimestel on Jumala ees ka vältimatu moraalne vastutus oma valikute ja nendest lähtuvate tegude eest. Seoses sellega omandas maine elu ainult suhtelise väärtuse ja surmajärgsele saatusele allutatud tähenduse. Väärtuslikumaks kui inimese ihu ja maine elu hinnati tema hinge ja selle igavest saatust – seda viimast mõnede hereetikute nagu katarite puhul märksa teravamal kujul kui katoliiklaste puhul. Kui katoliiklusele heidetakse ette maise elu vihkamist ja alahindamist, siis pole sellest midagi vääramat – küll kehtib see täie õigusega katarite ja teiste manihheistlike ja gnostiliste hereesiate kohta.
  1. Lõpuks tasub tähelepanu pöörata ka järgmisele keskaegsele mõttekäigule tuleriida mõju üle. See polnud küll ametlik teoloogiline põhjendus, kuid kajastab truult tolleaegseid rahvalikke teoloogilisi arusaamu. Sageli osutusid kõik inimlikud veenmispüüdlused ja isegi piinamine jõuetuteks kangekaelse uhkusega oma ekslikes veendumustes kinnistunud hereetiku ümberveenmiseks ja liigutamiseks patukahetsusele. Kui inim-likud vahendid olid ammendunud, tuli viimase võimalusena kasutada kõige tugevamat vahendit, nimelt tuleriita. See oli eelmaiguks parandamatut hereetikut vältimatult ootavale põrgutulele. Tulemöllus enne surma kogetav šokk võis vahetult surma ja igavese hukkamõistu ees seisva kangekaelse hereetiku südame ometigi pehmendada ja teha selle vastuvõtlikuks Jumala poolt viimseil hetkil enne surma pöördumiseks antavale armule. Nii võis hereetik lühiajalise maise tule kannatamise läbi pääseda igavesest põrgutulest.

Kui kaasaegsele inimesele tundub viimane arutluskäik perverssena, siis dogmaatilise relativistina ja agnostikuna, nagu seda on enamus kaasaja inimestest, tunnistagu ta vähemalt võimalust, et sama perverssetena võib keskaja inimesele tunduda enamus kaasaja inimese moraalseid tõekspidamisi koos neid veendumusi õigustavate ja põhjendavate mõttekäikudega. Järjekindel relativist ja agnostik võiks järgmise sammuna tunnistada ka võimalust, et tema enda ja tema kaasaegsete veendumused ei pruugi sugugi olla kõige õigemaid ja eesrindlikumad. Kuid nii järjekindlat ja kainelt objektiivset relativisti ja agnostikut on tegelikkuses raske kohata.

III.2.4. Rahva toetus Inkvisitsioonile

Katoliiklikult seisukohalt pole rahva massiline toetus teatud nähtusele mingi kaalukas argument selle nähtuse väärtuse, õigluse ja tõesuse kasuks, pigem vastupidi. Katoliku Kiriku jumalik Rajaja Jeesus Kristus kuulutas oma õpetust vastuolus rahva enamuse arvamustega, sedasama on Kirik teinud enamuse oma ajaloost ning ta on alati olnud umbusklik ja ettevaatlik kõigi laialdast populaarsust omavate nähtuste suhtes. Ehkki Inkvisitsioonil oli vaieldamatult laiade rahvahulkade entusiastlik toetus, ei ajendanud rahva tellimus Kirikut Inkvisitsiooni looma. Pigem loodi Inkvisitsioon vastukaaluks rahva spontaansetele omakohtutele ning tsiviilkohtute liigsele agarusele, karmusele ja ebaõiglusele hereetikute jälitamisel ja arvestades nende ebakompetentsi hereesia küsimustes. Kui Inkvisitsiooni poleks loodud ja hereetikute väljauurimine, jälitamine ja karistamine oleks jäänud rahva omakohtu või tsiviilkohtute meelevalda, oleks hereesia eest surmamõistetute arv olnud mitmeid, võib-olla isegi mitmeid kümneid kordi suurem. Rahva omakohtu ja tsiviilkohtu ebakompetentsust ja ebaõiglust tõendab selgelt hiljem protestantismi valitsuse all olnud maades tõeliselt asetleidnud nõiajaht. Selle puhul võib rääkida tõepoolest sadadest ja tuhandetest, ehkki küll mitte miljonitest põletatutest.

Nagu juba mainitud, oli lihtrahvas keskajal hereesia ja hereetikute suhtes märksa sallimatumalt meelestatud kui ilmalik võim, viimane omakorda märksa sallimatum kui kiriklik võim. Ometigi oli Kirikul kõige rohkem põhjust hereesiat vihata, kuid juhindudes Kristuse õpetusest olid Kirikul ka sama kaalukad põhjused hereetikuid armastada ja anda neile pöördumise võimalus.

Üks keskajal populaarseimaid pühakuid oli dominikaani ordu munkpreester ja inkvisiitor püha Robert Veronast. Tema inkvisiitoriamet seisnes esmaselt õige katoliku õpetuse jutlustamises, üleskutsetes pöördumisele selleks antud armuajal ning innukates palvetes ja paastumises hereetikute pöördumise eest. Alles seejärel asus ta süüdlaste väljauurimisele ja kohtuprotsesside algatamisele. Tema jutlustel, üleskutsetel ja palvetel oli niivõrd laialdane mõju hereetikute pöördumisele, et paar jüngrite arvu vähenemise tõttu murelikku hereetikut varitsesid Peetrust ja tema kaaslast ning tapsid nad kirvelöökidega pähe. Üks kaasaja tunnustatuimatest medievistidest Jacques Le Goff, kes oli konsultandiks Umberto Ecole tema raamatu Roosi nimi kirjutamisel, sisendab teadlikult eksitavalt, et Petrus Veronast tapeti Milaano linnas puhkenud rahvarahutuste käigus, püüdes niimoodi mõista anda, nagu oleks tema tapjateks olnud Inkvisitsiooni meelsusterrori all kannatanud ja selle vastu üles tõusnud linnakodanikud. Tegelikult oli asi hoopis vastupidine – rahvarahutused algasid hoopis peale Peetruse ja tema kaaslase tapmise teatavakstegemist avalikkusele ning tema jäänuste toomist Milaano katedraali, kuhu rahvamassid kogunesid talle austust avaldama. Rahvakogunemise käigus nõudsid rahvahulgad spontaanselt Peetruse pühakuks kuulutamist, koos tema tapjatega ka kõigi hereetikute kinnivõtmist ja karmi karistamist, mida mõned püüdsid asuda omakohtu korras ka teoks tegema, süüdistades sellega viivitavaid ja rahvahulki korralekutsuvaid kiriklikke ja ilmalikke võime arguses ja otsustusvõimetuses. Nii Le Goffi kui ka Umberto Eco puhul on tegemist ajalooliste faktide tendentsliku moonutamisega, mis on seda laiema desinformeeriva mõjuga, et üks neist on Pariisi Sorbonne’i Ülikooli professor ja Prantsuse Teaduste Akadeemia liige, teine aga tuntud kirjanik, kelle raamat on bestseller ning aluseks ka populaarsele paskvill-filmile. Ajalooline fakt on see, et p. Peetrus Veronast ei põhjustanud oma inkvisiitorikarjääri jooksul ühtegi surmaotsust. Inkvisiitoritest on pühakuteks kuulutatud peale Verona Peetruse ka Pedro de Arbuez ja paavst Pius V ning ka pühal Raymond de Pennafortil on väljapaistva kirikuõiguse spetsialistina olnud inkvisitsiooniprotsessi reeglite väljatöötamisel oluline roll.

IV

Hispaania inkvisitsioon

Üks põhilistest inkvisitsioonikriitikute sihtmärkidest on Hispaania inkvisitsioon, mis sõltuvalt süüdistaja kujutlusvõimest ja arvude ja tõega ümberkäimise julgusest olevat põletanud inimesi sadadest tuhandetest kuni kümnete miljoniteni. Seevastu Hispaania inkvisitsiooni poolt tegelikult surmamõistetute arv on suhteliselt väike, näiteks J. Tyszkiewiczi arvestuste kohaselt ainult 216 surmamõistetut kogu tema tegutsemise nelja sajandi vältel.[15] Seda on väga vähe hoolimata selle inkvisitsiooni poolriiklikust ja üle kogu Hispaania ulatuvast iseloomust, süstemaatilisest ja intensiivsest tegevusest ning XV-XVI sajandi Hispaania keerulisest ühiskondlik-poliitilisest ja religioossest olukorrast, mis tulenes eeskätt suurest hulgast pealiskaudsel ja teeskleval viisil judaismist ja islamist katoliku usku pöördunutest. Võrreldes protsesside ja kahtlusaluste üldarvu süüdimõistetute üldarvu ja kohtuotsuste iseloomuga, võib kindlalt väita, et Hispaania inkvisitsioon oli üks leebemaid omataoliste seas.

Hispaania inkvisitsiooni toimimisele heidab varju selle kaheldamatu ärakasutamine poliitilistel eesmärkidel. Seevastu selle süstemaatilist kuritarvitamist poliitiliste vastaste kõrvaldamiseks religioossete süüdistuste fabritseerimise läbi ei suuda tõendada ükski tõsine ajaloolane. Hispaania ühendatud kuningriik oli XV-XVI sajandil üks kõige suuremate poliitiliste vabadustega rangeimaid õigusriike tolleaegses Euroopas. Inkvisitsiooniprotsesse viidi Hispaanias läbi suure põhjalikkuse ja erapooletusega ning neis võidutses reeglina halastus ja leebus pöördunute vastu, mis kajastus religioossetel rahvapidustustel auto-da-fe-del. Vahendina ebaõiglaste ja erapoolikute kohtuotsuste vastu kuulus süüalustele pealegi kohtuotsuse edasikaebamise õigus Rooma, mida kasutati nii tihti, et Hispaania kuningakoda soovis seda õigust korduvalt piirata, kuid kohalike suurinkvisiitorite vastuseisu tõttu, kes ei tahtnud lasta end muuta kuningavõimu kuulekateks sulasteks, polnud neil püüdlustel edu.

Tuntuima hispaania suurinkvisiitori, Tomas de Torquemada isik, kes on Dostojevski suurinkvisiitori põhiprototüübiks, ei oma tegelikkuses Dostojevski geniaalse tegelaskujuga midagi ühist. Uurijad, kes on võtnud vaevaks lugeda tema kirjutisi, uurida tema kohtuprotokolle ja -otsuseid, tema kirjavahetust ning kohtualuste tunnistusi tema kohta, on sunnitud järeldama, et tegemist oli mitte ei usufanaatikuga ega paindumatu ja halastamatu õigluse pedantse täideviijaga, vaid pigem leebusele kalduva kohtunikuga, kes hindas süüalust alati individuaalsete asjaolude põhjal ning oli huvitatud pigem pöördumise ja kahetsuse saavutamisest kui karistuse määramisest – ühesõnaga, ta oli isik, kelle puhul domineeris selgelt hingehoidja, mitte aga kohtuniku ja karistaja kutsumus, nagu vaimulikule igati kohane.

Auto-da-fe ja Sanbenito

Hispaania inkvisitsiooni asjatundmatute ja sageli kuritahtlikult valelike kriitikute poolt tuuakse selle inkvisitsiooni julmade karistuste illustreerimiseks näiteks kurikuulus auto-da-fe, mis seonduvat väidetavalt vere, tule ja tules kärssavate hereetikute lihaga, mida fanaatiline rahvahulk pooleldi rõõmuga ja pooleldi hirmuga nuusutab. Selline auto-da-fe on täielik fantaasia. Tegelik auto-da-fe polnud otsesemas seoses hereetikute tulesurmaga kui seda oli kohtuotsuste väljakuulutamine inkvisitsioonikohtu viimasel istungil.

Auto-da-fe kujutas endast pidulikku poolilmalikku ja poolreli-gioosset rahvakogunemist inkvisitsiooniprotsessi lõppotsuse kuulamiseks. Oma valdavas tonaalsuses kujunes see tseremooniaks eksiõpetustest pöördunud ja lahti öelnud hereetikute, veel enam aga seda teostanud Jumala halastuse ning kõiges selles võidutseva katoliku usu auks. Pöördunud olid auto-da-fe‘l alati enamuses ja neile oli suunatud rahva enamuse tähele-panu. Auto-da-fe’l ei põletatud kedagi ega midagi peale viiruki ja pöördunud hereetikute käes põlevate küünalde, sest auto-da-fe pidi põhimõtteliselt olema mitte õiglase karistuse, vaid Jumala halastuse võidutsemise püha. Loeti ette küll karistatute nimed, kuid enamuses olid alati ilmalikust karistusest ainult kirikliku patukaristusega pääsenute nimed. Isegi kui loeti ette kurjakuulutav kohtuotsus „süüdi kangekaelses hereesias, loovutada ilmalikule võimule kohaseks karistamiseks“, siis surmanuhtlus määrati ilmaliku kohtu poolt hiljem ja teostati hiljem, tõsi küll, samuti avalikult ja rahva arvukal osavõtul, kuid nii teostati keskajal kõik hukkamised. Kuid see üritus oli midagi muud kui auto-da-fe.

Paskvillajaloolane Lloriente kirjutab 12. veebruaril 1486. aastal Toledos asetleidnud auto-da-fe’st, ja väidab, et selle käigus olevat ilma eelnenud protsessita põletatud 750 süütut inimest. Inkvisitsioonikohtu dokumentide uurimine näitab, et sellele auto-da-fe’le eelnesid mitmed protsessid rohkem kui aasta jooksul, et kangekaelses hereesias püsimises ei mõistetud süüdi ega ilmalikule võimule ei loovutatud ühtegi inimest ning et rõhuvale enamusele 750-st, kelle kohta loeti ette kohtuotsused, määrati „karmid“ kiriklikud patukaristused nagu näiteks lugeda kolme kuu jooksul iga päev neli patukahetsuspsalmi.

Kuna auto-da-fe oli keskne avaliku iseloomuga nähtus Hispaania inkvisitsiooni ajaloos, kasutasid räigelt ja vihkavalt antikatoliiklikud inkvisitsioonikriitikud seda nähtust alatult ära, muutes selle tähenduse tegelikule risti vastupidiseks ja seostasid selle avalikel hukkamispidustustel kümnete tuhandete tuleriitadel lõõmavate õnnetutega, justkui kujutanuks auto-da-fed endast hereetikute avalikke grillimispidusid tuhandete sadistlikult hõiskavate katoliiklaste osavõtul.

Auto-da-fe’dega seondub ka Sanbenito nimeline nähtus. See kujutab endast eredavärvilist pika kapuutsiga riietust, mida auto-da-fel kandsid nii enne kohtuotsust hereesiast pöördunud kui ka hereesias süüdi (tuleriidale) mõistetud. Iga kategooria kandis erinevat Sanbenitot, vastavalt oma süü iseloomule. Paranda-matud hereetikud kandsid punaste ja erk-kollaste leekidega ning mustades, tumepruunides või tumepunastes värvides deemonitega Sanbenitosid, mis illustreerisid nende peatset igavest saatust. Kui ilmalik kohus otsustas parandamatu hereetiku surma mõista, kandis hereetik Sanbenitot ka tuleriidale minekul.

V

Mõned üldlevinud valed

Inkvisitsiooni kohta ja tegelikkus

Suur osa valeväidetest Inkvisitsiooni kohta said eelnevas juba ümber lükatud ja õigesse valgusesse seatud. Käsitleme siin veel mõningaid tüüpilisemaid Inkvisitsiooni aadressil tehtud valesid või faktimoonutusi.

Väide 1: Inkvisitsioonikohtud põletasid sajandite jooksul tuhandeid (kümneid, sadu tuhandeid … miljoneid) nõiduses süüdistatud inimesi, ilma mingi sisulise uurimiseta ja ainult fanaatilistest religioossetest veen-dumustest ajendatud ning fabritseeritud süüdistuste alusel.

Nagu näitab üks täiesti mittekatoliiklik, enamgi veel, paradoksaalsel viisil nimelt kaasaegse uuspaganluse ja nõiakultuse pooldajast medievist Jenny Gibbons oma uurimistöödes nõiajahi nähtuse kohta Euroopas, piirdus nõidadepõletamise fenomen ajaliselt ja geograafiliselt pea eranditult erinevate protestantismi voolude levikuaja ja piirkondadega. Pikka aega jättis Katoliku Kirik nõidumisega seonduvad juhtumid inkvisitsioonikohtute huvipiirkonnast üldse välja. Näiteks paavst Aleksander IV keelas 1258 ja 1260 inkvisitsioonikohtutel kategooriliselt tegeleda süüdistustega nõidumises. Tolerantsi maagia ja nõidumise suhtes piiras alles Johannes XXII 1326. a. ja seejärel Innocentius VIII oma bullaga Summi desiderantes. Ka siis suhtus Rooma maagia ja nõidumise jälitamisse ja karistamisse märksa skeptilisemalt ja kainemalt kui seal, kus nõiad ka tegelikkuses sattusid kohalike inkvisitsiooni-kohtute huviorbiiti, eeskätt Saksamaal seoses Jakub Sprengeri Nõiahaamriga ja sellel põhineva tegevusega. Seal oli tegemist teoloogilise küündimatuse ja demonoloogia obsessioonist põhjustatud kuritarvitustega ning Rooma kutsus liiginnukad nõiakütid ajapikku korrale. Ka kurikuulus Hispaania inkvisitsioon käsib oma juhistes olla maagia ja nõidumise küsimustes väga ettevaatlik ja skeptiline. Inkvisitsiooni suhtes kriitiline ajaloolane B. P. Levack kirjutab: „Mitte ühtki jurisdiktsioonidest ei saa võrrelda leebuse osas Hispaania inkvisitsiooniga XVII sajandil. Sellel Hispaania ajaloos kõige laiaulatuslikumal nõidade jälitamise ajastul, mis haaras rohkem kui 1900 isikut, mõisteti ainult 11 tuleriidale.“[16]

Samal ajal Jean Calvin Genfis, anglikaanid Inglismaal ja Iirimaal ning Martin Lutheri järglased Saksamaal saatsid nõiduses süüdistavaid tuleriidale tavaliselt ilma mingi uurimis- ja kohtuprotsessita, lihtsalt „auväärse ja uskliku inimese“ süüdistuse põhjal ning isegi ilmalikes seadustes leiduvad kriteeriumid maagia ja nõidumise kohta olid ülimalt puudulikud ja meelvaldsed. Sellest kõigest kirjutab ajalooliste allikatega dokumenteeritult druiidliku nõiakultuse pooldaja Jenny Gibbons.[17]

Väide 2: Inkvisiitorid on otseselt vastutavad Lõuna-Prantsusmaal Beziers’ linnas 1209. aastal toimepandud veresauna eest, mille käigus tapeti valimatult kõik linnas viibinud mehed, naised ja lapsed, olgu nad katarid või mitte ja mille ajendiks oli inkvisiitori ja paavstliku legaadi Citeaux’ kloostri abti Arnoldi (Arnaud) küüniline vastus ristisõdijate juhi küsimusele, mida teha katarite väljaandmisest ja alistumisest keelduvate linnaelanikega: „Ah, tapke nad kõik, küll Jumal taevas omad ära tunneb!“

Esiteks on ajalooliselt vale süüdistada selles veresaunas Inkvisitsiooni ja inkvisiitoreid, sest see toimus paarkümmend aastat enne Inkvisitsiooni asutamist. Veresaun toimus tõepoolest ja süüdistuse võib adresseerida küll paavstliku legaadi abt Arnaud’ aadressil, kuid sealjuures tuleb kriitiliselt uurida allikaid ja asjaolusid. Beziers oli katarite hereesia põhikeskuseks Lõuna-Prantsusmaal, ehkki enamuse selle linna elanikest moodustasid katoliiklased. Linna piiramisel saadeti linnamüüride ette kõigepealt saatkond kohaliku Montpellier’ piiskopi Rinaldi juhtimisel, kes esitas nõudmise anda nimekirja alusel välja kõik hereetikud, kusjuures alternatiivina pakuti kõikidele katoliiklastele võimalust lahkuda linnast. Linna kaitsjad lükkasid mõlemad ettepanekud tagasi ja hakkasid koheselt  delegatsiooni liikmete pihta laskma nooli. Sellest reeglite rikkumisest raevunud ristisõdijad alustasid tormijooksu ja vallutasid linna, mis osutas meeleheitlikku vastupanu. Linna vallutamise käigus tapeti palju naisi ja lapsi. Ristisõja juht abt Arnaud teatab oma kirjas paavst Innocentius III-le tapetute üldarvuna kakskümmend tuhat inimest. Sellesama Arnaud’ kohta lähebki sajandeid hiljem käiku kuri legend, et juba enne tormijooksu olevat ta tõotanud mitte jätta Beziers’ linnast kivi kivi peale ning et ristisõdijate arutlustele selle üle, kuidas linna vallutamisel eristada katoliiklasi hereetikutest, olevat ta vastanud: „Tapke nad kõik, küll Jumal taevas omad ära tunneb!“

Kuid iga tõsine ajaloolane peab olema allikakriitiline, seda eriti kontroversioonilistes küsimustes. Neid Arnaud’ sõnu ei leia me ühestki kohaliku päritoluga lähiajaloolisest kroonikast, mida on rohkem kui kümmekond, vaid need ilmuvad esmakordselt 300 miili eemal ühe Saksa autori Peter Caesarius von Heisterbachi kirjutises Dialogi miraculorum, mis pole üldsegi ajalookroonika, vaid kujutab endast vabas vormis arutlusi maailma asjade üle ning sealgi on need sõnad toodud kujul Dicisse fertur – „Väidetakse, et ta olevat öelnud…“. Heisterbachi raamatust korjasid selle väite paarsada aastat hiljem üles protestantlikud antikatoliiklikud paskvillistid ja lasid selle ringlusse juba vaieldamatu ajaloolise faktina, mis demonstreerivat katoliku piiskoppide küünilisust ja verejanu.

Ehkki abt Arnaud’ ristisõja juhina oleks võinud ja pidanud ära hoidma vähemalt vastupanu mitteosutavate naiste ja laste tapmise, ei tea me asjaolusid, mil määral ta oli teadlik linnas toimunust ning võis seda ära hoida, samuti seda, mil määral provotseerisid linna kaitsjad oma vastupanuga toimunud veresauna. Keeldudes relvi maha panemast ja alistumast ning osutades vallutajatele aktiivset vastupanu, peab iga isik, olgu ta isegi naine või laps, arvestama sellega, et temaga käitutakse sõjas kehtivate põhimõtete kohaselt – seda ka tänapäeval.

Väide 3: Inkvisitsioon oli keskaja ideoloogiline salapolitsei, mis hoidis keskaja ühiskonda püsiva meelsusterrori õhkkonnas ja oli rahva poolt vihatud.

Tõsi on pigem see, et Inkvisitsioon oli keskajal rahvahulkade poolt toetatud ja hinnatud ning et mõned inkvisiitoriametit täitnud pühakud olid väga laialt austatud nagu näiteks püha Peetrus Veronast, üks keskaja populaarseimatest pühakutest, kellele püstitati hauamonument Milano katedraalis, üks gooti monumentaalskulptuuri ilusaimatest näidistest, ainuüksi rahva annetustest kogutud rahadega. Kui rahvahulgad olidki Inkvisitsiooni suhtes kriitilised, siis pigem selle leebuse ja pikaldase asjaajamise pärast. Nagu eelpool viitasime, kui Inkvisitsiooni poleks asutatud, oleks Euroopas omakohtu korras või ilmalike kohtute poolt põletatud mitmeid kuni kümneid kordi rohkem inimesi kui seda tehti Inkvisitsiooni otsuste alusel. Seda tõendab kaudselt ka hiljem XVI sajandi keskpaigast kuni XIX sajandi alguseni protestantlikes maades kirikliku juhtimiseta ja rangete protseduuriliste alusteta toimunud nõidade põletamise hüsteeria.

Väide, et keskaja ühiskond olevat elanud Inkvisitsiooni põhjustatud pideva jälitamise ja põletamiste läbi tekitatud hirmu ja meelsusterrori õhkkonnas, on meelevaldne ja absurdne igale inimesele, kes vähegi tunneb keskaja kultuuri, tema kunsti, muusikat, kirjandust, riietust ja muid eluavaldusi, mis kõik kiirgasid elurõõmust, ülevusest ja elujaatusest. Seevastu morbiidne pessimism ja surmapüüdlus ilmneb hoopis katarite ja sarnaste gnostikute kontrakultuuri mälestusmärkides, mida kaasajal püüab populariseerida näiteks vanamuusika elemente kasutav rockansambel Dead Can Dance ja gnostiliste sugemetega vanamuusikat esitav ansambel Saraband.

Väide 4: Inkvisitsioon on süüdi sadade tuhandete … miljonite süütute inimeste põletamises.

Mida rohkem nulle suvalise arvu taha pannakse, seda vägevam ja raskem tundub see süüdistus inimestele, kes ei vaevu mõtlema, kriitilisest uurimisest rääkimata, vaid võtavad kõik seisukohad oma teadusliku objektiivsuse poolest Delfi kommentaaridega võrreldavatest ajaloo- ja religiooniteemalistest paskvillidest. Inkvisitsiooni ohvrite üldarv läheneb neis paskvillides vahel Nõukogude režiimi ohvrite üldarvule, 70 miljonile.

Tõsistel ajalooliste esmaallikatega töötavatel ajaloolastel pole õnnestunud kindlaks teha Inkvisitsiooni poolt surmamõistetute üldarvu tema tegutsemise kuue sajandi vältel ja vaevalt see ka õnnestub. Raskused ohvrite arvu arvestamisega tulenevad eelkõige sellest, et peale üksikute erandite, puuduvad inkvisit-sioonikohtute protokollides otsesed andmed surmanuhtluse määramise kohta. Kohtuotsus „Süüdi kangekaelses hereesias, anda üle kohaseks karistamiseks ilmalikule kohtule“ lõppes küll enamasti surmanuhtluse määramisega tuleriidal, kuid mitte alati, sest selle karistuse kohaldamine sõltus suveräänse ilmaliku kohtu leebusest või karmusest. Inkvisitsioonikohtud pole ka teinud süüdimõistetute üldloetelusid ega tegevusaruandeid. Seepärast peavad uurijad peale säilinud kohtuprotokollide oma statistikas tuginema peamiselt kaudsetele meetoditele ja võrdlema ühtede piirkondade andmeid teiste piirkondade andmetega ja analoogia põhjal rekonstrueerima oletatava süüdimõistetute arvu.

Kui palju inimesi terves Euroopas Inkvisitsiooni poolt tsiviilkohtule karistamiseks üle anti, ei saa isegi umbkaudselt öelda. Siiski on meil pisut väärtuslikku ja täpsemat informatsiooni mõne üksiku inkvisitsioonikohtu tegevuse kohta hereesiatega võitlemise kõrgajastul ja see statistika on igati huvitav. Pamiers’is mõisteti aastatel 1318-1324 süüdi 24 isikut, kellest 5 anti üle tsiviilvõimudele. Touluse’is aastatel 1308-1323 kannavad 930-st süüdimõistetust ainult 42 kurjakuulutavat märkust relictus curiae saeculari. Nii näib, et Pamiers’is põletati hereesia pärast üks viie süüdimõistetu ja Touluse’is üks kahekümne kahe süüdimõistetu kohta[18], ehkki need paigad olid hereesia taimelavad ja Inkvisitsiooni tegevuse peamised piirkonnad. Võime ka lisada, et see oli Inkvisitsiooni tegutsemise kõige aktiivsem periood.

Hispaania inkvisitsiooni ajalugu uurinud ja oma üldhinnangus ülikriitiline Henry Charles Lea hindab Hispaania inkvisitsiooni poolt surmamõistetute koguarvu kolme ja poole sajandi jooksul kuni kümne tuhandeni, mis on kindlasti tugevalt liialdatud; Ricardo Garcia Carcel kolme kuni viie tuhandeni, seevastu igati objektiivne ja usaldusväärne Józef Tyszkiewicz saab arvuks ainult 216.

Inkvisitsiooni poolt kogu tegutsemiseajal terves Euroopas tuleriidale saadetute üldarvu on võimalik hinnata ainult ligilähedaselt, suurusjärgu piires. Kindlasti ei ületa see sadat tuhandet, tõenäoliselt jääb see kümne kuni paarikümne tuhande surmamõistetu piiridesse.

Seega väited Inkvisitsiooni isegi sadadest tuhandetest, rääkimata miljonitest ohvritest on absurdsed. Kui palju surmanuhtlusi langetasid kuue sajandi jooksul Euroopa ilmalikud kohtud?

Väide 5: Inkvisitsioon saatis tuleriidale Jeanne d’Arci ja hiljem Kirik kuulutas ta pühakuks – järelikult Kirik on nii ekslik kui ka silmakirjalik.

Jeanne d’Arci saatsid tuleriidale Prantsusmaa vallutanud Inglise ülikud koostöös nende poolt ametisse edutatud Beauvais’ piiskop Pierre Cauchoniga. Sel protsessil polnud midagi tegemist Inkvisitsiooniga, sest vastuolus paavsti dekreediga kõrvaldati selle protsessi juhtimiselt paavstlik legaat ja samas Põhja-Prantsusmaa inkvisiitor Jean Le Moine. Tegemist oli puhtpoliitilise protsessiga, mille poliitiliste motiivide varjamiseks kasutati religioonivastase kuriteosüüdistuse fabritseerimist. Selleks andis formaalselt aluse Jeanne d’Arci veendumus, et ta tegutses jumalikul sisendusel. Tõsi on, et protsess viidi läbi kohaliku piiskopi juhitud kiriklikus kohtus. Kuid Kirik pole kunagi väitnud, et kohalikud piiskopid oleksid eksimatud oma õpetuslikes avaldustes, veelgi vähem distsiplinaarse iseloomuga otsustes. Isegi paavst on eksimatu ainult oma puhtõpetuslikes, mitte aga distsiplinaarsetes otsustes ja võib langetada kahjuliku, eksliku, tendentsliku või ebaõiglase distsiplinaarse otsuse. Jeanne d’Arci mõistis süüdi poliitilise võimu käepikendusena tegutsenud kohalik piiskop, tema kuulutas pühakuks aga paavst. Pühakukskuulutamine aga, erinevalt tuleriidale mõistmisest, kõigi nõuetekohaste tingimuste täitmise korral, on eksimatu akt. Kindlasti protesteeriks ka püha Jeanne d’Arc praegu ise oma väidetavate kaitsjate püüete vastu tema kaitsmisel süüdistada Kirikut.

Väide 6: Inkvisitsioon piinas ja saatis tuleriidale Savonarola selle eest, et ta kritiseeris korrumpeerunud vaimulikke ja paavsti.

On moodne teha kõigist tuntumatest Inkvisitsiooni või muu kirikukohtu poolt süüdimõistetutest süütud ohvrid ja ebaõigluse all kannatanud „märterpühakud“. Peale Jeanne d’Arci ei andnud ükski neist pühaku mõõtu välja. Savonarola puhul annavad heroilise mõõdu välja ainult tema hulljulgus, enesekindlus ja vankumatu missioonitunne. Tegelikult oli ta religioosne fanaatik, kes poliitiliste vahendite ja religioosse meelsuspolitsei abil püüdis Florenzias sisse viia teokraatlikku jumalariiki maa peal, Talibani šariaadiriigi katoliiklikku varianti. Katoliku Kirik on alati taolistest püüdlustest hoidunud, seda isegi Paavstiriigis (st Roomas paavsti valdustes). Savonarola protsessi ei saa ka pidada õiguspäraseks inkvisitsiooniprotsessiks, ehkki see oli küll kiriklik kohtuprotsess. Selle läbiviimise käigus esines vaieldamatuid kuritarvitusi kõikides kirikukohtutes kehtivate reeglite vastu, milleks oli eelkõige eeskirjade vastane seitsmekordne piinamise kasutamine (mida põhjendati sellega, et jätkati ainult ühte ja sama piinamiskorda). Kuid arvestada tuleb sellega, et Savonarola oli oma Florenzias sisseviidud teokraatliku diktatuuri (mis seisnes muide ka amoraalsuse väljajuurimise eesmärgil ohtras surmanuhtluse kasutamises) käigus enda vastu häälestanud mitte ainult oma vaenlased, vaid kõik oma senised pooldajad ja protsessi taga seisis psühholoogiline surve, mis oleks liigpehme kohtuotsuse korral lõppenud rahva spontaanse omakohtuga. Et kindlustada protsessi erapooletust, nõudis paavst protsessi läbiviimist Roomas. Florenzia võimud sellega aga ei nõustunud ja viisid selle kiirkorras ja protseduurireegleid rikkudes läbi kohapeal Paavstlik delegatsioon, mis pidi valvama kohtuprotsessi läbiviimise õigluse üle, protsessi käiguks kohale ei jõudnudki.[19] Ehkki kohus koosnes enamuses kohalikku piiskoppi esindanud vaimulikest, Savonarola vihastest vaenlastest (kelleks olid eelkõige frantsikaanid), polnud sel kohtul midagi tegemist inkvisitsioonikohtuga ja loomulikult puudus tal erapooletus ja objektiivsus, mis olid üheks inkvisitsioonikohtute asutamise põhjustest ja selle tegevuspõhimõtetest. Võib vaielda küll Savonarolale määratud karistuse õiguspärasuse ja liigse karmuse üle, kuid süütu märter ta küll ei olnud.

Väide 7: Inkvisitsioon saatis tuleriidale suure teadlase Giordano Bruno.

Giordano Bruno polnud ei suur teadlane ega suur filosoof, vaid oma ebaoriginaalseid gnostilisi teooriaid teaduse ja eesrindliku filosoofia pähe esitav avantürist ning ühiskondlikule ja religioossele mässule õhutaja. Kui ta radikaalsete protestantlike teesidega teoseid avaldades ja üle terve Euroopa levitades julges ilmuda katoliiklikele maadele Veneetsias, võeti ta kinni ja toodi kohaliku inkvisitsioonikohtu ette. Juurdluse käigus nõustus ta kõigepealt lahti ütlema oma hereetilistest seisukohtadest ja need avalikult hukka mõistma. Täiesti vale on see, nagu oleks Bruno hukka mõistetud heliotsentrilise süsteemi propageerimise pärast, sest see oli kiriklikes ringkondades tuntud 70 aastat enne Brunot Nikolaus Kopernikuse tööde kaudu. Eelkõige mõisteti ta süüdi mässuliste ühiskonna- ja kirikuvastaste hereesiate levitamise eest. Kuna Bruno kirjutised olid teinud suurt kahju üle terve Euroopa, pidi kahju heastamine toimuma Roomas. Peale saabumist Rooma muutis aga Bruno seisukohta ja keeldus hereesiatest lahtiütlemisest. Inkvisitsioon andis talle kannatlikult ühe võimaluse teise järel ja selline ootamine kestis üle kuue aasta, kuid uhke ja kangekaelne Bruno lükkas kõik armuvõimalused tagasi. Viimasele definitiivsele kohtuotsusele („Süüdi kangekaelses hereesias, loovutada sobivaks karistamiseks ilmalikule võimule“) lisas kõrgeim inkvisitsioonitribunal Rooma kubernerile määratud palve, et karistus ei seisneks surmanuhtluses või vigastamises. Kuid Rooma kuberner otsustas Bruno kangekaelsuse tõttu teisiti ja lasi ta põletada.

Väide 8: Inkvisitsioon keelas Galileo Galilei ja Nikolaus Kopernikuse teaduslikud tööd.

Poola Toruni linna kanoonik (st katedraalkiriku vaimulik) Nikolaus Kopernikus saatis oma teadusliku töö heliotsentrilise süsteemi kohta Taevakehade pöörlemisest spetsiaalse pühendusega paavst Paulus III-le, kes selle poolehoiuga vastu võttis. Ehkki uuel teoorial oli rohkem vastaseid kui pooldajaid, kuulus heliotsentriline süsteem kogu aeg diskuteeritavate hüpoteeside alla ega polnud kunagi Kiriku poolt otseselt keelatud. Mis oli küll keelatud, oli selle hüpoteesi esitamine vastuvaidlematu tõsiasjana, mis tähendanuks verifitseeritava teadusliku hüpoteesi õigustamatut tõstmist kõigutamatult tõese teoloogilise dogma tasemele. Loodusteaduste ja teoloogiateaduse valdkondade, kompetentside ja tõepretensioonide segiajamine Galileo Galilei poolt oli ka põhjuseks, miks Kirik tsenseeris osa tema töödest ja nõudis temalt loodusteaduslikes töödes esinevate ekslike teoloogiliste väidete tagasivõtmist, loobumist loodusteaduse ja teoloogia lubamatust segamisest, ja oma väidete esitamist edaspidi ainult teaduslike hüpoteesidena, mitte aga kaljukindlate dogmadena, mille toetuseks ei esitanud Galilei ühtki põhjendust. Tõsiasi on see, et Galileid ei vangistatud, ei piinatud, vaid ainult tsenseeriti ja ta elas elu lõpuni teaduslikke uurimusi tehes oma sõbra kardinal Piccolomini majas, saades elu lõpuni kogukat elatisraha paavstilt.

VI

Üldhinnang Inkvisitsioonile

Ameerika ajaloolane Henry Charles Lea, keda kuidagi ei saa süüdistada parteilisuses katoliku Kiriku poolt, kirjutab:

„Ükskõik, kuivõrd me ka ei võiks hukka mõista vahendeid, mida kasutati katarluse allasurumiseks ja kaasa tunda neile, kes kannatasid oma südametunnistuse veendumuste pärast, ei saa me tunnistamata jätta, et ortodoksse usu kaitsmise üritus oli sel juhul progressi ja tsivilisatsiooni ürituseks. Kui katarlus oleks muutunud valitsevaks, või isegi, kui sellel oleks lubatud eksisteerida võrdsetel alustel, ei oleks selle mõju saanud end tõestada muudmoodi kui katastroofilisena.“[20]

Me ei kavatse tunnistada liberaalsete demokratismiusuliste skisofreenilist tolerantsidogmat kõige kurja suhtes, mille kohta nad enamasti teavad, et sel on katastroofilised tagajärjed. Üks Hitleri režiimi esimestest ohvritest, kindral Gneisenau ütles: “Kurjus toitub heade inimeste otsustusvõimetusest ja tegevusetusest”. Isegi enamus Inkvisitsiooni tingimusteta hukkamõistvaid ajaloolasi ja ühiskonnateadlasi, kes püüavad väidelda vähegi objektiivsete argumentide tasemel, ei eita seda, et enamus hereetilisi voole keskajal kujutas endast revolutsiooni ja mässumeelsuse rüütamist religiooni vormi ja selle põhjendamist religioossete argumentidega. Seda tunnistab ka Karl Marx, väites, et ühiskondlikelt vaadetelt kujutas katarlus endast religioosset kommunismi, millel olid olemas nii revolutsiooniline missioonitunne kui ka revolutsioonilise terrori meetodid.

Suhtumine karmi ja vajadusel ka surmanuhtlust kasutavasse võitlusesse katarluse ja teiste keskaja suurte hereesiatega või olulist mõjujõudu omanud üksikhereetikute vastu on tegelikkuses täiesti taandatav kaasaja inimeste suhtumisele kommunistlikku maailmarevolutsiooni, proletariaadi diktatuuri ja revolutsioonilist terrorit propageerivatesse ortodokssetesse marksistidesse. Kes arvab, et kommunistlikul parteil tuleb lasta piiranguteta osa saada sõnavabadusest, osaleda parlamendivalimistel, levitada kommunistlikku propagandat, ning väidab näiteks, et Kerenski valitsus tegi õieti, kui ta ei keelustanud bolševike parteid ega  arreteerinud ega lasknud maha tema juhte, siis mõistab ta kindlasti hukka ka Inkvisitsiooni. Kui ta aga tunnistab vajadust keelustada kommunistlik partei, arreteerida kõik põrandaalused kommunistid ning karmilt, kuni surmanuhtluse kasutamiseni, karistada revolutsioonilise võitluse  propageerijaid ja praktiseerijaid, siis pole tal tegelikult ka mitte mingit põhjust hukka mõista Inkvisitsiooni, mis tegeles samuti süstemaatiliselt ja kuritahtlikult ühiskonnaohtlike eksiõpetuste levitajate ja praktiseerijate karistamisega. Kes seda ei tee, pole suuteline midagi õppima ajaloost ega seetõttu mõistma ka kaasaja ühiskondlikke protsesse, ja nii jääb üle talle ainult soovida oodata, kuni elu teda ja temasuguseid õpetab, kuni järje-kordne mõõdutundetult sallivate ja rumalalt heade inimeste otsustusvõimetusest ja tegevusetusest toitunud ja jõudu kogunud massikurjategija sadade ja tuhandete süüdlaste asemel tõepoolest miljoneid tõeliselt süütuid põletab ning paariks põlvkonnaks inimeste peadest liberalismi ja piiramatu tolerantsi haiguse välja peletab.

Me viitasime sellele, et peale väga üksikute erandite, loovutas Inkvisitsioon ilmalikule kohtule surmanuhtlusega karistamiseks ainult neid hereetikuid, kelle hereetiliste vaadetel olid ka olulised ühiskonnaohtlikud tagajärjed. Asjaolu, et pikemas perspektiivis on reaalselt ühiskonnaohtlikud tagajärjed igal hereesial, ka puhtteoloogilise iseloomuga eksiõpetusel, seda religioosselt ükskõikne ja agnostiline kaasaaja inimene muidugi mõista ei suuda. Seda tõestada pole minu praegune ülesanne. Piisab sellestki, kui viidata enamuse Inkvisitsiooni poolt karistatute ühiskonna-ohtlikkusele puhtalt sotsioloogilisest ja poliitilisest aspektist.

Enne kui jõuda isikliku hinnanguni Inkvisitsiooni kohta, tuleb veelkord mainida, et ilma mingi kahtluseta kujutas just nimelt Inkvisitsiooni asutamine ja inkvisitsiooniprotsessi reeglite väljatöötamine olulist edasiminekut kohtuliku uurimise ja õigusemõistmise süsteemi arengus ning hoidis ära kordi suuremad süüdimõistetute arvud, mis oleksid võinud olla selle institutsiooni puudumise korral.

Isiklikult arvan, et Kirik peab puhtalt vaimset kahju tekitavaid kangekaelseid hereetikuid (eeldusel, et nad on kristlased) karistama vastavalt ainult puhtvaimsete karistustega, eelkõige ekskommunikatsiooni ehk kiriklikust osadusühtsusest väljaarvamisega. Nad on seda kangekaelse hereesia läbi niikuinii ise teinud. Kas ilmalik võim on suuteline tunnistama ekslike religioossete ideede ühiskonnaohtlikkust, nende levitamist keelama ja levitajaid karistama, see on juba ilmaliku võimu asi. Kirik võib siin ilmalikule võimule oma kompetentsi tõttu religioossetes ja moraalsetes küsimustes osutada vaid konsultatiivset ekspertabi, mitte aga mittekristlaste üle kohut mõista. Nii on see vähemalt selliste eksiõpetuste puhul, mille levitajad pole kristlased, sest nende üle Kirikul jurisdiktsioon puudub.

Juhul kui mingi religioosne eksiõpetus on ühiskonnaohtlik näiteks seetõttu, et kutsub üles avaliku korra vägivaldse rikkumisele, õigustab moraalse või psüühilise vägivalla rakendamist või propageerib ühiskonnaohtlikke perversioone nagu homoseksualism ja pedofiilia, siis peaks ilmalik võim rakendama vastavate tegude eest ilmalikus karistusseadustikus ettenähtud karistusi. Ning katoliku preestrina, kes peab juhinduma traditsioonilisest katoliku õpetusest ja praktikast, ei saa ma eitada surmanuhtluse sobivust ja õigustatust tõsiste kuritegude puhul. Kui aga ilmneb selliste ühiskonnaohtlike tegude lahutamatu seos konkreetse religioosse eksiõpetusega, peaks ilmalik võim keelama vastava väärreligiooni just nimelt tema ühiskonnaohtlikkuse pärast. Olen veendunud ka selles, et katoliiklikus ühiskonnas peab ilmalik võim rakendama katoliku usu kui ühise hüve kaitseks religioossete eksiõpetuste ja kultuste avaliku propaganda eest seaduslikke, kuid ainuüksi preventiivse iseloomuga vahendeid. Sel juhul on ta volitatud karistama ainuüksi nende preventiivsete keeldude ja piirangute rikkumise, mitte aga väärreligiooni tunnistamise ja praktiseerimise kui niisuguse eest.

Inkvisitsioon kui niisugune, ehk autoritatiivne institutsioon, mis tegeleb religioossete ja filosoofiliste ideede ühiskonnaohtlikkuse uurimise ja nende levitajate korralekutsumise ja karistamisega, ükskõik mis nime all see institutsioon ka ei esineks, on iga ühiskonna kui niisuguse ühtsena püsimiseks hädavajalik. See oli ja on igasuguse ühiskonna seesmise korra ja edasikestmise hädavajalik tingimus. Kahtlusi ja vaidlusi võib olla ainult selle keeluobjektide, uurimismeetodite ja karistusviiside, eriti surmanuhtluse sobilikkuse, mitte aga selle olemasolu ja vajalikkuse osas. Inkvisitsioon on hädavajalik ka Kirikus ning sellise institutsiooni puudumine, või õigemini vabatahtlik teovõimetus, on ka kaasaja katoliku Kirikus valitseva korralageduse, anarhia ja laialdase veenmisjõuetuse otseseks põhjuseks.

Inkvisitsioon sellises üldises mõttes on alati olemas olnud, on olemas ka praegu ja saab olema alati, sest see kuulub ühiskonnaelu olemuse juurde. Küsimus on ainult mis nime all, kelle juhtimisel ja milliste ideede kaitseks või vastavalt jälitamiseks see tegutseb.

Inkvisitsioon pole kuhugi kadunud ka tänapäeva ilmalikust ja liberaalsest ühiskonnast. Ma ei ütle teadlikult tolerantsest ühiskonnast, sest selle ühiskonna deklareeritav tolerantsus kehtib ainult tema enda alusdogmade suhtes, tolerantsi pöördküljel aga on võitlev sallimatus talle võõraste ideede vastu. Sel uuel inkvisitsioonil on ainult teised nimed nagu poliitiline korrektsus või nn. „avalik arvamus“ ja selle peamiseks tehniliseks teostajaks on massiteabevahendid, kes kirjutavad tavakodanikule tema nimel ette, mida ta peab ütlema, mõtlema ja arvama ning mõistavad hukka kõik, kes poliitiliselt korrektsest liinist kõrvale kalduvad. Selle inkvisitsiooni osaks on ka sotsioloogiliste, psühholoogiliste, kultuuriliste, demograafiliste ja religioossete probleemide uurimise ja ühtlasi kujundamisega tegelevad uurimisasutused, mis töötavad välja „teaduslikult“ põhjendatud üldkohustuslikke dogmasid ja moraalireegleid ning lõpuks ka tavalised kohtud, mis mõistavad inimesi vangi  ainult teatud dogmade eitamise eest. Sel inkvisitsioonil on uued dogmad, nagu näiteks Holocaust, abort, homoseksuaalsuse pühadus ja ülimuslikkus normaalse seksuaalkäitmise ees, ning kõike suva ja omavoli õigustavad inimõigused, mida ta oma uue pseudoreligiooni pühade alustena propageerib ja kaitseb ja mille eitajaid ta jälitab ning karistab avalikel näidisprotsessisel.

Loomulik on ka see, et see uus inkvisitsioon ei esine oma vana eeskuju ja konkurendi nime all, vaid püüab seda igati mustata ja laimata ning eitab valelikult, et tal pole selle inkvisitsiooniga midagi ühist ning et kaasajal kui mõtte- ja sõnavabaduse ajastul midagi sellist enam ei saagi eksisteerida. Kõik selleks, et elimineerida selle eelmise inkvisitsiooni viimsedki jäänused, nõrgestada konkureerivat religiooni, ja tugevdada uue ilmaliku pseudoreligiooni positsioone, sisse seada omaenda inkvisitsioon ja asuda seejärel oma ideeliste vaenlaste jälitamise ja karistamisele.

Liberaalse demokraatia tegelikkus on hoopis teine kui seda väidavad ülevalt kõlavad liberalismi ja tolerantsi loosungid. Ühiskondlik elu on paratamatult ideede võitlus, milles tugevam ja veenvam idee (mis ei tähenda sugugi et kõige õigem), või õigemini selle idee pooldajad, püüavad konkureerivaid ideid ja sellega seoses ka konkurente kõigi moraalsete ja seaduslike, sageli ka ebamoraalsete ja vahel ka ebaseaduslike vahenditega elimineerida. Järjekindlat liberaalsust ja tolerantsi eksisteerib ühiskonnas väga harva ja sedagi piiratud aja jooksul, sest harilikult on see vaheetapiks võimu üleminemisel ühtede ideede ülemvõimult teiste ideede ülemvõimule.

Kellele meeldib antikatoliikliku ja antikristliku liberaalse ja sekulaarse humanismi pseudoreligioon koos tema uue inkvisitsiooniga ja kes usub, et seda võib nimetada vabaduseks, sallivuseks ja õnneks, see võib edasi elada oma illusioonides ning teda ei veena ükski loogiline või ajalooline argument, sest tema veendumused kujutavad endast oportunistlikku kohastumist tugevaima hinnangute ja arvamustega. Kui ta just ei kuulu tolle režiimi establishmendi või korravalvurite hulka, ärkab ta oma liberaalsetest illusioonidest kõige hiljem uues Gulagis.

Tegemist on Raadio 7 saatesarja „Roosiaed“ raames 7. aprillil 2007 eetris olnud raadiosaate aluseks olnud tekstiga, mis sai aastal 2010 ümber töötatud ja täiendatud. 

__________________________

MÄRKUSED

[1] „Nüüd aga, kuna ümberlõikamine ustavate Jumala teenrite puhul on saanud vaimseks, tapetagu ka uhked ja kangekaelsed vaimse mõõgaga, kui nad Kirikust välja heidetakse“ (p. Cyprianus, Ep. LXXII, ad Pompon, n 4).

[2] Ei saa eitada, et vägivalda kasutasid aeg-ajalt ka katoliiklased, eriti hereetikuid spontaanselt lintšivad rahvamassid, kuid nad tegid seda Kiriku ametliku heakskiiduta. Pealegi see on religioossete küsimuste keskse tähtsuse juures tol ajastul ja lõunamaist temperamenti arvestades täiesti mõistetav.

[3] Manilased – pessimistliku dualistliku õpetusega sekt, mille õpetuse kohaselt maailmas võitlesid kaks võrdset vaimset alget, deemonlik ja jumalik, kusjuures deemonlik oli seotud mateeriaga (mistõttu terve materiaalne maailm oli deemonliku valitsemise all ja olemuse poolest kuri), jumalik aga vaimse algega. Keeldudes sunnimeetodite kasutamisest manilaste vastu, ei tee p. Augustinus seda kindlasti mitte sellepärast, et ta oli nooruses ise manilane.

[4] Donatism –  311. a. tekkinud sekt, mis nõudis Aafrika kiriku sõltumatust Roomast, keeldus andeksandmise võimaldamisest apostaatidele ning ülistas märterlust Nime sai Kartaago piiskopi Donatus Magnuse järgi..

[5] Donatistide sekti raames tegutsesid nn. tsirkumtsellioonide rühmad, kes segasid katoliiklikke jumalateenistusi, purustasid ja röövisid kirikuvara ja kirikuhooneid ning peksid ja vahel ka tapsid katoliku vaimulikke ja ilmikuid..

[6] „…just nagu poleks olnud lubatud ette astuda nagu Jumala eest kättemaksjad ja kuulutada surmaotsust! … Kuid, nii ütled sina, riik ei saa karistada Jumala nimel. Kas polnud see samuti Jumala nimel, et Mooses ja Piinehas mõistsid surma kuldvasika kummardajad ja need, kes põlgasid õiget usku?“ (Mileve püha Optatus, De Schismate Donatistarum, III, cc. 6-7).

[7] Verbum abbreviatum, c. LXXVIII, in P. L., CCV, 231.

[8] Kiriku doktor – tiitel, mille Kirik omistab ametlikult kõiges oma õpetuses laitmatult ja veatult katoliku õpetust väljendavale ja sellisena tervele Kirikule soovitatud teoloogile.

[9] Märksa rohkem katareid kui ilmalike või inkvisitsioonikohtute poolt surmamõistetuna suri endura läbi.

[10] Nii näiteks Reimsi peapiiskop William Valgekäsi (Guillaume de Blois, hüüdnimega Guillaume aux Blanches Mains, 1176-1202) oli katarite vastu oma valdustes eriti karm, mõistes surma kümneid hereetikuid ja konfiskeerides sadade varanduse ning määrates nad pagendusse. 1183. ja 1206. aasta vahel mõistis Auxerre’i piiskop Hugo surma mõned neomanilased. – Me ei tea nende otsuste tagamaid, kuid oletades, et nende harilikult agressiivsete sektantide tegevus haaras ka vägivalda ja vägivallale õhutamist, nagu see mujal tavaks oli, pole surmanuhtluse määramine avalikule korrale ohtlikele kurjategijatele piiskopi poolt, kes oma valdustes teostas ka ilmalikku võimu, mitte midagi taunimisväärset.

[11] The Catholic Encyclopedia Internetis, märgusõna Inquisition all: <http://www.http://www.newadvent.org/cathen/08026a.htm>.

[12] See võis olla üldine Kirikus kasutatav (apostellik või Nikaia-Konstantinoo-poli) ususümbol, või ka inkvisitsioonikohtu poolt hereetikule spetsiaalselt tema hereetilistest vaadetest lahtiütlemise vormel.

[13] Tavaliste patukaristustena kehtisid patukahetsuspsalmide või palvete regulaarne lugemine teatud aja jooksul, almus vaestele, annetus Kirikule või heakstegevaks otstarbeks, raskematel juhtudel avalik patukaristustegu nagu jumalateenistuste ajal patukahetsejarüüs kiriku ees seismine või palverännak.

[14] Robert le Bougre (tegutses Lõuna-Prantsusmaal Champagne’is) kohta on teada kõrgeim surmamõistetute arv ühe protsessi jooksul, nimelt 180. Inkvisitsiooni kriitikute poolt aga vaikitakse maha see fakt, et just nimelt selle protsessi tõttu, mis eeskirjade vastaselt viidi läbi kiirkorras, nimelt ühe nädalaga, süüdistati teda Rooma ees, ta mõisteti süüdi oma ameti kuritarvitamises, tagandati ametist ja mõisteti eluaegsesse vangistusse.

[15] J. hr. Tyszkiewicz, Inkwizycja hiszpanska, lk. 51-52. – Isegi kirikuvaenulik H. Ch. Lea ei julge Hispaania inkvisitsiooni ohvrite üldarvuks pakkuda rohkem kui kuni kümme tuhat, mis on kaugel tõepärasest.

[16] B. P. Levack, Połowanie na czarownice w Europie wczesnonowożytnej, Wrocław, 1991, lk. 101.

[17] Jenny Gibbonsi 9-osaline artiklite seeria: www.kreuz.net, 23. VI 2006 – 27. III 2007 (saksa keeles, 1. osa pealkirja all Die unterschlagene Revolution); samuti: Recent Developments in the Study of The Great European Witch Hunt (http://draeconin.com/database/witchhunt.htm).

[18] Artiklis Inquisition in: The Catholic Encyclopedia. – Matemaatika Pamiers’ ja Touluouse’is surmamõistetute suhtarvu kohta Entsüklopeedia artiklis ei klappinud, seepärast parandas autor selle oma ettekandes, kuid jättis vigase rehkenduse alles Katoliku Entsüklopeedia artikli tõlkes.

[19] Need väited J. Tyszkiewiczilt on küll vastuolus The Catholic Encyclopedia inkvisitsiooniartiklis seisnuga, kuid on ajaloolaste ülesanne kooskõlastada erinevate uurijate vastandlikud väited ja teha täpselt selgeks ajalooline tõde.

[20] H. Ch. Lea, Inquisition, vol. I, p. 106.

Lisa kommentaar