Isa Ivo Õunpuu

 

 

 

SISSEJUHATUS

 

 

Armuline ja halastaja on Issand, 

pika meelega ja suur helduselt.

Hea on Issand kõigile

ja Tema halastus on üle kõigi Tema tegude (Ps 145(144):8-9)

Selliste Püha Vaimu poolt inspireeritud Pühakirja sõnadega ilmutab Jumal ise psalmis 145 ja paljudes muudes kirjakohtades, et Tema halastus on kõige suurem, tähtsam ja esmasem Tema omadustest loodud maailma suhtes.

Teisalt aga on Jumal meile ka ilmutanud, et Tema olemuseks on:

1. lõpmatu, algpõhjuseta, iseeneslik täiuslik Olemine: Ja Jumal ütles Moosesele: “Ma olen see, kes ma Olen!” Ja ta jätkas: “Ütle Iisraeli lastele nõnda: “Ma Olen” on mind läkitanud teie juurde (2 Ms 3, 14);
2. armastus – Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus (1 Jh 4,8).

Kui meile võib tunduda, et nende ütluste vahel puudub seos, siis on see nii ainult näiliselt. Algpõhjuseta iseenesliku olemise puhul on tegemist Jumala metafüüsilise olemusega iseeneses, armastuse puhul aga Tema moraalse olemusega nähtuna iseeneses. Jumala halastusest kui Tema esmasest omadusest saab seevastu rääkida ainult seoses Jumalast erineva, Tema loodud, piiratud, iseeneses vaese ja kõiges Temast sõltuva olendiga. Nii on halastus lihtsalt Jumala armastuse tegus väljendus oma loodu suhtes, mille teostamine põhineb Jumala metafüüsilisel olemusel – täiuslikul olemisel, mille täiusest Jumal halastades jagab kõigele loodule.

Rääkimine Jumala halastusest, selle tõe sügav uskumine ja põhjalik mõistmine on äärmiselt oluline meie vaimuliku elu seisukohast – selleks, et tugevdada meie lootust Jumalale, süvendada meie usaldust Tema vastu, ja sellest tulenevalt täiustada ning tugevdada ka meie jumalaarmastust. Need voorused puudutavad ja täiustavad küll meie tahet, kuid peavad olema valgustatud ja juhitud mõistuse poolt: nad ei tohi toetuda mingile ähmasele, subjektiivsele ja emotsionaalsest seisundist sõltuvalt kõikuvale emotsioonile, vaid Jumala enese autoriteediga kinnitatud objektiivsele ja kindlale ning vankumatule õpetusele. Hädavajalik on rääkida Jumala halastusest ning Jumala enese ja Kiriku autoriteediga kinnitada, et Tema halastus on suurim, esmane Tema omadustest, piiramatu ja ammendamatu. Miks, selleks tooksin välja kolm peamist põhjust:

1. Loomulikule mõistusele põhineva jumalatunnetuse abil pole inimene võimeline jõudma tõdemuseni, et Jumal on esmalt ja põhiliselt halastav, küll aga on ta võimeline jõudma õige tõdemuseni Jumala pühadusest ja õiglusest. Enamikus loomuliku päritoluga, s.t mitteilmutatud religioonides kujutletakse Jumalat küll püha, kõikvõimsa, õiglase ja targana, isegi heana, kuid mitte halastavana (näiteks võtame kasvõi islami). Inimese loomulikule jumalatunnetusele rajanevas kujutluspildis Jumala moraalsetest omadustest asetub õiglus alati halastusest ettepoole, seega Jumala headust ja armastust oma loodu vastu teatud määral varjutades ja piirates. Kui omatakse realistlikku ja õiget arusaamist Jumala pühadusest ja õiglusest kontrastis patuse inimese madaluse ja kurjusega, kuid lootuseta Jumala õiglust ületavale lõpmatule halastusele, siis ei tulene sellest inimese jaoks kuigi meeltülendavaid ja lootusrikkaid järeldusi Jumala suhtumise kohta inimesse.

2. Jumala pühaduse ja õigluse ühekülgne rõhutamine kontrastis inimese patususega, arvesse võtmata Jumala halastust, viib lootusetuse ja meeleheiteni. Lootuse kaotamine ja meeleheitesse langemine Jumala lõpmatu pühaduse ja õigluse ees oma pattude raskuse, moraalse nõrkuse ja pahede orjuse pärast on oht, mis alati varitseb ka katoliiklasi. Jumala enese Ilmutuse kaudu peaksid nad küll uskuma Jumala lõpmatusse halastusse, ja nad usuvadki seda, kuid oma pattude, pahede ja nõrkuse ränga koorma vastandamisel Jumala õiglusele kalduvad paljud Jumala halastust unustama või seda vähemalt nende endi suhtes piirama, unustades, et meeleheide on üks kuuest patust Püha Vaimu vastu, sest see takistab meis Jumala halastuse ja Tema andeksandva, patust puhastava ning pühitseva armu toimimist. Mõned katoliiklased kaotavad patu orjuses ja meeleheites ka usu ja langevad nihilismi või võitlevasse ateismi; teised satuvad depressiooni ja võivad masendushoos endalt elu võtta. Teatud ajastutel on olnud palju ka selliseid katoliiklasi, kes – rõhutades halastuse arvel Jumala õiglust – on enese ja teiste õnnetuseks kujundanud välja sünge ja rõõmutu pildi rigoristlikult õiglasest ja halastuseta Jumalast, piinates selle valekujutlusega nii iseennast kui ka teisi, kes on õnnetuseks sattunud nende õpetusliku mõju ja juhatuse alla, ning varjutades ja moonutades tõde Jumala kohta. Näiteks sellisest kalvinismi ja puritaanlusega suguluses olevast rigoristlikust hoiakust katoliiklaste hulgas on pietismi hereesia 17. sajandi Prantsusmaal.

3. Tänapäevases postkristlikus ühiskonnas on aga kristlik sõnum Jumala halastusest viidud teise äärmusesse. Laialt on levinud rigorismile vastupidine äärmuslik valekujutlus ja hereesia Jumala moraalsete omaduste kohta. Mugavate ja enesekesksete väike-kodanlaste “religioosseid vajadusi” väljendav modernism on Jumalast teinud joviaalse, inimeste suhtes lausa miilustava ja ärahellitava hea “taevase kommionu”, kes oma ülevoolavas “headuses” pole võimeline väiksemakski karistuseks ka kõige jultunuma kurja eest, mida tema enese ärahellitatud lapsed teha võivad, kuna õiglustunne, väärikus ja nõudlikkus temas praktiliselt puuduvad. Kui modernistid üldse veel räägivad õiglusest, siis ainult väites, et hea Jumal ei karista kedagi, vaid inimest karistavad õiglaselt ainult tema enda tegude tagajärjed. Kujutlegem, mis saaks õiglusest maa peal, kui kurjategijaid karistaksid ainult nende endi tegude tagajärjed? Selline “taevane kommionu” on loomulikult Jumala karikatuur, ja veidigi arukalt mõeldes jõuame järelduseni, et sellise “jumala” puhul on võimatu rääkida headusest ja halastusest, küll võib aga rääkida väärikustunde puudumisest, ükskõiksusest ja iseloomunõrkusest tulenevast ärahellitamisest ja pedagoogilisest praagist. Modernistide jumalakujutluse osas osutub täiel määral tõeks väide, et Jumal on inimese teatud vajaduste ja ideaalide projektsioon. See aga pole Jumal, vaid inimmõistuse kujundatud ebajumal.

Nende ja mõnede teiste valekujutluste pärast on hädavajalik hoida rikkumatuna ja terviklikuna Jumala enese Ilmutusel rajanevat katoliku õpetust Jumala moraalsete omaduste kohta, seades nii Tema halastuse kui ka õigluse ja muud omadused tõele vastavasse vahekorda, üht teise arvel kahjustamata. Mitte mingil põhjusel ei tohi me kahjustada ja moonutada tõde Jumala kohta. Jumal, olles tunnetuse lõppeesmärk ja esmaallikas, on Tõde ise; moonutades tõde Tema kohta, moonutame me paratamatult ka tõde inimese ja tema elu kohta. Ülim hool tõepärase jumalakujutluse eest pole mitte juuksekarva teoreetiline poolitamine, vaid terve meie vaimse elu – meie Jumalasse suhtumise, palve, südametunnistuse seisundi ja moraalsete otsuste ja nende motiivide jaoks ning selle kõige kaudu lõpuks meie hinge päästmise ja surmajärgse saatuse jaoks otsustava kaaluga praktilisi tagajärgi omav küsimus.

 

 

I

MIDA ME MÕISTAME JUMALA HALASTUSE ALL

(DEFINITSIOON JA SELGITUS) 

  

I.1. Etümoloogiliselt 

 

Ladina keeles, katoliku Kiriku teoloogia keeles, tähistatakse seda mõistet, mida meie anname eesti keeles edasi vastega “halastus”, sõnaga misericordia. See tuleneb sõnadest miseri cor dare – “vaesele, armetule südant andma/kinkima”. Anda või kinkida südant Piiblil rajanevas teoloogilises mõttes tähendab kinkida iseennast, täielikult ja jäägitult, kinkida kogu oma olemus. See tähendab kinkida kellelegi mitte ainult raha, tähelepanu või hoolitsust või teha mingi muu hea tegu, vaid kinkida esmalt ja eelkõige oma siirast ja osavõtlikku armastust, ning selle pärast, selle väljendusena ja koos sellega tollele vaesele ja armetule ka kõike talle konkreetselt hädavajalikku.

I.2. Teoloogiline definitsioon ja selgitus

Kui Vana Testamendi Pühakiri räägib vahetevahel Jumala halastusest antropomorfsete väljendite abil, justkui oleks Jumalale omane kahetsus, meeleliigutus ja kaastunne inimlik-emotsionaalses mõttes, siis tuleb seda mõista kujundlikult, sarnaselt nagu siis, kui räägitakse Jumala kätest, silmadest, kõrvadest, samuti Tema vihast ja kurvastusest. Jumal on täiuslik vaim, kõik Tema omadused ning tegevused on täiuslikult vaimsed ja neis, erinevalt inimestest, puudub kõik emotsionaalne ja tundeline. Ainult inimese halastuse puhul on tegemist ka emotsionaalse seisundiga, meeleliigutusega, mis ei ole  sageli suunatud mitte niivõrd halastust vajavale objektile kuivõrd selle objekti tekitatud tundeseisundile, omaenese pehme ja tundelise südame imetlemisele. Selline on tahte- ja teojõuetu vesine meeleliigutus, mitte aga kaine, tahtejõuline ja tegus halastus. Inimlik halastus peab Jumala eeskujul olema mõistuse poolt valgustatud tahte akt ning olema seeläbi tegus, emotsioonid täidavad sealjuures teisejärgulist ja abistavat rolli (mis muidugi ei tähenda nn pehme ja kaastundliku südame alahindamist).

Jumala armastus ja halastus on Tema pühima tahte aktid, mis on alati juhitud Tema ettenägelikust ja eksimatust tarkusest ning on täiuslikus kooskõlas Tema kõigi teiste omadustega. Halastuse akti eksimatu teostumine põhineb seevastu Jumala kõikvõimsusel.

Nii võime me Jumala halastuseks nimetada Jumala armastuse neid tegusaid väljendusi, mille eesmärgiks on loodu ükskõik milliste puuduste, vigade, ebatäiuslikkuse, pahede, patu, valu ja kannatuse kõrvaldamine. Halastust võib nimetada täie õigusega Jumala armastuseks tegudes.

Inimlikuks halastuseks nimetame me Jumala halastuse jäljendamist inimese poolt kaasinimeste suhtes, mille eesmärgiks on nende materiaalsete, füüsiliste, psüühiliste, psühholoogiliste, intellektuaalsete ja moraalsete puuduste leevendamine või kõrvaldamine. Inimliku halastuse tegude alla käib ka palve kaasinimese eest, sest enamikku kõige olulisemaid puudusi kaasinimese juures ei suuda inimene omal jõul kõrvaldada, vaid peab seda paluma teha Jumalal.

Seevastu on rumal ja absurdne rääkida inimese halastusest Jumala suhtes, nagu tõsimeeli räägivad mõned modernistlikud teoloogid, sest inimene ei suuda kuidagiviisi kõrvaldada Jumala mingeid puudusi sel lihtsal põhjusel, et õigel Jumalal neid pole ega saagi olla. Sellest rääkimise või kirjutamise puhul on ilmselgelt tegemist primitiivse jumalakontseptsiooniga, nimelt inimese enese kujutluste ja vajaduste kohaselt loodud ebajumalaga ning väärkujutlusega, et ka Jumalal on rahuldamata vajadusi ja puudusi, mille üle inimene haletsust võiks tunda.

 

 

II

HALASTUS – JUMALA SUURIM

JA ESMANE OMADUS

LOODUD MAAILMA SUHTES 

  

II.1. Jumala halastus – loomise aluspõhjus

 

Kõik Jumala teod väljaspool Teda ennast (pühimat Kolmainsust), ühesõnaga terve loodud maailm tervikuna on Jumala halastuse tegu. Jumala halastus on terve loomistöö aluspõhjuseks ja motiiviks. Kui me defineerisime halastust kui kellegi või millegi puuduste kõrvaldamist, siis esmaseks ja kõige suuremaks võimalikuks puuduseks on olemise puudus ehk olematus ehk mitteeksisteerimine. Seega loomise akt, loodud asjade ja olendite kutsumine olematusest olemisse on Jumala halastuse esmane ja fundamentaalne tegu, mis teeb võimalikuks ja millel ei põhine mitte ainult kõik Tema teised halastusteod, vaid samuti Tema kõikide ülejäänud omaduste rakendamine loodud maailma suhtes. Halastusel põhineb ka loodud maailma juhtiv ja valitsev Jumala õiglus, mis võlgneb sellele kui loomise esmasele põhjusele ja motiivile oma rakenduse maailmas. Ka õigluse rakendamine ise on juhitud ja motiveeritud halastusest.

Jumal on iseeneses lõpmatult täiuslik ja õnnelik, Ta ei vaja midagi väljaspool iseennast. Miski Temast väljaspool ei suuda anda Talle midagi, mida Tal juba poleks ega suuda Talt midagi võtta. Maailma loomine oli Jumala ülevoolavast headusest, armastusest ja halastusest motiveeritud täiesti vaba akt, mille läbi püha Kolmainsus otsustas oma sõnulseletamatult õnneliku ja lõpmatult täiusliku jumaliku olemise täiuseid jagada ka väljapoole ennast, Temast erinevatele asjadele ja olenditele. Selleks tuli nad kõigepealt luua, olematusest olemisse kutsuda. Maailma olemasolu kõige sügavama ja esmasema ehk teoloogilise põhjuse võtavad lühidalt kokku kaks ladinakeelset sententsi püha Augustinuselt: Quoniam Deus bonus est, sumus – “Kuna Jumal on hea, oleme meie olemas” ja Bonum est diffusivum sui – “Headus on enese(st) jagamine”.

Jumala halastuse esmane ja fundamentaalne tegu on seega loodu olemasolu, tema eksistents kui niisugune. Seda väljendab ka Pühakiri, näiteks “Jumala halastuse hümniks” nimetatud psalm 135, mis alustab Jumala halastuse ülistamist Tema loomistegudega.[1]

Seega maailma loomise aluspõhjus on Jumala headus ja halastus, millest tingituna Jumal otsustas jagada oma kolmes isikus elava jumaliku loomuse lõpmatult täiuslikku olemist ka enesest väljapoole, kutsudes olematusest olemisse asjad ja olendid, mis kõik osalevad olemises ainuüksi Tema mõtte ja tahte looval ning hoidval jõul. 

II.2. Halastus maailma hoidmisel, valitsemisel ja juhtimisel

Kõik, mis on olemas, elab ja tegutseb kuni iga asja individuaalsete omadusteni ja iga üksikinimese kaasasündinud võimeteni ja kalduvusteni välja, pärineb Jumalalt ning püsib olemises ainult tänu Jumalale.[2] Kuna see on olemas ja tegutseb loomupäraselt, on see hea. Kõik see kujutab endast erineval määral teostunud osalust Jumala lõpmatu olemise erinevates täiustes. Ainult moraalne kurjus kui mõistuslike olendite süüdivalt põhjustatud tahte ja mõistuse defektsus või täpsemalt perverssus (rikutus) pärineb täielikult neist endist. Kas kellelgi on mõistlikku alust süüdistada Jumalat headuse ja halastuse puuduses, kui seesama Jumal, kes on talle andnud elu, mõistuse, tahte, keele ja selle kasutamise võime (ka neile, kes neid võimeid kasutavad ainult Jumala süüdistamiseks, teotamiseks ja salgamiseks), hoiab ka teda, jumalateotajat, ainuüksi oma headusest, oma Tarkuse ja Kõikvõimsuse jõul iga hetk jätkuvalt olemises, laskmata tal tagasi langeda olematusse?[3]

Luues erinevaid asju ja elusolendeid, annab Jumal neist igaühele  loomuse ja loomusekohased võimed koos ainult talle omase individuaalse eripäraga (iga Jumala loodu on kordumatu, Jumal ei loo masstooteid!), seab tema loomusele kindlad seaduspärasused ja eesmärgid, annab ka vahendid tema loomusega kooskõlas olevaks tegutsemiseks ja loomusekohaste eesmärkide saavutamiseks. Enamik loodud asjadest ja olenditest saavutab oma eesmärgi(d) ebateadlikult, kas neis peituvate füüsikalis-keemiliste või bioloogiliste jõudude või instinktide jõul. Muust loodusest märksa kõrgemal ja täiuslikumal tasemel olevatele, Tema enese vaimsele loomusele sarnastele (1 Ms 1:26) mõistuslikele ehk isikulistele olenditele tahtis Jumal seevastu anda ka eneseteadlikkuse, enesevalitsemise ja vaba valiku võime. Ta kutsus nad oma kaastöölistena osalema maailma valitsemises ja kujundamises ning tahtis, et nad oma tegude ja valikutega teeniksid ise endale välja oma elu lõppeesmärgi – igavese õnne.[4]

Jumala halastus ei väljendu mitte ainult üksikutele loodutele nende olemasolu ja loomuse andmisel, vaid ka selles, et Ta on kogu maailma selles leiduvate lugematute loodutega seadnud omavahelisse vastavusse ja harmooniasse, nii et ühed loodud asjad ja olendid teenivad ja abistavad teisi nende eksistentsi ja loomusele omase elutegevuse säilitamisel ning jätkamisel, kõik koos aga on allutanud ühele suurele lõppeesmärgile, milleks on Jumala täiuslikkuse, headuse ja halastuse ilmsiks tegemine nii loodus kui tervikus kui ka igas selle üksikus osas (vt seesama psalm 135 (136)).

Üldjuhul toimib Jumala halastus loodud maailmale seatud reeglipärase (loomuliku) korra ehk loodusseaduste ja loomuseaduse (loomupärase moraaliseaduse) alusel. Selle kõigega harjunult, seda loomulikuks ja enesestmõistetavaks pidades pole paljudele inimestele sugugi nii selge, et maailmas valitseva korra ja harmoonia esmapõhjus saab olla ainult Jumal (millisele järeldusele on veel suhteliselt kerge jõuda), konkreetsemalt aga Tema headus ja veel täpsemalt halastus (mida on märksa raskem taibata). See, et maailm on korrapärane ja harmooniline, pole sugugi enesestmõistetav, selle rahuldavaks seletuseks on ainult isikulise, targa ja hea Looja loov, korrastav ja hoidev tegevus. Juhuslikult tekkinud ja juhuslikkuse alusel arenenud ehk evolutsioneerunud maailma puhul (kui see oleks üldse võimalik) oleks loogiline pigem see, et selline maailm oleks ilma igasuguste püsivate seaduspärasusteta, kaootiliselt üksteisega võitlevate jõudude kogum, milles oleks võimatu, täiesti ebatõenäoline isegi lihtsaima elu tekkimine, rääkimata juba mõistuslikest olenditest. Materialistlike evolutsiooni-usku teadlaste püüdlusi seletada maailma tekkimist, selles esinevaid seaduspärasusi ja selles esinevate keerukate olendite eesmärgikohast käitumist juhuste ahelaga ning evolutsiooniprotsessi juhtivate ebaisikuliste seaduspärasustega, kui nende põhjuseks pole tahe, et Jumalat ei tohi olemas olla, ei saa hinnata muudmoodi kui täielikuks intellektuaalseks pimeduseks ja võimetuseks mõista, et mõistuspäraste faktide ja korduvate seaduspärasuste põhjuseks maailmas, seda enam aga mõistuslike olendite olemasolu põhjuseks saab olla ainult nende autoriks olev kõrgeim, lõpmatult täiuslik intellekt.[5] Ning selline täiuslik intellekt, kes on ilmtingimata hea, helde ja halastav. Kuri, ükskõikne või eneseimetlusse sulgunud intellekt ei looks maailma ega hoolitseks selle eest. Ka paljud usklikud või Jumalat Loojana tunnistavad religioossed inimesed tunnistavad küll loomist ja Loojat kui ilmselgeid tõdesid, kuid nad kalduvad sageli unustama, et Looja headus, heldus ja halastus seisab terve loodu olemasolu, olemises hoidmise ja maailma valitsemise taga selle kõige elementaarsemate ilminguteni välja – alates sellest, et päike paistab, päeva ja öö vaheldumine on regulaarne, õhk hingatav, ning lõpetades meie igapäevase toidu olemasoluga. Me kaldume seda unustama just nimelt sellepärast, et see on niivõrd elementaarne, igapäevane ja enesestmõistetav. Me ei suuda ettegi kujutada, et maailmas võiksid asjad olla ka kardinaalselt teistmoodi, näiteks siis, kui maailma loojaks oleks tõepoolest kuri Demiurg, nagu arvasid manihheistid, või kui maailm oleks lihtsalt juhuste kuhjumise tulemus, nagu seda kuulutab kaasaegne primitiivne materialistlik “teaduseusk”. Seega on meil täielik alus olla tänulik Jumala halastusele ainuüksi sellepärast, et me olemas oleme, sõltumatult sellest, milline on see olemine, sest olemine on alati parem kui mitteolemine.[6]

Kaasaegne sentimentaalne humanist hüüaks nüüd kohe: kuidas silmakirjalik kristlane ei häbene rääkida Jumala halastusest ja headusest, kui seesama Jumal lubab maailmas toimuda nii suurel hulgal kurjusel ja süütute kannatustel? Kui Ta tõepoolest on kõige Looja ja kõik toimib tõesti Tema tahte kohaselt, ei saa Ta olla hea ja halastav, vaid hoopis julm sadist. Puutumata inimese vaba tahte küsimust, millest tuleneb võimalus valida Jumala tahte vastaselt moraalselt kurja, vastaksin provokatiivselt, kui täie teadlikkuse ja veendumusega: ka mitte-moraalne kurjus[7] on Jumala halastuse tegu ja Jumal mitte ainult ei luba seda, nagu moraalse kurjuse puhul, vaid tahab, tekitab ja saadab seda inimestele, ning mitte ainult õiglusest, vaid esmajoones just nimelt halastusest nende vastu – olgu siis karistuste, kannatuste kui ka katsumustena.

Selleks, et inimesed ei unustaks, kes on maailma Valitseja ja kõigi hüvede esmaallikas, et nad oleksid Temale tänulikud, Teda armastaksid ja usaldaksid ning Tema halastuse peale lootes ootaksid Temalt palve läbi saavutatavaid suuremaid hüvesid, laseb Jumal inimestel sageli kannatada igasuguseid puudusi. Maailmas esinevad puudused nagu sõjad, vaesus, nälg, õnnetused, kannatused, haigused, kaasa arvatud surm, on pärispatu tagajärg ja karistus ning peale selle teenivad praeguses maailmakorras ka seda üliolulist eesmärki, et tuletavad meile pidevalt meelde terve loodud maailma, eriti aga inimese enese ontoloogilist[8] ebapiisavust ja ebatäiuslikkust võrreldes Jumalaga kui kõige olemise täiuse ja esmaallikaga ning inimese fundamentaalset sõltuvust Temast, hoides teda alandlikkuses oma Looja, Valitseja ja Päästja ees. Kui kõik maailmas toimiks ainult inimese tahtmist mööda, oleks Jumalal inimeste näol tegemist hullemate kui ärahellitatud kapriissete ja ülbete lastega, kellele oleks iseenesest mõistetav, et kõik kuni Jumalani välja peavad teenima ainuüksi tema kapriiside rahuldamist, kellele oleks võõras igasugune tänulikkus ja austus oma Looja ning Heategija vastu ja kes oskaks Jumala headust ja halastust ainult kuritarvitada. Seepärast annab Jumal paljusid hüvesid inimestele ainult siis, kui neid Temalt palutakse; paljusid pika ja kannatliku palumise ja ootamise peale; paljusid aga, mida Ta võiks anda, kuid millest Ta teab, et need inimesele kasuks ei tule või mille puudumine neile märksa kasulikumaks osutub, ei anna Ta üldse, lastes kannatada nende hüvede puudumist. Viimane käib esmajoones materiaalsete, füüsiliste ja sotsiaalset laadi hüvede (nt vara ja tervis, teiste inimeste lugupidamine, rahu ja heaolu jms.) kohta. Mõistuse, tahte, mälu ja fantaasia paremat kasutamist võimaldavaid vaimseid hüvesid on Jumal valmis jagama märksa heldekäelisemalt[9]. Seevastu moraalseid hüvesid ehk pühitsevat ja aktuaalset armu ning voorusi tahab Jumal jagada alati, tingimusteta ja piiramatult, kuid seda ainult juhul, kui neid Temalt oodatakse ja palutakse ning seeläbi nende vastuvõtmiseks ja õigeks kasutamiseks ka valmis ollakse.

Ka imed, mida Jumal vahetevahel teeb Tema enda poolt loodule seatud seaduspärasusi ületades, teenivad peale Jumala kõikvõimsuse rõhutamise samavõrd ka Tema helduse ja halastuse manifesteerimise eesmärki. Imede puhul ilmneb Jumala halastus, mis definitsiooni kohaselt on loodu puuduste kõrvaldamine, kõige selgemal ja vastuvaidlematumal viisil, tekitades ja tugevdades nii ime otseseks objektiks kui ka selle tunnistajateks olevates inimestes usaldust Jumala headuse, helduse ja halastuse, samuti Tema halastustegude teenistuses seisva kõikvõimsuse vastu. Seepärast on Jumal inimeste palvete peale teinud imesid alati ja igal pool, sealhulgas ka paganatele ja vahel ka paganate läbi, legitimeerimata sealjuures ja seeläbi ometi paganlikku religiooni ja selle religiooni teenreid kui niisuguseid, vaid demonstreerides ainuüksi iseenese kui ainsa tõelise Jumala suveräänset kõikvõimsust, headust ja halastust ning tekitades inimestes usku, usaldust ja armastust (tõelise) Jumala vastu. See on tunnistus Jumala halastavast hoolitsusest iga inimese eest. Seevastu imed tõelise Jumala tegevuse, Tema Ilmutuse ja selle Ilmutuse vahendajate legitimatsiooni vahendina seonduvad ainuüksi ilmutatud religiooniga, milleks oli omal ajal Vana Testamendi religioon ja praegu on ainult Jeesuse Kristuse poolt asutatud katoliku religioon.

Jumal pole kas otse või oma sulaste kaudu lakanud imesid tegemast ka pärast Jeesuse Kristuse maise elu lõppu, Tema Surnuist Ülestõusmist ja Taevasseminemist. Jeesuse Kristuse puhul teenisid Tema imed esmalt Tema Jumaliku missiooni legitimatsiooni eesmärki (vt Jh 10:37-38) ning alles seejärel Jumala halastust väljendavat ja teostavat eesmärki. Vale ja piiratud on näha Jeesuses Kristuses ainult suurt filantroopi ja humanisti, kes likvideeris inimeste materiaalseid, füüsilisi ja moraalseid puudusi ning “võitles sotsiaalse ebaõiglusega”. Jeesus ei teinud imesid seal, kus oli küll suur materiaalne või vaimne vaesus ja armetus, kuid puudus kasvõi kõige algelisemal tasemel üleloomulik usk Temasse kui Päästjasse, Tema üleloomulikku missiooni. Ta ei teinud imesid seal, kus imet ootav inimene polnud valmis selleks, et füüsiline ime mõjuks tervendavalt ja päästvalt ka tema hingele, mis on märksa tähtsam ja olulisem kui füüsiline tervendamine või materiaalsete puuduste leevendamine ning mis on Jumala halastuse ainus lõppeesmärk. Jeesus Kristus tervendas ja päästis oma maise tegevuse ajal ning tervendab ja päästab ka praegu esmalt ja peamiselt inimeste hinge, nende ihu aga ainult niivõrd, kuivõrd see tuleb kasuks hinge tervendamisele patust, tema pühitsemisele ja päästmisele. Nii on see Jumala halastusega alati: Jumal tahab, et me mõistaksime Tema halastusele lootes, Temalt heategusid oodates ning imesid paludes Tema halastustegusid alati juhtivat väärtuste hierarhiat – nimelt seda, et füüsiline tervis ja materiaalne heaolu mööduvas maailmas pole midagi väärt, kui sellega ei kaasne meile püsivate väärtuste kindlustamine, nimelt hinge tervis maises elus pühitseva armu ja vooruste läbi ning surmajärgses elus igavene õnn. Seepärast laseb Jumal inimest, et talle kindlustada moraalseid ja hinge igavese päästmisega seonduvaid väärtusi, sageli kannatada mitmesuguseid materiaalseid, füüsilisi ja psühholoogilisi puudusi, neid tema tõeliseks hüveks leevendamata.

Nii väljendub Jumala halastus inimeste suhtes terve maailma ja inimühiskonna targas ja armastavas valitsemises, juhtimises ning hoolitsemises selle eest, et kõik inimesed jõuaksid neile seatud üleloomulikule eesmärgile. Selleks kõrvaldab Jumal nende puudusi vahetevahel ka Tema enda poolt kehtestatud üldisi seaduspärasusi ületavate imede kaudu, kuid nii, et materiaalsete, füüsiliste ja psüühiliste hüvede kindlustamine on alati allutatud üleloomulike hüvede saavutamisele ehk hinge täiustamisele ja päästmisele kui lõppeesmärgile. 

II.3. Halastus mõistuslike olendite suhtes nende üleloomulikku korda tõstmisel

Jumal lõi inimese algusest peale tema loomust ületava eesmärgiga – et ta saaks osaliseks Jumala enese igaveses täiuslikus ja õnnelikus elus ning varustas selleks esimesed inimesed loomise hetkest peale nende loomust õilistava, ülendava ja täiustava pühitseva armuga, mis ei tee inimesest mitte ainult Jumala adoptiivlast, vaid annab talle ka reaalse osaluse Jumala enese loomuses. Esivanematele Paradiisis seatud moraalse katse läbitegemisel oleks pühitsev arm antud päriliku kaasavarana kõigile sündivatele inimestele ning nii oleks neil kerge olnud välja teenida igavene lõpmatult õnnelik osalus Jumala enese elus Tema õndsakstegeva visiooni läbi, mille Ta algusest peale seadis inimelu lõppeesmärgiks. Kuid katseajal esivanemate poolt Paradiisis tehtud patu tõttu jäi inimsugu sellest õigusest ilma.

Inimese varustamine pühitseva armuga, tema Jumala loomuses osaliseks tegemine ja talle Jumala õndsakstegeva visiooni võimaldamine on miski, mis mitte mingil viisil ei kuulu inimloomuse eesmärkide, omaduste ja võimete hulka ning millele inimesel pole tema loomusest kui niisugusest tulenevalt mitte mingit õigust või pretensiooni, nii nagu tal on tema füüsilise loomuse vajadustest tulenevalt õigus näiteks toidule või tema mõistuse loomupärasest tegevusest ja eesmärgist tulenevalt õigus (samas ka kohustus!) tõe tunnetamisele. Inimese loomusekohaseks pretensiooniks ei saa olla isegi mitte surematus, sest kehast ja hingest koosnevat liitloomust omava olendi puhul on igati loomupärane, et tema loomuse elemendid võivad olla lahutatavad, eriti kui üks neist, nimelt keha, on omakorda jagatav, tükeldatav ja haavatav. Seepärast õpetab katoliku teoloogia realistliku filosoofia baasil, et surematus (s.t mitte hinge surematus, vaid inimese kui terviku surematus ehk keha ja hinge lahutamatus!) sai Paradiisis esivanematele antud Jumala erilisest heldusest ja halastusest tuleneva inimloomusele lisanduva kõrvalannina, mis esivanemate ürgpatu tagajärjel koos pühitseva armuga nende endi ja kogu inimsoo jaoks kaduma läks.

Kui juba surematusele polnud inimloomusel iseenesest mingit õigust, vaid see oli Jumala headuse ja halastuse kink, siis seda enam kehtis see Paradiisis esivanematele loomisel antud pühitseva armu suhtes. Jumala arm on oma loomuselt ja päritolult täielikult üleloomulik, sest olles reaalne osalus Jumala enese loomuses ja täiuslikus elus, tõstab see inimese tema enese loomusega võrreldes hoopis kõrgemale, talle iseenesest täiesti kättesaamatule tasemele, tõstab tema inimlikud mõtted, otsused ja teod lausa uude – üleloomulikku ehk jumalik-inimlikku korda.

Oleks olnud täiesti võimalik, õiglane ning ka Jumala halastusega igati kooskõlas, et Jumal oleks seadnud inimese elu lõppeesmärgiks ainult teatud loomupärase täiuslikkuse seisundi saavutamise – s.t inimese loomupäraste füüsiliste ja vaimsete omaduste täiustamise inimese enese mõistuse abil tunnetatava loomuliku moraaliseaduse alusel, tasudes ülesande täitnud inimeste hingele (mitte aga ilmtingimata kehale) näiteks surmajärgse lõpmatu tasuta huvirännakuga mööda tervet Universumit; või siis võimaldades maise elu kui moraalse katseaja edukalt läbiteinud inimestele igavese õnneliku, kannatustest ja surmast vaba elu Paradiisis.[10] Kuid tegelikult seadis Jumal inimestele Paradiisi loomulikust täiuslikkusest ja õnnest määratult kõrgema ja täiuslikuma lõppeesmärgi. Oma lõpmatust halastusest, heldusest ja suuremeelsusest tõstis Ta nimelt olematusest olemisse kutsutud inimliku armetuse oma pereliikmeks, lapseks ja pärijaks, lubades talle igaveseks päranduseks anda mitte ainult terve maailma, vaid otseses mõttes iseenda, ja juba praegu elab Ta meis nähtamatul viisil pühitseva armu, tulevikus Taevas aga  õndsakstegeva visiooni läbi.

II.4. Halastus pattulangenud inimeste lunastamisel ja päästmisel

Inimsoo esivanemad aga, kes kõik algusest lõpuni on saanud Jumala halastuselt ja olid sellest selgelt teadlikud, osutusid oma Heategija suhtes tänamatuks ja hoolimatuks, keeldudes kuuletumisest neile seatud ja kergelt täidetavale keelule. Nad tegid seda täie teadlikkusega keelu olemusest ja üleastumise ränkadest tagajärgedest.[11] Nimelt oli pärispatu tagajärjel veel nõrgestamata ja pimestamata mõistusega Aadama ja Eeva teadmine maailmast, Jumalast ja moraaliseadusest märksa täiuslikum kui ükskõik millisel pattulangemise järgsel inimesel, seda peamiselt neile Jumala poolt kaasavarana antud nn valatud teadmise (ld scientia infusa) tõttu. Nende teadlikkus ja seetõttu ka süü oli suurem kui surmapatu toimepanijal inimsoo praeguses seisundis. Kas Aadama ja Eeva kuuletumatuse, tänamatuse, Jumalast mittehoolimise ja Tema teotamise pärast poleks siis mitte olnud õiglane, et Jumal jätaks inimkonna igavesti ilma tervest üleloomulikust kaasavarast ning õndsakstegeva Jumala visiooni lubadusest, vaid mõistaks inimesed pärast surma ka igavesse unustusse? – Loomulikult oleks see olnud õiglane, ja täielikul määral õiglane oleks olnud määrata pärispatule lisaks veel lugematuid isiklikke patte teinud inimesed isiklike patusüüde pärast ka meeleliste põrgukaristuste alla.

Kuid Jumala halastus ei rahuldunud lahendusega, et tänamatu ja mässulise inimsoo seas täielikult ja tingimusteta õiglus jalule seada. Tõsi küll, ka õiglus pidi saama teostatud, kuid alles pärast seda, kui õigluse üle oli triumfeerinud halastus, ja ainult nende suhtes, kes halastuse viljadest osa ei tahtnud saada ja need tagasi lükkasid.

Mida Jumal siis tegi, et Tema halastus triumfeeriks õigluse üle? – Ta saatis maailma oma ainsa Poja, kes inimeseks saanuna, s.t enesele Jumala orja loomuse võtnuna:

1. kandis orjade eest neile nende mässulise meele ja kuritegude eest kuuluva karistuse, kannatas vabatahtlikult nendesamade mässuliste orjade ülekohtu käes ja tapeti nende poolt, keda Ta lunastama ja päästma tuli;
2. tõi Jumal-Isale mässuliste orjade nimel ja nende eest täiusliku kuulekuse, ülistuse, tänu, hüvitus- ja lepitusohvri, milleks nad ise suutelised polnud ja mida paljud neist isegi ei soovinud;[12]
3. teenis oma täiuslikult püha elu ja vabatahtliku surma ohvriga välja lunastushinna – Püha Vaimu väe ja üleloomuliku armu annid, millel on jõud vabastada mässulised orjad nende mässulisest meelest ja patu orjusest, kinkida neile usk Jumalasse ja armastus Tema vastu, kasvatada neis voorusi, äratada nende ihu patu palgaks olevast surmast ja kirgastada need igavesti selle väega, millega Tema ise surnuist üles tõusis ja elab edasi kirgastatud, surematus ja kannatustele allumatus ihus[13].

Need kolm erinevat aspekti võtavad kokku Lunastuse ja Lunastusohvri mõistega tähistatava Jeesuse Kristuse teo olemuse, eesmärgid ja tulemused. Selle Lunastuse viljadest saavad inimesed osa neis elava ja tegutseva Püha Vaimu kui Jumal-Isast ja Pojast lähtuva isikulise armastuse läbi, kelle otseseks uuendavaks ja loovaks tegevuseks meis on pühitsev arm ja teised üleloomulikud armud ning annid.

Jeesus Kristus ei kannatanud ja surnud mitte sõprade või vähemalt sõbralikult ja heatahtlikult meelestatute, vaid selle sõna tõelises mõttes mässuliste Jumala vaenlaste eest. Ilma Tema Lunastusohvrita oleks kõik inimesed meelelaadi poolest olnud Jumala vaenlased ja selleks jäänudki koos kõigi mässulistele kuuluvate karistustega. Meie kahetsus pattude pärast, tahe ennast parandada, pahedest vabaneda ja voorustes kasvada, meie jumala- ja ligimesearmastus – need kõik, kui nad pole mitte hetkelised, mööduvad ja püsivate pühaduse viljade toomiseks jõuetud soovid või tundmused, vaid jumalaarmastusest põhjustatud ja juhitud püsivad ning tegusad mõistuse ja tahte seisundid, pärinevad üleloomuliku armu viljadena Jumalalt. Nende kõigi algpõhjuseks on hüpostaatilises unioonis[14] Jeesuse Kristuse jumaliku loomusega ühendatud inimlik loomus ning Tema pühas ja täiuslikus inimlikus elus, eriti Tema kannatustes ja ristisurmas sisalduvad lõpmatud teened. Jumal-Isa ja Poeg saadavad inimeste hinge Püha Vaimu kaudu üleloomulikku armu, mis teeb neid osaliseks selle püha elu teenetes, mõistab nad õigeks, vabastab patust ja pühitseb ja täiustab neid kõigis voorustes Jeesuse Kristuse eeskuju läbi.

Iseenesest on Kristuse Lunastusohvri väärtus üliküllaldasel määral piisav absoluutselt kõikide inimeste kõikide pattude andestamiseks ja hüvitamiseks, kõikide pahede väljajuurimiseks ja kõikide inimeste pühitsemiseks ning päästmiseks. Tema intentsiooni kohaselt sai Ristiohver selle eest ka toodud.[15] Ainult inimeste kurja tahte takistus ja vastuseis Jumala universaalsele päästvale tahtele[16] – nimelt sellele, et kõigile inimestele antavast pääsemiseks küllaldasest armust (ld gratia sufficiens) saaks nende suhtes ka pääsemise tegelikuks saavutamiseks tegus arm (ld gratia efficax) – tingib jumaliku õigluse otsuse, et need, kes ei taha lunastusarmu vastu võtta ja sellega koostööd teha, ei saa reaalselt päästetud, vaid hukka mõistetud. Selles on neil võimalik süüdistada küll ainult iseennast.[17]

Nii on Jumala halastus ületanud kõik inimese kõige lennukamate kujutluste kohased arusaamad. Oma esmase tingimatu intentsiooni kohaselt on Jumala halastus valmis andestama kõigile inimestele eranditult kõik nende patud ja kuriteod, vabastama nad kõigist pattudest ja pahedest ning muutma nad mässulistest kurjategijatest ja vaenlastest armastatud ja armastavateks lasteks ning Ta tõi selleks ka üliküllaldase lunahinna. Ainus takistus selle intentsiooni täielikule teostumisele peitub meis endis, nimelt meie vaba tahte vastuseis. See vastuseis tingib jumaliku õigluse otsuse mitte halastada neile, kes seda ei taha ja kes ennast selle halastusele väärituks muudavad. Vastasel juhul ei saaks Jumal austada enam meile antud vaba tahet, vaid peaks muutma kõik inimesed vägisi ja vastu nende enda tahet pühaks, mis on pääsemise ja igavese õndsuse hädavajalik tingimus. See aga oleks vastuolus Jumala enese poolt inimestele antud loomusega, mille üheks olemuslikuks elemendiks on vaba tahe.

 

 

III

MATER MISERICORDIAE – HALASTUSE EMA 

  

III.1. Traditsiooniline usk Neitsi Maarja vahendajarolli

 

Kirik palvetab püha Neitsi Maarja kui vahendaja ja eestkostja, kui Lunastaja ja Päästja Ema poole, kellele tema Poeg kunagi midagi ära ei ütle, nimetades teda Halastuse Emaks (nt palves ja antifoonis Salve Regina, Mater Misericordiae). Idakirikutes (kreeka ortodoksi, vene-õigeusu kirikutes, kuid ka paavstiga ühenduses olevas kreeka-katoliku riituses) palvetatakse missaliturgias ja muude kanooniliste palvete ajal isegi järgmiste sõnadega: Jumalaema palvetega (või palvete läbi) päästa meid, Issand. See sageli korratav lühike palve pärineb ajast ammu enne Ida- ja Läänekiriku lõhet ja on ühise ilmutatud usupärandi ehk Traditsiooni selgeks väljenduseks palvekeeles.

Selles palves väljendub tõde nii püha Neitsi Maarja (eest)palvete läbi  teostava kõikehõlmava armude vahendaja rolli kui ka selle vahendajarolli teisese, Jeesusele Kristusele kui Jumala ja inimese esmasele vahendajale, kõikide armude väljateenijale ja esmaallikale allutatud ning kõiges temast sõltuva iseloomu kohta. Lühidalt: nii nagu kõikide armude esmaallikas Jumala Poeg tuli inimeste juurde Neitsi Maarja vahendusel, nii ka kõik Tema Poja poolt inimestele väljateenitud armud jagatakse meile püha Maarja kui Tema Ema vahendusel. 

III.2. Neitsi Maarja vahendajaroll Pühakirja alusel

Püha Neitsi Maarja vahendajategevust kinnitavad tagasihoidlikul, kuid piisavalt selgel viisil ka Uue Testamendi tunnistused Jeesuse Kristuse maise elu ja tegevuse kõikide sõlmpunktide kohta, mil alati oli diskreetselt, kuid tegusalt kohal ka Tema pühim Ema.

III.2.1. Ingli kuulutamine ja Jumala Poja inimesekssaamine

Esmalt sõltus Jumala Poja inimesekssaamine Neitsi Maarja “jah”-sõnast, tema kuulekusest ingli kuulutatud Jumala tahtele (Lk 1,26–35). Neitsi Maarja andis oma jumala- ja ligimesearmastusest juhitud vaba tahtega Jumala Pojale Tema inimliku loomuse, meile aga avas ta seeläbi kõige halastuse allika, andes Lunastaja ning Päästja pattudest, surmast ja igavesest hukatusest. Nii nagu Eeva ja tema abikaasa ning pea Aadama sõnakuulmatuse läbi tuli maailma patt ja patu kaudu surm, nii tuli Neitsi Maarja ja tema Poja Jeesuse Kristuse kuulekuse kaudu maailma arm ning igavene elu.[18] Juba ainuüksi seetõttu, et ta andis halastuse esmaallikale Jumala Pojale Tema inimliku loomuse, võib Kirik Neitsi Maarjat täie õigusega nimetada Halastuse Emaks.

III.2.2. Eliisabeti ja Ristija Johannese külastamine koos Jeesuslapsega

Kui Neitsi Maarja sai ingli vahendusel kuulda, et ta sugulane Eliisabet on lapseootel, läks ta oma rüpes Jeesuslast kandes tema juurde, et teda kuni lapse ilmaletoomiseni teenida. Jõudes Eliisabeti koduni, tervitas Maarja teda.

Ja sündis, et kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega “Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde? Sest vaata, kui su tervituse hääl mu kõrvu kostis, hüppas lapsuke mu ihus rõõmu pärast. Ja õnnis on naine, kes on uskunud, et läheb täide, mis Issand talle on kõnelnud” (Lk 1:39–45).

Kirikuisad tõlgendavad seda sündmust üksmeelselt niimoodi, et Ristija Johannes sai Jeesuslapse külaskäigu läbi juba emaihus pärispatust vabastatud, õigeks mõistetud ning Püha Vaimu läbi  oma tulevaseks missiooniks pühitsetud.[19] Jeesuslapse külaskäigu vahendajaks ning Tema pühitseva tegevuse vallapäästjaks oli aga Tema pühim Ema Maarja, nii oma küllamineku kui tervituse, kuid kindlasti ka Eliisabeti ja Johannese pärast oma pühimale Pojale esitatud eestpalve(te) läbi. Nii vahendab ja põhjustab Neitsi Maarja ka teisi Jeesuse Kristuse nähtamatuid külaskäike ja õnnistusrikast tegevust, mida Issand meie hingele antavate aktuaalsete armude ja muude üleloomulike Püha Vaimu kinkide läbi toime paneb.

III.2.3. Kaana pulm: Jeesuse esimene ime ja avaliku tegevuse algus

Ka oma avaliku tegevuse algust märkiva esimese ime Kaana pulmas, vee muutmise veiniks, tegi Jeesus Kristus oma Ema palvel, kes nägi pulmaliste vajadust ja palus neile nende hädas abi oma Pojalt (Jh 2:3). Samas viitab Neitsi Maarja sellele, et hädavajalik on täielik kuulekus tema pühimale Pojale: Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke! (Jh 2:5).

III.2.4. Viimne Õhtusöömaaeg: püha Missaohvri sisseseadmine

Ehkki Neitsi Maarja (nagu ka teiste naiste) osalemise kohta Viimsel Õhtusöömaajal pole Evangeeliumides mingit märget, on täiesti kindel, et Kristuse Ema seal osales, kuigi mitte samas ruumis apostlite ja oma pühima Pojaga. Põhjus oli selles, et juutide ja tolleaegsete idarahvaste kombe kohaselt ei tohtinud naisterahvad istuda pidusöömingul ühes lauas võõraste meestega. Meeste ja naiste lahusoleku nõue kehtis ka avalike palvuste puhul. Oli selge, et Neitsi Maarja oma ületamatus alandlikkuses tahtis neid ettekirjutusi täita, ehkki sama selge on see, et ka tema puudumine sellelt oma Poja maise elu ja tegevuse ühelt tähtsaimalt hetkelt oli sama mõeldamatu, kui mõeldamatu oleks olnud tema puudumine Risti alt.

Niisama tagasihoidlikult ja tähelepandamatult on Neitsi Maarja oma palvete ja eestpalvete kaudu vaimsel, kuid ülimalt tegusal viisil osaline ka igal Missal, hoolitsedes selle eest, et inimesed võtaksid väärikalt vastu Tema Poega pühimas Altarisakramendis ning paludes neile oma Pojalt kõiki vajalikke halastustegusid ja armuande.

III.2.5. Maarja kohalolek Kristuse Risti all ning Kristuse Testament

Kristuse Ema oli kohal ka oma pühima Poja maise elu tähtsaimal hetkel ja selle lõppeesmärgil, Ristisurmal. Seal, Risti all, seadis Jeesus Kristus oma pühima Ema kõigi Tema poolt lunastatud inimeste (kes olid esindatud apostel Johannese isikus[20]) vaimulikuks Emaks ning usaldas talle emaliku hoolitsuse nende hinge eest, Tema väljateenitud Lunastuse viljade väljajagamise eest. Samuti andis Ta Johannesele ning tema isikus kõigile lunastatutele lootuse Neitsi Maarja kui halastava ja armulise Ema eestkostmisele ja abile:

Jeesuse risti juures seisid tema ema ja tema ema õde Maarja, Kloopase naine, ja Maarja Magdaleena. Kui nüüd Jeesus nägi risti kõrval seismas oma ema ja jüngrit, keda ta armastas, siis ta ütles emale: “Naine, vaata, see on su poeg!” Seejärel ütles ta oma jüngrile: “Vaata, see on su ema!” Ja selsamal tunnil võttis jünger ta enda juurde (Jh 19:25–27).

Kolgatal Kristuse Risti all kuulutati tervele inimsoole Jeesuse Kristuse Testament, millega Jumala ja inimeste vahendaja Jeesuse Kristuse oli oma Ema juba eelnevalt määranud kogu inimsoo üleloomuliku armu korras tegevaks vaimulikuks emaks. Sel hetkel sai püha Maarja lõplikult ja jäädavalt armude vahendajaks Lunastaja ja lunastatute vahel.

III.2.6. Püha Vaimu väljavalamine palvetavale Kirikule

Püha Neitsi Maarja emalik armude vahendaja roll tema Poja Kirikus ja Kirikule ilmnes avalikult ja selgelt pärast Jeesuse Kristuse taevasseminekut, kui koos Maarjaga palvetav Kirik ootas Kristuse lubaduse täitmist saata Trööstija Püha Vaim:

Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega. (…) Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida (Ap 1:14; 2:1–4).

Kui katoliiklik kunst kujutab Nelipühade sündmust kas maalis või skulptuuris, on tulekeeled kõigi apostlite ja pühade naiste, välja arvatud Neitsi Maarja pea kohal. Samas on Neitsi Maarjat kujutatud enamasti apostlite ringi keskel ekstaasi haaratuna, justkui terve sündmuse keskse kujuna. Põhjus, miks tulekeeled Neitsi Maarja pea kohal puuduvad, on lihtne: talle, kes oli täis armu mitte ainult ingli kuulutusest, vaid juba oma patusüüta eostamise hetkest peale, polnud enam vajadust Püha Vaimu saata. Temal oli Püha Vaimu täius alates eostamishetkest ning sellesama Vaimu sisendusel palus ta Nelipühil Jumal-Isalt ja Pojalt Püha Vaimu saatmist kõigile teistele.[21] Samamoodi pole ta lakanud ega lakka oma Pojalt ja Tema Isalt palumast Püha Vaimu ande tervele Kirikule ja kõigile tema lastele kogu kirikuajaloo vältel.

III.3. Teoloogiline õpetus Neitsi Maarja rollist kõikide armude vahendajana

Võttes kokku Kiriku traditsioonilise õpetuse Neitsi Maarja emalikust jumaliku halastuse ja armude vahendaja rollist, võib väita järgmist:

1. nii nagu Jumal tahtis meie lunastamiseks saada inimeseks Neitsi Maarja kaudu, nii tahab Ta ka, et kõik Tema Poja poolt väljateenitud Lunastuse viljad jõuaksid meieni Neitsi Maarja vahendusel, tema palvete ja eestpalvete läbi;
2. Jeesus Kristus tahtis kõik oma Lunastuse viljad anda oma Ema Maarja kätte sellepärast, et ainuüksi tema oli ja on selle pärandi ustavaks hoidmiseks, haldamiseks ja jagamiseks piisavalt väärikas ja vastutustundlik isik, kes on need annid ka ülimal inimesele võimalikul määral ära teeninud.[22] Igasugusest patust vabana, täiuslikult õiglasena ning halastavana on ta parim varahoidja oma Poja kannatuse ja ristisurma läbi teenitud varadele, mille hinda ta Valurikka Emana kõige paremini teab. Tema hoolitsust meie eest aga juhib tema patusüüta südame mõõtmatu ligimesearmastus, millega ta armastab meid rohkem, kui meie iseennast armastame.

Selle õpetuse sõnastab järgmisel viisil Kiriku doktor püha Louis Maria Grignon de Montfort:

“Jumal Püha Vaim usaldas oma truule mõrsjale Maarjale oma sõnulseletamatult suured annid ja Ta valis tema välja kõigi oma varanduste väljajagajaks. Seepärast on see tema, Maarja, kes jagab kõiki Tema arme ja ande, kellele ta tahab ja millal ta tahab. Mitte ühtegi taevalikku andi ei jagata inimestele, ilma et see ei käiks läbi tema neitsilike käte, kuna see on Jumala tahe, et kõik, mis me saame Jeesuselt Kristuselt, saaksime me Maarja läbi.”[23]

Ehkki õpetus Neitsi Maarjast kui kõikide armude vahendajast pole veel paavsti või oikumeenilise Kirikukogu poolt ex cathedra eksimatul viisil usudogmaks kuulutatud, on see Kiriku kindel ja järjepidev traditsiooniline õpetus, tunnistatud ühtviisi nii kirikuisade kirjades, traditsioonilises liturgias, palvelemises kui ka religioossetes kommetes, nii Ida kui ka Lääne osakirikutes. Järjepideva traditsioonilise õpetusena, mida püha Vincentus Lerinuse sõnastatud kriteeriumi kohaselt on alati, kõikjal ja kõikide poolt usutud (omni tempore, ubique et ab omnibus creditum), on see samuti Jumala ilmutatud eksimatu õpetus ning seetõttu ilma kahtluseta küps eksimatuks ex cathedra definitsiooniks. Sellekohaste palvetega pöörduvad ilmikud ja vaimulikud kogu katoliku maailmast juba pikemat aega Rooma poole.

Kui Neitsi Maarja on kõikide armude vahendaja, siis ei tähenda see midagi muud, kui et ta on Halastuse Ema, Mater Misericordiae selle sõna otseses mõttes, kes hoolitseb meie eest meie kõikides vajadustes, hädades ja puudustes paremini, kaugelenägevamalt, ustavamalt ja heldemalt, kui me ise seda iganes teha suudaksime.

 

 

IV

JUMALA HALASTUSEST OSASAAMISE

HÄDAVAJALIKUD TINGIMUSED 

  

IV.1. Kuulekus Jumala armule ja koostöö sellega

 

Eelpoolmainitust nähtub, et esmaseks ja hädavajalikuks tingimuseks Jumala halastuse tegusale toimimisele armu läbi nii iga uskmatu pööramisel üleloomulikku usku, patuse pööramisel patust kui ka iga pühitseva armu seisundis viibiva inimese suunamiseks ja aitamiseks vooruslike ja üleloomulikult teenivate tegude tegemisel on inimese mõistuse ja tahte valmisolek Jumala armule allumiseks ja sellega koostöö tegemiseks.

See tähendab valmisolekut vastu võtta mõistust valgustavat, tahet liigutavat ja suunavat esmast aktuaalset armu ehk nn küllaldast armu ning selle toimimisele mitte tõkkeid seada. Esmase aktuaalse armu vastuvõtmisest seab Jumal sõltuvusse ka järgmiste, Jumala halastuse tegusid inimeses lõpuleviivate aktuaalsete armude andmise ning talle pühitseva armu seisundi andmise või taasandmise. [24]  

IV.2. Selgituseks: Jumala universaalne esmapõhjuslikkus ja inimese vaba tahe

Tegelikkuses on suhted Jumala halastuse ja inimese tahte valmisoleku või valmisolematusega märksa keerulisemad, kui seda näitaks lihtne skeem:

1. Jumala lõpmatu halastus Jeesuse Kristuse poolt Ristiohvris välja teenitud kõigi inimeste pääsemiseks üliküllaldase Lunastuse näol; →
2. sellest osasaamine igale inimesele tingimusteta antava esmase, pääsemiseks küllaldase aktuaalse armu näol (ld gratia sufficiens); →
3. inimese tahte valmisolek sellele pakkumisele positiivselt vastata ja armuga koostööd teha, või siis vastupidi, seada küllaldase armu toimimisele takistus vales ning patus paadunud kurja tahte näol; →
4. sellest sõltuvalt, kas siis Jumala otsus anda sellele inimesele järgnevaid tegusaid aktuaalseid arme (ld gratia efficax) ja lõpuks pühitsevat armu (ld gratia sanctificans) või seda mitte teha, jättes õiglase otsusega inimese tema enda kurjast tahtest tuleneva patuorjuse ja patu palgaks oleva põrgukaristuse alla.

Tõsi on see, et Jumala erilised aktuaalsed armud teostavad suveräänse esmapõhjusena ka iga surmapatu seisundis, pahede orjuses ja uskmatuses viibiva inimese tegusat otsust oma patte, pahesid ja uskmatust kahetseda, neist pöörduda, Jumalaga lepitust otsida ning elada vooruslikku ja püha elu. Seda kõike ei tee Jumal inimeses mitte tema vaba tahet sundides, vaid hoopis vaba tahte otsust kõiksuse Looja ning universaalse esmapõhjusena luues ja kujundades. Jumal võib muuta ka lootusetult patuse inimese vaba tahet seda mingilgi moel sundimata, vaid teostades selles tahte loomusele omase täielikult vaba otsuse patust pöörduda. Oma halastusest Ta sageli ka teeb seda, mille tulemuseks on krooniliste patuste imepärased pöördumised.

Kuidas nii? – võib lugeja nüüd hämmeldunult ja segaduses küsida. – Kui Jumal loob ja korraldab esmapõhjusena absoluutselt kõike,  kuhu jääb siis vaba tahe? Kas ei muutu see siis mitte paljaks fiktsiooniks ning kas sellega koos ei muutu puhtaks fiktsiooniks ka Jumala õiglus ja Tema halastus? Kas siis pole mitte nii, et Jumal otsustab arbitraalse otsusega ühtedele inimestele anda nii küllaldast kui ka tegusat armu ja teostada neis oma armu abil pöördumist, teiste puhul aga otsustab Ta seda mitte teha, karistades igavese põrgukaristusega neis ei midagi muud kui puuduva armu tagajärgi – mida Ta jättis ju ise andmata, ehkki oleks võinud anda? Veel hullem, kui Jumal on tõepoolest iga tahteakti loov suveräänne esmapõhjus, siis peaks Ta olema ka iga patu esmapõhjus ning kogu vastutus patu eest langeks tegelikult Jumalale. Ta karistaks siis inimestes ainult seda, mida Ta neis ise teeb. Inimelud oleksid nii ainult üks täiuslik arvutimäng, milles iga sõna, mõte ja tegu oleks Jumala kui programmeerija poolt juba eelnevalt ära otsustatud, kaasa arvatud see mänguline moment, et mängitakse, justkui mänguosalistel oleks vaba tahe, mida asjaosalised ka ise usuvad.

Need inimese vaba tahet fiktsiooniks muutvad, esmapilgul raudselt loogilised järeldused usudogmast Jumala universaalse loova esmapõhjuslikkuse kohta on igivanad ning neid on korduvalt esitatud nii kristliku kultuuri raames esinenud hereesiatena kui ka väljaspool seda. Kuid nende väidete loogika on näiline. Siin nagu mujalgi seisneb katoliiklik ehk terviklik tõde selles, et samaaegselt tunnistatakse nii Jumala loova ja teostava esmapõhjuslikkuse (ld causalitas efficiens prima) kõikehaaravust kui ka mõistuslike olendite vaba tahte kui teisese esmapõhjuslikkuse (ld causalitas efficiens secunda) tõelisust.

Jumal on kõige loodu universaalne esmapõhjus ja mitte miski, mis on olemas, ei saa pärineda mujalt kui Jumalast. Kogu loodu on ju olemisse kutsutud olematusest, saades oma eksistentsi osalusest Jumala täiuslikus olemises Tema kõike loova, ülalhoidva ja juhtiva tarkuse, kõikvõimsuse ning headuse jõul. See kehtib ka iga loodud olendi mõistuse ja tahte aktide kohta, sest kuuluvad metafüüsiliselt samuti olemise viiside hulka, olles hädavajalikul moel sõltuvad neid akte teostava subjekti olemasolust (eksistentsist). Kui aga ükski loodu ei saa olla oma olemise (eksistentsi) esmapõhjuseks, ei saa ta ennast ka omal jõul jätkuvalt olemises hoida ja säilitada. Iga loodu toob tervikuna olematusest esile ja hoiab seda tervikuna jätkuvalt olemises Jumal – seega peab Jumala loov esmapõhjuslikkus kehtima ka loodu aktide kohta.

Iga loodu loob Jumal talle eriomase loomuse kohaselt. Elutute asjade loomuses on toimida neis olevate füüsiliste jõudude toimel ja alluda mõjudele väljastpoolt. Elusolenditele on omane tegutseda nende loomusesse kuuluvate vegetatiivsete või sensuaalsete kalduvuste ehk instinktide mõjul. Mõistuslike olendite loomusesse aga kuulub võime olla ise oma mõtete, otsuste, valikute ja tegude juhiks mõistuse poolt valgustatud vaba tahte alusel. Kõike seda teostab neis esmapõhjusena Jumal, igale loodule omase loomuse kohaselt:

“Vaba tahe on omaenda liikumise põhjuseks, kuna inimene suunab vaba tahte kaudu iseennast tegutsemisele. See aga pole vabaduseks hädavajalik, et see, mis on vaba, oleks iseenda esimeseks (esma-) põhjuseks, nii nagu ka selleks, et miski oleks millegi teise põhjuseks, pole vaja, et see oleks tema esimene (esma-) põhjus. Jumal aga on nii loomulike kui ka tahteliste (s.t vaba tahtega varustatud) põhjuste liigutavaks esmapõhjuseks. Ning niisamuti nagu Ta loomulike põhjuste puhul neid liigutades ei tühista nende aktide loomupärasust, nii ka tahtelisi põhjusi liigutades ei tühista Ta nende aktide vabatahtlikkust, vaid pigem teostab neis seda; igaühes tegutseb Ta nimelt neile omase loomuse kohaselt.”[25]

“Kuna tahe on aktiivne põhivõime, mis pole determineeritud ühele ainsale [eesmärgile], vaid suhtub erapooletult (ld indifferenter) paljudesse, siis liigutab Jumal seda sel viisil, et ei determineeri teda hädavajalikul viisil ühele ainsale [eesmärgile], vaid tema liikumine jääb vabaks ja ei tulene hädavajalikkusest, välja arvatud neis asjades, mille poole see liigub loomuse kohaselt. (…) Jumala tahe ei hõlma ja teosta mitte ainult seda, et miski toimub selle asja kaudu, mida ta liigutab, vaid ka seda, et see toimub nimelt sel viisil, nagu see on omane selle asja loomusele. Ning seepärast oleks Jumala põhjusliku liigutamisega rohkem vastuolus see, kui tahe saaks liigutatud hädavajalikul (s.t determineerival) viisil, mis pole tema loomuses, kui see, et teda liigutataks vabal viisil, nii nagu see on omane tema loomusele.”[26]

Selle kohta ütleb katoliku teoloogia lühidalt, et iga meie mõistuse või tahte akt ja iga tegu pärineb täielikult Jumalalt kui esmapõhjuselt ja pärineb täielikult ka meilt endilt kui teiseselt, moraalselt vabal viisil tegutsevalt teiseselt põhjuselt.  

IV.3. Patt kui mõistuse ja tahte defekt ning Jumala halastus selle kõrvaldamisel

Ainus, mis meis pärineb täielikult ainult meilt enestelt ja mitte Jumalalt, on meie olemise moraalsed ehk teadlikud ja vabatahtlikud defektid ning puudused, s.t Jumala tahte alusel meie loomusele kohustusliku täiuslikkusepüüdluse puudumine meie mõistuses ja tahtes, mõtetes, otsustes ja tegudes. Sellisteks puudusteks on esmalt meie mõistuse defektid rumaluse, teadmatuse, eksituste ja valeõpetuste näol – need kujutavad endast tõele suunatuse ning tõe valguse puudumist meie mõistuses.22 Seejärel ka meie tahte defektid tahtenõrkuse, laiskuse, pahede ning Jumala tahtest, moraalsest korrast ja tõest mittehooliva enesearmastuse näol – see on moraalne kurjus ehk vajaliku jõu ning tõelisele moraalsele hüvele suunatuse puudumine meie tahtes. Nii võib moraalset kurjust defineerida kui vajaliku tõepärase tunnetuse, vajaliku moraalse hüve või moraalse korra süüdivat puudumist mõistusliku olendi mõistuses ja tahtes. Kuna tegemist on vajaliku olemise puudumisega loodus selle loodu enese süül, kujutab moraalne kurjus metafüüsiliselt loodu osalist (moraalsesse korda puutuvat) vabatahtlikku äralangemist osalusest Jumalas kui kõige olemise algallikas.

Kui Jumal mõjutab oma küllaldase armuga patuse inimese mõistust või tahet,23 siis ei anna see tulemust patuses inimeses peituva moraalse defekti tõttu. Sarnaselt võib läbipõlenud elektripirniga, tühjade patareidega või valesti seatud juhtmetega taskulambi lülitit plõksutada palju tahes, ikkagi ei anna see valgust. Need defektid on põhjustatud süüdivalt inimese enese poolt, näiteks seeläbi, et oma patu õigustamiseks lükkab ta tagasi tõe, võltsib ja moonutab seda või suunab oma tahte mõnele hüvele moraalse korraga vastuolus oleval egoistlikul viisil.

Jumal pole kuidagi kohustatud likvideerima oma loodu isegi puhtnegatiivseid ja passiivset laadi puudusi nagu invaliidsust, intellektuaalset piiratust jms. Need on küll puudused, kuid olles sõltumatud neid kannatavast isikust, ei kanna need endaga moraalset süüd ega tingi karistust. Kui Jumal oma loodu sellised puudused kõrvaldab, on see Tema halastuse tegu; kui ei kõrvalda, on see Tema tarkuse ja ettehoolduse ning lõppkokkuvõttes ikkagi kõiki Jumala tegusid juhtiva halastuse tegu, sest see teenib kas mõne suurema hüve saavutamise või suurema kurja ärahoidmise eesmärki.

Veel vähem aga on Jumal kohustatud kõrvaldama hereetiku või paadunud patuorja mõistuses ja tahtes peituvaid puudusi. Need puudused on seal süüdivalt, sest Jumal on neile inimestele nende elu jooksul (vähemalt lapsepõlves, juba mõistuse kasutamise eas) andnud korduvalt küllaldasi arme nende mõistuse suunamiseks tõele ja nende tahte suunamiseks moraalsele hüvele, moraaliseaduse täitmisele ning vooruste kasvatamisele. Neid arme pole need inimesed aga vastu võtnud ja kasutanud, või on nad nende kasutamisest hiljem taganenud. Jumala õigluse üldpõhimõtted (mis pole kuidagi halastusega vastuolus, vaid sellega kooskõlas – kas patusel on õigus andestusele kasvõi üheainsa surmapatu eest?) võiksid ju ette näha, et igale inimesele antaks üksainus võimalus usu vastuvõtmiseks ja voorusliku elu kasuks otsustamiseks ning kes seda võimalust ära ei kasuta, langeks kohe õiglase põrgukaristuse alla. Kuid Jumala halastus on suurem kui Tema õiglus ning suurem kui igasugused inimlikud arusaamad halastusest. Ka neile inimestele, kelle mõistus ja tahe on süüdivalt (s.t vastuseisu tõttu eelnevalt antud küllaldastele armudele) vales ja patus paadunud, annab Jumal kuni surmani veel arvukaid võimalusi Jumalasse uskumiseks ja patust pöördumiseks. Need võimalused on mõistusele antud valgustused, tahtele mõjuvad sisendused, südametunnistuse etteheited ja piinad, rääkimata igasugustest välistest vahenditest nagu karistused, õnnetused, haigused ja ebaõnnestumised, kaasinimeste noomimine  ja hukkamõist, Kiriku õpetus või Kiriku kanooniline karistus jne.

Loomulikult põhjustab küllaldaste armude järjekindel tagasilükkamine ja jätkuv patustamine mõistuse pimestumist, tahte kinnistumist kurjas ning südametunnistuse nüristumist, seega üha süvenevat vastuvõtmatust armule. Kuid Jumal võib Aabrahamile ka kividest lapsi äratada (Mt 3:9). Patust pöördunute (patukahetsejate) elulood tunnistavad sageli sellest, kuidas Jumal neid kõigi eelpoolmainitud pöördumisele suunatud vahenditega sõna otseses mõttes jälitas, sellest hoolimata, et nemad tahtsid pigem Jumala eest põgeneda ja patus edasi elada – kuni Jumal nende puikleva tahte oma kannatliku ja leebe halastusega ükskord ära võitis. Sellistest imepärastest halastustegudest hoolimata ei tohi inimene neis reeglit näha ja muretult edasi patustades sellisele imepärasele halastusele lootma jääda. Need on tavalist korda ületavad erakorralise halastuse teod, mida ei juhtu iga päev.

Iga inimese põhiliseks moraalseks kohuseks on mitte seada takistusi kõigile inimestele elu jooksul korduvalt antava ja selle vastuvõtmise korral õigeksmõistmiseks ning pääsemiseks piisava küllaldase armu toimimisele. Mitte keegi ei saa loota Jumala erakorralisele halastusele imepäraseks pöördumiseks elu lõpul kui surmkindlale faktile ja seepärast julgelt edasi patustada.24 See tähendaks Jumala halastuse ja selle peaeesmärgi – inimese pattude ja pahede kõrvaldamise ning tema pühitsemise – ärapõlgamist ja sellele eesmärgile vastutöötamist, Jumala pühaduse ja armastuse teotamist, lootmist andestusele ilma patukahetsuseta ja meeleparanduseta, mis kutsub otseselt ja jultunult välja Jumala karistava õigluse.

 

 

V

JUMALA HALASTUSE SEOS JUMALA

MUUDE OMADUSTEGA, EESKÄTT ÕIGLUSEGA 

  

Kõik Jumala omadused on omavahel harmoonilises seoses. Nad täiendavad ja täiustavad üksteist Jumala täiuslikus elus ja tegevuses, nii et Jumal ei liialda kunagi mingi omaduse või võime ülemäärase kasutamisega, samuti ei jää Tal vastavate võimete ja omaduste puudumise tõttu midagi vajalikku tegemata. Kõik vastandlikud voorused, omadused, võimed ja tegevused on Jumalas ühendatud täiuslikku tervikusse. Seevastu inimesed võivad omada üht või teist voorust, üht või teist omadust liialdasel, või vastupidi, ebapiisaval määral, nii et sellega liialdamine või selle puudumine muutub ekslikuks või lausa moraalselt kurjaks teoks. Ainult inimese puhul võib üks või teine omadus või voorus teisele vastanduda.

Kaks omadust või voorust, mis annavad kõige rohkem alust teineteisele vastandamiseks, on õiglus ning halastus. Kuid asjaolust, et inimeste maailmas õiglus ja halastus teineteisele sageli vastanduvad ning et ühega teise arvel liialdatakse, pole meil mingit alust järeldada, et see on nii ka Jumala puhul. Selline vastandamine annab tunnistust ainult meie jumalakujutluse ebaõigsusest, et me proovime Jumalat ette kujutada ja kujundada inimese näo kohaselt, ega lase ennast õpetada tingimusteta vastuvõetaval Jumala eneseilmutusel, et ennast kujundada ja kasvatada Jumala näo järgi.   

V.1. Õiglus kui Jumala pühaduse väljendus, universaalse korra ja inimliku pühaduse vundament

Asjaolu, et maailmas valitseb õiglus kui inimesi hüvele juhtiv, seda kindlustav ja kaitsev moraalne kord, on Jumala pühaduse ja headuse väljendus. Õiglus kui universaalne erapooletu kord kaitseb nõrku, jõuetuid ja vaeseid tugevate, nahaalsete, ebaõiglaste ja rikaste vägivalla eest. Seevastu kaasajal ülimoodsaks saanud rääkimine sellisest armastusest ja halastusest, mis pole õigluse läbi korrastatud ja ei põhine õiglusel kui vundamendil, ning sellise armastuse ja halastuse valjuhäälne nõudmine (alati endale ja oma mõtte- ja patukaaslastele, mitte teistele) pole ei muud kui ettekääne, õigustus, väljavabandus ja kaitsevahend lurjustele, et nad saaksid takistamatult ja karistamatult teha ülekohut nende demagoogiast kammitsetud lihtsameelsetele.

Õiglus on üks olulisemaid Jumala pühaduse ja moraalse täiuslikkuse väljendusi, millest Ta inimeste Loojana, patu orjusest lunastaja ja päästja ning nende pühitsejana tahab lasta ka neil osa saada. See pole muud kui mõistuslike olendite rahulikku ja üksmeelset ühiselu reguleeriv universaalne kord. Vanas Testamendis kõige sagedamini kasutatud püha ja täiusliku inimese sünonüümiks oli mõiste õige, õige inimene (ld iustus – õiglane). Õiglus inimesele omase voorusena on inimese jumalasarnasus 1 Ms 1:26 mõttes, nimelt sarnasus Jumala pühaduse ja moraalse täiuslikkusega. Õiglus ühendab inimese osadusse Jumalaga selle kaudu, et ta mõtleb Temaga ühte ja sama, armastab ühte ja sama, vihkab ühte ja sama ning juhindub seega oma otsustes ja tegudes samadest põhimõtetest kui Jumal. Ebaõiglane inimene aga ei suuda Jumala palge ees püsida, sest teda ei ühenda püha Jumalaga miski, tema mõtted, tahtmised, soovid, püüdlused ja teod on Jumala omadele risti vastupidised.25 Jumala kohtu ees tunneb ta oma südametunnistuses vastuvaidlematul viisil, et on rikkunud enda jumalanäolisuse ja -sarnasuse omal süül ning et tal pole enda ja Jumala ees selle kohta ühtegi vabandust ega igavese õndsuse pälvimiseks mingit alust.

Kõige hiljem Jumala kohtu ees väljendub selgelt olemise primaarsus omamise suhtes, inimese hinge sisemise kvaliteedi primaarsus väliste olude, omamise ja arvamuste näivuse suhtes, meie Issanda sõnade kohaselt: mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju? (Lk 9:25). Tähtsam on olla kui omada – nimelt olla vooruslik, püha, täiuslik, õiglane, armastav… Ainult meis oleva, Jumala enese elus osaleva voorusliku armuelu jõul on võimalik olla õnnelik ka kõige hullemates välistes oludes. Vastupidi, ka kõige rikkuse, tervise, edu, lugupidamise jms, ka kõigi kõige soodsamate ja õnnelikumate väliste olude puhul ei saa inimene olla tõeliselt õnnelik, kui ta ei ela Jumala kohast vooruslikku elu, sest tema hing on tühi, rahutu, täitumatu ja õnnetu ning tulevase karistuse eelaimuses.   

V.2. Jumala halastus väljendub patuse õigeksmõistmises,  ravimises ja pühitsemises

Inimese kõige suurem puudus on tõelise, omakasupüüdmatult endast jagava armastuse puudumine. Armastuse hädavajalikuks vundamendiks, tavareegliks ja -normiks on aga õiglus. Jumala halastus ei saa toimida patuse suhtes muudmoodi kui neid puuduseid kõrvaldades, andes talle puuduva õigluse, armastuse ja teised voorused. Jumal on püha, Jumal on õiglane, Jumal on armastus; kes aga pole püha, kes pole õiglane ja kelles pole armastust, sellel ei saa olla Jumalaga midagi ühist, see ei saa elada Jumalaga osaduses. Nii ei saaks patune, kui tal ka võimaldataks nautida Taevas Jumala õndsakstegevat visiooni, olla kuidagi õnnelik, sest õnnetuse allikas peitub temas endas temas pesitseva ja talle Jumala täiuslikkuse ees lakkamatuks etteheiteks oleva kurjuse, ebaõigluse ja võimetuse näol armastada kedagi teist peale iseenda.

Jumala pühaduse tõttu pole Tema halastusteod patuste suhtes võimalikud muudmoodi kui kooskõlas õiglusega ja õigluse põhimõtteid täites, sest õiglus on Jumala poolt maailmale seatud moraalset korda hoidev ja kaitsev põhimõte. Õiglus ei saa küll olla patuorjale tema patust pööramiseks vajaliku armu andmise esmapõhjuseks (sest kes on oma pattudega teeninud muud kui põrgukaristuse?); selleks esmapõhjuseks on Jumala halastus. Küll aga on õiglus patuse pööramise eesmärk-põhjuseks (ld causa finalis), eelkõige Jumala tahte läbi muuta kunagine patune õiglaseks ja pühaks.[27] Seepärast nimetataksegi inimese pärispatust ja isiklikust patust vabastamist ning pühitsemist ristimise sakramendis antud pühitseva armu toimel patuse õigeksmõistmiseks (vt Rm 3:20-30 jj.). Seda õigeksmõistmist tuleb Tridenti Kirikukogul sõnastatud eksimatu katoliku õpetuse kohaselt mõista inimese tõeliselt õiglaseks ja pühaks tegemisena, mis toimub inimese hinge valatud pühitseva armu ja pühitseva armuga kaasnevate vooruste, sh ka õigluse vooruse jõul. See õpetus sai formuleeritud vastuseks Lutheri formalistlikule õigeksmõistmise teooriale, mille kohaselt Jumal-Isa katvat Kristuse teenete pärast patuse patud kinni ja ei arvestavat neid talle süüks, kuid patuse reaalne moraalne seisund, viibimine pattudes ja pahedes ei muutu. Teisisõnu, muutub vaid patuse formaalne seisund Jumala silmis, mitte tema ise.27 Inimese õigeksmõistmist ja õiglaseks tegemist tuleb seega õige õpetuse kohaselt mõista Jumala halastusteona kui ürgpatu ja pärispatu tagajärjel kaotatud jumalanäolisuse taastamist inimeses.

Õiglus kui voorus kujutab endast inimese tahte võimet anda teisele alati, kergesti ja meelsasti seda, mis tollele õiguse (olgu see kirjutatud või kirjutamata, loomuseadusel või Jumala ilmutusel rajanev) alusel kuulub. Õigluse vooruse praktiseerimist peab inimene alustama oma kohustuste täitmisega Jumala vastu, see tähendab Tema austamise, kiitmise, ülistamise, tänamise ning Tema lepitamisega oma pattude pärast. Need on kohustused, mis kuuluvad igale inimesele kui Jumala poolt loodud ja Temast täielikult sõltuvale olendile tema loomuse alusel ja mille väljenduseks on inimese loomupärane religioossus, ükskõik kui moondunud ning valele objektile suunatud kujul see tegelikkuses ka ei väljenduks. Religioossus ehk religiooni voorus on seega õigluse vooruse potentsiaalne osa, mille jõul inimene peab andma Jumalale seda au ja kiitust, mis Talle kuulub. Potentsiaalne osa aga sellepärast, et inimene ei suuda kuidagi piisaval ja õiglust rahuldaval määral Jumalat ülistada, kiita ja tänada ning religiooni vooruse eesmärki täiel ja nõutaval määral täita, nii nagu ta saab õigluse alusel nõutud tegude puhul seda teha kaasinimeste suhtes. Kuna Jumal aga on väärt lõpmatut austust ning Jumala teenimine tões ja vaimus on inimese tähtsaim kohus, eesmärk ning tõelise õnne saavutamiseks hädavajalik, siis peab inimene kõigi jõududega püüdlema selle poole, et täita oma religioosseid kohuseid kõige täiuslikumal viisil, ühendades oma nõrga ja ebatäiusliku jumalateenistuse selle täiusliku ja Jumala au täielikult rahuldava Jumala teenimisega, mille tõi pühale Kolmainujumalale meie eest ja meie jaoks Jumala Poeg Jeesus Kristus oma inimlikus loomuses.

Küll aga saab inimene praktiseerida õigluse voorust ja peab seda tegema täiel määral oma suhetes ligimestega. See tähendab, et ta peab andma oma ligimestele seda, mis neile kuulub nii formaalse (s.t kirjutatud seadustega määratletud) kui ka mitteformaalse õigluse (s.t tavaõiguse, traditsioonide, viisakuse ja heade kommete) põhimõtete kohaselt. Õigluse põhimõtetest ja nõuetest kinnipidamine on normaalsete ja harmooniliste ühiskondlike suhete ja terve ühiskondliku elu hädavajalik vundament, see on ka headuse ja ligimesearmastuse miinimumreegliks. “Hingetu ja formalistliku õigluse” vastandamine justkui “ainsana vajalikule ja piisavale” armastusele ja halastusele, nagu see kaasajal mitmel pool moes on, on puhas omakasupüüdlik demagoogia, mille eesmärgiks on puigelda kõrvale õigluse põhimõtete isiklikust teostamisest, oma kohuste täitmisest, karistuse kandmisest, või kujutab see endast  emotsionaalsele eneserahuldamisele suunatud sentimentalismi. Loomulikult peab õigluse teostamist hingestama inimestevahelistes suhetes valitsev tähelepanelikkus, headus, leebus ja armastus, kuid me ei saa seda nõuda igalt pangaametnikult, müüjalt või politseinikult, igal juhul aga saame ja peame neilt alati nõudma õiglust. Õiglusega määratletud kohustuste täitmine leebuse, headuse ja armastusega kaasinimeste vastu on juba eeskujulik vooruslikkus, õiglusega määratletud kohustuste ületamine ülevoolavast headusest ja ligimesearmastusest (neid kohustusi sealjuures rikkumata) aga on halastus. Need kõik on ligimesearmastuse erinevad tasandid, alustades hädavajalikust, fundamentaalsest ja elementaarsest ehk õiglusest ning lõpetades täiuslikuga ehk halastusega.   

V.3. Halastuse ja õigluse suhe karistamise puhul

Kõik Jumala teod on täiuslikud, pühad ja õiglased. Inimeste suhtes on nende eesmärgiks teostada nende moraalset täiuslikkust  – pühadust (vt 3 Ms 19:2), mille vundamendiks ja tavareegliks, nagu öeldud, on õigluse voorus. Seetõttu ei saaks ka Jumal ise kuidagi olla halastav, kui Tema halastusteod oleksid tõelises vastuolus õiglusega, näiteks kui Ta halastaks kurjategijale, patusele, kes vähimalgi määral ei kahetse oma pattu, kui Ta kingiks talle lihtsalt õiglase karistuse ja laseks tal karistamatult edasi viibida oma tahte kurjas paadumuses ja ebaõigluses. Niimoodi tegutseks Ta ju otseselt halastuse olemuse vastu, mille eesmärgiks on ju puuduste kõrvaldamine, moraalsed puudused on aga kõige olulisemad. Karistuse võib Jumal küll “kinkida” (kustutada) siis, kui kurjategija hinges on Jumala halastusest antud aktuaalse armu viljana toimunud tõeline patukahetsus, pöördumine patust Jumala kui tõe ja moraalse hüve poole ning on tehtud otsus mitte enam pattu teha. Sel juhul on Jumala karistuse põhieesmärgiks olev moraalne tervenemine saavutatud karistust rakendamata.

Karistuse esmane eesmärk peab olema kurjategija parandamine ja kurjast heale pööramine. Jumala karistus maises elus on seega esmaselt halastustegu, mille motiiviks on armastus süüdlase vastu ja hool tema hinge eest. Alles seejärel tulevad karistuse puhul arvesse puhtalt õiglusega seotud eesmärgid, nimelt ülekohtu ja kahju hüvitamine, rikutud ühiskondliku korra taastamine ja hoiatav eeskuju teistele. Jumala saadetud karistuse puhul on see maises elus alati nii.28 Inimese poolt mõistetud karistuse puhul peab see olema samamoodi,29 vastasel juhul võib seda nimetada küll karistuseks, kuid olemuselt oleks see puhas kättemaks. Jumala halastus rahuldub parandusliku eesmärgi saavutamise järel meeleldi ka karistuse rakendamiseta, kuid patust pöördunu enese hüveks ning õigluse põhimõtete objektiivseks kinnistamiseks nõuab see patust pöördunutelt nende tegeliku patusüü suhtes tühise, pihil määratud või vabatahtlikult enesele võetud patukaristuse kandmist.

Seevastu karistuse kinkimine, kurjategija karistamata jätmine, ilma et ta pattu kahetseks ja sellest pöörduks, pole headus, halastus ega armastus, vaid põhimõttekindluse puudumine, ükskõiksus moraalse kurjuse suhtes ja sellele kaasaitamine, sest see ei likvideeri moraalset kurjust inimese hinges, vaid laseb sellel tema karistamatusetunde ülbuses veelgi kasvada.30 Seepärast ei andesta Jumal ei patuse isikliku hüve (hinge päästmise) ega ka moraalse korra kui ühise hüve (ld bonum commune) pärast sellele, kes toimepandud kurja ei kahetse.

Seega ei vastandu õiglus Jumala puhul kunagi halastusele, sest see on Tema armastuse miinimumreegel ja halastuse vundament. Paradoksaalsel viisil, kuid täielikus kooskõlas Jumala moraalse olemusega võib isegi öelda, et Jumal on õiglane, kuna Ta on halastav. Jumal oma tarkuses ja kõikehaaravas ettenägelikkuses teab alati kõige paremini, millal rakendada halastuse pärast õiglast karistust ja millal jätta halastuse pärast karistamata, kui õigluse ja halastuse eesmärk on saavutatud juba ilma karistuseta.

Ainult inimene oma ebatäiuslikkuses võib lahutada õigluse ja halastuse või neid koguni teineteisele vastandada:

1. seadusetähe rigoristlikus järgimises, hingetus ja õigluse külmas, armastuse ja halastuseta teostamises,

või

2. sulavõipehmes, alati järeleandvas ja tingimusteta (kahetsuseta) andestavas ning igasuguse õiglustundeta “halastuse” praktiseerimises, mis pole ei muud kui ärahellitamine ning jultumuse ja karistamatusetunde õhutamine.

Õigel arusaamisel Jumala õigluse ja halastuse vahekorrast on ääretult olulised praktilised järeldused kasvatustegevuses. Võtab ju igasugune täiuslik inimlik isadus oma alguse ja eeskuju Jumal-Isalt, Teda kõigis Tema täiustes jäljendades – Seepärast ma põlvitan Meie Isanda Jeesuse Kristuse Isa ees, kellest saab nime iga isadus nii taevas kui ka maa peal… – Ef 3:14-15 (Vulgata alusel tõlgitud).

Nii peab perekonnaisa oma laste kasvatamisel, õpetamisel ja karistamisel jäljendama Jumal-Isa pedagoogikat inimeste suhtes ja Jeesuse Kristuse armastavat hoolitsust oma jüngrite ja apostlite suhtes. Kasvatuse eesmärgiks peab olema igakülgselt väljakujunenud voorusliku inimese kasvatamine. Seda suudab isa teha ainult siis, kui ta ise on igakülgselt vooruslik ja moraalselt tasakaalustatud inimene, kes ei lange pahedesse ega ühe või teise vooruse rakendamisel äärmusse ning suudab oma arutlustes ja otsustes alati tasakaalukalt hoida kuldset keskteed. Isa ei tohi liialdada õigluse rõhutamisega, muutudes karmiks rigoristiks ning kasvatades leebuseks ja armastuseks ning iseseisvaks mõtlemiseks võimetuid, pimesi kuulekaid tähenärijaid ja rigoriste; ta ei tohi liialdada ka leebuse ja halastusega ning igasugusest karistamisest loobuda, muutes lapsed ärahellitatud egoistideks, kes arvavad, et neile on kõik lubatud.

Karistamise eesmärgiks peab olema lastes kahetsuse, arusaamise ja kurjast hea poole pöördumise, seega moraalse muutuse esilekutsumine, mitte aga neile nende kuuletumatuse või tekitatud kahju eest vihahoos kätte makstes oma tahte jõuga pealesurumine. Selline väline dresseerimine tekitab lastes ainult trotsi. Seevastu vajaliku kahetsuse ja sisemise hoiaku muutusest tunnistavate väliste märkide puudumisel tuleb süüdlast karistada vihata, rahulikult ja leebelt, kuid samas karmilt, demonstreerides süüdlasele karistuse kui kurja teo vältimatu tagajärje objektiivset iseloomu. Ka tõelise sügava kahetsuse korral on kasulik karistust mitte ära jätta, vaid määrata süüdlasele kergem karistus, samas väljendades selgelt oma rahulolu ja rõõmu tõsise kahetsuse üle ning sisendades süüdlasele, et karistus on määratud ainult tema enda hüveks.

Jumal andestab väikluseta, süüd meeles pidamata ja meelde tuletamata, kuid ei jäta ka kahetsetud patu eest karistamata – ja seda meie endi hüveks. Kui me oleme hoolimatud, laisad ja tõrksad oma patusüüde eest pihil määratud kergete karistuste kandmisel ja süü hüvitamisel maises elus (sakramentaalset patukaristust võib võrrelda miljonikroonise võla puhul sajakroonise sümboolse tagasimaksega), siis tuleb meil maises elus tasumata jäänud võlad maksta täiel määral pärast surma puhastustules (vt Mt 18:23–34).

Jäljendagem siis Jumalat, kelle täiuslikkuses eksisteerivad ja toimivad harmooniliselt nii halastus kui ka õiglus ning ärge muutkem oma kujutlust Jumalast inimeste ebatäiuslikkuse sarnaseks, mis ei suuda neid voorusi ühendada, vaid kaldub pidevalt ühest äärmusest teise, neid teineteisele vastandades ja üht teise vastu välja mängides.

V.4. Väärkujutlused Jumala halastusest ja õiglusest

Väärkujutlusi, mida leiab mittekristlike religioonide, Jumala ja moraalsete teemadega tegelevate filosoofide, hereetiliste teoloogide ja pealiskaudsete kristlike mõtlejate õpetustes, on üldjoontes kaks, sõltuvalt sellest, kas rõhutakse Jumala õiglust halastuse arvel või halastust õigluse arvel.

1. Jumal pole üldse halastav või on Tema halastus piiratud, väiksem või teisejärguline Tema õigluse suhtes (seda suunda esindavad katoliku Kirikus 17.-19. sajandi Prantsusmaal levinud jansenismi hereesia, protestantlikest vooludest kalvinism ja puritaanlus).

Selle äärmusliku väärkujutluse suhtes on ÕIGE toonitada: Jumala halastus on alati esmane ja fundamentaalne Tema õigluse suhtes.

2. Jumala kujutlemine joviaalse, miilustava ja lapsi ärahellitava kommionukesena, kel puudub elementaarne õiglustunne ja õigluse mõiste, kes kunagi ei karista ja andestab piiramatult ning tingimusteta, nõudmata andestuse eeltingimusena kahetsust ja pöördumist. Selle ekstreemsuse näiteks on kaasaegne modernismi hereesia, mis vajab sellist sulavõipehmet “Jumalat” oma kõikelubava liberalismi, kurjuse ja perverssuse katteks.

Selle väärkujutluse vastu on ÕIGE toonitada: Jumal on PÜHA oma olemuselt ning igasugune patt ja pahe on Tema täiuslikkuse loomusega absoluutses vastuolus. Taevasse ei pääse midagi ebapüha (Ilm 21:27; 22:15; 1 Kr 6:9-10). Seepärast nõuab Jumala õiglus inimeste igavese õndsuse (Jumala õndsakstegeva visiooni ja Taevasse pääsemise) hädavajaliku tingimusena patust ja pahest pöördumist, selle kahetsemist ning ka karistuse kandmist. Kui see ei toimu vabatahtlikult  ja kasvõi ebatäiuslikul määral inimese maises elus, teostub Jumala õiglane karistus pärast surma, siis aga igavese põrgukaristusena  ilma igasuguse pöördumise ja Jumalaga leppimise võimaluseta.

 

 

VI

KATOLIIKLASE TEGUS VASTUS

JUMALA HALASTUSELE

  

Jumala halastus on küll kõikehaarav ja piiramatu, kuid selle toimimiseks peab ka inimene ise üldreeglina valmis olema, sest oma kurjas tahtes paadunud patuste pööramine on reeglipärasust ületav ime, millele ei saa kindlalt loota. Küll aga võib Jumala halastusele täie kindlusega loota see patune, kes oma pattu kasvõi ebatäiuslikul viisil31 kahetseb ja sellest vabaneda tahab.

VI.1. Lootus

Meie esmaseks vastuseks Jumala halastusele ehk hädavajalikuks valmisolekuks selle toimimisele on lootus, mis on meie tahet täiustav voorus, mille jõul me ihaldame Jumalat kui kõrgeimat ja (Tema enda armust) kättesaadavat hüve, oodates Temalt Tema lõpmatu headuse, kõikvõimsuse ja ustavuse alusel kindlalt nii igavest õndsust kui ka selle saavutamiseks vajalikke vahendeid.32

Meie lootus peab olema sama piiramatu kui piiramatu on Jumala halastus. See lootus aga, olles küll piiramatu, ei tohi olla jultunud patus paadunu alusetu kindlusega Jumala andestusele. See oleks otseses vastuolus Tema halastuse tähtsaimate eesmärkidega, nimelt inimhinge patust vabastamisega ja pühitsemisega ning kujutaks inimese tahtes otsest tõket halastuse toimimisele. Lootuse tingimuseks peab olema Jumala tahtega meie suhtes kooskõlas olev hea ja püha eesmärk: tahe loobuda ja saada vabaks kurjast meis eneses, tahe lahti saada patust – seda küll peaasjalikult mitte meie, vaid Jumala kõikvõimsa armu jõul.

Piiramatu lootuse aluseks Jumala halastusele on järgmised surmkindlad usutõed Jumala moraalsete ja metafüüsiliste omaduste kohta:

1. ilmutatud usutõde, et Jumal on lõpmatult hea, Headus ise ja kõige loodud headuse allikas, samas on Ta ka piiramatult halastav; 33
2. ilmutatud usutõed, et Jeesuse Kristuse poolt Ristil väljateenitud Lunastus on:
3. kõiki inimesi haarav34 ,
4. üleküllaldane35 ning
5. Jumala päästmistahe on Tema poolt üleüldine, kuid toimib teatud tingimuste täitmisel inimese poolt;36
6. Jumala kõikvõimsus, mis suudab meid vabastada kõigist meie pattudest ja pahedest, ükskõik kui rasked ja meile ülejõu käivad meie patud ka poleks; lootus, et Jumal suudab meid pahedest vabastada, ümber muuta ja pühitseda.37

Lootuse voorus peab toetuma täiele katoliku tõele Jumala omaduste ja Tema pühima tahte kohta, olema mõistuspärane ning põhinema valmisolekul teha omalt poolt kõik vajalik, et Jumala halastust pälvida. Nagu mainitud, on üheks lootuse vooruse vastandiks jultunud lootus – see, nagu katoliku katekismus õpetab, üks seitsmest andeksandmatust patust Püha Vaimu vastu, nimelt usaldades liigselt Jumala halastust, hoolimatult edasi patustada. See tähendab loota Jumala halastusele, täitmata selle pälvimise tingimusi ning hoolimata selle peaeesmärgist, milleks on inimese vabastamine patust ja tema hinge pühitsemine.

Teiseks vastandiks lootuse voorusele ja patuks selle vastu on lootusetus ehk meeleheide. See on inimeses patusüü koorma all kinnistunud veendumus, et Jumala halastus pole piiramatu ning et Tema õiglus on halastusest suurem, või siis veendumus, et Jumal võib olla küll halastav, kuid konkreetselt mina ja minu patud ei saa olla enam Tema halastuse, vaid ainult Tema lõpmatu õigluse objektiks. Ka meeleheide on andeksandmatu patt Püha Vaimu vastu, olles Jumala piiramatu headuse ja Tema armu kõikvõimsuse teotus ning otsene takistus ja vastuseis Tema armu toimimisele. Paljud katoliku katekismused toovad siin meeleheite patu kui Püha Vaimu vastu tehtud andeksandmatu patu konkreetseks näiteks Juudas Iskaarioti.38 Mõelgem hästi järele, mida see tähendab: mitte see kuritegu, et Juudas reetis oma Õpetaja ja Heategija Jumala Poja ning müüs Ta maha vaenlastele, polnud andeksandmatu patt, vaid see, et ta pärast seda kuritegu kahtles Jumala halastuse ja andeksandmise suuruses. Jumala halastus ja andestus on suurem ja küllaldasem kui ükskõik milline patt ja kuritegu, suurem kui kõik maailma kuriteod kokku.

VI.2. Usaldus

Vaga kristlase järgmiseks vastuseks Jumala halastusele peaks olema lapselik usaldus Jumala kui oma Isa vastu. Selle usalduse aluseks on usk, mis õpetab meile tõdesid Jumala omaduste kohta, kuid see usk võib saada elavaks ja usalduse kaudu toimivaks alles sügava ja innuka vaimse elu, eriti regulaarse palve ja sakramentaalse praktika alusel kasvava ja areneva jumala- ja ligimesearmastuse puhul. Alles siis hakkame me sügavamalt mõistma, mida tähendab meile tegelikkuses meie usk. See rajab kindla veendumuse selles, et Jumala halastuse ainsaks eesmärgiks on meie tõeline hüve – meie vabastamine patust, kurjusest, meie moraalne täiustumine ning lõpuks kõigi hüvede igavene kinkimine, ning et Jumal tahab ja suudab seda kõike teha ka meiega, kui meie tahame lasta Tal seda enesega teha.

Vastupidiseks hoiakuks sellisele lapselikule usaldusele on religioosses elus ja suhetes Jumalaga väljenduv palgasulase mentaliteet. Selline mentaliteet on ühel või teisel viisil (sageli vooruse maski all) omane paljudele vagadele katoliiklastele, kes teenivad Jumalat oma religioosses praktikas küll kohusetundlikult ja kuulekalt, kuid ainult omakasupüüdlikult, tasu pärast ning endapoolse panusega mitte “liialdades”, vaid seda täpselt eeldatava tasu mõõtu mööda välja rehkendades. Kuna aga Jumala armu ning veel enam taevast kirkust ja õndsust ei saa kuidagi tasaväärtustava õigluse alusel välja teenida, vaid see ületab mõõtmatult ka kõige pühama inimese teened (mis samuti rajanevad Jumala poolt teenimatult antud armule), siis ei saa Jumala ja inimese suhteid kuidagi iseloomustada isanda ja palgasulase vaheliste formaal-õiguslike suhetega. Palgasulase mentaliteet on tegelikult reserveeritus või isegi usaldamatus Jumala armastuse vastu ning mõtteviis, mis peab Jumalat samamoodi omakasupüüdlikuks, rehkendavaks, vahetevahel koonerdavaks ja väiklaseks nagu seda on inimene ning arvab, nagu Jumalal oleks meilt tõepoolest midagi vaja, nii et Ta annab ainult siis, kui Tal meilt on midagi saada. Me aga pole kutsutud palgasulasteks, vaid Jumala lasteks ja pärijateks.

VI.3. Armastus Jumala vastu

Jumal on väärt palju enamat kui ainult kainet intellektuaalset (“filosoofilist”) armastust, mida võib tunda kõigi hüvede ja täiuste esmaallika vastu. Temale kui armastavale ja meie eest hoolitsevale Isale, ennast meie, kurjategijate eest jäägitult ohverdanud Pojale ning Isa ja Poja vaheliseks armastuse hinguseks olevale ning meis elavale Pühale Vaimule kuulub õigusega meie palav, kirglik ja ennastohverdav vastuarmastus: Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid! (Jh 15:13.12). Armastus on Jumala olemuseks (1Jh 4:6.16) ning seepärast on armastus ka inimeste saavutatava pühaduse, tema jumalasarnasuse olemuseks:

Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame, siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks (1 Jh 4:12).

Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas (1 Jh  4:16).

Omakasupüüdmatu ja ennastohverdava armastuse kui pühaduse eesmärgi ja olemusega vastuolus olevaks hoiakuks religioosse inimese suhetes Jumalaga on külm käskude täitmine, oma teenete ja kasude-tasude rehkendamine, variserlik käsutäitmismoraal või palgasulase mentaliteet “mina sulle, sina mulle”. Jumalaga ei sobi rehkendada, vaid õilsa ja pühadust taotleva inimese moraalseks imperatiiviks on anda ennast jäägitult ja tingimusteta.

VI.4. Vagadus ja jumalakartlikkus

Usaldusest ja armastusest Jumala kui armastava Isa vastu tuleneb meie religioossust39 korraldav ja täiustav vagaduse voorus, mis teostab meie südames nii lapselikku kiindumust Jumala vastu, suurt austust pühade isikute ja esemete vastu kui ka püha innukust meie religioossete kohustuste täitmisel. Vagaduse voorust saab inimene endas kasvatada ja arendada suure vaevaga, kuid selle juures tuleb kristlase inimlikele pingutustele appi Jumal ise, kes kingib meile (kinnitamise ehk konfirmatsiooni sakramendi läbi) seitse Püha Vaimu andi, sealhulgas ka vagaduse anni: Te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: “Abba! Isa!” (Rm 8:15). Vagaduse anni viljadeks kristlase hinges on lapselik austus ja aukartus Jumala kui oma Isa vastu, sügav ja suuremeelne armastus ning armastav kuulekus Tema tahte vastu, mis leiab täiusliku väljenduse innukas ja sügavas palve-elus ja teiste religioossete kohustuste meelsas ja rõõmsas täitmises ning enese täielikus ja tingimusteta usaldamises alati meie suurimat hüve taotleva jumaliku Ettehoolduse otsuste hoolde.

Teine religioossusega seonduv oluline voorus on jumalakartlikkus. Selle vooruse all pole mõeldud mitte hirmu Jumala kui Kohtuniku ees, samuti mitte hirmu põrgukaristuste ees, ehkki religioosse elu madalamatel ja vähemtäiuslikel ehk algajate astmetel võivad need hoiakud mängida olulist positiivset rolli patust pöördumisel, kuid mitte pühaduse poole pürgimisel.40 Jumalakartlikkuse voorus on oma olemuselt lapselik aukartus Isa ees, kartus haavata oma pattude läbi Jumalat kui armastavat Isa ja kartus Teda kui ülimat hüve igaveseks kaotada. Jumalakartlikkuse voorus võimaldab meil tõe valguses näha patus peituvat kurjust ja jumalateotust, patu kokkusobimatust Jumala pühadusega ning meie elu lõppeesmärgiga – hinge täiustamise ja päästmisega – ning seeläbi hoiab see voorus meid efektiivselt patu eest. Samuti võimaldab see meil tõepäraselt tunnetada Jumala pühadust ning hinnata Tema halastust, ilma et see muutuks jultunud lootuseks andestusele ilma patust pöördumise ja parandamise otsuseta.

Kuna inimene ilma üleloomuliku armuta võib oma loomuliku religioossuse alusel Jumalat teenida ainult kui palgasulane, mitte kui armastatud laps, siis on meil meie loomuliku jumalakartlikkuse täiustamiseks ja tõstmiseks olemuslikult täiuslikumasse, Isa ja lapse vahelisse armastuse korda vaja Püha Vaimu tuge. Seda teostab meis jumalakartlikkuse and, üks seitsmest Püha Vaimu annist, mille läbi meie hinges ilmneb ja kasvab armastusel rajanev aukartus Jumala käskude ees ning oma armetusest teadlik kartus Jumalat oma truudusetusega solvata ja haavata või koguni omal süül Tema armastusest igavesti ilma jääda. See ongi täiusliku jumalakartlikkuse olemuseks.

Sellise jumalakartlikkuse vastandiks on aukartuseta familiaarsus Jumalaga suhtlemisel, nagu see ilmneb näiteks karismaatilis-pentekostaalse suunitlusega sektide ja liikumiste puhul, mis on leidnud tee ka katoliku Kirikusse, samuti kõikide inimeste tingimatut päästmist (Kiriku poolt hukkamõistetud apokatastaasise eksiõpetust) õpetavate modernistide jultunud lootus Tema tingimusteta andestusele ja sellega seonduv patus peituva süü ja selles sisalduva Jumala pühaduse teotamise alahindamine.

VI.5. Palve

Loomulikuks vastuseks Jumala headusele ja halastusele on meie palve. Esmalt tänu- ja kiituspalve Jumala halastuse kui Jumala ühe põhilise omaduse eest iseeneses ning kõige selle eest, mida see meile ilma meie osaluseta, teeneteta ja palveta juba head on teinud, alates meie olemasolust. Samuti lepituspalve meie tänamatuse, truudusetuse, tuimuse, kuuletumatuse ning kõigi meie pattude eest, millega me pole ära teeninud Tema halastust, vaid pigem Tema õigluse toimimise meie suhtes. Seejärel tuleb meil paluda Tema halastuse konkreetset toimimist nii meie kui meie lähedaste, sõprade ja hoolealuste kui ka terve maailma suhtes, et valmistada Tema halastustegude edukaks ja takistuseta teostumiseks ette iseenda hinge või paluda Jumala suuremeelsuselt takistuste kõrvaldamist teiste inimeste puhul.

Paljusid arme, eriti aga esimesi arme patust pöördumiseks ja usu vastuvõtmiseks jagab Jumal ilma meie palveta, kuid praktiliselt mitte kunagi ilma kellegi teise eestpalveta, olgu see siis meile tuttav või tundmatu inimene. Alati aga on Jeesuse Kristuse jumaliku ja inimliku tahte järgi kõigi Jumala armude ja halastustegude esimeseks inimlikuks vahendavaks põhjuseks pühima Neitsi Maarja eestpalve.

Esimestest teadlikest kristliku elu sammudest kaugemale jõudnud kristlane peab ise vastutama oma vaimse elu arengu ja hinge pühitsemise eest, seda mitte ainult regulaarse kirikuskäimise ja sakramentide vastuvõtmise, vaid esmajoones järjekindla palvetamise, ning veelgi konkreetsemalt, kindla eesmärgiga palumispalve läbi. Kes endale Jumala halastust ei palu, see saab seda üsna napilt ja ainult elementaarsetes asjades; kes aga kunagi ei palu endale Jumala abi ja toetust mitte ainult olukordades, kus see on hädavajalik, vaid ka olukordades, kus see on soovitatav, see jääb varsti ilma ka elementaarsest abist aktuaalsete armude näol, sest et ta ei tahagi seda oodata ega pole selle abi kasutamiseks valmis.41

Regulaarne palve on hädavajalik ka oma süütegude eest andestuse pälvimiseks ning eneses püsiva patukahetsusliku seisundi (ld contritio habitualis) ülalhoidmiseks, mis on võimas patuvastane vahend. Näiteks korrata aeg-ajalt mõttes Issand, ole mulle patusele armuline või Issand, halasta võtab aega paar-kolm sekundit, kuid selliste ja sarnaste lühiajaliste palveharjutuste positiivne mõju meie hingeelule on pikemaajalises perspektiivis tohutu.

VI.6. Halastusteod ligimese vastu

Kristlase elu eesmärk on pühadus, s.t saada pühaks, nagu püha on Jumal.42 Kui aga üks Jumala esmaseid ja tähtsaimaid omadusi Temast erinevate olendite suhtes on halastus, peame ka meie oma suhtumises meist erinevate olendite vastu jäljendama Jumalat. Jumala suhtes ei saa me halastust üles näidata, küll aga saame ja peame seda tegema teiste loodute, eeskätt kaasinimeste (ligimeste) suhtes. See ilmneb meie poolt tehtavates halastustegudes.43

Juhul, kui ligimene on meie vastu milleski eksinud, nõuab ligimese-armastus meilt esmase halastusteona Kristuse enese eeskuju44 ja Tema poolt seatud selge nõudmise alusel, et me süüdlase peale mitte mingil juhul südames viha ei kannaks ning et me talle tema süü andestaksime:

Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! (….) Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks (Mt 6:12.14-15).

Ja kui te olete palvetamas, siis andke andeks, kui teil on midagi kellegi vastu, et ka teie Isa taevas annaks teile andeks teie eksimused. Kui te aga ei anna andeks, siis ei anna ka teie Isa, kes on taevas, teie eksimusi teile andeks (Mk 11:25-26).

Andestamise tähtsuse mõistmiseks tasub pöörata tähelepanu ka Jeesuse tähendamissõnale südametust võlgnikust (Mt 18:21-35), mis lõpeb tõsise hoiatusega:

… Siis kutsus isand tema enese juurde ja ütles talle: “Sa tige sulane! Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin!” Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes. Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale.

Seega, kui me oma vaenlastele ja süüdlastele ei halasta ja neile nende süüd meie vastu ei andesta, siis ei halasta ega andesta Jumal ka meile.

Andestamise puhul peame me muidugi silmas pidama seda, et see peab olema arukas ja silmas pidama süüdlase tõelist hüve, eelkõige hinge päästmist. Samas peame me mõistma, et andestamisel on mitmeid tasandeid: esmalt vihast, kättemaksuhimust vabanemine oma südames, mis on tingimusteta hädavajalik, seejärel andestuse väljendamine meie vastu eksinule, mis peab toimuma arukuse reeglite kohaselt ning võib kaasas käia ka süüdlasele kuuluva karistuse heakskiitmise või nõudmisega.

Kuid andestamine ja loobumine viha kandmisest südames pole veel kõik, mida Jumal meilt meie vaenlaste ja süüdlaste suhtes nõuab. Me peame Jeesuse Kristuse eeskujul oma vaenlaste eest ka palvetama ning neile head tegema:

Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad (Mt 5:44).

Aga Jeesus ütles: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) – vt Ap 7:60.

Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: “Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte” – nii ütleb Issand. Veel enam: “Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!” Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:19-21).

Oma vaenlastele ja tagakiusajatele peaksime me mõtlema pühakute eeskujul usu ja igaviku kategooriates. Kui vaenlased meid vihates meie vastu pattu patustavad, teevad nad ligimesearmastuse ja õigluse vastu suunatud patu läbi tegelikult kahju ainult oma hingele. Meie endi hingele tuleb aga kannatlikult ja ohvrimeelselt talutud tagakiusamine ning alandlikkuses ja patukahetsuses vastuvõetud ebaõiglus ainult kasuks – nii maise elu raskusi talutavamaks tegevate vooruste tugevdamise kui ka igavese elu kirkust suurendavate üleloomulike teenete kogumise osas. Pühakud ei näe vaenlastes ja tagakiusajates mitte surmavaenlasi, vaid hoopis oma tegelikke suurimaid heategijaid, kes aitavad neil igavest elu võita. Tõelist kahju kannatavad ja seetõttu halastust vajavad igavese hukatuse kindlate kandidaatidena hoopis ebaõiglased tagakiusajad, mitte need, kes tagakiusamist kristlikult kannatavad. Arvestades seda mõõtmatut kahju, mida tagakiusajad oma hingele teevad, ning mõõtmatut kasu, mida nad kannatliku kristlase hingele tuua võivad, tuleks kristlasel erilise õigusega oma vaenlaste pöördumise ja nende hinge päästmise eest alati palvetada ning vaenu eest hoopis heategudega tasuda.45 Meie vaenlased saavad meist tõeliselt võitu ainult siis, kui me laseme ennast nende vihkamisse kaasa tõmmata ning kui me ei soovi nende ülekohut ära kasutada kui meile pakutud võimalust oma triumfiks ja igavese elu jaoks teenete kogumiseks kristliku vaenlastele andestamise ja nende armastamise vaimus.

Kui andestamise kohustus kehtib süüdlaste suhtes, siis seda enam kehtib võlgade tasumise ja süü hüvitamise kohustus nende ees, kellele meie oleme ülekohut teinud, siis aga enam mitte ainult halastuse, vaid range õigluse alusel:

Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: “Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: “Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse. Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and! Ole varmalt järeleandlik oma vastasele, kuni sa oled temaga teel, et sinu vastane sind ei annaks kohtuniku kätte ja kohtunik kohtuteenri kätte ja sind ei heidetaks vangi! Tõesti, ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi veeringu (Mt 5:22-26).

Kui vaenlastele andestamine ja neile tehtud heateod on halastuse täiuslikkuse proovikiviks, siis tavaliselt puudutavad kristlase halastusteod nende ligimeste materiaalsete, füüsiliste, psüühiliste, intellektuaalsete ja moraalsete puuduste kõrvaldamist (või palvet Jumalal seda teha, kui me ise ei suuda), kes meile midagi ei võlgne ning kellele ka meie midagi ei võlgne. Need on puhtast südamest, ülevoolavast armastusest ja headusest tulenevad teod Jumala, kõige armastuse, headuse ja kõigi hüvede esmaallika eeskujul: “Headus on endast jagamine” (ld bonum est diffusivum sui).

Katoliku Kiriku katekismused loetlevad Pühakirja (Mt 25:34-39 jm) alusel tavaliselt üles 7 kehalist halastustegu: l. nälgijaid sööta, 2. januseid joota, 3. alastiolijaid katta, 4. võõrastele öömaja anda, 5. vange lunastada, 6. haigeid külastada, 7. surnuid matta; samuti 7 vaimset halastustegu: l. patuseid õigele teele juhatada, 2. mitteteadlikke õpetada, 3. kahtlejaile õiget nõu anda, 4. kurbi lohutada, 5. ülekohut kannatlikult taluda, 6. neile, kes meid haavavad, heameelega andestada, 7. elavate ja surnute eest Jumalat paluda.

Nende halastustegude tegemisest või tegematajätmisest seab Jeesus Kristus sõltuvusse ka oma halastuse meie suhtes, eriti aga oma halastuse rakendamise isiklikul ja Viimsel Kohtumõistmisel:

Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.” Siis vastavad õiged talle: “Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?” Ja kuningas vastab neile: “Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: “Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.” Siis vastavad ka need: “Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?” Siis ta vastab neile: “Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.” Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu (Mt 25:31-46).

Kui me seda teeme, kui me armastame Jumalat, kahetseme oma patte ja võitleme nendega, kui me püüame tegusalt armastada ligimesi, armastades nende kaudu ja nendes Jumalat (või teisiti öeldes, armastades neid Jumala pärast, Tema jaoks ja Temas), siis võivad meie nõrkus ja patusüü olla küll suur, kuid Jumala halastus meie suhtes on suurem ning tuleb meile alati armu näol vastu; teisalt on siis ka meie süda meiepoolsete halastustegude läbi avatud Jumala halastustegude vastuvõtmiseks.

Seega kokkuvõtlikult: vahendid, millega enda poole tõmmata Jumala halastust, on ligimesele tehtud halastusteod, anumateks, millega ammutada Jumala halastust, on:

1. palve, eriti püha Neitsi Maarja, kõikide armude vahendaja, Halastuse Ema eestkostmise läbi;
2. lootus Jumala armu suurusele ja kõikvõimsusele;
3. usaldus Jumala kui meid armastava ja meie eest hoolitseva Isa vastu.

Meie vastuse juures Jumala poolt meile osutatud suurtele halastustegudele aga peame meeles pidama üht: ka see, et Jumal laseb meil ennast teenida, elada püha ja vooruslikku elu ning välja teenida igavest õndsust, on ju tegemist mitte meie kingiga Jumalale., vaid Tema halastusteoga ja kingiga meile, Sest kõiges selles on ju esmapõhjuseks meis tegutsev Jumala arm, Tema halastuse kõige ülevam kink, mis teeb kristlase Jumala lapseks. Vastakem siis Jumalale nagu armastava Isa armastavad lapsed!

Misericordias Domini cantabo in aeternum!

 

 

Ettekanne peeti 20. mail 2003 Tartus Tampere Maja keldrisaalis ning 21. mail 2003 Tallinnas P. Neitsi Maarja Immakulaatse Südame kabelis.

Kirjastuse Maarjaläte uue väljaande jaoks aastal 2008 parandatud.

Ettekannet trükisena saab tellida aadressil: ivoounpuu@hot.ee

 

Kasutatud kirjandus (primaarne):

1. Dr. Jacek Woroniecki OP Tajemnica Miłosierdzia Bożego (Instytut Edukacji Narodowej, Lublin, 2001).

2. Vana ja Uue Testamendi Pühakiri ladina keeles (Vulgata). Eestikeelse Pühakirja tõlke aluseks on võetud Eesti Piibel 1999, kuid selle tõlkeid on parandatud sajanditepikkuses kristlikus traditsioonis juurdunud Vulgata alusel.

 

MÄRKUSED:

[1] – Psalm 135(136):1-9: Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema halastus kestab igavesti! Tänage jumalate Jumalat, sest tema halastus kestab igavesti! Tänage isandate Isandat, sest tema halastus kestab igavesti; teda, kes üksi teeb suuri imetegusid, sest tema halastus kestab igavesti; teda, kes mõistusega on teinud taeva, sest tema halastus kestab igavesti; teda, kes on laotanud maa üle vee, sest tema halastus kestab igavesti; teda, kes on teinud suured valgused, sest tema halastus kestab igavesti; – päikese pannud valitsema päevaajal, sest tema halastus kestab igavesti; – kuu ja tähed valitsema öösel, sest tema halastus kestab igavesti… – Tsiteerides seda psalmi, tuleb viidata eesti piiblitõlkijate (siin ilmselt Uku Masingu) lingvistilise pädevusega kooskäivale teoloogilisele küündimatusele ning hoolimatusele kirikuisade töödes kajastuva kristliku traditsiooni suhtes. Üliolulise traditsioonilise teoloogilise mõiste tõlkevastena on pakutud mitte “halastus”, vaid ilmselt puhtlingvistilistel motiividel “heldus”, mis on “halastusest” märksa kitsama tähendusega mõiste. Samuti on 5. värsis õigem tõlkida “mõistusega”, mitte “arukusega”. Olemasolevate eestikeelsete Pühakirja tõlgete tsiteerimine katoliiklikus teoloogilises tekstis on võimatu ilma rohkete lisakommentaarideta ja kohati lausa hädavajalike parandusteta. Pühakiri pole mingi ajaloost, kultuurist ja järjepidevast pärimusest lahutatud lingvistiline tõlkeprobleem, vaid Kirikule antud, Kirikus väljakujunenud ja ainult Kiriku järjepidevas Traditsioonis õieti mõistetav elav reaalsus.

[2] – … sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme… (Ap 17:28); … sest tema läbi on loodud kõik, mis on taevais ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu troonid või ülemused, olgu valitsused või meelevallad – kõik on loodud tema läbi ja tema poole. Tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas (Kl 1:16-17); Sest Issanda Vaim täidab maailma, ja tema, kes kõike koos hoiab… (Trk 1:7).

[3] – “Maailm ei suudaks silmapilkugi [olemises] püsida, kui Jumal temalt oma valitsemise tagasi tõmbaks” (P. Augustinus. Ad Genesis, ad Lit. IV,12,22); “Kõik on nimelt loodud eimillestki ning nende loomus pöörduks uuesti tagasi olematusse, kui seda ei hoiaks ülal oma valitseva käega kõige Looja” (p. Gregorius Suur. Moralia, XVI, 37).

[4] – “Kes lõi sind ilma sinuta, ei päästa sind ilma sinuta” (P. Augustinus. Tractatus in Evangelium sancti Ioannis, cap. 72).

[5] – Sest kõik inimesed olid ju loomu poolest tühised, neil puudus jumalatunnetus, ja nähtavaist heategudest ei osanud nad ära tunda teda, kes ON. Tegude märkajadki ei tundnud tegijat, vaid pidasid maailma valitsevaiks jumalaiks tuld või tuult või liikuvat õhku või tähtede sõõri või võimast vett või taevavalgusi. Kui nad, olles võlutud nende ilust, pidasid neid jumalaiks, siis oleksid nad pidanud ka teadma, kuivõrd parem on nende Valitseja, sest tema, kes on ilu algkuju, on need loonud. Kui neid hämmastas nende jõud ja mõju, siis oleksid nad pidanud mõtlema, kuivõrd vägevam on tema, kes need on valmistanud. Sest loodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on Looja (Trk 13:1-5).

[6] – Igal rängalt kannataval inimesel (kelle kohta puhtmaise õnne kriteeriumidega mõtlevad inimesed arvavad, et tema elu on elamisvääritu, mõttetu, inimlikele tingimustele mittevastav jms) on võimalik omada halastaja, tõese ja kõikvõimsa Jumala tõotusele põhinevat reaalset lootust oma kannatuste lõppemisele igaveses elus. Need kannatused on talle võimalus oma hinge pühitsemiseks ühenduses Jeesuse Kristuse kannatustega, ohvrite toomiseks ligimeste hinge päästmiseks ning endale igavese elu kirkuse väljateenimiseks. Igavest elu ootava usu valguses on igal kannataval inimesel Jumala armu abil võimalik teha oma elust mitte ainult “elamis- ja inimväärne”, vaid kõigi “normaalsete ja edukate” inimeste elust võrreldamatult õnnelikum, mõttekam ja edukam elu. Siin maises elus pole ühtegi mõttetut ja elamisvääritut inimelu – seda kuni iga inimese viimse šansi, surmani. Alles pärast surma võib väita põrgukaristuse alla mõistetute kohta: Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud (Mt 26:22).

[7] Mõiste kurjus all eristatakse filosoofias ja teoloogias moraalset ja füüsilist kurjust. Ehkki nad esinevad sageli koos, on tegemist kahe eri laadi kurjusega. Saksa keeles on selle erinevuse väljendamiseks eri sõnad: das Böse ja das Übel.

[8] – Ontoloogiline – olemist ja olemust puudutav.

[9] Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse (Jk 1:5).

[10] – Väga oluline on mõista, et Paradiis ei ole Taevas teoloogilises mõttes, vaid tegemist on kahe olemuslikult erineva koha ja seisundiga. Aadam ja Eeva ei näinud Paradiisis Jumalat vahetult, nad viibisid vaid inimloomuse ja inimesi ümbritseva materiaalse maailma erilise täiuslikkuse ja harmoonia seisundis. Taevas seevastu on vahetu Jumalas-kirgastatud-olemine, intiimne osalus Jumala enese elus. Kui lubada sellist võrdlust, siis vahe Paradiisis ja Taevas viibiva inimese vahel on nagu vahe kuninga hiigellossi, aedade ja parkide kompleksis töötava ning aianurgas majakest omava aedniku ning kuninglikku perekonda adopteeritud poja vahel. Esimene on kuninga alam ja palgasulane, teine aga täieõiguslik perekonnaliige, kuningliku perekonna siseelu täieõiguslik osaline. Tegelikkuses on vahe isegi suurem, sest aednikel on sageli võimalus näha kuningat, Paradiisis aga ei näinud esivanemad Jumalat vahetult, nagu nähakse Teda Taevas õndsakstegevas visioonis.

[11] – Ja Issand Jumal keelas inimest ja ütles: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa, aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!” (1 Ms 2:16-17).

[12] – Ehkki süüd Jumala ees ning inimest Temaga lepitava ja hüvitava ohvri hädavajalikkust tunnetavad inimesed vähem või rohkem selgemal määral enamikus natuurreligioonides, millest tuleneb ka neis esinev lepitus- ja hüvitusohvri institutsioon, pole sellised ohvrid mitmetel põhjustel piisavad ei patusüü hüvitamiseks ega Jumala lepitamiseks (üksikasjalikumalt vt. loeng ohvrist ja ohvripreestrist: Jeesus Kristus – Uue Testamendi ülempreester ja ohvritall. Fidelitas, 2003; uuesti toimetatud ja täiendatud väljaanne: Maarjaläte, 2008). Isegi kui inimese kahetsus oma pattude pärast, tema tahe Jumalat lepitada ja oma süü Tema ees hüvitada on siiras, kuid tuleneb ainult loomulikest ja enesekesksetest motiividest (nt hirmust Jumala õiglase karistuse ees), mitte aga jumalaarmastusest, ning kui see pole põhjustatud üleloomuliku armu mõjust inimese hingele, siis ei saa sel olla inimest tõeliselt ja tegusalt Jumalaga lepitavat tulemust, mis annaks inimesele tagasi pühitseva armu ja jumalalapse seisundi. Jumalaga kui meist võrreldamatult kõrgema ja täiuslikuma olendiga ei saa meid ühendada ainuüksi meie püüdlus, vaid ainult see, mis otseselt ja olemuslikult pärineb Temalt endalt – nimelt üleloomulik arm. Liha ja veri ei või pärida Jumala kuningriiki, vaid ainult see, kes on uuesti sündinud Pühast Vaimust (Jh 1:13; Jh 3:5).

[13] Vt Rm 8:11.

[14] – Hüpostaatiliseks uniooniks nimetatakse kahe erineva, täieliku jumaliku ja täieliku inimliku loomuse jagamatut ja segamatut ühendust Jeesuse Kristuse ühes jumalikus, nimelt Jumala Poja isikus.

[15] – See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele (1 Tm 2:3–4). – “Nii nagu pole, pole olnud ega saa ka olema ühtegi inimest, kelle loomus poleks vastu võetud meie Issandas Jeesuses Kristuses, nii pole, pole olnud ega saa ka olema ühtegi inimest, kelle pärast Ta poleks kannatanud, ehkki küll mitte kõik ei saa Tema kannatuse müsteeriumi läbi päästetud. See, et mitte kõik ei saa Tema kannatuse läbi päästetud, ei sõltu [Päästja] suuremeelsusest ega selle lunahinna külluslikkusest, vaid sõltub truudusetutest, uskmatutest ja neist, kes ei usu selle usuga, mis on tegev armastuse läbi (Gl 5:6). Nimelt inimsoo pääsemise karikas (jook), mis on teoks saanud meie [inimliku loomuse] nõrkuse ja Jumaliku väe läbi, omab iseendas küll väge tulla kasuks kõigile, kuid kui sellest ei jooda, see ei tervenda” (Quiercy sinod (853. a.), cap. 4 De redemptione et gratia, DS 624).

[16] – “… meelsasti tunnistan, et Kristus tuli samuti hukkamõistetute eest, kuna nad läksid hukka vastu Tema tahet. Tõepoolest pole sünnis piirata Jumala lõpmatut headust ja Tema heategusid ainult nendega, kes näivad olevat päästetud. Kinnitades nimelt, et Kristus tõi [pääsemise] vahendid ainult neile, kes tõepoolest saavutasid pääsemise, näib meile, et me mõistame õigeks need, kes pole päästetud, keda tuleb aga karistada lunastuse ärapõlgamise eest” (preester Luciduse poolt allakirjutatud usutunnistusest Lyoni sinodil 475. a., DS 340).

[17] – Tuleb mõista reaalset erinevust kõiki inimesi haarava Lunastuse ja ainult valituid puudutava päästmise mõiste vahel. Lunastus on Jeesuse Kristuse inimestest sõltumatult toimepandud tegu kogu inimkonna heaks, päästmine aga on konkreetse inimese koostöö tulemus Jumala armuga. Mitmete müstikute (Maria Agredast, õnnis Anna Katariina Emmerich) kohaselt oli Jeesus Kristus oma pühima Ema eestpalvete pärast valmis andestama isegi Juudas Iskariotile ning andis talle ka kahetsuseks ja pöördumiseks küllaldast armu tema südametunnistusele mõjuvate sisenduste ja mõistusele antud valgustuse näol. Kuid tema vastuseis neile armudele, Jumala halastuse ärapõlgamine ja püsimine kahetsematuses tingis Jumal-Isa õiglase otsuse mitte muuta tema tõrksat tahet ja jätta ta sellesse uhke tõrksuse seisundisse. Jeesuse Kristuse palve Ketsemani aias Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina! (Mt 26:39–40) oli Isale suunatud mitte hirmust ja kartusest surma ees (mis puudutas reaalselt küll Jeesuse inimlikke meeli ja tundeid, kuid mitte Tema mõistust ja tahet, millega Ta oli algusest peale ja muutmatult nõus ennast ohverdama), vaid Tema vastumeelsusest ohverdada ennast nimelt nende inimeste eest, kelle kohta Ta ette teadis, et Tema poolt Ristil valatud Veri neile päästvalt ei mõju. Kuid Isa tahtmine oli, et Jeesus Kristus tooks Ristisurma ohvri oma intentsiooni poolest eranditult kõigi inimeste eest ning Jeesus allus oma Isa tahtele, ohverdades ennast oma intentsiooni kohaselt ka Juudas Iskarioti, Kaifase ja Annase ning kõikide Tema ning Tema Kiriku kui Tema Müstilise Ihu jälitajate eest terve ajaloo vältel. Nii teostus Tema Lunastusohver päästvalt paremal käel ristilöödud röövli Dismase suhtes (Lk 23:42–43), kuid ei teostunud vasakul käel ristilöödud röövli suhtes; teostus päästvalt suulise Pärimuse alusel surnud Jeesusele oda südamesse torganud ja hetke pärast oma tegu kahetsenud, pöördunud ja kristlaseks saanud Rooma sõduri Longinuse suhtes, kuid ei teostunud ülempreestrite Annase ja Kaifase suhtes, ehkki neile kõigile anti küllaldast armu tõe valguse ja tahtele mõjuvate sisenduste näol. – Mida see meile õpetab? – Et me paneks tähele Püha Vaimu sisendusi, et me neid ei alahindaks, ära ei põlgaks, nende vastu tuimaks ja kurdiks ei muutuks. Jumala halastusega ei mängita ega katsetata, kui kaua Tema halastuse mõõt veel Tema õigluse mõõtu ületab.

[18] – “Halastuse Isa tahtis aga, et inimesekssaamisele eelneks väljavalitud Ema nõusolev sõna, et nii, nagu naisel oli osa surma toomisel maailma, oleks ühel naisel osa ka elu toomisel maailma. See kehtib ülevaimal viisil Jeesuse Ema kohta, kes kinkis maailmale kõikeuuendava Elu enda ning kellele Jumal kinkis kõik selleks ülesandeks vastavad annid” (Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, nr 56). – Püha Neitsi Maarja põhjuslikkust Jumala Poja inimesekssaamisel võib viia ingli kuulutamisest veelgi kaugemale, nimelt Neitsi Maarja esimeste lapselike, kuid patusüüta südame ning palava jumala- ja ligimesearmastuse tõttu täiuslike ja Jumalale äärmiselt meelepäraste palveteni, milles ta palus Jumalalt Tema lubaduste täitmist, Messiaskuninga, Lunastaja ja Päästja saatmist maailma. Oma alandlikkuses imetlusväärsele Neitsile Maarjale ei tulnud kuni ingli kuulutamiseni hetkekski mõttesse, et tema ise võiks olla see Jumala Poja Emaks väljavalitu. Ülim, mida ta seoses Messiaga soovis, oli saada Jumala Poja Emaks väljavalitu ja tema pühima Poja teenijannaks.

[19] – “(Tunnistan, et…) Johannes Ristija on püha ja õiglane ning oma ema ihus Pühast Vaimust täidetud” (paavst Innocentius III poolt 1208. a. Durandus de Oscale ettekirjutatud usutunnistus, DS 790).

[20] – “Nüüd aga määratles Kristus Kiriku püsiva veendumuse kohaselt apostel Johanneses terve inimsoo, eriti aga need, kes on Temaga ühenduses usu läbi” (paavst Leo XIII, apostlik ringkiri Adiutricem populi, 1895).

[21] – “Me näeme apostleid enne Nelipühi koos naistega ja Maarjaga, Jeesuse emaga, ning Tema vendadega üksmeelselt palves viibimas (Ap 1:14). Me näeme ka, kuidas Maarja oma palvete läbi anub selle Vaimu ande, kes tuli ja varjutas teda juba ingli kuulutamise ajal” (Vatikani II Kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon Kirikust Lumen gentium, nr 59).

[22] – Tõeliselt ei saa ükski inimene Jumalalt midagi range õigluse alusel ära teenida, küll aga saab ta teeneid koguda nende andide alusel ja abiga, mida Jumal talle eelnevalt on teenimatult andnud. Koostöös armuga saab ta oma tänuvõlga nende teenimatute andide eest mingil määral tasuda. Neitsi Maarja tegi seda loodu jaoks kõrgeimal võimalikul määral. Ta ei saanud ära teenida oma patusüüta eostamist ning igikestvat puutumatust patust. See on ka tema suhtes tema Poja Jeesuse Kristuse Lunastuse rakendamise vili, kuid seda täiuslikumal viisil kui teiste inimeste suhtes, nagu selgitab Kiriku Doktor Johannes Duns Scotus. Kui kõik teised inimesed on Jeesuse Kristuse kannatuse ja Ristisurma teenete ning seda vahendava armu jõul patusüüst vabastatud, õigeks mõistetud ja ravitud, siis Neitsi Maarja on nende samade teenete ettenägemise ja ennetavalt toimiva armu jõul pärispatu seaduse alt välja võetud ja igasuguse isikliku patu eest hoitud. Õnnetust ära hoida ja seda mitte sündida lasta on täiuslikum, kui õnnetuse tagajärgi likvideerida ja välja ravida.

[23] – P. Louis Maria Grignon de Montfort, Das Goldene Buch, (Teil: Die Vollkommene Hingabe an Maria), lk 51, Kanisius-Druckerei, Freiburg (Schweiz), 1958.

[24] – Üleloomuliku armu all eristab katoliku teoloogia:

1. pühitsevat armu ehk pühima Kolmainujumala isikute erilist, inimest patust vabastavat, õigeksmõistvat ja pühitsevat pidevat kohalolu inimese hinges meid Jumala adoptiivlasteks muutva Püha Vaimu saatmise läbi inimese hinge ristimise sakramendi ja üleloomuliku usu vooruse kaudu. Seoses sellega räägitakse pühitseva armu seisundist kui pääsemise hädavajalikust tingimusest. Ainult need inimesed, kes surma hetkel viibivad pühitseva armu seisundis, pääsevad (kas otse või puhastustule kaudu) Taevasse;
2. aktuaalseid arme ehk konkreetsete mööduvate aktide (mõtete, otsuste, tegude) täiuslikumaks sooritamiseks antavaid arme, mida Jumal annab inimesele sageli ka lahus pühitsevast armust (s.t neile, kes ei viibi pühitseva armu seisundis). Aktuaalseks armuks on näiteks Püha Vaimu abi uskmatuse või surmapatu seisundis viibiva inimese pöördumiseks Jumala poole, millele järgneb aktuaalsete armude mõjul üleloomulik kahetsus, piht ja sakramentaalse absolutsiooni (patukustutuse) tagajärjel surmapatu tõttu kaotatud pühitseva armu taasvalamine inimese hinge. Sarnaselt toimub aktuaalsete armude mõjul ka uskmatu pöördumine usule ning pühitseva armu, usu ja teiste üleloomulike vooruste valamine tema hinge ristimise sakramendi läbi.

[25] – P. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, Ia, q. 83, a. 1, ad 3.

[26] – P. Thomas Aquinost. Summa Theologiae, Ia-IIae, q. 10, a. 4, resp. & ad 1.

22 –Need puudused pole mitte alati süüdivad, sest süüdivuseks on vaja tahte osalust.

23 – Küllaldane arm (ld gratia sufficiens) seisneb esmajoones ja põhiliselt inimese mõistuse valgustamises üleloomuliku tõe valgusega. Me ei saa tahta, armastada ega otsustada midagi, mida me eelnevalt piisavalt ei tunne (ld nihil volitum nisi praecognitum). Patuse mõistus saab küll tõe poolt valgustatud, kuid tema tahe, mis on kirgede, paheliste kalduvuste, egoismi, uhkuse ja eksiarvamuste orjuses, lükkab selle tundmise tagasi, keeldub äratuntud tõe kohaselt otsustamast ja tegutsemast ning kallutab mõistust leidma endale väljavabandusi, ettekäändeid, vastuargumente, või rakendab mõistuse ebamugavat tõde neutraliseerima, moonutama või võltsima (vt Jh 3:19–20).

24 – Üks Martin Lutheri ainult usust õigeksmõistmise teooriat väljendavaid lühikesi ütlusi kõlas pecce fortiter et crede fortior! (“patusta tugevasti, usu aga tugevamini!”).

25 – Surmapatu seisundis surnu armastab küll Jumalat kui kõrgeimat hüve ja kõigi hüvede allikat, sest püüdlus täiusliku ja igavese õnne saavutamisele on inimese loomuses ja inimene ei saa seda sealt kuidagi kustutada ega muuta, Jumal aga on selle püüdluse ainuvõimalik täitumine, mistõttu Jumalat vahetult nähes pole võimalik Teda kui loomupärase õnnelikkuse püüdluse absoluutset täitumist mitte armastada. Patune küll armastab Jumalat teatud mõttes, kuid valesti, nimelt egoistlikult kui talle osaks saavate hüvede allikat. Teisisõnu, ta armastab Jumala poolt antud hüvesid ja iseenda õnnelikkust, mitte aga Jumalat ennast Tema täiuslikkuse pärast. Samas ei vihka ta tehtud pattu, hoolimata selgest arusaamisest, et Jumal pattu vihkab ja karistab; ta vihkab ainult oma karistust kui teda tabanud ebameeldivust ja õnnetust, vihkab ka Jumalat kui selle karistuse allikat. Kui Jumal pattu ei karistaks, siis kordaks ta seda kasvõi kümnekordselt. Mida öelda ja mõelda poja kohta, kes “armastab” oma isa ainult tema toodud mänguasjade, tema antud taskuraha ja temaga ettevõetud lõbureiside pärast, kellel aga on ükskõik, kuidas isal läheb, mida ta teeb ja mõtleb; kes saab vihaseks, kui selgub, et isa ka temalt midagi ootab ja nõuab ning teda eksimuste eest karistab?

[27] – Õiglus kui üks neljast nn kardinaalsest voorusest (arukus, õiglus, mõõdukus ja (tahte)kindlus) on üks moraalse täiuslikkuse (pühaduse) tähtsamaid alustalasid. Vanas Testamendis kasutatakse mõistet “õiglane” või “õige” (ld iustus) püha ja täiusliku inimese, pühaku sünonüümina (vt Js 57:1; Õp 10:25.30; 11:28.31 jne; Srk 44:17 vrd Mt 1:19; Ilm 22:11).

27 – “[Õigeksmõistmise] ainsaks vormiliseks põhjuseks (ld causa formalis) on Jumala õiglus – mitte see, mille jõul Ta ise õiglane on, vaid see, mille jõul Ta teeb meid õiglasteks. Kui Ta meile seda õiglust kingib, saame me vaimselt sügavasti uuendatud ning meid mitte ainult ei peeta õiglasteks, vaid meid tõesti nimetatakse õiglasteks ja me oleme seda tõepoolest, saades igaüks oma osa õiglusest sellisel määral, kuidas “Püha Vaim jagab igaühele oma eriosa, nagu Tema tahab” ning igaühe valmisoleku ja koostöö kohaselt.” (Tridenti Kirikukogu, VI istung, dekreet De iustificatione, cap. VII, DS 1528); “Kui keegi väidab, et inimesed saavad mõistetud õigeks ainult neile Kristuse õigluse juurdearvamise läbi; või ainuüksi pattude andestamise läbi ilma armu ja armastuseta, mille Püha Vaim valab nende südamesse ja mis jääb neis püsima; või veel, et meie õigeksmõistmise arm on ainult Jumala heasoovlikkus – see olgu usklike hulgast välja neetud” (Tridenti Kirikukogu, VI istung, dekreet De iustificatione, canon 11, DS 1561).

 28 – Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab. Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata! (Hb 12:6-7).

29 – Meeletus on seotud poisi südamesse, aga karistusvits saadab selle temast kaugele (Õp 22:15); Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti (Õp 13:24); Ära hoidu poissi karistamast: kui sa teda vitsaga peksad, siis tal ei tule surra! Sa peksad teda küll vitsaga, aga päästad tema hinge põrgust (Õp 23:13-14). Vt Õp 29:15.

30 – … kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust. Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust (Js 26:9-10).

31 – Ebatäiuslik kahetsus on selline kahetsus, mille puhul inimene kahetseb oma pattu hirmust põrgukaristuse ees ning kartusest ilma jääda igavesest elust (nn sulaselik kartus). Selline kahetsus on piisav kergemate (andeksantavate) pattude süü kustutamiseks, kuid pole iseenesest piisav, saavutamaks raske patu (surmapatu) andestamist Jumala poolt ning surmapatu tõttu kaotatud pühitseva armu seisundi tagasivõitmiseks. Selline kahetsus muutub andestuseks piisavaks alles kehtivas pihisakramendis toimiva sakramentaalse armu jõul. Täiuslik kahetsus seevastu on selline kahetsus, mille puhul inimene kahetseb oma pattu seetõttu, et ta on seeläbi teotanud ja põlanud Jumala pühadust, headust ja armastust ning olnud Jumalale kui oma Isale kuuletumatu ja truudusetu (motiiviks on siin lapselik kartus haavata oma isa). Täiuslik kahetsus kustutab patusüü ja taastab surmapatu läbi kaotatud pühitseva armu seisundi iseenese jõul kohe, tingimusel, et sellele lisandub kavatsus minna esimesel võimalusel pihile.

32 – A. Tanquerey et E.-M. Quévastre, Brevior synopsis theologiae moralis et pastoralis. Paris; Tournai; Roma :  Desclée et socii, 1924, lk 100–101.

33 – Jl 2:13; Ps 102:13.16.

34 – Pühakiri: Üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest (1 Tm 2:5-6); Tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest (1 Jh 2:2). – Kiriku Õpetusamet: “Meie Issand Jeesus Kristus, nii nagu pole, pole olnud ega saa olema ühtegi, kelle loomus poleks Temas omaks võetud, nii pole, pole olnud ega saa ka olema ühtegi inimest, kelle eest Ta poleks kannatanud, ehkki mitte kõik ei saa Tema kannatuse müsteeriumi läbi päästetud” (sinod Quiercy’s 853. a. Gottschalki õpetuse vastu, DS 624); “Selle seadis Jumal lepitajaks usu läbi, Tema veres meie pattude eest ning mitte ainult meie, vaid terve maailma eest” (Tridenti Kirikukogu, sessio VI, cap. 2 – DS 1522).

35 – Pühakiri: Kuid armuanniga ei ole nõnda nagu üleastumisega! Sest kui ühe inimese üleastumise läbi paljud on surnud, siis seda kindlamini on paljudele saanud ülirohkeks Jumala arm ja and ühe inimese – Jeesuse Kristuse – armu kaudu (Rm 5:15); Ent kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks, et otsekui patt on kuningana valitsenud surma abil, nõnda valitseks armgi kuningana õiguse kaudu ja viiks igavesse ellu Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi (Rm 5:20). – Pärimus: “Palju enam kui meie võlgnesime, maksis Kristus meie eest, ning nimelt suuremal määral kui mõõtmatu meri oma suuruse poolest ületab tilga vett“ (p. Johannes Chrisostomus, Homilia in ep. ad Rm 10:2). – Kiriku Õpetusamet: “Ristipuu altaril ei valanud Ta, süütu, mitte väikese tilga verd, millest ometigi [Tema inimliku loomuse] ühenduse tõttu Jumala Sõnaga oleks piisanud terve inimsoo lunastuseks, vaid me teame, et see voolas ohtra joana. Kui suure aarde teenis Ta seeläbi võitlevale Kirikule, kellele see niivõrd halastav vere väljavalamine polnud asjatu, tühi ning üleliigne. Hea Isa tahtis oma poegi teha rikkaks, et seeläbi oleks olemas “inimestele ammendamatu varandus, et need, kes seda kasutavad, sõlmiksid sõpruse Jumalaga (Si 7:14)” (paavst Clemens VI juubelibullast Unigenitus Dei Filius 1343. a., DS 1025.

36 – See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele (1 Tm 2:3- 4). Vt ka 2 Kn 14:14. – Päästmise saavutamise tingimusteks inimese poolt on üleloomulik usk (Mk 16:16 ; Hb 11:6) ja käskude täitmises väljenduv üleloomulik jumala- ja ligimesearmastus (Jh 14:15; 15:10; 1 Jh 5:3). – “Issanda veri on sulle antud sinu eest siis, kui sa seda tahad, kui sa ei taha, pole see antud sinu eest” (p. Augustinus, Sermo 344, nr 4).

37 – 1Ms 17:1; Trk 16:13; Mt 19:24–26; 3:9.

38 – Näiteks peapiiskop E. Proffitlichi ajal välja antud Laulu- ja Palveraamatu katekismusetõdede osas seisab teise patuna Püha Vaimu vastu “Jumala armule mitte enam loota (Juudas)“.

39 – Religioossus ehk täpsemalt religiooni voorus pole mitte mingi erilise, usklikeks või siis religioosseteks nimetatava inimgrupi spetsiifiline omapära, milleta normaalne inimene ka suurepäraselt hakkama saab ja mille puudumisel tal midagi viga pole. Religioossus on õigluse vooruse osana inimloomuse moraalsesse olemusse kuuluv voorus, kõigile inimestele moraalselt hädavajalik ja praktiseerimiseks kohustuslik selle fakti alusel, et inimene on Jumala loodud olendina Tema tänuvõlglane, Temast absoluutselt sõltuv ning peab oma Loojale ja Valitsejale osutama religioosset austust puhta õigluse alusel.

40 – Ps 11:10; Õp 1:7; 9:10; 15:33.

41 – “Jumal annab teatud arme, nagu näiteks usu algus, ka neile, kes ei palveta; teised annid, nagu näiteks püsivuse, hoiab Ta aga ainult neile, kes (seda) paluvad” (P. Augustinus. Liber de perseverantia, cap. 5.). – “Palve on meile antud hädavajaliku vahendina selle saavutamiseks, mida me soovime. On tõepoolest asju, mida me võime saavutada üksnes palve abil” (Tridenti Katekismus, IV, 1, 3).

42 – Pühitsege siis endid ja olge pühad, sest mina olen püha! (3 Ms 11:44); Teie olge siis pühad, nõnda nagu teie Isa taevas on püha! (Mt 5:48).

43 – Halastusteo eelduseks on see, et sellisel teol on mingisugusedki šansid tulemuslikkusele, s.t puuduse all kannatava puuduste vähemalt osaline leevendamine või kõrvaldamine. Inimeste puhul on meil selleks alati mingi lootus, ehkki tulemust ei suuda me kindlalt ette näha. Deemonite ning põrgukaristusse mõistetute hinge puhul see võimalus kindlalt puudub, seega pole halastustegudel nende vastu (nt palvel) ka mingit mõtet.

44 – Ja kui nad tulid sinna paika, mida hüütakse Pealuuks, siis nad lõid Jeesuse sinna risti, samuti kurjategijad – ühe temast paremale, teise vasemale. Aga Jeesus ütles: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:33-34) – Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses (Ef 4:32); …üksteist taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi! (Kl 3:13).

45 – Loomulikult peavad vaenlastele ja ebaõiglastele tehtavatel heategudel olema piirid. Nendeks piirideks on eelkõige ühishüve ja avalik õiguskord. Kurjategija peab saama karistuse, ebaõiglus peab saama hüvitatud õigluse taastamise läbi. Õiglase karistuse teostamine, selle nõudmine või soovimine süüdlasele ei välista sugugi andestamist, armastust ja heategusid tema suhtes. Suhtumises oma tagakiusajatesse ja vaenlastesse peame me juhinduma p. Augustinuse poolt sõnastatud reeglist “Vihka pattu, aga armasta patust”. – Arvestama peab ka sellega, et ühine hüve seisab kõrgemal isiklikust hüvest – nii tuleb kannatada ebaõiglust siis, kui see puudutab iseenda isikut, kuid teiste isikute ning ühise hüve vastu toimepandava ebaõigluse korral on igaühel kohustus protesteerida, õiglust nõuda, kannatanule appi minna, ebaõiglast tegu takistada, sellele vastupanu osutada ja kurjategijat rünnata. Kahjuks ollakse “kannatlikud” ja “andestavad” enamasti siis, kui ebaõiglus ja kahjustamine puudutab ühist hüve, kannatlikkus ja andestamine lõpeb aga seal, kus mängu tuleb isiklik nahk.