Isa Ivo Õunpuu
Ja ta isand vihastas ning andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab ära kõik, mis ta temale võlgnes. Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui teie igaüks kogu oma südamest ei anna andeks oma vennale (Mt 18:34-35).
Kallid Kristuses! Tsiteeritud kirjakoht tänasest Evangeeliumist on üks neist Pühakirja kohtadest, millele toetub katoliku õpetus puhastustulest. Veelgi kaalukama põhjuse kui puhastustulele viitava kirjakoha sattumine just tänasele pühapäevale annab meile põhjuse tänases jutluses puhastustulest rääkida see asjaolu, et apostlite aegadesse ulatuva traditsiooni alusel, mis leiab kajastust ka eesti keeles nimetuse hingedekuu näol, on november lahkunute hingede mälestamise kuu. See tähendab, nende hingede mälestamisele ja vaimulikule abistamisele pühendatud kuu, kes on küll eeldatavalt meie seast lahkunud usus ja pühitseva armu seisundis, kuid kes oma ebapiisava pühaduse ja hüvitamata jäänud patusüüde tõttu pole tõenäoliselt veel jõudnud oma lõppeesmärgile, Jumala õnnistavale nägemisele taevases õndsuses. Valdava enamuse siit ilmast lahkunud usklike hingede puhul ei teagi me, kus nad viibivad. Me loodame, et nende hinge seisund polnud niivõrd kuri ja patune, et nad ei pea viibima põrgus – sel puhul on nende abistamine asjatu. Väga väheste puhul on meil realistlikku alust eeldada, et nad on nii täiuslikud ja pühad, et nad võetakse kohe peale surma Taevasse – sel puhul poleks neil meie abi vaja. Seega on meil piisav alus eeldada, et valdav enamus oma usu kohaselt elada püüdnud usklike kristlaste hingi viibib peale surma puhastustules. Ning nende, tõenäoliselt puhastustules viibivate hingede puhul, keda nimetatakse kannatavaks Kirikus, on oluline see, et veel maises elus viibiv võitlev Kirik, võib neid oma palvete ja tegudega aidata ja peab neid aitama, et nad jõuaksid taevases õndsuses viibiva triumfeeriva Kiriku hulka.
Et meie palved ja religioosne tegevus hingedekuu jooksul lahkunute hingedele puhastustules tõesti vaimulikult kasulik oleks, peab see olema Jumalast ilmutatud usu läbi valgustatud ja mõtestatud. Seetõttu tuleb sissejuhatuseks öelda paar sõna nn. viimsetest asjadest, mida on kokku neli: surm, kohus ja Taevas või põrgu. Iga inimene peab kord surema, mille tagajärjel tema surematu hing eraldub surelikust ja kaduvast kehast: inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus (Hbr. 9:27). Kohus aga seisneb selles, et surematule hingele saavad Jumaliku Tõe ees ja Jumala erilise valgustuse abil vastuvaidlematult ilmselgeks kõik tema elu jooksul tehtud head ja halvad teod ja otsused, head teened ja patusüüd, tema elu lõpus võetud hoiak Jumala kui Looja ja Lunastaja, täie tõe ja lõpmatu armastuse suhtes ning selle hoiaku õiglane tagajärg Jumalalt: kas tasu või karistus, Taevas või põrgu. Seda nimetatakse isiklikuks kohtuks, erinevalt maailma-ajastu lõpul toimuvast üldisest kohtust e. Viimsest kohtupäevast. Taevas aga on koht ja seisund, kus jumalikus auhiilguses kirgastatud pühade inimeste hinged igavesti naudivad lõpmatult täiusliku ja armastusväärse Jumala vahetut nägemist ja suhtlemist Temaga, inglitega ja teiste pühade hingedega ning kõikide ülevate hüvede täiust. Põrgu seevastu on koht ja seisund, kus surmapatu seisundis surnud inimeste hinged kannavad igavest karistust Jumala nägemisest ja Tema sõprusest ilmajäämise, südametunnistuse piinade, kõikide hüvede puudumise, deemonite põhjustatud piinamise ja mõnitamise ning põrgutule piinade läbi.
Mis aga nende viimsete asjade kontekstis on puhastustuli? Puhastustuli, erinevalt Taevast või põrgust, pole midagi muutumatult jäävat, vaid on Taevasse pääsemiseks ja püha Jumala auhiilguse ees püsima jäämiseks hädavajalik hinge puhastamise vahe-etapp neile hingedele, keda Jumal on tunnistanud liiga headeks, et nad mõista põrgusse, kuid kes pole piisavalt head ja pühad, et neid koheselt võtta Taevasse. Ning headeks või kurjadeks tunnistamise mõõdupuu on Jumala Taevasse pääsemiseks seatud hädavajalik tingimus: see, kas nende hinge surma hetkel ühendab Jumalaga eriline isikuline side või ei ühenda. See isikuline side on Püha Vaimu püsiv kohalolu inimese hinges, sellest tulenev pühitseva armu e. teiste sõnadega Jumala lapse seisund ja sellega kaasnevate Jumalale suunatud üleloomulike vooruste – usu, lootuse ja armastuse olemasolu inimese hinges. Neile, kes tema vastu võtsid, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast – neile, kes usuvad Tema nimesse, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks (parafraseeritult Jh 1:12-13). Meie Issand nimetab seda hädavajalikku seisundit oma pulmapeo mõistukõnes pidurüüks. Kellel see pühitseva armu pidurüü puudub, sellel poleks Taevas midagi teha, isegi kui ta sinna lastaks, kuna oma egoistlikus patususes ja kurjuses ei suudaks ta Jumala pühaduse ja lõpmatu täiuslikkuse ees sekunditki püsida, vaid ta ise põgeneks ja varjuks püha Jumala auhiilguse eest kõige pimedamasse ja ligipääsmatusse nurka. Sinna ei saa midagi, mis on rüve, ega keegi, kes teeb jäledusi ja valet, vaid üksnes need, kes on kirjutatud Talle eluraamatusse, seisab Ilm. 21:27 Jumala kuningriigi kohta.
Niisiis, puhastustulle mõistetakse ja seal viibivad ainult need hinged, kes viibivad pühitseva armu seisundis, kes on oma elu lõpuni uskunud Jumalasse, lootnud Jumalale ja kes Teda armastavad, kuid kel pole see nende elus kõige paremini õnnestunud. Peale surmajärgset isiklikku kohut on nad küll täiesti kindlad oma pääsemises taevasesse õndsusesse, kuid nad teavad, et selle õndsuse reaalne saavutamine lükatakse nende jaoks teadmata ajaks edasi ja nad mõistavad, et see tuleb nende jaoks edasi lükata, kuna nende hing on erinevate patuste kalduvuste ja hoiakute tõttu veel liiga ebapuhas, et püha Jumala auhiilguse ees püsima jääda. Puhastustules kannatavad hinged laisalt ja vastumeelselt või poolikult täidetud patukaristuste, ebapiisavalt kahetsetud ja hüvitatud pattude, väljajuurimata pahede ja patuste kalduvuste pärast. Franz Spirago oma rahvakatekismuses võrdleb seda suhet, mis on pihil tunnistatud pattude eest mõistetud patukaristuse ning täitmata jäetud ja seetõttu puhastustules märksa raskemal viisil täitmisele kuuluva patukaristuse vahel, tingimisi määratud vanglakaristusega, mis kustutatakse kindla rahatrahvi tasumise korral seatud ajaks, kuid selle trahvi tasumata jätmise puhul kuulub see täies ulatuses kandmisele.
Puhastustules viibivate hingede kannatused seisnevad selles, et: 1. nad ei näe Jumalat, keda nad ometi armastavad ja kogu südamest igatsevad, kuna peale surma on neil Tema armastusväärsusest ja Taevas ootavast õndusest palju selgem mõistmine oli kui maises elus; 2. ehkki ilma ihuta ja meelelise tunnetusvõimeta, kannatavad nad ometi puhastustuleks nimetatava olemuselt vaimse, kuid füüsilise tule sarnaselt mõjuva, Jumalast lähtuva saladusliku toime käes, mis mõjub hingele valulikult, karistavalt, teda kannatama panevalt, kuid erinevalt põrgutulest, ka puhastavalt ja õilistavalt. Puhastustule mõju tugevdab asjaolu, et hingedel pole võimalik selle mõju piiramiseks mingitest abivahenditest leevendust ja vaheldust otsida, nad võivad ainult kannatada ja loota, et see kannatus puhastab nad kiiremini ja sügavalt viimsestki paturüvedusest. Sellal kui hinged puhastustules ei saa enda heaks teha midagi muud kui hästi kannatada ja lasta kannatusel Jumala-armastuse kaudu toimiva kahetsuse läbi hingest välja põletada kõik patused kalduvused, saavad maises elus viibivad usklikud puhastustules viibivate hingede kannatusi mitmel viisil leevendada ja lühendada.
Esmalt on võimalik hingedepäeva ja sellele järgneva 8 päeva jooksul ning lisaks veel novembri viimasel päeval surnuaial või haual vabas vormis lahkunute hingede eest palvetades ja muid tavalisi täisindulgentsi tingimusi[1] täites saavutada iga päev täisindulgents e. täielik vabastus patukaristustest ühele puhastustules viibivale hingele. Peale selle aitab puhastustules viibivaid hingi kõige rohkem lahkunute hingede eest tellitav püha Missa e. hingemissa. Puhastustules viibivaid hingede karistusaega aitab lühendada ka lahkunute hingede eest palvetatav Roosipärg, Issanda Ingel, Psalm 129 (130) De profundis või kõikide palvekordade lõppu, näiteks ka söögijärgse tänupalve lõppu lisatav palve: Igavene rahu anna neile Issand – Ja igavene valgus paistku neile. Puhaku rahus. Aamen.
Iga usklik kristlane on moraalselt kohustatud palvetama eelkõige oma pere, sugulaste ja heade sõprade ja tuttavate seast siit ilmast lahkunud hingede õndsuse eest. Mis juhtub, kui ta seda ei tee? On olemas võimalike heade tegude pidevalt ja süstemaatiliselt tegematajätmise patt. Õndsad on halastajad, sest ka nende peale halastatakse, ütleb Jeesus. Eks siis nendegi peale, kes siin ja praegu ei halasta puhastustules viibivate lähedaste hingede peale, siis kui nemad ise peale oma surma üldse puhastustulle peaksid sattuma, üldsegi ei halastata, nii et oma südame ükskõiksuse pärast peavad nad puhastustules ilma abita kannatama kuni Viimse Kohtuni.
Peale moraalse kohustuse osutada vaimulikku abi lahkunute hingedele, peaks hingedekuu meile meelde tuletama ka paari muud suure praktilise tähendusega asja. Esiteks seda, et meil tuleb täita pihil määratud sakramentaalsed pihikaristused võimalikult kohe, hästi, keskendunult, vagalt ja kahetsusega, vajaduse korral isegi mitu korda. Parem on siin ja praegu maksta trahvi 100 eurot kui hiljem viivistega kogunenud 10 tuhandet tasuda osade kaupa 10 aasta jooksul. Parem on patukaristuseks palvetada nädal aega Roosipärga kui puhastustules kannatada 50 aastat.
Teiseks, memento mori! – Pea meeles, et sa sured! See ei tähenda siin istuvatele 10-, 15-, 20- aastastele noortele üldsegi mitte seda, et “terve elu on neil veel ees”, et nad ükskord küll tõesti kõik surevad, kuid nad kõik surevad 70- või 80-aastaselt pikaldasse vanadussurma. Iga siin kabelis olev laps või nooruk võib täna tulla pihile ja Armulauale, aga pealelõunal õue mängima minnes võib ta astuda tänaval auto, bussi või trammi ette ning ülehomme võime siinsamas valmistuda juba tema matusteks. Või kavatses keegi teist küll täna tulla pihile, et tunnistada mingit surmapattu, kuid jättis selle häbi, piisava kahetsuse puudumise tõttu või muul põhjusel tegemata ja ta lükkab selle pihi edasi järgmisele pühapäevale, mil ta loodab paremini valmis olla, siis veel järgmise korrani, kuid seda järgmist korda ei pruugi ootamatu surma tõttu enam tulla ja siis osutuvad hingemissa ja hingepalved tema eest asjatuteks, kuna ta ei viibi isegi mitte puhastustules. Keegi meist ei tea, kas ta sureb täna õhtul, homme, 10 aasta või 70 aasta pärast. Kuid alati tuleks arukal inimesel valmis olla, justkui sureks ta juba täna õhtul.
Ning kolmandaks: Õndsad on halastajad, sest ka nende peale halastatakse! Vanemad, kui teie lapsed praegu osalevad terve perega oma lahkunud vanemate, vanavanemate ja teiste hingede õndsuse eest palvetamises, hingemissasid tellimisel ja osalevad neil terve perega, siis kindlustate endale selle, et teie lapsed hiljem ka teie hingeõndsuse eest palvetavad ja hingemissasid tellivad. Seda mitte ainult teie isikliku eeskuju jõul, vaid ka halastustegusid tasuva ja Jumaliku Ettehoolduse läbi toimiva õigluse seaduse tõttu: Nii heldelt kuidas teie jagate, nõnda heldelt jagatakse teilegi!
Igavene rahu anna neile, Issand! – Ja igavene valgus paistku neile! Puhaku rahus. Aamen.
Käesolev jutlus peeti 3. XI A. D. 2019 FSSPX Püha Neitsi Maarja Puhtaima Südame kabelis Tallinnas
[1] Tavalised täisindulgentsi tingimused on: pühitseva armu seisund indulgentsi saavutamise päeval, piht kuni 8 päeva enne või kuni 8 päeva pärast indulgentsi saavutamise päeva, usutunnistuse lugemine ja vabas vormis palve paavsti eest.