Isa Ivo Õunpuu

KAS ON OLEMAS IDEAALSET

KRISTLIKKU ÜHISKONNAKORDA?

 KATOLIKU KIRIKU SOTSIAALDOKTRIIN

UTOPISMI KIUSATUSE JA KRISTLIKU REALISMI VAHEL

 

Ettekanne IX festivali TriaLogos teadussessioonil

2006. aastal Tallinnas 

I

SISSEJUHATUSEKS. TEEMA ESITLUS

  

Küsimus, milline on ideaalne ühiskonnakord ning kuidas ja kas saab seda teostada võib tõusta ainult sellises ühiskonnas, mis on läbi teinud muutusrikka ajaloo oma tõusude ja mõõnade, kriiside ning katastroofidega, mis on põhjustatud ühiskonna enese sisemistest teguritest ja arenguloogikast. Lõuna-Ameerika ürgmetsade ja teiste nn. primitiivsete rahvaste hõimuühiskonnas selliseid küsimusi ei saanud tekkida. Normaalne, hea ja kindel, isegi ainumõeldav oli see, mis oli traditsiooniline – esivanematelt mäletamatutest aegadest päritud kord ja tavad. Kui tekkisidki mingid muutused, siis niivõrd pikkamööda, et neidki sai ja tuli traditsioonidega põhjendada.

Alles ühiskonnasisestest teguritest endist põhjustatud tõusud ja mõõnad, õitsengu- ja allakäiguajad, kriisid ja katastroofid kõrgeltarenenud struktuuriga ühiskondades, mida võib vastavalt terminoloogiale nimetada kultuurideks või tsivilisatsioonideks, võimaldavad võrdluste põhjal tõstatada arutlusi ideaalsest ja mandunud ühiskonnakorraldusest. Riikide õitsengu ning allakäigu põhjuseid ja parima ning halvima riigikorralduse küsimusi käsitleti Euroopa kultuuriruumis esmakordselt Vana-Kreeka poliitilises filosoofias Platoni ja Aristotelese poolt. Kuid need arutlused, nagu samalaadsed Indias olid suletud tsüklilise ajalookäsitluse raamesse, millel puudus tsüklilisest liikumisest selgelt eristuv lõpp ja algus ning mis kõige olulisem, ajalugu ennast ületav eesmärk ja mõte. Seevastu üks oma olemuselt kordumatu ja ainulaadne, ehkki järk-järgult toimunud ajalooline sündmus, nimelt Jumala Ilmutus, andis ajaloole peale tema sisemise dünaamika koos tõusude ja mõõnadega ka selgelt piiritletud alguse, lõppeesmärgi ja mõtte, avaldas maailmale ajaloo universaalse autori ja juhi lõppeesmärgini ning näitas veidi ähmaselt piiritletud teetähised selleni. Jeesus Kristus on Alfa ja Oomega, ajaloo algus ja lõpp, samuti selle keskpaik ja pöördepunkt – Tema on see, kes jagab ajaloo kaheks: ajastu enne ja pärast Kristust. Selle sündmuse sügav mõju haarab ka mittekristlikke tsivilisatsioone ning on märksa sügavam kui kristliku ajaarvamise ülemaailmse kasutamise fakt. Ajastul peale Kristust on võimalikud ainult põhimõttelised otsused kas Kristuse poolt või vastu, ehk siis Kristuse veel-mitte-tundmine. Sellest Ilmutusest tulenevad messianistlikud ootused on andnud tõuke ka mitmesugustele ühiskondlikele utoopiatele, mis väljenduvad kas Messias-Kuninga missiooni moonutamiste ja valetõlgendustena või siis otsese opositsioonina sellele missioonile. Ristiusku ja Kirikut on ikka ja jälle tahetud lahti rakendada inimeseparandamise vankri eest ning rakendada see ühiskonna- ja maailmaparandamise vankri ette, et saavutada inimkätega ehitatud paradiis maa peal ilma inimese enda tegeliku sisemise muutmiseta. Paljud kristlased ning nii mõnedki katoliku Kiriku liikmed on lasknud end taevariigi peatse maa peale toomise lootustest vähemal või rohkemal määral kaasa haarata.

Inimene on loomu poolest ühiskondlik olend ja Jumalikus Ilmutuses inimesele antud käsud, juhised ja ideaalid ei puuduta ainult üksikisikut tema suhtes Jumalaga, vaid ka inimese suhteid ja tegevusi ühiskonna liikmena ja riigi alamana. Pühakiri käsitleb ka ühiskondliku elu aluseks olevaid muutumatuid üldtõdesid. Jeesus Kristuse õpetuse keskmeks on rõõmusõnum Jumala kuningriigist ja see kuningriik on Tema asutaja sõnul mingil viisil kohalolev ja arenev juba siin maailmas.[1] Seepärast võib õigusega püstitada küsimused, mille üle järgnevas ettekandes püütakse põgusalt arutleda ja millele arutluse käigus vastata:

1. Kas ideaalne kristlik ühiskonnakord on ajaloos teostunud ja kui, siis kas selle olemus on selgelt kirjeldatav?
2. Kas Kiriku ülesandeks on üldse ehitada ideaalset ühiskonda või selle teostamisele kaasa aidata?
3. Kas ideaalset kristlikku ühiskonnakorda on pärispatu seaduse all oleva maailmaajaloo tingimustes üldse võimalik teostada? Kui ei, siis miks?

 

 

 II

KATOLIKU KIRIKU SOTSIAALDOKTRIINI  ÕPETUSLIK AUTORITEET

 

 

Käesolev ettekanne puudutab ajalooteoloogia ning oma suuremas osas Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini valdkonda. Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriin on Kiriku Õpetusameti juhtimisel kujundatav teoloogiline distsipliin, täpsemalt moraaliteoloogia põhiliselt rakendusliku iseloomuga allharu, mis tegeleb ühiskondlik-poliitilise elu probleemide selgitamisega jumaliku Ilmutuse valguses ja mille eesmärgiks on anda moraalseid juhiseid inimese ühiskondlikule tegevusele.[2] Paljud sotsiaaldoktriini põhimõtted ja fundamentaaltõed kujutavad endast aga otseseid järeldusi ja rakendusi usudogmadest, nagu näiteks järeldused Kristuse universaalsest kuninglikust valitsemisest.

Kiriku Õpetusameti õpetuslik eksimatus Püha Vaimu toel hõlmab universaalse iseloomuga usu ja moraali tõdesid, kuid ei laiene konkreetsete faktide, sündmuste ja isikutega seotud üksiklahendustele ja -otsustele. Nii on ka Kiriku sotsiaaldoktriini universaalse iseloomuga põhimõtted ja tõed garanteeritud Kiriku Õpetusameti autoriteediga tavalistel tingimustel. Seega võivad need üldpõhimõtted saada defineeritud nii iseeneses eksimatute katedraalotsustena või on nad eksimatud korralise Õpetusameti traditsioonilise õpetuse järjepidevuse jõul. Suurem osa Kiriku sotsiaaldoktriinist kujutab endast aga muutumatute universaalpõhimõtete praktilist rakendamist oma olemuselt muutuvas ja mitmepalgelises ajaloolis-kultuurilises olukorras. Sellised partikulaarlahendused võivad muutuda, sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest, mis ei võimalda üldpõhimõtteid täies ulatuses rakendada, neid samas tühistamata; kuid nad võivad alluda ka inimlikust piiratusest ja ekslikkusest tulenevatele mõjudele.

Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriin pole seega mitte Kiriku arvamus või soovitus, vaid tõeline Kiriku doktriin, mis nõuab usklike poolt usukuulekuses vastuvõtmist, järgimist ja teostamist, vastavalt selle autoritatiivsuse iseloomule. Kuid oma valdavas enamuses, kasvõi sellepärast, et tegemist on muutlikele ajaloolis-ühiskondlikele oludele mõeldud praktiliste rakendustega, pole tegemist eksimatusele pretendeeriva õpetusega. Seega Kiriku sotsiaaldoktriin oma praktilistes lahendustes võib alluda muutustele, kriitikale ja parandamisele.

Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriinist selle praegusel kujul, Kiriku Õpetusameti juhtimisel kujundatava iseseisva teoloogilise distsipliinina, võime rääkida alles alates paavst Leo XIII ringkirjadest (Diuturnum illud, Immortale Dei, Libertas praestantissimum, Sapientiae christianae, Rerum novarum, Graves de communi re jt) XIX sajandi lõpul. Loomulikult eksisteeris katoliku Kiriku sotsiaaldoktriin ka enne seda kirikuisade ja skolastiliste teoloogide teostes, paavstide ja kirikukogude otsustes ja juhistes, piiskoppide õpetuses sisalduvate üksikelementide ning isegi mõnede süstemaatiliste teoloogiliste käsitluste kujul. Eelkõige eksisteeris see aga sajandite vältel katoliku religiooni innustusel ja Kiriku juhtimisel ning kasvatamisel rajatud katoliiklike ühiskondade ja riikide elukorraldust reguleerivates põhimõtetes, tavades ja seadustes mitte teoreetilisel kuivõrd praktilisel ja tegusal viisil – seda pigem elati, mitte ei formuleeritud ega õpetatud. Süstemaatilise autoritatiivse õpetusena hakati seda formuleerima alles siis, kui selle kehtivus ja toimimine praktilises elus seati metoodiliste kahtluste ja rünnakute alla, st alates XIX sajandist.

III

KATOLIKU KIRIKU SOTSIAALDOKTRIINI  VUNDAMENDIKS OLEVAD USUDOGMAD

 

 

Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini kõigutamatuks ja muutumatuks vundamendiks on dogmaatilised põhitõed Looja poolt inimesele tema loomuse individuaalses ning ühiskondlikus aspektis seatud korra ja seaduste kohta.

Esitaksin järgnevalt kuus Kiriku sotsiaaldoktriini aluseks olevat dogmaatilist põhitõde, pretendeerimata sealjuures ammendavusele.

 

III.1. Indiviidina ja ühiskonna liikmena allub inimene Jumala kui kõrgeima ja universaalse Seadusandja seatud moraaliseadustele. 

 

Looja on seadnud inimese ratsionaalsesse loomusesse immanentsed, mõistuse valgusel äratuntavad põhimõtted, mis korraldavad tema suhet iseendasse, Jumalasse ja kaasinimestesse ja mida inimene võib vaba tahte jõul järgida või mitte järgida. Neid terve mõistuse kõlbelisi norme nimetatakse loomuseaduseks (ld lex naturalis). Loomuseaduse sisu kattub praktiliselt Dekaloogiga. Peale loomuseaduse on Jumal ilmutanud oma seadusandlikku tahet inimeste moraalse käitumise reguleerimiseks ka positiivsel viisil, Vana ja Uue Testamendi aegadel toimunud Jumaliku Ilmutuse kaudu – seda nimetatakse ilmutatud moraaliseaduseks (ld lex divina positiva), mis jaguneb Vana Testamendi käsuseaduseks[3] ja Uue Testamendi evangeelseks armastuse seaduseks. Loomuseadus ja ilmutatud moraaliseadus koos moodustavad ühtse jumaliku seaduse (ld lex divina, ka lex aeterna – igavene seadus). Inimühiskonda juhtivad legitiimsed autoriteedid formuleerivad inimlikke positiivseid seadusi (ld lex positiva humana), mis omakorda jagunevad tsiviilseaduseks (ld lex civilis) ja kiriklikuks seaduseks (ld lex ecclesiastica). Positiivne seadus võib olla jumaliku seadusega kooskõlas või siis sellega vastuolus. Lähtuvalt kõrgemalseisva autoriteedi ülimuslikkuse põhimõttest on iga inimlik positiivne seadus, mis on selges vastuolus jumaliku seadusega, ebaõiglane, tühine ja illegitiimne ning ei kuulu järgimisele ja täitmisele: Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna[4].

Jumal-Looja poolt seatud loomulikul korral on ka muid aspekte peale moraaliseaduse. Ka ühiskondliku elu harmoonilisel toimimisel on oma Jumalast loomisel seatud konstitutiivne kord, mis väljendub näiteks järgmistes jumalikult seatud tõsiasjades: a) et erisooline perekond on inimese arengu ja tegevuse põhikeskkond; b) et mees on naise ja perekonna pea; c) et inimestel on soost tulenevalt erinevad ühiskondlikud rollid, õigused ja kohustused; c) et inimesed on võrdsed küll loomuse ja põhiõiguste poolest, kuid mitte annete ja võimete ning sellest tulenevate ühiskondlike rollide, eesõiguste ja kohustuste poolest jne. Selle Jumal-Looja seatud korra eitamine nii moraaliseaduse kui ka ühiskonnaelu ülesehituse põhimõtete vallas, selle vastu mässamine ja inimese rumala ja ülbe omavoli püüd Jumala loomingut “parandada” jookseb paratamatult ummikusse ja toob kaasa traagilised tagajärjed.

Eksimuste eest jumaliku seaduse vastu ehk pattude eest tabavad inimesi karistused mitte ainult surmajärgselt, vaid ka juba maise elu jooksul. Esmalt ja põhiliselt seeläbi, et perverteeritud loomus maksab kätte perversiooni vältimatute tagajärgede kujul – st patt maksab kätte paheliste kirgede orjusena ja süveneva võimetusena heaks. “Tuleb tõdeda, et teatud väärtushinnangud, mis ainult Kristuses oma täie mõtte leiavad, on oma juurtest irdunud… Kui Looja jumalik kord ära põlatakse, läheb inimloomuse tõde kaduma”, ütleb Benedictus XVI.[5] Karistused loomuliku korra ja jumaliku seaduse rikkumise eest puudutavad nii üksikisikuid kui ka rahvaid kui riike. Näiteks Saksamaa ja teised Lääne-Euroopa riigid hakkavad nüüd oma sotsiaal-, majandus- ja tööhõivepoliitika kokkukukkumise läbi maksma arveid oma valitsuste aastakümnetepikkuse Jumaliku korra ja inimloomuse suhtes järjekindlalt vaenuliku abordi- ja perverteerimispoliitika eest.[6]

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente antud teemal:

1. Leo XIII apostellikud ringkirjad Libertas praestantissimum (20. VI 1888) inimliku vabaduse loomusest, Diuturnum illud (29. VI 1881) riigivõimu päritolust, Immortale Dei (1. XI 1885) kristlikust riigikorraldusest.
2. Pius XII kõned: a) „Loomuõigus kui aluspõhimõte” humanitaaralade uurijate rahvusvahelisest kongressist osavõtjatele 25. septembril 1949 (AAS XLI (1949), 555-556); b) „Õiguslik positivism ja õiglane seadus” Sancta Rota Romanale uue kohtuaasta avamise puhul 13. novembril 1949 (AAS XLI (1949), 604-608).
3. Johannes Paulus II apostellik ringkiri Veritatis splendor (6. VIII 1993) Kiriku moraaliõpetuse põhiprobleemidest.

 

III.2. Kristus-Kuninga sotsiaalne valitsemine

 

Inimesekssaanud Jumala Poeg Jeesus Kristus on Jumala Ettehoolduse otsusega igavikuliselt ette määratud ja seatud kõigi loodud asjade pärijaks, valitsejaks ja kohtunikuks (Ps. 2 ja 110; Kl 1:15-20) ehk terve loodud Universumi Kuningaks. Selle absoluutse kuningliku võimu teostamist inimühiskonnas nimetatakse Kristus-Kuninga sotsiaalseks valitsemiseks.

Kristus-Kuninga suhtes on kõik maised valitsejad, valitsused ja seadusandjad ainult Tema vasallid ja asemikud, kes annavad seadusi ja tegutsevad õigus-päraselt ainult Tema tahtega seatud raames ning vastutavad Tema ees. Üks inimene saab õiguspäraselt omada võimu teiste inimeste üle ja nõuda neilt allumist ainult tulenevalt Jumaliku tahte seadmisest korraldada ühiskondlikku elu niiviisi, et ühed inimesed alluksid teistele ja et kuuletudes õiguspärastele valitsejatele kuuletuksid kõik lõppkokkuvõttes Jumalale (Rm 13:1-7).

Kristus-Kuninga universaalne võim on erinevalt kõigist maistest valitsejatest loomupärane ja võõrandamatu. See teostub hoolimata selle tunnistamisest või mittetunnistamisest indiviidide, rahvaste ja riikide poolt. Seda kas suhtelise ühiskondliku rahu, üksmeele ja heaolu kindlustamise kaudu katoliiklikus riigis, või siis karistuste kaudu, mis suunavad inimesi ja rahvaid meele-parandusele, pöördumisele allakäigu ja hukatuse teelt või kujutavad endast Jumaliku kohtuniku lõppotsust üksikisikute, rahvaste ja riikide ajaliku saatuse suhtes.

Nagu inimese loomise ja lunastamise põhjuseks Jumala poolt on armastus, nii on see ka Kristus-Kuninga sotsiaalse valitsemise puhul, kes ka Kuningana on Hea Karjane, kes annab oma elu lammaste eest, otsib eksinuid ja kannab neid oma õlul (Jh 10:11-15; Lk 15:4-6). Kristuse sotsiaalne valitsemine tähendab mitte ainult Jumala teenimist üksikinimeste ja rahvaste poolt, vaid ka inimese teenimist teda lunastanud ja oma armus hoidva ning täiustava Kristuse poolt ning rahvaste armulikku hoidmist ja juhtimist Jumaliku Ettehoolduse poolt. Kristus-Kuninga teenimine ja allumine Tema seatud korrale pole midagi muud kui kaasvalitsemine Kristuses: Servire Christo regnare est (“Kristust teenida tähendab valitseda”).

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente antud teemal:

1. Leo XIII ringkiri Tametsi futura (1. XI 1900) Jeesusest Kristusest Lunastajast.
2. Pius XI apostellik ringkiri Ubi arcano Dei (23. XII 1922) Kristuse rahust Kristuse kuningriigis.
3. Pius XI apostellik ringkiri Quas primas (11. XII 1925) Kristus-Kuninga suurpüha sisseseadmisest.

 

III.3. Inimkonna alluvus pärispatule

 

Inimkonna esivanemate poolt toimepandud patu tagajärjed kanduvad pärispatu kujul üle tervele inimsoole. Kalduvusena moraalsele kurjale ehk isiklikule patule ning alluvusena füüsilisele kurjale ehk kannatustele, haigusele ja surmale mõjutab pärispatt kõiki inimesi, röövib neilt Jumala sõpruse ja armu seisundi ning seab nad Saatana orjusesse. Ka Jeesuse Kristuse teostatud Lunastuse viljade kohaldamine üksikinimesele talle pühitseva armu andmise ja õigeksmõistmise näol võtab talt küll patusüü, kuid ei likvideeri täielikult kõiki pärispatu tagajärgi.   

Katoliku õpetuse kohaselt pärispatust on inimese loomus ja kõik loomulikud võimed pärispatu tagajärjel nõrgestatud ja kalduvad moraalsest korrast kõrvale, kuid need pole täielikult korrumpeerunud, vaid on võimelised vabatahtlikuks heaks teoks ning koostööks armuga. Inimene võib valida ja teha head ning hoiduda kurjast isegi oma loomulike võimete jõul, seda enam aga üleloomuliku armu toel. Kuid hoiduda igasugusest patust on ka vooruslikumale inimesele pikema aja vältel isegi armu jõul võimatu[7]. Kuna inimese mõistus ja tahe on küll nõrgestatud, kuid mitte täielikult korrumpeerunud ja on võimelised tõe tunnetamiseks ning vabatahtlikeks headeks tegudeks, tuleb iga mõju ja tegevust, mis on rakendatud inimese suhtes, teostada läbi inimese mõistuse ja vaba tahte kui Jumala-näolisena loodu konstitutiivsete elementide ja see peab arvestama tema isikuväärikusega.

Igast eksiõpetusest pärispatu kui inimkonna tõelise seisundi ning kurjuse, kannatuste, ebaõigluse ja sõdade esmapõhjuse suhtes tuleneb ka vale ja ebarealistlik inimese- ja ühiskonnakontseptsioon, millel on traagilised tagajärjed sellele põhinevas poliitikas, kasvatuses ja terves ühiskondlikus elus. Hispaania katoliikliku filosoofi Juan Donoso Cortese põhjaliku analüüsi kohaselt, mis mõjutas tugevalt Pius IX ringkirja Quanta cura ja kaasaegsete eksituste kogumiku Syllabus’e koostamist, on kõigi uusaja eksituste ja ühiskondlike katastroofide ja revolutsioonide aluseks pärispatu eitamine või selle vääritimõistmine.

Valgustusajastu ratsionalistlike filosoofide ning ka marksistide arvates on inimene loomult hea, kurjus ja ebaõiglus pärineb vaid ühiskondlike struktuuride ebaõiglasest korraldusest. Kurjuse võitmiseks, inimese rikkumatu hea loomuse võidulepääsuks ja rahuriigi maa peale toomiseks tuleb seega ühiskond lammutada ja ümber ehitada. Seda on ikka ja jälle proovitud alates Prantsuse Revolutsioonist. Seevastu manihheistide, mitmesuguste kesk-aegsete gnostiliste sektide, algse protestantismi ning ka kaasaja vabamüürluse ja gnostitsismi teatud mõjukate ideeliste voolude kohaselt on inimloomus parandamatult kuri, korrumpeerunud ja rikutud. Uue Maailmakorra manihheismi kalduvate peaideoloogide[8] arvates saab kurja inimkonda ohjes hoida ainult varasest koolieast toimiva igakülgse manipulatsiooni ja ajupesu, totaalse kontrolli vahendite ning kõigi inimeste täielikku sõltuvusse seadmise kaudu massikultuurist, globaalsest majandus- ja rahandussüsteemist ja selle kaudu vahendatavatest tarbimisühiskonna hüvedest. Hereetikute lahendused rikutud inimkonnaga toimetulemiseks on olnud erinevad, kuid kunagi pole need seisnenud iga inimese enda vabatahtlikus moraalses muutmises ehk pöördumises, vaid hoopis inimese välise elukeskkonna ja ühiskonnakorralduse muutmises, ning kui ka inimese muutmises, siis ainult ajupesu ja manipulatsiooni tulemusena.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. XVI sinod Cartagenas (418), kaanonid Pelagiuse vastu, eriti can. 1 ja 2 (DS 222-223).
2. II sinod Orange’is (529), can. 1 ja 2 (DS 371-372).
3. Tridenti Kirikukogu, V istungijärk, dekreet ja kaanonid pärispatu kohta (DS 1510-1515).
4. Paulus VI, Credo populi Dei (30. VI 1968), pärispattu puudutav osa.

 

III.4. Loomulik ja üleloomulik kord. Kirik ja riik.

 

Inimkonna Looja ja valitsejana on Jumal sisse seadnud kaks põhimõtteliselt erinevat, kuid teineteisega seotud inimelu reguleerivat korda. Need on loomulik kord, mis seisneb maise elu loomulikes tegevustes ja loomulike eesmärkide saavutamises ja üleloomulik ehk armu kord, mis seisneb hoolitsuses inimisiku moraalse täiustumise, tema hinge surmajärgse saatuse ja päästmise eest Jumala erilisel abil, mida nimetatakse armuks ja mis on igaveseks pääsemiseks hädavajalik. Sellele vastavalt eksisteerivad perekond, rahvas ja riik põhiliste loomulikus korras tegutsevate ühiskondadena ning Kirik ainsa üleloomulikus korras tegutseva, tõde ja armu vahendava ja eluviisi ning kõlblust korraldava ühiskonnana.

Loomuliku ja üleloomuliku korra ehk inimloomuse ja armu vahelisi suhteid väljendab p. Aquino Thomaselt pärinev väljend: gratia supponit naturam et perficiet eam – “arm asetub loomusele (kui vundamendile) ja täiustab seda”. Inimloomus on subjektiks temas tegutsevale armule, inimese loomulikud head teod saavad neid innustava ja juhtiva armu ning armu läbi kujundatud üleloomulike motiivide ja intentsioonide läbi vahenditeks tema üleloomuliku lõppeesmärgi – hinge päästmise ja igavese elu – saavutamisele. Sarnane sõltuvussuhe nagu loomuse ja armu vahel valitseb ka rahva ja riigi ning Kiriku vahel, kuid erinevalt armust, mis ei eksisteeri sõltumatult konkreetsest inimesest, kellele see on antud ja kelles see toimib, eksisteerib ja tegutseb Kirik sõltumatult riigist või rahvast, otsesidemes tema liikmeks oleva või saava inimesega.

Riik ja Kirik on kaks ainsat täiuslikku ühiskonda (ld societas perfecta), mõlemad oma korras, vastavalt loomulikus ja üleloomulikus – see tähendab, et nad on ühiskonnad, mis omavad iseendas kõiki oma tegutsemiseks vajalikke vahendeid, põhimõtteid, õigusi, kohustusi ja volitusi ning juhinduvad omaenda seadustest, alludes vaid Jumalale. Kuna nad aga tegutsevad ühtede samade inimeste seas ühe ja sama ühiskonna suhtes, peaksid nad ühise hüve (bonum commune), rahu ja harmoonia heaks tegutsema omavahelises koostöös ja kooskõlas. Kiriku autoriteet on kõrgem riigi omast, sest see toetub otseselt Jumala kui inimese, ühiskonna ja riigi Looja ning igasuguse  moraaliseaduse autori autoriteedile, ning tema eesmärk – Jumala au ja hingede päästmine – on samuti kõrgem kui riigi eesmärgiks olev maine rahu ja heaolu. Kuid Kiriku mõju riigile pole otsene vaid kaudne, toimides läbi Kiriku liikmeteks ja samas ka riigi kodanikeks olevate üksikinimeste vabatahtliku usukuulekuse.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Leo XIII apostellik ringkiri Satis cognitum (29. VI 1896) Kiriku ühtsusest).
2. Leo XIII apostellik ringkiri Diuturnum illud (29. VI 1881) riigivõimu päritolust.
3. Leo XIII apostellik ringkiri Immortale Dei (1. XI 1885) kristlikust riigikorraldusest.
4. Pius X apostellikud ringkirjad Vehementer nos (11. II 1906) Kiriku ja riigi lahutamise hukkamõistmisest ja Iamdudum (24. V 1911) Kiriku ja riigi lahutamise tagajärgedest.
5. Pius XI apostellik ringkiri Ubi arcano Dei (23. XII 1922) Kristuse rahust Kristuse kuningriigis).
6. Pius XII apostellik ringkiri Summi Pontificatus (20. X 1939) inimkonna ühtsusest.
7. Pius XII apostellik ringkiri Mystici Corporis (29. VI 1943) Kirikust kui Kristuse Müstilisest Ihust
8. Pius XII jõuluraadiokõne Con sempre (24. XII 1942) harmoonilisest kristlikust ühiskonnakorraldusest.

 

III.5. Jumal juhib oma Ettehoolduse kaudu eksimatult nii üksikisikute kui ka rahvaste ja riikide saatust.

 

Jumalik Ettehooldus (ld divina providentia) ettenägeva, määratleva, korraldava ja teostava esmapõhjusena haarab kõike nii üksikisikute kui ka perekondade, rahvaste ja riikidega toimuvat (vt Mt 10:29-30), seda kooskõlas inimese ja kõigi ratsionaalsete olendite loomuse konstitutiivseks osaks oleva vaba tahtega. Vaba tahte Jumala seatud moraalse korra vastasest kasutamisest tuleneb moraalne kurjus ehk patt, mida Jumalik Ettehooldus positiivsel viisil ei taha, kuid millel Ta laseb toimuda ja millega Ta oma Ettehoolduses arvestab; ning pärispatu ning isiklike pattude tagajärjeks ja karistuseks on mitmesugused füüsilise kurjuse vormid nagu haigused, õnnetused jms, mida Jumal pedagoogilistel eesmärkidel sageli positiivsel viisil tahab ja indiviididele ning inimühiskondadele saadab.

Inimlikule mõistusele ainuvõimaliku arusaamisena Jumalikust õiglusest ja headusest tundub, et kui inimene on kuulekas Jumala käskudele, austab ja armastab Teda ning püüab ka ligimest tegusalt armastada, siis peaks teda Jumala poolt õiglase tasuna ootama rikkalik õnn, rahu, heaolu ja edu maises elus. See põhimõte peaks kehtima ka ühiskondade puhul – nii et usule ja Jumala käskudele ustavatele perekondadele, rahvastele ja riikidele peaks olema kindlustatud pidev õitseng, materiaalne heaolu, rahu ja üksmeel maailmas. Selline arusaam oli laialdaselt levinud veel Vana Testamendi ajal juutide seas veel Kristuse ajalgi, hoolimata ajaloos antud arvukatest vastupidistest õppetundidest.

Kuid Jumala tegelik pedagoogika on märksa keerulisem ning raskem mõista ja aktsepteerida. See on eeskätt Risti pedagoogika, seda nii üksikinimeste kui ka ühiskondade suhtes. Jeesus Kristus Lunastaja, Päästja ja Õpetajana teostas oma maise elu läkituse ja jõudis triumfile oma vaenlaste üle läbi vabatahtliku alanduse, kannatuse ja ristisurma. Sarnase tee pääsemisele seadis Ta ka kõigile oma jüngritele: Mina olen tee ja tõde ja elu… Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle (Jh 14:6; Lk 9:23-24). Ka oma Kirikule ja kristlaste ühiskonnale tervikuna tõotab Ta siin maailmas pigem katsumusi, kannatusi ja jälitamisi kui rahulikke töötingimusi, üleüldist poolehoidu, sõbralikku vastuvõttu, avalikku austust ja toetust: Nad panevad oma käed teie külge ja kiusavad teid taga, andes teid ära sünagoogidesse ja vanglatesse, teid veetakse kuningate ja maavalitsejate ette minu nime pärast…. Ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see päästetakse… Oma vastupidavusega kannatustes te pärite oma hinge (Lk 21:12; Mt 10:22; Lk 21:19). Ning mida tõotab Kristus maailmale tervikuna, koos kõigi oma rahvaste ja riikidega, nii paganlike kui kristlikega? – Kui te kuulete sõdadest ja rahutustest, siis ärge kartke, sest see kõik peab enne sündima, kuid lõpp ei ole veel niipea käes. Rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu. Tuleb suuri maavärinaid ning kohati näljahäda ja katku ning hirmsaid ja suuri tunnustähti taevast (Lk 21:9-11). Uskmatutele ning Kristuse ja Tema Kiriku suhtes vaenulikele rahvastele ja riikidele lubatud katastroofilisi sündmusi Johannese ilmutusraamatus kui šifreeritud ajaloo-teoloogias pole kavas siin üksikasjaliselt välja tuua (vt Ilm ptk. 8-9; 16-18).[9]

Jumalik pedagoogika eelistab oma eriliselt armastatud jüngreid juhtida maises elus läbi kõikvõimalike raskuste, takistuste, katsumuste, kannatuste ja õnnetuste, et neid seeläbi karastada, puhastada ja täiustada neid alles taevases kuningriigis ootava püsiva õnne ja rahu jaoks. Ehkki küll eriliselt armastatud ja ustavad rahvad näivad olevat Jumalikult Ettehoolduselt pälvinud rohkem ja pikemaid suhtelise maise õnne, heaolu ja rahu hetki kui üksikisikud, kehtib sama pedagoogiline juhtmõte ka nende kohta.

Küsimus Jumaliku Ettehoolduse teostamisest ühiskondade saatuse juhtimisel ehk jumalikust pedagoogikast inimeste ja rahvaste kasvatamisel ja riikide ülesehitamisel ja hoidmisel või hävitamisel on käesoleva ettekande teema jaoks keskse tähtsusega. Kiriku sotsiaaldoktriin ei tähenda pelgalt ühiselu reguleerivate põhimõtete ja juhtnööride formuleerimist Jumaliku Ilmutuse alusel Kiriku Õpetusameti poolt, mille alusel ühiskondlikult aktiivsed katoliiklased korraldaksid ühiskondlik-poliitilist elu küll Jumala antud ülesande ja üldplaani alusel, kuid inimlike vahendite ja tarkusega ning arvestamata Jumala aktuaalse valitsemise ja juhtimisega ajaloos. Kiriku sotsiaaldoktriini formuleerimine ja teostamine tähendab eelkõige ja põhiliselt Kiriku kui Kristuse Müstilise Ihu püüdu mõista oma Pea tahet ja otsuseid, mis Jumaliku Ettehoolduse määrustena suunavad maailmaajalugu. See tähendab nende otsuste kuulekat vastuvõtmist, täitmist ning püüdu mõista nende sündmuste ja väljakutsete taga seisvaid Jumala pedagoogilisi motiive ja kavatsusi, õppida neist ja kohanduda nendega ning kanda vastutust nende loova täideviimise eest.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Vatikani I Kirikukogu dogmaatiline konstitutsioon De fide catholica, caput I De Deo creatore (DS 3002-3003).
2. KKK (Katoliku Kiriku Katekismus) nr. 301-324.
3. KKK-K (Katoliku Kiriku Katekismuse Kompendium), nr. 55-58.

 

III. 6. Inimajaloo keskmes on pärispattu langemisest saadik lakkamatu üleüldine võitlus Kristuse kuningriigi ja Saatana kuningriigi vahel

 

Võitlus jumalariigi (Civitas Dei) ja maailma ehk Saatana riigi (Civitas Mundi ehk Civitas Diaboli) vahel on p. Augustinuse kohaselt maailmaajaloo teoloogiliseks juhtliiniks.[10] Vaen Saatana ja Kristuse, Tema järgijate ja Saatana järgijate vahel on ainus vaen, mida Jumal on positiivselt tahtnud, sisse seadnud ja kinnitanud (1 Ms 3:15). Olemuslikult ja leppimatult kestab see vaen ja võitlus küll Saatana ja Jumala, deemonite ja inglite vahel, kuid ühel või teisel poolel, on sellesse haaratud ka inimesed, olgu nad sellest teadlikud või mitte. Traditsiooniline õpetus Kirikust nimetab maises elus viibivaid kristlasi „võitlevaks Kirikuks” (Ecclesia militans), eristades seda taevases õndsuses triumfeerivast Kirikust (Ecclesia triumphans) ja puhastustules kannatavast Kirikust (Ecclesia sufferens). See võitlus on lakkamatu, sest kestab kuni maailmalõpuni ja on üleüldine, sest haarab iga üksikinimest tema individuaalse ja ühiskondliku elu raames ning läbib perekondi, rahvaid ja riike ning on olemuslikult mitte füüsiline, vaid vaimne võitlus Saatana kui nähtamatu vaimuga ning patuga ja patu põhjustega. Selles võitluses tuleb vihata pattu, kuid armastada patuseid, sealhulgas ka vaenlasi ja tagakiusajaid. Iga kristlase püüe elada oma Päästja ja Kuninga ning Tema taevase kuningriigi väärilist maist elu, osaleda Evangeeliumi põhimõtete kuulutamisel ja juurutamisel oma ümbruskonnas ning terve Kiriku tegevus kristliku ühiskonna kujundamisel toimub pideva vaimse võitluse seisundis nähtamatu vaimse vastase (Saatana ja talle Jumala-vastases mässus järgnenud langenud inglitega) ja tema nähtavate maiste abivägedega (Kristuse valitsuse vastu mässavate ja teadlikult või ebateadlikult Saatana huve teenivate inimestega), kelle jõud on ülekaalukalt suured ja kelle taktikaks on enamasti totaalne hävitus. Saatana saavutatud mõju pärast uskmatute ja patuste inimeste üle nimetab Jeesus Kristuse teda ka „selle maailma vürstiks” (Jh 12:31; 14:11; 16:11).

Kuid Kristuse eesmärgiks selles võitluses, ehkki Ta on saavutanud definitiivse võidu Saatana üle, polegi saavutada oma triumfi lõplikku vormistamist selle maailmakorra raames enne maailmalõppu, vaid Ta tahab maailmaajaloo vältel koguda ustavaid alamaid ja oma võidu kaasosalisi Jumalariigi jaoks, mis täielikult teostub uuendatud maa ja taeva raames alles peale maailmalõppu (Ilm 20-21).

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Catechismus romanus (Tridenti Kirikukogu Katekismus), I, cap. 10, nr. 5-9; IV, cap. 15-16.
2. KKK (Katoliku Kiriku Katekismus) nr. 391-409, 2015, 2516, 2725jj, 2846-2855.

 

 IV

KIRIK ERINEVATE KRISTLIKE RAHVUSKULTUURIDE, TSIVILISATSIOONIDE JA ÜHISKONNAKORRALDUSTE LOOJANA

 

 

Kristliku religiooni ja Kiriku kaalukat rolli Euroopa tsivilisatsiooni ülesehitamisel peab vaidlematult tunnistama iga Euroopa hilisantiigi ja varakeskaja ajaloo uurija. Kiriku mõju ulatus kuni XIX sajandini nii Ida- kui Lääne-Euroopas praktiliselt igasse eluvaldkonda, vormides olulise tegurina nii vaimukultuuri, seadusloomet, majandussuhteid, riigikorraldust kui ka perekonnaelu korraldust. Ühiskondliku anarhia aegadel pidi Kirik vähemal või rohkemal määral enda kanda võtma ka mitmeid riigivõimu ülesandeid nii nagu see juhtus rahvasterändamise aegses Itaalias ja mujalgi. Sarnast inspireerivat, ülesehitavat, korraldavat ja juhtivat rolli on kristlus etendanud ka väljaspool rooma-katoliikluse mõju all kujunenud Lääne-Euroopat, vormides erinevaid kristlikke rahvaid ja riike eripäraste kristlike kultuuridega, alates õigeusu Venemaast üle Armeenia ja Gruusia kuni Abessiinia kristliku keisririigini.

Seega küsimusele, kas Kirik on üles ehitanud kristlikku ühiskonnakorda, võib ajaloost toodud näidete varal vastata jaatavalt. Paljud ühiskonnad ja riigid on Kiriku juhtimisel sündinud, kasvanud ja välja kujunenud.

Kas mõnda nendest võib esile tuua ka katoliikliku ühiskonna- ja riigikorra ideaali tõelise teostusena ajaloos?

Nii praegu kui ka minevikus on olnud rooma-katoliku Kiriku mõjupiirkonda kuuluvate teineteise naabriks olevate katoliiklike rahvaste ja riikide vahel suuri erinevusi kultuuris, tavades, eluviisis, poliitilises korralduses ja muudes ühiskonnaelu valdkondades. Katoliikliku linnvabariigi nagu Veneetsia või Firenze, talupojavabariigi nagu Šveitsi kantonid ja nende ühendus ning tugeva katoliikliku kuningriigi nagu Prantsusmaa vahel, ehkki kõik olid küll katoliiklikud riigid, valitsesid suured erinevused. On suur vahe näiteks austerlaste ja hispaanlaste kultuuri, mentaliteedi, tavade ja ühiskonnakorralduse vahel, ehkki mõlemad on ajalooliselt pea ühevanused katoliiklikud rahvused. Hoolimata samadest usudogmadest ja moraaliõpetusest, mis on Euroopa kultuuriruumis olnud aluseks ühiskondliku elu vormide ehitamisele, on kristliku ühiskonna- ja riigivormi teostused olnud ajaloo jooksul kõikide ühiskondliku elu valdkondade osas üsna erinevad. Kuidagi ei anna nende seas esile tuua kristliku ühiskonna- ja riigikorralduse üldkehtivaks normiks sobivat ideaalset teostust. Analüüsides katoliku usu põhimõtete selgeimaid ajaloolisi kehastusi innuka usueluga homogeensetelt katoliiklikes ühiskondades ja katoliku usu põhimõtetest juhinduvates riikides, näeme ka seda, et alati on seal esinenud vaesust, sotsiaalset ebavõrdsust, ebaõiglust, kuritegevust, kodusõdu ja sõdu ning sotsiaalseid pahesid. Katoliiklikke ühiskonnaelu ideaale teostati täies ulatuses ikkagi ainult vähese arvu pühakute poolt, enamuse osaks jäi ainult püüdlus üldtunnustatud kõrgete ideaalide poole ja kahetsus nende vastu eksimise pärast.

Seega võib vastata küsimusele, kas ideaalne kristlik ühiskonnakord on ajaloos teostunud, et täielikult ja täiuslikult ei ole see kuskil ega kunagi teostunud; see on teostunud ainult vähem või rohkem õnnestunud püüdlusena selle poole. Katoliiklik tsivilisatsioon on ühes või teises kohas ideaalile suhteliselt lähenevaks osutunud ainult tema võrdluses sellele järgneva languseajastuga.

Märksa konkreetsema vastuse võib anda täiusliku riigikorralduse küsimuses. Täiusliku riigikorralduse teema on täiusliku ühiskonnakorralduse teema tähtsaimaks partikulaarküsimuseks. Täiusliku riigikorralduse küsimusega on põhjalikult tegelenud eri ajastute ühiskonnafilosoofid. Katoliku teoloogia on keskajast saadik positiivselt suhtunud Aristotelese ühiskonnafilosoofiasse, mida on kristliku moraali põhimõtetega kohandanud ja täiendanud p. Thomas Aquinost. Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini väljakujunemise käigus on  selle püsivaks elemendiks saanud aristoteleslik-tomistlik õpetus riigikorraldusest, mille kohaselt eksisteerib kolm positiivset riigikorda paremuse järjestuses: parimana monarhia, aristokraatia ja polis (viimane tähendab osalusdemokraatiat) ja kolm negatiivset riigikorda halvemuse järjestuses: türannia, oligarhia ja halvimana demokraatia (viimase all mõistetakse populistlikku ja demagoogilist esindusdemokraatiat). Iga vorm negatiivsete riigikordade loetelus on sellele vastava positiivse vormi allakäigu või moondumise tulemus.

Püha Thomas Aquinost arendas Aristotelese õpetust edasi ja väitis, et parim, täiuslikum ja tugevam riigivorm on kolme positiivse vormi – monarhia, aristokraatia ja polis’e ühendus, segavorm, mille puhul iga vorm domineerib ja toimib talle sobival tasandil: ülikute nõukogule toetuv monarhia riigi keskvõimuna, aristokraatia maakondlikul tasandil ning polis ehk osalusdemokraatia kohalikul linna ja külakogukonna tasandil.

Seega riigikorralduse valdkonnas on ideaalsete vormide küsimus katoliku sotsiaaldoktriinis üsna selgelt piiritletud ja põhjendatud. Minu veendumuse kohaselt on sellel õpetusel üleüldine, ajastuid ja rahvaid ja kultuure ületav tähtsus, kuid selle rakendamisel konkreetsele ajastule ja ühiskonnale tuleb arvestada, et iga positiivne riigivorm nõuab harmooniliseks toimimiseks hädavajalikke religioosseid, moraalseid, sotsiaalseid, majanduslikke jm. tingimusi, vastasel juhul teostub positiivne vorm paratamatult oma negatiivse väärvormina, näiteks monarhia türanniana. Seda seaduspärasust väljendab vana rahvatarkus, mis ütleb, et iga rahvas väärib oma valitsejat või valitsejaid ning seega kaasaeg väärib igati ei midagi rohkemat kui (massi)demokraatiat. Riigivorm ei toimi suvalise ideaalse valitsemiskorralduse rakendamisena suvalistele ühiskondlikele oludele, vaid peab ühiskonna iseorganiseerumise ja enesejuhtimise väljendusena orgaaniliselt välja kasvama konkreetse ühiskonna või rahvuskultuuri mitmepalgelistest oludest, seepärast seostub riigivormi küsimus lahutamatult ühiskonnakorralduse teemaga.

Me võime rääkida erinevatele rahvastele rohkem või vähem sobivatest erinevatest “positiivsetest” või “tervetest” ühiskonna- ja riigikorravormidest, kui tegemist on loomuõiguse ja Evangeeliumi põhimõtete järjekindla ja truu realiseerimisega konkreetse rahva kultuurilistes ja psühholoogilistes iseärasustes; ning “negatiivsetest” või „rikutud” ühiskonna- ja riigikorra vormidest, kui tegemist on tõsiste eksimustega Jumala  loodud korra vastu vastavalt siis kas paganliku religiooni või kristliku hereesia[11] vaadete ja praktikate mõjul, mis mõjutavad püsivalt ühiskondlikku moraali, õiguskorda ja riigikorraldust. Kaasajal seevastu võime suuremas osas maailmast rääkida ei positiivsest ega isegi negatiivsest, vaid “permanentselt revolutsioonilisest” ühiskonna- ja riigikorraldusest, mis on ususttaganemise, oma kristlike juurte ning Kristus-Kuninga sotsiaalse valitsemise vastu tõstetud mässu ning ühiskonna plaanipärase lõhkumise ja metoodilise ümberkorraldamise tulemuseks gnostilistest õpetustest juhinduvate “ühiskonnainseneride” plaanide alusel.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Leo XIII apostellik ringkiri Inscrutabili Dei consilio (21. IV 1878) ajastu kurjadest nähtustest.
2. Leo XIII apostellik ringkiri Graves de communi re (18. I 1901) kristlikust demokraatiast.
3. Leo XIII apostellik ringkiri Immortale Dei (1. XI 1885) kristlikust riigikorraldusest.
4. Pius X, apostellik ringkiri Notre charge apostolique (15. VIII 1910) ühiskondlikust liikumisest Sillon ja demokraatiast.
5. Pius XII, apostellik ringkiri Summi Pontificatus (20. X 1939) inimkonna ühtsusest.
6. Pius XII jõuluraadiokõne Benignitas, 25. XII 1944 (AAS XXXVII (1945), 10-23).

 

 V

KATOLIKU KIRIKU SOTSIAALDOKTRIINI ALUSPÕHIMÕTTED

 

 

Siinse ettekandega pole võimalik anda ammendavat ülevaadet Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini põhimõtetest. Käsitleksin põgusalt ainult olulisemaid neist, asetades pearõhu neile põhimõtetele ja tõdedele, mida kaasaja maailm kõige rohkem eitab ja mille kuulutamise pärast Kirik on selges opositsioonis kaasajal valitsevate põhimõtetega ning seetõttu avaliku arvamuse kujundajate poolt kõige vihasemalt rünnatud.

V.1. Inimisiksuse väärikus. Tema õigused ja kohustused. Inimõigused. Vabadus.

 

Nii Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriin kui ka vabamüürlaste ilmalik ja liberaalne humanism asetavad suurt rõhku inimõigustele ja inimväärikusele. Hoolimata paljude mõistete sõnalisest kattuvusest on tegemist kahe erineva ja radikaalselt vastandliku kontseptsiooniga inimõigustest ja inimväärikusest. Katoliku õpetuse kohaselt pärineb inimloomus, tema õigused ja kohustused tema Loojalt ja seadusandjalt ning neid tuleb ja saab järgida ja teostada ainult Looja seatud ontoloogilise[12] ja moraalse korra raames. Inimisiksuse väärikus tuleneb sellest, et ta on loodud Jumala näolisena (1 Ms 1:27), st mõistust ja vaba tahet omava, iseennast valitseva ja juhtiva isikuna. Seepärast on inimisik kõrgeim väärtus materiaalses maailmas. Kõik muu, sealhulgas ühiskondlikud institutsioonid ja riik, peab alluma inimesele ja teenima inimisiksuse hüve, arengut ja täiustamist. Seda muidugi kooskõlas oma Looja, Lunastaja ja Valitseja tahtega ning Tema seatud moraalse korra raames, mitte inimese enda himude ja omavoli kohaselt, mis korrastamatutena muutuvad destruktiivseks nii üksikisikule kui ühiskonnale. Inimene peab Jumalat austama, teenima ja Talle kuuletuma, seda nii üksikisikuna kui ka oma tegevustes ühiskonna liikmena. See kohustus seab olemusliku erinevuse katoliikliku ja ilmaliku humanismi vabaduse, inimväärikuse ja inimõiguste kontseptsioonide vahel.

Kristliku humanismi olemuslik erinevus ilmaliku humanismi suhtes seisneb inimese õiguste ja kohustuste seotuses Jumalaga kui nende autori ja hädavajaliku garantiiga. Ilmalikus humanismis see suhe puudub ja inimõigustel pole mingit muud alust kui suvalise inimese deklaratiivne tahe. Praktikas tähendab see, et igaüks võib oma himusid ja kirgi ning ebaratsionaalseid nõudmisi deklareerida oma põhiõigustena. Kui neid pole kohe võimalik tagada, siis tuleb organiseeruda survegruppidesse, et sihikindla ühiskondliku konsensuse muutmise programmi läbi saavutada “inimõiguste” ajakohastatud tõlgendamine või ümberdefineerimine oma suva kohaselt. Selline “avaliku arvamuse” suunatud kujundamisele ja seejärel “demokraatliku enamuse” tahteväljendusele toetuv manipuleerimine inimõiguste, inimloomuse ja ühiskondliku elu aluspõhimõtete defineerimisega annab neile survegruppidele, tegelikkuses aga nende taga seisvatele rahastajatele suurepärased vahendid totalitaarse võimu saavutamiseks demoraliseerimisprogrammi ja arvamusdiktatuuri objektiks oleva ajupestud massi üle.

Põhimõtteliselt vastandlik on ka vabaduse mõistmine. Vabadus kristliku arusaama kohaselt saab olla ainult positiivne, st vabadus millekski – tingimustest, piirangutest ja tagajärgedest täiel määral teadlik vabadus tõese ja hea teostamiseks kooskõlas Jumala seatud maailmakorraga. Vabadus liberaalse ja ilmaliku humanismi mõistes on igasuguste piiranguteta vabadus igaks suvaks, ainsa tingimusega, et see ei kahjusta nende inimeste vabadust, kes suudavad ise oma õiguste eest seista (sündimata lapsed, puudega inimesed ja abitud vanurid, kes ise enda õiguste eest seista ei suuda, on selle piirangu alt juba välja jäetud).

Sellest tulenevalt saab inimväärikus aktuaalsel viisil olla ainult sellel inimesel, kes käitub kooskõlas moraaliseaduse ja oma südametunnistusega. Kes seda ei see, sel võib olla inimväärikus küll potentsiaalselt ning tal on õigus tema väärikust austavale käitumisele tema suhtes, kuid oma moraalset loomust kahjustades on ta ise oma inimliku väärikuse kaotanud. Rääkida inim-väärikusest kui mingist muutumatust ja kadumatust kvaliteedist sadistliku vägistaja ja sarimõrvari puhul on sügavaimas vastuolus tegelikkusega. Vastasel juhul ei saaks Jumal kedagi põrgus igavesti karistada, kuid Ta teeb seda nimelt seepärast ja seeläbi, et igavesti hukkamõistetud inimeste inimväärikus on igavesti kadunud.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Leo XIII ringkiri Libertas, praestantissimum (20. VI 1888) inimliku vabaduse loomusest ja selle kuritarvitamisest liberalismi poolt.
2. Pius XII kõne Katoliiklike Naisteühenduste Liidu kongressil 18. IV 1952 (AAS XLIV (1952), 413-419).
3. Johannes Paulus II ringkiri Veritatis splendor (6. VIII 1993) südametunnistusest ja moraali objektiivsetest alustest jumalikus ja loomuseaduses.

V.2. Inimlike seaduste osalemine jumalikus õiguses

 

Eelpool Kristus-Kuninga sotsiaalsest valitsemisest rääkides sai juba mainitud, et iga inimlik positiivne seadus kui ühise hüve kindlustamiseks antud mõistuspärane korraldus saab oma autoriteedi, kohustava jõu ja legitiimsuseks hädavajaliku sisemise õigluse oma kooskõlast jumaliku seadusega (loomuseadusega).[13] Vastupidisel juhul ei saa ta kedagi kohustada järgimiseks ja kuuletumiseks. Seaduse eesmärgiks on tagada ühiskonnas moraalse korra ja õigluse järgimine, seada sanktsioonidega tagatud piirid moraalse hea ja kurja vahele ning aidata riigi autoriteediga kaasa, et inimese maise tegevuse eesmärgid oleksid võimalikult kooskõlas igavese lõppeesmärgi saavutamisega.

Õiglastele seadustele tuleb osutada kuulekust kui Jumala tahte väljendusele (Rm 13:1-5, Tt 3:1, 1 Pt 2:13). Mõistusevastasel ja absurdsel seadusel pole kohustavat jõudu, seadus aga, mis selgelt käsib või lubab moraalset kurja, kohustab vähemalt passiivseks kuuletumatuseks. Katoliku õpetus on jumaliku ja inimliku seaduse vahelise konflikti puhul alati tunnistanud inimese õigust ja lausa kohustust südametunnistusest lähtuvast keeldumiseks ja allumatuseks moraalselt kurjadele seadustele. Sellist allumatust praktiseerisid esimeste sajandite kristlikud märtrid, kes muidu olid Rooma impeeriumi legaalsetele seadustele kõige eeskujulikumalt kuulekad.[14]

Igasuguse legitiimse inimliku seadusandluse hädavajalik osalemine tähendab ei midagi muud kui kuulekust Jeesusele Kristuse kui kõrgeimale Seadusandjale, kes kinnitas oma autoriteediga Dekaloogi ning andis uue ja täiusliku evangeelse armastuse seaduse. Kohtunikuna isiklikul kohtul ja üleüldisel Viimsel Kohtupäeval mõistab Ta inimeste üle kohut ka selle järgi, kuidas nad täitsid Tema käske või vastupidi, olid neile kuuletumatud, sest selles väljendub usk ja armastus või nende vooruste puudumine (Mt 28:20; Jh 14:15 ja 15:10).

Igasugune arusaam seadusandlusest, mis lahutab seaduse tema õigluse ja legitiimsuse hädavajalikust allikast Jumalas ja loomuseaduses ja tunnistab seaduse ainsaks allikaks rahva esindajate kvalifitseeritud enamuse tahteavalduse (juriidiline positivism), muudab seaduse mõjuvõimsate sotsiaalsete gruppide partikulaarhuvide ja omavoli läbisurumise instrumendiks ning ei saa pikemas perspektiivis produtseerida midagi muud kui seadustatud ebaõiglust. Kaasajal oleme vastamisi tõsiasjaga, kus seadus on üha enam muutumas terve ühiskonna kui sellise vastu võitlemise, inimloomuse perverteerimise või manipuleerimise ja ümberkujundamise, ühesõnaga, kitsa kildkonna utoopiliste plaanide alusel ja nende huvides peetava üleüldise kultuurisõja vahendiks. Kiriku sotsiaaldoktriinist järeldub moraalne õigus ja kohustus nii passiivseks kui ka aktiivseks vastupanuks aborte ja eutanaasiat lubavatele, seksuaalperverssusi legaliseerivatele ja nende kritiseerimist karistavatele, lastevanemate pedagoogilisi õigusi piiravatele ning muudele kultuurisõja vahendiks olevatele seadustele.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Leo XIII apostellik ringkiri Libertas, praestantissimum (20. VI 1888) inimlikust vabadusest ja selle kuritarvitamisest liberalismi poolt.
2. Leo XIII apostellik ringkiri Sapientiae christianae (10. I 1890) kristlaste kodaniku-kohustest.
3. Leo XIII apostellikud ringkirjad Diuturnum illud (29. VI 1889) ja Immortale Dei (1. XI 1885) riigivõimu autoriteedi päritolu kohta Jumalast.
4. Pius XI apostellik ringkiri Mit brennender Sorge (10. III 1937) natsionaalsotsialismi eksitustest.
5. Pius XI apostellik ringkiri Divini redemptoris (19. III 1937) kommunismi eksitustest.
6. Pius XI apostellikud ringkirjad Ubi arcano Dei (23. XII 1922) ja Quas primas (11. XII 1925) Kristus-Kuninga valitsemisest.
7. Pius XII kõne Sancta Rota Romana ees 13. XI 1949 (AAS XLI (1949), nr. 604-608).
8. Johannes Paulus II, apostellik ringkiri Centesimus annus (1. V 1991) Leo XIII ringkirja 100. aastapäevaks. 

V.3. Perekond on inimisiksuse arengu põhikeskkonnaks, ühiskonna ja riigi aluseks.

Õpetades, et perekond on inimisiksuse arengu ja kasvatuse põhikeskkonnaks, kelle autonoomiat, õigusi ja kohustusi oma kompetentsi valdkonnas peab riik nii austama kui ka igati toetama, ei tee Kirik midagi muud kui formuleerib ja kaitseb loomuõiguse fundamentaalprintsiipe. Perekond on esmane riigi suhtes nii loogilise järgnevuse kui ka ajaloolise eksistentsi ja toimimise korras, olles inimese loomisakti jätkuna otseselt sisse seatud Jumala poolt paradiisis (1 Ms 1:27-28; 2:23-24), Jumala poolt pühitsetud inimesekssaanud Jumala Poja sünni ja kasvamise keskkonnana (Lk 2:51-52) ning tõstetud sakramendi seisundisse (Mt 19:4-6). Lapsi toob ilmale erisooline perekond, mitte riik ning laste kasvatamiseks ja arenguks vajalik isiksusekeskne ja armastusele rajatud keskkond on perekond, mitte riik! Vastavalt Looja poolt perekonnale seatud ülesannetele peavad tagatud, kaitstud ja toetatud saama perekonna õigused ühiskonna, rahva ja riigi jätkuva eksistentsi tagajana ning laste kasvatamise ja õpetamise põhikeskkonnana. Ka siis, kui perekond ei suuda või ei soovi oma põhiõigust ja -kohustust laste kasvatamisel ja õpetamisel ise täiel määral teostada, ei loobu ta sellest, vaid delegeerib selle teostamise suurematele ühiskondadele – kas Kiriku või riigi juhtimisel loodud koolisüsteemile, või ühineb ise koos teiste lastevanematega kodukoolitussüsteemi loomiseks. Perekond delegeerib neile oma ülesannete teostamise – see tähendab, perekonnale jääb võõrandamatu õigus (ja kohustus!) otsustada oma laste kasvatamise ja õpetamise koha, sisu, eesmärkide ja meetodite üle! See lastevanemate õigus on niivõrd fundamentaalne, et Jumal ei taha, et seda rikutaks isegi tema Kirik, kellele Ta ometi andis igasugusest maisest võimust sõltumatud, otsesed ja üleüldised õpetamise volitused sõnadega Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, … õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud (Mt 28, 19-20). Seetõttu Kirik ei tohi ristida ja Kiriku liikmeks vastu võtta ühtegi alaealist ega talle ilma tema vanemate nõusolekuta usku õpetada, isegi siis kui laps seda ise tahab, välja arvatud kui laps viibib surmaohus.[15]

Alates Prantsuse Revolutsioonist toimub põhimõtteline ja järjekindel sõda perekonna kui institutsiooni ja tema loomulike õiguste vastu. Perekondade institutsiooniline ja õiguslik nõrgenemine pole mitte moraalse mandumise, ebasoodsate sotsiaalsete ja majanduslike olude või mingi inimesest sõltumatu ajaloo dialektilise arenguloogika, vaid selgete programmiliste eesmärkide pikaajalise teostamise tulemus. Need programmilised seisukohad perekonna olemuse ja funktsioonide ümberkujundamiseks on formuleeritud vabamüür-laste ideoloogilistes materjalides, kommunistlike ja muude vasakparteide programmides, UNESCO ja teiste ÜRO allorganisatsioonide materjalides. Neid programme teostatakse juba mitmendat sajandit mitte ainult lapsi “riigistavates” kommunistlikes ja sotsialistlikes riikides, vaid kõikjal “tsiviliseeritud maailmas”, alates Rootsist ja lõpetades Jaapaniga. Saksamaal näiteks on arreteeritud kümneid lapsevanemaid, kes on keeldunud oma lapsi üle andmast riiklikule koolisüsteemile ja on ühinenud kodukoolitusvõrgu loomi-seks, neid on pandud vangi, nende suhtes on algatatud vanemlike õiguste äravõtmise protsesse, lahutatud lapsi normaalsetest vanematest, mitme Saksamaalt vabamasse riiki lahkunud perekonna suhtes on välja antud üle-euroopalisi tagaotsimiskäskusid[16]. Saksamaal, Hollandis, Belgias ja Rootsis ja mitmel pool mujal Lääne-Euroopas pole lastevanematel mingit õigust nõuda oma laste vabastamist homoseksuaalseid suhteid, rasestumisvastaseid vahendeid, varast meelelahutuslikku seksi, masturbatsiooni ja aborti propageerivast kohustuslikust seksuaalkasvatuse programmist, ning vastavate nõud-miste esitamise korral kooli juhtkonna võivad vanemad reaalselt arvestada ohuga ilma jääda vanemlikest õigustest.

Perekonna kui ühiskonna vundamendi vastu suunatud teadliku sõja põhieesmärgiks on röövida lapsed perekonna kasvatusliku mõju alt ja allutada nad riiklikult kontrollitud manipulatsiooniprogrammile kooli ja massiteabevahendite vahendusel. Eelkõige lastele ja noortele suunatud sotsiaalsete rollide ja käitumismudelite muutmise programmi jaoks, mille üheks elemendiks on näiteks samasooliste ihaluspartnerluse defineerimine “alternatiivse perekonnamudelina”, on “ühiskonnainsenerid” välja mõelnud ka eritermini social conditioning. Käimas on sõda perekonna, rahva, ühiskonna, riigi enese ning eelkõige inimloomuse ja inimväärikuse vastu, eesmärgiga allutada iga inimene lakkamatule manipulatsioonile ja saavutada seeläbi absoluutne võim kõikehaarava manipulatsiooni objektiks muutunud inimese üle.

Kui Kirik kaitseb oma õpetuses kristlikku seksuaaleetikat, nn. “traditsioonilist perekonnamudelit”, vanemate eesõigust laste kasvatamisele kooskõlas oma veendumustega ja muid perekonna põhiõigusi ja –vabadusi totalitaarse riigi pretensioonide ja “ühiskonnainseneride” manipulatsioonide vastu, mis taotlevad inimloomuse ja ühiskonnaelu muutumatute aluste ümberdefineeri-mist või muutmist, kaitseb ta sellega inimese vabadust. Selles valdkonnas toimub kaasajal kultuurisõja põhiline lahingutegevus. Koos Kirikuga peaksid kõik hea tahtega inimesed, kellele lähevad korda isikuvabadused ja oma laste saatus, ühinema perekonna, laste ja isikuvabaduste kaitseks totalitaarsetest ideoloogiatest juhinduvate mõjukate huvigruppide vastu, kes on muutnud kaasaja riigi oma omakasupüüdlike huvide teostamise vahendiks.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Pius XI apostellik ringkiri Casti connubii (31. XII 1930) abielusakramendist ja kristlikust perekonnast.
2. Pius XI apostellik ringkiri Divini illius magistri (31. XII 1939) kristlikust kasvatusest ja selleks volitatutest.
3. Johannes Paulus II adhortatsioon Familiaris consortio (22. XI 1981) ja apostellik kiri perekondadele Gratissimam sane (2. II 1994).

V.4. Ühine hüve (bonum commune) kui ühiskondlik-poliitilise tegevuse ja seadusandluse juhtpõhimõte.

See, et kõik ühiskondlik-poliitilises elus tegutsevad inimesed peavad otsuste vastuvõtmisel, seaduste koostamisel ja oma tegude tagajärgede arvestamisel lähtuma eelkõige ühiskonna kui terviku[17] huvist ehk ühisest hüvest, on juba Platoni ja Aristotelese poolt formuleeritud Vana-Kreeka ühiskonna- ja riigifilosoofia ning sotsiaaleetika juhtpõhimõte, mille hiljem võtsid üle roomlased. See tähendab, et ühiskondlik-poliitilise tegevuse joondumine ühise hüve printsiibist on terve mõistusega ära tuntav ja inimese loomulike võimete ja vooruste jõul teostatav moraalne kohus igas mittekristlikus ühiskonnas ja riigis. Kiriku sotsiaaldoktriin ainult tunnistas ja kinnitas seda, mis oli tõest ja õiglast paganliku ühiskonna riigivalitsemise tarkuses. Ühine hüve seisneb peamiselt kolme elemendi, rahu, õiguskorra ja materiaalse heaolu üheaegses ja üleüldises kindlustamises tervele ühiskonnale.

Ühisele hüvele keskenduv poliitiline doktriin hakkas järk-järgult muutuma erinevate partikulaarhuvide võitlusele keskenduvaks doktriiniks alates renessansist. Kaasajal on ühise hüve doktriin seoses parlamentaarse demok-raatia kui huvi- ja survegruppide poliitika valitsemisega taandunud partikulaarhuvide kompromissi doktriini ees, mis lähtub arvamusest, nagu annaks parlamendis esindatud erinevate privaatsete ja grupihuvide keskmine alati välja tervet ühiskonda rahuldava kompromisstulemuse. Tegelikkuses on enamasti vastupidi. Esiteks võib demokraatia tingimustes 51-protsendiline enamus määrata 49-protsendilise vähemuse ka kõigi õiguste kaotamisele, tagakiusamisele või hävitamisele ja on siin-seal sarnaselt ka toiminud. Teiseks võib küsida, kuivõrd parteid esindavad tõepoolest oma valijate huve, kuivõrd aga  suudavad hoopis valijaid uskuma panna, et nende ja nende rahastajate huvid on nimelt valijate huvid. Ning kolmandaks, ka kõigi egoistlike partikulaarhuvide vaheline kompromiss, kui selline üldse võimalik oleks, ei tähendaks sugugi automaatselt tegelikku ühist hüve. Marksistlikust materialismist ning kapitalistlikust kasumiahnusest mõjustatud kaasaja poliitilised doktriinid, mille kohaselt inimene on loomult egoist, egoism aga on progressi mootoriks, on kõik keskendunud huvide võitlusele ning tulemuseks ongi parlamentide ja terve ühiskonna muutumine partikulaarhuvide ja ideoloogiliste manipulatsioonide lakkamatu võitluse tandriks, kus enamus, tegelikkuses aga enamust kujundav rahaoligarhia, surub oma vaated ja tahte peale nõrgemale vähemusele. Ühisest hüvest rääkivat poliitikut peetakse tänapäeval mitte ainult oma kolleegide, vaid ka valijaskonna poolt kas eluvõõraks idealistiks või siis eriliselt mõõdutundetuks silmakirjateenriks ja populistiks.

Selgelt formuleeritud ideed ja mõisted omavad nende järjekindla järgimise ja elluviimise puhul oma olemusele vastavaid tagajärgi, seda ka siis, kui pärispatu seaduse all oleva maailma tingimused seavad nende täiuslikule teostamisele olulisi piirangud. Kui me lähtume ühiskonnaelu kui grupihuvide lakkamatu võitluse õpetusest, ongi tulemuseks pidev kodusõda, kui me aga lähtume ühise hüve põhimõttest, on tulemuseks suhteline harmoonia ja üksmeel ühiskonnas.

Üheks oluliseks järelduseks ühise hüve arvestamisest ühiskondlik-poliitilise juhtpõhimõttena katoliku sotsiaaldoktriinis on ka tõdemus, et kõik maailma materiaalsed hüved on eelkõige Jumala omand, kes on andnud kasutada tervele inimkonnale, ja üksikisikutele on need antud eraomandi näol ainult haldamisele, kuid kasutamiseesmärgiga üldiseks hüvanguks.[18] Ehkki Kirik on alati õpetanud ja kaitsnud õigust eraomandile, pole ta seda kunagi teinud selles mõttes, nagu eraomand peaks olema tingimusteta püha ja puutumatu, vaid on kinnitanud, et materiaalsete hüvede ebaratsionaalse, seda enam aga ühiskonnale kahjuliku kasutamise korral on ühiskonnal õigus oma seaduslike esindajate kaudu nõuda ja taotleda omandusõiguse peatamist, hüvede võõrandamist või nende seadmist ühisesse kasutusse.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Leo XIII apostellik ringkiri Rerum novarum (15. V 1891) kapitalist ja tööst.
2. Pius XI apostellik ringkiri Quadragesimo anno (15. V 1931) ühiskondliku elukorralduse ümberkorraldamisest.
3. Pius XII raadiokõne La sollennita 1.VI 1941 (AAS 1941, 195-205).
4. Johannes XXIII apostellik ringkiri Mater et magistra (15. V 1961) kristlusest ja ühiskondlikust progressist.
5. Johannes XXIII apostellik ringkiri Pacem in terris (11. IV 1963) kõikehaarava rahu saavutamisest tões.
6. KKK nr. 1905-1912 ja KKK-K, nr. 407-410 ja 517.

V.5. Subsidiaarsuspõhimõte ja orgaaniline ühiskond. Rahvas või mass.

Subsidiaarsuspõhimõtet põhjendas ja selgitas juba Leo XIII oma esimeses süstemaatilises sotsiaaldoktriini entsüklikas Rerum novarum. See tähendab esmalt inimese loomulikku kalduvust ja õigust spontaanselt ja vabatahtlikult ühineda erinevatesse ühendustesse, seltsidesse ja organisatsioonidesse mitme-suguste majanduslike, ametialaste, huvialaste, kultuuriliste, poliitiliste jm. eesmärkide realiseerimiseks, samuti selliseid vajaduse korral asutada. Sellised ühendused, mis kasvavad spontaanselt välja ühiskondliku elu aktiivseteks subjektideks olevate inimeste vahelistest sidemest, põimuvad omavahel ja loovad iseorganiseeruva ühiskondliku organismi, mida kaasajal nimetatakse kodanikuühiskonnaks.

Hästiorganiseerunud kodanikuühiskonna harmoonilisest toimimisest tuleneb subsidiaarsusprintsiibi teine aspekt, mis ühtlasi kaitseb kodanikuühiskonda ja selle toimimist: et iga eesmärgi peab saavutama, iga probleemi lahendama, iga kompetentsi ja volituse jätma kõige madalamale võimalikule tasandile, esmalt perekonnale, seejärel kodanikuühiskonna võrgustikku või sellest välja-kasvanud ja sellega seotud omavalitsuslikule tasandile. See piirab miinimu-mini ühiskonnaelu bürokraatliku ülalt alla organiseerimise. Tõeliselt tugev riik peab kasvama alt üles ja toetuma tugevale, iseseisvale, hästiorganiseeritud kodanikuühiskonnale ning olema teatud määral selle krooniks, mitte aga olema ehitatud ülalt alla, bürokraatiaaparaadi karkassile, mis organiseerib temast täielikus sõltuvuses olevat massi. Riik ei tohi takistada kodanikuühiskonna arengut ja toimimist, seda bürokratiseerimise, tsentraliseerimise ja üleliigse seadusandlusega lämmatades, omavalitsuste kompetentsivaldkondi kärpides ning kodanikeühenduste õiguseid piirates, vaid peab endale tugeva vundamendi ehitamise huvides kodanikuühiskonda ja selle elemente alates perekonnast igati toetama ja teenima selle arengu vajadusi.

XX sajandi alguse totalitaarsete režiimide põhimõtteid kritiseerides pööras subsidiaarsusprintsiibile oma õpetuses erilist tähelepanu Pius XII.[19] Ta eristab rahvast ja massi (massiühiskonda) kui kaht olemuslikult erinevat ühiskonnatüüpi. Rahvas on orgaanilise tervikuna iseorganiseeruv ja autonoomselt toimiv ühiskondliku ja poliitilise elu ning riigi subjekt.[20] Rahvas loob oma liikmetele soodsad tingimused isiksuse arenguks, kes suudavad samuti tegutseda ühiskondliku elu subjektidena. Rahva vastandiks on kitsa oligarhia poolt bürokraatiaaparaadi ja massipropaganda kaudu passiivse objektina manipulatsioonile allutatud amorfne mass ehk massiühiskond, ükskõik kas see on väljakujunenud liberalistlik-individualistliku või sotsialistlik-kollektivistliku ideoloogia juurutamise käigus. Massiühiskond pärsib isiksuse arengut ja kannab endas seetõttu süveneva ühiskondliku, kultuurilise ja moraalse allakäigu põhjuseid.

Subsidiaarsusprintsiibi ja kodanikuühiskonna temaatikaga seondub nn. solidaarsusprintsiip kui moraalne hoiak ja ühiskondliku tegevuse põhimõte, mis tingib iga ühiskonnaliikme töötamist ühise hüve heaks ja ühinemist teistega ühiskondlikult oluliste eesmärkide realiseerimiseks, eriti aga hädasolijate aitamist kas isiklike vahenditega või koostöös teistega.

Ka subsidiaarsus- ja solidaarsusprintsiibi ülimat aktuaalsust näeme me tänapäeval, mil riigi bürokraatiamonstrum ning standardiseeritud massikultuur lämmatab kodanikuühiskonna isetoimimist, loeb rahvusriike progressi vaenlasteks ja piduriteks ja usurpeerib endale üha rohkem kompetentse, et absurdsete ettekirjutuste ja määrustega normeerida pisiasjadeni iga ühis-konnaliikme elu ja demonteerida rahvad amorfseks inimmassiks. Ühiskondlikult aktiivsetest teadlikest kodanikest koosnev tugev kodanikuühiskond, millel on religioossetele väärtustele, traditsioonidele ja ajalooteadvusele toetuv rahvusteadvus ja mis on juhitud kristlikust solidaarsusest, on kõige ohtlikum vaenlane bürokraatlikule riigi ja seda käigus hoidva rahaoligarhia totaalsele võimule, mistõttu absoluutset ideoloogilist võimu taotlevad jõud püüavad alati hävitada ja piirata kõiki iseorganiseeruva ja isetoimiva kodanikuühiskonna vaimseid aluseid.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Leo XIII apostellik ringkiri Rerum novarum (15. V 1891) kapitalist ja tööst.
2. Pius XI apostellik ringkiri Quadragesimo anno (15. V 1931) ühiskondliku elukorralduse ümberkorraldamisest.
3. Pius XII jõuluraadiokõne Benignitas, 24. XII 1944 (AAS XXXVII (1945), 10-23).
4. Johannes Paulus II apostellik ringkiri Centesimus annus (1. V 1991) Leo XIII ringkirja 100. aastapäevaks.

V.6. Armastus on ühiskonnaelu hingeks

Püha Augustinus on oma ajalooteoloogilises teoses De Civitate Dei kirjutanud: “Kaks armastust on rajanud kaks riiki – maise riigi Jumala vihkamiseni küündiv enesearmastus, taevase riigi enesevihkamiseni küündiv Jumala-armastus”.[21] See ei tähenda muidugi, nagu kõik maised riigid oleksid enesearmastuse vili ja teeniksid Saatanat, ja neile vastanduks Kristuse ennastsalgava armastusteo rajatisena Kirik, mis oleks tervikuna samastatav taevariigiga. Nõukogude ajal Eestis töötanud katoliku preestri isa Mikael Krumpansi ütluse kohaselt läbib Jumala ja Saatana riigi vaheline piir Kirikut ja parteid, vanglat ja miilitsat ja jookseb ka läbi perekondade. Peamiseks seda piiri määravaks eraldusjooneks pole mitte ainult usk, vaid usust lähtuv tegus Jumala- ja ligimesearmastus või selle puudumine.

Rääkides armastusest kui kristlikku tsivilisatsiooni hingestavast jõust tuleb mõelda esmalt Jumala-armastust, millest tuleneb jumaliku tõe valguses toimiv tegus ligimesearmastus, nii et tegemist on ühe ja sama armastuse kahe erineva aspektiga (Lk 10:27; Mt 22: 37-40). Ligimesearmastus taotleb kõiges inimese ihu ja hinge hüve, selle aga määratleb jumalik tõde inimloomuse ja tema lõppeesmärgi kohta. Jumala-armastusest lähtuv ligimesearmastus taotleb ka ligimese maiste vajaduste rahuldamise läbi talle igavese ja kadumatu hüve saavutamist ning hoolitsedes ligimese ihu eest hoolitseb ka tema hinge eest, aidates tal saavutada ülimat hüve – Jumalat. Armastus on kõikide vooruste täiuslikkuse vorm ja hing, mis elustab kõik teised põhimõtted, väärtused, voorused ja vooruslikud teod ja annab neile õige kuju ja eesmärgi ning on ühiskonnaliikmete vahel “rahu ja üksmeele sidemeks”. Ilma armastuseta ei toimi pikemas perspektiivis õieti ka formaalselt kõige õigemad ühiselu põhimõtted.

Mis kontekstis seevastu mainitakse kaasaja maailmas sõna “armastus”? Enamaltjaolt kontekstis, mida inglise keeles märgitakse väljendiga to make love, st meelelahutusliku seksi sünonüümina. Sellise “armastuse” konteksti sobib probleemideta rasestumisvastaste vahendite kasutamine, st põhimõtteline keeldumine vastu võtmast armastuse loomupärast vilja; eutanaasia, st kannatava inimese mõrvamine, et säästa talle kannatust ja mis olulisem, probleeme endale ning ligimesearmastusele risti vastupidise käitumisena abort, st süütu inimese mõrvamine. Armastuse mõiste kasutamine selles kontekstis tõendab, et tegemist on spetsiifilist laadi armastusega, nimelt Jumala- ja ligimese vihkamiseni küündiva enesearmastusega. Kaasinimese vastu, kes pole ei isa ega ema, abikaasa ega omaenda lihane laps, ei sobi kaasaja kapitalistliku ühiskonna mõistlikul liikmel tunda mingit ligimesearmastust. Suhteid kaaskodanikega reguleerib ainult kasude ja huvide arvestus, äärmisel juhul teatud sümpaatia – see tähendab, praktiline enesearmastus.

Paavst Johannes Paulus II tarvitas katoliiklikele põhimõtetele rajatud ühiskonda kirjeldades mõistet “armastuse tsivilisatsioon” ning vastandas seda “surma tsivilisatsioonile”, mis kaasaja maailmas loomuõigust rikkuvatele seadustele ja ühiskonnas juuri ajavatele “patu struktuuridele” toetudes areneb oma Jumala- ja inimvaenuliku loogika järjekindluses üha kaugemale Civitas Diaboli teostamise suunas.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Benedictus XVI apostellik ringkiri Deus caritas est (25. XII 2005) kristlikust armastusest.
2. Benedictus XVI apostellik ringkiri Caritas in veritate (29. VI 2009) inimese terviklikust arengust armastuses ja tões.

V.7. Solidaarsus kui ühiskonnaelu põhimõte ja moraalne voorus

 

Kõiki inimesi haarava ja isegi vaenlase armastamiseni ulatuva ligimesearmastuse käsu tegusat järgimist erinevatesse rasketesse ja teiste inimeste abi vajavatesse olukordadesse sattunud üksikisikute, ühiskonnagruppide ja tervete rahvaste suhtes juhib solidaarsuse põhimõte. See käsib meil „teha kaasinimesele seda, mida me tahame, et tema teeks samas olukorras meile“. Konkreetne eeskuju rahvuste ja religioonide vahelisi piire ületavast inimestevahelisest solidaarsusest ja sellele toetuvast halastavast ligimesearmastusest sisaldub Jeesuse kirjelduses samaarlase käitumisest röövlite kätte sattunud teekäija suhtes (Lk 10:30-37). Ühiskonnaelu juhtpõhimõttena korraldab solidaarsus erinevate ühiskondlike institutsioonide tegevust ja rahvastevahelist suhtlemist vastastikuse koostöö, abistamise ja toetamise vaimus. Kuid solidaarsuse põhimõte ühiskonnaelu väliselt korraldava põhimõttena ei toimi, kui seda ei hingesta ega motiveeri solidaarsus suure hulga inimeste hinges valitseva püsiva hoiaku ja ligimesearmastuse ning samas ka õiglusega lahutamatult seotud moraalse vooruse kujul. Õpetusameti sotsiaaldoktriini käsitlevates dokumentides on solidaarsust sageli seostatud ligimesearmastuse voorusega (nt. Pius XI nimetab seda „ühiskondlikuks armastuseks”), kuid solidaarsus voorusena kujutab endast pigem kindlat ja püsivat tahet hoolitseda ühise hüve ehk kõikide ja igaühe hüve eest ja sellisena on seda õigem käsitleda osana õigluse voorusest, mis kutsub konkreetses olukorras „andma igaühele seda, mis talle kuulub”. Armastuse voorus seevastu, ehkki Jumala käsu alusel on kõige tähtsam ja pääsemiseks hädavajalik (1 Jh 3:14; 4:8.11-12), kutsub üles tahtma ja tegema kaasinimesele seda head, mis talle meie poolse kohustuse alusel ei kuulu. Täiusliku kristliku voorusena ületab solidaarsus palja õigluse piirid ja ulatub ennastohverdava ligimesearmastusena, mis kaasinimesele tehtava hea eest ei oota mingit tasu, kõikide inimesteni. 

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Leo XIII apostellik ringkiri Rerum novarum (15. V 1891) kapitalist ja tööst.
2. Pius XII apostellik ringkiri Summi Pontificatus (20. X 1939) inimkonna ühtsusest.
3. Paulus VI apostellik ringkiri Populorum progressio (26. III 1967) rahvaste arengust.
4. Johannes Paulus II ringkiri Sollicitudo rei socialis (30. XII 1987) ringkirja Populorum progressio 20. aastapäevaks.
5. Katoliku Kiriku Katekismus, nr. 1939-1942.

V.8. Kiriku ja riigi koostöö. Religioosselt neutraalne riik on tegelikkuses võimatu.

Riigi eesmärgiks on korraldada ja organiseerida maise elu tegevusvaldkondi, Kiriku eesmärgiks aga on juhtida inimesed maisest elust igavesse ellu. Igavese elu teenib inimene aga oma maises elus tehtud, armust inspireeritud tegude moraalse headuse läbi, või kaotab selle jumaliku moraaliseadusega vastuolus olevate, egoismist motiveeritud tegude moraalse kurjuse läbi, see tähendab, sõltuvalt sellest, kas tema teod on kooskõlas Jumala igavese seadusega ja inimelu lõppeesmärgiga, igavese elu saavutamisega, või ei ole.  Kuna Kirik ja riik tegutsevad mõlemad ühes ja samas ühiskonnas, ühe ja sama inimese suhtes, ning reguleerivad erinevatest aspektidest inimese ühtesid ja samu tegusid ja otsuseid,[22] peavad nad tegema koostööd, et tagada ühiskonnaelu harmooniline kulgemine ja vältida ühiskonnaelus osalevate Kiriku liikmete seadmist skisofreenilisse olukorda.

Selline koostöö, mille puhul nii Kirik kui riik säilitavad kumbki oma kompetentsi valdkonnas autonoomia ja ülimuslikkuse ning Kiriku mõju ühiskondlik-poliitilisele elule ja seadusandlusele on kaudne, vahendatud katoliikliku rahva ning katoliiklastest rahvaesindajate usust valgustatud südametunnistuse läbi, tuleb kasuks nii Kiriku eesmärkidele kui ka ühiskondlik-poliitilisele elule, riigi püsimisele ja rahva üldisele heaolule tervikuna. Kirik aitab, toetab ja õilistab riiki tema ülesannete täitmisel, garanteerides valitsejate autoriteeti seeläbi, et kinnitab nende osalust Jumala autoriteedis (Rm 13:1-7), innustades kodanikke tööle terve ühiskonna hüvanguks ja kasvatades neid seaduskuulekusele mitte ainult sunni all ja karistuse hirmus, vaid südametunnistuse sisemise veendumuse jõul. Riik seevastu aitab Kirikut tema missioonis juhtida inimesi hinge pühitsemisele ja päästmisele ning igavese elu saavutamisele seeläbi, et kehtestab õiglased seadused, piirab ja karistab amoraalset käitumist ja toetab Kirikut tema ülesannete täitmisel. Riik, korraldades maist elu, peab hoolitsema selle eest, et kehtestab sellised seadused, tagab moraalse korra toimimise ja kindlustab selliste ühiskonnaelu põhimõtete kehtivuse, mis oleksid kooskõlas inimese elu lõppeesmärgiga. Seepärast peab riik juhinduma objektiivselt etteantud ja muutumatust jumalikust moraaliseadusest (loomuseadusest), mitte aga erinevate huvigruppide manipuleeritava “avaliku arvamuse” moraalse konsensuse hetkeseisust, ta peab karistama ja alla suruma moraalset pahet ning soodustama voorust.

Seadusandlus ning ühiskonnaelu korraldamise põhimõtted ei saa kunagi toimida moraalse ja religioosse neutraalsuse tingimustes. Nad eeldavad alati kindlat käsitlust Jumalast (kasvõi tema väidetavast mitte-olemasolust või mittesekkumisest maailmaajaloo kulgu), inimesest ja ühiskonnast ning inimese tegude moraalsest väärtusest, mille põhjal võetakse vastu poliitilisi otsuseid, eelkõige seadusi. Ka riigi religioosse neutraalsuse postulaat on oma olemuselt teoloogiline seisukoht, mis põhineb eeldustel, et Jumalat pole olemas, et see on puhtalt inimlik idee või et Tema olemasolul pole ühiskonnaelule mingit tähtsust ja seetõttu uskuda sellesse või mitte peab jääma iga inimese eraasjaks. Need on valed, tõega ehk asjade tegeliku Jumala poolt seatud korraldusega vastuolus olevad ning seetõttu ühiskonnale kahjulikud seisukohad. “Religioosselt neutraalne riik” ei saa olla muud kui puhtteoreetiline idee, sest tegelikkuses hakkavad religioosset neutraalsust taotleva riigi ühiskondlikku ja poliitilist korraldust mõjutama religioonile vastanduva “ilmaliku antireligiooni” pseudodogmad ja ilmalik eetika.

Mitte ainult ateistlik, vaid ka religioosselt neutraalne riik tähendab opositsiooni ja mässu: esiteks mässu Jumala kui Looja ja Valitseja universaalse võimu vastu – et Jumal on Looja ja valitseb loodu üle, pole usu küsimus, on loomuliku mõistuse valgusel tunnetatav kõikidele inimestele; teiseks, see kujutab endast mässu Kristus-Kuninga universaalse sotsiaalse valitsemise vastu, mis saab teoks üleloomuliku usu vastuvõtmisest keeldumise või siis sellest taganemise kaudu. Seepärast on religioosselt neutraalne ehk ilmalik riik nonsenss ja jumalateotus mitte ainult katoliiklastele, vaid ka oma religiooni põhitõdesid tõsiselt võtvatele muhameedlastele, ortodokssetele juutidele, hinduistidele ja enamusele paganlike religioonide esindajatest, kes kõik jagavad loomulike tõdede valdkonda kuuluvaid veendumusi, et nii inimene, ühiskond kui riik kuuluvad loodu kategooriasse, sõltuvad oma toimimises Jumalast (või “jumalikest jõududest”), et riigivõimu autoriteet pärineb Jumalast ja on sakraalne ning et riik on seotud Jumalale või jumalatele osutatava avaliku religioosse kultuse kohustusega.

Kui Kiriku kaasaegses sotsiaaldoktriinis tunnistatakse religioosselt neutraalset või ilmalikku riiki ning Kiriku ja riigi lahutatuse (mitte autonoomsuse) printsiipi, siis on seda võimalik käsitleda ja põhjendada ainult ajutise ja mööduva hädalahendusena kaasaegse religioosse dekadentsi, ükskõiksuse, ususttaganemise või religioosse pluralismi ebatäiuslikes tingimustes. See võib küll konkreetsetes ajaloolis-kultuurilistes oludes olla mitte ainult Kirikule, vaid tervele ühiskonnale kõige mõistlikum lahendus, kuid lähtudes jumalikult seatud maailmakorra põhimõtetest, ei saa seda kuidagi lugeda normatiivseks lahenduseks, mis peaks universaalselt kehtima kõikide ajastute kõikidele ühiskondadele, kõige vähem aga sügava usueluga katoliiklastest koosnevatele ühiskondadele.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Pius IX ringkiri Quanta cura ja eksimuste kogumik Syllabus errorum (8. XII 1864) ajastu käibivatest eksimustest.
2. Leo XIII apostellik ringkiri Immortale Dei (1. XI 1885) kristlikust riigikorraldusest.
3. P. Pius X apostellikud ringkirjad Vehementer nos (11. II 1906) Kiriku ja riigi lahutamise hukkamõistmisest ja Iamdudum (24. V 1911) Kiriku ja riigi lahutamise tagajärgedest.
4. Pius XI apostellikud ringkirjad Ubi arcano Dei (23. XII 1922) Kristuse rahust Kristuse kuningriigis ja Quas primas (11. XII 1925) Kristus-Kuninga suurpüha sisseseadmisest.
5. Vatikani II Kirikukogu deklaratsioon religioonivabadusest Dignitatis humanae (7. XII 1965).

V.9. Kristuse sotsiaalne valitsemine ja ühiskondlik religioosne kultus. Religioonivabadus.

Inimese kui ühiskondliku olendi Loojana on Jumal ka ühiskonna ja selles kehtiva korra Looja. Kui üksikinimene on moraalselt kohustatud austama ja teenima Jumalat, peab ta Teda austama ja teenima ka ühiskonna liikmena ning teda peavad avaliku kultuse läbi teenima ka rahvad ja riigid. Tänage, rahvad, meie Jumalat, kostku valjusti tema kiitus! (Ps 66:8); Kiitke Issandat, kõik rahvad, ülistage teda, kõik rahvahõimud! (Ps 117:1). Riik ja rahvas, mis keeldub Jumala austamisest avaliku religioosse kultuse läbi, eitab oma Loojat, oma autoriteedi ja temas kehtiva õiguskorra esmaallikat ja tõstab mässu Tema vastu. Mida ütleb Jumal sellise mässu tagajärgede kohta? – Rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks (Js 60:12). Jumala kohtuotsuse langetamine ja selle täideviimine võib viibida või kesta kaua, kuid see toimub absoluutse kindluse ja põhjalikkusega.

Loomulikult näeb avalik religioosne kultus välja erineval viisil katoliiklikus riigis ja mittekatoliikliku religiooni põhimõtetest lähtuvas riigis. Katoliku Kirik saab avaliku religioosse kultuse osas teha ettekirjutusi ainult neid ettekirjutusi usus vastu võtvatele katoliiklastele. Ülejäänutele saab ta ainult oma misjonitegevuse raames kuulutada tõdesid Kristusest kui inimkonna ainsast Lunastajast, Päästjast ja Valitsejast, Tema poolt asutatud ainsast tõelisest religioonist ja pääsemiseks hädavajalikust Kirikust ja nõuda vabadust katoliku religiooni praktiseerimiseks mittekatoliiklaste poolt domineeritud riigis. Nende tõdede vastuvõtmine või tagasilükkamine on vabatahtlikult, igasuguse füüsilise ja moraalse sunnita vastuvõetava usu küsimus, mille suhtes riigil pole mingit kompetentsi. Küll aga on katoliikliku enamusega ja katoliiklikel põhimõtetel ülesehitatud riigil kompetents sisse seada katoliku usu põhimõtetest juhinduvaid ning usku ja katoliku moraali põhimõtteid kaitsvaid ning Kiriku tegevust toetavaid seadusi. Teiste religioonide tunnis-tajate avaliku tegevuse lubamine langeb põhimõtteliselt südametunnistuse vabaduse ja religioosse tolerantsi kohandamise alla, kindlatel tingimustel võib see pretendeerida legaalsele vabadusele, mitte kuidagi aga ei saa mittekatoliikliku religiooni praktiseerimine pretendeerida moraalsele vabadusele. Kui Kirik toetaks iga religiooni vabadust avalikule praktiseerimisele, sattuks ta vastuollu oma asutaja Jeesuse Kristuse selge õpetusega katoliku religiooni ja katoliku Kiriku üleüldisest eksklusiivsest päästmisülesandest, tema hädavajalikkusest päästmiseks ning absoluutsest tõemonopolist.

Kui Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini uuemates dokumentides nagu Vatikani II Kirikukogu deklaratsioon Dignitatis humanae, ja konstitutsioon Gaudium et spes, tunnistatakse Kiriku ja riigi lahususe, ilmaliku riigi ja religioonivabaduse ideid, saab seda mõista ainult usus leigeks muutunud, ususttaganenud või Kristus-Kuninga valitsemise vastu mässu tõstnud ühiskondade olukorra faktilise tunnistamisena, või siis mittekristlike ja religioosselt pluralistlikele ühiskondadele nende ajalooliste ja kultuuriliste olude piirangutest tuleneva hädalahendusena, mis mõlemal juhul kaugeneb Jumala tahtega kooskõlas olevas normist, analoogselt inimlike nõrkuste ja isegi moraalse kurja sallimise ja lubamiseni Jumala poolt, kes seda ometigi heaks ei kiida, vaid ainult toimuda lubab, kuid ka selle tagajärgi karistab. Paljud liberaalsed ja modernistlikud katoliiklased väidavad, et lõpuks ometi on Kirik oma õpetust antud küsimuses olemuslikult muutnud ja tunnistanud südametunnistuse vabadust kõigis tema aspektides, sh ka avaliku religioonivabaduse aspektis. Südametunnistuse vabadust on Kirik tema olemuslikus aspektis alati tunnis-tanud, olles alati rõhutanud, et usk saab olla ainult ilma igasuguse füüsilise või seadusliku sunnita teostatud vabatahtlik akt. Seevastu moraalset vabadust tunnistada ükskõik millist religiooni või üldse mingit religiooni, ei saa Kirik tunnistada, sest see pole südametunnistuse vabaduse olemuslik osa ja sellist vabadust pole Jumal inimestele andnud. Seega religioonivabadus mittekatoliiklike religioonide suhtes saab tähendada ainult seadusega tagatavat füüsilist vabadust väära religiooni individuaalseks ja kollektiivseks tunnistamiseks, ehk religioosset tolerantsi, ning vabadust igasugusest füüsilisest ja seaduslikust sunnist religiooni vastuvõtmiseks või vahetamiseks, sest see pole kooskõlas usu kui vaba tahte akti olemusega. Kui aga Kirik peaks olema tõepoolest olemuslikult muutnud oma õpetust Kiriku ja riigi vaheliste suhete ning sellega seotud religioonivabaduse osas, tähendaks see korralise Õpetusameti ühemõttelise õpetuse järjepidevuse katkestamist, sellega omaenda õpetusliku autoriteedi kahtluse alla seadmist ning vastuolu loogiliste otsejäreldustega mitmetest katoliku usu defineeritud põhidogmadest, näiteks Kristuse universaalsest vahendaja-, valitseja- ja kohtunikuametist, katoliku usust kui ainsast tõelisest ja pääsemiseks hädavajalikust religioonist ning katoliku Kiriku hädavajalikkusest pääsemiseks. Eelpooltoodud põhjustel poleks religioonivabaduse tunnistamine mitte pelgalt muutus sotsiaaldoktriini praktilistes ja ajalooliselt muutlikes rakendustes – milleks Kiriku Õpetusametil on õigus, vaid see oleks vähemalt oma otseste teoloogiliste järelduste tõttu mitmetele dogmadele olemuslik (substantsiaalne) õpetuslik muutus, milleks Õpetusametil pole mingit voli.

50 aasta jooksul peale Vatikani II Kirikukogu domineerinud ja isegi Kirikukogu deklaratsioonis Dignitatis humanae reaalset toetust leidvad kõrgete kirikutegelaste kinnitused, et Kirik on oma õpetust religiooni-vabaduse osas olemuslikult muutnud, ei muuda midagi asjaolus, et Kiriku Õpetusamet pole seda teinud ega saa ka seda ka autoritatiivsel õpetuslikul tasemel teha. See mis toimub, on viiskümmend aastat toimunud ja võib olla veel mõned aastakümned lisaks toimuv kirikupoliitiline veesogamine madalat õpetuslikku väärtust omavate dokumentide ja nende veelgi kahtlasemate tõlgendustega, mis mõlemad kuuluvad põhimõtteliselt korrigeerimise alla ja mis varem või hiljem ka korrigeeritakse.

Valik Kiriku Õpetusameti dokumente:

1. Pius IX ringkiri Quanta cura ja eksimuste kogumik Syllabus errorum (8. XII 1864) ajastu käibivatest eksimustest.
2. Leo XIII apostellik ringkiri Libertas, praestantissimum (20. VI 1888) inimliku vabaduse loomusest.
3. P. Pius X apostellikud ringkirjad Vehementer nos (11. II 1906) Kiriku ja riigi lahutamise hukkamõistmisest ja Iamdudum (24. V 1911) Kiriku ja riigi lahutamise tagajärgedest.
4. Pius XI apostellikud ringkirjad Ubi arcano Dei (23. XII 1922) Kristuse rahust Kristuse kuningriigis ja Quas primas (11. XII 1925) Kristus-Kuninga suurpüha sisseseadmisest.
5. Pius XI apostellik ringkiri Mortalium animos (6. I 1928) religioossest ühtsusest ja selle saavutamise viisist.
6. Vatikani II Kirikukogu deklaratsioon religioonivabadusest Dignitatis humanae (7. XII 1965).

* * *   * * *   * * *

Kiriku sotsiaaldoktriini vallast võiks veel eile tuua palju muud, näiteks tööliste olukorda, tööd ja õiglast tasu, majandusküsimusi, rahvusvahelisi suhteid jms. puudutavat, kuid selle ettekande teemaks pole ammendav referaat Kiriku sotsiaaldoktriini põhiteesidest, vaid Kiriku sotsiaaldoktriini läbiva juhtidee demonstreerimine.

 

 

VI

KRISTUS-KUNINGA VALITSEMISE TUNNISTAMINE – RAHVASTE JA RIIKIDE SAATUSE OTSUSTAV KÜSIMUS

 

 

Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini kui Kiriku Õpetusameti autoritatiivse õpetuse vundamendiks on kahtlemata Kristus-Kuninga sotsiaalse valitsemise põhimõte, millest tulenevad ja millel põhinevad kõik teised selle doktriini põhimõtted ja tõed. Katoliku kiriku sotsiaaldoktriini võivad paljud muidugi käsitleda ka spetsiifilise kristlikult inspireeritud sotsiaaleetilise süsteemina, mis annab ideesid ja juhtnööre ühiskondlik-poliitilisele tegevusele “inimväärsema”, rahu ja heaolu kindlustava ühiskonna ehitamisel. Ideede ja põhimõtete süsteemi on lihtne vastu võtta ja järgida, sest seda võib teha ka osaliselt, ideede seas valides, ühtesid võttes, teisi jättes, kolmandaid vabalt tõlgendades ja kohandades. Ideed ja põhimõtted ei kohusta enamust inimestest millekski eriliseks. Kohustab seevastu usk elavasse isikusse, Taeva ja maa ja kõikide inimühiskondade Kuningasse Jeesusesse Kristusesse ning armastus Tema vastu. See kohustab usukuulekuses truult järgima kõiki Tema tahteavaldusi ja seadusi, mida Ta esitab järgimiseks ja täitmiseks oma Müstilise Ihu, Kiriku, Õpetusameti kaudu. Neile ei saa osutada osalist, valivat ja suvaliselt tõlgendavat kuulekust, sest siin kehtib põhimõte: kas kõik või mitte midagi, kuna usk neisse tõdedesse on lahutamatus seoses usuga neid tõdesid õpetavasse Kristusesse.

Paljud inimesed tunnevad sümpaatiat Kiriku sotsiaaldoktriini vastu, nõustuvad enamuse selle põhimõtetega ja soovivad isegi ühes või teises valdkonnas neist juhinduda. Kuid vähesed suhtuvad sellesse kui Kristus-Kuninga autoritatiivsesse õpetusse ja Tema valitsejalikku tahtesse, mida vastu võttes või tagasi lükates võetakse vastu või lükatakse tagasi Kristus-Kuningas. Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini inimlikult motiveeritud valikulisel vastuvõtmisel nopitakse sellest “ajastu vaimule” vastuvõetavaid ning enese maailmavaatele ja suundumustele sobivaid humanistlikke ideid ja tulemuseks on “kristlik humanism” ilma Kristuseta, sotsiaalse õigluse, rahu ja inimestevahelise vendluse taotlemine kristliku eetika põhimõtete alusel, ainult ilma üleloomuliku usuta ja Kristus-Kuninga ainuvalitsuseta. Näiteks sellisest suhtumisest pole sugugi mitte ainult nn “vabastusteoloogia”, vaid Lääne-Euroopa laisaks ja lodevaks muutunud katoliikluses peavooluna domineeriv humanitaarne katolitsism, milles pearõhk asetatakse sotsiaalsele ja humanitaarsele aktsioonile kõiki „hea tahtega inimesi“ ühendavate üldsõnaliste loosungite saatel, seevastu kõik see, mis nõuab kuulekust ja truudust Kristus-Kuninga konkreetselt väljendatud tahtele, jäetakse kui „inimesi lahutav“ kõrvale.[23] Kui Jumala rahuriik maa peal tuleneks ainuüksi inimlikest püüdlustest rahu, õigluse ja vendluse järele, mille lõpuks tuleks ja õnnistaks Kristus nende püüdluste tulemusi ning võtaks selles rahuriigi üle Talle pakutud aupresidendi rolli, siis oleks Kristus asjata öelnud: Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab (Jh 14:17), Mina olen tee ja tõde ja elu (Jh 14, 6) ja Minust lahus ei suuda te midagi teha (Jh 15:5). Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini teostamine pole ainult kristlaste pingutuste vili, vaid see on eelkõige Kirikus ja terves inimühiskonnas tegutseva Kristuse Vaimu vili ja see teostub ainult Kristus-Kuninga sotsiaalse ainuvalitsuse tervikliku ja teadliku vastuvõtmisena nii üksikisikute kui rahvaste ja tema valitsejate poolt. Vastasel juhul ei teostu see üldse, ehk siis loosunglikult liivale rajatuna.

Oma ringkirjas Ubi arcano Dei (1922) kirjutab Pius XI kogu Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini olemust kokku võttes:

„Tõeline rahu, Kristuse rahu, on võimatu, kui me ei taha ega pole valmis vastu võtma kristluse põhiprintsiipe, kui me ei taha kinni pidada ega kuuletuda Kristuse seadusele nii avalikus kui ka eraelus. Kui me seda teeme, siis on ühiskond asetatud tervele alusele ning Kirikul on võimalik oma jumaliku ameti teostamises sellest tulenevate õpetusliku autoriteedi vahenditega kaitsta kõiki Jumala õigusi inimeste ja rahvaste üle.

Kõike, mida Me oleme öelnud, on võimalik kokku võtta paari sõnaga –  Kristuse Kuningriik. Sest Jeesus Kristus valitseb inimeste meelte üle oma õpetusega, nende südames oma armastusega, igaühe elus Tema seaduste järgi elamisega ja Tema eeskuju jäljendamisega. Jeesus valitseb perekonna üle, kui see Kristuse sisseseatud abielusakramendi pühade ideaalide järgi kujundatuna säilitab oma pühamu tõelise iseloomu rikkumatuna. Sellises armastuse pühamus on isa autoriteet kujundatud Jumala, Isa, autoriteedi eeskujul, kellelt tegelikult see pärinebki ja kelle järgi see isegi nime on saanud (vt Ef 3:15). Laste kuulekus jäljendab Naatsareti jumaliku Lapse oma ja kogu perekonnaelu innustavad Püha Perekonna pühad ideaalid. Lõpuks valitseb Jeesus Kristus ühiskonna üle, kui inimesed tunnistavad ja austavad Kristuse ülemvõimu, kui nad tunnistavad selle jumalikku päritolu ja kontrolli kõigi ühiskonna jõudude üle. See Kristuse ülemvõimu tunnistamine annab aluse õigusele käskida neile, kel on võim, ja  kohustuse kuuletuda neil, kes on alamad – kohustuse, mis saab ainult õilistada kõiki, kes elavad selle nõuete järgi. Kristus valitseb seal, kus tunnistatakse Kiriku ühiskondlikku positsiooni, mille Ta ise on talle määranud, sest Ta andis Kirikule ühiskonna seisundi ja konstitutsiooni, mida täiuslike eesmärkide pärast, mida ta peaks saavutama, tuleb pidada omas sfääris kõrgeimaks. Samuti tegi Ta Kiriku oma jumalike õpetuste säilitajaks ja tõlgendajaks ning järelikult iga muu ühiskonna õpetajaks ja juhiks, muidugi mitte selles mõttes, et Kirik peaks midagi eemaldama nende võimust, mida igaüks omas vallas omab, vaid et ta nende võimu täiustaks, nagu jumalik arm täiustab inimloomust, ja annaks neile hädavajalikku abi, et inimesed jõuaksid tõelise lõppeesmärgini, igavese õnneni, ja selle tõsiasja läbi teeks nad oma maise õnne väärilisemateks ja kindlamateks edendajateks.

Seepärast on vaieldamatu tõsiasi, et tõeline Kristuse rahu saab aset leida ainult Kristuse Kuningriigis – „Kristuse rahu Kristuse Kuningriigis“. Samuti ei saa kahelda, et kõige tõhusam vahend kestva rahu taastamiseks maailmas on Kristuse Kuningriigi taastamine.“

Ühiskonnaelu korraldamise ees, eriti murrangulistel aegadel, seisab kergema teena alati utopismi kiusatus. Esiteks seisneb see kiusatus lootuses, et ideaalset ühiskonda on püsiva konkreetse reaalsusena võimalik ehitada pärispatu seaduse all olevas maailmas ning teiseks seisneb see püüdes ehitada ideaalset ühiskonnakorda struktuuride ja suhete muutmise teel, ilma hooleta peamise eest, milleks on ühiskonna moodustavate inimeste moraalne ja intellektuaalne kvaliteet, hoiakud ja vaated. Sellise kiusatuse saagiks on sageli langenud ka kristlasi ja katoliku Kiriku liikmeid, isegi vaimulikke, ning kaasajal rohkem kui kunagi varem – kas siis kristlikult värvitud marksistlike vabastusteoloogide, usuta ja Kristuseta kristlike humanistide, või siis leige usuga kristlike reaalpoliitikute näol, kes Kristusele vaenuliku maailmaga kompromissi otsides tahavad muuta mitte ainult õpetuse praktilisi rakendusi, vaid ka õpetust ennast.

Ebarealistlik on ka mõnede kristliku tsivilisatsiooni hiilgavasse minevikku fikseerunud konservatiivide või traditsionalistide veendumus, nagu piisaks katoliikliku ühiskonna ja riigi ning Kiriku vägevuse taastamiseks Kiriku ning riigi vaheliste suhete sajanditetaguste põhimõtete taastamisest ilma igasuguste kohandusteta kaasajale. Nad ei suuda mõista, et katoliiklike ühiskondade ja riikide lagunemise, liturgilise, moraalse ja õpetusliku korra kokkukukkumise ning Kiriku pretsedenditu kriisi ainupõhjuseks pole ega saagi olla ainuüksi salaseltside ja modernistide vandenõu ning nende lõkkelepuhutud revolutsioon, vaid tähtsamakski põhjuseks on Kirikukogu eelse katoliikluse sisemine intellektuaalne ja moraalne nõrkus ja küündimatus, tema leige usk ja armastus. Kaasajal aga on olukord nende kahe Kiriku elu juhtiva voorusega veelgi hullem. Katoliiklik riik ilma oma liikmete elava usu ja armastuseta ning veendunud kuulekuseta Kristus-Kuningale tähendaks katoliiklikku variserlust ja meelsusdiktatuuri, skeletti ilma liha, hinge ja eluta. Kristus-Kuninga ühiskondliku valitsemise põhimõtted katoliikliku riigi raames oleksid enamusele leige ja pinnapealse usuga rahvast talumatuks koormaks, mida nad sooviksid lõdvendada, lõpuks aga üldse endalt heita. Nimelt see katoliiklikus Euroopas alates renessansiajast üldise ja süveneva tendentsina ka toimus, hoolimata ajutistest ja lokaalsetest usuelu süvenemise puhangutest.

Kristus-Kuningas ei vaja valedele ja teesklusele ehitatud katoliiklikku riiki, vaid vajab tõtt ja tõele rajatud teenimist. Kui “tsiviliseeritud rahvaste” enamuse seisukoht Kristus-Kuningasse kõlab: Meie ei taha, et tema meie üle kuningana valitseks (Lk 19:14) ja enamuse katoliiklaste seisukohaks on: “Kristus-Kuningas peab küll valitseda kirikus ja palvekambrikeses ning vagalt palvetava inimese südamesopis, kuid mitte minu abieluvoodis, kodus, töökohal, avalikus elus, seadustes”, siis Kristus-Kuningas laseb neil soovidel ka sündida, muidugi koos kõigi nende vältimatute traagiliste tagajärgedega. Kristuse kuningriigi asemel saab siis olema Inimese kuningriik, mille varjust kerkib üha selgemalt Saatana kuningriik. Esmalt karistab Jumal pattudesse vajunud rahvaid pattude endi tagajärgede läbi ja kui see koos prohvetlike üleskutsete ja pöördumiseks armu andmisega ei mõju, siis karistab väliste karistuste läbi. Tõe tund tuleb siis, kui Kristus, kes on Tõde, ühe rahva kui moraalse terviku poolt tagasi lükatakse ja siis tuleb see väga valusana, higi, tule, mõõga ja verega.

Põhiküsimuseks Katoliku Kiriku ning kaasaja ühiskonna ja riikide vahelistes suhetes pole mitte vaidlus ühe või teise katoliku usutõe vastuvõtmise, väärtõlgendamise või tagasilükkamise üle, põhiküsimuseks on Kristus-Kuninga vastuvõtmine inimeste südamete ja seeläbi ka katoliiklike ühiskondade ja riikide valitsejana või Tema tagasilükkamine. Vaata, teie kuningas!, ütleb Kirik rahvahulkadele – ja vastuseks sellele on sageli: Meil ei ole kuningat, vaid on keiser (Jh 19:14-15) ja Meie ei taha, et tema meie üle kuningana valitseks! (Lk 19:14). Kirik aga ei saa ega tohi kuulutada midagi muud kui Christum regnare oportet – „Kristus peab valitsema!“. Kui Jeesus Kristus valitseb, saab Ta valitseda ainult oma loomuse kohaselt, st absoluutse monarhina iga ühiskonnaelu valdkonna üle, Tema valitsemise alla peavad end heitma nii üksikisikud kui riigid, vastu tuleb võtta iga Tema seadus ja Tema õpetus tervikuna. Kristusega ei saa mängida parlamentaarset monarhiat, mille puhul kuningas loobub hetkeks oma sümboolsest võimust, et võimaldada peaministril takistamatult välja kuulutada aborte lubav seadus, millele kuninga südametunnistus ei lubanud alla kirjutada, nagu see toimus Belgia parlamentaarse monarhia puhul. Kristus-Kuninga võimu vastuvõtmine on küll vabatahtlik ja see peab toimuma vabatahtlikus usus ja armastuse ajendil, kuid see on moraalselt kohustuslik ja sellest kohustusest keeldumisel on vältimatud tagajärjed nii ajas kui igavikus. Mida ütles Jeesus Kristus oma mõistukõnes kuningast, kuninga pojast ja kuninga alamatest, kes vihkasid teda ja läkitasid saadikud talle järele ütlema: „Meie ei taha, et tema meie üle kuningana valitseks“ (Lk 19:14)? Ta ütles nende kohta järgmist: Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud, et ma nende üle kuningas oleksin, tooge siia ja lööge nad maha minu ees! (Lk 19:27). See saabki teoks. Kui rahvad ja riigid muutuvad liberaalseks, sekulaarseks, religioosselt neutraalseks, areligioosseks, anti-religioosseks või muudmoodi Kristus-Kuninga vastu mässavaks, peab Kirik liberalismi, sekularismi ja muude jumalavaenulike -ismidega leppimise või nende palumata „ristimise“ asemel tõega kooskõlas kuulutama, et samasugune saatus tabab ka neid: Rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks (Js 60:12).

Kaasajal toimub maailmas mäss Kristus-Kuninga valitsemise vastu ja Kiriku ülesandeks antud olukorras pole mitte ideaalühiskonna ehitamine, vaid ühelt poolt võitlus loomuõigust, inimõigusi ja inimväärikust austava ühiselu elementaarsete põhimõtete säilitamise eest maailmas ning teisalt Kristus-Kuninga võõrandamatute valitsejaõiguste proklameerimine mässajatele. Siin peab selgelt ilmnema Kiriku Õpetusameti ja tema sotsiaaldoktriini prohvetlik roll maailmas: mitte ainult ühiselu põhimõtete kuulutamine, vaid ka hoiatamine, mis vältimatult ja kindlalt juhtub, kui Kristus-Kuninga valitsemine tagasi lükatakse ja Tema vastu mässu tõstetakse, kõiki Looja seadusi rikutakse ja Tema seatud ainsat võimalikku maailmakorda ümber pöörata tahetakse. Seda prohvetlikku karistuskuulutust peab muidugi täiendama üleskutse pöördumisele lootuses Jumala halastusele, kes alati on valmis kahetsejat vastu võtma ning on võimeline “varemeid uues hiilguses üles ehitama”.

Alates XIX sajandi lõpust Kiriku Õpetusameti autoritatiivse õpetuse eriharuna väljakujunenud Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriin ongi suures osas  kujutanud endast ei midagi muud kui tsivilisatsiooni nähtavate ja nähtamatute vaenlaste rünnakute all ohusolevate Jumala poolt seatud ühiselu muutumatute põhimõtete kordamist ja kaitsmist koos hoiatustega nende eitamise tagajärgede eest, kuni Johannes Paulus II-ni, kes hoiatas “surma tsivilisatsiooni” peale-tungi eest, ning Benedictus XVI-ni, kes hoiatab relativismi ja agnostitsismi ning loomuõiguse eitamise tagajärgede eest.

Kiriku ülesandeks on päästa inimese hing ning juhatada ta õndsusesse Kristuse igaveses Kuningriigis läbi selle maailma võitluste ja kannatuste. Kui selle võitluse käigus on vahetevahel siin-seal õnnestunud ja vahest õnnestub tulevikuski vaenlane pikemaks ajaks taganema sundida ning ehitada maa peale Kristuse kuningriigi hästikindlustatud ja õitsev maapealne provints, siis toimub see ikkagi ainult Kristuse sõnade kohaselt Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! (Mt 6:33), st Kiriku esmase ülesande, hingede päästmise ja igaveseks eluks ettevalmistamise teostamise kõrvaltulemusena, kui Jumal oma Ettehoolduses suvatseb Kirikule kinkida pikema rahuperioodi.

Nii võib vastata ka teisele küsimusele: Kas Kiriku ülesandeks on ehitada maa peal ideaalset ühiskonda? – Ei ole, igatahes pole see tema kavatsetud peaülesandeks; küll aga on see Kiriku peaülesande, hingede õndsusele päästmise, eeskujuliku teostamise vältimatuks ja kavatsetud kõrvaltulemuseks Jumalikust Ettehooldusest seatud soodsate asjaolude korral.

Kiriku sotsiaaldoktriin peab arvestama Jumaliku Ettehooldusega kui ajaloo käiku ja ühiskondlikke olusid kujundava teguriga ning tal on maailmale ka prohvetlik roll. Praegusel ajastul on Jumal Kiriku Õpetusameti prohvetlikule ülesandele peale tavapärase Püha Vaimu toetuse andnud abi ka Neitsi Maarja ilmutuste näol, kes on korduvalt kutsunud rahvaid üles pöördumisele pattudest ja kuuletumatusest Jumala käskudele ning hoiatanud edasise ususttaganemise ja moraalse dekadentsi süvenemise ning mässamise puhul oma Poja kuninglike valitsejaõiguste vastu vältimatult järgnevate karistuste eest. Osad hoiatused, eelkõige 1917. aastal Fatimas ettekuulutatud, on juba teostunud, nagu Teine Maailmasõda ja poole maailma langemine Venemaa eksituste ehk kommunismi alla, osa hoiatustest aga, nimelt Fatima kolmandas saladuses sisalduvad, on ilmselgelt veel tulemas, kuna karistuste vältimise hädavajalikke tingimusi, katoliiklaste pöördumist pattudest ja Venemaa pühitsemist Maarja Patusüüta Südamele pole ilmselgelt toimunud.

Maailmas levitatakse küll väiteid, nagu paavst Johannes Paulus II olevat Neitsilt Maarjalt nõutud Venemaa pühitsuse teostanud 25. märtsil 1984. aastal terve maailma pühitsemise raames Maarja Patusüüta Südamele. Kuid selle väite lükkab ümber Johannes Paulus II ise. Esmalt seeläbi, et 25. märtsil Vatikanis püha Peetruse basiilika esisel väljakul hommikusel pidulikul tseremoonial etteloetud pühitsuspalve lõpus, nimelt juba peale pühitsusakti, kaldus ta kõrvale eelnevalt ettevalmistatud tekstist ja lisas sellesse kohapeal lõigu: Illumina specialmente i popoli di cui tu aspetti la nostra consacrazione e il nostro affidamento – „Valgusta eriliselt seda rahvast, kelle pühitsemist ja (sulle) usaldamist Sa meilt ootad“. Tähele tuleb panna, et it. k aspetti – „ootad“ kujutab endast oleviku vormi.[24] Peale selle kinnitas Johannes Paulus II Venemaa nõuetekohase pühitsemise mittetoimumist 25. märtsi maailma pühitsemise aktis ka sama päeva õhtul kell 16 püha Peetruse basiilikas, kus ta nimetatud pühitsusele viidates ütles: „… eriti neid, kes väga vajavad seda pühitsemist ja usaldamist, seda rahvast, kelle pühitsemist ja sulle usaldamist sa meilt ootad“[25].

See tähendab, peale terve maailma pühitsemisakti Neitsi Maarja Patusüüta Südamele viitas paavst kaks korda selgelt Venemaa nõuetekohasele pühitsemisele kui sündmusele, mida tuleb veel oodata, mida pole veel toimunud. Selle pühitsemise nõuetekohasest teostamist aga on Maarja Fatimas selgesse otsesesse sõltuvusse seadnud Venemaa, seejärel terve maailma pöördumise ning ettekuulutatud karistuste äralangemise. Seda pole toimunud, järelikult… Eesootavate karistuste sisu aga on Maarja poolt Fatima lastele osaliselt ära öeldud ka väljaspool (osaliselt avaldatud[26]) kolmandat saladust. Muuhulgas avaldas Neitsi Maarja lastele: “… ja paljud rahvad hävitatakse”. See langeb kokku Pühakirja tunnistusega Jumala kavatsustest: Rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks (Js 60:12) ning õiglane põhjus selle otsuse teostamiseks on üleüldise ususttaganemise ja Kristus-Kuninga sotsiaalse valitsemise vastase mässu näol piisavalt olemas.

Vahend, mille selle karistuse vältimiseks on Jumal Neitsi Maarja kaudu välja pakkunud, nimelt Venemaa pühitsemine Neitsi Maarja Patusüüta Südamele, on vägagi seotud selle ettekande temaatikaga Kiriku sotsiaaldoktriinist kaasaja maailmas, mille keskmes on Kristus-Kuninga sotsiaalne valitsemine.

See pühitsemise akt sisaldab endas vähemalt neli ülikaalukat teoloogilist, kirikupoliitilist ja poliitilist momenti, Kristus-Kuninga ja Tema Ema maailma-ajaloolise tähtsusega kirikupoliitilist ja poliitilist sammu, mis kaasajal ühiskonda ja Kirikut haaranud revolutsiooni tõttu on poliitiliselt ja teoloogiliselt ebakorrektseks tunnistatud:

1. See tähendab Rooma paavsti kui ülemaailmse Kiriku pea jurisdiktsiooni tunnistamist ja kinnitamist Venemaa kui praegu skismaatilise kiriku vaimuliku hoole all oleva territooriumi üle;

2. See tähendab Kiriku ülimuslikkuse ja tema vahendajarolli tunnistamist ja kinnitamist vaimulikes asjades, millest sõltub rahvaste ja riikide käekäik, heaolu ja saatus ka ilmalikes asjades;

3. See tähendab Venemaa kommunistlike eksituste kui kaasaja põhilise sotsiaalsete tagajärgedega hereesia hukkamõistmist ja likvideerimist;

4. Lõpuks tähendab see Neitsi Maarja universaalse valitsejannarolli ja sellega lahutamatult seotud Kristus-Kuninga universaalse valitsejarolli, Tema sotsiaalse valitsemise tunnistamist.

Venemaa pühitsemine Neitsi Maarja Patusüüta Südamele, millel Maarja selge tunnistuse alusel on kindlad tagajärjed tervele maailmale kingitava pöördumisarmu ja ajutise rahu perioodi näol, ei tähenda midagi muud kui Kristus-Kuninga sotsiaalse valitsemise taastunnustamist Neitsi Maarja kui universaalse vahendajanna rolli tunnistamise kaudu. Sellele peab loogilise sammuna järgnema Kristus-Kuninga intronisatsioon ning maailmale kingitud ajutine rahu ja harmoonilise kristliku ühiskonnakorra taasülesehitamise periood, mille kestel võib kuju leida mitmeid ideaalile suhteliselt lähenevaid variante katoliiklikust ühiskonna- ja riigikorraldusest. Kuid Kiriku ja tema ehitatud ühiskonna võimalik triumf saab olla vaid suhteline ning ajutine ja sissejuhatuseks järgmisele ususttaganemisel ja võib-olla maailmalõpu katastroofile. Kristluse ajalugu algas jälitamisega ja lõpeb jälitamisega, kui teostub Antikristuse maailmariik, sest mitte kõik pole Kristuse Risti sõbrad ja paljud soovivad või ütlevad: Me ei taha, et tema meie üle kuningana valitseks (Lk 19:14).

Lõpuks esitame ka vastuse kolmandale püstitatud küsimusele: Kas ideaalne katoliiklik ühiskonna- ja riigikord on pärispatu all oleva maailma tingimustes võimalik?

Kiriku sotsiaaldoktriin on küll konkreetne tegevusprogramm, kuid mitte ideaalühiskonna- ja riigi ehitamiseks, sest maailmaajalugu korraldava ja juhtiva Jumaliku Ettehoolduse otsustest meile ilmutatu põhjal ei teostu Kristuse Kuningriik täiusliku ja püsiva reaalsusena siin maailmas, vaid Taevas. Kuid nimelt kristliku ühiskonna ideaali poole püüeldes, Kristus-Kuninga eest võideldes ja Tema vaenlaste ees sotsiaalse valitsemise põhimõtteid kaitstes kasvab ja küpseb hulk Kristuse täiusliku ja igavese Taevase Kuningriigi alamaid ja pühakuid. Ning tervete rahvaste truu usus ja kristlikus armastuses püsimise korral on võimalik vähem või rohkem püsivalt saavutada ka kristlaste suhtelist rahu, õnne ja heaolu kristlike põhimõtete kohaselt korraldatud maises ühiskonnas.

MÄRKUSED

[1] – Vt. Jeesuse arvukad tähendamissõnad taevariigist (Mt 13:24-33; 13:47-50; 20:1-16; 22:2-14), ning Lk 17:21 ja Rm 14:17.

[2] – Katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini olemusest ja autoriteedist: Papieska Rada „Iustitia et Pax”, Kompendium Nauki Społecznej Kościoła (edaspidi lühendatult: KNSK), Jedność, Kielce, 2005, nr. 73, 79, 80. See katoliku Kiriku sotsiaaldoktriini kompendium on ilmunud kõikides tähtsamates Euroopa keeltes. Tuleb tunnistada, et see teos, ehkki vahendab palju väärtuslikku allikmaterjali Kiriku sotsiaaldoktriini vallas, kannatab tugevalt käesoleva ettekande VI peatüki alguses kirjeldatud puuduse, nimelt temaatilise killustatuse ja kristotsentrilise juhtidee puudumise all.

[3] – Vana Testamendi aegse Ilmutuse käigus kinnitas Jumal loomuõiguse ka positiivsel viisil, andes Moosese kaudu kirja pandud kümme käsku (Dekaloogi).

[4] – Ap 4:19 ja 5:29. – Paavst Leo XIII, ringkiri Libertas praestantissimum: „Kus aga puudub voli käskimiseks või kus kästakse midagi, mis on vastuolus mõistusega, igavese seadusega ning Jumala käskudega, seal on õige mitte kuuletuda – nimelt mitte kuuletuda inimestele, selleks et kuuletuda Jumalale.”

[5] – Benedictus XVI kõnes Kanada piiskoppidele ad limina visiidil 8. IX 2006.

[6] – Isegi Saksamaa keskajakirjanduses, mis on täielikult allutatud poliitilise korrektsuse enesekontrollile, võib lugeda tõdemusi, et Saksa ühiskonna vildakas põlvkondade püramiidis on puudu ligikaudselt sama suur töövõimelises eas inimesi, kuipalju on selle aja jooksul abortide tõttu lapsi sündimata jäänud, mistõttu heaoluühiskonna mudeli jätkamine riiklike pensionite, abirahade ja toetustega pole enam teostatav ning ohus on terve sotsiaalsfääri jätkusuutlikkus.

[7] – Välja arvatud Jumala erilise armueesõiguse jõul pärispatu mõju alt vaba Jumalaema Neitsi Maarja, kes oli oma elu jooksul vaba ka vähimast isiklikust patust (Tridenti Kirikukogu, VI istungijärk, kaan. 23 (DS 1571)).

[8] – Selliseks on näiteks paljude USA presidentide nõunik Zbigniew Brzeziński, kes postuleerib 1970 ilmunud raamatus Between Two Ages tehnotroonilise ajastu tuleku ja selle tulemusena „progresseeruvalt kontrollitava ja juhitava ühiskonna järk-järgulise väljakujunemise. Sellist ühiskonda valitseb üks eliit, … takistamatult traditsioonilistest väärtustest. See eliit ei tohiks end tagasi hoida oma poliitiliste eesmärkide realiseerimisest moodsaimate tehnikate vahendusel, mille abil on võimalik mõjutada rahva käitumist ning mis võimaldavad ühiskonna täpseimat jälgimist ja kontrollimist.” (tsiteeritud ja tõlgitud: Des Griffin, Die Absteiger, lk 468, alusel) – Sarnaselt väljendub Francis Fukuyama: “Ainsaks väljapääsuks selle ohu vältimisel, mis võib välja kasvada teadusel rajanevate tehnoloogiate üleüldisest kättesaadavusest, osutub uute eliitide väljakujunemine, kes peavad hakkama kodustama inimmasse sarnaselt koduloomadele” (ajalehes Gazeta Wyborcza, 20.-21. V 2001).

[9] – Prohvet Jesaja ütleb tulevase Messiaskuninga üleüldise valitsemise suhtes selgelt: Sest rahvas või kuningriik, kes sind ei teeni, hukkub, seesugused rahvad rüüstatakse sootuks (Js 60:12).

[10] P. Augustinus, De Civitate Dei, liber XIV, cap. 28; XV, 4-5; XVII, 13; XVIII, 1.51.53; XIX, 17.

[11] – Näiteks bütsantsi ja vene õigeusu mõju nende kujundatud ühiskonna- ja riigikorraldusele on negatiivses suunas kujundanud tsesaropapismi eksiõpetus, st ilmaliku võimu ülemuslikkuse tunnistamine vaimuliku võimu suhtes. Teise näitena: Calvini hereetilise predestinatsiooniõpetuse olulist mõju Hollandis ja anglosaksi maades kapitalistliku ühiskonna kujunemisele on käsitlenud Max Weber oma teoses “Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim”. Nii mõnigi hereesia, näiteks katarlus (albigenslased) ja muud manihheismi vormid võinuks neile tegevusvabaduse (religioonivabaduse) võimaldamise korral paari põlvkonna jooksul ühiskonna sõna otseses mõttes hävitada. Marksismi ja maoismi võidukäik ligi poolel planeedil kümnete miljonite ohvritega, vaesuse, orjuse ja moraalse laostumisega on illustratsiooniks sekulaarse hereesia või pseudoreligiooni hukatuslikest ühiskondlikest tagajärgedest. Need hereesiate hukatusliku mõju tõestused ajaloolises praktikas, mida võib pikalt jätkata, peaksid andma piisavat alust, et käsitleda dogma ja hereesia küsimusi ning inkvisitsiooni ja inkvisitsiooniprotsesse ühiskondlikul vastutustundel põhineva kaine ja ratsionaalse pilguga.

[12] – Ontoloogiline – asjade olemusse, loodud asjades ja nende vahel eksisteerivatesse seaduspärasustesse puutuv.

[13] – „Inimlik seadus omab seaduse olemust niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas terve mõistusega (secundum rationem rectam); ning sellest nähtub selgelt, et see tuleneb igavesest seadusest. Kui see aga eemaldub mõistusest, nimetatakse seda ebaõiglaseks seaduseks; ning nii pole sel seaduse iseloomu, vaid see kujutab endast pigem teatud liiki vägivalda.” (p. Thomas Aquinost, Summa theologica, Ia-IIae, q. 93, a. 3, ad 2).

[14] – „Kodanik pole südametunnistuses kohustatud järgima tsiviilvõimude korraldusi juhul kui need on vastuolus moraalse korraga, isikute põhiõigustega või Evangeeliumi nõuetega. (…) Kui neilt nõutakse osalemist moraalselt kurjades tegevustes, on nad kohustatud keelduma osalemisest sellistes tegudes. (…) Rangeks käsuks südametunnistusele on kohustus vormiliselt mitte osaleda neis praktikates, mida tsiviilõigus küll lubab, kuid mis on vastuolus jumaliku õigusega” (KNSK, nr. 399).

[15] Kanoonilise Õiguse Koodeks (1983), kaan. 868.

[16] Parents losing custody for homeschooling kids by Bob Unruh (WorldNetDaily Exclusive: http://www.wnd.com/2008/05/64093/); Germany uses Nazi era law to imprison mom for homeschooling; family flees to Austria by Peter J. Smith (LifeSiteNews.com: http://www.lifesitenews.com/news/archive//ldn/2006/sep/06091407); German parents lose custody for their children for homeschooling, by John Jalsevac (LifeSiteNews.com: http://www.lifesitenews.com/news/german-parents-lose-custody-of-their-children-for-homeschooling).

[17] – Ühiskonna kui terviku hüve tähendab mitte ainult kaasajal elavate inimeste hüve, vaid ka praeguste põlvkondade otsustest ja tegudest mõjustatud tulevaste põlvkondade hüve.

[18] – See on järjekindel Kiriku õpetus juba kirikuisadest peale, korratud ja põhjendatud p. Aquino Thomase poolt ning sotsiaaldoktriini alastest ringkirjades alates Leo XIII  Rerum novarum’sit.

[19] – Pius XII, raadiokõne Benignitas Jõulupühal, 24. XII 1944.

[20] – Pius XII õpetuses kontekstis kattub rahva mõiste olemuse poolest kodanikuühiskonna mõistega, kuid mõiste “kodanikuühiskond” väljendab rohkem sotsioloogilist vaatepunkti.

[21] – P. Augustinus, De Civitate Dei, liber XIV, cap. 28.

[22] – Riigi ja Kiriku tegevusvaldkonnad kattuvad seetõttu, et Kiriku ülesandeks ja kohustuseks on anda moraalseid hinnanguid poliitikute, ametnike ja riigijuhtide seisukohtadele, otsustele ja tegudele ning hinnata, kas nende poolt vastuvõetud seadused on kooskõlas jumaliku moraaliseadusega. Samuti on iga Kiriku liikmeks olev poliitik oma poliitilises tegevuses ja otsustes kohustatud juhinduma katoliku usu ja moraali põhimõtetest, ehkki Kirik ei saa ja ei tohi talle ette kirjutada tema otsuste konkreetset sisu. Kui Kirik ekskommunitseerib näiteks abordivabadust toetavad katoliiklastest poliitikud, ekskommunitseerib ta nad kui jumalike ja kiriklike seaduste vastu rängalt eksinud katoliiklased, mitte kui halvad poliitikud.

[23] – Sellisest suhtumisest annab tunnistust ka paavst Benedictus XVI tema visiidil Baierimaale tehtud etteheide, et Saksa katoliiklased on küll valmis varmalt ja suuremeelselt annetama sotsiaalsete ja humanitaarsete eesmärkide teostamiseks üle terve maailma, kuid on annetustega kitsid ja vastumeelsed, kui on tegemist katoliku misjonile olemusliku usukuulutamis- ja õpetamistöö vajadustega.

[24] Koopia Paavsti sõnad toob ära 1984. a. 26. märtsi L’Osservatore Romano’ ja koopiat sellest on võimalik uurida: http://secretstillhidden.com/pdf/appendix5.pdf. Fatima ilmutuse sõnumi jätkuvast aktuaalsest tähtsusest maailmale võib põhjalikumalt lugeda samalt veebileheküljelt.

[25] Avvenire, 27. III 1984.

[26] Vt http://secretstillhidden.com.