KATEHHEES JUMALIKUST ILMUTUSEST, APOSTELLIKUST PÄRIMUSEST JA PÜHAKIRJAST.

I SISSEJUHATAV OSA. PÜHAKIRI KUI OSA APOSTELLIKUST PÄRIMUSEST. PÜHAKIRJA LUGEMINE JA MÕISTMINE KIRIKUS

Isa Ivo Õunpuu

Püha Hieronymus kõrbes - Philippe de Champaigne maal

 

I SISSEJUHATAV OSA

PÜHAKIRI KUI OSA APOSTELLIKUST PÄRIMUSEST.   PÜHAKIRJA LUGEMINE JA MÕISTMINE KIRIKUS

 

 

I.1. Sissejuhatus. Põhilised mõisted ja aluspõhimõtted
 

Eesti ja Soome on valdavalt protestantlikud maad, kus valitsevad Martin Lutheri ja tema järgijate ekslikud arusaamad Pühakirja päritolust isikliku ja igale inimesele justkui mingi jumaliku õigusega kuuluvast Piibli lugemise ja tõlgendamise vabadusest. Selliste ekslike protestantlik-sektantlike arusaamade alla kuuluvad järgmised teineteisega loogiliselt seotud väited:

  1. Et Pühakiri Vana ja Uue Testamendi raamatute kujul ongi terve Jumalik Ilmutus – st väidetakse, et Pühakiri ja Jumalik Ilmutus on samased mõisted;
  1. Et tõlkijate poolt erinevatesse rahvuskeeltesse tõlgitud ja inimeste poolt neis keeltes loetud Piibel on samaväärselt Jumala Ilmutus (st „jumalasõna“), kui seda on Pühast Vaimust inspireeritud autorite poolt paari tuhande aasta eest vana-heebrea ja vana-kreeka keeltes kirja pandud Pühakirja raamatute originaalid;
  1. Et see Pühakiri on inimesteni jõudnud inspireeritud autorite läbi otse Jumalalt, sõltumatult Kiriku või kirikute vahendamisest (nt. et Pühakiri jõuab XX saj. lõpus tsiviliseeritud Amazonase Yanomami indiaanlaste hõimuni konfessioonidevahelise Rahvusvahelise Piibliseltsi tellimusel valmistatud yanomamikeelse tõlkena);
  1. Et sellest oma rahva keelsest Pühakirjast võib iga värskelt lugemisoskuse ja mingid hariduse algmed omandanud inimene autentsel ja moonutamata kujul lugeda ja mõista temale suunatud Jumala sõna (nagu seda protestantlikes sektides väljendatakse: „võib teada saada, milline on Jumala plaan tema jaoks“).

Kõik need arusaamad on eksklikud ja eksitusse viivad ning ei aita mitte kuidagi kaasa ei Jumala Sõna ega isiklikku ellu puutuva Jumala tahte õige mõistmiseni.

Vastupidiselt eelpooltoodud ekslikele väidetele on õiged järgmised väited, et:

  1. Pühakiri on ainult osa Jumalikust Ilumutusest, mis koosneb:                    a) Vana ja Uue Testamendi Pühakirjast ja                                                      b) suulisest apostellikust Pärimusest,

mida mõlemat hoiab, õpetab ja selgitab Püha Vaimu juhtimisel eksimatul viisil Kiriku Õpetusamet.

Tegelikult oma ajaloolises kujunemises on Pühakiri ise osa suulisest Pärimusest (UT puhul suulisest apostellikust katehheesist), mis teatud aja jooksul peale Jumala poolt ilmutamist inspireeritud autori või autorite poolt kirja pandi ning lõpuks Kiriku Õpetusameti poolt kanooniliseks pühaks raamatuks või kirjaks tunnistati.

 

  1. Pühakiri sisaldab Pühast Vaimust inspireeritud jumalikku Ilmutust ainult originaalkeeles (st selles keeles, milles ta on autorile ilmutatud või kirja pandud):

* enamus Vana Testamendi raamatuid (vana)heebrea keeles                         * kõik Uue Testamendi raamatud (vana)kreeka keeles

Vulgata piiblitõlke eriline priviligeeritud seisund Rooma-Katoliku Kirikus.

Püha Hieronymose poolt originaalkeeltest ladina keelde tõlgitud Vulgata nime kandev Piibli terviktõlge on küll Kiriku Õpetusameti poolt tunnistatud eksimusteta Jumala Ilmutust edasiandvaks tõlkeks, kuid ikkagi ainult tõlkeks e. tõlgenduseks (st. Jumala Ilmutuse täpse teoloogilise – dogmaatilise või moraaliteoloogilise – tähenduse mõistmiseks on ikkagi hädavajalik Ilmutuse originaalkeelse esmaallika uurimine). Vulgatat on oma liturgilistes tekstides kasutanud kõik liturgilise keelena ladina keelt kasutavad Lääne riitused (rooma e. Tridenti riitus, ambroosiuse riitus, mosaraabia riitus, dominikaani riitus, kartuusi riitus jm.), hilised Lääne kirikuisad ja Kiriku doktorid oma Piibli kommentaarides (v.a. siis, kui on ette võtnud sügavamaid analüüse ja võrdlusi Piibli originaalkeelte alusel) ja muudes teoloogilistes ja vaimulikes teostes. Sellest tuleneb Vulgata eriline tähtsus Rooma-Katoliku Kiriku eksimatult Jumala Ilmutust edasiandva alustekstina.

Seepärast on uuel Missal eestikeelse protestantliku Piiblitõlke lugemise järel pidulik kuulutamine: „See on Jumala Sõna!“ inimesi Jumala Ilmutuse asjus sügavalt eksitusse viiv toiming. Kui liturgial Pühakirja eestikeelset tõlget lugema hakatakse, siis on korrektne eelnevalt kuulutada, et nüüd järgneb (kirja, raamatu, evangeeliumi järje) „eestikeelne tõlge“. Traditsioonilises missariituses loetakse või lauldakse kõigepealt pidulikul liturgilisel viisil ette ladinakeelne (Vulgata tõlkest võetud) ametlik liturgiline tekst, millele järgneb vastus Deo gratias või Laus tibi Christe, mis annab tunnistust, et äsja oli tegemist Jumala sõna liturgilise kuulutamisega, sellele järgneb juba mitteliturgilises kontekstis epistli ja evangeeliumi järje rahvakeelse tõlke ettelugemine.

Sedaviisi annab ka Kiriku traditsiooniline liturgia tunnistust selle kohta, et Jumaliku Ilmutuse autentset Jumala poolt kavatsetud mõtet sisaldab ainult VT ja UT (heebrea- või kreekakeelne) originaaltekst ning selle mõte on eksimusteta edasi antud ka ladinakeelses Vulgata tõlkes. Seevastu isegi täpsemad ja Kiriku poolt katoliiklikena kinnitatud rahvuskeelsed Piiblitõlked on ainult tõlked, st nad on tõlkija(te) tõlgendused – teiste sõnadega, erinevalt Piibli originaalist ja ainsast eksimatust Vulgata tõlkest, ei ole nad eksimatud ega sisalda eksimatut Jumala Ilmutust.

Vene õigeusu kirikus on lugu liturgilise tekstina kasutatava Piibli tõlkega märksa keerulisem kui Rooma-Katoliku (ladina) Kirikus. Valdav enamus vene õigeusu kirikust kasutab kirikliku võimu poolt ametliku autoriseeritud liturgilise tekstina kirikuslaavi keelset nn. Jelizavetanskaja Biblija tõlget. Kuna see keel on kaasaja venelaste jaoks arhailine ja suures osas mõistetamatu, siis mõned Moskva patriarhaadiga keerulistes suhetes viibivad õigeusklikud kasutavad ka liturgias nn. Sinodalnyi perevodi Piiblitõlget, mille Vene Õigeusu Kiriku sinod lasi XIX sajandil valmistada liturgiaväliseks koduseks Piibli lugemiseks. Sarnased erinevused kaasaegsetele usklikele kohati raskesti mõistetava või lausa mõistetamatu ametliku liturgilise tekstina kasutatava arhailise piiblitõlke ning kaasaegses keeles tehtud piiblitõlke (tõlgete) vahel esinevad kõikjal seal, kus kohalikud Ida riituste kirikud kasutavad oma liturgias elava ja muutuva rahvakeele arhailist vormi: Kreekas nt. liturgilistes ja teoloogilistes tekstides kasutatav arhailine vanakreeka keel (nn. koiné) vs. uuskreeka keel; Armeenia kirikus liturgiline vana-armeenia keel vs. kaasaegne armeenia keel; sarnased on lood Gruusia autokefaalses kirikus, kopti kirikus ja mujal.

  1. Jumal on:                                                                                                                                   a) enne Jumala Sõna inimesekssaamist oma Ilmutuse esimeseks kandjaks kõikide rahvaste seast välja valinud ainult ühe kindla rahva, nimelt juudi rahva ja                                                                                           b) peale Jumala Sõna inimeseksaamist oma täieliku ja lõpliku Ilmutuse kandjaks seadnud Jeesuse Kristuse poolt asutatud apostelliku ja katoliikliku Kiriku.

Jeesuse Kristuse kuulutatud õpetused, jutustused Tema tegudest ja Tema poolt sisseseatud tavad ja riitused hoiti ustavalt, õpetati ja selgitati usklikele ning anti apostlite poolt edasi nende ametijärglastele apostellikus suulises Pärimuses e. apostellikus katehheesis. Osa sellest apostellikust Pärimusest panid apostlid Matteus ja Johannes ja evangelistid Markus ja Luukas kirja hiljem Uue Testamendi kaanoniks kujunenud kirjadesse ja teine osa kandus edasi varases Kiriku peamiselt piiskoppide poolt peetud suulises katehheesis ja õpetustes ning see pandi I aastatuhande jooksul kirja nn. kirikuisade raamatutesse ja kirjadesse. Kirikuisade raamatud ja kirjad kujutavad endast kas otseselt Pühakirja erinevate raamatute seletusi või rohketele Pühakirja tunnistustele tuginevat õpetust sellesama apostelliku Pärimuse raamides. Millised esimestel sajanditel p. Kr. kristlaste seas ringelnud arvukatest apostelliku Pärimuse edastamisele pretendeerivatest raamatutest ja kirjadest tõepoolest sisaldavad eksimatult Jumala Ilmutust ja on seega kanoonilised (Pühakirja Kaanoni moodustavad kirjad), seda otsustas Kiriku Õpetusamet. Ta tegi seda varaste kirikuisade tunnistuste põhjal Vana Testamendi (46 raamatut) ja Uue Testamendi  (27 raamatut) kaanoni osas esmalt Kartagena sinodil 396. a. Sellesama Kartagena sinodil üles loetletud Pühakirja Kaanoni kinnitas Lutheri ja Kalvini eksituste vastu (nad jätsid oma Pühakirjast välja terve rea VT raamatuid, mis luterlikus Eesti Piibel 1999 tõlkes on sinna lisatud nn. apokriivadena) veel kord Trento Kirikukogu XVI sajandil.

Seepärast kehtib Katoliku Kirikus paavstide ja kirikukogude poolt korduvalt sõnastatud ja korratud põhimõte: Pühakirja ja selle osasid tohib mõista ja tõlgendada ainult kooskõlas kirikuisade üksmeelse mõttega.

Seega: Pühakiri on Jumala poolt ilmutatud Kiriku liikmetele, see on jõudnud inimesteni Kiriku kaudu ja tema vahendusel ning Kirik ise on otsustanud ja defineerinud selle, mis üldse on Pühakiri.       

 

  1. Kõigest eelnevast tuleneb, et Jumala Ilmutuse osaks oleva Pühakirja tõelist e. Jumala kavatsusega kooskõlas olevat mõtet kannab, hoiab, õpetab ja seletab Kristuse asutatud Katoliku Kirik ja nimelt temas Jumala poolt vastava autoriteedi ja jumaliku abi – Püha Vaimu toetusega – varustatud institutsioon: Kiriku Õpetusamet paavst või üleilmne kirikukogu.

Jeesus Kristus on ise sellise autoriteedi oma õpetuse seletamiseks, hoidmiseks ja edasiandmiseks andnud oma apostlitele eesotsas Peetrusega: Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse (Kiriku), ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka Taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka Taevas (Mt 16:18-19); Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil  käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni. (Mt 28:19-20)

I.2. Millisel viisil sisaldub Pühakirjas Jumalik Ilmutus ja kust me võime seda tundma õppida?

Pühakirjas sisaldub Jumalik Ilmutus enamasti fragmentaarsel ja selles kirjeldatud sündmuste asjaoludest sõltuval „juhuslikul“ või „kontekstist sõltuvalt öeldud“ viisil. Erandiks on vahest ainult 1. Moosese raamatu alguses sisalduvad kaks loomislugu (1Ms 1:1-31.2:1-3 ja 1Ms 2:4-25) ja pattulangemise lugu (1Ms 3:1-24) ja Johannese evangeeliumi proloog (Jh 1:1-14), kuid ka need on oma iseloomult kaugel kirikuisade te maatilistest kirjutistest ja teoloogilistest traktaatidest. Isegi inimesekssanud Jumala Sõna Jeesus Kristus ei pidanud oma apostlitele süstemaatilisi katehheesi või dogmaatilise teoloogia loenguid, vaid Ta rääkis kas igapäevaelust võetud näidete ja mõistukõnede abil või kommenteerides oma (ime)tegusid. Pühakirjas ja suulises apostellikus Pärimuses ning kirikuisade teostes fragmentaarselt sisalduva õpetuse süstematiseeris ja esitas täpsete mõistete ja definitsioonide abil järgnevate sajandite jooksul oikumeeniliste kirikukogude ja paavstide dogmaatilistes dokumentides Kiriku Õpetusamet. Alates XVI sajandist Trento Kirikukogust hakkas seda Kirik seda õpetust ilmikutele süstemaatiliseks usutõdede õpetamiseks koondama katekismusteks nimetatud raamatutesse (esimene ametlik katekismus Trento Kirikukogu otsusega koostada kästud nn. Rooma Katekismus e. Trento Kirikukogu Katekismus) ning vaimulike ja teoloogide õpetamiseks mõeldud dogmaatika ja moraaliteoloogia õpikutesse. Seevastu katehees kui lastele, noortele ja täiskasvanutest ilmikutele usutõdede õpetamise tegevus oli tuntud juba apostlite ajast (nn. apostellik katehees kui suulise apostelliku Pärimuse peamine allikas).

Seega: Pühakiri ja suuline Pärimus tervikuna on küll Ilmutuse esmaallikas, milles sisaldub kõik Jumalast inimestele ilmutatu, kuid süstemaatiliselt selgitatud kujul võime Jumala Ilmutust põhjalikult tundma õppida autoriteedi järjekorras: Kiriku Õpetusameti dogmaatilistest dokumentidest, katoliku katekismustest ja dogmaatika ning (kõlbelise õpetuse osas) moraaliteoloogia õpikutest.

Näide. Kuskil Pühakirjas ei sisaldu Jeesuse Kristuse enese suust tulenevat dogmaatilist ütlust, et „On üksainus Jumal, kes elab ja tegutseb kolmes omavahel võrdses isikus – Isa, Poeg ja Püha Vaim, keda nimetatakse Pühaks Kolmainsuseks“. Sellisena kõlavad Kirikukogu poolt defineeritud dogmaatilised õpetuslaused ning katoliku katekismuses või dogmaatika õpikus sisalduvad väited. Jeesus Kristus ise aga on selle usutõe inimestele ilmutanud fragmentidena mitmes erinevas kontekstis: kui Ta on käskinud oma apostleid: Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad,  ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse (Mt 28:19), kui Ta on neile öelnud, et Mina ja Isa oleme üks (Jh 10:30) ja et Mina olen Isas ja Isa on minus (Jh 14:11-12), kui Ta on pidevalt rääkinud endast kui Isa poolt läkitatust ja on lubanud oma apostlitele saata Püha Vaimu, kes lähtub Temast ja Isast ning tunnistab apostlitele Temast ja Isast.

I.3. Mis on suuline apostellik Pärimus?

Kui ma eelnevas kasutasin pidevalt mõistet suuline apostellik Pärimus, siis mida selle all mõistetakse?

Suulise apostelliku Pärimuse all mõistetakse neid kristlikku usku ja kristlaste kohustusi puudutavaid õpetusi, juhiseid ja sisseseadmisi, mis apostlid on kuulnud Jeesuselt Kristuselt või mida nad Pühast Vaimust inspireerituna on apostellikus kateheesis kuulutanud, kuid mis ei ole Uue Testamendi kanoonilistes raamatutes kirja pandud. Apostlite õpilased ja nende poolt pühitsetud piiskopid andsid need õpetused edasi oma ametijärglastele, need omakorda oma ametijärglastele ja nii edasi, mistõttu seda nimetataksegi Pärimuseks (Traditsiooniks – ld. k. sõnast tradere – edasi andma, pärandama). Esimese aastatuhande jooksul jõudsid kõik need pärimused kirjapanduna kirikuisade teostesse, paavstide ja kirikukogude otsustesse ning liturgilistesse tekstidesse. Sel viisil pole kaasajal enam ühtegi suulist apostellikku pärimust, mis ühel või teisel viisil ei sisalduks kas pühade kirikuisade teostes, Kiriku Õpetusameti dokumentides, liturgilistes raamatutes või kirikuõiguse kaanonites (eeskirjades).[1]

I.4. Pühakirja inspireeritus Pühast Vaimust.

 

Kirik nimetab Pühakirja ka Jumalasõnaks (eesti keeles kokku kirjutatud, erinevalt Jumal Sõnast ehk Kolmainujumala teisest isikust) ja usub, et kogu Pühakiri on Jumalast (Pühast Vaimust) inspireeritud (st sisendatud ja kirjapanemisel juhitud). See tähendab, et Jumal on Püha Vaimu sisendusel pühade kirjade autoritele ilmutanud ja ajendanud neid eksimatul viisil kirja panema just seda ja kõiki neid tõdesid, mida Jumal tahtis nende kirjade kaudu inimestele nende hingeõndsuseks ilmutada. Püha Vaim inspireeris inimesi, kes kirjutasid täpselt üles selle, mida Jumal tahtis meile õpetada. Seetõttu on Jumal VT ja UT pühade kirjade peamine autor ja inimesed (prohvetid, apostlid, evangelistid) on nende kirjade Jumalale alluvad inimlikud autorid, kes annavad Pühakirja raamatule või kirjale inimliku autori isikust tuleneva iseloomu. NB! Pühakirja eksimatus tõdede küsimuses ei laiene nt. Pühakirjas sisalduvatele patuste inimeste tegude ja eksimuste kirjeldustele või Pühakirjas tsiteeritud rumalate või uskmatute inimeste arvamustele: nendest rääkimine Pühakirjas on lihtsalt Jumala tahe näidata Pühakirja vahendusel inimestele tõsiasja, et maailmas on pattu ja kurjust ning patuseid, rumalaid ja eksklikke inimesi.

Jumalik inspireeritus hõlmab ainult pühasid raamatuid nende originaalkeeltes:

* VT raamatuid: enamust vanaheebrea keeles, v.a. Siiraki Tarkuseraamat, mis on vanakreeka keeles ja mõningaid Esteri ja Taanieli raamatu fragmente, mis on kirja pandud aramea keeles ning

* UT raamatuid ja kirju, mis kõik on kirja pandud vanakreeka keeles. 

I.5. Pühakirja inspireeritud mõte või tähendus (ld k. sensus)

Ühel ja samal Pühakirja osal võib olla mitu erinevat Pühast Vaimust inspireeritud mõtet või tähendust (ld. k. sensus – ingl k. sense), kusjuures need mõtted ei ole omavahel vasturääkivad, kuna nad kehtivad ja on tõesed erinevatel tasanditel.

Apostelliku Pärimuse kohaselt võib eristada Pühakirja kahesugust mõtet:

  1. sõnasõnalist ja
  2. vaimset.                                                                                                                            Vaimne mõte võib omakorda olla:                                                                               a) allegooriline (piltlik, kujundlik, sümboolne),                                             b) kõlbeline (moraalne-õpetlik) ja                                                                         c) anagoogiline.

Sõnasõnaline mõte väljendub Pühakirja originaalteksti sõnades ja selle avab kirjaseletuse reeglitest lähtuv ning lingvistilistel, ajaloolistel, kultuurilistel jms. teadmistel toetuv uurimine (eksegees). Õige sõna-sõnaline mõte on aluseks kõikidele teistele vaimse mõtte liikidele: “Igat liiki (Pühakirja) mõte põhineb sõnasõnalisel mõttel” (p. Thomas Aquinost).

Vaimne mõte. Jumala Ettehoolduse ja päästmiskava terviklikkuse tõttu võivad märgilise /sümboolse tähendusega olla mitte ainult Pühakirja sõna-sõnaline tekst, vaid ka tegelikkused ja sündmused ning kõik nende sündmuste asjaolud, millest Pühakiri kõneleb.

  1. Allegooriline mõte. Me saame sündmusi sügavamalt mõista, kui saame aru, millist tähendust nad omavad Kristuses. Nii märgib Punase mere läbimine Kristuse võitu surma üle ning seeläbi ristimist (vrd 1Kr 10:2). Allegooriline mõte on kõige tähtsam ja valdavam Pühakirja vaimse mõtte liikidest. Jeesus Kristus ise kasutas mõistukõnesid (tähendamissõnu) peamiselt nendes sisalduva allegoorilise mõtte edasiandmiseks ja andis oma apostlitele ja hilisemale Kirikule oma mõistukõnes külvajast (vrd Lk 8:4-15) eeskujuks ka ühe sellise mõistukõne allegoorilise seletuse.
  2. Kõlbeline mõte.Sündmused, millest Pühakiri kõneleb, peavad meid innustama õigele tegutsemisele. Nad on juhtunud “näite pärast ning on kirjutatud hoiatuseks meile” (1 Kr 10:11; vrd Hb 3:1-4.11).
  3. Anagoogiline mõte.Me võime teatud Pühakirjas kirjeldatud tegelikkusi ning sündmusi näha nende igavikulises tähenduses, kui nad juhivad (kreeka k. anagoge) meid igavesse taevasesse kodusse. Nõnda on Pühakirjas taevane linn Jeruusalemm oma igavesele õndsale eesmärgile jõudnud Kiriku märgiks (vrd Ilm 21:1-22:5).

Keskaegne distihhon võtab Pühakirja nelja mõtte tähenduse kokku selliselt:

Littera gesta docet, quid credas allegoria,                                                                    Moralis quid agas, quo tendas anagogia.

(Kirjatäht õpetab sündmusi; mida sul uskuda tuleb, õpetab allegooria; moraal seda, mida sul teha tuleb; anagoogia seda, kuhu sa pürgima pead.)[2]

Näide Jeesuse tähendamissõnaga ja Tema enda poolt sellele tähendamissõnale antud allegoorilise seletusega: Lk 8:4-15.

Aga kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga: „Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.” Seejärel ta hüüdis: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!” Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles: „Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks. Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.

Seoses Pühakirja Jumalast inspireeritusega ning selles kirjapanduga tulenevad paljud keerulised ja rasked küsimused, mis vajavad kompetentset ja arukat selgitamist Kiriku enese poolt. Nt. maailma loomine kuue päevaga (esimeses loomisloos 1Ms 1:1-31;2:1-3): kas kuue päeva all tuleb mõista: a) kuut Maal kehtivat astronoomilist ööpäeva á 24 tundi; või b) kuut teadmata pikkusega, kuid kindlasti väga pikka ajajärku või perioodi Jumala loomistöös.

1.6. Piibli lugemine ja Piibli tõlked

 

Pühakirjas sisalduva jumaliku Ilmutuse autentse mõtteni jõudmiseks Piibli tõlgete alusel tuleb rahvakeelseid piiblitõlkeid lugeda: 1. kas katoliiklike kommentaaridega (juhul kui lühikommentaarid sisalduvad Piibli väljaandes, muidu tuleb neid ise otsida, nt. evangeeliumite kommentaaride puhul Catena aureast), 2. võrdluses kas VT heebrea- ja UT kreekakeelsete originaalidega, või siis vähemalt ladinakeelse Vulgata tekstiga, mille Kiriku Õpetusamet on tunnistanud autentseks ja veatuks tõlkeks. Arvamus, et nt. põhikooli ja kutsekooli haridusega ja hilises teismeliseeas toimepandud kuritegude eest vanglasse sattunud nooruk, kes on vanglakambris oma elu üle järele mõelnud ja „kristliku äratuse“ saanud, võib peale oma pöördumist kohe ilma Kiriku volitatud isikutelt saadud kateheesita ning liturgias ja kristlikus elus regulaarse osalemise läbi toimuva apostellikus Pärimuses juurdumiseta kohe eestikeelse Piibli kätte võtta, Püha Vaimu poole palvetada ja seeläbi Püha Vaimu valgustusel Piiblit lugedes alati õigesti mõista seda, mis Jumal talle ja isegi teistele selle Piiblitõlke kaudu ilmutada on tahtnud, on väga rumal ja ekslik arvamus. Eriti õnnetud on need, kes peale oma esialgset autentset pöördumist ilma kriitilise meeleta sellise eksituse õnge satuvad, et eestikeelse Pühakirja avamise läbi ongi neile kätte antud alati toimiv otseliin Jumalani.

Võrreldes enamuse Euroopa rahvaste piiblitõlgetega eriti puudulikud, tendetslikud ja rohkelt vigu täis on just nimelt eestikeelsed piiblitõlked, sh. ka parim neist, milleks on nii EELK, Eesti piiskopi Philippe Jourdani all tegutsevates katoliku kogudustes kui ka FSSPX kabelites kasutatav Eesti Piibel 1997 (trükis 1999) esinev Piibli tõlge. Ilmselt ka soomekeelsed piiblitõlked kannatavad sarnase apostellikust Pärimusest ja kirikuisade tõlgendustest võõrdunud protestantliku ajaloo- ja kultuuritausta tõttu samasuguste puuduste all nagu eestikeelsed Piibli tõlked.

Kas vastab tõele Katoliku Kirikule protestantide ja uskmatute poolt tehtav etteheide, et kuni Vatikani II Kirikukoguni või äärmisel juhul kuni XX sajandini oli katoliiklastest ilmikutel keelatud ise Piiblit lugeda?

See ei vasta tõele. Küll aga vastab tõele, et kuni XX sajandi esimese pooleni oli teoloogilise hariduseta katoliiklastel patu ähvardusel keelatud, hiljem aga tungivalt mittesoovitatud lugeda Kiriku poolt heaks kiitmata ja kommentaaridega varustamata (mittekatoliiklike) Piibli tõlkeid. Selle keelu pahatahtlikult moonutatud tõlgendamisest sektantide poolt ongi pärit väärarusaam, justkui Katoliku Kirik olevat keelanud oma usklikel Piibli lugemise, motiiviga, et kaitsta vaimulike monopoolset õigust Pühakirja seletamisele. Kuid eelpoolmainitud keeld on sisuliselt igati põhjendatud, kuna mittekatoliiklikud piiblitõlked, olles ise täis vigu ja tendentslikke moonutusi, antakse valdavas enamuses välja ilma kommentaarideta, andes nii lugejatele võimalusi rohketeks iseseisvateks meelevaldseteks tõlgendusteks. See on ajaloo jooksul viinud ja viib pidevalt üha uute ja uute valetõlgendusteni ning nende põhjal kümnete uute „vabakirikute“ ja sektide tekkimiseni.

Kommenteeritud ja Kiriku poolt heaks kiidetud katoliiklikke piiblitõlkeid oli isegi veel XIX sajandi lõpus üsna vähe, nimelt ainult tähtsamates Euroopa kultuurkeeltes (inglise, prantsuse, saksa, itaalia, hispaania ja poola keeles). Nt. esimene poolakeelne täielik katoliiklik Piiblitõlge, nn. Biblia Jakuba Wujka, ilmus trükis alles a. 1599). Tuleb arvestada ka sellega, et keskajal ja isegi kuni XIX sajandini omasid kirjaoskust väga vähesed inimesed. Need aga, kes oskasid kirjutada ja lugeda, oskasid enamasti ka ladina keelt, nii et neile piisas ka ladinakeelse Vulgata lugemisest ja nad eelistasidki seda teha. Niisiis rahvakeelse täieliku Piiblitõlke jaoks polnud katoliiklikes maades, niikaua kuni ladina keel kuulus lahutamatu osana klassikalise hariduse programmi, lihtsalt laialdast vajadust. Küll aga oli laialdane vajadus pühapäevade ja suurpühade lugemiste ja evangeeliumite tõlgete järele ning missalugemiste kogumikke ja isegi terviklikult rahvakeeltesse tõlgitud evangeeliumeid erinevates keeltes on arvukalt säilinud ka trükikunsti eelsest raamatute käsitsi kirjutamise ajast. Nt. esimesed evangeeliumite tõlked vana-inglise keelde on pärit p. Beda Auväärselt, kes elas ja tegutses VII-VIII saj. vahetusel. Kuid neid tekste võisid käsitsi ümberkirjutatud raamatute kalliduse ja harulduse tõttu lugeda vaid väga vähesed õpetlased peamiselt preestrite ja munkade, harvemini haritud kõrgaadli seast. Seevastu peale trükikunsti leiutamist ja koolihariduse ja lugemisoskuse omandanud inimeste arvu märgatavat suurenemist muutus rahvakeelne Pühakirja lugemine – kas liturgiliste lugemiste kommentaaridega varustatud kogumiku ühise perekondliku lugemise või isegi kommentaaridega varustatud tervikliku Piiblitõlke ühise perekondliku lugemise näol – katoliiklaste seas järk-järgult üha laialdasemaks tavaks.  Näiteks 1610. a. ilmunud nn. Douay-Rheims Bible oli esimene Katoliku Kiriku poolt heakskiidetud terviklik (st kõiki VT ja UT raamatuid ja nende lühikommentaare sisaldav) inglisekeelne Piibli tõlge. Koos kaasaegsete paranduste ja kohandustega on see siiamaani inglisekeelsetele katoliiklastele põhiline Piibli tõlge. Piibli arusaadavaks lugemiseks on see soovitatav ka inglise keelt oskavatele eesti katoliiklastele.

Eesti keeles aga ei ole siiamaani ei katoliiklikku ega isegi õigeusu kiriku poolt heaks kiidetud Piibli tõlget. On ainult erinevad Eesti Evangeelse Luteriusu Kiriku pastorite poolt tehtud tõlked ning ka paar jehoovatunnistajate sekti poolt tehtud vigast ja tendentslikku Piibli tõlget (uusim on 2014. a. valminud nn. Uue maailma Piibli tõlge). Neist ainult EELK pastorite tõlgitud ja osaliselt katoliku preestri isa Vello Salo poolt toimetatud nn. Eesti Piibel 1997 (trükis 1999) tõlge on ka tegelikult terviklik Piibli tõlge, st. et see sisaldab ka protestantide kohaselt apokriivadeks peetud, kuid tegelikult VT kaanonisse kuuluvaid raamatuid (nende seas on nt. keskajal laste ja noorte kasvatamisel väga oluliseks peetud õpetlikud Tarkuseraamat ja Siiraki Tarkuseraamat). Seetõttu kasutab Eesti Katoliku Kirik nii Eesti Apostellikus Administratuuris kui ka Püha Pius X Preestrite Vennaskond Eestis liturgilistes lugemistes (FSSPX õieti lugemiste tõlgete ettelugemise puhul) ja Pühakirja tsiteerimisel Eesti Piibel 1997 (1999) tõlget.

1940. a. lõpetas Eestis tegutsenud jesuiidist preester isa Henri Werling kõigi nelja evangeeliumi tõlked eesti keelde koos kommentaaridega ja peale Siberist asumiselt tagasitulemist jõudis ta lõpetada ka Apostlite tegude raamatu tõlke. Isa Werlingi SJ tehtud UT tõlgete käsikirjad on küll Eesti Katoliku Kiriku valduses, kuid neid pole kahjuks siiamaani trükis välja antud.

Mis puutub aga evangeeliumite õige sisu mõistmiseks vajalikke kommentaare, siis Kiriku doktor p. Thomas Aquinost on koostanud evangeeliumeid käsitlevate kirikuisade kommentaaride kogumiku, mida praegu tuntakse nn. Catena aurea (eesti k. „kuldne kett“) nimetuse all. See kirikuisade kommentaaride kogumik on tõlgitud inglise ja pea kõikide katoliiklike suurrahvaste keeltesse. Meenutame eelpoolmainitud põhimõtet, et Kiriku Õpetusameti juhtnööri kohaselt tuleb  Pühakirja tõlgendada (s.t. selle keerulisi kohti mõista) kooskõlas kirikuisade üksmeelse või enamuse seletusega. Inglise keeles on Catena aurea mitmes variandis Internetis täies ulatuses ligipääsetav ja seal lugemiseks mugavalt evangeeliumite ning nende peatükkide ja lõikude kaupa ära jagatud.

Catena aurea LAT-ENG:

https://isidore.co/aquinas/english/CAJohn.htm

https://www.ecatholic2000.com/catena/untitled-111.shtml

 

Mõnede tähtsate mõistete seletused

Kaanon – 1. üldine seadus, eeskiri, reeglite või põhimõtete kogum, 2. autentseks peetavate pühade kirjade kogum või nimekiri, 3. (Missa Kaanon) püha Missa pühitsemiseks kasutatav palvetekstide ja riituste kogum.

Apokrüüfid (ka apokriivad) – 1. Pühakirja kaanonisse mittekuuluvad, kuid tekkeajalt ja sisult Piiblile lähedased judaistlikud ja algkristlikud teosed; 2. Martin Lutheri jt. protestantlike Piibli tõlkijate kohaselt Pühakirja kaanonisse mittekuuluvad VT raamatud, mis on enamuses protestantlikest Piibli tõlgetest üldse välja jäetud, või nagu Eesti Piibel 1997 tõlkes, sinna apokriivade nime all lisatud.

Kirikuisad –  I-VIII sajandil elanud ja tegutsenud, püha eluviisi ja laitmatu katoliku õpetusega kristlikud vaimulikud või õpetlased, kelle teosed kajastavad ja edastavad autentset (suulist ja kirjalikku) apostelliku Pärimust. Nende seas eristatakse I-II sajandil elanud nn. apostellikke isasid.

Kiriku doktorid – Oma õpetusega olulisel määral Katoliku Kiriku õpetust ja vaimset elu kujundanud ning eksimusteta Jumalikku Ilmutust seletanud laitmatu eluviisi ja õpetusega pühad (Kiriku poolt pühaks kuulutatud) kristlikud õpetlased. Ka osa väljapaistvatest kirikuisadest on tunnustatud Kiriku doktori aunimetusega, kuid enamus Kiriku doktoreid on II aastatuhandel elanud ja tegutsenud pühad õpetlased ja teoloogid. Peale Vatikani II Kirikukogu on Kiriku doktori tiitlit omistatud ka mõnedele pühadele naistele (p. Theresa Avilast ja p. Theresa Lisieux’st, p. Katariina Sienast).

MÄRKUSED KASUTATUD KIRJANDUSE KOHTA

[1] О. Янис Павловский, Католический катехизис, Резекне 1999, lk. 13 alusel.

[2] Katoliku Kiriku Katekismus (KKK), nr. 115-118, alusel, eesti keeles: https://www.katoliku.ee/index.php/et/katoliku-kirik/372-1-1-2-jumal-poeoerdub-inimese-poole.

AUTORI MÄRKUS ANTUD KIRJUTISE KOHTA

Käesoleva Pühakirja-teemalise kateheesi all on tegemist avaliku lugemise jaoks täiendatud ja toimetatud konspekt algselt valitud kuulajaskonnale mõeldud Pühakirja teemaliste videokateheeside esimesest, sissejuhatavast osast. Esimesele osale järgnevate, Pühakirjaga seotud spetsiifiliste probleemide ja raskesti mõistetavate kirjakohtade seletamisele pühendatud videokateheeside aluskonspektide toimetamist ja avaldamist Katoliku Õpetuse Andmebaasis ei ole kavas.

Lisa kommentaar