94% SINODIL OSALENUD SINODIISADEST HÄÄLETAS VANEMLIKKE ÕIGUSEID ÕÕNESTAVA OTSUSE KASUKS
Voice Of The Family, 27.10. 2015
Perekonnateemalise Piiskoppide Sinodi lõppdokument Relazione Finale õõnestab katoliiklikku õpetust lapsevanemate õigustest ja kohustustest laste esmaste kasvatajatena.
Laupäeval (24.oktoobril) andsid 257 korralisele perekonnaküsimusi arutavale Sinodile kogunenud piiskoppi heakskiidu Relazione Finale paragrahvile, mis eiratab lapsevanemate õigust olla oma lastele ainsad seksuaalhariduse andjad.
Nimetatud dokumendi 58. paragrahv sisaldab järgmist lauset:
„Perekond, kuigi säilitades oma esmase rolli laste hariduses (cf. Gravissimum Educationis, 3), ei saa olla ainus koht seksuaalhariduse andmiseks.”
See on otseses vastuolus katoliku kiriku õpetusega, mis sedastab, et perekond võib olla ainus koht, kus lapsi seksuaalteemadel haritakse, juhul kui vanemad on sellise valiku teinud.
Oma ringkirjas Familiaris Consortio õpetas paavst Johannes Paulus II järgmist:
„Seksuaalharidust, mis on vanemate põhiõigus ja -kohustus, peab alati andma nende tähelepanelikul jälgimisel, kas siis kodus või õppeasutustes, mida vanemad on oma lastele valinud ja mille tegevuse üle nad kontrolli omavad. Selles küsimuses kinnitab Kirik subsidiaarsuse õigust, millest koolid on kohustatud kinni pidama, kui nad seksuaalhariduse vallas vanematega koostööd teevad: nende poolt jagatav haridus peab kandma sama vaimsust, mis on omane vanematele.” (Nr. 37)
Teisisõnu: vanematel on õigus oma lapsi seksuaalküsimustes harida kas ainult kodus või siis kaasata seksuaalhariduse andmisse ka õppeasutus, kui nad sellise valiku teevad. Väide, et „perekond ei saa olla ainus seksuaalhariduse andja,” on täiesti väär.
Relazione Finale peegeldab rahvusvaheliste institutsioonide agendat
Juhtivad ÜRO ametnikud ja paljud maailma mõjuvõimsaimad poliitikud on astunud samme, et röövida lapsevanematelt nende võõrandamatu õigus kontrollida oma laste haridust ja kasvatamist.
Mõni kuu pärast seda, kui Barack Obama esimest korda USA presidendiks sai, kinnitati, et tema administratsioon asub kogu maailmas abordiõiguse legaliseerimist toetama, võttes suuna alaealistele abordi võimaldamisele ilma vanemate teadmise ja nõusolekuta.
Hoolimata faktist, et Inimõiguste ülddeklaratsiooni 26. artikli 3. punktis on öeldud: “ Vanematel on eesõigus valida millist laadi haridust tuleb anda nende lastele,” on sellised mõjuvõimsad organisatsioonid nagu ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni Täitevkomitee asunud survestama arengumaid, eriti Aafrika riike, et nad tagaksid lastele alates 12. eluaastast ligipääsu rasestumisvastastele vahenditele ja abordile. Sealjuures tuuakse ettekäändeks, et lapse õigus tervisele nõuab rasestumisvastastele vahenditele ja abordile ligipääsemise seadustamist ning seda vanemate teadmata ja juba nii noorte kui 12-aastaste laste puhul.
Lisaks UNESCO-le ja Maailma Terviseorganisatsioonile edendavad mõjukad lääneriigid ja valitsusvälised organisatsioonid surmakultuuri õhutavaid ja pornograafilisi seksuaalhariduse programme, mille eesmärgiks on tühistada vanemate roll oma laste esmaste kasvatajate ja kaitsjatena.
Vanemate õigus ja vabadus täita oma rolli laste esmase kasvatajana seksuaalküsimustes on ÜRO agentuuride, IPPF ja teiste organisatsioonide seksuaalharidust puudutava tegevuse tõttu tõsises ohus. 2011. aastal pidasid konverentsi New Yorgis tegutsev Naiste Staatuse Komisjon, Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon (International Planned Parenthood Federation), Rahvastiku Nõukogu (Population Council) ja teised abordiõigust pooldavad rühmitused, et käivitada ülemaailmne ja massiivne, nn. kõikehõlmava seksuaalhariduse programm pealkirjaga “See kõik on üks elukäik” (“It’s All One Curriculum“).
Relazione Finale peegeldab paljude vanemaõiguste õõnestamisega tegelevate piiskoppide praegust praktikat.
Inglismaa ja Walesi piiskoppide konverentsi õõvastava sisuga protokoll pakub eriti häirivat näidet viisist, kuidas vanemate ja laste õigusi kirikusiseselt rünnatakse.
Inglismaal ja Walesis võivad katoliiklikes koolides õppivad noored saada ligipääsu rasestumisvastastele vahenditele ja teha aborti vanemate teadmata, kuid samas Inglismaa ja Walesi katoliku piiskoppide teadmisel ja seda toetavas koostöös. Lisaks sellele korraldab Briti algkooliõpetajatele koolitusi sõjakas homoõiguslaste rühmitus Stonewall, kelle ideena tuleb lastele õpetada, et neil on võimalus “abielluda” nii vastassoost kui samasoolise isikuga. Stonewalli koolitusi korraldatakse ka katoliiklikes algkoolides kohalike katoliku kirikuvõimu esindajate teadmisel ja nõusolekul.
Kardinal Vincent Nichols, Westminsteri peapiiskop, kes mängis korralisel sinodil juhtivat rolli, on teinud aastaid koostööd Ühendkuningriigi valitsusega, et viia katoliiklikesse koolidesse kahjustavaid seksuaalhariduse programme. Ajal, mil Nichols oli Birminghami peapiiskop, sai piiskopkonna religioosse hariduse osakond rahastust riiklikult, aborte ja rasestumisvastaseid vahendeid heakskiitvalt ühingult Teenage Pregnancy Unit (Teismeliste raseduse Ennetusüksus) algkoolilastele mõeldud detailse seksuaalharidusprogrammi loomiseks. Programm nimega „Kõik, mis ma olen” („All that I Am”) on suunatud alla 11. aasta vanustele lastele ning sisaldab arvuti abil loodud illustratsioone alasti meestest ja naistest.
Peapiiskop Nichols on toetanud ka seadust, milles sisaldunud klausliga oleks seksuaal- ja suhteharidus 5 – 16 aastastele lastele kohustuslikuks muudetud. Riiklikult rahastatud algkoolide õppeprogrammid sisaldavad detailseid kujutisi nais- ja meessuguorganitest, õppetunde menstruatsioonist segaklassides (nii tüdrukutele kui poistele) ning graafilisi detaile seksuaalvahekorrast. Nimetatud seadus oleks survestanud koole seostama seksuaal- ja suhtehariduse rasestumisvastaste vahendite ja aborditeenusega. Õnneks jäeti Sündimata Laste Kaitseühingu (Society for the Protection of Unborn Children) ja teiste elu ja perekonda toetavate organisatsioonide poolt korraldatud kampaania mõjul see klausel seadusandlusest välja.
Kirjeldatud sündmus on ainult üks paljudest traagilistest episoodidest, kus piiskopid ei ole mitte ainult et hüljanud oma karja huntide ees, vaid on huntidega faktiliselt ühinenud.
Katoliiklastest ilmikud peavad piiskoppidelt nõudma, et nad nende vanemlikke õigusi ja nende laste õigusi kaitseks ja au sees peaks. Nende 257 piiskopi nimed, kes hääletasid vastu vanemate õigusele oma laste seksuaalhariduse üle täiel määral otsustada, tuleb meelde jätta.
Voice of the Family veebilehelt inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu