JUTLUS MEIE ISSANDA JEESUSE KRISTUSE SÜNDIMISE SUURPÜHA KESKÖISEL MISSAL (DOMINUS DIXIT)
Isa Ivo Õunpuu
Jeesuse sünd. Giotto di Bondone (1266-1337), umbes 1304-1306.
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.
Täna öösel on paljudes maades peale Missat tavaks laulda tuntud jõululaulu “Vaikne öö, püha öö”. Traditsioonilises rooma missariituses kõlab järgmise pühapäeva Introitus Dum medium silentium eesti keeles: “Kui sügav vaikus haaras kõike ja öö kiires kulgemises oli jõudnud kesköö, siis sööstis Sinu kõikvõimas Sõna kuninglikult aujärjelt taevast otsekui karm sõjamees hukkumisele määratud maa keskele, tuues terava mõõgana sinu selge käsu”. Sügav vaikus, ainult kaks inimest pealtnägijana, Maarja ja Joosep, ning tuhanded inglid, kes sel Jumala Poja inimliku sünni pühimal ja ülevamal hetkel katkestasid vaikses aukartuses oma laulu. …
Ning kuhu Jumala kõikvõimas Sõna kõigepealt sööstis, et inimestele ilmuda? Isegi mitte armetusse majja või hurtsikusse, mis oleks ikkagi inimeste elupaik, vaid veelgi armetumasse loomalauta, loomade varjupaigaks kohaldatud koopasse, heinu täis sõime, mis teenis hällina. Inimesena sündinud Lunastaja valis oma sünni ajaks ja välisteks asjaoludeks seepärast vaikse öö ja äärmise vaesuse, et neis tingimustes sai nii Tema kui ka need, keda ta oma küllatulekuga austas, esmalt Maarja ja Joosep, hiljem karjased ning kuningad Hommikumaalt, keskenduda peamisele – Jumal inimese südamesse oma armastuse ja valguse valamisele; inimene aga oma vaesesse, tühja, armetusse ja tuima südamesse Jumala kogu vaimse rikkuse vastuvõtmisele.
Jeesuse sündimise läbi pühitsetud tallis valitsevas vaikuses ja äärmises vaesuses oli ainsaks rikkuseks, mis Jeesuslast ümbritses, püha Neitsi Maarja ja püha Joosepi armastav hoolitsus, austus, vaikses aukartuses ja imetluses jumalikku last adoreeriv armastus. See oli ka ainus rikkus, mida Jumala Poeg inimeste juurest otsima tuli ja mida ta neilt nõuab. Kõik muu kuulub Talle ju niikuinii, ainult inimeste usu, tänu, ülistuse ja armastuse ohver on Tal veel puudu, sest see nõuab inimese vaba tahtega pühendumist. Ka karjaste adoratsioon toimus kõigepealt vaikuses – nad vaatlesid, mõtisklesid, imetlesid, armastasid sõimes lebavat Jeesuslast, kes väliselt millegi poolest ei erinenud tavalisest vastsündinud inimlapsest. Kindel oli, et vastsündinud Jeesuslaps ei pidanud neile jutlust Püha Kolmainsuse isikutest, ei teinud imesid, ei säranud jumaliku auhiilguse kirkuses, nagu hiljem oma muutmisel kolme apostli ees Tabori mäel või peale oma Surnuist Ülestõusmist – sarnastest Jeesuslapse trikkidest ei räägi ükski ehtne ja ajalooliselt usaldusväärne Evangeelium. Terve oma maise elu jooksul ei surunud Jeesus oma jumalikkust kellelegi vastuvaidlematu faktina peale, et jätta ruumi vabast tahtest tulevale usule ja seeläbi ka teenele Jumala ees. Kuid ometigi pidi Tema inimliku kuju alt piisavalt selgelt välja paistma pühadus, ilu, rahu, armastusväärsus, leebus, tarkus ja muud jumaliku täiuslikkuse väljendused, nii et Pühakirja kohaselt nähes teda, mõistsid nad sõnumit, mis neile oli räägitud selle lapse kohta (Lk 2:17) ning et nad võisid lõpuks tagasi pöördudes ülistada ja kiita Jumalat kõige eest, mis nad olid kuulnud ja näinud, sest kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud (Lk 2:19-20). Jeesuslaps ei rääkinud, kuid väljendas Jumala armastust, halastust, tarkust ja ilu oma välises kujus. Nii nagu inglite, Maarja ja Joosepi ja karjaste vastus sellele ilmnes kõigepealt nende südameis vaikses imetlevas ja armastavas vaatlemises ehk kontemplatsioonis, mis oli seda sügavam ja tugevam, et toimus sõnadeta, nii püüdkem ka meie neid jäljendada. Ning kui selle imetluse, rõõmu ja tänu väljenduseks on ka laul, siis olgu see laul, mis tuleb Jumala täiuslikkust vaatleva ja imetleva südame juubeldusest, nii nagu see on Jumala palge ees seisvate inglite laulu puhul.
Taevas on Jumala kontemplatsioon ehk imetlev ja armastav vaatlemine meie igavese elu ja õnne olemuseks. See tähendab mõistuse ja tahte täielikku rahuldatust ja puhkamist meile varjamatult ja täielikult ilmnevas tões ning armastusväärseimas hüves, see tähendab rahulikku, sundimatut, puhtaimat ja õilsaimat naudingut Jumalaga suhtlemisest.
Kuid ka maises elus peame me, kristlased, vaikset palvet, kahekesi olemist Jumalaga oma südames, vaikimist Jumala ees, et Jumal saaks meis rääkida, hindama kõrgeimalt kui ükskõik millist muud tegevust. Selline palve on kõrgelt väärtuslikum ja viljakam kui etteantud teksti alusel loetav isiklik palve (ma ei räägi siin ühisest palvest, mille kohta kehtib Kristuse tõotus “Kui kaks või kolm teist ühel nõul…” ega Roosipärjast, mille kohta käivad Neitsi Maarja tõotused). Loomulikult on see ka palju raskem, mispärast vähesed seda tunnevad ja praktiseerivad. Sellise palve hetked on eelistatuim aeg, mil Jumal meis sünnib, kasvab, end meile ilmutab, nii nagu kunagi Peetlemma tallis. Muidu kuuleme ainult teiste või omi palveid, sõnu, mõtteid ning oleme võimetud kuulama seda, mida Jumal meile meie südame vaikuses tahab öelda.
Samamoodi vaikuses ja vaesuses sünnib Jeesus Kristus iga Missa ajal pühas hostias, veelgi suuremas vaikuses ja vaesuses kui kunagi Peetlemmas, sest siin on Ta peale oma jumaliku loomuse peitnud meie meelte eest ka oma inimliku loomuse. Ka Missal hostias ikka ja jälle sündivale Jeesusele on kõige loomulikumaks, täiuslikumaks, Talle meeldivamaks ja meile viljakaimaks vastuseks vaikne tänu-, imetlus- ja ülistuspalve, Temaga kahekesi olemine oma südame vaikuses – seepärast hoiab Kirik ka ka aukartlikku vaikust traditsioonilise missariituse kaanoni kui Missa kõige pühima osa ajal.
Alles selles vaikse palve pühas vaikuses võime me, tõrjudes eemale igasugused mõtted ja mured tegemata jäänud asjade pärast koos lakkamatu muretsemise, stressi ja rahuldamatusetundega, esmalt ära tunda ja tunnistada vastuvaidlematut tõde enese kohta – et me oleme puruvaesed, armetud kerjused, tühjalt kõmisev tühisus. Oma vaimse vaesuse tunnistamine on eelduseks järgmisele äratundmisele, et me Jumalat tõepoolest vajame, rohkem kui kõike muud meie elus. Rikas, või pigem see, kes arvab, et ta on rikas ja iseeneses endale piisav, ei tunne, et ta vajab Jumalat ja Tema armu. Õndsad on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik (Mt 5:3); näljaseid on Ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt (Lk 1:53).
Näeme, kuivõrd erinevad, hoopis vastupidised peavad olema tõelised jõulud sellest jõulupühadeks nimetavast kommertspeost, tühisuse ja pattude pillerkaarist. Ärgem laskem sellest valest vaimust midagi enda ega oma perekonna juurde, isegi kui meie jõulud on rõõmsad ja lõbusad, nagu nad peavad olema, siis olgu sel rõõmul hoopis teistsugune allikas ja kvaliteet.
Kui Jumal oma tarkusest ja armastusest juhitud otsuse alusel tahtis saada lapseks ülimas vaesuses, tagasihoidlikkuses ja abituses, siis sellepärast, et haarata oma kõikvõimsa ja kõikehaarava armastava hoolitsuse alla absoluutselt iga inimese elu – kerjuste, kodutute, sõjaohvrite, vangistatute, piinatute ja tapetuteni välja. Kõiki on Jumal Jeesuses võtnud oma isaliku ja Püha Neitsi Maarja oma emaliku hoolitsuse alla – tõsi küll, sedavõrd, kuivõrd nad ainult seda ise tahavad. Ka kristlane peab ju oma Jumala lapse seisust oma koostöö läbi Jumala armuga pidevalt kinnitama, uuendama ja täiustama ning kartma, et ta seda auväärset seisust oma pattude, kuuletumatuse tõttu ei kaotaks.
Kirikuisa ütleb, et olgu Jeesus kasvõi tuhat korda sündinud, kui Ta ei sünni Sinu hinges, on Ta sinu eest tühjalt tulnud. Pea aga sealjuures meeles, et Jeesus tahab Sinu hinge tulla Sinu südame vaikuses ja Sinu poolt vaesuse tunnistamises, ainult siis on tal võimalik Sinuga tegeleda, sest ainult siis paned Sa Teda tähele, nagu Jumalale vääriline ja ainult siis saad Sa aru, et vajad Teda.
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel! Kiidetud olgu Jeesus Kristus!