KIRIKLIK VAATLEJA

Voice of the Family, 16. oktoober 2015

Esmaallikas: LifeSiteNews

 Kardinal Raymond Burke

15. oktoober 2015 (LifeSiteNews). Neljapäeva hommikul oli LifeSiteNewsi toimetusel võimalus istuda peale Voice of the Family poolt antud pressikonverentsi koos kardinal Raymond Burke’iga Roomas. LifeSiteNews vestles kardinaliga käimasolevast perekonnateemalisest sinodist, eriti aga vastuolulisest ettepanekust, mida püüdis propageerida üks viimatisest Vatikani pressikonverentsist osavõtjatest, nimelt et võimaldada kohalikel piiskoppidel teha otsuseid selle kohta, kuidas käsitleda selliseid küsimusi nagu homoseksuaalsus ja lahutus.

Kardinal Burke kritiseeris ka nn “Kasperi ettepanekut”, öeldes, et see põhineb valel ideel, “et õpetus ja hingehoiuline praktika on kuidagiviisi omavahel vastuolus.”

Järgnevalt toome ära selle intervjuu.

LSN: Mis te arvate “piirkondliku mitmekesisuse” ideest Kirikus? Kas kohalikud piiskopid peaksid omama meelevalda leida pastoraalsel tasandil lahendusi küsimustele, mis puudutavad “ühiskondlikku heakskiitu homoseksuaalsusele” ja “lahutatud ja uuesti abiellunud inimestele?”

Burke: See on lihtsalt vastuolus katoliku usu ja eluga. Kirik järgib meie Issanda Jeesuse Kristuse õpetust, mida meile õpetab Jumala ennekõike oma loodus – see on see, mida me nimetame loomuseaduseks, mida mõistab iga inimene oma südames, sest see on loodud Jumala poolt – aga seejärel on seda selgitatud ja valgustanud Kristuse õpetus ja Kirikus traditsioon.

Ning see kirik on üks üle kogu maailma. Neis tõdedes pole mingeid muutusi, ühest kohast teise või ühest ajastust teise. Kindlasti võtab nende tõdede õpetamine arvesse erilisi vajadusi igas piirkonnas. Kuid see ei muuda õpetust. Õpetus peab vahel olema veelgi tugevam kohtades, kus see on rohkem ohustatud.

Niisiis, see on vastuvõetamatu. Ma ei tea, kust see idee pärineb. Mida see tegelikult tähendab, on see, et Kirik ei ole enam katoliiklik (st universaalne). See tähendab, et ta ei ole enam ühtne oma õpetuses üle kogu maailma. Meil on üks usk. Meil on üks [kogumik] sakramente. Meil on üks juhtimine üle kogu maailma. See ongi, mis tähendab olla “katoliiklik”.

Lisaks soovin kommenteerida seda ideed, mis on “hingehoiuline (pastoraalne)”.

Enamus sellest arutelust, mis on toimunud, algab kardinal Walter Kasperi kurikuulsa esitlusega kardinalide erakorralisel konsistooriumi 20. ja 21. veebruaril 2014 ning keskendub sellele ideele, et õpetus ja hingehoiuline praktika on kuidagi omavahel vastuolus.

See on absurdne. Hingehoiuline praktika on olemas selleks, et aitaks meil elada usu tõdesid, et elada usu õpetust meie igapäevases elus. Ei saa olla vastuolu nende vahel. Näiteks ei saa sa [omaks võtta] Kiriku õpetust, et abielu on lahutamatu ja siis samal ajal kuidagiviisi väita, et “hingehoiulistel” põhjustel, et inimene, kes elab irregulaarses ühenduses, tohib vastu võtta sakramente, mis tähendaks seda, et abielu ei ole lahutamatu. Need on üksnes vale eristamised – vale kontrastid – mida me tõesti peame selgeks rääkima, kuna see põhjustab tohutut segadust usklike seas ja loomulikult, võib lõppkokkuvõttes inimesi juhtida tõsistesse eksitustesse ja põhjustada suurt kahju nende vaimsele elule ja nende igavesele õndsusele.

LSN: Mida peaksid usklikud mõtlema ja tegema, kui nad näevad sinodiisasid sisendamas heterodoksseid seisukohti homoseksuaalsuse ja lahutuse suhtes?

Burke: Me jälgida meie Issandat Jeesust Kristust. Ta on meie Õpetaja. Ja me kõik peame hoidma kuulekust Temale ja Tema sõnale, alates Pühast Isast ja piiskoppidest. Kui piiskop või preester või ükskõik kes peaks teatama või kuulutama midagi, mis on vastuolus meie Issanda Jeesuse Kristuse Tõega, nii nagu see on edastatud meile Kiriku õpetuses, järgime me Kristust.

Ma ütlen inimestele, kes on väga mures, kuna tundub et sel ajal on seal lihtsalt palju segadust ja avaldusi usus asjus, mis on tõepoolest üsna jahmatavad, et me ei peaks laskma ennast häirida. Seda seepärast, et Katoliku Kirikus on meil õpetuslik autoriteet, mis on väljendatud näiteks Katoliku Kiriku Katekismuses ja me lihtsalt peame õppima neid asju sügavamalt tundma, järgima neid kirglikumalt ja mitte laskma end juhtida kõrvale eksiõpetusest, ükskõik millisest allikast see ka ei pärineks.

LSN: Mõned sisendavad, et sinodil on väga vähe lahkarvamusi ja et meedia on süüdi konflikti tootmises seal, kus seda pole olemas. Teie arvamus?

Burke: Esiteks, ma pean kvalifitseerima oma tähelepanekuid, öeldes, et ma ei osale sinodil. Mind pole kuidagi sinodi tegevusse kaasatud. Ma olen lugenud mitte ainult seda, mis on öeldud meedias, vaid ka Vatikani ametlikke aruandeid. Ning mul on olnud vestlusi ühe või teise sinodiisaga. Vastupidiselt väidetule saan ma aru, et sinodi osalejate vahel on väga tugevad erimeelsused. Arvesse võttes seda arutelu, mis on eelnenud sinodile – ja samuti arvesse võttes Instrumentum Laborist [Sinodi töödokument] koos väga tõsiste probleemidega selles dokumendis – oleks mul raske uskuda, et seal ei oleks tugevaid lahkarvamusi. Muidu me ei saavutaks tõde neis asjus. Me ei saaks kaitsta ja edendada katoliku usku nii nagu me peaksime.

Lihtsalt minu mulje on, et seal tõepoolest on lahkarvamusi.

Voice of the Family veebilehelt inglise keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu