KIRIKLIK VAATLEJA

Ferrara peapiiskop Luigi Negri

 

  Ferrara-Comacchio diötseesi peapiiskop Luigi Negri

(Rooma) Ferrara-Comacchio peapiiskop Msgr. Luigi Negri, üks markantsemaid katoliku piiskoppe, heidab Itaalia katoliku Kirikule ette, et ta “mõtleb nagu maailm” ja leiab ennast seetõttu kriisist. Peale selle rääkis ta Kirikuga vastuolus seisvast ühiskonnast, kristlaste tagakiusamisest Lähis-Idas, massimigratsioonist Euroopasse, ristisõdadest ning sellest, et “tõenäoliselt on saabunud aeg” uuesti üles võtta püha Aquino Thomase idee legitiimsest relvastatud aktsioonist enese ja teiste kaitseks. Peapiiskop Negri kriitilised märkused lasevad end kergesti üle kanda teistele osakirikutele, eriti Euroopas. Nad leidsid aset vestluses Matteo Matzuzziga, kes selle alusel avaldas 10. septembri päevalehes Il Foglio artikli.

Ühiskond vastuolus Kirikuga

“Ma olen teadlik sellest, et see, mis ma nüüd ütlen, ei seisa põrmugi valitseval optimismi lainel, kuid Itaalia ühiskond seisab vastuolus Kirikuga.” Msgr. Luigi Negri, Ferrara-Comacchio peapiiskop on mures. Ta vaatab välja peapiiskopi residentsi aknast, mõtleb järele ning “ilma et ta kahjuks valitsevasse restoranitooni laskuks”, annab ta diagnoosi Kiriku ja meie ühiskonna tervislikule seisundile.

“Ma konstanteerin teatud üksmeelt kirikliku maailma ja tema liikumiste piires selle üle, et ühiskonna ühtsust ei tohi küsimuse alla seada. Nad ei mõista aga seda, et selle ühiskonna ühtsus on ühtsus Kiriku vastu. Mitte vastu astuda sellisele ühtsusele, mis on suunatud Kiriku vastu, tähendab soodustada rünnakut Kiriku vastu.” See on “esimene intellektuaalne ja moraalne kogemus, mille võib saada, kui kaasajal Itaalia kristluse mitmekesisele maailmale läheneda”.

Olukord “on paradoksaalne: Tegemist on otserünnakuga ja see pole suunatud mitte niiväga või ainult usus aluste, vaid terve ühiskonna vastu”. Näiteid võib kergesti leida, piisab kui tähele panna kaasajal diskussiooni all olevaid teemasid. “Ma mõtlen gender-ideoloogia ja elu pühaduse üle. Nende rünnakute ees on olukord selline, justkui eelistaks katoliiklik maailm – ma ei ütle seda – kõrvale vaadata, vaid veelgi hullem: ta on leidnud end ohus selle rünnaku ulatust isegi mitte tähele panna, kuna ta ei näe isegi neid asju, mida palja silmaga näha võib”.

Kiriku esindajate vaikimine on skandaal

Selles olukorras lasub vastutus ka Kirikul või vähemalt mõnedel tema osadel, väidab Il Foglio vatikanist Matteo Matzuzzi.

“Kindlasti. Asjaolu, et Itaalia Kiriku laiad osad pole gender-teooria kohta öelnud midagi või peaaegu midagi, on ilmikute jaoks skandaal.” Paavst on küll gender-teooria kohta sõna võtnud ja sellele teemale terved kolmapäevased kateheesid pühendanud. “Ma küsin endalt, kas niinimetatud gender-teooria pole ka mitte frustratsiooni ja resignatsiooni väljendus, mis suundub seksuaalsete erinevuste likvideerimisele seetõttu, et ta ei suuda nendele vastu seista. Me riskime selles valdkonnas tagasilangusesse sattuda. Erinevuste allasurumine on probleem, mitte lahendus”, ütles Kiriku pea näiteks 15. aprillil.

“Püha Isa on gender-küsimuses korduvalt seisukohta väljendanud ning mitte ainult ühemõtteliselt,  vaid ka ajendatuna ühest ühiskondlikust aktsioonist. Me peame aga arvesse võtma, et Püha Isa üleskutsed, ma ei ütleks, et ära põlatud said, küll aga vastukaja ei leidnud ja edasi ei levitatud, välja arvatud teatud hulga Itaalia kirikujuhtide poolt, kes sellest oma diötseesides rääkisid ja kelle hulka kuulusin ka mina ning kes seeläbi 2015. aasta 20. juuni massimeeleavaldusel [ühe miljoni inimese osavõtjaga meeleavaldus motto all “Käed eemale meie lastest“ gender-ideoloogia sisseviimise vastu koolidesse ja lasteaedadesse] tugeva katoliikliku osavõtjaskonna võimaldasid. On vaja kõigepealt selgeks teha, milles on selle suure nõrkuse põhjus.”

Kristlusel, mis mõtleb nii nagu maailm, ei ole jõudu olla alternatiiv

Selle küsimuse on esitanud ka kardinal Rylko, kelle kohaselt suur massimeeleavaldus “Roomas ei olnud meeleavaldus kellgi vastu, vaid üks alandlik teene inimeste suure ühise asja heaks, mida tänapäeval mitmelt suunalt ohu all seatakse.” Peapiiskop Negri nimetab selle põhjusena Kiriku nõrkust: “Nagu püha Jakobus ütleb: Puhas religioon seisneb selles, et aidata abivajajaid, eelkõige aga selles, et ei kohanduta siinse maailma meelelaadile”. Probleemiks on see, et “me elame praegu sellist kristlust, mis mõtleb nagu maailm ja millel pole jõudu seada maailmale elulise tõe valdkonnas vastu alternatiivi. Selles mõttes elame me läbi Itaalia kristluse kultuurilist kriisi”.

Probleem seisneb selles, et “põhmõttelised kriteeriumid tegelikkuse hindamiseks on võetud ilmalikust meelelaadist ning et ollakse sellega rahul, et hõivatakse ainult selliseid ruume, mida kaasaja ühiskond hõivata lubab, teiste sõnadega, individuaalse vaimsuse ja redutseeritud karitatiivsete algatuste ruume, nagu Benedictus XVI oma ringkirja Caritas in veritate alguses ütleb: ‘Ilma tõeta libiseb armastus sentimentaalsuse valdkonda'”.

Kristlus nõuab objektiivset radikaalsust – ristisõjad on talumatu ilmalikkuse poolt kriminaliseeritud

Peapiiskop Negri poolt visandatud pilt on alarmeeriv, arvab Matzuzzi. Selle vastu on hädavajalik astuda tugeva teraapiaga: “Ma usun tõesti, et on hädavajalik kõikidel tasanditel ning igaüks omas valdkonnas korrata kristlust tema objektiivses radikaalsuses, et muuta see aktuaalseks, see tähendab, teha see eluliseks kogemuseks, mis täiel määral ja kõiges vastab kaasaja inimeste tõelistele vajadustele”, kinnitab Ferrara peapiiskop.

Matzuzzi märgib, et ilmalikustumine on vahepeale niivõrd sügavalt ühiskonda tunginud, et peapiiskop Negri poolt ette pandud teraapia kohaldamine näib raskesti teostatav. Eelkõige pole näha, kes peaks seda teoks tegema.

“Kõige põletavam pettumus ja seda mitte ainult mulle, on selles kontekstis katoliiklike ühenduste võrgu kaugeleulatuv lagunemine. Näib, justkui ametlikke katoliiklikke ühendusi, mis peaksid maailmale vastu astuma, justkui enam ei eksisteerikski. Kõige sagedasem põhjendus selle asjaolu õigustamiseks kõlab, et tänapäeval pole enam aeg tugevate ja rõhutatud rünnakute jaoks ja kui need siiski aset leiavad, siis näidatakse neile näpuga ja nimetatakse neid ristisõdadeks. Sealjuures on igaleühele, kes vaid vähegi ajaloolist teadlikkust omab, häbistav, mil viisil katoliku maailma laiad osad ristisõdadest räägivad. See on fenomen, mida absoluutselt ei tunta, kuid mida talumatu ilmalikustamise alusel peaaegu kriminaliseeritakse.”

Saabunud on aeg, mil tuleb uuesti ausse tõsta idee relvastatud aktsioonist legitiimse kaitse eesmärgil

Matzuzzi rääkis peapiiskop Negriga ka Lähis-Idas jälitatavate kristlaste draamast. “Kohutav vägivald teeb selgeks, et Islamiriik on selgelt kuulutanud maailmale sõja ning et ta ei tunne mingeid reegleid, reegleid, mis on välja kasvanud suurest Õhtumaade õiguskultuurist. Ta tapab naisi, lapsi, vanureid, vägistab, kuritarvitab, hävitab kultuuri- ja kunstimälestisi”. Massimõrvale tuleb piir panna, milleks tuleb tegutsema hakata. Peapiiskop Negril pole mingeid kahtlusi: “Meie kristlaskond pole teatud kultuurilisel ja institutsionaalsel tasemel veel selgusele jõudnud, et võib-olla on saabunud ajalooline hetk vajaliku kaasajastamisega ning hädavajaliku uuesti formuleerimisega uuesti arutluse alla võtta see püha Aquino Thomase põhimõtteline idee (mille Kiriku sotsiaaldoktriini traditsioon on endale omaseks teinud), mille kohaselt võib õigustatud olla tugev, vajaduse korral ka relvastatud aktsioon nii enese kui ka teiste legitiimseks kaitsmiseks”.

Kas Lääne maailmal on väärtusi, mille eest ta on valmis surema?

Selline aktsioon nõuab siiski eelnevalt põhjalikku kaalumist, kuna “selleks, et tähelepanu alla võtta selline kogemus, mis igal juhul jääks erandlikuks, on hädavajalik omada selgeid väärtusi, mille nimel elatakse, mille eest võideldakse ja mille eest ollakse valmis ka surema. Kas Läänel on veel selliseid väärtusi?”

“Me elame läbi enneolematut migratsioonilainet, millist on küll Õhtumaade ajaloo jooksul varem juhtunud, ehkki vähem rõhutatud vormis. Sellele migratsioonilainele ei saa vastu astuda ilma vastava kultuurita. Me ei saa seda probleemi taandada banaalse lahenduseni ‘kõik sisse või kõik välja’, mis oleks talumatu lihtsustamine vastuvõetamatu rassismi vaimus, samuti ei saa me seda taandada “hea-inimene-olemisele” (sks Gutmenschentum), mis pikemas perspektiivis samuti lahendust ei paku. On hädavajalik, et Lääs sellest probleemist teadlikuks saaks kõigis tema aspektides ja kõigi võimalike tagajärgedega, mille peale mäng käib.”

Lääs on valmis omaenda hinge müüma – hädavajalik on radikaalse evangeliseerimise akt

Milline kultuur aga on praegu Läänes määrav? “Kas see, mis ateistlikke pretensioone kandvate modernsete, kaasaegsete ideoloogiate hirmsast kriisist üle jääb? Kas see on individualistliku ja tarbimisele orienteeritud kultuur, mis ootab tehnilistelt teadustelt lahendusi kõikidele probleemidele? See ei ole kultuur. Kuid niivõrd massiivsele sisserändele nagu see praegu aset leiab, ei saa vastu astuda, kui puuduvad adekvaatsed põhjused selleks et elada ning tegelikkusele vastu astuda.”

Lääs on tänapäeval hoopiski “valmis kõike müüma, sealhulgas isegi omaenda hinge. Seda juba kasvõi sellepärast, et Lääs oma suuremas osas isegi ei teagi enam, et tal on olemas hing. See tähendab mulle kui karjasele seda, et suur kiriklik vastutus tänapä’eval seisneb selles, et algatada uus radikaalne evangeliseerimine, või teistmoodi öeldes, ette võtta kasvatamise tee, mis uuendaks kristliku rahva ja annaks talle uuesti võime võtta endale kogu kristlikust usust tulenev kultuuriline, sotsiaalne, poliitiline ja karitatiivne vastutus”, ütles peapiiskop Luigi Negri.

Tekst: Giuseppe Nardi

Tõlkis Katholisches, 11. September 2015 alusel saksa keelest eesti keelde isa Ivo Õunpuu

ALLIKAS: http://www.katholisches.info/2015/09/11/die-krise-der-kirche-in-europa-sie-denkt-wie-die-welt/