NELI KARDINALI ASTUVAD VIIE DUBIUMIGA PAAVST FRANCISCUSELE ÜLESKUTSE AMORIS LAETITIA ASJUS TEELE RISTI ETTE
KATHOLISCHES, 14. november 2016
Neli kardinali proovivad ülestõusu: Viie dubiumiga astuvad nad paavst Franciscusele üleskutse Amoris laetitia asjus teele risti ette
(Rooma) Neli kardinali astusid paavst Franciscusele ja tema sinodijärgsele üleskutsele Amoris laetitia tee peale risti ette. Taolist vastuseisu kardinalide poolt „pole nähtud Kontreformatsiooni ajastust saadik“, mainib Gloria.tv. Amoris laetitia vastu suunatud dubiate (kahtluste) esimeseks allakirjutanuks on Bologna erupeapiiskop kardinal Carlo Caffarra, kellele järgneb kardinal Raymond Burke ja kaks Saksa kardinali, Walter Brandmüller ja Joachim Meisner. Allakirjutanud lasid oma kahtlustel paavst Franciscuseni jõuda esmalt konfidentsiaalsel viisil. Pärast seda kui paavst ei pidanud neid mingi vastuse väärilisteks, tegid nad nüüd oma dubiad avalikuks.
Juba perekonnateemalise topeltsinodi ajal astusid eelpool nimetatud katsete vastu õõnestada uue praktika sisseviimise läbi kiriklikku sakramentide korda ja moraaliõpetust. Mitmesugustes trükistes ja seisukohavõttudes kaitsesid nad abielusakramenti. Kardinal Burke’i, kes oli 2014. aastal toimunud esimesel piiskoppide sinodil kardinal Walter Kasperi teeside vastase opositsiooni eestkõneleja, tagandas paavst Franciscuse sinodi lõppedes oma ametist ja eemaldas ta Rooma kuuriast
Nelja kardinali seas on kaks sakslast, kes “uue halastuse” vastu astuvad. See pole juhus, kuna see mõistelt pärineb teiselt saksa kardinalilt Walter Kasperilt ja seda toetavad teised saksa kardinalid, sealhulgas Viini peapiiskop Christoph Schönborn.
Nelja kardinali dubiatega (kahtlustega) astub konflikt “uue kursi” üle, mida paavst Franciscus püüab Kirikule anda, täiesti uude etappi. Paavstile esitatakse väljakutse kõige kõrgemal tasemel. Ta peab end õigustama. Kardinalid püüavad sellega sundida paavsti selge seisukoha võtmiseni, mille eest paavst Franciscus, nagu kõlab etteheide, hoidub, ehkki viimastel kuudel on temalt mitmelt poolt palutud selge seisukohta võtmist. Dubiatele lisasid neli kardinali sissejuhatava märkuse ja selgitava kirja.
Nende taotlus ei ole seotud konfliktiga “progressistide” ja “konservatiivide” vahel ja kindlasti mitte nende vaenulikkusega paavsti vastu. Neli kardinali tegutsevad „karjaste murest oma karja pärast“. Nad ei ole tahtnud otsida avalikkuse tähelepanu, vaid esitasid Franciscusele oma mured konfidentsiaalselt. Paavstilt ei tulnud aga isegi pärast pikka ootamist mingit vastust. Seetõttu pidasid kardinalid end olema sunnitud ja õigustatud tooma oma kahtlused avalikkuse ette.
Nagu nähtub dubiatest ja nende kaaskirjast, pole nende puhul tegemist ainuüksi uuesti abiellunud lahutatute lubamisega armulauaosadusse. Neli kardinali näevad seeläbi ohustatuna kogu Kiriku moraaliõpetust.
Sissejuhatava eelmärkuse ja dubiate teksti saksa keeles avaldas vatikanist Sandro Magister.
Hädavajalik eelmärkus
Kui neli kardinali saatsid kirja Pühale Isale Franciscusele, tegid nad seda sügava hingehoiulise mure tõttu.
Oleme kindlaks teinud, et paljude usklike seas valitseb tõsine ebakindlus ja suur segadus ja nimelt Kiriku elule väga oluliste küsimusite osas. Oleme kindlaks teinud, et ka piiskoppide kolleegiumist antakse Amoris laetitia kaheksanda peatüki kohta omavahel vastuolus seisvaid tõlgendusi.
Kiriku suur Traditsioon õpetab meile, et väljapääs sellistes olukordades nagu sedaon praegune, seisneb selles, et pöördutakse Püha Isa poole ja palutakse Pühal Tooli lahendada need kahtlused, mis on ebakindluse ja segaduse põhjusteks.
See, mida me teeme, on ka õigluse ja armastuse tegu.
Õigluse tegu: meie algatuse läbi me tunnistame, et Peetruse teenistus on ühtsust tagav teenistus ja Peetrusele – paavstile – kuulub usus kinnitamise teenistus.
Armastuse tegu: me tahame toetada paavsti lõhede ja vastandamiste ennetamisel, seeläbi, et me paludeme teda kõrvaldada igasugune ebaselgus.
Samuti oleme seeläbi täitnud oma täpselt kindlaks määratud kohust. Kanoonilise Õiguse Koodeksi kaanoni 349 kohaselt on kardinalidele, ka igale üksikule kardinalile, usaldatud ülesanne toetada paavsti tema hoolitsemises ülemaailmse Kiriku eest.
Püha Isa on otsustanud mitte vastata. Me oleme seda tema suveräänset otsust mõistnud kutsena rahulikul ja lugupidaval viisil jätkata järelemõtlemist ja arutelu.
Ning seepärast me teavitame kogu Jumala rahvast meie algatusest ja esitame talle kõik dokumendid.
Me loodame, et mitte keegi ei tõlgenda seda “progressiivse-konservatiivse” skeemi kohaselt. See tähendaks täielikku eksimist. Me oleme sügavalt mures hingede tõelise hüve pärast, mis on Kiriku kõrgeim seadus, mitte aga seepärast, et edendada Kirikus teatud laadi poliitikat.
Me tahame loota, et mitte keegi ep peaks meid – ebaõiglaselt – Püha Isa ja inimeste vastasteks, kellel puudub kaastunne. See, mida me oleme teinud ja nüüdki teeme, tuleneb sügavast kollegiaalsest osadusest paavstiga ja kirglikust murest usklike hüve pärast.
Walter kardinal Brandmüller
Raymond L. kardinal Burke
Carlo kardinal Caffarra
Joachim kardinal Meisner
NELJA KARDINALI KIRI PAAVSTILE
Pühale Isale Franciscusele
ja teadmiseks Tema Eminentsile Gerhard L. kardinal Müllerile
Püha Isa,
Teie sinodijärgse apostelliku kirja Amoris laetitia avaldamise järel on teoloogid ja õpetlased esitanud tõlgendusi, mis mitte ainult üksteisest ei erine, vaid on ka omavahel vastuolus, seda eriti VIII peatüki suhtes. Peale selle on massiteabevahendid seda vaidlust omalt poolt veelgi õhutanud ning seeläbi põhjustanud paljude usklike juures kahtlusi, segadust ja ebakindlust.
Seetõttu on meie, allakirjutanuteni, kuid ka paljude piiskoppide ja preestriteni jõudnud arvukalt järelpärimisi erinevatest sotsiaalsetest kihtidest pärit usklikelt, mis puudutavad apostelliku kirja VIII peatükile antavat korrektset tõlgendust.
Ning nüüd lubame me endale, teadlikena oma hingekarjase vastutusest ning soovides üha rohkem teoks teha sinodaalsust milleks Teie Pühadus meid üles kutsub, ning sügava austusega, Teid, Püha Isa, kui kõrgeimat usu õpetajat, keda ülestõusnud Issand on üles kutsunud kinnitama oma vendi usus, paluda, et Te kõrvaldaksite ebakindluse ja tooksite selguse seeläbi, et Te heatahtlikult vastate dubiatele, mille me endile lubame lisada sellele kirjale.
Võtku Teie Pühadus meid õnnistada, sellal kui me tõtame Teile püsiva meelespidamise palves.
Walter kardinal. Brandmüller
Raymond L. Card. Burke
Carlo kardinal. Caffarra
Joachim Card. Meisner
Rooma, 19. september 2016
DUBIA (KAHTLUSED)
1. Kerkib esile küsimus, kas selle alusel, mis on öeldud üleskutses Amoris laetitia, nr. 300-305, on nüüd võimalik anda patukahetsuse sakramendis pattudest lahtimõistmist ning ka Pühale Armulauale lubada sellist isikut, kes, ehkki on seotud kehtiva abielusidemega, elab more uxorio (abikaasade viisil) koos ühe teise isikuga – ning seda ka siis, kui ei ole täidetud tingimused, mis on kindlaks määratletud üleskutses Familiaris consortio (nr. 84) ja on seejärel leidnud kinnitust üleskutsetes Reconciliatio et paenitentia (nr. 34) ja Sacramentum caritatis (nr. 29).Kas apostelliku kirja Amoris laetitia nr. 305 juurde kuuluvas märkuses 351 sisalduvat väljendit „teatud juhtudel“ võib kohaldada ka uues ühenduses more uxorio kooselu jätkavate lahutatute kohta?
2. Kas pärast sinodijärgset apostellikku üleskutset Amoris Laetitia (vrd. nr. 304) on Pühakirjal ja Kiriku Traditsioonil põhinev põhinev püha Johannes Paulus II ringkirjas Veritatis Splendor (nr. 79) sisalduv õpetus eranditeta kehtivate ja iseenesest kurjasid tegusid keelavate absoluutsete moraalinormide olemasolu kohta veel kehtiv?
3. Kas pärast Amoris laetitia nr. 301 on veel võimalik öelda, et üks isik, kes elab alalises vastuolus ühe käsuga Jumala seadusest – nagu näiteks sellega, mis keelab abielurikkumist (vrd Mt 19:3-9) -, elab alalise raske patu objektiivses olukorras (vrd Paavstlik Õigusaktide Nõukogu, 24. juuni 2000 deklaratsioon)?
4. Kas pärast Amoris laetitia (nr. 302) avaldusi „asjaoludest, mis vähendavad moraalset vastutust“, tuleb veel kehtivaks pidada püha Johannes Paulus II ringkirjas Veritatis splendor (nr. 81) sisalduvat Pühakirjal ja Kiriku Traditsioonil põhinevat õpetust, mille kohaselt „asjaolud või taotlused ei saa kunagi üht juba oma objekti läbi iseenesest ebamoraalset tegu muuta subjektiivselt kõlbeliseks või valikuna kõlbavaks teoks“?
5. Kas pärast Amoris laetitia (nr. 303) saab edasi kehtivaks pidada püha Johannes Paulus II ringkirjas Veritatis splendor (nr. 56) sisalduvat Pühakirjale ja Kiriku Traditsioonile põhinevat õpetust, mis välistab südametunnistuse rolli kreatiivse tõlgendamise ning kinnitab, et südametunnistusel ei ole kunagi voli seadustada erandeid absoluutsest moraalinormidest, mis keelavad oma objekti läbi iseenesest kurje tegusid?
Nelja kardinali selgitav märkus
Kontekst
Nn. dubia (ladina k-s “kahtlused”) on formaalsed küsimused, mis esitatakse paavstile ja Usudoktriini Kongregatsioonile, et nõuda selgitusi õpetamise ja praktikaga seotud teatud teemadel.
Eriline nende küsimuste puhul on see, et nad on sõnastatud niiviisi, et nad nõuavad lihtsat vastust “jah” või “ei”, ilma teoloogilise põhjenduseta. Selline viis pöörduda Apostelliku Tooli poole ei ole meie leiutis; see on sajanditevanune tava.
Tuleme nüüd konkreetselt asja juurde, millega meil on tegemist.
Pärast armastust perekonnas käsitleva sinodijärgse üleskutse Amoris laetitia avaldamist on puhkenud laialdane arutelu, seda eelkõige kaheksanda peatüki üle. Eriti lõigud 300-305 on muutunud vastandlike tõlgenduste objektiks.
Paljudele – piiskoppiele, kogudusepreestritele, usklikele – tähistavad need lõigud muutust Kiriku distsipliinis uues ühendus elavate lahutatute suhtes või õpetavad seda isegi selgesõnaliselt; teised seevastu esindavad seisukohta, et isegi kui nad tunnistavad kõnealuste lõikude ebaselgust ja mitmetähenduslikkust, võib neid lugeda järjepidevuses Õpetusameti varasema õpetusega ning nad ei sisalda mingit muutust praktikas ja Kiriku õpetuses.
Ajendatud hingehoiulisest murest usklike pärast saatsid neli kardinali dubiate kujul kirja Pühale Isale, lootuses saada sel moel selgust, sest kahtlused ja ebakindlus on alati väga kahjulikud hingehoiule.
Asjaolu, et tõlgendajad jõuavad erinevatele tulemusi, tuleneb samuti erinevatest viisidest kristliku elu käsitlemisel. Selles mõttes puudutavad üleskutses Amoris laetitia käsitletud probleemid mitte ainult seda küsimust, kas uude ühendusse astunud lahutatuid võib (teatud tingimustel) lubada uuesti sakramentide osadusse või mitte. Pigem tulenevad dokumendi erinevast tõlgendamisest kaerinevad, omavahel vastuolus olevad lähenemisviisid kristlikule eluviisile.
Seepärast on oluline tähele panna, et kui dubiate esimene küsimus puudutab praktilist küsimust seoses uude tsiviilabiellu astunud lahutatutega, on ülejäänud neli küsimust seotud kristliku elu põhiküsimustega.
Küsimused
Kahtlus nr. 1
Kerkib esile küsimus, kas selle põhjal, mis on öeldud üleskutses Amoris laetitia, nr. 300-305 all, on nüüd võimalik anda patukahetsuse sakramendis õigeksmõistmist ja lubada Pühale Armulauale isikut, kes, ehkki on küll seotud kehtiva abielusidemega, elab more uxorio koos teise isikuga – ning seda isegi siis, kui ei ole täidetud tingimused, mis said sätestatud üleskutses Familiaris consortio nr. 84 ja mida seejärel kinnitati üleskutsetes Reconciliatio et paenitentia nr. 34 ja Sacramentum caritatis nr. 29. Kas üleskutse Amoris laetitia (nr. 305 juurde kuuluvas) joonealuses märkuses 351 sisalduvat väljendit „teatud juhtudel“ võib kohaldada uues ühenduses elavatele lahutatutele, kes jätkavad kooselu more uxorio?
Esimene küsimus puudutab eelkõige üleskutse Amoris laetitia nr. 305 ja joonealust märkust 351. Märkus 351 ei maini patukahetsuse ja Armulauaosaduse sakramentidest rääkides tsiviilabiellu astunud lahutatuid ning seda ei tee ka põhitekst.
Paavst Johannes Paulus II on juba oma apostellikus kirjas Familiaris consortio, lõigus 84, pööranud tähelepanu võimalusele lubada uude tsiviilabiellu astunud lahutatuid osa saama sakramentidest. Ta loetleb selleks üles kolm tingimust:
- Asjaomased isikud ei saa lahku minna, toime panemata uut ebaõiglust (nt võivad nad kanda vastutust oma laste kasvatamise eest).
- Nad võtavad endale kohustuse elada vastavalt oma olukorra tõele, loobudes kooselust, justkui oleksid nad mees ja naine (more uxorio) ning hoidudes ainult abikaasadele reserveeritud aktidest.
- Nad väldivad põhjuse andmist skandaaliks (st et nad väldivad patu avaldumist võimaldavaid olukordi, et vältida ka teiste inimeste patule juhtimise ohtu).
Üleskutses Familiaris consortio (nr. 84) ning sellele järgnenud dokumentides üles loetletud tingimused ilmnevad meile koheselt mõistlikena, kui me endale meelde tuletame seda, et abieluline ühendus ei põhine ainult vastastikusel kiindumusel ning et seksuaalaktid ei ole üks triviaalne tegevus teiste tegevuste seas, mida üks paar ette võib võtta.
Seksuaalsed suhted on määratud abielulise armastuse jaoks. Nad on midagi nii olulist, nii head ja nii väärtuslikku, et nad vajavad erilist konteksti: abielulise armastuse konteksti. Seetõttu peavad neist hoiduma mitte ainult lahutatud, kes elavad uues ühenduses, vaid ka kõik need, kes pole abielus. Kiriku jaoks on kuues käsk – „Sa ei tohi abielu rikkuda“ – alati hõlmanud igasugust sellist inimese seksuaalsuse rakendamist, mis pole abieluline, see tähendab, igat liiki seksuaalakte peale nende, mis pole toime pandud seadusliku abikaasaga.
Tundub, et Kirik, kui ta peaks lubama Armulaua osadusse need usklikud, kes on oma seaduslikust abikaasast eraldunud või on end temast lahutada lasknud ja kes on sõlminud uue ühenduse, milles nad elavad nii, nagu nad oleksid mees ja naine, õpetaks sellise osadusse lubamise praktika läbi abielu, inimese seksuaalsuse ja sakramentide olemuse kohta järgmisi õpetuslauseid:
- Lahutus ei tühista abielusidet ja partnerite uus ühendus ei ole abielu.Sellest hoolimata võivad isikud, kes pole abielus, teatud tingimustel legitiimsel viisil toime panna seksuaalseid intiimakte.
- Lahutus tühistab abielusideme.Isikud, kes pole abielus, ei saa legitiimsel viisil toime panna seksuaalakte. Lahutatud ja uuesti abiellunud on legitiimsel viisil abiellunud ja nende seksuaalaktid on lubatud viisil toime pandud
- Lahutus ei tühista abielusidet ja uues ühenduses viibivad partnerid pole omavahel abielus.Isikud, kes pole abielus, ei või toime panna seksuaalakte. Seetõttu elavad uude tsiviilabiellu astunud lahutatud alalise, avaliku, objektiivse ja raske patu seisundis. Kui Kirik lubab isikuid Armulauale, ei tähenda see, et ta seeläbi heaks kiidaks nende avaliku elu viisi; usklik võib ka teadlikuna raske patu seisundist Armulauale tulla. Et saada patukahetsuse sakramendis õigeksmõistmise osaliseks, pole mitte alati hädavajalik omada otsust vaja muuta oma elu. Sakramendid on seega elust eraldatud: kristlikud riitused ja jumalakultus liiguvad teises valdkonnas kui kristlik moraalne elu.
Kahtlus nr. 2
Kas pärast sinodijärgset apostellikku üleskutset Amoris laetitia (vrd. nr 304) on Johannes Paulus II ringkirjas Veritatis splendor (nr. 79) Pühakirjal ja Kiriku Pärimusel põhinev õpetus eranditult kehtivate ja iseenesest kurjasid tegusid keelavate absoluutsete moraalinorme olemasolu kohta veel kehtiv?
Teine küsimus puudutab nn. iseenesest kurjade tegude eksisteerimist. Ringkirja Veritatis splendor lõik 79 esindab käsitlust, et on võimalik „mõningate käitumisviiside või konkreetsete tegude tahtlikku valikut vastavalt nende liikidele […] hinnata moraalselt kurjadeks, arvestamata sealjuures kavatsust, millega see valimine toime pandi või nende tegude kõiki eeldatavaid tagajärgi asjassepuutuvatele isikutele“.
Ringkiri õpetab niisiis, et on olemas teod, mis on alati kurjad ja mis on keelatud ilma eranditeta kohustavate moraalinormide läbi (“moraalsed absoluudid”). Need moraalsed absoluudid on alati negatiivsed, see tähendab, et nad ütlevad meile, mida me ei tohi teha: „Sa ei tohi tappa“ ja „Sa ei tohi abielu rikkuda“. Ainult negatiivsed normid saavad ilma eranditeta kohustada.
Peale ringkirja Veritatis splendor pole iseenesest kurjade tegude puhul enam mingi asjaolude või kavatsuste eristamine hädavajalik. See kehtib näiteks ka juhul, kui salaagendina tegutsev terroristi naine võiks terroristiga abielurikkumist toime pannes saada väärtuslikku teavet, et päästa oma kodumaa. (See kõlab nagu näide James Bondi filmist, kuid selle üle on juba arutlenud püha Aquino Thomas traktaadis De malo, q. 15, a. 1). Johannes Paulus II esindab käsitlust, et eesmärk (siin “päästa kodumaa”) ei saa muuta teo liiki (“abielurikkumise toimepanemine”) ning sellest piisab, et ära tunda teo liiki (“abielurikkumine”) ning teada, et seda ei tohi teha.
Kahtlus nr. 3
Kas pärast Amoris laetitia nr. 301 on veel võimalik öelda, et inimene, kes elab alaliselt vastuolus ühe käsuga Jumala seadusest – nagu näiteks sellega, mis keelab abielurikkumise (vrd Mt 19:3-9) –, viibib alalise raske patu objektiivses olukorras (vrd Paavstliku Õigusaktide Nõukogu selgitus 24. maist 2000)?
Punktis 301 tuletab Amoris laetitia meelde seda, et Kirikul „on soliidse arutluse varamu mitmjesuguste kergendavate tingimuste ja asjaolude üle“ ning jõuab järeldusele: „Seetõttu pole enam võimalik väita, et kõik need, kes elavad nn irregulaarses olukorras, viibivad surmapatu seisundis ja on kaotanud pühitseva armu.“
Oma 2000. aasta 24. mai selgituses tahtis Paavstlik Õigusaktide Nõukogu selgitada Kanoonilise Õiguse Koodeksi kaanonit 915, mis ütleb: „Pühale Armualauale ei tohi lubada […] nagu ka teisi, kes püsivad jonnakalt ilmses raskes patus“. Paavstliku Õigusaktide Nõukogu selgitus ütleb, et seda kaanonit tuleb rakendada ka nende usklike suhtes, kes on lahutatud ja uue tsiviilabiellu sõlminud. See selgitab, et “rasket pattu” tuleb mõista objektiivselt, kuna sellel, kes jagab Armulauasakramenti, pole kuidagi võimalik hinnata iga konkreetse isiku subjektiivset vastutust.
Selgituse kohaselt puudutab küsimus sakramentide osadusse lubamisest hinnangut konkreetse isiku objektiivse elulise seisundi kohta, mitte aga hinnangut selle kohta, kas see isik viibib surmapatu seisundis või ei. Ta võib tegelikkuses olla kas subjektiivselt mittetäielikult või üldsegi mitte vastutav.
Samale arutlustasandile jääb ka püha Johannes Paulus II, kui ta oma ringkirjas Ecclesia de Eucharistia (nr. 37) meenutab, et „otsuse tegemine pühitseva armu seisundis viibimise kohta kuulub ainult asjaomasele isikule, kuna tegemist on südametunnistuse otsusega“. Seega omab üleskutses Amoris laetitia esitatud eristus surmapatu subjektiivse seisundi ja raske patu objektiivse olukorra vahel soliidset vundamenti Kiriku õpetuses.
Johannes Paulus II rõhutab seda siiski ka edasises: „Aga juhtudel, kui väline käitumine on tõsises, ilmselges ja püsivas vastuolus moraalinormiga, ei saa Kirik oma hingehoiulises hooles õige korra pärast kogukonnas ning austusest sakramendi vastu muudmoodi kui täita oma kohust.“ Seega kinnitas ta veel kord eelpool nimetatud kaanoni 915 õpetust.
Dubiate 3. küsimus taotleb samuti selgitamist, kas ka pärast üleskutset Amoris laetitia on võimalik öelda, et need isikud, kes elavad habituaalselt vastuolus Jumala seaduse ühe käsuga, elavad habituaalse raske patu objektiivses olukorras – seda isegi juhul, kui teatud põhjustel pole kindel, et nad oma habituaalse üleastumise eest ka subjektiivselt vastutavad.
Kahtlus nr. 4
Kas pärast Amoris laetitia nr. 302 avaldusi „moraalset vastutust vähendavate asjaolude kohta“ tuleb ka edaspidi kehtivaks pidada püha Johannes Paulus II ringkirja Veritatis splendor (nr. 81) Pühakirjal ja Kiriku Traditsiooni põhinevat õpetust, mille kohaselt „asjaolud või kavatsused ei saa kunagi üht juba oma objekti läbi iseenesest ebakõlbelist akti muuta ’subjektiivselt‘ kõlbeliseks või moraalse valikuna kõne alla tulevaks aktiks“?
Lõigus 302 rõhutab Amoris laetitia, et „negatiivne arvamus otsus objektiivse olukorra kohta ei sisalda mingit otsust asjaomase isiku vastutuse või süü kohta“. Dubia võtavad seisukoha õpetuse suhtes, nii nagu selle on sõnastanud Johannes Paulus II ringkirjas Veritatis splendor: Selle kohaselt ei muuda asjaolud asjaolud või head kavatsused kunagi iseenesest kurja tegu õigustatuks või isegi heaks teoks.
Küsimus kõlab, kas Amoris laetitia on kooskõlas tõdemusega, et iga tegevus, mis astub üle Jumala käsust (nagu abielurikkumine, vargus, valevanne), ei saa kunagi, ka isiklikku vastutust vähendavaid asjaolusid arvesse võttes, muutuda õigustatuks või isegi heaks.
Kas need teod, mida Kiriku traditsioon on määratlenud raskete pattude ja iseenesest kurjade tegudena, on ka edaspidi hävitavad ja kahjulikud igaühele, kes nad toime paneb, ükskõik millises subjektiivse vastutuse seisundis ta ka ei viibiks?
Või võivad need teod sõltuvalt isiku subjektiivsest seisundist ning asjaolude ja kavatsustest lakata olemast kahjulikud ning muutuda kiiduväärseteks või vähemalt õigustatuteks?
Kahtlus nr. 5
Kas pärast Amoris laetitia nr. 303 tuleb ka edaspidi kehtivaks pidada püha Johannes Paulus II ringkirja Veritatis splendor (nr. 56) Pühakirjal ja Kiriku Traditsioonil põhinevat õpetust, mis välistab südametunnistuse rolli kreatiivse tõlgenduse ja kinnitab, et südametunnistusel pole kunagi voli seadustada erandeid absoluutsetest moraalinormidest, mis keelavad oma objekti läbi iseendast kurjasid tegusid?
Amoris laetitia ütleb (nr. 303): „Südametunnistus võib ära tunda mitte ainult seda, et mingi olukord ei vasta evangeeliumi üldistele nõuetele. Ta võib ka siiralt ja ausalt ära tunda seda, mis on esmane suuremeelne vastus, mida Jumala võib anda […]“. Dubia paluvad selgitusi nende avalduste kohta, kuna need võimaldavad erinevaid tõlgendusi.
Nende jaoks, kes toovad mängu idee kreatiivsest südametunnistusest, võivad Jumala seaduse ettekirjutused ja individuaalse südametunnistuse norm olla omavahelises pinges või isegi vastuolus, kusjuures viimane sõna peab alati jääma südametunnistusele, mis langetab lõpliku otsuse hea ja kurja asjus. Veritatis splendor (nr. 56) ütleb: „Sellel aluspõhjal usurpeeritakse endale õigus põhjendada endale vastuvõetavaid nn ’pastoraalseid‘ lahendusi, mis on vastuolus Õpetusameti õpetusega ja õigustavad ’kreatiivset‘ hermeneutikat, mille kohaselt konkreetne negatiivne käsk poleks kõlbelisele südametunnistusele tõepoolest kõikidel juhtudel kohustav“.
Sellest vaatenurgast ei piisa südametunnistusele kunagi sellest, kui ta teab: „See on abielurikkumine“ ja „See on mõrv“, et teada saada, kas tegemist on millegi sellisega, mida teha ei või ja ei tohi. Pigem tuleks vaadata ka asjaolusid ja kavatsusi, et teada saada, kas antud tegu ei või lõppkokkuvõttes olla õigustatud või isegi kohustav (vt. dubiate 4. küsimust). Nende teooriate kohaselt võib nimelt südametunnistus ka õiguspäraselt otsustada, et mingil konkreetsel juhul seisneb Jumala tahe minu jaoks teos, millega ma rikun ühte Tema käskudest. Käsus „Sa ei tohi abielu rikkuda“ nähaks ainult üldist normi. Siin ja praegu, arvestades asjaolusid ja minu häid kavatsusi, oleks abielurikkumise toimepanemine just see, mida Jumal minult tegelikult tahab. Sellest vaatenurgast võib juhtumeid nagu vooruslik abielurikkumine, seaduslik mõrv ja kohustav valevanne vähemalt ette kujutada.
See tähendab, et südametunnistust käsitletakse instantsina, millel on voli otsustada autonoomselt hea ja kurja üle, Jumala seadust aga käsitletakse koormana, mis on meelevaldselt meie üle seatud ja mis mingil hetkel võib vastuolus seista meie tõelise õnnega.
Kuid südametunnistus ei otsusta hea ja kurja üle. Idee “südametunnistuse otsusest” on eksitav. Südametunnistusele omane akt on hinnang ja mitte üle otsus. Ta ütleb: „See on hea“ ja „See on halb“. See headus või kurjus ei sõltu temast. Südametunnistus võtab ühe teo headuse või kurjuse antusena omaks ja tunnistab selle õigeks, et seda teha. Et anda hinnangut, vajab südametunnistus kriteeriumeid; ta sõltub täielikult tõest.
Jumala käsud on teretulnud abi, mis on kingitud südametunnistusele selleks, et ta suudaks mõista tõde ja langetada seega tõekohane hinnang. Jumala käsud teevad ilmsiks tõe hüve kohta, meie sügavaima olemuse kohta, ning avavad otsustava tõe selle kohta, kuidas elada hästi.
Ka paavst Franciscus väljendab Amoris laetitia (nr. 295) samade mõistetega: „Seadus on ka Jumala kingitus, mis näitab teed, kingitus kõigile ilma eranditeta“.
Saksa keelest infoportaalist Katholisches tõlkis isa Ivo Õunpuu