ON KEELATUD NIMETADA SEDA ABIELULAHUTUSEKS. KUID KINDLASTI NÄEB SEE SELLISENA VÄLJA
Sandro Magister
www.chiesa.espressonline.it
Paavst Franciscuse algatatud abielu protsesside reformid rohkendavad abielu kehtimatuks kuulutamise dekreete mõnedest tuhandetest mõnede miljoniteni. Nad hakkavad olema kergesti kättesaadavad isegi kuni 45 päeva jooksul. Perekonnateemaline Sinod alustab oktoobris juba muutunud maastikul.
Rooma, 15. september 2015 – Päevade möödudes saab üha selgemaks, kui revolutsiooniline on paavst Franciscuse poolt 8. septembril avaldatud kahe motu proprio (teine Ida riituste katoliku kirikutele) käsitlusala abielu kehtimatust käsitleva kohtuprotsessi reformi kohta.
Dokumendi sissejuhatuses esitab paavst ise reformi põhjenduse:
“Määratu hulk usklikke, kes, hoolimata sellest, et nad vajavad kedagi, kes hoolitseks nende südametunnistuse kujundamise eest, lükatakse liiga sageli kõrvale Kiriku juriidiliste struktuuride poolt.”
Motu propriote ametlikul esitlemisel väljendas reformi välja töötanud komisjoni esimees, Rota Romana dekaan monsinjoor Pio Vito Pinto seda põhjust ka objektiivselt:
“Liikuda paari tuhande tühisena tuvastamise piiratud arvult selle tohutu numbri õnnetute suunas, kes küll võiksid omada tühiseks kuulutamise deklaratsiooni, kuid kes on olemasoleva süsteemi poolt sellest ringist välja jäetud.”
Franciscus on teatud ajast saadik olnud veendumusel, et vähemalt pooled üle terve maailma kiriklikult sõlmitud abieludest on kehtimatud. Ta ütles nii 28. juulil 2013 Rio de Janeirost Rooma tagasi pöörduva lennu ajal peetud pressikonverentsil. Ta ütles sedasama kardinal Walter Kasperile ja Kasper omakorda ütles sedasama 7. mail 2014 Commonwealile antud intervjuus.
Ning seepärast need usklikud, kelle ootused oma abielude tühiseks tunnistamiseks on jäänud tähelepanuta, on samuti tunnistatud osaks nendest “vaeste” massidest, kes Pinto poolt visandatud Franciscuse nägemuse kohaselt asetsevad tema pontifikaadi keskmes. Need on miljonid ja miljonid “õnnetud”, kes ootavad neile õigusega kuuluvat abiteenust.
Jorge Mario Bergoglio sisse viidud menetluse reform seab eesmärgiks just täpselt selle: lubada neile lõpututele hulkadele kergelt, kiiresti ja tasuta ligipääsu nende abielu tühiseks tunnistamisele.
Möödunud oktoobril toimunud sinod (vaata lõppdokumendi 48. paragrahvi) väljendas üldist toetust protseduuride täiustamise taotlusele. Kuid oluline hulk sinodiisasid ütles, et nad olid ühe või teise reformi vastu, mida erinevalt poolt pakuti. Ning sellest hoolimata on täpselt need samad reformid, mida nüüd võib leida motu proprios.
KORRALINE MENETLUS
Reform visandab abielumenetluse kaks peamist tüüpi. Üks neist on korraline menetlus ja teine – täiesti uus – selline, mida nimetatakse “lühemaks”.
Korralise menetluse puhul on peamiseks uuenduseks abielu tühiseks tunnistamiseks kohustusliku topeltotsuse nõude likvideerimine. Nõutud on ainult üks otsus, nii nagu see oli eksperimendi vormis lubatud aastatel 1971-1983 Ameerika Ühendriikides, mööndus, mis tühistati pärast kirikukohtute väljastatud tühiseks kuulutamise dekreetide uputust ning selle uputuse tulemusena “katoliiklike abielulahutuste” halva maine saavutamist sellele eksperimendile.
Üksainus dekreet lühendab korralise menetluse kestust ilma apellatsioonita umbes ühe aastani.
Enamgi veel, kirikukohtud tuleb luua igas diötseesis üle terve maailma, ükskõik kui väike või kauge see ka poleks – see on eesmärk, millest Katoliku Kirik kaasajal on väga kaugel, peamiselt kas vaimulikest või ilmikutest asjatundjate vähesuse pärast kirikuõiguse valdkonnas.
Kuid on teine veelgi olulisem uuendus, mis on esitatud uue kaanoni 1678 § 1 all, mis peab asendama kaanoni 1536 § 2 jõusolevas kanoonilise õiguse koodeksis.
Sellal kui asendamisele kuuluvas kaanonis “ei saa täieliku tõenduse jõudu omistada” osapoolte ütlustele, välja arvatud juhul “kui pole muid elemente, mis neid põhjalikult tõestavad”, siis uues kaanonis “osapoolte tunnistused võivad omada täieliku tõenduse jõudu” ja neid peab kohtunik sellistena ka tunnistama, “kui pole teisi elemente, mis neid ümber lükkavad”.
Selles võib näha osapoole subjektiivsuse ülistamist, mis sobib kenasti kokku monsinjoor Pinto ja tema juhitud komisjoni sekretäri Alejandro W. Bunge kahe motu proprio ametlike esitlustega „põhimõtte motivatsiooni“ puudutavas osas – nende arvates ajendab see paljusid katoliiklasi ja tulevikus lausa „masse“ pöörduma oma abielu asjus kirikukohtute poole.
“Tühiseks kuulutamist taotletakse südametunnistusest tulenevatel põhjustel, näiteks et elada Kiriku sakramentide toel või et täiustada uut ja õnnelikku abielu, mis pole selline nagu oli esimene.”
Seetõttu on kerge ette näha, et pikaajaline vaidlus lahutatud ja uuesti abiellunud isikute Armulauaosadusse lubamise üle raugeb nende faktide keskel, kui ta on asendatud piiramatute ja praktilistelt eksimatute taotlustega esimese abielu tühiseks tunnistamiseks.
“LÜHEM” MENETLUS
Ometigi seisneb Franciscuse sisse viidava reformi suurim uuendus “lühemas” menetluses.
Väga lühikeses, tõepoolest. Uute kaanonite kohaselt see võib alata ja lõppeda ainult 45 päeva pikkuse ajavahemiku jooksul ja selle läbiviijaks võib ainsa ja kõrgeima kohtuniku rollis olla kohalik piiskop.
Toetumine lühendatud menetlusele on lubatud “juhtudel, mille puhul abielu väidetavat tühisust toetavad iseäranis ilmselged argumendid.”
Kuid enamgi veel. Toetumine sedalaadi lühendatud menetlusele pole mitte ainult lubatud, vaid ka julgustatud, kui me näeme üliküllast loetelu toetavatest asjaoludest, millega on varustatud motu propriole lisatud “menetlusreeglite” 14. artikli § 1.
See artikkel ütleb:
“Asjaolude seas, mis võivad lubada abielu tühisuse kohtuasja käsitlemist lühema menetluse abil […] on näiteks:
– usu puudumine, mis võib tekitada nõusoleku simuleerimise või tahet määratleva eksituse,
– abielulise kooselu lühidus,
– paljunemise vältimiseks tehtud abort,
– jonnakas püsimine abieluvälises suhtes laulatuse ajal või vahetult peale seda,
– viljatuse või raskekujulise nakkava haiguse, või eelmisest suhtest sündinud laste või vangisolemise fakti kuritahtlik varjamine,
– abiellu astumiseks abielulise kooselu suhtes täiesti väliste põhjuste olemasolu või täielikult naise ettenägematu rasedusest tingitud põhjus abiellumiseks,
– nõusoleku väljapressimiseks kasutatud füüsiline vägivald,
– meditsiiniliste dokumentidega tõestatud puudulik mõistuse kasutamise võime,
– etc. (jne)…
See loetelu on jahmatav oma seosetus mitmekesisuses. See sisaldab asjaolusid, nagu näiteks nõusoleku väljapressimiseks rakendatud füüsiline vägivald, mis on tõelised põhjused abielu tühisuseks. Kuid see sisaldab ka teisi asjaolusid, nagu näiteks abielulise kooselu lühidus, mis mitte mingil kujul ei saa toetada abielu kehtimatuks kuulutamise dekreeti. Ning see sisaldab veel üht asjaolu, usu puudumist, mida, ehkki seda on raske hinnata, kutsutakse üha sagedamini uue universaalse üldvõtmena abielu kehtimatuse toetuseks. Ning ometigi on kõik need asjaolud üles loetletud võrdsel tasemel koos seda loetelu lõpetava “jne”-ga, mis kutsub sellele nagu süda lustib lisama teisi põhjuseid.
Kuid peale selle, et see loetelu on heterogeenne, ilmneb see ka eksitavana. Iseenesest loeb see ainult üles asjaolud, mis lihtsalt lubavad kellelegi ligipääsu “lühema” menetluse kasutamisele. Kuid on väga kerge tõlgendada seda loeteluna asjaoludest, mis lubavad kellelegi saavutada abielu tühiseks tunnistamise. Paljud abielupaarid on kogenud mõnda loetletud asjaoludest – näiteks rasedust enne laulatust. Seepärast on igati loomulik, et kui nad kogevad seda survet, mida Kirik neile avaldab, sisendades neile – täpselt neid asjaolusid neile ette tuues -, et nad võivad taotleda abielu tühiseks kuulutamise menetlust ja pealegi veel kiirkorras, siis võib neis kujuneda veendumus, et vastava taotluse korral võib nende abielu kehtimatuks kuulutada.
Lühidalt, kui eelpool kirjeldatule lisada veel, et igas diötseesis tuleb avada ettevalmistava nõustamise teenust pakkuv punkt, et juhtida sellele rajale kõik need, kes näivad olevat selleks valmis, on juhul, kui sisse seatud “lühemat” menetlust on juba kord alustatud, tühiseks kuulutamise dekreedi saavutamine praktiliselt garanteeritud. Üleüldise arusaamise kohaselt on see abielulahutus, nii nagu seda näib ise ette nägevat ja kartvat ka paavst Franciscus, kui ta kirjutab sissejuhatuses motu propriole:
“Minu tähelepanu alt pole välja jäänud see, kuivõrd võib kiirkorras tehtud otsus seada riski alla abielu lahutamatuse põhimõtte.”
Ning ta jätkab:
“Just nimelt sel põhjusel olen ma otsustanud, et kohtunikuks sellise menetluse puhul peab olema piiskop ise, kes oma hingekarjase ameti väel on koos Peetruse ametiga kindlaimaks garantiiks katoliiklikule usus ja distsipliini ühtsusele.”
Monsinjoor Pinto tunnistas siiski reformi ametlikul esitlemisel, et “piiskop, kelle diötseesis on miljoneid usklikke, ei suuda isiklikult kontrollida kõikide abielu tühisust puudutavate otsuste langetamist kõikide seda taotlevate usklike puhul.”
Üle ei tohi vaadata ka sellest, et tegelikult vähe, väga vähe selliste menetluste puhul kohtunikuna tegutsemiseks hädavajaliku juriidilise kompetentsiga piiskoppe.
NII NAGU IDA KIRIKUTES
Improviseeritult koostatud vähem kui aasta jooksul ning tahtlikult avalikustatud enne oktoobris kokku tulevat perekonna-teemalist Piiskoppide Sinodit, ilmneb paavst Franciscuse otsustatud abielumenetluste reform savijalgadel seisva kolossina, mille elluviimine tõotab tulla pikk ja raske, kuid mis juba enne jõustumist on põhjustanud vahetuid tulemusi avalikus arvamuses Kiriku sees ja väljaspool seda.
Neist tulemustest peamine on laialdaselt leviv veendumus, et nüüd on isegi Katoliku Kirik teinud ruumi abielulahutusele ja teise abielu õnnistamisele.
Reformi ametlikul esitlemisel tõi piiskop Dimitrios Salachas, Bütsantsi riituse kreeka-katoliiklaste Ateena apostellik eksarh välja selle motu proprio teise uuenduse:
“Nagu mulle tundub, on see esimene kord, kui juriidilise iseloomuga paavstlik dokument on tuginenud patristilisele hingehoiulise halastuse põhimõttele, mida Ida kirikutes kutsutakse oikonomia‘ks, et pöörduda sellise probleemi lahendamise poole nagu seda on abielu tühiseks kuulutamise deklaratsioon.”
Silmnähtavalt oli paavst Bergogliol ka see tulemus mõttes, kui ta kahe aasta eest, tagasilennul Rio de Janeirost Rooma, ütles:
“Õigeusklikud järgivad oikonoomia teoloogilist põhimõtet, nagu nad seda kutsuvad, ning nad annavad abieluks teise võimaluse, nad lubavad seda. Ma usun, et seda küsimust tuleb uurida.”
Inglise keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu
ALLIKAS: www.chiesa.espressonline.it