KIRIKLIK VAATLEJA

Rorate Caeli Blogspot, 17. september 2014

Sobiv keskkond banaalsete kiirtoodete serveerimiseks

Sissejuhatus Rorate Caeli Blogspot toimetuselt

Allpool kirjeldamist leidev uskumatu stseen on jäänud laiemalt teadmata ning seda pole varem  mainitud, kuid nüüd on selle toimumine kinnitust leidnud ühelt loo peaosaliselt ilmunud mälestuste raamatus. Aastatel 1963-1970 koos käinud nõukogu, organisatsioon, mis oli “reformide” varjus peapiiskop Annibale Bugnini juhtimisel võtnud endale ülesandeks Rooma riituse muutmise ja hävitamise, jõudis Novus Ordo Missae (paavst Paulus VI uue missakorra) uue “kaanoni” koostamist  saatnud palavikulise kiirustamise käigus enneolematule aukartusetuse tasemele. Valminud visand oli sedavõrd kehv ja ohtukuulutav, et uus armulauapalve tuli viimasel minutil ümber kirjutada – seda tehti kahe mehe hilisõhtusel kohtumisel ühes Rooma restoranis.

Pooleteist tuhande aasta vältel oli Rooma missakaanon peaaegu täielikult muutumatuna püsinud (sel põhjusel nimetataksegi seda kaanoniks ehk reegliks – muutumatuks ja ainulaadseks). Siis aga otsustas Nõukogu, ilma ühegi viiteta Sacrosanctum Conciliumile (Vatikani II Kirikukogu konstitutsioonile liturgiast), välja pakkuda uue anafoori, justkui oleks tegemist millegi sama tähtsusetuga kui jäätisele maitselisandite valimine. Uued armulauapalved koostati 1968. aasta saatuslikul maikuul, samal ajal, kui Lääne noorus kõikjal mässas ja meeleavaldusi korraldas. Teoreetiliselt oli tegemist vana missakorra aastatel 1965-1967 köndistatud versiooniga, kuid sisuliselt oli tegu teesillutamisega 1969. aastal sisse seatud uuele missakorrale. Milleks selline kiirustamine? Nii nagu kõikide teistegi liturgilise revolutsiooni juurde kuulunud ettevõtmiste puhul, arvestasid Bugnini ja tema käsilased sellega, et kõike tuleb teha võimalikult kiiresti, enne kui terve mõistuse tõusulaine nad peatab. Selle arvestusega panid nad täppi. Kirik saigi endale 1968. aastal uue, agressiivselt pealesurutud ja ambivalentse riituse.

Lugu, mis saadab uutest euharistilistest palvetest kõige populaarsemat (II euharistilist palvet), on auväärse Rooma riituse suhtes uskumatult solvav ja demonstreerib veelkord, miks uus missakord endast kõige tõese ja järeleproovitu vastandit kujutab. Tegemist on õõnsa ühistööga reaalsustaju kaotanud “ekspertidelt”, kes olid oma revolutsioonilisuses sedavõrd upsakad, et arvasid endal olevat õiguse igivana, 2000 aasta jooksul orgaaniliselt arenenud ning pühakute, preestrite ja usklike siira pühendumusega loodud vaimupärandi üle kohut mõista. Nende ühistöö tulemuseks oli midagi nii veidrat, et arukamad inimesed on seda nimetanud „labaseks käigupealt tarbitavaks kiirtooteks“.

Kardinal Ratzingeril oli õigus, kui ta uut missakorda selliselt nimetas. Miks, seda selgitab meile Sandro Magister oma allpool esitatud blogisissekandega (tõlgitud tema itaaliakeelsest blogist), kui ta vahendab Vatikani II Kirikukogul konsultandina osalenud (ning hiljem Kirikukogu otsustes väga pettunud) isa Louis Bouyer’ mälestusi. Tema mälestusteraamat ilmus 2013. aastal Prantsusmaal, kirjastuselt Éditions du Cerf.

Keevalised mälestused konvertiidilt,

kellest Paulus VI soovis kardinali teha

Sandro Magister

Paavst Paulus VI kavatses ta tõepoolest kardinaliks nimetada, kui teda poleks tagasi hoidnud raevukas reaktsioon, mida see otsus oleks põhjustanud Prantsuse piiskoppide seas. Tol ajal oli nende juhiks Pariisi peapiiskop ja Piiskoppide Konverentsi president kardinal François Marty – „juhmuseni ignorantne” ja „kõige elementaarsema arutlusvõimeta” isik.

Kardinalikaabust ilma jäänud ja oma peavaenlast selliste sõnadega iseloomustanud mees oli hiilgav teoloog ja liturgist Louis Bouyer (1913-2003), nagu selgub tema valusast mälestusteraamatust Mémoires, mille kirjastus Éditions du Cerf avaldas kümme aastat pärast tema surma.

Luterlasena üles kasvanud ja hiljem Pariisis pastorina töötanud Bouyer pöördus katoliiklusesse 1939. aastal, olles lummatud Katoliku Kiriku liturgiast, mille alaste teadmistega paistis ta silma juba ammu enne seda, kui ta autoriteetse eksperdina kirjutas püha nädala riitustest oma peateose “Paasamüsteeriumid”.

Vatikani II Kirikukogu ettevalmistuskomisjoni liikmeks kutsutuna adus ta kohe ja instinktiivselt nii selle suurust kui ka armetust ning taandas end peagi toimuvast. Seda aega iseloomustanud odav “Alice imedemaalt”-stiilis oikumenism oli tema jaoks talumatu. Üks vähestest Kirikukogul osalenud teoloogidest, kes tema arusaamu jagasid, oli noor Joseph Ratzinger, kes pälvib tema raamatus ainult kiidusõnu. Teisalt oli üks väheseid kõrgeid kirikutegelasi, kes koheselt hindas tema annet ja väärtust silmapaistva teoloogi ja liturgistina, Giovanni Battista Montini – sellal veel Milano peapiiskop.

Paavstiks saanud ja endale Paulus VI nime võtnud Montini soovis Bouyeri näha liturgiareformi komisjonis, mille eesistujaks oli “teoreetiliselt” kardinal Giacomo Lercaro – „lahke loomuga mees,” kuid „võimetu tõrjuma nurjatu ja mesikeelse” Annibale Bugnini manipulatsioone – viimane oli nimetatud komisjoni sekretär ja tegelik juht, „samavõrd kultuuritu kui autundeta inimene”.

Just Bouyer oli see, kes pidi parandama uue II euharistilise palve äärmuslikult kohutavat sõnastust: Bugnini oli soovinud sellest koguni Sanctuse välja kärpida. Tal tuli ümber kirjutada uue kaanoni tekst, mida tänapäeval missadel ette loetakse, ning tuli teha seda kiiruga: hilisõhtusel ajal ühe Trastervere trahteri laua taga koos benediktiinist liturgisti Bernard Bottega, piinavas teadmises, et hommikuks peab kõik valmis olema.

Kuid kõige selles juures, nagu Bouyer meenutab, oli kõige hullem see, kuidas Bugnini sõnadega „paavst tahab seda” talle vastu vaielda püüdnud komisjoniliikmete suid sulges – näiteks surnute liturgia koost lammutamisel või tunnipalve teenistuse (Divinum Officium) psalmidest vannutavaid vormeleid (kurjust sõitlevaid väljendeid, imprecatoria) eemaldades.

Bouyer kirjeldab oma mälestustes, et kui ta hiljem paavst Paulus VI-ga toimunud reformide üle arutles „ei olnud paavst nendega sugugi rohkem rahul kui mina ise“ ning oli temalt küsinud „Miks te selle reformiga sedamoodi takerdusite?” Bouyer vastanud seepeale: „Sest Bugnini veenis meid pidevalt, et see oli teie kindel tahtmine,” ning Paulus VI omakorda: „Kuidas nii? Ta ütles mulle, et te kõik olete selle üksmeelselt heaks kiitnud…”

Bouyer meenutab oma mälestusteraamatus Mémoires, et paavst Paulus VI pagendas „põlastusväärse” Bugnini Teherani nuntsiuseks, kuid selleks ajaks oli kahju juba sündinud. Olgu lisatud, et Bugnini erasekretär Piero Marinist sai hiljem Johannes Paulus II paavstlik peatseremooniaar (aastatel 1983 – 2007) ning isegi veel täna ringlevad jutud, mis ennustavad teda Jumalateenistuste kongregatsiooni prefekti ametikohale…

[Itaaliakeelne allikas (kokkuvõtte alustekst). Katkendi tõlkis inglise keelde Francesca Romana]

Lisateavet uute euharistiliste palvete sünniloo kohta leiab muuhulgas ka isa Cassian Folsomi 1996. aastal kirjutatud artiklist. Hiljem sai temast Nursias asuva benediktiinide kloostri asutajaliige ja kloostriülem, kellena ta tegutseb tänini.

Rorate Caeli Blogspotist inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu