PIISKOP SCHNEIDERI 12 SAMMU KATOLIIKLIKU PEREKONNA ELLUJÄÄMISEKS HEREETILISEL TÜHERMAAL
LifeSiteNews, 27. mai 2016
Intervjuu piiskop Athanasius Schneideriga
Piiskop Athanasius Schneider Tartu katoliku kirikus Missal jutlust pidamas.
ANALÜÜS
ROOMAS, 27.mail 2016 (LifeSiteNews) – Ajal, mil lahing perekondade ja nende liikmete hingede eest kogu maailmas intensiivistub, kui püütakse läbi suruda “hariduse” nime all esinevat seksuaalset anarhiat, “gender-õiguste” nimel kahjustada seda, mis on tõeliselt mehelik ja naiselik ja hävitada abielu, maskeerides seda võitlusega “võrdsuse” eest, on üks meie vaimulikest juhtidest, kes on üle elanud kommunistliku režiimi terrori, visandanud ellujäämisplaani katoliiklikele lapsevanematele. Vanematele, kes on sunnitud elama sekulaarses, relativistlikus ja vaenulikus keskkonnas, kuid soovivad kasvatada oma lapsi tulevasteks taevariigi kodanikeks.
Kasahstani piiskop Athanasius Schneider ütles selle kuu algul LifeSiteNews’ile antud ekslusiivses intervjuus, et katoliiklastest lapsevanemad peavad väga tõsiselt võtma oma laste usus kasvatamise kohustust. Ainult nii suudavad nende lapsed vastu panna negatiivsetele ja isegi vaenulikele mõjudele, mis neid igast küljest ründavad ja püüavad kahjustada.
Mitmekülgses intervjuus, mis hõlmas tema kogemusi kommunistliku valitsuse all kasvanud katoliiklasest poisina, tema mõtteid selle kohta, mida tähendab olla katoliiklik perekond tänapäeval, tema vaateid haridusele, hinnanguid halbadele kogudustele ja piiskopkondadele, mida juhivad destruktiivse tegevuskavaga preestrid ja piiskopid ning tema vaadet sellele, kuidas usule truuks jäävad ilmikud peaksid väljendama oma muret paavst Franciscuse suhtes, tõi piiskop välja kaksteist sammu, mida tema arvates katoliiklastest lapsevanemad peaksid oma perede ja laste kaitsmiseks kasutama.
Piiskop Schneideri sõnul peaksid katoliiklikud lapsevanemad selleks, et jääda ellu hereetilisel tühermaal:
- Nägema tagakiusamises mitte ainult negatiivset, vaid Jumala armu, mille eesmärgiks on võimaldada puhastumist ja tugevnemist.
- Juurduma ise katoliku usus läbi katekismuse uurimise.
- Kaitsma üle kõige oma perekonna terviklikkust.
- Katehhiseerima oma lapsi – see olgu üks nende esmaseid kohustusi.
- Palvetama koos oma lastega iga päev, näiteks litaaniaid ja Roosipärga.
- Muutma oma kodu kodukirikuks.
- Preestri ja pühapäevastel missadel osalemise võimaluse puudumisel praktiseerida vaimset Armulauosadust.
- Lahkuma oma perega kogudusest, mis levitab eksiõpetusi ja osaleda usule ustava koguduse elus, isegi kui selleks tuleb sõita kaugele.
- Võtma ära oma lapsed koolist, kui neid ähvardab seal kokkupuude amoraalse seksuaalharidusega.
- Kui laste koolitööst eemaldamine pole võimalik, organiseeruma teiste lapsevanematega, et selle õiguse eest võidelda.
- Võitlema lapsevanemate õiguste eest, kasutades selleks olemasolevaid demokraatlikke vahendeid ja võimalusi.
- Olla valmis selleks, et oma lapsi kaitstes võidakse teid hakata taga kiusama (vt. esimest punkti).
Piiskopi sõnul on edasikestmise võti katoliiklik perekonnaelu selle sõna tõelises tähenduses.
„Oma tagakiusamisaegadest pärineva kogemuse alusel võin öelda, et eluliselt tähtis on perekond, perekonna terviklikkus ning see, et mõlemad vanemad on sügavalt juurdunud usus. Siis kandub see edasi lastele. Ütleksin lausa, et lapsed peaksid saama usu emapiimaga. Lapsevanemate esimeseks ülesandeks on lastele katoliku usu puhtuse, ilu ja terviklikkuse edastamine lihtsal ja selgel viisil.”
Piiskopi sõnul peaksid vanemad olema suutelised võtma vastutuse luua selline kodune keskkond, milles lapsed saaksid vaimselt ja hingeliselt kasvada.
„Ma arvan, et see on tänapäeval peamine ülesanne perekondadele: Luua kodukirikute kultuur,ˮ ütles ta.
Kui lapsi mürgitatakse väljaspool kodu, näiteks koolis, hedonistlike ja nihilistlike seksuaalhariduse programmidega, on vanematel moraalne kohustus oma lapsed selliste mõjude alt eemaldada.
„Te ei saa jätta oma lapsi amoraalsuse ohu meelevalda. See ei ole võimalik. Katoliiklikud vanemad, kes oma lapsi amoraalsuse eest kaitsevad, peavad olema valmis kannatama – jah, tõepoolest kannatama võimalike tagajärgede pärast,” lausus piiskop Schneider. „Kui riigi seadused ei luba laste koolist äravõtmist, peaksid lapsevanemad oma jõud ühendama ning selle õiguse eest võitlema, kasutades selleks kõiki olemasolevaid demokraatlikke vahendeid.”
Kui lapsi aga mürgitatakse kirikukantslist, peavad lapsevanemad sama loogika alusel leidma uue usule truu koguduse, tõdes piiskop, nimetades ebaustavaid preestreid ja piiskoppe „usu reetjateks.”
„Kui preestrid või kirikuhierarhia liikmed satuvad vastuollu Kristuse õpetusega, Kiriku Õpetusameti järjepideva õpetusega, katekismusega, siis tuleb teil oma lapsed sellisest kirikust ära võtta ja mitte seda külastada, isegi kui teil tuleb [usule kindlaks jäänud] kirikuni jõudmiseks 100 kilomeetri kaugusele sõita.”
Piiskop Schneider meenutas, kui õnnelikud olid tema vanemad, kui nad kolisid Nõukogude liidus uude elupaika, kus lähim katoliku kirik jäi 100 kilomeetri raadiusse.
„Ma usun, et läänemaailmas, Ühendriikides, leiate kiriku, kus teenib hea preester, lähemalt kui 100 kilomeetri kauguselt. Seega, vältige kirikuid, kus jutlustatakse eksimusi. Sellised kohad hävitavad inimeste usu. Sellistel kirikutel on hävitav mõju. Meil tuleb neid vältida. Taolised inimesed on usureeturid, isegi kui nad kannavad preestri või piiskopi tiitlit,” ütles ta.
Piiskop jätkas nõuandega neile ustavatele katoliiklastele, kes armastavad paavsti ja ei soovi paavstlust kahjustada – kuidas nad võiksid väljendada oma muret paavst Franciscuse suhtes.
„Kirikut ei juhita nagu diktatuuririiki, kus mitte keegi ei tohi diktaatorile vastu vaielda,“ ütles ta, lisades, et Püha Isa on “meie isa” ning katoliiklased ei peaks pelgama väljendada oma hoolt ja muret tema ja tema kirikuvalitsemistöö suhtes.
Intervjuu lõpul andis ta LifeSiteNews’ile ja selle toetajatele oma õnnistuse. „Jumal õnnistagu teid! Jätkake oma püha ja väga väärtuslikku tööd perekonna, abielu, evangeeliumi ja kiriku heaks,” ütles ta.
Kirik katakombides. Piiskop Athanasius Schneider Tallinnas VHK kabelis
Missat pühitsemas.
Piiskop Athanasius Schneideri intervjuu LifeSiteNews’ile
LifeSiteNews: Katoliiklikud pered puutuvad tänapäeval kokku teatud tüüpi tagakiusamisega. Kuidas teie perekond kommunistliku režiimi tingimustes elades tagakiusamisega toime tuli?
Piiskop Athanasius Schneider: Ma ütleksin, et mul oli privileeg elada usu ja kiriku tagakiusamise ajal, sest selline tagakiusamine annab sulle vundamendi kogu eluks. See on Jumala arm. Seetõttu ma ei iseloomustaks tagakiusamise aega ainult negatiivsena. Jumal kasutab tagakiusamise aegadel tekkivaid olukordi mitmel viisil meie hüvanguks, meie usu puhastamiseks, meie usu tugevdamiseks. Seega näeksin ma kaasaegses ühiskonnas aset leidvat tagakiusamist, ehk, nagu te mainisite, perekonna vastu suunatud tagakiusamist, ka võimalusena saada puhastatud ja tugevdatud.
Minu tagakiusamise ajast pärineva kogemuse põhjal on elulise tähtsusega perekond, perekonna terviklikkus, see, et mõlemad vanemad oleksid oma usus sügavalt juurdunud. Siis kandub see edasi ka lastele. Ma ütleksin lausa, et lapsed peaksid saama oma usu emapiimaga. Lapsevanemate esimeseks ülesandeks on anda lastele lihtsal ja selgel viisil edasi katoliku usu puhtust, ilu ja terviklikkust.
Esiteks, ma arvan, et see on väga tähtis, et ema või isa ise annaks peres oma lastele oma kodus esmase katekismuse õpetuse: mitte koolis või koguduses, vaid pere keskel. See ei tähenda muidugi seda, et koguduses jagatav katekismus, täiendav katehhees, poleks oluline. Kuid esmane õpetus tuleks anda kodus. Teiseks peaksid vanemad oma lastega koos palvetama – iga päev. Selline oli minu kogemus. Me palvetasime iga päev kõik koos. Hommikuti ja õhtuti, mitte väga pikalt, kuid me vähemalt palvetasime koos.
LifeSiteNews: Kui vana te siis olite?
Piiskop Athanasius Schneider: Olin siis umbes kaheteistkümnene. Mäletan seda väga eredalt. Näiteks, kui pühapäeval puudusid preestrid – mitmel aastal ei olnud meie kandis preestreid, sest nad olid vanglatesse saadetud – tulid nad mõnikord salaja meie juurde. Ma mäletan neid preestrite varjatud salajasi visiite. Need olid tõelised pidupäevad! Kuid me pidime toimetama väga vargsi ja vagusi, sest kõike kontrollisid salateenistused. Seepärast ütlesid vanemad meile: „Olge vagusi, ärge naerge, ärge nutke ega karjuge!”
See oli väga auline hetk, kui preester tuli. Esmalt võttis ta inimesed pihile, kõik soovijad, isegi kui selleks kulus terve õhtu ja öö. Ja siis peeti püha missa, nii kaunilt ja auväärselt. See on unustamatu! Mul on need hetked selgelt meeles.
Me elasime kommunistliku võimu all, ühiskonnas, kus avalikus elus ja koolides levitati ateismi. Kuid tänu sellele, et me olime juurdunud perekonnas, palves ja usus, ei nakatanud see meid. Meil oli isegi koolis selline õppeaine nagu “teaduslik ateism”. Meie vanemad ütlesid meile, kui me lapsed olime, et laseksime selle jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja ega paneks seda tähele. Ja me kuuletusime oma vanematele. Mõnikord pidime end tagasi hoidma, et olla arukad ja mitte provotseerida.
Minu arvates on kaasajal perekondade peamiseks ülesandeks kodukirikute kultuuri loomine.
Teiseks aspektiks mida mu vanemad meile, lastele, õpetasid, oli see, et väljaspool kodu inimesed teaksid, et me oleme kristlased. Mu vanemad ütlesid: „Nad teavad, et te olete kristlased ja seetõttu peate te käituma paremini kui need, kes on uskmatud.” Tänapäeval peame oma lapsi ja noori harima ka sellest vaatenurgast.
LifeSiteNews: Kuidas teie pere sellega toime tuli, et teil ei olnud võimalust pühapäeviti missal osaleda?
Piiskop Athanasius Schneider: Pühapäeviti me kogunesime tuppa, põlvitasime kõik koos – vanemad ja neli last – ning palvetasime lihtsaid palveid: roosipärga ja litaaniaid ja olime vaimses osaduses. Ma olen kindel, et Meie Issand külastas meie hingi, täites need püha Armulauaosaduse armudega.
LifeSiteNews: Te mainisite vanemate rolli oma laste harimisel. See on lääneriikide lastevanemate jaoks väga tähtis teema koolides pealetungiva seksuaalhariduse tõttu, mida lastele peale surutakse, meeldib see nende vanematele või mitte. Kuidas vanemad sellele reageerima peaksid?
Piiskop Athanasius Schneider: Loomulikult on hariduse andmine vanemate esmane kohustus. Kui lapsi õpetatakse koolis amoraalsel viisil, tuleb neil lapsed koolist ära võtta. See on nende kohus. Te ei saa oma lapsi jätta amoraalsuse ohu meelevalda. Seda ei tohi juhtuda. Katoliiklastest lapsevanemad peavad oma lapsi amoraalsuse eest kaitstes olema valmis kannatama – jah, kannatama sellest tingitud tagajärgi.
LifeSiteNews: Mida peaksid tegema nende riikide lapsevanemad, kus laste koolist äravõtmine on seadusega keelatud?
Piiskop Athanasius Schneider: See on väga tundlik teema, kuid sellisel juhul peaksid katoliiklastest lapsevanemad moodustama üleriigilise seltsingu või liidu, et nende hääl oleks tugevam. Nad peaksid leidma endale juriidilised nõuandjad ja ennast demokraatlike vahenditega kaitsma. Ma usun, et seda spetsiifilist probleemi, koolides antavat seksuaalharidust silmas pidades, on väga tähtis, et lapsevanemad moodustaksid organisatsiooni, võitlemaks oma õiguse eest lapsed koolist koju jätta.
LifeSiteNews: Mida peaksid tegema katoliiklastest pereinimesed, kui nende koguduses on preester või koguni piiskop, kes levitab usuga vastuolus olevaid õpetusi?
Piiskop Athanasius Schneider: Vanemad peavad oma katoliku usku väga hästi tundma. Nad peavad hoolega katekismust uurima, sest katekismus on muutumatu, see tähendab, see sisaldab muutumatuid tõdesid. Nad peaksid õppima oma vanemate ja vanavanemate katekismust, mis on väga lihtne ja selge. See on Kristuse ja Kiriku hääl kõigil aegadel. Neil tuleb seda teha, et oma katoliku usus tugevalt juurduda. Ja siis, kui vaimulikud karjased või kirikuhierarhia liikmed Kristuse õpetusele, Kiriku Õpetusameti järjepidevale õpetusele, katekismusele, vastu räägivad, tuleb neil oma lapsed sellisest kogudusest eemal hoida ja mitte ka ise seal käia, isegi kui teil tuleb usus kindla koguduse leidmiseks 100 kilomeetri kaugusele sõita.
Kui me elasime Nõukogude liidus, tänu Jumalale, ühes teises kohas, nimelt Eestis, siis olid katoliku kirik ja preester meist saja kilomeetri kaugusel. Ja minu vanemad ütlesid. „Oh, meil vedas! See on nii lähedal… kirikuni on ainult sada kilomeetrit! Me elasime palju aastaid linnas, kus polnud preestrit ja võimalust missal käia. Nüüd me peame ainult saja kilomeetri kaugusele sõitma. Milline õnn!ˮ
Ma usun et läänemaailmas, näiteks Ühendriikides, leiate hea preestriga kiriku ilmselt lähemalt kui saja kilomeetri kauguselt. Vältige selliseid kirikuid, kus jutlustatakse eksiõpetusi. Sellised paigad hävitavad inimeste usu. Sellistel kirikutel on hävitav mõju. Me peaksime neid vältima. Sellised inimesed on usureetjad, isegi kui nad kannavad preestri või piiskopi tiitlit.
LifeSiteNews: Kas ustavad katoliiklased, kes armastavad paavsti ja ei taha kahjustada paavstlust, peaksid oma muret väljendama paavst Franciscuse avalduste osas, mis ei näi kooskõlas seisvat Katoliku Kiriku õpetusega? Või oleks parem, kui nad vaikiksid?
Piiskop Athanasius Schneider: Me ei ela Kiriku liikmetena diktatuuris. Diktatuuri tingimustes elades ei oleks meil julgust diktaatorile vastu vaielda. Ent kui me jõuaksime Kirikus olukorrani, kus usus kindlad preestrid ja piiskopid kardaksid midagi öelda, nagu oleks tegemist diktatuurirežiimiga, ei oleks see enam Kirik. See ei oleks enam dialoogi, kollegiaalsuse ja perekondade kirik. Ei. Perekonnas peab olema võimalik ennast ja oma vaateid väljendada.
Mõnikord lubavad head vanemad oma lastel, kui need juba suuremaks on kasvanud, oma mõtteid väljendada. Miks ka mitte? Hea isa lepib sellega, kui tema vanem poeg ütleb: „Isa, nii ei ole päris õige“. Seda ikka vahel juhtub.
Ka Püha Isa on meie isa. Ja kui ta ütleb nende rühmade esindajatele, „Te ei peaks kogu aeg neist asjust rääkima,“ võite teie kogu austusega talle öelda: „Püha Isa, see on meie suhtes ebaõiglane süüdistus. Meid on ebaõiglaselt süüdistatud. Ei ole nii, et me räägime iga kord ja kogu aeg ainult sellest. Me ei räägi sellest kogu aeg. Me räägime evangeeliumist, me räägime perekonnaelust, me räägime palvest. Seega ei ole me teie süüdistust ära teeninud. Teie süüdistus on ebaõiglane. Lubage meil, kas või kuidagi, ennast kaitsta ja võtke meie häält kuulda.“
LifeSiteNews veebileheküljelt inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu