UUED ABIELU KEHTIMATUKS KUULUTAMISE PROTSEDUURID. JURIST ANNAB HÄVITAVA HINNANGU PAAVST FRANCISCUSE REFORMILE
Sandro Magister
www.chiesa.espressonline.it
Tema nimi on professor Danilo Castellano, ta on üks juhtivamaid eksperte õiguse alal. Ta hindab reformi “vastuoluliseks ja ebajärjekindlaks”. Kuid kardinal Kasperile ei meeldi see samuti.
Rooma, 3. oktoober 2015 – vaid tunde enne perekonnateemalise Piiskoppide Sinodi avamist imestavad mitte vähesed Sinodist osavõtjad, kas mitte mõned palju vaieldud küsimuste seas pole mitte juba faktiliselt ära otsustatud paavst Franciscuse kahe motu proprioga, millega Franciscus reformis abielu kehtimatuks kuulutamise protseduurid:
Uuendajate juht kardinal Walter Kasper seevastu peaks neid kahte motu propriot vastu võtma suhteliselt jahedalt, kui ta peaks ikka veel kinni pidama samadest seisukohtadest, mida ta väljendas kardinalide konsistooriumil 2014. aasta veebruaris peetud mälestusväärses kõnes.
Sel puhul nõustus Kasper Jorge Mario Bergoglioga tähelepanekus, et “suur osa hingehoidjaid on veendunud selles, et paljud religioosses vormis sõlmitud abielud pole sõlmitud kehtival viisil.”
Ning see tähelepanek ise võib juba üles tõsta palju küsimusi, sest paljude abielude kehtimatuks pidamine usu puudumise tõttu just nimelt nende poolt, kes muidu kalduvad otsima ja kiitma igat väiksematki ja kõige varjatumat usu märki “perifeerias” asuvate kristlaste masside puhul, väljendab nende puhul täiesti ootamatut rigorismi.
Kuid siis kardinal jätkas:
“Oleks väär otsida probleemidele lahendust ainuüksi abielu kehtetuks tunnistamise protseduuride suuremeelses laiendamises. See võib luua ohtliku mulje, et Kirik tegutseb ebasiiralt, kui ta lubab seda, mis tegelikkuses kujutab endast lahutust. Paljud lahutatud ei taha sellist (abielu) kehtimatuks kuulutamise deklaratsiooni.”
See aga on täpselt see, mis juhtuski paavst Franciscuse poolt väljakuulutatud motu propriote tulemusena: “nii abielu kehtimatuks kuulutamise protseduuride suuremeelne laiendamine”, kui ka laialt leviv mulje, et tegemist on abielulahutustega. Seda uuendajate ja eelkõige nende kõige radikaalsemate uuendajate nagu Kasper, suureks pettumuseks, kes ei suuda taluda, et nende ettepanekud Kiriku abieludoktriini ja praktika muutmiseks taandatakse ainult kirikukohtute rohkendamisele ja nende volituste tugevdamisele. Eelkõige aga tekitas see üleüldist meelehärmi piiskoppidele ja kanonistidele: esimeste õlule seati ootamatult koorem tegeleda ainuisikulise kohtuniku rollis neile tulevikus kaelalangeva lühendatud annulleerimisprotseduuride laviiniga, teised aga peavad toime tulema abieluprotseduuride uue süsteemi pihta avatud kriitikatulvaga.
On keelatud nimetada seda abielulahutuseks. Kuid kindlasti näeb ta sedamoodi välja
Paavsti motu propriote suhtes väljendatud kriitikale, mis siiamaani on tulnud pigem organisatsioonide kui isikute poolt, tuleb lähimate päevade ja nädalate jooksul kindlasti lisa, nii Sinodi saalis kui väljaspool seda.
Järgnev kujutab endast lühikokkuvõtet sellest, mida selles kohta on öelda ühel juhtival eksperdil kirikuõiguse valdkonnas.
Intervjueeritav jurist Danilo Castellano on väljapaistva katoliikliku filosoofi Augusto del Noce kunagine õpilane, poliitilise filosoofia õppejõud Udine Ülikoolis ning ajakirja Instaurare omnia in Christo toimetaja.
Ta on ka ainus itaallane nende kaheksast rahvusest pärit üheksa väljapaistva juristi ja õpetlase seas, kes möödunud kuul, pidades silmas Piiskoppide Sinodit, avaldasid raamatu pealkirjaga De matrimonio, mille Rahvusvahelise Katoliiklike Juristide Liidu algatusel kirjastas Madriidis Marcial Pons ja toimetas professor Miguel Ayuso Torres:
Nove giuristi di fama mondiale bussano alla porta del sinodo
Professor Castellanolt võttis intervjuu Silvio Brachetta, diplomaat Triesti Religioossete Teaduste Instituudis ning püha Bonaventura teoloogia spetsialist Bagnoregiost.
ÜKS “VASTUOLULINE JA EBAJÄRJEKINDEL” REFORM
Intervjuu Danilo Castellanoga
K: Professor Castellano, kas menetluse kiirendamine on üldjoontes positiivne või negatiivne asi?
V: Menetluse lühidust nõuab kindlasti õiglus. Kuid menetluse lühidus ei tohi siiski tulla tõe põhjaliku otsimise püüdluse arvelt, see ei tohi kahtluse alla seada seaduse kindlust ja see ei tohi olla kantud eelarvamustest selle menetluse osapoolte õiguste suhtes.
Menetlus, eelkõige kanooniline menetlus, peab olema rohkem “õigustütlev” (it. k. giusdicente) kui kohtulik. “Õigustütlev” tähendab seda, et kohtuprotsess peab oma tulemusena ütlema, mis on seadus iseeneses ja iseenesest, see tähendab, mis on õiglane, mitte aga see, mis peetakse õigeks vastavuses positiivse normiga või mis on lihtsalt legaalne. See ei saa rahulduda niinimetatud protseduurilise tõega; see peab kindlaks tegema ja välja kuulutama faktilise tõe ja vormima selle kohtuotsuses, mis hoiab kinni sellest tõest.
Mis puutub abieluga seonduvatesse kohtuasjadesse, siis nõuab menetluse lühidust moraalne hädavajadus. Kui abielu on kehtimatu, siis on “abikaasade” kooselu tegelikkuses konkubinaat, millest tuleb loobuda nii kiiresti kui võimalik.
K: Kuidas te siis näete protsessi lühiduse olevat lahendatud käesolevas reformis?
V: Kui mingit reformi tahetakse ellu viia,, tuleb kindlasti arvestada sellega, milliseid tulemusi see endaga kaasa toob ning kuidas need vastu võetakse. Uuendused nõuavad hoolikat ja arukat hinnangut, et mitte luua ebaõiglust ja mitte saata välja vääriti mõistetud sõnumeid, nii nagu see on võimalik paavst Franciscuse motu proprio Mitex Iudex Dominus Iesus puhul, mis on välja kuulutatud õpetuslikult ebakindlas ja sotsiaalselt raskes kultuurikontekstis.
K: Franciscuse reformis on kõrvuti korralise protsessiga sisse viidud “kiirem” protsess. Miks? Ning mida teha nende “eriti ilmsete argumentidega”, mis lubavad asja lahendada kiirprotsessi korras?
V: Paavst Franciscuse tehtud reformi heasoovlik tõlgendus peab igaühe juhtima väiteni, et protsessi lühidus on dikteeritud tõetaotluse nõudest: abielu, mis pole kindlasti kehtiv, tuleb kuulutada selliseks nii kiiresti kui võimalik. Lühidus selliste juhtumite puhul võimaldab – või peaks võimaldama – seda, et korralise protsessi tulemused saavutatakse ilma kasutute formaalsete koormisteta. Heasoovlik tõlgendus pole selle reformi puhul kahjuks siiski ainus võimalik tõlgendus.
K: Kas te saaksite selgitada, mis on piiskoppide jurisdiktsiooni meelevald. Millistel juhtudel, peale kanoonilise abieluprotsessi uue vormi, piiskop seda meelevalda teostab?
V: Diötsesiaalpiiskopile kuuluvad õpetamise, valitsemise ja jurisdiktsiooni kohustused, mida ta peab teostama kompetentselt ja püüdlikult hingede hüveks, see tähendab, nende pühitsemiseks. Teatud ajalooperioodidel on piiskopid täitnud oma kohustusi ainult osaliselt. Mõnedel juhtudel on nad teostanud rohkem bürokraatlikke funktsioone kui apostlite ametijärglastele kuuluvat meelevalda ja sellest tulenevaid kohustusi. Nad on käsitlenud ennast ka puhtalt Püha Tooli “funktsionääridena”, mitte aga korralise, kuid täiemõõdulise ja vahetu meelevalla omanikena, mida nad peavad teostama kooskõlas Rooma paavstile omase universaalse meelevallaga.
Peale piiskoppide konverentside institutsiooni sisseseadmist on piiskopid ennast sageli peitnud “kollegiaalsuse” taha, mis võib olla kasulik ja oludele vastav, kuid kui see muutub ühe piiskopi tegude ja otsuste ainsaks kriteeriumiks, siis see moonutab tema ametifunktsioone, vähendab tema võimu ja võib teda juhtida südametunnistuses lubamatutele kompromissidele.
Kui tulla jurisdiktsiooni puudutava aspekti juurde, siis paavst Franciscuse motu proprio Mitis Iudex Dominus Iesus “taastab” piiskopile kuuluvate funktsioonide täiuse. Kuid selles “tagastamises” peituvad ka teatud varjatud ohud, mis on seda raskemad, kui piiskop ei ole adekvaatselt ette valmistatud, või on segaduses, või mis veel hullem, kui ta kuritarvitab oma ametikohustusi ideoloogilisel viisil ning seetõttu ilma vajaliku austuseta tõe suhtes ning vahetevahel isegi tõe vastu. Neil puhkudel – ja kaasajal selliseid juhtumeid pole vähe – kasutab piiskop oma võimu meelevaldselt.
K: Uued kaanonid 1675 ja 1361, vastavalt Ida ja Lääne kirikute õiguse koodeksis, ütlevad, et “kohtunik, enne kui ta võtab asja menetlusse, peab olema kindel selles, et abielu on parandamatult nurjunud, sel viisil, et võimatu on taastada abielulist kooselu.” Kas see sõnastus ei võrdsusta abielu nurjumist lubamatul moel selle kehtimatusega?
V: Lugedes tsiteeritud uusi kaanoneid, võib saada häiritud: kehtimatu abielu ei ole nurjunud abielu. Kehtimatus on deklaratsioon, et abielu ei ole olemas olnud. Nurjunud abielu ei ole kehtimatu iseeneses ja iseendast. Tsiteeritud kaanonid on vasturääkivad isegi motu proprio Mitis Iudex Dominus Iesus sissejuhatusele.
K: Ning peale selle: kui nurjumine tuleneb abikaasade vabast tahtest, kas siis väline inimlik võim võib otsustada, mis isikute südametunnistuse sügavuses on põhjustanud nurjumise?
V: Isegi kui abielu nurjumine on põhjustatud abikaasade otsustest, ei saa seda keegi kuulutada kehtetuks, kuna see ei ole kehtetu. Isegi paavstil pole sellist meelevalda. Vastupidi, kui vastutus nurjumise eest lasub abikaasadel, siis peab see endast kujutama hoopiski lisategurit, et mitte hõlbustada neile otseteesid vabastamaks neid endile vabalt võetud kohustustest. Nurjumine saab olla südametunnistuse tõsiasi ainult moraalse vastutuse kontekstis. Sel pole mitte mingit tähtsust mingites muudes aspektides ja seda ei saa abiks kutsuda abielu kehtimatuse deklareerimiseks või tühistamiseks.
K: Reform näib olevat suunatud nende abikaasade vaevale, kes viibivad laastavas kriisis. Kuid kas poleks sobilik võtta arvesse ka laste vaeva?
V: Selles pole kahtlustki, et on olemas abielud, mis läbivad valulikke olukordi. Selle põhjuseks on sageli inimlik armetus ja nõrkus; abikaasade nõrk ettevalmistus abieluks (ettevalmistus ja küpsemine ei sõltu ainuüksi abieluettevalmistuse kursusel edastatud informatsioonist); vähene või olematu kannatlikkus, mida niinimetatud “õiguste tsivilisatsioonis” on raske harjutada; kaasaja Lääne tsivilisatsioonis propageeritav eluviis, mis ei tee kergeks ühist elu; individuaalsed nõudmised ja püüdlused, mis nende teostamise puhul viivad perekonna ohverdamiseni ja oma perekondlike kohustuste hooletussejätmiseni.
Paljud abielud seisavad kriisis osaliselt sellise “katoliikliku” kultuuri jutlustamise tulemusena viimastel aastakümnetel, mis on ülistanud individualismi ja mille väljenduseks on olnud mitmetes riikides sisse viidud niinimetatud perekonna uued õigused. Sedalaadi “katoliiklik” kultuur on jutlustanud Valgustusajastu stiilis võrdsust ja “emantsipatsiooni” perekonnas, mis likvideerib erinevuse abikaasade soorollides ja perekonnasisestes funktsioonides.
Sellele kõigele tuleb lisada tarbimiskultus kui naudingu taotlemine naudingu enda ja sageli pahe enda pärast. See on viinud ohvri idee ja eelkõige ennastohverdava armastuse idee enda kõrvaleheitmiseni, mille all abielus kannatavad eelkõige lapsed. Lapsed on muutunud mänguasjadeks; abielulahutuse puhul trumpideks läbirääkimistel. Nende õigusi tallatakse jalge alla, isegi kui samal ajal kuulutatakse, et need on olemas ja et neid respekteeritakse.
Sellises kultuurilises ja sotsiaalses kliimas on eriti raske mõelda laste peale, oma kohustuste peale nende suhtes, valu ja kahju peale, mida eraldumine ja lahutus provotseerib inimolendites, kes pole veel võimelised autonoomiaks ja kes seetõttu oma vanemate vastutustundetute otsuste tõttu saavad eriti traumatiseeritud.
K: Sandro Magister on reformi puhul välja toonud kaks kriitikaalust punkti. Korralise protsessi puhul on selleks osapoolte tunnistusi puudutav uuendus, mis võib neile anda “täieliku tõestuse” väärtuse. Mis puudutab kiirprotsessi, siis on selleks segane loetelu “asjaoludest, mis võivad lubada menetluse algatamist tühiseks tunnistamise asjus”. Mida teie sellest arvate?
V: Magister on oma sõrme asetanud reformi paarile hellale kohale. See tõestus on kujutab endast delikaatset probleemi, seda eriti kaasajal, mil tõestused aetakse sageli segamini arvamustega, viitavate märkidega ja teooriatega. See ei puuduta mitte ainult kanoonilist protsessi, vaid ka kiirprotsessi. Üks lugu võib anda kujutust sellest segadusest ja vahel tõestuste pähe võetavate pseudo-tõestuste ebasobivast kasutamisest. Mõned aastad tagasi, ühe abielu kehtimatuse küsimuses peetud kohtuasja puhul, sisendasid mõned kirikutegelased “abikaasadele”, et nad teeksid sellised avaldused, mis oleksid olnud ideaalselt sobivad neid puudutava kohtuasjas “takistuste eemaldamiseks” selle lahendamise eest. Üks pooltest keeldus sellest, kuna ta väitis õieti, et küsimus polnud formaalne, vaid sisuline: kehtetuks tunnistamise otsust taotleti eelkõige moraalsetel põhjustel.
Paavst Franciscuse motu proprio Mitis Iudex Dominus Jesus kehtestab, et poolte kohtulikku tunnistust ja ütluseid tuleb tunnistada “täieliku tõendusena”. See kirjutab ette, et nende puhul ei pruugi mitte alati vajalikuks osutuda ka tunnistajate kinnitus. See tähendab absurdselt, justkui nad kujutaks endast “täisväärtuslikke tõestusi” iseendas ja iseenda jõul. Enamgi veel. Kohtunik peab omistama tõestuse väärtuse ka “viitavatele märkidele”, mis ei ole “täielikud tõendused”. Selles peitub oht julgustada sel viisil kõikelubatavust, mille kohta paavst küll ütleb, et ta kardab seda, kuid millele ta ise avab pärani uksed uue kaanoniga 1678.
Etcetera (ld k. ja nii edasi”), mis motu proprios on menetluse reeglite14. artiklis lisatud “kehtimatuse kohtuasjas menetluse algatamist lubavate asjaolude” loetelu lõppu, on samuti väga huvitav küsimus.
See etcetera võib soodustada – ja tegelikkuses hakkabki soodustama – selliste asjaolude ja faktide tunnistamist abielu kehtimatuse kasuks, mis nende sisseviimise korral abielu kehtimatuks tunnistamise kiirprotsessis viib juriidilis-eetilise kõikelubatavuseni, mille puhul on oodata rohkelt kehtivate abielude tühiseks kuulutamist.
Kuigi tõestuste absoluutselt siduva iseloomu printsiip on käibiv kohtumenetluses, ei ole see kasutatav menetluses, mille eesmärgiks pole mitte kohaldada seadust, vaid selgitada välja seaduse sisu. On oluline meeles pidada, et juriidiline fakt ei sünni normatiivaktist, vaid faktid ise omandavad juriidilise tähenduse. Sedasi avab motu proprio tee positiivse õiguse vaimuga vastuolus olevale “avatusele”, mis ei mõjuta üksnes seda kuidas seadust menetletakse, vaid ka seda, mis tähendust seadus üldse omab.
K: Kas te usute, et on õige “usu puudumine” lülitada “asjaoluna” kanoonilise õiguse valdkonda, mis lubab alustada menetlust abielu kehtetuks tunnistamise asjus? Kas on olemas teisi olukordi, milles see juhtub?
V: Ei. Selline sisselülitamine on vastuvõetamatu, nagu seda on demonstreerinud mõjukas abieluasjade advokaat Buenos Aireses ja kohtunik kirikukohtutes, Luis Maria de Ruschi oma viimases essees, mis sisaldub hiljuti Madriidis Marcial Ponsi kirjastatud raamatus De matrimonio. See on vastuvõetamatu eelkõige sellepärast, et see muudab abielu kui loomukohase institutsiooni sõltuvaks usust.
K: Milline on teie üldhinnang sellele reformile? Millised on selle positiivsed ja negatiivsed küljed?
V: Reform on tormakalt tehtud. See viidi kanoonilisse süsteemi sisse väga ebasobival ajal, seda nii sellepärast, et Kirik ise on praegu vaidlemas selle küsimuse üle, mida esitletakse küll hingehoiulisena, kuid mis tegelikult on õpetuslik, kui ka sellepärast, et tsiviilühiskonnas valitseb hegemoonina liberaal-radikaalse suunitlusega kultuur, mis paljusid juhib seda reformi käsitlema Kiriku vastutulekuna maailmale, mis tuleb niikuinii liialt hilja.
Peale selle, see reform oli tormakalt tehtud ka sellepärast, et on välja töötatud küsitava väärtusega vaadete alusel (mis väljendus näiteks selles, et komisjon peab usu puudumist asjakohaseks tõendiks abielu kehtimatuse kohta) ning küsitava väärtusega valikute alusel, mille puhul oleks tulnud anda aega nende selgitamiseks ja järelekaalumiseks.
Uute kaanonite sõnastused on teoreetiliselt vasturääkivad ja vastuolus motu proprio enda sissejuhatusega. Jääb mulje, et selle läbiviimisel on tegemist “klerikaalse” meetodi diktaadiga, see tähendab, et on kasutatud sellist metodoloogiat, mis püüab pidevalt otsida kokkulepet maailmaga, mida Kirik on kutsutud hoopiski valgustama ja kui hädavajalik, siis temale ka vastu vaidlema.
Sellest hoolimata esindab reform ka mõningaid positiivseid elemente – näiteks, nagu juba öeldud, kohtuasja lühidus, täielik või peaaegu täielik maksumuse puudumine, piiskopi kohtunikuvõimu tunnustamine või taastamine. Neid positiivseid aspekte võib aga sellegi poolest – nagu see praeguses kontekstis sageli on juhtunud ja tõenäoliselt ka juhtuma hakkab – hakata ära kasutama kanoonilise õiguse ja Kiriku õpetuse eesmärkidega vastuolus oleval viisil ning hingede kahjuks. Kui tuua näide: kohtuprotsessi lühidus, kui seda viiakse läbi uue tõestuste süsteemi alusel, lõpeb ülekaalukal enamusel juhtudest otsustega kehtivate abielude “lõpetamise” kohta; abielu kehtimatus usu puudumise tõttu muutub teatud laadi “abielu amnestiaks” ja nii edasi.
Inglise keelest tõlkinud Isa Ivo Õunpuu
ALLIKAS: Chiesa.espressonline.it