VANEMAD ON OMA LASTE ESMASED KASVATAJAD

Voice Of The Family, 15. oktoober 2015

Jeesus lastega

Allpool on Voice of the Family seisukohavõtt, mis esitati avalikkusele meie pressikonverentsil Roomas täna hommikul, millega on ühinenud ka Tema Eminents kardinal Raymond Burke.

 

§ 86 dokumendis Instrumentum Laboris, mis on korralise sinodi töö aluseks, kinnitab, et “perekond, säilitades küll oma privilegeeritud koha hariduses, ei saa olla ainus koht seksuaalsuse õpetamiseks”.

Nende ingliskeelse teksti 17 sõnaga, eelkõige sõnaga “ei”, heidavad Vatikani võimud, kes visandasid Instrumentum Laborise, kõrvale loomuõiguse, katoliku õpetuse ja ÜRO Inimõiguste deklaratsiooni. Seda tehes loovutavad nad pere, kodukiriku, mõlemad vanemad ja lapsed, ilmaliku võimu, huntide, meelevalda, kel on kavatsus nad alla neelata.

Väljendades seda arvamust, täidavad Voice of the Family juhtivad katoliku ilmikud oma vastutust, mida on kirjeldatud Kanoonilises Õiguse Koodeksi kaanon 212 :

Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on neil [kristlastel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.[1]

Maailma võimsaimad poliitikud ja ÜRO ametnikud on üheselt mõistetavalt täis otsustavust hävitada vanemlikud õigused oma lastele hariduse ja kasvatuse andmise osas.

Paar kuud pärast seda kui Barack Obama sai esimest korda USA presidendiks, kinnitati, et tema administratsioon kavatseb edendada legaliseeritud aborti kogu maailmas, võttes sihiks eelkõige noorukid, sõltumatult nende vanemate tahtest, et haarata nad üleilmsesse abordiliikumisse.

Vaatamata sellele, et Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 26 (3) kinnitab, et “Vanematel on eesõigus valida millist laadi haridust tuleb anda nende lastele”, avaldavad mõjuvõimsad organid nagu ÜRO Laste Õiguste Konventsiooni Järelvalve Komitee survet arenguriikidele, eelkõige Aafrika riikidele, et teha lastele alates 12 eluaastast kättesaadavaks rasestumisvastased vahendid ja abort. Nad teevad seda, võttes appi vale väite, justkui lapse õigus tervisele nõuaks riikidelt legaliseerida rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus ja abort nii vanadele kui 12-aastastele lastele ja seda vanemate teadmata.

Lisaks edendavad UNESCO ja Maailma Terviseorganisatsioon koos võimsate lääneriikidega ja valitsusväliste organisatsioonidega eluvaenulikke ja pornograafilisi seksuaalkasvatuse programme, mis püüavad kõrvaldada vanemate rolli oma lastele esmaste kasvatajate ja kaitsjatena.

Vanemate vabadus täita oma rolli oma laste esmaste kasvatajatena seksuaalsuse küsimustes on kogu maailmas tõsises ohus tänu ÜRO allasutuste, IPPF-i ja muude asutuste läbi surutud seksuaalkasvatuse programmi. 2011. aastal ÜRO peakorteris New Yorgis,  Naiste Staatuse Komisjonis korraldasid Rahvusvaheline Pereplaneerimise Föderatsioon (International Planned Parenthood Federation – IPPF), Rahvastiku Nõukogu (Population Council) ja teised aborti edendavad rühmad kohtumise, et käivitada üle kogu maailma nn kõikehaarava seksuaalkasvatuse programm nimetusega “See kõik on üks elukäik” (It’s All One Curriculum).

Selle programmi kaudu need mõjuvõimsad valitsusvälised organisatsioonid, mida rahastavad valitsused kogu maailmas, ütlevad väikeste laste õpetajatele, et enese seksuaalne kuritarvitamine on inimõigus. Nad ütlevad:

“Seksuaalsust võib väljendada ka üksi … Seksuaalsus – üksi väljendatud … võib saada elurõõmu ja elu mõtte allikaks. (lk 84)” … “Masturbatsioon on üks oluline tee, millel inimesed õpivad tundma oma keha ja seksuaalsust … Masturbatsioon on turvaline seksuaalkäitumine. Ta ei ole ei füüsiliselt ega vaimselt kahjulik. “(lk 99)

Lääneriikides on lapsevanemad jäetud ilma õigusest kontrollida seksuaalkasvatust oma laste koolides, sealhulgas katoliku koolides. Inglismaal ja Walesis näiteks saavad noored ligipääsu rasestumisvastastele vahenditele ja abordile nende vanemate teadmata – sealhulgas katoliku koolides ja seda Inglismaa ja Walesi katoliku piiskoppide konverentsi nõusolekul. Lisaks sellele juhendab Briti algkoolide õpetajaid Stonewall, sõjakas homoseksuaalide “õiguste” rühm, mille poliitikaks on õpetada poisikestele, et kui nad on saanud täiskasvanuks, võivad nad abielluda mehega, ja väikestele tüdrukutele, et kui nad on saanud täiskasvanuks, võivad nad abielluda naisega. Stonewalli läbiviidavad koolitused on käimas ka katoliiklikes algkoolides koostöös kohaliku katoliku autoriteetidega.

Tulles tagasi perekonnateemalise korralise Piiskoppide Sinodi dokumendi Instrumentum Laboris punkti 86 juurde, siis see sisaldab otsest rünnakut vanemate õigustele. See lõik väidab, et “Perekond, säilitades küll oma privilegeeritud koha hariduses, ei saa olla ainus koht seksuaalsuse õpetamiseks.” See väide on otseses vastuolus katoliku õpetusega, mis kinnitab lapsevanemate õigust ja kohustust olla oma lastele seksuaalsusesse puutuvates asjades esimesed ja peamised hariduse pakkujad.

Instrumentum Laborise  § 86  loovutab lapsevanemad ja lapsed Rahvusvahelise Pereplaneerimise Föderatsiooni ja teiste sarnaste organisatsioonide armu alla. See pole nii mitte ainult vanemate ja lastega arengumaades, mis sõltuvad võimsate lääneriikide valitsuste abist, vaid ka peredega, sealhulgas katoliku peredega, ka lääneriikides.

Kuidas on see võimalik, et Sinodi ametikandjad võivad olla nii pimedad nii Kiriku sees kui väljaspool seda lapsevanemate ja laste elu ja heaolu ähvardavate vaimsete ohtude suhtes?

Voice of the Family leiab, et üks kõige tõsiselt muret tekitavamaid elemente Instrumentum Laborise puhul on patu olemust puudutava adekvaatse arutelu hooletusse jätmine, isegi siis kui arutletakse objektiivselt patuste praktikate üle. Kui lahutatud ja tsiivilabiellu astunud katoliiklased lubatakse sakramentidest osa saama, siis pole põhjust keelata sakramente ka vabaabielus elavatele või isegi samast soost paaridele. See toob vältimatult kaasa loomuliku moraaliseaduse ja patu mõiste hävitamise.  Kui ei suudeta tuvastada ja mõista hukka patu struktuure, mis on sisse seatud üle kogu maailma ja mis kalduvad lapsi moraalselt rikkuma, siis on see tõsine läbikukkumine. Kuidas saavad katoliiklikud lapsevanemad oma lapsed üles kasvatada usus, kuidas nad suudavad neid kaitsta ebamoraalsete, alandavate seksuaalhariduse programmide ja rasestumisvastaste vahendite ja abordi nn konfidentsiaalse teenuse kohaletoimetamise eest 12 aasta vanustele lastele, kui puudub käsitlus patust? Suutmatus tuvastada neid perekonda ähvardavaid reaalseid ohtusid õõnestab veelgi lapsevanemate vabadust täita oma rolli esmaste õpetajate ka kasvatajatena.

Selle Instrumentum Laborise raske elemendi ja ka teiste samasugustega seoses meenuvad Kristuse sõnad Luuka evangeeliumi 11. peatükist, salmid 33-34:

“Keegi, kes on süüdanud lambi, ei pane seda peitu ega vaka alla, vaid lambijalale, et sisseastujad näeksid valgust. Su silm on ihu lamp. Kui sinu silm on selge, siis on ka kogu su ihu valgust täis, kui ta on aga haige, siis on ka su ihus pimedus.”

Paavst Johannes Paulus II kordas Kiriku järjepidevat õpetust, kui ta apostelliku üleskutse Familiaris consortio punktis 37 ütles:

„Seksuaalharidust, mis on vanemate põhiõigus ja -kohustus, peab alati andma nende tähelepanelikul jälgimisel, kas siis kodus või õppeasutustes, mida vanemad on oma lastele valinud ja mille tegevuse üle nad kontrolli omavad. Selles küsimuses kinnitab Kirik subsidiaarsuse õigust, millest koolid on kohustatud kinni pidama, kui nad seksuaalhariduse vallas vanematega koostööd teevad: nende poolt jagatav haridus peab kandma sama vaimsust, mis on omane vanematele.”

Katoliku õpetust, mille vastu on Instrumentum Laborise koostajad, toetab siiski ÜRO inimõiguste deklaratsioon.

Silmapaistev USA advokaat ja bioeetik, William L. Saunders Jr. selgitab, kuidas Inimõiguste ülddeklaratsioon kinnitab, et lapsevanemad on oma lastele esmased kasvatajad. Ta ütleb [tsitaat]:

“… Artikkel 26 (3) tunnistab, et lapsevanemad on esmased kasvatajad oma lastele. Vanematel on esmane õigus valida mis laadi haridust tuleb anda nende lastele” [artiklis märgitud]. Artikkel 26 tunnistab vanemate soovide prioriteetsust seoses oma laste haridusega riigi mistahes kavade ees.”

William Saunders rõhutab Inimõiguste ülddeklaratsioonis seisva lapsevanemate esmase kasvatusõiguse tunnustamise ajaloolist tähtsust, tsiteerides Mary Ann Glendonit, Harvard Law Schooli õigusteaduse professorit ja endist USA suursaadikut Püha Tooli juures ning Paavstliku Sotsiaalteaduste Akadeemia endist presidendi. Oma autoriteetses raamatus Inimõiguste ülddeklaratsioonist pealkirjaga A World Made New kirjutab Mary Ann Glendon:

“Artiklis haridusest [26] … [Deklaratsiooni redaktsioonikomisjon] tegi olulise muudatuse, mida mõjutas otseselt selle meenutamine, kuidas natsionaalsotsialistlik režiim suutis Saksamaa tunnustatud kõrgharidussüsteemi muuta riikliku programmi abil indoktrineerimise mehhanismiks…. Pärast seda kui Beaufort Madalmaadest meenutas, kuidas Saksamaa koole kasutati ära, et õõnestada vanemate rolli, lisati sellele kolmas lõik: “Vanematel on eelisõigus valida, millist laadi haridust tuleb anda nende lastele.”

Teisisõnu kommenteerib William Saunders, et [tsitaat] “üks deklaratsiooni kujundajate jaoks tähtsamaid õppetunde Teise Maailmasõda kogemusest oli see, et lapsevanemate valikuvabadus hariduses on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku jaoks põhjapanev element”.

Traagiline on see, et ligi 70 aastat pärast Inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmist ja Teise Maailmasõja terrorit tundub, et sellest õppetunnist pole midagi õpitud, vähemalt mitte Katoliku Kiriku juhid, kes koostasid Instrumentum Laborise perekonnateemalisele Sinodile.

Seetõttu kutsub Voice of the Family sinodiisasid ja perekonnateemalist Sinodit üles tunnustama lapsevanemate õigusi olla oma laste esmased kasvatajad ja ette võtma otseseid samme kaitsmaks lapsevanemaid ja lapsi kõikide selle õiguse  rikkumiste eest, mis on muutumas üha rõhuvamateks ja rasketeks ka katoliiklikes institutsioonides.

§ 86 ei tohi heaks tema praegusel kujul heaks kiita. Igale dokumendile, mis mingilgi moel õõnestab vanemlikke õigusi, tuleb vastu seista kõikidel katoliiklastel ja kõikidel hea tahtega meestel ja naistel.

 

Voice of the Family veebilehelt inglise keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu

 

MÄRKUSED:

[1] Kanoonilise Õiguse Koodeks, Canon 212 §3.