Isa Ivo Õunpuu
I. Kiriku Õpetusamet.
I.1. Kiriku Õpetusameti subjektid
Kiriku Õpetusameti subjektideks on Jumala (Püha Vaimu) järel esmaselt paavst ning ühenduses paavstiga õpetavad piiskopid kes on kogunenud kas paavsti kokkukutsutud ja heakskiidetud oikumeenilisele kirikukogule või õpetavad üksmeelselt ühenduses paavstiga oma diötseesides. Oma õpetusliku ameti teostamisel on piiskopid samuti sõltuvad Kristuse kui Jumala Ilmutuse lõpuleviija tahtest. Nad omavad õpetuslikku autoriteeti ainult oma osaluse kaudu Kristuse enda poolt Kirikule pärandatud Jumala Ilmutuses – autoritatiivselt ja usklike südametunnistust uskmatuse patu ähvardusel siduvalt saavad ja tohivad nad õpetada ainult usu- ja moraalitõdesid, mis sisalduvad selles Ilmutuses:
“Peetruse ametijärglastele lubati nimelt Püha Vaimu (abi) mitte selleks, et nad Tema ilmutuse läbi uue õpetuse esile tooksid, vaid selleks, et nad Tema toetusel apostlite poolt edasiantud Ilmutust ehk Usupärandit pühalt hoiaksid ja ustavalt õpetaksid.”[1]
Jumala Ilmutus sisaldub Uue ja Vana Testamendi Pühakirjas ning suuliselt edasi antud apostellikus Pärimuses, mida ainult Kiriku Õpetusamet Püha Vaimu toetusel ustavalt hoiab, kaitseb, edasi pärandab, tõlgendab ja õpetab.[2]
I.2. Paavsti erakorraline Õpetusamet ja tema eksimatuse privileeg
Kiriku Õpetusametit teostab esmajoones Rooma ja kogu ülemaailmse Kiriku piiskop ehk paavst, kes Pühakirjas ja apostellikus Pärimuses sisalduvate ilmutatud usu- ja moraalitõdede pidulikul (ex cathedra) ja lõplikul defineerimisel ning ülemaailmsele Kirikule uskumiseks kohustuslikuks kuulutamisel on Püha Vaimu toetusel eksimatu:
“Kui Rooma piiskop katedraalselt (ex cathedra) õpetab, s.t. kui ta oma ameti teostamisel kõigi kristlaste karjase ning õpetajana oma kõrgeima apostelliku autoriteedi jõul defineerib ühe usu- või moraalitõe kui sellise, millest kogu ülemaailmne Kirik peab kinni pidama, siis omab ta Peetrusele endale lubatud Jumaliku toetuse väel seda eksimatust, millega Jumalik Lunastaja oma Kiriku usu- või moraalitõdede defineerimisel varustada tahtis. Seepärast on Rooma piiskopi sellised definitsioonid muutumatud iseenesest (iseenese jõul), mitte aga Kiriku heakskiidu alusel.”[3]
Nimetatud kindlate tingimuste täitmisel on õpetuslik eksimatus paavsti erakorralise ja eksimatu Õpetusameti (ld magisterium extraordinarium et infallibile) privileeg. Eksimatuse privileeg laieneb ka oikumeeniliste kirikukogude definitiivsetele õpetuslikele otsustele, kuid ainult tingimusel, et paavst need otsused heaks kiidab ja kinnitab, mis näitab, et õpetusliku eksimatuse privileegi esmane ja hädavajalik subjekt on paavst.
I.3. Paavsti korraline Õpetusamet
Paavst teostab ka korralist Õpetusametit (ld magisterium ordinarium) eelkõige oma entsüklikate (ringkirjade), kuid ka jutluste, kõnede, avalike pöördumiste ja seisukohavõttude jms. kaudu. See on paavsti õpetusliku tegevuse tavaline viis.
Üksikult ja eraldi võetuina pole paavsti korralise Õpetusameti aktid eksimatud.
Paavsti korralise ning mitte-eksimatu Õpetusametiga on tegemist siis, kui paavst “kiidab heaks, soovitab või lihtsalt kuulutab mingit õpetust ilma mingi viiteta sellele, et tegemist on osaga Ilmutusest või järjepidevast ja üleüldisest katoliiklikust Traditsioonist ning et eksisteerib usust või Rooma piiskopi kõrgeimale võimule võlgnetavast kuulekusest tulenev range kohustus seda uskuda.”[4]
Kuid kui teatud usu või moraali valdkonda kuuluvas küsimuses on erinevad paavstid oma korralise Õpetusameti tasemel autoritatiivselt õpetanud sajandite jooksul järjekindlalt ühes ja samas mõttes, siis on samuti kindlalt ja eksimatult tegemist usutõega. Paavsti korralise, kuid eksimatu Õpetusametiga on tegemist siis, kui paavst õpetab ja kuulutab mingit tõde “kui eelnevalt Kiriku poolt eksimatult defineeritud või kui alati Kiriku poolt usutud ja tunnistatud usutõde, või siis ka kui katoliiklike teoloogide üksmeelse ja järjepideva tunnistuse poolt katoliku usutõeks peetut”.[5]
Eksimatus ei tulene paavsti korralise järjepideva õpetuse puhul mitte Õpetusameti teostamise akti enda iseloomust nagu ex cathedra definitsiooni puhul (sest iga korralise Õpetusameti dokument eraldi võetuna pole eksituse eest kaitstud), vaid selle akti seotusest teiste samalaadsetega, mis kuulutavad sama õpetust samas mõttes ning mis üheskoos annavad tunnistust selle õpetuse muutumatusest ja järjepidevusest, seega kuulumisest ilmutatud usu pärandisse (depositum fidei). Teisisõnu, paavsti korralise eksimatu Õpetusameti tasemel ei kuulu eksimatus mitte üksikule paavstile, vaid üksmeelselt õpetavate paavstide ajalooliselt esinduslikule kogule ehk Apostellikule Troonile tema ajaloolises järjepidevuses. Seega on korralise Õpetusameti eksimatu õpetuse tuvastamise puhul alati vajalik arvesse võtta ajalooliselt esinduslik hulk samalaadseid dokumente, seda kasvõi üksikus dokumendis esineva viitena selle õpetuse järjepidevusele. Õpetuse ajalooline järjepidevus on ühiseks olemuslikuks momendiks kõigi kolme eelpooltoodud (DThC) korralise eksimatu Õpetusameti teostamise tingimuse puhul, kooskõlas p. Lerini Vincentiuse määratlusega dogma olemuse kohta, mille kohaselt on usutõde see, „mida on Kirikus alati, kõikjal ja kõigi poolt usutud”. Nii on paljud korralise Õpetusameti poolt järjepidevalt õpetatud tõed samuti usudogmad, ehkki veel ex cathedra defineerimata. Seepärast on toetumine (korralise Õpetusameti) järjepidevale dogmaatilisele õpetuslikule traditsioonile igasuguse dogmaatilise teoloogia üheks hädavajalikuks aluseks ja on hädavajalikuks tingimuseks ka eksimatute dogmaatiliste definitsioonide ex cathedra väljakuulutamisel.
Kui paavsti ametlikud õpetuslikud dokumendid ei täida eelpoolmainitud eksimatu korralise Õpetusameti tingimusi, s.t. kui need pole Kiriku järjepideva õpetuse kajastuseks, siis ei ole paavst eksimatu. Teisisõnu, et ta võib oma õpetuses eksida. See tähendab, tema õpetuslikud dokumendid võivad olla ka ekslikud ja seega täiendatavad, muudetavad või parandatavad või isegi tagasivõetavad.
I.4. Piiskoppide osalus Õpetusametis
Erakorralise ja eksimatu Õpetusameti (kaas)kandjateks võivad olla ka piiskopid, kuid seda ainult ühenduses paavstiga ning tema eksimatuse privileegis osaledes ning seda kas oikumeenilisel kirikukogul või ka siis, kui nad üle kogu maailma hajutatult ühenduses paavstiga teatud õpetust ilmutatud usutõena kuulutavad.[6]
Seevastu üksikud piiskopid oma diötseesides on ainult korralise Õpetusameti kandjad ning pole oma õpetuses eksimatuse privileegiga kinnitatud. Neil on kohustus teostada oma Õpetusametit ühenduses paavstiga ning alluvuses temale.[7] Paavsti õpetuslikud otsused peavad nad vastu võtma usulises kuulekuses ning õpetama nende alusel ka oma karja. Õpetuslikes vaidlustes peavad nad viimase ja otsustava sõna õiguse jätma paavstile.
I.5. Kiriku Õpetusameti teostamise eesmärk ja põhimõtted
Ilmutatud usutõdede selgitamisel, tõlgendamisel ja õpetamisel kehtivad järgmised, nii piiskoppide kui ka paavsti jaoks kohustuslikud jumalikult seatud konstitutiivsed põhimõtted:
- Kirik õpetab eksimatult ainult usu ja moraali küsimustes[8];
- usklikele uskumiseks kohustuslikuks kuulutatav tõde peab olema kasvõi kaudselt ilmutatud ja sisalduma seega kas Pühakirjas või suulises Pärimuses või mõlemas[9];
- usutõed on oma olemuselt igavesed ja muutumatud[10];
- kord defineeritud dogma jääb samas mõttes alati tõeseks ja nii pole dogmade areng võimalik nende olemuse (mõtte) muutumisena, vaid ainult alati usutud tõdede täpsema defineerimisena, sügavama ja mitmekülgsema mõistmisena, selles uute aspektide väljatoomisena: „Seepärast tuleb ka alati kinni pidada pühade usutõdede sellest mõttest, mida püha Ema Kirik kord deklareerinud on ning sellest mõttest ei tohi kunagi kõrgeima teaduse nime ja vormi varjus taganeda. Kasvagu seega … ning arenegu veel palju jõulisemalt, seda nii üksikisikute kui ka kõigi, nii üksikute inimeste kui ka terve Kiriku puhul … arusaamine, teadmine, tarkus – kuid seda omaenda vormi, nimelt sellesama dogma, sellesama mõtte ja sellesama õpetuslause piires.“[11];
- Kiriku Õpetusamet on seotud mitte ainult Pühakirja ning Pärimusega (mis on tema autoritatiivse õpetuse ainsateks legitiimseteks allikateks), vaid ka Õpetusameti varasemate otsustega samades küsimustes, s.t. Õpetusameti õpetus peab olema ajalooliselt järjepidev[12].
Tegelikult tuleb neid kolme: Pühakirja, Pärimust ning neid autoritatiivselt tõlgendavat ja õpetavat Õpetusametit (s.t. selle dogmaatilist õpetust) käsitleda lahutamatult.
II. Kiriku Õpetusamet ja usklikud: usukuulekus.
II.1. Ilmutatud usudogmadele osutatav üleloomulik usukuulekus
Nii erakorralise Õpetusameti katedraalotsuste kui ka korralise autoritatiivse Õpetusameti tasemel järjepidevalt kuulutatud eksimatule õpetusele usu ja moraali vallas peavad usklikud osutama üleloomulikult motiveeritud absoluutset usukuulekust, sest tegemist on Jumalast ilmutatud tõe kuulutamisega:
“Jumaliku (üleloomuliku) ja katoliikliku usuga tuleb uskuda kõike seda, mis sisaldub kirjutatud või [suuliselt] pärandatud Jumala sõnas ning mis Kiriku poolt kas piduliku otsusena või korralise ja universaalse Õpetusameti poolt kui Jumala poolt ilmutatu uskumiseks esitatakse.”[13]
Mida mõeldakse jumaliku (üleloomuliku) usu all? Üleloomulik usk on “üleloomulik voorus, millega me Jumala armu sisendusel ja toetusel usume, et Tema poolt ilmutatu on tõene, mitte loomuliku mõistuse poolt läbinähtud asjade sisemise tõe, vaid ilmutava Jumala enda autoriteedi tõttu, kes ei või ei ise eksida ega ka teisi eksitada”[14].
Osutades üleloomulikku usukuulekust (mõistuse ja tahte kuulekust) Kiriku autoritatiivsele dogmaatilisele õpetusele ei kuuletu me mitte inimliku institutsiooni, olgu suurimate kogemustega, pärimusliku tarkuse varasalvega ja auväärse ajalooga institutsiooni õpetusele, vaid jumalikule Tõele ja kõige tõe esmaallikale endale, kes on öelnud enda kohta „Mina olen tee ja tõde ja elu” (Jh 14:6), kes on andnud käsu ja õpetusliku meelevalla oma apostlitele ja kelle järeltulijateks on Kiriku Õpetusamet: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!” (Mt 28:19-20) ning kes on seadnud kõik Jumala sõprust ja igavest elu taotlevad Kristuse jüngrid usukuulekuse meelevalla alla: „Kes teid kuulda võtab, see võtab kuulda mind, kes teid kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale minu, kes aga minu kõrvale lükkab, see lükkab kõrvale mu Läkitaja” (Lk 10:16), et niimoodi „äratada kuulekust usule Tema nime auks kõikide rahvaste seas” (Rm 1:5).
II.2. Korralise Õpetusameti õpetusele osutatav usukuulekus ja selle piirid
Ka korralise, kuid mitte-eksimatu Õpetusameti dokumentidele peavad usklikud üldjuhul osutama aukartlikku kuulekust ja respekti, mis aga olemuslikult erineb üleloomulikust usukuulekusest:
“Ehkki küll mitte usu akti, küll aga mõistuse ja tahte religioosset kuulekust tuleb osutada õpetusele, mida usu ja moraali küsimustes kuulutab paavst või piiskoppide kolleegium, teostades oma korralist Õpetusametit, ilma kavatsuseta esitada seda õpetust definitiivselt. Seepärast peavad usklikud püüdma vältida kõike, mis pole selle õpetusega kooskõlas.”[15]
Tõepoolest objektiivselt motiveeritud kahtluste olemasolu korral teatud korralise mitte-eksimatu Õpetusameti õpetuse ekslikkuse suhtes sellist kuulekust osutada pole vaja, kuid avalikku kriitikat Õpetusameti aadressil esitada ei tohi. Kuna on mõistlik arvata, et üksik usklik, olgu see ka teoloog, pole eksimatum kui Kiriku Õpetusamet, siis pole tal põhjust ja volitust enda arvamust Õpetusameti õpetusest kõrgemale seada ning seda teistele usklikele tõesema õpetusena välja pakkuda. Ta võib oma põhjendatud kahtlused ja vastuväited esitada Õpetusametile ning oodata definitiivset lahendust, säilitades avalikkuse ees Õpetusameti suhtes aukartliku vaikimise. Sellistel juhtudel võib Õpetusameti otsustus sageli olla ka selline, et küsimus jäetakse definitiivselt lahendamata ja lubatakse arvamuste ja seisukohtade vabadust koos kohustusega, et keegi ei esitaks oma seisukohta kui ainuõiget kuni Õpetusameti poolse võimaliku definitiivse lahenduseni tulevikus. Vajalik on siin ka mõista, mis võib olla sellise kahtluse objektiivseks põhjenduseks. Kuna teoloogia puhul on tegemist loomulikku mõistust ületavaid tõdesid käsitleva autoritatiivse, s.t. Püha Vaimu toetust omava Õpetusameti, lõppkokkuvõttes aga Jumala enda autoriteedil põhineva teadusega, siis oma loomuliku mõistuse vastuväidetest, olgu nad vormilt isegi filosoofilis-teoloogilised, siin ei piisa. Objektiivseks kahtluseks on vajalik toetumine kõrgemale teoloogilisele autoriteedile, nimelt Kiriku Õpetusameti teistele (varasematele) dokumentidele, millega kahtlusalune õpetus näib otseselt või kaudselt vastuollu sattuvat.
Kuid sellised juhised on olulised pigem teoloogidele kui harilikele usklikele, sest usklikud ammutavad oma teadmise usu- ja moraalitõdede kohta enamasti katekismustest ja oma piiskopi õpetusest kui korralise Õpetusameti väljendusest, milles täpsed eristused eksimatu usudogma ja madalama teoloogilise kvalifikatsiooniga tõdede vahel üldjuhul puuduvad. Seepärast võtavad usklikud kõik nn. “selged katekismusetõed” vastu ühesuguse üleloomuliku usuga kui Jumalast ilmutatud ja Kiriku poolt õpetatud Tõesse. Selline peab olema ka piiskopile osutatava usukuulekuse tavapärane viis.
II.3. Hereesia: moraalne kohustus keelduda usukuulekusest
Kahtlustest korralise Õpetusameti teatud õpetuse ekslikkuse suhtes olemuslikult erinev on aga kindel veendumus, et teatud korralise Õpetusameti kandja õpetab midagi, mis on vastuolus ilmutatud usuga – olgu see siis juba kord eksimatu katedraalotsustusena defineeritud usudogmaga või korralise Õpetusameti järjepideva dogmaatilise õpetusega.[16]
Kes võib olla hereesiat õpetav ja seega vastupanuks ja kuuletumatuseks kohustav Õpetusameti kandja?
See võib olla diötsesiaalpiiskop, kel üksikuna pole kunagi eksimatuse privileegi. See võib olla ka mõni Vatikani kongregatsioon, isegi Usudoktriini Kongregatsioon – need on küll paavsti nimel tegutsevad organid, kuid ainult paavsti ametile omane eksimatuse privileeg nendele kongregatsioonidele ei laiene. See võib olla iga astme korralise Õpetusameti kandja.
II.3.1. Teoloogiline ja ajalooline ekskurss: kas paavst võib langeda hereesiasse?
Põhimõtteliselt pole ka välistatud, et paavst võib õpetada midagi, mis on ilmutatud usuga kaudses või otseses vastuolus – ta võib seda teha kas privaatteoloogina, mitteametlikult, kuid isegi mõnes igati vormikohases korralise Õpetusameti dokumendis. See on paljude Kiriku poolt tunnustatud ja veatuks hinnatud teoloogide (sh ka Kiriku doktorite, nt. p. Robert Bellarminuse ja p. Alfonso Liguori) õpetus, et paavstist võib saada mitte ainult materiaalne, vaid ka (peale korduvaid noomitusi) formaalne ja parandamatu hereetik. Mida sel juhul teha, selles küsimuses lähevad küll arvamused lahku, kuid tunnustatud on ka seisukoht, et pärast korduvaid kasutuid noomitusi ja Kirikukogu vastavat olukorda tuvastavat deklaratsiooni lakkaks parandamatu hereetik iure divino olemast paavst, s.t. saaks Jumala poolt Kiriku vahendusel tagandatud.
Vähemalt esimest, s.t. ajutist materiaalset hereesiat, millest paavst alles avalike noomituste ja meeldetuletamiste mõjul taganes, on Kiriku ajaloos tõendatult vähemalt paar korda ette tulnud.
Kahtlusteta väljendas korduvalt ja igasuguse moraalse surveta oma piiskoppidele (nt Konstantinoopoli patriarhile Sergius I-le) adresseeritud kirjades hereetilisi seisukohti paavst Honorius I (valitses 625-638), kes ekskommunitseeriti posthuumselt Konstantinoopoli (680-681) III Kirikukogu poolt monoteletismi hereetilise õpetuse väljendamise ja toetamise eest. Konstantinoopoli Kirikukogu otsust kinnitasid hiljem paavst Leo II ning kaks järgnevat oikumeenilist kirikukogu ning seda mainib ka paavsti ametivande vana versioon. Hereesiasse on kahtlemata langenud paavst Johannes XXI, kes väljendas hereetilisi seisukohti, et peale surma pole isiklikku kohut ja et enne Viimset Kohut ei lähe surnud jumalatute hinged põrgusse ega õiglaste hinged ei näe Jumalat, kuni hereesiate vastu protesteerinud frantsikaanlaste survel kokku kutsutud teoloogiline nõukogu paavstile Traditsioonist pärit tõendid esitas ja paavst oma seisukohad veidi enne surma tagasi võttis.
Moraalse surve all on hereetilisi seisukohti väljendavaid dokumente alla kirjutanud ka amoraalsete vahenditega paavstivõimu saavutanud paavst Vigilius ning paavst Liberius I.
Teoreetilist laadi teoloogilist argumenti paavsti hereesiasse langemise võimatuse kohta ei ole olemas ja seda ei saa Jeesuse tõotusest Siimon Peetrusele (Mt 16:18) praeguses maailmakorras kehtiva teoloogilise antropoloogia kehtima jäämisel ka kuidagi tuletada. Vastasel juhul peaks me paavsti isiku puhul välistama pärispatu tagajärjed, vaba tahte kuritarvitamise ja patu võimalikkuse, tegema temast jumaliku otsustuste automaatse meediumi ja laiendama tema eksimatuse tingimusteta kõikidele vähemalt õpetuslikele otsustele, mis puhul erakorralise ja korralise Õpetusameti eristamine paavsti puhul muutub mõttetuks.
Ainus mõistlik argument selle toetuseks, et paavst kunagi ei saa kunagi formaalsesse hereesiasse langeda, on praktiline ja nimelt see, et Jumalik Ettenägelikkus seda Kiriku hüveks tegelikult kunagi juhtuda ei lase (ehkki see küll teoreetiliselt võimalik on). Kuid see pole teoloogiliselt kindel argument, sest Jumaliku Ettenägelikkuse otsuseid tulevaste sündmuste kohta teame me ainult sedavõrd, kuivõrd Jumal meile need selgelt ilmutanud on. Selle kohta, et ükski paavst maailma lõpuni formaalsesse hereesiasse ei lange, jumalik ilmutus puudub. See on väga tõenäoline ning vaga arvamus, kuid väga võimalik on ka vastupidine, et Jumal just nimelt Kiriku hüveks laseb mõnel paavstil formaalsesse hereesiasse langeda, et sellest hoolimata oma Kirik päästa ning tolle sündmuse läbi Kirikut selgemini paavstiameti kohustuste ja piiride ning selles hädavajaliku alandlikkuse kohta õpetada.
Arvukad teoloogid, sh. Kiriku doktor p. Robert Bellarminus, kardinal Juan de Torquemada, kardinal Thomas Vio Cajetanus, Francesco Suarez SJ, kardinal Charles Journet ning üks autoriteetseimaid teoloogilisi entsüklopeediaid, Dictionnaire de theologie catholique käsitlevad juhtumit, mil paavst keelduks end allutamast oma ametikohustustele ja saaks formaalseks hereetikuks ja/või skismaatikuks:
“Seevastu on kindel, et paavst võib langeda hereesiasse ning koos sellega ka skismasse, sest iga hereetik on skismaatik, kuid mitte vastupidi“[17]
See on võimalik sellepärast, et Püha Vaimu toetus ja juhtimine ning Kristuse tõotused paavstile (Mt 16:18-19; Mt 28:20; Lk 10:16 jt.) ei hävita paavsti isiku vaba tahet, vaid eeldavad tema vaba tahet allutada end oma ameti kohustuste täitmisele ja Püha Vaimu juhtimisele. Paavsti isik võib aga ka renuere subesse suo officio, „keelduda allumast oma ametikohustustele” koos kõige sellest tulenevaga. Kristuse lubadus, et vaenlased ei saa tema üle võitu (Mt 16:18) kehtib esmajoones Kiriku ja temaga seonduva paavsti ameti kui püsiva institutsiooni kohta, mitte aga iga üksiku paavsti ja tema iga eluperioodi kohta. Samuti pole see lubadus vastuolus nii Kirikut kui tervikut kui ka paavsti ametit puudutavate pikemaajaliste raskete kriiside esinemise võimalusega (mida on Kiriku ajaloo jooksul mitmeid kordi ette tulnud), mille puhul inimlikust perspektiivist võib olukord lootusetuna tunduda – kuid Jumala juhtimisel tuleb Kirik (ja Peetruse Troon kui niisugune) lõpuks alati võitjana välja. Kirikule minimaalselt hädavajalikku juhtimist kriisiajal võib kõikvõimas ja ettenägelik Jumal teostada ka hereetilise või uskmatu (ususttaganeja) paavsti kaudu, kõneledes (kasutades Fr. Suareze kujukat väljendit) tema läbi oma Kirikule sarnaselt, nagu ta võib kõneleda näiteks pronksist pea kaudu või nagu ta kõneles Balaamile eesli kaudu (4 Ms 22:22–30).
II.3.2. Karjaste sattumine hereesiasse ning usukuulekusest keeldumine
Kui me ülaltoodud ekskursist veendusime, et eksimuse ja hereesia ning sellega seonduvalt vastupanu ja kuuletumatuse kohustus legitiimselt autoriteedilt lähtuvale hereetilisele on võimalik isegi paavsti puhul, siis seda enam piiskopi puhul.
Igas asjas, mis puudutab ohtu usule, on iga usklik kohustatud näitama üles kuuletumatust hereesiat kuulutava ülemuse suhtes, (võimaluse ja arukuse piires) tema avalikuks manitsemiseks ning kui see tulemusi ei anna, siis avalikuks vastupanuks, ilma sealjuures tema ametiautoriteeti eitamata:
“Asjus, mis puudutavad ohtu usule, tuleb alluvatel oma ülemusi ka avalikult süüdistada. Seepärast ka Peetrusele alluv Paulus noomis Peetrust avalikult usku puudutava skandaali ohu pärast; ning nagu Augustinuse glossa (lühikommentaar) ütleb: “Peetrus ise andis ülematele eeskuju, et kui nad kusagil vahest sirgelt teelt kõrvale peaksid kalduma, ei põlgaks nad ära laitmist alamate poolt””[18]
“Juhul kui paavst otsustab midagi heade kommete vastu, ei tohi talle kuuletuda; kui ta katsetab midagi teha ilmselge õigluse või ühise hüve vastu, tuleb talle otse ja avalikult vastu astuda…”[19]
Siin tekib küsimus, kes ja millise autoriteediga otsustab, kas piiskop või isegi paavst on eksinud usutõe vastu või mitte. Kui piiskopi eksimuste puhul võib viidata paavsti õpetusele, siis paavst ise on ju kõrgeim Õpetusameti kandja ning privaatisikutel pole voli otsustada, mis ja millises tähenduses kuulub ilmutatud usu pärandisse (vastasel juhul saaksime protestantideks).
Sellele küsimusele tuleb vastata, et see otsus, ehkki on antud igaühe südametunnistuse hoolde, peab tuginema kindlale ja tõestatud veendumusele, et eksimatu Kiriku Õpetusamet, kas siis erakorralise või järjepideva korralise Õpetusameti tasemel on selles küsimuses õpetusliku(d) otsuse(d) juba teinud ja et need otsused on selgelt vastupidised kahtlusalusele õpetusele. Ainult siis on selline kuuletumatus ja vastupanu legitiimne ning patuta. Sellisel juhul ei asetata isiklikku arvamust sugugi kõrgemale autoriteedist, vaid isiklik veendumus põhineb sama autoriteedi eelneva(te)l otsus(t)el, mis on kahtlusalusest õpetusest kõrgema kindlusastme ja kohustuslikkusega. Õpetusameti teostamisel kehtib teatavasti õpetusliku järjepidevuse ja dogmade olemusliku muutumatuse nõue (vt. eelpool 1.5. toodud põhimõtteid), mistõttu paavst Pius X dogmaatiline entsüklika on kaasajal ja ka 100 aasta pärast sama oluline ja kehtiv kui ka hetkel valitseva paavsti sama tasemega õpetuslik dokument. See on kehtiv ja südametunnistust uskmatuse patu ähvardusel siduv ka igale järgneva paavsti jaoks, sest usuküsimuste defineerimisel ületab paavst iseennast, nii et tema otsus absoluutselt ning alatiseks tagasivõtmatuks kujuneb (vt. 1.2. tsiteeritud Vatikani I Kirikukogu dogmaatilise konstitutsiooni Pastor aeternus (DS 3074) viimast lauset).
Usk on kõrgeim hüve maises Kirikus ning mingit muud väärtust või hüve, nt. kuulekust hereetikutest ülemustele ja/või ühtsuse säilitamist lepitamatute õpetuslike erimeelsuste unustamise hinnaga, ei saa sellest hüvest kõrgemale seada. Kuna usk puudutab mõistust, siis on ka usukuulekus Kiriku Õpetusameti õpetusele ratsionaalne – tuleb toonitada, üleloomulikult, s.t. usu valgusest lähtuvalt ratsionaalne. Põhjendatud peab olema kuulekus, veelgi rohkem aga põhjendatud peab olema kuuletumatus. Kuuletumatuseks Õpetusameti otsustele leitakse sageli kergeid põhjuseid, tegelikult aga ilmneb selle taga enamasti uhkus ja uskmatus, ning tulemuseks on surmapatt usu vastu, millega inimene lakkab ipso facto olemast katoliku Kiriku liige.[20]
Kirikliku hierarhia kriisiaegadel nagu kaasajal, leitakse aga veelgi lihtsamalt mugavaid valepõhjendusi pimedaks usukuulekuseks autoriteetidele, kes kindlalt ja ilmselgelt ei kuuluta katoliku usutõdesid. Seeläbi, kuuletudes autoriteeti kuritarvitavatele inimestele, ollakse kuuletumatud Jumalale ning tehakse just seeläbi samuti surmapattu usu vastu:
“Ülemusele ei tohi alluda Jumala käsu vastaselt, selle kohaselt, mis on öeldud Ap 5:29 “Jumala sõna tuleb rohkem kuulata kui inimeste sõna”. Kui ülemus käsib selgelt midagi Jumala poolt seatud korra vastast, teeb ta ise pattu ja pattu teeb ka see, kes kuuletub, sest teeb midagi Jumala korralduse vastast: seega ei tohi ta siis ülemusele kuuletuda.”[21]
Usk on hüve, mis saadakse küll tasuta, kuid mille säilitamine nõuab vaeva ja pingutust: mõistuse pingutust selle tundmaõppimisel ja süvendamisel, pidevat palvet üleloomuliku usu anni säilitamise eest kuni surmani ning mõistuse ja tahte pingutust ratsionaalseks võitluseks õiget usku moonutavate vaenlaste ja tegurite vastu. Selleks on meil vaja võimet eristada ja võimet olla alandlik, kaine ja ratsionaalne ning mitte segada oma subjektiivseid motiive ja soove tõde eksimusest eraldavate objektiivsete asjaoludega.
II.3.3. Eristamine ametikandja isiku ja tema ametiautoriteedi vahel
Kiriku hierarhiale osutatava austuse ja kuulekuse puhul on meil vaja eristada ametit (autoriteeti) selle ameti kandjast (isikust), kes ei pruugi olla kõrge ameti vääriline. Samuti on meil vaja eristada legitiimse autoriteedi teatud üksikaktide illegitiimsust selle ameti valdamise illegitiimsuse kinnitamisest. Südametunnistuse ees objektiivselt õigustatud vastupanu või kuuletumatuse puhul ollakse kuuletumatud ainult konkreetse ametiautoriteedi kuritarvitamise üksikakti suhtes, ilma ametikandja autoriteeti ennast kahtluse alla seadmata, sest seda saab teha ainult kõrgemalseisev autoriteet. Kirikus on voli ülemusi oma ametist tagandada ainult kõrgemalseisval autoriteedil: piiskoppi paavstil ja paavsti Kristusel. Alluvad, tundes õigustatud pahameelt ülemuste ametikuritarvituste pärast (olgu see siis kasvõi ilmselgete hereesiate kuulutamise pärast), kuulutaksid omavoliliselt, et nad ei pea sellist ülemust enam enda ülemuseks, oleks see samm mitte juba autoriteedi kuritarvitamise üksikakti, vaid legitiimse autoriteedi kui niisuguse suhtes: oleks seega juba omalt poolt raske patt ja kuritegu Kiriku ühtsuse vastu (kirikulõhe tekitamine). Karjaste hereesia patu pärast ei tohi karja liikmed omakorda saada süüdlaseks kirikulõhe tekitamise patus.
KOKKUVÕTE
Kiriku õpetuse vallas on Õpetusamet ehk paavst ja piiskopid Jumala teenrid ja tööriistad ning lahutamatult seotud ja kohustatud Jumala poolt etteantuga, s.t. Jumala Ilmutusega, mille ustav hoidmine ja õpetamine on nende õpetusliku autoriteedi ainsaks aluseks ja õigustuseks. Usklikud seevastu on kohustatud Õpetusameti õpetuse vastu võtma ja seda järgima üleloomulikult motiveeritud usukuulekuses, kuuletudes Kiriku Õpetusametile nagu Jumalale – eeldusel, et tegemist on tõepoolest Õpetusameti autentse teostamisega õpetava autoriteedi kuulekas osaluses Jumalikule autoriteedile.
Kohandatud ja üle toimetatud väljavõte :
Ivo Õunpuu, Kiriku kriis on piiskoppide kriis, esmakordselt avaldatud: Eesti Una Voce almanahh nr. 2, aastal 2000. Selle teose teistele osadele viitavad ka antud tekstis esinevad viited.
__________________________
MÄRKUSED
[1] – Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Pastor aeternus, 4. ptk. (DS 3070).
[2] – Katoliku Kiriku Katekismus, nr. 84-86; Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Dei Verbum, 2. ptk. (DS 4207-4214); Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, nr. 25, (DS 4149-4150).
[3] – Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Pastor aeternus, 4. ptk. lõpp (DS 3074); tsit.: Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium nr. 25, (DS 4149).
[4] – Dictionnaire de théologie catholique (DThC), Paris, Letouzey et Ané, 1903-1950, köide VIII, veerg 1713.
[5] –Dictionnaire de théologie catholique (DThC), veerg 1705.
[6] – Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, nr. 25 (DS 4149).
[7] – sealsamas; Kirikuõiguse Koodeks (1983), kaan. 375, § 2.
[8] – vt. tsit. märk. 3.
[9] – vt. tsit. märk. 1
[10] – DS 3074; DS 3458, DS 3462-64; DS 3541.
[11] – Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon De fide catholica, 4. ptk. (DS 3020).
[12] – vt. märk. 11 ja märk. 5.
[13] – Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon De fide catholica, 3. ptk. (DS 3011).
[14] – sealsamas, 3. ptk. (DS 3008).
[15] – Kirikuõiguse Koodeks (CIC), 1983, kaanon 752. Vt. ka Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, nr. 25 ja Katoliku Kiriku Katekismus (KKK), nr. 892.
[16] – Ka korralise Õpetusameti poolt järjepidevalt ühes ja samas mõttes õpetatud usu- ja moraalitõed on dogmad (dogma de fide või fidei proxima), kuid Kirik pole neid veel oma eksimatu dogmaatilise definitsiooni läbi formaalselt kinnitanud (misläbi sellest saaks dogma de fide definita) ning nende dogmaatilisus ilmneb ainult kaudselt, nimelt autoritatiivse õpetuse järjepidevusest. Ka neid tuleb uskuda üleloomuliku usuga, mitte ainult religioosse kuulekusega. (J.Pohle – M.Gierens, Lehrbuch der Dogmatik, 9. Aufl., Schöningh, Paderborn, 1936, lk. 77)
[17] – Kardinal Thomas Vio Cajetanus, Ad IIam-IIae (Summae theologiae St. Thomae), q. 39, a. 1, nr. 6.
[18] – P. Thomas Aquinost, Summa Theologiae, IIa-IIae, q. 33, a. 4 ad 2; vt. ka Summa Theologiae, Ia-IIae, q. 96, a. 4 resp. ja IIa-IIae, q. 104, a. 5 resp.
[19] – Fr. Suarez, Opera omnia X, Tractatus de fide theologica, disp. 10 de Summo Pontifice, sectio 6, nr. 16. Seda valikut Kiriku poolt tunnustatud teoloogidelt annab veelgi täiendada. Kiriku poolt tunnustatud teoloogide moraalset kooskõla teatud õpetuse kuulutamisel peetakse teatavasti selle õpetuse tõesuse kindlaks garantiiks (J.Pohle – M.Gierens, Lehrbuch der Dogmatik, 9. Aufl., Schöningh, Paderborn, 1. Bd., lk. 71).
[20] – Definitsiooni kohaselt on katoliku Kiriku liikmeks inimene, kes on: 1. ristitud, 2. tunnistab täit katoliku usku ja 3. tunnistab Rooma paavsti enda peana ning allub oma piiskopile, s.t. on katoliku Kiriku osadusühtsuses (Ludwig Ott, Grundriss der Dogmatik, Herder, Freiburg, 1952, lk. 358,; CIC (1983), kaan. 204 ja 205). Uskmatuse surmapatuks piisab kasvõi ühe ilmutatud usutõe teadlikust eitamisest või mitteuskumisest (järeldus üleloomuliku usu vooruse dogmaatilisest definitsioonist (vt. 2.1.). Uskmatu või hereetikust ristitu, kes tunnistab edasi paavsti oma peaks, käib regulaarselt kirikus edasi ja oma uskmatust kunagi avalikult ei väljenda, on objektiivselt, s.t. tõeliselt ja Jumala ees, katoliiklaseks olemise ühe olemusliku elemendi, nimelt üleloomuliku usu puudumise tõttu automaatselt Kirikust väljaspool (ipso facto ekskommunitseeritud) – seda ka siis, kui kiriklik võim seda iialgi ei tuvastaks.
[21] – P. Aquiono Thomas, Summa Theologiae, IIa-IIae, q. 33, a. 7 ad 5.