Robert Mäder
Prälaat Robert Mäder (1875-1945)
Autorist.
Kirikhärra Robert Mäder (1875-1945)
Kirikhärra Robert Mäder sündis 7. detsembril 1875. Ta pärines Wolfswilist, veetis oma nooruse esimesed aastad aga Baselis. Pärast gümnaasiumi Engelsbergis, Luzernis ja Schwyzis, kus ta lõpetas, õppis Innsbruckis, Šveitsi Freiburgis, Tübingenis ja Luzernis filosoofiat ja teoloogiat. 16. juulil 1988 pühitseti ta preestriks ja ta pühitses oma esimese missa Baselis Maarja kirikus. Kuni aastani 1901 oli ta Biberichi vikaariks. Aastatel 1901-1912 oli ta Mümliswili kirikhärra. Sealt määrati ta 1912 Baseli Pühavaimu kiriku kirikhärraks. Siin arendas ta elavat tegevust, mille eest paavst Pius XI ta prelaadi auga ära märkis. Pühavaimu kirikukoguduse maja “Providentia” ja Theresia tütarlastekool rajati tänu dekaan Mäderi algatusele. Tema jutlused ning juhtkirjad, mis brošüüridena üllitati, leidsid laialdase leviku. Kuni surmani oli ta aastal 1912 uuesti ellu kutsutud katoliikliku nädalalehe Schildwache (“Valvepost”) kaastööline ja pikki aastaid ka selle toimetaja. Rajanedes tema teoloogilisele süvaharitusele ja teenetele katoliikliku usu heaks nimetas Śveitsi Freiburgi ülikool ta oma audoktoriks, Aastal 1942 nimetas Baseli ning Lugano peapiiskop, dr. Franziskus von Streng prelaat Mäderi dekaaniks. Agara kirikhärrana ei lubanud ta endale rahu ei päeval ega ööl ja oli täielikult oma kutsele andunud.
Ootamatult kiiresti lahkus ta maisest elust. Pärast pikka, piinavat haigust suri väsimatu võitleja, andes oma elu tagasi sellele, kelle eest ta oli pool sajandit võidelnud.
Baseli Pühavaimu kiriku sissepääsu juurde paigutatud mälestustahvlil seisavad paljuütlevad sõnad: Prelaat kirikhärra Robert Mäder, 1875-1945. – Ta oli pea kõiges ebatavaline. Seepärast kinkis Jumal talle valu inimeste pärast, sõna väe, usu, mis liigutas mägesid ning üksilduse armu. Ta elas vaatlemises koos Paulusega, kelle tõe mõõga ta üles tõstis.
* * * * * * * * *
Saksakeelse väljaandja sissejuhatus
Mõne aasta eest osalesin koos murelike vanematega arutelus ühe katoliikliku tütarlaste internaatkooli direktrissi juures. Vanemad olid kaks oma lastest sellesse kooli paigutanud, tagamaks neile religioosse hariduse.
Kui aga laste käitumises ilmnes viimasel ajal üha enamus selle kooli vaimulik küsitavus, muutus vanemate jaoks vestlus direktrissiga vältimatuks.
Viljatust kõnelusest jäi mulle kõige enam meelde üks direktrissi üte. Kui ta nägi, et vanemad oma usus kindlaks jäävad ja samuti oma nõudmistes laste absoluutselt katoliikliku kasvatuse osas püsivad, andis ta oma pahameelele järgmiste sõnadega voli: ”Teil on oma usk ja meil (nunnadel) oma usk!”
Tol kahetsusväärsel orduõel oli väga õigus kui ta ütles: „Meil on oma usk!” Niisiis, milline usk? Kindlasti mitte Kiriku usk, mida vanemad „katoliiklikus internaadis” elatuna ja õpetatuna esindavalt eeldada tohivad. Õel selle tütarlastekooli esindajana oli väär usk. Sellise mugandumise eest usu õpetuse ja kõlbelise hoiaku osas, mida selles ja paljudes teistes koolides viljeletakse ja mille selge esinemine antud õe üttes olemas oli, hoiatas 6. augustil 1975 katoliku kiriku Pea, paavst Paulus VI. Kõnes jesuiitide ülikoolide rektoritele ütles ta sõna-sõnalt – ja see kehtib eranditult kõikide katoliiklike õppeasu-tuste kohta: „Mugandumine õpetuse ja kõlbelise hoiaku osas ei vasta kindlasti Evangeeliumi vaimule. Evangeelium tahab meid näha pigem „maa soolana” ning ähvardab karistusega juhul, kui me seda ei ole – meid heidetakse ära, kuna oleme kaotanud oma soola väe (vrdl. Mt 5:13)” (l´Osservatore Romano, 5. IX 1975 nr. 36). Vanemad jäid siiski, vaatamata rängale murele oma kahe tütre tuleviku pärast, oma süümele ja Jumalale ustavaks ning võtsid mõlemad tütred samal päeval koolist ära.
Ma ei kirjuta seda lugu mitte ainult lugemiseks. vaid ka eeskujuks paljudele vanematele olemaks tähelepanelik ja tundmaks muret neile Jumala poolt hooldada antud laste vaimuliku heaolu pärast, teostamaks järeldusi juhul, kui vanemad näevad, et lapsi juhitakse õpetajate poolt erinevale teele sellest, mida Jeesus meile ette näitas ja elas. Kas on vaja viidata siinkohal riiklikele koolidele ja nendes tavaks muutunud kohustuslikule kollektiivsele seksuaalselgitusele, mis Kiriku ja riigi hirmuks juba oma kibedaid vilju kannab? „Qui dormit peccat – kes magab, patustab. Ohu mitte-näha-tahtmine on kasvatamise püha kohustuse reetmine. Pole mingit liiki tegevust, mis sellest esmasest kohustusest vabastaks” (Mäder)
Katoliiklastest vanematel tuleb taas katoliiklikku õpetust tundma õppida. Nad peavad teadma, mida Kirik Jumala volitusel perekonnast ja vanemate õigustest ning kohustustest õpetab ja kus on piirid, mis määratlevad riigi õigusi kasvatuse ja kooli osas. „Iga mees on sangar! Isa peab olema valmis omade eest martüüriumi minema!” (Mäder). See on selge jutt. Mäder kõneleb katoliiklasena. Kaasaegsed õpetlased räägivad hoopis muud. Mingem niisiis Mäderi kooli ja õppigem taas ning järgigem seda pühimat kõikidest õpetustest. See on meie Lunastaja õpetus: väeline, selge ja soe nagu keskpäevane päike.
* * * * * * * * *
Iga mees on sangar!
Me oleme konservatiivsed. Meie olemise sügavaimad juured on pärimuses, mitte liivas, mida tänapäev kokku pühib ja mis homme taas laiali pudeneb. Me oleme samad nagu 1900 aasta eest. Sellest johtub, et püha ajaloo suured isiksused on meile niivõrd omased, nagu elaksid nad meie silme ees. Kuna oleme katoliiklased, oleme teatavas mõttes üle ajast ja ruumist, me ei tunne kaugusi ega minevikulisust.
See on põhjus, miks püha Joosepi isadus pole meile mineviku ning äraoleva ülistamine, vaid näib elava ja kaasaegsena. Kirik pole meie jaoks midagi muud kui sajandite vältel laienenud Naatsareti perekond, Jeesuse vendade ja õdede kooslus ning seepärast on Maarja meie vaimulik Ema ja püha Joosep meie kasuisa ja kaitsja. Kirikusse kuuludes on Joosepi austamine midagi enesestmõistetavat nagu on loomulik ka Maarja austamine. Ka ilma 100 aastat tagasi üllitatud paavst Pius IX dekreedita on püha Joosep Kiriku, s.t. Suur-Naatsareti patroon. Sellisena on ta tänapäeva katoliiklasest mehele eriliseks eeskujuks.
Mida kujutab endast mees? Ta on kuningas kodus, kirikus, riigis, tööl ja ühiskonnas. Mees kannab kõikjal krooni, kus ta ka ei viibiks, krooni, millega Jumal Aadamat kroonis. Selline mees on kuningas, valitseja talle ettenägevuse poolt määratud riigis. Mida kujutab endast kuningas? Ta on kõigist kõrgem, see, kellel on enam kohustusi kui kõigil teistel ning kellel on seetõttu ka rohkem õigusi, et ta suudaks oma kohustusi täita. Kuningaks olemisel on kaks poolt: kuningaks olemine tähendab isaks olemist ja isaks olemine tähendab tema hoolde usaldatute edendamine suurtes ning väikestes asjades ja et seda segamatult teoks teha, peab ta mõõgaga oma riigi piire valvama. Kuningas on sissepoole isa, väljapoole rüütel. Selline on iga mees, sest iga mees on kitsamas ringis teatavas mõttes kuningas. Eriliselt on ta seda perekonnas. Kes kuningana perekonna eesotsas seisab, peab olema seesmiselt isa, välimiselt rüütel. Püha Joosep oli seda, ta oli oma kodu rüütellik kaitsja.
Püha Joosep on rüütel,, s.t. kodu kaitsja ning patroon. Koos kõikide toodud ohvritega! Püha Joosep on elukutselt käsitööline. Tal on väike ettevõte, millest ta elatuma peab. Seotus Jumala Ema ja tema lapsega on tema jaoks ohvrielu algus. Majandus-kaubanduskeeles rääkides muutus Jeesuse sünniga kõik küsitavaks, töötus ja nälg seisavad ukse ees. Mida teha? Meie ütleksime, et eelkõige peab elama! Kõigepealt tuleb lahendada kõhuküsimus! Meie asetame esiplaanile majanduse, rahapoliitika. Püha Joosep seda raha-poliitikat ei tunnista. Majandus paikneb tema jaoks alles kolmandal kohal. Esmane ja otsustav küsimus on tema jaoks: kuidas ma saan päästa lapse ja ema hoolimata majanduslikust kahjust, näljast ja ohust elule?
Mees peab esmajoones olema isa, mitte kaupmees. Mis kasu on sellest, kui äri õitseb, aga laps läheb kaduma? Mis kahju teeb see, kui puudus kätte jõuab, kui vaid laps päästetud saaks. Poliitika lapse nimel asub kõrgemal rahapoliitikast. Isa peab olema rüütel hoolimata ohvritest, isegi varanduse või elu kaotamisest, päästmaks ema ja lapse tõelist vaimulikku heaolu. Isa peab olema valmis omade hüveks martüüriumile minema, iseenesele mõtleb ta viimases järjekorras. Nii tegi püha Joosep, kui ta türann Heroodese eest Egiptusesse põgenes, ta on oma perekonna kaitsja ning päästja. Elus on hetki, mil põgenemine tähendab vaprust ja paigalejäämine tähendab alatut reetmist.
Olla isa tähendab olla rüütel, kes valvab mõõk käes uksel, et kaitsta oma pere kalleimaid varasid. nii nagu püha Joosep hakkas vastu igale türannile jättes maha kõik, päästmaks kõige hinnalisemat, last. On väärtusetu pühitseda püha Joosepi mälestust, kui mehed pole valmis tema kombel perekondasid türannide käest päästma. Mind ei peeta revolutsionääriks. Ma kaitsen alati autoriteeti mässajate vastu. kuid just seetõttu, et ma kaitsen õiguspärast autoriteeti kõikvõimalike türannide vastu, kaitsen ma Jumala poolt seatud isa autoriteeti moodsa riigi lubamatu sekkumise vastu.
On hädavajalik, et me kõik moodsa riikliku kooli osas endale selguse loome. Kaasaegne riik näeb lapses vabariigi omandit. Kui laps jõuab mõistuse kasutamise tasandile, võetakse ta riigivõimu nimel vanematelt ära ja suletakse vanglasse, mis kannab riikliku kooli nime. Lapse interneerimine riiklikku sundkooli on vaimulikus mõttes röövmõrv. See on rööv, kuna ta võtab lapse ära neilt, kellele ta seaduslikult kuulub: Jumalalt, Kirikult, isalt ja emalt. See on rööv, kuna lapse kasvatamine, mis pole muud kui vaimne toitmine, on nende kohus, kes talle elu andsid. Laps on olemas, kuna Jumal tahtis, et ta olemas on ja kuna isa ning ema tahtsid, et ta olemas on aga mitte sellepärast, et riik seda tahtis. Lapse sunniviisiline interneerimine riiklikku kooli on vaimulik mõrv, kuna last kasvatatakse vaimus, mis on vastuolus tema üleloomuliku määratlusega, usu ja Kirikuga. Nii täna kui 2000 aastat tagasi, kui Joosep Egiptusesse põgenes, on olukord sama. Muutunud on vaid meetod, kuidas Jeesus maailmast välja toimetada. Tänapäeva Heroodes on riik, kuna toonase riigi nimi oli Heroodes.
Isaks olemine tähendab rüütliks, nõrgemate, tagakiusatute, rõhutute kaitsjaks olemist. Isaks olemine tähendab Vaimu mõõgaga lävel kodu turvalisuse kaitsmist ning igale sissetungijale hüüdmist: „Seis! Ainult üle minu laiba!” Niisiis tähendab isaks olemine ka riigile ütlemist: laps kuulub mulle. Mina olen tema õpetaja, sest olen ta isa. Mina olen tema kasvataja, sest olen ta sigitaja. Mina määran, millisesse kooli ta läheb. Mina valin õpetajad. Nad on minu ees vastutavad. Mina otsustan õpikute üle. Res clamat ad dominum – omand hüüab omanikku. Laps kuulub loomuliku õiguse alusel minu juurde nagu ta üleloomuliku õiguse alusel Kiriku juurde kuulub. Kooli küsimus on minu küsimus nagu lapse toitmise küsimus on minu ja minu abikaasa küsimus.
Ma ei nõua mitte ainult seda, et konfessioonivaba Piibli ning vabameelne moraaliõpetus õppekavast kõrvaldatakse – need on vaid pudemed. Ma ei nõua üksnes, et õpetamisest ja õpikutest kõrvaldatakse kõik ebatõde, vihkamine, solvangud, kõik see, mis hinge mürgitab. Ma nõuan tervikut. Ma nõuan, kooli tagastamist perekonnale, kes on loomupärane kasvataja ja Kirikule, kes on üleloomulik kasvataja. Ma olen katoliiklane. Ma olen isa. Seetõttu olen ma püha Joosepi eeskujul oma perekonna hoidja ja kaitsja kuni viimse veretilgani, ka riigi vastu, kui ta türanniks muutub.
Briand kirjutas aastal 1905: „Kaasaegne Kirik sarnaneb surnud kindlusega. Vallidel pole suurtükke. Laoruumid on tühjad. Väed on laiali pudenenud. Väejuhid magavad.” Kui asja õigesti alustada, tungime sellele uinuvale kindlusele kallale ja vallutame ta ilma ühegi mõõgahoobita nagu kunagi Mohammad II sõdurid Konstantinoopoli vallutasid. Briandil on mõnes mõttes liigagi õigus. Võitlev Kirik on paljudel juhtudel muutunud uinuvaks Kirikuks. Kõik on ohus, ent me ei näe ega kuule midagi, kuigi vaenlane on juba väravas. Sel ohu tunnil peab püha Joosep taas kaitsjana üles tõusma. Püha Joosepi patrotsiinium pole mitte vaid kiriklik püha. Ta peab muutuma päästvaks teoks. Palugem väelist ja armastusväärset pühakut, et ta meid moodsa Heroodese vastu avitaks. Pühkigem uni silmist ja ärgakem. Igast mehest saagu rüütel! Ma ütlen: Aamen, nii peab see olema!
Püha Joosep ja Heroodes
Me näeme, et rahvas hakkab püha perekonna patriarhaalset eestseisjat üha enam austama. Kui Joosepi-palvus on loomuses, mitte vaid õpitud asi, siis on see koiduvalguse märk. See näitab mida me mõtleme ja tahame. Vaid meelsuskaaslastel ja järelkäijatel on õigus end austajateks nimetada. See, kes ei kehasta oma elus püha Joosepi põhimõtteid, neid ei omasta ega järgi, see puistagu oma viiruk mujale.
Püha Joosep ei ole kuulsus tavamõttes. Ta ei mänginud rolli ei teaduses ega kunstis, ei poliitikas ega rahvamajanduses, mis andnuks talle õiguse ajalooliste suurkujude hulka kuuluda. See, mida temast tean, tema elulugu, on kokkuvõetav ühe lausega. Ta oli inimsoo parim abikaasa ja isa. Selle teene kõrval kahvatub aga kõik muu, mida suurmeestest öelda ja kirjutada tavatsetakse. Mis kasu on suurmehest, kes on isana äpu? Vastupidine oleks tähtsam.
Parima isa suurus on mulle kõige paremini nähtav tema võitluses Heroodesega! Siin on Joosep sangar ja märter. Ta rõhutab vastupidiselt Heroodesele perekonna õigust lapsele mitte sõnade, vaid tegudega, ta ohverdab lapse päästmiseks oma rahu, ainelise heaolu ja kodu.
Kellele kuulub laps? Midagi ei tõesta nii selgelt olukorra tõsidust kui asjaolu, et me igal hetkel oleme sunnitud tõestama asju, mis varem olid enesestmõistetavad. Me tegeleme pidevalt vundamendikivide kohale tassimisega ning ei jõua eales ehitamiseni. Selline põhiküsimus, mida peab tõestama vaid segadusaegadel, mis on aga sellegi poolest sedavõrd tähendusrikas, et temal rajaneb terve ühiskondlik kord, on omandiküsimus. Kellele kuulub laps? Arvutu hulk poliitilisi ja sotsiaalseid väärõpetusi rajanevad sellel, et riigimehed on selles punktis rumalamad kui kaheaastane laps, kes kasutab esimesi sõnu oma veel napist sõnavarast et ühemõtteliselt vastata küsimusele: „Kellele sa kuulud?”. Isale ja emale!
Iidne loodus- ning õigusprintsiip kinnitab: Res clamat ad dominum – omand hüüab omanikku. Loomulik õigus kehtestub lapse hääles. Kuid see pole ainult tava- vaid ka loodusseadus, et esimesed sõnad, mida laps õpib on issi ja emme. Laps, kes esimeste sõnadena hüüaks riik, riik, oleks midagi kummalist, lausa õudust äratavat. Sõna riik mõistetakse alles kahekümne aastaselt. Loomuliku õiguse alusel hüüab laps kõigepealt isa ja ema, kuna isa ja ema olid ja on Jumala kõrval need, kes talle andsid selle kes ta on ja omab. Laps on osa isast ja osa emast samal moel, nagu ta on osa Jumalast. Laps pole olemas, kuna riik seda tahtis, ta on ainult ja üksnes olemas, kuna teda tahtis Jumal, kuna teda tahtsid isa ja ema, sellega on omandi küsimus lõpetatud. Laps kuulub Jumalale kui ülimuslikule omanikule ning isale ja emale kui Jumala poolt määratud omanikele.
1789 suure revolutsioonis ei langenud rusudeks mitte ainult monarhia, vaid ka isa kuninglikkus. 1783 kuulutas Danton esmakordselt pärast Kristuse sündi: „On aeg taastada suur põhimõte, mida näib et enam ei tunta, nimelt et lapsed kuuluvad vabariigile enne, kui nad vanematele kuuluvad. Robespierre haaras mõttest kinni märkides, et üksnes isamaal on õigus laste kasvatamisele. Ta ei tohi seda kohustust vanemate hoolde jätta”. Napoleon muutis selle Dantoni ja Robespierre´i evangeeliumi, s.t barbaarse türannia evangeeliumi 19. sajandi liberalistliku koolipoliitika aluseks.
Liberalistlik koolipoliitika tähendab orjuse taastamist ja seda kõige hullemas ja ebainimlikumas vormis, süüme orjastamises riikliku sundkasvatuse kaudu. Lähtudes revolutsiooni põhimõttest, et lapsed kuuluvad riigile enne, kui nad vanematele kuuluvad, võetakse nad vanematelt ära ja sunnitakse kooli. Sundkool on pahe, ka siis, kui ta on hea, s.t. ka siis, kui ta ei ole religioonile vaenulik, kuna ta on rünne vanemate vaba kasvatamisõiguse ja seega ka Jumala poolt seatud perekonna korralduse vastu. Eesmärk ei pühitse ka siin abinõu. Sundkool muutub aga talumatuks vägistamiseks, nagu tänapäeval tavaline, Heroodese usuvastane riik muutub lapsemõrvariks, hingede mürgitajaks.
Kui Heroodes januneb laste elu, peab Joosep vastu hakkama ning lapse elu päästma. Esmaseks tingimuseks siinjuures on ohtu tunnetav terav silm ja kõrv. See on see, millest täna puudus, terav silm tuleva ohu tarvis. Kardetakse silmi avada. Teostatakse jaanalinnu-poliitikat ja nimetatakse seda suurejooneliselt optimismiks. Isa oleks sündinud koolide inspektor. Kui palju on aga neid, kes tunnevad kooli, õpetajate, õppevahendite ja klasside meelsust, kelle hoolde nad oma lapsed usaldavad ? Kui paljud teavad, et silmade sulgemine on patt, mille suhtes süümejuurdluses tuleb vastutust kanda? Ükski ärimees pole nii pime oma kapitali paigutamisel kui enamus vanemaid, kuigi tegemist pole protsentide ja dividendidega, vaid mängus on nende laste tulevik ja igavikuline saatus. Joosep nõnda ei toiminud. Niipea, kui ta ohtu tunnetas, oli ta ärkvel. Kunagi õpetati loogikas lauset: Qui dormit non peccat – kes magab, ei tee pattu. See on ühtaegu õige ja vale. Ohu mitte-näha-tahtmine on kasvatuse püha kohustuse reetmine. Pole mingisugust ega mingit liiki tegevust, mis sellest kohustusest vabastaks.
Teine omadus, mida on vaja kordamaks Joosepi tegu, on isiklik vastutustunne. Kaasaegne kõikvõimas riik, kõike-üksi-tegija, kõikvõimas ainuvalitseja kaalus vaba eneseabi küsimust. Me ootame alati ülaltpoolt sekkumist. Me hoiame käed rüpes kuni mingi ühing, organisatsioon, erakond aktsiooni algatab. Kui teised ei tee midagi, siis ei tee meie ka kindla peale midagi. Me oleme pea alati saadavad vaid kui inimkari, kaasategijad.
Püha Joosepiga oli teisiti. Kui lapse huvid mängus olid, tegi ta mehiselt seda, mida tuli teha. Teised võisid samas olukorras teha mida iganes, tema teadis, mida tal teha tuleb. Kes kannab mehe nime, peab seda ka olema. Kes on isa, tehku ise seda, mis edenda lapse kehalist ja hingelist heaolu. Kas sa kuuled, isa? Kaitse Jumala abi ning oma võimsa käega oma kodu kõikide röövlite ja huntide eest. Iga loom kaitseb oma lapsi vaenuliku ründe eest. Isa, sina oled enamat. Ära tee vähem. Isadus on kangelaslikkusega piirnev rüütellikkus! Eriti tänapäeval, kus mängus on kool ja vaimsus. Heroodes püüdleb lapse elu, sedakorda mitte mõõga, vaid väära õpetuse mürgiga.
Lühidalt ka kolmandast. Jumala käsk kriitilise ohu tunnil kõlas nii: võta laps ja põgene Egiptusesse! On juhtumeid, mil põgenemine on vaprus ning ohus paigalejäämine on hullumeelsus. Sel juhul oli see nii. Joosep elab pigem võõrsil olles töötu, aga vaba kui et ta oma armsaima türannile välja annab. Mis kasu on suurimast sissetulekust kodus, kui hinnalisim hukka saab? Isa esmane kohustus pole raha teenimine, vaid kasvatamine.
Tänapäeva isad peavad Kristuse pühast võõrasisast eeskuju võtma. Kui kaasaegne usuvaba kool lastemõrvariks ja Vaimu mürgitajaks muutub, siis peab isa lapse võtma ning vabaduse maale pagema. Ma ütlen: ta peab seda tegema, kui ta ei taha Juudaseks saada. Sellest punktist lähtuvalt tuleb vabakoolide liikumist vaadelda. See on enam kui poliitika, see on tuleviku päästmine, kuna vanemate ning laste õiguste kaitse on põhialus, millele rajaneb perekond ja inimlik ühiskond.
Rahvas on vaba alles siis, kui perekond on vaba ja perekond on vaba alles siis, kui kool on vaba. Ilma selleta jääb kogu demokraatia tühjaks lobaks. Anname endale püha Joosep-Kaitsja päeval vande: me tahame olla vabad. Iga isa on oma kojas ja maal kuningas , ainuvalitseja kõikide oma laste seas.
Majaisa on kuningas!
Räägitakse 15 000 inimese saladusest. 15 000 inimest, kes suutsid saladust hoida, on psühholoogiline ime. Kuid see psühholoogiline ime toimus Mehhikos kristlaste vaenamise ajal. Peapiiskop Oronzco juhatas mägedes varjatud pelgupaigast oma 15 000 liikmelist karja. 15 000 inimest elas ümbruskonnas. Igaüks, välja arvatud umbes 300 protestanti teadis, et piiskop seal viibib. Ometi ei reetnud keegi saladust. Me imetleme seda katoliikliku distsipliini akti. 15 000 inimest, kes suudavad vaikida, sest rääkimine oleks reetmine. Kuid katoliiklus annab veelgi üllama näite distsipliinist, kui 15 000 inimest tõstavad häält seal, kus vaikimine oleks reetmine.
Seda ootab Rooma alates 13. detsembrist 1929. 13. detsembril üllitas Püha Isa ringkirja kõikidele peapiiskoppidele ja piiskoppidele – kõikidele maailma kristlastele. See käsitleb noorsoo kristlikku kasvatust. See polnud lihtsalt kiri. See oli välk, mis valgustas idast läände. See oli kui pikselöök sumbunud, uimasesse õhkkonda. Kus on nüüd need 15 000, kes häält tõstavad, sest vaikimine võrduks reetmisega?
Kus on 15 000 kõikides keeltes katoliikliku rahva eestkõnelejat, 15 000 preestrit ja kirjanikku ja toimetajat ja kõnemeest, kes kannavad paavsti sõnumi inimeste sekka kuni maailma ääreni, selle maailma suurteni ja rahvahulkadeni? Kus on katoliiklik aktsioon, katoliiklik press ja katoliiklik poliitika? Domine, labia mea aperies! Issand, ava mu huuled, et me kõneleksime. Püha Vaim, lausu: „Effata, asuge teele!” Ettenägevusliku paavstliku sõna juhtmõte on: isa kuninglikkus ja kaasaegne riik!
Isa on kuningas! See kõlab tänapäeval nagu uus evangeelium. Alates aastast 1789 ei varise ju üksnes vürstide troonid. Niinimetatud inim-õiguste väljakuulutamisega hävitati ka Kristuse sotsiaalne kuninglikkus ja seeläbi raius inimlik ühiskond samaaegselt ka iseenda pea maha. Peata ühiskond on aga vältimatult surmale määratud, kuigi ta Jumala halastuse läbi veel mõnda aega hingitseda suudab. Ilmne märk ühiskonna lagunemise kohta on see, kui perekonna pea, isa sureb.
Pole aga kahtlust, et alates aastast 1789 on isa surivoodil. 1795 püstitas verine Danton põhimõtte: „Lapsed kuuluvad enne vabariigile ja alles seejärel vanematele.” Kõikvõimas Napoleon tegi selle teoks ning asendas isa riigi kui õpetajaga. Sest ajast on vääramatu liberalistlik dogma, et valitsus ei pea tagama ja edendama ainult korda, turvalisust ning rahva heaolu, vaid ta peab olema ka tulevase põlvkonna kasvataja. Isa on alati tähtsusetum kui kool.
Vene bolševism tegi sellest liberalistlikust dogmast vaid loogilised järeldused, kui ta isaliku autoriteedi viimasedki jäljed süstemaatiliselt ja radikaalselt hävitas. 1800 võis veel öelda: isa sureb. 1930 tuleb öelda: isa on surnud. Surnud riigi mahitusel! Kas mõnedes riikides protsess alles kestab või on juba lõpule jõudnud – kaasaegse maailma revolutsiooniline tõik oleleb ilmselgelt: isa kuninglikkus on hävitatud! Isa võib veel nime poolest olemas olla, kuid ta ei valitse enam oma haldusalas! Tänapäeval kuuluvad lapsed riigile!
Siis tuleb paavst Pius XI ja kuulutab taas häälekalt ning pidulikult seda, mida vast ükski paavst enne teda pole välja öelnud, ta vastandab kaasaegsele riigile isa kuninglikkuse perekonna riigis.
„Isa on põhialus: sigitamisel kasvatamisel ning korra tagamisel, üldse kõiges, mis tagab inimliku elu täiustumise” (püha Thomas, Summa Theologica, 2-2 Q 102, a 12).
„Laps on loomulikus suhtes osa isast. Seepärast on laps enne mõistuse kasutamisvõime saavutamist isa hoolduse all” (püha Thomas, 2-2 Q 102, a 12).
„Vanemate hoolduskohustus kestab seni, kuni laps iseenese eest hoolt kanda suudab. Seni kestab niisiis ka vanemate piiramatu kasvatamisõigus”.
„Need, kes kinnitavad et laps kuulub riigile ning alles seejärel vanematele, on ilmselges vastuolus inimkonna üldkehtiva veendumusega”.
„Enne, kui inimesest saab kodanik, peab ta olemas olema. Olemas olemine ei pärine aga riigilt, vaid vanematelt”.
„Vanemad peavad vaeva nägema ning otsustavalt välja astume, vältimaks igasugust sellesuunalist rünnet ja tagamaks absoluutse kindlusega laste kristliku kasvatuse. Eriti peavad nad eemale hoidma koolidest, kus neile jumalatuse kurba mürki sisestatakse” (Leo XIII).
„Kasvatamine on esmajoones Kiriku ja perekonna kohustus. Ja seda loomuliku ning jumaliku õiguse alusel. Seepärast on ta piiramatu, vältimatu ja asendamatu!”
„Perekond on Jumala poolt seatud vahetult selleks, et lapsi sigitada ja kasvatada. Seepärast on ta looduse ja õiguse poolt kodanliku ühiskonna suhtes eelisseisundis”.
„Kool on oma loomuselt perekonna ja Kiriku abivahend”.
„Just kaasajal, mil riik haavab perekonna Jumala poolt antud õigusi, peab Kirik end hiilgavalt nende õiguste kaitsja ning turvajana ilmu-tama”.
Kirik ja üksnes Kirik säilitab niisiis ka tänapäeval riigi vastu isa kuninglikkust tema ürgsetel aladel, õpetamisel ja kasvatamisel, isa on Kiriku jaoks sündinud õpetaja, Loomulikult pole ta õpetaja vastuolus loomuliku ja jumaliku õigusega, vastuolus Kiriku ja riigiga, ta pole õpetaja „absoluutse despoodi” mõttes, ta on õpetaja selle sõna täpses tähenduses, ta on õpetaja, kuna ta on isa ja kuningas.
Me õppisime entsüklika valguses tundma isa seisundit perekonnas. Kõik sõltub siin õigest mõistest riik. On kummaline, aga nii see on: meie poliitika ajastul on vähe neid, kes teavad, mis on riik. Enamus kaasaegseid, vast isegi enamus katoliiklastest näevad riigis kõik-võimsat ning kõikjal kohalolevat jumalust, kes teeb kõike ja tohib kõike. See pole mitte üksnes valeõpetus, see on kõikide valeõpetuste ema, arvutute poliitiliste eksituste allikas. Kõik valitsused, kõik parlamentaarid ja kõik kodanikud peaksid pähe õppima sõnad, mida Püha Isa riigi kohta kirjutab:
„See eesmärk, üldine maine heaolu seisneb rahus ja julgeolekus, mis võimaldab perekondadel ja üksikutel kodanikel oma õigusi kasutada. Niisiis – nii palju, kui see siinpoolsuses võimalik – tagada kõikide sidususe ja koostöö kaudu võimalikult suur vaimne ja materiaalne heaolu. Seetõttu on riiki haldaval kodanlikul võimul kahesugune ülesanne: turve ja edendamine (!) ja mitte perekonna või üksikisiku absorbeerimine või tõrjumine!”
Riigi eesmärgiks on niisiis selliste eelduste ning aluste rajamine, sellise õhkkonna loomine, kus vaba isiksus vastavalt oma loomulikule ja üleloomulikule määratlusele parimal määral kujuneda saab. Riik on olemas inimese pärast, mitte inimene riigi pärast. Riik on nagu paavstki servus servorum Dei, Jumala teenrite teener.
Seega oleme tuvastanud riikliku hariduspoliitika loomulikul õigusel rajanevad põhijooned.
„Kasvatuse osas on riigil õigus või pigem kohustus oma seadusandlusega kaitsta perekonna esmast õigust kristlikule kasvatusele ja sellest johtuvalt arvestada Kiriku üleloomulikku õigust kristlikuks kasvatuseks.”
„Samal moel on riik kohustatud kaitsma lapse õigusi. On võimalik, et vanemad pole füüsiliselt või moraalselt võimelised oma ülesandeid täitma, olgu siis vaesuse, võimetuse või ebaväärikuse tõttu. Kuna õigus kasvatada pole ei absoluutne ega despootlik, vaid sõltub loomulikust ning jumalikust õigusest, alludes seega Kiriku otsusele kui ka ühiskondlikule hüvele on vaja ka riigi õiguslikku turvet. Ka pole perekond täiuslik kooslus, see tähendab ta ei oma kõiki täius-likkuseks vajalikke vahendeid. Sel muuseas erakordsel juhul ei esinda riik perekonda, kuid asendab puuduva ning kannab hoolt puuduvate vahendite muretsemise eest. Kuid alati on vajalik kooskõla lapse loomuliku ja Kiriku üleloomuliku õigusega.”
Niisiis pole riikliku koolipoliitika esmane ülesanne mitte koolimajade ehitamine ja koolide ülevalpidamine, vaid isa ja lapse õiguste kaitsemine!
Riikliku koolipoliitika teiseks ülesandeks on koolituse edendamine. Ka siin pole esmaseks ülesandeks koolimajade ehitamine ja kooli pidamine. Ei saa piisavalt korrata: riik iseenesest pole õpetaja. Nagu paavst ütleb: riigi edendav osa seisneb selles, et „esmajoones, võttes initsiatiivi, peab ta edendama, toetama ja soosima Kiriku ning perekonna tööd”.
„Seejärel tuleb tal seda tööd seal, kus seda napib, oma koolide ja institutsioonide abil täiendada”.
„Riik võib ka nõuda ja sätestada, et kõik kodanikud tunnevad oma kodaniku ja rahvuslikke kohustusi ning omavad teataval määral intellektuaalset, moraalset ja füüsilist kultuuri, kuivõrd seda vastavalt aja nõudlustele avaliku heaolu nimel tõepoolest edendatakse”.
„Samal ajal on ilmne, et kõige avaliku ja privaatse kasvatuse riigipoolse edendamise puhul tuleb arvestada Kiriku sünnipäraste õigustega ja nõutava õiguskorraga. Seepärast on igasugune kasvatuse ning kooli monopoliseerimine ebaõiglane ja lubamatu, kui see sunnib perekondi vastuolus süümega või teistsuguste koolide eelistamise asemel külastama riiklikke koole”.
Need on loomulikul õigusel rajanevad juhtnöörid riiklikuks koolipoliitikaks. Me näeme: Kooli osas on isa käskija ning riik abimees. Kaasaegne liberalistlik teooria, mille kohaselt kooli küsimuses riik käsutab ja isa peab maksma ning kuuletuma on ilmselges vastuolus nii loomuliku kui ka jumaliku õigusega.
Roma locuta! Rooma on rääkinud! Causa finita! Asi on lõpetatud! Kunagi öeldi nõnda. Selle mõte võib tänapäeval küsitav näida. Kui paavst on rääkinud võib eeldada, et asi on sellega lõpetatud. Kuulatatakse hetkeks ja uinutakse rahumeeli edasi. Kaja on puudu. Paavsti sõnum kaob üldise vaikimise vandenõusse. Sellest ei räägita. See on eksimatu vahend sundimaks Kirikut ja paavstlust vaikima ja enamus katoliiklasi on selles kaassüüdlased. Nad õnnitlevad vast küll paavsti, aga nad ei kuuletu talle.
Kuid Roma locuta – causa finita omab kõikidele Kiriku ustavatele poegadele teistsugust mõtet. See tähendab: nüüd algab võitlus. See on lahinguloosung! Lahing on tulekul! Täpsemalt: me oleme juba lahingus. See on maailmasõda lapse hinge nimel. See on lahing türannia ning vabaduse vahel. Selles võitluses on meie juhtlauseks: isa on kuningas! Kooli küsimustes valitseb isa, mitte riik!
Me nõuame Jeesus-koole
Otsust ei langetata koolipingi ja kasarmu vahel. Ka mitte hälli ja koolipingi vahel. Kelle käes on kool, selle käes on tulevik. Meie kooli ei halda. Seega ei kuulu lähem tulevik meile. Kuid püha Silvesteri päeval aastal 1929 üllitatud entsüklika kinnitab, et Kirik omab tahet kadunud kooli, talle jumaliku õiguse alusel kuuluvat kooli tagasi vallutada. Mitte selleks, et maailma valitseda vaid selleks, et maailma päästa! Mitte auahnusest, vaid armastusest hingede ja inimkonna vastu!
On tõdesid, mida ei pea tõestama, kuna nad on enesestmõistetavad. On enesestmõistetav et valgus valgustab, tuli soojendab, õhk elustab ja vesi mõjub värskendavalt. Nende enesestmõistetavuste hulka kuulub ka, et kasvatus, areng ja edenemine peab lähtuma sellelt, kes on ja kes selline olema peab. Kes ei arene ega edene, kes oma olemisest teeb midagi muud kui seda, mis olema peab, see ei kasvata vaid lammutab. Seepärast peab katoliikliku lapse kasvatus olema katoliiklik.
Kool on vaid üks peatükk noorsoo kasvatamises. Noort inimest kasvatatakse juba enne, kui ta kooli jõuab ning teda kasvatatakse ka pärast seda, kui ta koolist lahkub. Kool on perekonnas kasvatamise jätk. Ta pole ka juhul, kui vanemate kodu on vaid hurtsik eales midagi muud, kui vaid vanemate kodu kõrvalhoone. Ta moodustab koos perekonna ja Kirikuga kasvatamise lahutamatu pühamu. See on lapse taeva kolmainsus! Kuna kasvatus saab olla vaid mingi antu edasi arendamine ning kool on noore inimese arenemise vaheaste, saab katoliikliku noore kool olla ainult katoliiklik.
Liberalismi ebajumalaks on mittekatoliiklik, konfessioonivaba või neutraalne kool. Niinimetatud ilmalik kool. Kool ilma Kirikuta! Kool ilma Jumalata, Jumalata riigi esmasündinud tütar! Juba enam kui sada aastat räägitakse sellest konfessioonivabast, neutraalsest koolist. Sellegipoolest pole selle saja aasta jooksu neutraalset koolil eales olnud ja seda ei tule ka kunagi. Neutraalset kooli pole olnud ega tule, sest nagu Püha Isa oma entsüklikas tõdeb – see on võimatu. Kool kannab alati valitseva võimu vaimu, mis peegeldub õpetajas või õpikutes. Juhul kui ta ei taha olla katoliiklik, on ta protestantlik, liberalistlik, sotsialistlik või vabamõtlejalik. Neutraalne Kiriku suhtes pole ta eales! Evangeeliumi vaieldamatu loogika alusel on iga kool, mis pole Kiriku poolt, Kiriku vastu!
Sellest järeldub, et entsüklika kõne on siinkohal terav ning lõikav nagu kahe teraga mõõk: „Sellest järeldub, et niinimetatud neutraalne või ilmalik kool, kus religioon välistatud, on vastuolus kõige fundamentaalsemate kasvatuse põhimõtetega. Muuseas pole selline kool praktiliselt üldse võimalik, kuna ta on tegelikult religioonivaenulik ning mittekatoliiklike koolide, olgu ilmalike või selliste, mis on avatud nii katoliiklastele kui mittekatoliiklastele külastamine on katoliiklastele keelatud. Kui selliste koolide külastamist mingitel kohalikel või ajalistel põhjustel lubatakse, on otsustav ainuüksi kohaliku ülemkarjase nõusolek”
Konfessioonivaba kooli, kuna ta on vastuolus kasvatuse fundamentaalsete printsiipidega, pole Kirik eales heaks kiitnud ega soovi-tanud, vaid seal ja siis, vältimaks suuremat kahju, veritseva emasüdamega talunud. Seega ei tohi ka katoliiklased neid eales kiita või soovitada, vaid neid võib vaid teatavatel tingimustel ikke ning vangipõlvena taluda.
„Katoliiklane ei saa ka sellist simultaankooli normaalseks tunnistada (seda hullem, kui see on ühtsus- või kohustuslik kool kõikide jaoks), kus katoliiklastele küll teistest eraldi usuõpetust jagatakse, kus nad aga ülejäänud ainetes koos teiste mittekatoliiklastest õpilastega mittekatoliiklikult õpetajalt õpetust saavad.
„Üksnes juba asjaolu et koolis (sageli ülisuurte piirangutega) usuõpetust jagatakse, on vastuolus Kiriku ja vanemate õigustega ja ei anna talle vajalikku sobivust selleks, et katoliiklastest lapsed seda külastaksid. On vajalik, et kogu õpetus ja kooli ülesehitus: õpetajad, kooli kord, kõikide ainete õpikud oleksid Kiriku emaliku valve all ning neis sisalduks kristlik vaimsus sel moel, et religioon oleks tõepoolest kogu kasvatuse alus ja kroon ka kõigis astmetes, mitte ainult alg-, vaid ka kesk- ja kõrgkoolides”.
Katoliiklik on kool vaid juhul, kui tema vaimsus on katoliiklik.
See mõte nõuab meie täit tähelepanu. Mitte kõik koolid, mis kannavad katoliikliku kooli nime, ei vääri seda. Kui mõned niinimetatud katoliiklikud koolid pole võimelised tõeliselt katoliiklikku noorust kasvatama, on sügavam põhjus enamasti selles, et nad omavad küll katoliiklikku nime, õpetavad katoliiklikke palveid ja tavasid, neil on katoliiklastest õpetajad ja õpikud, ent puudub katoliiklik vaimsus. Kuid ka siin on üksnes Vaim see, kes elustab. Katoliiklik kool peab läbi ja lõhki katoliiklik olema. Tõeline Jeesus-kool!
„Ja Jeesus-kooli all mõistame me kooli, mis tegutseb sub specie aeternitatis – igaviku valguses, Jumala valguses – Kristuse valguses ning kirikliku mõtte valguses. Kõiges, mida ta kõneleb. Kõiges, mida ta õpetab. Kõiges, mida ta teeb. Jeesus-kooli all mõistame me seega kooli, mis on täiesti Evangeeliumi kasvatuskunstile Jeesuse järgimisele ning Jeesuseks-saamisele rajatud. Jeesus-koolina mõis-tame me viimselt kooli, mis pole mitte ainult usu- ja moraali-, vaid ka põhikool, mis vastupidiselt kaasaegsele pedagoogilisele naturalismile töötab peamiselt üleloomulike vahenditega, kannab euharistlikku ja mariaanlikku meelsust ning elab osaduses pühakutega. Katoliiklik kool on kas Jeesus-kool või ta pole katoliiklik kool!
Püha Isa nimetab oma ringkirjas tööd katoliiklike koolide heaks rangelt siduvaks süümekohustuseks, kui vaidluse alla mittekuuluvat religioosset tegevust, kui Katoliikliku Aktsiooni üllaimat tegevust. Pole midagi selgemat ja tungivamat. Kuid seda peab uskuma! Katoliiklike koolide küsimus peab seega katoliiklikule rahvale olema eluline küsimus. Kõik jõulised liikumised lähtuvad suurest ideest, mõttest, mida terve olemusega usutakse ning mida tervest südamest armastatakse. Nii on see ka katoliiklike koolide puhul. Püha Isa entsüklika koolist ja kasvatusest peab kuulda võtma, seda peab lugema, sellest tuleb rääkida, seda tuleb uskuda ja läbi töötada,, see tuleb vaimulikult omastada, see peab muutuma katoliikliku maailma üldiseks avalikuks arvamuseks. See peab muutuma tõelise katoliikluse märgiks ning majakaks! See peab muutuma tormi- ja häirekellaks, mis kõik kristlased nende magamistubades ärkvele raputab!
Katoliiklik kooliküsimus on eelkõige religiooni küsimus. See pole poliitiline! „Selles seoses kuulutatakse valjuhäälselt ning saagu kõik sellest hästi aru ja tunnustagu õigesti: ühelgi maal, kus katoliiklased oma lastele katoliiklikku koolitust nõuavad, ei teosta nad parteipoliitikat, pigem teevad nad sellega religioosset, oma süüme poolt vältimatuks tunnistatud tööd”.
Me ehitame kirikuid. Me oleme kohustatud kirikuid ehitama. Me peame eelkõige kirikuid ehitama. Kuid me ei tohi sealjuures unustada, et Kirik ja kool on Püha Isa väitel üksainus terviklik pühamu. „Ehitatakse vaid poolikut Kirikut kui lapse pühamu, tõeliselt katoliiklik kool, Jeesus-kool kaasa ei ehita”.
Katoliiklaste ohvrivalmidus väärib kindlasti imetlust. Kuid koolide küsimuses, ka kui see suuri ohvreid nõuab – et taas Püha Isa väljendeid kasutada – pole neid eales piisavalt. Suured ajad nõuavad suuri ohvreid. Erakordsed ajad nõuavad erakordseid ohvreid. Kas poleks arukam, kui Euroopa tooks viimsel tunnil enne lagunemist erakordseid raha ja vara ohvreid enne, kui terve tema kultuur laostavates voogudes hukkub! Kui neil päevil keegi isik annetab 10 000 franki katoliikliku kooli heaks, miks ei võiks seda teha ka tuhanded teised, et kõikjal rajada katoliiklike koolide kaitsevall Õhtumaad ähvardava hukatuse vastu. Katoliiklik omanik on sellel otsustaval tunnil kas suurmeelne annetaja või ta riisutakse varem või hiljem revolutsiooni „suurmeelsuse” poolt paljaks.
Kuid koolide küsimusel on ka poliitiline pool ja paavstlik ringkiri juhib sellele poliitilisele poolele tähelepanu. Katoliiklased peavad nõudma õiglaseid kooliseadusi. Ja õiglus nõuab nimelt kahte asja. Õiglus nõuab – ja see on õigluse miinimum – katoliiklikule koolile täit ja piiramatut vabadust. Lisaks nõuab õiglus – ning ka sellele viitab entsüklika – et riik, kes koolide heaks maksu nõuab – nendest sissetulekutest ka katoliiklikke koole toetab.
Maksuseadus, mis seda ei tee, rikub niinimetatud distributiivset õigust, niisiis on ta vastuolus loomuliku õigusega. Katoliikliku poliitika õigus ja kohustus on kõigest väest selle ebaõigluse vastu võidelda, millel on rõhuva erakorralise seaduse loomus ja mis degradeerib katoliiklastest kodanikud teise klassi kodanikeks. Katoliiklike koolide küsimus on enamat kui annetuste küsimus: see on kaasaegse riigi õigluse küsimus. Ja ebaõiglus tähendab vargust!
Taevariik sarnaneb vara tõusva majaisaga. Me ei saa suurustada, et läksime juba varahommikul tööle. Ärgem eksigem siis vähemalt üheteistkümnendal tunnil! Asi on koolide ülesehitamises. Jeesus- koolide ehitamises! Katoliiklike koolide ehitamine on raskelt siduv süümeküsimus, dispenseerimatu usu tegu, Katoliikliku Aktsiooni esmane ülesanne!
Kristus – kool
Mõistujutt külvajast ei räägi mitte ainult preestrist, vaid ka õpetajast. Iga õpetaja on külvaja, kes läheb välja et külvata olenemata sellest, kas ta võtab oma seemne Issanda aidast või põrgu viljahoidlast. Vastavalt kutsumusele on õpetaja kutse osa jumalikust või osa kuratlikust, mida inimene teoks teha suudab. Õpetaja, kes ei külva tõde vaid esitab valet, on saatan! Kui maailmas leiduks piisavalt veskikive, tuleks need vale levitajatele evangeelse nõuande kohaselt kaela riputada ning nad siis merre uputada. Sest närune külvaja, olgu ta preester, õpetaja või kirjanik, on rahvuslik õnnetus, avaliku heaolu allika mürgitaja. Rahvas. kes riigi kulul selliseid inimesi palkab, et nad tema noorsugu õpetaksid, on kaotanud viimase raasu tervest mõistusest.
Külvaja eeskuju, olgu ta preester, õpetaja või kirjanik on Õpetaja Kristus, kes on Tee, Tõde ja Elu. Igaühe jaoks, kes läheb rahva ja eriti noorsoo juurde, kehtib Johannes 10: „Kes ei lähe lambatarasse uksest, vaid ronib üle mujalt, on varas ja röövel. Kes aga läheb sisse uksest, on lammaste karjane”. Uks kooli kui ka uks Kirikusse on Kristus. Kristus on Õpetaja! Kaasaegne kool on Kristuse välja lülitanud! Nad ei tahtnud tema valitsemist. Klasside puhastamine krutsifiksidest oli vaid selle antikristliku pedagoogika väliseks märgiks. Igasuguse targa poliitika aluseks on, et valitsused ja rahvad viivad krutsifiksi kui võidu märgi taas klassidesse ning auditooriumidesse. Kristus saagu taas õpetajate Õpetajaks! Ilma temata ei suuda te midagi teha. Kõikidel teistel õpetajatel on õigust vaid sedavõrd, kuivõrd nad on varem olnud selle Õpetaja õpilased!
Kristus on inimkonna ainus Õpetaja ning seega ka noorsoo Õpetaja ja nimelt selle sõna täpses mõttes. Teised võivad seda tiitlit ühes või teises suunas ning ühes või teises mõttes taotleda. Kuid piiramatu Õpetaja on vaid üks. See õpetaja teab kõike. Ta on maailma Valgus, kes valgustab kõiki, kes sellesse maailma tulevad. Sest kirjutatud on: „Keegi ei tunne Isa peale Poja ja selle, kellele Poeg seda ilmutada tahab (Matt. 11). Kristus tunneb maailma. Maailm on tema loodud ja midagi pole loodud ilma temata kõigest sellest mis loodi. Kristus tunneb inimest, inimest, nagu ta olema peab, inimest, kes loodi Looja käte läbi kõikide tema loomulike ning üleloomulike ülesannete ja väega ja langenud inimest tema halbade kalduvustega. Kristus on suurim teoloog ja suurim psühholoog ning seetõttu suurim pedagoog, parim Jumala ja inimese tundja ning seetõttu parim kasvataja. Kristust kõrvaldades pole seetõttu kasvatamise kunstis mingi põhiline areng võimalik. Kristus, igavikuline Tarkus, ei loonud midagi poolikut. Üksnes Evangeeliumi omades tuleb toime kõikides paikades ja kõikides ajastustes, kuna see on täiuslikkuse kool.
Kristus on inimkonna Õpetaja, kuna ta mitte ainult ei ütle seda, mida inimene olema ning tegema peab, vaid elab seda ka ette. Iidse vanasõna kohaselt: sõnad liigutavad, eeskujud haaravad kaasa. Esmane, mida kasvataja tähele panema peab on see, et ta näitab ette seda, mida ta teistelt nõuab. Keegi ei saa teist usklikuks, vagaks, alandlikuks, heldeks muuta kui ta seda ise ei ole. Suured kasvatajad peavad eelkõige ise suurteks inimesteks saama. Parim kasvataja peab olema loomupäraselt pühak, kelle elu kõikidele hüüab: tehke järgi! Kuid kättesaamatuks ideaaliks kõikide aegade kasvatajatele jääb tema, keda keegi patus süüdistada ei saanud, Kristus, pühamatest püham. Kui teistel on mingi osa õpetajast, temal on kõik olemas, kuna ta esindab voorust oma Jumalat nägeva eluga. Meie kasvatuslike ebaõnnestumiste peamine põhjus on see: meil on küll palju ette ütlejaid, aga vähe ette tegijaid, kes on oma pedagoogikat Jeesuse elust õppinud.
Kristus on inimkonna õpetaja, kuna ta ei paiguta hinge mitte ainult tõde, vaid ka väge. Üksnes tõdedest ei piisa, kuna kasvatajad ei valgusta mitte ainult hinge, vaid tugevdavad ka päritud patu läbi nõrgestatud tahet. See ei saa toimuda ainult sõnade kaudu, olgu nad kuitahes üllad nagu „apelleerimine kangelaslikkusele”, „rüütellik-kus”, „enesevalitsus” ja „inimväärikus”. Kirgede torm lükkab sellised kaardimajakesed ümber. On usu õpetuslause kui ka kogemus, et kasvatus puhtalt loomulike vahenditega on võimatu. Otsustavaks kasvatamisel on Püha Vaim või mis sama tähendab – armu üleloomulik vägi, mida vahendatakse ohvri, sakramendi ning palve kaudu. See, kes tahab kasvatada ilma ohvri, sakramendi ja palveta, jääb viljatuks, kuigi vast hea tahtega lobamokaks. Õpetus armust on kasvatusõpetuse hing. Kes seda ei tea, pole kasvataja olgugi, et ta on katoliiklik õpetaja.
Kristus on maailma Õpetaja, kuna keegi pole tema kombel kasvatust kui hädavajalikku rõhutanud. Ta tuli, et luua uus, Jumalaga sarnanev ning Jumala näoliseks muudetud inimene, kes peab pärima taeva. Seda tema lunastustöö kasvatuslikku teenib kõik, tema elu, tema jutlus, tema kannatamine ja surm, Kiriku rajamine. Kõik Kristuse juures mõjub õpetavalt. Mis pole aga selle ühe hädavajaliku puhul kasutatav, selle vastu ei tunne Kristus erilist huvi. Kuigi ta teab kõike ja kõik looduse seadused on tema silmadele avatud, ei räägi ta nendest sõnagi. Ükski loodusteaduslik avastus ega leiutis ei seondu Lunastaja avaliku tegevusega. Tehnika ja tööstus ei saa temalt midagi edendavat. Kuigi ta on igavikuline ilu, ei loo ta ühtegi kunstiteost, ei raidkuju, ei maali, ei luulet ega muusikat. Kuigi ta on igavikuline armastus, ei tee ta midagi niinimetatud sotsiaalreformi, meditsiini ega rahva tervishoiu heaks. Kuigi ta on laste sõber, ei tee ta meie teada midagi alg- ega rahvahariduse heaks. Ning seda seepärast, et ükski neist asjadest pole hädavajalik.
Kristus tuli aga selleks et õpetada hädavajalikku, usku, lootust, armastust, kannatlikkust, kõlbelisust, tõsimeelsust, õiglust. Parim õpetaja on see, kes tõstab esiplaanile hädavajaliku ning jätab kõrvalise ning ülearuse tagaplaanile. Nüüdisajal toimitakse vastupidiselt.
Kristus on inimkonna Õpetaja, kuna tema suhtes on kõik õpetajad üksnes õpilased. Ärge lubage ennast õpetajaks nimetada. Sest tema on teie Õpetaja. Teie olete aga vennad. Ärge lubage ennast ka meistriks nimetada, sest vaid üks on Meister, nimelt Kristus (Matt. 23). Nii on kirjutatud. Nii see on. Ka tänapäeval. Kaasaegne koolitarkus ei taha enam Jeesuse jalgade ees istuda. Kui ta tsiteerib, ei tsiteeri ta Jumala, vaid inimeste, Rousseau, Pestalozzi või mis nimesid need „suured” väikeste inimeste seas ka iganes kannavad, sõnu. Me ei salga, et inimesed võivad kasvatamise osas tõest ja head kirja panna, kuid tõene ja hea, mis on tõepoolest tõene ja hea, on juba 2000 aastat tagasi öeldud, kui Külvaja külvama läks. Õpetlased suudavad vaid Jeesuse õpetust uuesti sõnastada, edastada, süstematiseerida. Muus osas pole meil pedagoogikas midagi uut oodata. Kooli Messias on juba saabunud. Meil pole teha midagi muud kui teda kuulata ja kuulutada. Seemneks on Jumala sõna.
Tänapäeva maailm kubiseb küsimustest ning probleemidest. Ent küsimuste küsimus on see: kas te tahate Kristuse, kelle materialiseerunud maailma usutus ja teie argus on koolist pagendanud, sinna tagasi tuua? Kas Õpetaja Kristusest peab taas saama teie kasvatajate ja teie laste Õpetajaks? Meie jaoks pole tegemist ainult krutsifiksidega koolides, tegemist on sellega, et Kristuse Vaim, sõna, Kristuses arm taas hingesid ja südameid haldaks. Kõik meie muud tegemised on tühised, kui me selle ühe asja unustame. Maailma palet ei muuda sotsiaalne võitlus leiva ja raha nimel., vaid võitlus Kristuse kooli eest. Kui jumalik Külvaja külvama ei lähe, on kõik muu asjatu.
Õpetaja ning Karjane
Kristus on Tee, Tõde ja Elu; Tee Karjasena, Tõde Õpetajana ja elu Ülempreestrina. Kolm ametit, kuid üks Kristus, täiuslik kõigis kolmes. Kus on Õpetaja, seal on ka Karjane, kus on Karjane, seal on ka Ülempreester, kõikjal ning alati. Mida Jumal on sidunud, ei tohi inimene lahutada.
Spetsialistide ajastu lahutas selle püha kolmainsuse nagu kõik muugi. Tänapäeval leidub isikuid, kes on õpetajad, olemata karjased ja karjaseid, kes ei taha olla preestrid. Nad tahavad Kristuselt ainult tõde, tahtmata teed ja teed, tahtmata elu. Sellest johtub enamus ebaõnnestumisi. Me peame sellistena, kes me oleme, kõikjal ja alati terviklikud olema, seal, kus me liigume ja oleme olema preestrid ja karjased ja õpetajad. armu jagajad, tõe kuulutajad ja tee näitajad üheaegselt – nagu Kristus.
See, mis on õnnetuseks vaimulikule seisusele, on õnnetuseks ka vanematele ja kasvatajatele. Ma ei räägi halbadest õpetajatest ega halbadest vanematest. Ma räägin pool-headest ning seetõttu pool-halbadest, kes tahavad midagi teha, aga mitte tervenisti. Nad on võib-olla võrdlemisi tublid inimesed, ent kuna nad tahavad olla head õpetajad, ei mõista nad eales Kristuse sõnu: mina olen hea Karjane! Hea karjane annab elu oma lammaste eest! Ning seetõttu ei saavuta nad vaatamata kõikidele pingutustele midagi!
Tõeline isa ja tõeline ema, ning sama kehtib ka isa ja ema asemike, tõelise õpetaja ja tõelise õpetajanna kohta, peavad olema mitte üksnes tõe kuulutajad, vaid teed kuulutavad Kristused, neis peab olema midagi heast karjasest ja preestrist. Vastasel juhul ei tohiks nad laste manu minna. Sel moel muututakse kergesti palgaliseks. Ja palgalisest on reeturini lühike rada ning neid radu on hulgaliselt.
Me tahame avitada uue maailma ülesehitamisel. Kõik, kellel on käed, peavad abiks olema. Uues maailmas ei tohi vaid katoliku Kirik olla. See on ka kaasaegses maailmas olemas. Uues maailmas ei tohi vaid kirikuid olla. Ta on uus, üksainus, mõõtmatu tempel, päikese tõusust loojanguni, põhjast lõunasse. Uues maailmas, mille tulemise eest me palvetame, ei teenita tõelist Jumalat ja seda, kelle ta läkitas mitte ainult altaritel, vaid kõikides tänavates, kõikides majades, kõikides töökodades.
Uues maailmas on ka uued koolid. Ütlen uued, mitte vaid lapitud vanad, uued koolid uutel alustel, uus Vaim ja uued õpetajad. Uues koolis on õpetad taas karjased ja „preestrid”, kes annavad elu oma lammaste eest. Nad kasvatavad ja palvetavad, mitte üksnes ei õpeta. Ning õpilastest, keda nad kasvatavad, ei saa üksnes lugejad, arvutajad ja kirjaoskajad vaid inimesed, kristlased, uus sugupõlv uues ajastus.
Uute õpetajate jaoks uues ajastus – ja nende hulka arvan ma ka õpetajad ning õpetajannad perekondades – peab keskmes seisma karjase amet. Tänapäeva Jumalata kool, mis on nakatanud ka teatavaid katoliiklikke koole, lähtub pea erandita sellest, et lastesse võimalikult palju teadmisi salvestada. Kristlus ei vihka teadust, ta edendab seda, kuid õpetab meid ka teadust mitte üle hindama.
Kristlus eristab seda, mida teadma peab sellest, mida õndsaks saamiseks hädasti teadma ei pea. Religioon pole suunatud ühekülgselt sellele, et nõuda inimese mõistuselt seda, mida see haarata ei suuda. Ta ei näe end ammendatuna õpetamisametit teostades. Ta ei taha mitte üksnes õpetada, vaid ka kasvatada.
Õpetaja kõrval kes ütleb, mida uskuda tuleb peab seisma karjane, kes ütleb mida teha tuleb. Ja kui ilmutatud usutõdesid on rohkem kui viis ja kui me ka kohustatud oleme neid ikka enam tundma õppima sel määral, kui meievaimsed võimed seda lubavad, pole Kirik kunagi nõudnud ainuüksi usulisi teadmisi, olgu need kuitahes üllad ja täiuslikud, et taevariiki saavutada. Mitte Jumala sõna kuulamine, vaid selle järgimine ja teostamine teeb õndsaks. Õpetusamet on kõige hea algus – kuid alles karjase amet võimaldab teral küpseks saada.
Kui kehtib põhimõte: mitte üksnes õpetaja, vaid ka karjane, mitte ainult aine esitaja, vaid ka kasvataja on olemas juba religioonis, siis kehtib see seda enam ilmalike teadmiste osas. Pole kahtlust ja seda tuleb teha isegi juhul, kui moodsa teaduse suhtes toimub majesteedi haavamine, peab välja ütlema, et lastele antakse tänapäeval liiga palju ülearuseid teadmisi ja et nad käivad koolis liiga kaua. Tavatingimuste jaoks piisab, kui laps oskab lugeda ja arvutada. Enamus pressi-eelsel ajastul elanud tublisid ja tarkasid inimesi ei osanud seda ega teist. Kuigi nad olid kirjaoskamatud, s.t polnud iial lugema ega kirjutama õppinud, olid nad inimühiskonna kasulikud liikmed ja mis peaasi: saavutasid oma eesmärgi.
Me pole maa peal selleks et õppida lugema, kirjutama ning arvutama, küll aga selleks et palvetada, kuuletuda, armastada ja kannatada, ühe sõnaga: täitma oma kohuseid või mis sama, pidama kinni kümnest käsust. Mis puutub lugemisse, on tõenäoline, et trükikunsti avastamine jättis rohkem inimesi ilma usust, vaimulikust süütusest ja taevariigist kui ajal, mil trükitud ajalehti ning raamatuid veel polnud.
Sama kehtib arvutamise kohta. Kui me paremini arvutama õppisime, arenes liiakasuvõtmine, petturlus ja mõõtmatu ahnus hiigelsuureks. Kui terve maailm arvutama õppis, omandasime kapitalismi ja sotsialismi. Täna on inimesel kirjutus- ja arvemasinad millel on sama otstarve kui röövloomade küüntel ja hammastel. Tegelikult õpitakse lugema ja kirjutama selleks, et oma saaki edukamalt küttida. Parimatest arvutajatest saavad tavaliselt ka suurimad kiskjad. Hariduse ideaal on enamasti väga ahas.
Sellest järeldub, et ilmalikustatud koolil on rahva kasvatamiseks väga väike väärtus. Õpetajad ainuisikuliselt ei suuda meid aidata. Me vajame ka häid karjaseid. heade, üleloomulikust vaimust kantud eluharjumuste, vooruste kasvatajaid. See on süvapõhjus, miks me peame ikka ja taas katoliiklikke koole, meie koole nõudma, Hea Karjase koole, kasvatavaid koole tänaste ühekülgselt õpetavate koolide asemel.
Kuid sellega pole asi veel tehtud. Õpetajatel koolis ja õpetajatel kodus peab olema ka midagi preesterlikkusest. Mitte protestantliku üldise preesterluse vaimus, mida taunivad nii Evangeelium kui Kirik. Ametlik armu jagaja on vaid see, kellele sakramentaalne preestriks pühitsemine selleks meelevalla annab. Kuid kuna igaüks saab palvetada ning kannatada, ka ilma pühitsemise sakramendita, võib ta omandada midagi preesterlikku, ka isa, ema ja õpetaja. Kuna nad seda suudavad, peavad nad seda ka tegema. Iga jääv edu kasvatamisel oleneb sellest, et isikud, kes õpetavad ja kasvatavad, suudavad ka palvetada ning kannatada, niisiis mõjuda preestritena nende hoolde usaldatud isikutele.
Et veelkord korrata: üksnes õpetajaks olemisest napib; olla õpetaja ja karjane on väärtus; olla õpetaja, karjane ja „preester” on kõik. Kes suudab ainult õpetada, on halb õpetaja. Kes suudab ka kasvatada, kuid ei suuda palvetada, jääb alati keskpäraseks. Vaid see, kes oskab ka kolmandat, mõistab Kristuse pedagoogikat Johannese 10. peatüki vaimus.
Kasvatamise saladus
Katoliiklus on kas kõik, nagu nimigi ütleb või katoliiklusel on oht muutuda eimillekski. Selline, nagu on meie Jumal, on meie usk. Meie Jumal on kõikjal olev, kõike teadev ja kõigeväeline. Seetõttu peab ka religioon, mis pole ju midagi muud kui tõdemine, et Jumal on meiega ning meie Jumalaga, olema kõikjal olev. Alati ja kõikjal! Liberalismil on religioon, tuleks öelda et lokaliseeritud ja temporeeritud, vangistatud teatavate aegade ja paikade ahastesse piiridesse. Religioon võib kauneid jumalateenistusi pühitseda ja kambrikeses vagalt ohata kuid avalikkuse tarvis on hoitud liberalism.
Don Bosco kuulutab vastupidiselt liberalismile süüme ja vabaduse nimel õiguse omamist õhule ja valgusele. Õigust katoliiklikule õiglusele ja energiale kasvatamaks katoliiklikku noorsugu. Ja seda nimelt alati ning igal pool ja kõiges! Teisisõnu: Don Bosco nõuab religiooni kõikjal olemist, Kristus-Kuninga kõikjal olemist selle sõna täpses mõttes. See on taas idee keskkonnast. Noor inimene peab vooruses kasvamiseks elama keskkonnas, kus on maksimum häid ja miinimum ohtlikke mõjusid. Don Bosco nimetab seda keskkonna-kultuuri preventiiv- või ennetussüsteemiks vastupidiselt kaasaegsele kasvatussüsteemile kus väidetakse: „Visake noorus vette, et ta ujuma õpiks!”
Noor inimene tuleb asetada maksimaalse valguse kätte, et muuta patt moraalseks võimatuseks. „Igaüks ju, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juurde et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, tuleb valguse juurde, et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud Jumalas” (Joh. 3, 20-21).
Jutlusest ja usuõpetusest valguse allikatena ei piisa. Kasvataja kohuseks on igavikulisi tõdesid kui elutee valgussignaale ikka ja taas noorde inimesse istutada.
Seda oskas meie pühak peale tükkimata ning igal võimaliku juhul teha. Iseloomulik on selles mõttes kõikides salesiaanlikes majades kehtestatud kaheminutilise kõne tava pärast õhtupalvet. Mõned armastusväärsed, tõsised sõnad. Don Bosco nimetas seda head tava moraalsuse võtmeks, hea kasvatuse edendajaks. Andke noorusele ikka ja alati suuri, üleloomulikke teed valgustavaid mõtteid.
Noortes tuleb vallandada maksimaalne hulk üleloomulikku energiat, saavutamaks patustamise moraalset „võimatust”. Selle teostavad sakramendid. „Sagedane pihtimine, sagedane kommunioon, igapäevane missa on kasvatamise hoone alussambad, millest ähvardused ja karistused tuleb eemal hoida. Mitte sundida missat sageli külastama, vaid ergutada seda tegema ning luua selleks sobivad võimalused… Sel moel hakkavad noored inimesed vaimulikke harjutusi soovima ja armastama. Nad osalevad spontaanselt, meelsasti ja rõõmuga.”
Don Bosco on varases nooruses kommunitseerimise liikumise eelkäija. Aastal 1880, kolmkümmend aastat enne Pius X kuulsa dekreedi üllitamist, kirjutas pühak oma Sistema preventivo nella educazione della gioventu: „ Hoidutagu nagu katkust nende arvamusest, kes soovivad esimest kommuniooni küpsesse ikka tõrjuda, kuna selleks ajaks on kurat nooruki süütut südant juba suurel määral kahjustanud.”
Algkirikliku korra kohaselt tavatseti pisikestele ulatada konsekreeritud hostia, mis oli Ülestõusmispüha kommunioonist üle jäänud. See näitab meile, kui väga soovib Kirik lastele varajase kommuniooni võimaldamist. Kui laps suudab eristada leiba Leivast ning omab piisavat õpetust, ei tohi vanusest hoolida. Taevane Kuningas tulgu ja valitsegu seda õnnistatud hinge.
Me näeme: salesiaanlik turbesüsteem on kasvatamisel eelkõige euharistlik. Antakse, et tugevdada. Tugevdatakse söömise kaudu. Kommunitseerides süüakse üleloomulikul viisil. Kommunioon on ennetava kasvatuse hing. Me imetleme kristlikku lapsehooldust turvamüürina jumalatuse ja kõlblusetuse vastu. Kuid Don Bosco ei saa kaasaegsele pedagoogikale ette heitmata jätta, et ta oma kindlusi liiga hilja ehitama asus, pärast esimest rasket pattu, pärast esimest kaotatud lahingut. Kaotatud lahing on väga sageli ka terve nooruse nimel toimuva sõja kaotamine. Don Bosco ning kümnenda Piuse varajase kommuniooni idee tõrjumine oli seega kaasaegse pedagoogika suur pattulangemine.
Et tegemist polnud üksnes teooriaga, tõestab tuntud lord Palmerstoni juhtum. Ta oli aastal 1877 Inglismaa minister ning külastas Torinos salesiaanlikku instituuti. Ta astus õpperuumi, kus viibis 500 poissi. Päratu suures ruumis ei kostnud ühtegi heli. Kohal polnud ühtegi ülevaatajat. Inglise lord imestas ülimalt kui talle öeldi, et terve aasta jooksul pole vist tarvis olnud segamist tuvastada.
„Kuidas on see võimalik, selline vaikimine ja selline kord?”
„Mu härra,” vastas maja direktor, „teie pool pole võimalik seda järele teha.”
„Miks?”
„See on katoliiklik saladus!
„Mis saladus?”
„Sagedane piht, sagedane kommunioon, vaga osalemine igapäevasel missal.”
„Teil on õigus, neid väelisi kasvatamise vahendeid meil ei ole. On need asendatavad?”
„Kui ei kasutata neid religioosseid vahendeid, tuleb haarata malakas.”
„Teil on õigus. Teil on õigus. Üks kahest, kas religioon või malakas. Ma räägin sellest Londonis.”
Me näeme: noortele inimestele tuleb sisendada maksimaalne hulk üleloomulikku energiat, et saavutada patu moraalset „võimatust”.
Salesiaanliku turvameetodi kolmas seadus kõlab nii: noortele inimestele tuleb anda maksimaalselt katoliiklikku õhku, et saavutada patu moraalne „võimatus”. Katoliikliku õhuna mõistan ma terve ümbruskonna terviklikku, üleloomulikku hoiakut. Don Bosco kasvandik ei leia kurjaks ei aega ega kohta. Ta elab niiöelda pidevalt autoriteedi silma all. Ta ei tunne end iial üksildasena ja kuna autoriteet pole pidurdav ega survestav, vaid tal on isalik loomus, ei tunne nooruk end eales ahistatuna, vaid hoopis edutatavana. Isa maja pole iialgi vangla.
Kui paedagogia perennis, kristlike sajandite kasvatustarkus nõuab noorsoole katoliiklikku õhku, nõuab ta loomulikult ka kõige kristluse- ning katoliiklusvastase, õhku mürgitava tõrjumist. Don Bosco võtab vastu igaühe, kellel on hea tahe, aga ta vihkab alatust. „Oldagu väga hoolas, et takistada kurjade kamraadide ja raamatute sattumist kasvatusinstituuti. Maja peategelane on hea uksehoidja.”
Oli saatuslik viga, et me oma katoliiklike ettevõtmiste juures unustasime liigagi tihti „portjee”, mõõgaga ingli, tegime mööndusi aja- ning ilmalikule vaimule või koguni interkonfessionaalsusele ning avasime uksed ja aknad konfessioonitusele. Don Bosco ütleb: „Valvake väravaid!” Parim kaitse noorusliku tõbisuse eest on puht-katoliiklik õhkkond! Seepärast: „Mitte välja maailma ja koos maailmaga, vaid tagasi sellest maailmast!”
Maksimaalse Jumala valguse, armu energia ning katoliikliku õhkkonna kaudu maksimaalsele kristlusele! Rahvaste heaolu otsitakse tagasipöördumises oma rassi juurde. On olemas ka üleloomulik rassikultuur! Kristusesse ristimise läbi oleme saanud jumalikuks hõimuks. Olulisim, mida me oma katoliiklikule noorsoole öelda saame on taas-sündimine. Inimliku elu ülim reegel „ole see, kes sa oled” kõlab meie jaoks”: „Olge kristlased!” Taassündimine seisneb selles, et saadakse taas terviklikuks, mida ju päritolult ollakse, et sel moel naasta oma tõelisse olemisse!