Isa Ivo Õunpuu
Paavsti tiaara muuseumis. Paavsti kolmesugust võimutäiust sümboliseerivat ametisümbolit tiaarat peale Paulus VI-t, kes kinkis selle ÜRO-le, paavstid enam pole kasutanud.
VÄLJAVÕTTED
Isa Ivo Õunpuu
KIRIKU KRIIS ON PIISKOPPIDE KRIIS
(1. trükk: Eesti Una Voce Almanahh nr. 2, 2000; 2. täiendatud trükk: Fidelitas, 2002; 3. parandatud trükk: Maarjaläte, 2010)
1. Õpetusamet ja usklikud: usukuulekus.
Eksimatule õpetusele – nii erakorralise Õpetusameti kui ka korralise autoritatiivse Õpetusameti tasemel – usu ja moraali vallas peavad usklikud osutama üleloomulikult motiveeritud absoluutset usukuulekust, sest tegemist on Jumala ilmutatud tõe kuulutamisega[1]. Ka korralise, kuid mitteeksimatu Õpetusameti dokumentidele peavad usklikud üldjuhul osutama aukartlikku kuulekust ja respekti, mis aga olemuslikult erineb üleloomulikust usukuulekusest.[2] Tõepoolest objektiivselt motiveeritud kahtluste olemasolu korral teatud korralise mitte-eksimatu Õpetusameti õpetuse ekslikkuse suhtes sellist kuulekust osutada pole vaja, kuid avalikku kriitikat Õpetusameti aadressil esitada ka ei tohi.[3] Kuid sellised juhised on olulised pigem teoloogidele kui harilikele usklikele, sest usklikud ammutavad oma teadmise usu- ja moraalitõdede kohta normaaljuhul katekismustest ja oma piiskopi õpetusest kui korralise mitte-eksimatu Õpetusameti väljendusest, milles täpsed eristused eksimatu usudogma ja madalama teoloogilise kvalifikatsiooniga tõdede vahel normaaljuhul puuduvad. Seepärast võtavad usklikud kõik nn. “selged katekismusetõed” vastu ühesuguse üleloomuliku usuga Jumala poolt ilmutatud ja Kiriku poolt õpetatud Tõesse.
Kahtlustest korralise Õpetusameti teatud õpetuse ekslikkuse suhtes olemuslikult erinev on aga kindel veendumus, et teatud korralise Õpetusameti kandja[4] õpetab midagi, mis on vastuolus ilmutatud usuga – olgu see siis juba kord eksimatu katedraalotsustusena defineeritud usudogmaga või korralise Õpetusameti järjepideva dogmaatilise õpetusega[5]. Igas asjas, mis puudutab ohtu usule, on iga usklik kohustatud näitama üles kuuletumatust hereesiat kuulutava ülemuse suhtes, (võimaluse ja arukuse piires) tema avalikuks manitsemiseks ning kui see tulemusi ei anna, siis avalikuks vastupanuks, ilma sealjuures tema ametiautoriteeti eitamata.[6] Usk on kõrgeim hüve Kirikus ning mingit muud väärtust või hüve, nt. kuulekust hereetikutest ülemustele ja/või ühtsuse säilitamist lepitamatute õpetuslike erimeelsuste unustamise hinnaga, ei saa sellest hüvest kõrgemale seada. Kuna usk puudutab mõistust, siis on ka usukuulekus Kiriku Õpetusameti õpetusele ratsionaalne (tuleb toonitada, üleloomulikult, s.t. usust ratsionaalne). Põhjendatud peab olema kuulekus, veelgi rohkem aga kuuletumatus. Kuuletumatuseks Õpetusameti otsustele leitakse sageli kergeid põhjuseid, tegelikult aga ilmneb selle taga enamasti uhkus ja uskmatus, ning tulemuseks on surmapatt usu vastu, millega inimene lakkab ipso facto olemast katoliku Kiriku liige[7]. Kirikliku hierarhia kriisiaegadel leitakse aga veelgi lihtsamalt valepõhjendusi pimedaks usukuulekuseks autoriteetidele, kes kindlalt ja ilmselgelt ei kuuluta katoliku usutõdesid ning seega, kuuletudes inimestele, ollakse kuuletumatud Jumalale ning tehakse just seeläbi samuti surmapattu usu vastu.[8]
Kokkuvõtvalt: õpetuse vallas on piiskopid ja paavst Jumala teenrid ja tööriistad ning lahutamatult seotud ja kohustatud Jumala poolt etteantuga, s.t. Jumala Ilmutusega, mille ustav hoidmine ja õpetamine on nende õpetusliku autoriteedi ainsaks aluseks ja õigustuseks.
I.1. Seadusandlik ja kohtuvõim.
Oma seadusandliku, kohtu- ja täidesaatva võimu teostamisel on piiskopid, sh. ka paavst, seotud esmalt ilmutatud usu- ja moraalitõdedega, millel iga kiriklik tegevus põhinema, millega kooskõlas olema ja mida kaitsma peab, süvendades nende tõdede tundmist ning nendele vastavat elu usklike seas. Igasugune kirikliku seadusandliku, kohtu- ja täitevvõimu legitiimne teostamine on samuti seotud kõikide eelpooltoodud (I.1.) põhimõtetega, eeskätt Kiriku ühise hüve realiseerimisega, milleks on usklike hingede päästmine usu ja sakramentide vahendusel[9]. Väljaspool neid piire ja eesmärke või koguni nende vastu tegutsedes on kirikliku võimu teostamine Jumala tahte vastane ja illegitiimne, alluvaid kuulekuseks sidumatu või neid koguni vastupanuks kohustav. Põhjus on selles, et igasugune seadus peab tulenema igavesest seadusest kui Jumala tahtest maailma valitsemisel ja juhtimisel ning väljaspool seda Jumala tahet pole ühelgi inimesel volitusi teistelt inimestelt endale kuulekust nõuda. See kehtib nii ilmalike kui ka vaimulike valitsejate kohta. Paavst ja piiskopid aga on erilisel moel Kristuse asemikud ning legitiimseks tegutsemiseks peavad nad tegutsema vastavuses Kristuse tahtega, ühenduses Kristusega kui Kiriku Müstilise Ihu Peaga. Kuna aga tegemist on vaba tahtega varustatud inimestega, siis on kõigi kiriklike võimukandjate, sh. ka paavsti puhul võimalik tegutsemine Kristuse tahtest väljaspool või koguni selle vastu ning seega ka oma ametivolitustest väljaspool.[10] Kristuse tõotus Peetrusele ja tema ametijärglastele Püha Vaimu eksimatuks abiks (Mt. 16, 18) ja talle antud vaimuliku võimu teostamise volitused koos usklikelt absoluutse, Kristusele endale osutatava kuulekusega võrdsustatud kuulekuse osutamise nõudega (Luuk. 10, 16) eeldavad Kiriku ülemkarjase tahet tegutseda Kristuse tahte kohaselt, püsides talle Jumala poolt seatud ametivolituste ja –eesmärkide piires. Pärispatu seisundis viibival inimesel on küll kaasasündinud kalduvus uhkusele ja kuuletumatusele (Jumala tahtele mittekuuletumine on teatavasti pärispatu olemuseks), mispärast ta leiab endale kergelt põhjuseid enese vabastamiseks kuulekuse kohustusest. Vastukaaluks ja raviks patuse inimese mässumeelsusele nõuab Jumal inimestelt kuulekust Talle ning Tema poolt seatud ülemustele kui Tema enda autoriteedis osalejatele (Rooml. 13, 1) – see aga on üleloomulikult ratsionaalne kuulekus. Ratsionaalselt motiveeritud kuulekus eeldab arusaamist autoriteedi olemusest ja autoriteetide hierarhiast, mille tipus on Jumal kui absoluutne, s.t. absoluutselt tõene, usaldusväärne ja õiglane autoriteet ning igasuguse muu autoriteedi allikas, kellele ainsana võlgnetakse absoluutne ja tingimatu kuulekus (eeldusel, et tegemist on ikka Tema tahtega). Kõikidele teistele autoriteetidele osutatav kuulekus on kohustuslik ainult niivõrd, kuivõrd need osalevad Jumala autoriteedis ja tahtes.[11] Pime kuulekus inimlikule autoriteedile on Jumala tahte ja inimliku loomuse vastane, mis sageli võib teostuda kuulekuse hierarhia rikkumisena, s.t. kuulekusena inimlikule võimukandjale, kes käsib midagi Jumala tahte vastast. Seega kujutaks selline pime kuulekus endast sageli hoopis kuuletumatust Jumalale ning oleks raske patt. Samuti tähendaks veendumus, et Jumal võiks heaks kiita Tema nimel tegutseva võimukandja ebaõiglase, ühisele hüvele kahjuliku ja moraalselt kurja tegevuse (nõudes inimestelt sellele Jumala nimel osutatavat kuulekust) sisuliselt jumalateotust.[12] Tõeline kuulekus niisiis on raske voorus, mis nõuab tervet ja selget mõistust ning tugevat tahet, kuid vaimse elu tähtsaima võtmena on see asendamatu nii alluvate kui ka ülemuste jaoks.
Ka Kiriku karjased peavad oma ametite teostamisel säilitama kuulekuse hierarhia: kõik peavad alati ja tingimusteta olema kuulekad Jumala tahtele ja oma Jumala poolt seatud ametikohustustele – paavst, piiskopid ja (koguduse)preestrid. Piiskopid peavad kuulekad olema paavstile ja teostama oma karjaseametit ainult ühenduses temaga ning temale alludes (vt. I.1.3., kaan. 375 § 2). Preestrid kohustuvad olema kuulekad oma piiskoppidele ning paavstile, ilmikud aga kõigile kirikliku hierarhia astmete esindajatele. Kõik see aga omab mõtet ainult kuulekusena Kristusele kui Kiriku tõelisele ja ainsale Peale ning hierarhilises korralduses. Kuulekuse hierarhia ja/või seaduslikkuse olemuslike elementide rikkumise korral mingi alama astme esindaja (kogudusepreester, piiskop … paavst) poolt lõpeb kuulekuse kohustus sellele astmele ning me peame apelleerima kuulekusele hierarhia kõrgema astme esindajale, vastavalt olukorrale kuni Jumalani välja.[13] See on kuulekuse hierarhia põhimõte, mis ütleb, et kuulekus: 1. peab alati ja tingimata ulatuma Jumalani välja (olema alati kuulekuseks Tema tahtele) ja 2. ei tohi olla vastuolus vastava seaduse või käsu väljastanud autoriteedist ühegi otseses liinis kõrgema inimliku autoriteedi tahtega. Autoriteetide konflikti puhul kehtib alati kõrgeima autoriteedi tahe.
Seadusandlike aktide legitiimsus on määratletud ja piiritletud eelpoolmainitud (I.1.1.) seaduse definitsiooniga. Legitiimsed seadused kohustavad alamaid kuulekuseks südametunnistust siduvalt.[14] Kui aga seadus ei täida kasvõi ühte selle definitsiooni elementidest, siis pole see seadus, vaid pigem seadustatud vägivald, millel pole alluvatele iseenesest mingit kohustuslikku iseloomu.[15] Ebaõiglase, kahjuliku või ebaratsionaalse seaduse siduvus kuulekuseks võib tuleneda kõrvalistest ja seaduse enese suhtes välistest asjaoludest – sõltuvalt asjaoludest võib seda täita kas avaliku skandaali, rahutuste vms. vältimiseks, või mingi kõrgema hüve (avalik kord, isiklik vabadus, elu) säilitamiseks. Kui aga illegitiimne seadus kahjustab olulisel määral ühist hüve, käsib moraalset kurja või on vastuolus Jumala positiivse (ilmutatud) seadusega, s.t. ilmutatud usu- ja moraalitõdedega, siis on kohustus kuuletumatuseks ja sõltuvalt asjaoludest ka vastupanuks tingimatu ja ilma eranditeta, vajaduse korral kasvõi usumärterluseni välja. (Vt. I.1.1. ja märkus 8)
Ka kohtuvõimu teostamine Kirikus on määratletud hierarhilise korra kohaselt. See on määratletud esmalt usu ja moraalitõdedega, loomuliku õigusega ning hingede igavese päästmise kui igasuguse kirikliku tegevuse kõrgeima universaalse eesmärgiga[16], samuti usu poolt valgustatud loomuliku õigustunnetusega, mis peab P. Aquino Thomase kohaselt olema igasuguse inimliku tegevuse kõrgeimaks reegliks[17]. Need on igasugust kiriklikku kohtuvõimu juhtivad kõrgeimad ja universaalsed põhimõtted. Need aga leiavad oma konkreetse väljenduse Kirikuõiguse Koodeksis, mille kaanonitega iga kohtuvõimu teostaja on seotud – välja arvatud paavst, kes ei ole sellega seotud seaduse enda jõul, vaid oma vabal tahtel kuulekusest Kristusele, Kiriku ühiseks hüveks ja õiguskorra tagamiseks. Kuid eelpoolmainitud kõrgeimad ja universaalsed põhimõtted kui Jumala tahte väljendus seovad ka teda tingimusteta ja eranditult. Kui positiivne seadus (kirikuõigus) osutub mingil üksikul konkreetsel juhul ebapiisavaks või oma eesmärgile vastupidiselt toimivaks, siis on lubatud selle seaduse vaba tõlgendamine seadusandja eeldatava kavatsuse (õiglus, ühine hüve) kohaselt ning eelpoolmainitud kõrgeimate ning universaalsete põhimõtete alusel.[18] Ka õigustab hädaolukord, mis tähendab et teatud konkreetses olukorras põhjustaks seaduse järgimine suurt isiklikku kahju või olulist kahju ühisele hüvele, seaduse tähest üleastumist ning olukorras, kus seadusetähte järgides võib kahjustatud saada jumalik hüve, on seadusetähe ületamine kõrgeima hüve kaitseks lausa kohustuslik.[19] Need tegutsemisreeglid erandlikes olukordades näitavad selgelt, et kiriklikud seadused pole eesmärk iseeneses, vaid ainult vahend objektiivselt eksisteeriva ja tunnetatava õigluse ja ühise hüve kindlustamiseks.[20]
Kui aga kiriklikud võimukandjad hakkavad kasutama seadusandlikku võimu ja autoriteetidele kuulekuse kohustust oma isiklike parteiliste huvide läbisurumiseks vastu loomulikku õiglust ning Jumala poolt kiriklikele ametitele seatud eesmärke, oma kohtuvõimu aga oma parteilistes huvides teostatava valitsemise kindlustamiseks ja vastaste represseerimiseks, siis on alluvad kõrgemate hüvede (nt. usutõed, Kiriku ühine hüve ja loomulik õiglus) kaitseks õigustatud ka positiivse seaduse tähe ületamiseks, ülemuste ebaõiglaste ja kahjulike keeldude ja otsuste ignoreerimiseks ning legitiimseks vastupanuks oma ametit kuritarvitavatele ülemustele.[21] Ka sellisel juhul teostub ju seaduste hierarhia rakendamine – esmajärjekorras kehtib Jumala seadus, siis ühine hüve ja loomulik õiglus, alles seejärel inimlik positiivne seadus. Õigustatud kuuletumatuse ja vastupanu piirideks, millest ei tohi üle astuda, on mäss legitiimse autoriteedi kui niisuguse vastu[22] (s.t. et isegi järjekindlalt oma ametit kuritarvitavat ülemust tuleb tunnistada oma seaduslikuks ülemuseks niikaua, kuni kõrgeim autoriteet pole teda tema ametikohalt tagandanud), samuti jumalik seadus[23]. Sellisel juhul võivad ka kirikliku kohtuvõimu poolt langetatud süüdimõistvad otsused, hoolimata formaalselt toimepandud seaduserikkumisest, osutuda ebaõiglaseks ja südametunnistusele sidumatuks.[24] Kiriku ajaloos leidub piisavalt näiteid paavstide ebaõiglastest kohtuotsustest kuni ekskommunikatsioonideni välja, samuti näiteid legitiimsest vastupanust kiriklike võimukandjate autoriteedi kuritarvitamisele ka nende poolt, kes hiljem on Kiriku poolt rehabiliteeritud või isegi pühakuteks kuulutatud[25].
I.2. Täidesaatev võim
Piiskopile kuuluva täidesaatva võimu teostamine on omakorda määratletud ja piiratud kõigi eelpoolnimetatud põhimõtetega, sõltudes loomuliku õigluse, jumaliku positiivse seaduse ning kiriklike positiivsete seaduste rakendamisvõimalustest konkreetsetes olukordades. Täidesaatva võimu teostamine on piiratud seadustega ning kõrgeima autoriteedi poolt talle konkreetselt usaldatud volitustega. Väljaspool neid (nt. kasvõi seadust omavoliliselt seaduse tähe ja mõtte vastu tõlgendades) tegutsedes on täidesaatva võimu aktid kehtimatud ja kuulekuseks ei kohusta.
MÄRKUSED:
[1] – “Jumaliku (üleloomuliku) ja katoliikliku usuga tuleb uskuda kõike seda, mis sisaldub kirjutatud või [suuliselt] pärandatud Jumala sõnas ning mis Kiriku poolt kas piduliku otsusena või korralise ja universaalse Õpetusameti poolt kui Jumala poolt ilmutatu uskumiseks esitatakse” – Vatikani I Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon De fide catholica, 3. ptk. (DS 3011). Mida mõeldakse jumaliku (üleloomuliku) usu all? Üleloomulik usk on “üleloomulik voorus, millega me Jumala armu sisendusel ja toetusel usume, et Tema poolt ilmutatu on tõene, mitte loomuliku mõistuse poolt läbinähtud asjade sisemise tõe, vaid ilmutava Jumala enda autoriteedi tõttu, kes ei või ei ise eksida ega ka teisi eksitada” – sealsamas, 3. ptk. (DS 3008).
[2] – “Ehkki küll mitte usu akti, küll aga mõistuse ja tahte religioosset kuulekust tuleb osutada õpetusele, mida usu ja moraali küsimustes kuulutab paavst või piiskoppide kolleegium, teostades oma korralist Õpetusametit, ilma kavatsuseta esitada seda õpetust definitiivselt. Seepärast peavad usklikud püüdma vältida kõike, mis selle õpetusega kooskõlas pole.” (Kirikuõiguse Koodeks (CIC), 1983, kaanon 752). – Vt. ka Vatikani II Kirikukogu, dogmaatiline konstitutsioon Lumen gentium, nr. 25 ja Katoliku Kiriku Katekismus (KKK), nr. 892.
[3] – Kuna on mõistlik arvata, et üksik usklik, olgu see ka teoloog, pole eksimatum kui Kiriku Õpetusamet, siis pole tal põhjust ja volitust enda arvamust Õpetusameti õpetusest kõrgemale seada ning seda teistele usklikele tõesema õpetusena välja pakkuda. Ta võib oma põhjendatud kahtlused ja vastuväited esitada Õpetusametile ning oodata definitiivset lahendust, säilitades avalikkuse ees Õpetusameti suhtes aukartliku vaikimise. Sellistel juhtudel võib Õpetusameti otsustus sageli olla ka selline, et küsimus jäetakse definitiivselt lahendamata ja lubatakse arvamuste ja seisukohtade vabadust koos kohustusega, et keegi ei esitaks oma seisukohta kui ainuõiget kuni Õpetusameti poolse võimaliku definitiivse lahenduseni tulevikus. Vajalik on siin ka mõista, mis võib olla sellise kahtluse objektiivseks põhjenduseks. Kuna teoloogia puhul on tegemist loomulikku mõistust ületavaid tõdesid käsitleva autoritatiivse, s.t. Püha Vaimu toetust omava Õpetusameti, lõppkokkuvõttes aga Jumala enda autoriteedil põhineva teadusega, siis oma loomuliku mõistuse vastuväidetest, olgu nad vormilt isegi filosoofilis-teoloogilised, siin ei piisa. Objektiivseks kahtluseks on vajalik toetumine kõrgemale teoloogilisele autoriteedile, nimelt Kiriku Õpetusameti teistele (varasematele) dokumentidele, millega kahtlusalune õpetus näib otseselt või kaudselt vastuollu sattuvat.
[4] – See võib olla diötsesiaalpiiskop, kel üksikuna pole kunagi eksimatuse privileegi. See võib olla ka mõni Vatikani kongregatsioon, seda isegi Usudoktriinikongregatsioon – need on küll paavsti nimel tegutsevad organid, kuid igiomaselt ainult paavstile isiklikult omane eksimatuse privileeg nendele kongregatsioonidele ei laiene. See võib olla iga astme korralise Õpetusameti kandja. Ka pole põhimõtteliselt välistatud, et paavst võib õpetada midagi, mis on ilmutatud usuga kaudses või otseses vastuolus – ta võib seda teha kas privaatteoloogina, mitteametlikult, kuid isegi mõnes igati vormikohases korralise Õpetusameti dokumendis. See on Kiriku poolt tunnustatud ja heakskiidetud teoloogide enamuse õpetus, et paavstist võib saada mitte ainult materiaalne, vaid ka (peale korduvaid noomitusi) formaalne ja parandamatu hereetik, mistõttu ta iure divino pärast Kirikukogu vastavat olukorda tuvastavat deklaratsiooni lakkaks olemast paavst, s.t. saaks Jumala poolt Kiriku vahendusel tagandatud. Vähemalt esimest, s.t. ajutist materiaalset hereesiat, millest paavst taganes alles avalike noomituste ja meeldetuletamiste mõjul, on Kiriku ajaloos tõestatavalt vähemalt paar korda ette tulnud (paavst Honorius I ja Johannes XXII kindlalt, tõenäoliselt ka paavst Vigilius). Ainus mõistlik argument selle toetuseks, et paavst kunagi ei lange formaalsesse hereesiasse, on see, et Jumalik Ettenägelikkus seda Kiriku hüveks tegelikult kunagi juhtuda ei lase (ehkki see küll teoreetiliselt võimalik on). Kuid see pole teoloogiliselt kindel argument, sest Jumaliku Ettenägelikkuse otsuseid tulevaste sündmuste kohta teame me ainult sedavõrd, kuivõrd Jumal meile need selgelt ilmutanud on. Selle kohta, et ükski paavst ka tulevikus formaalsesse hereesiasse ei lange, selline ilmutus puudub. See on väga tõenäoline ning vaga arvamus, kuid väga võimalik on ka vastupidine, et Jumal just nimelt Kiriku hüveks laseb mõnel paavstil formaalsesse hereesiasse langeda, et sellest hoolimata oma Kirik päästa ning Kirikut selgemini paavstiameti kohustuste ja piiride kohta õpetada. Arvukad teoloogid, sh. kardinal Juan de Torquemada, kardinal Thomas Vio Cajetanus, Francesco Suarez, kardinal Charles Journet ning üks autoriteetseimaid teoloogilisi entsüklopeediaid, Dictionnaire de theologie catholique (vt. märk. 14) käsitlevad juhtumit, mil paavst keelduks end allutamast oma ametikohustustele ja saaks formaalseks hereetikuks ja/või skismaatikuks. See on võimalik sellepärast, et Püha Vaimu toetus ja juhtimine ning Kristuse tõotused paavstile (Mt. 16, 18-19; Mt. 28, 20; Luuk. 10, 16 jt.) ei hävita paavsti isiku vaba tahet, vaid eeldavad tema vaba tahet allutada end oma ameti kohustuste täitmisele ja Püha Vaimu juhtimisele. Paavsti isik võib aga ka renuere subesse suo officio (keelduda allumast oma ametikohustustele) koos kõige sellest tulenevaga. Kristuse lubadus, et vaenlased ei saa tema üle võitu (Mt. 16, 18) kehtib esmajoones Kiriku ja sedakaudu ka paavsti ameti kui püsiva institutsiooni kohta, mitte aga iga üksiku paavsti kohta. Samuti pole see lubadus vastuolus nii Kirikut kui tervikut kui ka paavsti ametit puudutavate pikemaajaliste raskete kriiside esinemise võimalusega (mida on Kiriku ajaloo jooksul mitmeid kordi ette tulnud), mille puhul inimlikust perspektiivist võib olukord lootusetuna tunduda – kuid Jumala juhtimisel tuleb Kirik (ja Peetruse Troon kui niisugune) lõpuks alati võitjana välja. Kirikule minimaalselt hädavajalikku juhtimist kriisiajal võib kõikvõimas ja ettenägelik Jumal teostada ka hereetilise või uskmatu (ususttaganeja) paavsti kaudu, kõneledes (kasutades Fr. Suareze kujukat väljendit) tema läbi oma Kirikule sarnaselt, nagu ta võib kõneleda näiteks pronksist pea kaudu või nagu ta kõneles Balaamile eesli kaudu (4. Moos. 22. 22–30).
[5] – Ka korralise Õpetusameti poolt järjepidevalt ühes ja samas mõttes õpetatud usu- ja moraalitõed on dogmad (dogma de fide või fidei proxima), kuid Kirik pole neid veel oma eksimatu dogmaatilise definitsiooni läbi formaalselt kinnitanud (misläbi sellest saaks dogma de fide definita) ning nende dogmaatilisus ilmneb ainult kaudselt, nimelt autoritatiivse õpetuse järjepidevusest. Ka neid tuleb üleloomuliku usuga uskuda, mitte ainult religioosse kuulekusega. (J.Pohle – M.Gierens, Lehrbuch der Dogmatik, 9. Aufl., Schöningh, Paderborn, 1936, lk. 77).
[6] – “Asjus, mis puudutavad ohtu usule, tuleb alluvatel oma ülemusi ka avalikult süüdistada. Seepärast ka Peetrusele alluv Paulus noomis Peetrust avalikult usku puudutava skandaali ohu pärast; ning nagu Augustinuse glossa (lühikommentaar) ütleb: “Peetrus ise andis ülematele eeskuju, et kui nad kusagil vahest sirgelt teelt kõrvale peaksid kalduma, ei põlgaks nad ära laitmist alamate poolt”” – P. Thomas Aquinost, S. Th. Iia-Iiae, q. 33, a. 4 ad 2; vt. ka S. Th.. I-IIae, q. 96, a. 4 resp. ja IIa-IIae, q. 104, a. 5 resp.; “Seevastu on kindel, et paavst võib langeda hereesiasse ning koos sellega ka skismasse, sest iga hereetik on skismaatik, kuid mitte vastupidi“ – kardinal Thomas Vio Cajetanus, Ad IIam-IIae (Summae theologiae St. Thomae), q. 39, a. 1, nr. 6; “Juhul kui paavst otsustab midagi heade kommete vastu, ei tohi talle kuuletuda; kui ta katsetab midagi teha ilmselge õigluse või ühise hüve vastu, tuleb talle otse ja avalikult vastu astuda…” – Fr. Suarez, Opera omnia X, Tractatus de fide theologica, disp. 10 de Summo Pontifice, sectio 6, nr. 16. Seda valikut Kiriku poolt tunnustatud teoloogidelt annab veelgi täiendada. Kiriku poolt tunnustatud teoloogide moraalset kooskõla teatud õpetuse kuulutamisel peetakse teatavasti selle õpetuse tõesuse kindlaks garantiiks (J.Pohle – M.Gierens, Lehrbuch der Dogmatik, 9. Aufl., Schöningh, Paderborn, 1. Bd., lk. 71).
Siin tekib küsimus, kes ja millise autoriteediga otsustab, kas paavst on eksinud usutõe vastu või mitte – on ju paavst ise kõrgeim Õpetusameti kandja ning privaatisikutel pole voli otsustada, mis ja millises tähenduses kuulub ilmutatud usu pärandisse (vastasel juhul saaksime protestantideks). Sellele küsimusele tuleb vastata, et see otsus, ehkki on antud igaühe südametunnistuse hoolde, peab tuginema kindlale ja tõestatavale veendumusele, et eksimatu Kiriku Õpetusamet, kas siis erakorralise või järjepideva korralise Õpetusameti tasemel on selles küsimuses õpetusliku(d) otsuse(d) juba teinud ja et need otsused on selgelt vastupidised kahtlusalusele õpetusele. Ainult siis on selline kuuletumatus ja vastupanu legitiimne ning patuta. Sellisel juhul ei asetata isiklikku arvamust sugugi kõrgemale autoriteedist, vaid isiklik veendumus põhineb sama autoriteedi eelneva(te)l otsus(t)el, mis on kahtlusalusest otsusest kõrgema kindlusastme ja kohustuslikkusega. Õpetusameti teostamisel kehtib teatavasti õpetusliku järjepidevuse ja dogmade olemusliku muutumatuse nõue (vt. märk. 24-26), mistõttu paavst nt. Pius X dogmaatiline entsüklika on kaasajal ja ka 100 aasta pärast sama oluline ja kehtiv kui ka hetkel valitseva paavsti sama tasemega õpetuslik dokument. See on kehtiv ja südametunnistust uskmatuse patu ähvardusel siduv ka igale järgneva paavsti jaoks, sest usuküsimuste defineerimisel ületab paavst iseennast, nii et tema otsus absoluutselt ning alatiseks tagasivõtmatuks kujuneb (vt. DS 3074 viimast lauset, tsit. märk. 17).
Siin on vaja eristada: ametit (autoriteeti) selle ameti kandjast (isikust) ühelt poolt ja legitiimse autoriteedi teatud üksikaktide illegitiimsust selle ameti valdamise illegitiimsusest teiselt poolt.. Kirjeldatud legitiimse kuuletumatuse ja vastupanu puhul ollakse kuuletumatud ainult konkreetse ametiautoriteedi kuritarvitamise üksikakti suhtes, ilma ametikandja autoriteeti ennast kahtluse alla seadmata, sest seda saab teha ainult kõrgemalseisev autoriteet. Kirikus on voli ülemusi oma ametist tagandada ainult kõrgemalseisval autoriteedil ja seetõttu paavsti suhtes pole tagandamise autoriteeti kellelgi peale Kristuse enda, kes teeb seda ainult ühel juhul, paavsti formaalse ja parandamatu hereesia puhul, sedagi hädavajalikult pärast Kiriku autoriteetide (Kirikukogu) parandamatut hereesiat tuvastavat deklaratsiooni. Kui aga alluvad, tundes õigustatud pahameelt ülemuste ametikuritarvituste pärast (olgu see siis kasvõi ilmselgete hereesiate kuulutamise pärast), kuulutaksid omavoliliselt, et nad ei pea sellist ülemust enam enda ülemuseks, oleks see juba samm mitte autoriteedi kuritarvitamise üksikakti, vaid legitiimse autoriteedi kui niisuguse suhtes: oleks seega juba omalt poolt raske patt ja kuritegu Kiriku ühtsuse vastu (kirikulõhe tekitamine). Ülemuste hereesia patu pärast ei tohi alluvad omakorda saada süüdlaseks kirikulõhe tekitamise patus.
[7] – Definitsiooni kohaselt on katoliku Kiriku liikmeks inimene, kes on: 1. ristitud, 2. tunnistab täit katoliku usku ja 3. tunnistab Rooma paavsti enda peana ning allub oma piiskopile, s.t. on katoliku Kiriku osadusühtsuses (Ludwig Ott, Grundriss der Dogmatik, Herder, Freiburg, 1952, lk. 358,; CIC (1983), kaan. 204 ja 205). Uskmatuse surmapatuks piisab kasvõi ühe ilmutatud usutõe teadlikust eitamisest või mitteuskumisest (järeldus üleloomuliku usu vooruse dogmaatilisest definitsioonist, DS 3008, tsit. märk. 27). Uskmatu või hereetikust ristitu, kes tunnistab edasi paavsti oma peaks, käib regulaarselt kirikus edasi ja oma uskmatust kunagi avalikult ei väljenda, on objektiivselt, s.t. tõeliselt ja Jumala ees, katoliiklaseks olemise ühe olemusliku elemendi, nimelt üleloomuliku usu puudumise tõttu automaatselt Kirikust väljaspool (ipso facto ekskommunitseeritud) – seda ka siis, kui kiriklik võim seda iialgi ei tuvasta.
[8] – “Ülemusele ei tohi alluda Jumala käsu vastaselt, selle kohaselt, mis on öeldud Acta Ap. 5, 29 “Jumala sõna tuleb rohkem kuulata kui inimeste sõna”. Kui ülemus käsib selgelt midagi Jumala poolt seatud korra vastast, teeb ta ise pattu ja pattu teeb ka see, kes kuuletub, sest teeb midagi Jumala korralduse vastast: seega ei tohi ta siis ülemusele kuuletuda.” (S. Th. IIa-IIae, q. 33, a. 7 ad 5). – Võib oletada, et enamaltjaolt vabandab selliseid pimedalt ja ebakriitiliselt kuulekaid surmapatust välja teadmatus ja harimatus usutõdede üksikasjade suhtes, vähene mõtisklemine usutõdede sügavama mõtte üle ning intellektuaalne võimetus eristada hereetikute peenes dialektilises ilukõnes esitatud hereesiat välise vormi (mõistete) näivast ortodokssusest. Kui kõik hereetikud oma valeõpetusi otse ja tõe rüüsse maskeerimatult esitaksid, siis poleks usklikel ja karjastel mingeid raskusi karja hulka eksinud hunte avastada. Kuid kes võiks oma pimedat kuulekust ette välja vabandada oma lihtsameelsuse ja intellektuaalse küündimatusega? Kas selliste vabanduste taga ei peitu ka mitte konformistlik mugavus, religioosne ükskõiksus (ükskõiksus tõe suhtes), oportunism ja argus usu pärast kannatada? Intellektuaalse küündimatuse pärast ei tarvitse katekismuse põhitõdesid hästi tundvad lihtsad ilmikud muret tunda – Püha Vaim toetab ka neid oma usu vapral tunnistamisel. Kõikidel Kiriku kriisiaegadel (nt. ariaanliku kriisi ajal ja protestantismi võidukäigu ajal) pärinesid katoliku usule truuks jäänud inimesed enamaltjaolt kas tervelt ja vagalt elava lihtsa külarahva või igakülgselt haritud ja moraalselt ning religioosselt kõrgtasemel seisva tõelise vaimueliidi hulgast, samal ajal kui ühekülgsed intelligendid (poolharitlased) uuendustega massiliselt kaasa jooksid või neid ise eest vedasid.
[9] – Vt. I.1.1. koos märkustega 9 ja 10.
[10] – “… paavsti isik võib keelduda end paavsti ametile allutamast, mida ta sellisel juhul ainult juhuslikult valdaks. Kui ta seda [keeldumist] kangekaelselt oma südames kandma peaks, saaks temast skismaatik eraldumise läbi Kiriku Pea ühtsusest. Seda sellepärast, et tema isik on oma ameti seaduste kaudu seotud Jumalaga … Kirik on paavstis siis, kui paavst käitub paavstina, s.t. Kiriku peana, kui ta aga ei taha käituda Kiriku peana, siis pole Kirik temas ega tema Kirikus” – kardinal Thomas de Vio Cajetanus, Ad IIam-IIae, q. 39 a. 1, nr. 6. Vt. ka märk. 11, 15, 30 ja 32.
[11] – Rooml. 13, 1; vt. märkust 11.
[12] – Jumala tahte kohane on ainult kannatlik passiivne (teiste poolt põhjustatud ülekohust kannatav) kuulekus üksnes iseennast puudutavale ebaõiglusele või kurjale ning sedagi teatud piirini: kuni see ei nõua kannatavalt moraalset kurja või ei riku tema võõrandamatuid õigusi; mitte iial aga pole kohustuslik aktiivne (s.t. ülekohtu tegemiseks kohustav) kuulekus ebaõiglasele käsule või seadusele.
[13] – “…”Jumala sõna tuleb rohkem kuulata kui inimeste sõna”. Vahetevahel aga on ülemuste korraldused vastuolus Jumala käskudega. Seega mitte kõiges ei tule kuulata ülemusi. Kahel juhul pole alluvad kohustatud kuulekuseks oma ülemustele. Esiteks, kui selline kuulekus oleks vastuolus kõrgema võimu käsuga. Seepärast ka, selgitades apostli sõnu (Rooml. 13, 2): “Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale” … glossa jätkab: “Seega kui keiser käsib üht ja Jumal teist, tuleb kuulata Jumalat ja mitte keisrit” (…)” – S. Th., IIa-IIae, q. 104, a. 5, resp..
[14] – Nii on see kõigi kiriklike seadustega, olgu need kas jumalikku või puhtkiriklikku päritolu nagu nn. „Kiriku käsud“ pühapäeviti ja suurtel pühadel Missal osaleda, teatud päevadel paastuda. Tsiviilseaduste puhul ei kehti südametunnistuse siduvus seaduse enda jõul, vaid sedavõrd, kuivõrd seadus kajastab loomuõiguse või ilmutatud kõlblusseaduse põhimõtteid. Näiteks liiklusmäärustik ei kohusta südametunnistust siduvalt, v.a. juhul kui selle eiramine võib põhjustada õnnetuse.
[15] – P. Aquino Thomas, S. Th.. Ia-IIae, q. 93, a. 3 resp. & ad 2; Ia-IIae, q. 95, a. 2 resp.; Ia-IIae, q. 96, a. 4 resp.
[16] – CIC (1983), kaan. 1752.
[17] – S. Th.. IIa-IIae, q. 120, a. 1 resp., tsiteeritud järgmises märkuses.
[18] – “Seadusandjad peavad silmas seda, mis juhtub enamikul juhtudel ning annavad seadusi välja selle kohaselt. Mõnedel juhtudel osutub aga sellesama seaduse järgimine olevat vastuolus õiglusega ning ühise hüvega, mida seadus alati (kindlustada) kavatseb… Sellel ning sarnastel juhtudel on etteantud seaduse järgimine kurjast; hea on seevastu, minnes mööda seaduse tähest, järgida seda, mida nõuab õiglus ning ühine kasu. Selliste otsuste tegemisele on suunatud voorus, mida nimetatakse epieikeia, ladina keeles aequitas [eestikeelne vaste: õige nõu, arukas ja õiglane otsus või ka: õigustunnetus – tõlk. märk.] … Epieikeia on justkui inimlike aktide kõrgeimaks reegliks.” – S, Th. IIa-IIae, q. 120, a. 1 resp..
[19] – “Kas sellel, kes allub seadusele, on lubatud tegutseda seaduse tähe vastaselt ? – Iga seadus on suunatud inimeste ühisele hüvele ning sedavõrd on sel seaduse iseloom ja jõud. Kui aga ühel seadusel need omadused puuduvad, pole sel kohustuslikku jõudu. Sageli juhtub aga, et teatud seadust järgida on paljudel juhtudel ühisele heaolule kasulik, teistel juhtudel aga sedasama teha osutub ülimalt kahjulikuks. Kuna aga seadusandja ei suuda kõiki üksikuid juhtumeid haarata, esitab ta seaduse nende juhtumite kohaselt, mis sagedamini ette tulevad, seades sellega oma ühise kasu kindlustamisele suunatud kavatsuse seaduseks. Seepärast, kui esile kerkib juhtum, mil sellise seaduse järgimine osutub ühisele hüvele kahjulikuks, ei tule sellist seadust järgida… Juhul, kui on olemas äkitselt esile kerkinud oht, mis ei luba viivitust ülemuse poole pöördumiseks, siis toob hädaolukord ise kaasa vabastuse seaduse järgimisest, kuna hädaolukord ei allu seadusele. … (Ad 1): See, kes hädaolukorras tegutseb seaduse sõnade vastaselt, ei tee otsust seaduse enda vastu, vaid teeb otsuse antud üksikjuhtumi kohta, milles ta näeb, et seadusetähte ei tohi täita.” – S. Th. Ia-IIae q. 96 resp. & ad 1; vt. märk. 5, 8, 27. See põhimõte on leidnud väljenduse ka kirikuõiguses – CIC (1983), kaan. 1353, nr. 4. Hädaolukord, mis iseenesest on äkiline ja mööduv erandjuhtum, võib muutuda ka püsivaks seisundiks ilma lootuseta sellest legitiimsete autoriteetide abil (kes oma ülesannetega kas osaliselt või üleüldse toime tulla ei suuda või ei taha) ja seadusega ettenähtud vahendeid kasutades väljuda. Hädaolukorrast kui ühekordsest ja mööduvast üksikjuhtumist eristamiseks võime me seda nimetada hädaseisukorraks (vt. dr. G. May, Hädakaitse, vastupanu ja hädaseisukord, II.1.).
[20] – Paavst Pius XII: “Kiriklik õigus pole mingi eesmärk iseendas. See on alati üks vahend, suunatud kindlale eesmärgile, mis on vahendist kõrgem. Nagu kõik Kirikus, seisab see hingede pühitsemise ning seega hingehoiu teenistuses ning peab aitama Kristuse tõel ja armul inimeste südamesse teed leida.” (kõne Viini Kanoonilise Instituudi kirikuõiguse õppejõududele ja üliõpilastele, AAS 1958, lk. 498).
[21] – “Nii nagu on lubatud vastu seista paavstile, kes ründab füüsiliselt, on samuti lubatud osutada vastupanu sellisele [paavstile], kes hirmutab hingi või ajab segadusse riigi, või veel enam juhul, kui ta püüab hävitada Kirikut. On lubatud osutada talle vastupanu, ütlen ma, seeläbi, et tema käske ei täideta või takistatakse tema tahte teostamist. Sellegipoolest pole lubatud tema üle kohut mõista või teda karistada või ametist tagandada, mis on ainult ja ainuüksi kõrgemalseisja asi.” – Kiriku Doktor Püha Robert Bellarminus, Über den Papst (De Summo Pontifice), 2. Bd., lk. 402-403; kardinal Thomas Vio Cajetanus: “Otsest (in faciem) vastupanu tuleb osutada samuti paavstile, kes Kirikut avalikult purustab… Sel juhul võtku ilmalikud vürstid ning vaimulikkond ilma kahtlusteta, kuid mõõtu säilitades mõõk raevunu käest ära. Mitmesugused on vahendid, mida ilmalikud vürstid ning Kiriku ülemad võivad ilma omapoolse mässuta kasutada vastupanu osutamiseks võimu kuritarvitamisele ja selle takistamiseks. … Miks nad niisama vastavad, et võim on antud “ülesehitamiseks ja mitte mahalõhkumiseks” (2. Kor. 13, 10). Tõesti, astugu nad võimu destruktiivsele kuritarvitamisele vastu vastavate vahenditega: kurja puhul kuulekusest keeldudes, mitte lipitsedes, mitte vaikides, tõenditega süüdistades, kutsudes väljapaistvaid isikuid üles noomima – Pauluse eeskuju ja korralduse kohaselt “Öelge Archipposele: ‘Pea silmas oma ametit, mille sa oled saanud Issandalt, et sa seda täidaksid’” (2. Kol 4, 17).” (De comparata auctoritate Papae et Concilii, cap. 27) ja Ad IIam-IIae (Summae theologiae St. Thomae), q. 39, a. 1, nr. 3 ja nr. 7 – tsiteeritud järgmise märkuse all; nii ka Fr. Suarez, Tractatus de fide theologica, disputatio 10 de Summo Pontifice, sectio 6, nr. 16.
[22] – “…selleks, et vastu seista ühele vägivaldsele ning ennast kaitsta, pole vaja omada mingit autoriteeti [ametiga seotud autoriteedi mõttes – tõlk. märk.]. Samuti pole hädavajalik, et rünnatu oleks kohtunik ning seisaks üle ründaja. Kuid selleks, et pidada kohut ning mõista karistust, on nõutav ametiautoriteet. … pole lubatud tema [oma ametit kuritarvitava paavsti] üle kohut mõista või teda karistada või ametist tagandada, mis on ainult ja ainuüksi kõrgemalseisja asi.” – P. Robert Bellarminus, Über den Papst (De Summo Pontifice), 2. Bd., lk. 402-403; kardinal Thomas Vio Cajetanus: “… üks asi on võtta ära mõõk, vastupanu osutada, takistada ja muud säärast [toime panna]; ning teine asi on teha sedasama autoriteediga. Võtta ära mõõk raevunult, osutada vastupanu türannile, takistada rõhujat ja muud säärast on lubatud igaühele ning see on kohustuslik kui vooruslik tegu. Kuid teha sedasama autoriteediga on lubatud ainult ülemale. … Seepärast sellised ning sarnased argumendid ei hõlma kohtuniku autoriteeti karistamiseks, vaid ükskõik millist isiklikku kohustust vastupanuks, takistamiseks ja kaitsmiseks, kui ainult keegi selle juures niivõrd arust ära ei lähe, et ütleb enda olevat kellegi kohtuniku.” (De comparata auctoritate Papae et Concilii, cap. 27) ja “… Kuulekust puudutava vastuväite kohta: et kangekaelne tahe Rooma piiskopile mitte alluda ei kujuta endast mingit kirikulõhet. Kuid temale kui Kiriku peale mitte alluda tahta tähendab kirikulõhet … Paavsti ühe käsu või otsuse tagasilükkamine võib ette tulla kolmel viisil. Esiteks otsuse või käsu objekti suhtes. Teiseks seda otsust tegeva isiku suhtes. Kolmandaks kohtuniku ameti enda suhtes. Kui nimelt keegi isegi kangekaelselt paavsti mingit otsust kuulda võtmast keelduks, seeläbi et ta täide saata ei taha seda, mida paavst käskinud on – näiteks loobuda teatud sõjast, taastada teatud olukord vms. –, siis poleks ta sellest hoolimata seepärast veel mingi skismaatik, isegi kui ta viibiks raskes eksituses. Seda tuleb nimelt ette ja isegi sageli, et keegi ülema korraldusi täita ei taha, kuid teda sellest hoolimata ülemaks tunnistab. Kui aga keegi peab paavsti isikut mõistuspärasel põhjusel kahtlaseks ning lükkab seepärast tagasi mitte ainult tema kohaloleku, vaid ka tema kui vahetu kohtuniku poolt tehtava otsuse – sealjuures aga on valmis vastu võtma tema poolt saadetud väljaspool kahtlust olevaid kohtunikke –, siis ei pane ta toime ei skisma ega ka mingi muu pahega seonduvat süütegu. On nimelt loomulik vältida kahjulikku ning kaitsta ennast ohtude eest, sest ka paavsti isik võib valitseda türannina. See on võimalik seda kergemini, et tal on rohkem võimu ning et ta maa peal kellegi kättemaksu kartma ei pea. Keegi on siis tõeline skismaatik, kui ta lükkab tagasi just nimelt paavsti kui ametikandja korralduse või otsuse, kui ta ei tunnista teda kui ülemat, olgugi et ta sellest usutõest kinni peab. Just selles mõttes tuleb mõista selle teksti [Summa theologiae] nagu ka teiste sarnaste tekstide sõnu: kuuletumatus, ükskõik kui kangekaelne, ei põhjusta mingit skismat, välja arvatud juhul, kui tegemist on mässuga paavsti ameti või mõne teise kirikliku ameti vastu, nii et keeldutakse sellele allumast, teda kui endast kõrgemale seatud instantsi tunnistamast” (Ad IIam-IIae (Summae theologiae St. Thomae), q. 39, a. 1, nr. 3 ja nr. 7).
Siia tuleb lisada paavsti kohta, et prima Sedes a nemine iudicatur – “kõrgeima Trooni (paavsti) üle ei ole kellelgi [inimestest] voli kohut mõista”, seda saab teha ainult Jumal ise. Nüüd aga ütleb Suarez (disp. De Summo Pontifice, sectio 6, nr.6), et Peetruse otsene ametijärglane paavst Klemens kirjutab oma esimeses kirjas Korintlastele, kuidas Peetrus ise olevat teda õpetanud, et hereetikust paavst tuleb tagandada. See on ka tunnustatud teoloogide ühine arvamus. Kas see on siis ainus juhtum, mil Kirikul on voli paavsti üle kohut mõista? Ehkki selle üle, mida taolises olukorras teha, on teoloogide hulgas erinevaid seisukohti, näib kõige vastuvõetavam olevat lahendus, et ka sel juhul Kirik (nt. kardinalide kolleegium või Kirikukogu) ei mõista paavsti üle kohut, vaid et pärast korduvaid ja tulemuseta meeldetuletusi kirikuvürstide poolt on hereetikust paavst tagandatud iure divino kangekaelse hereesia enda läbi: Kiriku esinduskogu peab aga selle fakti tuvastama ja deklareerima ja alles seejärel saab tagandatud eks-paavsti üle kohut mõista. Nii lahendavad probleemi Fr. Suarez ja kardinal Charles Journet, ka DThC näib sellele lahendusele kõige soosivamat tähelepanu pööravat. Selline lahendus säilitab puutumatutena nii prima Sedes a nemine iudicatur (“Apostelliku Trooni üle ei mõista (maa peal) keegi kohut”) kui ka paavsti Kirikukogu suhtes ülimuslikkuse põhimõtted.
[23] – Jumalik positiivne seadus sisaldub Ilmutuses ja jaguneb: 1. usutõed (“ususeadus” ehk jumalik seadus laiemas mõttes); 2. Kiriku olemuslikku struktuuri ja sakramente puudutavad usutõed ning 3. evangeelne kõlblusseadus (ka Dekaloog, mida Uus Testament ei tühistanud, vaid täitis ja ületas). Jumalik positiivne seadus kõigil kolmel kujul ei tunne mingeid erandeid ja on kohustuslik alati, kõikjal ja kõikidele. Seevastu konkreetsete jumalikus seaduses sisalduvate normide konkreetset sisu ja ulatust mõista pole sugugi kerge ja seda uurida, tõlgendada ja õpetada on Püha Vaimu poolt juhitud Kiriku Õpetusameti asi. Näiteks ei tähenda üsna ilmselt 5. käsk “Sa ei tohi tappa” mitte seda, et Jumal oleks keelanud enesekaitse, õiglase sõja või surmanuhtluse. Mida see käsk endas õieti haarab, nimelt süütu inimese tapmise keeldu, saab selgeks alles Kiriku Õpetusameti juhtimisel kogu Pühakirja ja Apostelliku Pärimuse kontekstist. Jumalikust positiivsest seadusest (Matt. 16, 19 ja Joh. 21, 15-17) tuleneb aga ka näiteks paavsti õpetuslik ja jurisdiktsiooniprimaat (valitsemiseesõigus). Selle puhul aga tuleb jälle teha eristus: Jumaliku seaduse jõul kuulub paavstile primaat kui niisugune, s.t. eesõigus autoritatiivselt kogu Kirikut õpetada ja valitseda, ning seetõttu ei tohi seda eesõigust iseeneses keegi rünnata, eitada ja usurpeerida. Kuna aga selle eesõiguse konkreetsel teostamisel rakendub alati ka paavsti isiklik tahe, mis mõnikord võib olla ka patune ja Jumala tahte vastane, siis mitte iga paavsti õpetusliku ja jurisdiktsiooniprimaadi rakendamise konkreetne akt pole sama püha ja puutumatu kui see primaat, s.t. autoriteet ise.
[24] – Kõikide kiriklike karistuste vastu võib esitada protesti kõrgemale kohtule kuni paavstini välja. Paavsti enda kohtuotsuse vastu aga maapealset edasiprotestimise võimalust ei ole – oletatav süüalune võib ainult paavsti uuesti paluda oma otsus uuesti läbi vaadata. Paavsti ilmselgelt ebaõiglase või mõnel muul põhjusel kehtetu ekskommunikatsiooni (või mõne muu karistusliku) otsuse suhtes tuleb väliselt (in foro externo) osutada üldjuhul kuulelikkust ja allaheitlikkust, kuid südametunnistust selline otsus ei seo. Erandiks on juhud, kui ebaõiglaselt karistatu täidab mingit vastutavat ja teatud ühiskonna (nt. kohaliku kiriku) ühisele hüvele olulist ja asendamatut ametit või kohustust, mistõttu tema välise kuulekusega karistusele oluline hulk inimesi sellest hüvest asendamatult ilma jääks. Sellisel juhul on ebaõiglaselt karistatu õigustatud, sõltuvalt olukorra raskusest isegi südametunnistuse ees kohustatud, selline ebaõiglane karistus ka avalikkuse ees tähelepanuta jätta, selgitades sealjuures avalikult sellise näilise kuuletumatuse põhjuseid ning deklareerides oma põhimõttelist allaheitlikust legitiimsele autoriteedile, hoolimata kuuletumatusest selle üksiku(te)le illegitiimse(te)le otsus(t)ele. Näiteks sellise käitumise legitiimsusest võib tuua keskaja kirikupoliitilistes ajaloos mitmeid kordi ettetulnud juhtumid, mille puhul paavst Kirikuriigi poliitilise peana, sattudes sõjas teiste riikidega täbarasse olukorda, mitte ainult et ekskommunitseeris temaga sõjajalal oleva riigi pea, vaid asetas ka kogu selle riigi vaimulikkonna interdikti karistuse alla (interdikt on vaimulikkonda siduv keeld teostada sakramente, mis tingis ka ilmikkonna võimatuse neid saada). Kuna selliste otsuste põhjused olid enamasti puhtpoliitilised ning nii või naa ebaõiglased, asetades kannataja olukorda mitte milleski süüdi oleva tsiviilelanikkonna ja rikkudes nende võõrandamatuid õigusi üleloomulikele armuvahenditele, siis interdikti alla sattunud vaimulikkond ja piiskopid ignoreerisid sellist ebaõiglast karistust ja jätkasid sakramentide pühitsemist ja jagamist, selgitades avalikult oma allumatuse õiglasi põhjuseid ja deklareerides oma põhimõttelist allaheitlikkust paavstile. Kirikuajaloolased ja teoloogid, käsitledes selliseid ja analoogilisi juhtumeid, hindavad sellise käitumise üldjuhul heaks ning põhjendavad seda objektiivse õigluse ja õiguskorra ülimuslikkusega positiivse seaduse tähe ees. Vt. märk. 46-48.
[25] – Näiteks võiks tuua Püha Athanasiuse, Püha Jeanne d’Arci, P. Johannese Ristilt (Juan de la Cruz) jne..