LAPS ON JUMALA OMAND, USALDATUD KASVATADA JA ÕPETADA VANEMATELE. PEDAGOOGIKA PÕHIALUSED LOOMUÕIGUSE JA JUMALIKU ILMUTUSE PÕHJAL JA ANTIKRISTLIK REVOLUTSIOONILINE HARIDUSPROGRAMM

 Isa Ivo Õunpuu

Jeesus lastega

LAPS ON JUMALA OMAND,

USALDATUD KASVATADA JA ÕPETADA VANEMATELE

PEDAGOOGIKA PÕHIALUSED

LOOMUÕIGUSE JA JUMALIKU ILMUTUSE PÕHJAL

JA ANTIKRISTLIK REVOLUTSIOONILINE HARIDUSPROGRAMM

 

I

Sissejuhatus ja probleemiasetus

 

Valgustatud (illumineeritud) ühiskonnaparandajad ja utopistid, kes enamuses kuuluvad gnostilistesse salaühingutesse, teavad suurepäraselt, et üheks tähtsamaks utoopiate elluviimise ning elluviidu kinnistamise tingimuseks on saada konkurentsitult ja täielikult oma võimu alla laste ja noorte mõistuse ning tahte kujundamine neile sobivas suunas. Sarnaseid ideid leiame juba Platoni totalitarismi kalduvas ühiskonna- ja riigiteoorias. Kaasaja riikliku, ilmaliku ja ideologiseeritud üldkohustusliku haridus- süsteemi põhialused aga võime leida juba 16.–17. sajandi gnostiliste salaühingute, eeskätt roosiristlaste ringkondadest pärit teostest (Francis Bacon, Amos Komenski). Seoses nn valgustuslike ehk illuminaatlik-gnostiliste ideede mõjuvõimu kasvuga valgustusajastuks nimetatud 18. sajandil võisid ühiskonnaparandajad paaril eriti “eesrindlikul” maal asuda ka oma plaanide täideviimisele ühtse riikliku, ilmaliku ja üldkohustusliku haridussüsteemi loomisega, röövides lapsed “religioossetest eelarvamustest valitsetud perekonna” ning Kiriku “tagurliku ja obskurantliku mõju” alt ning andes nad “valgustatud” õpetlaste juhitud riigi hoolde. 1763. aastal esitas vabamüürlane La Chalotais Bretagne’i maakonnakogule esmakordselt nn rahvusliku haridussüsteemi projekti. 1793. aastal esitas Konvendile sisuliselt sama projekti vabamüürlane Robespierre ning see sai revolutsioonilisel Prantsusmaal seaduseks. Selles dokumendis sisalduvad neli põhiteesi olid järgmised:

1) riigi monopol terve haridussüsteemi üle;

2) kooliõpikute ja õppeprogrammide koostamine riikliku kontrolli all;

3) ilmalik koolisüsteem (“vabastatud” igasugusest Kiriku ning religiooni mõjust);

4) kõigi 6–18-aastaste laste allutamine kohustuslikule kooliharidusele.

Kõik need neli põhiteesi on siiani muutumatult vabamüürlaste ning nende erinevate õpilaste – liberaalsete humanistide, sotsialistide ja kommunistide – ühisprogrammiks hariduspoliitika vallas. Kõik illumineeritud ühiskonnaparandajad nii Idas kui Läänes teavad suurepäraselt, et kelle käes on valitsemine laste ning noorte mõistuse üle ja selle kaudu ka nende tahte üle, selle käes on vahend tulevikus võimu hoidmiseks vähemalt paari põlvkonna vältel. Sellest ajast saadik, kui riik parlamentaarse demokraatia väljakujunemise käigus politiseeriti ja ideologiseeriti, s.t alates 19. sajandist, on  hariduse ja kasvatuse küsimused olnud alati rakendatud poliitilis-ideoloogiliste eesmärkide vankri ette ja kool on olnud võimuküsimuseks par excellence, ehkki seda asjaolu püütakse muidugi rahva eest varjata. Objektiivsest ja terviklikust vaatepunktist käsitletuna on see esmajoones küsimus sellest, kas laste hinge üle saavutab võimu Saatan või Jeesus Kristus, alles teises järjekorras on see küsimus konkreetsete inimeste võimust ja mõjust laste ning noorsoo üle.

Käesolevas ettekandes, nagu vähemal või rohkemal määral ka teistes ettekannetes, toetun ma katoliku Kiriku autoritatiivsele õpetusele. Hariduse ja kasvatuse küsimustes on selliseks fundamentaalseks ja siiani aktuaalsuse säilitanud dokumendiks esmajoones paavst Pius XI apostellik ringkiri Divini illius magistri (1929). Kaasaja Kirikus on see unustatud ja põlu alla sattunud, kuna selle õpetus on kompromissitult katoliiklik, tema realiseerimine nõuab suurt vaeva ning on kaasaja antikristliku maailma liberalistlike, humanistlike ja sekularistlike põhimõtetega selges vastuolus ning neile ohtlik.

Järgnevas ettekandes ei käsitle ma kristliku kasvatuse sisu ega metoodikat, vaid keskendun ainult järgmistele põhiküsimustele:

1) kellel lasuvad kohustused ja kellel on õigused laste kasvatamiseks ja õpetamiseks – loomusest tuleneva korra ja Jumala Ilmutuse alusel;

2) mis peab olema kasvatuse ja õpetuse objektiks ning eesmärgiks;

3) nende põhimõtete süstemaatiline rikkumine viimaste sajandite jooksul riikliku ideoloogilise haridussüsteemi poolt;

4) mida annab ja tuleb selle vastu ette võtta.

 

II

Pius XI apostelliku ringkirja

Divini illius magistri põhilised õpetused

 

II.1. Kellel on kohustus ja õigus lapsi kasvatada?

  1. Lapsevanemad – perekond

Lapsevanemad on laste esmased ja põhilised õpetajad ning kasvatajad igasugusele positiivsele (inimlikule) seadusele eelneva, selle ülese, rikkumatu ja võõrandamatu, inimloomusest tuleneva õiguse ehk loomuõiguse alusel. Selle õiguse on seadnud Jumal-Looja inimest ühiskondlikuks olendiks luues, seeläbi, et Ta maailma sündiva inimese on asetanud tema normaalseks arenguks hädavajalikku perekonda, vanemate hoole, kasvatuse ja õpetuse alla.

Samas on see õigus lapsevanematele ka Jumala poolt seatud kohustuseks, ja nimelt nende põhikohustuseks. Katoliiklastest lapsevanematele on laste kasvatamine ja õpetamine kooskõlas katoliku usu põhimõtetega rangeks kohustuseks, mille hooletusse jätmine või rikkumine on raske patt (CIC 1983, can. 226 § 2).

Perekonna esmast ning võõrandamatut õigust ja kohustust lapsi kasvatada ning õpetada kinnitab selgelt ka inimkonna ajalugu kõikide kultuuride ja tsivilisatsioonide näidete varal. Seal, kus laste kasvatamisest ja õpetamisest võtsid osa perekonnavälised ja –ülesed institutsioonid (esmajoones religioossed autoriteedid), toimus see alati lapsevanemate tahtel ja nõusolekul. Riigi sekkumine laste kasvatamisse või õpetamisse kujutas endast pea alati mõnele impeeriumile allaheidetud rahvaste laste vägivaldset röövimist nende vanematelt valitsejatele ustavate orjade-sõjameeste kasvatamise eesmärgil – nagu see sageli toimus idamaistes despootlikes ühiskondades.

Kuid perekond ei ole täiuslik ühiskond[1] ning ei suuda oma kasvatuslikku ja õpetuslikku kohustust omaenda jõududega vajalikul määral teostada. Seepärast on perekond alati vajanud laste kasvatamisel ja õpetamisel ka teiste inimeste või institutsioonide abi. Jättes kõrvale üksikud erandid, näiteks vanemate ja kogenumate küttide ja sõjameeste praktiliste oskuste vahendamise noortele, on rõhuvas enamikus kultuurides ja tsivilisatsioonides peamiseks perekonnaväliseks kasvatavaks ja õpetavaks jõuks olnud religioossed autoriteedid – nn targad ja preestrid kui need, kes valdasid kõige fundamentaalsemaid metafüüsilis-teoloogilisi (kosmoloogilis-teogoonilisi) teadmisi, olid terve kultuuritraditsiooni (esmajoones kirjasõna) kandjad ning tegelesid enamjaolt ka teaduse algmetega. Kuni riikliku ideologiseeritud haridussüsteemi ilmumiseni Lääne tsivilisatsioonis alates Prantsuse Revolutsioonist on riik piirdunud haridusvallas alati ainult laste kasvatamiseks ja koolitamiseks ainult materiaalsete tingimuste loomisega. See näitab veenvalt, et inimkonna ajaloos (mis on lõpuaegade Kristuse ja Antikristuse võitluse ägedusest veel haaramata) ilmneva loomuliku korra alusel ei kuulu laste kasvatamine ja õpetamine kuidagiviisi riigi ülesannete hulka, ja kui, siis ainult kaudselt.

Kokkuvõttes: laste kasvatamisele ja õpetamisele on esmane ja võõrandamatu õigus ning kohustus lapsevanematel, kes võivad oma ülesande parema täitmise nimel selle usaldada nende endi poolt seatud määral ja tingimustel selleks sobiva institutsiooni hoolde. Tuleb rõhutada, et sisuliselt on tegemist oma õiguse delegeerimisega delegeerija seatud või aktsepteeritud tingimustel.

2. Kirik

Kiriku kasvatuslik-õpetuslikud volitused ja õigused on kaudselt kinnitatud juba ajaloolise tõsiasja läbi, et enamikus kultuurides või tsivilisatsioonides on kasvatuslik-õpetusliku tegevuse või koolide ülalpidamise ja juhtimisega ning neis õpetamisega tegelnud religioossed institutsioonid ja autoriteedid. Õpetamine alates tähestiku ja lugemise-kirjutamise õppimisest ning lõpetades religioossete tõdede tundmaõppimisega on olnud peamiselt preestriseisuse ülesanne ja privileeg. Euroopa riikide koolid ja ülikoolid (üksikud erandid välja arvatud) olid sajandeid Kiriku poolt asutatud, ülal peetud ja juhitud, enne kui “valgustusajastu” riik hakkas pretendeerima haridusmonopolile. Piisab põgusast pilgust maailmaajaloole, et mõista: religioon on loomuliku korra alusel kasvatuse ja hariduse vundament ning seetõttu kuulub religioossele autoriteedile ka loomupärane esmaõigus inimest kasvatada ning õpetada.

Kristuse asutatud katoliku Kirik omab peale selle veel Jumaliku Asutaja enda poolt selgesõnaliselt talle antud kasvatamis- ja õpetamisõigust, mis on samas ka üheks tema põhikohustuseks ja -eesmärgiks:

Ja Jeesus astus nende juurde ja kõneles neile: ”Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke minu jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!” (Mt 28:18–20).

See tähendab, et Kiriku kasvatamise ja õpetamise õigus ning autoriteet on oma allika tõttu sõltumatu ja kõrgemal igasugusest maisest võimust (mis ei tähenda muidugi koostöö välistamist riigiga haridusvallas – kuni see on Kiriku eesmärkidega kooskõlas). Kirik on õpetaja par excellence, kuna tema õpetuslik volitus ja autoriteet pärineb otse jumalikult Õpetajalt endalt, kes ise on Tõde, Elu ja Tee Isa juurde (Jh 14:6). Seepärast saab ainult kristlik kasvatus olla täiuslik kasvatus.

Kiriku kasvatuslik-õpetuslikud volitused ja õigused haaravad kõiki kultuurivaldkondi. Kuna Kirikule kuulub õigus anda vabalt oma hinnang kõigele, mis puudutab kasvõi kaudselt usu ja moraali küsimusi, siis kuulub talle õigus avaldada arvamust ka kasvatuse ja koolihariduse sisu, eesmärkide ning neid juhtivate väärtuste kohta. Riigil pole mingit õigust piirata ja reguleerida Kiriku kasvatuslik-õpetuslikku tegevust, veel vähem teha talle selles sisulisi ettekirjutusi ning nõudmisi.

Kiriku ja perekonna õigussuhetest lastekasvatuse valdkonnas niipalju, et perekonna primaarsed õigused laste kasvatamisele ja õpetamisele peavad alati jääma puutumatuks ning Kirik tohib seda ülesannet endale võtta ainult sel määral, mil määral lapsevanemad talle seda usaldavad. Kuna perekonna vastavad õigused rajanevad loomuõigusel, mis on Jumala poolt seatud igasuguse õiguse rikkumatu ja puutumatu vundament, siis ei ole Jumal Kirikule andnud volitusi vanemate loomulikku õigust rikkuda ka kõrgemate üleloomulike eesmärkide nimel. Teisalt aga võtavad lapsevanemad ristimise läbi Kiriku liikmeks saades endale kõik kristlase kohustused, millest üheks peamiseks on laste kristlik kasvatamine, ning sel juhul on see lapsevanemate õigus allutatud nende kristlikele kohustustele, mille täitmata jätmine kujutab endast rasket pattu. Selle illustratsiooniks olgu toodud ka kirikuõiguses sätestatud põhimõte, et juhul, kui mittekatoliiklaste või mittekristlaste alaealine laps soovib omal initsiatiivil, kuid vastu vanemate tahtmist saada katoliku usus regulaarset õpetust (katehheesi) ning lasta end ristida, siis ei tohi Kirik teha ei üht ega teist kuni lapse täisealiseks saamiseni.

3. Riik

Riigil on kasvatuslik-õpetuslikule tegevusele küll reaalne, kuid ainult kaudne volitus ja õigus. Kaudne  seetõttu, et riik peab oma tegevuse kasvatuslik-õpetuslikus valdkonnas viima otseselt Jumalalt pärinevate perekonna ning Kiriku õiguste ja huvidega kooskõlla, neid õigusi ja huve kaitsma, toetama ning soodustama. Riigi volitused ja õigused haridusvallas võib küll kaudselt tuletada riigi põhiülesandest, s.o kanda hoolt ühishüve eest, kuid see nõuabki hädavajalikul viisil ühiskonda moodustavate õigussubjektide loomupäraste õiguste ja huvidega arvestamist.

Nagu juba mainitud, pole riigi osalemine kasvatuse ja õpetamise korraldamisel mingi ajalooline enesestmõistetavus nagu see on perekonna ja Kiriku puhul. Seepärast tuleb nii loomuõigust tunnistavast filosoofilis-õiguslikust kui ka katoliiklikust vaatepunktist lähtudes mõista rangelt hukka riigi igasugune sekkumine kasvatusse ja õpetamisse, mis ületab üldise hoole ja järelvaatamise vajaliku haridustaseme säilitamiseks ning kodanikuõigustest ja inimväärikuse põhimõtetest kinnipidamiseks ning hakkab määrama kasvatamise ja õpetamise olemuslikke eesmärke, selle maailmavaatelist orientatsiooni ning sisuliselt kujundama õppeprogramme. Mitte keegi pole andnud riigile volitusi ja õigust olla oma kodanike kasvatajaks ja õpetajaks. Kui riik võtab endale sellised õigused, on alati tegemist usurpatsiooniga, mille taga seisavad alati mitmesugused ideoloogilised rühmitused, mis püüavad riigiaparaadi vahendusel oma ideoloogiat valitsevaks muuta. Riik võib endale reserveerida ainult teatud riikliku tähtsusega ametialasid puudutavate ametikoolide rajamise ja juhtimise õiguse (esmajoones sõjaväelised õppeasutused), kui ta hoolitseb selle eest, et ei riku selles vallas perekonna ja Kiriku õigusi.

Ilmalik, religioosselt indiferentne, areligioosne või otseselt ateistlik haridussüsteem kujutab endast objektiivselt kuni viimase ajani igas normaalses ühiskonnas enamuse moodustanud religioossete lapsevanemate loomulike õiguste rikkumist.[2] Mis aga veel tähtsam, niisamuti nagu ilmaliku ja religioosselt neutraalse riigi idee üleüldse, kujutab see endast Jumala kui Looja, Lunastaja ja Kuninga õiguste rikkumist ja põlgamist, mässu Jeesus Kristuse universaalse kuningavõimu vastu.[3]  See ei saa jätta enesega kaasa toomata tervet ühiskonda tabavaid ränki karistusi.

II.2. Kristliku kasvatuse ja õpetuse objekt ja eesmärk 

Täiusliku kristliku kasvatuse ja õpetamise objektiks on inimene kogu oma mitmepalgelises ja mitmetasandilises tegelikkuses:

1. inimloomuse ühtsuseks ühendunud hinge (vaimu) ja kehana. Sellest tuleneb vaimse ja füüsilise kasvatuse ühtsuse põhimõte;

2. kõigi oma loomulike ja üleloomulike võimetega. Sellest tuleneb mõistuse ja usu, teaduse ja religiooni ühtsuse põhimõte;

3. Paradiisi esialgsest täiuslikkuse seisundist äralangenud (NB! Tuleb tunnistada pärispatu ja selle tagajärgede reaalsust!), kuid ka Jeesus Kristuse poolt lunastatud inimene (st tuleb tunnistada ka armu ehk üleloomuliku elu tegelikkust!).

Viimati mainitud pärispatu ja Lunastuse kui fundamentaalsete reaalsuste arvestamisest tulenevad:

a) intellektuaalse kasvatuse e. intellekti arendamise (teadus) ja moraalse kasvatuse ehk tahte tugevdamise (voorused) ühtsuse põhimõte;

b) inimese loomulike võimete arendamise ja täiustamise põhimõte üleloomulike armuvahendite abil (gratia supponit naturam et perficiet eam – “armu eelduseks ja aluseks on (terve) loomus, mida arm täiustab”[4]).

Pärispatu dogma eitamine kaasaja inimese- ja ühiskonnafilosoofia peavooludes tähendab fundamentaalselt vale ja ebarealistlikku inimesekontseptsiooni, mille aluseks võtmisel pedagoogilistele ideedele on rasked, üleloomuliku elu seisukohast hukatuslikud tagajärjed. Samasugused traagilised tagajärjed on esimesega kaasneval naturalismil, s.t kõige üleloomuliku, Jumala Ilmutuse, Jeesus Kristuse lunastustöö ja selle viljade – üleloomuliku armu ning igasuguse inimese elule seatud üleloomuliku eesmärgi eitamisel.

Pedagoogiline naturalism kui pärispatu seisundi reaalsuse, inimese üleloomuliku elueesmärgi ja Jumala Ilmutuse ning Tema armu eitamine ja pedagoogika vaateväljast kõrvale jätmine on praktiliselt ateistlik kasvatus ning seega vale ja kahjulik, laste hingele ja rahva tulevikule traagiliste tagajärgedega.

Hukkamõistu väärt on ka naturalistlik ja loomuvastast seksuaalkäitumist tolereeriv või lausa propageeriv seksuaalkasvatus, mis on muudetud rahva demoraliseerimise, totalitaardemokraatlikule ühiskonnale vajaliku moraalitu inimmassi kujundamise üliedukaks vahendiks. Valeks tuleb hinnata ka erinevast soost laste ühine kasvatamine ja õpetamine segakoolides või -klassides, mille üheks tagajärjeks on feminiseerunud mehed ja maskuliseerunud naised.

Vale ja kahjulik on “loomingulise aktiivsuse” arendamise sildi all propageeritav lapse väidetavale autonoomiale ning piiramatule vabadusele toetuv “vabakasvatus”, mille tagajärjeks on ainult moraalsete piduriteta enesekesksed, ülbed ja destruktiivsed poolbarbarid.

II.3. Kristlikule kasvatusele vajalik normaalne keskkond ja tingimused

  1. Selliseks vajalikuks keskkonnaks on esmalt kristlik perekond. Perekond on lapse esmane ja tähtsaim kasvataja, seda eelkõige tema moraalsete põhimõtete, tahtekasvatuse ja vooruste kujundamise, samuti religioosse kasvatuse osas. Kristlikul perekonnal lasub kohustus lapsi kristlikult kasvatada ning nad vastutavad selle eest Jumala ees – sellepärast on neil ka võõrandamatu loomulik õigus nõuda sellise kasvatuse võimaldamist riigilt.
  1. Mitte vähem oluliseks keskkonnaks on Kirik, mis vahendab lastele üleloomulikku usku, õpetab neile seda ning annab neile täisväärtuslikuks kasvatuseks hädavajalikud armuvahendid eelkõige sakramentide näol.
  1. Ning lõpuks on selleks keskkonnaks kool, mis on rajatud kas Kiriku või usklike lapsevanemate initsiatiivil ja mõlema koostöös, selleks et täiendada perekonna ja Kiriku kasvatuslikke ülesandeid, ning mis peab tegutsema nii lapsevanemate kui Kiriku eesmärkidega täielikus kooskõlas. See tähendab mitte ainult religiooni kui eraldi õppeainet tunniplaanis, vaid kogu õppeprogrammi ühtivust usutõdedega ning õpetajate käitumise, koolis valitseva korra ja atmosfääri vastavust kristlikule moraalile. Ühesõnaga, kooli, mis on terviklikult katoliiklik.

II.4. Kristliku kasvatuse eesmärk ning eripära

  1. Kristliku kasvatuse lõppeesmärgiks on täiuslik kristlane, kes pärast maist elu jõuab oma sihini – igavese õndsuseni. Täiuslik kristlane on üleloomulik inimene, kes pidevalt ja järjekindlalt Kristuse õpetusest ning eeskujust lähtuva üleloomuliku valguse poolt valgustatud mõistusega mõtleb, otsustab ja tegutseb. Ta on täiusliku iseloomuga vooruslik ja Kristuses väljendatud pühaduse ideaalile lähenev inimene. Kuid silmas pidades põhimõtet gratia supponit naturam et perficiet eam – “armu eelduseks ja aluseks on (terve) loomus, mida arm täiustab”, tuleb rõhutada, et arm tegutseb takistusteta ainult seal, kus ta vundamendiks on terve loomus. Juhul kui seda pole, peab Jumal rikutud loomuse esmalt oma armu abil tervendama, et saaks võimalikuks inimloomuse järjekindel ja püsiv koostöö armuga selle inimese täiustamiseks ning pühitsemiseks. Kristlik kasvatus on realistlikust ja terviklikust inimesekäsitlusest lähtuv terviklik kasvatus, mis on endasse integreerinud ka füüsiliselt ja intellektuaalselt arenenud ning voorusliku inimese ideaalile joonduva antiikse ehk klassikalise kasvatuse parimad eesmärgid. Üleloomulik inimene ehk täiuslik kristlane ei tähenda mingil juhul peadpidi pilvedes hõljuvat eluvõõrast ja nutuselt vaga äbarikku. Kõigi oluliste ja moraalsete tegevusvaldkondade kujundamise, täiustamise ning tervikuks ühendamisega Jumala armu mõjul suunab kristlik kasvatus inimese elu ühele ainsale, Jumala ja ligimese teenimise eesmärgile.
  1. Kristlikule kasvatusele hädavajaliku armu allikaks ning vahendajaks on Jeesus Kristus. Tema on ka Õpetaja ning universaalne, kõigile seisustele, elualadele ja iseloomudele sobiv eeskuju, kelle universaalse ja lõpmatu pühaduse osalisi, patuste inimeste nõrkusele kohandatud peegeldusi võime näha ja endale eeskujuks seada erinevates pühakutes, alates maisest tegevusest eraldunud munkade-nunnadega ja lõpetades kristlike sõjameeste, kuningate ning riigitegelastega.
  1. Kogu Jeesus Kristuse pedagoogiliste varade kogum on antud hoiule Kirikule, kes tõelise Emana jagab neid kristlastele õpetuse, sakramentide ja muude armuvahendite näol, valvates nende Kristuse tahte kohase kasutamise üle usklike õpetamiseks ja pühitsemiseks ning kandes hoolt laste normaalse arengu eest.

 

III

Antikristlik haridusprogramm

 

Terviklikult kristliku, endasse ka klassikalis-humanistliku hariduse kõiki loomulikult häid ja õilsaid eesmärke ning vahendeid koondava kasvatuse vastandprogrammiks on kaasaegne haridus- ja kasvatusideoloogia, mida nimetatakse samuti humanistlikuks. Ärgem laskem ennast nimetustest segada, vaadakem asja sisu. Nii mõnigi mõiste on kaasajal Jumala ja inimese vaenlaste poolt usurpeeritud ning talle on antud hoopis teistsugune, õigele ja algupärasele täiesti vastandlik tähendus. Tolle humanistliku kasvatuse eesmärgiks on inimloomuse nõrgestamine ja perverteerimine, tõe relativiseerimine ning inimteadvusest igasuguse jälje kaotamine üleloomulikust armuelust ja tõelisest Jumalast – eesmärgiga saavutada piiramatu võim katkematu manipulatsiooni objektiks oleva inimmassi (massiinimese) keha ja hinge, mõistuse ja tahte, otsuste, soovide, valikute, hoiakute ja käitumise üle.

Järgnevalt vaatleme riikliku, ideologiseeritud, areligioosse (tegelikult antikristliku) ja humanistliku (tegelikult lutsiferiaanliku) haridusprogrammi mõningaid eesmärke ja põhimõtteid mõnede väga mõjukate haridusideoloogia dokumentide najal.

III.1. Pidev muutus ehk permanentne (r)evolutsioon

Eesmärgiks seatud massiinimese kujundamiseks on kõigepealt vaja inimesed harjutada pideva muutuse seisundi kui niisugusega – ehk poliitilise korrektsuse permanentse (r)evolutsiooniga:

“Hariduse põhieesmärk on muutus… ning eriline raskuspunkt asetseb sealjuures inimeste muutmisel.”[5]

“Kasvatuse eesmärk peab olema muutustele avatud indiviidide kujundamine… et välja kujundada ühiskond, milles inimesed olemasoleva korra muutustega rahulikumalt ja mugavamalt harjuda suudaksid.”[6]

“Esimest korda ajaloos kasutatakse haridust teadlikult selleks, et valmistada inimesi ette sellist laadi ühiskondade jaoks, mida täna veel ei ole. Haridus võtab osa ajaloo liikumisest.

Haridus peab ette valmistama muutusi, nende muutuste aktsepteerimist ning nende ellurakendamist. Haridus peab looma dünaamilise, nonkonformistliku ja mittekonservatiivse vaimuseisundi. Tuleb õppida lakkamatut avastamist ning uuendamist.

Meie ühiskondade tulevik on demokraatia, progress ja muutus. Inimene, kes loob meie ühiskonda, on demokraatia, inimkonna progressi ja muutuse inimene.

Uued haridusstrateegiad peavad tulenema pideva muutuse seisundis viibiva ühiskonna vajadustele vastava haridussüsteemi ja pedagoogiliste vahendite globaalsest visioonist.”[7]

III.2. Perekonna ning laste ja lastevanemate vahelise sideme nõrgestamine

Oma eesmärkide elluviimiseks peavad sünarhistlikud “inimestekarjused” ja “ühiskonnainsenerid” nõrgestama, moonutama või hävitama inimeste sidemed kõigi totalitaarsele riigile konkurentsi ja inimesele tuge pakkuvate ühiskondadega – eelkõige perekonna ja Kirikuga. Esmalt käib see vanemate ja laste vaheliste sidemete kohta perekonnas. Massoonlike põhimõtete alusel ülesehitatud riik käsitleb lapsi kui riiklikku omandit, mis on perekonna kätte vaid teatud tingimustel ja ajutiselt “hoiule antud”:

“Riiklikud koolid näevad erilisel moel vaeva perekonna autoriteedi, seisundi, struktuuri ja stabiilsuse hävitamisega. Tugevad perekonnad loovad tugeva rahvuse, mis tuleb aga kõrvaldada, kui tahetakse rajada diktatuuri ja kindlustada selle püsimine. Vaadake oma perekonda ning perekondi, keda te tunnete. Kui tugevasti püsivad need koos? Lagunemine, mida te näete, ei juhtu niisama, iseenesest – see kaos on ette kavatsetud!”[8]

III.3. Ideoloogiliselt indoktrineeritud ja poliitiliselt korrektse pedagoogilise kaadri kujundamine

Selleks, et indoktrinatsioon ja demoralisatsioon riiklikus koolisüsteemis meetodiks muuta, tuleb traditsiooniliste vaadete ja väärtushinnangutega vana pedagoogiline kaader välja vahetada uute ning poliitiliselt korrektsete pedagoogide vastu:

“Õpetajad, kes pooldavad traditsioonilisi õpetamismeetodeid, on koolis valel kohal. Nad võivad end teostada tantsuõpetajatena või karistusasutuste valvuritena või iludussalongide omanikena (…) Kui nad aga klassiruumi jäävad, kahjustavad nad õppetegevust, lapsi ja iseennast.”[9]

III.4. Jumala troonilt tõukamine ja inimese kuulutamine ainsaks Jumalaks, seaduseks ning eesmärgiks

Riikliku haridussüsteemi kaudu toimuva indoktrinatsiooni ja demoralisatsiooni põhieesmärgid ja suunad USA-le määratleb loožidest pärit pedagoogiline programmdokument, nn Humanist Manifesto II (1973):

“Me usume, et traditsioonilised, dogmaatilised ja autoritaarsed religioonid, mis asetavad ilmutuse, Jumala, jumalakultuse ja usu üle inimlike vajaduste ning kogemuste, tulevad inimkonnale ainult kahjuks… Mitteateistidena alustame me inimese, mitte Jumala juurest…

Igavese elu lubadused või hirm igavese hukkamõistmise ees on samavõrd illusoorsed kui kahjulikud… Eetika on autonoomne ja tingitud konkreetsetest olukordadest ning ei vaja mingeid teoloogilisi ega ideoloogilisi sanktsioone… Me püüdleme hea elu poole, siin ja praegu.

Me usume inimese maksimaalsesse individuaalsesse autonoomiasse… Iga inimese piiramatu õigus sündide kontrollile, abordile ja abielulahutusele peab leidma seadusliku tunnustuse … Me ei soovi ei seaduse ega sotsiaalsete sanktsioonide kaudu keelata vabatahtlikkuse alusel toimuvaid seksuaalseid praktikaid… Indiviidid võivad oma seksuaalseid kalduvusi vabalt järgida ning teostada oma elustiili nii, nagu neile meeldib.

Kohustus terve inimkonna vastu on kõrgeim kohustus … See ületab kitsad ja piiratud truudusetõotused, mis on seotud kiriku, riigi, partei, klassi või rassiga. Milline eesmärk võib olla inimkonnale veel suuremaks väljakutseks kui see, et igast inimesest saaks… ühtse maailmaühiskonna kodanik.”[10]  aristusi.

III.5. Kristlike vooruste kasvatamine asendatakse liberaalse humanismi ja demokratismi pseudovooruste dressuuriga

Tulevase maailmakodaniku pseudovoorusteks, mille olemasolu hädavajalikkust ühele demokraatliku ühiskonna kodanikule korratakse koolis enne ja pärast lõunasööki ning sisendatakse õhtul lisaks televiisori või ajalehe kaudu (neile, kes veel lugeda oskavad ja viitsivad), on demokraatia, pluralism, tolerants, dialoogi- ja kompromissivalmidus (s.t allumine avalikule arvamusele), avatus (nimelt teisitimõtlejateks ja –olijateks nimetatud käitumishälvikute ja pervertide suhtes; seevastu ei kehti avatuse ja tolerantsi nõue loomulikult ideoloogiliste teisitimõtlejate, nn fundamentalistide suhtes), eneseteostamine (s.t egoism, tarbimiskultus ning karjerism) jms.

III.6. Tõe relativiseerimine ja subjektiviseerimine – tõde kui dialoogiline protsess

Edgar Faure’i, kunagise Prantsusmaa haridusministri kirjutatud UNESCO haridusideoloogia programmdokumendist võime lugeda ja järeldada, et UNESCO haridusideoloogide jaoks ei eksisteeri mingit absoluutset, objektiivset ja universaalset tõde, mingeid traditsioonilisi kogemusi ja väärtusi, mingeid dogmasid. Tõde on mõte, mille loob inimene ise siin ja täna, enda jaoks, tõde on (r)evolutsiooniline ja dialektiline protsess ehk progress, mis leitakse õpilase ja õpetaja vahel toimuvas loomingulises dialoogis:

“Hariduse eesmärk on maailma mõistmine, kuid seda ei saa taandada abstraktsete universaalsete põhimõtete selgitamisele, mis on ebapiisav, et vastata noorte mõistuse esitatavatele küsimustele.

Hariduse demonstreerimine pole võimalik, vabanemata pedagoogika traditsioonilistest dogmadest. Õpetamise protsessi tuleb sisse viia pidev vaba dialoog, mis kutsub esile teadvuse ja kujutlusvõime ärkamise, mis on suunatud loomingulisele iseõppimisele, mille käigus õpilane muutub objektist subjektiks.

Tuleb põhjustada esivanemate tabude ümberlükkamine noore põlvkonna poolt.

Haridus peab pidevalt oma sisu ja meetodid küsimuse alla seadma.

Objektivismi põhimõte ei luba arvamuse formuleerimist enne selle kontrollimist. Seda tahab teaduse vaim, erinevalt dogmaatika või metafüüsika vaimust.”[11]

Illuminaatlike haridusideoloogide suhtumine tõesse ning laste tõejanu rahuldamisse on kokku võetud järgnevas vaimukas, kuid kahjuks vägagi tegusas lühisententsis:

“Mõttetu ja eesmärgitu tõeotsimine – see on see, mida on vaja.”[12]

III.7. Täiuslik psühholoogiline ja intellektuaalne manipulatsioon dialoogi, autonoomia ja vabamõtlemise sildi all

Lootus, et õpilased ise evolutsioonilis-kreatiivse hariduse subjektideks saavad ning katkematu jumaliku loomisprotsessi käigus iseendale homset maailma looma hakkavad, on suur illusioon. „Maailmaloomise“ stsenaariumid on alati ette kirjutatud ja hästi lavastatud, jättes näitemängus osalevatele õpilastele mulje sundimatust ja spontaansest avastamisprotsessist. Stsenaariumi ja stsenaristide olemasolu kinnitatakse “valgustatutele” eriomases pseudoteaduslikus ja tehnokraatlikus kõnepruugis. Süütute tehniliste terminite taha maskeeritakse brutaalseid fakte:

“Muutuste ning strukturaalsete transformatsioonide tempo kiirendamine peab kinnitama erinevust, mis esineb eri struktuuride vahel ning infrastruktuuri ja superstruktuuri vahel.

Homne haridussüsteem ei saa eksisteerida mingis muus vormis kui koordineeritud kompleksina, mille kõik sektorid on strukturaalselt integreeritud. Isiku vaatepunktist lähtudes on see täielik (totaalne) ning samas loominguline, individualiseeritud ja autoadministratiivne. Ta toetab ja elustab kultuuri, olles samas ka professionaalse avansi mootoriks. See suund on pöördumatu. See on meie ajastu kultuurirevolutsiooni olemus.

Arvame, et eksisteerib side sotsioökonoomilise keskkonna transformatsiooni ning hariduslike aktsioonide tüüpide vahel. Haridus võtab osa ajaloo kujundamisest.”[13]

III.8. Humanistliku hariduse eesmärgiks on poolbarbaarse, kuid oma tarkuses ja õigustes enesekindla lumpenmassi kasvatamine

Ka valgustatud haridusideoloogid tunnistavad, et uue haridusideoloogia eesmärk on pooltäiskasvanute-poollaste, poolharitlaste-poolidiootide kasvatamine, kes ei suudaks kunagi ratsionaalselt ja iseseisvalt mõelda, teadlikult ja tahtejõuliselt käituda ning otsustada:

“Inimese kohta võib öelda, et ta ei saa kunagi täiskasvanuks, kuna tema eksistents on pidev ja lõppematu õppimise ning ümberõppimise protsess … Ta on kohustatud pidevalt ümber õppima … Meie eesmärk on tundmatute laste kujundamine tundmatu maailma jaoks.”[14]

“Haridus on pidevalt lõpetamata eesmärk, mis tähendab, et mitte keegi ei saa täielikult haritud ja kultuurseks inimeseks.”[15]

See haridusideoloogia soovitud lõppeesmärk langeb täielikult kokku hispaania filosoofi José Ortega y Gasset’ filosoofilises essees Masside mäss (ilmunud Avatud Eesti Fondi filosoofilises sarjas) kirjeldatud ellusuhtumise ja käitumise kirjeldusega, mis on filosoofi analüüsi kohaselt omane uue ajastu massiühiskonna massiinimesele ehk nn rahulolevale noorhärrale, ärahellitatud lapsele ja mässavale primitiivile, s.t mitte midagi loovale, vaid kõike tarbivale ja lammutavale nihilistile ja küünikule.

Ainult et erinevalt José Ortega y Gasset’st peavad illuminaatlikud haridusideoloogid seda inimtüüpi igati soovituks, vajalikuks ja riikliku haridussüsteemi kaudu masstootmisse laskmiseks lausa ideaalseks produktiks – et nad saaksid end tunda selle inimloomakarja piiramatute isandatena, teistest veidi võrdsemate jumalatena.

 

IV 

Lõppsõnaks

 

Poliitilise korrektsuse normide kohaselt kodanike mõtlemise ideoloogilise standardiseerimise eesmärki teeniv riigi haridusmonopol on suurimaks ohuks mitte ainult kristlikule eluviisile, vaid kaasajal juba ka loomulikul tasemel moraalsele eluviisile. See on tõelise vabaduse surmavaenlane, see on perekonna ja Kiriku õiguste usurpatsioon riigi poolt, tõeline laste röövimine ja nende hinge tapmine – ulatuselt ja tagajärgedelt tuhandeid kordi hullem kui Heroodese lastemõrv Petlemmas. Ning vanemad, kes erinevalt Petlemma laste vanematest annavad omal initsiatiivil laste hinged tapmiseks ideoloogilise perversiooni läbi või selle vastu koolis midagi ette ei võta, on õigusega võrreldavad oma lapsi kuritarvitavate ja nende kallal vägivallatsevate vanematega. Probleemi tähtsuse ning selle teoloogilisi, moraalseid, sotsiaalpsühholoogilisi jm aspekte puudutava ulatuse teadvustamine on hädavajalik, et selle vastu astuda, niipalju kui võimalik, ka konkreetseid samme.[16]

Olen veendunud, et üks selline, piisavalt põhjendatud samm on kutsuda üles mitte ainult katoliiklasi ja kristlasi, vaid kõiki traditsioonilisi moraalseid ja vaimseid väärtushinnanguid hoidvaid lapsevanemaid päästma oma lapsi kaasaegse Heroodese, nimelt liberaalsete normide kohaselt ideologiseeritud riikliku koolisüsteemi käest. Kui see pole võimalik ning kui ka erakoolid kas ei paku sarnasest ideoloogiast juhindumise tõttu mingit reaalset alternatiivi või pole rahaliselt jõukohased, siis on Eesti lapsevanematel võõrandamatu õigus ja kohustus nõuda riikliku koolisüsteemi juhtidelt lapsi moraalselt või intellektuaalselt kahjustava kõrvaldamist õppeprogrammist või vähemalt oma laste kõrvalejätmist sellest (näiteks naturalistlikust ja perverssusi propageerivast seksuaalkasvatusest, nagu seda antakse Saksamaal, Rootsis, Taanis ja Hollandis – mis on ainult üheks konkreetseks näiteks ideoloogilisest ajuloputusest). Nad on kohustatud riikliku ilmaliku kooliprogrammi vajakajäämisi ise täiendama või korrigeerima selle valesid ning demoraliseerivat mõju. Üha laiemat populaarsust võitvaks alternatiiviks riikliku ideologiseeritud haridussüsteemi kahjulikule mõjule on saanud kodukoolitus (seda eriti USAs). Arvan, et ka Eestis on riikliku koolisüsteemi kiire dekadentsi ja selle uutele Euroopa Liidu poolt pealesurutud ideoloogilistele normidele allutamise tõttu hädavajadus sellise alternatiivi levikuks ning populariseerimiseks.

Lõpuks tasub veel kord üle korrata pedagoogilisi ja loomuõiguslikke põhitõdesid:

Ei laps ega ükski inimene pole riigi omand. Laps pole ka oma vanemate omand. Ta on Jumala poolt antud vaid nende vastutusele, ülal-pidamisele ja kasvatamisele. Inimene on ainult Jumala omand, ühelgi teisel inimesel ei saa tema üle olla mingit omandiõigust. Laste kasvatamise ja õpetamise eest vastutavad üksnes vanemad Jumala ees ning kui nad ise selle kohustusega toime ei tule, siis usaldavad nad lapse sellise institutsiooni (kiriklik kool, erakool, riiklik kool) hoolde, kes suudab nende lapsi nende tahte kohaselt (esmalt loomulikult Jumala tahte kohaselt) kasvatada ja õpetada. Lapsevanemad ei kaota sealjuures kunagi oma ainuõigust, vastutust ja kohustust hoolitseda laste kasvatamise ja õpetamise eest, mille Jumal on usaldanud ainult neile ning mitte riigile. Nad võivad selle kohustuse täideviimise nende poolt aktsepteeritavatel tingimustel riigile delegeerida, iseenesest aga pole riigil mingit õigust lapsi kasvatada ja harida ning kui riiklik koolisüsteem vanemate usaldust kuritarvitab, siis on lapsevanematel loomuõigusele ja jumalikule õigusele rajanev õigus ning kohustus lapsed riiklikust koolist ära võtta ning hoolitseda oma laste kasvatamise ja õpetamise eest kas ise või teiste laste vanematega koopereerudes, moraaliseadusega kooskõlas oleval viisil, Jumala ning nende endi tahte kohaselt.

Isa Ivo Õunpuu ettekanne peeti 16. mail 2003 Tallinnas Püha Pius X Preestrite Vennaskonna P. Neitsi Maarja Immakulaatse Südame kabelis ning 18. mail 2003 Tartus Tampere Maja keldrisaalis.

MÄRKUSED

[1] Täiuslik ühiskond (societas perfecta) – sotsiaalfilosoofiline mõiste, mis tähendab iseeneses kõigi oma eesmärkide saavutamiseks vajalike vahenditega varustatud ühiskonda, nii et ta põhimõtteliselt ei vaja ühegi teise ühiskonna abi ning ei ole neist sõltuv. Täiuslikke ühiskondi on ainult kaks: Kirik ja riik. Vastandina täiuslikele ühiskondadele vajavad mittetäiuslikud ühiskonnad (societates imperfectae) oma eesmärkide saavutamiseks teiste ühiskondade toetust (nt perekond, ülikool, klubid ja seltsid jne).

[2] Ühiskonnad, milles enamik täiskasvanud inimestest deklareerib ennast areligioosseteks või lausa ateistideks, on maailmaajaloolises ja -kultuurilises perspektiivis ebanormaalsed. Kaasajal on sellisteks Eesti, Ida-Saksamaa ja veel paar postkommunistlikku ühiskonda. Nii Ameerika Ühendriikides kui ka Lääne-Euroopa riikides kuulutab ennast mingil viisil religioosseteks enamik või koguni valdav enamik inimestest. Seepärast kujutab ilmalik haridussüsteem endast objektiivselt lastevanemate õiguste rikkumist, sõltumata sellest, et riigis valitseval ideoloogilisel oligarhial õnnestub pikaajalise propaganda mõjul enamikku veenda, et nii see peabki olema ning et ilmalik riik ja haridussüsteem on inimestele endile kõige parem lahendus.

[3] Siinkohal tuleb rõhutada, et isikulise Jumala universaalset valitsemist tunnistavad koos kõigi sellest tulenevate ühiskondlik-poliitiliste järeldustega ka kõik isikulist Jumalat tunnistavad religioonid. Iga elujõuline religioon (seda isegi väga tinglikult religiooniks nimetatavad budism, taoism ja konfutsianism) pretendeerib oma uskumusele vastavale avalikule, ühiskondlikule ja seega ka poliitilist elu mõjutavale kultusele. Õigusega väidab O. Spengler ja paljud teised filosoofid, et ilmalik, religioosselt indiferentne riik on tsivilisatsiooni ja selles domineeriva religiooni languse tunnuseks. Peale selle on ilmalik ja areligioosne riik utoopia, mis on vastuolus nii inimese ja ühiskonna religioosse loomusega, riigi eesmärkide ja olemusega kui ka objektiivse maailmakorraga.

[4] Tegemist on p. Aquino Thomase formuleeritud põhimõttega, mis juhib kogu inimelu- ja tegevust kõikides eluvaldkondades ja mitte ainult religioosse eluga seotud tegevustes.

[5] Harold D. Drummond, Ameerika ajakirjas Educational Leadership, dets 1964, lk 147, siin tsit.: Des Griffin, Die Absteiger, lk 318.

[6] Tuntud ameerika pedagoogikateadlane, probleemitu ja stressitu kasvatuse propageerija Carl Rogers, Educational Leadership, mai 1976, lk 717, siin tsit.: Des Griffin, sealsamas.

[7] Tsitaadid pärinevad huvitavast ja praktiliste tagajärgede poolest üliolulisest haridusideoloogia dokumendist, nimelt UNESCO Hariduskomisjoni tellitud ja 1972. aastal välja antud endise Prantsuse haridusministri Edgar Faure’i sügavamõttelise pealkirjaga raamatust Õppida olema. Sellest raamatust pidi saama UNESCO liikmesmaade haridusideoloogide hulgas propageeritava haridusmudeli programmiliste aluste kogumik. Selleks ta praktiliselt ka kujunes, mängides kaalukat teoreetilist rolli viimasel kolmekümnel aastal Lääne maailmas toimunud revolutsioonilistes muutustes hariduse ja pedagoogika vallas.

[8] Barbara Morris, Change Agents in the School, lk 18.

[9] USA Rahvusliku Haridusliidu (National Education Association lühendatult NEA) programmilisest dokumendist Schools for the 70s and Beyond, 1971, lk 76.

[10] Vabamüürlaste loožide haridusideoloogilisest dokumendist Humanist Manifesto II (1973).

[11] Edgar Faure’i raamatust Õppida olema (Learning to be).

[12] Hispaania haridusideoloogilisest programmdokumendist Libro blanco.

[13] Edgar Faure, op. cit.

[14] Sealsamas.

[15] Libro blanco.

[16] 2002. aastal võttis Saksamaa parlament vastu sotsiaaldemokraatide suurejoonelise, 10-aastase realiseerimistähtajaga haridusreformi programmi. Kui seda programmi ühe sõnaga iseloomustada, siis on see laste röövimine vanematelt, et anda nad riiklike haridusasutuste täieliku õpetuse ja moraalse ning maailmavaatelise kasvatuse alla. Seda põhjendatakse õilsalt hoolega lapsevanemate eest, et võimaldada neile rohkem vaba aega eneseteostuseks ja puhkuseks. See tähendab seda, et juba nelja-aastane laps antakse kool-lasteaeda, kus ta mitte ainult ei mängi, vaid on sunnitud osalema tervete uurimisinstituutide poolt väljatöötatud õpetuslik-kasvatuslikes psühhodünaamilistes rollimängudes, mille eesmärgiks on isiksuse allutamine kollektiivi ja kollektiivsete käitumismallide survele, alateadlike käitumisharjumuste ja ideoloogiliselt korrektsete vaadete kujundamine. Lapsevanemate hoolde kavatsetakse laps anda praktiliselt ainult ööseks. Sotsialistide, kommunistide ja igasuguste totalitaarsete utopistide unistused laste riiklikust kasvatusest on teoks saamas ja see on ülemaailmne suundumus. UNESCO Hariduskomisjoni initsiatiivil regulaarselt korraldatavatel rahvusvahelistel haridusministrite ja haridusteoreetikute konverentsidel räägitakse, et “kaasaja tsivilisatsiooni üha keerukamaks muutuvate probleemide tõttu on lapsevanemad üha vähemal määral suutelised toime tulema elu ja progressi poolt nende ette asetatud väljakutsetega. Seepärast peavad haridussüsteem ja muud riiklikud õpetuslik-kasvatuslikud institutsioonid hakkama üha rohkem tähelepanu pöörama noore põlvkonna kasvatamisele, temas väärtushoiakute ja maailmavaate kujundamisele ning nad ei tohi rahulduda üksnes informatiivse-õpetusliku ülesande täitmisega”. Loomulikult teevad Uue Maailmakorra arhitektid omalt poolt ka kõik võimaliku, et lõhutud või nõrgestatud perekonnad, liberaalsetest ja individualistlik-egoistlikest ideaalidest mõjutatud lapsevanemad ning demoraliseeritud ja “tagurlike” vanemate vastu ülesässitatud lapsed teadlikult tekitatud ja järjekindlalt arendatud probleemidega ilma riigi kui Hea Isa abita enam tõepoolest toime ei tuleks.

Lisa kommentaar