Dr. phil. Peter Kwasniewski, 

Traditsioon tähendab millegi edasiandmist kellelegi 

(Võtmete üleandmine p. Peetrusele – XII saj. käsikirjas, Prantsusmaa)

Mõnikord on väidetud, et traditsiooniline katoliiklus on tihedalt seotud upsaka suhtumisega – et on võimatu tunnistada traditsionalismi ilma variserliku meelelaadita. Mõnedel on isegi vastuväiteid mõiste “traditsiooniline katoliiklane” suhtes, nagu see oleks üleliigne: Kas mitte kõik katoliiklased pole määratluse järgi katoliku traditsiooni järgijad ja seega igal rooma-katoliiklasel on samasugune õigus nimetada ennast “traditsiooniliseks katoliiklaseks” nagu tal on õigus nimetada ennast ka “rooma-katoliiklaseks”?

Kui tore oleks, kui see oleks tõsi, kuid paraku ei ole see kaugeltki nii.

Esiteks, vaatleme küsimuse psühholoogilist aspekti. Variserliku uhkuse oht varitseb iga võimaliku tõese enesekirjelduse puhul: olgu selleks kristlane, katoliiklane, rooma-katoliiklane, traditiooniline katoliiklane. Öelda: “Ma olen kristlane” tähendab tõeliselt kiidelda püha Pauluse ja iga märtri üle, kes on surnud Jeesuse Kristuse eest, sealhulgas islamiäärmusluse jumalakartlike ohvrite üle Süürias ja mujal. Kas me tahame öelda, et sellepärast, et keegi võib nautida kristlase nimetust liiga palju ja peab ennast paremaks kui tema uskmatu naaber, tuleks see nimetus ära kaotada?  Sama hästi võiks vältida ristimist, mille läbi, ilma mingite meie endi teeneteta, me tõesti muutume paremaks kui me olime enne ja palju paremaks kui mistahes uskmatu.

Kaupade ja vara üleandmine on Rooma õiguses hästi välja kujunenud kontseptsioon:
“Traditio nihil amplius transferre debet vel potest ad eum, qui accipit, quam est apud eum, qui tradit.”                                           “Üleandmise läbi ei pea ega saa vastuvõtjale üle anda midagi rohkemat kui seda on üleandjal.”                                                (Corpus Iuris Civilis, Dig., XLI)

(Justinianus, San Vitale basiilika, Ravenna)

Või kui asuda üleliigsuse väite juurde: “Katoliiklik kristlane” võib meile tunduda kolmekordselt üleliigsena, kuid see on kasulik täpselt seetõttu, et on olemas ka protestandid ja Ida õigeusklikud kristlased.

“Traditsiooniline katoliiklane” pole samuti mingi üleliigne mõiste, kuna on nii palju katoliiklasi, kes, kas tahtlikult või tahtmatult, on modernistid oma mõtlemises ja oma tavade poolest. Ideaalses maailmas peaks kristlane olema katoliiklane niisamuti nagu iga katoliiklane peaks olema traditsiooniline. Kuid nii nagu mitte iga kristlane pole katoliiklane, pole mitte iga katoliiklane traditsiooniline selle sõna täpses mõttes.

Püüdluses selgitada seda küsimust petaksime iseennast kui me ei tunnistaks seda, tänapäeval on täiesti võimalik – ehmataval ja pretsedenditul viisil – olla katoliiklane olemata traditsiooniline, mõtlemata ja elamata kooskõlas oma kahe tuhande aastase Traditsiooni põhielementidega nagu seda on askees, liturgiline praktika ja ortodoksse doktriini järgimine. Esimest korda me näeme laialdaselt aktsepteerituna levimas sellist tõlgendus katoliiklusest, mis on anti-traditsiooniline, mis peab ennast vabaks traditsioonist, vabaks ennast ümber kujundada täpselt määratlemata “kaasaegsete vajaduste” kohaselt. Apropos mõiste aggiornamento käsitluse kohta, Karl Barth esitas katoliku Kirikule selle ebamugava küsimuse juba aastal 1966: “Kuidas sa tead, kas Kirik on juba piisavalt uuendatud?”. See on iga Weigeli stiilis traditsioonilise katoliikluse kriitika Achilleuse kand: just nagu Bugnini oma liturgilises reformis, peab Weigel valima ja välja noppima, mida tasub hoida ja mis tuleks ära visata tema Kiriku evangeelses uuesti ettekujutamises (re-envisioning), justkui me seisaks väljaspool Traditsiooni, ajalugu ja paavsti Õpetusametit või seistes pigem selle kohal, mitte aga allutades end selle alla, et lasta sellel kõike vormida, mõõta ja hinnata.

Kui uhkuse ohud valitsevad mistahes eluseisust või eluviisi, siis mitte vähem ohtlik pole olla uhke oma meele suure “avatuse” üle, oma vabaduse üle ideoloogia mõjust, oma immuunsuse üle hukkamõistmise kiusatusest, oma võrratult tasakaalustatud reaalsusetaju üle. Võib olla ka avatuse variser, dialogismi ideoloog, dogmade eitamise dogmaatik. Võib olla hoopis ise lihtsameelne, pidades jäärapäiseks tolaks igaüht, kes võtab tugeva ja paindumatu hoiaku.

Ainus, kes võib pääseda uhkuse, hukkamõistmise ja ideoloogia kiusatuse eest, on see, kes allutab oma meele täielikult objektiivsele välisele standardile, keegi, kes allutab oma südame teisele, keda ta tingimusteta armastab. Traditsiooniline katoliiklane on see, kes ütleb: On olemas selline standard, ja see on Jumalik Ilmutus, mis on edastatud meile Pühakirjas ja Traditsioonis ja mida hoiab järjepidev Õpetusamet. Tema on see, kes ütleb: On olemas selline armastatu, meie Issand Jeesus Kristus, kelle tahtele absoluutselt kõik – kõik inimlikud tegevused ja kannatused, kõik kunstid ja teadused, kõik kultuurid ja valitsused, linnad ja rahvad – peavad olema tahtlikult ja teadlikult korrastatud, kui nad soovivad saavutada neile Jumalast seatud eesmärki. Ja kui nad ei ole nii korrastatud, nad on aja jooksul hukule määratud, nõrkuse, perverssuse, anarhia ja enesehävituse läbi. Traditsionalist suudab püsida neil seisukohtadel alandlikult, kuna need on tõesed, ja see on just tõde, mis vabastab meid kõigest patust, sealhulgas uhkuse patust.

Traditio tähendab anda midagi kellelegi.

(Püha Peetrus hoides võtmeid annab om troonilt pühale Silasele epistli – 
vrd 1Pe 5:12 – XIV saj. Piibel, Prantsusmaa)

Traditsionalist soovib vastu võtta alandlikult selle, mida Issand on meile andnud, ta soovib oma südame avada laialt Tema õnnistatud pärandile, mis on alati märksa suurem, kui tema piiratud mõistus suudab mõista, veel vähem täiustada.  Modernse (modernistliku) katoliiklase uhkus seisneb enda kõrgemaks (või paremaks) mõtlemises oma katoliiklikust pärandist – seisukorras, mida võiks nimetada “endassesulgunud prometeuslikuks ja neopelagiaanlikuks” kreativismiks kõige selle suhtes, mida on pühendunult sajandist sajandisse kuni temani edasi pärandatud. Modernse (modernistliku) katoliiklase kalduvust hukka mõista tänapäeva katoliku võib näha tema tõrjuvas suhtumises traditsioonidesse ja neid armastavatesse traditsionalistidesse, kelles ta keeldub nägemast Kristuse ja Tema Kiriku täiemõõdulist sügavat armastajat  ja keda ta kergekäeliselt kujutab kristlase karikatuurina: kitsarinnalise, jäiga, rõõmutu pelagiaanlasena jne.

Mulle meenuvad sellega seoses mõne kardinal Siri tehtud teravad märkused, mis avaldati Rivista Diocesana Genoveses jaanuar 1975 (vahendatud tänu Roratele):

“Ülikülluses loosungeid, samas kui katekismust ei õpetata; “pastoraalset” mainitakse pidevalt, samas aga loobutakse järk-järgult pühadest teenimisametitest; räägitakse Jumala Sõnast – kuid seda õpetatakse, nagu oleks see kõik muinasjutt. On teadustööd lähedusest Jumalaga, samal ajal kui pühim Armulaud on pilkamise ja naeruvääristamise objekt. Vähemalt praktikas. Ning kõike seda nimetatakse progressiks!

Viimastel aastatel võib mõelda, et katoliiklased on vähemalt alustanud põgenemist seitsmekümnendate aastate varjuderiigist, jättes selle võltshiilguse ja tühjad tööd kaugele maha. Paraku näeme täna Kirikus uuendatud pingutust edendada sedasama vana postkontsiliaarset “progressi”, mille üle kurtis kardinal Siri. Meile on jälle “pastoraalse mudelina” ette antud seesama modus operandi, mis pärineb vahetult Vatikani II Kirikukogule järgnenud aastate sekulariseerumise segadusest – modus operandi, mis kukkus haledalt läbi siis ja Jumala õigluse läbi kukub läbi ikka ja jälle, kuna see on anti-traditsiooniline nii oma sisu, meetodi kui eesmärkide poolest.

Tõepoolest, midagi hullemat on tulnud meie üle: naasmine traditsionalistide avaliku halvustamise, marginaliseerimise ja tagakiusamise juurde. See on samamoodi, justkui emantsipatsiooni väljakuulutamise kiiluvees tahaks uus režiim taaskehtestada orjust või parimal juhul sisse seada range segregatsiooni ja teise klassi kodakondsusega korraldust. Don Ariel Levi di Gualdo realistlike sõnadega väljendatult:

“Meil oli Vatikani II Kirikukogu, kuid praktikas oleme sellele järgnevatel aastatel tagasi pöördunud perioodi, mis eelnes Tridenti Kirikukogule oma korruptsiooni ja murettekitavate sisemiste võimuvõitlustega. Pärast viiekümne aasta jooksul tüütuseni peetud arutelusid dialoogi ja kollegiaalsuse teemadel oleme jõudnud klerikalismi ja autoritaarsuse uute vormide esilekerkimiseni. Dialoogi ja ja kollegiaalsuse progressistlikud tšempionid kasutavad agressiooni ja sundust igaühe vastu, kes mõtleb väljaspool “religioosse korrektsuse” raame” (Don Ariel, tsiteeritud Rorate poolt).”

Tulles tagasi meie lähtepunkti: tavatingimustes peaks “katoliiklik” olema samaväärne “traditsioonilisega”. Tänapäeval aga see otsustavalt ei tähenda seda; tõepoolest, modernismi infiltratsiooni tõttu Kiriku kõrgeimasse ešeloni ei saa see mõnede isikute puhul mingil juhul seda tähendada. Ja siiski, kuna olla katoliiklane tähendab ja peab alati tähendama kinnipidamist Traditsioonist, mille on meile edasi andnud pühad ning katoliiklike tavade austamist ja säilitamist, siis järeldub sellest, et Traditsioon eksplitsiitne või implitsiitne järgimine on faktiliselt hädavajalik pääsemiseks, samas Traditsiooni vihkamine või põlgamine on märk kavatsusest kalduda kõrvale Kristuse Kirikust, mille tulemus on oma hinge hukatuse ohtu seadmine. Selles küsimuses on kaalul märksa enam kui konkreetse üksikisiku partikulaarsed soovid või kalduvused: kaalul on hingeõndsus. Rõõm evangeeliumist on tihedalt seotud tõe tundmisega, selle tunnistamisega, olgu aeg paras või ärgu olgu (2Tm 4:2) ja selle külge klammerdumisega armastuse otsustavusega.

Hoidku Jumal meid kõikide selle maailma valerõõmude eest ja kõikide uute evangeeliumite eest, mis hüüavad heakskiidu järele.

Blogist Rorate Caeli inglise keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu