Isa Mikaels Krumpans

I

Mis on püha Missa?

Inimeste jaoks pole maa peal olulisemat ja pühamat kui Missa. Selleks, et taibata miskitki pühast Missast, tuleb lähtuda kolmest algmõistest:

• Missa on Jeesuse Kristuse mälestus;
• Missa on ristiusu, s.o kristluse ohver;
• Missa on kristlaste ohvrisöömaaeg, s.t hinge toit.

Missa kui Jeesuse Kristuse mälestus

Viimsel Õhtusöömaajal, enne oma surma, tegi Kristus testamendi. Ta võttis leiva ja veini ning muutis leiva oma ihuks, veini aga oma vereks. Ta andis apostlitele neid süüa ja juua, öeldes: Seda tehke minu mälestuseks.

Kui meie isa või ema ütleb enne oma surma: “Laps, palu minu eest pärast mu surma Meie Isa palvet igal pühapäeval”, siis iga vähegi hingeline inimene teeb seda. Vaid kalk ja õel keeldub seda tegemast.

Viimsel Õhtusöömaajal ütleb meie Issand Jeesus Kristus, täiuslik inimene ja täiuslik Jumal, Õigusemõistja, Lunastaja ja suurim hüvitaja: Laps, kui sa mind armastad, tee seda, mis ma Viimsel Õhtusöömaajal tegin, minu mälestuseks.

Kui tõepoolest on küsimuseks, et kus ja kuidas saan ma seda teha Jeesuse mälestuseks, siis on sellele ka vastus: Sa saad seda teha pühal Missal. Pühal Missal teeb preester täpselt sedasama, mida Jeesus tegi Viimsel Õhtusöömaajal. Seepärast on püha Missa Jeesuse Kristuse mälestus.

Missa kui ristiusu ohver

Kõige üldisemas mõttes on ohver teatav hüve, hea asi, mis kuulub mulle, kuid millest ma loobun, andmaks seda Jumalale. Kõigil ajastutel on inimesed ohvrit toonud, s.t ohverdanud Jumalale ja tunnistanud sellega Jumala oma valitsejaks. Ohver on ka austusavaldus ja ülemvõimu tunnustamine. Samuti on see lepituse otsimine, milles inimene taotleb Jumalalt lepitust oma pattudele. Selline on olnud ohvri mõtestatus, Jumalale loomade ohverdamise mõte. Inimene teab, et ta oma pattude tõttu pälvib kõige rängemat karistust, surma. Seega oleks kõige õigem inimese eneseohverdus. Inimene aga ei tohtinud end ohverdada ja ohverdas enese asemel looma. Ta valis sobiva looma, tappis ta ning pani mõtteliselt tema peale oma süü ja palus, et Jumal tema surma asemel võtaks lepituseks vastu looma surma. Enne loomohvrit oli tuntud ka inimohver (2000–1500 e. Kr). Sisuliselt on Messia ehk Võitu kultus selle vana pärimuse hiline järelkaja, sest mida muud see on, kui et üks õige ja süütu ohverdatakse süüdioleva rahva eest.

Loom ohvrina ei saa ega saanud ka tollal asendada inimest. Loom on loom ja inimene on inimene. Seetõttu jäid loomohvrid vaid sümboolseks, märgiliseks, ning olid vaid igatsuseks tõelise ohvri järele. Aegade täitumisel ilmus taoline ohver – Jumala Tall, Jeesus Kristus, Jumala Poeg, kes maailma patud ära kannab. Ta võttis inimese loomuse, et tuua kehtiv lepitusohver, mis kõrvaldaks täiuslikul viisil kogu patusüü, et asendada oma kannatustega inimeste väljateenitud karistus.

Kristuse surm ristil on täiuslik ja kehtiv ohver inimeste kõigi eksimuste eest. Seda suurt ohvrit, mille ta tõi inimeste eest Kolgata (Pealae) mäel, eeldas ta ka Viimsel Õhtusöömaajal. Ta ütles: See on minu ihu, mis teie eest antakse; see on minu veri, mis teie eest valatakse. Seda Kristuse poolt eeldatud ja täide viidud ohvrit esitatakse meile tänagi igal pühal Missal. Seega on püha Missa ohver, Kristuse Ristiohvri kordus, selle käesolevaks muutmine.

Missa on ka ohvrisöömaaeg

Kristus tahtis, et see tema mälestus ja ohver oleksid meile ka üleloomuliku elu toiduks. Ta ütles: Tõesti, tõesti ma ütlen teile: Kui teie ei söö Inimesepoja liha ja ei joo tema verd, siis ei ole elu teie sees. Kes minu liha sööb ja minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval. Sest minu liha on tõeline toit ja minu veri tõeline jook. Kes minu liha sööb ja minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse… Kes seda leiba sööb, see peab elama igavesti.

Kuidas arenes püha Missa

Missa on Jeesuse Kristuse elav mälestus, ristiusu suur ohver, risti ja sellel toimunu käesolevaks tegemine ja hingede toit, mis tagab neile igavese elu. See on kristlaste kõige väärtuslikum ja hinnalisem aare, mille Kristus on Kiriku kätte usaldanud, et Kirik seda hoiaks ilmamaa otsani. Kristus andis oma Kirikule selle, mille ta ise viimasel Paasal seadis. Palveid ja talitusi ta ei seadnud, need jättis ta seada Kirikule. Tegelikult polegi püha Missa palved ja talitused kõigil aegadel eri paigus olnud samad. Samuti esineb kaasajal Missa teenistuses erinevates kirikutes mitmesuguseid erinevaid palveid ja talitusi. Nii näiteks on Idakirikus esinevad riitused ja  palved erinevad Läänekiriku omist. Sel põhjusel on püha Missa paremaks mõistmiseks oluline jälgida selle ajaloolist muutumist ning uurida muutumise põhjusi.

Kuidas toimus esimene püha Missa Kristuse Viimsel Õhtusöömaajal?

Esimese püha Missa pidas Jeesus Kristus ise viimasel Paasal. Evangeeliumide järgi näeme seal esmalt kaht olulist osa: Konsekratsiooni ehk Muutmist ja Euharistiat ehk Armulauda või söömaaega. Oluliste osistena tuleb veel nimetada leivamurdmist, ülistuslaulu ja jutlust.

Kuidas toimus püha Missa apostlite ajal?

Jeesuse õpilastena toimisid apostlid püha Missat pidades samuti kui Kristus oma viimasel Paasal. Nad ühendasid Missaga veel niinimetatud agāpe, s.o armusöömaaja ehk armastuse söömaaja. Sel puhul kogunesid kristlased kellegi kaaskristlase majja, tõid kaasa toidud ja andsid need ühiseks söömiseks, näidates sellega vastastikust armastust Kristuses. Sellele eelnes tavaliselt püha Missa. Neid kahte sündmust koos nimetati Issanda õhtusöömaajaks (1 Kr 11,20). Oma esimeses kirjas korintlastele laseb püha Paulus meil vaadelda seda agāpe söömaaega ja Missat. Neil armusöömaaegadel ehk agāpe’del kippusid inimesed mõõdutunnet kaotama. Esines inimeste headuse kuritarvitamist. Inimesed olid peale agāpe’t tihti meeleolus, mis polnud väärikas Kristuse vastuvõtmiseks. Seetõttu viidi juba esimesel sajandil lahku agāpe ja püha Missa. Peale nende lahutamist toimusid Missad hommikuti ja agāpe õhtuti. Nii võimaldas hommikune söömataolek säilitada teadvuse selgust ja hinge väärikat hoiakut pühal Missal toimuva suhtes.

Kuidas toimus püha Missa teisel sajandil?

Samal ajajärgul, kui agāpe lahutati pühast Missast, ühendati Missa palve- ja õppejumalateenistusega, mis oli olnud selle osaks aeg-ajalt ka enne agāpe lahutamist. Ajalooliselt on see palve- ja õppejumalateenistus pärit juutide sünagoogist (palvemajast), nende jumalateenistusest. See koosnes kindlaks määratud palvetest, kahest pühakirja lugemisest ja jutlusest, moodustades eelmissa. Vana korra kohaselt on see eelmissa olemas ka praeguses Missas. See on Missa osa algusest kuni Credo’ni, s.t Usutunnistuseni. Meie päevini on säilinud püha Missa kirjeldus aastast 150 p. Kr, mille on jäädvustanud tuntud kirikuisa püha Justinus Märter. Sellest kirjutisest selgub meile, et ka tol ajal oli pühal Missal kaks osa, nimelt eelmissa ja õige ehk peamine Missa. Eelmissas oli palve, lugemine Vanast ja Uuest Testamendist, nii nagu praegu on Missa epistel (kiri) ja evangeelium. Siis järgnes preestri jutlus, mille järel oli palve kõigi inimeste eest, mida praegu loetakse vaid Suurel Reedel. Õigel ehk peamisel Missal oli kolm suuremat osa: 1) ohvriandide toomine ehk esitamine – offertorium, 2) suur palve Konsekratsiooni ehk Muutmisega – Canon ja 3) ohvrisöömaaeg ehk Armulaud – Communio.

II

Püha Missa ülesehitus

Nagu juba öeldud, on pühal Missal kaks suuremat üksteisest erinevat osa. Esimene osa ehk eelmissa ja teine ehk peamine Missa. Parema arusaamise huvides võib enesele ette kujutada koda kahe ruumiga. Väiksem neist on eeskoda ja suurem neist on saal. Väiksem ruum kujutab siis enesest eelmissat, suurem ruum või saal aga õiget ehk peamist Missat.

Eelmissa

Milleks on eelmissa? See on üleminek ilmamaa lärmakast sahmerdamisest Jumala koja, s.t pühakoja vaikusse. Jumala ette ilmumiseks tuleb inimesel end ette valmistada ja meelestuda, s.o keskenduda toimuvale, selleks et ta võiks pühamusse siseneda väärikalt. Seda eesmärki täidab eelmissa palvejumalateenistus ja õppejumalateenistus. Me liigume altari ette.

Palvejumalateenistusel me palvetame. Sellel on neli astet.

1. aste: pattude ülestunnistamine ja kahetsus (astmepalve). Jumala pühamusse minna soovides peame esmalt ära heitma oma patud ja neid kahetsema. Altari astmete ees seistes lööb preester käega kolm korda vastu rindu ja sügavalt kummardades tunnistab enese ja koguduse nimel kahetsusega patusüüd. Meie peame koos preestriga sooritama sama. Confiteor Deo omnipotenti…

2. aste: igatsushüüd Jumala halastuse järele, milleta me ei pääse. Kyrie eleison – Issand halasta. Preester läheb nüüd üles altari juurde, suudleb lepitamiseks altarit, loeb raamatust lühikese sissejuhatava palve – Introitus, ning seistes altari esise keskel, lausub ministrandiga, s.t missateenijaga vaheldumisi üheksa korda: Kyrie eleison, Christe eleison, Kyrie eleison – Issand halasta, Kristus halasta, Issand halasta. Seda palvet peetakse üldiselt ka püha Missa alguseks.

3. aste: kiitus Jumalale – Gloria. See kiitus – Gloria – on iidvana hümn Kolmainsa Jumala auks, mis algab üleminglite poolt lauldava ülistusega, mida saadavad kõik inglite väehulgad ning lõpuks ühinevad nendega ka inimlapsed: Au olgu Jumalale kõrges ja rahu inimestele maa peal, kellest Jumalal on hea meel. Iga püha Missa algus on kui Lunastaja sündimine. Nii nagu lamas Jeesus Petlemmas sõimes, nõnda lamab ta Missa ajal altaril leiva ja veini kujul ning annab au taevasele Isale ja rahu inimestele, kellest Jumalal on hea meel.

4. aste: Kiriku palve meie eest. Preester suudleb altarit, milles hoitakse märtrite säilmeid, tervitades sellega märtreid, ning ütleb: Dominus vobiscum – Issand olgu teiega. See on korduv tervitus preestri poolt, mida Missa jooksul sagedasti esineb. Nende sõnadega ta aga justkui ütleks: pange tähele, sest järgnev käib teie kohta. Siis läheb preester raamatu juurde ja lausub: Oremus – palugem, ning loeb Kirikupalve, mis on igal Missal erinev.

Õppejumalateenistus, milles meie, armetud inimesed, ilmume Jumala aujärje ette ja kuulame, kuna Jumal on võtnud meile vastu tulla ja õpetada meid oma sõna läbi:

1. Epistli, s.t kirja läbi – Vana Testamendi prohveti või Uue Testamendi apostli kirja lugemise läbi. Kiri, s.o epistula, mis apostlite kaudu on Jumalast sisendatud ehk inspireeritud, ütleb meile midagi erilist ja manitseb meid. Järgneb Graduale ja Alleluja.
2. Evangeeliumi, s.t oma ainusündinud Poja õpetuse lugemise läbi. Ministrant kannab missaali üle altari epistlipoolelt evangeeliumipoolele, pidulikul Kõrgmissal aga toimub evangeeliumi lugemiseks pidulik protsessioon. Samal ajal palvetab preester (diakon) altari kohale kummardunult Munda cor meum ac labia mea (puhasta mu süda ja mu huuled), et ta oleks vääriline evangeeliumi lugema. Seejärel loeb või laulab preester (pidulikul Kõrgmissal, mil koos preestriga teenivad peale ministrantide ka diakon ja subdiakon, teeb seda diakon) evangeeliumi, selle lõppedes suudleb ta evangeeliumi teksti. Pühal Missal on evangeeliumi lugemisel eriline tähendus, sest evangeelium on Kristuse enda sõna, mille läbi Kristus kõneleb meile ja õpetab meid, nagu ta kõneles ja õpetas oma maise elu ajal. Seepärast, näidates üles austust Jeesuse Kristuse ja tema evangeeliumi vastu, seisame me evangeeliumi lugemise ajal püsti. Pidulikul Missal seisavad ministrandid evangeeliumiraamatu juures põlevate küünaldega ja evangeeliumi suitsutatakse enne lugemist viirukiga.
3. Preestri jutluse läbi, s.t oma Kiriku teenri läbi, sest preester on Kiriku teenistuses, ning kuna preester tänu pühitsussakramendile on tööriist Jumala käes, siis on preester ka jutluse ajal tööriistaks Jumalasõna kuulutamisel. Preester peab jutlustama püha Missa ajal, kohe pärast evangeeliumi lugemist, ning ainult väga erilistel põhjustel jutlustab ta enne või pärast Missat.

Jutlusele järgneb Credo – “Mina usun”, nimelt Usutunnistus, millega me tunnistame usku kõigisse ilmutatud Jumala tõdedesse, astudes selle usuga pühamusse, s.o õige ehk peamise Missa juurde.

Õige ehk peamine Missa

Õigel ehk peamisel Missal on kolm põhiosa:

1) offertoorium  ehk ohvriandide ettevalmistamine ja esitamine,

2) ohver – Konsekratsioon ehk Ümbermuutmine koos palvetega enne ja pärast muutmist, nimetatud kaanoniks, ja

3) ohvrisöömaaeg või Kommunioon ehk Armulaud.

Püha Missa esimese põhiosa, s.t offertooriumi ajal toome me leiva ja veini ohvriannid. Vanasti panid kristlased sel ajal leiva ja veini altarile, väljendades sellega soovi, et Kristuse ohver oleks ka nende ohver. See talitus on ka praegu olemas, ainult selle väikese muudatusega, et usklikud, kes hoolt kannavad koguduse ülalpidamise eest, muretsevad kaudselt ka seda, mis on vajalik missaohvri pidamiseks. Seepärast toob nüüd leiva ja veini ministrant rahva nimel ning asetab need altarile. Meie siis, pannes kas ise või ministrandi kaudu leiva ja veini altarile, peame ühtlasi ka iseendid Jumalale ohvriks tooma, rõhutades sellega Kristuse eneseohverdust meie eest ja ühendumist Tema ohvriga. Seepärast, kui preester ohverdab Jumalale kullatud taldrikul (pateenil) leiva kui ohvrianni, peame ka meie omas mõttes sellele taldrikule panema oma südame, vaeva ja töö. Tarvis on ka teada, et preester, valades karikasse veini ja lisades sellele tilga vett, ei õnnista veini enne valamist, vaid õnnistab ainult vett, sest vein sümboliseerib Kristust (Kristuse jumalikku loomust), vesi aga sümboliseerib meid, inimesi. Nagu kaob veinis lahustudes see tilgake vett, nõnda peame ka meie, s.t meie inimlik loomus, sellega ühinedes lahustuma Kristuse jumalikus loomuses. Ühesõnaga, veini ja vee segamine Missa offertooriumi ajal sümboliseerib seda, mida taotleb Kristus oma Lunastustööga.

Pärast leiva ja veini esitamist peseb preester oma käed. See talitus on ühelt poolt puhtalt praktiline, sest piduliku Missa ajal ohvriande ja altarit suitsutades võivad need mustaks saada, teiselt poolt aga sümboliseerib see puhtust, mis peab preestril kui Jumala tööriistal olema. Selles mõttes ütleb preester ka pärast rahva poole pöördudes: Orate, fratres – “Paluge, vennad, et minu ja teie ohver meeldivaks saaks Jumalale, kõikvõimsale Isale.” Pärast seda loeb preester vaikselt nn Secreta palve, mis on püha Missa kõige vanem palve ja mis oli vanasti ainus offertooriumi palve.

Püha Missa teine ja kõige tähtsam põhiosa on Jumala Talle ohver, s.t leiva ja veini Konsekratsioon ehk Ümbermuutmine Kristuse Ihuks ja Vereks, nimetatud ka kaanoniks. See peaosa algab prefatsiooniga, s.t piduliku tänu- ja kiidulauluga ning kolmekordse Sanctus’e laulmisega pühima Kolmainsuse auks. Sellele järgnevad palved, mida loeti juba Rooma katakombides ja mis on alati muutumatult needsamad, mistõttu neid nimetataksegi kaanoniks, mis tähendab alati sedasama muutumatut juhtnööri või reeglit. Neis palveis, mille sisu me peaksime teadma, palume koos preestriga paavsti ja kohaliku piiskopi eest, preestrite, sugulaste ja lähedaste eest, kes elus on ja kes on juba maisest elust lahkunud, palume ka pühakute eestkostmist. Nüüd toimub pühal Missal täpselt seesama, mida Jeesus Kristus tegi Viimsel Õhtusöömaajal ja mida ta käskis teha oma mälestuseks – ja nimelt see on püha Missa kõrgpunkt. Preester võtab kätte leiva, vaatab taeva poole, tänab, õnnistab ja ütleb Konsekratsiooni sõnad; sarnaselt teeb preester ka veiniga. Et kogu rahvas seda tähele paneks ning Jumalat leiva ja veini kujul kummardaks, tõstab preester ümbermuudetud kujud üles ja ministrant helistab kellukest. Pärast leiva ja veini Ümbermuutmist palume koos preestriga surnute eest puhastustules ning palume ka endile selle ohvri lunastavat vilja.

Püha Missa kolmas põhiosa on ohvrisöömaaeg või Armulaud ehk Kommunioon. Kristus seadis ka, et tema Ohver, s.t tema ihu ja veri leiva ja veini kujul oleksid ühtlasi hinge toit. Seepärast järgneb ohvrile ohvrisöömaaeg, nimelt Kommunioon, s.t ühendus Kristusega Armulaual. See püha Missa viimane põhiosa algab Issanda (Meie Isa) palvega. See palve on siin nagu söögipalve enne püha toidu vastuvõtmist, selle palve sõnad “Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev” käivad pühal Missal just nimelt Armulaua taevase leiva kohta.

Pärast Meie Isa palvet murtakse püha Hostiat (leivakuju) nõnda, nagu seda tegi Jeesus Kristus Viimsel Õhtusöömaajal, sellega märku andes, et ohvrisöömaaeg võib alata. Seepärast ürgvanal ajal esimesed kristlased nimetasid püha Missat “leivamurdmiseks”. Nüüd asetab preester ühe Hostia küljest murtud tükikese karikasse, milles on vein ja ütleb: “Issanda rahu olgu alati teiega.” Nagu püha Hostia murdmine sümboliseerib Kristuse surma, nõnda sümboliseerib leiva kuju ja veini kuju ühendamine Kristuse ülestõusmist. Seepärast, kui preester ja koos temaga usklikud löövad nüüd endale käega vastu rinda, öeldes: “Jumala Tall, kes sa maailma patud ära kannad…” (Ristija Johannes, J 1,29), siis võib öelda, et altaril on tõepoolest Jumala Tall, kes tapeti, kes tõusis surnuist üles ja keda valmistati söömiseks. Nüüd järgnevad veel Armulauaks ettevalmistavad palved ning palve rahu pärast. See viimane palve oli vanasti seotud rahusuudlusega. Praegu toimub see talitus ainult pidulikul Kõrgmissal vaimuliku seisuse liikmete vahel. Pärast rahupalvet ütlevad preester ja usklikud järgmised tuttavad sõnad: “Issand, ma ei ole seda väärt, et sa tuled mu juurde, kuid ütle vaid üksainus sõna, siis saab minu hing terveks” (vt Lk 7,6–7) ning võtavad osa Armulauast. Siis järgneb tänupalve taevase leiva eest ning palve, et ohvrisöömaaeg edendaks meis Jumalale meelepärast elu.

Püha Missa lõpul

Preester ütleb rahvale: “Ite, missa est“, s.t minge, ohver on lõppenud, ja enne kui me ära läheme, annab preester meile veel Jumala õnnistuse. Seejärel kuulame viimast evangeeliumi (Johannese evangeeliumi proloog) ning läheme koos Jeesus Kristusega oma igapäevasele elutööle.

*  *  *  *  *

Lõppsõna

Püha Missa on meie Issanda Jeesuse Kristuse mälestuspidu, ohver ja ohvrisöömaaeg. Me peame seda mälestuspidu väärikalt pühitsema, s.t peame pühast Missast oma vaimuga aktiivselt osa võtma, et me sellest õigesti ja hästi aru saaksime ning selles viljakalt osaleksime. Seepärast palugem südamest eelmissa palvejumalateenistusel ja kuulakem hoolikalt Jumala sõna õppejumalateenistusel. Olles nõnda ette valmistatud, toogem Jumalale Missa esimeses põhiosas, offertooriumis, koos preestriga oma vaev ja töö, ohverdagem Missa teises põhiosas koos Jumala Talle ohvriga alandlikult ka iseendid ja võtkem tänuliku armastusega osa Missa kolmandast põhiosast, ohvrisöömaajast ehk Armulauast. Nõnda püha Missat kuulates ja sellele kaasa elades võime öelda, et me tunneme tõesti oma usu kõige kesksemat osa ja peame seda kalliks.

Karmeli P. Neitsi Maarja päeval 1957. aastal Tallinnas.