KATHOLISCHES, 3. oktoober 2015

 Roberto de Mattei *

Eesmärk ja vahendid

(Katholisches) Tunnustatud ajaloolane Roberto de Mattei tegeleb oma viimases artiklis küsimusega õige suhtega eesmärgi ja vahendite vahel. Selles suhtes valitseb tänapäeval suur segadus ka katoliiklaste seas. Ta puudutab ka õiget käsitlust hädavajadust täpsustamiste tegemiseks. Sealjuures käsitleb ta samuti küsimust tõelisest kuulekusest, mida iga katoliiklane paavstile võlgneb. See on kuulekus, mis ei kuulu paavst isikule, vaid Kristusele, kelle esindaja maa peal on paavst. Paavstile peab alati kuuluma austus, kuid mitte kuulekus, kui ta peaks eemalduma Jumala tahtest, mis leiab väljenduse loomuseaduses, jumalikus seaduses ja Kiriku Pärimuses. Pigem tuleb talle siis osutada lugupidavat, kuid otsustavat vastupanu. Vahepealkirjad koostati portaali Katholisches toimetajate poolt.

Eesmärk ja vahendid

Tasakaalust väljunud maailmas, milles me elame, tuleneb tekib ideede ja kontseptsioonide segadusest palju käitumuslikke vigu. Üks suurimaid väärarvamusi puudutab suhet inimliku tegevuse eesmärgi ja vahendite vahel. See puudutab põhimõtteliselt seda, miks katoliiklasele, ükskõik kui hea võib olla tegevuse eesmärk, lubamatute vahendite kasutamine selle eesmärgi saavutamiseks lubatud ei ole.

Ei saa teha kurja, et saavutada head. Moraaliseaduse austamine ja järgimine peab olema absoluutne ja ei salli mingeid erandeid. Kristlikul elul on aga ka teine ​​põhimõte, mis tähendab, et vahendid, ükskõik kui õilsad ja üllad nad ka olla võivad, ei seisa kunagi üle eesmärgi,  vaid see peavad alati olema sellele allutatud. Vastasel korral toimuks eesmärgi ja vahendite vahel väärtuste ümberpööramine.

Inimeksistentsi tegelik ja lõplik eesmärk on Jumala austamine

Inimtegevuse eesmärk võib olla mitmekesine ja veel arvukamad võivad olla vahendid selle saavutamiseks. Siiski on olemas üks lõppeesmärk, millest sõltuvad kõik teised eesmärgid. See eesmärk on Jumal, kõige eksisteeriva esmapõhjus ja lõpp-punkt, kellest kõik asjad pärinevad ja kelle juurde kõik naaseb, A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots, nagu avab Ilmutuse raamat (Ilm 22:13). Jumala au on kõikide asjade ainus eesmärk ja nende ainus hüve.

Dom François Pollien (1853-1936) meenutab meile, et taevast ja maad, ingleid ja inimesi, Kirikut ja ühiskonda, armu ja sakramente, loomi ja taimi, loomuste toimet ja väge, ajaloolisi ja kosmilisi sündmusi, üldse kõiki loodud olendeid, tuleb käsitleda kui instrumente ja midagi muud kuid instrumente, kui vahendeid suhtes lõppeesmärki: see on Jumala au, millega meie õnn on lahutamatult seotud. See kehtib iga olendi kohta, ükskõik kui kõrge see ka poleks.

Isegi paavst kui õilsaim olenditest on instrument, mitte eesmärk

Isegi paavsti isik, kui Kristuse asemik maa peal õilsaim loodud olenditest, on instrument ja mitte eesmärk, ning just sellisena peab ta tegevuses olema, kui me ei taha ümber pöörata suhet vahendi ja eesmärgi vahel. Rõhutada seda on väga oluline, eriti sel hetkel, kus eriti just vagade katoliiklaste seas neis asjus palju segadust valitseb. Katekismus õpetab meile, et me peame kuuletuma paavstile, kuna kuulekus on moraalne voorus, mis seob meid ülemuste tahtega ja kõikide maiste autoriteetide seas pole kõrgemat paavstist. Kuid ka kuulekus paavstile on vahend ja mitte eesmärk.

Kuulekus Kirikus tähendab alluvatele alati kohustust täita mitte ülemuste tahet, vaid ainult ja ainuüksi Jumala tahet. Seetõttu pole kuulekus kunagi pime või tingimusteta kuulekus. Tal on oma piirid Jumala tahtes, mis väljendub loomuseaduses ja jumalikus seaduses ning Kiriku Pärimuses, mille hoidja, mitte aga autor on paavst.

Kaasajal nii laialt levinud tendents, tõsta iga paavsti sõna ja käitumist eksimatuse tasemele, tuleneb historistlikust ja immanentistlikust mentaliteedist, mis otsib jumalikku inimeses ja ajaloos ning mis on võimetu hindama inimesi ja ajalugu selles loomuseaduse ja jumaliku seaduse valguses, mis on vahetu peegeldus Jumalast. Kristuse Kirik, mis ületab ajaloo, asendatakse modernistliku kirikuga, mis elab üleni ajalukku sukeldununa. Igavene Õpetusamet asendatakse “elava õpetusametiga”, mis leiab oma väljundi emotsionaalselt laetud ja ebaselges pastoraalses õpetuses, mis muutub iga päevaga ja mille regula fidei (usu juhtpõhimõte) asetseb autoriteedi subjektis ning mitte vahendatud tões kui objektis.

Tendentsis omistada igale paavsti žestile “eksimatus” peitub papolaatria oht

Eksib see, kes kasutab paavsti suhtes sarkastilisi ja lugupidamatuid sõnu. Kuid õige aukartus, mida on vaja osutada Kristuse asemikule, ei kuulu temale kui inimesele, vaid sellele, keda ta esindab. Inimesele kui sellisele võib erandjuhtudel isegi vastu seista. Ustavad katoliiklased isegi hooplevad nimetustega nagu papistid ja ultramontaanlased, mis on neile kunagi halvustavalt pannud Kiriku vaenlased. Kuid mitte ükski tõeline katoliiklane pole kunagi sattunud sellisesse papolaatriasse, mis seisneb Kristuse asemiku jumalustamises, mis läheb nii kaugele, et seeläbi Kristus ise tema asemikuga asendatakse. Papolaatria on väljendus vahendi ja eesmärki äravahetamisest ning kujutab endast psühholoogilist käitumist, mille aluseks on doktrinaalne eksimus.

Teoloog passionistide ordust isa Enrico Zoffoli (1915-1996) meenutab meile oma raamatus Potere e obbedienze nella Chiesa (“Võim ja kuulekus Kirikus”, Rooma, 1996), et Peetrus, Kristuse esimene asemik, ei täitnud oma kohust, mitte seeläbi, et ta oleks tõde reetnud, vaid seeläbi, et lubas juhtuda, et ustavad jäid püsima kahtlusesse ja seeläbi segadusse. Paulus aga julges teda avalikult manitseda (Aga kui Keefas tuli Antiookiasse, siis ma astusin tema silma ees talle vastu, kuna teda oli tarvis hukka mõista – Gl. 2:11), kuna kohustus käitud õieti vastavalt Evangeelium tõele (Gl. 2:14) on tähtsam kui kuuletuda ja vaikida.

Paavsti autoriteet lõpeb seal, kus ta on suunatud tõe vastu või seda piisaval moel ei kaitse

Inimlik autoriteet lõpeb seal, kus ta ületab oma piire ning tõde haavab või seda  piisaval kujul ei kaitse, nii et seda ei reedetaks. Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna (Ap 5:29), kuulutas Peetrus kord ise Sanhedrini ees Jeruusalemmas. Ka püha Thomas Aquinost, kes Peetruse käitumise asjus on ühel nõul püha Augustinusega, on seisukohal, et kartusest skandaali ees ei tohi kunagi tõest loobuda: „Veritas numquam dimittenda est propter timorem scandali“ – (Super epistolam b. Pauli ad Galatas 2, 11-14, lect. 3, nr. 80). Kuulekuse vastu võib eksida nii liialduse läbi, kui kuuletutakse  ebaseaduslikele asjadele või puuduse läbi, kui ei kuuletuta seaduslikele asjadele.

Ebaõiglase käsu suhtes, mis ainult meie enda isikut kahjustab, käitutakse isegi kangelaslikult, kui sellele kuuletutakse; seevastu kui käsk kahjustab loomuseadust ja jumalikku seadust ja seega ühist hüve, väljendub kangelaslikkus vastuseisus: sel juhul kuuletuda oleks puhas lömitamine (servilism). Selles osas pole tarvis midagi karta. Isa Enrico Zoffoli meenutab, et ükski tsensuur – olgu see isegi paavsti poolt mõistetud – ei oma mingit väärtust, kui see põhineb objektiivselt valedel motiividel või kui see ei puuduta usu või moraali valdkonda. Tegelikult ütleb kirikuõigus: „Kedagi ei saa karistada muidu, kui tema poolt toime pandud seaduse või ettekirjutuse väline rikkumine pole talle valest või süüst tingituna raskelt süüks arvestatav“ (Nemo punitur, nisi externa legis vel praecepti violatio, ab eo commissa, sit graviter imputabilis ex dolo vel ex culpa) (CIC (1983), can. 1321).

Kriteerium, mille alusel usklik katoliiklane võib kõrgeima kirikliku autoriteedi  ebaõiglasele käsule vastu seista, ei põhine mitte vabal tahtel, mis toetub inimmõistuse igasugusest autoriteedist sõltumatuse põhimõttele, vaid kõikide ristitute ühisele usutunnetusele (sensus fidei), või teisisõnu, sellele usule, mis teeb igast katoliiklasest tõe teenistuses sesiva vaba mehe. Kui üks paavst tahaks näiteks sisse viia ühise palve moslemitega, likvideerida traditsioonilise rooma riituse või tühistada preestrite tsölibaadi, siis oleks lugupidav, kuid kindlameelne vastuseis sellele hädavajalik. Sensus fidei oleks see, mis avaldaks vastupanu. Siiski, mida tugevam oleks see vastuseis, seda enam peaks seda saatma üha uuendatav armastus paavstluse, Kiriku ja tema asutaja Jeesuse Kristuse vastu.

Segadust hetkedel tuleb pöörata pilk Kristuse ja Maarja poole

Jumala ja loodud olendite vahel eksisteerib vahendamise ammendamatu rikkus, mille abil loodud olenditel on võimalik kergemini saavutada oma eesmärki. Jeesuse Kristuse, Jumala Poja ja Jumal enda, kelle pärast kõik on loodud, järel on olemas ainult üks täiuslik vahendamine, ja see õndsaima Neitsi ja Jumalaema Maarja, Kaaslunastajanna ja kõikide armude vahendajanna, patusüüta saadu ja seetõttu kõigest patust ja kõigest eksitusest vaba loodu vahendamine. Jumalaema, Isa eelistatud tütart, Poja Ema ja Püha Vaimu Mõrsjat käsitletakse teoloogide poolt kui complementum Trinitatis (Püha Kolmainsuse täiendus). Tema ja ainult tema on pärast Jeesust Kristust täiuslik vahendajana.

Kahtluse, segaduse, pimeduse hetkedel tõstab kristlane oma silmad oma eesmärgi poole ja annab täis usaldust kõigist vahenditest kõige täiuslikuma, ainsa eksimatu vahendi hoolde, et saavutada oma eesmärki: see on Pühima Neitsi Maarja hoolde, kes ainsana Suure Nädala laupäeval ei vankunud, sellal kui apostlid põgenesid, tema aga koondas endas kogu kujuneva algkiriku usku.

Tekst: Corrispondenza Romana 
Tõlge: Giuseppe Nardi
Pilt: Corrispondenza Romana

* Roberto de Mattei –  ajaloolane, viie lapse isa, uusima ajaloo ja kristluse ajaloo professor Rooma Euroopa Ülikoolis, Lepanto Sihtasutuse president, kuukirja Radici Cristiane ja online uudisteagentuuri Corrispondenza Romana toimetaja, arvukate raamatute autor, viimati ilmunud: Vicario di Cristo. Il primato di Pietro tra normalità ed eccezione (Kristuse asemik. Peetruse esmaseisus normaalsuse ja erandi vahel), Verona 2013.

Infoportaalist Katholisches saksa keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu