KATHOLISCHES, 17. veebruar 2015 

Roberto de Mattei *

Paulus IV (Gian Pietro Carafa, valitses paavstina 1555-1559)

Konklaav, mis avati 30. novembril 1549 pärast paavst Paulus III surma, oli kindlasti üks kõige dramaatilisematest Kiriku ajaloos. Inglise kardinali Reginald Pole’i (1500-1558) pidasid kõik suureks favoriidiks. Tema isa oli kuningas Henry VIII nõbu, tema ema oli kuningas Edward IV õetütar. Tema jaoks oli paavstirüü juba valmis tehtud ja ta oli mõnedele juba näidanud oma ettevalmistatud tänukõnet. 5. detsembril puudus kardinal Pole’il vaid üks hääl, et saada paavstlik tiaara, kui kardinal Gian Pietro Carafa püsti tõusis ja üllatunud koosolijate ees teda hereesias süüdistas. Muuhulgas süüdistas ta Pole’i selles, et ta toetab krüptoluterlikku topelt õigeksmõistmise õpetust, mille Tridenti Kirikukogu 1547 hukka oli mõistnud.

Carafa oli tuntud oma õpetusliku terviklikkuse, oma vaga eluviisi ja heategevuslike tegude poolest. Toetus Pole’ile kukkus kokku ja pärast pikki erimeelsusi valiti 7. veebruaril paavstiks kardinal Giovanni del Monte, kes võttis nimeks Julius III (1487-1555, valitses paavstina 1549-1555).

Kardinal Pole ja ireenilised “spirituaalid”

 

Kardinal Reginald Pole (1500-1558)

Süüdistus hereesias, mis esimest korda ühel konklaavil ühe kardinali vastu esitati, kajastab katoliiklaste seas tekkinud jagunemist protestantismi esitatud väljakutse ees.[1] XVI sajandi 30-ndatel kuni 50-ndatel aastatel olid hereetilised tendentsid levinud ka Rooma kiriklikku keskkonda ja tekkis Spirituali (“vaimsed”) nimetatud partei, mida esindasid sellised ambivalentsed isiksused nagu kardinalid Reginald Pole, Gasparo Contarini (1483-1542) ja Giovanni Morone (1509-1580). Nad praktiseerisid ireenilist kristlust ja tahtsid Kiriku sisemiste reformide abil luterlust Rooma Kiriku institutsiooniliste struktuuridega harmooniasse viia. Pole oli Viterbos moodustanud heterodoksse mõttekaaslaste ringi. Morone kutsus Modena piiskopina (1543-1546) jutlustama preestreid, kes üksteise järel hereesias süüdi mõisteti. Inkvisitsiooniprotsesside aktid kardinalide Morone (1557-1559), Pietro Carnesecchi (1557-1567) ja Vittorio Soranzo (1550-1558) vastu, kes kõik kuulusid Spirituali hulka, ning mis aastatel 1981-2004 avaldati Istituto Storico Italiano per l’eta moderna e contemporanea ja Vatikani salaarhiivide poolt, näitavad, kui tihe oli nende võrk, mille vastu kindlameelt võitlesid kaks meest, kellest mõlemast pidid saama paavstid: Gian Pietro Carafa, tulevikus paavst Paulus IV ja Michele Ghisleri, tulevikus paavst Pius V. Nad mõlemad olid veendunud, et Spirituali olid tegelikult krüptoluterlased.

Kardinal Carafa, Teatiini Ordu asutaja ja Kiriku reformija

Gian Pietro Carafa pärines ühest Napoli juhtivast aadlisuguvõsast. Ta oli juba olnud apostellik protonotar, Brindisi peapiiskop ja apostellik saadik Inglismaal ja Hispaanias, kui Hadrianus VI (1522-1523) ta Rooma kutsus, osalema paavsti kuuria üleilmse Kiriku põhimõttelise reformi plaanidega tegelevas komitees. See reform katkes varakult Utrechtist pärit paavsti surma tõttu. Carafa palus seejärel tema ametijärglaselt Clemens VII-lt luba loobuda kõikidest oma ametitest ja benefiitsidest ning astus 1524. aastal Jumaliku Armastuse Oratooriumisse Roomas. Koos Gaetano di Thienega asutas ta Teatiinide Ordu. 1536 tõi paavst Paulus III ta Veneetsiast Rooma ja nimetas ta ühe komisjoni liikmeks, mis pidi uurima Kirikus esinevaid kuritarvitusi ja esitama ettepanekuid reformiks. Kaheksaliikmelisse komisjoni kuulus ka kardinal Pole. Tulemuseks oli dokument Consilium de emendanda Ecclesia, mille paavst Paulus III küll heaks kiitis, kuid mida ta ellu ei rakendanud.

Osad Carafa ettepanekutest Kiriku reformimiseks viidi ellu hilisematel ajahetkedel. Nende hulka kuulus ka Congregatio Romanae et Universalis Inquisitionis (Rooma ja Ülemaailmse Inkvisitsiooni Kongregatsiooni) loomine, mille idee ulatub tagasi peamiselt temani. Bulla Licet ab initio 21. juulist 1542, millega Paulus III Carafa soovitused ellu viis ja lõi selle institutsiooni, millest kujunes välja praegune Usudoktriini Kongregatsioon, kujutas endast avalikku sõjakuuluust hereesiale. Selles sõjas oli nii neid, kes tahtsid seda pidada kuni kõikide eksiõpetuste võitmiseni  ning oli ka neid, kes kes tahtsid seda religioosse rahu ja võimalike lähenemiskatsete nimel kiiresti lõpetada tahtsid.

Paulus ja kardinal Michele Ghislieri

Pärast paavst Julius III surma põrkusid 1555 peetud konklaavil kaks parteid omavahel uuesti kokku ja 23. mail 1555 valiti kardinal Gian Pietro Carafa napi ülekaaluga kardinal Morone üle paavstiks. Ta oli siis juba 79 aastat vana ja võttis nimeks Paulus IV. Ta oli kompromissitu paavst, kelle peamine eesmärk oli võitlus hereesiatega ja Kiriku tõeline reform. Ta võitles simooniaga, kehtestas diötsesiaalpiiskoppidele kohustuse elada oma diötseesis (piiskopkonnas), taastas monastilise distsipliini, andis Rooma Inkvisitsioonile otsustava impulsi ja viis sisse keelatud raamatute nimekirja (Index Librorum Prohibitorum). Ta tegi tagasihoidlikest oludest pärinevast dominikaanipreestrist Michele Ghislierist, kes dominikaani ordu Lombardia provintsiaalina ja Lombardia piiskopkondade inkvisiitorina paistis välja oma äraostmatuse poolest, oma parema käe. 1556 nimetas ta Ghislieri Nepi-Sutri piiskopiks, ülendas ta 1557 kardinaliks ja nimetas ta 1558 Suurinkvisiitoriks. Seeläbi avas ta talle tee paavstitroonile. Ghislieri kritiseeris oma mentorit avalikult, kui ta oma ajastu praktikat järgides Kirikuriigis ilmalike ametite jagamisel onupojapoliitikat harrastas.

Kardinal Morone vastu tõstatud kahtlustus hereesias ja bulla hereetilise paavsti kohta

1. juunil 1557 teatas Paulus IV kardinalidele kardinal Morone vahistamisest seoses kahtlustusega hereesias. Paavst andis ta üle inkvisitsioonikohtule, mis pidi tulemustest aru andma (kardinalide) Pühale Kolleegiumile. Sama süüdistuse tõstatas Paulus IV kardinal Pole’i vastu, kes viibis sellal Inglismaal ja vabastati apostliku legaadi ametist. Kardinal Moronet peeti uuringute käigus kinni Ingli kindluses (Castel Sant’Angelo), kust ta paavst Paulus IV surma järel kahe aasta pärast (1559) vabanes ja sai osaleda konklaavil. 1559. aasta märtsis, paar kuud enne oma surma, avaldas Paulus IV bulla Cum ex apostolatus officio, milles ta tegeles hereesiat esindava paavsti võimalikkuse probleemiga.[2] Ta kinnitab selles:

 „… ut Romanus Pontifex, qui Dei, et Domini Nostri Jesu Christi vices gerit in terris, et super gentes, et regna plenitudinem obtinet potestatis, omnesque judicat, a nemine in hoc sæculo judicandus, possit, si deprehendatur a fide devius, redargui, (…) ante ejus promotionem, vel in Cardinalem, seu Romanum Pontificem assumptionem a fide Catholica deviasse, aut in aliquam haeresisse, seu schisma incurrisse, vel excitasse, aut commisisse, promotio, seu assumptio de eo etiam in concordia, et de unanimi omnium Cardinalium assensu facta, nulla, irrita, et inanis existat.“

(tõlkes:) „… et isegi Rooma paavstile, kes on maa peal Jumala ja meie Issanda Jeesuse Kristuse esindaja ja on saanud täie meelevalla kõikide rahvaste ja kuningriikide üle ning kes mõistab kohut kõikide üle, ilma et tema üle siin maailmas keegi kohut mõista saaks, võib siis, kui ta tabatakse usust kõrvale kaldumas, süüdistades vastu astuda,“ ning „kui mingil hetkel peaks saama ilmsiks, et (…) ta on enne tema ülendamist kardinaliks või tema Rooma paavsti ameti vastuvõtmist kõrvale kaldunud katoliku usust või sattunud mõnesse hereesiasse või on sattunud kirikulõhesse või selle põhjustanud või toime pannud, siis on tema edutamine või (ameti) vastuvõtmine kehtimatu, tühine ja väärtusetu, isegi kui see toimub üksmeeles ja kõikide kardinalide üksmeelsel nõusolekul.“

„Nisi deprehandatur a fide devius“ (välja arvatud siis, kui ta tabatakse usust kõrvale kaldumas)

 

Kardinal Giovanni Morone (1509-1580)

See bulla kordab peaaegu sõna-sõnalt keskaegset kanoonilise õiguse põhimõtet, mille kohaselt paavsti üle ei saa keegi kohtu mõista ja talle ei või keegi vastu rääkida: „nisi deprehandatur a fide devius“, välja arvatud juhul, kui ta tabatakse usust kõrvale kaldumas.[3] Selle üle käib arutelu, kas Paulus IV bulla on dogmaatiline distsiplinaarne otsus; kas see on veel jõus või on see 1917. aasta Kirikuõiguse Koodeksiga implitsiitselt kehtetuks tunnistatud; kas seda saab või tuleb kohaldada paavsti suhtes, kes on sattunud hereesiasse enne või pärast paavstiks valimist jne. Me ei lasku siin neisse aruteludesse. Bulla Cum ex apostolatus  officio jääb autoriteetseks paavstlikuks dokumendiks, mis mainib hereetilise paavsti võimalikkust ja reageerib sellele, isegi kui ta ei anna konkreetseid juhiseid selle kohta, kuidas ta võib oma pontifikaadi kaotada.

Kuigi nõrgestatud haiguse läbi, säilitas Paulus IV oma range askeesi, mis – nagu juba tema kaasaegsed oletasid – tõenäoliselt tema surma kiirendas. Pärast Paulus IV valiti 25. detsembril 1559 Pius IV (Giovanni Angelo Medici di Marignano, 1499-1565) näol üks poliitiline paavst. 6. jaanuaril 1560 andis ta välja dekreedi Morone vastu algatatud protsessi tühistamise kohta, taastas ta tema ametitesse ja tiitlitesse, alustas karmi võitlust oma eelkäija suguvõsa vastu ja kardinal Ghislieri vastu, keda ta pidas Inkvisitsiooni fanaatikuks. Inquisitor maior et perpetuus (suur ja eluaegne inkvisiitor) jäeti ilma oma erakorralistest volitustest, mis Paulus IV oli talle andnud ning saadeti ühe väikese Mondovia piiskopkonna piiskopiks.

Pius V: tagasikutsumine tagandamise järel ja valimine paavstiks

Püha Pius V (Michele Ghislieri, valitses paavstina 1566-1572)

Kuid pärast Pius IV surma valiti 7. jaanuaril 1566 üsna ootamatult paavstiks kardinal Michele Ghislieri, kes võttis endale nimeks Pius V. Ta seadis oma pontifikaadi täielikku järjepidevusse Paulus IV pontifikaadiga ja taastas Inkvisitsiooni töö. Kardinal Morone, kes paavstliku legaadina Paulus III nimel oli avanud Tridenti Kirikukogu ja seda juhtinud ning Pius IV volitustega oli juhtinud ka selle viimaseid istungijärke, saavutas pärast seda, kui ta end protestantismi küsimustes tagasi hoidis, oma süüdimõistmise peatamise.

Kiriku ajalugu on ka oma raskeimate sisekonfliktide aegadel keerulisem kui palju seda arvata võiksid. Tridenti Kirikukogu, mis kujutab endast katoliku usu suurt monumenti, avati ja suleti isiku poolt, kes seisis tugevalt kahtlustuse all luterlikus hereesias. Kui Giovanni Morone 1580 kardinaldekaanina suri, maeti ta Santa Maria sopra Minerva kirikusse (tema hauda pole nüüd võimalik üles leida), sellesse samasse basiilikasse, mille paavst Pius V soovis teha mausoleumiks tema peamisele süüdistajale – õige usu eestvõitlejale Gian Pietro Carafale, paavst Paulus IV-le, kelle õndsakskuulutamise protsessi ta ka algatas.

* Roberto de Mattei –  ajaloolane, viie lapse isa, uusima ajaloo ja kristluse ajaloo professor Rooma Euroopa Ülikoolis, Lepanto Sihtasutuse president, kuukirja Radici Cristiane ja online uudisteagentuuri Corrispondenza Romana toimetaja, arvukate raamatute autor, viimati ilmunud: Vicario di Cristo. Il primato di Pietro tra normalità ed eccezione (Kristuse asemik. Peetruse esmaseisus normaalsuse ja erandi vahel), Verona 2013.

Tõlge saksa keelde: Giuseppe Nardi
Pildid: Corrispondenza Romana

 

Veebiportaalist Katholisches saksa keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu

MÄRKUSED

 

[1] vrdl Paolo Simoncelli: Il caso Reginald Pole. Eresia e santità nelle polemiche religiose del cinquecento, Edizioni di Storia e Letteratura, Roma 1977.

[2] Magnum Bullarium Romanum, Bd. 1: Ab Leone Magno ad Paulum IV, Andreae Chevalier, Luxemburgi 1727, I, S. 840-842.

[3] Ivo Carnutensis (Ivo de Chartres): Decretales, V, cap. 23, coll. 329-330.