Inimene on maa peal, et Jumalat kummardada ja austada palvetamise ning töötamisega, terve oma olemasoluga, saavutamaks seeläbi igavene õndsus.

Pärast pattulangemist polnud inimene enam suuteline seda kaksikülesannet täitma. Ta polnud enam võimeline oma Loojat austama üleloomulikult hea teoga ega hoolt kandma oma hinge päästmise eest. Siis saatis Jumal oma ülisuures helduses oma ainusündinud Poja maailma. Jeesus Kristus sai inimeseks ja seega inimeste vahendajaks igavese Jumala ning patuneeduse alla langenud inimsoo vahel. Kristus ühendab oma jumalikus isikus jumaliku ja inimliku loomuse, ta on Jumal-inimene. Sellisena on Ta suuteline taevasele Isale tooma väärilist, lõpmatult väärikat ülistamist ning kadunud inimkonda jälle Jumala armu poole pöörama.

Jumala austamise ja inimeste lunastamise teo saatis Kristus korda oma pühimas Ristiohvris Kolgatal.

See püha Ristiohver, milles Kristus meie ülempreestrina ohverdas vabatahtlikus ohvrisurmas oma pühima inimsuse täiusliku ohvriannina taevasele Isale Tema ülistamiseks ja meie lepitamiseks, on ainus suur ja tähtis terve lunastuse ja maailmaajaloo sündmus.  Pole lunastust Kristuseta, see tähendab ristilöödud Kristuseta.  Kristus, uue seaduse ülempreester, on “aegade lõpul ilmunud, et ennast ohvriks tuues kõrvaldada pattu” (Hb 9,26). “Ta ohverdas iseenda”(Hb 7,27). “Oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse ihu ühekordse ja alatiseks ohverdamise läbi” (Hb 10,10).

Siiski ei pidanud iga ohver lõppema Jeesuse Kristuse ristisurmaga. Prohvet Malaki oli ette kuulutanud: “Sest päikesetõusu poolt päikeseloojaku poole on mu nimi paganate seas suur, ja igas paigas suitsutatakse ning tuuakse mu nimele puhas roaohver. Sest mu nimi on paganate seas suur, ütleb vägede Issand” (Ml 1,11). See prohvetlik sõna läheb täide pühal Missal. Olles tulnud püha Muutmise sõnade läbi meie altarile, ohverdab Kristus meie eest ennast taevasele Isale leiva ja veini kujul. Nii saab Ta preestriks “Melkisedeki korra järgi” (Hb 7,11; Ps 110, 4).

Sellega on püha Missaohvri tähtsus juba tõestatud. Sest Missaohver pole muud kui Ristiohver. See oli Jeesuse viimane käsk õhtul enne surma. Õhtusöömasaalis muutis Ta leiva oma pühaks ohvriihuks ja veini oma pühaks ohvrivereks. Nii tõi Ta juba varem veretul viisil Suurel Reedel järgneva verise Ristiohvri. Ta andiski jüngreile ja nende järeltulijaile preestriametis käsu ja volituse sedasama ohvrit edaspidi tuua sel veretul viisil ja nii kõigile rahvaile kuulutada Issanda surma, kuni Ta tuleb tagasi aegade lõpul. Kristus uuendab püha Missa ajal oma ohverdamist ristil. Ta on küll ainult üks kord ristil surnud ega sure enam. Aga seda hingelist eneseohverdust, mis tegi Tema ristisurma ohvrisurmaks ja lunastamis- surmaks, uuendab ta ikka ja jälle igal pühal Missal.

Sellepärast palubki püha Kirik nõnda: “Me palume, anna meile, Issand,  et toimetaksime ikka vääriliselt neid pühi saladusi; sest nii sageli, kui see mälestusohver tuuakse, lunastatakse meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi” (9. pühapäeval pärast Nelipüha).

Preester on altaril Kristuse asetäitja; tema suu läbi muudab Kristus leiva ja veini oma pühaks ohvriihuks ja ohvrivereks, tema käte läbi laseb ta ennast Jumalale ohvriks tuua. Preester on Jumala poolt välja valitud, eraldatud inimestest selleks ametiks kõrgesti pühitsetud piiskopi käte pealepanemise kaudu. Keegi teine ei saa ega tohi Jumalale seda uue seaduse ohvrit tuua. Kõige muu sihi suhtes jääb preester lihtsaks inimeseks nagu teisedki.

Kristlased aga, kes usu ja vagadusega kuulavad püha Missat ja võtavad sellest ohvrist isiklikult ja vaimselt osa, saavad rikkalikult selle püha Ristiohvri viljade osaliseks. Kõige soovitavam oleks ühenduda Kristuse Ristiohvriga püha Missa ajal, ohverdades oma elu, mõtted, sõnad ja teod igal päeval, eriti aga täites oma pühapäevakohustust. Ei piisa veel ligi olemisest ja pealt vaatamisest. Selle ohvri pühadus ja tähtsus käsib meid võimalikult täiuslikul viisil hingeliselt kaasa tegutseda ja vaimselt kaasa ohverdada. On aga kindel, et keegi ei ole nii hästi süvenenud Kristuse vaimu ja mõttesse kui püha Kirik. Sellepärast oleks Missa ajal kõige soovitavam palumisviis Kiriku missaraamatu järgi. Järgnevalt on toodud ladina ja eesti keeles (17. pühapäeval pärast Nelipüha) niinimetatud liturgiline Missa. Kuna aga meil on võimatu tervet missaraamatut välja anda, on siin esitatud missapalved, mis on ammutatud peamiselt Kiriku missaraamatust ja peegeldavad täpselt Kristuse ja Kiriku vaimu, milles peaksime osa võtma Kristuse Risti- ja Missaohvrist.

  

*  *  *  *  *

 

Selleks, et paremini jälgida püha Missa talitust, on tähtis teada järgmist:

 Altari varustus:

• altarikivi ehk kivine altariplaat märtrite reliikviatega, mis on piiskopi poolt kõrgesti pühitsetud;
• ta peal 3 linast rätikut;
• rist Kristuse kujuga (krutsifiks);
• 2, 4 või 6 küünalt küünlajalgadel;
• nn kaanonitahvlid ehk tahvlid püha Missa muutumatute palvetega.

Preestri riietus:

• (linasest riidest): humerale – õlarätik, alba – valge rüü, cingulum – vöö;
• (siidist): manipulum – käsivarrelint, stola – õlalint, casula – missarüü, pluviale – vespermantel (väljaspool Missat).

Karika varustus:

• calix ­ – karikas, ja patena – ohvritaldrik, mõlemad seestpoolt kullatud;
• (linane): purificatorium – rätikuke karika puhastamiseks, palla – karikakate, corporale – rätik karika ja pühima Sakramendi alla panemiseks;
• (siidist): velum – karika pealmine kate, bursa – tasku corporale

Ohvriannid:

• leib (hostia), hapnemata, nisujahust ja veest valmistatud; (Hommikumaa riituses hapendatud nisuleib – prosphora);
• viinamarjavein;
• paar tilka vett (Kristuse inimsuse sümbol);
• credens – lauake altari paremal pool, kus asub taldrik, rätik, vesi käte pesemiseks ja vein, ning vesi väikestes kannudes Missa jaoks.

Liturgilised värvid:

• valge: rõõmu, hiilguse ja puhtuse sümbol – Issanda, Neitsi Maarja, tunnistajate ja neitsite pühadel. Valge liturgilise värvi erikuju on kuldne, mida kasutatakse suurtel pühadel;
• punane: tule, vere ja armastuse sümbol – Püha Vaimu, Kristuse kannatuse, apostlite ja märtrite pühadel;
• roheline: lootuse sümbol – neil kirikuaasta perioodidel, mil erilist saladust ei pühitseta: 14. jaanuarist kuni Septuagesima’ni ja Pühima Kolmainsuse püha ja advendi vahel;
• violetne: rõhutud meeleolu, kannatuse ja patukahetsuse sümbol –eriti advendi ja paastu ajal ning suuremate pühade eelpäevil (vigiiliatel);
• must: kurbuse ja surma sümbol – Suurel Reedel, surnute pühal, matmisel ja missadel surnute eest.

Raamatud:

• Missale Romanum – Rooma Kiriku missaraamat;
• 3 Kaanonitahvlit – selle raamatu väljavõtted palvetega;
• Rituale Romanum – väljaspool Missat, sakramentide jagamisel ja õnnistamisel tarvitatav raamat.

Kirikuaasta:

1. Jõulupühade rühm – Kristus oma inimesekssaamises:

• Ettevalmistus : 4 advendinädalat;
• Haripunkt:
• Jõulud, Kristuse sündimine;
• Ilmumine, s.t Kristuse ilmutus paganlikule maailmale.
• Taandumine: 2.-6. pühapäev pärast Kristuse Ilmumise püha.

2. Ülestõusmispühade rühm – Kristus Lunastajana:

• Ettevalmistus:
• Eelpaastuaeg: Septuagesima, Sexagesima, Quinquagesima;
• Paastuaeg: Tuhkapäev, 4 paastu- ja l kannatamise pühapäev;
• Vaikne ehk Suur Nädal.
• Haripunkt:
• Kristuse Ülestõusmine;
• Kristuse Taevasseminek;
• Püha Vaimu saatmine (Nelipüha).
• Taandumine:
• Püha Kolmainsuse, Kristuse Ihu ja Jeesuse Pühima Südame suurpühad;
• –24. pühapäev pärast Nelipüha.

Võetud ja keeleliselt tänapäevastatud I Eesti Vabariigi ajal välja antud Katoliku laulu- ja palveraamatust.