KATHOLISCHES, 4. märts 2015
Roberto de Mattei *
Püha Bruno Segnist (umb. 1045-1123)
XI-XII sajandi kirikureformi liidrite seas paistab välja püha Bruno, Segni piiskopi ja Monte Cassino kloostri abti kuju.
Bruno sündis umbes 1045 aastal Piemontes Asti lähedal asuvas Soleros. Pärast õpingute lõpetamist Bolognas pühitseti ta preestriks ja inkardineeriti Asti piiskopkonna vaimulike sekka. Innukalt liitus ta Gregoriuse reformidega, kuid tahtis elada mungaelu Montecassino kloostris. Kuid Lombardia Aldobrandeschide suguvõsast pärit Gregorius VII (1073-1085) nimetas ta tema vankumatu ja eeskujuliku usu kaitsmise eest hereetikute vastu Segni piiskopiks ja luges teda üheks oma kõige truumatest kaastöötajatest. Ka tema ametijärglased Victor III (1086-1087) ja Urbanus II (1088-1099) kasutasid Segni piiskopi abi, kes oma õpetlasetöö ühendas kartmatu apostolaadiga Rooma paavsti ülimuslikkuse toetuseks.
Bruno oli üks oma ajastu tähtsamatest kirikutegelastest
Bruno osales Piacenza ja Clermont kirikukogudel, millel Urban II tegi üleskutse Esimesele Ristisõjale. Järgnevatel aastatel oli ta Püha Tooli legaat Prantsusmaal ja Sitsiilias. 1107 sai ta uue Paschalis II (1099-1118) all Monte Cassino kloostri abtiks. See oli ülesanne, mis tegi temast ühe oma aja kõige olulisema kirikliku isiksuse. Ta oli suur teoloog ja eksegeet, kes paistis välja oma silmapaistvate teadmistega kristlikust õpetusest. Kardinal Cesare Baronio kirjutas oma Annales (tomus XI, annus 1079), et Bruno Segnist oli üks keskaja parimaid Pühakirja kommentaatoreid (Reginald Grégoire: Bruno de Segni, exegete Médiéval et théologien monastique, Spoleto 1965).
See oli poliitiliste konfliktide ning suure vaimse ja moraalse kriisi ajastu. Oma teoses De Simoniacis esitab Bruno meile dramaatilise pildi oma ajastu moonutatud Kirikust. Juba alates püha paavsti Leo IX (1049-1054) ajast: „Mundus totus in maligno positus erat (kogu maailm oli haaratud kurjuse mõjust): polnud enami mingit pühadust; õiglus oli kadunud tõde maha maetud. Valitses ebaõiglus, kõike juhtis ahnus; Siimon Maag[1] oli Kiriku oma võimu alla saanud, piiskopid ja preestrid andusid ihade rahuldamisele ja hooramisele. Preestrid ei häbenenud võtta naist, avalikult pulmi pidada ja sõlmida nurjatult abielusid. (…) Selline oli Kirik, sellised olid piiskopid ja preestrid, sellised olid ka mõned paavstidest“ (S. Leonis Papae Vita, in: Patrologia Latina, vol. 165, col. 110).
Võitlus simoonia ja preestrite konkubinaadi vastu ning investituuritüli
Paavst Gregorius VII (1073-1085)
Lisaks simoonia ja preestrite sohielu probleemidele seisis kriisi keskmes ka küsimus piiskoppide investituurist [piiskoppide ametisse nimetamise õigustest – tõlk. märk.]. Dictatus Papae, mille abil paavst Gregorius VII oli 1075 Kiriku õigusi keiserlike nõuete vastu kinnitanud, kujutas endast Kiriku Magna Chartat, millele ka Victor III ja Urban II viitasid. Paschalis II aga loobus oma eelkäijate kindlast hoiakust ja püüdis kõigi vahenditega saavutada kokkulepet tulevase keisri Heinrich V-ga. 1111. aasta veebruaris püüdis ta Sutris mõjutada Saksa keisrit loobuma tema investituuriõigusest ja pakkus talle selle loobumise eest kõikide Kiriku regaalide loovutamist keisrile, millest osad pärinesid juba Karolingide ajast. Läbirääkimised olid edukad. Märgiks poja allumisest vaimulikule isale, põlvitas Heinrich Peetruse basiilika ees maha ja suudles kõikide juuresolekul paavsti jalgu. Kuid kui piiskopid olid kuulnud lepingu sõlmimisest, leidsid järgnenud keiserliku kroonimise tseremoonia ajal aset rahutused ja mäss. Keisri kroonimistseremoonia tuli katkestada.
Alandatud Heinrich nõudis seetõttu kroonimist ja investituuriõigust. Kui Paschalis II sellest keeldus, võttis keiser paavsti vangi. Paavst nõustus vangistuses alandava kompromissiga, mis kirjutati alla Ponte Mammolos 12. aprillil 1111. Ta andis Heinrich V-le privileegi piiskoppide investituuriks sõrmuse ja piiskopisauaga, mis sümboliseeris nii ilmaliku kui vaimulikku võimu ning pidid Saliuse suguvõsast pärit Heinrichile vande alla lubama keisrikskroonimise ja andma vande teda mitte kunagi ekskommunikatsiooni alla seada. Viimane vanne oli seotud tema isa keiser Heinrich IV-ga, kes oli 1106 surnud ekskommunitseerituna. Osa Ponte Mommolo kompromissist oli isa hingeõndsuse kindlustamine tema ekskommunikatsioonist vabastamise otsuse kaudu, mis võimaldas ta kiriklikult matta oma esivanemate kõrvale. 13. aprillil kroonis Paschalis II Heinrich V P. Peetruse basiilikas keisriks.
Pravilegium (nurjatuse seadus), mitte privileeg
Paavst Paschalis II (1099-1118)
Need järeleandmised ja eriti paavsti vangistamine tekitasid arvukaid proteste kogu kristlaskonna seas, kuna need kukutasid Gregorius VII seisukohad. Monte Cassino abt protesteeris vastavalt Chronicon Cassinensele (Patrologia Latina, vol. 173, col. 868 C-D) ägedalt selle vastu, mida ta mitte privileegiks, vaid pravilegiumiks (“nurjatuse seaduseks”) ja algatas vastuseisuliikumise paavsti järeleandmistele. Kirjas Porto peapiiskopile Petrusele nimetas ta Ponte Mammolo lepingut “hereesiaks” ja viitas paljude kirikukogude piiritlustele: „Kes kaitseb hereesiat on hereetik. Keegi ei saa väita, et see ei olnud hereesia“ (Epistola Audivimus quod, in: Patrologia Latina, vol. 165, col. 1139 B). Otse paavstile kirjutas Bruno: „Minu vaenlased ütlevad, et ma ei armasta sind ja et ma sinust halba räägin, aga nad valetavad. Ma nimelt armastan sind, nagu ma pean armastama isa ja isandat. Sinule, ja ma ei taha mingit muud paavsti omada, tõotasin ma koos paljude teistega kuulekust. Aga ma kuulan meie Lunastajat, kes ütleb mulle: ʽKes isa või ema armastab enam kui mind, see ei ole mind väärtʼ (Mt 10:37). (…) Ma pean seetõttu armastama sind, kuid veelgi enam pean ma armastama, kes lõi sind ja mind.“ Samasuguse lugupidava otsekohesusega kutsus Bruno paavsti hukka mõistma hereesiat, sest „igaüks, kes kaitseb hereesiat, on hereetik“ (Epistola Inimici mei in: Patrologia Latina, vol. 163, col. 463 A-D).
Paschalis II tagandab Bruno, kuid parandab oma eksituse
Paschalis II oli nördinud ja ei talunud selliseid vastuseisvaid hääli. Ta tagandas Bruno Monte Cassino abti ametist. Bruno eeskuju aga juhtis selleni, et ka paljud teised prelaadid nõudsid paavstilt tungivalt kutsus selle Pravilegiumi tühistamist. Paari aasta pärast võttis Paschalis II kirikukogul, mis 1116 Lateraani basiilikas toimus, tagasi oma nõusoleku Ponte Mammolo lepinguga. Lateraani kirikukogu mõistis hukka nn. pauperistliku [ladinakeelsest sõnast pauper = vaene, kehvik – tõlk. märk.] käsitluse Kirikust, nagu see oli visandatud Sutri kokkuleppes. 1122 keiser Heinrich V ja paavst Calixtus II vahel (1119-1124) Wormsis sõlmitud konkordaat lõpetas, vähemalt ajutiselt investituuritüli. Bruno suri 18. juulil 1123. Ta maeti Segni katedraali. Tema eestpalve peale toimus kohe palju imesid. 1181 või tõenäolisemalt 1183 tunnustas paavst Lucius III ta pühakuks.
Vastuseis paavsti õpetuslikele vigadele on lubatud ja kästud
Keegi võib esitada vastuväite, et Paschalis II (hiljem ka Johannes XXII õndsakstegeva Jumala nägemuse küsimuses) ei sattunud kunagi formaalsesse hereesiasse. Kuid see ei ole võtmeküsimuseks. Keskajal kasutati mõistet hereesia kõige laiemas mõttes, samas kui eriti peale Tridenti Kirikukogu teoloogiline keelekasutus rafineeriti ja võeti klasutusele täpsemad teoloogilised eristused propositiones (väited, õpetuslaused) vahel, mis võivad olla kas hereetilised, hereesiale lähedased, hereetilise maitsega, ekslikud, skandaalsed või Jumalat teotavad jne. Eesmärgiks ei ole kindlaks teha, millist teoloogilist kvalifikatsiooni tuleb Paschalis II ja Johannes XXII eksituste suhtes rakendada, vaid kindlaks teha, kas oli lubatud neile vastuseisu osutada. Need eksitused ei olnud kindlalt katedraalselt (ex cathedra) välja kuulutatud, kuid teoloogia ja ajalugu õpetavad meile, et kui paavsti avaldus sisaldab õpetuslikul tasandil taunitavaid elemente, on lubatud ja võib isegi kohustuslik olla neid kritiseerida, isegi kui tegemist ei ole pidulikult välja kuulutatud formaalse hereesiaga. Nii tegi seda püha Bruno Segnist paavst Paschalis II suhtes ja seda tegid XIV sajandil dominiiklased paavst Johannes XXII suhtes. Ei eksinud mitte nemad, vaid eksisid selle aja paavstid, kes siis ka enne oma surma oma vastavaid seisukohti muutsid.
Kristus ei ehita oma Kiriku mitte Peetruse isikule, vaid Peetruse usule
Peale selle on vaja rõhutada, et just nimelt need, kes suurima kindlusega vastu seisid paavstile, kes usust kõrvale kaldus, olid paavstluse ülemvõimu kõige tulisemad kaitsjad. Oma aja oportunistlikud ja lipitsevad prelaadid kohandasid oma seisukohad kõikuvatele inimlikele arvamustele ja sündmustele ning asetasid valitseva paavsti isiku Kiriku Õpetusametist kõrgemale. Bruno Segnist seevastu, nagu kõik teised katoliikliku ortodokssuse kuulutajad, tõstis Peetruse usu Peetruse isikust kõrgemale ja noomist Paschalis II-t samasuguse lugupidava kindlusega, millisega püha Paulus noomis püha Peetrust (Gl 2:1-14). Oma eksegeetilises kommentaaris Matteuse evangeeliumi kirjakohale 16:18 selgitab Bruno, et see vundament, millel Kirik seisab, ei ole Peetrus, vaid Peetruse tunnistatud usk. Kristus ütles nimelt, et Ta ei ehitada oma Kiriku Peetruse isikule, vaid Peetruse tunnistatud usule, kui ta öeldes: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg“. Sellele usutunnistusele vastab Jeesus: „ja sellele kaljule ja sellele usule ma rajan oma Kiriku“ (Commentaria in Matthaeum, pars III, cap. XVI, in: Patrologia Latina, vol. 165, col. 213).
Seeläbi, et Kirik Segni Bruno pühakuna altaritele tõstis, tunnistas ta ortodoksseks ja kinnitas õigeks ka tema käitumise.
* Roberto de Mattei – ajaloolane, viie lapse isa, uusima ajaloo ja kristluse ajaloo professor Rooma Euroopa Ülikoolis, Lepanto Sihtasutuse president, kuukirja Radici Cristiane ja online uudisteagentuuri Corrispondenza Romana toimetaja, arvukate raamatute autor, viimati ilmunud: Vicario di Cristo. Il primato di Pietro tra normalità ed eccezione (Kristuse asemik. Peetruse esmaseisus normaalsuse ja erandi vahel), Verona 2013.
Tõlge saksa keelde: Giuseppe Nardi
Pilt: Corrispondenza Romana
Infoportaalist Katholisches saksa keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu
MÄRKUSED
[1] Algkiriku ajal tegutsenud gnostik ja maagia praktiseerija, kes püha Peetruse ning tema poolt preestriteks ja piiskoppideks pühitsetute imetegusid nähes tahtis samuti Püha Vaimu väest osa saada ning pakkus pühale Peetrusele Püha Vaimu väe jagamise eest käte pealepanemise läbi raha (Ap 8:9-24). Siimon Maagi nimest ja teost tuleneb ka simoonia mõiste – Pühas Vaimus tehtavate pühitsuste eest raha pakkumine või kiriklike ametite ja pühitsuste raha eest ostmine. Algkristliku suulise pärimuse kohaselt kukkus aastakümneid hiljem Roomas püha Peetrusega rohke publiku ees talle imetegude tegemises väljakutse esitamise järel saatanliku väe mõjul õhku tõusnuna kõrgelt surnuks. – tõlk. märk.