KATHOLISCHES, 26. august 2015

Roberto de Mattei *

 Püha Theodorus Studiit

Nimetuse all “abielu rikkuv sinod” on Kiriku ajalukku läinud piiskoppide koosolek, mis püüdis 9. sajandil sisse viia teistkordse abiellumise praktikat pärast õiguspärasest abikaasast lahtiütlemist. Püha Theodorus Studiit (759-826), seisis sellele kavatsusele suure innukusega vastu ja seetõttu kiusati teda taga, vangistati ja saadeti kolm korda pagulusse.

See kõik algas siis, kui Bütsantsi keiser Constantinus VI (771-797) lasi 795. aasta jaanuaris oma abikaasa Armeenia Maria vangistada ühte kloostrisse ja astus ebaseaduslikku suhtesse Theodota, oma ema Irene õukonnadaamiga.

Mõni kuu hiljem lasi ta Theodota “Augustaks” kuulutada, kuid ei suutnud teise abieluga nõustuma veenda Konstantinoopoli patriarhi Tarasiost (730-806). Lõpuks leidis ta Ithaca saarel asuva Kathara kloostri iguumeni Josephi isikus ühe kuuleka preestri, kes tema abielu rikkuvat suhet ametlikult õnnistas.

Keiser kui abielurikkuja ja patriarhi vaikimine

 

Püha Theodorus, kes sündis 759. aastal Konstantinoopolis, oli sellal munk Bitüünias asuvas Sakkudioni kloostris, mille abt oli tema onu Platon, keda samuti austatakse pühakuna. Theodorus meenutab oma kirjutistes, et ebaõiglane abielulahutus vallandas terve kristliku rahva seas suure rahutuse: concussus est mundus – „maailm oli löödud“ (Epistola II,181, in: Patrologia Graeca 99, col. 1559-1650CD). Koos püha Platoniga tõstis ta abielu lahutamatuse nimel energilist protesti. Ta kirjutas, et keisrit tuleb pidada abielurikkujaks ning et preester Joseph on seeläbi, et ta on abielurikkujat õnnistanud ja Armulauale lubanud, enese peale raske süü võtnud. Seeläbi, et ta oli „abielurikkumist krooninud“, oli preester Joseph vastu seisnud Kristuse õpetusele ja murdnud jumalikku seadust (Epist. I,32, in: Patrologia Graeca, 99, col. 1015-1061C). Theodoruse arvates vääris hukkamõistu ka patriarh Tarassios, kes küll uut abielu heaks ei kiitnud, kuid näitas end selle suhtes tolerantsena ja vältis nii keisri ekskommunitseerimist kui ka iguumen Josephi karistamist.

Selline hoiak oli tüüpiline osale Ida kirikust, mis kuulutas küll abielu lahutamatust, kuid praktikas näitas keiserliku võimu suhtes üles teatud allaheitlikkust, külvates seeläbi rahva seas segadust ja kutsudes esile meelekindlate katoliiklaste protestid. Tuginedes püha Basiliuse autoriteedile kasutas Theodorus oma õigust ülemusi eksimustes süüdistada (Epist. I,5, in: Patrologia Graeca 99, col. 923-924, 925-926D), ning seetõttu kuulutasid Sakkudioni mungad osaduse patriarhiga tema kaasosaluse tõttu keisri lahutuses lõppenuks. Seeläbi sai alguse nn “moihhiaanlik vaidlus” (kr. k sõnast moicheia = “abielurikkumine”), mis viis Theodoruse vastuollu mitte ainult keiserliku valitsusega, vaid ka Konstantinoopoli patriarhiga. Tegemist on vähetuntud peatükiga ajaloos, millelt tõstis loori mõned aastad tagasi professor Dante Gemmiti oma kreeka ja ladina allikatel põhineva täpse ajaloolise rekonstruktsiooniga (Teodoro Studita e la questione moicheiana, LER, Marigliano 1993). Tema uuring kinnitab, et Ida kiriku distsipliin pidas veel esimesel aastatuhandel abielu lahutamatuse põhimõttest kinni.

Vahistamine ja pagendamine

796. aasta septembris arreteeriti Platon ja Theodorus koos teiste Sakkudioni munkadega, vangistati ja seejärel saadeti pagendusse Thessalonikisse, kuhu nad jõudsid 25. märtsil 797. Konstantinoopolis pidas rahvas keiser Constantinus VI-t patuseks, kes põhjustab avalikku skandaali, mistõttu – Platoni ja Theodoruse eeskuju järgides – opositsioon tema vastu päevast päeva kasvas. Pagendus kestis vaid lühikest aega, kuna noorelt Constantinuselt võeti paleepöörde käigus tema ema korraldusel silmanägemine, ning Irene võttis Basilissana üle ainuvalitsemise. Irene lubas pagulastel tagasi pöörduda, kes asusid Konstantinoopoli studiidikloostrisse, kus ka suurem osa Sakkudioni kloostri kogukonnast varjupaiga leidis, kui nad 798. aastal saratseenlaste poolt Bitüüniast välja aeti. Theodorus ja Platon leppisid patriarh Tarassiosega, kes oli võimu ülevõtmist Irene poolt Constantinuse ja preester Josephi keisri lahutuse pärast avalikult hukka mõistis.

Kuid ka Irene valitsusaeg kestis ainult paar aastat. 31. oktoobril 802 kuulutas tema rahandusminister Nikephoros (elas umbes 760-811) paleepöörde tulemusena ennast ise keisriks. Kui varsti pärast seda suri Tarassios, lasi uus Basileus ühe kõrge keiserliku ametniku, oma isikliku sekretäri, kelle nimi oli samuti Nikephoros (758-828), valida uueks Konstantinoopoli patriarhiks. Ühel tema poolt 806. aasta keskel kokku kutsutud ja juhitud sinodil seadis Nikephoros Tarassiose poolt tagandatud iguumen Josephi taas tema ametisse.  Theodorus, kes oli pärast seda kui Platon oli otsustanud eralduda erakuelusse, protesteeris ägedalt preester Josephi rehabiliteerimise vastu ning kui too hakkas uuesti täitma oma preestriametit, katkestas Theodorus osaduse ka uue patriarhiga.

Nn. „abielu rikkuv Sinod“

Reaktsiooni ei tulnud kaua oodata. Studiidikloostri hõivasid sõdurid ning Theodorus, Platon ja Theodoruse vend Thessaloniki peapiiskop Joseph arreteeriti, mõisteti süüdi ja pagendati. 808 kutsus keiser kokku teise sinodi, mis kogunes kokku 809. aasta jaanuaris. tegemist oli sellega, mida Theodorus oma kirjas munk Arseniusele nimetas moechosynodus ehk „abielu rikkuv sinod“ (Epist. I, nr. 38, in: Patrologia Graeca 99, col. 1041-1042C). Sinod tunnustas keiser Constantinus VI teise ​​abielu seaduslikkust, kinnitas iguumen Josephi rehabiliteerimist ja seadis Theodoruse, Platoni ja Theodoruse venna Josephi, kes tagandati Thessaloniki peapiiskopi ametist, kirikuvande alla.

Et õigustada keisri lahutust, toetus sinod nn. „pühade oikonomia‘le“ (tolerants praktikas). Kuid Theodoruse jaoks ei saanud miski õigustada jumaliku seaduse rikkumist. Tuginedes pühade Basiliuse, Nazianzi Gregoriuse ja Johannes Kuldsuu õpetustele kuulutas ta väidetava “pühakute oikonomia“, mille kohaselt kindlatel tingimustel võib taluda väiksemat kurja, nagu näiteks keisri abielu rikkuvat abielu, täiesti põhjendamatuks.

Vastuseis pildirüüstamisele

Paar aastat hiljem langes keiser Nikephoros I sõjas bulgaarlaste vastu (25. juulil 811) ja talle järgnes keisritroonil üks kõrge keiserlik ametnik Michael I nime all. Uus Basileus kutsus Theodoruse asumiselt tagasi ja tegi temast oma peamise nõuandja. Michael I oli ka see, kes 812 tunnistas Karl Suurele antud keisritiitlit. Kuid rahu ei kestnud kaua.  813. aasta suvel lasid bulgaarlased Adrianoopoli all keiser Michael I-le osaks saada sellise purustava lüüasaamise, et sõjavägi kuulutas keisriks Anatoolia väeosade ülemjuhataja Leo V, hüüdnimega Armeenlane (775-820). Kui Leo tagandas võimult patriarh Nikephorose ja keelas ikoonide austamise, astus Theodorus ka pildirüüste vastase vastupanu etteotsa. Nii läks Theodorus Kiriku ajalukku mitte ainult oma vastuseisuga “abielu rikkuvale sinodile”, vaid ka pühade piltide austamise suure kaitsjana piltide austamise vastase vaenulikkuse teisel etapil. 815. aasta Palmipuude pühal võis Konstantinoopolis näha tuhande studiidikloostri munga rongkäiku, kes küll kloostri territooriumil, kuid väljastpoolt hästi nähtavana psalmide saatel pühasid ikoone endaga kaasas kandsid. Studiidimunkade rongkäik tõi kaasa  keiserlike vägede sekkumise. Aastate 815 ja 821 vahel allutati Theodorus piitsutamisel, vangistamisele ja Väike-Aasias ühest pagendusest teise saatmisele. Lõpuks võis ta mitmete aastate pärast küll Konstantinoopolisse tagasi pöörduda, kuid mitte oma kloostrisse. Seepärast asus ta oma munkadega elama on teisel pool Bosporuse väina Prinkiposele, suurimale Marmara mere vürstisaartest, kus ta suri 11. novembril 826.

Püha Ristija Johannese non licet (“Sa ei tohi” – Mt 14:3-11), millega ta nelivürst Heroodes Antipasele tema abielurikkumise pärast vastu astus, on Kiriku ajaloos leidnud korduvalt järelkajasid. Püha Theodorus Studiiti, lihtsat munka, kes julges esitada väljakutse keiserlikule võimule ja oma ajastu kiriklikule hierarhiale võib pidada üheks taevalikest kaitsjatest nendele, kellel ka täna katoliikliku abielupraktikat ähvardavate muutuste ees on julgust korrata vankumatut non licet  (“ei tohi”).

 * Roberto de Mattei –  ajaloolane, viie lapse isa, uusima ajaloo ja kristluse ajaloo professor Rooma Euroopa Ülikoolis, Lepanto Sihtasutuse president, kuukirja Radici Cristiane ja online uudisteagentuuri Corrispondenza Romana toimetaja, arvukate raamatute autor, viimati ilmunud: Vicario di Cristo. Il primato di Pietro tra normalità ed eccezione (Kristuse asemik. Peetruse esmaseisus normaalsuse ja erandi vahel), Verona 2013.

Tõlge itaalia keelest saksa keelde: Giuseppe Nardi
Pilt: Wikicommons

Infoportaalist Katholisches saksa keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu