Isa Ivo Õunpuu
Rekollektsioon sai peetud Tartus Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirikus 2008. aasta Suure Paastu II pühapäeval
SISSEJUHATUS
Suure Paastu aeg on antud kristlastele selleks, et erilise tähelepanu ja pingutusega keskenduda pöördumisele oma pattudest ja pahedest ning enesekesksest elust Jumala poole, Jeesusele Kristusele keskendunud vooruslikule ja Jumala armust juhitud elule. Me püüame kõrvaldada kõik, mis meid selles elus segab ja seda pidurdab, teha kõik, mis seda soodustab. Suure Paastu lõpus, Kannatusnädalal ja Ülestõusmispühal meenutame ja pühitseme meile kingitud uue jumaliku elu keskseid saladusi – Kristuse lunastavat kannatust ja Ristisurma ja aurikast Surnuist Ülestõusmist. Need saladused on allikaks meie hingedesse ristimise sakramendi ja usu vooruse läbi istutatud uuele, päritolult jumalikule elule ehk vaimsele elule, mis on igavese elu ja igavese õndsuse varjatud reaalsuseks maises elus ja selle tagatiseks. Sellest vaimsest elust, selle olemusest, selle hoidmisest ja selle arendamisest, selle reeglitest ning seda ähvardavaist ohtudest ning eelkõige Jeesuse Kristuse, vaimse elu põhiautori pedagoogikast selle arendamisel tahaksin pühendada oma rekollektsiooni õpetuse.
Askeetlik teoloogia kui praktiline õpetus
Kristlase elu juhiks on Jumala ilmutatud usust valgustatud mõistus. Seda usku õpetab meile eelkõige ja põhiliselt korralik katoliku katekismus, mis peaks olema iga katoliiklase regulaarne lugemisvara. Katekismuse aga koostab või kiidab heaks Kiriku Õpetusamet, kes uurib ja selgitab Jumalikku Ilmutust teoloogiaks või usuteaduseks nimetatava teaduse vahendusel, mis on kõrgeim ja eksimatuim kõigist teadustest. Teoloogia on ka tähtsaim kõigist teadustest oma praktilise tähenduse ja mõju tõttu inimese elule. Selle teaduse üks harudest on askeetlik teoloogia või askeetika, milles teoloogid Jumaliku Ilmutuse alusel, Kiriku ja eriti pühakute aastatuhandete pikkuse vaimse elu kogemuse najal ja Kiriku Õpetusameti juhtimisel selgitavad vaimse elu reegleid ja põhimõtteid. Kes selle teaduse, ja rõhutan siin, kirikliku, see tähendab, Kiriku Õpetusameti juhatusel viljeldava teaduse ära põlgab, kuid sellegipoolest omab pretensioone mingi sügavama vaimse elu viljelemiseks, see riskib tõsiselt mitte ainult rappa, vaid ka igavesse hukatusse jõudmisega.
I – Vaimne elu
Mis on see vaimne elu, millest me räägime? Kõige lihtsamalt väljendades on see Kristuse elu ristimise ja usu läbi Kristuse Müstilise Ihu ehk Kiriku liikmeks saanud inimeses, nii et ta ei ela enam ise, vaid temas elab Kristus ja tema elab Kristuse läbi (Nii nagu elav Isa minu on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nii elab ka see, kes mind sööb, minu läbi – Jh 6:57; Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus – Gl 2:20). See elu ilmneb ja teostub Jumala armu läbi, mis annab inimese mõtetele, otsustele ja tegudele, kõigile võimetele ja tervele tema isikule hoopis uue ja kõrgema, Jumalale meelepärase kvaliteedi. Kristlase vaimne elu on osalus Jeesuse Kristuse lõpmatult täiuslikus, ülevas ja pühas jumalik-inimlikus elus: Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha (Jh 15:5).
Kristlase vaimse elu keskmeks on Jumala arm
Kristlase vaimse elu aluseks on arm, mis kujutab endast tema hinges olevat jumalikku elu Isast ja Pojast lähtuva Püha Vaimu tegevuse ja mõju kaudu. Seepärast võiks kristlase vaimset elu nimetada kooskõlas tõega ka armu-eluks, kui sellel mõistel poleks eesti keeles kahjuks hoopis teist laadi ja eksitavat tähendust.
Jumaliku armu puhul eristatakse kõigepealt pühitsevat armu, mis kujutab endast ristimise läbi Jumala adoptiivlapseks muutunud inimhinge püsivat kvaliteeti, ning aktuaalseid arme, mis kujutavad endast Jumala erilist abi mõistusele, tahtele ja teistele võimetele Jumalale meelepäraseks heaks tegevuseks ning hoidumiseks kurjast tegevusest. Seejärel valatud voorusi, millest esmased ja tähtsamad on teologaalsed voorused usk, lootus ja armastus, ning seitset Püha Vaimu andi. Kristlase vaimse elu liikumapanevaks jõuks on Jumala arm, kuid niiviisi, et iga tema mõte, otsus, soov, tegu või tegematajätmine, ehkki algatatud Jumala poolt, on tõepoolest inimese teadlik ja vabatahtlik tegu, see on tõeline inimlik ja tõeline jumalik tegu. Elada armus ei tähenda inimliku kaastöö või koostöö lakkamist, vastupidi, inimese intensiivne koostöö armuga on armu toimimise eeldus ja samas ka selle vili: Jumal on see, kes teis tegutseb, et te tahate ja toimite tema hea nõu kohaselt (Fl 2:13), kuni selleni, et enam meie ei ela, vaid Kristus elab meis ja meie Tema läbi (vrdl. Gl 2:20 ja Jh 6:57).
Esialgse õigluse seisund ja pärispatu-järgne seisund
Selle vaimse elu lähtepunktiks ja vundamendiks on küll inimese praegune loomulik seisund ehk pärispatu seaduse alune seisund, kuid selle seisundi tunnistamiseks ja sügavaks mõistmiseks on vaja tunnistada ja mõista inimsoo esialgset seisundit loomisel, mille kohta leiduvad tuhmid viited küll enamuse rahvaste religioosses pärandis, kuid mille saame selget tunnistust ainult Jumalikust Ilmutusest. Seda nimetatakse Paradiiisi esialgse õigluse seisundiks.
Hierarhiline kord kogu loodus ja inimloomuse võimetes
Kõik, mis Jumal lõi, lõi ta täiuslikuna nii endas kui ka selle suhetes teiste loodutega kui tervikuga, samuti Jumalaga kui esmaallikaga. Jumal lõi kõik hierarhilise korra alusel, mis ilmneb nii loodud asjade ja olendite sisemise korra kui ka nende omavaheliste suhete puhul. Ka inimese hinges valitses Jumala loomisakti läbi hierarhiline kord ja harmoonia. Madalam oli allutatud ülemale ja lasi end sellest juhtida. Ihu oli täiuslikult allutatud hinge juhtimisele, meeled ja kujutlusvõime tahtele, tahe oli juhitud mõistusest, mõistus valgustatud Jumala ja tema tahte täiuslikust tundmisest, Jumal elas armu läbi inimeses ja inimene elas Jumalas, alludes vabatahtlikult Jumalale ja teenides teda armastuses. Inimhinges, inimese hinge ja ihu vahel, samuti inimese ja Jumala vahel valitses täielik harmoonia, sest kõik oli korraldatud hierarhilise korra kohaselt ja selle tagajärjeks oli ka kord ja harmoonia terves looduses, samuti haiguste, kannatuste ja surma puudumine. Kahjuks inimsoo esivanemad, kandes vastutust terve oma järglaskonna eest, ei suutnud seda seisundit Jumalale osutatava kuulekuse kaudu hoida ja põlistada, ning kaotasid selle esialgse õigluse seisundi nii iseenda kui kõigi järglaste jaoks. Tagajärjena lõhkusid nad hierarhilise korra ja harmoonia nii iseenda loomuses, oma suhtes Jumalaga ja teiste loodutega ning terves loodud maailmas, mille ilminguteks on: üleloomuliku armu seisundi kaotamine, võimetus kuuletuda Jumalale ja sattumine Jumala armastatud laste seisundist Jumala vaenu ehk hukatuse laste seisundisse, mõistuse pimenemine ja tahte nõrgenemine, fantaasia, tunnete, meelte ja himude mäss mõistuse ja tahte vastu ning ihu suhteline allumatus hinge juhtimisele, harmoonia puudumine inimese suhetes ülejäänud looduga, lõpuks haigused, kannatused ja surm ning kõige selle krooniks orjus Saatanast ja surmajärgne igavene hukatus. Inimese elu, selle asemel, et olla suunatud Jumala teenimisele ja niiviisi iseenda olemuse ülimale täiuslikkusele, sai suuna egoismi pimedate ihade orjamisele, ehk kaasaegselt väljendatult, eneseteostusele.
Katoliku õpetuse kohaselt ei tähenda inimloomuse äralangemine Paradiisi esialgse õigluse seisundist küll inimloomuse täielikku korrumpeerumist ja olemuslikku muutumist, vaid ainult selle sattumist täiuslikust seisundist oluliselt halvemasse üleüldise korratuse seisundisse.
Inimese praegune seisund: pärispatu alune ja samas sellest lunastatud seisund
Jumal aga oma truuduses ja halastuses ei jätnud inimsugu sellisesse hukatuse seisukorda, saates inimkonnale Lunastajaks oma Poja Jeesuse Kristuse. Tema lunastav kannatus ja surm Ristil tõi meile ühtepidi mitte ainult vabastamise sellest hukatuslikust olukorrast ning esialgse õigluse seisundi taastamise selle kõige olulisemates momentides, vaid isegi oluliselt kõrgema ja täiuslikuma seisundi, sest Paradiisi esialgse õigluse seisundis ei olnud inimsugu veel osaline jumalikus elus ning neil polnud tõotust Jumala vahetule õndsakstegevale nägemisele. Samas aga jättis Lunastus alles enamuse pärispatu teisejärgulistest tagajärgedest inimsoole, sealhulgas ka armu läbi Lunastuse osalisteks saavatele inimestele, alles jäi ka inimhinges valitsev sisemine korratus ja nõrkus. Selle inimhinge sisemise korratuse järk-järguline korrastamine ja nõrkuse likvideerimine tugevuse suunas, selle tagasiviimine Paradiisi esialgse seisundi poole, ja teatud mõttes isegi selle ületamine koostöös Jumala armuga ongi kristlase vaimse elu põhiülesandeks, mida võib nimetada ka püüdluseks täiuslikkuse ehk pühaduse poole ja mille üheks keskseks elemendiks on askees ja selle eelistatavamaks ajaks Suur Paast.
Kes ei tunnista Pärispatu dogma reaalsust ega taha seda mõista, see ei mõista iseennast ega teisi, inimest üldse ja elu mõtet, see ei suuda mõista ka Lunastuse ja pühitsemise mõtet; see ei suuda täiuslikuks kasvatada end ise ega ka kasvatada teisi – ma mõtlen siin täiuslikuks Jumalale meelepärasuse ehk pühaduse mõttes, sest täiuslikuks selle maailma kriteeriumite kohaselt võib ta saada ilma selleta palju kindlamalt.
Hädavajadus arvestada Jumala seatud hierarhilise korraga inimeses ja inimese üle
Öeldust tuleneb üks oluline vaimse elu juhtpõhimõte: hädavajadus arvestada Jumala poolt inimloomusesse seesmiselt, nagu ka inimloomusele väliselt seatud hierarhilise korraga ja seda kõiges järgida, hoida ja tugevdada. Praktikas tähendab see, et kristlane juhindub usust valgustatud mõistusest, mõistusest valgustatud tahe valitseb fantaasia, tunnete, meelte ja ihade üle, hing ihu üle. Ainult sedaviisi saab Kristus valitseda inimese üle ja inimene Kristuse läbi olla iseenda peremees. Kui hierarhilise korra tipuna ei tunnistata Kristust, või kui ilmneb põhimõtteline korra pea peale pööramine madalamal tasemel, siis võib inimene pidada ennast küll iseenda peremeheks, kuid tegelikkuses on ta oma madalate ihade, avaliku arvamuse ja kõigi väliste tegurite, eeskätt aga Saatana ori, olgu ta sellest teadlik või mitte. Kes laseb ennast juhtida tunnetest, fantaasiatest või ükskõik millest, välja arvatud usu poolt valgustatud mõistusest, see laseb ennast juhtida pimedal, türannil, või veel kellelgi hullemal. Usk ning usust juhitud kristlase elu aga on alati kainelt mõistlik ehk ratsionaalne, nimelt üleloomulikult ratsionaalne, samas on see ka otsustuskindlalt ja tegusalt tahtejõuline. Seega: kristlase eluülesandeks on Kristuse armu abiga sisse seada kord oma ihus ja hinges: allutada ihu, meeled, tunded ja fantaasiad mõistuse ja tahte diktaadile, oma mõistus ja tahe aga Kristuse armastusväärsele ja leebele, kuid kindlale impeeriumile: Issand vaata minu peale ja halasta mulle, anna oma impeerium, ehk ainuvalitsus, oma lapsele ja tervenda oma teenijanna, see tähendab, Maarja, poeg! – nii palvetab Kirik liturgilises tunnipalves 90. psalmis. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea (lad. magus) ja minu koorem on kerge! (Mt 11.28-30).
Kristlase ülesandeks vaimses elus on sisemise korra ja harmoonia ehitamine võitluses, enesesalgamises ja Kristuse risti kandmises
Kuna Kristus tahtis lunastava armu tugevusega kõrvuti alles jätta inimese sisemise korratuse ja nõrkuse ning kõik sisemist ja välist võitlust tingivad asjaolud, siis saab see püüdlus inimese sisemise korra taastamise eest toimuda ainult pideva sisemise ja välimise pinge, võitluse ja kriiside olukorras. Kõiges selles on juhiks ja tegutsejaks Jeesus Kristus temale omase pedagoogika kohaselt, inimene kas laseb tal endas ja endaga tegutseda või arvab, et tegutseb Kristuse auks ja kiituseks ise ning läheb omadega rappa, ja mida innukamalt oma isepäisuses, seda sügavamale. Juhendiks Kristuse pedagoogika mõistmisel on kristlik askeetika, juhtideks vaimulikud ja pihiisad ning vaimse elu teatud tasemest alates on vajalik ka vaimulik isa või vaimulik juht, kellele tuleb täielikult kuuletuda, seda eriti kriisiolukordades. Kristlase vaimse kasvamise meetodiks on enesesalgamine ja enesesuretamine, millest lihasuretamiseks nimetatud tegevus on ainult väike ja alam osa. Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle (Lk 9:23-24). Mida vähem oma Ego, seda rohkem Kristust, ning mida rohkem Kristust, seda rohkem inimisiksust, sest seda vabamalt, täiuslikumalt ja õnnelikumalt inimene hakkab elama – see on elu kaotamise ja uuel ning kõrgemal tasemel taasleidmise kristlik paradoks, mis võib olla nii mõnelegi küll mõistuslikult ilus ja innustav, kuid selle tegelik mõte ja tõelisus kõigi nii kibedate ja hirmutavate kui ka magusate ja ülendavate aspektidega ilmneb alles elluviimises. Kes ei taha kanda Kristuse risti, see tähendab, vabatahtlikult ja ajapikku koguni meeleldi kanda oma risti koos Kristusega ja teda järgides, see peab seda ikkagi vastumeelselt kandma, või siis selle all nurisedes, sageli meeleheiteni sajatades ja märatsedes lamama ja sellist risti nimetab püha Katariina Sienast siis Saatana ristiks. See on tegelikult üks ja sama rist, selle inimese isiklik rist, mis omandab kardinaalselt erineva tähenduse, raskuse ja lõppväärtuse ainult sõltuvalt inimese suunatusest selle kandmisel kas Kristuse poole või Temast eemale. Kui inimene ei hakka endas Jumala armu abiga korda looma, õieti, kui ta ei lase ainsal kompetentsel Õpetajal, Arstil ja Kasvatajal Jeesusel Kristusel endas korda luua, siis matab temas leiduv korratus ta ristina enda alla. Või mis on tegelikult veel hullem, see korratus laseb tal enesekeskses elunautimises ja eneseteostuses suhteliselt mugavalt elu lõpuni oleskledes oma elupäevad mõttetult ära kulutada ning mõttetuse lõppvaatuses Põrgusse kukkuda.
II – Takistused vaimse elu arengu teel
Vaimsel elul on palju takistusi, millest mõned teevad vaimse elu praktiliselt võimatuks, kuna röövivad jumaliku armu, teised aga on selle arengule takistuseks. Tooksin siin esile need, mis on eriti aktuaalsed kaasajal.
Liberalism
Esimese takistusena tuleb mainida liberalismi. Teoreetiline liberalism tingib teoloogia valdkonnas tingib nn. praktilise liberalismi e. kõikelubatavuse moraali ja lodevuse askeetika valdkonnas. Liberalismi ilminguks mõistuse tasemel on relativism tõe küsimuses ning usutõdede ja moraalinormide valikuline ja subjektiivne käsitlemine oma äranägemise kohaselt, see tähendab ühtesid Jumala ilmutatud ja Kiriku õpetatud tõdesid aktsepteeritakse ja usutakse, teisi aga peetakse iganenud ja reformimist vajavateks arusaamadeks, samamoodi moraalinormidega. Mugavaid asju aktsepteeritakse ehk „usutakse“, valitsevate vaimsete moevooludega vastuolus olevad õpetused aga heidetakse oma mugavuse pärast kõrvale. Niimoodi tõstetakse isiklik mõistus kohtunikuks vahetult Kiriku Õpetusameti autoriteedi taga oleva Jumala absoluutse autoriteedi üle, kes ei saa ise eksida ega teisi eksitusse viia (Vatikani I Kirikukogu, dogm. konst. Dei Filius), tehakse surmapattu usu vooruse vastu. Usu vooruse kaotamisega kaotatakse aga terve üleloomulik elu endas, sest see ei saa eksisteerida ilma usuta kui õigeksmõistmise ja üleloomuliku elu vundamendi ja juureta (Tridenti Kirikukogu, dekreet õigeksmõistmisest). Sellega lakkab inimene olemast ka Kiriku kui Kristuse Müstilise Ihu elav liige teoloogilises mõttes, sest definitsiooni kohaselt on Kirik usklike inimeste ühendus, ehkki ta võib edasi olla selle surnud liige sotsioloogilises mõttes. Seepärast esimene ja fundamentaalne asi, mida igal usklikul tuleb endas kaitsta ja mille eest hoolt kanda, niisamuti nagu preestritel ja piiskoppidel, on terviklik katoliku usk ja selle õige mõistmine, sest kui see on kadunud, on kadunud kõik, see tähendab jumalik vaimne elu.
Me peame uskuma kõike terviklikult ja eranditeta, mida Kirik usu ja moraalitõdedest Jumala poolt ilmutatuna õpetab, sest ainult nii on meis olemuse poolest üleloomulik, teoloogiline usu voorus, ainult nii tunnistame me Jumala tõeseks ja osutame talle mõistuse ja tahte kuulekust. Kes valib tõdesid ja lükkab teadlikult tagasi ühe või teise moraalitõe, ei lükka tagasi mitte ainult üht või teist ideed, vaid ka vahetult iga tõe taga seisva Jumala autoriteedi: Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes. Sest see, kes ütles: «Sa ei tohi rikkuda abielu!», ütles ka: «Sa ei tohi tappa!» Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled Seadusest üle astunud. (Jaak 2:10-11). Nagu moraalikäskude puhul, nõnda kehtib see tõdemus ka usutõdede suhtes. Seepärast on hoolitsus usutõdede süvendatud tundmaõppimise ja usu terviklikkuse säilitamise eest hoolitsus oma vaimse elu valguse hoidmise eest, selle elu arengu ja oma hinge päästmise eest. Seejuures ei tohi unustada tõsiasja, et usk on loomult Jumala arm ja selle säilitamise eest elu lõpuni tuleb regulaarselt palvetada.
Liberalism ja relativism tõe küsimustes on otseselt seotud ka liberalismi ja relativismiga moraaliküsimustes, mille puhul mängib rolli nõrk ja oma mugava status quo hoidmisele fikseeritud tahe. Moraalse liberalismi väljendusteks on enesega rahulolu, mugavus, oportunism ja selgrootus ja moraalne lodevus. Liberaal moraaliküsimustes pole suuteline Kristuse järgimiseks oma risti kandmisel, ta pole suuteline enesesalgamiseks ja eneseohverduseks, ning deserteerub usustaganejana harilikult esimese suurema ohu puhul kristlastele. Kõik põhjusel, et liberalism on üks egoismi ja uhkuse pehmeid vorme. Loomulikult pole sellise hoiaku puhul üleloomulik vaimne elu üldse võimalik või siis vegetatiivsel minimaaltasemel.
Religioosne subjektivism
Teiseks ohuks vaimse elu arengule või olemasolule üleüldse on religioosne subjektivism, mis on väljenduseks inimeses sügavalt juurdunud enesekesksusele ja egoismile. Ego ja Kristus aga ei saa ühes hinges koos valitseda. Kust inimese Ego keeldub lahkumast või vähemalt järk-järgult ennast koomale tõmbamast, sealt lahkub Kristus. Religioosne subjektivism on enesekeskne, oma tunnetele ja religioossetele elamustele keskendunud ning kõike religioosset enesekesksest perspektiivist hindav hoiak, mis on kaasajal katoliku Kirikus, rääkimata definitsiooni poolest subjektivistlikest protestantidest, veelgi laiemalt levinud kui liberalism ja relativism. See on samamoodi hukatuslik vaimsele elule, sest see tähendab enese otsimist religioonis ja Kristuse ärakasutamist, selle asemel, et rakendada ennast Kristuse teenistusse ja otsida kõiges Kristuse au. Religioosne subjektivism teeb inimese võimetuks eneseohverduseks ja suurteks tegudeks Kristuse auks, muudab ta Kristusele praktiliselt kasutuks naudisklejaks. Kristliku vaimse elu imperatiiv on täielik ja tingimusteta ohverdumine ja pühendumine. Kristuse mõistujutt pärleid otsivaist kaupmehest ütleb, et kui ta leidis hinnalise pärli, müüs ta maha kõik, mis tal oli ja ta ostis selle. Kes ihnsalt külvab, see vähe lõikab, kes heldelt külvab, see ka heldelt lõikab.
Religioosne subjektivism on orienteeritud enamasti meeltele, tunnetele ja kujutlusvõimele ning nõuab religioosselt praktikalt, palvelt ja eriti liturgialt tugevaid meelelisi vahendeid ja emotsionaalseid läbielamisi, selle asemel, et olla mõistuse ja tahte juhituna vaimulikult tähelepanelik ja innukas, kuid samas kaine ja tasakaalukas, kaines joobumuses, nagu kõlab askeetlik väljend. See on pühakute kogemusele toetuv katoliku askeetika kindel õpetus, et Jumala tegevust hinges ei saa tunnete ega meeltega kogeda, sest Jumal on vaim ja tegutseb enamasti vaimsel viisil mõistusele ja tahtele. Seda ei tohigi tahta niiviisi kogeda, vastasel juhul hakkab inimene egoistlikult otsima Jumala tröösti, n.ö. vaimulikku kompvekki, mitte Jumalat ennast. Jumala tegevust hinges saab kogeda ainult selle tegevuse mõistusega haaratavatest headest tagajärgedest ning kui vahetevahel kaasneb sellega meeleliselt tuntav trööst, siis ei kuulu see asja olemuse juurde. Jumalik pedagoogika eesmärgiks on nimelt, et me ületaksime meeltele ja tunnetele orienteeritud mõtlemise ning siseneks vaimse elu valdkonda, mis toimib puhtast usust valgustatud kaine mõistuse ja tahte pingutuse tasemel. Sest minu õige elab usust (Rm 1:17). Seega pidada religiooni või jumalateenistuse täiuslikkuse, veenvuse, atraktiivsuse ja tõesuse kriteeriumiks oma subjektiivsete religioossete elamuste vajaduse rahuldamist, nagu oleks üldse olemas mingid nn. „religioossete vajadused“, see tähendab rakendada Jumal oma väikse Ego teenistusse ja vaadata Jumalat konna perspektiivist. Selge on see, et tõeline Jumal sellisele vaatenurgale ei allu ja ainus, mis sellisest perspektiivist näha võib, on iseenda nägu puuslik. Mõelge seda, mis on Kristuse, mitte teie meele järgi, kutsub üles apostel.
III – Kristlase vaimne elu kujutab endast allumist Jumala pedagoogilisele kavale
Kristus puhastab inimese Egost
Tulles tagasi inimloomuse ja hinge võimete seesmise hierarhia ning enesesalgamise ja Kristuse valitsemise juurde, tuleb mainida, et Kristuse pedagoogika eesmärgiks on esmalt inimese madalamate võimete, ihade, meelte, tunnete ja kujutlusvõime puhastamine ja allutamine mõistuse ja tahte diktaadile. Seda nimetatakse lihasuretamiseks. Seejärel mõistuse ja tahte puhastamine ja allutamine puhta usu valgusele ning tahte kujundamine täiuslikku kooskõlla Jumala tahtega – see on Ego lõplik suretamine, kuni mitte enam inimene ei ela, vaid Kristus elab inimeses ja inimene Tema läbi. See kõik toimub kriiside ehk meelte ja vaimu öö läbi, kus inimese juhiks ei saa mingil juhul olla tunded ja läbielamised, ei midagi subjektiivset, vaid ainult puhtast usust valgustatud mõistus; tema ainsaks hoiakuks kaine tahteotsus püsida truult raskustes ning täita kõigest vastumeelsusest hoolimata truult oma religioosseid kohuseid. Sest minu õige elab usust (Rm 1:17); Kes peab vastu lõpuni, see pääseb (Mt 24:13). Raskemates mõistuse ja tahte kriisides aga tuleb aga allutada oma mõistus ja tahe pihiisa või vaimuliku isa poolt öeldule. Liberaalid ja religioossest subjektivismist juhinduvad inimesed langevad Kristuse pedagoogika kursuse läbimisel välja juba esimeste tõsiste katsumuste ja kriiside ajal. Ning neil veab veel kohutavalt, kui nad võivad tegemata jäänu tasa teha ja puhastamata jäänu puhastada pikas ja raskes puhastustules. Kes sellist surma läbi ei tee, ei saa ka uuesti sündida ja uuel tasemel elada.
Töösuunaks enesesalgamine
Kristlase vaimne elu aktiivne pool algab, jätkub ja areneb enesesalgamisega kõiges, alates oma ihade allutamisest ja jumaliku korra alla ohjeldamisest kuni mõistuse kindla allutamiseni usu valgusele ja tahte allutamiseni Kristuse tahte alla. Enesesalgamine peab olema valmis suuremeelse eneseohverduseni Jumala auks ja kiituseks ja hingede päästmiseks kuni oma elu andmiseni. Püha Theresia Lisieux’st ütles, et ta on valmis andma oma elu väikseimagi usutõe või kirikliku tseremoonia eest. Nii mõnigi tolerantne ja relativistlik liberaalne katoliiklane võib pidada seda religioosse fanatismi ilminguks, mis sellest – õnnelik juba maises elus, õnnis taevas ja pühak Kiriku austuses on Theresia , mitte liberaalkatoliiklane.
Töösuunaks eneseohverdamine
Enesesalgamise ja Kristuse järgimise konkreetseks väljenduseks on oma igapäevase risti, st objektiivsete kohustuste, eelkõige aga Jumaliku Ettehoolduse poolt saadetud kannatuste ja katsumuste kandmine Kristuse vaimus. Et seda suuta, peab aga inimene ise ilmutama ja harjutama eneseohverduse vaimu kõiges, millal ja milles võimalik. Esmalt pühal Missaohvril end Kristuse ohvriga ühendades ja Kristusega vaimselt Jumal isale kaasohverdades, pidades muidugi meeles, et Jumal tahab ainult puhast ja veatut ohvrit. Peame meeles, et Missa on esmalt ohvriakt ja sellel osalemise põhivormiks ilmikute poolt on vaimne eneseohverdus. Selle eneseohverdamisakti väljenduseks on Suscipiat-palve offertooriumi lõpus ja see jätkub missakaanoni ajal, jõudes ühenduseni jumaliku ohvri ja ohvripreestriga Pühas Kommunioonis. Ärgu olgu see ühendus nagu tule ja jää, vee ja kivi ühendus, vaid tõeline mõistuste ja tahete ühendus. Eneseohverdus kristlase elu aktiivse vormina peab aga jätkuma igapäevase elu raskuste kandmises, oma igapäevaste kohuste täitmises, eriti aga Jumaliku Ettehoolduse poolt saadetud kannatuste ja moraalsete väljakutsete vastuvõtmises, samuti teiste inimeste puuduste, ebaõigluse ja kurjuse talumises ning kõige selle eest nende nimel ja nende eest hüvituslikult ja lepituslikult kannatades või paludes.
Töösuunaks voorustes kasvamine ja pahedega võitlemine
Peamiseks praktiliseks ja igapäevaseks tööks, millest ilmneb kas kristlase vaimses elus toimub areng või on see võrreldav tühikäigul töötava mootoriga, on tema regulaarne järjekindel ja metoodiline hoolitsus voorustes kasvamise ja pahedega võitlemise eest. Voorused on teatavasti pikaajalise harjutamisega omandatud võimed teha head kiiresti, meeleldi ja pikemalt kaalutlemata; pahed seevastu pikaajalise praktiseerimisega omandatud harjumused teha kurja kiiresti, meeleldi ja pikemalt kaalutlemata.
Vooruste kasvatamine ja pahede väljajuurimine on väga konkreetne töö, mis nõuab praktilist meelt ja järjekindlalt rakendatud konkreetseid vahendeid nagu regulaarne palve, südametunnistuse eksam, piht ja vabatahtlikud patukahetsus-, karistus- ja lepitusteod üle pihil määratud patukaristuste. Enesepiitsutamiseks pole kaasaja nõrk katoliiklane küll kuidagi valmis, kuid arvestades patte, millesse tal on võimalus sattuda ja mida ta kindlasti teeb, pole selline hüvitus sugugi liigne. Kuid just sellepärast, et ta ennast ei piitsuta, kuigi peaks, on ta nii nõrk ning tema patuteadvus on nii tume ja tuim, et ta peab oma suurimaks põhipaheks näiteks suitsetamist. Vooruste omandamine ja kasv nendes, mis on pöördvõrdelises seoses pahedes nõrgenemisega, nõuab suurt teadlikkust, tahtejõudu ja kainet hinnangut ning pole võimalik ilma usutõdede ja moraali käskude tundmiseta, armu abita, sakramentide toeta ning pihiisa või vaimuliku isa juhtimiseta. Seal, kus vooruseid ei kasvatata, seal kasvavad pahed ise, sest viimased on isekasvav umbrohi, voorused aga regulaarset hoolitsemist ja kastmist vajavad kultuurtaimed
IV – Vahendid arengu tagamiseks vaimses elus
Pideva arengupüüdluse puudumine ja paigalseis vaimses elus tähendab inimeses pärispatu tagajärjel allapoole ja tagasisuunas kalduva inertsi tõttu juba iseenesest tagasikäiku ja mandumist. Arengu kindlustamiseks on mitmesuguseid vahendeid, osa neist sai juba eelnevalt hädavajalike vaimsete hoiakute ning tööülesannete näol juba mainitud. Ükskõik, mida katoliiklane oma vaimse elu arengu kindlustamiseks aga ka ei kasutaks, tehku ta seda regulaarselt ja järjekindlalt, sest ainult järjekindlus ja regulaarsus on kooskõlas vooruste kui järjekindla harjutamise tulemusena saavutatud püsivate võimete loomusega. Nendeks regulaarseteks praktikateks peab olema individuaalne palve vähemalt lühikese hommikupalvena, millega Jumala kiituseks ja hinge päästmiseks veedetavat päeva alustatakse ja sisse pühitsetakse ning õhtupalvena, millega see lõpetatakse ja Jumalale pühendatakse, teda kõige hea eest tänatakse ja halva eest talt andestust palutakse, võimaluse korral lühikese südametunnistuse eksamiga. Samuti regulaarne sakramentaalne praktika pihi, eriti aga püha Missaohvri kui eneseohverdusliku armastuse kooli näol. Samuti regulaarne perekondlik ühispalve, kus võimalik, mis kindlustab inimest kaasajal levinud üdini vale religioosse individualismi vastu, kindlustab perekonna ühtsust ning kaitseb lapsi nende röövimise eest perekondadelt, Kirikult ja Jumalalt ja nende zombistamise eest televisiooni, Interneti, arvutimängude, reklaami ja massikultuuri virtuaalse reaalsuse poolt.
Regulaarsus ja järjekindlus
Vahendid ja nende kasutamise sagedus võivad olla erinevad sõltuvalt objektiivsetest asjaoludest, kuid mis on hädavajalik, on nende kasutamise regulaarsus, järjekindlus ja truudus oma kohustustele Jumala vastu, samuti kindlus põhimõtetes, alates usust ja lõpetades ranguse ja nõudlikkusega enese vastu. Järjekindluse truu säilitamine oma religioossetes kohustustes on eriti oluline igat inimest Jumaliku pedagoogika plaani kohaselt tabavate vaimse elu kriisi aegadel, see on põhiline, mida Jumal neis katsumustes ja puhastustes inimeselt nõuab. Kes peab vastu lõpuni, see pääseb (Mt 24:13).
Ilma igasuguste kohustusteta, vastutusteta ja nõudmisteta meelelahutuslik klubiline kristlus või juhuslikult harrastatav paari-pühapäeva-ja suurpüha-kristlus, nagu see väljasurevate Lääne-Euroopa rahvaste ja nende väljasurevate kirikute eeskujul ka siin Eestis levinud on, ei too mingit kasu, see on pigem hukatuslik, sest see on enese ja teiste eksitamine ning oma kõrge kutsumuse ja nime häbistamine.
LÕPETUSEKS. Kristlikult realistlik tõsine ellusuhtumine ja patukahetsus
Ning lõpuks pean vajalikuks viidata sellele, et praegune Suur Paast võib olla üheks viimastest rahuliku ja vabatahtliku patukahetsuse, hüvituse ja lepituse aegadest, sest kõikide märkide ja tunnistuste järgi oleneme me sisenemas aega, mil Jumala poolt Jumalaema Neitsi Maarja kaudu Fatimas ettekuulutatud karistused inimkonna keeldumise tõttu oma pattudest pöörduda ja; Jumalaema nõudmiste mittetäitmise ning üha süveneva moraalse dekadentsi, ususttaganemise ja Kristus-Kuninga universaalse valitsemise vastu suunatud mässu laienemise ja süvenemise tõttu nõuavad viimaste ja kõige rängemate ettekuulutatud karistuste täitmist. Üleüldise heaoluparadiisi, maailmarahu, vabaduse, võrdsuse ja vendluse ja piiramatute inimõiguste fatamorgaana ei kesta enam kaua, see on kohe-kohe lõppemas. Seepärast on ülim aeg pöörduda, kahetseda patte ja tuua hüvitust ja lepitust nii enda kui ka nende eest, kes seda veel ei tee, et nii meie kui meie ligimesed elaksid selle karistuse üle vähemalt kahjuta oma hinge igavesele saatusele, kui kahju ihule ei anna vältida.