Dr. phil & dr. theol. Paweł Milcarek
Dr. phil dr. theol Paweł Milcarek 2013. a. Tallinnas XVI TriaLogose festivali teadussessioonil
TÄIELIKUST PSALMIDE RAAMATUST
KERGEMA PSALMIDE RAAMATUNI.
Vaade liturgiareformi dünaamikasse XX sajandil
psalmidepalve näitel
Dr. Paweł Milcareki ettekanne XV festivali TriaLogos
teadussessiooni raames 2013. aastal
Psalmid on asendamatu element Kiriku palves ning nad moodustavad põhilise osa Kiriku igapäevases missavälises liturgilises palves, nn. “tunnipalves”. Nad moodustavad ka liturgia vanima osa – seda nimelt selles mõttes, et ainult psalmide kohta võime täie kindlusega öelda, et nad kuulusid Jeesuse maises elus Tema isiklike palvete hulka. Nende asetus psalmide raamatus on jälg Esimese Lepingu aegse liturgia korraldusest, mida just nimelt psalmide vallas esimesed kristlased ja esimeste sajandite Kirik käsitlesid oma pärandvarana.
Psalmid olid algusest peale Kiriku priviligeeritud ja asendamatu vahend, et viia ellu apostlite soovitust „lakkamatult palvetada”, mida näiteks kõrbeisad täitsid peaaegu sõna-sõnalt, või siis vähemalt korrapärastel palveaegadel nii päeval kui öösel. Paljude sajandite jooksul kujutasid jumalateenistusel kasutatavatesse raamatutesse kindla korra järgi paigutatud ja terve kristliku maailma päevarütmi määravatel aegadel palvetatavad psalmid peamist toetuspunkti nii vaimulike kui ka ilmikute palvele. Aja jooksul aga hakkasid neid rahvalikus vagaduses varjutama kas Ave Maria ja Pater Noster palvete ekvivalendid või asendas neid terve hulk privaatseid jumalateenistusi ja vagadusharjutusi ning psalmid jäid breviaari kujul ainult preestrite ja orduinimeste igapäevaseks leivaks.
Sel viisil sai uusajal breviaarist vaimulikkonna põhipalve ning ning kristliku ühiskonna kollektiivsesse kujutlusse talletus – loomulikult ladina keeles, kuid üha sagedamini „privaatselt”, näiteks põllul või aias – breviaari palvetava preestri vaatepilt kui vaimulikukutsumusele eriomane tunnus. Veel enam: ehkki ilmikud üldjuhul enam breviaari kätte ei võtnud, olid nad kindlalt veendunud, et see kujutab endast preestrite vaimuliku viljakuse garantiid. Pole midagi imestada, et preestrite kahtlase vaimuliku seisundi kohta läksid käibele iroonilised märkused, nagu näiteks väljend preestri kohta, kes „konjakist ei keeldu ja breviaari ei palveta”[1]. Breviaar oli seega nii vaimuliku privileeg kui kohustus.
Kui me tahame järgida Rooma Breviaari ning üksikasjalikumalt psalmide raamatu kui selle „südame” uusaegsete reformide rada, peame kõigepealt küsima, milline oli see breviaar, mida hoidis käes rooma-katoliku riituse preester XIX ja XX sajandi vahetusel. Sellele küsimusele pole raske vastata: kindlasti pidi see olema p. Pius V poolt 1568. aastal kodifitseeritud Rooma Breviaar, mis lähtus paavst Urbanus VIII valitsemisajal 1631. aastal välja antud ning viimati paavst Leo XIII poolt uuendatud tüüpväljaandest[2].
Sel „Tridenti” breviaaril on aga märksa pikem ajalugu, kui seda võiks senise informatsiooni põhjal eeldada. Nimelt sarnaselt 1570. aasta Rooma missaaliga piirdus ka Tridenti Kirikukogu järgne Rooma Breviaari reform põhimõtteliselt paavstliku Rooma kohalikus kirikus kinnistunud palvereegli edasiandmisega tervele Kirikule. Püha Pius V breviaari kondikava, nimelt tema psalmide raamat, ei erinenud peaaegu mingilgi määral Rooma tunnipalve vanimatest meile teadaolevatest kujudest, mis pärinevad V ja VI sajandist.
Vastavalt pikaajalisele traditsioonile, millele polnud rooma riituses alternatiive, oli psalmide raamat jaotatud ühe nädala peale, ehkki mõned psalmid tulid retsiteerimisele peaaegu iga päev. Pius V kavatsuse kohaselt pidi ühenädalase psalmoodia põhiskeem olema tunnipalve jumalateenistuse peamiseks sisuks, seepärast muutis ta ühelt poolt mittekohustuslikuks votiivse iseloomuga teenistused, nagu näiteks väike teenistus Pühimale Neitsile Maarjale, teiselt poolt aga piiras tugevasti pühakute mälestuse tähistamist.
Preester, kes palvetas Rooma Breviaari XIX sajandi lõpul või XX sajandi alguses, kasutas just nimelt seda “Tridenti” liturgilist raamatut, mis sisaldas püha Gregoorius Suure ja püha Pius V psalmide raamatut. Sellest hoolimata pole meil paradoksaalsel viisil sugugi kerge kindlaks teha, kuidas konkreetselt nägi välja tema breviaaripalve. Nimelt sajandite jooksul, mis möödusid 1568. aastast kuni belle époque’i loojanguni, ilmnesid mitmed tegurid, mis tegid breviaari palvetamise väga keeruliseks.
Esimese tegurina tuleb mainida pühakute mälestamiste arvu pidevat kasvu liturgilises kalendris ning jooksva tunnipalve teenistuse üha ulatuslikumat allutamist nendele mälestamistele, mis kõige sagedamini olid määratletud mõne skeemiga Commune Sanctorumis (pühakute ühistes tekstides). Psalmide valdkonnas tähendas see täieliku psalmide raamatu asendamist pühadeks määratud psalmide märksa kitsama valikuga. Pühakute austamise domineerimist põhjustas uute pühade ja mälestuspäevade pidev lisandumine ning selle lõpptulemus polnud piisavalt läbi mõeldud ega kontrollitud.
Sellele tegurile lisandus XIX sajandi lõpus midagi, mis juba sügavalt muutis tunnipalve teenistuse loogikat ennast. Nimelt juhindudes murest, et breviaaripalve ei kujutaks endast vaimulikkonnale liigset koormat, andis Leo XIII 1883 välja üleüldise induldi, mille alusel pea igal liturgilise aasta perioodil võis jooksva tunnipalve teenistuse asendada nädalapäevade kaupa ärajagatud votiivsete tunnipalvete teenistusega (esmaspäeval inglite, teisipäeval apostlite, kolmapäeval p. Joosepi, neljapäeval Euharistia, reedel Issanda kannatuse ja laupäeval Pühima Neitsi Maarja Patusüüta Saamise auks)[3].
Võttes arvesse tolleaegse liturgiliste pühade süsteemi keerulisust, võib arvata, et luba palvetada nädalapäevade vältel kindlas järjekorras kindlaid ja selgelt pühendumuslike teemadega votiivseid tunnipalve teenistusi pidi oma lihtsuse ning korra mällutalletamise kergusega kujutama endast väga ahvatlevat võimalust. Kuid nii esimene kui ka teine lahendus viis Laudese puhul pideva pühapäevaste psalmide ning Vespri puhul väga sagedase erinevate pühapäevaste psalmide palvetamiseni. Niisiis kasutati tegelikult ainult väikest osa psalmide raamatust ning sellestki suuremat osa palvetati harva, samas kui napp umbes kümne psalmi suurune valik oli pidevas kasutuses.
Kuid breviaari psalmide raamatut ei allutatud sel ajal mingile põhimõttelisele kitsendamisele – teoreetiliselt hõlmas see ikka 150 psalmi, mis tuli ära palvetada ühe nädala jooksul.
Probleem ei seisnenud tegelikult ainult psalmide raamatu kvantitatiivses kitsendamises. Sagedase erinevate communio’te (ühiste palvetekstide) ja votiivsete tekstide kasutamise tõttu taganes iganädalasel tunnipalve teenistusel järgimisele kuuluv psalmide raamatu „objektiivne” kord erinevate „subjektiivsete” valikute ees: selle asemel, et retsiteerida psalme raamatus esinemise järjekorras, ilma nende erilise valimiseta teema ja meeleolu järgi, palvetati neid kõige sagedamini just nimelt mingite spetsiifiliste teemade või hoiakute põhjal tehtud valikutest lähtudes.
Enneolematu ümberkorraldus:
„psalmide raamatu uus korraldus” aastast 1911
Sellise olukorra ees seisis püha Pius X, kes valitses paavstina 1903. aastast. Olles veendunud vagaduse õhutamise ja kujundamise hädavajalikkuses Kiriku liturgia kaudu, asus ta tooma esiplaanile neid liturgilise pärandi põhistruktuure, mis olid pea täielikult ajalooliste kihistuste varju jäänud. Selles töös põimusid tihedalt kaks juhtideed: liturgiliste aegade ja pühapäevade primaarsuse taastamine liturgilises aastaringis ning terve psalmide raamatu iganädalase palvetamise põhimõtte tagasitoomine praktikasse. Meid huvitab siin teine juhtidee.
1911. a. 1. novembril välja antud apostellikus konstitutsioonis Divino afflatu[4] meenutab püha Pius X iidset seadust, mis soovitab, et vaimulikkond palvetaks nädala jooksul terve psalmide raamatu. Paavst pöörab tähelepanu oma kavatsusele hoolitseda selle eest, et iganädalase terve psalmide raamatu retsiteerimise taastamine ei tooks kahju pühakute kultusele ega teeks vaimulikkonnale tunnipalve teenistuse kohustust raskemaks, vaid pigem kergemaks. Sellise kavatsusega kutsus paavst ellu „õpetatud ja töökatest meestest” koosneva komisjoni, mis pidi ette valmistama „psalmide raamatu uue korralduse”.
Selle ümberkorralduse tulemusena Püha Isa „tühistab selle psalmide raamatu korralduse, mis on täna Rooma Breviaaris” ning „keelab täielikult selle kasutamise” alates 1913. a. jaanuarist. Käskides sellest ajast kasutada „psalmide raamatu uut korraldust”, ähvardab paavst karistustega neid, kes sellele korraldusele ei peaks alluma, ning võtab kokku:
„Teadku, et selle tähtsa teenistuse [igapäevase kanoonilise tunnipalve palvetamise] kohustuse täidavad nad üksnes siis, kui nad võtavad vastu selle meie seatud psalmide raamatu korralduse.”
Praktikas leevendati selle korralduse karmust indultide abil, mis lubasid kasutada „psalmide raamatu vana korraldust“ breviaari privaatse palvetamise puhul.
1911. aasta „uus psalmide raamatu korraldus” kujutas endast ilmselgelt psalmide raamatu senise, p. Pius V Rooma Breviaaris olnud korralduse radikaalset katkestamist. Hoolimata järjepidevuse säilitamisest näiteks vespri psalmide puhul, oli see breviaaripsalmide korraldus faktiliselt uus. Veel enam, see oli uudne ka varasemate, rooma riituse Tridenti Kirikukogu eelsete arenguetappidega võrreldes. Jõudes uurimisega isegi vanimate meile tuntud rooma riituse psalmidekorralduse versioonideni, mis pärinevad V-VI sajandist, tuleb meil kinnitada, et mitte kuskilt ei leia me alust ega eeskuju 1911. aasta psalmide raamatule, samas kui eksisteerib ilmne järjepidevus nende iidsete vormularide ja 1568. aasta breviaari vahel.
Tuleb öelda, et rooma riituses pole psalmide arv pühapäeva või argipäeva Matutiinis kunagi langenud alla 12; et Laudeses oli põhimõtteliselt 8 psalmi ning nende seas pidevalt kolm Laudate psalmi[5] ning alates VI sajandist pea iga päev 50. psalm; et Prima ja ülejäänud väiksemate tundide palves domineerisid terve nädala jooksul 118. psalmi osad; ning et Kompletooriumis oli algusest peale terve nädala vältel kolm kindlat psalmi (4, 90 ja 133). Kõikides nimetatud punktides viis 1911. aasta psalmide raamatu korraldus sisse täiesti uued lahendused, rohkem või vähem radikaalselt eemaldudes rooma riituse tunnipalve teenistusele omasest traditsioonist.
See väga vastuoluline samm võeti ette sellepärast, et selle ajastu vaimulikkonda valdas “ülekoormatuse” tunne. Seega püüti seda koormust vähendada psalmide raamatu uue korralduse abil, juhindudes põhimõttest, et ühe nädala vältel ei palvetataks ühtegi psalmi põhimõtteliselt rohkem kui üks kord[6]. Püha Pius X breviaarireformi võib niisiis käsitleda kui tunnipalve teenistuse kohaldamist tüdimusega võitlemisest tekkinud muutuse soovile.
Võttes kokku need ümberkorraldused, kinnitas väljapaistev tunnipalve ajaloo tundja isa Robert Taft SJ:
„Igaühe jaoks, kes omas mingit tunnetust tunnipalve teenistuse ajaloo suhtes, kujutas see endast šokeerivat eemaldumist üleüldisest kristlikust Traditsioonist”[7].
Psalmide raamat professorite järgi:
1945. aasta „uus ladinakeelne psalmide tõlge”
Veidi rohkem kui kolmkümmend aastat pärast „psalmide raamatu uue korralduse” sisseviimist p. Pius X poolt tõi paavst Pius XII liturgilisse kasutusse psalmide uue ladinakeelse tõlke.
25. märtsil 1945 välja antud motu proprios In cotidianis precibus[8] mainib paavst kõigepealt, ehkki üldsõnaliselt, Vulgata psalmide tõlke ebatäiuslikkust ja puudusi. Dokumendi ridade vahelt võime justkui välja lugeda, et need puudused muutuvad üha talumatumaks võrdluses uute tõlgetega, mille tegemisel on arvesse võetud arengut iidsete keelte tundmises ning kaasaegse tekstikriitika meetodites. Paavst annab endale aru Vulgata psalmide raamatu sügavast juurdumisest kristlikus traditsioonis ning sellest, et selle tõlke keel on avaldanud sügavat mõju sellele, kuidas on kommenteerinud psalme kirikuisad ja Kiriku doktorid. Kuid („mitte väheste”) preestrite ootused ning õpetlaste, piiskoppide ja kardinalide ettepanekud veensid Püha Isa selles, et tuleb anda korraldus „valmistada psalmide raamatu uus ladinakeelne tõlge” sellisel viisil, et see ühelt poolt täpselt ja annaks ustavalt edasi originaalteksti tähendust, teiselt poolt aga võtaks niipalju kui võimalik arvesse „auväärt Vulgatat” ja teisi iidseid tõlkeid ning hindaks nende erinevusi tekstikriitika põhimõtete alusel.
Edasi loeme, et uue tõlke on Paavstliku Piibliinstituudi professorid „vajaliku hoolega ja kohusetundlikult” juba valmis teinud. Seoses sellega annab paavst selle tõlke „kõikide nende käsutusse, kes on seotud igapäevase tunnipalve palvetamise kohustusega” ja lubab neil seda „soovi korral kasutada nii tunnipalve privaatsel kui ka avalikul palvetamisel”.
Selle ettevõtmise eesmärgina nimetab paavst korduvalt püha teksti mõtterikkuse selgemaks ja mõistetavamaks tegemist palvetajate mõistusele. Paavst rõhutab, et ta juhindub sealjuures hingehoiulistest kaalutlustest: ta tahab, et psalme retsiteeritaks „mitte ainult kõige sügavama vagadusega, vaid ka täielikuma mõistmisega”.
Sellele vaatamata sisaldab seesama dokument väidet, et „hoolimata kõikide tekstikriitika ja keeleteaduse vahendite kasutamisest tuleb aeg-ajalt ette, et mõne sõna tähendus ei ole päris selge”. Sellistel juhtudel „tuleb tähenduse täpsem väljaselgitamine jätta edasiste uuringute hooleks”.
Pius XII korraldus tekitas enneolematu olukorra: paavsti poolt soovitatud tõlge pidi sellest ajast Kiriku liturgias eksisteerima üheskoos Vulgata versiooniga – välja arvatud juhul, kui kõik oleksid tahtnud vastu võtta uue tõlke.
Sel moel seisid paavsti otsuse tulemusel Kiriku igapäevases palves teineteise kõrval mälestusmärgid kahest väga erinevast meelehoiakust: Psalterium Gallicanumi kui kirikuisade Septuaginta kasuks tehtud valiku tunnistaja ning sajanditepikkuste mõtiskluste objekti kõrvale ilmus äkitselt teadusliku töö tulemus, mille mõõdupuuks oli ainult selle truudus heebreakeelsele originaalile ning klassikaline stiil. Hoolimata sellise dualismi ebapraktilisusest oli see lahendus, mis tekitas mulje – ja seda teist korda paarikümne aasta jooksul – et liturgiline reform ei pea põhinema revisjonil, vaid kreatiivsusel.
Oleks ju võinud tõstatada küsimuse, kas täiesti uue tõlke tegemise asemel poleks olnud võimalik pigem parandada Vulgata versiooni? P. Pius X ajast olid benediktiinid Roomas asuvas P. Hieronymuse kloostris tegelenud Vulgata parandamisega. Sellest hoolimata otsustas Pius XII anda liturgilisse kasutusse Piibliinstituudi uue tõlke.
Jesuiidid Paavstlikust Piibliinstituudist ei piirdunud aga ainult „heebreakeelse teksti tõe” täpse edasiandmisega, vaid andsid uue tõlkeversiooniga selle keelele ka selgelt klassikalise iseloomu, kaugenedes kristliku ladina keele eripärast. Nende psalter hakkas rääkima Cicero keelt, kes oli kahtlemata palju klassikalisema ladina keele kasutaja kui oli seda p. Hieronymus. Veel enam, nende tõlge ei võtnud arvesse ka psalmide sobivust kooris laulmiseks ega vastanud gregooriuse koraali põhimõtetele[9].
Vahetult pärast In cotidianis precibus’e avaldamist kerkis kiriklikus publitsistikas tugevalt esile suundumus tänada paavsti uue psalmide raamatu versiooni heakskiitmise eest, mis olevat „julge žest” ja mida olevat nõudnud „kristliku elu hüve”. Kuid raske on tõestada, nagu oleks Kirikus varem eksisteerinud laialdane veendumus selle kohta, et Vulgata tekst justkui kahjustaks kristlikku elu[10].
Hoolimata sellest, milline seisukoht võetakse küsimuses, kas Piibliinstituudi tõlge oli varasemaga võrreldes parem, jääb püsima probleem, kas soov parandada mingeid aspekte liturgias on orgaanilise arengu põhimõtte valguses piisav põhjus traditsiooni kahtluse alla seadmiseks: selleks peab olema moraalselt kindel, et selline muutus on vaimuliku elu vaatepunktist hädavajalik.
Psalmide raamat Vatikani II Kirikukogu järgi:
vähem on parem?
Breviaari reformimise ja selle raames kavatsetava psalmide raamatu ümberkorralduse üle diskuteeriti Vatikani II Kirikukogu eelõhtul kõige rohkem. Pius XII poolt 1957. a. moodustatud komisjon saatis selles küsimuses piiskoppidele ulatusliku ankeedi. Rooma liturgiakongregatsiooni büroo kappides ootasid selles vallas elluviimist väga konkreetsed projektid.
1964. aasta 4. detsembril välja kuulutatud Vatikani II Kirikukogu liturgiakonstitutsiooni Sacrosanctum concilium neljandast, Rooma Breviaarile pühendatud peatükist võime lugeda, et „Püha Tooli poolt õnnelikult alustatud” breviaari uuendamise eesmärgiks on algusest peale olnud see, et „preestrid ja teised Kiriku liikmed võiksid kaasaja tingimustes paremini ja täiuslikumalt täita tunnipalve jumalateenistust”, mis peab aitama kaasa „päeva pühitsemisele”. Kirikukogu on ilmselgelt motiveeritud Pius XII komisjoni sõnastatud ettepanekust, et „tunnipalvete traditsiooniline korraldus tuleb uuendada sel viisil, et liturgilised tunnid vastaksid võimaluse korral päevaaegadele”, arvestades sealjuures hingehoiu seatud tingimusi.
Mis puutub „tunnipalvete traditsioonilisse korraldusse” endasse, otsustab kirikukogu minna kompromissile: asetades suure rõhu Laudesele ja Vesprile, tahab ta säilitada ka Kompletooriumi ning ilma koorita palvetamisel öisest ajast sõltumatuks seatud Matutiini (nn. „lugemiste tunni”); seevastu päevaste palvete osas seab ta sisse kahesuguse standardi – üks kehtib kooris palvetamise, teine privaatse palvetamise puhul –, likvideerib aga üldse Prima.
Liturgiliste tundide sellise määratlemise järel läheb liturgikonstitutsioon üle juhistele, mis peavad võimaldama nende palvetamist, nagu juba varem öeldud, „paremini ja täiuslikumalt”, ehkki teksti lugemise käigus ilmneb, et breviaari kasutamist iseloomustab kirikukogu ka selliste sõnadega nagu „rikkalikumalt ja kergemini”.
Jõuame korralduseni, mis puudutab vahetult siinses käsitluses analüüsitud teemat. Sacrosanctum concilium’i 91. punktist loeme:
„Et artikli 89 all esitatud tundide korraldust oleks tõepoolest võimalik järgida, tuleb psalmid ära jagada mitte ühenädalase, vaid pikema ajavahemiku peale.
Õnnelikult alanud psalmide raamatu kriitilise ülevaatamise töö tuleb võimalikult kiiresti lõpule viia, võttes arvesse kristliku ladina keele kasutust, psalmide liturgilist kasutust laulmisel ning terve ladina Kiriku traditsiooni.”[11]
Need Vatikani II Kirikukogu konstitutsioonis sisalduvat kaks lauset psalmide raamatu korralduse muutmise ning teksti revideerimise kohta määratlesid breviaari psalmide raamatu reformi raamid ja suundumused.
Ordo ex machina:
1971. aasta tunnipalve psalmide raamat
Ehkki breviaari reform oli terve XX sajandi vältel justkui veduriks ka teiste liturgiliste raamatute revisjonile, vältas selle raamatu kirikukogujärgne reform suhteliselt pikalt ning viidi lõpule alles peale Rooma Missaali ja paljude Rooma Pontifikaali ja Rooma Rituaali riituste uuendamist. 11. aprillil 1971 ilmus Jumalakultuse Püha Kongregatsiooni dekreet Rooma riituse tunnipalvete liturgia[12] tüüpväljaande väljakuulutamise kohta. Koos uue tunnipalvete liturgiaga viidi kasutusse ka psalmide raamatu uus korraldus.
Märgime, et varem, nimelt 1969. aastal, andis kardinal Augustin Bea SJ juhitud Neo-Vulgata väljaandmise tarbeks moodustatud paavstlik komisjon välja psalmide raamatu revideeritud tõlke, mis oli määratud uue tunnipalve teenistuse jaoks. Me ei lasku siin psalmide kolme ladinakeelse versiooni (Vulgata, 1945. a. Piana ja Neo-Vulgata) võrdlevasse analüüsi, mainime vaid niipalju, et Neo-Vulgata püüdis olla vana traditsiooni suhtes teatud määral lepitav tõlge, igal juhul märksa enam kui Piana.
Läheme nüüd aga psalmide raamatu uue korraldusega seotud küsimuste juurde.
Kirikukogu selgelt väljendatud sooviks oli, et liturgiliste tundide vallas kavatsetud teistsuguse korralduse[13] tõttu tuleb jaotada kõik psalmid „mitte enam ühe nädala, vaid pikema ajavahemiku peale”[14]. Selle formuleeringu taga seisis pidevalt tõstatatud mõte kahenädalase intervalliga palvetatavast psalmiraamatust (nii nagu see on näiteks ambrosiaani riituses). Lõpuks aga sai psalmide raamat koostatud hoopis neljanädalases süsteemis[15] (selle puhul võeti eeskuju lahendusest, mida kasutas anglikaani kirik oma Book of Common Prayer puhul[16]). Praktikas tähendab see, et rõhuvat enamust psalme palvetatakse korra kuus – samas kui siiamaani tuli iga psalm palvetamisele mitte harvem kui kord nädalas.
Liturgia Horarum (LH) säilitas 1911. aasta Breviarium Romanum’i (BR) tava jagada psalme osadeks – kasutades seda samasugusel määral, kuid jagades psalme sageli teistmoodi.
Uus psalmide raamat ei ole täielik. Sellest on välja jäetud nii terveid psalme (nimelt 57, 82 ja 108) kui ka üheksateistkümnes psalmis sisalduvad fragmendid, mis oma „needva iseloomu” tõttu võisid palvetajale põhjustada „teatud psühholoogilisi raskusi”[17]. See on lahendus, millel pole pretsedenti Rooma Breviaari ajaloos, ehkki see on tuntud reformaatorlikele ühenduste seas.
Iga psalmile LH psalteris on antud pealkiri (mis viitab „tema mõttele ja seosele uskliku inimese eluga”) ning sellele eelneb Uuest Testamendist või kirikuisadelt pärit mõttetera („et teha kergemaks palve uue Ilmutuse vaimus”)[18]. See on breviaaris teatud uudsus, kuid iseenesest kristlikus psalmide lugemise traditsioonis sügavalt juurdunud tava[19].
Oluliselt rohkendati Vanast Testamendist pärit laulude (ld canticum) arvu (17-lt 26-le). Tehti muudatusi siiani Laudeses kasutatud lauludes (cantica), neid lühendades või tehes neist saladusliku eesmärgiga väljalõikeid. Uudsuseks breviaaris on Uuest Testamendist pärit laulude sisseviimine Vesprisse.
Psalmide raamatu täiesti uus korraldus toob loomulikult endaga kaasa psalmide uue kuuluvuse konkreetsete liturgiliste tundide alla.
Nii nagu 1911. aasta BR reformi puhul, puudutavad kõige suuremad muutused Matutiini, mida nüüdsest nimetatakse lugemiste tunniks. Vähendati psalmide arvu igas pühitsemises: 9-lt 3-le. Psalmide korraldus on täiesti uus. Sedasama võib öelda Laudese kohta, milles pole nüüd mitte 5, vaid 3 psalmi ja seda täiesti uue valiku alusel.
Väiksemate tundide – nii kolme traditsioonilise kui uue „keskmise tunni” – psalmoodiline ülesehitus jäi samaks. Palvetatakse 3 psalmi. Seevastu psalmide valik on täiesti uus.
Kui 1911. aasta reform muutis varasemat Vespri psalmide korraldust minimaalsel määral, siis 1971. a. LH viis läbi tõelise revolutsiooni. Psalmide arvu igal Vespril vähendati 5-lt 2-le (või 3-le, kui arvestada psalmide juurde Uue Testamendi laul (canticum)). Psalmid jagati nädalapäevade vahel nii varasemale traditsioonile kui ka 1911. aasta reformile täiesti võõral viisil.
Lühidalt öeldes: 1971. aasta Liturgia horarumis palvetamiseks pakutud psalmide raamatul pole ei psalmide ajalise jaotuse, konkreetsetele palvetundidele langevate psalmide arvu ega ka piibelliku terviklikkuse mõttes enam kuigi palju ühist Kiriku palvetamise varasema traditsiooniga.
Kokkuvõte:
Psalmideraamatu korralduse muutused sajandite jooksul
Proovime nüüd teha kokkuvõtte rooma riituse tunnipalve teenistusel kasutatava psalmide raamatu ajaloolise arengu kohta[20].
Kõige iidsematest aegadest kehtis rooma riituses põhimõte palvetada tavapärase korra kohaselt terve psalmide raamat ühe nädala vältel – mis tähendas seda, et iga psalmi tuli palvetada vähemalt korra nädalas, välja arvatud neid, mida palvetati sagedamini, mõningaid isegi iga päev (nagu näiteks psalmid 4, 50, 53, 62, 66, 90, 94, 118, 133, 148, 149, 150). Ühenädalase intervalliga psalmideraamatu põhimõte jäi püsima ka 1911. a BR-s, ehkki sel moel, et põhimõtteliselt välistas teatud psalmide sagedasema palvetamise. Seevastu 1971. a. LH-s palvetatakse seoses psalmide raamatu jaotamisega neljale nädalale suuremat osa psalmidest ainult korra kuus, välja arvatud paar psalmi, mis kuuluvad iganädalasele palvetamisele Kompletooriumis.
Kõige iidsematest aegadest nägi rooma riituse tunnipalve teenistus ette ööpäeva jooksul kaheksa palvetundi: Matutiin, Laudes, Prima, Tertia, Seksta, Nona, Vesper ja Kompletoorium. See muutus alles 1971. a. LH-ga, kui likvideeriti Prima, ning ülejäänud kolm väiksemat palvetundi võib väljaspool koori palvetades asendada üheainsa keskpäevase palvetunniga – mis lõppkokkuvõttes võib tunnipalve teenistuse taandada viiele palvetunnile.
Kõige iidsematest aegadest palvetati tunnipalve teenistuses kõiki psalme – ka neid, mis võisid tekitada suurimaid tõrkeid või küsimusi.
Kõige iidsematest aegadest ei jagatud rooma riituses psalme, välja arvatud psalmi 118 – kõiki ülejäänuid palvetati alati tervikuna. Seevastu alates 1911. a. BR-st muutus psalmide jagamine sagedaseks lahenduseks, mis on viinud olukorrani, kus näiteks üksainus kolmeks osaks jaotatud psalm täidab terve liturgilise palvetunni.
Matutiini psalmid
Kõige iidsematest aegadest ei langenud Matutiini psalmide arv kunagi alla 12, pühapäeviti aga oli see suurem: alguses kaks korda nii palju (24), seejärel VI sajandist kuni 1911. aastani – 18 psalmi. Alles 1911. a. BR-s toimus pühapäevase ja argipäevase teenistuse psalmide hulga võrdsustamine madalamal tasemel – nimelt 9 psalmi. See võrdsus säilitati 1971. a. LH-s, kuid Matutiini psalmide arv langes 3-ni (mis võisid olla ka psalmide osad).
Kõige iidsematest aegadest kuni 1911. aasta BR-ni pole peaaegu midagi muutunud erinevatele nädalapäevadele jaotatud psalmide valikus. Seevastu XX sajandil viidi kaks korda – 1911. aasta BR-s ja seejärel 1971. a. LH-s – läbi peaaegu täielik ümberkorraldus.
| Päev | V-VI saj. | BR 1568 | BR 1911 | LH 1971-72 | |||||||
| I | II | III | IV | ||||||||
| P |
1, 2, 3, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26 |
94;
N1: 1; 2; 3; 6; 7; 8; 9; 10; 11; 12; 13; 14. N2: 15; 16; 17. N3: 18; 19; 20. |
94;
N1: 1; 2; 3.
N2: 8; 91; 92. N3: 93; 94, 10. |
(94)
1; 2; 3 |
(94)
1031, 1032, 1033 |
(94)
1441, 1442, 1443 |
(94)
23; 651, 652 |
||||
| E |
27, 28, 29, 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37, 38 |
94;
26; 27; 28; 29; 30; 31; 32; 33; 34; 35; 36; 37. |
94;
N1: 13; 14; 16. N2: 171, 172; 173 N3: 19, 20, 29. |
(94)
6; 9 A, i; 9 A, ii |
(94)
30, 1-9; 30, 10-17. 20-25 |
(94)
491, 492, 493 |
(94)
721, 722, 723 |
||||
| T |
39, 40, 41, 43, 44, 45, 46, 47, 48, 49, 51, 52 |
94;
38; 39; 40; 41; 43; 44; 45; 46; 47; 48; 49; 51 |
94;
N1: 341, 342, 343. N2: 361, 362, 363. N3: 371, 372, 38 |
(94)
9 B, i; 9 B, ii; 11. |
(94)
361, 362, 363. |
(94)
671, 672, 673. |
(94)
1011, 1012, 1013. |
||||
| K |
53, 54, 55, 56, 57, 58, 59, 60, 61, 63, 65, 67 |
94;
52; 54; 55; 56; 57; 58; 59; 60; 61; 63; 65; 67 |
94;
N1: 441, 442, 45. N2: 47; 481, 482. N3: 491, 492, 50 (491, 492, 493). |
(94)
17, 2-7; 17, 8-20; 17, 21-30. |
(94)
381, 382, 51 |
(94)
491, 492, 493. |
(94)
1021, 1022, 1023. |
||||
| N |
68, 69, 70, 71, 72, 73, 74, 75, 76, 77, 78, 79 |
94;
68; 69; 70; 71; 72; 73; 74; 75; 76; 77; 78; 79 |
94;
N1: 61; 651, 652. N2: 671, 672, 673. N3: 681, 682, 683 |
(94)
17, 31-35; 17, 36-46; 17, 47-51. |
(94)
431, 432, 433. |
(94)
88, 39-46; 88, 47-53. |
(94)
431, 432, 433. |
||||
| R |
80, 81, 82, 83, 84, 85, 86, 87, 88, 93, 94, 95 |
94;
80; 81; 82; 83; 84; 85; 86; 87; 88; 93; 95; 96 |
94;
N1: 771, 772, 773. N2: 774, 775, 776. N3: 78; 80; 82. |
(94)
34, 1-2. 3c. 9-12; 34, 13-16; 34, 17-19. 22-23. 27-28. |
(94)
371, 372, 373. |
(94)
68, 2-13; 68, 14-22; 68, 30-37. |
(94)
77, 1-16; 77, 17-31; 77, 32-39. |
||||
| L |
96, 97, 98, 100, 101, 102, 103, 104, 105, 106, 107, 108 |
94;
97; 98; 99 (lub 91); 100; 101; 102; 103; 104; 105; 106; 107; 108 |
94;
N1: 1041, 1042, 1043. N2: 1051, 1052, 1053. N3: 1061, 1062, 1063. |
(94)
104, i; 104, ii; 104, iii. |
(94)
1051, 1052, 1053. |
(94)
1061, 1062, 1063. |
(94)
77, 40-51; 77, 52-64; 77, 65-72. |
||||
Laudese psalmid
Kõige iidsematest aegadest hõlmas Laudese palvetund alati „5 psalmi” (mis praktikas tähendas 7 psalmi ja laulu (canticum) grupeeritult: 1, 1, 2, C, 3). 1911. BR-s vähendati see arv täpselt 5-ni, 1971. aasta LH-s omakorda 3-ni.
Kõige iidsematest aegadest lõppesid Laudese psalmid iga päev alati psalmide raamatu kolme viimase psalmiga – seda kuni 1911. aasta BR-ni, milles see tava likvideeriti. Samal ajal muudeti ka tugevalt erinevatele nädalapäevadele langevate psalmide valikut – ehkki seniste psalmigruppide täielikust segipaiskamisest võib rääkida alles 1971. aasta LH reformis.
Tasub ära märkida, et 50. psalm säilitas oma erilise positsiooni (mille ta omandas VI sajandil) ka XX sajandi reformide käigus – ehkki ka tema kohalolu intensiivsus tugevasti muutub.
| Päev | V-VI saj. | BR 1568 | BR 1911 | LH 1971 | ||||||||||
| I | II | III | IV | |||||||||||
| P | 92, 99, 62 + 66, C, 148-150
|
92, 99, 62 + 66, C, 148-50 | 50, 117, 62 + 66, C, 148-150 | 92, 99, 62, C,
148 |
50, 117, 62, C,
148 |
62, 2-9; C; 149 | 117; C; 150 | 92; C; 148 | 117; C; 150 | |||||
| E | 50, 5, 62 + 66, C, 148-150 | 50, 5, 62 + 66, C, 148-150 | 46, 5, 28, C, 116 | 50, 5, 28, C, 116 | 5, 2-10. 12-13; C; 28 | 41; C; 18 A | 83; C; 95 | 89; C; 134, 1-12 | ||||||
| T | 50, 42, 62 + 66, C, 148-150 | 50, 42, 62 + 66, C, 148-150 | 95, 42, 66, C, 134 | 50, 42, 66, C, 134 | 23; C; 32 | 42; C; 64 | 84; C; 66 | 100; C; 143, 1-10 | ||||||
| K | 50, 64, 62 + 66, C, 148-150 | 50, 64, 62 + 66, C, 148-150 | 96, 64, 100, C, 145 | 50, 64, 100, C, 145 | 35; C; 46 | 76; C; 96 | 85; C; 97 | 107; C; 145 | ||||||
| N | 50, 89, 62 + 66, C, 148-150 | 50, 89, 62 + 66, C, 148-150 | 97, 89, 35, C, 146 | 50, 89, 35, C, 146 | 56; C; 47 | 79; C; 80 | 86; C; 98 | 142, 1-11; C; 146 | ||||||
| R | 50, 142, 62 + 66, C, 148-150 | 50, 142, 62 + 66, C, 148-150 | 98, 142, 84, C, 147 | 50, 142, 84, C,
147 |
50; C; 99 | 50; C; 147 | 50; C; 99 | 50; C; 147 | ||||||
| L | 50, 91, 62 + 66, C, 148-150 | 50, 91, 62 + 66, C, 148-150 | 149, 91, 63, C, 150 | 50, 91, 63, C,
150 |
118, 145-152; C; 116 | 91; C; 8 | 118, 145-152; C; 116 | 91; C; 8 | ||||||
Prima psalmid
Prima pikk traditsioon ei muuda tõsiasja, et selles palvetatavad psalmid tegid sajandite vältel läbi mitmeid muutusi. Lõppkokkuvõttes aga säilisid psalmide valiku teatud iseloomulikud jooned kuni 1911. aasta BR-ni või isegi 1971. aasta reformini. Seevastu Vatikani II Kirikukogu poolt eesmärgiks seatud Prima palvetunni likvideerimine lõpetas selle probleemi Liturgia horarumis.
| Päev | V-VI saj. | BR 1568 | BR 1911 | LH 1971 | |||||||
| p | 117, 118I-IV
|
53, 117, 1181, 1182 | 53, 92, 1181, 1182 | 117
1181, 1182 |
92
99 1181, 1182 |
xxx |
|||||
| E |
53, 118I-IV
|
53, 23, 1181, 1182 | 23, 181, 182 | 23, 181, 182, 46 | |||||||
| T | 53, 24, 1181, 1182 | 241, 242, 243 | 241, 242, 243, 95 | ||||||||
| K | 53, 25, 1181, 1182 | 25, 51, 52 | 25, 51, 52, 96 | ||||||||
| N | 53, 22, 1181, 1182 | 22, 711, 712 | 22, 711, 712, 97 | ||||||||
| R | 53, 21, 1181, 1182 | 211, 212, 213 | 211, 212, 213, 98 | ||||||||
| L | 53, 1181, 1182 | 931, 932, 107 | 931, 932, 107, 149 | ||||||||
Väiksemate liturgiliste tundide psalmid
Kuni 1911. aastani retsiteeriti Tertial, Sekstal ja Nonal iga päev 118. psalmi järgnevaid osi. Selle psalmi palvetamise säilitas 1911. aasta reform ainult pühapäevadel ja suurpühadel, kuna argipäevadel ilmusid selle asemele teised psalmid, mida seni oli palvetatud Matutiinil. Seevastu 1971. aasta LH-s nii nn. „lisana” kasutatavad psalmid kui ka üksiku keskpäevatunni jaoks jooksvalt kasutatavad psalmid on tehtud Rooma riitusele seni täiesti võõra psalmidevaliku alusel[21].
| Päev | V-VI saj. | BR 1568 | BR 1911 | LH 1971 | ||||||||||
| igapäevaselt | igapäevaselt | P | E | T | K | N | R | L | igapäevaselt | |||||
| Tertia | 118V-X | 1183
1184 1185 |
1183
1184 1185 |
261
262 27 |
391
392 393 |
53
541 542 |
721
722 723 |
791
792 81 |
1011
1012 1013 |
119
120 121 |
||||
| Sexta | 118XI-XVI | 1186
1187 1188 |
1186
1187 1188 |
301
302 303 |
40
411 412 |
55
56 57 |
731
732 733 |
831
832 86 |
1031
1032 1033 |
122
123 124 |
||||
| Nona | 118XVII-XXII | 1189
11810 11811 |
1189
11810 11811 |
31
321 322 |
431
432 433 |
581
582 59 |
74
751 752 |
881
882 883 |
1081
1082 1083 |
125
126 127 |
||||
Vespri psalmid
Sajandite vältel on kõige vanematest teadaolevatest allikatest kuni 1568. aasta BR-ni püsinud imeline muutumatus Vespri psalmide ülesehituses ja valikus. Seda liini jätkab suuremate eranditeta ka 1911. aasta BR. Seevastu 1971. aasta LH toob sisse järsu ja mitmeplaanilise muutuse: psalmide arvu vähendatakse 5-lt 3-le; üks psalm asendatakse Uue Testamendi lauluga (canticum); psalmide valikus on raske avastada mingit järjepidevust väga pika traditsiooniga – välja arvatud pühapäeval, mille korras säilitati messiaanliku 109. psalmi priviligeeritud seisund.
| Päev | V saj. = BR 1568 | BR 1911 | LH 1971-72 | ||||||
| I | II | III | IV | ||||||
| P | 109, 110, 111, 112, 113 | 109, 110, 111, 112, 113 | 109, 1-5. 7; 113 A; C | 109, 1-5. 7; 113 B; C | 109, 1-5. 7; 110; C | 109, 1-5. 7; 111; C | |||
| E | 114; 115; 116; 119; 120 | 114; 115; 119; 120; 121 | 10; 14; C | 441, 442, C | 122; 123; C | 1351, 1352, C | |||
| T | 121; 122; 123; 124; 125 | 122; 123; 124; 125; 126 | 19; 20, 2-8. 14; C | 481, 482, C | 124; 130; C | 136, 1-6; 137; C | |||
| K | 126; 127; 128; 129; 130 | 127; 128; 129; 130; 131 | 26, i; 26, ii; C | 61; 66; C | 125; 126; C | 138, 1-12; 138, 13-18. 23-24; C | |||
| N | 131; 132; 134; 135; 136 | 132; 1351, 1352, 136; 137 | 29; 31; C | 711, 712, C | 1311, 1312, C | 1431, 1432, C | |||
| R | 137; 138; 139; 140; 141 | 1381, 1382, 139; 140; 141 | 40; 45; C | 114; 120; C | 1341, 1342, C | 1441, 1442, C | |||
| L | 143; 144; 145; 146; 147 | 1431, 1432, 1441, 1442, 1443 | 140, 1-9; 141; C | 118, 105-112; 15; C | 112; 115; C | 121; 129; C | |||
Kompletooriumi psalmid
Kompletooriumi alati ühesuguse ülesehituse ja psalmidevaliku pikk tava murti alles XX sajandil: aga kui 1911. aasta BR säilitab traditsioonilise psalmidevaliku vähemalt pühapäevade ja suurpühade puhul, siis 1971. aasta LH lööb selle segi ning ainsad jäljed sellest jäävad pühapäevadel ja suurpühadel.
| Päev | V saj. = BR 1568 | BR 1911 | LH 1971 |
| P |
4 90 133 |
4, 90, 133 | 90 |
| E | 6, 71, 72 | 85 | |
| T | 11, 12, 15 | 142, 1-11 | |
| K | 331, 332, 60 | 30, 1-6; 129 | |
| N | 69, 701, 702 | 15 | |
| R | 761, 762, 85 | 87 | |
| L | 87, 1021, 1022 | 4, 133 |
Lõppkokkuvõte
Meie analüüs tuletas meelde ja valgustas imestamapanevat tõsiasja: peaaegu kõik sügavamad muutused rooma riituse tunnipalve teenistuses leidsid aset alles XX sajandil. Kas on olemas tõepoolest mingit õigustust sellele tsunamile, mis kahe lainena pühkis praktiliselt minema vähemalt paarteist sajandit kasutatud psalmide raamatu ülesehituse?
Mõlemad suured muutused nii 1911. kui 1971. aastal valmistati ette ja viidi läbi Kiriku kõrgeima autoriteedi poolt tema kõige paremini ettevalmistatud ekspertide abiga. Mõlemal juhul oli lähtepunktiks veendumus psalmideraamatu kehtiva korralduse sobimatusest vaimulikkonna, eelkõige diötsesiaalpreestrite eluviisi ja hingehoiuliste kohustustega. Mõlemal juhul oli reformaatoritel silme ees teatud hüve, mida nad pidasid kõrgemaks tunnipalve olemusest ja mille tõttu nad allutasid sellele kõik ülejäänud väärtused. 1911. aasta reformi puhul oli selliseks kõrgeimaks hüveks eesmärk saavutada tasakaalustatud korraldus, mis võimaldaks palvetada täpselt 150 psalmi nädala jooksul – korraldus, mis asendaks nii „votiivsete teenistuste” monotoonia kui ka liigraskeks koormaks peetud traditsioonilise korralduse. Seevastu kuuskümmend aastat hiljem viidi sisse lahendused, mille eesmärgiks oli iga hinna eest saavutada, et iga palvetund palvetataks tunnipalve teenistuse „ajalise” iseloomuga vastavuses oleval ajal. Selle reformaatorite eesmärgi saavutamise hinnaks olid kõigepealt sügavad ümberkujundused psalmide raamatu ülesehituses ja psalmide valikus ning lõppkokkuvõttes ka palvetundide ja psalmide märgatav arvuline vähendamine.
Nelikümmend aastat pärast teist XX sajandi reformi võib õigustatult küsida, kas need jõumeetodil tehtud ümberkujundused viisid ikka oodatud tulemusteni.
Pole märgata, et oleks saavutatud mingisugunegi lähenemine reformi kaugemale eesmärgile, milleks oli taastada tunnipalvete sagedane pühitsemine Kiriku avaliku ühispalvena. Kuid võib-olla see polnudki reformi esmatähtsusega eesmärgiks, ehkki ka selline eesmärk reformile seati. Reform viidi läbi eelkõige silmas pidades tunnipalve teenistuse „privaatse” retsiteerimise standardi lihtsustamist preestrite ja „teiste isikute” jaoks.
Tuleb seega küsida: kas tänu sellele ajalooliselt pretsedenditule psalmide raamatu redutseerimisele või täpsemini öeldes harvendamisele „pühitsetakse päeva” tõepoolest rohkem ja paremini kui seda on sajandeid teinud vaimulikud, kes kasutasid „raskeimad” breviaare ja „rasvasemaid” psalmide portsjoneid. Kas tunnipalve teenistuse „ajalisest” loomusest peetakse tänapäeval tõepoolest paremini kinni kui enne reformi? Või isegi kui tänapäeval on breviaari privaatsel retsiteerimisel tõepoolest normiks saanud Laudese palvetamine hommikul ja Vespri palvetamine õhtul ning Kompletooriumi palvetamine vahetult enne magamaminekut (mis pole sugugi ilmselge), kas siis erineb see olukord nii palju varasemast olukorrast ehk ajastust, kui preestrid, kes omasid üha suuremat teadlikkust „päeva pühitsemise” vajalikkusest, vaevlesid Matutiini ja Primaga? Lõppude lõpuks meenutavad sellised reformid nagu Prima likvideerimine ja Matutiini sõltumatuks tegemine öisest või varahommikusest ajast ja selle ümbernimetamine „lugemiste tunniks” kraadiklaasi purukslöömist, et vabaneda palavikust: seades eesmärgiks erinevate päevaperioodide pühitsemise, likvideeriti mõned palveajad üleüldse. Matutiini vabastamine tema traditsioonilisest ajast tähendas justkui legaliseerida tema üleüldine alahindamine. Loomulikult eksisteerivad argumendid selle toetuseks, et Prima, olgugi et niivõrd iidne, pole midagi muud kui hommikusse aega veidi ära eksinud Laudese dubleerimine. Võib-olla oli selle radikaalne likvideerimine vältimatu. Miks aga – praktikas, mitte teoorias – üheainsa liigutusega likvideeriti mitu väiksemat tundi, mis moodustasid keset päeva rea pidepunkte ja viiteid Jumalale, olles sügavalt seotud Kristuse müsteeriumide ja Kiriku apostelliku ajalooga?
Loomulikult võime kõigile neile küsimustele leida üksikasjalikke vastuseid nii kirikukogujärgse liturgiareformi komisjoni aktidest kui ka enne seda, 1957. aastal toimunud konsultatsioonide käigus kogutud ettepanekutest. Kuid tõsiasi on ka see, et Pius XII moodustatud komisjoni poolt terviklikult läbimõeldud projekt – ütleme otse – püüdis vähem hävitada. Seda hoolimata sellest, et püha Pius X psalmide raamatu korraldus ja Pius XII psalmide tõlge rikkusid juba tugevalt traditsiooni tunnetust, vastandades sellele kõike teaduslikult läbi töötades ja tõhusamalt ümber korraldades kaasajastamisele suunatud ambitsioonid.
Kuid alles 1971. aasta Liturgia horarum’i psalmide raamat esitab praktiliselt igas elemendis tõendusi selle kohta, et tema projekteerimisel kasutati maksimaalses ulatuses ära iga vähegi argumenteeritud idee, nii et tulemuseks on üheaegselt nii palvetundide redutseerimine, psalmide arvu drastiline vähendamine igas palvetunnis kui ka psalmide raamatu kõige kaugemale ulatuv hõrendamine – seda kuni mõnede psalmide täieliku väljajätmise ning teatud värsside väljalõikamiseni! Selliste asjaolude valguses osutub täielikult põhjendatuks väide, et rooma riituse tunnipalve teenistuse senise traditsiooni taustal kujutab 1971. aasta Liturgia horarum endast mitmekülgset ja terviklikku üleastumist ehk patustust. Või vahest peab lohutust andva tõendina tema ustavusest traditsioonile kehtima ainuüksi see, et 1968. aasta mässust põhjustatud igasuguse liiga konkreetse rituaali suhtes vaenulikust kultuurilisest kliimast hoolimata ei likvideeritud „palvetundide traditsioonilist korraldust” täielikult?
Mitmesuguste lahenduste seast, mis viisid eelpoolkirjeldatud lõpptulemusele, iseloomustab Liturgia horarumi neljaks nädalaks jagatud psalmide raamatule kuju andnud meelelaadi kõige ilmekamalt lahendus, mis leiti nn. needvate psalmide probleemile. Nagu teada, juhindudes „psühholoogiliste raskuste” vältimise põhimõttest, eemaldati rida psalme tervikuna ja samuti hulk fragmente, mis rahvakeelsetes tõlgetes võisid kõlada liiga haavavalt. Loomulikult oldi sealjuures teadlikud sellest, et kõik nimetatud tekstid on tõepoolest Jumalast inspireeritud ning sellisena on neil õiges kristlikus tõlgenduses oma õige koht ja tähendus. Sellest hoolimata võitis varem juba protestantide poolt vastuvõetud veendumus, et parem on, kui psalmide palvetajad ei satuks selle raskusega vastamisi. Niisiis, teatud psalmide ja psalmilõikude eemaldamisega eemaldati ka nendega seotud raskused.
Me ei taha siin väita, et just nimelt seda „kergemaks tegemist”[22] oleks tulnud iga hinna eest vältida, kuid me peame vajalikuks esitada küsimuse, kas mitte „psühholoogiliste raskuste” ja vahest üleüldse igasuguste raskuste vältimise põhimõte ei saanud mitte selle jõulise breviaarireformi, niisamuti nagu paljude muude kirikukogujärgse liturgiareformi raames ettevõetud muutuste tõeliseks ja peamiseks põhimõtteks. Raske on selle reformi dünaamikas ja selle läbiviimisel selgelt esitatud ettepanekutes leida mingit muud nende raskuste ületamise viisi peale nende raskuste kõrvaldamise jumalateenistuse kärpimise hinnaga. Lõppude lõpuks ju ka selle reformi väidetav „lõppeesmärk” – milleks polnud ju üldsegi soov kinnistada preestreid breviaari külge, vaid pigem kergendada neil teadlikku ja ühtlasi „palvetundide tõesusega” (veritas horarum) vastavuses olevat breviaari retsiteerimist – esitati Kirikukogu dokumendis endas teatud kauguses püsiva ideaalina, mis on „võimaluse korral” küll saavutatav, kuid mille realiseerimine sõltub samuti „kaasaegse elu tingimustest”[23]. Veelgi tugevamalt esineb nõue kohandada pigem tunnipalve teenistus „vajadustele” kui elurütmi teenistusele Paulus VI Liturgia horarumit väljakuulutavas apostellikus konstitutsioonis Laudis canticum[24]. Selles on liturgiliste palvetundide ja päevaaegade vastavus „soovitatav”[25], mitte aga kohustuslik.
Niivõrd pehmete väljenduste ning ebaselgelt sõnastatud kohustuste kontekstis võime oodata, et ülemääraselt absolutiseeritud „kaasaegse elu tingimuste” diktaat, seda eriti desakraliseeritud maailmas, võimaldab preestritele harva luksust ideaalselt keskenduda „palve ja sõna teenistuse eest hoolitsemisele”[26]. Vahest tuleks kohe alguses tunnistada, et sellistes tingimustes pole see kerge; seepärast ei saa tunnipalve teenistuse õiget vormi kuidagi mõõta kerguse mõõdupuuga ning „elu tingimusi” tuleb muuta ka jumalateenistuse nõuete kohaselt.
Kirikukogu kasutas tunnipalve teenistuse soovitud tulemuse iseloomustamiseks nelja omadussõna – melius („paremini”), perfectius („täiuslikumalt”), latius („ulatuslikumalt” või „rikkalikumalt”) ja facilius („kergemalt”)[27]. Neist neljast omadussõnast vaid üht näib olevat võimalik tõepäraselt kasutada selle lõpptulemuse iseloomustamiseks, mis kirikukogujärgsete reformide käigus sai breviaari psalmide raamatust. Pole ju kuidagi võimalik öelda, et selle reformi tulemusena on psalmid nüüd „rikkalikumalt” kasutuses; pole sugugi ilmselge, et neid retsiteeritakse nüüd „täiuslikumalt”; vaidlusaluseks jääb küsimus, kas nüüd on nad korraldatud „paremini”. Ilma igasuguse kahtluseta on aga breviaar nüüd „kergem”. Me pole aga sugugi kindlad, et kõige hinnatavam on alati see, mis on kõige kergem.
Poola keelest tõlkis Ivo Õunpuu
Kasutatud lühendid:
ASS – Acta Sanctae Sedis
AAS – Acta Apostolicae Sedis
SC – Sacrosanctum Concilium, Vatikani II Kirikukogu konstitutsioon liturgiast (4. detsember 1963).
BR – Breviarium Romanum
LH – Liturgia horarum
IGLH – Institutio generalis de Liturgia Horarum
MÄRKUSED
[1] See sõnamäng on mõistetav ainult poola keeles, milles „breviaari retsiteerimise” ja „konjakist keeldumise” kohta kasutatakse üht ja sama tegusõna odmawiać; ütluses ise kõlab: ksiądz co koniaku i brewiarza nie odmawia. – tõlk. märk.
[2] Breviarium Romanum ex decreti Sacrosancti Concilii Tridentini restitutum, s. Pii V Pontificis Maximi iussu editum, Clementis VIII, Urbani VIII et Leonis XIII auctoritate recognitum
[3] Vt ASS 16 (1883-1884) lk 47-48 (dekreet) ja 145-180 (tunnipalve teenistuse tekstid).
[4] Edasi tsiteeritud: AAS 3 (1911) lk 633-650 järgi.
[5] Tuntud liturgist Anton Baumstark väitis: „Enne 1911. aastat oli see hommikuse palveteenistuse praktika [st igapäevane Laudate-psalmide retsiteerimine] oma kristlikus liturgias ilmnevas universaalsuses midagi täiesti erakordset ning selle tava universaalsus oli kahtlemata seletatav sünagoogi jumalateenistuste pärandiga… Seega Psalterium Romanumi reformijatele langeb au katkestada selle liturgilise praktika üleüldine järgimine, millele oli oma maise elu vältel ustav ka meie Jumalik Päästja ise” (tsiteeritud: Alcuin Reid, The Organic Development of the Liturgy, San Francisco 2005, lk. 75j; edaspidi tsiteeritud kui: Reid, 2005).
[6] Praktikas tunnistati hädavajalikuks teatud psalmide jagamine nii, et ühe teenistuse jooksul mitme erineva psalmi palvetamise asemel võidi palvetada üheainsa psalmi mitut järgnevat osa.
[7] Tsiteeritud: Reid, 2005, lk 76.
[8] AAS 37 (1945) lk 65-67.
[9] Vrd Carlo Braga, La Liturgia delle Ore al Vaticano II, Roma 2008, lk 38; edasi tsiteeritud kui: Braga, 2008.
[10] Vt Reid, 2005, lk 157.
[11] “Ut cursus Horarum, in art. 89 propositus, reapse observari possit, psalmi non amplius per unam hebdomadam, sed per longius temporis spatium distribuantur. Opus recognitionis Psalterii, feliciter inchoatum, quamprimum perducatur ad finem, respectu habito latinitatis christianae, usus liturgici etiam in cantu, necnon totius traditionis latinae Ecclesiae.” (Vatikani II Kirikukogu liturgiakonstitutsioon Sacrosanctum concilium, nr. 91).
[12] Officium divinum ex decreto Ss. Oecumenici Concilii Vaticani II instauratum auctoritate Pauli Pp. VI promulgatum: Liturgia horarum iuxta ritum romanum.
[13] Vrd SC, 89.
[14] Vrd SC, 91: „psalmi non amplius per unam hebdomadam, sed per longius temporis spatium distribuantur”.
[15] Vrd Institutio generalis de Liturgia Horarum (IGLH), 126.
[16] Vrd Bugnini, 1990, 499.
[17] „Kolm psalmi, nimelt 57, 82 ja 108, milles valitseb needev meeleolu, jäetakse käesolevast psalmideraamatust välja. Samamoodi on teatud värsid mõningatest psalmidest välja jäetud. … Nende tekstide väljajätmine on toimunud teatud psühholoogilise raskuse tõttu, isegi kui needvad psalmid ise ilmuvad ka Uue Testamendi vagaduses, näiteks Ap 6, 10, ehkki ilma vähimagi kavatsuseta needust kaela tõmmata.” (IGLH, 131: „Tres vero psalmi 57, 82 et 108, in quibus præponderat indoles imprecatoria, omittuntur in Psalterio currente. Item aliqui versus nonnullorum psalmorum prætermissi sunt… Quorum textuum omissio fit ob quandam difficultatem psychologicam, etsi psalmi ipsi imprecatorii in pietate Novi Testamenti occurrunt, exempli gratia Ap 6, 10, nulloque modo intendunt ad maledicendum inducere”).
[18] Vrd IGLH, 111.
[19] Vrd IGLH, 109.
[20] Mis puutub Rooma tunnipalve teenistuse psalmide korraldust V-VI sajandil, siis kasutame siin Joseph Pascheri andmeid, mis on toodud uurimuses: Robert F. Taft SJ, Liturgy of the hours in East and West, Collegeville 1993, lk 136.
[21] Nn. „lisapsalmid” kattuvad peaaegu täielikult nn. astmepsalmidega (psalmi graduales).
[22] Kirikukogu komisjonide aktides võib leida 1958. aastal Meisseni (SDV) piiskopi Otto Spülbecki COr (1904-1970) korduvalt tehtud ettepanekud, kes toetudes oma ülemkarjase kogemustele kommunistliku diktatuuri all kannataval maal, rõhutas tugevalt ka „needvate psalmide” suurt väärtust: „Liturgilises komisjonis palus ta tungivalt, et need psalmid säilitataks, sest selle maa vaimulikele on nad suurimaks lohutuseks kommunistide vastu! (In Commissione liturgica vehementer deprecatus est ut psalmi illi servarentur, cum pro clero illius regionis sint maximi solacii contra communistas)” (tsiteeritud: Braga, 2008, lk 160 ja 166). Nõukogu tööde käigus kordas piiskop Spülbeck oma ettepanekut ka nende psalmide säilitamise osas, selgitades: „Meie eriline olukord nõuab, et et kasutataks tervet psalmideraamatut… me vajame väljendusi, mis vastaksid tõepoolest vajadusele kasutada neid contra diabolum” (tsiteeritud: Bugnini, 1990, lk 494, märkus 10).
[23] Vrd SC, 88.
[24] Vrd LC, 2 ja 8.
[25] Vrd IGLH, 11.
[26] Vrd Ap 6,4 – tsiteeritud SC, 86.
[27] Vrd SC, 87 i 90.