Dr. phil. & dr. theol. Paweł Milcarek

Dr. phil dr. theol Paweł Milcarek (Poola) 2013. a. XVI TriaLogose festivali teadusessioonil

 

 

TASAKAAL KOOSKÕLA ASEMEL.

 Liturgilise liikumise eeltingimused ja ideed

vahetult enne Vatikani II Kirikukogu.

Dr. Paweł Milcareki ettekanne XV festivali TriaLogos

teadussessiooni raames 2013. aastal

 

 

 

 

Rohkem kui sada aastat tagasi tekkis Kirikus „liturgiliseks liikumiseks” nimetatud nähtus: suhteliselt väikesearvulistes, kuid aktiivsetes ringkondades hakati väljendama soovi, et laiade usklike hulkade vagadus võiks rohkem ammutada Kiriku ühisest palvest. Selles liikumises võis näha teatud igatsust keskaja kui ajastu järele, mil liturgia oli tõepoolest iga palve eeskujuks ning liturgiline aasta oli katoliiklaste tähtsaimaks kalendriks. Kuid tõeliseks motiiviks polnud mitte niivõrd see nostalgia, kui kainest diagnoosist tulenev rahutus: uusajale iseloomulik lõhe päritud liturgiliste vormide ja usklike rahvahulkade vagaduse vahel põhjustas kõigepealt selle vagaduse eraldumise oma kiriklikust objektiivsest eeskujust, seejärel aga jagunemise paljudeks erinevateks vagaduspraktikateks, vahel aga ka moondumise väärpraktikaks või lihtsalt väljasuremise.

Isikliku vagaduse taandumine privaatseks palve- ja vaimueluks hõlbustas ühiskondliku elu käsitlemist neutraalse, religioonivälise valdkonnana. Samal ajal vallutasid sotsiaalsfääri üha enam nii vasak- kui parempoolsed ilmalikud ideoloogiad.

Püüd „liturgias osalemise” poole

Seetõttu seadis terve liturgiline liikumine juba Solesmes’i abti Dom Guérangeri aegadest peale oma eesmärgiks vagaduse vormimise liturgia kui Kiriku ühise palve kaudu – et katoliiklaste vaimsuse allikas ja eeskuju oleks alati traditsiooniline lex orandi, seda igatahes suuremal määral kui liturgia suhtes sekundaarsed jumalateenistused. XX sajandi algul täpsustati seda eesmärki, sõnastades selle nii, et taotletakse esmalt kirikutes käivate usklike, seejärel ka kirikuskäimisest juba võõrdunud inimeste juhtimist tegeliku liturgias osalemise seisundini. Seda kavatsust väljendati mõistega, mis sai kiiresti uuendamise võtmesõnaks: participatio actuosa (mida võib tõlkida nii „tegus”, „elav” kui ka „kirglik osalemine” – tõlk. märk.). See idee kiideti heaks ja seda propageeriti paavstide p. Pius X[1], Pius XI[2]  ja Pius XII[3] dokumentides.

Seda tegevust ei käsitletud kunagi järjekordse spetsiifilise elitaarse vaimsuse loomisena, mida võib võrrelda ühiskondlike aktivistide, fanaatikute või teoloogiahuviliste rühmade tegevusega. Liturgilise liikumise eestvedajad andsid endale aru, et nad hoolitsevad üleüldise tähtsusega hüve eest. Üks liikumise väljapaistvamaid esindajaid, Dom Lambert Beauduin kirjutas 1924. aastal:

 „Olgem niisiis praktilised. Miljonid belglased (kui me toome näiteks vaid selle väikese riigi) tulevad igal pühapäeval kokku ainult sel eesmärgil, et osaleda liturgilises kogunemises preestri juhtimisel, kes jumalike ja inimlike volituste jõul pühitseb liturgiat; usklikud kogunevad inimasulate keskele püstitatud ruumikates hoonetes, mis on ette nähtud Jumala kultuseks ja sel eesmärgil pühitsetud, ning nad tahavad teoks teha seda, mis Pius X sõnade kohaselt … on kristliku elu esmane ja asendamatu allikas. … Muutkem see siiani alahinnatud tõsiasi selleks, mis ta olema peab –  nimelt elavaks aktiks. … Kõik on valmis; jääb üle ainult rikastada selle organismi elu. Kas saab kas või hetkekski küsimuse alla seada selle ettevõtmise praktilist tähtsust?”[4]

Selles Dom Beauduini ütluses (mis on võetud tema  1909. a. Malines’s toimunud kongressil peetud kuulsa ettekande teese edasiarendavast brošüürist) sisaldub ilmselgelt teatud pinge kuulutuse, et „olemuslikult ei muutu midagi” ja üleskutse vahel „rikastada selle organismi elu”. See pinge sai lähtepunktiks mitmele erinevale ja faktiliselt vastandlikule retseptile, mis kõikusid liturgia (st selle inimliku aspekti) sügava ümberkujundamise soovi ja hingehoiu ümberkujundamisele suunatud kavatsuse vahel (et viimast kohandada sellele, mis on liturgilises traditsioonis olemuslik).

Tridenti liturgiline kord

Uue liturgilise liikumise kujunemise reaalne kontekst oli loomulikult Kiriku liturgiline elu. Seda aga oli sajandeid määratlenud Tridenti liturgiline kord.

Kasutades väljendit Tridenti liturgiline kord, kasutame mõttelist lühendit. Eksitus aga oleks mõelda, justkui oleks Tridenti Kirikukogu otsuste tulemusena loodud Kirikus mingi uus jumalateenistuse kord. Tegelikult piirdusid paavstid eesotsas p. Pius V-ga Tridenti Kirikukogule järgnenud liturgiareformi läbiviimisel sellega, et nad seadsid ühe traditsioonilise liturgia standardi, nimelt eelnevalt väga ettevaatlikele parandustele allutatud rooma liturgia, üleüldiseks liturgia normiks.

Üldiselt tuleb öelda, et Tridenti liturgiline kord on ühtaegu nii konkreetne doktrinaalne ja distsiplinaarne „raamistik”, mis on loodud tõepoolest pärast Tridenti Kirikukogu, kuid samas  ka ladina liturgilise traditsiooni konkreetne kuju, mis on peaaegu identne Tridenti-eelse rooma liturgiaga ning säilitanud kaheldamatu ja igaühele ilmse järjepidevuse keskaegse ja gregoriaani liturgiaga, seeläbi aga rooma riituse algallikatega. Nn. „Tridenti” liturgilised raamatud  olid oma Rooma Kirikust pärit eelkäijatega identsed ja seda mitte ainult „olemuselt”, vaid ka „substantsilt” ning harilikult ka oma spetsiifiliselt ülesehituselt.

See Tridenti „raamistik” koosnes omakorda mitmesugustest elementidest. Olemuslikult kuulusid selle juurde kindlasti ladina liturgia kaugeleulatuv romaniseerimine või täpsemalt paavsti-kesksus (rooma liturgiliste raamatute kohustuslikuks seadmine tervele ladina riituse Kirikule – ehkki mitte ilma eranditeta, mis tulenesid austusest teatud kinnitatud liturgiliste traditsioonide vastu); võimu tsentraliseerimine (liturgiasse puutuvate küsimuste seadmine isiklikult või liturgiakongregatsiooni kaudu tegutseva paavsti eksklusiivseks eesõiguseks[5]); ning „nigriikide” ja „rubriikide”[6] üksikasjaliku kodifitseerimise õigusliku vormi sätestamine nii liturgiliste raamatute tüüpväljaandes (ld editio typica) kui selgituste, dekreetide ja vastuste kaudu. Loetelule tuleb veel lisada ühelt poolt kinnitus, et rooma liturgia kodifitseeritud kuju esindab selle liturgia „esmast” väljendust[7] (selles ebatäpsuses, mille võis põhjustada renessansijärgsele ajastule omane kiindumus kõigi asjade allikate vastu, võime kaasajal näha „kellapommi”, mis ratsionalistliku allikakultuse tugevnemise ajal pidi vältimatult lõhkema arheologismi kujul); teiselt poolt aga kalduvus „reguleerida” liturgia arengut ainuüksi rubriikide, propriumi ja kalendri abil, külmutades samal ajal aga täielikult „nigriigid”, mille kompensatsiooniks lubati vohada igasugustel paraliturgiatel.

Paavstlik absolutism

Nagu mainisime, oli selle vana liturgilise traditsiooni Tridenti „raamistiku” tähtsaks elemendiks paavsti eksklusiivne võim liturgia vallas[8]. See tegur, mis viidi praktikasse Kirikukogu soovil, kaitses rooma riitust efektiivselt mitmesuguste moonutuste eest, mis võisid välja kasvada selle spontaansest kohandamisest mitmesugustele kaasaegsetele moevooludele.

Kuid kas mitte see kaitsev tegur ise ei allunud teatud moonutustele ja seda just nimelt kaasaegsete ideoloogiate mõjul? Tundub, et juba p. Pius X ajast ilmneb paavstide suveräänse võimu teostamise praktikas liturgia valdkonnas midagi sellist, mida me võime nimetada nüüdisaja paavstide liturgiliseks absolutismiks. See teatud kalduvus võistles nende paavstide puhul võimu teostamise esmase põhimõttega, mis seisnes neile usaldatud pärandvaramu (ld depositum) hoidmises. Kuid absolutistlik kalduvus ilmutas end vahel ka tähtsates võimuaktides: liturgia puhul oli selliseks näiteks Rooma Breviaari põhjalik reorganiseerimine p. Pius X poolt ning veelgi suuremal määral Pius XII reformaatorlik uuslooming Breviaari psalmide ning Suure Nädala jumalateenistuste reformi raames.

Oma raamatus Geist der Liturgie (Liturgia vaim) kirjutab kardinal Ratzinger, et „pärast Vatikani II Kirikukogu tekkis ettekujutus, et liturgia küsimustes võib paavst teha praktiliselt kõike”[9]. Kuid selle nähtuse algus on selgelt varasemas ajas kui viimane kirikukogu, see peitub nimelt nii „Tridenti-järgses” tõlgenduses paavsti kõrgeimast võimust liturgia valdkonnas kui ka paavsti esmaõiguse mõistmises üldiselt. „Tegelikult aga Vatikani I Kirikukogu ei defineerinud paavsti absoluutse monarhina, vaid pigem vastupidi – kuulekuse garantiina Jumala Sõna suhtes. Paavsti volitused on seotud usu pärimusega, see aga kehtib ka liturgia valdkonnas. Liturgia ei ole midagi, mida saaks „teha” ametkonnad. Ka paavst saab olla ainult selle õiguspärase arengu ning püsiva terviklikkuse ja identsuse alandlik teener. … Paavsti volitused pole piiramatud; nad seisavad püha Traditsiooni teenistuses.”[10]

Paavsti suveräänsuse printsiipi liturgilistes küsimustes, millele viidati juba P. Pius X ja Pius XII mõnedes aktides, väljendati otsesõnu Pius XII 1947. a. liturgiateemalises ringkirjas Mediator Dei. „Tugeva refräänina”[11] korratakse seal põhimõtet Apostelliku Tooli absoluutsest autoriteedist ning lausa paavsti õigusest „tunnustada ja heaks kiita”, „sisse seada ja kinnitada uusi riitusi”, mida „ta võib muuta, kui peab seda vajalikuks”[12].

Kui me sealjuures arvestame asjaoluga, et nii tähtis ringkiri nagu Mediator Dei ei sisalda kuigi palju viiteid Traditsioonile kui sellisele ning et liturgilise traditsiooni mõiste ei ole selles oluliseks toetuspunktiks, siis seda tugevamalt jääb kõlama kõrgeima võimu eesõiguse sagedane rõhutamine liturgilise korra esmase aluspõhimõttena. Seda muljet ei  muuda ka teadmine, et see toon oli seotud ka sooviga ohjeldada liturgilise liikumise liialt vabasid eksperimente.

Kui me märkame selles hoiakus teatud absolutismi jooni, tuleb lisada, et see tahtis olla valgustatud absolutism, mis tegutseb dialoogis uurijate saavutuste ja ekspertide arvamustega – loomulikult tingimusel, et teine pool respekteerib võimu kõrgeimat positsiooni.

Nende ideede suurepärase illustratsiooni leiame Pühade Riituste Kongregatsiooni prefekti kardinal Gaetano Cicognani kuulsal liturgilisel kongressill Assisis peetud kõnest:

„Selle kongressi põhiliseks eesmärgiks on anda ülevaade paavst Pius XII imetlusväärsetest algatustest pastoraalse liturgia valdkonnas; ülevaade lojaalsuse ja austuse vaimus, mida iga usklik peab tundma Kõrgeima Karjase suhtes, kes meid juhib. Liturgia nimelt nõuab Kõrgeima Karjase juhtimist. … Me ei kogunenud selleks, et uurida probleeme või kavandada reforme, vaid selles, et esile tuua … meie paavsti Pius XII isalikust ja õpetajalikust tegevusest tulenevad seadused ja korraldused…

Vaadates dokumente, mis võtavad kokku selle liturgilise perioodi, võisime tähele panna, et Tema Pühadus tervitab delikaatse heatahtlikkusega kõike seda, mida liturgia uurijad esitavad või millele nad viitavad. Kuid ainult talle kuuluva kõrgeima võimu jõul sõnastab vaid paavst põhimõtteid ning jagab mõistusele ja hingele ohutuid ja kindlaid õpetusi, mis kaitsevad meid vaimse elu eesmärgiga vastuolus olevate vaadete eest.”

Juba palju aastaid enne Vatikani II Kirikukogu oli üleüldise reformi tõotus peidus „põhimõtteid sõnastava” kõrgeima võimu diskreetses kohtumises sellega, „mida liturgia uurijad esitavad või millele nad viitavad”. See kohtumine toimus teatud määral väljaspool Traditsiooni ning liturgia orgaanilise arengu põhimõtteid.

Uue tasakaalu otsingutel

Meid praegu huvitava reformaatorlike kavatsuste seisu analüüsimisel omab erilist tähtsust Memoria sulla riforma liturgica, tekst, mis töötati välja 1948. aastal Riituste Kongregatsiooni ajaloo-osakonnas, mida retsenseerisid nõunikud ja mille üle diskuteeris üleüldise liturgiareformi ettevalmistamiseks paavst Pius XII poolt ellukutsutud spetsiaalne komisjon (nn Comissio Piana)[13]. See tekst oli konfidentsiaalse iseloomuga ja sai tõepoolest lähtepunktiks hilisematele Pius XII reformidele. Hiljem said sellele ligipääsu ka Vatikani II Kirikukogu liturgiakomisjoni liikmed.

Põhjendades liturgiareformi vajadust, alustab Memoria kinnitusest, et liturgia kannatab rea probleemide all: pühadest pungil liturgiline kalender, liiga palju oktaave, keerulised rubriigid – kõik see aga vähendab preestrite armastust liturgia vastu. Siit tuleneb „vajadus liturgia reformi järele, mis tooks kaasa liturgia tuntava lihtsustamise ja püsivamaks muutmise”. Õnneks on tänu liturgiliste uuringute arengule võimalik läbi viia „liturgia soliidne revideerimine laiahaardelise ja kindla liturgilise teadmise alusel”. Seega osutub võimalikuks realiseerida liturgilise liikumise kaudu tugevdatud soov vabastada liturgia „teatud liigsest juurdekasvust, mis ähmastab selle ilu ja vähendab selle mõjusust”.

Meenutanud sissejuhatuses kokkuvõtlikult varasemaid ettepanekuid liturgias tehtavateks muudatusteks, esitatavad autorid Memoria 15. punktis reformi aluspõhimõtted. Esimene neist punktidest kõlab:

„Tuleb tasakaalustada konservatiivsusele kalduvate ja uuenduslikkusele kalduvate ringkondade ootusi.”

Selgitades 16. punktis seda esimest põhimõtet, viidatakse ühelt poolt arheologismile[14], ja teiselt poolt uuendusmeelsusele[15] kui kahele äärmusele, mis mõlemad on vastuvõetamatud. Edasi kinnitatakse:

„Tänapäeval peab arukas liturgiareform tasakaalustama kahte suundumust: suundumust säilitada häid ja terveid ning ajaloolis-kriitiliselt verifitseeritud traditsioone ning suundumust võtta arvesse uusi elemente, mis on juba sisse viidud või vajavad sisseviimist. Kuna liturgia on elav organism … seepärast liturgia, mis on Kiriku religioosse vitaalsuse püsivaks väljenduseks, ei saa olla midagi kivistunut; pigem peab ta arenema, nagu ta tõepoolest ongi arenenud, sarnaselt teistele Kiriku elu väljendustele.

Seepärast on meil siin tegemist ülesandega … tasakaalustada õigustatud vastandlikke suundumusi, et sel moel midagi ei muudetaks üksnes uue otsimise põhjendusel ega midagi mumifitseeritaks liialdatud arheologiseeriva suundumuse survel. Et seega saaks julgelt uuendada seda, mida tuleb tõepoolest tingimata uuendada, ning kiivalt säilitada seda, mida võib ja tuleb säilitada.”

Pole raske märgata neis sõnades üleskutset mõõdukusele ja arukusele, kuid keskseks mõisteks näib siin olevat pigem tasakaal. Tasakaalustamise mõte on lasta vastandlikel jõududel tegutseda, et hoida paigal objekti, mis muidu kaotaks sõna otseses mõttes tasakaalu. Memoria autorid annavad endale aru „õigustatud vastandlike suundumuste” eksisteerimisest ning soovitavad tasakaalustada need „targas reformis”. Huvitav, et tasakaalustamist vajavad uuendamise ja säilitamise idee – seevastu liturgilises liikumises tõstatatud hingehoiulist rõhuasetust „aktiivsele osalusele” ei mainita siin üldse. „Jõudude” tasakaal näib asendavat terviku harmooniat.

Neli isiksust ja neli vastandlikku ideed

Tõepoolest, oma arengu haripunktil oli see, mida me nimetame liturgiliseks liikumiseks, täis „õigustatud vastandlikke suundumusi”, mille „õigustatus” tulenes vahel nende loomusest, vahel aga ainult sellest, et nad polnud veel jõudnud välja näidata oma äärmuslikkust.

Et saada parem ettekujutus neist – vahel lõpuni väljendamata jäänud – vastanditest, piisab, kui võrrelda kaht liikumise juhtfiguuri: Dom Capelle’i ja isa Jungmanni SJ. Nad sümboliseerivad kaht erinevat juhtideed ja nendest tulenevalt kaht erinevat reformaatorlikku meelsust.

Dom Bernard Capelle’i (1884-1961), Mont-Césari benediktiini kloostri abti, kes on „väljapaistev õpetlane ja orduliige”[16], võib õigusega nimetada liturgia orgaanilise arengu põhimõtte patrooniks. Selle põhimõtte esitas ta väga selgelt 1949. a. oma märkustes Commissio Piana poolt talle tutvumiseks esitatud liturgiareformi projektile. See fragment on väärt täielikku tsiteerimist, seda enam, et selle teksti esmase diskreetse iseloomu tõttu on see tänapäeval vähe tuntud. Dom Capelle kirjutas:

„… midagi ei tohi muuta, välja arvatud vältimatu hädavajaduse puhul.

See on kõige mõistlikum põhimõte, sest püha liturgia ei ole üksnes Traditsiooni kirjapandud, vaid elav tunnistus ja monument, selle määrani, et teda loetakse teoloogiliste ning vagaduse ja kristliku vaimsuse puhtaimate allikate … hulka.

Seepärast:

1. Kuulugu säilitamisele, mida võib säilitada ilma suure kahjuta.

2. Viidagu sisse ainult see, mis on hädavajalik, ning seda kooskõlas Traditsiooniga.

3. Ärgu midagi muudetagu, välja arvatud juhul, kui muutusest tuleneb suur kasu.

4.  See, millest on loobutud, tuleb taastada, kui see restauratsioon tõepoolest muudab riitused usklike meeltele selgemaks ja arusaadavamaks.”[17]

Dom Capelle’i rõhutatud reservatsioone ei tule käsitleda igasuguse reformi teele asetatud konservatiivse tõkkena. Belgia munk nägi selgelt Traditsiooni – ja seeläbi ka liturgia – seost eluga ja seeläbi ka muutustega. Tema hooleks oli, et me ei langeks ei surnud liikumatusse ega ka „evolutsionismi, mis on ainult teiseks nimetuseks lagunemisele.”[18]

Samal ajal andis jesuiit Josef A. Jungmann (1889-1975), pastoraalse teoloogia õppejõud Innsbruckis, välja kaheköitelise monumentaalse teose Missarum sollemnia (1948), mis peaaegu üheaegselt kindlustas talle nii suure autoriteedi liturgia asjatundjana kui ka tema kasvava mõju liturgiareformide suunale juba 1950-ndatel aastatel. Vägevale ajaloolisele eruditsioonile toetudes tunnistas isa Jungmann oma teoses, et rooma riituse suurus seisneb tema iidsuses. Rahutukstegevaks varjuküljeks selle hinnangu juures oli selgitus, et seevastu kõik, mis ei pärine „iidsetest aegadest”, põhimõtteliselt vähendab rooma riituse väärtust – ja tõepoolest, isa Jungmann võttis omaks selle põhimõtte, eristades esmase riituse õilsat tuuma selle „teisestest”, eriti keskaegsetest ja hilisematest lisandustest. Ühes oma tähtsaimatest töödest, mis avaldati esmakordselt 1958, kirjutas isa Jungmann delikaatselt, kuid selgelt:

„Katoliku Kiriku liturgia on ehitis, milles me elame tänapäeval ja mis oma olemuselt on seesama ehitis, milles kristlased on elanud alati, kümme või viisteist või isegi kaheksateist või rohkem sajandit tagasi. Nende sajandite jooksul muutus see ehitis pidevate ümberkujunduste ja lisanduste tõttu üha keerulisemaks ning sel moel hägustus ehitise põhiplaan – sedavõrd, et me võib-olla ei tunne end selles enam koduselt, sest me ei mõista seda enam.”[19]

Isa Jungmann lisas, et „kui meil on võimalus teha muutusi selle ülesehituses või kohandada seda rahva vajadustele, teeme seda sellisel viisil, et – seal, kus see on võimalik – ei läheks hinnalisest pärandist midagi kaduma…”[20]. Viimases lauses tõotatud delikaatsus ei peaks meid siiski ära petma: seesama autor rääkis paar aastat varem, 1951. aastal Maria Laachi kloostris  kinnises ringis peetud ettekandes täiesti konkreetselt, et Karolingi ajastust nooremad missapalved „peaksid missaraamatust õigupoolest kaduma”, välja arvatud juhul, kui tuuakse piisavalt „õigustavaid põhjuseid” neist mõne säilitamiseks[21]. See, mis ajaloolasena liturgia „tridentlikule seisundile” antud hinnangus kujutas endast nõuet eristada „kuldajastut” seda katvate moonutuste kihist, muutus kiriklike institutsioonide mõjuka eksperdi reformiretseptis hilisemate ajastute suhtes väga armutuks arheologismiks, mis oli valmis alluma ainult argumendile kohandada liturgia „kaasaja inimese vajadustele”.

Isa Jungmann oli kindlasti piisavalt hästi orienteeruv ajaloolane, et tähele panna ja imetleda juba ülalpool liturgia orgaaniliseks arenguks nimetatud nähtust. Kuid Dom Capelle’ist eristas teda see, et ta ei pidanud seda arengu loomulikku seaduspärasust reformi juhtnööriks – hoopis vastupidi,  reformi pidas ta vahendiks sellele liialt vabale kasvamise seadusele vastu astumiseks. Seepärast kirjutas ta Kirikukogu eelõhtul otse, et selle „märkamatu arengu” asemel on vaja „raputust ja midagi enamat kui raputust”[22].

Capelle ja Jungmann soovisid mõlemad liturgia reformi, kuid nagu näha, juba põhimõtete tasandil rääkisid nad reformist täiesti vastandlikke asju. Nad ei erinenud reformaatorliku radikaalsuse astme poolest, vaid sügavamalt, reformi kontseptsiooni enda poolest. Igaüks, kes seda endale teadvustab, võib ette näha, et kui mõlemad oleksid jätnud oma sügavad jäljed Vatikani Teise Kirikukogu konstitutsiooni, pidanuks nad tekitama selles reaalse pinge, kui isegi mitte varjatud vastuolu.

Järgnevalt pöörame tähelepanu veel kahele isikule, kelle osalemisel liturgiareformi ettevalmistamises ja töös reformi tekstidega oli kahtlemata “poliitiline” tähtsus nii Pius XII ajal kui hiljem, Vatikani II Kirikukogu toimumise ajal. Need on Ferdinando Antonelli OFM ja Annibale Bugnini CM.

Isa Ferdinando Antonelli (1896-1993) oli ühtaegu ajaloolane ja kristliku arheoloogia asjatundja ning samas Pühade Riituste Kongregatsiooni ajaloo-osakonna usaldusväärne kaastöötaja. Koos isa Joseph Löwiga toimetas ta juba mainitud kogumiku Memoria sulla Riforma Liturgica.

Meie üldpilti reformi juhtideedest toob isa Antonelli isik sisse selle, mida võiks nimetada otsustavaks suundumuseks usklike liturgilisele kasvatamisele. Ühena nendest, kes olid sügavalt haaratud sellistesse riituse ümberkujundamistesse nagu Suure Nädala riituste reform, hindas Antonelli loomulikult ja pidas vajalikuks muutusi ka rituaalis, kuid tema põhiline tähelepanu ja hool olid pööratud pigem rõhkude sügavamale ümberasetamisele mentaalsuses kui rangelt mõistetud riituste ülesehituses. Viidates just nimelt hiljuti toimunud Suure Nädala jumalateenistuste reformile, kinnitas Antonelli 1956. a Assisis toimunud liturgilise kongressi ajal selgelt:

„Liturgiareform ei seisne ainult – ja isegi mitte peamiselt – tekstide ja rubriikide revisjonis ning uute või väljendusrikkamate esteetiliste vormide otsimises. Reformi eesmärgiks pole ka lihtsustused, lühendamised või parandused. Liturgiareformi tõeline eesmärk asub palju kaugemal, teisel pool igasugust välist vormi, kuna ta tahab jõuda hingeni, et selle sügavuses tekitada ja äratada vaimne uuenemine Kristuses, Ülempreestris, kellest igasugune liturgiline tegevus ammutab oma väärtuse ja mõjususe.”[23]

Hädavajalikule ümberkasvatamisele seatud rõhuasetus eeldas ka Antonelli puhul teatud kriitikat viimaste sajandite seisu suhtes – kuid erinevalt Jungmanni kriitikast ei puudutanud see liturgia arenguliini, vaid pühendumuse eraldumist liturgiast, liturgilise orientiiri kaotamist kristlikus vagaduses. Samast ettekandest võime lugeda:

„Rahvas on kahjuks eraldatud tõelisest liturgilisest elust. Nõuab kannatlikku vaimset ja tehnilist ümberkasvatamistööd, et tuua nad tagasi aktiivse, valgustatud, isikliku ja ühise osalemise juurde liturgias. See on töö, mida ei saa teha aastaga, see nõuab põlvkondi. Kuid seda tööd peame me alustama.”[24]

Reformi hingehoiuline mõõde oli väga oluline ka Annibale Bugninile CM (1912-1982), hinnatud ajakirja Ephemerides Liturgicae esimesele toimetajale. Kuid erinevalt Antonellist oli Bugnini märksa suuremal määral veendunud sügavamate muutuste vajaduses riituse ülesehituses. Selle diskreetseks signaaliks võisid olla juba tema avaldused 1948. aastast, kui ta nimelt Ephemerides’e veergudel kutsus üles jätkama liturgiliste raamatute revisjoni, mida oli 1911. aastal alustanud p. Pius X, kuid mis katkestati hädavajalike kriitiliste uurimistööde tõttu.[25]

Mis puutub nende revisjonide suunda, siis tunnistas Bugnini üsna ühemõtteliselt nn. hingehoiuliste vajaduste diktaati. Tema 1950-ndate aastate mõtteavaldustes võime raskusteta avastada pragmaatilise imetluse  „elule kohandamise“ edukuse suhtes – isegi kui seejuures eksiti Traditsiooni vastu, nägi ta selles „osutust“  teatud „hädavajadusele”[26].

Otsustava tähtsusega Bugnini positsioonist arusaamiseks näibki olevat mõista elule kohandamise ideed, mille hädavajalikkust pealegi pole vaja tõestada, sest piisab pelgalt „hingehoiulisest kasust”, et liturgias julgelt luua, välja lõigata või ümber asetada[27].

Reform kui köielkõndimise oskus

Isegi meie lühike ja kaugeltki mitte ammendav võrdlev ülevaade näitab selgelt, et ühise nimetaja „liikumine usklike viljaka liturgias osalemise poole“ all peituvad tegelikult vastandlikud seisukohad. Nii erinevad ideed võisid koos esineda ainult polümorfse liikumise raames, kuid kui need pidid ühiselt inspireerima konkreetset liturgilist reformi, siis sai see toimuda üksnes jõudude tasakaalu põhimõtte või absoluutse võimu poolt pealesunnitud kunstliku kompromissi alusel.

Liturgiareformi käigust – juba Vatikani II Kirikukogu kestel, eriti aga selle järel – on näha, et reformi praktika kujundasid eelkõige Bugnini energia ja Jungmanni ideed. Capelle’ile omane sügav traditsioonitunnetus jäi seevastu pigem vaikseks kuritarvituste eest hoiatavaks hääleks, Antonelli kaine entusiasm aga leidis väljenduse teiste kujundatud materjali lihvimises.

Tekstides leiduvad tunnistused ja neid kinnitav isikute käitumine viitavad sellele, et Vatikani II Kirikukogu eelõhtul nõustuti vähem või rohkem teadlikult sellega, et liturgiareform nõuab tasakaalu,  seega erinevate jõudude koostoime peab hoidma liturgiat õigel positsioonil. Ajal, mil jõuti selle järelduseni, olid nendeks vastandlikeks jõududeks mitte ainult arheologistide ja uuendajate vahelised ideelised vastuolud, vaid ka paavstliku absolutismi jõud ja ekspertide kasvav autoriteet, samuti jumalakultusele rõhujate ja „hingehoiuliste põhjuste” eestkõnelejate, lõpuks rooma tsentralistide ja kollegialistide ning konservatiivide ja progressistide jõud. Tasakaalu oli võimalik säilitada niikaua, kuni igaüks neist jõududest mängis talle ettekirjutatud, paratamatult ühekülgset ja seetõttu veidi liialdatud rolli. Seevastu hetkel, kui üks tähtsatest jõududest lakkas olemast ühemõtteliselt „konservatiivne” või „uuenduslik”, sattus terviku tasakaal ohtu või lõhuti täielikult.

Selle ettekande viimase mõttena tahaksin siiski mainida, et enamasti hapra, muutliku, läbiräägitava, pidevat nööripingutamist meenutava tasakaalu ideaalil võib olla ka alternatiiv harmoonia ideaali kujul. Harmoonia on erineva kaaluga ja üheskoos tervikuks koonduvate tegurite loomupärane koosmõju ja koostöö. Harmoonia avastamine – ka liturgia ja liturgilise hingehoiu küsimustes – loomulikult ei kõrvalda iseenesest „vastandlike suundumuste” eksisteerimise tõsiasja ega vabasta meid nendega silmitsi seismast debati ja poliitika raames. See annab aga meile teistsuguse, usaldusväärsema mõõtkava kui naiivne veendumus, et õigus peab alati „asetsema keskel”. „Kõrgeimad inimlikud väärtused nagu ilu, headus, armastus sõltuvad pigem harmooniast kui tasakaalust.”[28]

Dr. Paweł Milcareki ettekande tõlkis poola keelest eesti keelde isa Ivo Õunpuu

MÄRKUSED

[1] Vrd p. Pius X, motu proprio Tra le sollecitudini, 22. XI 1903.

[2] Vrd Pius XI, apostellik konstitutsioon Divini cultus, 20. XII 1928.

[3] Vrd Pius XII, ringkiri Mediator Dei, 20. XI 1947.

[4] Isa Lambert Beauduin, Modlitwa Kościoła, tõlkinud S. Koperek, Kraków 1987, 126 jj.

[5] See põhimõte tulenes Tridenti Kirikukogu poolt 4. XII 1563 heakskiidetud dekreedis raamatute indeksi, katekismuse, breviaari ja missaraamatu asjus paavstile omistatud eesõigusest.

[6] “Nigriik” – ld sõnast niger – “must”: mõeldud on Rooma Missaraamatus mustas kirjas olevaid põhitekste; “rubriik” – ld sõnast rubrica – „punane värv”, punase värviga kirjutatud õigusaktid: siin on mõeldud Rooma Missaraamatus liturgiliste riituste selgitamiseks ja korrakohaseks läbiviimiseks antud punases kirjas trükitud juhtnööre ja ettekirjutusi. – tõlk. märk.

[7] Rooma Missaraamatut väljakuulutavas bullas Quo Primum (v.a. 14. VII 1570) rääkis p. Pius V – kes figureerib selle Missaali igas väljaandes kuni 1969. a. liturgiareformini – Rooma Missaali taastamisest „kooskõlas iidse reegliga ja pühade isade riitustega” (ad pristinam sanctorum Patrum normam ac ritum).

[8] Seda põhimõtet väljendatakse lühidalt ja selgelt 1917. a. Kirikuõiguse Koodeksi kaanonis 1257: „Ainult Apostellikule Toolile kuulub õigus korraldada püha liturgiat või heaks kiita liturgilisi raamatuid” (Unius Apostolicae Sedis est tum sacram ordinare liturgiam, tum liturgicos approbare libros).

[9] Tsiteeritud: Kardinal J. Ratzinger, Duch liturgii, tõlk. E. Pieciul, Poznań 2002, 149, alusel.

[10] Ibidem.

[11] Alcuin Reid, The Organic Development of the Liturgy, San Francisco 2005, 140; edasi: Reid.

[12] „Sellest tulenevalt kuulub paavstile ainuõigus kehtestada ja tunnustada liturgilist korda, sisse viia ja kinnitada uusi riitusi ning muuta neid, mida ta on arvanud muutmist vajavateks. Piiskoppide õigus ja kohustus on hoolikalt valvata liturgiat puudutavate pühade kaanonite ettekirjutuste täpset täitmist.” (Pius XII, apostellik ringkiri Mediator Dei, I, 5; autori kursiiv).

[13] Vrd Congregatio Sacrorum Rituum, Sectio Historica, Memoria sulla riforma liturgica, n. 71, Vatican 1948. Siinkohal analüüsitud Memoria osa tsiteerib ja kommenteerib: Alcuin Reid, The Organic Development of the Liturgy, San Francisco 2005, lk 150-161; edasi: Reid.

[14] „On sellised liturgistid ja liturgilise liikumise eestvedajad, kes patustavad arheologismiga. Nende meelest on kõige arhailisemad vormid alati ja iseendast kõige paremad, see aga, mis on hilisem, isegi kui see on pärit varajasest keskajast, peab alati järgnema neile kõige iidsematele. Nad tahaksid viia kogu liturgia ajas tagasi selle algusaegadele lähedasse seisundisse, välistades kõik järk-järgulised arengud, mida nad peavad moonutamiseks ja taandarenguks. Lühidalt öeldes, kui neid kuulata, tuleks liturgia taandada millekski kallihinnalise muumia sarnaseks, mida tuleb kiivalt säilitada muuseumis.”

[15] „On ka teised, täiesti vastupidise kalduvusega, kes tahavad tõepoolest luua uue ja kaasaegse liturgia. Nad ütlevad, et me ei mõista enam meist kaugetel aegadel loodud vorme, žeste ja laule. Liturgia peab olema jooksva religioosse elu väljendus, mistõttu keel, maalikunst ja skulptuur, muusika, dramaatiline tegevus jms peavad olema täiesti uued, vastavuses kaasaegse kultuuri ja tunnetega.”

[16] Bugnini, 27.

[17] “Ex quo deducitur nihil immutandum esse nisi in casu indispensabilis necessitatis. Sapientissima quidem regula: Sacra enim liturgia testis est et monumentum—non tantum scriptum sed vivum—Traditionis, adeo ut annumeretur inter loca theologica, et purissimos fontes pietatis et spiritus christiani. Quare: 1. Servetur quidquid servari potest sine gravi damno. 2. Introducantur tantum quae necesse est introducere; et modo traditioni consentaneo. 3. Nihil immutetur nisi magnum ex immutatione comparetur emolumentum. 4. Restaurentur obsoleta, si vere per instaurationem puriores reddantur ritus, magisque fidelium mentibus perspicui” (Congregatio Sacrorum Rituum, Sectio Historica, Memoria sulla reforma liturgica: Supplemento II – Annotazioni alla “Memoria”, no. 76, Vatican 1950, lk 9 – tsiteeritud: Reid, 162 j).

[18] B. Capelle, Crise du Mouvement liturgique?, “Questions liturgiques et paroissiales”, nr 32 (1951), 209-17.

[19] J. A. Jungmann, The Early Liturgy to the Time of Gregory the Great, London 1960, 1 (tsiteeritud: Reid, 167 jj).

[20] Ibidem.

[21] Vrd J. A. Jungmann, Problems of the Missal, „Worship” 28, nr 3 (1953-54), lk 155 – tsiteeritud: Reid, 187).

[22] Vrd J. A. Jungmann, Pastoral Liturgy, London 1962, 94 (tsiteeritud: Reid, 169).

[23] Ferdinando Antonelli, The Liturgical Reform of the Holy Week: Importance, Realisations, Perspectives, in: The Assisi Papers: Proceedings of the First International Congress of Pastoral Liturgy; Assisi-Rome, September 18-22 1956, lk 162 (tsiteeritud: Reid, 246).

[24] Ibidem, lk 165 (tsiteeritud: Reid, 246).

[25] Vrd Reid, 147.

[26] Vrd A. Bugnini, Why a Liturgy Reform?, „Worship” 29, nr 10 (1954-55), 566 jj (tsiteeritud: Reid, 218).

[27] Vrd A. Bugnini, Mass with Deacon, „Worship” 37, nr 8 (1957-58), 463 (tsiteeritud: Reid, 228).

[28] Gustave Thibon, L’équilibre et l’harmonie, Paris, 1981, lk 88.