James Stenson

Ta on siin meiega - Daniel F. Gerhartz

 

Avaldame ühe tervikliku kirjutisena esmalt veebiportaalis Objektiiv aastatel 2016-2017 avaldatud artiklitesarja Toetades vanemaid kristlikust kasvatusest, mis kujutab endast valikuliselt tõlgitud katkendeid James Stensoni raamatust Father, the Family Protector.

 

* * *   * * *   * * *

Toetades vanemaid I.

Mida isa peaks vältima

 

 

Igal isal on võimalus ja vajadus õppida nende vigadest, kes oma rasked elulahingud edukalt maha on pidanud ning võitlustes karastunud, kirjutab James Stenson. 

Mõnikord on negatiivsed nõuanded vähemalt sama kasulikud kui positiivsed. Sageli kasulikumadki. Isadel on tihti hea teada, mida mitte teha – st mida vältida – keerukates olukordades, mida peres ette tuleb.

Tavatsesin ikka küsida vanadelt karastunud isadelt (meestelt, kelle lapsed juba suured ja elavad oma elu), mida nad noortele ja rohelistele isadele negatiivse külje pealt tarkuseks tahaksid jagada. Mille eest hoiatada, ühesõnaga. Võtan alljärgnevalt selle raskelt kätte tulnud tarkuse mõne punktiga kokku:

Ära jäta abikaasat tähelepanuta. Ta vajab sedasama, mida me kõik: mõistmist, soojust, tänu, tuge ja tunnustavaid sõnu. Ja võib kindel olla, et väikeste laste käest ta seda ei saa. Seega, kui ta seda ka mehe käest ei saa, siis saamata see jääbki. Kuidas naine sellest märku annab? Sa võid varsti täheldada, kuidas ta iga pisikese koduse asja pärast kaebama ja virisema hakkab, üks asi teise järel. Kõik keerleb aga ühe suure ja keskse probleemi ümber: sa lihtsalt ei näi temast hoolivat. Ärka üles. Pööra talle tähelepanu. Kuula, mis ta asjadest arvab. Aita teda. Ütle talle, et ta on imeline, kallista ja anna talle musi mõnikord – sellest on kõvasti kasu.

Ära alahinda oma lapsi. Unista alati sellest, kuidas nad kiiresti ja jõudsate sammudega küpsemaks kasvavad. Meil kõigil on kalduvus kujuneda selliseks, nagu me end mõttes näeme. Ning lapsed kipuvad kasvama niisugusteks, nagu vanemad ootavad. Isegi kui nad sind mõnikord alt veavad ja sul tuleb neid korrigeerida, siis anna neile alati mõista, et näed seda lihtsalt kui kerget tõrget teekonnal. Sest sul pole kahtluse varjugi, et neist ühel päeval tublid mehed ja naised sirguvad. Sa oled nende üle uhke, oled nendes kindel. Alati.

Ära kohtle teismelisi nagu lapsi. Võta neid pigem kui peaaegu täiskasvanuid. Kutsu neid ülespoole, lihvi nende südametunnistust, tervita neid täiskasvanute reaalsusse jõudmise puhul. Näita neile, kuidas rahaga ümber käia – et tulud-kulud klapiks –, kuidas tööd leida, tööd professionaalselt teha, ülemustele meele järgi olla, vastassugupoolt lugupidavalt kohelda. Näita neile, kuidas häid riideid osta, riiete eest hoolt kanda, hästi riides käia. Kui nad kurdavad, et “Miks sa mind ei usalda?”, siis selgita neile, mis vahe on aususel ja arukusel. Sa eeldad, et nad on ausad, ei taha oma peret häbistada, soovivad parimat – nii see oli, on ja jääb. Aga praegu pead sa paraku arvestama sellega, et neil puudub veel elukogemus ja aastatega tulev arukus. Ja seetõttu ei tohi sa lubada neil naiivselt endale haiget teha. Kui nad juba vastutustundlikult ja suure inimese moodi mõtlema hakkavad, siis usaldad sa neid “kogu spektri” ulatuses, aususest arukuseni välja.

Gümnaasiumis käivale pojale või tütrele ära iial ütle, et need ongi elu parimad aastad. Sest ei ole ju. Tegelikult on noorukiiga üks raskemaid eluetappe üldse: teismelistel tuleb tulla toime oma prohmakate ja organismimuutustest tulenevate tormidega, surfates üles ja alla oma õppetundide lainetel. Ütle oma noorukieas lastele – mis veelgi tähtsam: näita neile –, et iga eluetapp on huvitav, väljakutseterohke ja nauditav neile, kelles leidub sportlikkust ja seikluslusti. Teismelised, keda on hästi kasvatatud, ootab ees hea elu. Selline, nagu nad sinu puhul näinud on. (Mõtle korraks, kui paljud on hilises teismeliseeas ja noorte inimestena enesetappu üritanud, kuna uskusid, mida neile öeldi: parim osa elust on nüüd seljataga.)

Kui su lapsed on lubanud midagi teha, ära lase neil välja vingerdada. Ära luba neil impulsiivselt sõna murda. Enne kui nad midagi lubavad või otsustavad minna mingis suunas, sunni neid mõtlema tagajärgedele ning tegema endale selgeks, millised on tingimused – sest sa kavatsed võtta “meest sõnast”. Kui nad koju koera või kassi tahavad, siis tõotagu nad esmalt loomakese eest hoolt kanda. Ja kui neljajalgne majas, nõua neilt tegusid. Kui lapsi kutsutakse peole ja nad lubavad minna (olles esmalt sinu ja su naisega konsulteerinud), on neil kohustus sinna ka minna, isegi kui välja vupsab mingisugune põnevam variant. Kui nad kitarritunde tahavad võtta, siis las nad lubavad käia kohal pool aastat või aasta (nagu mõistlik tundub), tulgu mis tuleb ja maksku mis maksab.

Kui sa oma lapsi noomid ja nad turtsuvad vastu, et “Miks?”, siis ära hakka nendega vaidlema. Kui nad selgitust soovivad, ütle ainult üks kord. Kui nad oma “miksitamisega” edasi lasevad, siis tähendab see, et nad tahavad lihtsalt vaielda, mitte aru saada. Tee jutule lõpp. Ühesõnaga, sinu “ei” on vastus, nende “ei” mitte. Mitmetes asjades võib lastega dialoogi pidada, aga mis puudutab sinu kui isa autoriteeti, siis selles osas “dialoogi” ei ole.

Ära luba lastel end niiviisi riidesse panna, et see häbistab teie perekonda. Kellelgi pole õigust niiviisi käituda. Iga perekonnaliikme riietusest peegeldub perekonna väärikus ja perekondlik identiteet ning riietuse läbi saab lastele seda edasi anda.

Ära maga maha väikesi võimalusi lastega rääkida. Kuula neid viisakalt ja lugupidavalt. Juttu saab ajada autoga sõites, koos nõusid pestes või koristades, jalutades või rattaga sõitmas käies. Või mis iganes ühine hobi teil on. Või neid õhtul magama pannes. Võta teleka vahtimist vähemaks ja siis leiab kodus siit-sealt suuremate kamakate ja väiksemate killukeste kaupa aega. Tegelikult tuleb aega lausa vägisi võtta, sest palju sul seda järel enam pole – lapsed sirguvad suureks uskumatult kiiresti.

Ära karju laste peale kogu aeg. Milleks raisata hingeõhku? Kui sa pead ühega oma lastest rääkima, minge korraks välja jalutama või sööma ja ütle rahulikult ja tõsiselt, mis on vaja öelda. Ja ära unusta ka kuulata, sest kuigi su lapsed näevad asju tihti valesti, võib nende jutus olla iva. Paar päriselt head jutuajamist on rohkem väärt kui terve seeria plahvatusi.

Ära lange vihaste vaidluste lõksu. Eriti mitte oma teismelistega, ja eriti-eriti mitte, kui oled ise üks kärts-mürts mees. Sõnad võivad lüüa haavu, vahel võtab paranemine palju aega. Kui kõik on parasjagu närvis, lükake asjade arutamine hilisemaks edasi – näiteks õhtuks või homseks –, kuniks olete mõlemad maha rahunenud. Kui üle pingutad, palu esimesena vabandust.

Ära unusta oma lapsi kiita. Ja kui kiidad, siis konkreetselt. Lastel on vaja, et neile vahel õlale patsutatakse. Meil kõigil on. Kiida neid üritamise, mitte üksnes kordamineku eest. Tee lastele selgeks see suurte inimeste tarkus: kuna edu sõltub üritamisest, on üritamine edust tähtsam. Hinda seda alati, kui lapsed üritavad ja pingutavad.

Lasku oma laste tasandile, aga ära jää sinna püsima. Lapsed on lapsed ning sul tuleb alanduda sinna, kus nad omadega parasjagu on. Siis tuleb neil käest kinni võtta ja neid samm-sammu haaval ülespoole aidata. Sinna, kus ise oled – pikemas perspektiivis. Kannatlikult ja rahulikult tuleb nad juhatada täiskasvanud inimeste mõtete ja tegude juurde. Seega: ela ja ole nagu täiskasvanu. Oma parimates aastates mehena tunne olemasolemisest rõõmu ja las lapsed näha, et asi on ehtne. Nähes sind kui küpset inimest, kes tunneb end kindlana ja saab eluga hakkama, on neil ka enda tuleviku osas usku ja lootust.

 

* * *   * * *   * * *

 

Toetades vanemaid II.

Õpeta lapsed teenima, mitte tarbima

 

 

Kui laste kalduvus selles hälbinud maailmas on olla tarbijaks, siis teenimisvalmidust tuleb neis kasvatada, kirjutab James Stenson, rõhutades, et teenimisvalmis hingelises hoiakus on suur väärikus.

Materialismi tõeline kurjus ei peitu asjade järgi jooksmises, vaid pigem selles, et inimesi võetakse ja koheldakse kui asju. Ja siis saavad asjad inimestest tähtsamaks. Selline suhtumine võib elus valusalt kätte maksta sõltuvuste, tööalaste probleemide, abieluraskuste ning ihadest valitsetud piiramatu egoismi näol. Mida siis teha, et ehitada lastesse tugev iseloom ning nad materialismist eemale juhtida?

Tunne oma autoriteeti vanemana ning nõua, et lapsed seda austaksid. Vanemate vastutus on suur ning meile antud loomulikku autoriteeti tuleb teadlikult ja armastavalt rakendada. Lapsed tajuvad vanemate enesekindlat teenimisvalmidust ning õpivad selle läbi vanemaid usaldama ja austama.

Ära unusta, et kasvatad tulevasi täiskasvanuid ja mitte lapsi. Laste tulevikule mõeldes ära keskendu pelgalt karjäärile, vaid ennekõike nende iseloomu kasvatamisele – küsimus ei ole niivõrd selles, mida su lapsed oskavad, vaid selles, kes nad inimesena on. Sinu ülesanne pole lapsi lõbustada ja igavust peletada. Pigem tuleb neid kujundada asjatundlikeks, vastutusvõimelisteks ja hoolivateks meesteks ja naisteks, kes oleks pühendunud elama väärikalt, õigete põhimõtete kohaselt. Mõtle sellele, millisteks teie lapsed saavad, mitte ainult sellele, mida nad tulevikus teevad.

Õpeta oma lastele hea iseloomu aluseks olevaid voorusi nagu arukust, õiglust, julgust, kindlameelsust, enesekontrolli, püsivust, mõõdukust ja armastust. Voorust saab lastele õpetada peamiselt kolmel moel: isikliku eeskujuga, laste käitumise suunamisega ning selgitustega selle kohra, mis on õige ja hea ning kuidas selle poole pürgida. Ennekõike saab lapsi õpetada aga isikliku eeskujuga. Paljuski ehitub nende südametunnistus väikesest peast kuuldud kujundlikust õpetustest ja vanemate hääle kõlast, mis julgustas neid pürgima suurte asjade poole.

Tee oma lapsed lähedalt tuttavaks tsiviliseeritud suhtlemise nelja peamise sambaga: “palun,” “tänan,”, “vabandust” ja “ma luban”. Nende sõnade kasutamine ning nende taga avaneva moraalse maailma mõistmine aitab kasvatada lastes austust teiste inimeste väärikuse vastu.

Õpeta oma lastele aususe tähendust ja tähtsust. Ausus tähendab kavatsuste, sõnade ja tegude ühtsust. Aus inimene mõtleb seda, mida ütleb, ütleb seda, mida mõtleb ja peab oma sõnadest kinni. Aus inimene keeldub kategooriliselt koostööst valega ning peab oma lubadusest raudselt kinni.

Mõista, et “ei” kuulub samuti armastuse sõnavarasse. Et enesekontrolli voorust õppida ja selles kasvada, tuleb lastel seda sõna kindlasti aeg-ajalt kuulda. Vastasel juhul ei õpi nad iial end talitsema ja see oleks katastroof.

Kui lapsed midagi tahavad, lase neil oodata – või kui võimalik, see asi välja teenida. Kannatliku ootamise teel kärsituse ületamine ja soovitu nimel töötamine on osa täiskasvanud inimese elust, mis neil ees seisab. Õpeta lastele tegema vahet soovide ja vajaduste vahel. Aita neil mõista, et nõudmised à la “kõigil on” ja “kõik teevad” ei ole veenvad ega kaalukad. Teiste ahvimises pole midagi väärikat. Elus tuleb juhinduda tervest mõistusest ja südametunnistusest, mitte konformistlikust mugavusest.

Kasvata oma lastest tegijad ja loojad, mitte tarbijad. Las nad harjuvad jõudu mööda raskustega rinda pistma – raskusi ületades õpivad omandavad nad enesekindlust. Aidake neil võtta oma koolitükke ja majapidamistöid tõsiselt, sest nii treenivad nad endis vastutustunnet ja teenimisvalmidust. Tõelise elu alus on teenimine, mitte ostlemine, tarbimine ja naudisklemine. Küpsus saabub mitte sedamööda, kuivõrd inimesed suudavad enese eest hoolt kanda, vaid sedamööda, kuivõrd nad on võimelised ja ka soovivad hoolitseda teiste eest.

Lapsi karistades ära ole kalk. Vihka pattu, mitte (seda pisikest) patustajat. Lase lastel mõista, et aitad neil endist vigu välja juurida, kuna armastad neid liialt palju lubamaks tõsistel vigadel hakata oma võsukeste elu rikkuma.

Hoia elektroonilise meedia kasutusel silm peal. Ära anna oma kodus ruumi niisugustele asjadele, mis õõnestaks sinu poolt õpetatut ja suunaks lapsi suhtuma teistesse inimestesse kui asjadesse. Näita neile väga selgelt, et madalatel, roppudel ja kõlvatutel asjadel ei ole teie kodus mingit kohta. Muu hulgas tähendab see resoluutset “ei”-d pornograafia, arutu vägivalla, edevuse ja teiste inimeste suhtes lugupidamatu kohtlemise suhtes. Õpeta lastele ka vastutustundlikku käitumist meediaruumis, et nad suudaksid iseseisvalt vahet teha ühelt poolt sellel, mis on õige ja hea ning sellina ülesehitav, teiselt poolt aga sellel, mis on vale ja kuri ning sellisena inimest lammutav.

Kuula oma lapsi, aga ära kuuletu neile. Meediamürast vabanevat aega saab kasutada asjalike küsimuste arutamiseks. Püsi alati kursis sellega, mis su laste elus toimub ning aita neid probleemide lahendamisel oma arukate nõuannetega. Ela ise vastutustundlikku elu ning näita seeläbi ka lastele, mida tähendab oma elu juhtimine selle asemel, et vooluga kaasa ulpida.

Ära iial unusta, et lapse õigesti kasvatamiseks on sul üks – tõesti ainult üks – võimalus. Laste iseloomu ja südametunnistuse kujundamine peab olema sinu kui vanema esimene prioriteet. Väikesi lapsi kantseldades ja nende hüvanguks ohvreid tuues võid hiljem rõõmu ja uhkust tunda, nähes selle pingutuse viljadena oma suureks kasvanud laste näol enesekindlaid, vastutustundlikke ja hoolivaid mehi ja naisi, kes pingutavad omakorda, et perekondlikud väärtused oma lastele edasi anda.

 

* * *   * * *   * * *

 

Toetades vanemaid III.

Ohu märgid I

 

Pealtnäha toredates, kuid lodevates ja tarbimismentaliteediga perekondades kasvavad üles lapsed, kes elus hiljem toime ei tule, hoiatab James Stenson artiklitesarja “Toetades vanemaid” kolmandas osas.

Hädas lapsed

Tänapäeva ühiskonnas on midagi ilmselgelt mäda. Mingil põhjusel on suur hulk vanemaid oma laste iseloomu kujundamisega tõsistes raskustes. Tööl ja naabruses ringi vaadates näeme 20ndates eluaastates noori inimesi, kes on ebaküpsed ja otsustusvõimetud, nõrgad ja vastutustundetud, ilma enesekindluseta ja oma tuleviku pärast pidevas rahutuses. Nad võivad küll mingis valdkonnas tehnilisi oskusi omada ning püsida normaalset palka pakkuvatel töökohtadel, kuid nende isiklik elu ja abielu on üks hunnik õnnetust.

Nii oma käitumise kui ka suhtumise poolest paistavad need noored inimesed olevat kinni jäänud igikestvasse teismeikka, milles segunevad ohtlikul kombel täiskasvanutele omased võimalused ja lapsik vastutustundetus. Mõned neist kahjustavad või hävitavad end meelemürke kasutades. Ja isegi kui nad ei pruugi narkootikume, näevad paljud neist tööl käimist pelgalt kui võimalust rahuldada oma ego või võtavad seda kui tüütut rügamist, et oleks raha, mida “kulutada”. Suur hulk neist elab empaatiavõimetute eneseimetlejatena, hoolides minimaalselt või üldse mitte oma vanematest või lastest, eeldusel, et neil üldse on lapsi. Sedasi elades säilitavad nad endis sageli väga traagilisel moel lapsepõlvest sisse jäänud väärastunud suhtumisi ja harjumusi. Teatud põhjustel ei kasva nad kunagi suureks. Selle suundumuse tagajärgi näeme ühiskonnas kõikjal.

Ilmselgelt on paljud sellised noored saanud lapsepõlves tõsise trauma, kasvades üles purunenud või halva sisekliimaga perekonnas, mille osaks on sageli alkoholi- või narkosõltuvus, füüsiline või seksuaalne vägivald ja ärakasutamine või lootusetu vaesus.

Ent kummalisel kombel on tohutu protsent selliseid noori pärit nn normaalsetest peredest, kus ema ja isa elavad koos, elu on mugav ja külluslik turvaline ning kõik on justkui olemas. Ent nooruki- ja varajases täiskasvanueas hakkavad nende elu räsima mõnuainete tarvitamine, raskelt ebaharmooniline perekonnaelu, lapsik vastutustundetus, ideaalide või koguni elueesmärkide puudumine, professionaalsete sihtide puudumine ja püsimatus, ennasthävitav naudingujanu, konfliktid õigussüsteemiga, vormitu iseeneses kahtlemine ja enesehaletsemine või lausa suitsidaalne depressiivsus. Ehk kokkuvõtlikult – nende elud lagunevad koost.

Niisiis paistab, et meie ühiskonnas on normaalsete ja mittetoimivate perekondade eristamine muutunud hägusaks. Või teisisõnu – paistab, et mingi peenekoeline häda on halvanud suure osa tüüpilistest keskklassi perekondadest. Mõelge näiteks häirivale asjaolule, et enesetappude määr Ameerika Ühendriikides on otseselt seotud perekonna sissetulekuga, kusjuures kõige sagedamini kipuvad oma elu kallale mitte vaesemate perekonda lapsed, vaid keskklassi ja päris jõukate perede võsukesed.

Mis on meie kõigi eelduste kohaselt normaalsete keskklassi perekondadega juhtunud? Mis seletaks niisuguste probleemide kuhjumist? Mis toimub – või just nimelt ei toimu – kodudes sellist, mille tõttu saavad lapsed vanemaks, kasvamata suureks; mille tõttu jõuavad noorukid täiskasvanuikka ilma piisava mõistusliku küpsuse, tahtejõu ja südametunnistuse selguseta, et olla võimeline elama vastutustundlikku elu?

Kahte tüüpi perekonnad

Läheneme probleemile järgmiselt:

Tavalised kaasaegsed perekonnad jagunevad laias laastus kahte kategooriasse. Neist esimest võiks nimetada endassesulgunud tarbimismentaliteediga perekonnaks, teist aga iseloomu kujundamisele orienteeritud seikluslikuks perekonnaks.

Seikluslikus perekonnas teadvustavad vanemad kohustust olla oma lastele nende iseloomu kujunemisel toeks ning hea iseloomu kasvatamise nimel töötatakse teadlikult aastaid. Selle tulemusena saab nende perekonnaelust ideaalide poole pürgiv ja pidevatest väljakutsetest koosnev seiklus, mis omakorda loob eeldusi selleks, et lapsed õpivad raskusi ületama, mistõttu neil läheb elus üldjuhul hästi. Miks nii?

Et sellele küsimusele vastata, vaatleme lähemalt endassesulgunud tarbimismentaliteediga perekonda, kõrvutades seda väljakutsetele orienteeritud seiklusliku perekonnaga, kus vanemad suunavad nii iseennast kui ka lapsi moraalse kompassiga, ehitades iseloomu näol üles kogu elu keskmeks oleva tugeva moraalse selgroo.

Tarbimismentaliteediga vanemad on sageli endassesulgunud ega huvitu üldse iseloomu kujundamisest (st vooruste kasvatamisest), ei iseendas ega ka oma lastes. Seetõttu kujuneb nende käe all perekonnaelu lihtsalt naudinguid pakkuvate meelelahutuslike sündmuste jadaks. Nii vanemate kui ka laste elu keskendub vaba aja sisustamisele naudingute ja lõbusa meelelahutusega – see kujutab endast katkematut jada sportmängudest (enamasti nende vaatamisest), külluslikest söömaaegadest, telekavahtimisest, arvutimängude mängimisest, filmide vaatamisest, muusika kuulamisest, pidutsemisest ja šoppamisest.

Tarbimismentaliteediga perekondade peamiseks vaenlaseks on igavus, mida püütakse peletada iga hinna eest. Seega püütakse niisugustes perekondades hoolitseda pidevalt selle eest, et lastel oleks kogu aeg meelelahutuslikku tegevust. Vanemate poolt kehtestatud kodused reeglid – eeldusel, et need üldse eksisteerivad – on suunatud sellele, et hoida tülid kontrolli all, vältida suuremaid õnnetusi ja majapidamise hävingut.

Sellise suhtumise tagajärjel õpivad lapsed kogu oma lapsepõlve vältel mitte seda, kuidas olla loojad ja tegijad, vaid seda, kuidas elada tarbijana. Nende elu keerleb päevast päeva selle ümber, kuidas kirglikult tarbida erinevaid naudinguid ja muid hüvesid.

Pole üllatav, et sellistes piknikumentaliteediga perekondades kasvanud noorukid näevad elu ennekõike mänguna, justkui eluaegse võõrandamatu õigusena lõbusale meelelahutusele. Täiskasvanu tööelus (nagu seda hämaralt mõistetakse) nähakse üksnes vahendit, millega luua eeldusi raha kulutamiseks – töötatakse selleks, et kulutada; luuakse selleks, et tarbida. Ent kes saaks neile niisugust ellusuhtumist pahaks panna, pidades silmas, et see ongi kõik, mida nad on üles kasvades kogenud? Nagu teame, õpivad lapsed iseloomu ennekõike läbi isikliku eeskuju ja korduvate kogemuste.

Paraku vajub iga pikaleveninud piknik lõpuks ära – inimesed lähevad laiali ja hakkavad endale otsima meeliköitvamaid naudinguid. Nii juhtub ka piknikumentaliteediga perekondades. Põhikooli lõpuaastatel või keskkooli ajal tüdineb suur osa endassesulgunud teismelistest noortele mõeldud meelelahutusest ning pöördub isukalt uute ja ahvatlevate jõuliste naudingute poole, kus esireas on alkohol, narkootikumid, pornograafia, satanism, vandalism, juhusuhted ja autodega kihutamine. Lapsed, kes on kasvanud üles nähes elus pelka mängu ja naudingut, peavad ka autot mänguasjaks. Tulemuseks on avariid, vigastused ja surmad. Kuna nende elu on alati keskendunud asjadele, on neil kalduvus pidada asju olulisemaks kui inimesi – või koguni kalduvus kohelda inimesi kui asju, kui pelka vahendit, mida kasutada enese lõbustamiseks ja rahuldamiseks. Samas vaimus näevad nad seksuaalsuhetes mängumaad, jõulist meelelahutust, laskudes seeläbi pea ees kergemeelsete juhusuhete, soovimatute raseduste, abortide ja katastroofiliste abielude sügavikku. Eelöeldu ei ole mingi liialdus, kuna niisugused asjad juhtuvad sõna otseses mõttes iga päev.

Tarbimismentaliteediga perekonna tunnusjooned

Vaatame nüüd lähemalt tarbimismentaliteediga perekondade tüüpilisi tunnusjooni. Järgnevalt on esitatud välja paljudele kogemustele tuginev üldistatud koondpilt neist õnnetutest tavalistest kodudest, milles valitsevad hoiakud kuulutavad lastele nende hilisemas elus kurja. Ehk teisisõnu: kui vaatame tagasi eelnevalt kirjeldatud noorukite ja noorte täiskasvanute lapsepõlvele ning nende kasvukeskkonnaks olnud perekondadele, siis milliseid tunnusjooni näeme ikka ja jälle kordumas?

Olgugi, et detailides leidub rohkelt variatsioone, on tarbimismentaliteediga perekondade muster just niisugune. Vaatleme esmalt vanematega, seejärel lastega seonduvat, tuvastades märgid selle kohta, et ollakse halval teel.

Tarbimismentaliteediga vanemad elavad lõhestatud elu. Tööl toodetakse, kodus vaid tarbitakse. Lastele jäetakse niiviisi tahes-tahtmata mulje, et tööd tehakse üksnes tarbimise nimel. Nende kodune õhkkond on väga kaugel tegeliku täiskasvanutemaailma saavutustele orienteeritud hoiakutest ja isikutevahelistest eetilistest suhetest. See on koht, mida täidavad kõikvõimalikud meelelahutuslikud vidinad – koht, mis on pühendatud mugavusele, lõõgastumisele ja lõbustustele. Kuid see mugava ja naudiskleva äraolemise maailm ongi kõik, mida nende lapsed näevad ja kogevad, vormides seega laste kõige sügavamalt juurdunud suhtumisi ja harjumusi ning kogu nende maailmapilti ja elutunnetust. Sõnum on lihtne ja banaalne: “Elu mõte on naudingud.”

Olles endassesulgunud ja keskendunud üksnes olevikule, ei mõtle tarbimismentaliteediga vanemad kuigivõrd oma laste tulevikule ehk sellele, millised mehed või naised nende lastest kasvavad. Nende tulevikuhorisondid ulatuvad üksnes mõne kuu või paremal juhul mõne aasta kaugusele. Pea mitte kunagi ei mõelda sellele, millised saavad täiskasvanud lapsed olema 20ndate eluaastate lõpus koos oma professionaalsete ja perekondlike kohustustega. Või kui mõeldakse, siis üksnes nende võimalikule karjäärile, mitte aga iseloomule, hoiakutele ja ellusuhtumisele. Mõeldakse sellele, mida lapsed hakkavad tegema, mitte sellele, kes nad saavad inimestena olema.

Eeldatakse, et hea iseloom tekib lastesse iseenesest – et õige suhtumine ja eluks vajalikud voorused tulevad n-ö kasvuga kaasa loomulikult, eeldusel, et lastel on piisavalt meelelahutuslikku tegevust ning nad on väliste ohtude eest enam-vähem kaitstud. Teisisõnu eeldatakse, et täiskasvanutele kohane eetiline tunnetus, südametunnistus ja arukas otsustusvõime lihtsalt areneb lastes välja iseeneslikult, sarnaselt kehalisele kasvamisele loomuliku arengu tulemusena, ilma, et vanematel oleks vaja sellele kaasa aidata. Kui niisugused vanemad üldse laste iseloomu peale mõtlevad, peavad nad silmas, et see on midagi niisugust, mida tuleb säilitada, mitte algusest peale üles ehitada.

Isa ja ema laskuvad laste tasandile. Tõsi, vanemad peavadki seda tegema, aga suure veana jäädaksegi sellele tasandile. Pühendudes oma koduses elus muretule olesklemisele, ei pingutata selle nimel, et julgustada ja toetada lapsi pürgima nii oma mõistmises kui ka otsustes ja tegudes kõrgema vastutustundlikkuse poole. Nõnda jäetakse unarusse vanemlik kohustus valmistada lapsi ette iseseisvaks eluks ning kasvatada neis vastutustundlikku raskuste ületamise võimet ja teenimisvalmidust. Selle tulemusena ei teki lastel mõtestatud arusaamist sellest, mida täiskasvanuks olemine üleüldse tähendab, välja arvatud selles osas, mida nähakse filmides, seebiooperites ja telesaadetes. Vanematel ei näi aga olevat aimugi, et neil lasub tohutu vastutus teha ära suur töö kujundamaks oma laste mõistust, südametunnistust ja tahet, et neis kujuneks välja tugev iseloom, mis võimaldab juhtida oma elu ja olla selle peremees.

Laste tahtmistele ja tunnetele antakse varmalt järele, isegi kui mõistetakse, et see ei pruugi olla õige. Väga sageli sallitakse käitumist, mida peetakse moraalselt valeks ja tihti tehakse seda lihtsalt mugavusest, jonnimisele ja nurumisele järgi andes, et mitte probleemidega tegeleda. Selliseid vanemaid huvitab rohkem laste heakskiit kui nende tegelik heaolu, mistõttu antakse sageli laste soovidele järele, et vältida ebameeldivaid kokkupõrkeid. Tahtmatult õpetatakse lastele niiviisi, et tugevatel himudel või kapriisidel võib lasta südametunnistuse häälest rutiinselt üle sõita. Nii ei õpi lapsed tegema vahet soovidel ja vajadustel – neil kujuneb arusaam, et kõik soovid ongi vajadused. Selle tagajärjena saavad laste käitumist suunavaks jõuks tunded ja himud, mitte mõistusest lähtuv südametunnistus. (Pole raske aimata, mis hakkab hiljem juhtuma, kui nõnda kasvanud lapsed puutuvad kokku alkoholi, narkootikumide, pornograafia ja juhusuhetega kaasaskäivate jõuliste ahvatlustega. Kust peaks nad siis ammutama tugevale iseloomule omast tahtejõudu, et nendele kiusatustele vastu seista?)

Isad on kodus moraalselt nõrgad eeskujud. Nad ei õpeta lastele enesekindlal ja eesmärgipärasel moel, kuidas õigel ja valel vahet teha. Seetõttu ei valmista nad lapsi ette hilisemaks eluks väljaspool kodu, kui tuleb pidevalt langetada moraalseid valikuid. Selle asemel delegeerib isa “laste asjadega” tegelemise emale. Lastele paistab selline isa tavaliselt salliva, tsipake igava sõbrameheliku tüübina. Või veidi vanema semuna. Kodus ta tavaliselt lõõgastub ja pühendub vaid sellele, mis talle meeldib (vahib telekat, surfab netis vms). Kuna lapsed ei näe isa pea kunagi tööd tegemas, ei ole neil ettekujutust, kuidas üldse isa perekonnale elatist teenib või mida elatise teenimine üleüldse tähendab. Oma abikaasa vastu ta erilist austust ega tänulikkust üles ei näita, mistõttu jätab ka ema lastele nõrga ja tähtsusetu mulje.

Vanematel puudub religioosne elu. Võibolla käib pere aeg-ajalt kirikus, kuid seda võetakse kui mõtestamata sotsiaalset rutiini. Kodus palvetatakse vähe või üldse mitte – tänupalvet ei öelda isegi mitte enne sööma asumist. Lapsed ei koge, et vanemad tunneksid end päriselt Jumala ees vastutavana või et neis oleks perekonnale osaks saanud hüvede eest tänulikkust. “Jumal” on lihtsalt sõna (vahel vandesõna) ja mitte elav isik, kindlasti mitte sõber. Laste silmis ei kanna vanemad kellegi ega millegi ees vastutust, kui mitte arvestada pidevalt pealesuruvat kalendrit.

Telekat vaadatakse valimatult ning kodus sallitakse “täiskasvanute” filme. Lapsi võidakse küll sellisest kraamist eemal hoida, kuid sõnumina jääb kõlama, et “vanemast peast võib kõike.” Selle tagajärjel kujuneb lastes relativistlik arusaam, et see, mis on õige või vale, sõltub pelgalt vanusest: “See, mis on vale lastele, on täiskasvanutele igati OK, nii et oodake ainult, kuni ma saan 14-aastaseks!”

 

* * *   * * *   * * *

 

Toetades vanemaid IV.

Ohu märgid II

 

Pealtnäha toredates, kuid lodevates ja tarbimismentaliteediga perekondades kasvavad üles lapsed, kes elus hiljem toime ei tule, hoiatab James Stenson artiklitesarja “Toetades vanemaid” neljandas osas ehk kolmanda osa teises pooles. Kui kolmanda osa esimeses pooles oli juttu ohumärkidest seonduvalt vanematega, siis sel korral on vaatluse all ohumärgid seonduvalt lastega.

Nagu varasemalt juba mainitud, ei ole siintoodud pilt kodustest ohu märkidest põhjalik ülevaade, vaid pigem põgus visand. Loomulikult esineb perekonniti variatsioone ning mõnes peres võib täheldada vaid osa loetletud omadustest. Küll aga ilmnevad mainitud tendentsid ikka ja jälle raskustes noorukite ja täiskasvanuikka jõudnute elus – kes on pärit, nagu oleme rõhutanud, pealtnäha normaalsetest kodudest.

Esmapilgul näib tarbimismentaliteediga peredes kasvavate lastega olevat kõik hästi. Reeglina on nad rõõmsameelsed ja kenasti viksitud, nad on meeldivad ja naeratavad. Tihti ka aktiivsed – kuid ainult valdkondades, mida naudivad. Neile meeldib teistele meeldida ja tegelikult eeldavad nad seda, mida iganes nad teevad. Kuna nad on harjunud kohtlema täiskasvanuid (kaasa arvatud omaenda vanemaid) kui võrdseid, ei oska nad neid lugupidavalt kohelda. Kui mõned kurvad erandid välja arvata, näivad nad olevat muretud. Ja ongi… esialgu.

Nad taluvad väga halvasti ebamugavusi. Isegi kerge valu väljavaade on nende jaoks midagi kohutavat. Ebameeldivatest kohustustest vingerdatakse osavalt välja. Lubadused ja varasemad kokkulepped, muusikatunnid, kodune koolitöö, koristamine, kokkusaamised ja tähtajad lähevad alatasa meelest.

Nad usuvad, et enese ja teiste lõbustamiseks on praktiliselt kõik lubatud. Kui mingi vemp või kedagi alandav märkus neid või sõpru lõbustab ja naerma ajab, tehakse seda mõnuga, hoolimata sellest, kas see teeb kellelegi haiget või mitte. Kuna elu peab olema “lahe“, on neil omast arust õigus teiste inimeste väärikusest ja tunnetest üle sõita. Tegelikult ei tule neile praktiliselt kunagi pähe, et teistel inimestel on samuti väärikus ja tunded. Nende väljavaade elule jääb muutumatuks beebipõlvest peale: “Ennekõike mina!“

Lastele antakse rikkalikult taskuraha ja vaba aega. Harjumuspäraselt kallavad nad endasse ohtrasti karastusjooke, komme ja rämpstoitu. Nad veedavad loendamatul hulgal tunde totaalselt haaratuna elektroonilistest stiimulitest (arvutimängud, telekas, internet) ja muust meelelahutusest. Üldiselt on neil vabad käed teha mida iganes nad tahavad ja millal iganes nad seda tahavad. Ja seda nad siis ka teevad.

Väljaspool pereringi näidatakse inimeste vastu üles vähe lugupidamist – kui üldse. See puudutab külalisi, õpetajaid, teenindajaid, eakaid. Harva, kui üldse, käituvad nad väljaspool kodu kombekalt. Selliseid sõnu nagu “palun“ ja “tänan“ nad ei kasuta. Sünnipäevadel ja pühade ajal rebivad nad pakkepaberi tervelt kingitustemäelt, kuid unustavad helistada sugulastele, et neid tänada. Nad ei näe selleks mingit vajadust. Mõnel juhul võivad nad inimeste vastu pealiskaudselt kenad olla (seni, kuni see neile midagi maksma ei lähe), kuid teiste inimeste vajaduste suhtes on nende huvi null.

Irooniline on seejuures, et hoolimata vanemate pingutusest neile kena kodu rajada on lastel isa-ema vastu vähe austust, või üldse mitte. Nad leiavad, et vanemad on “toredad” ja nendivad, et reeglina emme ja issi neile “meeldivad”. Aga nad lihtsalt ei hinda oma vanemaid kui tugevaid ja nende jaoks palju ohverdanud inimesi, kellele tänulik olla ning kellest eeskuju võtta. Kui neilt küsida, keda nad üle kõige imetlevad, vuristavad nad ette terve nimekirja meelelahutajaid, eriti koomikuid ja rokiartiste, ent oma vanemaid ei maini. Sellistes lastes ei ole juurdunud tänulik eluhoiak, mis peaks avalduma tänutundes nii Jumala kui ka oma vanemate suhtes kõige hea eest, mis inimestele osaks saab.

Oma vanemate lapse- ja noorepõlve kohta ei tea nad praktiliselt midagi,vanavanematest ja kaugematest eelkäijatest rääkimata. Seetõttu ei taju nad oma perekonna ajalugu ega mõista moraalset ja kultuurilist järjepidevust ega sellest tulenevat vastutust. Nad ei adu, et on ise järjekordseks lüliks armastavate inimeste jadas, kes on – sageli kangelaslikult – üksteist teeninud ja hoidnud läbi halva ja hea. Nõnda kasvavad ilma juurteta inimesed, kes ei tea, kust nad tulevad ega ka seda, kuhu nad lähevad või milline on nende vastutus järeltulevate põlvede ees.

Laste elus puuduvad kangelased. Neil ei ole silme ees päris inimesi või raamatutegelasi, kes ennastohverdavalt teisi teenisid või suuri tegusid korda saatsid. Kuna kangelasi pole, kelle jälgedes käia, imetlevad lapsed kahtlaste või otseselt ebamoraalsete elukommetega “staare” ja väljamõeldud multifilmitegelasi. (Nagu keegi kunagi tabavalt ütles: “Kui lastel kangelasi pole, järgivad nad kloune.”)

Lapsed ei hooli sellest, kui nad oma perele piinlikkust põhjustavad. Sageli ei saa nad isegi aru, mida see tähendada võiks, kuna neil puudub moraalne raamistik hindamaks, mis on austus- ja mis häbiväärne. “Perekonna au” mõiste neis välja arenenud ei ole. Kui lapsed riietuvad ja käituvad väljaspool kodu viisil, mis vanemaid häbistab, on see tõesti kurb.

Lapsed kurdavad ja virisevad olukordade pärast, mida muuta ei saa: kui ilm on halb, kui mõni asi paratamatult viibib või hilineb, kui miski on füüsiliselt ebamugav, kui töökoormus on mõõdukalt raske, kui iseloomud kellegagi ei klapi vms. Nende kõige levinum kaebus on, et “mul on igav.” Kuna nende kodust elu pigem mikromajandatakse kui juhitakse, on nad harjunud sellega, et ülipüüdlikud täiskasvanud lahendavad nende probleemid ära. Nad on kogemustest õppinud, et kui nad piisavalt kaua vinguvad, siis keegi sekkub ja mured aetakse minema. Seetõttu õpivad nad probleemide eest põgenema, mitte neid lahendama. Nad õpivad ebamugavust vältima, mitte seda taluma ja ületama.

Ühtegi tõsist hobi lastel ei ole, kui mitte arvestada telekavaatamist, arvutimängude mängimist, veebis surfamist ja muusika (valdavalt rütmika müra) kuulamist. Nende elud on elektroonikavidinaisse otsekui integreeritud ning nad ei tea, mida ilma nendeta peale hakata. Nende mõtlemist domineerib meelelahutuskultuur. Mõnes mõttes nad usuvadsellesse. Nad teavad tosinate laulude ja reklaamide sõnu, aga Kümnest Käsust ei tea nad mõhkugi.

Lapsed (isegi vanemad lapsed ja teismelised) tavatsevad kujundada oma arvamusi impulsiivselt ja pealiskaudsete muljete alusel. Harva tunnetavad nad vajadust nõjatuda oma otsustes argumentidele ja faktidele. Nii on neid lihtne meelituste, emotsionaalse pealekäimise ja kaaslaste survega mõjutada. Nad lähevad nö aplausiga kaasa, lähtugu see siis reklaamindusest, poppkultuurist või poliitikast. Kõikjale jooksevad nad massiga kaasa. Kuidagiviisi tundub neile, et teatud asjad on “vinged”, aga nad ei suudaks öelda miks.

Küsimust “Miks?” ei küsi sellised lapsed iial. Ja kui küsivad, siis vaid selleks, et õigusliku ja õige meelevalla kandjate juhiseid eirata. Intellektuaalselt on nad nürid, isegi inertsed, ning ei näita üles erilist uudishimu elu vastu väljaspool oma pere-kooli-mänguväljaku universumit. Lisaks sellele on nad sageli koolis parandamatult lohakad kirjutajad ning teevad hirmus palju õigekirjavigu. Teisitisõnu: nad on tööga hooletud ega võta tõsiselt, kui keegi neid korrigeerib. Praktiliselt kogu rõõmu ammutavad nad eskapistlikest lõbustustest, mitte hästi tehtud tööst, tõsistest saavutustest, kohuse täitmisest, teiste teenimisest või isiklike eesmärkide saavutamisest teadliku pingutuse läbi. Kui töö või ülesanne pole “lahe,” ei paku see neile huvi.

Ajataju on lastel nõrk. Kuna nad ei ole praktiliselt kunagi pidanud ootama millegi järele, mida nad tahavad – rääkimata selle väljateenimisest – on neil ülesannete täitmiseks vajaliku aja suhtes ebarealistlikud ootused. Nad hindavad selle kas liiga pikaks või liiga lühikeseks. Tagajärjeks on see, et suuri töid lükatakse liiga kaua edasi, väiksemad tööd näivad aga olevat mäekõrgused. Isegi gümnaasiumi-eale lähenevad noored ei taju tähtaegu ega mõista, kuidas teha sihikindlalt tööd endale ise kehtestatud ajaraamistikus. Näib, et lapsed triivivad kantuna mingist vabalt voolavast alalisest praegusest, mis jääbki valdavaks seisundiks vahel isegi täiskasvanupõlves. Sellisena käitutakse vastutustundetult, sest ei suudeta lubadusi ja kokkuleppeid pidada.

Nii gümnaasiumis kui ülikoolis käies võetakse seda kui viimast võimalust tõeliselt elada – mitte eluks valmistumist. Lõpuaktus terendab silmapiiril kui kurb sündmus, sest nende jaoks on parim osa elust siis möödas, mitte ees. Ees ootavad aga hädad ja “jamad”. Sellesse kategooriasse langevad päris elu ja töö, ülesanded ja vastutus, igapäevane rutiin, eelarved ja arved, kahenädalased puhkused, järsult kärbitud vabadused ning elustandardi langus. Kes ootaks midagi sellist? Kes suudaks seda taluda? Milleks kasvada suureks? Selle tagajärjel püütakse ka täiskasvanueas säilitada lapsik mentaliteet, mille keskmes on soov teha ainult seda, mis on mugav ja lõbus, selle asemel, et keskenduda läbi raskuste ületamise tõeliselt suurte asjade poole pürgimisele.

 

* * *   * * *   * * *

 

Toetades vanemaid V.

Isa kui perekonna kaitsja

 

Oma mõtete, kehalise tugevuse, tahte ja agressiivsuse poolest on mehed otsekui seesmiselt häälestatud naisi ja lapsi ohtude ja rünnete eest kaitsma. Isalik kohustus olla oma perekonna kaitsjaks avaldub mitmesugusel olulisel moel, olles terve perekonnaelu möödapääsmatuks eelduseks, kirjutab James Stenson artiklitesarja “Toeades vanemaid” seekordses osas.

Mida teeb mees, et kaitsta oma abikaasat ja lapsi? Vastust otsides küsigem esmalt, milles seisneb mehe mehelikkus kui normaalse meessoost täiskasvanu oluline iseloomuomadus.

Mehed on naistest erinevad. Neil on teistsugune vaimne ja füüsiline struktuur ning nad mõtlevad teistmoodi. Meestele on omased instinktid, hoiakud ja füüsilised võimed, mis võimaldavad neil kindlameelselt ja ennastohverdavalt pühenduda kõrgete ideaalide ning neile kõige olulisemate inimeste teenimisele, alustades oma perekonnast.

Kõik täiskasvanud mehele kohased iseloomuomadused on suunatud ühele ja kesksele elueesmärgile: pakkuda kaitset.

Kõik täiskasvanud mehele kohased iseloomuomadused, mis on kujunenud alates poisieast – jõuline kehaehitus, tahtejõud, vastupidavus, võitluslik vaim, agressiivsus, kindlameelsus, ettevõtlikkus, abstraktne mõtlemisviis, matemaatilised võimed, kirg strateegiliselt planeerida ja füüsilisi olusid muuta, soov raskusi ületada, tugev õiglustunne ja põhimõttekindlus –, on suunatud ühele ja kesksele elueesmärgile: pakkuda kaitset.

Tundub, et loodus on varustanud mehed füüsiliste ja vaimsete võimetega, mis on vajalikud selleks, et kaitsta oma lähedasi. See instinkt asetseb mehelikkuse keskmes, kusjuures tegu on erakordselt võimsa jõuga.

Ürgse kaitseinstinkti vallandumine

Olin ükskord tunnistajaks selle kaitseinstinkti väga dramaatilisele vallandumisele.

Mõned aastad tagasi, soojal pühapäevasel pärastlõunal, jalutasin ma sõbraga ühes peenes Bostoni linnaosas. Jäime seisma foori taha ning ootasime koos teiste inimestega võimalust üle tee minna. Autod vuhisesid mööda, nagu Bostoni närvilises liikluses ikka.

Instinkt kaitsta oma lähedasi asetseb mehelikkuse keskmes, kusjuures tegu on erakordselt võimsa jõuga.

Teisel pool teed kõndis aeglaselt vanem naine koos kahe tüdrukuga. Üks laps oli vist kuuene, teine seitsmene, tundus, et tegemist oli lapselastega. Naine oli pime. Ühes käes oli tal punast ja valget värvi kepp. Teises käes hoidis ta rihma otsas oma juhtkoera, saksa lambakoera. Üks tüdrukutest paitas ja patsutas seda parasjagu suurt ja sõbralikku looma.

Ja järsku – kaos. Kõrvaltänavat mööda tormas nende poole suur, ilmselt hulkuv koer, kes haukus, lõrises ja urises, otsides ilmselgelt tüli. Nagu välk sööstis ta pimeda naise saksa lambakoerale kallale, kes omakorda lõrises ja tõmbus võitlusasendisse. Ja juba olidki koerad kihvupidi koos. Kisklemisega kaasnev lärm oli jahmatav.

Kuid asi läks veel hullemaks. Pime naine vehkis kepiga, lootes kallaletungijat eemale peletada. Paigale tardunud hirmust värisevad tüdrukud karjusid hüsteeriliselt. Kogu tänav kajas laste hirmunud kriiskamisest, mis segunes koerte vihaste võitlushäältega.

Miski selles ootamatus, kohutavas helis mõjus otsekui elektrilöök. Sõbraga üle tee appi tormates märkasime, et mehi jooksis kokku igast suunast.

Meie juures peatus pidurite kriginal takso, mille juht ja reisija hüppasid välja. Pidurit panid vist kõik mööduvad autod. Mehed hüppasid välja, jättes uksed pärani, et kiiremini appi jõuda. Ümberringi avanesid prauhti majauksed ja mehed valgusid tänavale. Üks professori moodi vanem mees oli ilmselt lehte lugenud. Sealt ta siis lähenes, prillid ühes ja ajaleht teises käes. Prillid pistis ta taskusse, lehest keeras aga midagi kurika sarnast, et sellega koeri lahutama asuda.

Mõne sekundiga oli koos enam kui tosin meest, mõned silma järgi hinnates üliõpilased. Ühed tirisid eemale nutvad lapsed ja pimeda vanadaami, teised tagusid koeri oma pintsakute ja rulli keeratud ajalehtedega – mis iganes käepärast oli – püüdes neid lahutada ning tülinorijat minema kihutada. (Vapper tegu, sest kui koerad kaklevad, on vahele segada ohtlik.) Üsna pea andis hulkuv koer alla ja jooksis minema. Nagu üks mees keskendusime me seejärel laste lohutamisele ning kinnitasime neile, et kõik on korras. Kortermaja ukselt viipas naine – ma pakun, et professori abikaasa – kes viis vanaema ja lapselapsed koos koeraga enda juurde, korraks kosuma. Rahvas läks tagasi autodesse ja sõit jätkus. Jalakäijad jalutasid oma teed.

Oma mõtete, kehalise tugevuse, tahte ja agressiivsuse poolest on mehed otsekui loodud naisi ja lapsi ohtude ja rünnete eest kaitsma.

Mis selle päästeoperatsiooni käigus siis juhtus? Juhtus midagi primitiivset ja jõulist, vallandus tuhandete aastate tagune impulss. Kõik kuuldeulatuses täisealised mehed kuulsid häält, mis tungis sügavale nende sisemusse ning äratas nad otsustavaks ja kindlameelseks kaitsetegevuseks: “Elukad on laste kallal!…Päästke lapsed!…Ajage elukad minema!” Mehed jätsid kõik, mis parasjagu pooleli oli ning unustades omaenda ohutuse, sööstsid päästma lapsi.

Ja just seda ma tahtsingi selgitada. Oma mõtete, kehalise tugevuse, tahte ja agressiivsuse poolest on mehed otsekui loodud naisi ja lapsi ohtude ja rünnete eest kaitsma. See dramaatiline ja vägivaldne intsident on üks näide neist loendamatutest asjadest, mida mees oma pere heaks teeb. Ta on alati valmis rünnetele vastu astuma ja ründajad minema kihutama.

Selline isalik kaitse toimib mitmel erineval ja väga olulisel moel.

Mees kui oma abikaasa kaitsja

Esiteks kontsentreerib mees oma meheliku jõu alati sellele, et kaitsta oma abikaasat igaühe eest, kes teda ähvardab või ohustab. See on meeste (ja looduses teiste isaste loomade) loomulik instinkt kaitsta nende elu osaks olevaid naisi – abikaasat, ema, õde, tütreid – väliste rünnakute eest.

Näiteks kui üks mees seisab teiste inimeste seas oma abikaasa kõrval ning keegi teine mees hakkab tema abikaasaga agressiivselt, valju häälega ja vihaselt rääkima või koguni solvanguid pilduma, astub ta viivitamatult ja otsustavalt vahele. Adrenaliin tormab hetkega läbi tema veresoonte ja lihased tõmbuvad pingesse – tema esimeseks impulsiks on anda ründajale vastu vahtimist. Ükski väärikas mees ei seisaks selles olukorras tegevusetult ega lubaks kellelgi oma abikaasat lugupidamatult kohelda. Vastupidi, ta astuks koheselt oma abikaasa kaitseks välja.

Öeldakse, et rahu on seisund, mida me naudime siis, kui teised inimesed jätavad meid üksi. Läbi ajaloo on isa seisnud kaitsvalt kodu uksel ja öelnud kogu maailmale: “Jätke meid rahule… Jätke minu perekond rahule.”

Läbi ajaloo on isa seisnud kaitsvalt kodu uksel ja öelnud kogu maailmale: “Jätke meid rahule… Jätke minu perekond rahule.”

Kuid füüsilise kaitsmisega seondub ka mehe kui kaitsja teine oluline aspekt, mida paljud isad tänapäeval ei mõista. Mees ei luba mitte kellelgi oma abikaasat ähvardada, alandada ega endast välja viia – isegi mitte nende lastel. Isa erakordselt oluline ülesanne on kaitsta oma abikaasat laste jämeduse, kuuletumatuse ja tormakuse eest. Selline kaitse on enam vajalik, kui lapsed on väikesed (nooremad kui 7-aastased) ning hiljem, kui nad on jõudnud noorukiikka. Mees ei luba mitte kellelgi oma abikaasat lugupidamatult kohelda, eriti veel omas kodus.

Mees kaitseb perekonda väliste ohtude eest

Mees kaitseb perekonda ka oma tööga. See ei tähenda mitte ainult töötamist perekonna aineliste vajaduste rahuldamise nimel, vaid ka kaitsmist vaesuse eest. Mees kannab hoolt, et abikaasal ja lastel oleks alati katus pea kohal, toit laual ja riided seljas. Isegi perekondades, kus tööl käivad nii isa kui ka ema, tunnevad lapsed loomupäraselt, et just isa on see, kes vastutab perekonna vajaduste rahuldamise eest ning on seega perekonna peamine kaitsja.

Veelgi enam, mees kaitseb oma lapsi milliste iganes neid ähvardavate ohtude eest: narkootikumid, kiusajad, kurjategijad, kõikvõimalikud agressorid, laste kogenematusest ja tormakusest potentsiaalselt tulenevad suured õnnetused (nagu näiteks sõiduteele jooksmine või tikkudega mängimine).

Näiteks kui isa märkab oma kodus elutoa aknast välja vaadates meessoost võõrast oma väikese tütrega juttu ajamas ja teda enesega kaasa meelitamas, lülitub ta ühe hetkega kaitserežiimile ja asub viivitamatult tegudele. Ta tormab majast välja, lähenedes jõuliste sammude võõrale, astub tollele jõuliselt vastu ning nõuab toimuva kohta selgitust. Lihased võitlusvalmis, seisab ta võimaliku ründaja ja oma tütre vahele, olles viimasele kilbiks.

Isa tunnetab kohustust hinnata hoolikalt iga meest, kes püüab tema tütrele lähenda.

Veel üks näide: kui üks noormees tuleb teismelist tütart kohtingule viima, siis tuleb isa välja ning hindab seda noormeest eriliselt terava pilguga mõistmaks, kas võib teda usaldada või mitte. Ta tahab noormehega kohtuda või lausa nõuab kohtumist, et vaadata talle sügavalt silma ja jõuda selgusele tema usaldusväärsuses ja tema kavatsuste puhtuses. Isa tunnetab kohustust hinnata hoolikalt iga meest, kes püüab tema tütrele lähenda. Nende vahel näib võtvat võimust arusaam, mida pole vaja lausudagi: “Ta on minu tütar. Hoolitse tema eest väga hästi, poiss, või muidu…”

Isalik kaitse laste iseloomu kujundamise läbi

Ent mis kõige olulisem – ja see on erakordselt oluline: isa kaitseb oma lapsi, kasvatades nende iseloomu, mis võimaldaks neil hiljem ise enda eest hoolt kanda ja end kaitsta. Armastava eeskujuga kehtestab isa oma laste elus enda autoriteedi, suunates laste arengut nii, et neist kasvaks vastutustundlikud, kompetentsed ja vooruslikud täiskasvanud, kes suudavad olla oma elu peremeheks.

Isa kaitseb oma lapsi, kasvatades neis tugevat iseloomu, mis võimaldaks neil hiljem ise enda eest hoolt kanda ja end kaitsta.

See on isa missioon ehk kutsumus, mis toob temas esile tema parima osa: kujundada ja juurutada oma lastes need võimed ja hoiakud, mida nad vajavad, et elus hakkama saada, ning aidata neil kasvada sedavõrd tugevaks, et nad suudaksid hilisemas elus olla iseendi ja oma lähedaste kaitsjaks. Niisiis on hea isa oma laste silmis läbi nende elu teenäitajaks ja õpetajaks. Tema kaitsvad ja tõelisele vabadusele juhatavad õpetussõnad selle kohta, mis on õige ja mis vale, elavad lastes veel kaua pärast seda, kui lapsed on kodunt lahkunud ning isegi pärast seda, kui isa on siit ilmast lahkunud. Hea isa ei lakka kunagi olemast isa, kuna suure mehena elab ta alati oma laste südames.

Kuidas siis kaitseb isa oma lapsi pikaajalises perspektiivis? Milliseid elukestvaid isikuomadusi peab tark ja vastutustundlik isa oma lastele õpetama ja neis juurutama?

Esiteks hoolitseb isa oma laste pädevuse eest. Ta kujundab lastes välja elukestva terve suhtumise töösse ühes tööharjumusega. Ilma isa suunava abita ei pruugi lastel kujuneda välja tervet arusaamist pingutuse ja tulemuste ning põhimõtete ja saavutuste vahelisest seosest. Kui isa selles läbi kukub, ei pruugi lapsed eales kasvada välja lapsepõlvele omasest suhtumisest – et elu on mäng – ning jäävadki püsivalt teismeliseks. Hiljem võib see hävitada neid ennast, nende perekonna ja ka professionaalse karjääri.

Teiseks õpetab isa austust õiglase autoriteedi vastu. Ta nõuab, et lapsed austaksid nii teda kui ka oma ema ning kuuletuksid neile. Suuremas osas kehtestab majapidamises valitseva moraalse kliima just ema, kujundades arusaamise sellest, mis on kodus õige ja mis vale, ent isa kannab hoolt, et sellest kinni peetaks. Aruka ja ettenägeliku inimesena teab isa, et kui lapsed ei austa oma vanemaid, siis saab neil elus olema raskusi õiglase autoriteedi austamisega ka mujal – nii koolis, töökohal, ühiskonnas laiemalt, Jumala ees kui ka oma südametunnistusega seonduvalt.

Kolmandaks kasvatab ja kujundab isa oma laste südametunnistust, õpetades neile eetika aluseid. Teisisõnu näitab ta oma poegadele ja tütardele, kuidas end ka väljaspool kodu õiglaselt ja auväärselt ülal pidada. Oma laste silmis on ta aususe, õigluse ja isikliku väärikuse ekspert nii töökohal kui ka ühiskonna liikmena. Ta näitab oma lastele, kuidas emalt saadud arusaam moraalse elu alustest kandub hiljem üle elule väljaspool kodu: rääkida tõtt, pidada kokkulepetest kinni, seada oma kohustused alati esikohale, austada teiste inimeste väärikust jne. Oma isikliku eeskuju ja suunamisega näitab isa kodus, kuidas täiskasvanud inimesed austavad teineteise väärikust ja nõuavad austust iseenda ja oma lähedaste väärikuse vastu.

Isa kasvatab ja kujundab oma laste südametunnistust, õpetades neile eetika aluseid.

Neljandaks ehitab isa oma lastes üles loomuliku enesekindluse. Tema kohalolek kodus füüsiliselt tugeva mehena loob lastele (eriti tütardele) eeldusi turvatundeks, mis omakorda sillutab teed enesekindluse kujunemisele. Isana parandab ta laste vigu ja julgustab neid eksimuste korral ikka ja jälle uuesti proovima, et vigadest õppida, pakkudes selleks vajadusel abi. Sel moel juhatab ta oma lapsi tervele ehk reaalsusega kooskõlas olevale arusaamisele selle kohta, millised on nende tugevused ja võimete piirid. Noorukites, kellele saab osaks selline kaitsev isalik armastus ning kes õpivad selle läbi juba koduseinte vahel ennast tundma, raskusi ületama ja probleeme lahendama, areneb välja elukestev terve enesekindlus.

Viiendaks kasvab isa suunamisel lastes täiskasvanutele omane arukuse voorus, mis võimaldab langetada mõistlikke otsuseid. Teisisõnu õpetab isa lapsi kasutama oma mõistust vastutustundlikele täiskasvanutele kohaselt: arutleda loogiliselt, mõelda mitu sammu ette ja näha tegude võimalikke tagajärgi, hinnata olukordi adekvaatselt, mõista inimeste tugevusi ja nõrkusi, nende iseloomu ja väärtusi, eristada tõde valest, tunda ära kui keegi vassib, valetab, petab või manipuleerib jne.

Kuuendaks annab isa oma eluga lastele kütkestava nägemuse vastutustundlikust mehelikkusest. Ta on otsekui eeskuju oma poegade kasvamises ja meheks saamises. Ja oma tütardele annab ta isikliku eluga (enamasti ise seda teadvustamata) juhise nende iseloomuomaduste kohta, mida nad peaksid silmas pidama, hinnates omaealisi mehi, eriti, mis puutub abikaasavalikusse. Seega kujundavad isad lugematutel nähtamatutel viisidel oma poegade mehelikku iseloomu ning kaudselt suunavad ka seda, milliste meestega nende tütred kunagi abielluvad. Ilmselt selgitab see ka asjaolu, et head isad saavad sageli oma miniatega väga hästi läbi.

 

* * *   * * *   * * *

 

Toetades vanemaid VI.

Elu on tervik ehk ole seesama isa tööl ja kodus

 

 

Hea juhise selle kohta, kuidas olla tõeliselt hea isa, saame mõeldes nendele isikuomadustele, mis peaks iseloomustama professionaalset, tõhusat ja vastutustundlikku ettevõtte juhti, kirjutab James Stenson ja selgitab, et professionaalne töö ja laste kasvatamine on mitmetes olulistes aspektides väga sarnased.

Alustagem ühest ülimalt olulisest tähelepanekust: elu on tervik. Sa oled üks inimene, mitte kaks. Seesama mees oled sa tööl koos kolleegidega ja kodus pere ja sõpradega. Kahte elu sa elada ei tohi. Mõlemal pool tuleb olla samasugune.

Nõrgad ja ebaefektiivsed isad tavatsevad oma elu töö ja pere vahel justkui lõhestada. Teisisõnu: tööl on nad tootjad, kodus tarbijad.

Tööl pühendavad nad kogu oma jõu tõsisele ja vastutustundlikule tegevusele, kodus aga lihtsalt lösutavad ja lõõgastuvad. Tööl pannakse oma iseloom täiega mängu – kõik näevad ja respekteerivad nende tarka läbinägelikkust, vastutustundlikkust, sitkust ja jõudu, enesevalitsemist. Kodus aga on kogu see seesmine tugevus tühikäigul justkui kõrvale pandud – ning seetõttu laste silme eest peidus.

Edukad isad niiviisi ei käitu. Nad on nutikad ja tõhusad juhid nii kodus kui ka tööl. Oma tugevate külgedega avaldavad nad samavõrd muljet nii oma lastele kui ka kolleegidele. Ja tegelikult annab perekonnale pühendumine tähenduse ja eesmärgi ka rasketele ametialastele pingutustele. Töötamise peamine mõte ongi perekonna heaolu. Ja lapsed teavad seda.

Ühesõnaga: üks edukas isa käitub kui juht nii kodus kui tööl – ja laias laastus samal moel.

Mida see tähendab? Vaatame kõigepealt, kuidas tõhusad juhid oma tööd teevad ning kaeme siis selle valguses perra, kuidas needsamad suhtumised ja käitumisviisid koduses juhtimises kasuks tulevad.

Juhtimine tööl

Milliseid omadusi me edukate ärijuhtide ja professionaalide juures kõige sagedamini täheldame? Manage siinkohal silme ette kõige parem ülemus, kellega te iial tööalaselt kokku olete puutunud. Millised suhtumised ja hoiakud üht väljapaistvat juhti iseloomustavad? Sellist, ütleme, milliseks te ise tahaksite saada?

Pakun välja mõned, mis tulevad küllap tuttavad ette.

Väljapaistev juht omab kaugeleulatuvat nägemust ettevõtte edust ning selgitab seda aeg-ajalt kõikidele oma töötajatele. Ta mõtleb vähemalt 5 kuni 20 aastat ette. See siht sunnib neid edasi ning ta teab, et inimesed teevad tulemuslikke pingutusi vaid siis, kui on keskendunud mingile ees ootavale saavutusele.

Iial ei kaota ta tugevat meeskonnatöö taju. Inimestes otsib ta peamiselt tugevaid aspekte ning näeb oma ülesannet selles, et neid tugevusi meeskonnas ühiseks liikumapanevaks jõuks koondada. Ta on oma töökaaslastele toeks – eriti alluvatele – ning aitab luua eeldusi nende oskuste ja vilumuste arenguks. Ühtlasi annab ta alluvatele kätte selged vastutusalad.

Ta on orienteeritud teenus(t)ele ja teenimisele. Ta teab, et äriedu tuleb tänu teenuse kõrgele kvaliteedile ja klientide heaolu teenimisele. Firma toimib kõige paremini, kui kõik on suunatud klientide elu paremaks tegemisele. Ja tema kui juhi ülesanne on tagada, et kõik liiguks kogu aeg selles suunas.

Mõeldes küll kaugele ette, pöörab ta tähelepanu ka üksikasjadele, mis parasjagu käsil on – igasugusele igapäevasele pudi-padile. Tegelikult ongi tal detailide osas terav silm justnimelt seetõttu, et kõike kannab kaugeleulatuv visioon ja pühendumus teha head tööd ja olla seeläbi hüve loojaks.

Ta paneb pidevalt paika prioriteete ning hoiab neist kinni. Kohates probleemi küsib ta: “Kui tähtis saab see asi olema aasta või viie pärast, või veelgi hiljem?” Sellisest raamistikust tulenevalt suudab ta raputada maha vähetähtsad jamad ja tühised tülinad.

Ta oskab keskenduda ning ta fookus on täielikult sellel, mis käsil. Kõige niisuguse, mis tähelepanu kõrvale juhib või ei vääri tähelepanu, koristab ta teelt.

Probleeme tavatseb ta võtta kui väljakutseid, mitte kui tüli ja vaeva. Tööd võtab ta teatud mõttes sportlikult ning mõistab ühtlasi, et spordiga kaasnevad ka sinikad, vead, vigastused ja pettumused. Vigadest võtab ta õppust, nii enda kui teiste omadest. Ja ta annab sama suhtumise edasi ka alluvatele.

Kui ressursse – näiteks aega – napib, püüab ta olla leidlik. Kõik, mis käepärast, läheb täiel määral käiku. Kaasa arvatud siit-sealt pigistatud ajahetked. Homse varna ta tänaseid toimetusi ei viska. Paberid tema töölauale mägedena ei kuhju. Ta mõtleb, enne kui tegutseb, ning tegutseb siis intelligentselt ja otsustavalt.

Ta võtab isiklikult vastutuse – ei mingeid vabandusi, ei mingit virisemist, ei mingeid ettekäändeid, ei mingit “ohvrimentaliteeti” ega süü teiste kaela veeretamist. Omaenda otsuste ja tegude – ka vigade – tagajärgi ta aktsepteerib.

Kui ta pole kindel, mida teha, otsib ta parimat nõu, mis vähegi käepärast, ning kaalub seda tõsiselt. Seejärel ta tegutseb. Mitte mingil juhul ei jää ta lihtsalt jorutama, suutmata midagi otsustada. Ta töö ongi ju otsustada, tegutseda ning kanda oma otsuste ja tegude eest vastutust – selle eest makstakse talle raha.

Oma meelevallast on ta teadlik ning tunneb end seejuures mugavalt, krambivabalt. Kuna tal on kohustused, on tal ka teatud õigused. Ta teab, et koos töö ja kohustustega tulevad ka õigused ning vastutus.

Temas on nii väärikust kui enesekindlust ning need omadused toovad kaasa austuse ja usalduse ka teiste poolt.

Kui keegi tõesti pingutab, siis seda ta tunnustab. Kiitusega on ta sama spetsiifiline kui laitusega – ja täpselt sama siiras. Ta toetab ja julgustab inimesi ning kannustab neid andma oma parimat, vaatamata nõrkustele, eksimustele ja vajakajäämistele. Osana oma tööst näebki ta võimalust inimeste teedelt takistused ära veeretada, kõrvaldades segajad, mis neid parimate tulemuste saavutamisel kammitseksid ning luues seeläbi nende arenguks eeldusi.

Kui ta kedagi korrigeerima peab, siis korrigeerib ta viga ja mitte vea tegijat. Ta võtab käsile käki, mitte inimese, kes selle kokku keeras. Inimesi korrigeerib ta nelja silma all, mitte iial avalikult. Kui ta üle pingutab, palub ta vabandust. Õiglus on talle egost olulisem.

Ta on hea kuulaja. Kui inimesed tulevad ta juurde oma hädadega, on ta üks suur kõrv. Kuulates katsub ta inimesest aru saada: mis on ta motiivid, millised on ta kogemused (kui neid üldse on), millised on nende vajadused, kartused ja kõhklused. Oma südames mõtleb ta: “Kas selle väikese probleemi taga on äkki mingi suurem probleem? Mis see olla võiks? Kuidas saaksin mina aidata?”

Kui ta mõtleb oma inimeste tööalasele edenemisele, peab ta (teadlikult või intuitiivselt) silmas peamiselt voorusi: kainet otsustusvõimet, vastutustunnet, järjepidevust, enesedistsipliini. Ta tahab ja eeldab, et inimesed pingutaksid selle nimel, et neis valdkondades kasvada. Sellest sõltub tema ettevõtte käekäik. Ta saab aru, et ettevõte on üksnes nii tugev, kui on selle töötajad.

Ta on professionaal. See tähendab, et ta seab oma sooritusele kõrged standardid ning annab oma parima sõltumata sellest, kuidas ta end parasjagu tunneb või ei tunne. Ta on piisavalt tugev, et olla üle kurnatusest, ärevusest või kiusatusest asja lõdvalt võtta. Suurepärastest tulemustest tunneb ta suurt rõõmu. Hästi tehtud töö pakub talle samasugust naudingut kui hobid ja meelelahutus.

Kas siis teadlikult või mingil muul moel on tal arusaam, et ühtegi ideaali ei saavutata ilma ohvrimeelsuse ja pingutuseta. Ja just need isiklikud ja professionaalsed ideaalid teevad raskest tööst ta jaoks rohkete väljakutsetega seikluse.

Kui sul on olnud õnn sellise ülemuse alluvuses töötada, tead sa väga hästi, kuivõrd meeldiv kogemus see võib olla. Niisuguse kaliibriga ülemused õpetavad oma alluvatele tohutult palju ning pälvivad sageli nende südamliku lugupidamise ja pühendumise.

Tegelikult kujunevad sellised ülemused paljude töötajate jaoks otsekui isafiguuriks. Sellises juhis on olemas nii visioon kui praktiline mõtlemine, nõudlikkus ja mõistmine, eneseväärikus ja teenija süda, kompetentsus ja õpihimu, eesmärgitõsidus ja õrn lähenemine – sisuliselt pilt suurepärasest ja pühendunud isast.

Asja iva peitub siin: kui sa oled oma töövaldkonnas sellist sorti mees või igatsed saada kunagi just selliseks ülemuseks, siis võid sa olla ka suurepärane isa. Ülalkirjeldatud suhtumised, väärtused ja hoiakud – st tõhus juhtimine tööl – kehtivad samuti perekondlikus elus. Hea isa on hea mees, hea iseloomuga ja aus mees. Ja sellised mehed ei ela lõhestatud elu.

Juhtimine kodus

Olles heitnud pilgu tööalasele juhtimisele, vaatame nüüd, kuidas needsamad omadused kodus kehtivad. Ja mida me siis näeme?

Esikohale asetab selline mees oma abikaasa. Tema kui mehe jaoks on abikaasa õnn ja heaolu ülimalt olulised ning seda teavad ka lapsed. Nad teavad seda, kuna omaenda eeskujuga õpetab ta neid ema armastama ja austama ning talle kuuletuma. Kui nad seda ei tee, tuleb neil tegemist isaga. (Siin peitubki enam kui pool efektiivse isaksolemise “saladusest”: püüdle selle poole, et olla pühendunud mees, kes on oma abikaasale toeks.)

Oma abikaasaga elab ta pidevas koostöö vaimus. Abikaasa on partner nende ühises ettevõtmises. Nad teevad kõik selleks, et seista laste suhtes ühtse rindena. Omavahel arutavad nad läbi kõik laste heaolu puutuvad otsused, suured ja väikesed. Nad ammutavad abi teineteise tugevustest ning täiendavad, täiustavad ja toetavad seejuures teineteist.

Koos oma abikaasaga paneb ta paika ja peab kinni pikaajalisest visioonist laste iseloomu ja vaimse kasvu jaoks, umbes 20 aastat ette – sõltumata sellest, kuidas nood hiljem leiba hakkavad teenima. Mõlemad abikaasad mõtlevad oma lastest kui täiskasvanud meestest ja naistest: vooruslikest täiskasvanutest terve südametunnistuse, asjatundlikkuse, vastutustunde ja enesevalitsemisega. Selline kauge kuid klaar ideaal on aluseks õpetamisele, käitumisele ja kasvatamisele praeguses hetkes.

Ta parandab oma laste vigu, mitte neid kui isiksusi. Ta “vihkab pattu, aga armastab patust.” Korrigeerimiste ja karistuste juurde käib ka südamlik andestus, mõistmine ja julgustamine. Ta ei ole ei nõrk ega kalk, pigem soe ja toetav, kuigi samal ajal kindel. Ta armastab oma lapsi liiga palju, et lasta neid kõveriti kasvada.

Kui ta kedagi peres korrigeerima peab, teeb ta seda nelja silma all. Kui vähegi võimalik. Teiste nähes ta kedagi läbi ei võta.

Ta ei karda olla oma laste silmis mõnda aega “ebapopulaarne”. Nende heaolu pikemas perspektiivis on tema jaoks olulisem, kui see, et neil on natukeseks ajaks karistuse pärast nina vingus. Ta on veendunud, et laste praegune pahameel läheb varsti mööda ning et ühel heal päeval saavad nad aru – ning tänavad teda põhimõttekindluse ja valmiduse eest neid korrale kutsuda.

Ta julgustab oma lapsi, näidates ja selgitades neile, kuidas teha asju õigesti. Ja kuidas teha õigeid asju. Ta pigem juhib kui korraldab, ning ta kiitus on sama konkreetne kui laitus.

Oma meelevallast on ta teadlik, mõistes, et see on sama kaalukas kui ta vastutus. Ta ei luba elektroonilisel meelelahutusel õõnestada ei oma meelevalda ega ka oma õpetust selle kohta, mis on õige ja mis vale. Meedia ja meelelahutuse hoiab ta oma teadliku kontrolli all ning lubab ainult seda, mis inimest üles ehitab ja perekonda ühte liidab.

Ta poeb kasvõi nahast välja, et oma lapsi (ära) kuulata ning pöörab püüdlikult tähelepanu nende iseloomu kujundamisele. Laste saavutustel ja edenemisel spordis, koduste tööde ja koolitükkidega, käitumise ja kommete vallas ning suhetes õdede-vendade ja sõpradega peab ta silma peal ning juhatab teed. Ta teab, mis kodus ja laste pisikestes peanuppudes parasjagu toimub.

Ta respekteerib oma laste väärikust, vabadust ja õigusi. Ta õpetab neile, kuidas vabadusega vastutustundlikult ümber käia ning rakendab kontrolli vaid sel määral, mis on vajalik. Ta seab laste käitumisele piirid, tõmbab selged jooned eristamaks õiget ja valet. Nende joonte piires võivad lapsed teha, mis heaks arvavad. Neist piiridest üle astudes hakkavad nad aga riivama teiste inimeste väärikust – ja seda isa ei luba.

Ta tahab, et lapsed oleksid aktiivsed ning teab, et kõik aktiivsed inimesed teevad vigu. Ta näitab lastele, kuidas oma prohmakatest õppida. Ta õpetab neile, et elus tuleb vahel teadlikult riskida – riskides ka eksida – ning et vigadest pole midagi hullu, kui me neist õpime.

Ta paneb kõrvale oma kurnatuse, ärevuse ja kiusatuse võtta lõdvalt ning seab kohustused isana ettepoole oma huvidest ja eelistustest. Ta paneb ajalehe või nutividina käest ja aitab lapsi koduste koolitöödega. Ta ajab läbi ilma telekata, et anda head eeskuju. Ta laseb lastel end majapidamistööde juures aidata, mis sest et nad on tal peamiselt jalus. Otsekui hea ülemus, on ta alati olemas, et aidata ja nõu anda. Seetõttu tajuvad ka lapsed, et ta jätaks kõik pooleli, kui neil teda tõesti vaja on. Mõnud, meelelahutuse ja lõõgastumise on ta valmis tagaplaanile seadma või neist üldse loobuma, kuniks lapsed suured ja oma elu peal. Seni kui lapsed veel kodus elavad, on nende vajadused esmane prioriteet.

Ta vestleb lastega ja räägib maast-ilmast, kuni nad tunnevad üksteist läbi ja lõhki.

Katsudes mitte vinti üle keerata, räägib ta kodus sageli voorustest kui väärika elu alusest, kasutades sõnu nagu ausus, siirus, õiglus, hoolivus, julgus, armastus, mõõdukus, truudus, töökus, püüdlikkus ja perekonna au.

Ta aitab lastel tajuda perekonna ajalugu ja järjepidevust. Ta pajatab vanavanematest ja eelkäijatest – vaiksetest ja tagasihoidlikest inimestest, kelles leidus vaprust ja kangelaslikkust ning kes on loonud oma ohverdustega perekondliku identiteedi ja väärikuse vundamendi.

Ta jagab lastega oma arvamusi ja veendumusi päevasündmuste kohta ning selle osas, mis suunas asjad tema meelest maailmas liiguvad – maailmas, milles tema lapsed elama saavad. Nii hästi, kui ta oskab, selgitab ta lastele praeguste sündmuste põhjuseid ja tagajärgi, püüdmata reaalsust ilustada, ent julgustades lapsi mitte vooluga kaasa ulpima, vaid jääma ka raskustes kindlaks sellele, mis on õige ja hea.

Ta on avatud oma laste ettepanekutele ning arvestab nende “sisendiga” perekonna otsustesse. Kui tegemist on väikeste asjadega, annab ta nende tahtmistele järele ja arvestab seda suuremal määral. Suuremad ja kaalukamad asjad jäävad vanemate otsustada, sest otsustega kaasneb vastutus. Ta lubab lastel valida, mida nad magustoiduks söövad või mis mängu mängivad. Aga isa ja ema otsustavad, kus lapsed koolis käivad ning millist meelelahutust perekonnas vastuvõetavaks peetakse.

Oma abikaasa hinnanguid ja hoiatusi võtab mees tõsiselt, eriti laste osas. Ta loobub oma egost ning tunnistab seda ilmset ja elulist tõsiasja, et valdavalt on abikaasal argistes asjades õigus, sest naistel on niisugustes asjades tunduvalt parem vaist. See puudutab ka tema toimetulekut isana. Ta ei lase uhkusel end pimestada.

Kui ta on kedagi solvanud või enaõiglaselt pahandanud, ta vabandab. Õiglus on alati egost olulisem.

Harjumuspäraselt kasutab ta selliseid sõnu nagu palun, tänan ja vabandust. Eriti abikaasaga suheldes.

Ta ammutab tugevust usust Jumalasse ning armastusest oma perekonna vastu.

Ta teab, et aeg lendab kiirelt ning palju tal seda pole. Seega kasutab ta oma nappe ressursse targalt. Kasvõi vägisi näpistab ta siit-sealt natukese haaval aega, et olla koos oma abikaasa ja lastega.

Olla abikaasa ja isa – see on tema jaoks midagi üllast, see on ennastohverdav seiklus, tema inimliku väärikuse ja sellest lähtuva kutsumuse sisu. Niikaua kui lapsed tema hoole all on, ei lakka ta iial vormimast nende iseloomu ega võta seda lõdvalt. Ta kaitseb, katab ja toidab oma perekonda, maksku mis maksab. Sest tema perekond on tema elu sisu, tema mehelikkuse siht, tema südame kalleim aare.

Kui lastel on selline isa, keda abikaasa igati toetab, siis on neil parimad väljavaated eluvõitlustes raskustest hoolimata hästi hakkama saada. Tõeliste meeste ja naistena oskavad nad austada oma ema ja isa, elada nende õpetussõnade valguses ning anda see vaimne varandus omaenda lastele ehedal kujul edasi.

Ole julge. Sellisteks isadeks on saanud paljud tavalised mehed, kes julgevad järgida kõrget vooruslikku ideaali ja pingutada selle poole pürgimise nimel. Kui sa seda tõesti tahad, saad sinagi selliseks isaks.

 

* * *   * * *   * * *

 

Toetades vanemaid VII.

Lauakommetest ehk lõpetage luristamine

 

Lauakommete valdamine ja neist kinni pidamine näitab austust teiste inimeste vastu ning annab ühtlasi tunnistust enesevalitsemisest, kirjutab James Stenson artikliteseeria “Toetades vanemaid” seekordses osas.

Miks see tähtis on?

Vanemad peaksid teadlikult ja järjekindlalt pingutama, et oma lastele lauakombeid õpetada. Kui lapsed kodus etiketi selgeks saavad – vanemate eeskuju jälgides ja jäljendades –, kujuneb neil eluks ajaks sisemine harjumus end viisakalt ülal pidada. Nagu ka ülejäänud käitumisreeglid, aitavad lauakombed lastel end vaos hoida ning austada teiste inimeste väärikust ja tundeid. Veelgi enam: kui kodus lauakommetest lugu peetakse, rõhutab see ühiste einete olulisust. See on aeg, mille pühendame südamlikult teineteisele, paludes oma perele Jumala õnnistust ja väljendades meile osaks saanud hüvede eest tänu.

Ühtlasi tuleb vanematel mõista, et hilisemas elus on laste head lauakombed perele auks ning aitavad lastel edeneda nii suhete kui töö vallas. Selles valguses on lauakommete õpetamine tegelikult üks oluline investeering laste tulevikku.

Mida teha ja mida mitte?

Toome järgnevalt välja mõned konkreetsed nõuanded selle kohta, millele lauakommete õpetamisel tähelepanu pöörata.

Pane salvrätik sülle. Ära topi seda kuskile mujale, eriti mitte pudipõllena särgikrae vahele. Kui kannad lipsu, ära suska seda särgi sisse, et kaelasidet pritsemete eest “kaitsta”. See oleks ülimalt totataks ja ebaviisakas. Sa edastaksid otsekui sõnumi, et sööd nagu notsu ning valmistud juba varakult tagajärgi minimeerima.

Kui sul on vaja söömise ajal laua juurest ära käia, ütle kindlasti: “Palun vabandage mind korraks.” Seejärel võta salvrätik sülest ning aseta see oma taldrikust vasakule. (Kui olete laua taga tihedalt koos ning su salvrätik võib naabrile ette jääda, siis pane see hoopis oma toolile.) Kui söömaaeg saab läbi, tuleb salvrätt seada lahtiselt taldrikust vasakule. Kui oled kellegi juures külas või restoranis, siis ära aseta salvrätikut lauale enne, kui seda teeb (peo)peremees.

Küünarnukke ära lauale pane. Küünarvarsi võib lauale puhkama asetada küll, aga küünarnukke mitte.

Kui laud on toitu tihedalt täis, pead sa teadma, milline on sinu jagu: su salat ja leib paiknevad sinust vasemal, jook paremal käel.

Nüüd nugadest, kahvlitest ja lusikatest. Mõõdukalt ametlikul lõunasöögil lastakse esiteks käiku söögiriistad, mis on asetatud väljapoole (salatikahvel ja supilusikas); neist seespool paiknevad nuga-kahvel prae tarvis, kõige keskel aga vahendid magustoidu ja kohvi puhuks. Katsu nugade-kahvlitega võimalikult vähe kolistada ja aseta need lauale õrnalt.

Ära lisa soola või pipart enne, kui oled toitu esmalt maitsnud.

Kui keegi palub sul soola ulatada, paku talle ka pipart.

Kui miski on su käeulatusest väljas, palu viisakalt, et keegi selle sulle ulataks. Ütle “palun” ja “tänan.”

Kui laua ääres vestleb mitu inimest ning sul tuleb kedagi neist paluda, et ta sulle midagi ulataks, siis pöördu esmalt konkreetse inimese poole nimepidi, et ta vaataks sinu poole. Alles siis selgita, mis on su palve: “Taavi, kas sa palun ulataksid mulle leiba?” Seejärel tuleb Taavit loomulikult tänada: “Aitäh.”

Too toit suu juurde, mitte vastupidi.

Kui sul on suus toitu, neela see alla enne kui midagi jood. Teisitisõnu: ära rüüpa joogipoolist täis suuga.

Kui valmistud vett jooma, puhasta salvrätiga õrnalt tupsutades oma huuled. Nii väldid sa olukorda, kus klaasi serv jääb pärast rasvaseks või on toiduosakestega koos. Ära tõmba salvrätiga suurelt üle suu. Lihtsalt tupsuta paar korda.

Suppi lusikale võttes liiguta lusikat kausis endast eemale, mitte enda suunas. See võib tunduda kohmakas, kuid nii on viisakam ja asjal on ka mõte sees. Kui sa lusikat enda suunas tõmbad, võid suppi lauale või sülle pritsida. Kui sa lusikat supis endast eemale liigutad – ja alles siis suu juurde – on selline võimalus väiksem. Mida veel: kui serveeritakse “kräkkereid”, ärge neid supi sisse pange. Sööge neid eraldi lusikatäite vahel.

Liha lõigates hoia nuga ja kahvlit korralikult. S.t hoia kahvlit vasakus käes, selle harud vastu lihatükki. Seejärel lõika liha oma paremas käes oleva noa ülemise nelja-viie sentimeetriga. Ära lõika korraga lahti üle ühe tüki liha. Olles lõiganud, aseta nuga põiki taldriku välisservale, tera enda poole. Ükski osa noast ei tohiks puudutada lauda. Ära kunagi vehi rääkides noa, kahvli või lusikaga. S.t ära kasuta neid osutamaks või žestikuleerimaks.

Kiida toitu lühidalt ja siiralt, aga ära arenda selle teemal tervet vestlust. Liiga palju toidust või joogist rääkida on halb komme.

Toitu närides peab suu kinni olema. Ja ära räägi, toit suus – see on eriliselt halb komme. Neela toit alla ja räägi alles siis. Seetõttu oleks tark võtta korraga väikesi või mõõdukaid ampse. Kui sulle esitatakse küsimus ja sul on parasjagu suu täis, tuleb võib-olla inimestel oodata lasta, kuni sa närid ja toidu alla neelad. See on kõigi jaoks kohmetu. Seepärast katsu ka ise jälgida, et sa ei esitaks küsimust inimesele, kes just parasjagu toitu suhu pani.

Ära räägi toidulauas lialt palju ega ka liialt valjult. Pööra tähelepanu nii sellele, et ühelt poolt osaleda vestluses, aga teiselt poolt mitte domineerida. Samuti hoolitse selle eest, et sinu hääl ei kõlaks oluliselt valjemalt kui teiste oma. Kellesti ülerääkmine või vahelesegamine on halb toon nii söögilauas kui ka mujal.

Kui tegu pole röstitud saiaviiluga, ära määri võid korraga tervele leiva või saia viilule. Pigem murra endale korraga tükike leiba ja määri võid sellele. Kui laual on vaid üks võinuga, kasuta seda üksnes selleks, et oma taldrikule väike võikogus võtta. Siis pane ühine võinuga tagasi ning määri võid leivale omaenda noaga. Teisitisõnu: ära määri oma leivale võid noaga, mida kasutavad ka teised. Ja mis kõige tähtsam: ära kasuta omaenda nuga – mis on rasvane või toiduga koos – lõikamaks tükki võid. Põhimõte seisneb selles: või on laual kõigi jaoks ning sa ei või jätta selle külge rasva või toidutükikesi, mille teised siis alla peaksid neelama. Las või olla puhas ja hoia oma puru endale.

Kui põhiroog on söödud, aseta nuga ja kahvel koos diagonaalses asendis taldriku keskele. Sellega annad sa perenaisele või ettekandjale (kui keegi teenindab) märku, et oled lõpetanud ja taldriku võib ära viia. Ära jäta nuga taldriku äärele, kust see (kõikide meelehärmiks) maha võib kukkuda, kui taldrikut laualt ära tõstetakse.

Kui magustoitu serveeritakse taldrikule asetatud kausikeses – nagu pudingu või jäätise puhul –, siis ära jäta lusikat kausikesest turritama. Eriti siis mitte, kui oled magustoiduga ühel pool. Aseta lusikas kausikese all olevale taldrikukesele.

Kõrrega jooki imedes tuleb jätta põhja natuke vedelikku, et ei tekiks lurinat. Kui lurin kogemata siiski aset leiab (ja see on kerge juhtuma), lõpeta jalamaid. Edasi luristades – et iga hinna eest viimne kui tilk kätte saada – käid sa kaaslastele närvidele ja jätad endast mulje kui aplast inimesest.

 

* * *   * * *   * * *

 

Toetades vanemaid VIII.

Laste kasvatamisel vaata kaugele tulevikku

 

Meil tuleb lapsi kasvatades vaadata kaugemale tulevikku, nagu seda teevad targad ja respekteeritud juhid, kirjutab James Stenson artikliteseeria “Toetades vanemaid” seekordses osas. Vastasel juhul võime kibedasti kahetseda.

Millal iganes inimesed teiste hüvanguks midagi tähtsat ja vastutusrikast ette võtavad – olgu see äri, amet, riigiasjad või perekond –, on tarvis otsustavat ja asjatundlikku juhtimist. Mida tõsisem väljakutse, seda suurem on vajadus inimese järele, kes kõiki eesmärgini jõudmise nimel inspireeriks ja julgustaks.

Vanemate tõeline missioon on kasvatada lastest vastutustundlikud täiskasvanud. Kõik, mis perekonnas toimub, peab lähtuma eesmärgist, millisteks meesteks ja naisteks lapsed lõpuks sirguvad. Sellest tähtsamat väljakutset polegi olemas, mistõttu tõusevad head vanemad perekonnas esile kui tõelised juhid.

Kuidas nad seda teevad? Kuidas õnnestub isadel-emadel oma lapsi tõhusalt juhtida? Et sellest aru saada, võtame vaatluse alla juhiomadused ning sobitame need siis pereellu.

Juhte motiveerib kaugem eesmärk, millega kaasneb teiste respekt

Küllap nõustute selle üldistava väitega, et ettevõtluses ja riigijuhtimises peetakse kõige enam lugu sellistest juhtidest, kes vaatavad kõige kaugemale tulevikku ning näevad ette nii ohte kui võimalusi. Respekteeritud juhtimine ja strateegiline ettenägelikkus käivad käsikäes. Mida kaugem ja selgem on nägemus, seda suurem on austus.

Seesama dünaamika kehtib ka edukate perekondade puhul. Vanemad – igasugused erinevad mehed ja naised oma erinevate temperamentidega – suudavad luua eduka perekonna, juhtides seda kindla käega. Edukad vanemad rajavad oma kindlustunde teadmisele, et laste kasvatamine on nende püha kohus. Oma vaimusilmas kasvatavad nad täiskasvanuid, mitte lapsi. Jumal on neid kutsunud tegema seda püha tööd: tuues igapäevaselt ohvreid, tuleb kasvatada lastest kindlameelsed, vastutustundlikud, taktitundelised ja suuremeelsed mehed ja naised, kes on kogu eluks pühendunud elama kristlike põhimõtete järgi – maksku, mis maksab. Pidev teadlikkus sellest salapärasest ja kõrgest missioonist teeb ka vanematest endist paremad inimesed ning tõelised kangelased oma laste silmis. Pereelust kujuneb tore, rõõmsameelne ja kaunis seiklus.

Tõhusad vanemad kujutavad oma lapsi ette sellistena, millised nood 20 aasta pärast olla võiksid: täiskasvanud mehed ja naised, kes käivad tööl ja kasvatavad omaenda lapsi. Neile on jõudnud kohale tõde, et lapsed kalduvad kas elama vastavalt meie ootustele või siis kukkuma vastavalt meie kartustele. Seetõttu täidavad vanemad end kõrgete ideaalidega oma laste hilisema elu suhtes.

Nad unistavad sellest, et…

• Nende lastel saab olema terane otsustusvõime, eriti abikaasa valikul ja omaenda laste kasvatamisel.
• Et lapsed ehitavad oma elu stabiilse, kestva ja õnneliku abielu alusele – et nad loovad samasuguse suurepärase perekonna nagu see, milles ise üles kasvasid.
• Et neil läheb tööl hästi ja et nad teevad oma tööd rõõmuga, rakendades oma võimed teiste inimeste hüvanguks.
• Et nad suudavad tagada oma peredele mugava, kuid mitte luksusliku elutaseme, saades aru, et liialdused võivad laste (st lapselaste) elu ära rikkuda.
• Et nad on suuremeelsed sõprade vastu. Ja inimeste vastu, kes on raskustes.
• Et neist ei saa iial allaandjad, laiskvorstid, virisejad ega argpüksid – ega ka lapselastest.
• Et nad ei lase end lollitada ega lükata-tõugata. Ega šarlatanide poolt haneks võtta. Luiskamise näevad nad läbi.
• Et kui nad on eksinud, siis nad võtavad selle omaks ja paluvad vabandust. Nad ei luba uhkusel tõde ja õiglust takistada, eriti mitte kodus.
• Et nad on inimeste poolt austatud oma aususe, töökuse, lahkuse, jumalakartlikkuse ja huumorimeele tõttu.
• Et nad on alati lähedased oma vendade-õdedega, toetades ja julgustades üksteist elu lõpuni.
• Et nad elavad oma vanemate põhimõtete järgi. Kogu eluks on neile kaasa antud südametunnistus – vanemate õpetussõnad selle kohta, mis on õige ja mis vale – ning nad annavad selle edasi omaenda lastele.
• Et neid motiveerib kõiges armastus – tahe vastu pidada ja kõik võitlused võita, et olla kasulik teistele inimestele, alustades oma perest.

Juht ei jäta midagi unarusse

Mõtle selle peale: ausambaid ei rajata iial inimestele, kes midagi teha kavatsesid.

Juhid tegutsevad. Kuigi nad võtavad aega ka selleks, et uurida ja plaanida, on nende peamine fookus tegutsemisel. Juhtide jaoks on õppimine, uurimine ja planeerimine hoovõtt tegutsemiseks, mitte selle aseaine.

Veelgi enam: tõelised juhid ei luba iial tekkida olukorral, kus teod otsustamatuse taha toppama jäävad. Seistes silmitsi raskete valikutega, ei tõmbu nad tagasi. Nad panevad vaimu valmis, valivad oma parima äranägemise järgi suuna, ning annavad seejärel endast kõik, et selles suunas edasi liikuda.

Selles peitubki tihti hea juhtimise saladus: teha oma parim sellega, mis sul on. Mäkke ronides tuleb vahel tagasi allapoole laskuda või takistustest ringiga mööda minna või tihnikust tee läbi raiuda – aga kui sa ikka edasi rühid, jõuad lõpuks ka tippu. Peamine on jätkata. Kõige hullem oleks asjad unarusse jätta ja istuda niisama.

Ka oma juhirollist teadlikud vanemad mõistavad, et asjade unarusse jätmisel on kurvad tagajärjed. Nad teavad, et nende ülesanne ja võimalus on muuta oma kasvueas laste mõtlemist ja südamehoiakut. Neid kannustab teadmine, et kui see töö tegemata jääb ja lapsed jäävadki isekaks ja enesekeskseks, tabavad neid tõsised tagajärjed. Nagu näiteks …

• Kui me lapsed jäävad enesekeskseks – “Mina, mina, mina!” –, jätavad nad teised inimesed unarusse või kohtlevad neid halvasti, misläbi laguneb nii nende abielu kui karjäär. Kui nende abielu laguneb, jääme meie ilma oma lapselastest. Või siis kasvavad meie lapselapsed üles ilma isata.
• Kui neil pole südametunnistust, ei suuda nad seesmiselt kiusatustele vastu panna. Nad jäävad kaaslaste survele alla ja langevad narkootikumide, alkoholi või seksuaalse lodevuse lõksu ning lähevad pahuksisse seadusega.
• Kui nad ei õpi ise omal algatusel “palun” ja “tänan” ütlema, jäävadki nad tänamatuteks mühakateks. Nad võtavad oma abikaasasid kindla peale ning arvavad, et teiste kohus on neid ülal pidada.
• Kui nad ei austa oma vanemate autoriteeti, tuleb neil probleeme ka õpetajate, ülemuste, seaduste ja Jumala endaga.
• Kui vanemad oma lapsi eluks ette ei valmista, võivad nad hiljem meeleheitlikult vajada vanemate asendajate juhtnööre – mängu tulevad abielunõustajad, arstid, psühholoogid, psühhiaatrid, võib-olla isegi igasugused gurud ja sektide ninamehed.
• Kui nad näevad elu peamiselt kui mängu, mängivad nad hiljem liikluses ka autoga. Ja kui kops läheb üle maksa, järgneb “liiklusraev” ning sõiduriist läheb käiku kui relv. Mõlemal juhul võivad nad tappa või vigastada ennast või teisi.
• Kui nad ei arenda endas põhimõtetele rajatud raamistikku inimeste iseloomu hindamiseks, võivad nad abielluda jobudega.
• Kui nad omaenda asjadega toime ei tule, ei suuda nad kanda hoolt ka teiste eest.
• Kui nad ei pea oma lubadusi, ei täida nad ka oma kohustusi – ei abikaasa ega laste ega tööandjate suhtes.
• Kui nad ei õpi seadma endale eesmärke ja neid ka täitma, ei ole nad suutelised seadma ega saavutama ideaale.
• Kui neis kujuneb harjumus valetada, siis ühel päeval nad vallandatakse.
• Kui nad ei leia tasakaalu töö ja lõbu vahel, pendeldab nende elu nüri nühkimise ning peo ja pillerkaari vahel. Kui nad ei õpi olema enesekindlad tootjad, veedavad nad oma elu lapsemeelsete tarbijatena.
• Kui nad jäävad töö suhtes laisaks ja lohakaks, tõrjub konkurents nad kõrvale.
• Kui töö on nende meelest “tülin”, mida tuleb vältida, ootab neid hüplik ja ebakindel karjäär. Või siis võetakse tööd alaealiste kombel kui “kulutamiseks” raha saamise moodust.
• Kui nad alati oma tahtmist taga ajavad, saab täisiga olema täis viha ja frustratsiooni – ja nende abielu variseb kokku.
• Kui nad mossitavad ja pikka viha peavad, kujuneb nende eluteest üks enesehaletsusest kantud kakerdamine. Nad on “ohvrid” ega saada iial midagi suurt korda.
• Jäädes enesekeskseteks lasteks, võivad nad vältida omaenda laste saamist.
• Kui nad millegi eest ei seisa, lööb mistahes asi nad pikali maha.

 

* * *   * * *   * * *

 

Toetades vanemaid IX.

See võimas sõna “meie”

 

Artiklitesarja “Toetades vanemaid” seekordses osas kirjutab James Stenson, kuivõrd mõjus on oma eeskujuga õpetamine ning ühtsustunne perekonnas.

Sõnal “meie” on pereelus võimas jõud. See on kui lojaalsuse ankur vanemate ja laste, õdede ja vendade vahel ning loob eluks ajaks sideme sellega, mida isa ja ema õigeks ja valeks pidasid. Samuti saavad lapsed sellest tuge oma südametunnistuse kujunemisele ja tugevnemisele.

Perekonnatunne päästab hukatusest nii mõnegi teismelise. Hästikasvatatud noored hoiavad eemale narkootikumidest, purjutamisest ja “rullnoklusest” ning seda mitte üksnes seetõttu, et sellised asjad on valed, vaid kuna vahele jäädes häbistaks see perekonda. Hirm oma perele häbi tuua võib tugevdada noorte tahtejõudu ning aidata neil kaaslaste survele vastu panna, isekatele impulssidele “ei” öelda ning õigete põhimõtete kohaselt elada.

Kuidas selline lojaalsus sünnib? Läbi “meie” väe.

Iga hea ja terve perekond elab kodus teatud reeglite järgi. Neil on teatud kõrged standardid hoiakute ja suhtumise osas ning käitumisviisid, mis on suunatud teiste heaolule. Kui lapsed aastast aastasse iga päev selliste standardite järgi elavad, omandavad nad järk-järgult – alguses käib see küll üle kivide ja kändude – seesmise oskuse asjadel vahet teha, eetilist vastutust tunda, mitte alla anda ning teistega arvestada. Järjepidevalt jõustatud kodused reeglid moodustavad raamistiku nende iseloomu kasvamisele.

Miks on tervetes perekondades reeglid? Põhjus on ühene: sest neil on töö ja teenimise missioon, mis tuleb ellu viia. Kontrastiks sellele pole aga tarbijamentaliteedist lähtuval perekonnal mingit tööd ega ülesannet – sest tarbimine on staatiline ajaviitmine, mitte saavutus – ning seetõttu pole neil põhjust saavutuste jaoks standardeid paika panna.

Kui vaadelda vanemate tööd professionaalsest vinklist – võttes taustaks viisi, kuidas igas tõsises ettevõttes asju aetakse –, siis avaneb meile järgnev pilt.

Igal tõsisel ettevõtmisel – olgu see äri, mittetulundusühing, ühiskond ja selle valitsus või perekond – on kolm põhilist komponenti, mis seda suvalisest ja mõttetust taidlusest eristavad.

Esiteks, missioon. Missioon on teatud pikemas perspektiivis seatud teenimist puudutav eesmärk, teiste inimeste hüvanguks tehtav töö või teostatav ülesanne.

Teiseks, vastutuse käsuahel. Igas grupis võtavad mõned inimesed endale vastutuse koorma ning omandavad sellest tulenevalt ka meelevalla juhtimiseks. Nad õpetavad ja juhatavad teisi ühist missiooni ellu viima ning pakutavat teenust tagama. Sel moel suunavad vastutustundlikud juhid kõiki, kes nendega koos ja mitte üksnes nende alluvuses töötavad. Sest tõelistel juhtidel on liitlased, mitte järgijad.

Kolmandaks, saavutuste standardite komplekt. Jutt on selgetest juhistest, millega vastutavad isikud näitavad teistele, mida neilt oodatakse, millised on kõige tõhusamad viisid üldisesse missiooni panustamiseks. Äris käivad selle alla töökirjeldus ja mingit liiki protokoll, mis seab standardid aktsepteeritava soorituse tarvis – kontorireeglid, sisekorraeeskirjad, lepingulised kohustused jms.

Asja iva on järgmine. Kuna iga hea ja terve pere on tõsine ettevõtmine, sisalduvad selles kõik kolm nimetatud elementi: missioon, juhtimine ja soorituse standardid.

Teisest küljest, kuna tarbijapere on teel eikuhugi – tõeline suund ja missioon puudub –, siis on vanemad nõrgad juhid (kuhu juhtida?) ning kui peres üldse mingid reeglid eksisteerivad, siis rakendatakse neid vaid kui erakorralisi meetmeid suuremate jamade ärahoidmiseks.

On ilmne, et isa ja ema võtavad perekonna loomise ja selle kaudu oma kutsumuse järgimise läbi ette tõsise missiooni. Kuna sellega kaasneb tohutu vastutus, on emal ja isal õigus ja kohustus juhtida. Kõik lapsed vajavad juhtimist ning kui mõlemad vanemad ei juhi neid tegema seda, mis on õige, võib keegi teine juhtida neid tegema seda, mis on vale.

Vesteldes tulenevalt oma ametist sageli eeskujulike vanemate ja nende lastega, oli mul tavaks aeg-ajalt uurida, milliste reeglite järgi need terved perekonnad elasid.

Ja ma täheldasin järgmist…

Kõik need reeglid algasid kas otseselt või kaudselt sõnaga “meie” ja mitte “teie”. Näiteks, koduse koristamise osas ei olnud reegel mitte see, et “teie, lapsed, peate oma tuba koristama,” vaid pigem, et “me kõik anname oma panuse, et see maja korras hoida.” Mitte “teie peate helistama, kui hilja peale jääte,” vaid “me helistame, kui me hilja peale jääme.” Mitte “teie peate mänguasjad ära panema,” vaid “me kõik paneme asjad tagasi oma kohale.”

Teisitisõnu: vanemad elasid ise nende samade reeglite järgi, mille nad oma lastele olid kehtestanud. Need vanemad elasid kodus kui vastutustundlikud ja teistega arvestavad täiskasvanud ning nõudsid sama ka oma lastelt. Nagu kõik tõelised juhid, nõudsid isa ja ema endalt sama palju kui oma lastelt. Nad tegid, mida õpetasid, ning juhtisid isikliku eeskujuga. Seetõttu olid lapsed igapäevaselt oma vanemate veendumuste ehtsuse tunnistajaks – mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas. (Seepärast ei saanud nad ka hiljem teismelistena iial põhjendatult süüdistada vanemaid silmakirjalikkuses.)

Niisuguste reeglite järgi elamine juhtis – või sundis – lapsi kõiki neid voorusi praktiseerima. Kogu aeg, iga päev, julgustasid isa ja ema lapsi õigesti elama: võtma vastutust, hoidma oma asjad korras, tegema kõike südamega, eristama head kurjast, austama oma vanemaid ja nende autoriteeti ning arvestama teiste vajaduste ja väärikusega. Soov elada õigesti ja õigesti elamine täitis kogu koduse atmosfääri – ning kinnistus päev päeva järel, natukese haaval, laste hinges. Nagu rahvasuu on lausunud: “Nagu läheb su päev, nii läheb ka su elu.” Mida iganes lapsed iga päev praktiseerivad – head või halba –, niimoodi nad hiljem ka elavad.

Mida lapsed kuulevad, selle nad reeglina unustavad. Mida nad näevad, see jääb neil reeglina meelde. Mida nad teevad, seda nad mõistavad ja selle nad ka seesmiselt omandavad.

Teatud mõttes näis selline viis voorusi omandada kinnitavat tuntud tõetera: mida lapsed kuulevad, selle nad reeglina unustavad. Mida nad näevad, see jääb neil reeglina meelde. Mida nad teevad, seda nad mõistavad ja selle nad ka seesmiselt omandavad.

Kõik need reeglid näisid langevat viide eraldiseisvasse kuid omavahel seotud kategooriasse:

• Me austame teiste õigusi, väärikust ja tundeid.
• Me kõik anname oma panuse, et kodu oleks puhas, korras ja elamiseks tsiviliseeritud koht.
• Me anname inimestele teavet, mida nad oma vastutusest tulenevalt vajavad.
• Me kasutame elektroonilist meediat üksnes perekonna hüvanguks ja mitte iial selle vastu.
• Me armastame ja austame oma Loojat üle kõige. Me täname Teda kõigi õnnistuste eest ning palume Tema abi enda ja teiste inimeste vajaduste jaoks.

Kui neist kuidagi kasu peaks olema, toon ma need reeglid alljärgnevalt ära. Lubage mul taaskord toonitada, et loetelu on näitlik, mitte ammendav. Ma lihtsalt kirjeldan, mida olen näinud toimivat ühes eeskujulikus perekonnas teise järel. Kindlasti ei soovi ma detailidest dogmat teha ega väita, et iga pere peaks need standardid saba ja sarvedega alla neelama. Ma ei suudaks seda parima tahtmisegi juures õigesti teha.

Tahan samuti rõhutada, et vaevalt on siin maamuna peal ükski perekond, kus elataks täpselt kõigi nende reeglite järgi. Ma lihtsalt panin need reeglid kõik siia kirja, et saaksite ise mõelda ja otsustada. Kaaluge nad kõik läbi ning vaadake, mis teile ja teie lastele parim paistab. Teie perekond, teie valik.

Niisiis…

1) Me respekteerime teiste väärikust, õigusi ja tundeid.

• Kui see on kohane, ütleme me kõigile: palun, tänan, vabandust, andestust, ausõna.
• Me ei kasuta inimesi solvavaid sõnu ega käitu nendega jämedalt.
• Me ei räägi inimesi taga ega levita nende kohta kuulujutte. (Samas, kui keegi, keda me tunneme, on hakanud kasutama narkootikume või asunud muul moel kindla enesehävitamise teele, siis me teatame sellest inimestele, kes saavad neid õigeaegselt aidata.)
• Pere asjad jäävad pere asjadeks. Me ei “riputa oma musta pesu välja vaatamiseks.”
• Me ei tee halvustavaid märkusi kellegi rassi, soo, rahvuse ega usu kohta, isegi naljatamisi mitte. Meie kodus pole kohta huumorile, mis teeb teistele haiget.
• Me ei ropenda ega räägi rõvedusi.
• Me ei naera iial kellegi üle, kes siiralt üritab midagi hästi teha.
• Me ei sega vahele, vaid ootame, kui tuleb meie kord rääkida. Me ei sega inimesi, kui nad kellegagi räägivad, kas siis silmast silma või telefoni teel. Kui olukord on pakiline ja me peame vahele segama, siis me ütleme alguses “Vabandust….”
• Me respekteerime teiste inimeste õigust süütuse presumptsioonile. Enne negatiivse arvamuse kujundamist (teatud asjas – toim) kuulame me esmalt ära nende vaatevinkli.
• Me ei valeta iial üksteisele – mitte kunagi. Kui meil pole just vankumatut tõestust vastupidises, siis me eeldame, et teised pereliikmed räägivad tõtt.
• Me ei vaidle ega õienda vastu, kui meid korrigeeritakse.
• Me ei luba midagi, kui me pole valmis pühenduma selle lubaduse täitmisele. Kui me ei saa mingi meist mitteoleneva põhjuse tõttu lubadust täita, siis me palume siiralt vabandust.
• Me respekteerime üksteise omandit ja privaatsust. Me koputame, enne kui suletud uksest tuppa astume. Me palume luba, enne kui midagi laename.
• Me ei nääguta ega kraakle söögi ajal.
• Kui me peame söögilauast ära käima, siis ütleme esmalt: “Palun vabandage mind korraks…”
• Me tervitame perekonna täiskasvanud sõpru viisakalt, soojalt, sõbraliku käepigistusega ja vaadates neile silma. Oma külalistele anname me oma parima. (Aga lapsed ei räägi võõraste täiskasvanutega ilma vanemate loata.)
• Me näitame vanemate inimeste vastu üles erilist austust. Me pakume neile istet, avame neile ukse, laseme nad järjekorras ette.
• Me tunneme rõõmu üksteise saavutustest. Aga tulgu siis võit või kaotus, ikka hindame me teiste parimaid pingutusi.
• Me järgime telefoniga rääkides häid kombeid ning toome seega oma perele au. Telefoni kasutamine on mõistlikkuse piires kontrolli all:
  • Me ei räägi telefoniga lõuna- või õhtusöögi keskel ega koduste tööde ajal ega peale kella 10 õhtul.
  • Kui kell on juba pool kümme õhtul, siis me enam kellelegi ei helista (kui ei ole eriolukord).
  • Üldjuhul on telefonikõnede pikkus piiratud veerand tunniga.

2) Me kõik anname oma panuse, et kodu oleks puhas, korras ja elamiseks tsiviliseeritud koht.

• Me ei tule tuppa märgade või poriste jalatsitega. Kui meist jäljed maha jäävad, koristame me nad kohe ära.
• Me ei tee toas “õues tegemise” asju: ei mängi palli, ei jookse ega aja teisi taga, ei lennuta viskekehi, ei maadle ennastunustavalt ega lärma liiga valjult. Meesterahvad meil toas mütsi ega kaabut ei kanna.
• Uksi me avame ja sulgeme vaikselt. Kui meil uks kogemata prõmmdi! kinni läheb, siis me palume vabandust.
• Me ei hõigu sõnumeid neile, kes on teises toas. Me läheme sinna, kus nad on, ning ütleme, mis öelda vaja, normaalse häälega.
• Me sööme ainult seal, kus see on ette nähtud: köögis, söögitoas või vastava kokkuleppe korral mängu- või elutoas.
• Me ei kugista ega lürbi liiga palju sööki ja jooki. Me ei näksi midagi omaalgatuslikult, eriti mitte vahetult enne söögikordi.
• Taldrikule pandud toidu katsume me lõpuni süüa.
• Me asetame rõivad omale kohale: puhtad rõivad kappi või sahtlisse, määrdunud rõivad musta pesu korvi. Seljast võetud riideid ei jäta me vedelema, vaid paneme need kokku.
• Mänguasjad, spordivarustuse ja tööriistad paneme me pärast kasutamist omale kohale tagasi.
• Kui me kasutasime taldrikut või joogiklaasi, siis me peseme või loputame need ära ja paneme omale kohale.
• Kui me oleme midagi laenanud, siis me tagastame selle. Kui me laenatud asja ära kaotame, siis me palume andeks ning teeme oma parima, et uus asemele anda või vana kinni maksta.
• Oma kodused tööd ja toimetused teeme me ära õigeaegselt ja nii hästi kui suudame. Kodutöödega alustame kindlaksmääratud ajal ning jääme asja juurde, kuni kõik on korralikult tehtud. Enne meelelahutusega tegelemist täidame me oma kohustused.
• Me ei too (ühtegi) autot koju tagasi ilma, et paagis oleks vähemalt veerandi jagu kütust.
• Me kõik võime paljude koduste asjade kohta ettepanekuid teha, kuid tähtsaid asju otsustavad vanemad. Ja nemad otsustavad, mis on tähtis.
• Me ei sea sihiks “tulemusi” kui selliseid, vaid pigem anname endast oma parima.

3) Me anname inimestele teavet, mida nad oma vastutusest tulenevalt vajavad.

• Välja minnes ütleme me alati teistele, kuhu me läheme, kellega ja kui kauaks.
• Tähtsate ja tavalist elukorraldust tõenäoliselt katkestavate tegevuste puhul nagu sõbra poole ööseks jäämine, matkad, reisid jms küsime me alati eelnevalt luba, vähemalt üks päev ette.
• Koolist, töölt ja üritustelt tuleme me otse koju – kui me pole eelnevalt teisiti kokku leppinud.
• Üritustelt ja pidudelt tuleme me alati mõistlikul ajal koju, nii nagu me eelnevalt kokku leppisime.
• Kui selgub, et me jääme hiljaks, siis me helistame.
• Kui mõni pereliige on meile helistanud või sõnumi saatnud ja me pole seda kohe märganud, võtame ise esimesel võimalusel ühendust.
• Üldkokkuvõttes me teeme kõik selle heaks, et vältida ebameeldivaid üllatusi ja ebavajalikku vaeva pere jaoks. (Muresid on niigi küllalt.)

4) Me kasutame elektroonilist meediat üksnes perekonna hüvanguks ja mitte iial selle vastu.

• Meil on majas vaid üks televiisor, et sellel silm peal hoida ning vältida olukorda, kus perekond killustub.
• Televiisorit, videovidinaid, arvutit ja nutiseadmeid kasutame me kasinalt ja targalt. Valdavalt me lõõgastume ilma elektroonikata: lugedes, mängides, tegeledes hobidega, üheskoos süües, sportides, vesteldes.
• Me ei luba oma kodus midagi, mis riivaks meie moraalseid põhimõtteid ning kohtleks inimesi kui asju: ei mingit pornograafiat (andumine rüvedusele, naiste kohtlemine objektidena), ei mingit rassilist ega seksistlikku halvustamist, ei mingit mõttetut vägivalda ega ebaviisakusele või jämedusele takkakiitmist.
• Tavaliselt – mitte alati, aga valdavalt – vaatame me televiisorit koos: sporti, kvaliteetseid saateid ja filme, uudiseid ja dokumentaalsaateid. Ja kõik.
• Koolipäevade õhtul me televiisorit ega nutiseadmeid ei vaata, kui me just ei tee seda koos või olles eelnevalt luba küsinud – nagu varasemalt selgitasime.
• Kui me teleka, arvuti, nutiseadmete või mängude pärast nääklema hakkame, hoiatatakse meid üks kord. Kui tüli jätkub, on tegevusel lõpp.
• Me hoiame mürataseme mõistlikkuse piires, et me ei segaks ega tüütaks teisi.

5) Me armastame ja austame oma Loojat üle kõige. Me täname Teda kõigi õnnistuste eest ning palume Tema abi enda ja teiste inimeste vajaduste jaoks.

• Me täname Jumalat, kummardades Teda koos kogu perega.
• Me pingutame selle nimel, et elada Tema käskude järgi ,eristades head ja kurja.
• Me respekteerime teiste inimeste südametunnistust ja väärikust, kui nad kummardavad Jumalat kuidagi teisiti.
• Me palvetame enne söömaaegu ja magama minnes, et väljendada oma tänu meile osaks saanud hüvede eest. Me palvetame oma pere ja oma maa vajaduste pärast ning inimeste pärast, kes on raskustes ja kannatavad. Me teenime Jumalat sellega, et teenime teisi.
• Me elame kindlas teadmises, et Jumal valvab meie üle ja kaitseb meid, kui meie Isa. Vanemad kohtlevad oma lapsi nii, nagu Jumal meid kõiki kohtleb – sooja ja südamliku armastuse ja hoolega, pöörates tähelepanu vajadustele, pidades kinni selgetest hea ja kurja standarditest, kaastundlikult ja mõistvalt, olles alati valmis andestama.
• Me teame, et Jumal käsib meid kõiki austada oma isa ja ema. Kõige ilusam viis seda teha, on võtta omaks vanemate väärtused, elada kogu elu nende valguses ning anda nad tervelt ja tervikuna omaenda lastele edasi.

Siin need siis on – reeglid, mida võib tavaliselt heades perekondades kohata.

Iga päev täiuslikult nende järgi elada on paraku kättesaamatu ideaal. Nii vanemate kui ka laste puhul on absoluutselt normaalne natuke tagasi langeda ja mööda panna. Aga siiski on need reeglid raudselt paigas kui ideaal, mille kohaselt tahame ja püüame elada. Meie südametunnistuse jaoks on see kui “pidepunkt”… otsekui klaveri või arvuti klahvid, kuhu me sõrmed alati tagasi pöörduvad. Ka suurepärastes peredes ei saavuta keegi iial täiuslikkust, kuid nad ei loobu kunagi üritamast. Üritada, maksku mis maksab, see ongi tõeline suurus, mis paneb aluse vooruslikule kasvamisele ja inimlikule väärikusele.

 

* * *   * * *   * * *

 

Toetades vanemaid X.

Lõpusirgel ehk kuidas aidata kodust väljuma valmistuvaid lapsi

 

Teismelised on paljuski sama tundlikud ja kõikuvad kui väikesed lapsed. Käes on aga vastutusrikas viimane võimalus neile kogu eluks õige suund sisse lükata, kirjutab artikliteseeria “Toetades vanemaid” seekordses osas James Stenson.

Toon teieni mõned olulised mõtted selle kohta, kuidas noorukieas lapsi vastutustundliku täiskasvanuea suunas juhatada. Kõik siintoodu on ammutatud vanemate kogemustest.

Tuletage endale meelde, milles seisneb teie kui vanemate tegelik ülesanne: kasvatada täiskasvanuid, mitte lapsi. Teie töö pole lapsi lõbustada ja nende aega millegagi sisustada ega lihtsalt neid pahandustest eemal ning vaos hoida. Ega ka kodus pidevalt “tagajärgedega” tegeleda või neid ennetada.

Vanemate tõeline töö on juhtida oma lapsi – eeskuju, suunatud käitumise ja selgitustega – sellisel viisil, et neist kasvaksid arukad ja vastutustundlikud mehed ja naised, kes oleksid pühendunud elama kristlike põhimõtete järgi kuni lõpuni välja. Nad peaksid sellisel viisil elama juba enne, kui teismeliseeast välja kasvavad. Teisisõnu on teie kui vanemate vastutus tagada laste heaolu nii maa peal kui igavikus – päästa nende hinged “teisest surmast” ning juhtida nad praeguses elus selle sajakordse kasvu ja täienemise poole sisse, mida Kristus on tõotanud kõigile, kes Teda armastavad.

Teie üldine eesmärk peaks olema viia lõpule töö, millega varases lapsepõlves alustasite: kujundada neis välja voorused ehk tugevad iseloomuomadused nagu usk, lootus, armastus, aruka otsustamise võime ja südametunnistus, vastutustunne, julgus ja järjepidevus, enesevalitsemine. Nähke materialismi kui oma perekonna vaenlast – mõtteviisi, et inimene on lihtsalt loom, et elu lõpeb surmaga, et elu eesmärgiks on naudingud ja võim ning et teisi inimesi võib kohelda kui asju.

Katsuge kohelda noorukieas lapsi lähtuvalt sellest, kes nad tegelikult ongi: noored täiskasvanud, kel on olemas kõik peale kogemuste – ja seda viimast teil tulebki nendega jagada. Võtke noorukiiga kui suureks kasvamise viimast ning täiskasvanuea esimest etappi. Ärge kohelge neid kui suuri lapsi. Pidage meeles, et noored kalduvad tõusma teie ootuste tasemele või langema sinna, mida te eeldate.

Kui teismelised ei näe oma vanemaid kui tugevaid ja enesekindlaid juhte, siis kujundavad nad oma elu eakaaslaste ning meelelahutustööstuse “tähtede” järgi.

Ärge unustage, et kui lapsed austavad sügavalt oma vanemaid – olles näinud nende vooruslikku elu –, siis osutuvad nad suhteliselt immuunseks eakaaslaste poolt tuleva surve ning rüveda meelalahutuse, narkootikumide ja labase seksikultuuri suhtes. Kui teismelised ei näe oma vanemaid kui tugevaid ja enesekindlaid juhte, siis kujundavad nad oma elu eakaaslaste ning meelelahutustööstuse “tähtede” järgi.

Pidage alati meeles, et oma olemuselt on moraalne areng liikumine enese juurest teiste juurde ehk isekuse juurest teenimise juurde. Teie lapsed ei saa suureks, kui nad suudavad enda eest hoolt kanda, vaid pigem siis, kui nad suudavad teiste eest hoolt kanda – ja tahavad seda teha. Väikeste laste lähenemine elule on “Mina, mina!”, ent teismelisena on aeg sellisest suhtumisest välja kasvada. See ei juhtu aga iseenesest, vaid selle nimel tuleb teadlikult pingutada. Kui teismelised sellise enesekeskse suhtumise endaga täiskasvanuikka kaasa tassivad, ootavad neid abielus ja tööl ees tohutud raskused ning võibolla ei pääse nad ka narkootikumide, alkoholi ja liiklusõnnetuste tragöödiast. (Teismelised, kes näevad elu kui muretut mängu, tavatsevad suhtuda autosse kui mänguasja. Kui nad agressiivselt isekaks jäävad, võivad nad anda voli liiklusraevule ning kasutada sõiduriista iseennast ja teisi kahjustava relvana.)

Olge teadlikud sellest, et tänapäevane materialistlik “teismeliskultuur” on võlts ja ebarealistlik – ajalooliselt alles hiljuti tekkinud liikumine, mis kujundab noorukitest kunstlikult elunautijate klassi. Elustiililt sarnaneb see kunagiste korrumpeerunud aristokraatidega: vaba aja üliküllus, vastutustundetu tööst kõrvalehoidumine ja logelemine, hedonistlik toidu ja alkoholi kuritarvitamine, piiramatu ligipääs alkoholile, narkootikumidele ja juhuslikele seksuaalsuhetele, elu kui mäng, põgenemine igavuse eest, ainsaks hirmuks suguhaigused. “Teismeliskultuur” on oma olemuselt kultuurivastane. Päris elu, mida te üritate neile õpetada, koosneb hoolivatest ohverdustest, vastutus- ja kohusetundlikkusest, produktiivsest ja teiste teenimisele suunatud tööst, soojadest suhetest pere ja sõpradega, mõõdukusest toidu, joogi ja lõbutsemise osas ning meid ümbritsevates inimestes äratatud lugupidamisest.

Tänapäevane materialistlik “teismeliskultuur” on võlts ja ebarealistlik, ajalooliselt alles hiljuti tekkinud liikumine, mis kujundab noorukitest kunstlikult elunautijate klassi.

Tehke vahet nende siirusel ja arukusel. Kui nad küsivad, miks te neid ei usalda, siis selgitage neile: me usaldame täielikult sinu siirust – nii see oli, on ja jääb. Kui meil pole just kaljukindlaid tõendeid vastupidises, usume me sinust parimat – et oled aus ja soovid head. Milles me mõnikord kahtlema peame, on sinu arukus. Kogemuste puudumise tõttu võid sa põhjustada pahandust endale ja teistele. Kui teismelistel probleemid tekivad, siis enamasti mitte pahatahtlikkuse, vaid mittearukate otsuste tõttu. Ole kannatlik. Kogemuste kasvades – asju ise vahetult kogedes ning kaudselt, meie kui vanemate küpse nõu kaudu – omandad sa võime palju paremaid otsuseid teha ning siis saame me sind kõiges täielikult usaldada.

Pidage meeles, et sõna “ei” võib olla kantud armastusest. On asju, mida tuleb armastavalt keelata. Kui noored ei koge vanemate poolt armastavat keelamist, ei kujune neis võimet end piirata – ning see võib tuua kaasa traagilisi tagajärgi. Nii et ärge lubage oma laste elus midagi, mida te moraalselt heaks ei kiida. Hoidke elektrooniline meedia oma targa kontrolli all. Ärge lubage oma kodus midagi, mis solvaks Jumalat, õõnestaks teie õppetunde hea ja kurja kohta ning kohtleks teisi inimesi kui asju. Seega ei ole kohta pornograafial, põhjendamatul vägivallal, patu kujutamisel ihaldusväärsena ning teiste inimeste põlastamisel. Õpetage, kuidas meediaga mõistlikult ümber käia – võtta vastu see, mis on hea, ning hüljata vale. Ja teha nende vahel vahet.

Pidage meeles, et nende emotsioonidele ja otsustusvõimele avaldab tugevat mõju kehas toimuv keemia. Nad on sageli ebakindlad, impulsiivsed, üleliia tundlikud – eriti vanuses 13–17 aastat. Mitmes mõttes on noorukiea kõikuvad meeleolud sarnased sellega, mida lapsed kahe- kuni viieaastasena ilmutavad. Ja enamjaolt on põhjuseks needsamad kiire kasvu perioodid ja hormoonide tulvad. Seetõttu vajavad nad teilt samu asju kui varases lapsepõlves. Et te oleksite kindlad, julged oma juhirollis, kannatlikud, soojad, mõistvad ja õiglased. Samuti vajavad nad tervislikke ja toitvaid söögikordi ning piisaval hulgal und.

Andke selgelt mõista, et teid huvitab nende püüdlikkus ja üritamine, mitte lihtsalt tulemused: et nad annaksid oma parima koolis ja mõistlikkuse piires kehtestatud koduste reeglite täitmisel. Kõik kodused reeglid peaksid algama sõnaga “meie”. Mitte et “te peate poole kaheteistkümneks kodus olema,“ vaid “me kõik tuleme mõistlikul ajal koju.” Mitte et “te peate oma toa ära koristama,” vaid pigem “me kõik anname oma panuse, et maja oleks puhas ja meeldiv paik elamiseks.” Mitte “te peate vabandust paluma,” vaid “me kõik palume vabandust, kui me kedagi solvame.” Tunnustage neid, kui nad üritasid. Olge kannatlikud.

Kui te peate oma teismelisi korrigeerima, katsuge käituda samade standardite järgi, kui teiste täiskasvanutega suheldes:

• Ärge noomige neid avalikult. Kui vähegi võimalik, korrigeerige nelja silma all.
• Ärge mõistke kohut tormakalt: kuulake ära ka nende seisukoht antud olukorras. Lähtuge süütuse presumptsioonist.
• Ärge hõõruge neile asju nina alla. Vältige iga hinna eest väljendeid nagu “Mida ma sulle ütlesin” või “Oh miks sa mind küll ei kuulanud….”
• Kui tunded üle keevad, lükake asjade üle arutamine hilisemaks edasi: “Teeme nii, et räägime sellest homme õhtul.” (Ootamine on juba iseenesest teatud liiki karistus.)
• Kui te üle reageerisite, siis paluge vabandust. Nad austavad teie soovi olla õiglane – tõde ja õiglus on tähtsamad kui teie uhkus.

Kõige hullemate juhtumite korral võib olla vajalik piirata näiteks telefoni, nutiseadmete või vaba aja kasutust. Või panna nad suvel õppima.

Mida tean ma täna, mida ma 16-aastaselt ei teadnud, aga oleks tahtnud teada küll?

Ärge alahinnake seda, kui palju te ise olete õppinud – kui palju kogemusi ja tarkust te saaksite neile edasi anda. Alustage näiteks sellest, et küsite endalt: mida tean ma täna, mida ma 16-aastaselt ei teadnud, aga oleks tahtnud teada küll? Tulenevalt omaenda kogemustest (kordaminekutest ja vigadest) ning sellest, mida ma teiste inimeste elus olen näinud – mida saaksin ma oma teismelistele täiskasvanud inimeste elu ja vastutuse kohta õpetada.

Näiteks, kuidas koolis käimisest maksimaalselt kasu saada. Kuidas jõuda selgusele oma tugevates külgedes ning plaanida karjääri, kuidas leida tööd või vahetada töökohta. Kuidas käia kohtamistel ja kurameerida, kuidas olla armastav ja toetav abikaasa, kuidas viisakalt ka kombekalt käituda, kuidas kohelda sõpru. Kuidas saada aru, milliste inimestega on tegemist. Kuidas füüsiliselt vormis püsida, mured ära võita, kvaliteetselt tööd teha, kuidas tööl käituda ja ülesannetele professionaalselt läheneda. Kuidas prioriteete ning ajaplaani paika panna. Kuidas töödega õigeks ajaks valmis saada, rahaasju korras hoida. Kust, millal ja mida osta ning kuidas raha säästa. Kuidas luiskamisest läbi näha, jooksvate uudistega kursis püsida, olla vastutustundlik ja asjalik kodanik.

Aga mille järgi otsustada, kas te teete laste kasvatamisel edusamme? Kas nad ka tegelikult küpsevad ja tarkust tallele panevad, eriti varajaste teismelistena? Mitmel moel…

• Nad on teadlikud teiste inimeste väärikusest, õigustest ja tunnetest ning käituvad nende suhtes lugupidavalt.
• Neil on harjumus töötada, nad rakendavad oma energia probleemide lahendamiseks, mitte hädaldamiseks. Pereelus on nad teadlikud sellest, et nad on vajalikud. Teisitisõnu: nad mõistavad vastutust – kui meie oma kohustusi ei täida, siis keegi teine kannatab.
• Nad elavad kui loojad, mitte kui tarbijad.
• Nad suudavad teiste eest hoolt kanda ning soovivad seda teha.
• Valdavalt – ja paljudes olukordades – teevad nad seda, mis on õige, ilma et neile peaks seda ütlema.
• Kui nad midagi valesti teevad, siis saavad nad sellest aru ja paluvad vabandust. Nad võtavad teiste vabandused varmalt vastu ning oskavad mitte üksnes andestada, vaid ka unustada.
• Nad ütlevad palun, tänan ja vabandust, ning teevad seda südamest.
• Nad peavad oma lubadustest kinni, mõistes, et see on teiste inimeste austamise elementaarne eeldus. Nad taluvad pigem raskusi, kui murravad oma sõna.
• Enamik nende prohmakatest ei tulene mitte pahatahtlikkusest või isekusest, vaid pigem kogemuste puudumisest. Üldiselt üritavad nad teha, mis on õige.
• Sügaval südames saavad nad aru, et vanemad keelavad ja karistavad neid armastuse pärast.
• Nad hoiduvad kõigest, mis võib tuua perekonnale häbi.
• Nad valivad endale hea iseloomuga sõpru.
• Nende palved on suunatud Jumala kui isiku poole. Seetõttu mõistavad nad, et patt rikub nende isiklikku suhet Jumalaga ning selle eest tuleb Temalt andeks paluda ja terve suhe taastada. Kogudust näevad nad kui osa oma laiemast perekonnaringist ning see on väärt nende armastust ja pühendumust.
• Inimesed väljastpoolt perekonda – sõbrad ja naabrid – kiidavad vanemaid nende laste iseloomu eest.

Teadke, et teie lastel võib minna meelest enamik neile õpetatud üksikasju, kuid neile jääb meelde, mis teie jaoks tähtis oli. Enamikele meist on vanemate hääl südametunnistuse hääleks elu lõpuni – Jumal kõnetab meid läbi selle, mis meile vanemate armastavast õpetusest meelde on jäänud.

Kui lapsed kodust ära ülikooli lähevad, öelge neile: ärge unustage, et Jumal armastab teid ja valvab teie üle – nii nagu Ta seda lapsest saati on teinud. Ärge kurvastage Teda ja ärge tehke midagi, mis läheks vastuollu kodust kaasa saadud õpetustega. Me palvetame teie pärast iga päev. Pidage meeles, et Jumal käsib meid kõiki austada oma ema ja isa. Kuidas me oma vanemaid austame? Me võtame omaks nende väärtused, elame nende järgi kõik oma elupäevad ning anname nad hoolikalt omaenda lastele edasi.