Dietrich von Hildebrand
Peab see paika, nagu isa Virginia Levi L´Osservatore Romano´s ilmunud kirjutises väidab, et hiljutised paavsti entsüklika Humanae Vitae kaitsjad räägivad nüüd iseendale vastu, väljendades oma sügavat muret uue Missale Romanum´i üle? Kas katoliiklik ortodokssus ja pojalik kuuletumine Kristuse Vikaarile nõuab Püha Isa iga praktilise otsuse tervitamist? Milline peaks olema sisemine hoiak selliste paavsti praktiliste otsuste suhtes, mis näivad olevat tulenenud halvast nõust või ohtlikud oma järeldustes või kantud kompromiteerivast sekularismi vaimust? Sellised küsimused teevad kasvavat muret katoliiklastele, kes püüavad kaitsta Kiriku õpetust loendamatute hereesiate rünnakute eest. Et neile vastata, et mõista Kiriku autoriteedi olemust, peame selget vahet tegema teoreetilisel ja praktilisel autoriteedil.
Teoreetiline autoriteet on tõe avaldamise garantii. Loomulikus, inimlikus valdkonnas leiame ainult suhtelisi teoreetilisi autoriteete. Me aktsepteerime näiteks teaduslikku avastust kosmilise kiirguse olemasolust, kuigi me ise ei ole võimelised seda tõestama ja haarama kui ilmset fakti. Mis on õpitud koolis ja mis pole iseenestmõistetav [nagu kaks pluss kaks on neli], on õpitud ainult õpetaja teoreetilise autoriteedi aktsepteerimise kaudu. Kuid see autoriteet on ilmselgelt üksnes suhteline – paljud kunagi tunnustatud teaduslikud “tõed” on nüüdseks ümber lükatud. Võib olla ebamõistlik mitte aktsepteerida seda, mida selline teoreetiline autoriteet õpetab, kuid me teame siiski, et kõik need on relatiivsed tõed ja et see autoriteet ei ole eksimatu.
On ainult üks absoluutne teoreetiline autoriteet: Kirik usu ja moraali küsimustes. Meie katoliku usu baasiks on tõde, et Kristus on usaldanud oma Ilmutuse Pühale Kirikule ja et Kirik Püha Vaimu juhatusel on eksimatu usu ja moraali küsimustes, s.t. et ta on absoluutne teoreetiline autoriteet nendes küsimustes.
Selle autoriteedi absoluutsuse pärast oleme kohustatud aktsepteerima Kiriku sõna kui tõtt, uskuma sellesse. Kuid aktsepteerida inimese sõna kui suhtelist ei ole kohustav. Seda mitte aktsepteerida võib olla ebamõistlik, kuid mitte moraalselt kuri. Lõpuks on usaldusel Kiriku õpetuse vastu usu olemus – see on tingimusteta pühalik pürgimine tema õpetusele samas kui usk inimlikesse teoreetilistesse autoriteetidesse on ainult inimlik veendumus ja erineb radikaalselt religioosse usu aktist.
Praktiline autoriteet teiselt poolt ei apelleeri usaldusele – tõe aktsepteerimisele, vaid apelleerib kuulekusele. Me peame kuuletuma autentsele praktilisele autoriteedile ja alistuma tema nõudmistele. Kuigi inimlik praktiline autoriteet pole kohustav, on olemas tõeseid ja siduvaid autoriteete selles vallas. Selline on vanemate autoriteet lapse üle, selline on riigi autoriteet. Kirik on kõrgeima korra praktiline autoriteet, sest seal on Jumala kui püha loomuse osaline kohalolek. See on püha autoriteet ja kõigis küsimustes, mis kuuluvad tema kompetentsi, on tema nõudmistel ülev ja moraalselt siduv iseloom.
Me võime näha, et Kiriku teoreetiline autoriteet kutsub meid usule, samas kui praktiline Kiriku autoriteet kutsub meid kuulekusele. Selgemalt öeldes, Kiriku eksimatus kehtib ainult Kiriku kui teoreetilise autoriteedi kohta.
Eksimatuse olemus tähendab ilmselgelt seda, et ei ole kunagi mingeid vasturääkivusi varem defineeritud dogma ja uue, autoritatiivse de fide deklaratsiooni vahel. Hetkel, kui selline vasturääkivus tekiks, lendaks Kiriku eksimatus õhku. Teisi võimalusi ei eksisteeri. Uued dogmad võivad eristada ja selgitada eelnevaid dogmasid, neid täiendada, puudutada asju, mis pole varem defineeritud, kuid on seotud usudogmaga või selle loogiliste järeldustega või vähemalt ei räägi vastu eelnevale dogmale. Kuid ühtegi dogmat, mida on kord autoritatiivselt õpetatud, ei saa kunagi autoritatiivselt tagasi võtta või muuta. Näiteks Lutheri sola fide teooria hukkamõistmine ei saa kunagi asenduda selle teooria kinnitamisega. Tulemuseks oleks Kiriku eksimatuse kollaps.
Mis puudutab Kiriku praktilist autoriteeti, tema positiivseid käske, siis siin eksimatuse põhimõte lihtsalt ei toimi. Positiivne käsk või ettekirjutus ei saa olla tõene või vale, vaid ainult kehtiv või mittekehtiv, hea või kuri, kasulik või kasutu. Tõde ei ole kunagi ühegi praktilise autoriteedi positiivsete käskude või seaduste teema. Kui hääletamisealisust on alandatud 21-lt 18-le, võime seda pidada targaks või rumalaks otsuseks, õnnistavaks või kahjulikuks, kuid ei ole mõtet seda kutsuda tõeks või valeks. Sama puudutab ka Kiriku praktilist autoriteeti. Kui paavst muudab kanoonilist õigust, lõhestab ühe diötseesi kaheks, lubab õrnas eas lapsi armulauale või muudab paastumise reegleid, võib see olla õnnistuslik või õnnetu, rohkem või vähem adekvaatne kui eelnev seadus, kuid eksimatuse ja tõe küsimused on sel puhul väheolulised.
Kiriku ajalugu pakub arvukalt näiteid Kiriku praktilise autoriteedi najal tehtud muudatustest, mis pole mitte alati kantud Kristuse vaimust ja mis on motiveerinud tühistama varasemaid otsuseid ja sisse tooma vastupidiseid. Sellisel juhul peame kuuletuma ettekirjutusele, kuid me pole kohustatud leidma selle õnnistusliku. Me võime kahetseda ja palvetada, et see uuesti läbi vaadataks ja tühistataks.
Kuigi on erinevusi ustavate katoliiklaste hoiakutes Kiriku teoreetiliste ja praktiliste autoriteetide vastu, peame rõhutama, et nende kahe autoriteedi vahel on tähtsaid sidemeid. Esiteks, Kiriku praktiline autoriteet eeldab Kiriku teoreetilist autoriteeti. Kiriku praktiline autoriteet erineb vanemate, kohtunike, riigiministri, politseinike omast. Me võime mõistusega haarata nende praktilise autoriteedi teostamise seaduslikkust või mitteseaduslikkust, kuid Kiriku praktiline autoriteet omab juuri usus, tema üleloomulikus olemuses. Niipea, kui kaotatakse usk Kiriku teoreetilisesse autoriteeti, ei usuta enam ka Kiriku eksimatusesse usu ja moraali küsimustes, kui hakatakse rääkima dogmade pluralismist ja ei usuta enam Kirikut kui jumalikku institutsiooni – siis kaotab Kirik ka kogu oma distsiplinaarse autoriteedi.
Näiteks piiskop, kes võtab omaks mõnede moodsate teoloogide teooriad ja asendab Kiriku eksimatu õpetuse hegeliaanliku maailmavaimu käsitlusega, maksab selle jultumuse eest omaenda autoriteediga. Teine side Kiriku teoreetilise ja praktilise autoriteedi vahel on see, et Kiriku iga distsiplinaarne tegevus, mis räägib vastu depositum catholicae fidei (katoliku usu pärandi) või Kiriku moraalsele õpetusele, on kehtetu. Kui paavst tühistaks näiteks individuaalse pihi, oleks tema korraldus kehtimatu, sest see on lepitamatu Tridenti Kirikukogu kaanoniga, mis puudutab Patukahetsussakramenti.
Teisest küljest, kõik praktilise autoriteedi manifestatsioonid, mis on oma olemuselt dogma või Kiriku moraaliõpetuse järelmid, seisavad väljaspool võimalikke muudatusi ja on absoluutsed oma kehtivuses. Praktilise autoriteedi tegevusväli on äärmiselt lai, ulatudes kanoonilistest seadustest kindlate hetkeolukordade reguleerimiseni – interdiktideni (keeldudeni) või prelaadi edutamisteni.
Olles lühidalt analüüsinud suhteid Kiriku teoreetilise ja praktilise autoriteedi vahel pöördume nende vastureaktsioonide poole, mida nende kahe autoriteedi manifestatsioonid meilt nõuavad.
Teoreetilise autoriteedi puhul on tähtis küsimus, kas õpetus käsitleb usu ja moraali ainest ja ei ole vastuolus katoliku usu pärandiga. Siin on tegemist eksimatusega, kui õpetust kuulutatakse ex cathedra või de fide. Üks eriline juhtum võib aidata küsimust valgustada.
Vatikani II Kirikukogu deklareeris pühalikult oma konstitutsioonis Kirikust, et Kirikukogu õpetused on järjepidevuses kõigi eelnevate kontsiilide õpetustega. Veel enam, ärgem unustagem, et Tridenti Kirikukogu ja Vatikani I Kirikukogu on de fide (dogmaatilised), Vatikani II Kirikogu oli aga oma olemuselt pastoraalne. Kardinal Felici avaldas õige mõtte, et paavst Paulus VI Usu Aasta (1968) lõpul välja kuulutatud Credo (nn. “Jumala rahva usutunnistus”) omab dogmaatilisest vaatepunktist palju suuremat tähtsust kui terve Vatikani II Kirikukogu. Need, kes tahavad tõlgendada teatud lehekülgi Vatikani II Kirikukogu dokumentidest vastuolus olevatena Vatikani I või Tridenti Kirikukoguga, peavad tõdema, et isegi kui nende tõlgendus oleks õige, kaaluvad eelmiste kontsiilide kaanonid üles Vatikani II Kirikukogu väidetavalt vastuolulised lõigud, sest eelnevad on de fide, hilisemad mitte. (Peab muidugi rõhutama, et iga selline konflikt võib olla näiline ja mitte tegelik).
Meie usk Kiriku õpetustesse de fide peab olema absoluutne ja tingimusteta, kuid me ei pea kujutlema, et meie ustavus Kiriku teoreetlise autoriteedi vastu on rahuldatud üksnes ex cathedra avalduste aktsepteerimisega. Me peame kogu südamest liituma kiriku õpetusega moraali küsimustes, isegi kui seda ei defineerita erakorralisel viisil, ex cathedra. Näiteks entsüklika Humanae Vitae õpetus on siduv, sest selle sisu on alati olnud osa Kiriku õpetusest, selles on Kiriku teoreetiline autoriteet kehastatud korralise Õpetusameti traditsioonis. See ei ole ainuüksi Kiriku praktiline korraldus, nagu korraldus käia igal pühapäeval kirikus pühal Missal. See on moraalse fakti nentimine, mis avaldab tõe, et sündivuse kontroll kunstlike vahenditega on patune. Siin, nagu iga teoreetilise autoriteedi õpetuse puhul, lisab vana maksiim: Roma locuta, causa finita (Rooma on rääkinud, vaidlus on lõpetatud).
Olukord on erinev, kui kaalul on Kiriku positiivsed korraldused, praktilised otsused. Siin ei ole me vastamisi eksimatu Kirikuga. Kuigi me peame sellistele otsustele kuuletuma ja alistuma neile sügavas austuses, ei pea me neid pidama õnnistuslikeks ja ettenägelikeks. Siin maksiim Roma locuta, causa finita ei kehti. Kui me oleme jõudnud veendumusele, et mõni praktiline otsus või muutus on objektiivselt õnnetu, kahjulik, kompromiteeriv või ebaõiglane, on meil lubatud palvetada, et see tühistataks, kirjutada antud teemal lugupidavas toonis kriitikat, pöörduda erinevate petitsioonidega Püha Isa poole – püüdmaks erineval viisil mõjutada otsuse muutmist.
Minu ammusel sõbral Marc Sangnieril oli nendes küsimustes suurepärane seisukoht. Ta oli esimene prominentne prantsuse katoliiklane selle sajandi algul, kes toetas Prantsuse Vabariiki, samas, kui enamus usklikke ja kõik piiskopid olid innukad rojalistid. Sangnier asutas religioosse liikumise Sillon. See liikumine oli täis imeteldavat religioosset innukust – enamus liikmeid käis iga päev adoratsioonil Sacre Coeuri kirikus Pariisis. Liikumine kasvas kiiresti ja piiskopid olid täis kahtlusi, sest Sillon’i liikmed olid kõik vabariiklased ja võitlesid rojalistliku Action Française‘ga. Loomulikult ei olnud see vaba ohtlikest segadustest – mõned selle liikmed väljendasid kahtlasi ideid. Kuid Sangnier ise oli eeskujulik ortodoksne katoliiklane, Pius X poolt väga lugupeetud. Kui see suur, püha paavst kirjutas kirja Sangnierile, väljendades oma soovi, et ta allutaks oma liikumise piiskoppidele, istus Sangnier maha ja kirjutas koheselt Pühale Isale: see on minu elu suurhetk, hetk, mil ma saan näidata oma armastust ja pühendumist Pühale Kirikule, mitte nii, nagu mina kavatsen, vaid nii nagu tema tahab. Sillon oli laiali saadetud.
Sellises kangelaslikus vaimus saatis ta laiali organisatsiooni, millele oli pühendanud mitmed aastad oma elust ja andnud suure osa oma varandusest. Ent siis asutas ta uue organisatsiooni, Jeune Democratie, milles ta jätkas oma sügaval katoliku usul baseeruvate sotsiaalsete ideaalide propageerimist, kuid see oli täiesti ilmalik organisatsioon, mis oma iseloomult ei saanud langeda Prantsuse piiskoppide jurisdiktsiooni alla.
Paavstlik korraldus allutada Sillon piiskoppidele tähendas Sangnierile suurt isiklikku ohvrit, kuid see oli vastus mõnedele valvsakstegevatele, isegi hereetilistele avaldustele organisatsiooni noorte liikmete poolt, mis modernismi ohu ajal tingisid paavstliku interventsiooni.1 See, et piiskoppide motiivid olid rohkem poliitilised kui religioossed, kui nad paavsti tähelepanu Silloni’le pöörasid, ei muuda fakti, et paavsti autoritatiivne sekkumine oli õige usu normaalne kaitsmine.
Üsna erinevad olukorrad ja motiivid ümbritsesid paavst Klemens XII praktilist otsust, kes mõnede Euroopa monarhide mõjul saatis 1773 laiali Jesuiitide Ordu. Keegi ei võinud kahelda nende katoliiklaste ortodokssuses ja pojalikus pühendumises, kes panid paavsti otsust pahaks, kahetsesid seda ja palvetasid või isegi töötasid ordu taastamise nimel. Nad olid viimaks edukad, kui paavst Pius VII taastas 1814. aastal Jesuiitide Ordu.
Asi on muidugi selles, et kuuletumine paavsti praktilistele otsustele ei tähenda alati nende heakskiitmist. Kui selline otsus on kompromiteeriva iseloomuga või surve tulemus või tingitud paavsti isiklikust nõrkusest, ei või ega tohi me öelda: Roma locuta, causa finita. Me ei saa selles näha Jumala tahet: me peame tunnistama, et Jumal ainult lubab seda, nagu ta on lubanud mõnede paavstide vääritust ja nõrkust Kiriku ajaloos.
Tänapäeval teevad paljud teoloogid ettepanekuid asendada katoliku usu pärand oma subjektiivsete arvamustega Kristusest, Tema Neitsistsünnist, Tema Ülestõusmisest. See ei ole ainult selge usust taganemine, vaid ka kõige naeruväärsem ettekujutus, nagu omaksid usuküsimustes nende subjektiivsed arvamused mingit kaalu. Teoloogid nagu Schillebeeckx või Metz ei saa pretendeerida oma teologiseerimises Taevast ja Põrgust ning Ülestõusmisest ühelegi tõelisele teadmisele, sest need müsteeriumid ei ole kättesaadavad ühelegi loomulikule teadmisele või uurimusele. Need tõed rajanevad Jumala Ilmutusel. Kuid ilmselgelt ei kehti sama paavsti distsiplinaarsete korralduste puhul. Need ei ole eksimatud ja me võime oma mõistusega haarata nende ebaõiglust või ebaadekvaatsust. Kui me mõtleme näiteks florentiinide ekskommunikatsioonist paavst Gregoorius XI poolt, sest Florenzia Vabariik ühines sõjas paavstiriigi vastastega – selle otsuse kohaselt olid kõik florentiinid lindpriid ja võisid ilma igasuguse kaebamiseta saada orjastatud, mitte keegi ei olnud kohustatud nende suhtes sõna pidama või nende võlgu maksma, mitte keegi ei võinud nendega kaubelda mistahes viisil, kõik kristlikud vürstid olid kutsutud relvile, et neid hävitada — siis me võime selgelt mõista selle otsuse moraalselt kaheldavat iseloomu.
Samuti ei saa ma salata, et kahetsesin sügavalt Püha Tooli konkordaati Hitleri Saksamaaga Pius XI ajal, mis kirjutati alla 1933. aasta aprillis. Ma uskusin siis, et see konkordaat ajab segadusse paljud Saksamaa katoliiklased ja natsid ei võta seda iial tõsiselt. Õnnetuseks tõestasid sündmused, et mul oli õigus. Samas ei saa ma eitada — ja siin naaseme punkti juurde, millest me alustasime – tõsiasja, et uus Missale Romanum näib mulle olevat palju suurem viga kui konkordaat. Ma jagan kindla ortodoksse kalju, kardinal Ottaviani ja grupi Rooma teoloogide vaadet, et see liturgiline innovatsioon tekitab kontrasti, vähemalt Tridenti Kirikukogu Missa kohta käivate de fide kaanonite ignoreerimise läbi, kogu senise missateoloogiaga.
Arvestades minu sügavat armastust ja pühendumist Kirikule, on see minu jaoks eriline koorem olla võimetu tervitama Püha Tooli iga praktilist otsust, eriti praegusel ajal, mis annab tunnistust kuulekuse vaimu lagunemisest Püha Isa vastu. Kuid me ei saa sulgeda silmi fakti ees, et uue Ordo Missae rubriigid on erinevad Tridenti Kirikukogu poolt antud Püha Missa olemuse definitsioonist ja raison d’etre‘ ist (olemise mõttest). Järelikult on põhjust karta, et oma jutlustes on paljud preestrid julgustatud rõhutama Missa kui jumalarahva koosolemise aspekti Püha Missa kui Kristuse ja iga individuaalse hinge ohvri arvel. Usk P. Missasse kui ohvrisse on taandumas Kirikus levivate teatud hereetiliste suundade ees. Kas teotsentrism, intiimseim lähedus Kristusega, pühakute osadus, võitlev, kannatav ja triumfeeriv Kirik, kontemplatsioon ja aukartus Jumaliku Majesteedi ees – on kõik need tõed uues Ordos sama selgelt väljendatud kui vanas? Kas need pole tõed, mis vajavad erilist rõhutamist praegusel ajal?
Me ei saa üle vaadata faktist, et paljude tänapäeva kahetsusväärsete nähtuste – promiskuiteedi, kriminaalsuse kasvu, tudengimässu jms. taga on sügav ahastus, milles kajab karje lunastuse järele, anima naturaliter Christiana (loomupäraselt kristliku hinge) alaline igatsus Kristuse, Jumala Ilmutuse, Tema üleloomuliku au järele. Meie ajastu unikaalne iseloom ei kutsu meid üles kaasaja sekulaarsele vaimule mitte järele andma – viimane saab oma lootusetuses ainult kasvada – vaid avalikustama kogu depositum Catholicae fidei (katoliku usu pärandi) au.
Sellepärast ma loodan ja palvetan, et Tridenti Missat ei tühistataks, vaid pühitsetaks jätkuvalt külg külje kõrval uue missaga. Veel enam, ma palvetan ja loodan, et aja jooksul Püha Tool tunnistab selle Missa ülemuslikkust pastoraalsest ja doktrinaalsest lähtekohast ja tulevikus taastatakse Tridenti Missa ametliku missaliturgiana Lääne kirikus.
Kiriku praegune olukrd tuletab meelde rohkem arianismi aegu neljandal ja viiendal sajandil või Lutheri ja Calvini aega kui Kiriku olukorda aastatel 1846-1958, Pius IX, Leo XIII, Pius X, Benedictus XIV, Pius XI ja Pius XII suurte pontifikaatide ajal. Sellel perioodil ei olnud Kiriku sisemuses revolutsiooni ja isegi kui kerkis esile vähkkasvajalik modernism, mõisteti see üksmeelselt hukka ja ületati P. Pius X poolt, kes oli alandlikkuse ja halastuse kehastus, kuid lõvi niipea, kui rünnati õiget usku. Sellel pikal, praegu progressistide poolt neetud perioodil olid kõik ustavad katoliiklased harjunud piiritult usaldama kõiki Püha Tooli praktilisi otsusi. Kiriku situatsioon ei nõudnud siis, et kõik usklikud, kes mõistsid ajaraskusi, kutsutaks võitlusele ortodokssuse eest – nii nagu usklikud tegid seda arianismi ajal. Kuid meie oleme vastakuti suurima kriisiga Kiriku ajaloos üldse, ajastuga, mil anateem on saanud ebapopulaarseks ja mil seda peetakse kokkusobimatuks halastusega; ajastuga, mil autoriteet on diskrediteeritud ja paljud prelaadid on loobunud kasutamast oma autoriteeti distsiplineerimaks hereesiaid õpetavaid preestreid. Sellisel perioodil on iga Kristusele pühendunud katoliiklane kutsutud tõstma oma häält ortodokssuse kaitseks. Esmajoones peaksid kaitseliinil olema ortodokssed piiskopid ja preestrid, kuid ortodokssed ilmikud on samuti selleks üles kutsutud.
Meie tingimusteta kuuletumine Kiriku teoreetilisele autoriteedile – sest meie Issand on usaldanud talle oma jumaliku Ilmutuse – väljendab iseenesest meie ustavust katoliku usu pärandi suhtes. Laske meid vastata kutsele ortodokssuse kaitseks, heita valgust Kiriku kuulsusrikkale ajaloole. Ammutagem usku faktist, et ükski paavst ei ole iial proklameerinud midagi hereetilist, mis oleks vastu Katoliku usu pärandile ja meenutagem armu, mis on voolanud Kirikust läbi sajandite usklike hingedesse. Meenutagem lugematut arvu pühakuid, kelle Kirik on sünnitanud. Las meie südamed saavad täidetud ustavast armastusest Kiriku, Kristuse pruudi vastu. Kuid kui see armastus täidab meie südamed sügava kahetsusega mõne praktilise otsuse suhtes, mida me ei saa pidada muuks kui õnnetuks ja oma tagajärgedelt ohtlikuks – ärgem langegem siis eksitavasse segadusse. Tõdegem, et oleks hävitav samastada kuulekat vastamist Jumala tahtest juhitud Kiriku teoreetilisele autoriteedile kuulekusega Kiriku praktilisele autoriteedile.
Kuigi me peame kuuletuma sellisele praktilisele otsusele, ei pea me seda heaks kiitma, ei, me peame isegi palvetama selle tagasivõtmise eest ja täies austuses püüdma kõikide legitiimsete vahenditega veenda Püha Isa selle ohtlikkuses, samal ajal kogu südamest teada andes: Credo in unam sanctam catholicam et apostolicam ecclesiam!
Tõlgitud: Dietrich von Hildebrand, Belief And Obedience : The Critical Difference – ajakirjast The Latin Mass, No. 2, Spring 1998, lk. 47-51.
Tõlkinud: Marju Õunpuu
Ilmunud: Eesti Una Voce almanahh nr. 2, 2000.
MÄRKUS
1 – toimetus ei jaga autori leebet hinnangut Silloni eesmärkide ja Marc Sangnieri enda vaadete kohta. Tegemist oli organisatsiooniga, mis eesmärgikindlalt püüdis katoliku usku ümber kujundada (moonutada) Prantsuse revolutsiooni põhimõtete “Vabadus – Võrdsus – Vendlus” alusel. – toim. märk.