I Dictionnaire de théologie catholique (Dthe), Paris, Letouzey et Ané, 1903/1950

Dthe, XIV köide, art. schisme, veerg 1302:

Keskaja teoloogid, vähemalt need 14., 15. ja 16. sajandi omad, teevad jõupingutusi määratlemaks, et kirikulõhe on üks ebaseaduslik (illegitiimne) eraldumine Kiriku ühtsusest. Seepärast, nagu nad ütlevad, võib esineda ka üks legitiimne eraldumine, näiteks juhul kui paavst annab korralduse millekski kurjaks või kohatuks (vt. Torquemada, Summa de Ecclesia, c. 1). See arutlus võib tunduda üleliigsena, kuid on mõeldav, et sel juhul, nagu ka ebaõiglase ekskommunikatsiooni puhul, on tegemist ainult välise ning näilise eraldumisega ühtsusest. 

II. 1. P. Thomas Aquinost OP, Kiriku Doktor

 

Summa theologica, IIa-IIae,q. 104, a. 5 resp.:

Pühakiri (Acta Ap. 5, 29) ütleb: “Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna”. Vahetevahel aga on ülemuste korraldused vastuolus Jumala käskudega. Seega mitte kõiges ei tule kuulata ülemusi. Kahel juhul pole alluvad kohustatud kuulekuseks oma ülematele. Esiteks, kui selline kuulekus oleks vastuolus kõrge(i)ma võimu käsuga. Seepärast ka, selgitades apostli sõnu (Rooml. 13, 2): “Kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale”, küsib glossa (Kirikuisade lühikommentaar – tõlk. märk.): “Kas tohib teha seda, mida käsib kuraator, kui seda keelab konsul? Või kui ühte käsib prokonsul ja teist keiser – kas võib mitte tähele panna teist, et teenida esimest?” Glossa jätkab: “Seega kui keiser käsib üht ja Jumal teist, tuleb kuulata Jumalat ja mitte keisrit.” Teiseks, alluval pole kohustust olla kuulekas ülemale, kui see käsib tal teha midagi, milles alluv talle ei allu.

Summa theologica, IIa-IIae,q. 33, a. 4 ad 2:

Kas keegi on kohustatud korrigeerima oma ülemust? – Teise väite vastu ütlen, et avalikult kõigi ees (ülemusele) vastupanu avaldamine ületab vennaliku korralekutsumise mõõdu ning seepärast ei noominud Paulus Peetrust sel viisil, justkui oleks ta (Peetrusega) usu kaitsmisel võrdne. Kuid nelja silma all aupaklikult noomida, seda võib ka see, kes pole (ameti poolest) võrdne. Seepärast ütleb Apostel alluvatele, et need manitseksid oma ülemusi, kui ta kirjutab: “Öelge Archipposele piiskopile: Pea silmas oma ametit… et sa seda täidaksid” (Kol 4, 17). Tuleb seevastu teada, et asjus, mis puudutavad ohtu usule, tuleb alluvatel oma ülemusi ka avalikult süüdistada. Seepärast ka Peetrusele alluv Paulus noomis Peetrust avalikult usku puudutava skandaali ohu pärast; ning nagu Augustinuse glossa ütleb: “Peetrus ise andis ülematele eeskuju, et kui nad kusagil vahest sirgelt teelt kõrvale peaksid kalduma, ei põlgaks nad ära laitmist alamate poolt”.

Summa theologica, IIa-IIae,q. 39, a. 1 resp. &  ad 2:

Kas kirikulõhe on eri(line) patt? – Ning seepärast skismaatikuteks nimetatakse neid, kes keelduvad allumast paavstile ning tõrguvad olemast osaduses temale alluvate Kiriku liikmetega. – Teise väite suhtes tuleb öelda, et kirikulõhe olemuse moodustab käskudele mitteallumine mässulise hoiakuga. Ütlen aga: mässulise hoiakuga, siis kui ta Kiriku seadused ära põlgab ning keeldub allumast tema otsustele. Seda aga ei tee iga patustaja, seepärast ka mitte iga patt ei ole skisma.

II. 2. P. Robert Bellarminus SJ, piiskop ja Kiriku Doktor

Über den Papst, 2. Band, S. 402-403:

Väide: Igaühel on vabadus, tappa paavsti, kui see teda ebaõiglasel viisil ründab. Järelikult on kuningatel ning ühel kirikukogul veelgi enam vabadus paavsti tema ametist tagandada, kui too riigi segadusse lükkab või oma halva eeskujuga hingi tappa taotleb.

Vastus: Minu vastus seisneb järelduse eitamises, kuna selleks, et vastu seista ühele vägivaldsele ning ennast kaitsta, pole vajada omada mingit autoriteeti (ametiga seotud autoriteedi mõttes – tõlk. märk.). Samuti pole hädavajalik, et rünnatu oleks kohtunik ning seisaks üle ründaja. Kuid selleks, et pidada kohut ning mõista karistust, on nõutav ametiautoriteet. Järelikult, nii nagu on lubatud vastu seista paavstile, kes ründab füüsiliselt, on samuti lubatud osutada vastupanu sellisele [paavstile], kes hirmutab hingi või ajab segadusse riigi, või veel enam juhul, kui ta püüab hävitada Kirikut. On lubatud osutada talle vastupanu, ütlen ma, seeläbi, et tema käske ei täideta või takistatakse tema tahte teostamist. Sellegipoolest pole lubatud tema üle kohut mõista või teda karistada või ametist tagandada, mis on ainult ja ainuüksi kõrgemalseisja asi. Vaata selle kohta järele Cajetanuse (Tractatus de auctoritate Papae et Concilii, cap. 27) ning Johannese Turrecrematast (Liber 2, cap. 106) teostest.

 III.3. Kardinal Thomas Vio Cajetanus

 

De comparata auctoritae Papae et Concilii, cap. 27:

… üks asi on võtta ära mõõk, vastupanu osutada, takistada ja muud säärast [toime panna]; ning teine asi on teha sedasama autoriteediga. Võtta ära mõõk raevunult, osutada vastupanu türannile, takistada rõhujat ja muud säärast on lubatud igaühele ning on kohustuslik kui vooruslik tegu. Kuid teha sedasama autoriteediga on lubatud ainult ülemale…

… igaüks võib talle kallale tungiva paavsti enesekaitseks lubatud viisil tappa, kellelegi pole aga lubatud karistada paavsti tapmise eest surmanuhtlusega. Seepärast sellised ning sarnased argumendid ei haara kohtuniku autoriteeti karistamiseks, vaid ükskõik millist isiklikku kohustust vastupanuks, takistamiseks ja kaitsmiseks, kui ainult keegi selle juures niivõrd arust ära ei lähe, et ütleb enda olevat kellegi kohtuniku.

Otsest (in faciem) vastupanu tuleb osutada samuti paavstile, kes Kirikut avalikult purustab… Sel juhul võtku ilmalikud vürstid ning vaimulikkond ilma kahtlusteta, kuid mõõtu säilitades mõõk raevunu käest ära. Mitmesugused on vahendid, mida ilmalikud vürstid ning Kiriku ülemad võivad ilma omapoolse mässuta kasutada vastupanu osutamiseks võimu kuritarvitamisele ja selle takistamiseks. Kuid millal on vürstid ning kirikuülemad kandnud oma hoolt muudmoodi kui justkui poolunes, miks kaebavad nad, et [paavsti] ei saa ju tagandada? Miks nad niisama vastavad, et võim on antud “ülesehitamiseks ja mitte mahalõhkumiseks” (2. Kor. 13, 10). Tõesti, astugu nad võimu destruktiivsele kuritarvitamisele vastu vastavate vahenditega: kurja puhul kuulekusest keeldudes, mitte lipitsedes, mitte vaikides, tõenditega süüdistades, kutsudes väljapaistvaid isikuid üles noomima – Pauluse eeskuju ja korralduse kohaselt “Öelge Archipposele: ‘Pea silmas oma ametit, mille sa oled saanud Issandalt, et sa seda täidaksid’” (2. Kol 4, 17).

Ad IIam-IIae (Summae theologicae St. Thomae), q. 39, a. 1, n. 4-7:

… Sõnakuulekust puudutava vastuväite kohta: et kangekaelne tahe Rooma piiskopile mitte alluda ei kujuta endast mingit kirikulõhet. Kuid temale kui Kiriku peale mitte alluda tahta tähendab kirikulõhet, nii nagu ka uskmatus on hereesia.

4. Kolmanda probleemiesituse (kuidas kirikulõhe on seatud Kiriku ühtsuse vastu) kohta tuleb öelda, et ühtsuse vastu pattu teha saab kahel viisil: esmalt intellekti alusel, nimelt seeläbi, et ei usuta, et Kirik on üks, toetumise läbi oma peale ja oma liikmete omavahelisele ühendusele. See oleks üks uskmatuse patt. Teiseks, tahte alusel ning seda kahel viisil. Kõigepealt kavatsuse kohaselt: nimelt kui keegi püüab, ajendatuna vihkamisest või raevust Kiriku või paavsti vastu, lõhkuda Kiriku ühtsust, ehkki ta usub, et Kirik on üks. Teisel viisil sellise tahte alusel, mis sunnib teda taolistele välistele tegudele, et ta käitub nii, nagu ta ei olekski osa Kirikust… See viimane näib juhtuvat nendega, kes söandavad kokku kutsuda [ilma paavsti nõusolekuta] üleüldiseid kirikukogusid, või juba kokkukutsutuid, kuid laialisaadetuid edasi pidada. Mõlemal viisil satutakse kirikulõhesse, niisamuti nagu mõrva paneb toime mitte ainult see, kes otseselt tappa kavatseb, vaid ka see, kes tahab täide viia teo, mille tagajärjeks on ühe inimese surm, selle asemel, et sellisest teost loobuda.

Et näha, mil viisil skisma Kiriku ühtsuse lõhub, on hädavajalik teha kahesugune eristus. Esimene eristus puudutab ühtsuse lõhkumist kas vastava kavatsuse või vastava tagajärje jõul. Teine eristus puudutab seda, kelle suhtes ühtsus katkestatakse: nimelt kas Kiriku suhtes või tema [skismaatiku] enda suhtes. Üks skismaatik nimelt võtab oma kavatsuse kohaselt (s.t. niivõrd, kuivõrd see temast oleneb) ühtsuse Kirikult, nii nagu see, kes vihkab Jumalat, võtab Temalt [välise] täiuslikkuse, niivõrd, kuivõrd see temast [Jumala vihkajast] oleneb. Tagajärje kohaselt aga eemaldab ta [skismaatik] Kiriku ühtsuse iseendalt. Ta pürgib nimelt tegusalt selle poole, et temas poleks enam Kiriku ühtsust, et ta poleks enam inimeste katoliikliku ühenduse osa.

5. Selles samas seoses tuleb tähele panna järgmist: siin kehtib põhimõte bonum consurgit ex causa integra (Dionysios Areopagita, cap. IV, De divinis nominibus; vrdl. p Aquino Thomase kommentaari, lectio 22), malum autem ex singulis defectibus (“hüve tuleneb terviklikust põhjusest, kuri aga üksikutest puudustest”). Et saavutada hüvet olla katoliku Kiriku liige, on nõutav kaks asja. Esiteks, et ta käituks Kiriku osana oma uskumises, lootmises, armastamises, enesepühitsemises jne. Teiseks, et ta allutaks end Rooma paavstile kui Kiriku peale. Seepärast on [Summa theologica] tekstis öeldud, et Kiriku ühtsus seisneb tema liikmete ühenduses. Niipalju esimese tingimuse kohta (sest see teostub just nimelt seeläbi, et kõik osalevad ühes ainsas [Kirikus]). Samamoodi õpetab tekst, et ühtsus seisneb kõikide korraldamises ühe pea alluvusse. Niipalju teise vajaliku tingimuse kohta. Et aga sattuda skisma kurja seisundisse, piisab, et on täidetud üks kahest tingimusest: nimelt lahti öelda kas Kiriku peast või osadusest kõikidega. Seepärast on tekstis [skismaatikute käsitlemisel] aluseks need kaks skismaatikuks olemise viisi, nagu kergelt mõista võib.

6. Sellessamas artiklis satume me probleemiasetusele, kas ühe tõelise, kindla ning kaheldamatu paavsti isik võib olla skismaatiline. Esimesel pilgul näib see olevat võimatu, sest kuna ta ise on Kiriku pea, ei saa ta ära langeda ühtsusest peaga. Kuid ka ühtsusest Kirikuga ei saa ta ära langeda, kuna Kirik on temas tolle p. Cyprianuse tuntud ütluse kohaselt, milles ta ütleb: “Sa pead teadma, et piiskop on kirikus ning kirik on piiskopis ning kui keegi pole piiskopiga, siis pole ta kirikus.”

Seevastu on kindel, et paavst võib langeda hereesiasse ning koos sellega ka skismasse, sest iga hereetik on ka skismaatik, kuid mitte vastupidi.

Selle kohta tuleb öelda, et ehkki selles suhtes on erinevaid seisukohti, on siiski ilma kahtlusteta ilmne, et paavsti isik võib langeda skisma eksimusse ning seda ka ilma hereesiata. See kehtib seetõttu, et osade ühendus tervikuga pole lahutamatu ning tervik võib päästetud saada ka ilma selle osata. Paavsti seos tervikuga, seega Kirikuga, on aga just nimelt seda laadi. Kiriku ühtsus saab nimelt päästetud ka ilma temata. Seega paavsti isik võib end Kiriku ühtsusest lahutada, mis aga tähendabki olla skismaatik. Järeldust selgitab ka tõsiasi, et Kirik jääb üheks ja ühtseks ka ilma ühegi paavsti isikuta, seda ka sedisvakantsi (paavstitrooni täitmata olemise) korral.

See [s.t. paavsti eraldumine ühtsusest Kirikuga] leiaks aset aga paavsti sellise mõttelaadi puhul, kui ta keelduks Kirikuga osaduse hoidmisest, kui ta ei käituks osana Kirikust või tema peana vaimulikus vallas, vaid tahaks olla tema pea ainult maistes asjades. Välise teo puhul leiaks see aset siis, kui ta sellise meelelaadi kohaselt tegutseks või kui ta söandaks Kirikut ekskommunitseerida. See on kindel, et paavst võib sellistesse pahedesse langeda; seeläbi saaks tast aga ka tõeline skismaatik.

Esimesele vastuväitele tuleb vastata, et paavsti isik võib keelduda end paavsti ametile allutamast, mida ta sellisel juhul ainult juhuslikult valdaks. Kui ta seda [keeldumist] kangekaelselt oma südames kandma peaks, saaks temast skismaatik eraldumise läbi Kiriku Pea ühtsusest (ühtsusest Kristuse ja oma enda ametiga, sest paavst Kiriku peana on seda ainult Kristuse kui tõelise Kiriku Pea asemikuna – tõlk. märk.). Seda sellepärast, et tema isik on oma ameti seaduste kaudu seotud Jumalaga, nagu me seda eelmises raamatus selgitasime (ad q. 96, art. 5, comment. nr. 12).

Teisele vastuväitele tuleb vastata, et Kirik on paavstis siis, kui paavst käitub paavstina, st Kiriku peana. Kui ta aga ei taha käituda Kiriku peana, siis pole ei Kirik temas, ei tema Kirikus.

7. Teise (s.t. vahetult eelnevalt käsitletud – tõlk. märk.) punkti kohta käivas vastuses pane hoolikalt tähele, et ühe paavsti käsu või otsuse tagasilükkamine võib ette tulla kolmel viisil. Esiteks otsuse või käsu objekti suhtes. Teiseks seda otsust tegeva isiku suhtes. Kolmandaks kohtuniku ameti enda suhtes. Kui nimelt keegi isegi kangekaelselt paavsti mingit otsust kuulda võtmast keelduks, seeläbi et ta täide saata ei taha seda, mida paavst käskinud on, näiteks loobuda teatud sõjast, taastada teatud olukord vms, siis poleks ta sellest hoolimata seepärast veel mingi skismaatik, isegi kui ta viibiks raskes eksituses. Seda tuleb nimelt ette ning isegi sageli, et keegi ülema korraldusi täita ei taha, kuid teda sellest hoolimata ülemaks tunnistab.

Kui aga keegi peab paavsti isikut mõistuspärasel põhjusel kahtlaseks ning lükkab seepärast tagasi mitte ainult tema kohaloleku, vaid ka tema kui vahetu kohtuniku poolt tehtava otsuse, sealjuures aga on valmis vastu võtma tema poolt saadetud väljaspool kahtlust olevaid kohtunikke, siis ei pane ta toime ei skisma ega ka mingi muu pahega seonduvat süütegu. On nimelt loomulik vältida kahjulikku ning kaitsta ennast ohtude eest, sest ka paavsti isik võib valitseda türannina. See on võimalik seda kergemini, et tal on rohkem võimu ning et ta maa peal kellegi kättemaksu kartma ei pea.

Keegi on siis tõeline skismaatik, kui ta lükkab tagasi just nimelt paavsti kui ametikandja korralduse või otsuse, kui ta ei tunnista teda kui ülemat, olgugi et ta sellest usutõest kinni peab. Just selles mõttes tuleb mõista selle teksti [Summa theologica] nagu ka teiste sarnaste tekstide sõnu: sõnakuulmatus, ükskõik kui kangekaelne, ei põhjusta mingit skismat, välja arvatud juhul, kui tegemist on mässuga paavsti ameti või mõne teise kirikliku ameti vastu, nii et keeldutakse sellele allumast, teda kui endast kõrgemale seatud instantsi tunnistamast jne..

II. 4. Francesco Suarez SJ

 

Opera omnia X. Tractatus de fide theologica, disp. 10 de Summo Pontifice, sectio 6:

5. … hereetikust paavst ei ole Kiriku liige selles suhtes, mis puudutab mateeriat ja vormi, millel põhineb Kiriku liikmeksolu, kuid ta on (Kiriku) pea selles suhtes, mis puudutab ametit ja mõju. Selle üle ei tasu imestada, sest ta pole esmane ja peamine, oma enese jõul toimiv pea, vaid justkui instrumentaalselt toimiv pea ning Kiriku esmase Pea asemik. See esmane Pea võib oma liikmetele avaldada ka vaimset mõjujõudu, või seda teha isegi näiteks pronksist pea kaudu; sarnasel moel Ta ka vahel ristib või annab patte andeks hereetikute kaudu…

6. Kolmas üleüldine väide. – Kolmandaks väidan: juhul, kui paavst on hereetik ning parandamatu, siis peale seda kui legitiimne Kiriku võim on teinud tema suhtes tema kuritegu deklareeriva (tuvastava) otsuse, lakkab ta olemast paavst. See on Doktorite ühine arvamus; see on võetud kokku [paavst] Klemens I poolt, tema esimeses kirjas, milles ta ütleb, et Peetrus olevat õpetanud, et hereetikust paavst tuleb tagandada. Selle aluspõhjuseks on see [asjaolu], et sellise karjase omamine tooks Kirikule kaasa raskeima kahju, juhul kui Kirik ei saaks ennast sellises raskeimas ohus aidata; peale selle oleks Kiriku väärikuse vastu jääda hereetilise paavsti alluvusse ilma et Kirik saaks teda endast kõrvaldada. Milline on vürst ning preester, selliseks hinnatakse ka rahvast: seda aga kinnitab esimese väite mõte, see nimelt, et hereesia levib märkamatult nagu vähk ning seepärast tuleb kurja, nimelt hereetikuid, vältida niivõrd kuivõrd see võimalik on – palju enam aga tuleb vältida hereetikust hingekarjast. Mismoodi aga saab teda vältida, kui ta ei lakka olemast hingekarjane?

10. … Kristus seadis paavsti kõige kõrgemaks kohtunikuks; seda kinnitavad erinevusteta ja üldiselt ka kõik kaanonid. Seepärast pole Kirikul võimu paavsti suhtes mitte ühegi jurisdiktsiooni akti teostamiseks. Samuti ei kanna Kirik paavsti valides talle üle võimu, vaid määratleb ainult isiku, kellele Kristus ise otseselt võimu üle kannab. Seega, kui Kirik tagandab hereetikust paavsti, ei teosta Kirik seda [paavstist] ülemana, vaid kooskõlas Issanda Kristusega deklareerib õiguslikult, et paavst on hereetik ning on seetõttu edaspidi vääritu paavstiameti au kandma; seepeale tagandab Kristus ta ipso facto vahetult ja koheselt ning tagandatuna on ta alluv Kirikule ning võib saada karistatud. Lisada tuleb aga tõega: olgugi et Kirik ei saa enne oma deklaratsiooni hereetikust paavsti suhtes teha midagi temast ülemana ning tema üle õigust mõistes, saab ta siiski enesekaitse loomuliku õiguse alusel teda tagasi hoida ja piirides pidada, juhul kui ta kavatseb vahest Kirikule mingit kahju teha või püüab takistada üleüldise kirikukogu kokkukogunemist.

14. … Neljandaks väidan: välja arvatud hereesia puhul, ei saa tõelist ning [oma ameti legitiimse omamise suhtes] kahtlematut paavsti ametist tagandada, isegi kui ta oleks ka kõige ülekohtusem (…) Seepärast kõik eelpooltsiteeritud paavstid, kes jaatavad, et hereesia puhul võib Kirik langetada paavsti kohta otsuse, eitavad sedasama väljaspool seda juhtumit ning selles mõttes kuulutavad nad lihtsalt, et paavsti üle ei saa keegi kohut mõista.

16. … mõned nimelt … tahavad, et paavsti võiks tagandada ka nende kõigile teada olevate kuritegude pärast, mis põhjustavad Kirikule raske skandaali ning juhul kui paavst osutub selles suhtes parandamatuks. Nende argumente refereerivad ja käsitlevad Cajetanus, Turrecremata ja Bellarminus … Mõned neist tulenevad loomuliku mõistuse järeldustest ning neid me juba käsitlesime ja lahendasime. Näitasime nimelt, et hereesia ning ülejäänud kuriteod pole võrdsed põhjused [karistuseks] ning et loomuõigus ei luba sellistel [teiste kuritegude] juhtudel ei muud kui ainult vastavat (enese)kaitset, mida Kirik võib abiks võtta ning rakendada ka ilma kohtuliku otsuseta või Pontifeksi tagandamiseta. Juhul, kui ta otsustab midagi heade kommete vastu, ei tohi talle kuuletuda; kui ta katsetab midagi teha ilmselge õigluse ning ühise hüve vastu, tuleb talle otse ja avalikult vastu astuda; kui ta kasutab vägivalda, võib teda vägivallaga tagasi lüüa, säilitades süüdimatu enesekaitse mõõtu.

Opera omnia X, Tractatus de charitate, disputatio XII de schismate:

Sectio 1: Kas kirikulõhe on eriline armastuse vastu suunatud patt? –

1. Teiseks, et esitada selle süüteo õiget olemust, tuleb usutõena aluseks võtta, … et Kristuse Kirik on üksainus ning nähtav ja nõuab seetõttu oma täiuslikkuseks liikmete mitte ainult sisemist, vaid ka välimist ühendust omavahel ning oma nähtava peaga, Kristuse asemikuga maa peal. See ühendus saab ilma kahtluseta teoks kuulekuse, religiooni ning sarnaste vooruslike tegude kaudu. Ehkki see Kirik ise ei saa tõeliselt jaguneda kaheks, nagu õieti õpetab paavst Pelagius … ning Cyprianus …, võivad siiski Kiriku liikmed end temast eraldada ning see tähendabki kirikulõhe teostamist.

2. … Kirikulõhe võib juhtuda mitte ainult et hereesia läbi, vaid ka ilma selleta, juhul kui keegi, säilitades usu, ei taha oma tegevuses ning religiooni praktiseerimise viisis hoida ühtsust Kirikuga. See võib juhtuda kahel viisil. Esmalt eraldades end Kiriku peast …, et skisma tähendab mitte pidada Rooma Pontifeksi oma peaks, ilma sealjuures eitamata, et Rooma Pontifeks on Kiriku pea ning see oleks juba hereesiaga seotud kirikulõhe; või söandada eitada tema legaalset autoriteeti üksikutes küsimustes; või käituda temaga nõnda, nagu ta polekski [Kiriku] pea, juhul kui keegi tahab ilma tema autoriteedita kutsuda kokku üleüldist kirikukogu või valida vastupaavsti; see on skisma harilikum viis. Teine viis on see, kui keegi eraldab end Kiriku ülejäänud ihust nii, et ei taha sellega olla sakramentides osalemise osaduses… Ning sel teisel viisil võib ka paavst olla skismaatik, juhul, kui ta ei tahaks hoida kogu Kiriku ihuga tarvilikku ühtsust ning ühendust, kui ta prooviks ekskommunitseerida tervet Kirikut või kui ta tahaks pahupidi pöörata kõik Apostelliku Traditsiooni poolt kinnitatud kiriklikud tseremooniad.

9. … põhjuseta ning irratsionaalselt lõhestada ihu, milles peab olema teatud eriline ühendus, on ilma kahtluseta kuri tegu, mis on eriliselt armastuse vastu sihitud, sest armastus suunab ja kohustab sellise rahu ja vaimse ühtsuse säilitamisele. Seepärast, kui keegi otseselt oma ligimestele sellist kahju kavatseb, teeb ta ilma kahtluseta erilist pattu just armastuse vastu; seesama, kui ta seda kaudselt teeb… P. Thomas ütleb olevat skisma selle sõna täpses mõttes siis, kui ühe liidu inimesed jagunevad erinevateks osadeks kas erineva usu tunnistamise või tegutsemist puudutavate erinevate seisukohtade tõttu. Kuid seda pattu tuleb veel eristada skisma põhjuse alusel. Kuna vaimne ühendus terves Kirikus on esmase tähtsusega, millele on taandatav kõik muu ühendus, siis kirikulõhe selle sõna täpses mõttes on ainult siis, kui keegi põhjustab kõikehõlmava eraldumise Kirikust (divisionem universalem ab Ecclesia); ning seda käsitlevad seadused, mainides skismat.

 

 

Esiletõstmised ja täpsustused tõlkijalt.

Viidatud allikatest valis välja ja tõlkis: Ivo Õunpuu