Isa Ivo Õunpuu

 

Vatikani II Kirikukogu plenaaristung

 

 

I

Vatikani II Kirikukogu pastoraalne iseloom ja autoriteet

 

Vatikani II Kirikukogu tahtis kontsiiliisade selgelt väljendatud tahtel anda endale pastoraalse, s.t. aja ja adressaadi nõudeid arvestavat doktrinaalset käsitlust esitava või praktilise ja kirikupoliitilise (s.t. Kiriku suhe kaasaegsesse maailma ja aktuaalsetesse probleemidesse) iseloomuga küsimusi lahendava kirikukogu staatus.[1] Seni toimunud oikumeenilised kirikukogud olid tegelenud kas siis usu ja moraali küsimustes täpseid definitsioone ja kaanoneid esitava ja eksimatuse privileegiga kindlustatud dogmaatilise õpetuse väljatöötamisega või siis kirikuõiguslike (distsiplinaarsete) üldküsimuste lahendamisega, mille üle laieneb eksimatuse privileeg ainult niivõrd kui need puudutavad usu ja moraaliga otseselt seotud üldisi seadusi.

 

II

Vatikani II Kirikukogu dokumentide jaotus ja teoloogiline kvalifikatsioon

 

Vatikani II Kirikukogu dokumentide hulgas on tegemist erisuguse teoloogilise kvalifikatsiooniga dokumentidega: 

• kõrgeima kvalifikatsiooniga on kaks dogmaatilist konstitutsiooni, Jumala Ilmutusest Dei Verbum ning Kirikust Lumen gentium. Kuid ka nende puhul pole tegemist eksimatu dogmaatilise õpetusega ex cathedra, nagu nt. Tridenti või Vatikani I Kirikukogu otsuste puhul, vaid Kiriku korralise Õpetusameti (magisterium ordinarium) dokumentidega;[2]
• neile järgnevad distsiplinaarne konstitutsioon liturgiast Sacrosanctum Concilium (v.a. selle I doktrinaalne osa, mis kuulub eelmise kategooria alla);[3]
• järgnevad distsiplinaarse iseloomuga dekreedid;[4]
• pastoraalne konstitutsioon Kirikust kaasaegses maailmas Gaudium et spes[5] ning
• lõpuks dogmaatilise sisuta ja intentsioonita kirikupoliitilised deklaratsioonid (kristlikust kasvatusest Gravissimum educationis, religioonivabadusest Dignitatis humanae ja suhtumisest mittekristlikesse religioonidesse Nostra aetate).[6]

Viimased kaks deklaratsiooni on huvitaval kombel, hoolimata oma deklareeritud mittedogmaatilisest iseloomust, Kiriku kontsiilijärgset õpetust kõige sügavamalt mõjutanud ning selles täieliku dogmaatilise revolutsiooni põhjustanud (või pigem selle vallapäästmisele ettekäände andnud).

Kui nüüd nn. “traditsionalistid” teatud Vatikani II Kirikukogu dokumente kritiseerivad (NB! – ilma neid täielikult ja veel vähem Kirikukogu tervikuna tagasi lükkamata!), siis kasutavad nad ainult seda õigust, mida andis neile Kirikukogu ise oma Teoloogilise Komisjoni üldise selgituse ning Kirikukogu sekretär Felici oma täpsustava selgitusega kontsiilidokumentide teoloogilise kvalifikatsiooni kohta (ja mida kinnitas ka paavst Paulus VI).[7]

Rakendades selle suhtes põhimõtteid korralise Kiriku Õpetusameti eksimatu (järjepideva) ja mitte-eksimatu (mittejärjepideva, uuendusliku või diskussioonialuse) õpetuse kohta, võib kindlalt väita, et Vatikani II Kirikukogu dokumentide puhul pole põhimõtteliselt välistatud ka positiivsete õpetuslike vigade ja eksituste esinemise võimalus (rääkimata negatiivsetest puudustest) ning seda isegi dogmaatilistes konstitutsioonides, nii nagu need võivad sisalduda ka korralise Õpetusameti üksikutes otsustes. Et sellised puudused ning ka vead tõepoolest esinevad, seda väidavadki nüüd põhjendatult nn. “traditsionalistid” ning Kiriku Õpetusamet pole kontsiilijärgse 35 aasta jooksul esitanud seni veel ühtegi veenvat argumentatsiooni nende süüdistuste ümberlükkamiseks ning ühtegi õpetuslikku dokumenti peamiste Kirikukogu kahtlusaluste õpetuste (religioonivabadus, oikumenism, kollegialism) tõlgendamiseks kooskõlas Traditsiooniga.

 

III

Vatikani II Kirikukogu dokumentide teoloogiline interpretatsioon, kriitika ja neile võlgnetav usukuulekus.

 

Katoliiklane võlgneb korralise Õpetusameti dokumentidele respekti, austuse ning südametunnistust siduva kuulekuse – nõnda ka Vatikani II Kirikukogu õpetuse suhtes, vastavalt selle kvalifikatsioonile ja kooskõlale kogu Kiriku Traditsiooniga.[8] Korraline Õpetusamet kuulutab enamasti ju samuti ilmutatud (ja seega eksimatult kindlaid) usutõdesid ja eksimatu dogmaatiline definitsioon ex cathedra defineerib ainult usutõe, mida Kirikus juba ammu usuti, mida kirikuisad, teoloogid ning korraline Õpetusamet juba ammu kuulutasid ja õpetasid. Korraline Õpetusamet võib oma üksikutes isoleeritud otsustes küll mõnes küsimuses eksida või õpetust puudulikult esitada, mitte mingil juhul aga ei saa ta seda teha üht ja sama küsimust pikema aja jooksul ühes ja samas mõttes käsitledes (s.t. et pole võimalik, et Kiriku Õpetusamet mõnes usu ja moraali küsimuses sajandite vältel eksituses viibiks).

Kui tekib kahtlus, et korralise Õpetusameti teatud dokumendis sisaldub ekslik seisukoht, tuleb rakendada järgmiseid põhimõtteid:

1. iga Õpetusameti dokumenti, olgu see siis Kirikukogu või paavsti oma, tuleb vaadata ainult kogu Kiriku dogmaatilise Traditsiooni kui terviku kontekstis ja mitte kunagi isoleeritult;
2. mingi õpetuse näivas vastuolus olemise puhul (kas eksimatult defineeritud või seni ainult järjepideva korralise Õpetusameti tasemel esitatud) katoliku usu dogmaga tuleb proovida seda tõlgendada kooskõlas defineeritud usutõega või korralise Õpetusameti järjepideva õpetusega;
3. kui see aga pole võimalik, kui vastuolu on ilmne, siis ei saa too õpetus katoliiklast usuks kohustada; ilmselgelt hereetiline õpetus aga kohustab avalikuks kuuletumatuseks ja vastupanuks;
4. küsimustes, milles seni puudub Kiriku Õpetusameti selge ja ühemõtteline seisukoht, on tegemist vaba arvamuse valdkonnaga kuni definitiivse katedraalotsuse esitamiseni Õpetusameti poolt.[9]

Kahtlusi ja reservatsioone Vatikani II Kirikukogu kui pastoraalse ja seega põhimõtteliselt mitte-eksimatu kirikukogu dokumentide kooskõla suhtes katoliku usuga võib omada vaid kaalukate autoritatiivsete vastuargumentide olemasolu puhul – s.t. kui nende puhul on tegemist Kiriku Õpetusameti vähemalt samaväärsete dokumentide autoriteediga, mitte aga ainult isiklike arvamuste või filosoofilis-teoloogiliste arutluste tasemel olevate vastuargumentidega. Ka sel juhul peab lõpliku sõna õiguse jätma alati kõrgeimale usulisele seadusandjale ja tõlgendajale, paavstile või tema nimel tegutsevale Usudoktriini Kongregatsioonile, kes on Traditsiooni ainsaks autentseks ja autoritatiivseks tõlgendajaks ja õpetajaks. Aja jooksul võib ilmneda, et tegemist oli näiliste vastuoludega, mis lahenduvad terve Kiriku õpetusliku Traditsiooni kontekstis.[10]

Kiriku õpetusena meile esitatud Jumala ilmutus on oma olemuses muutumatu ja üleajaline. Legitiimne areng selle ilmutuse mõistmisel saab olla ainult usutõe identsust säilitav – see saab toimuda ainult usutõdede paremini ja sügavamini mõistmise, kuid mitte nende olemuse ja mõtte muutumise suunas.[11] Paavstide Innocentius III, Pius V, Pius IX, Pius X ja teiste dokumendid korralise järjepideva Õpetusameti tasemel on tänapäeval sama aktuaalsed ja tõesed kui paavst Johannes Paulus II omad, rääkimata Kirikukogude ja paavstide eksimatutest dogmaatilistest definitsioonidest, mis on igaveseks kinnitatud, muutumatu ja vastuvaidlematu tõde. Kui aga nüüd progressistid vastandavad Vatikani II Kirikukogu  dokumentide uudseid käsitlusi paljudes olulistes õpetuslikes küsimustes (nagu nt. religioonivabadus ja Kristuse sotsiaalne valitsemine, oikumeeniline liikumine, Kirikusse kuuluvuse, Kiriku ühtsuse ja Kiriku pääsemiseks hädavajalikkuse küsimused jms.) kui omalaadseid superdogmasid paavstide kontsiilieelsetele dokumentide õpetusele, väites, et Kirikukogu uus, senisest erinev ja täiuslikum õpetus olevat senise õpetuse revideerinud või tühistanud, siis nii see enam ei lähe. Enamasti asetatakse sel juhul teoloogide isiklik arvamus, nimelt ebaselgete või  mitmemõtteliste kontsiilidokumentide modernistlik tõlgendus, vastamisi Kiriku Õpetusameti  eelneva selge ja ühemõttelise õpetusega. Kuid selline vastandamine on lubamatu ka siis, kui mõni Vatikani II Kirikukogu dokument ise õpetaks Kiriku varasemale järjepidevale õpetusele midagi vastupidist. Kui II Vaticanum’i ja kontsiilijärgsete paavstide õpetust vastandatakse kontsiilieelsete paavstide õpetusele, siis pole sellise loogika kohaselt mitte mingit argumenti, miks ei tohiks seda teha ka hoopis vastupidiselt positsioonilt lähtudes. Kui eksisid kontsiilieelsed paavstid (mida selline vastandamine ju eeldab), siis pole mingit garantiid, miks ei võinuks eksida hoopiski kontsiilijärgsed paavstid või kontsiil ise. Kui saetakse maha oks millel istuti – antud juhul siis korralise Õpetusameti dogmaatilise õpetuse autoriteet – siis ei saa sellele samale oksale enam paar minutit hiljem istuda (pealegi tahtes sellel oksal istuda veelgi kindlamalt kui enne, mida modernistid kontsiilieelsete paavstide õpetust maha tehes ja alatähtsustades ning Vatikani II Kirikukogu tervikuna mingiks “uueks superdogmaks” tõstes ju teha tahavad).[12] Selline vastandamine aga oleks mitte ainult et teoloogiliselt väga kaheldava väärtusega (juhtudel, kus selline vastandamine toimuks ainult üksikute kontsiilieelsete paavstide õpetuslike seisukohtade suhtes, mis pole järjepideva õpetuse kajastuseks), vaid siis kui tegemist on Kirikukogu õpetuslike uuenduste vastandamisega korralise Õpetusameti järjepidevale dogmaatilisele õpetusele, ka otseselt usuvastane, sest Kiriku õpetus peab olema järjepidev ja oma substantsis – usutõdedes – muutumatu ning püsiv.

Tõsi küll, modernistlike teoloogide õpetus ja Vatikani II Kirikukogu tendentslik tõlgendus, valitsegu see ka kaasajal üle terve maailma ning täitku see kasvõi kõik teoloogilised õppeasutused, ajakirjad ja raamatud, pole mingi katoliku usu juhtnöör – selleks on üksnes Kiriku Õpetusamet (eelkõige paavst). Kuid oletame, et mitte ainult kontsiilijärgses modernistlikus teoloogilises interpretatsioonis, vaid ka mõnedes Vatikani II Kirikukogu dokumentides ja kontsiilijärgsete paavstide õpetuses endas sisalduksid tõepoolest mõnedes eelpoolmainitud usu ja moraali küsimustes teatud uudsed seisukohad. Probleemi teeb tõsiseks asjaolu, et kõikides neis vaidlusalustes küsimustes (vt. ülal)  pole meil kontsiilieelsete dokumentide puhul tegemist mitte üksikute paavstide üksikute isoleeritud mõtteavaldustega (milledest mõni eraldivõetuna võiks isegi ekslik või puudulik ning seega hiljem korrigeeritav olla), vaid läbi paljude paavstide nii Ida kui Lääne kirikuisadeni ulatuva järjepideva õpetusliku liiniga, seega Kiriku katkematu dogmaatilise Traditsiooniga antud küsimuses. Pärast Vatikani II Kirikukogu katoliku maailmas valitseva õpetuse puhul on nendes küsimustes ilmselgelt tegemist dogmaatilise Traditsiooni järjepideva liini katkestamisega ning täiesti uute ja Traditsiooni poolt katmata seisukohtade sissetoomisega.[13]

Seega jääb üle ainult kaks võimalust (mis võivad esineda ka koos):

1) kas eksivad kontsiilijärgsed teoloogid, kes tõlgendavad Kirikukogu teatud tekste oma isiklike veendumuste ja vaadete alusel, lahus tervest Kiriku dogmaatilisest Traditsioonist ja Kirikukogu dokumentide autentsest mõttest; või:

2) on ka Kirikukogu ise mõne oma dokumentides sisalduva õpetuse puhul katkestanud järjepidevuse dogmaatilise Traditsiooniga. Kui selliseid Kirikukogu enda või kontsiilijärgseid ametlikke dokumente eelneva dogmaatilise Traditsiooniga tõepoolest kuidagiviisi kooskõlla viia ei saa, siis ei vaja parandamist mitte Traditsioon, vaid need dokumendid, olgu need kasvõi Kirikukogu enda omad. Sellisel juhul pole kahtlust, et usklikud on kohustatud otsustama Traditsiooni kasuks, jäädes truuks kindlama tõegarantiiga kontsiilieelsele õpetusele.

Vatikani II Kirikukogu dokumentide kontsiilijärgse valeinterpretatsiooni ning nendes dokumentides eksituste, puuduste ja kahemõttelisuste (või koguni vigade ja kaudsete hereesiate) esinemise küsimus ei ole konkreetselt selle ettekande teema. Piisab vaid kui öelda, et nii prof. dr. Georg May kui ka paljude teiste tunnustatud autorite arvates on tegelikkuses tegemist mõlemaga eelpoolmainitud võimalustest. Esimest võimalust on otseselt tunnistanud ka kardinal Ratzinger[14] ning ka paavst Johannes Paulus II.[15]  Ka teise võimaluse tõsiseks arvessevõtmiseks annab piisava aluse Kirikukogu enda määratlus oma dokumentide teoloogilise kvalifikatsiooni kohta.

Tegelikkuses on küll Kiriku Õpetusamet nii paavst Paulus VI ja Johannes Paulus II kui ka kardinal Ratzingeri isikus väljendanud oma tahet tõlgendada Kirikukogu dokumente kogu Kiriku Traditsiooni kontekstis.[16] See on ka ainus legitiimne käsitlus – Õpetusamet ei saakski tegevuspõhimõtete kohta teistsugust selgitust anda. Iseasi, kas lubatu sellistele deklaratsioonidele ka tegelikkuses järgneb, või on need deklaratsioonid mõeldud ainult iseenda ja usklike südametunnistuse rahustamiseks.[17] See, et võitlus ühe kirikukogu dokumentide autentse interpretatsiooni eest võib olla pikaajaline ning et Kiriku Õpetusamet vaidlusaluste ja segaste küsimuste autentset tõlgendust kohe päevapealt ei esita, või et isegi paavst oma korralise Õpetusameti teostamisel neis küsimustes pikema või lühema aja jooksul ummikteid võib käia, on täiesti võimalik.

 

 

Tegemist on kohandatud väljavõtetega isa Ivo Õunpuu teoloogilistest käsitlustest Vatikani II Kirikukogu Kiriku Traditsiooni valguses ja Kiriku kriis on piiskoppide kriis , mille aluseks on isa Ivo Õunpuu poolt 1997. a. ja 1998. a. Eesti Una Vocele peetud ja hiljem Eesti Una Voce almanahhides avaldatud ettekanded.

 

 

MÄRKUSED:

[1] – Kirikukogu Teoloogilise Komisjoni 6. III 1964. a. deklaratsioon: “Kirikukogu ametliku dokumendi teksti tuleb enesestmõistetavalt interpreteerida kõigile teada olevate üldiste reeglite kohaselt. Pidades silmas kirikukogudel kehtivaid tavasid ning käesoleva Kirikukogu pastoraalset iseloomu, Püha Kirikukogu kuulutab kogu Kirikule usu ja moraali küsimustes kohustuslikuks ainult seda, mida ta ise sellisena selgelt määratleb. Kõik muu aga, mis Kirikukogu esitab Kiriku Kõrgeima Õpetusameti õpetusena, peavad kõik kristlased ning igaüks neist eraldi vastu võtma ja tunnistama vastavuses Kirikukogu enda kavatsusega (intentsiooniga), mis tuleneb teoloogilise interpretatsiooni normide kohaselt kas esitatud teksti sisust või õpetuse esitamise viisist.” (tsit.: Raymond Winling, Teologia współczesna, Kraków, Znak, 1990, lk. 177); “Me võime rahuloluga märkida, et oma Õpetusameti kaudu Kirik, ehkki ei soovinud erakorralise dogmaatilise definitsiooni vormis sõnastada oma õpetuse ühtegi punkti …” – paavst Paulus VI kõnes Vatikani II Kirikukogu tulemuste kohta 7. detsembril 1965 (tsit.: Winling, Teologia współczesna, lk. 180); “Iga erineva skeemi puhul tuleb neis eristada neid peatükke, mis minevikus olid juba dogmaatiliste definitsioonide objektiks; mis aga puutub skeemidesse, millel on uuenduslik iseloom, võib omada  reservatsioone.” (Kardinal Felici, Kirikukogu peasekretär, selgituseks rühmituse Coetus Internationalis Patrum järelpärimisele Kirikukogule esitatud skeemide  teoloogilise kvalifikatsiooni kohta, tsit.: M. Lefebvre, Offener Brief an die ratlosen Katholiken, lk. 160); “Tõsi on, et Kirikukogu ise ei defineerinud ühtegi dogmat ning soovis pastoraalkontsiilina end oma tekstides  teadlikult madalamal tasemel väljendada. Sellest hoolimata tõlgendavad paljud seda Kirikukogu, justkui oleks see mingi superdogma, mis kõikidelt teistelt dogmadelt tähenduse võtaks” (kardinal Joseph Ratzingeri kõne Tšiili piiskoppidele, Der Fels 1988, nr. 12, lk. 343).

[2] – Teoloogilisele Komisjonile esitatud küsimus Kirikukogu dokumentide teoloogilise kvalifikatsiooni kohta esitati just nimelt seoses Kirikut käsitleva dogmaatilise konstitutsiooni projekti arutlemisega. Seepärast kehtib Komisjoni vastus, samuti paavst Paulus VI avaldus eelkõige dogm. konst. Lumen gentium kui Kirikukogu tähtsaima ja keskseima dokumendi kohta. Sedasama tunnistab oma kommentaaris konstitutsioonile Lumen gentium prof. dr. Josef Ratzinger (Lexikon für Theologie und Kirche (LThK) lisana ilmunud Kirikukogu dokumentide saksakeelsete ametlike tõlgete kogumiku 1. köites,  lk. 349-350). Vastuseks Jumalikku Ilmutust käsitleva dogmaatilise konstitutsiooni Dei Verbum teoloogilise kvalifikatsiooni kohta esitatud järelpärimisele vastas Kirikukogu sekretär kardinal Felici, et ka selle dokumendi suhtes tuleb rakendada Teoloogilise Komisjoni sama (märk. 53 toodud) selgitust. Seega ka see dokument on korralise Õpetusameti õpetuse tasemel. (LThK Vatikani II Kirikukogu dokumentide lisa 2. köide, lk. 582-583). Korralise Õpetusameti dokumentide teoloogilise kvalifikatsiooni kohta aga vaata käsitlust Kiriku Õpetusametist ja rakenda neid põhimõtteid Vatikani II Kirikukogu dokumentide kohta. 

[3] – Liturgilise konstitutsiooni Sacrosanctum Concilium kohta: “Seda dokumenti tuleb määratleda kui konstitutsiooni, s.t. see on pikemaks kehtivuseks mõeldud seadus, mitte ainult lihtne dekreet hetkeliste küsimuste lahendamiseks. Kuid see on distsiplinaarne ja mitte dogmaatiline konstitutsioon, s.t. et selles esitatakse korraldused praktilise elu teatud valdkonna kohta, mitte aga dogmaatilist õpetust. See toimub siiski sellisel viisil, et need korraldused põhinevad õpetusel. Kuid õpetuslikke elemente ei defineerita, vaid ainult õpetatakse (konstitutsiooni projekti 3. peatükk sisaldas veel otsest väljendust, et Kirikukogu ei taha selles konstitutsioonis midagi “dogmaatiliselt defineerida”, vt. selle kohta ka kaan. 1323, § 3 CIC / 1917). Nendel [õpetuslikel elementidel] on seega korralise Õpetusameti iseloom.” (LThK Kirikukogu dokumentide lisa 1. köide, lk. 14).

[4] – Kirikukogu andis välja kokku 10 dekreedi nimetust kandvat dokumenti. Mida mõistetakse nende dokumentide kui “dekreetide” all: “Kui seda dokumenti nimetatakse “dekreediks”, siis väljendatakse sellega seda, et selles tekstis, nagu ka teistes dekreedi nimetust kandvates Kirikukogu dokumentides, on tegemist põhiliselt Kirikukogu õpetusest tulenevate juhtnööridega katoliiklaste praktilise käitumise kohta. Sealjuures on selle dokumendi õpetusliku baasina mõeldud esmajoones dogmaatilist konstitutsiooni Kiriku kohta. Samas pole selle dokumendi õpetuslik sisu vähetähtis…” (prof. dr. Johannes Feineri (Zürich) kommentaar dekreedile oikumeenilisest liikumisest Unitatis redintegratio, LThK Kirikukogu dokumentide kogumiku 2. köide, lk. 40). – Nagu kommentaaris piiskoppide ülesandeid käsitlevale dekreedile Christus Dominus kirjutatakse, on dekreet väljend Kiriku seadusandliku, kohtu- ja täitevvõimu olulisemate ja püsivamate aktide kohta. Kuna need põhinevad õpetuslikul alusel, mida nad eeldavad ning praktikasse rakendavad, tuleneb dekreet dogmaatilisest õpetusest selle konkreetse praktilise rakendusena ja ei tohi sellega vastuolus olla. Kuid üksikküsimustele konkreetsete seaduslike lahenduse leidmisel pole Kirikule eksimatust garanteeritud. Paljud Kirikukogu dekreedid sisaldavad häid ettepanekuid kirikliku elu eri valdkondade reformeerimiseks traditsioonilises katoliiklikus vaimus. Kahjuks mitte ükski neist pole Kirikukogu järgselt oma täit elluviimist näinud, hoopis vastupidi, Kirikukogu mandaadile pretendeerivad “reformid” viidi läbi enamaltjaolt otseses vastuolus Kirikukogu dekreetide sisuga.

[5] – pastoraalse konstitutsiooni Gaudium et spes kohta: “Mis puutub dokumendi kvalifikatsiooni, siis samale Koordinatsioonikomisjonile näis 11. mail 1965 Roomas peetud istungil, et selle kõige sobivamaks nimetuseks oleks “pastoraalne konstitutsioon”. Selle skeemi (projekti) eriliseks eesmärgiks pole mitte esitada õpetust, vaid pigem avaldada ja rõhutada selle õpetuse kohandusi meie aja oludele ning pastoraalseid (hingehoiulisi) järeldusi. Teiselt poolt, raske oleks seda skeemi nimetada “dekreediks”, sest see ei sisaldada ühtegi ettekirjutust. Skeemi tähtsust võib aga hästi väljendada sõnaga “konstitutsioon” . Kuna asjaolud on sellised, siis näib et kokkulepe nimetuse osas “pastoraalne konstitutsioon”, vastupidiselt “dogmaatilisele konstitutsioonile” Kirikust (Lumen gentium), on saavutatud õigusega ja põhjendatult ”. Sellegipoolest püüab antud dokumendi kommentaator prof. dr. Charles Moeller sellele teatud dogmaatilist ja seega kohustavamat kaalu omistada (LThK Kirikukogu dokumentide 3. köide, lk.281-281).

[6] – “Nimetusega “deklaratsioon” tähistatakse üllitisi, mis ilma silmnähtava normatiivse sisuta võtavad seisukoha ajakohaste küsimuste suhtes; ainult deklaratsioon kristlikust kasvatusest (Gravissimum educationis) omab selgelt väljendatud õiguslik-normatiivset sisu”  (LThK Kirikukogu dokumentide kogumiku 2. köide, kommentaar, lk. 148). 

[7] – vt. märkust 1.

[8] – vt. käsitlust Kiriku Õpetusametist

[9] – DThC, köide VIII, veerg 1714; Paul Nau OSB, The Ordinary Magisterium of the Church Theologically Considered, lk. 26 jj; Fidelis M. Gallati OP, Wenn die Päpste sprechen.. Das ordentliche Lehramt des Apostolischen Stuhles und die Zustimmung zu dessen Entscheidungen, Herder, Wien, 1960, lk. 171-176.

[10] – Siinkohal on vajalik eristada kahtlusi seoses mingis õpetuslikus dokumendis puuduste, vigade või eksituste esinemisega kahtlustest katoliku usuga vastuolus olevate seisukohtade (hereesiate) suhtes, mis on olemuslikult hoopis teine ja tõsisem tasand (vt. I.1.2.2 B ja märk. 32). Arvesse tuleb võtta ka põhimõtteliselt mitte võimatut olukorda, mille puhul kirikukogu või paavst oma Õpetusameti kohuseid täita ei suuda või ei taha ning ka olukorda, mille puhul paavst on materiaalselt (s.t. teadmatult ja süüdimatult, “heas usus”) või isegi formaalselt (s.t. teadlikult ja süüdivalt) hereetik (sel juhul vt. märkuseid 30, 32, 48 lõpus). Samuti ei saa põhimõtet, et paavst jääb alati Kõrgeima Õpetusameti kandjaks ja viimseks otsustajaks õpetuslikes küsimustes mõista niimoodi, et ühel kirikukogul või paavstil oleks legitiimselt võimalik tühistada oma eelkäijate korralise Õpetusameti järjepidev (eksimatu) õpetus ning samal õpetuslikul tasemel autoritatiivselt ja usukuulekuseks siduvalt usklikele peale suruda uus ja senisest hoopis erinev õpetus. Sel juhul on Õpetusameti autoritatiivne ja südametunnistust siduv vastupidine otsus juba olemas – nimelt eelnevate paavstide järjepideva õpetuse näol, mille tühistamiseks ja muutmiseks järgneval paavstil mingit võimu pole ning mis kahtlusalusest õpetusest kõrgemana ja kindlamana (eksimatuna) uue ja kahtlase õpetuse  hoopis omalt poolt  tühistab. Olemuslikud muutused Kiriku õpetuses võivad toimuda ainult küsimustes, mis ei puuduta iseenesest igavesi ja muutumatuid usu- ja moraalitõdesid, vaid on nendega ainult kaudselt seotud ning sõltuvad muutlikest ühiskondlikest ja kultuurilistest tingimustest või erandjuhtudest (nt. Kiriku sotsiaaldoktriini teatud konkreetsed küsimused, kuid mitte selle üldpõhimõtted). Vt. I.1.2.2. koos vastavate märkustega.

[11] – DS 3008 (tsit. märk. 27).

[12] – “Tõsi on, et Kirikukogu ise ei defineerinud ühtegi dogmat ning soovis pastoraalkontsiilina end oma tekstides  teadlikult madalamal tasemel väljendada. Sellest hoolimata tõlgendavad paljud seda Kirikukogu, justkui oleks see mingi superdogma, mis kõikidelt teistelt dogmadelt tähenduse võtab” (kardinal Joseph Ratzingeri kõne Tšiili piiskoppidele, Der Fels 1988, nr. 12, lk. 343).

[13] – seda tunnistavad ka paljud modernistliku teoloogia konservatiivsema ja ametlikuma liini esindajad ise, kaitstes selle ülestunnistuse skandaalset sisu siiski enamaljuhul väidetega, et varasem õpetus, mille Kirikukogu “ületas”, ei olnud dogmaatiline (s.t. ei kuulunud usutõdede valdkonda) või ei olnud järjepidev või et oli tingitud ainult konkreetsest ajaloolis-kultuurilisest situatsioonist. Kõik need väited on paikapidamatud. Radikaalsemad modernistid aga ohverdavad Progressismi altarile ka usudogma olemusliku identsuse ja dogmaatilise õpetuse järjepidevuse põhimõtted ning kaitsevad Kirikukogu uuendusi dogmade olemusliku evolutsiooni hereetiliselt  seisukohalt (DS 2905, 3020, 3541).   

[14] – “Oma isiklikke teoloogilisi hüpoteese vastandatakse nimelt Kiriku Õpetusametile, väites, et see ei väljenda Kiriku usku, vaid ainult “Rooma arhailist teoloogiat”. Võiks nagu arvata, et mitte Usudoktriinikongregatsioon, vaid nemad, hereetikud, esindavad pärandatud usu “autentset” mõtet… Mind paneb hämmastama ka nende teoloogide osavus, kes, hoides kangekaelselt kinni seisukohtadest, mis on täielikult vastupidised Õpetusameti dokumentides selgelt väljendatud teesidele, esitavad oma moonutusi dialektiliste kunstvõtete abil nende dokumentide tõelise mõttena“ (Zur Lage des Glaubens,Verlag Neue Stadt, 1985,  lk. 24); vt. ka Theologische Prinzipienlehre, Erich Wewel Verlag, München, 1982, lk. 391 ja (pastoraalkonstitutsiooni Gaudium et spes kontekstis) lk. 408-409.

[15] – “Samuti on vajadus rääkida Kirikukogust, et käsitleda seda õieti ja kaitsta seda tendentslikke tõlgenduste eest. Sellised tõlgendused on nimelt olemas ning need ei ilmnenud mitte ainult peale Kirikukogu, vaid Kirikukogu n.ö. leidis need juba oma toimumise ajal maailmas, seda isegi Kirikus teatud väärsoodumuste kujul Kirikukogu vastuvõtmise, sellest arusaamise ja selle elluviimise suhtes” (paavst Johannes Paulus II oma raamatus Przekroczyć próg nadziei, RW KUL, Lublin 1994,  lk. 123).

[16] – “Esiteks, see on ühe katoliiklase jaoks täiesti võimatu olla kas Tridenti ja Vatikani I Kirikukogu poolt või nende vast. Kes võtab vastu Vatikani II Kirikukogu, nii nagu see ise ennast mõistis ja väljendas, jaatab sellega ka kogu Kiriku katkematut ja usukuulekuseks siduvat Traditsiooni, kinnitades sellega ka kahe eelmise kirikukogu tähtsust” – Zur Lage des Glaubens, lk. 26); vt. ka sealsamas lk. 32-34 ning Ratzinger, Theologische Prinzipienlehre, lk. 408-409. Kiriku Õpetusameti Kirikukogu järgse autentse, kogu Traditsiooni konteksti arvestava ning teatud punktides ka Kirikukogu ambivalentset õpetust kooskõlas Traditsiooniga täpsustava õpetuse näideteks olgu siin Usudoktriinikongregatsiooni dekreedid Cum Oecumenicum Concilium (25.07.1966), Mysterium Ecclesiae (24.06.1973), Christi Ecclesia (15.12.1979) ja Communionis notio (28.05.1992),  paavst Paulus VI Credo populi Dei 1968. a. ja entsüklika Mysterium fidei (1965), paavst Johannes Paulus II entsüklika Veritatis splendor jt.. 

[17] – Põhiliste kontsiilijärgsete õpetuslike uuenduste (religioonivabadus, oikumenism, kollegialism) puhul sellised Õpetusameti poolsed traditsioonilised tõlgendused ja korrektuurid puuduvad – pigem vastupidi, eriti paavst Johannes Paulus II ajal on välja antud dokumente, mis annavad ühemõtteliselt tunnistust sellest, et paavst ja Usudoktriinikongregatsioon tunnistavad need Traditsiooniga katkestavad modernistlikud õpetused omaks, näiteks liba-oikumeenilise liikumise küsimuses, mis on Johannes Paulus II kinnisideeks, samuti religioonivabaduse puhul, mis on kitsama (kristlastevahelise) ja laiema (religioonidevahelise) oikumenismi aluseks.