DŽIHAAD

9. märts 2016 ivo Leave a comment

Georg Kirsberg

22. veebruar 2016

ISISe džihadist Ali Saqr-al-Qasem tappis Islamikalifaadi pealinnas Raqqas suure rahvahulga ees automaadist   oma ema Leena, kes tahtis Islamikalifaadist lahkuda ja keelitas seda tegema ka oma poega.

www.telegraph.co.uk

Koraani keskne termin on palju poleemikat tekitanud džihaad. Mis asi see on? Sõna džihaad on tuletatud araabiakeelsest verbist jahada, mille esmane tähendus on “pingutama millegi nimel”, “endast kõike andma mingi eesmärgi nimel” jne. Selle juriidilis-teoloogilis-poliitiline tähendus on “pingutama Allahi teel”, st levitama usku Allahisse ning tegema Teda võidukaks maailma üle.[1]

Kogu džihaadi käsitlus on väga laiali valguv ning mahukas teema, milleks võiks ja saaks kirjutada tuhandeid lehekülgi, endiselt selgusele jõudmata, mis asi see konkreetselt on. Džihaad on erinevate islami õpetlaste ja koolkondade hulgas läbi ajaloo omandanud nii erinevaid, ka üksteisele vastukäivaid tähendusi, et lõppkokkuvõttes on see termin oma tähenduse kaotanud ning igaüks võib selle all öelda, mõelda ja teha, mida ise tahab.

Käesolevas võtan selle teema aga siiski lühidalt kokku, et anda lugejale edasi, kes ühtlasi on ka valija Euroopa poliitmaastikul, oluline sõnum: džihaad on moslemite – mitte ainult islamistide vaid kõigi moslemite – pingutus islami levitamisel üle maailma, eesmärgiga luua universaal-šariaadi-islami-riik.

Populaarteaduslikes allikates, mis tõenäoliselt on ka “poliitilise korrektsuse” tsensuuri all, leiame džihaadi kohta vaid pealiskaudseid käsitlusi, kus esiteks tuuakse esile äsja mainitut, et džihaad on üritamine, püüdlemine millegi poole. Juurde lisatakse, et tavaliselt tähistatakse sellega mingi kiiduväärse eesmärgi saavutamiseks tehtud pingutust.

Islami sünniajaks loetakse 630. aastat, kui prohvet Muhamed lõpetas oma elutöö rännaku Mekasse, mille ta vallutas 629. aasta 11. detsembril. Muhamed ise suri Medinas 632. aastal. Koraan “ilmutati” prohvetile aga umbes 610. a. paiku ning seal esineb termin džihaad 41 korda. Religiooni kontekstis tähendab džihaad inimese isiklikku tingimusteta võitlust oma pattude või halbade harjumustega, ühiskondliku moraali tõstmiseks tehtud pingutusi või islami levitamist. Tingimusteta tähendab antud hetkel oma elust ja varast mittehoolimist. Džihaad võib olla rahumeelne, näiteks islami levitamine kirjasõna kaudu, või vägivaldne nn. “mõõga džihaad”. Islami müstika rõhutab rahumeelse džihaadi tähtsust, kuid ei välista sugugi mitte vägivaldset džihaadi – hingeline sisevõitlus on “suur džihaad”, vägivaldne aga “väike džihaad”.[2]

Termin džihaad ei ole seega püha sõja sünonüüm vaid tähistab palju laiahaardelisemaid eesmärke ja nende eesmärkide saavutamiseks vajalike vahendite komplekti. Džihaadiks nimetatakse ka naise sünnitust, hoolitsust haige isa eest, eneseületamist, vastupanu kiusatusele ja jumala otsinguid. Siiski, ca. 2/3 juhtudest, mil koraanis džihaadi nimetatakse, järgneb viide sõjategevusele. Selle sõjategevuse lõppeesmärgiks on allutada uskmatud islamile, mille all mõeldakse poliitilisi meetodeid islami geopoliitilise maailmavalitsemise saavutamiseks. Mõned džihaadi puudutavad lõigud koraanis vihjavad, et võitlus uskmatutega pole tingimusteta eesmärk, vaid vastus nende provokatsioonile või agressiivsele ähvardusele.[3]

Kui see, pealiskaudne sissejuhatus teemasse, pärines populaarteaduslikust raamatust, siis nüüd läheme juba süvitsi “müstilisse maailma”, mida valgustab meile TÜ ülikooli õppejõud Üllar Peterson, kes on spetsialiseerunud islamile. 2005. a. kaitses ta väga asjakohase magistri töö “Džihaadi konstseptsiooni kujunemine koraanis”.

Islamil on viis põhialust: usk Allahisse ja Muhamedi prohvetlusse, palvetamine, palveränd, paast ning kogutud vara puhastamine usumaksu näol. Nendele viiele usualusele pühendab muslimite püha raamat Koraan umbes kolmandiku oma mahust. Teine kolmandik räägib imelistest prohvetilugudest ja tuletab meelde õigete ja eksinud rahvaste saatusi. Viimane kolmandik aga kõneleb islami kuuendast alusest – pingutusest Jumala teel – džihaadist ja suhetest uskmatutega ning õhutab Ainujumala poolt ilmutatud igavest tõde kuulutama mittemuslimitele. Küll aga koraani viimase kolmandiku käsud on ülimuslikud eelmise kahe kolmandiku käskude ees.[4]

Seega võib väita, et ei ole võimalik olla muslim ehk Allahi tahtele allaheitnu, olemata seejuures mudžahiid – usu nimel pingutaja. Siinkohal on paslik ka esile tuua terminite islam ja muslim konkreetsed tähendused: islam tähendab araabia keeles “enda allaheitmine Jumalale” ning muslim: “see, kes ennast alla on heitnud”.

Klassikalise islami džihaadi kontseptsioon on lahutamatult seotud riigikontseptsiooniga. Klassikalise riigikontseptsiooni aluseks on eeldus, et islam on universaalne usk, sest prohvet Muhamed oli inimkonnale Jumalalt (araabia keeles Allâh) saadetud prohvet, kes kinnitab eelnenud prohvetite (enamus Piiblis mainitud) sõnumit ning juhib inimkonna, mis vahepeal on eksiteele sattunud eelnevate prohvetite sõnumi moonutamise pärast (tehes Allahi poolt ilmutatud pühakirjadesse meelevaldseid lisandusi), tagasi õigele teele. Seega on islam universaalne usk ning peab hõlmama kogu Universumit, ja kui vaja, siis peab see hõlmamine toimuma jõudu kasutades.[5]

See tõe kuulutamine toimub pingutuse – džihaadi käigus. Selle käigus allaheitjad – muslimid – heidavad alla, st islamistavad, tõe kuulutamise ja õigluse kehtestamise kaudu ülejäänud maailma. Et mitte-islami alade (dār al-harb – sõjatallermaa) muutmine dār al-islāmiks (islami ala) toimub islamis pingutuse – džihaadi käigus ja abil, sellele ei vaidle vastu ka rahumeelseimad muslimid.[6] See viimane lause oli käesoleva teema käsitluse, nagu ka tulevase Euroopa immigratsiooni poliitika kujundamise puhul, väga oluline tähele panna: kõikide moslemite eesmärk, isegi rahumeelsete oma, on kogu maailma islamiseerimine.

Küll aga täpsemalt, mida džihaad tähendab ja milliste meetmetega teda läbi peab viima, on selgusetu siiani, koraan selle kohta konkreetseid selgitusi ei anna. Eelnevas sai juba esile toodud, mis džihaad (“suur” ja “väike”) üldiselt on, nüüd illustreerin aga kahe vastandliku näite abil, kui erinev võib olla selle käsitlus. 2002. aasta suvel pidas Harvardi Ülikooli lõputseremoonial kõne Zayed Yasin, mille pealkiri oli “Minu Džihaad Ameerikas”, milles see Ameerika muslimite helgemaid päid teatas: “Tõeline Ameerika unistus on universaalse iseloomuga, see on midagi enamat, kui materialistlikud püüdlused. See on suutlikkus ja võimalus kujundada oma elu: toita ja katta perekonda turvaliselt ja väärikalt ning praktiseerida rahus oma usku. See on meie Ameerika džihaad” (Harvard still hates America. The Washington Times. June 6, 2002).[7]

Neli aastat varem aga avaldas rühmitus nimega Juutide- ja Ristisõdijatevastase Džihaadi Ülemaailmne Rinne, eesotsas selle juhtide Shaykh Usamah Bin-Muhammad Bin-Ladini ja Ayman al-Zawahiriga, fatwa, mis kuulutas džihaadi Ameerikale ja selle liitlastele sõnadega: “Käsk tappa ameeriklasi ja nende liitlasi – tsiviilisikuid ja sõjaväelasi – on kohustuslik igale muslimile igal maal, kus seda võimalik teha on … See on kooskõlas kõikvõimsa Allahi käsuga: “Võidelge nende vastu, kuni pole enam rõhumist ning usk kuulub Allahile.”” (al-Quds al-Arabi, 23.02. 1998).[8]

Või siis teine hea näide, kus Saddam Hussein kuulutas 1991. aasta Lahesõja päevil välja džihaadi Lääne vastu, tuues ettekäändeks läänemaailma sõjavägede paiknemise islami aladel; vastusena kuulutasid Saudi Araabia võimud džihaadi Saddam Husseinile.[9]

Rahumeelse suuna pooldajad on kuulutanud džihaadi “võitluseks kurjusega enda sees ja ühiskonnas”, “tubliks õppimiseks ja töötamiseks”, “võitluseks rassilise diskrimineerimise vastu” jne. Üks Iraani ministeeriume kannab nimetust Ministry of Jihād-e Sazandegi – see valitusasutus tegeleb riikliku elamuehitusprogrammiga. Pingutada selliste eesmärkide nimel on üllas võitlus.[10] Samas on muidugi ka see teada, et Iraan on üks tagurlikumaid ja suurimaid paaria riike maailmas, mis kasutab nii islamit kui koraani euroopalike väärtuste kontekstis halbadel eesmärkidel.

Seega omab väljend pingutus Jumala teel, mis Koraanis kõige sagedamini džihaadi märgib, palju avaldumisvorme ning selle teooriadki on erinevad, leides sageli praktikas vastupidise väljundi. Üllar Peterson, kes on selle teema teaduslikult otsast lõpuni põhjalikult läbi tudeerinud, peab lõppkokkuvõttes ikkagi tõdema, et see, mida tähendab džihaad poliitilisel ja ajaloolisel areenil, jääb selgusetuks ka selle lätete juurde, 7. sajandisse, tagasi liikudes. Ta nendib, et korduvalt oleme olukorra ees, kus väljakuulutatud džihaad reaalsuses lahkneb džihaadi kontseptsioonist ning sajandite jooksul koguneb hulk üksteisest erinevaid džihaadi avaldumisvorme, kuigi nende teoreetiline baas on Koraanile põhinedes olemuselt samaks jäänud, kuid mõnevõrra edasi arendatuna islami traditsiooni poolt. Pidevalt esineb islami 14. sajandi jooksul olukordi, mil me ei leia ei allikatest džihaadi sealt, kus see peaks eriti selgelt avalduma, näiteks ristisõdade puhul, samas leiame ta sealt, kus teda oodata ei oskaks, näiteks wahhabiitide korraldatud tapatalgute puhul kaasmuslimite vastu.[11]

Huvitav ja asjakohane siinkohal on nentida ka seda, et islam tunnistab ka teisi pühakirja omavaid kogukondi (ahl al-kitâb[12]), reeglina peetakse nende all silmas kristlasi ja juute. Nendega (ahl al-kitâb) lõpeb muslimitel igasugune vaen kohe, kui need alluvad poliitiliselt islamile – s.t. tunnistavad Allahit jumalana, kuid ei tunnista Muhamedi prohvetina, nad võivad kalifaadis selliselt, oma usku praktiseerides edasi elada, kuid peavad tasuma pidevalt maksu. Pühakirja mitte omavad rahvad (paganad) saavad valida vaid kahe võimaluse vahel: astuda islami usku või saada maha tapetud muslimite poolt.[13] Ning vähemasti kaasaegne radikaalse islami lipulaev ISIS liigitab šiiidi muslimid samasse kategooriasse uskmatutega – kas vastu võtta sunni islam või maha tapetud saada[14].

Islami seisukohalt moodustab inimkond ideaalis ühe ülemaailmse riigi, kus kõik usuvad Allahisse. Selles riigis asuvad ka muslimite ülemvõimu all olevad ahl al-kitâb kogukonnad, kes usuvad küll Allahit, kuid ei tunnista Muhamedi Allahi prohvetiks. Seda maailmariiki valitseb kaliif, kelle käes on nii poliitiline kui ka usuline võim – ta on ühteaegu nii Caesar kui Paavst. Selle universaalriigi eesmärk on viia ellu šariaati – jumalikku seadust, ning iga inimese eesmärk maapealses elus on selle šariaadi täitmine. Šariaat seisab kogukondlike huvide eest, üksikindiviidi kaitseb ta vaid niipalju, kui selline teguviis ühildub kogukondlike, st. islami huvidega.[15]

Lähtudes universaalriigi kontseptsioonist, tunnistab islam rahvusvahelise õiguse üksnes ajutist iseloomu: see rahvusvaheline õigus kehtib niikaua, kuni ülejäänud maailma elanikkond saab muslimiteks või allub ahl al-kitâb’ina muslimitele. Islami seadus on personaalse iseloomuga – islami kogukonna liikme kohta käiv, olgu selleks muslim või ahl al-kitâb, hoolimata tema asukohast – mitte territoriaalse iseloomuga.[16]

Seega, kuna islam on universaalne usk, tähendab klassikalise džihaadi kontseptsiooni kohaselt džihaad islami levitamist (EI, djihad). Kui varem nähti selles levikus teiseusksete islami usku pööramist, siis viimasel ajal pigem islamiriigi laienemist. Džihaadi eesmärk on selle universaalriigi loomine.[17]

Tartu Ülikooli orientalist Peeter Espak nendib, et “koraan on välja kujunenud sõjaoludes, see on mingis mõttes ka sõjareligioon”[18]. Sama, et islam on sõjareligioon, ütles juba 1960. a. hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat Elias Canetti oma kuulsas raamatus Masse und Macht: “Massi kaheks jagamine islamis on tingimatu: on usklike ja on uskmatute mass. Neile on määratud teineteisega võidelda. Ususõda on püha kohustus …”[19].

Et see nii on, ja miks see nii on, sellele annab jällegi vastuse Üllar Peterson, selgitatades, et lähtuvalt islami universalismist – soovist luua universaalriik – on dār al-islām pidevas konfliktis aladega, kus islam veel ei valitse; nende islamist väljapoole jäävate alade nimetus on dār al-harb – sõjatallermaa. Seega on džihaad vahendiks muuta dār al-harb’i õigluse, tõe ja allaheitmise alaks – dār al-islām’iks.

Idealistid ja vasak-aktivistid ütlevad sellepeale aga jälle, et need on ikka ainult üksikud ekstremistid, et islam ise ei ole selline. Kuid kas prohvet Muhamed ise käsitlis islamit universaalse, kogu inimokonnale mõeldud usuna? Üllar Peterson vastab sellele viimasele küsimusele jaatavalt: just Muhamedi elu ajal alustatud rünnakud Bütsantsi valduses olevate kristlike alade vastu, väidetavalt tema poolt saadetud islami usu vastuvõtmist manitsevad kirjad suurriikide valitsejatele, ning mis peamine, Koraani enda sõnum, annavad alust vastata jaatavalt sellele küsimusele.[20]

Kas džihaad uskmatute vastu on iga muslimi kohus? Islami õpetlaste arvamused lähevad siin lahku. On neid, kes vastavad eitavalt, kuid on ka neid, kes arvavad nii, nagu 14. saj. elanud kuulus õpetlane Ibn Khaldun: “Moslemite jaoks on püha sõda religioosne kohustus sest moslemite missioon on pöörata kõik islami usku, kas rahumeelselt või vägivaldselt”. Mõned keskaegsed islami teoreetikud väitsid suisa, et džihaadi eesmärk on puhastada maailm uskmatutest.[21] Selle teemaga väga hästi kursis olev Üllar Peterson, kelle selleteemaline artikkel on käesoleva töö põhialus, nendib, et enamus islami õpetlasi on seisukohal, et džihaad on kollektiivne kohustus islami levitamisel, see tähendab universaalse islamiriigi laiendamisel.[22]

Tähelepanuväärne on kindlasti seegi, et “juhuslikult” peale seda, kui Muhamedile oli ilmutatud Koraani viimane, suura 9, mis käseb valimatult võidelda nii paganate kui ka kristluse ja judaismiga, algas muslimite suur väljatung oma algsest kodust, Araabia poolsaarelt.[23]

Seega on džihaad viie personaalse usualuse kõrval kuues, mitteametlik usualus. See tähendab seda, et mitte kõik muslimid ei pea džihaadist osa võtma, piisab, kui džihaadi teostamiseks on koos kriitiline arv mudžahiide (džihaadist osavõtjaid) džihaadi edukaks läbiviimiseks. Peterson nendib aga, et siiski tundub, et Muhamedi ajal oli džihaad personaalne kohustus, nagu ülejäänud viis usualust, ning kohustuslik igale muslimile, sest kõik ajaadid[24], mida ta oma uurimustöö tarbeks on uurinud, räägivad selle kasuks. Džihaadi kollektiivseks kohustuseks muutumine peegeldab arvatavasti hilisemaid arenguid, mis seotud ühtse islamiriigi laienemise lõpuga. Samas on kõik islami õpetlased ühel nõul, et džihaad on iga muslimi, sh. ka naiste ja laste, personaalne kohustus vaenlase rünnaku puhul.[25]

Küll aga kuskil ei ole defineeritud, mis asi on vaenlase rünnak ning kindlasti ei piirdu see käsitlus vaid otsese, füüsilise rünnakuga. Mitmed islami organisatsioonid on välja kuulutanud tingimusteta ususõja ning fatwa kogu lääne, kristliku tsivilisatsiooni vastu. Seda sõltumata asjaolust, kas konkreetne riik ning selle inimesed on neid rünnanud, mida keegi ilmselgelt ju pole teinud. Asi on selles, et muslimid tajuvad rünnakuna kõike, mis eirab (fundamentaalse) islami väärtusi, mida läänelik eluviis teeb.

Majid Khadduri, kes on kõiki džihaadi klassikuid kokkuvõtva raamatu War and Peace in the Law of Islam autor, järgi tähendab džihaad “permanentset sõjaseisukorda, kuid mitte permanentset taplust”. Selles mõttes, et kui hetkel ollakse nõrk, siis võib vaenlasega vaherahu välja kuulutada, kuni end kogutakse. Kusjuures, islam enda algallikate kohaselt, on veel nii sõjakas, et sätestab, et islamimaailma rahu dār al-harb’iga saab olla vaid ajutise iseloomuga ning rahulepingud ei tohi ületada 10 aastat, aluseks on võetud Muhamedi poolt 628. aastal sõlmitud Hudaibiyyah lepe Meka paganatega. Tingituna muslimite sõjalise edu lõppemisest peale esimest võidukat vallutuste sajandit, hakkas kehtima põhimõte, et seda ajutist rahu võib pikendada.[26]

Klassikalise džihaaditeooria peamise teoreetiku Abu’l-Hasan al-Mawardi (972-1058) teose Al-Ahkām as-sultaniyyah (Valitsemise seadused) järgi kehtib uskmatute ja nende ahl al-kitâb’i vastu, kes ei allu muslimitele, islami universalismist tingituna permanentne sõjaseisukord. Enamus džihaaditeoreetikuid nõustub, et enne džihaadi väljakuulutamist tuleb vastasele, kui ta on ahl al-kitâb hulgast, anda võimalus islamisse astumiseks või dhimmiks (muslimite maksualune ja muslimite kaitse all oleva ahl al-kitâb’i kogukonnaliige) saamiseks; paganatele aga esitatakse võimalus astuda islamisse või võidelda elu ja surma peale. Tänapäeva džihaaditeoreetikud on enamasti üksmeelel, et praeguseks on islamist kõik inimesed maailmas kuulnud ning vahetult enne sõjalisi aktsioone uue kutse esitamine mittemuslimitele astumaks islami usku pole enam vajalik.[27]

Tähelepanuväärne on džihaadi teoorias ka põhimõte, mille kohaselt peetakse Etioopiat neutraalseks alaks, mille ründamine on muslimitele keelatud (ei ole dār al-harb). Seda väidetavalt Abbessiinia kristliku valitseja poolt pakutud kaitse ja peavarju tõttu muslimitele islami tekkides. Ja šiiitidel pole peale nende viimase imaami varjatud olekusse asumist 9. sajandil üldse võimalik džihaadi välja kuulutada, sest selle väljakuulutamise õigus on vaid imaamil.[28]

Mis puudutab aga vägagi radikaalseid islami rühmitusi nagu ISIS, kes peavad püha sõda mitte ainult uskmatute vastu, vaid ka nende moslemite vastu, kes “ei ole piisavalt head”, siis ka neile pandi alus kohe islami algaastatel. Vaid paarkümmend aastat peale Muhamedi surma tekkis kharidžiitide liikumine, mille olemuslik alus on pidev džihaad eelkõige nende muslimite vastu, kes ei jaga nende arusaama islamist – ning järgneva paari sajandi jooksul hukkavad nad oma džihaadi käigus valimatult muslimite mehi, naisi ja lapsi – kõiki, kes nendega ühel meelel pole.[29]

Tänasel päeval võib aga džihaadi kui püha sõda uskmatute vastu ning märtrisurma kui ülimat väärtust lugeda osaks islamist juba ainuüksi selle pikaldase traditsiooni pärast, mil ta on islamiga kaasas käinud, alates islami esimestest vallutustest. Näiteks Al-Hakami teoses Futūh al-misr, mis kirjeldab Egiptuse vallutamist aastail 640-642, toonitatakse korduvalt ka tavaliste sõjameeste indu surra Allahi eest: “Ja kui meid viimseni maha tapetakse, siis on see meile parim võimalus jõuda Allahi palge ette ja paradiisi, ega ihale muud meie silmad ega süda … Ega pole ühteainsamatki meist, kes ei palvetaks hommikul ja õhtul, et Allah kingiks temale märtrisurma … On Allah käskinud meil sõdida islamist keeldujate vastu.”[30]

Samasugust džihaadi indu võib kogeda ka peamisest Kaukaasia vallutamist käsitlevast allikast, Al-Kufi tööst Kitâb al-futūh, milles korduvad motiivid “oma hinge pühendamine Allahile džihaadis”, õhutused “kiirustage paradiisi”, kirjeldused rahva seas tekkinud usupuhangutest uute vägede kogumisel sõjakäiguks, väljendid nagu “polnud kedagi, kes poleks hobuse seljas lahingusse tormanud, et surres õnne otsida” jne.[31]

Islami džihaadi kui kitsas tähenduses tingimusteta püha sõda kõigi uskmatute vastu, soodustasid Iraani sündmused islamirevolutsiooni päevil. 1978/9 a. läksid sajad tuhanded inimesed seal tänavatele valitsuse vastu protestima. Nn. islamirevolutsiooni taga seisid paljud rühmitused, sealhulgas radikaal-islamistlikud ja sotsialistlikud liikumised, kuid demonstrandid lootsid ennekõike katastroofilise majandusolukorra paranemist. Pärast Iraani valitsuse kukutamist kuulutas revolutsiooni juht ajatolla Homeini väja islamivabariigi. Endisi seadusi hakkasid asendama ranged religioossed reeglid ja sisse seati islami õigus šariaat. Võim kuulus sellest alates moslemi vaimulikele.[32]

1980. aastatel toimunud Iraani-Iraagi sõda pani aluse märtrisurma ideaalile, mille käigus hakkasid Allahi nimel end ohverdama massiliselt inimesi. Iraan saatis massiliselt lapsi, kellele lubati surma korral teed paradiisi ning anti selletarbeks ka plastmassist võti nööriga kaelas kaasa, üle miiniväljade eneseõhkimisega regulaarvägedele teed rajama.

Kui nüüd rääkida riigist, kes tahavad olla täielikult valitsetud islami põhimõtete järgi, siis see mõte kuulub prohvet Muhamedile (u. 570-632), kes aastal 622 asutas esimese khilāfa ehk kalifaadi – religioosne kogukond, mille eesotsas on usujuht. Tänapäeval kuuluvad kalifaadi põhimõtteid järgivate riikide hulka Iraan (alates 1979 a. islamirevolutsioonist), Pakistan, Afganistan ja Saudi-Araabia. Kõik moslemid ei toeta islamiriigi ideed. Mõned islami vaimulikud väidavad lausa, et see rikub üht islami printsiipidest: jumalikud ja poliitilised asjad ei tohi seguneda. Need vaimulikud on aga vähemuses. Suurem osa arvab, et patt on islamiriiki mitte uskuda.[33]

Selline oli siis lühike, ja nii konkreetne kui võimalik, kokkuvõte isalmist ja džihaadist. Kuna džihaad on islamiga nii läbi põimunud, olles selle oluline osa, ei ole võimalik temast üksinda rääkida vaid alati tuleb juttu teha ka islamist üldiselt. Nagu näha oli, siis konkreetset vastust ja ammendavat ülevaadet džihaadist anda on väga raske, kui mitte võimatu, sest nagu alguseski öeldud, kuna koraan seda üheselt ei defineeri, siis võibki igaüks seda terminit nii kasutada nagu talle meeldib.

Küll aga selgelt joonistuvad välja aspektid, mida ei saa ega tohi eirata:

1. Džihaad on nii islami kui koraani lahutamatu, väga oluline osa.

2. Džihaad tähendab permanentset sõjaseisukorda (dār al-islām vs. dār al-harb) mitte-muslimite (ahl al-kitâb) vastu.

3. džihaad on on muslimite kollektiivne kohustus, viie personaalse usualuse kõrval kuues, mitteametlik usualus.

4. Muslimite usu kohaselt on islam universaalne usk ning peab hõlmama kogu Universumit, ja kui vaja, siis peab see hõlmamine toimuma jõudu kasutades.

5. Islam on kollektiivne religioon, mis seisab (šariaadi näol) kogukondlike huvide eest, üksikindiviidi kaitseb ta vaid niipalju, kui selline teguviis ühildub kogukondlike, st. islami huvidega. See omakorda tähendab, et islami eesmärk on luua pime käsutäitjate ühiskond, kelle ainukene elu mõte on islami levitamine.

6. Vägivaldne džihaad ning märtri surm on ainuüksi oma pikaldase ajaloolise traditsiooni pärast tänaseks päevaks saanud osaks islamist, küll aga toetavad seda ka mitmed islami algallikad.

Iga muslim kannab endas islami kollektiivset eesmärki: maailm islamiseerida. Ja seda viivad ellu ka sõbralikud muslimid – nad kõik kummardavad sama prohvetit, kasutavad sama koraani ja sama mošeed, ka need, “kes ei ole sellised”. Islam ja radikaalne islam on omavahel niivõrd läbi põimunud, et nende eristamine ei olegi võimalik, sest mõlemil on üks eesmärk – šariaadil põhinev universaalriik – seega “sõbralik” islam toetab alati radikaalset islamit.

See on kõige olulisem asi, millest Euroopa valija aru peab saama, kui tahab oma ühiskonda säilitada. Meie senine, vasak-ideoloogiast läbi loputatud ühiskond, on seda tõsiasja aastakümneid eiranud ning “solidaarsuse” egiidi all ise ellu viinud džihaadi enda vastu.

Kui soovid panna oma panuse Eesti ja Euroopa islamiseerumise vältimiseks, siis toeta MTÜd International SIS, mis on selleks loodud ning millel on koostöö partnerid juba mitmes Euroopa riigis.

Artikkel ilmus esmalt Georg Kirsbergi blogis