KIRIKLIK VAATLEJA

KATHOLISCHES, 10. märts 2016

Roberto de Mattei *

Paavst Franciscuse kiri tema kriitikule Antonio Soccile

Kiri, mille paavst Franciscus saatis möödunud 7. veebruaril Antonio Soccile, väärib samasugust tähelepanu nagu Socci raamat La profezia finale. Lettera a papa Francesco sulla Chiesa in tempo di guerra (Viimne prohvetlik kuulutus. Kiri paavst Franciscusele sõjas viibiva Kiriku kohta, Rizzoli 2016).

Sienast pärit autori raamat on jagatud kaheks osaks: esimene osa sisaldab kogumiku vanadest ja noorematest prohvetlikest ettekuulutustest, mis kuulutavad maailmale ette raskeid katastroofe, kui see pöördu ja ei tee patukahetsust. Arvukates prohvetlikes ettekuulutustes nimetatud materiaalsed hävingud ilmnevad sealjuures tagajärgedena neile vaimsetele hävingutele, mille keskel Kirik täna asub. Paljude taevaste sõnumite seas kuulutavad püha Neitsi Maarja la Salette’is ja püha Johannes Bosco nägemus Rooma tuleviku kohta ette stsenaariumit tragöödiast ja lootusest, mis sarnanevad sellele, mida kuulutas Jumalaema 1917. aastal Fatimas.

Teisi Socci poolt tsiteeritud privaatilmutusi võib pidada vastuolulisteks. Siiski seisneb Sienast pärit autori teene selles, et ta tuletab meile meelde prohvetliku ja apokalüptilise mõõtme olemasolu, mis on lahutamatult seotud katoliku ajalooteoloogiaga.

Teine osa raamatust “Avaliku kirja” kujul on paavst Bergoglio terav kriitika. Autor meenutab piinliku täpsusega tema tegusid ja sõnu alates tema pontifikaadi algusest, mis on usklikke nii väga segadusse ajanud, kurnanud ja mõnikord isegi skandaliseerinud, et nad esitavad endale küsimuse, mis seisis ka enne paavsti Ameerika reisi nädalalehe Newsweek esikaanel Is the Pope Catholic? (“Kas paavst on katoliiklik”?).

Socci adresseerib paavstile järgmised tugevad sõnad:

„Ma anun teid: Mõtelge järele kogu selle tee üle, mida mööda Te senimaani käinud olete ja vältige edasisi raskekaalulisi samme nagu sinodijärgne kiri, mis avab end kardinal Kasperi ideedele (…).Vältige eelkõige uue Sinodi kokku kutsumist, mis – nagu on karta – isegi preesterliku tsölibaadi diskussiooni alla seab.“ (lk 221).

Antonio Socci on ajakirjanik, kes on harjunud sellise tempoga aktuaalsete  sündmuste kohta seisukohta võtma, nagu seda nõuab tema elukutse. See võib mõnikord toimuda kahjuga vajalikule süvenemisele. Kuna ta aga on kantud suurest kirest, on ta ka valmis seadma ennast ja oma veendumusi kahtluse alla, et võidaks tõde ja ei miskit muud. Kes ei jaga mõnesid Socci teesidest, peab vähemalt tunnistama seda tema omadust, mida ta on korduvalt tõestanud.

On kindel, et Franciscus pärast seda kui ta oli saanud Socci raamatu, Soccit ei ekskommunitseerinud, ei noominud ega ka mitte ignoreerinud. Selle asemel võttis ta paberi ja sulepea ning vastas käsitsi kirjutatud kirjaga:

Kallis vend,

Ma sain kätte Teie raamatu ja selle kaaskirja. Tänan Teid selle žesti eest. Võtku Issand Teile tasuda.  

Ma hakkasin seda lugema ja ma olen kindel, et paljud selles sisalduvad mulle väga hästi mõjuvad. Tegelikult aitavad meid ka kriitikad kõndida õigel Issanda teel.
Ma tõesti tänan Teid väga Teie ja Teie pere palvete eest. 

Ma luban Teile, et ma teie kõikide eest palvetan ja palun Issandalt teid õnnistada ja Jumalaemalt teid kaitsta. 

Teie vend ja teenija Issandas, Franciscus

Need paar rida lammutavad teatud laadi “papolaatria”, mis on levinud konservatiivsetes ringides. Paavst meenutab seda, et paavsti on lubatud mitte ainult kritiseerida, vaid et kriitika võib paavstile isegi “väga hästi mõjuda” ja aidata tal “kõndida õigel Issanda teel”.

Mõiste “papolaatria” all mõistetakse paavsti isiku teatud laadi kohatut jumalikustamist, mis on hoopis midagi muud kui see kästav austus ja vaga aukartus, mis me võlgneme tema täidetevale ametile. Avameelsus, sealhulgas ka kriitiline, nagu Socci märgib, võib olla paavstile kasulik, „eriti kui valitsev mentaliteet liialdab ülistamisega“ (lk. 92). Suur Dominikaani teoloog Melchior Cano ütles:

„Peetrus ei vaja meie valesid ja meie meelitusi. Need, kes pimesi ja valimatult kaitsevad iga paavsti otsust, on need, kes kahjustavad Püha Tooli autoriteeti: nad hävitavad tema vundamente, selle asemel, et neid tugevdada.“

Keegi võiks öelda, et Franciscuse adresseeritud Soccile kirja eesmärk seisneb selles, et “sulgeda” kõiki, alates progressistidest ja lõpetades traditsionalistidega, ainsasse sünkretistlikusse embusse. Kuid sõltumata kavatsustest loevad faktid, ja fakt on antud juhul see tunnustus, mida avaldab paavst oma kriitikule.

Sõnad, mis paavst Franciscus Soccile adresseeris, kehtivad kõikide kohta, kes viimastel aaastatel on kritiseerinud uut pontifikaati: alates Alessandro Gnocchist ja Mario Palmarost üle Ross Douhati New York Timesis ja lõpetades 2015. aasta 8. detsembri The Remantis avaldatud petitsiooni katoliikliklastest autorite grupiga.

Franciscus tuletab meile meelde, et paavsti mitte-eksimatuid tegusid võib alati kritiseerida, eriti kui see puudutab tema poliitilisi ja pastoraalseid otsuseid, tingimusel, et see kriitika on lugupidav ja kehtib isiku vigade, mitte aga paavstluse autoriteedi kohta.

Katoliku poliitilise klassi reeturlikkusega on alati kaasas käinud ajaloolise Kiriku juhtkonna reeturlikkus. Aga pole veel kunagi juhtunud, et üks paavst oleks valinud usaldusisikuks kedagi nagu seda on Eugenio Scalfari ning oleks nimetanud kaasaja Itaalia “suurkujudeks” kedagi nagu Emma Bonino ja Giorgio Napolitano, samas kui tal ei leidunud ainsatki julgustavat või ergutavat sõna või isegi lihtsat õnnistust sadadele tuhandetele Perekonna päevale (Family Day) kogunenud katoliiklastele.

Sellal kui Itaalia Senat võttis vastu Cirinnà-seaduse, mis seadustas homoseksuaalsed partnerlussuhted, vaikis Franciscus ka Itaalia puhul, nii nagu ta oli vaikinud Iirimaa puhul, ning võttis sellega enda peale suure vastutuse.

„Miks, Püha Isa, olete te lakanud vastu seismast surmavale rünnakule perekonna vastu, mida maailm juba aastaid peab? “, küsib Socci paavstilt (lk 127).

6. märtsil 2016 kritiseeris Socci päevalehes Libero kaalukatel põhjustel uue katoliikliku partei moodustamise katset pärast Family Day kogemusi.

Idee kujundada usuliselt inspireeritud ühendused millekski poliitiliseks on minevikus alati ebaõnnestunud, nagu Socci näitab. Viga puudutab mitte ainult aega ja viisi, millal ja kuidas selline selline algatus välja kuulutati, pigem tuleb tagasi lükata juba ainuüksi idee katoliiklikust parteist, mis on sunnitud tunnistama relativistliku demokraatia mängureegleid. Maailmavaatelised liikumised seevastu on võimelised mõjutama poliitikat märksa tõhusamal viisil kui parteid. Nii Itaalias kui ka mujal on viimastel aastatel kujunenud välja lai vastupanuliikumine asetleidva sekulariseerumise protsessi vastu. Selle liikumise alguses asetseb salapärane, kuid reaalne armu akt, kuid ka paljude katoliiklaste töö, kes juba aastakümneid oma kultuurilise ja moraalse panuse andmise muudes vormides sellele protsessile vastu seisavad.

Cirinnà seaduse vastu suunatud Family Day on selle liikumise Itaalias paljudele nähtavaks teinud. Hetkel, mil katoliku maailm on Family Day läbi näidanud oma suurt jõudu, on ta näidanud ka oma äärmist nõrkust. Tugevus on see, mis tuleneb aluspõhjast. Nõrkus on see, mis tuleneb liikumise peast, mis mõned nädalad pärast Family Day lahkhelide tõttu lõhenes.

Selline killustatus ei peaks tulema üllatusena. Nagu üleujutuse korral ilmuvad alati välja need, kes tahavad kõiki teisi üle trumbata ja seada end ühe liikumise etteotsa, mida nad pole ei üles ehitanud ega mida nad ei esinda. Soccil on õigus, kui ta märgib, et katoliiklastel on tänapäeval muid asju teha. Lõpp igasuguste teema-parteidega. Nende esmane mure olema, kuidas takistada Kiriku ja ühiskonna enesehävitust.“

Kui sinodijärgne kiri, mille paavst Franciscus 19. märtsil alla kirjutab, saab olema järjekordne samm selles enesehävituse protsessis? Kas see kinnitab Kiriku õpetust või eemaldub see mõnedes punktides järjepidevast Õpetusametist? Ning kuidas peaksid katoliiklased sellisel juhul käituma? Need on teravad küsimused, mis täna laual on. Need on küsimused, mis nõuavad kogu tähelepanu nendelt, kes on võimelised armust valgustatud mõistuslikeks aktideks.

* Roberto de Mattei –  ajaloolane, viie lapse isa, uusima ajaloo ja kristluse ajaloo professor Rooma Euroopa Ülikoolis, Lepanto Sihtasutuse president, kuukirja Radici Cristiane ja online uudisteagentuuri Corrispondenza Romana toimetaja, arvukate raamatute autor, viimati ilmunud: Vicario di Cristo. Il primato di Pietro tra normalità ed eccezione (Kristuse asemik. Peetruse esmaseisus normaalsuse ja erandi vahel), Verona 2013.

 

Tõlge itaalia keelest saksa keelde: Giuseppe Nardi
Pilt: Corrispondenza Romana

 

Portaalist Katholisches saksa keelest tõlkis isa Ivo Õunpuu