KOLMETEISTKÜMNE KARDINALI KIRI PAAVSTILE. Sündmuste kroonika, kirja sisu, kontekst ja tähtsus

I

KOLMTEIST KARDINALI KIRJUTASID PAAVSTILE. SIIN ON KIRI

 

Sandro Magister

 

Rooma, 12. oktoober 2015*.

 

Esmaspäeval, 5. oktoobril, perekonna-teemalise Piiskoppide Sinodi töö alguses, andis kardinal George Pell paavst Franciscusele edasi kirja, millele olid alla kirjutanud tema ise ja kaksteist Sinodi saalis kohal olevat kardinali.

Kolmteist kirjale alla kirjutanud kardinali on Kiriku hierarhias kõige tähtsamatel ametikohtadel. Nende seas olid tähestiku järjekorras:

– Carlo Caffarra, Bologna peapiiskop Itaaliast, teoloog, varasemalt Johannes Paulus III nimelise Paavstliku Abielu- ja Perekonnauuringute Instituudi esimene president;

– Thomas C. Collins, Toronto peapiiskop (Kanada);

– Timothy M. Dolan, New Yorki peapiiskop (Ameerika Ühendriigid);

– Willem J. Eijk, Utrechti peapiiskop (Holland);

– Gerhard L. Müller, endine Regensburgi piiskop (Saksamaa), alates 2012. aastast Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt;

– Wilfried Fox Napier, Durbani peapiiskop (Lõuna-Aafrika), Sinodi presiidiumi liige;

– George Pell, Sydney peapiiskop erus (Austraalia), alates 2014. aastast Vatikani Majandusasjade Sekretariaadi prefekt;

– Robert Sarah, endine Conakry peapiiskop (Guinea), alates 2014. aastast Jumalakultuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni prefekt;

– Angelo Scola, Milaano peapiiskop (Itaalia);

– Jorge L. Urosa Savino, Caracase peapiiskop (Venetsueela).

Lakoonilises ja selges kirjas pööravad kolmteist kardinali paavsti tähelepanu nende endi ja paljude teiste sinodiisade tõsistele “muredele” seoses sinodi protseduurireeglitega, mis nende hinnangul “on kavandatud kergendama ettemääratud tulemuste saavutamist vaidluse all olevates tähtsates küsimustes”  ning seoses Instrumentum laboris nimelise töödokumendiga, mida peetakse “lõppdokumendi juht- või alustekstina” ebasobivaks.

Siin on selle kirja tekst (kiri oli kirjutatud inglise keeles):

* * *

“Teie Pühadus,

Perekonnateemalise Sinodi alguses, soovides näha, et see Sinod teeniks viljakalt Kirikut ja Teie Pühaduse teenimisametit, palume lugupidavalt kaaluda mitmeid muresid, mida oleme kuulnud teistelt sinodiisadelt ja mida ka meie jagame. 

Sellal kui Sinodi ettevalmistavas dokumendis nimetusega Instrumentum laboris leidub imetlusväärseid elemente, on temas ka osasid, millele tuleks kasuks põhjalik sisuline ümbermõtlemine ja ümbertegemine. Uued sinodi käiku juhtivad eeskirjad näivad kindlustavat selle dokumendi ülemäärast mõju Sinodi aruteludele ja Sinodi lõppdokumendi kujunemisele. Võttes arvesse kõiki muresid, mida oleme juba paljudelt sinodiisadelt erinevate problemaatiliste osade suhtes kuulnud, ei saa Instrumentum oma praegusel kujul sobival viisil teenida Sinodit lõppdokumendi koostamisel juhtivaks või aluseks oleva tekstina. 

Uusi Sinodi eeskirju nähakse mõnel pool sellistena, millel puutub avatus ja tõeline kollegiaalsus. Minevikus teenis ettepanekute esitamine ja nende üle hääletamine väärtuslikku eesmärki mõõta sinodiisade seisukohti. Võimaluse puudumine ettepanekute esitamiseks, nendega seotud aruteludeks ja nende üle hääletamiseks  näib meile teenivat avaliku arutelu heidutamise ja arutelu väikestesse gruppidesse sulgemise eesmärki. Seepärast näib meile hädavajalikuna, et taastataks ettepanekute esitamine ja nende üle hääletamine terve Sinodi poolt. Lõppdokumendi üle hääletamine toimub protsessis selle kohta täie ülevaate saamiseks ja tekstis tõsiste paranduste tegemiseks liiga hilja.

Peale selle, sinodiisade mitteosalemine redaktsioonitoimkonna koostamisel on põhjustanud märgatavat rahutust. Selle liikmed pole valitud, vaid on nimetatud ilma igasuguse konsultatsioonita. Samamoodi peab igaüks, kes redigeerib ükskõik milliseid tekste väikeste töörühmade tasandil, olema valitud, mitte määratud.

Nimetatud asjaolud omakorda on põhjustanud mure, et uued protseduurid ei vasta Sinodi traditsioonilisele vaimule ja eesmärgile. Jääb selgusetuks, miks sellised protseduurilised muutused olid vajalikud. Hulk sinodiisasid on seda meelt, et uus protsess näib olevat kavandatud kergendama ettemääratud tulemuste saavutamist arutelu all olevates tähtsates küsimustes.

Ning lõpuks, mis on võib-olla kõige pakilisem. Erinevad sinodiisad on väljendanud oma muret selle üle, et Sinodil, mis on kavandatud tegelema elulise hingehoiulise küsimusega – kuidas tugevdada abielu ja perekonna väärikust – võib hakata domineerima teoloogiline ja doktrinaalne küsimus lahutatud ja uuesti abiellunud isikute armulauaosadusest. Kui nii, siis tõstataks see vältimatult veelgi põhjapanevamaid küsimusi sellest, kuidas Kirik, sammudes ajaloos edasi, peab tõlgendama ja rakendama Jumala Sõna, oma õpetust ja distsipliini kultuuriliste muutuste kontekstis. Liberaalsete protestantlike kirikute kokkuvarisemine kaasajal, mida on kiirendanud nende poolt kristliku usu ja praktika võtmeelementide hülgamine hingehoiuliste kohanduste nimel, annab meie Sinodil toimuvate arutelude jaoks tähtsa hoiatuse. 

Teie Pühadus, me toome Teie ette need mõtted ustavuse vaimus ja me täname nende arvessevõtmise eest.

Ustavusega Teie, Jeesuses Kristuses.”

* * *

Sellesama esmaspäeva, 5. oktoobri pärastlõunal, üldkogu esimese arutelu vältel, viitasid kardinal Pell ja teised sinodiisad mõnedele kirjas esitatud küsimustele, ilma kirja tsiteerimata.

Paavst Franciscus oli kohal ja kuulas. Järgmisel hommikul, teisipäeval, 6. oktoobril pidas ta kõne.

Paavsti plaaniväliselt tehtud märkuste teksti pole tehtud avalikuks, need esitati ainult Püha Tooli pressiesindaja isa Federico Lombardi poolt suusõnalise kokkuvõtte ja L’Osservatore Romano poolt kirjaliku kokkuvõtte kujul, nagu järgneb:

“Paavst tahtis kinnitada, et käesolev Sinod seisab järjepidevuses möödunud aastal asetleidnud Sinodiga. Instrumentum laborisega seoses rõhutas Franciscus, et see tuleneb [eelmise] Sinodi kokkuvõttest (Relatio Synodi) koos hiljem lisatud kaastöödega, et selle kiitis heaks sinodijärgne nõukogu, mis pidas oma koosoleku paavsti kohalolul ning et see on järgnevate päevade vältel jätkuvate vaidluste ja arutelude aluseks. Selles kontekstis omandavad erinevate keelterühmade tehtud lisandused olemusliku tähenduse. Paavst tuletas meelde ka seda, et eelmise aasta Sinodi kolm ametlikku dokumenti olid paavsti kaks kõnet, alguses ja lõpus peetud ning Relatio Synodi (Sinodi kokkuvõte). Paavst rõhutas, et katoliku õpetus abielust on jäänud puutumatuks ning seejärel manitses neid, kes jätavad mulje, justkui Sinodi ainsaks probleemiks oleks armulauaosadus lahutatutele ja kutsus üles mitte ahendama Sinodi ees avanevat vaatevälja.”

Sellele aruandele L’Osservatore Romano‘s lisas isa Lombardi, et “otsus meetodite valiku kohta sai samuti jagatud ja heaks kiidetud paavsti poolt ja seepärast ei saa seda uuesti arutelu teemaks tuua”.

Sellest kõigest võib teha järelduse, et Franciscus on tagasi lükanud kirjas väljendatud palved tervikuna, peale ääremärkusena tehtud soovituse mitte piirata arutelu ainuüksi “lahutatute armulauaosaduse küsimusega”.

Sealjuures ei lükanud paavst neid tagasi mitte ilma poleemilise vastulöögita, nagu see sai hiljem teatavaks Sinodi saalis kohal viibinud La Civiltà Cattolica  toimetaja Antonio Spadaro SJ poolt Twitterisse kirjutatud märkuses, mille kohaselt paavst olevat soovitanud sinodiisadel “mitte lasta end kaasa haarata vandenõude hermeneutikast, mis on sotsioloogiliselt nõrk ja vaimselt kasutu”.

See kõik juhtus Sinodi alguses. Kuid vastu esimese töönädala lõppu, juhtus midagi muud. Seda veel kord vastuolus kolmeteistkümne kardinali kirjas väljendatud soovidega.

Reedel, 9. oktoobril ütles Manila peapiiskop ja Sinodi presiidiumi liige kardinal Luis Antonio G. Tagle seoses Sinodi lõppdokumendiga äkitselt, et “me ootame paavsti otsust”.

Ning järgmisel päeval selgitas isa Lombardi, et “meil pole kindlust selle suhtes, mil viisil Sinodi lõpetamine aset leiab, ma mõtlen seda, kas tuleb Sinodi lõppdokument või seda ei tule. Me näeme, kas paavst annab selles osas täpsed juhised.”

See on uskumatu, kuid tõsi. Sinod on täies tööhoos, siis aga tõstatakse üles küsimus Sinodi programmis kogu Sinodi töö lõppeesmärgina figureerinud Relatio finalise olemasolu kohta üleüldse.

Relatio finalis oli tõepoolest Sinodi üldsekretäri kardinal Lorenzo Baldisseri ulatuslike märkuste subjektiks tema 2. oktoobril tehtud ametlikul esitlusel:

Briefing su tema e metodo della XIV assemblea generale ordinaria del sinodo dei vescovi

Samal päeval tegi Baldisseri avalikuks, et paavst Franciscus on nimetanud viiest kardinalist ja piiskopist koosneva komisjoni täpselt “lõppdokumendi väljatöötamiseks”.

5. oktoobril Sinodi töökorralduse asjus peetud avakõnes tuli Baldisseri selle teema juurde tagasi, kirjeldades üksikasjalikult Relatio finalise väljatöötamise ja heakskiitmise etappe:

Relazione del segretario generale 

Ning ta rääkis sellest jälle 6. oktoobri hommikul peetud üldkogul vahetult enne paavsti sõnavõttu.

Ära tuleb märkida ka see, et Sinodi ametlikus töökalendris on neli täistööpäeva, 21. kuni 24. oktoobrini, ette nähtud Relatio finalise kirjutamiseks, selle üldkogule esitamiseks, aruteludeks ja kirjalike tähelepanekute esitamiseks, selle ümberkirjutamiseks ning üldkogule lõplikule hääletamisele esitamiseks:

Calendario dei lavori 

Kirjas paavst Franciscusele väljendasid kolmteist kardinali oma lootust viimaste sinodite protseduuride taastamisele, mis lõppesid paavstile esitamiseks määratud ettepanekute (propositiones) ükshaaval hääletamisega. Või kui puudusid ettepanekud, siis vähemalt valitud ja mitte ülaltpoolt määratud komisjoni kirjutatud Relatio finalise punkt-punkti haaval läbihääletamisega.

Kui aga Relatio finalist ei peaks üldse olema, siis ei Sindoi ainsaks töötulemuseks olla ei midagi muud kui sellesama Instrumentum laborise ümbertöötamine, mille kohta kolmteist kirjale allakirjutanut väitsid, et see ei saa Sinodit teenida “lõppdokumendi koostamisel juhtivaks või aluseks oleva tekstina”, peamiselt tema “erinevate problemaatiliste osade” tõttu, mis on õpetuse suhtes kaheldava truudusega.

On tõsi, et 270 sinodiisa töötavad päev-päevalt sel eesmärgil, et Instrumentum laborist põhjalikult ümber töötada. Samamoodi on ka tõsi, et täies ulatuses paavst Franciscuse poolt nimetatud komisjoni, milles uuendajad on rõhuvas enamuses, eesõiguseks on teksti ümberkirjutamine vastupidiseks sellele, mida peab tõeseks üldkogu. Ning selline segane tekst nagu seda on Instrumentum laboris – mitte “telegraafiline” nagu seda on olnud paljude möödunud sinodite propositiones – on märksa sobivam materjal selleks, et korrata 2014. aasta Sinodi tulemust ähmaste ja kaleidoskoopiliste sõnastuste sisseviimisega, mida on üldkogul otsese hääletamise raske nii heaks kiita kui ka tagasi lükata.

“Katoliku õpetus abielu kohta on jäänud puutumatuks,” on paavst Franciscus tõotanud seoses terve Sinodi läbiviimisega 2014. aastast kuni tänaseni, vastates kolmeteistkümne kardinali kirjas väljendatud “muredele”.

Kuid kardinal Tagle, uuendajate prominentne esindaja, ütles 9. oktoobril toimunud pressikonverentsil ilmse rahuldustundega:

“Sinodi poolt heaks kiidetud uus meetod on kahtlemata põhjustanud veidi segadust, kuid on hea olla vahel veidi aega segaduses. Kui asjad oleksid alati selged, ei elaks me enam reaalses elus.”

 

Inglise keelest veebilehelt www.chiesa tõlkinud isa Ivo Õunpuu

 

MÄRKUSED:

* Perekonna-teemalise Piiskoppide Sinodi teine istungjärk algas Vatikanis 4. oktoobril 2015 (sel päeval istungeid ei toimunud). See tähendab, et paavstile adresseeritud 13 kardinali kiri avalikustati Sandro Magisteri blogis kaheksa päeva peale Sinodi algust ja seitse päeva peale arutelude algust. – tõlk. märk.

 

 

*  *  *  *  *  *  *  *  *

 

II

KOLMETEISTKÜMNE KARDINALI KIRI PAAVSTILE. TEINE VAATUS

 

 

Sandro Magister

 

Rooma, 13.10.2015

 

 

Paari järgmise tunni jooksul peale kolmeteistkümne kardinali kirja avaldamist[1] teatasid neli artiklis kirjale allakirjutanute nimekirjas loetletud kardinalide seast, et nemad pole oma nõusolekut kirjale andnud. Need olid järjekorras: kardinalid Angelo Scola, André Vingt-Trois, Mauro Piacenza ja Péter Erdö.

Kuid pealelõunal teatasid kaks kõrgel ametipositsioonil olevat kardinali, mõlemad veebilehel www.chiesa avaldatud nimekirjast, et nad on tõepoolest alla kirjutanud paavst Franciscusele adresseeritud kirjale.

Esimene neist oli kardinal George Pell, Vatikani majandusekretariaadi prefekt, kes teatas, et tema isiklikult oli see, kes andis kirja üle paavstile. Ning ta teatas sellest järgmises seisukohavõtus nädalalehele National Catholic Register:

A spokesperson for Cardinal Pell…

Selles seisukohavõtus ütles kardinal Pell, et talle “näib, et vead on nii kirja sisus kui ka allakirjutanute nimekirjas.”

Seevastu kinnitas ta kahe “mure” toomist veebilehel www.chiesa avaldatud kirja läbi paavsti ette.

Esimene neist puudutas neid Sinodil osalejast – kes olid “vähemus” – ning kes “tahavad muuta Kiriku õpetust Armulauasakramendi vastuvõtmiseks hädavajalike tingimuste kohta”, samas kui “seda õpetust pole võimalik muuta”.

Teine puudutas “kokkuvõtva lõppdokumendi (relatio) redaktsioonitoimkonna koostamist ning protseduure, mille alusel see esitatakse sinodiisadele ja selle üle hääletatakse.”

5. oktoobri hilisel õhtupoolikul üldkogu käigus tehtud seisukohavõtus väljendas kardinal Pell neidsamu ning muid “muresid”, mis olid esitatud ülalmainitud kirjas, eriti mis puudutas arutelu aluseks võetud Instrumentum laboris‘t ning lõppdokumendi (relatio finalis) olemust.

Ning järgmise päeva, teisipäeva 6. oktoobri hommikul, rääkisid nii paavst Franciscus kui kardinal Lorenzo Baldisseri, Sinodi peasekretär, üldkogu töö alustamisest, vastates punkt punktilt – ning põhiliselt eitavalt – kirjas tõstatatud küsimustele.

Kirja avaldamise päeva, esmaspäeva 12. oktoobri hommikul kinnitas peale kardinal Pelli teine kardinal, et ta oli alla kirjutanud paavstile adresseeritud kirjale. See oli Durbani (Lõuna-Aafrika) peapiiskop kardinal Wilfried Fox Napier, üks neljast Sinodi eesistujatest. Ta tegi seda John Allenile, Michael O’Loughlinile ja Inés San Martínile “Crux’i” (“Boston Globe’i” kiriklike uudiste portaali) jaoks antud intervjuus:

Cardinal clash on doubts about process at the Synod of Bishops

Napier ütles, et see kiri, millele tema alla kirjutas, oli “erinev” avaldatud kirjast ja puudutas erilisel viisil paavsti poolt nimetatud Sinodi lõppdokumendi koostamiseks nimetatud kümneliikmelist komisjoni.

Kuid intervjuu ülejäänud osas väljendas ta ründava otsekohesusega neidsamu “muresid”, mida paljud sinodiisad oli väljendanud veebilehel www.chiesa avaldatud kirjas.

Portaal “Crux” vahendas järgmisel viisil kardinal Napieri sõnu:

“Napier usub, et mõned kaebused on toonud tulemusi.

Muude asjade hulgas on ta vastu lõppdokumendi 10-liikmelise redaktsioonikomisjoni koostamise viisile.

“Ma tõesti jagan muresid seoses nende inimeste valikuga, kes on määratud kirjutama lõppdokumenti,” ütles Napier ja lisas, et ta “ei eita paavst Franciscuse õigust neid isikuid valida”.

“Kui tahame saada tõele vastavat väljendust selle kohta, milleks see sinod on kokku kogunenud, [sellist] nagu Kirik Aafrikas tõepoolest meeleldi ootab,” ütles ta, oleks selleks tulnud valida teised inimesed.

“Meile ei meeldi näha selles komitees sedasama liiki inimesi nagu olid seal eelmisel korral, kes põhjustasid meile seda muret, mis meil oli,” ütles ta, viidates sellega vastuolulisele 2014. aasta Sinodi vaheraportile, mis näis mõnes vaidlusaluses küsimuses olevat omaks võtnud progressivistliku suunitluse.

Napier mainis ka, et ta muretseb selle pärast, et Sinodiks ettevalmistatud dokument, mida tuntakse nimetuse Instrumentum laboris all, võib omada suuremat mõju lõpptulemusele kui Sinodi tegelike arutelude sisu.

“Näib nii, justkui oleks Instrumentum laboris see alustekst, mitte aga see, mis peab olema töörühmade arutelude tulemuseks ja mis tuleb esitada ettepanekutena paavsti ette viidava lõppdokumendi koostamiseks,” ütles ta.

Napier ütles, et ajakirjanduses esitatud kahtlevate küsimuste laviin Sinodi tööprotsessi kohta peegeldab hästi tegelike muresid Sinodisaalis.

“Ebakindlus on üsna üleüldine, vastasel juhul ei saaks kõigil olla samu küsimusi,” ütles ta.

Napier ütles, et Sinodist osavõtjatele pole praegu isegi selge, millisel viisil kujundatakse Sinodi lõppdokument ja mida Franciscus kavatseb sellega teha, mis põhjustab tema sõnul kahtlusi tulemuse legitiimsuses.

“Seda laadi ebakindlus paneb mind muretsema, sest kuidas saad sa tööga edasi minna, kui sa ei tea, mis on lõppeesmärk?” ütles ta.

Küsimusele, kas ta ei muretse sellepärast, et lõpptulemus on juba ette määratud, otsustas Napier öelda vaid niipalju, et “praegusel etapil on raske seda öelda.”

* * * * * * * * *

Kui Roomas oli juba peaaegu kesköö, plahvatas New Yorgis teine sensatsiooniline “uudisepomm”. Sel korral toimus see jesuiitide prestiižika ajakirja “America” veergudel, mis on Põhja-Ameerika progressivistliku katoliikluse tähtis häälekandja teoloogia, kultuuri ja poliitika valdkonnas:

Thirteen Cardinals, Including Di Nardo and Dolan, Challenged Pope’s Decisions on Synod

Artikli autor oli Gerard O’Connell, ajakirja vatikanist ja Rooma korrespondent, kes oli ise tuntud ajakirjanik ja pealegi Jorge Mario Bergoglio sõbra ja autoriseeritud biograafia autori, Argentiina ajakirjaniku Elisabetta Piqué abikaasa.

Rahuliku kindlustundega, peale “informeeritud allikatest teadasaamist” kinnitavad New Yorgi jesuiidid kohe artikli pealkirjas, et Sinodile alguspäeval paavstile esitatud kiri on tõepoolest alla kirjutatud kolmeteistkümne kardinali poolt, kõik on sinodiisad, ja neist kaks olid pärit Ameerika Ühendriikidest, nimelt New Yorgi ja Houstoni peapiiskopid.

Artikli lõpus toovad nad ära kolmeteistkümne kardinali täieliku nimekirja, milles, võrreldes kaks päeva varem veebilehel www.chiesa avaldatud nimekirjaga, on neli uut nime nende nelja asemel, kes eitasid oma allkirju.

Need neli uut nime on Daniel N. Di Nardo Ameerika Ühendriikidest, John Njue Keeniast, Norberto Rivera Carrera Mehhikost ja Elio Sgreccia Itaaliast.

Peale allakirjutanute lõplikku selgitamist on paavstile adresseeritud kirjale allakirjutanud kardinalide definitiivne nimekiri järgmine, tähestiku järjekorras:

– Carlo Caffarra, Bologna peapiiskop, Itaalia, teoloog, varasemalt Johannes Paulus II nimelise Paavstliku Abielu- ja Perekonnaalaste Uuringute Instituudi esimene president;
– Thomas C. Collins, Toronto peapiiskop, Kanada;
– Daniel N. Di Nardo, Galveston-Houstoni peapiiskop ja Ameerika Ühendriikide Piiskoppide Konverentsi asepresident;
– Timothy M. Dolan, New Yorki peapiiskop, Ameerika Ühendriigid;
– Willem J. Eijk, Utrechti peapiiskop, Holland;
– Gerhard L. Müller, varasemalt Regensburgi piiskop, Saksamaa, alates 2012 Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt;
– Wilfrid Fox Napier, Durbani peapiiskop, Põhja-Aafrika, nii Sinodi käimasoleva istungjärgu kui ka eelmise, 2014. a. oktoobris asetleidnud istungjärgu president;
– John Njue, Nairobi peapiiskop, Keenia;
– George Pell, Sydney erupeapiiskop, Austraalia, alates 2014 Vatikani Majandusasjade Sekretariaadi prefekt;
– Robert Sarah, varasemalt Conakry peapiiskop, Guinea, alates 2014 Jumalakultuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni prefekt;
– Jorge L. Urosa Savino, Caracase peapiiskop, Venetsueela;

– Norberto Rivera Carrera, Mexico City peapiiskop, Mehhiko;
– Elio Sgreccia, Paavstliku Elu Akadeemia erupresident, Vatikan[2].

Mis puutub kirja sisusse, esitab “America” hulgaliselt tsitaate, mis kõik vastavad täielikult veebilehel www.chiesa avaldatud tekstile.

Selle teksti “autentsust” kinnitas paar tundi peale “America” veebilehel ilmunud “pommuudist” ka Buenos Airese uudisteleht “La Nación” Elisabetta Piqué’ kommentaariga, vastavalt sellele, mida ta oli “teada saanud usaldusväärsetest allikatest Vatikanis”:

Una carta aumenta las intrigas en el sínodo

Asja olemus jääb samaks, nagu seda kardinal Pelli seisukohavõtt ja intervjuu kardinal Napieriga kinnitasid: on olemas laialdane ja üha kasvav rahutus paljude sinodiisade seas selle surve tõttu, millega neile püütakse arutelude alusena peale suruda dokumenti nimega Instrumentum laboris, mis iga päevaga ilmneb selleks üha ebasobivamana, ning kartuse tõttu, et selles leiduvad mitmetähenduslikkused võivad nakatada ka Sinodi lõppdokumendi (Relatio finalis), mille kirjutamine sõltub täies ulatuses ülaltpoolt määratud ja valdavas enamuses uuendusmeelsetest koosnevast komisjonist.

Pika, laialivalguva ja ikka Instrumentum laborise mõju all seisva Relatio finalise asemel, mis on salakaval ja keeruline, kui tuleb hakata selle üle hääletama, eriti kui tuleks see heaks kiita või tagasi lükata tervikuna, eelistavad paljud sinodiisad hääletada punkt-punkti haaval selgete ja lakooniliste propositiones (ettepanekute) üle, mis võtaksid lihtsalt kokku toimuva arutelu tulemused, nii nagu seda on tehtud paljudel sinoditel enne seda ning teatud ulatuses tehti ka käimasoleva Sinodi 2014. a. istungjärgul.

See rahutus on hõõgunud tuha all kogu Sinodi esimese nädala jooksul, hoitud maetuna nende poolt, kelle käes on kontroll Sinodi protseduuride üle, eesotsas paavst Franciscuse ja seejärel üldsekretariaadi ja spetsiaalsete sekretariaatidega.

Kuid just nimelt kolmeteistkümne kardinali kirja avalikuks tulek koos sellele järgnenud aruteluga on tegelikult taastanud sinodiisade jaoks võimaluse osaleda selle ülemaailmse Kiriku jaoks tähtsa kohtumise käigu ja tulemuste juhtimises.

Teisipäeval, 13. oktoobril toimunud pressikonverentsil luges Vatikani pressibüroo direktor Federico Lombardi SJ ette seisukohavõtu kolmeteistkümne kardinali kirja asjus, põhiolemuses seda tunnistades:

“Need, kes mõne päeva eest andsid selle kirja teksti ja allakirjutanute nimekirja avaldamiseks, panid toime rahurikkumise, mida allakirjutanud polnud kavatsenud… Sinodi toimumise meetodite üle, mis on uued, võib teha märkusi, kuid kui nad on ükskord juba sisse seatud, on kõigi kohustus neid järgida võimalikult paremal viisil. Mõned allakirjutanutest on ka töörühmade moderaatorid, töötavad seal intensiivselt ja üldkliima on positiivne… Jätkakem oma tööd ilma endile segadusi tekitamata.”

 

Veebilehelt www.chiesa inglise keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu

 

MÄRKUSED:

[1] see tähendab, 12. oktoobril 2015. – tõlk. märk.

[2] Mõnedele allikatele (sh ka Sandro Magister) toetuvalt teatasid kardinal Carrera ja hiljem ka Sgreccia, et nad pole kirjale alla kirjutanud. Kuid teistes ja hilisemates käsitlustes figureerivad nad ikkagi kirjale alla kirjutatute nimekirjas ning pole seda ümber lükanud. – tõlk. märk.

 

*  *  *  *  *  *  *  *  *

 

III

KARDINALIDE MANIFEST.
Keset viimase nädala kaost ei lähe selle määratu ajalooline tähtsus kaduma

 

Ajaloolise “Kardinalide Manifesti” või “Pelli ja Mülleri sekkumise” (tema peamiste autorite nime järgi), mis sai tuntuks kui lihtsalt “Kolmeteistkümne kardinali kiri” ja mis on kõige sügavam paavstile esitatud väljakutse lähiajaloos, täpne sõnastus võib olla vaieldav. Aga selle läkituse üldtingimused on vaidlematud. Ning mis on eriti tähtis, selle dokumendi, mis tõotab kujuneda põhjapanevaks 21. sajandi paavstlusele, suur ajalooline tähtsus ei saa minna kaduma.

Ja milline suurepärane dokument on! See on esimene peatükk liikumises, millel saab olema palju suuremad tagajärjed kui tal olid tema üleandmise hetkel. Nii nagu Gregorius VII reformide[1] olemust polnud võimalik selgelt märgata neile eelnenud aastakümneil, nii ka praeguse kaose ja modernistide ülemvõimu ajastu varjab rohkem kui paari Hildebrandi[2] seemneid, mis ootavad oma aega, et juhtida Kirik välja saatanliku amoraalsuse kuristiku servalt, mis tundub teda neelavat igast küljest.

Üks selles kirjas mainitud punkt, mida ei saa jätta tähelepanuta (ja mida on rõhutanud Antonio Socci), on see, mille suhtes protestantismist pöördunud on olnud alati valvsad: see on uuendajate jahmatav soov (Kasper on nende kiiver, mida toetab paavst ise) jälgida teed, mida mööda on juba käinud liberaalne protestantism. Isegi puhtalt objektiivselt ja materiaalselt seisukohalt, mis peab Katoliku Kirikut puhtalt inimlikuks ettevõtteks, mille järjepidevusest peaksid tema praegused administraatorid olema ilmselt huvitatud, hinnangut andes saab seda sammu liigitada ainult üheks kahest, ilma kolmanda variandi võimaluseta: see on kas lootusetult idiootlik või tahtlikult kuri. Tulgem tagasi selle viimase lõigu juurde selles kirjas, mis on kõige olulisem, sest see ei käsitle Sinodi protseduurilisi küsimusi, vaid Õpetusametit, see tähendab seda, mis on Peetruse amet ja mida ta teeb:

“Ning lõpuks, mis on võib-olla kõige pakilisem, erinevad sinodiisad on väljendanud oma muret selle üle, et Sinodil, mis on kavandatud tegelema elulise hingehoiulise küsimusega – kuidas tugevdada abielu ja perekonna väärikust – võib hakata domineerima teoloogiline ja doktrinaalne küsimus lahutatud ja uuesti abiellunud isikute armulauaosadusest. Kui nii, siis tõstataks see vältimatult veelgi põhjapanevamaid küsimusi sellest, kuidas Kirik, sammudes ajaloos edasi, peab tõlgendama ja rakendama Jumala Sõna, oma õpetust ja distsipliini kultuuriliste muutuste kontekstis. Liberaalsete protestantlike kirikute kollaps kaasajal, mida on kiirendanud nende poolt kristliku usu ja praktika võtmeelementide hülgamine hingehoiuliste kohanduste nimel, annab meie Sinodil toimuvate arutelude jaoks tähtsa hoiatuse.”

See on hämmastav. Esiteks, see sisaldab hoiatust, hoiatust, mis on “pakiline”. Selles hoiatatakse Kristuse Asemikku ennast mõnede tema kõige tähtsamate abiliste poolt (tema majandusasjade sekretäri, Usudoktriini kaitsja, jumalakultuse kaitsja ja isegi mitte alati järjekindla kardinal Dolani poolt – kaaluge kõike seda, et saada aimu asjaosaliste laiast spektrist) selle eest, kuidas see kaootiline protsess, mille on algatanud paavst ise, tõstatab “vältimatult veelgi põhjapanevamaid küsimusi sellest, kuidas Kirik, sammudes ajaloos edasi, peab tõlgendama ja rakendama Jumala Sõna, oma õpetust ja distsipliini kultuuriliste muutuste kontekstis.”

See hoiatus läheb palju kaugemale, sest nagu mitmed on rõhutanud, kasutab ta apokalüptilist mõistet “kokkuvarisemine”, mis on rangelt seotud sellega, kuidas Kasperi poolt omaks võetud ideed lahutatute ja uuesti abiellunute armulauaosadusest ja sellega seotud käsitlustest, ideed, mida kaitseb paavst, on juba põhjustanud liberaalsete protestantlike kogukondade kokkuvarisemise. (Ja ärgem laskem ennast enam petta selles väga olulises punktis – sel ajahetkel on see küll veel ettepanek, kuid ilmselgelt on see Kasperi ja Bergoglio ettepanek, ja selline on see olnud sellest ajast alates kui paavst palus Kasperil esitada see ettepanek selle 2014. a. veebruaris toimunud konsistooriumil). Ning see hoiatus lõpeb veelgi jahmatavama märkusega: et protestantide kokkuvarisemist kiirendas “nende poolt kristliku usu ja praktika võtmeelementide hülgamine hingehoiuliste kohanduste nimel” – see tähendab täpselt seda, mis on kirjutatud, see tähendab, et uuendajad (ja paavst nende poolel), kes kasutavad “pastoraalset kohandamist” oma loosungina, et muuta Õpetusametit, teevad seda “kristliku usu ja praktika võtmeelementide hülgamise” läbi.

See tähendab, et katoliikluse uuendajad (kes, niisamuti nagu algupäraselt variserid ja liberaalsed protestandid ning Kristuse vastu, olevat tõelised usklikud lahutust sallides) teevad sedasama. Nende meetod on sama. Nende eesmärk on sama. Nende tulemus on sama: see on kokkuvarisemine.

Kolmeteistkümne kardinali kiri on kõige võimsam süüdistus, mis on tehtud kardinalide poolt aktuaalse pontifikaadi ja kindlasti iga teise pontifikaadi vastu Kiriku lähiajaloos.

 

 

Blogist Rorate Caeli tõlkis inglise keelest isa Ivo Õunpuu.

 

MÄRKUSED:

[1] Püha Gregorius VII (valitses paavstina 1073-1085) oli varakeskaja reformipaavst, kes järjekindlalt uuendas Kiriku distsipliini, juuris välja vaimulike korruptsiooni ja tugevdas Kiriku institutsioonilist ülesehitust.

[2] Püha Gregorius VII kodanikunimi oli Ildebrando (Hildebrand) Bonzi.

One comment

  • LJC!

    Suur tänu!

    Tõepoolest, kokkuvarisemine! Meil siin Maarjamaal on aga moraalituse ja korruptsiooni tõttu kokku varisenud presidendiinstitutsioon ja seda liberaalsete protestantide heakskiidul ja “õnnistusel”! Masendav!

Lisa kommentaar