KRISTLIKULE ABIELULE ON LÖÖDUD HAAV

Roberto di Mattei*

Papst-Franziskus-und-die-Ehenichtigkeit

Paavst Franciscus ja uued reeglid abielu kehtimatuks kuulutamisel

Mõlemad motu propriod paavst Franciscuselt, Mitis iudex Dominus Iesus Rooma-Katoliku Kirikule ja Mitis et misericors Jesus idariituste kirikutele, mis avaldati 8. septembril 2015, löövad kristlikule abielule raske haava. Abielu lahutamatus on Jeesuse Kristuse seatud jumalik ja muutumatu seadus. Kirikul ei ole voli abielu “tühistada” selle lahutamise mõttes. Ta võib küll, kehtimatuks kuulutamise otsuse läbi, tuvastada abielu puudumise algusest peale, juhul kui puuduvad eeldused, mis kindlustavad abielu kehtivuse. See tähendab, et kirikuõiguslikus menetluses ei ole Kiriku jaoks prioriteediks mitte abielupoole huvi saavutada abielu kehtimatuks kuulutamise otsus, vaid prioriteediks on tõde abielusideme kehtivuse ja olemasolu kohta.

Pius XII tuleb meile selles suhtes meelde, et “abielumenetluses on ainsaks eesmärgiks tõe ja seadusega kooskõlas olev otsus, abielu kehtimatuse tuvastamise menetluses seega abielusideme puudumise tuvastamine” (kõne Rota Romana ees, 2. oktoober 1944). Usklik võib Kirikut petta, et saavutada abielu kehtimatuks kuulutamine, näiteks valetunnistuste toomisega, kuid Kirik ei saa Jumalat petta ning tema kohustus on selgelt ja täpselt kindlaks teha tõde abielu kohta.

Kanoonilises menetluses seisab abielu kui jumaliku institutsiooni huvi esimesel kohal

Kanoonilises menetluses seisab esimesel kohal abielu kui jumaliku institutsiooni kõrgeima huvi kaitsmine. Selle tegelikkuse tunnistamine ja kaitsmine leiavad õiguse valdkonnas oma väljenduse lühikeses mõistes favor matrimonii (abielu soosimine) – teiste sõnadega tähendab see eeldamist, et abielu on kehtiv kuni vastupidise tõestamiseni. Johannes Paulus II selgitas, et Õpetusamet esindab seisukohta, et iga täideviidud abielu lahutamatu iseloom kujutab endast korralist seadust just nimelt seetõttu, et abielu kehtivust eeldatakse sõltumatult abielulise kooselu õnnestumisest ning võimalusest, et mõningatel juhtudel võidakse jõuda abielu kehtimatuks kuulutava otsuseni (Johannes Paulus II, kõne Rota Romana ees, 21. jaanuar 2000).

Kui valgustusajastu püüdis abielule surmavat hoopi anda, seadis paavst Benedictus XIV dekreediga Dei miseratione (3. novembril 1741) sisse, et igas diötseesis peab piiskop nimetama defensor vinculi (abielusideme kaitsja) ning selleks, et saavutada abielu kehtimatuks kuulutamise otsus, on hädavajalik kahe erineva taseme kirikliku kohtu kokkulangev topeltotsus. Kokkulangeva topeltotsuse põhimõtet kinnitas nii 1917. aasta Kanoonilise Õiguse Koodeks kui ka Johannes Paulus II poolt 25. jaanuaril 1983 avaldatud uus Kanoonilise Õiguse Koodeks.

Franciscuse reformiga asetati vaatenurk pea peale – pretsedendiks USA 1971 – 1983

Franciscuse motu proprios on senine vaatenurk pea peale asetatud. Abielupoolte huvid on muudetud primaarseks abielu puudutava tõe ees. Dokumendis endas kinnitatakse seda. Reformi põhimõttelised kriteeriumid lasevad end kokku võtta järgnevates punktides:

* kooskõlalise topeltotsuse nõudest loobumine – see asendatakse nüüd üheainsa otsusega abielu kehtimatuse kasuks;

* monokraatlike volituste andmine piiskopile, kes võib tegutseda ainsa kohtunikuna;

* praktiliselt järelkontrolli võimaluseta kiirmenetluse sisseviimine;

* lõpuks Sacra Rota Romana (kõrgeima apellatsioonikohtu) kaugeleulatuv väljalülitamine abielumenetluse käigust.

Kuidas siis muudmoodi saaks tõlgendada kooskõlalisest topeltotsusest loobumist? Mis on need niivõrd kaalukad põhjused, mille pärast sellest põhimõttest 270 aasta järel loobuda tuleb? Kardinal Burke meenutas, et selles osas on meil olemas katastroofiliste tagajärgedega kogemus. Ameerika Ühendriikides kehtisid 1971. aasta juulist kuni 1983. aasta novembrini nn. Provisional Norms, mis faktiliselt kõrvaldasid kooskõlalise topeltotsuse kohustuse.  Selle tulemuseks oli, et USA Piiskoppide Konverents ei lükanud tagasi ainsatki sadadest tuhandetest avaldustest abielusideme dispensatsioonide saavutamiseks, mistõttu avalikkuses hakati seda protsessi nimetama “katoliiklikuks lahutuseks” (vt: Remain in the truth of Christ. Marriage and Communion in the Catholic Church, Ignatius Press, 2015).

Pope Francis
Diötsesiaalpiiskoppide uued volitused kujutavad endast plahvatusohtlikku asjaolu

Veelgi suurema tähtsusega on piiskoppidele volituste andmine ainsa kohtunikuna tegutsedes abielu asjus omal äranägemisel kiirmenetlust alustada ja otsusele jõuda. Piiskop võib  oma kohtunikuvolitusi isiklikult täita või delegeerida nende täitmine komisjonile, mis ei pea koosnema tingimata juristidest. Omaenda kuvandina kujundatud komisjonile, mis hakkab loomulikult piiskopi hingehoiulisi juhtnööre järgima, nii nagu see Itaalias juba praegu toimub “diötsesiaalsetes ärakuulamiskeskustes”, millel kuni tänase päevani puudub igasugune õiguslik alus. Kombinatsioon kaanonist 1683 ja abielumenetluse eeskirjade 14. artiklist omab sellest vaatenurgast eriliselt eksplosiivset mõjujõudu. Otsustele hakkavad vältimatult rõhuma mitmesugused sotsioloogilise iseloomuga kaalutlused: uuesti abiellunud lahutatud saavad “halastuse” põhjustest lähtuvalt eesõigustatud kohtlemise osalisteks. “Halastuse Kirik on liikvele läinud”, kirjutas Giuliano Ferrara Il Foglio käesoleva aasta 9. septembri numbris. Ta ei liiguta ennast administratiivsete protsesside vallas, küll aga “kohtulikus vallas” ja seda niiviisi, et õigusest sel puhul küll õige vähe järele jääb.

Üksikutes diötseesides püüavad piiskopid küll kindlustada menetluse tõsist iseloomu. Võib aga endale kergesti ette kujutada, et paljudes teistes diötseesides, näiteks Kesk-Euroopas, muutuvad abielu kehtimatuks kuulutamise otsused pelgaks formaalsuseks. 1993. aastal andsid Freiburgi (Breisgau) piiskop Oskar Saier, Mainzi piiskop Karl Lehmann ja Rottenburgi-Stuttgarti piiskop Walter Kasper välja dokumendi nende usklike kasuks, kes oma südametunnistuses on veendunud oma abielu kehtimatuses, kuid ei oma selle kohtu ees tõendamiseks vajalikke tõendeid (Ülem-Reini piiskoppide karjasekiri lagunenud või lahutatud abieludes elavate või uuesti abiellunud lahutatud inimeste hingehoiulise toetamise asjus).

Kas “südametunnistuse subjektiivsest veendumusest” piisab, et oma abielu kehtimatuks pidada?

Usudoktriini Kongregatsioon vastas sellele küsimusele kirjaga Annus Internationalis Familiae 1994. aasta 14. septembrist, milles ta selgitas, et selline tee pole võimalik, kuna abielu kujutab endast avalikku institutsiooni: “Seda tähtsat aspekti mitte arvesse võtta, tähendaks faktiliselt abielu kui kirikliku reaalsuse, see tähendab, tema kui sakramendi salgamist” (nr. 8). Sellegipoolest võeti see ettepanek hiljuti Freiburgi peapiiskopkonna Hingehoiuameti poolt uuesti pastoraalse juhtnöörina arvesse (Juhtnöörid hingehoiuliseks vastutulekuks eraldi elavatele, lahutatud ning tsiviilabielus elavatele inimestele ja nende toetamiseks), mille kohaselt uuesti abiellunud lahutatud võivad oma eelmise abielu “südametunnistuses kehtimatuse” (“subjektiivse südametunnistuse veendumuse”) alusel sakramente vastu võtta ning tohivad koguduste nõukogudes ülesandeid täita.

Favor matrimonii (abielu soosimine) asendati favor nullitatis-ega (abielu kehtimatuse soosimisega), mis muutub primaarseks õiguslikuks elemendiks, sellal kui abielu lahutamatus taandatakse “praktiseeritamatuks ideaaliks”. Abielu lahutamatu iseloomu teoreetilist kinnitamist saadab praktikas pretensioon õigusele iga ebaõnnestunud abieluside kehtimatuks kuulutada. Piisab sellest, kui omaenda südametunnistuse alusel oma abielu kehtimatuks peetakse, et saavutada selle kehtimatuks tunnistamine Kiriku poolt. See on sama põhimõte, mille põhjal mõned teoloogid peavad “surnuks” iga sellist abielu, milles mõlema või isegi ainult ühe abielupoole sõnul “armastus surnud on”.

“Paha raha tõrjub välja hea raha”

Benedictus XVI hoiatas 2010. aasta 29. jaanuaril Sacra Rota Romana kohut abielude kehtimatuks kuulutamisel “osapoolte soovidele ja ootustele või sotsiaalse keskkonna mõjutustele” järeleandva hoiaku eest. Sellest hoolimata muutub enamuses Kesk-Euroopa diötseesidest abielu kehtimatuks kuulutamine pelgaks formaalsuseks, nii nagu see oli USA-s sel ajal kui seal kehtisid Provisional Norms. Tuntud seaduspära alusel, mille kohaselt “paha raha tõrjub välja hea raha”, saavutab põhjustatud kaoses “kiirlahutus” ülekaalu lahutamatu abielu suhtes.

Rohkem kui aasta vältel on räägitud Kirikus valitsevast varjatud kirikulõhest, nüüd aga ütleb selle välja Usudoktriini Kongregatsiooni prefekt kardinal Gerhard Müller, kes oma Regensburgis peetud kõnes hoiatas kirikulõhe ohu eest ning kutsus üles olema väga valvsad ning mitte unustama protestantliku kirikulõhe õppetundi, mis Euroopas viie sajandi eest tulekahjud süütas.

Oktoobris asetleidva perekonnateemalise Sinodi eel ei kustuta paavst Franciscuse reform tulekahju, vaid süütab selle vahetult ning tasandab tee teistele katastroofilistele uuendustele. Vaikida pole enam võimalik.

* Roberto de Mattei, ajaloolane, viie lapse isa, uusima ajaloo ja kristluse ajaloo professor Rooma Euroopa Ülikoolis, Lepanto Sihtasutuse president, kuukirja Radici Cristiane ja online uudisteagentuuri Corrispondenza Romana toimetaja, arvukate raamatute autor, viimati ilmunud: Vicario di Cristo. Il primato di Pietro tra normalità ed eccezione (Kristuse asemik. Peetruse esmaseisus normaalsuse ja erandi vahel), Verona 2013.

 

Infoportaalist Katholisches saksa keelest tõlkinud isa Ivo Õunpuu.

Lisa kommentaar