KIRIKLIK VAATLEJA

Voice of the Family, Rooma, 5. oktoober 2015

 

Käesoleva manifesti avaldas ilmikutest katoliiklaste rahvusvaheline elu ja perekonda kaitsev ühendus Voice of the Family eesmärgil, et võtta vastutus ja täita Kirikuõiguse koodeksi kaanoni 212. §3-s sätestatud kohustusi:

Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on neil [ilmikkristlastel] õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele.[1]

 „Inimkonna tulevik sõltub perekondade tulevikust”

Perekond on ühiskonna algrakuke ja ehituskivi. Jumalast seatud korra järgi on perekonna privileegideks uue elu ilmale toomine ja tema eest täiskasvanuks saamiseni hoolitsemine. Just peredes saavad lapsed oma esmase hariduse ja õpivad moraalseid väärtusi, mis on iga eduka ühiskonna toimimise vundament. Perekonnad hoolitsevad oma liikmete eest, kes on haiguse, puude või kõrge vanuse tõttu nõrgad ja haavatavad.

Iga perekond koosneb inimolenditest, keda on haavanud pärispatu mõjud ning seetõttu ei ole ükski pere ideaalselt täiuslik. Sel põhjusel vajavad perekonnad tuge Kirikult ja riigilt, mis peab tunnistama perekonna ülesehitust sellisena, nagu see on vastavalt Jumala tahtele. Kõik hüveline, mis on ühiskonnas, sõltub hüvest, mis on ühiskonda moodustavates perekondades: „Inimkonna tulevik sõltub perekondade tulevikust.”[2]

Abieluliit on perekonna „algus ja alus.”[3] Selle liidu seadis sisse Jumal aegade alguses, kui ta lõi meie esivanemad, Aadama ja Eeva.

„Jumal oma kaugeleulatuvas ettenägelikkuses määras, et sellest mehest ja naisest saab loomulik algus inimsoole, kes sigib ja jääb kestma muutumatus viljakuses läbi kõikide tulevaste aegade.”[4]

Abielu olemuseks on mehe ja naise ühinemine abieluliseks liiduks, mis sõlmitakse abiellu astujate vastastikusel nõusolekul.[5] Jumal õnnistas esimest meest ja naist sõnadega: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele” (1Ms 1:28). Abielu esmaseks eesmärgiks on laste sigitamine ja kasvatamine ning teiseks abikaasade vastastikune toetamine.[6]

Meie Issand Jeesus Kristus tõstis loomuliku abielusideme sakramendi kõrgusse, kui ta uue ja igikestva lepingu kehtestas. Ta kinnitas ka Jumala algset plaani abielu suhtes: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?” ja ütles: „Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (Mt 19:4-6).

Sakramentaalne abielu on sügava sisuga sümboliks Kristuse ja Tema Kiriku lahutamatust liidust (vrdl. Ef 5:22-33). Kirik on selgelt ja korduvalt õpetanud, et „ükski võim ei suuda lõhkuda kristliku abielu sidet,  mil iganes see on kinnitatud ja lõpule viidud.”[7] Järelikult on „need abielumehed ja -naised, kes kavandavad ükskõik millisel põhjusel teist abielu, enne kui esimene on ühe osapoole surma läbi lõppenud, süüdi ilmselges patuteos.”[8]

Olukordi, mis viivad „lahutatud” või eraldi elavad isikud uute liitudeni, on mitmeid, ning paljud isikliku elu olukorrad kutsuvad esile sügava kaastunde. Ent tõeline pastoraalne hool peab alati tuginema tõele. See, mis eraldab üksikisikuid Kiriku sakramentaalsest elust, on alati ja ainuüksi nende inimeste vaba valik. Kirik ei keela kellelegi oma lastest püha Armulauda, välja arvatud neile, kes on ise ränga patu sooritamise läbi esmalt selle eraldatuse valinud.

Jumal annab alati surmapatust vabana püsimiseks vajalikku armu. Näited paljudest abieluinimestest, kes ei ole uutesse kooseludesse astunud, annavad tunnistust sellise abi  olemasolust. Selliseid abikaasasid tuleks austada ning nad peaksid saama Kirikult vajalikku tuge ja abi.

Enamus täiskasvanuikka jõudnud inimestest astuvad abiellu, millest saab nende jaoks paljude sügavaimate rõõmude allikas. Abielusid saadavad siiski sageli ka paljud erinevad raskused ja kannatused ning abielupaarid vajavad abi ja tuge teistelt perekondadelt, sõpradelt, Kirikult ja riigilt. Eriti vajalik on selline abi praegu, mil perekonnad seisavad uute ja keeruliste, poliitiliste, sotsiaalsete ja religioossete institutsioonide väärate ja hukatuslike ideoloogiate mõjul tekkinud ja üha kasvavate väljakutsete ees.

Pöördumine kirikuvõimu esindajate poole

Ilmikkatoliiklastena, kes töötavad elupooldavas ja perekonda kaitsvas kodanikeühenduses, oleme oma igapäevakogemuste pinnalt väga hästi teadlikud keerulistest väljakutsetest, millega perekonnad kaasaegses maailmas silmitsi seisavad. Me teame ka, et neile väljakutsetele reageerimisel ei ole meie eduks midagi olulisemat, kui Katoliku Kiriku piiskoppide julged seisukohad. Millal iganes sellised seisukohad puuduvad, on selle tagajärjed perekondade jaoks laastavad.

Olles hoolikalt uurinud sinodaalse protsessi kõikides etappides loodud dokumente ning süveneva rahutustundega märganud kirikuvõimu prominentsete esindajate seas üha suurenevat tendentsi toetada katoliku usu ja loomupärase moraaliseaduse vastaseid seisukohti, kutsume pühasid isasid, kardinale, piiskoppe ja kõiki teisi Kiriku õpetuslikku autoriteeti teostavaid isikuid üles astuma vajalikke samme katoliikliku õpetuse ühtsuse kaitsmiseks, kaitstes seeläbi meie perekondi surmakultuuri hävitava mõju eest.

Eelkõige kutsume korralisel sinodil osalevaid pühasid isasid kindlalt ja üksmeelselt:

• alal hoidma õpetust, et abielu on ühe mehe ja ühe naise ainuline ja püsiv liit, ning taas kord kinnitama, et kõik väljaspool abielu aset leidvad seksuaalaktid ning kõik mitteabielulise kooselu vormid kujutavad endast sügavat solvangut Jumala vastu ning kahjustavad rängalt üksikisikuid ja ühiskonda[9];
• kinnitama, et abielurikkumine on ränk patt ning abielurikkumises elavad isikud ei saa ilma meeleparanduse ja eluviiside muutmiseta vastu võtta pihi ja püha Armulaua sakramente[10];
• veel kord kinnitama paavstlikes ringkirjades Casti Connubii ja Humanae Vitae esitatud õpetust, et ühendava ja soojätkava eesmärgi lahutamine seksuaalaktist rasestumisvastaste meetoditega on sügavalt moraaliseaduse vastane, ning sellel on perekonnale, ühiskonnale ja Kirikule laastav mõju[11];
• vastu seisma „gender-teooriale,” mis eitab inimkonna jagunemist kaheks sooks, meesteks ja naisteks, kellel kummalgi on omad, just nimelt sellele sugupoolele iseloomulikud, teineteist täiendavad tunnused ja erinevused[12];
• kinnitama, et homoseksuaalsed aktid on sügavalt loomuseaduse vastased, üksikisikutele ja ühiskondadele hävitava mõjuga ning et ühtki samasooliste isikute vahelist liitu ei saa ühelgi juhul heaks kiita[13];
• seisma vastu kõikidele kunstlike viljastamise meetoditele, mis degradeerivad inimeste seksuaalsust, lahutades viljastamise seksuaalaktist ning mis, suuremal osal juhtudest, viivad otseselt inimelude hävitamiseni nende varajastes staadiumites[14];
• kinnitama ja kaitsma kõigi sündimata laste eluõigust viljastumishetkest alates ning astuma konkreetseid samme, et teha lõpp abordipraktikale kõigis selle vormides, kaasa arvatud rasestumisvastaste vahendite aborti esilekutsuvad meetodid[15];
• kinnitama vanemate õigusi oma laste esmaste kasvatajatena ning astuma viivitamatuid samme vanemate ja laste kaitsmiseks selle õiguse aina tõsisemateks ja sagedasemateks muutuvate rikkumiste eest[16];
• astuma samme peatamaks kogu inimkonda ohustava pornograafia pealetung, eriti juhtudel, kus see on teadlikult lastele suunatud, nii nagu see on paljude „hariduslike” programmide puhul[17];
• kaitsma kõiki puuetega, tõsiselt või parandamatult haigeid või oma elupäevade lõpule jõudnud inimesi, mõistes kindlalt hukka kõik eutanaasia ja “assisteeritud enesetapu” vormid ning kutsuma ühiskondi üles selle ohuga võitlema[18].

Seda üleskutset esitades tegutseb Voice of the Family kooskõlas Kirikuõiguse Koodeksi kaanonis 211 sätestatuga:

„Kõikidel kristlastel on kohustus ja õigus töötada nii, et jumalik päästesõnum jõuaks kõikide inimesteni kõikidel maadel.”[19]

Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutamine kogu selle täiuses on ainus tee uuendatud ja tugevatel alustel seisva kristliku tsivilisatsiooni loomiseks praeguse surmakultuuri varemetele.

 

Voice of the Family veebilehelt inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu

 

MÄRKUSED:

[1] Kirikuõiguse Koodeks, kaanon 212, §3.

[2] Paavst Johannes Paulus II, apostellik üleskutse Familiaris Consortio, p. 86.

[3] Paavst Leo XIII, ringkiri Arcanum Divinae sapientiae, p. 5.

[4] Sealsamas.

[5] Summa Theologica, Supplementum, q. 44 a.2; Kirikuõiguse koodeks, kaanon 1057.

[6] Summa Theologica, Supplementum, q. 41. a.1; Paavst Pius XI, ringkiri Casti Connubii, p. 11.

[7] Paavst Leo XIII, ringkiri Arcanum Divinae sapientiae, p. 41.

[8] Paavst Leo XIII, ringkiri Arcanum Divinae, p. 41.

[9] Tridenti Kirikukogu XXIV istungjärgu kaanonid ja dekreedid, välja kuulutatud 11.11. 1563; paavst Leo XIII, ringkiri Arcanum Divinae, 10.02. 1980; paavst Pius XI, ringkiri Casti Connubii, 31.12. 1930.

[10] Paavst Johannes Paulus II, Familiaris Consortio, 22.11. 1981; Usudoktriini Kongregatsioon, Letter to the Bishops of the Catholic Church concerning the Admission to Holy Communion of the Faithful who are Divorced and Remarried; 4.09. 1994; Usudoktriini Kongregatsioon, Concerning some Objections to the Church’s Teaching on the Reception of Holy Communion by Divorced and Remarried Members of the Faithful, 1.01.1998; Seadusandlike Tekstide Paavstlik Nõukogu, Declaration concerning the Admission to Holy Communion of the Faithful who are Divorced and Remarried; 24.06.2000.

[11] Paavst Pius XI, Casti Connubii, 31.12.1930; paavst Paulus VI, Humanae Vitae, 25.07.1968.

[12] Paavst Benedictus XVI, Christmas Address to the Roman Curia, 21.12.2012.

[13] Usudoktriini Kongregatsioon, Letter to the Bishops of the Catholic Church on the Pastoral Care of Homosexual Persons, 1.10 1986; Usudoktriini Kongregatsioon, Considerations Regarding Proposals to give Legal Recognition to Unions Between Homosexual Persons, 3.06.2004.

[14] Usudoktriini Kongregatsioon, Donum Vitae, 22.02. 1987; Usudoktriini Kongregatsioon, Dignitatis Personae, 8.09. 2008.

[15] Paavst Johannes Paulus II, ringkiri Evangelium Vitae, 25.03. 1995.

[16] Paavst Johannes Paulus II, apostellik üleskutse Familiaris Consortio, 22.11.1981.

[17] Katoliku Kiriku katekismus, pkt. 2354; Paavstlik Perekonnaasjade Nõukogu, The Truth and Meaning of Human Sexuality, 8.12.1995.

[18] Paavst Johannes Paulus II, ringkiri Evangelium Vitae, 25.03.1995.

[19] Kirikuõiguse Koodeks, kaanon 211.