AVALDUS SEOSES KIRIKLIKU VAATLEJA NING KATOLIKU ÕPETUSE ANDMEBAASI KATOLIIKLIKU ISELOOMU SUHTES ESITATUD KAHTLUSTEGA

Isa Ivo Õunpuu, 6. august 2016

Isa Ivo Valga katoliku kirikus Missat pühitsemas

Isa Ivo Õunpuu Valga katoliku kirikus Missat pühitsemas

5. augustil 2016. avaldati Eesti Katoliku Kiriku (Eesti Apostelliku Administratuuri) ametlikul koduleheküljel (www.katoliku.ee) Eesti Apostelliku Administraatori piiskop Philippe Jourdani seisukohavõtt.

Ehkki seisukohavõtus pole konkreetselt nimeliselt nimetatud ühtegi “blogi” või “Facebooki lehekülge” ega nende autorit, on mõned eriliselt agarad truualamlikud katoliiklastest tegelased juba hakanud seostama Piiskopi seisukohavõttu minu toimetatud infoportaaliga Kiriklik Vaatleja ja Katoliku Õpetuse Andmebaasiga, eelpoolnimetatud veebilehtedel ilmuvatest uutest artiklitest teavitavatest ja neid jagavate Facebooki gruppidega ning minuga kui toimetaja või autoriga.

Ehkki Piiskop Philippe’ilt pole minuni jõudnud mingit minu isikuga seotud konkreetset seisukohavõttu, teavitust, hoiatust või nõuet ning antud seisukohavõtustki sain ma teada ühe innuka Facebooki kasutaja agressiivse postituse kaudu, pean ma vajalikuks esineda järgnevate lisaselgitustega Kirikliku Vaatleja ja Katoliku Õpetuse Andmebaasi ning nendes ilmuvate materjalide iseloomu kohta, kuna paistab, et senistest neid veebilehti ja nende eesmärke tutvustavatest selgitustest ei piisa.

Enne Kirikliku Vaatleja ning Katoliku Õpetuse Andmebaasi initsiatiivide avalikuks tegemist konsulteerisin ma põhjalikult Kanoonilise Õiguse Koodeksi ning selle kommentaaridega, ülejäänud asjasse puuduvate dokumentidega (eelkõige paavst Paulus VI dekreediga 29. detsembrist 1966 ning Usudoktriini Kongregatsiooni instruktsiooniga 30. märtsist 1992 koos selle poolakeelse kommentaariga – edaspidises lühendatult: UDK instr.), samuti edastasin oma käsitluse mulle nende veebilehekülgede toimetajana ning samas Eesti Apostelliku Administratuuris töötava katoliku preestrina kuuluvatest kohustustest ja õigustest vahendaja kaudu ühesse auväärsesse ordusse kuuluvale kirikuõiguse eksperdile ning Katoliiklike Ajakirjanike Liidu presidendile (viimase kahe nime ega päritolumaad pole mul põhjust teatavaks teha). Esimeselt sain ma lühikese heakskiitva hinnangu ning teiselt veidi pikema samuti positiivse seisukohavõtu koos mõningate tänuväärt täpsustustega.

Ülalkirjeldatud konsultatsioonide ning selle tulemusel kinnitatud põhimõtted Kirikliku Vaatleja ning Katoliku Õpetuse Andmebaasi igati korrektse tegutsemise kohta Katoliku Kirikus meediategevust puudutavate õiguslike ettekirjutuste raames võib kokku võtta järgnevalt:

1. 1983. aasta Kirikuõiguse Koodeksi kaanonis 829 ning sellele UDK instruktsioonis antud selgituse kohaselt (UDK instr. pkt. 9): “[Piiskopi või tema volitatud tsensori – I.Õ. täiendus] Heakskiit või luba avaldamiseks puudutab originaali; see ei laiene ei järgnevatele väljaannetele ega tõlgetele (vt kaan 829).

Sellest tuleneb praktiliselt: kas minu poolt Kiriklikku Vaatlejasse või Katoliku Õpetuse Andmebaasi avaldamiseks valitud tõlkeartiklitel (tõlgin ma neid ise või lasen tõlkida, pole vahet) on kiriklik heakskiit või luba selle avaldamiseks, see pole minu asi, see on ainult artikli originaali avaldanud autori või selle avaldanud ajalehe, ajakirja või veebilehekülje toimetaja ning tema asukohamaa ja provintsile vastava piiskopkonna piiskopi vaheline asi. Kui autor või autori artikli avaldanud toimetaja pole sellele hankinud kiriklikku heakskiitu (imprimatur või nihil obstat), on ükskõik millise maa ükskõik millisel tõlgil või ajalehe, ajakirja või veebilehekülje katoliiklasest (olgu ta siis ilmik või preester, vahet pole) toimetajal see artikkel tõlkida või tõlkimiseks anda ning avaldada ilma mingi kohustuseta ning isegi mitte soovituseta seda avaldamismaa vastavale piiskopile heakskiiduks või lubamiseks ette näidata.

Ainus, mis antud juhul tõlki ning toimetajat tema südametunnistuses Jumala ees (ning äärmisel juhul pihiisa või vaimuliku isa ees) piirab, on katoliiklasest ilmikul või preestril lasub üldine moraalne kohustus järgida ise katoliku usu ja moraali põhimõtteid ning taotleda Kiriku ja usus hüve ning hoiduda neid kahjustavate seisukohtade ja hoiakute levitamisest. Kui ta seda ei tee ning oma artiklite (olgugi need tõlkeartiklid) levitamisega raskel viisil kahjustab usku ja Kirikut, on piiskopil õigus sellele argumenteeritult tähelepanu juhtida ning vajaduse korral kirikuõigusele toetuvaid sanktsioone rakendada.

2. Vastavalt 1983. aasta Kirikuõiguse Koodeksi kaanonites 825-827 ja neile UDK instr. pkt 7a antud täpsustavatele juhistele, on imprimatur või nihil obstat hädavajalik Pühakirja tõlgete, liturgiliste raamatute (nende tõlgete jaoks on hädavajalik originaalile vastavuse kinnitus Vatikanist), palveraamatute, katekismuste ja teiste katehheetiliste materjalide (NB! katekismuste puhul kehtib see erandlikult ka tõlgete kohta!) ning nende Pühakirja kommentaaride, teoloogia, kirikuõiguse ja kirikuajaloo teemasid, ning muude teoloogiat ja moraali puudutavate raamatute avaldamise puhul, mida kasutatakse õppevahenditena katoliku koolides või ülikoolides.

Ehkki korraliku eestikeelse katoliikliku piiblitõlke puudumine on väga häiriv probleem, ei pretendeeri ei mina ega minu poolt toimetatavad veebileheküljed eestikeelse katoliikliku piiblitõlke valmistamisele, ametlike piiblikommentaaride ega ametlike liturgiliste tekstide või nende tõlgete  avaldamisele. Ainsa minu initsiatiivi jaoks, mis liturgiliste tekstide valdkonda puutub, nimelt traditsioonilise missaliturgia jaoks mõeldud missakorra eestikeelse tõlke tegemiseks, selle missakorra ladina-eestikeelse paralleeltõlkega väljaande levitamiseks ning traditsioonilise missaliturgia muutuvate osade (st liturgilistele päevadele vastavate palvete ja lugemiste) mitteametlikuks kasutamiseks mõeldud eestikeelsete tõlgete valmistamiseks olen ma saanud piiskopi suulise loa ja heakskiidu teha seda ad experimentum vormis. Vastavaid Püha Missa Korra raamatuid ad experimentum ning liturgilisest pühast sõltuvate muutuvate tekstide tõlkeid kasutatakse (eeldatavasti piiskopi loal või teadmisel) ka Eesti Katoliku Kiriku katedraalis Tallinnas ebaregulaarselt traditsioonilises riituses toimuvatel missadel.

Seevastu ükski Kirikliku Vaatleja või Katoliku Õpetuse Andmebaasi jaoks minu või mõne teise eesti katoliiklasest autori kirjutatav artikkel või pikem analüüs seni ei pretendeeri ning vaevalt et hakkab pretendeerima sellele, et teda hakataks kasutatama õppevahendina eesti keelt õppevahendina kasutavas katoliku koolis või ülikoolis.

3. Muude Pühakirja kommentaaride, teoloogia, kirikuõiguse ja kirikuajaloo teemasid, ning muude teoloogia ja moraali valdkonda puudutavate raamatute avaldamiseks 1983. aasta Kirikuõiguse Koodeks kaanonis 827 § 3 ainult soovitab (ldcommendaturut) esitada nad ordinaariusele (st. piiskopile või ordukindralile) hinnangu andmiseks ja heakskiidu saamiseks. UDK instruktsioon kordab sedasama: “… soovitab…” oma pkt-s 8. § 1.

Kõikidel- nii kohustuslikel kui soovituslikel – imprimaturi/nihil obstati andmise või sellest keeldumise juhtudel tuleb UDK instr. pkt 12 § 2 alusel teha seda kirjalikus vormis ning keeldumise korral keeldumist ka sisuliste argumentidega põhjendades.

Soovitus teatavasti tähendab, et ei ilmikul ega isegi mitte piiskopile alluval preestril ei ole ega saagi olla ranget käsku. Nagu kirjutas minu konsulteeritud Katoliiklike Ajakirjanike Liidu eks-president: “Nimetatud kategooria alla kuuluvate tekstide avaldamine ilma imprimaturita ei saa kuuluda kanooniliste sanktsioonide alla, välja arvatud kui avaldatu sisaldab hereesiat, kuid seda tuleb siis antud juhul ka tõestada”.

Hereesia kanooniliselt siduvate tagajärgedega (k.a sanktsioonid kuni suspensiooni ja ekskommunikatsioonini) tõestamine toimub Katoliku Kirikus teatavasti objektiivse ning kahtlustatavale kaitset ja selgitusi võimaldava juurdluse tulemusena. Hereetikuks deklareerimiseks ei piisa mingist isikliku vestluse raames või kantslist või isegi ajalehes või veebileheküljel tehtud üldist laadi avaldusest (vähemasti on see nii toimunud ja peab see nii toimuma, välja arvatud ehk mõnedes Kiriku degenereerunud õiguskorraga provintsides, mis Kiriku kriisist ning katoliikliku kultuuri puudusest tingituna on ajutiselt langenud õigusvälise omavoli ja repressioonide mõju alla).

4. Eelpooltoodust tuleneb esimene praktiline järeldus Kirikliku Vaatleja materjalide jaoks. Kuna valdav enamus Kiriklikus Vaatlejas avaldatud artikleid puudutab kas Kiriku Õpetusameti autoriteedi eksimatu hinnangu ja järelevalve alla üldse mitte langevat kirikupoliitikat või isegi ainult poliitika hindamist ja kommenteerimist kristlikult positsioonilt (mõlemas vallas on õigus ja kompetents oma arvamust avaldada ja kritiseerida – vt kirikuõiguse Koodeksi kaanon 212 § 3[1] – kõigil usklikel, sealhulgas ka preestritel) ning valdav enamus on tõlkeartikleid, siis arvestades mitte ainult seda, et nad on tõlkeartiklid, vaid ka nende temaatilist iseloomu ja sisu,pole mul ei toimetaja ega selles valdkonnas isegi mitte omaenda autoriartikli autorina ei kohustust ega isegi mitte soovitust avaldamisele kuuluvat piiskopile eelnevaks hindamiseks ja heakskiidu saavutamiseks esitada.Seevastu viimasel ajal Kiriklikus Vaatlejas olude sunnil avaldatavad tõlkeartiklid, mis sisaldavad ka kriitilisi teoloogilisi hinnanguid eriti paavst Franciscuse pontifikaadi ajal Kirikus toimunud doktrinaalse sisuga sündmuste (nt. perekonnateemalised piiskoppide sinodid) ja välja antud doktrinaalsete dokumentide (nt. apostellik üleskutse Amoris Laetitia) aadressil, toimuvad täielikult kaetud eksimatu Õpetusameti autoriteeti kahtluse alla mitte seadva õiguspärase diskussiooni raames.

5. Teine praktiline järeldus. Olen püüdnud Katoliku Õpetuse Andmebaasi tõlkimiseks ja avaldamiseks valida kõige soliidsemate, kompetentsemate, Kiriku ajaloo vältel oma soliidselt katoliiklikku väärtust tõestanud autorite tõlkeid. Loomulikult on need teoloogide teosed, mis isegi Kiriku doktorite teoste puhul ei pretendeeri Katoliku Kiriku ametliku õpetuse esitamisele. Seda viimast võib leida ainult Kirikukogude ja paavstide ning paavsti nimel tegutseva Usudoktriini Kongregatsiooni ametlikes dokumentides ning üldkirikliku heakskiidu saanud katekismustes.

Mis puutub minu enda poolt Kiriku Õpetuse Andmebaasis avaldatud, avaldatavatesse või selles avaldamiseks kirjutatavatesse autoriartiklitesse, siis isegi minu usu ja moraali teemadel peetud ettekannete, sh ka TriaLogose festivalil peetud ettekannete puhul, pole ma kunagi pretendeerinud Kiriku nimel õpetamisele (v.a. seal kus tsiteeritakse vahetult Kiriku Õpetusameti dokumente või katekismuseid). Tegemist on igale katoliku preestrile vabalt lubatava teoloogilise diskusiooni raames toimuva arvamuse väljendamisega.

Äärmisel juhul langevad sellised kirjutised UDK instr. pkt-s 8. § 1 mainitud ülevaatamiseks ja heakskiitmiseks esitamise soovituse alla. Ma võiksin sellised kirjutised kirikliku meelsuse ja kuulekuse väljendusena piiskopile eelnevaks hindamiseks esitada, aga ma pole selleks kuidagi kohustatud. Piiskoplikud hinnangud ja heakskiidud teoloogilise sisuga autoriartiklitele Eestis teeb keeruliseks asjaolu, et peale piiskop Jourdani praegu Eestis praktiliselt puuduvad eesti keeles ja teoloogias ühtviisi kompetentsed kiriklikud tsensorid, paari artiklit piiskopile tsenseerimiseks esitanuna on aga vastust tulnud oodata ebanormaalselt pikka aega, mis teeb sellise protseduuri Eesti Katoliku kiriku reaalsetes oludes kõikide muude kirjutiste kui raamatute puhul mõttetuks.

6. Kolmas praktiline järeldus. Arvestades isegi soovitusliku eeltsensuuri täitmisega Eesti Katoliku Kirikus valitsevaid praktilisi raskusi otsustasin ma peatselt peale Kirikliku Vaatleja ja Katoliku Õpetuse Andmebaasi avalikukstegemist ning piiskop Philippe’ile esitada eeltsensuuriks, hinnanguks ja heakskiidu (imprimaturi/nihil obstati) saamiseks esitada ainult oma seni kirjutatud töödest kõige olulisema ja teoloogilisema analüüsi pealkirja all “Kiriku kriis on piiskoppide kriis”. Paraku piiskop Jourdan selle töö hindamisest, tsenseerimisest ja sellele heakskiidu või selle tagasilükkamise andmisest keeldus, tehes seda kirjalikult e-maili teel. Seoses sellega olen ma täielikult õigustatud selle töö avaldamiseks Katoliku Õpetuse Andmebaasis ka ilma piiskopi hinnangu ja heakskiiduta, seda enam, et antud töö eeltsensuuriks esitamine on niikuinii ainult soovitusliku iseloomuga. Sellisel juhul jääb üle otsida sellest ja tõestada selles võimalike hereesiate esinemist peale selle avaldamist tagantjärele toimuva kanoonilise protsessi raames.

Lõpuks soovin ma deklareerida elementaarset põhimõtet, et Kirikliku Vaatleja toimetajana ei pruugi ma jagada kõikide avaldamisele kuuluvate autorite nii tõlkeartiklites väljendatud kui ka artiklites väljendamata jäänud, kuid muidu teada olevaid seisukohti, vaateid ja hoiakuid (nt. aktuaalse paavsti suhtes). Ainus tõlkimise ja/või avaldamise tingimus on see, et autoril on midagi asjalikku ja väärtuslikku öelda kas Kirikus või ühiskonnas toimuva suhtes ning et see ei toimu usku ja Kirikut kahjustaval või halvustaval või lihtsalt ebakultuursel ja sündsusetul viisil.

Seevastu asjaolu, et Kirikliku Vaatleja Facebooki Grupi liikmed on mitmed isikud, kes on oma Facebookis või mujal meedias tehtud postitustes avaldanud ebaõigeid või kultuurse, lugupidava ja argumenteeritud diskussiooni piire ületavaid seisukohti usu, Kiriku või paavsti ja piiskoppide suhtes, ei tähenda seda, et Kirikliku Vaatleja toimetaja ning tema jälgitavad põhimõtted selliseid seisukohti ja hoiakuid heaks kiidaks või nendega nõustuks. Samuti ei saa selline asjaolu iseenesest olla Kirikliku Vaatleja Facebooki Grupist (mis kujutab endast ainult Kirikliku Vaatleja ja Katoliku Õpetuse Andmebaasi püsijälgijate listi ja nende mõttevahetuse foorumit) eemaldamise põhjuseks. Lähtun asjaolust, et kasvatusliku ja juhendava eesmärgiga vestluse arendamine on olulisem kui heakskiidetud liinist eristuvate ja sellega mittenõustujate represseerimine.

Isa Ivo Õunpuu,

Kirikliku Vaatleja ja Katoliku Õpetuse Andmebaasi toimetaja

MÄRKUSED

[1] Kuna tavaline eesti katoliiklane pole vähimalgi määral kursis Kirikuõiguse Koodeksiga, siis olgu selle kaanoni § 3 tsiteeritud siin täielikult: “Vastavalt oma teadmistele, kompetentsile ning võimetele on neil õigus, vahel isegi kohustus, pühadele hingekarjastele Kiriku hüvet puudutavates küsimustes oma arvamust avaldada ning – säilitades usu ja kommete rikkumatuse, aupaklikkuse karjaste vastu ning võttes arvesse Kiriku ühist hüve ja isikuväärikust – anda seda arvamust teadmiseks teistele usklikele”.

Lisa kommentaar