KIRIKLIK VAATLEJA

Voice of the Family, 12. november 2015

Korralise perekonnateemalise Piiskoppide Sinodi lõppraporti paragrahvides 84, 85 ja 86 kõneldakse hingehoiulisest „hoolitsusest“ või „vastutulelikkusest,“ mida „lahutatud ja uue tsiviilabielu sõlminud inimeste“ suhtes tuleks osutada. Nimetatud paragrahvid on tekitanud väga erinevaid reaktsioone. Mõned kirikuhierarhia liikmed, näiteks kardinal Pell, on rõhutanud fakti, et raport ei anna „lahutatud ja uue tsiviiliabielu sõlminud inimestele“ Armulaual osalemiseks selgesõnalist luba. Kardinal Pell on väljendanud ka seisukohta, et lõppraportis on teisigi positiivseid aspekte: tema sõnul heitis raport kõrvale seisukoha, et „samasooliste liidud ja homoseksuaalne abielu on mingil moel võrreldavad“ ning et „seaduse astmelise rakendamise teooria lükati selgesõnaliselt tagasi.“

Paljud teised aga tervitasid raportit just nimelt seetõttu, et nende hinnangul avab see tee katoliku õpetuse muutmisele. Kardinal Kasper täheldas järgmist:

„Olen väga rahul, et avati uks võimalusele lubada lahutatud ja taasabiellunud inimestel Armulauast osa saada. Võib täheldada teatud avanemist, kuid võimalike järelmite üle ei ole veel arutletud. Kõik see on nüüd paavsti kätes, kes otsustab, mida teha tuleb. Sinod on teinud oma ettepanekud. On märke avatusest, kuid küsimus on siiski veel täielikult lahendamata ja vajab põhjalikumat käsitlemist.“

Sama seisukohta jagab ka jesuiitide ühingu ülemkindral isa Adolfo Nicolás Pachón SJ, kes oli ka raporti koostanud paavstliku komisjoni liige. Ta on öelnud:

„Kõigi komisjoni liikmete eesmärgiks oli ette valmistada dokument, mis jätaks uksed avatuks, nii et paavst saaks tulla ja teha, mida ta sobivaks peab.“

Kardinal Vincent Nichols, kes on juba varem tagasi lükanud Katoliku Kiriku seksuaalsust puudutava õpetuse teatud aspekte, ei pidanud vajalikuks paavst Fransiscus I lõplikku sõna ära oodata. Ta kasutas sinodit käsitlevat karjasekirja võimalusena teada anda, et paljud inimesed näevad suhetes, mida Kirik on seni liiderlikeks pidanud, „uut algust, stabiilsust ja viljakandvat armastust.“

Ka ortodoksset katoliku õpetust kaitsva piiskopi Athanasius Schneideri hinnangul võib sinodi lõppraportit tõlgendada kui tee avamist „lahutatud ja taasabiellunud inimeste“ Armulauale lubamiseks. Oma hiljuti avaldatud artiklis kirjutas ta järgmist:

„Ometi leidus sinodil tõelisi Moosese õpilasi ja uusvarisere, kes avasid lõppraporti paragrahvidega 84-86 tagaukse otsusele, millega lubatakse lahutatud ja taasabiellunud inimesed Pühale Armulauale, ning panid seeläbi tiksuma viitsütikuga pommi.“

Voice of the Family on seisukohal, et kuigi dokumendis on ka mõningaid positiivseid elemente, siis paragrahvid 84, 85 ja 86 sisaldavad mitmetähenduslikkusi ja ideoloogilisi moonutusi, mis teevad raportist tõsise ohu katoliku õpetuse terviklikkusele ning perekonna ja selle kõige haavatavamate liikmete heaolule. Kõiki raporti häirivaid elemente oleme oma artiklite seerias ka lähemalt ja üksikasjalikult vaadelnud.

I OSA: MEID ON KUTSUTUD MEELEPARANDUSELE, MITTE „INTEGREERIMISELE“

Sinodi lõppraport kutsub üles lahutatute ja taasabiellunute „integreerimisele” Kiriku ellu ning „mõistlikkusele ja läbinägelikkusele“ mis tähendab raporti autorite hinnangul vajadust „üle saada tõrjumise vormidest.“ Paragrahv 84 sätestab:

„Ristituid, kes on lahutatud ja sõlminud uue tsiviialbielu, tuleb erinevatel võimalikel viisidel kristlikesse kogudustesse integreerida, vältides samas võimalikke skandaale. Neile osutatava hingehoiulise hoole võtmeks on integratsiooni loogika. Hingehoiuline hoolitsus lubab neil mõista, et nad ei ole mitte ainult Kiriku kui Kristuse Ihu liikmed, vaid ka teada ja tunnetada, et see võib olla nende jaoks rõõmustav ja viljakandev kogemus.”

Paragrahv jätkub järgmiselt:

„Nende osalus võiks väljenduda erinevate kiriklike teenimisametite pidamises. Sealjuures tuleb kindlasti olla tähelepanelikult eristada, milliseid erinevatest tõrjumise vormidest, mida kasutatakse praeguses liturgilises, hingehoiulises, hariduslikus ja institutsionaalses koostöövõrgustikus, annab ületada.”

Mõisted „integreerimine“ ja „tõrjumine“ on puhtideoloogilised

Mõisteid „integreerimine”, „tõrjutus” ja „sotsiaalne tõrjutus” kasutatakse lõppraportis lugematu arv kordi. Tegemist on laialdaselt kasutatavate sotsioloogiliste mõistetega, mis on eriti levinud rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu ÜRO jt., sõnavaras. ÜRO, kus on olemas terve „sotsiaalsele integratsiooniga“ tegelev osakond, defineerib seda mõiste järgmiselt:

„Sotsiaalse integratsiooni eesmärgiks on luua „stabiilsem, turvalisem ja õiglasem ühiskond,“ kus kõigil üksikisikutel koos kõigi oma õiguste ja kohustustega on võimalus aktiivseks osalemiseks. Selline kaasav ühiskond peab tuginema mitmekesisuse heakskiitmisele, kuid mitte pealesundimisele ning osalusprotsessidele, millega kaasatakse otsuste langetamisse kõik asjaosalised, kelle elu need otsused mõjutavad.”

Tekst jätkub:

„Sotsiaalne integratsioon esindab püüdu mitte sundida inimesi ühiskonnaga kohanema, vaid pigem tagada, et ühiskond aktsepteeriks kõiki inimesi.”

„Sotsiaalse tõrjutuse“ kontseptsioon on lähedalt seotud „sotsiaalse integratsiooni“ mõistega. Üks suurimaid inglise keele sõnastikke annab järgmise „sotsiaalse tõrjutuse“ definitsiooni:

„Ühiskonna suutmatus tagada teatud isikutele või isikurühmadele õigused ja hüved, mis on enamusele ühiskonnaliikmetest tavaliselt kättesaadavad, nt. tööhõive, kõlblik eluase, tervishoid, haridus ja täiskasvanuõpe jne.“

Seda kontseptsiooni on ÜRO ja teised organisatsioonid sageli kasutanud „homoseksuaalide õiguste“ agenda pealesurumiseks ja argumendina näiteks järgmiste seisukohtade toetamiseks, et homoseksuaalidel peab olema õigus abielluda või lapsi adopteerida, kuna teistel ühiskonnaliikmetel on need õigused ju olemas.

Järgnevalt mõned näited selle mõiste kirjeldatud kasutusviisi kohta:

„Paljud inimesed, kelle heaks me töötame, on nende seksuaalse orientatsiooni või soolise enesemääratluse tõttu arenguvõimalustest ilma jäetud, mis tekitab kogu maailmas üha suuremat ebavõrdsuse koormat.“ (Helen Clark, ÜRO arenguprogrammi administraator)

või:

„Mind ajab raevu, et peame seniajani võitlema geide, lesbide, biseksuaalsete ja transseksuaalsete inimeste suhtes levinud eelarvamuste, stigmatiseerimise, diskrimineerimise, tõrjumise ja kriminaliseerimisega mitte ainult nende kodudes, vaid ka tänavatel, politseijaoskondades ja kohtusaalides.“ (Michel Sidibé, ÜRO ühisprogrammi tegevjuht).

või järgmine aramusavaldus:

„LGBT noortele saab liiga sageli osaks tõrjutus perekondade ja kogukondade poolt, kes nende seksuaalset sättumust või sooidentiteeti heaks ei kiida. See võib viia kõrgete kodutuse, sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse määradeni.“ (ÜRO Inimõiguste komisjoni kõrge ametnik).

On sügavalt murettekitav, et sinodi lõppraporti autorid on võtnud omaks sellise keelekasutuse, mida võib tõlgendada katoliku õpetuse vastasel viisil, selle asemel et jääda selge ja täpse teoloogilise keele juurde, mida Kirik on alati kasutanud. Mitte üheski nimetatud paragrahvidest ei kohta sõnu „patukahetsus,“ „patt,“ „piht,“ „absolutsioon“ või „eluviiside parandamine.“ Kuna raport jätab mõisted „integratsioon“ ja „tõrjutus“ lahti seletamata ning sisalda uues selges sõnastuses katoliku õpetuse kinnitamist, avab see tee ohtlikule võimalusele, et Kiriku õpetust hakatakse tõlgendama pigem kaasaegse sotsioloogia perspektiivis kui Kiriku traditsioonilise õpetuse võtmes.

Viis, kuidas sõnu „integratsioon” ja „tõrjutus” kasutatakse sinodi lõppraporti 84. paragrahvis, sarnaneb häirivalt viisiga, kuidas neid mõisteid on kasutatud ÜRO ja teiste samalaadsete organisatsioonide dokumentides. Meis tekitatakse mulje, et „lahutatud ja uue tsiviiliabielu sõlminud isikuid“ tuleb kohelda tõrjutud inimrühmana, kes vajavad kogukonda integreerimist sellistena nagu nad on, sest ÜRO definitsiooni kohaselt tähendab integratsioon mitte „inimeste kohanemist ühiskonnaga,“ vaid „ühiskonda, mis aktsepteerib kõiki inimesi.“

Veel enam: väide, et Kirik praktiseerib oma „liturgilises, hingehoiulises, institutsionaalses ja hariduslikus“ elus „tõrjumise erinevaid vorme“ viib paljud arusaamani, et Kirik on kuni tänaseni „lahutatud ja uue tsiviilabielu sõlminud isikute“ suhtes ebaõiglaselt käitunud. See on täiesti ratsionaalne järeldus väitest, et „vajab tähelepanu,“ milliseid neist „tõrjumise vormidest“ on „annab nüüdsest ületada.“ Pange tähele, et raportis ei küsita, kas leidub mingeid „tõrjumise vorme,“ mida tuleks ületada, vaid selle asemel esitatakse küsimus millised on need tõrjutuse vormid, mis ületamist vajavad. Ehk teisisõnu, raportis mööndakse, et edaspidi on vajalik, vähemalt mingis vormis ja viisil, „lahutatud ja uue tsiviilabielu sõlminud isikute“ edasine „integreerimine“ Kiriku liturgilisse, hariduslikku, pastoraalsesse ja institutsionaalsesse ellu, et vabaneda eelnevas praktikas esinenud „tõrjumise vormidest.“ Selles kontekstis on meil ehk võimalik aru saada, millist mõtet või eesmärki kannab endas kardinal Nicholsi karjasekirjas esitatud apoloogia:

„Meie sinodi lõppdokumendis, mille me paavst Franciscus I-le ülevaatamiseks esitasime, mainitakse mitmel korral „vastutuleliku saatmise teed“ ja selle juurde kuuluvat „lugupidavat ärakuulamist,“ mis mõlemad on esimesed halastusteod meie „mõistva eristamise“ (ingl k discernement) töös, soovis jõuda lähedale võimalikult paljude inimeste elu reaalsusele kõigis selle raskustes ja katsumustes. Sinodil aset leidnud arutelude käigus soovisid paljud väljendada alandlikku kahetsust ja vabandada, et sageli ei ole tee, millel oleme seni käinud, selline olnud. Mul on hea meel, et ma võin seda nüüd ka ise teha.“

Üks „tõrjumise vorme“, mis paljudele raporti lugejatele koheselt meenuda võib, on lahutatud ja taasabiellunud isikute „kõrvalejätmine“ Püha Armulaua osadusest. Paavst Franciscus I on rääkinud Armulauast „kaasamise“ terminites. 2015. aasta 11. novembril toimunud igakolmapäevasel audientsil ütles ta järgmist (rõhuasetused on meiepoolsed):

„Kuna Jeesus andis Armulaua meile eine kujul, on perekondade ja missa vahel lähedane side. Koosolemine ja üksmeel, mida me oma peredes kogeme, on mõeldud Kiriku perekonnas laienema kõigile, märgina Jumala kõikehõlmavast armastusest. Sel viisil saab armulauast kaasamise kool, kus me õpime olema tähelepanelikud kõikide inimeste vajaduste suhtes.“

Eelpoolöeldut arvestades on äärmiselt problemaatiline, et sinodi lõppdokumendi autorid ei ole valinud võimalust üheselt selgitada, et lahutad ja uue tsiviilabielu sõlminud isikute „kõrvalejätmist“ Pühalt Armualaualt saab „ületada“ ainult ühe vahendiga: patukahetsuse ja eluviiside parandamisega.

Ainus tee Katoliku Kirikuga „integreerumiseks“ on patukahetsus ja lepitus

Sinodi lõppraporti koostamise eest vastutav olnud paavstlik komisjon jättis lahutatud ja taasabiellunud isikute Kirikuga lepitamise küsimuses Kiriku autentse käsitlusviisi kõrvale.  Siinkohal on asjakohane anda sellest käsitlusviisist lühike ülevaade.

Katoliku Kirik on üleloomulik ühiskond, koosnedes neist, kes on Kristuse Müstilise Ihu liikmeks olemise kaudu kutsutud osa saama Pühima Kolmainsuse pühitsevast armust. Kirik juhib inimeste hingesid igavese õndsuseni Jumala palge ees.

Jumalikust elust osasaamise eeltingimuseks on oma pattude kahetsemine. Ristija Johannes valmistas teed Messia tulekuks, „kuulutades meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks“ (Mk 1:4). Meie Issand Jeesus Kristus alustas oma avalikku teenimistööd, kutsudes mehi ja naisi üles meeleparandusele:

„Aga pärast Johannesse vangistamist tuli Jeesus Galileasse ja kuulutas Jumala evangeeliumi: “Aeg on täis saanud ja Jumala riik on lähedal. Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!“ (Mk 1:14-15)

Ristimise kaudu on mehed ja naised kutsutud jagama jumalikku elu Kolmainsuses. Jumalikku elu, mis kaotati läbi surmapatu, on võimalik taastada läbi tõelise meeleparanduse ning tavapäraselt tähendab see patukahetsuse sakramendi vastuvõtmist.

Nagu eelpool märgitud, tehakse raporti 84. , 85. ja 86. paragrahvis ettepanek avalikus abielurikkumises elavate inimeste „integreerimiseks“ ilma, et kordagi mainitaks sõnu „meeleparandus,“ „patt,“ „piht,“ „absolutsioon“ või „eluviiside parandamine“. Ometigi pole ilma patukahetsuse ja meeleparanduseta ühegi inimese Katoliku kirikusse „integreerimine“ võimalik.

Raport jätab mulje, et lahutatud ja uue tsiviilabielu sõlminud inimesi ei käsitleta enam isikutena, kes on erinevate asjaolude ja olukordade mõjul pattu langenud ning vajavad Jumala halastust, vaid pigem „tõrjutuse“ all kannatava vähemusrühmana, keda tuleb „integreerida“ ilma, et neilt sealjuures eluviiside parandamist oodataks.

Selline käsitlusviis on lepitamatus vastuolus ainsa tõelise „hingehoiulise hoolitsusega“ abielurikkumises süüdi olevate inimeste suhtes, mida pakkus meie Issand Jeesus Kristus: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära tee enam pattu!” (Jh 8:11).

Voice of the Family kodulehelt inglise keelest tõlkinud Marju Õunpuu